Nonverbal means

Tenjes, Silvi 2001. Nonverbal means as regulators in communication: sociocultural perspectives. Tartu: Tartu University Press

AT FIRST I WAS LIKE
Vau! Kümme aastat tagasi kirjutas keegi Tartu Ülikooli lingvistika õppetoolil mitteverbaalsest suhtlemisest doktoritöö mille pealkiri annab aimu mitteverbaalse suhtlemise rakendamisest suhtlemise reguleerimisel ja selles on viidatud nii Rueschi ja Keesi raamatule millega ma just lõpetasin ja Birdwhistelli raamatule mille lugemiseks ma kulutasin oma raha. Ja seda oponeerisid Ameeriklane Kendon ja kultuurisemiootika professor Peeter Torop!

m i l l i n e e m a a r m a s t a v s u u r e j o o n e l i s u s !

BUT THEN I WAS LIKE
See raamat koosneb artiklitest ja paljud tähelepanekud korduvad läbi raamatu kuniks sõnastus on kulunud pähe. Ja Birdwhistelli ega Rueschiga ei tee ta muud midagi kui mainib neid. Kui mul oleks võimalus lugeda Mehrabiani (mida ma ausalt ei tea kust saadagi), tuleks sealt sellist sotsiokultuurilist perspektiivi, et maa oleks must... Tenjes aga ei tee midagi muud kui võtab kokku teiste uurimustööd, selgitab põhjalikult McNeilli ja Kendoni žestiteooriaid ja analüüsib nendega kohalikku materjali.

Olen pettunud, sest juhtus midagi mida ma ei arvanud, et juhtub. Aimekirjanduslikud kehakeeleraamatud on iseenesestmõistetavalt ümber vormistatud kordused sellest, mida keegi teine ja kolmas on juba ise ümber vormistanud tõsistest akadeemilistest töödest. Olen pettunud, sest esmakordselt kohtan sama nähtust akadeemilise töö puhul. Olen pettunud, sest olen seda raamatut korra juba lugenud, lihtsalt teise isiku sulest ja selle erinevusega, et empiiriliseks materjaliks oli The Big Brother House reality-saade, mitte dokumentaalfilmid stagnategelastest.
Kord pärast loengut mainisin McNeilli teooriat Randviirule ja tema vastus oli "no seda ei ole küll väga raske teha". Nüüd mõistan miks. Randviiru käsitlus Peirce'i semiootikast on mindboggling, complicated as shit, mitte poolpõhjalik ülekanne. Kui "Visible Thought" puhul omandas "experimental psychologist" repetiivsuse tõttu halvustava tähenduse, saab Tenjes samaväärse sildi: "experimental linguist". Õpetas nii palju, et artiklite formaat ei pruugi olla doktoritöö jaoks väga hea.

Võib öelda ka mõne hea sõna. Mitteverbaalse suhtlemise uurimise ajalugu on Tenje poolt kokku võetud põhjalikumalt kui ma seni olen üldse kohanud (mainis isegi Charles Belli!). Kasutatud kirjanduse hulgas on kahtlemata kasulikke viiteid, mida tuleks üle vaadata kui ma oma uurimisega tõsisemale rajale satun. Ja tegelikult ei saa ma viriseda selle üle, kuidas lingvist sellele teemale läheneb. Hea on, et üldse lähenes. Jah, OLEKS saanud paremini (nt Lotmanilt võttis ta ainult ühe lause mis puudutas heterogeensust ja kasutas seda kokku kaks korda), kuid ilmselgelt oli tema eesmärgiks žestide uurimine, mitte kogu valdkonna surumine kahesaja lehekülje vahele (rohkem nagu minu unistus). Kes teab, võib olla kunagi isegi loeksin üle (50/50 chance).

• Gestures play an important role in maintaining and supporting conversation as a social system. Interactive gestures help to involve the listener and to regulare conversation. Gestures receive the attention of the listener and thereby become components of conceptual understanding. Gestures are functionally adapted to the requirements of understanding in human communication. lk 7
• Christianity, the central ideology of the Middle Ages, changed the world view and attitudes of people, including the attitudes to gestures. Gestures had to fit new social and religious models. Gestures expressed the moral values, feelings, the 'inner motions of the soul' of a human being. The symbolical values of the Word changed the balance between speech and gestures. The social conditions of public communication were changing as well. lk 10
• One of the main functions of a speaker's gesutre is to help convey meaning to the addressee in an immediate conversational context. Both the addressee and the moment-by-moment context in which the gesture occurs are important. A gesture can simultaneously have more than one function (Tenjes 1996: 190). Bavelas and her associates thus proposed a new distinction for conversational gestures: most function as topic gestures, which refer directly to the topic of the conversation; some function as interactive gestures, which refer instead to the addressee (Bavelas, Chovil, Coates, Roe, in press). Conversational gestures are part of speech, in two senses:
  (1) they contribute to meaning just as words and phrases do;
  (2) their meaning depends upon the whole of which tehy are a part of (Bavelas, in press).
  An interpretation of gestures as interactive or topical in function depends on the interpretation of the meaning of the gesture at the particular moment it occurred. In other words, we must "translate" or explicate the gesture's meaning. This means taking into account both its physical encoding and what it seemed to be conveying in conjunction with the accompanying words, intonation, and facial displays at that precise moment. Conversational gestures are spontaneous and transient. lk 10-11
• Kõneldes me sageli osutame ja viitame, nii on keele referentsiaalne funktsioon üks olulisemaid. Kuid keelel on teisigi funktsioone. Kuigi neid funktsioone tuuakse vähem sile keele üle peetavates diskussioonides, on nad samavõrd olulised, sest nad arvestavad meie võimete läbitöötamisega kõnelemiseks, enne kui me kasutame keelt. A. Kendom peab siin silmas kõnelise kommunikatsiooni faatilist funktsiooni (Kendon 1991: 8) - viis, kuidas häälduslikkust muudetakse, kui me arvestame üksteisega. Küllap on kõigil mõnikord ette tulnud vajadus teha pööre vestluse käigus - mitte seoses sellega, millest parasjagu räägiti, vaid koosolu pärast, jagatuse pärast. A. Kendon väidab, et keele päritolu küsimuses tuleb sellele probleemile rohkem tähelepanu pöörata. Kõne kui selline võib olla läbi töötatud häälelisuse kasutamise arendamise käigus faatiliste funktsioonide jaoks. lk 19 [91. Kõne faatiline funktsioon]