Julius Fast - Body Language In The Workplace. Penguin Books, 1994. 253 lk
Käesolevas raamatus ei räägi Julius Fast otseselt kehakeelest, vaid millestki nimega subtext, millest kehakeel on vaid üks osa. Ühel momendil väidab ta, et selle sünonüüm on aura, aga üldiselt jääb mulje, et tegu on mitteverbaalse sõnumiga. Kui ma oleksin selle raamatu ostnud ja oodanud saada uut informatsiooni kehakeele kohta, nõuaksin valjult oma raha tagasi.
Teach Yourself raamatus esitatud kümnest kehakeele omadusest oli väljanägemine tähtsuselt kaheksas. Just väljanägemine on see, millega Julius Fast oma raamatut alustab ja sealt liigub ta TY järjekorras tagasipoole ajastuse ja muude olulisemate asjade juurde täiesti seosetud järjekorras. Häirib, et nii palju juttu on riietumisest - mood on pidevas muutumises ja 90ndate alguse trendid on käibelt läinud. Sama võib öelda nende kommete kohta, mida raamat õpetab. Ja mida raamat kehakeelest töökeskkonnas õpetab? Nagu Dale Carnegie, räägib ka Julius Fast palju näitlikke lugusid. Don't get me wrong, lood on vahvad, aga kehakeelega haakuvad neist vähesed.
Mitukümmend lehekülge on (minu arvates) mõttetuid küsitlusi. Jap, järgmine kord kui ma olen Nevadas konverentsil ja mõõdun hasartmänguatuomaadist, ma EI pane sinna oma raha sisse. See tähendab, et ma peaksin riskeerima rohkem ja nt sundima oma sõpru või kaaslast tegema midagi mida mina tahan teha. Tänan, ei.
Olgugi, et teos on tajutavalt eneseabiraamatu hõnguline ning palju teksti tundus olevat suvaline sisutäide, sain ka mõne uue teadmise. Näiteks kuidas õppida tajuma microexpressioneid: välgutada silme ees fotot kindla näoilmega ja proovida ära arvata mis emotsioon sellel oli. Niimoodi saab umbes saja fotoga endale asja selgeks teha. Korduvalt rõhutab ta silmkontakti tähtsust ja õpetab väga selgelt, et vesteldes silmkontakti pidevalt katkestades on viisakas vaadata alla ja külgedele. Eelmistes raamatutes on sama informatsioon olnud hägusem. Sain teada, et on olemas nö Janus Factor - et igal inimesel on kaks nägu: üks alluvatele ja üks ülemustele. Jutu sees mainib ka harjumuspäraseid kehakeeleteadlasi (Hess, Hall, Ekman), aga kahjuks puudub raamatul bibliograafia. Seda... raamatut... vaevaliselt lugedes tekkis tahtmine jätta vahemehed vahelt ja minna otse kehakeeleteadlaste ja academeezi juurde. Juliust Fastilt on aga järjekorras veel üks raamat (originaalse pealkirjaga "Body Language"), mille suhtes on mul kõrged ootused. Parem oleks, et mitte asjatud.
0 comments:
Post a Comment