Armastuse Märgid

Givens, David 2007. Armastuse Märgid - Praktiline kurameerimiskeele õpik. Pilgrim

Givensit tsiteeris Navarro "romantiliste jalgade" katkendis, korrates üle Givensi tähelepanek, et jalad ja suguorganid on mingite ventraalsete närvidega ühendatud niiet ühe puudutamine mõjub samaaegselt ka teise puudutamisena. Iseenesest mitte midagi rabavat, sest Desmond Morris pühendab taolistele aspektidele palju rohkem tähelepanu ja läheb isegi nii kaugele, et kirjeldab naiste masturbeerimistaktikat mis seisneb reite kokku hõõrumises. Navarrole ilmselt lihtsalt meeldis see jalgade teema, sest tema 'suur avastus' oli jalgade käitumise tõeväärtus (millega ta ehk läks isegi liiga kaugele). Givensi jaoks tundub selleks vaimustuse objektiks olevat hoopis pea. Ja sellegagi tsiteerib ta Desmond Morrist, kelle tsiteeritud statistika järgi puudutavad romantilises suhtes paarid pead oluliselt rohkem kui mitte-romantilises suhtes paarid. Njah, eks see aimekirjandus ole üks kaudsete tsiteerimiste võrgustik. Akadeemilises kirjanduses tsiteeritakse teisi igasuguse valehäbita.
Ootasin midagi enamat. Kui seda poleks eesti keeles igas kohalikus raamatukogus olemas olnud, oleksin kulutanud 20 eurot ja tellinud selle RVLi kaudu (mis nüüd tundub ülearusena). Olgu see mulle järjekordseks hoiatuseks, et autorid kes asetavad monograafia kaanele nime järele "PhD" teevad seda tuntavast vajadusest ennast valideerida. Tähendab, sel enese-õigustamisel on põhjus. Kui Navarro saab veel, nagu Bachmann, natukene respekti selle eest, et on ise ka akadeemiliselt midagi panustanud, siis Givens on selles suhtes veel küsimärgi all. Terve teos näib olevat uurimistööde tõlgendus. Mitte, et see oleks halb. Mehrabian, kelle peale ma ned 20 eurot lõpuks kulutasin, teeb täpselt sama. Erinevus seisneb aga selles, et kus Mehrabian uurib implitsiitset suhtlemist ja UURIB asja, siis Givensi raamat on pigem krestomaatiline - kasulik teada, kuid muidu suhteliselt kasutu. Desmond Morrise 12-sammuline mudel üllatas, sest näis pidavat paika. Givensi 5-sammuline on lihtsalt liiga obvious (isegi shock value jäi vajaka). Ja liiga palju juttu oli spetsiifilistest toodetest (kindlate subkultuuride poolt kantud jalanõud) ja riietumisest üldisemalt. Kokkuvõttes ongi see raamat "üldine". Kerge lugeda ja hariv, kuid pinnapealne ja püändita. Kahtlemata loen korra uuesti, kuid kolmandat ja neljandat korda oleks teda juba mõttetu lugeda.