Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus

Dijk, Teun Adrianus van 2005. Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus

Väga tihke ja asjalik raamat, mida tuleks veel mitu korda lugeda.

Alles hiljem, 20. sajandi teisel poolel, hakkavad tekkima avaramad ja vähem halvustavad ideoloogia kontseptsioonid. Neis on ideoloogia enamasti poliitiline või sotsiaalne idee, väärtuste ja ettekirjutuste süsteem, mis kuulub grupile või kollektiivile ning mille funktsioon on grupi või kollektiivi tegevuse korraldamine ja legitimeerimine. (Dijk 2005: 14)

ideoloogia on grupi liikmete ühiste sotsiaalsete representatsioonide alus. Teisiti öeldes, ideoloogia võimaldab inimestel kui grupi liikmetel korrastada nende endi jaoks oma arvukaid sotsiaalseid uskumusi nende elus ja ümbritsevas maailmas toimuvast, hinnata toimuv kas heaks või halvaks, õigeks või valeks, ning käituda vastavalt. (Dijk 2005: 19)

Tasub siiski tähele panna, et ideoloogia pole selles raamistikus mitte lihtsalt grupi "maailmavaade", vaid pigem põhimõtete kogum, mis on grupi maailmavaate moodustavate uskumuste vundament. (Dijk 2005: 19)

Enamasti (kui mitte alati) on ideoloogia omakasupüüdlik ning grupi materiaalsetest ja sümboolsetest huvidest tingitud. Nende huvide hulgas võib tähtsaim olla võim teiste gruppide üle (või vastupanu rõhumisele teiste gruppide poolt) ja seega võib võimuhuvi olla ideoloogia tekke põhitingimuseks ja eesmärgiks. (Dijk 2005: 19)

"Väärteadvuse" hilisemas, edasiarendatud versioonis koosneb ideoloogia keelitavatest ja veenvatest, hegemoonilistest ideedest, mida allutatud grupid aktsepteerivad "tervemõistusliku" arusaamana ühiskonnast ja oma kohast selles. (Dijk 2005: 28)

Edaspidi näeme, et ajutalitlusel põhinev individuaalne inimvaim evib ka sotsiaalset mõõdet, sest see on sotsiaalse interaktsiooni tulemus või konstruktsioon, seda nii inimese psüühika tekkimist, arendamist kui ka kasutamist silmas pidades. (Dijk 2005: 30)

Taandamispüüded ignoreerivad nii argist kui ka akadeemilist vajadust mõista ja käsitleda reaalsust vaatlemise, kogemise ja mõtlemise eri tasanditel või mõõtmetel, k.a mentaalseid konstruktsioone ja abstraktsioone nagu idee, tegutsemine, isik, grupp ja ühiskond, mida meie psüühika konstrueerib meie jaoks nii, nagu nad oleksid reaalsed. (Dijk 2005: 31)

Mina juhindungi viimasest, uskumuse konstruktivistlikust käsitusest, mille järgi maailm ja isegi looduse faktide representeerimine kätkeb endas maailma tõlgendamist ja mõistmist sotsiaalselt omandatud kontseptuaalsete kategooriate abil. Selles mõttes loovad uskumused n-ö maailma-meie-jaoks. See ei tähenda muidugi, et looduslik või sotsiaalne maailm ei eksisteeriks meie uskumustest sõltumatult, vaid et inimesed struktureerivad, mõistavad ja kogevad seda (vahetult või instrumentide abil) uskumuste kaudu. (Dijk 2005: 39)

On uskumusi, mis on meil enamasti ühised teiste inimestega, näiteks grupi, organisatsiooni või terve kultuuri liikmetega. Sellist uskumust võib nimetada sotsiaalseks (või sotsiokultuuriliseks) uskumuseks. (Dijk 2005: 44)

Arvamus ei ole uskumus, mis ütleb meile midagi maailma kohta, pigem ütleb arvamus meile midagi inimese kohta, kes seda omab; selle inimese suhtumisest maailma või hinnangutest maailma kohta. (Dijk 2005: 49)

Sotsiaalse tunnetuse selline korraldus tähendab ka, et niipea kui mingi sotsiaalne uskumus siseneb kultuuri üldiste uskumuste kogumisse, pole see definitsiooni järgi enam selle kultuuri jaoks ideoloogiline, vaid lihtsalt teadmine või arvamus, mis on kõigil ühine, enesestmõistetav ja vaieldamatu. Muidugi võib mingi teine kultuur (või sama kultuur hilisemal perioodil) kuulutada samad uskumused taas ideoloogilisteks. (Dijk 2005: 57)

...ideoloogia puudutab üldiselt grupi kõige iseloomulikumaid omadusi, nimelt grupi arvamusi enda ja teiste gruppide kohta. Kui me koondasime kõik argi- ja üldise teadmise vormid sotsiaalse tunnetuse kultuurilisele alusele, võib ka ideoloogiat pidada grupi teadmise aluseks. See tähendaks, et ideoloogia ei hõlma ainult grupi konkreetseid väärtusi, vaid ka grupi tõekriteeriume. (Dijk 2005: 67)

Dünaamiline käsitlus toonitab, et inimesd mõtlevad, kõnelevad ja tegutsevad strateegiliselt. Muuhulgas tähendab see, et inimesed püüdlevad üheaegselt erinevate eesmärkide poole ja opereerivad või tegutsevad tootmise või mõistmise eri tasanditel ning teevad samal ajal ka vigu, unustavad, satuvad segadusse ja n-ö lõikavad otse. Sellisest "ebatäiuslikkusest" hoolimata on inimesed tavaliselt võimelised vead parandama ja esitatud infot taastõlgendama. Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed on täiesti kompetentsed sooritama hämmastava hulga ülesandeid, et saavutada üsna edukalt, kuigi mitte perfektselt, oma eesmärk, nimelt siis saada aru millestki, öelda või teha midagi konkreetses kontekstis, sageli teiste inimestega ühiselt. Selles suhtes ei erine tekstist arusaamise strateegiad kuigi palju vestlus- ja suhtlusstrateegiatest. Mõlemad nõuavad nii abstraktset kui normatiivset kompetentsust kui ka praktilist kompetentsust või võimekust. (Dijk 2005: 73)

Kuid paljud ideoloogiad, eriti rõhutud ja dissidentlike gruppide ideoloogiad, koonduvad ümber alguskumuse sellest, mis on valesti ja mida tuleks probleemi lahendamiseks teha. (Dijk 2005: 85)

Kapitalism oleks pigem ressursiideoloogia, sest kapitalismi eesmärk on kindlustada ettevõtlus- ja turuvabadus. (Dijk 2005: 90)

...paljud väärtused on ajaloolised: nad "leiutati" kunagi kui inimvaimu, tegutsemise või ühiskonna positiivsed omadused, mille poole "meie" peaksime püüdlema. Selline ideoloogia "terminaalsuse" aspekt näitab ka, et ideoloogia on motivatsiooniline ja eesmärgipärane: ideoloogia on inimpingutuste "ideaalne" lõppstaadium või tulemus. (Dijk 2005: 96)

Kuna sotsiaalsed uskumused pole meile kaasa sündinud, peame oletama, et omandame nad järk-järgult sotsiaalse tajumise teel, interaktsioonis ja eriti kommunikatiivsetes sündmustes osaledes. (Dijk 2005: 99)

Ning on selge, et paljud grupi liikmed omandavad ja kasutavad aeg-ajalt ideoloogiate ebatäielikke ja suvalisi fragmente. (Dijk 2005: 113)

Ning arusaam, et diskursuse väljendused, tegutsemine, sotsiaalsed praktikad, sotsiaalsed või majanduslikud tingimused, huvid või võim on "materialistlikumad" kui tähendused ja arusaamine, on omaks võetud n-ö käsu korras, mitte uurimustulemusi järgides. Iga adekvaatne epistemoloogia ütleks meile, et kõik eelmainitud nähtused on nii sotsiaalselt kui ka mentaalselt konstrueeritud - tegutsemist või diskursusi ei saa vaadelda rohkem ja nad pole ka materiaalsemad kui teadmine, tähendused, arvamused, väärtused või ideoloogiad. Ükski interaktsionistlik või materialistlik diskursuse analüüsija või sotsioloog ei lasku keha füüsiliste või bioloogiliste liigutuste tasandile, et kirjeldada sotsiaalset tegutsemist. Arvestades meie kultuuri kontseptsioone ja teadmist, on sotsiaalne tegutsemine ise kontseptuaalne konstruktsioon, mis on paari pandud keha ja suu füüsiliselt vaadeldava liikumisega. Grupi liikmed ei mõista sotsiaalset tegutsemist vahetumalt kui selle "aluseks olevaid" tähendusi, seda on näidanud sagedased tähelepanekud diskursuse või tegutsemise mitmetähenduslikkusest või ebamäärasusest. (Dijk 2005: 157)

Ideoloogiline vabadusnõue, näiteks pressi- või turuvabaduse nõue on seega samas ka võimunõue. Ja samasugune, kuigi erinevast vaatenurgast, o ka allutatud grupi vabadusnõue - endale võimu ja õiguste nõudlemine. (Dijk 2005: 192)

Minu ideoloogia- ja diskursusekäsitlus vajab võimu ühe keerukama vormi analüüsi, mida tavaliselt nimetatakse "veenmisjõuks" ja mis traditsiooniliselt kaasneb ideoloogia ja hegemoonia kontseptsioonidega. Sel puhul ei toimu kontroll (peamiselt) füüsilise või sotsiaalmajandusliku sunnivõimu rakendamise kaudu, vaid allutatute mentaalsete mudelite ja representatsioonide pehmema ja kaudsema ohjamise kaudu. Suuremat võimu omav grupp kontrollib juurdepääsu avalikule diskursusele ning lubab ainult mingite kindlate teadmiste ja arvamuste väljendamist ning laia levitamist, mis omakorda soodustavad ja suunavad märkamatult ja osavalt selliste mentaalsete mudelite ja sotsiaalsete representatsioonide teket, mis teenivad suurema võimuga grupi huve. Kui sel viisil tekkinud mentaalsed mudelid on juba kinnistunud, kalduvad allutatud grupi liikmed käituma domineeriva grupi huvides "omast vabast tahtest". Allutatud grupil võib alternatiivi pakkumiseks jääda puudu teadmistest või haridusest, allutatud grupp võib pidada enese rõhumist loomulikuks või vältimatuks ning vastupanu mõttetuks või isegi mõeldamatuks. (Dijk 2005: 192-193)

Kui ma pööran erilist tähelepanu diskursuse rollile ideoloogia taastootmisprotsessis, ei tähenda see, erinevalt mõnest praegusest käsitlusest, et ma taandan ideoloogia või selle uurimise diskursusele ja diskursuseanalüüsile. Diskursus, keelekasutus ja kommunikatsioon mängivad igal juhul olulist rolli ideoloogia taastootmisprotsessides, kuid ideoloogiat väljendatakse ja taastoodetakse ka teiste sotsiaalsete ja semiootiliste praktikate kui teksti ja kõnega. Rassistlike ja seksistlike ideoloogiate uurimustest selgub, et ideoloogilisi uskumusi saab väljendada ka mitteverbaalsete diskrimineerimise vormidega. Üldteada diskrimineerimispraktikatele lisaks võivad muidugi ka teised semiootilised sõnumid (nt fotod ja filmid) väljendada nende praktikate aluseks olevaid ideoloogiaid. Kui sootsiumi liikmed vaatlevad ja tõlgendavad diskrimineerivaid (mitteverbaalseid) praktikaid, saavad nad tuletada ka neid praktikaid ajendanud arvamusi ning üldistada need omakorda kontekstiüleselt abstraktsema loomuga sotsiaalseteks hoiakuteks ja ideoloogiateks. Järelkäigu sõnastus võib grupi liikmete jaoks olla näiteks järgmine: "Nii me ilmselt seda teemegi" või "Ilmselt nii tuleks selle ja selle grupi liikmetega käituda". Lühidalt, kuigi diskursusel on sageli määrav tähtsus ideoloogia väljendamisel ja taastootmisel, pole see vajalik ega piisav taastootmise "vahend". (Dijk 2005: 228-229)

SSamamoodi võivad ksenofoobsed grupid või parteid sooritada rassistlikke tegusid, ise enamasti eitades oma tegude rassistlikku iseloomu ning samas ka seda, et nende teod lähevad vastuollu kehtiva moraalse korraga. Selle asemel väidavad nad, et eristamine, isegi Meie ja Nende vahelise hierarhia loomine on "lomulik", nii et Meil on oma vere, kodumulla või sünnipäraste omaduste tõttu eelisõigus või -juurdepääs sümboolsetele või materiaalsetele ressurssidele. (Dijk 2005: 302)

Kui domineerival või konkureerival grupil õnnestub ohjata või delegitimeerida mis tahes sotsiaalse grupi avalikku diskursust, võib ta saavutada sümboolsel väljal hegemoonia, nimelt kontrolli avaliku diskursuse tähenduste ja vastuvõtjate mentaalse konstrueerimis- ja representeerimistegevuse üle. Sõjas, kodusõjas, revolutsioonis või sotsiaalses konfliktis on üks peamisi eesmärke raadio- või telejaamade vallutamine või tsensuuri kehtestamine. (Dijk 2005: 305)

Võim võib olla ka sümboolne, mis tähendab, et domineerivat diskursust saab esitada legitiimsena just selle autoriteedi ja prestiiži tõttu, mis omakorda tekitavad hindajates tõesuse assotsiatsiooni. (Dijk 2005: 307)

Staatus ja võim jõustatakse konteksti kaudu ning seega taastoodetakse neid implitsiitselt, näiteks kehahoiakutega, kõnelejatevahelise kaugusega, riietuse ja rekvisiitidega ja sellega, kuidas kõnelejad vestlust ohjavad. (Dijk 2005: 321)