See on esimene raamat, mille Žižek avaldas inglise keeles ja mis ühtlasi tegi ta Läänes tuntuks (suuresti tänu paljudele popkultuuri vihjetele). Mulle meeldis ka. Paralleelid ideoloogia ja unenäo vahel tekitasid sees sooja tunde, et võib-olla saab ideoloogiat tõepoolest käsitleda nii kergesti. Raamat läks aga väga kiirest väga psühhoanalüütiliseks ja Lacani teooriat tundub selles olevat rohkem, kui midagi muud. Sellest hoolimata oli lugeda hea. Tekkis loomulik järgnevuse tunne, sest Žižek räägib asjadest millest Foucault on rääkinud ja Tomberg rääkis sellest, mida Žižek oli rääkinud. Raamatu lõpus on Lisa 1na Benjamin Walteri tekst, mida Tomberg kasutas oma raamatus laialdaselt ja Lisa 2na on Ernesto Laclau järelsõna, millest suur osa moodustas diskursuseteooriate loengu materjali. Jätan siia jälle portsu tsitaate, loodan seda raamatut lugeda vanema ja targemana taas (ehk saan siis sellest rohkem).
Nende kahe tunnuse ühtsusel põhinebki marxistlik arusaam revolutsioonist ja revolutsioonilisest situatsioonist: see on metafoorse tihendamise situatsioon, kus argiteadvus viimaks mõistab, et ühtki üksikküsimust ei saa lahendada, lahendamata neid kõiki - st lahendamata põhiküsimust, mis kehastab ühiskonnatervik antagonistlikku iseloomu. "Normaalses", revolutsioonieelses olukorras võitleb igaüks omaenda võitlust (töölised streigivad palgatõusu nimel, feministid võitlevad naiste õiguste eest, demokraadid poliitiliste ja sotsiaalsete vabaduste eest, looduskaitsjad looduse ekspluateerimise vastu, rahuvõitlejad sõjaohu vastu jne). Marxistid kasutavad kogu oma jõudu ja väitlusoskust, et veenda üksikvõitluste võitlejaid selles, et nende probleemide ainus tõeline lahendus seisneb ülemaailmses revolutsioonis: senikaua kui ühiskondlikke suhteid valitseb kapital, püsib sugudevahelistes suhetes ikka seksism, on alati olemas sõjaoht, poliitilised ja ühiskondlikud vabadused võidakse alati tõkestada, loodustki ekspluateeritakse halastamatult edasi... Ülemaailmne revolutsioon aga kaotaks ära sotsiaalse põhiantagonismi ja võimaldaks moodustada läbipaistva, ratsionaalselt juhitava ühiskonna. (Žižek 2003: 32-33)
Seda teadvustamata/seksuaalset iha ei saa taandada "normaalseks mõttekäiguks", sest ta on algusest peale, juba oma põhiolemuselt alla surutud (Freudi Urverdrängung) - tal pole igapäevases "normaalses" keelepruugist mingisugust "originaali", ta ei vasta teadvuse/eelteadvuse süntaksile ja kuulub kokku üksnes "primaarsete protsessidega". Sellepärast me ei tohigi taandada ei unenägude tõlgendamist ega üldse mingeid sümptomeid "unenäo peidetud mõtte" tagasitõlkele "normaalsesse" argikeelde, intersubjektiivse kommunikatsiooni keelde (Habermasi väljend). Unenäo struktuur koosneb alati kolmest elemendist: üks on unenäo avalik tekst, teine unenäo peidetud sisu ja kolmas teadvustamata iha, mis unenäo kokku paneb. See iha jääb unenäo külge ja poetub peidetud mõtte ja avaliku teksti vahele; ta ei ole seega mitte "varjatum ja sügavam" kui peidetud mõte, vaid on sellest palju "pinnapealsem", kuna koosneb tervenisti tähistaja mehhanismidest, ümberkäimisest, millele peidetud mõte allub. Teisisõnu, ta saab paikneda üksnes unenäo vormis: unenäo tegelik aine (teadvustamata iha) väljendub unenäo töös, selles viisis, kuidas "peidetud sisu" töödeldakse. (Žižek 2003: 44)
Põhiline paradoks kaubavahetuse ühiskondliku toimimise ja "teadvuse" vahekorras on see, et - kasutades jällegi Sogn-Retheli kokkusurutud sõnastust - "see teadmatus reaalsusest on õieti osa ta olemusest": vahetusprotsessi ühiskondlik toimimine on sedalaadi reaalsus, mis on võimalik ainult tingimusel, et selles osalevad indiviidid ei ole ta tegelikust loogikast teadlikud; see tähendab, tegu on reaalsusega, mille ontoloogiline ühtsus eeldabki selles osalejate teatavat teadmatust - kui teaksime "liiga palju" ja tungiksime läbi ühiskondliku reaalsuse funktsioneerimise, siis see reaalsus laguneks.
See ongi tõenäoliselt "ideoloogia" põhidimensioon: ideoloogia ei ole lihtsalt "valeteadvus", illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem tuleb seda reaalsust ennast mõista juba "ideoloogilisena" - "ideoloogiline" on selline ühiskondlik reaalsus, mille olemasolu eeldabki, et selles osalejad ei tunne tema olemust - see tähendab, et ta enese sotsiaalne toimimine ja taastootmine eeldab, et indiviidid "ei tea, mida nad teevad". "Ideoloogilisus" ei ole (ühiskondliku) olendi "valeteadvus", vaid on see olend ise, kuivõrd ta toetub "valeteadvusele". Nii olemegi lõpuks jõudnud sümptomi dimensioonini, kuna üks sümptomi võimalikke määratlusi olekski "moodustis, mille ühtsus eeldab teatavat subjektipoolset teadmatust": subjekt saab "nautida oma sümptomit" ainult senikaua, kuni selle loogika jääb talle tabamatuks - sümptomi tõlgendamise edukust näitab just ta hajumine. (Žižek 2003: 54-55)
See, mida nimetame "sotsiaalseks reaalsuseks", on lõppkokkuvõttes eetiline konstruktsioon: teda toetab teatav justkui (me toimime justkui me usuksime bürokraatia kõikvõimsusesse, justkui kehastaks president rahva tahet, justkui väljendaks partei töörahva objektiivseid huvisid...). Niipea kui uskumus (mida, meenutagem veel kord, ei tohi kindlasti mitte paigutada "psühholoogilisele" tasandile: uskumus kehastub, materialiseerub sotsiaalse välja tegelikus funktsioneerimises) kaob, laguneb koost kogu sotsiaalse välja kude. Seda selgitas juba Pascal, kellele põhiliselt viitab Althusser, püüdes luua "ideoloogiliste riigiaparaatide" mõistet. Pascali järgi määrab meie sisemisi arutlusi väline, mõttetu "masin" - tähistaja automatism, selle sümboolse võrgu automatism, milles subjektid siplevad. (Žižek 2003: 77)
Tõeline sõnakuulmine on seega alati "väline": kui kuuletutakse paljalt veendumusest, pole see tõeline sõnakuulmine, sest seda "vahendab" juba meie subjektiivsus - st me mitte ei kuula tõeliselt autoriteedi sõna, vaid järgime üksnes oma otsustusvõimet, mis ütleb, et autoriteet väärib sõnakuulamist senikaua, kuni ta on hea, tark ja kasulik... Selline ümberpööramine ei kehti mitte üksnes "välise" sotsiaalse autoriteedi puhul, vaid veel enam siis, kui kuuletume oma uskumuse seesmisele autoriteedile. (Žižek 2003: 78)
[...] Reaalsus on fantaasiakonstruktsioon mis võimaldab meil maskeerida meie iha-Reaalset (Lacaqn 1979, 5. ja 6. ptk).
Täpselt sama lugu on ka ideoloogiaga. Ideoloogia ei ole unenäoline illusioon, mis ehitatakse selleks, et põgeneda talumatust reaalsusest; ta on ennekõike fantaasiakonstruktsioon, mille eesmärk on teotada meie "reaalsust" ennast, meie tegelikke sotsiaalseid suhteid struktureeriv "illusioon", mis varjab mingit reaalset, talumatut ja võimatut tuuma (Ernesto Laclau ja CHantal Mouffe on seda iseloomustanud kui "antagonismi", ühiskonna traumaatilist jagunemist, mis pole sümboliseeritav). Ideoloogia ei paku meile mitte pelgupaika reaalsuse eest, ta pakub sotsiaalset reaalsust ennast kui pelgupaika mingi reaalse, traumaatilise tuuma eest. [...] (Žižek 2003: 90-91)
Täpselt sama lugu on ka ideoloogilise unenäoga, kui määratleda ideoloogiat unenäolise konstruktsioonina, mis takistab meid nägemast asjade reaalset seisu, reaalsust kui niisugust. Asjata püüame ideoloogilisest unest välja murda, "avades silmad ja püüdes näha reaalsust, nii nagu ta on", ideoloogilisi prille kõrvale heites: kui meist on saanud sellise postideoloogilise, kaine ja objektiivse pilguga subjektid, kes on nn ideoloogilistest eelarvamustest vabad ja näevad tõsiasju nii, nagu need on, jääme ometigi "oma ideoloogilise unenäo teadvuseks". Ainus võimalus murda ideoloogilise unenäo võimu on seista silmitsi oma iha-Reaalsega, mis endast selles unenäos märku annab. (Žižek 2003: 94)
Valgustuse juhtmotiiv on muidugi mingi variatsioon käsklausest "Arutle iseseisvalt!": "Mõtle oma peava, vabane kõikidest eelarvamustest, ära võta midagi omaks, küsimata selle ratsionaalse aluse järele, säilita alati kriitiline distants..." Aga juba Kant lisas oma kuulsas kirjutises Mis on valgustus? sellele ühe ebameeldiva, häiriva täienduse: "Arutle ükskõik millest ja ükskõik kui palju - aga kuula sõna!" See tähendab: teoreetilise refletsiooni autonoomse subjektina võid sa valgustatud publiku poole pöördudes mõtelda vabalt ja seada küsitavaks iga autoriteedi; aga ühiskondliku "masina" osana, subjektina sõna teises tähenduses, pead sa tingimata kuulama oma ülemate korraldusi. See lõhe on omane kogu valgustuse projektile: leiame selle juba Descartes'il, tema Arutluses meetodist. Kõiges kahtleva cogito, kes seab küsitavaks isegi maailma olemasolu, tagaküljel on kartesiaanlik "ajutine moraal", reeglistik, mille Descartes kehtestas, et tulla oma filosoofilisel rännakul toime igapäevase eluga: kõige esimene reegel rõhutab, et tuleb omaks võtta selle maa seadused, kuhu ollakse sündinud, ja järgida neid, panemata kahtluse alla nende autoriteeti. (Žižek 2003: 138-139)
Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, "triivivatest tähistajatest", mille identiteet on "avatud" - oma seoste tõttu teiste ahela elementidega on nad üledetermineeritud, st nende "sõnasõnaline" tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. (Žižek 2003: 149)
Seepärast peab "ideoloogiakriitika" pöörama ümber need põhjuslikud seosed, mida nägi totalitaarne pilk: "juut" pole mitte sotsiaalse antagonismi positiivne põhjus, vaid teatava tõrke kehastus - selle võimatuse kehastus, mille tõttu ühiskond ei saavuta oma täielikku identiteeti suletud ja homogeense tervikuna. "Juut" ei ole mitte ühiskondliku negatiivsuse positiivine põhjus, vaid punkt, kus ühiskondlik negatiivsus kui niisugune omandab positiivse eksistentsi. Nii võime sõnastada "ideoloogiakriitilise" menetluse teise põhivormeli, mis täiendab eelpool antut: "ideoloogiakriitika" peab antud ideoloogilises ehitises leidma elemendi, mis esindab ta võimatust ta enese sees. Kui ühiskond ei saavuta täielikku identiteeti, pole selle põhjus mitte juutides: teda takistab ta enese antagonistlik iseloom, seesmine tõrge, ja selle seesmise negatiivsuse "projitseerib" ta "juudi" kujusse. Teisisõnu, Sümboolsest (korporatiivse ühiskondlik-sümboolse valla raamistikust) eemaldatu naaseb Reaalse "juudi" paranoilise konstruktsioonina. (Žižek 2003: 206-207)
Ometi võltsiks me nende ridade tähendust, mõistes neid nietzcheliku ajalookäsituse vaimus, kus "tõlgendamine on võimuiha", võitja õigus "kirjutada ise oma ajalugu" ja suruda peale oma "vaatenurk" - nähes neis viidet valitseva klassi ja rõhutute klassi võitlusele selle eest, "kes kirjutab tulevikus ajaloo". (Žižek 2003: 218)
Küsimus on aga selles, et kahe surma vahel asuva üleva keha leiame juba klassikalisel, kodanluse-eelsel Isandal: näiteks kuningas, kel tema tavalise keha kõrval justkui oleks veel üks ülev, eeterlik, müstiline keha, mis personifitseerib riiki (Kantorowicz 1959; Riha 1986). Mis vahe on klassikalisel Isandal ja totalitaarsel Juhil? Klassikalise Isanda muundunud keha tekitab performatiivne mehhanism, mida kirjeldasid juba La Boétie, Pascal ja Marx: meie, alamad, arvame, et kohtleme kuningat kuningana, sest ta on kuningas, kuid tegelikult on ta kuningas sellepärast, et me teda kuningana kohtleme. Ning see tõsiasi, et kuninga karismaatiline jõud tuleneb tema alamate sümboolsest rituaalist, peab jääma varjatuks: meie kui alamad langeme paratamatult ohvriks illusioonile, et kuningas on juba iseenesest kuningas. Seepärast peabki klassikaline Isand oma võimu legitimeerima, viidates mingile välisele, mitteühiskondlikule autoriteedile (Jumal, loodus, mõni müütiline sündmus minevikus...) - sest niipea kui paljastatakse performatiivne mehhanism, mis annab Isandale tema karismaatilise võimu, ongi see võim kadunud. (Žižek 2003: 230)
Subjekti suhtesse oma kogukonnaga kuulub alati selline paradoksaalne choix forcé - siin ütleb kogukond subjektile: sul on vaba valik, aga tingimusel, et sa teed õige valiku; sul on näiteks vabadus vandele alla kirjutada või mitte alla kirjutada, tingimusel, et sa valid õigesti ja kirjutad alla. Kui sa teed vale valiku, kaotad valikuvabaduse. Ja pole sugugi juhuslik, et see paradoks tekib subjekti ja tema kogukonna vahelise suhte tasandil: sundvaliku situatsioon seisnebki selles, et subjekt peab vabalt valima kogukonna, millesse ta juba kuulub oma valikust olenemata - ta peab valima selle, mis on talle juba antud. (Žižek 2003: 255)
Muidugi toob see sisse dialektilise suhte tõe ja nähtumuse vahel: tõde pole sugugi mingi lisand, mis ikka ja jälle kaob käest, vastupidi, ta ilmub traumaatiliste kokkupuudete vormis - st me satume talle peale seal, kus arvasime olevat "pelga nähtumuse": "tõešokk" seisneb ta äkilises ilmumises otse keset turvalisi fenomene. (Žižek 2003: 290)
Füsiognoomia - kehakeel, subjekti seesmuse väljendus tema spontaansete liigutuste ja näoilmetega - kuulub veel keele, tähistava representatsiooni tasandile: teatav kehaline element (liigutus, näoilme) kujutab, tähistab subjekti mittekehalist seesmust. Füsiognoomia lõpptulemus on täielik luhtumine: iga tähistatav representatsioon "reedab" subjekti; ta väänab ja moonustab kõike seda, mida ta peaks ilmutama; subjekti "päris" tähistajat pole olemas. Ja üleminek füsiognoomiast frenoloogiasse kujutab endast tasandi vahetust, kus minnakse kujutamiselt üle kohalolule: vastandina liigutustele ja näoilmetele ei ole pealuu [Schädel] seesmust väljendav märk; ta ei representeeri, ei kujuta midagi; hoolimata oma inertsusest on ta vaimu vahetu kohalolu. (Žižek 2003: 312-313)
Oletame, et kuskil mõnel arengumaal pakutakse majandusliku imerohuna välja tööstusettevõtete natsionaliseerimine. See on iseenesest vaid tehniline võte, ja kui ta selleks jääbki, siis ei muutu ta kunagi ideoloogiaks. Kuidas see aga ikkagi juhtuda võib? Üksnes siis, kui majandusliku abinõu partikulaarsus hakkab kehastama midagi endast enamat ja erinevat: näiteks vabanemist teiste riikide mõju alt, kapitalistliku raiskamise kadumist, sotsiaalse õigluse võimalust rahvastiku tõrjutud osa jaoks jne. Kokkuvõttes: võimalust muuta ühiskond sidusaks tervikuks. See võimatu objekt - ühiskonna täielikkus - osutub siin sõltuvaks ühest majanduslike muudatuste reast. See ongi ideoloogiline efekt sõna ranges tähenduses: usk, et on olemas mingi partikulaarne sotsiaalne korraldus, mis suudab muuta ühiskonna suletuks ja läbipaistvaks. Ideoloogia on kõikjal, kus üks partikulaarne sisu näitab end iseendast enamana. Ilma selle horisondi dimensioonita võiks meil küll olla ideid ja ideedesüsteeme, aga meil poleks kunagi ideoloogiaid. (Laclau 2003: 394)
0 comments:
Post a Comment