Kirjanduse lepitav otstarve

Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Fiktsiooni ja tegelikkuse vastandumine, mis Tombergi töös on võimalikkuse ja paratamatuse vastandumine, meenutab väga Berdyaev vastandust freedom vs necessity. Great minds think alike? Või on asi selles, et filosoofia (antud juhul tegu kirjandusfilosoofiaga) müttabki lakkamatult samu radu. Siin võtab Tomberg üles Deleuze, Lévinase, Žižeki ja veel mõndade tuttavate nimede väited ja täiendab neid tähelepanekutega kirjandusest ja kirjanikelt. Tema keelekasutus nõuab harjumist ja kõnealused teemad on mõnevõrra abstraktsed, kuid siiski huvitavad ja inspireerivad.
Rohkem selle teose kohta ei ütlekski. Ilukirjandus on mulle võrras. Tombergi viis teoseid lühidalt ja tabavalt kokku võtta, tsiteerida ilukirjandust ja isegi vastavaid arvustusi, oli siiski nauditav. Loeksin aasta-paari pärast jälle. Seniks jätan siia lõigu lausumise luhtumisest:

Lausumine on igal juhul luhtumine. Niisuguse fookusnurga nihke võiks sisse viia sellesse, kuidas Jaan Undusk kirjeldab kaht struktuurilt sarnast, kuid orientatsioonilt vastupidist suhtumist lausumisse (MMK, 43). Need seisukohad - nimelt Jacques Derrida ja Emmanuel Lévinasi oma - võivad osutuda tõhusaks teejuhiks lausumise olemuse ja selle kaudu ka keelelise vaikuse olemuse avamise juurde, sestap oleks kasulik neid käesoleva arutluse raames lühidalt iseloomustada.
Unduski sõnul on nii Derrida kui ka Lévinas lausumise suhtes ühel nõul ühes asjas, nimelt selles - kui kasutada Lévinasi sõnu -, et "[p]ole enam võimalik rääkida, sest mitte keegi ei saa alustada juttu, andmata kohe tunnistust kõigest muust kui see, millest on jutt". Sellest tõdemusest nähtub lausumisele omane paratamatu traagika: kohe, kui ma midagi ütlen, kangastub lausumises kõik, mis ütlemata jäi, kõik, mida oleks võinud teisiti öelda, kõik, mille öeldu välistas või nurjas, kõik, mida ma (nüüd juba, tagantjärele) tegelikult oleksin öelda tahtnud. Ehk veel teisisõnu - lausumises kangastub kõikevõimaldav vaikus; vaikus, mis oli (nüüdseks) enne lausumist ning mis, olles juba alati ära olnud (või igavesti veel viibiv), ei saa enam kunagi olla. Lausumishetkest kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist, vaikuse ülevuse pidevat haihtumist. Kuid just lausumine on see, mis kehtestab vaikuse kui millegi lausumiseelse, ja just selles mõttes on vaikus keele-eelne keele enese sees. (Tomberg 2011: 28)