Visible Thought

Geoffrey Beattie - Visible Thought: The New Psychology of Body Language. Routledge, 2004. 217 lk

Nagu raamatu kaas reedab, uurib see teos eelkõige käeliigutusi. Populaarteaduslike kehakeeleraamatutega ei saa "nähtavat mõtet" käeliigutuste osas isegi võrrelda. Autor räägib pikalt käeliigutuste uurimise ajaloost ja olulisematest filosoofilistest tekstidest mis seda valdkonda puudutavad, selgitab põhilisi käeliigutuste tüüpe (emblems, iconic gestures, metaphoric gestures, the beat), selgitab, et nende taga peituvad mõtteprotsessid ja toob nendest näiteid poliitikast (viies kord kui loen Bill Clintoni tunnistusest) ja briti reality telesaatest Big Brother. Sissejuhatuses kordab ta uhkusega oma tiitlit Big Brother psychologist ja lubab raamatus tuua palju näiteid sellest saatest, kuid teeb seda vaid kahes või kolmes peatükis. Enamus raamatust tundub olevat hoopis David McNeill'i tsiteerimine, tema väidete tõestamine ja ülistamine.
Lugemine on vaheldumisi huvitav: osad peatükid lugesin läbi suure huviga ja oleksin juurdegi küsinud; mõned on aga üksluised kirjeldused katsetustest, nende läbiviimisest ja tulemustest. Ta rõhutab, et on experimental psychologist ja see võib kõlada hästi, aga kui oled mitmest järjestikust peatükist lugenud praktiliselt ühe ja sama katse erinevatest versioonidest nii põhjalikult hakkab experimental omandama negatiivset konnotatsiooni. Ainus vabandus on see, et põhilised katsetused millest ta jutustab on multifilmide ümberjutustamine (mis on laheduselt võrreldav uurimise sooritamisega baarides (Undercover Sex Signals)). Muidugi ei olnud see kõik igav ja tarbetu. Meeldis see, et ta räägib kuidas Mehrabian jõudis arvudeni 7-38-55 ja selgitab, miks need arvud ei pea paika igapäevases suhtluses. Seda kõike on hea teada, sest peaaegu kõik senised raamatud on just nende arvudega hiilanud (üks siiski mainis, et neil arvudel on ka konkurendid) ja väga usaldusväärsed pole need just tundunud (nüüd tean, et mitte alusetult). See ei ole ainus kriitika populaarteaduslike kehakeeleraamatute suunas. Autor toob välja, et need ei esitle kehakeelt pärisajas ja on psühholoogia seisukohast 30 aastat ajast maha jäänud.
Selle kohta peaksin nüüdseks olema võimeline kommenteerima. Pease'i ja teiste kirjutiste kohta võib see pidada paika, AGA ainult selle tõttu, et nad forumuleerisid oma põhiseisukohad üle 30 aasta tagasi ja mis nende jaoks on seni töödanud, selle on nad toonud tänapäeva. Raamatute Winning Body Language ja What Every BODY Is Saying kohta minu arvates selline süüdistus paika ei pea. Isegi kui nad ütlevad pack mentality või isopraxism, mitte interactional synchrony (igaühel tundub sellele nähtusele olevat oma nimetus).
Raamatu põhirõhk on käeliigutustel millel pole otsest e verbaalset tähendust ja pole tihtipeale teadlikult kontrollitavad. Autori seisukoht on, et ikoonilised øestid täiendavad verbaalset suhtlemist ja oma katsetega tõestab ta, et kahemõõtmeline suhtlemine (verbaalne ja øestikulaarne) on kõige mõjusam. Raamatu parima lause pani kirja Edward Sapir aastal 1927: "We respond to gestures with an extreme alertness and, one might almost say, in accordance with an elaborate and secret code that is written nowhere, known by none, and understood by all."