See oli teistkordne lugemine ja nagu teistkordsete lugemistega ikka, sain sellest oluliselt rohkem kui esimesel korral. Kahtlemata loen uuesti, sest mõned olulised semiootilised osad jäid ähmaseks - minu arusaam Peirce' semiootikast ei ole piisavalt tugev, et kõike sellest hoomata. See-eest leidsin kümmekond lehekülge, mille prindin välja ja uurin lähemalt: "Semiosic limits of a semiotic reality" kõnetab täpselt neid küsimusi semisofääri kontsepti juures, millega ma hätta jäin. Esmapilgul tundub, et Randviiru enda arutlust saab kasutada selleks, et muuta semiosfäär ühiskonnateooriate suhtes kasulikuks, kuid tema üleminek "semiootilise reaalsuse" mõistele on ehk isegi kutsuvam.
- Tekstuaalseid omadusi võib ära tunda kartograafilistes töödes kui ka teistes ruumilistes representatsioonides. Need väljenduvad nii artifaktides (asustuse struktuur) kui ka mentifaktides (kognitiivsed kaardid). lk 7
- "Sotsiaalsüsteemide" rakedamine aitab näha ühendusi sotsiokultuurilise analüüsi stukturaalsete ja protsessuaalsete aspektide vahel, samuti kaartide representatsioonilist väärtust seoses varjatud modelleerimisprotsessidega. lk 8
- Igasugune modelleerimine kultuuris ja kultuurilistes olendites on piiritletud semiootilise reaalsusega. lk 8
- Kõik semiootilised nähtused on loomult sotsiaalsed. lk 9
- Üks kõige olulisemaid tegureid on seega - peale nõudmise, et hõlmataks ka informaatorite lausungid tähenduslike üksuste kohta mida nad kasutavad - üritada uurida sotsiokultuurilisi nähtusi kui keerulisi semiootilisi ilmutusi mitte ainult loomulikul keelel põhinevate märgisüsteemide mõttes, vaid ka aspektis mis ühendab inimese kui kultuurilise ja bioloogilise olendi. Nagu me näeme on inimese semiootiline võimekus ühendatud nende kahe tahuga ja asetab need omavahel sõltuvatesse suhetesse. lk 9
- Nii kauaks kui uurija on subjektina alati osaline oma tegevuses, on võimatu eemaldada tema mõju materjalide valikule nii objektide, informaatorite kui ka meetodite suhtes. Seega näeme, et on tõenäoliselt võimatu kunagi piiritleda "semiosfääre" või semantiliselt ühehäälselt defineeritud entiteete. Enne kui inimest saab asetada analüütilisele vaatepunktile väljaspool semiootilist reaalsust, ei näi olevat alternatiivi kui aktsepteerida igasuguse uurimise tinglikku loomust. lk 9
- Tekst-kood (nt Piibel, eepilised tekstid ja taoline) on seega ideaalne tekst mis on osaliselt kehastunud representatsioonilistes tsüklites läbi tsuktuurilise või funktsionaalse intertekstuaalsuse. Sel viisil mõistetuna näib tekst-kood ühendavat grammatikale orienteeritud kultuure milles "tekst on antud kollektiivile enne keelt, ja keel on "arvutatud" tekstist" (Lotman). lk 22
- Piibel oli tekst selle mõiste kitsamas tähenduses, samas kui seda ümbritsevat kultuuri võib vaadelda tekst-koodina läbi mille kultuurilisi asjaolusid järjepidevalt taastoodeti, ühendades seega kultuuritraditsiooni läbi suhteliselt piiratud arvu kriteeriumite ja reeglite. lk 23
- Rääkides kultuuritekstide moodustamisest tegeleme teiste sõnadega semiotiseerimise teemaga ja vaadates semioosi regulaarsusi puudutame keskkonnanähtuste struktureerimise teemat tähenduslikult. Mõlemal juhul saavad "tekst" ja "semioos" kokku, eriti läbi kommunikatsiooni mõiste. lk 25
- Erinevate semiootiliste väljade/sfääride eelistamine erinevatele ontoloogilistele subjektidele näib olevat eelistatud traditsioonis mis näeb semioosi kui "protsessi läbi mille märgid ilmnevad organismile" (Morris). lk 25
- Selleks, et rääkida loodusest, räägime me harilikult interaktsioonist looduse ja kultuuri vahel tekstuaalse tähenduslikkuse tasandil. Me ei saa kirjeldaval (ja tõestataval) moel sekkuda looduslikku semioosi. Et sellega tegeleda, peame me seda "tõlgendama" (construe) iseseisvalt oma kultuuriliste tööriistade abil. lk 27
- Selline tingimus on taustaks semiosfääri kontseptsioonile, mis väidab "objektiivse reaalsusega" tegelemise võimatusega, sest "füüsiline reaalsus" mis on lülitatud diskursusesse, on samuti hõlmatud semiosfääri struktuuri. lk 27-28
- On tähtis, et "teksti" kontseptuaalne ulatus ei oleks piiratud ainult kirjalike ülestähendustega: peab pidama meeles, et omamata teksti formaalseid tunnuseid, jagavad kognitiivsed kujutised sarnaseid semiootilisi omadusi artefaktidega. Tekstist tuleks mõeda kui millestki, mis võimaldab erinevaid nähtusi iseloomustada ja kirjeldada. lk 29
- Sotsiokultuurilised süsteemid on reflektiivsed süsteemid ja kultuurilistes tunnustes paljastuv varjamatu käitumine sõltub varjatud käitumises mida juhivad kognitiivsed stuktuurid nagu kuvandid, väärtused, käitumisskeemid jne. Seega on kultuuride mõistmise eesmärgiks kirjeldada neid kui teadmissüsteeme, intersemiootilisi märgisüsteeme, reflektiivseid süsteeme Korrates kognitiivse antropoloogi W. H. Goodenoughi ideid, on kultuurid kogumik otsustamisstandardeid, intellektuaalseid vorme, tajumudeleid, suhestumismudeleid, tõlgendamismudeleid, eelistatud hinnanguid ja organisatsioonilisi mustreid (Goodenough). lk 34
- Veel enam, on ilmselge, et kõik märgisüsteemid on loomult vältimatult ideoloogilised ja see ilmneb meie igapäevases käitumises läbi transformatsioonireeglite mis juhivad varjamatut käitumist. lk 44
- ...kultuurilise käitumise uurimine peab sisaldama kolmikut: käitumine, informaatorite väited käitumise kohta ja etnograafi tõlgendus mõlemast. Näib et see teavitus on kohane ka semiootilisele analüüsile: tähenduse uurimiseks peab seostama (konkreetsed või abstraktsed) referendid, väited nende referentide tähenduse ja kasutamise kohta ja semiootilist tööriistakomplekti (mis võib, kui vaja, sisaldada meetodeid teistest distsipliinidest) et uurida mõlemat. lk 51
the semiological approach presupposes the inspection of the sociocultural construction of signs and sign systems, while the semiotic angle adds attention towards relations between the physical reality and sign systems. Sign systems are used by individuals who modify them in a limited range; at the same time social institutions (from dictionaries to formal social organisations) set norms for the usage of semiotic systems, and (social) construction as an act of modelling applies to all levels of semiosis, beginning from the creation of signs to the use of them in communication. (Randviir 2004: 52)
Semioloogiline lähenemine eeldab märkide ja märgisüsteemide sotsiokultuurilise konstruktsiooni inspekteerimist samas kui semiootiline vaatenurk lisab tähelepanu füüsilise reaalsuse ja märgisüsteemide suhetele. Märgisüsteeme kasutavad individuaalid kes kohandavad neid piiratud ulatuses; samal ajal sotsiaalsed institutsioonid (sõnastikest kuni ametlike sotsiaalsete organisatsioonideni) seavad norme semiootiliste süsteemide kasutamiseks ja (sotsiaalne) konstuktsioon kui modelleeriv tegevus kehtib kõigil semioosi tasanditel, alates märkide loomisest kuni nende kasutamiseni kommunikatsioonis.The construction of a communicative situation from the standpoint of an agent depends largely on the motivation of the self: only in the case of motivated attitude towards a situation, can we talk about social action proper (Parsons 1952: 4, 543ff). Motivation has to do with psychological, just as well as with cultural drives (let us remind of Parsons as a student of B. Malinowski), whereas the arrangement of action elements is a function of the agent’s relation to his/her situation and to the history of that relation (Parsons 1952: 5). In that sense communicative action is dependent on the system of expectations (Parsons 1952: 5, 32ff), and similar to the logic of C.S. Peirce’s notion of habit as a determinant of semiosis (CP 5.491). (Randviir 2004: 56)
Kommunikatiivse situatsiooni konstuktsioon agendi vaatepunktist sõltub suuresti enese motivatsioonidest: ainult situatsiooni suhtes motiveeritud suhtumise puhul saame rääkida päris sotsiaalsest tegevusest. Motivatsioon on seotud psühholoogiliste kui ka kultuuriliste ajamite poolt (meenutagem, et Parsons oli Malinowski õpilane), samas kui tegevuse elementide asetus on agendi suhte tema situatsiooni ja selle ajaloo funktsioon. Selles mõttes on kommunikatiivne tegevus sõltuv ootuste süsteemis ja sarnane Peirce'i mõistele harjumusest kui otsustavast tegurist semioosis.
The current work will try to demonstrate that semiosphere cannot be, if this notion is applicable at all, a “[...] semiotic space outside which the existence of semiosis is impossible” (Lotman 1992: 13).
-Käesolev töö üritab demonstreerida et semiosfäär ei saa olla, kui see mõiste on üldsegi rakendatav, "semiootiline ruum väljaspool mida semioosi ei saa olla" (Lotman).
0 comments:
Post a Comment