Teach Yourself Body Language

Gordon R. Wainwright - Teach Yourself - Body Language. 183 lk

Algul tundus seda raamatut olevat raske lugeda - seda näisid täitvat keerulised lauseseaded ja enamus tekstist oli arutlev ja ebakindel. Alles raamatu lõpuks hakkasin sellega harjuma ning seda õpetamisviisi mõistma. Ennastimetlevalt pikad laused ja lõigud vahepeal hajutavad tähelepanu ning kohati tundub, et räägitakse asjadest, millest tegelikult pole vaja rääkida. Näide: "People tend to allow a pleasrurable activity to be prolonged and will try to shorten an unpleasant one for fairly obvious reasons."
Needless to say, Allan Pease'i raamatust on see väga erinev. Tema põhjendab oma väiteid uurimustööde ja viidetega, siin aga väidetakse olulisi asju üritamata neid kuidagimoodigi tõendada. Mainitakse kuulsamaid uurijaid ja raamatu lõpus on arvestatav nimekiri soovitatavat kirjandust, kuid mõned järeldused tunduvad olevat liiast. Üks neist häirivatest väidetest on see, et puudutamine suurendab meeldivust. Autor käib selle teemaga kerglaselt ümber ja erinevus Pease'i raamatuga on ilmne: viimane koostas isegi nimekirja, millistes riikides tuleks puudutamist julgelt kasutada ja millistes mitte (Venemaal tuleks, Eestis mitte). Huvitav on täheldada ka mõnda terminoloogilist erinevust, mida kavatsen jälgida ka järgmiste selleteemaliste raamatute juures: mirroring on siin echoing.
Raamatu ülesehitus on vastav kehakeelemärkide tähtsusel: alustades kõige olulisemast ja liikudes vähemtähtsale. Järjekord, mida raamat soovitab kehakeelt jälgides järgida on järgnev: silmkontakt; näoilmed; pea liikumine; øestid; poos; kaugus ja suund; kehakontakt; väljanägemine; ajastus ja sünkronisatsioon; kõne omadused (vead, rääkimise kiirus, valjusus, toon jne). Viimasele (paralinguistics) pööratakse ootamatult suurt tähelepanu. Ja selliseid ootamatuseid on veelgi, kui kehakeelest kõnelev raamat hakkab jutustama aja planeerimisest või eneseleiutamisest.
Autor jagab tihti kriitikat poliitikute suunas. "Kuidas tabada valetajat" peatükk algab naljaga: "Kui poliitik naeratab, räägib ta tõtt. Kui ta osutab süüdistavalt sõrmega, räägib ta tõtt. Aga kui ta avab suu, siis ta valetab". Poliitikute kehakeelt nügas ka Pease, kuid tema tõi konkreetseid näiteid. Meeldib see, et paar peatükki õpetavad spetsiifilist kehakeelt kassapidajatele ja õpetajaile.
Illustreerivaid pilte on ühe käe sõrmede jagu, kuid tasakaaluks algab iga peatükk harjutustega, mida tuleks ise sooritada ja hiljem omi järeldusi teha. On märgata ka, et autor armastab kasutada nimekirju. Seniseid teadmisi see teos täiendas, kuid uuesti lugemiseks peaksin varuma kõvasti tahtejõudu.