Teadmine, võim, subjekt

Foucault, Michel 2011. Teadmine, võim, subjekt : valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn : Varrak

Seda teost oli lust lugeda. Kogusin rohkesti väärtuslikke tsitaate, mida võiksin edasiste lugemiste puhul silmas pidada ja täiendada. Tahan teost ennastki peagi uuesti lugeda. Kogumik on koostatud väga erinevatest kirjutistest, intervjuudest ja loengutest, kuid pealkirjas nimetatud teemadega tihedalt seotud. Andis üpris hea ülevaate sellest, kuidas Foucault oma uurimisi teostas ja mida ta täpsemalt uuris. Siia jätan rohkelt tsitaate, mis peegeldavad seoseid, mis mul lugedes tekkis.

Maailmas ei leidu ainsatki kultuuri, kus lubataks kõike teha. Ning juba ammusest ajast on teada, et inimene ei alusta vabadusega, vaid piiri ja ületamatu joonega. Süsteemid, millele keelatud teod alluvad, on hästi tuntud; iga kultuuri puhul on olnud võimalik eristada intsesti ärakeelamise režiimi. Kuid keelekeeldude korraldust tunneme seni vähe. See tähendab, et need kaks piirangutesüsteemi pole kongruentsed, keelekeelud ei kujuta endast vaid muude keeldude verbaalset versiooni: see, mis ei tohi välja paista kõne tasandil, pole ilmtingimata see sama, mis on keelatud tegude korras. Zuni indiaanlased, kes keelavad intsesti, jutustavad siiski õe ja venna intsestist; kreeklased aga pajatasid legendi Oidipusest. (Foucault 2011: 31-32)

Mulle tundub, et üldiseks sissejuhatuseks sellele tõlgendamistehnikate ajaloo ideele võib öelda nõnda: keel on, vähemasti indoeuroopa kultuurides, enda suhtes alati sünnitanud kahte liiki kahtlusi:
- kõigepealt kahtlus, et keel ei ütle mitte päris täpselt seda, mis ta ütleb. See tähendus, mis kohe haaratakse ja mis vahetult välja paistab, on võib-olla tegelikult vähem tähendus, mis kaitseb, kokku surub ja kõigest hoolimata ikkagi ka edasi annab üht teist tähendust; ja just see teine on ühtaegu palju tugevam ja samas "sõnadetagune" tähendus. Ta on see, mille kohta kreeklased ütlesid allégoria ja hyponoia;
- teiselt poolt sünnitab keel tolle teise kahtluse: nimelt et ta mingil moel ulatub oma verbaalsest pärisvormist väljaspoole, ja et maailmas on olemas veel palju muidki asju, mis kõnelevad ega ole ometi keel. Lõppude lõpuks võib olla, et räägivad ka loodus, meri, puudekohin, loomad, näod, maskid, risti pandud pussnoad; võib-olla ongi olemas keel, mis pole liigendatud verbaalselt. See oleks siis, kui soovite, jämedates joontes kreeklaste sémainon. (Foucault 2011: 41-42)

Teatud mõttes mängitakse ses kohata teatris alati sama etendust - seda, mida lõputult kordavad välitsejad ja valitsetavad. Ühtede inimeste domineerimine teiste üle viibki erinevate väärtuste tekkeni, ühtede klasside üleolek teistest kutsub ellu vabaduse idee ja loogika sünnib sel teel, et inimesed hangivad endale eluliselt vajalikke asju, suruvad asjadele peale kestuse, mida neil tegelikult pole, ning muudavad asjad väevõimuga sarnasteks. Säärane domineerimissuhe ei ole tegelikult "suhe", just nagu ka koht, kus domineerimine ei ole koht. Ja täpselt sellepärast võtabki domineerimine igal ajaloo hetkel teatud rituaali kuju, kehtestab õigusi ja kohustusi, sunnib järgima rangeid protseduure. Domineerimine jätab endast jälgi, söövitab mälestusi asjadesse, kaasa arvatud kehadesse; temast saab võlgnevuse raamatupidaja. Nõnda tekib reeglite maailm, mis pole sugugi määratud vägivalda talitsema, vaid vastupidi - vägivalla huve teenima. Me eksime, kui arvaksime traditsioonilisest skeemist lähtudes, et totaalne sõda vaibub lõpuks omaenda vastuolude tõttu ning inimesed keelduvad siis vägivallast ja nõustuvad vabatahtlikult alluma rahuaja tsiviilseadustele. Vastupidi: reegel on vihavaenu külmalt kaalutletud lõbu, mnis tõotab tulevast verevalamist. Reegel lubab lõputult jätkata domineerimise mängu ning lavastab pisiasjadeski korduvaid vägivallastseene. Rahumeelsus, leebe kompromiss, vaikiv nõusolek seadusega - kõik need ei tähenda sugugi suurt moraalset pööret ega utilitaarset kaalutlust, mille tulemuseks oleks olnud reeglite kehtestamine; need on ise reegli tagajärjed ja tõtt-öelda ise reegli väärastumine. "Süü, südametunnistuse ja kohustuse esiletuleku kolle on õiguses teistele kohustusi seada; ja nagu kõiki suuri asju maailmas, nii kasteti ka seda kohustamiseõigust alguses verega." Inimkond ei arene pikka aega ühest võitlusest teise, et jõuda lõpuks universaalse vastastikususe printsiibini, mis tähendab, et reeglid asendavad igaveseks sõja. Inimesed ainult seavad ajast aega oma vägivalla teatavasse reeglite süsteemi ning nõnda lihtsalt asendub üks ülemvõim teisega. (Foucault 2011: 110-111)

7) Ajaloomeelt saab rakendada kolmel viisil, millest igaüks ühtaegu vastab ja vastandub kolmele platonlikult ajaloomodaalsusele. Esiteks saab ajaloomeelt kasutada reaalsuse lammutamiseks ja parodeerimiseks - vastandina ajaloo reministsentsi või äratundmise teemale. Teiseks saab ajaloomeele abil lahti harutada ja lagundada identiteedi - vastandina järjepidevust ehk traditsiooni kindlustavale ajalookäsitlusele. Kolmandaks saab ajaloomeelt lammutada ja ohvriks tuua tõe - vastupidiselt ajalookäsitlusele, mis rõhutab kindlat teadmist. Kõigil neil juhtudel on küsimus selles, kuidas kasutada ajalugu nõnda, et see lõplikult vabaneks ühtaegu nii metafüüsilise kui ka antropoloogilise mälu mudelist. Ajaloost peab saama vastumälu, millest ühtlasi tuleneb täiesti teistsugune aja vorm. (Foucault 2011: 124)

G. Deleuze: Ja niisamuti on õige vastupidine. Mitte üksnes vange ei kohelda nagu lapsi, vaid lapsi nagu vange. Lapsi infantiliseeritakse, mis on neile võõras. Selles mõttes peab paika, et koolid meenutavad veidi vanglaid ja tehased on vanglatega väga sarnased. Piisab, kui vaadata Renault' tehase sissepääsu, või ükskõik kuhu mujale: kolm tualetipääset päevas. (in Foucault 2011: 176)

M. FOucault: Kas selle ülesande keerulisus, meie kimbatus leida sobivaid võitlusvorme, ei ole tingitud sellest, et me ei tea siiani, mis on võim? Tuli ju oodata 19. sajandini, et saaks teada, mis on ekspluateerimine, ent paistab, et seda, mis on võim, ei teata tänini. Marx ja Freud ei suuda meid ilmselt piisavalt aidata, et õppida tundma seda salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud, kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks. Valitsemisteooria, riigiaparaatide traditsiooniline analüüs ei suuda kindlasti ammendavalt hõlmata võimu tegutsemis- ja toimevälja. Vastuseta on keskne küsimus: kes teostab võimu? Ja kus see võim teostub? Me teame tänapäeval enam-vähem seda, kes ekspluateerib, kuhu läheb kasum, kelle käest ta läbi käib ja kuhu seda taasinvesteeritakse, seevastu võim... Teame, et võim ei ole üksnes valitsejate käes. Kuid mõiste "valitsev klass" pole piisavalt selge ega läbi töötatud. "Domineerima", "juhtima", "valitsema", "võimurühm", "riigiaparaat" jne. - leidub terve rida mõisteid, mis alles vajavad eritlust. Samuti tuleb teada, kui kaugele võimu teostamine ulatub, milliseid ülekandeid ta oma toimimises kasutab ja milliste kõige pisemategi instantside kaudu ta laieneb, nagu näiteks hierarhia, kontroll, järelvalve, keeldude ja sunduste instantsid. Võimu teostatakse kõikjal, kus võimu leidub. Mitte keegi pole rangelt võttes võimu peremees, ent kummatigi tegutseb võim alati kindlas suunas, jagades inimesed kahte lehte; me ei tea täpselt, kellel on võimu, kuid me teame, kellel seda pole. (Foucault 2011: 179-180)

M. Foucault: Nagu te ütlete, on iha, võimu ja huvi vahekorrad märksa keerulisemad, kui tavaliselt arvatakse. Võimu ei teosta alati need, kel on selleks huvi, ja neil, kellel on huvi, ei ole võimuteostamiseks tingimata võimalusi. Võimuiha loob võimu ja huvi vahele iseäralikud seosed. Võib juhtuda, et fašismi perioodil ihalevad rahvahulgad, et teatud inimesed teostaksid võimu, kuigi neil inimestel pole nendega midagi ühist, sest nad teostavad võimu rahvahulkade arvel ja nende kahjuks, kuni nende surma, ohverdamise ja hävitamiseni välja. Ent kummatigi rahvas ihaleb seda võimu, ihaleb selle teostamist. Need iha, võimu ja huvi vahekorrad on veel halvasti tuntud. Kulus palju aega, et teada saada, mida tähendab ekspluateerimine. Ja iha tundmaõppimiseni on meil käia veel pikk tee. Võimalik, et käimasolevad võitlused ja nende käigus sündivad lokaalsed, regionaalsed ja harali teooriad, mis moodustavad võitluste lahutamatu osa, panevad aluse arusaamisele, kuidas võim tegutseb. (Foucault 2011: 182-183)

Minu uurimuste põhiküsimuse võib lahutada osadeks järgneval viisil. Esiteks, kas võim on majanduse suhtes alati teisejärgulisel positsioonil? Kas majandus annab talle alati otstarbe ja justkui ka funktsiooni? Kas võimu olemuslikuks õigustuseks ja eesmärgiks on teenida majandust? Kas ta on määratud korraldama, kindlustama, säilitama ja taastootma sellele majandusele iseloomulikke ja tema toimiseks hädavajalikke suhteid? (Foucault 2011: 198)

Kui me tahame teha võimu mittemajanduslikku analüüsi, siis millised vahendid meil selleks on? ma arvan, et võib öelda, et neid on meil tegelikult väga vähe. Kõigepealt on meil kinnitus, et võimu ei saa anda, ei saa vahetada ega taastada, vaid et ta teostub ning eksisteerib üksnes toimimises. Meil on ka teine kinnitus, mille kohaselt võim ei seisne mitte eeskätt majanduslike suhete säilitamises ja taastootmises, vaid on oma olemuselt esmajoones jõudude vahekord. (Foucault 2011: 200)

...võim on sõda, teiste vahenditega jätkatud sõda. Sellega pöörame ümber Clauswitzi määratluse ning ütleme, et poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda.
See tähendab kolme asja. Kõigepealt seda, et võimusuhted sellistena, nagu nad toimivad meie ühiskondades, põhinevad olemuslikult ühel kindlal, ajalooliselt määratletud sõja hetkel ja sõja kaudu kehtestunud konkreetsel jõudude vahekorral. Ja kui on tõsi, et poliitiline võim peatab sõja, kehtestab või üritab kehtestada tsiviilühiskonnas rahu, siis ei tee ta seda selleks, et kõrvaldada sõja tagajärgi või neutraliseerida sõja viimases lahingus ilmnendu tasakaalutus. Poliitilise võimu roll oleks selle hüpoteesi kohaselt põlistada see jõudude vahekord teatud vaikiva sõja kaudu, ning jäädvustada see institutsioonides, majanduslikus ebavõrdsuses, keelekasutuses, kuni inimeste kehadeni välja. See oleks siis Clausewitzi mõtte ümberpööramise esimene tähendus: poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda, s.t. poliitika on sõjas avaldunud jõudude tasakaalutuse kinnistamine ja jätkamine. (Foucault 2011: 201)

Tahan öelda seda, et ühiskonnas nagu meie oma - kuid tegelikult ükskõik millises ühiskonnas - läbistavad, iseloomustavad ja moodustavad ühiskondlikku keha mitmesugused võimusuhted, mis ei saa üksteisest eralduda, püsida ega toimida ilma tõese diskursuse tootmise, koondumise ja ringluseta. Ei saa olla mingit võimu teostamist ilma teatava tõediskursuste ökonoomikata, mis toimib selle võimu sees, temast lähtudes ja tema kaudu. Me oleme allutatud tõe tootmisele ja me ei saa võimu teostada muidu kui üksnes tõe tootmise kaudu, seda arvatavasti teatud erilisel viisil. See kehtib kõigi ühiskondade puhul, kuid ma arvan, et meie ühiskonnas on see suhe võimu, õiguse ja tõe vahel kujunenud väga erilisel moel. (Foucault 2011: 207)

Teine juhis: tegu ei olnud võimu analüüsimisega teadlike kavatsuste või otsustuse tasandil, püüdega tuvastada teda seestpoolt, püstitada minu arvates labürinti viivaid küsimusi: kelle käes on niisiis võim? mis tal plaanis on? mida taotleb see, kellel on võim? Võimu tuleb uurida hoopis sellest küljest, kus tema kavatsus, juhul kui selline eksisteerib, on täielikult rakendatud olemasolevate praktikate teenistusse; uurida võimu mõnes mõttes tema välisilme põhjal, seal, kus ta on otseses või vahetus suhtes sellega, mida võib - väga ajutiselt - nimetada tema objektiks, sihtmärgiks, rakendamisväljaks, ehk teisisõnu seal, kus ta juurdub ja toodab oma tegelikke avaldusi. Niisiis mitte küsimused: miks mõned inimesed tahavad domineerida? mis on nende eesmärk? milline on nende üldine strateegia?, vaid hoopis: mis toimub allutamisprotseduuride või nende kehasid allutavate, žeste suunavate, käitumist määratavate pidevate protsesside avaldumise hetkel, tasandil ja pinnal? Teisiti öeldes: selle asemel, et arutleda, kuidas ilmneb suverään oma kõrguses, võiks uurida, kuidas järk-järgult, reaalselt ja materiaalselt moodustuvad subjektid kehade, jõudude, energiate, ainete, ihade, mõtete mitmekesisuse baasil; tabada allutamise kui subjektide moodustamise materiaalset instantsi. See oleks täiesti vastupidine sellele, mida näiteks Hobbes püüdis teha "Leviathanis" ja mida üritavad teha juristid, kui nad formuleerivad probleemi sellest, kuidas saab indiviidide ja tahete mitmekesisusest lähtudes moodustuda üksainus tahe või keha, mille elustavaks hingeks oleks suveräänsus. Tuletagem meelde "Leviathani" skeemi: Leviathan kui kunstlikult loodud inimene on üksnes teatud hulga eraldivõetud individuaalsuste kogum, mida ühendavad teatavad riigi ülesehituse põhielemendid; kuid riigi südames või õieti peas on miski, mis kehtestab riigi kui sellise, ja see miski on suveräänsus, mille kohta Hobbes ütleb, et see ongi Leviathani hing. ma arvan, et selle keskse hinge probleemi püstitamise asemel peaks püüdma uurida (seda olengi teinud) võimuavalduste poolt subjektidena moodustatud perifeerseid ja erisuguseid kehasid.
Kolmas juhis meetodi kohta: mitte käsitada võimu kui valdavat ja homogeenset domineerimise nähtust; ühe indiviidi, ühe grupi, ühe klassi valdavat ja homogeenset domineerimist teise üle. Ühesõnaga, ei tohi unustada, et võim, kui teda ei vaadelda just väga kõrgelt ja kaugelt, pole midagi niisugust, mis jaguneb nende vahel, kellel see on ja kes seda eksplitsiitselt valdavad, ning nende vahel, kellel see puudub ja kes sellele alistuvad. Võimu tuleb minu arvates analüüsida kui miskit, mis ringleb või mis pigem toimib üksnes ahelas; teda ei saa kunagi kusagil lokaliseerida, ta pole iialgi mingite isikute valduses, teda ei omandata nagu rikkust või vara. Võim funktsioneerib, ta teostub võrgustikuna ja selles võrgustikus indiviidid mitte ainult ei ringle, vaid on alati samaaegselt võimule allumas ja võimu tarvitamas; nad pole kunagi võimu liikumatu või leplik sihtmärk, nad on alati ka võimu vahendajad. Teisisõnu, võim liigub indiviidide kaudu, mitte ei rakendu nendele.
Seega ei tule indiviidi käsitada kui mingit elementaarset tuuma, algaatomit, erisugust ja tumma materjali, millele võim rakendub, mida ta tabab, indiviide alistades või neid purustades. See, et teatud kehasid, žeste, diskursusi, ihasid identifitseeritakse ja luuakse indiviididena, ongi üks võimu esmaseid avaldusi. See tähendab, et indiviid ei seisa võimu vastas, vaid on minu arvates üks selle esmastest avaldustest. Indiviid on võimu avaldus, olles samal ajal just selle tõttu ka võimu vahendaja: võim kandub edasi indiviidide kaudu, kelle ta on loonud. (Foucault 2011: 212-213)

Mis moodustamise probleemidesse puutub, siis tahtsin ma näha, kuidas neid oleks võimalik lahendada ajaloolise koe enese sees, ilma et neid peaks tagasi viima moodustavale subjektile. Aga see ajalooline kontekstualiseerimine pidi olema midagi enamat kui lihtsalt fenomenoloogilise subjekti relatiivseks tegemine. Ma ei usu, et seda probleemi võidaks lahendada fenomenoloogide kehtestatud subjekti historiseerimisega, valmistades sellise subjekti, mis ajaloo käigus muutub. On tarvis, et saadaks hakkama ka ilma moodustava subjektita, et vabanetaks subjektist enesest, see tähendab, jõutaks analüüsini, mis suudab seletada seda, kuidas subjekt ajaloolise koe sees moodustatakse. Seda tahangi ma nimetada genealoogiaks, mis tähendab niisuguseks ajaloo uurimise vormiks, mis suudab seletada teadmiste, diskursuste, objektivaldkondade jne. ülesehitamist ilma, et ta seejuures peaks viitama subjektile, mis on sündmuste välja suhtes kas transtsendentne või siis kulgeb tühja samasusena läbi terve ajaloo käigu. (Foucault 2011: 239)

Kui võimu avaldusi defineerida repressiooni kaudu, võetakse sellega omaks puhtjuriidiline võimukontseptsioon; võim samastatakse seadusega, mis ütleb ei; tema jõud oleks siiski eelkõige keelav. Arvan nüüd, et niisugune kontseptsioon on täiesti negatiivne, kitsas, luukerelik, ja on kummaline, miks ta nii laialt on levinud. Kui võim alati oleks ainult repressiivne, kui ta kunagi ei teeks midagi muud, kui ainult ütleks ei, kas te tõesti arvate, et siis kedagi saaks panna talle kuuletuma? See, mis võimu tugevaks teeb, mis ta vastuvõetavaks muudab, on lihtne tõsiasi, et ta kunagi ei rõhu peale paljalt ei-ütleva jõuna, vaid et ta tegelikult on kõikeläbiv, et ta loob asju, tekitab naudingut, vormib teadmist, toodab diskursust; teda peab hoopis rohkem võtma produktiivse võrgustikuna, mis läheb läbi terve sootsiumi kehami, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine. (Foucault 2011: 242)

Püstitada probleem riigi mõistetes tähendab püstitada see jätkuvalt suverääni ja suveräänsuse mõistetes, see tähendab seaduse mõistetes. Kui kõiki neid võimuilminguid kirjeldada olenevatena riigiaparaadist, tähendab see nende mõistmist olemuslikult repressiivsetena: armee kui surmavõim, politsei ja õigusemõistmine kui karistamisinstantsid jne. Ma ei taha öelda, nagu polekski riik oluline: tahan öelda, et võimusuhtes ja järelikult ka see analüüs, mis neist tuleb teha, ulatuvad paratamatult teispoole riigi piire. Seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et riik, hoolimata kogu oma aparaadi kõikvõimsusest, ei suuda kaugeltki hõlmata tervet võimusuhete välja, ja siis veel sellepärast, et riik saab toimida ainult juba olemasolevate võimusuhete alusel. Riik on pindstruktuuriline terve seeria võimuvõrgustike suhtes, mis täidavad ja valdavad keha, seksuaalsust, perekonda, sugulust, teadmisi, tehnoloogiat jne. Tõsi, need võrgustikud jäävad tingivasse/tingitud suhetesse teatavat liiki metavõimuga, mis on olemuslikult struktureeritud ümber teatava hulga suurte ärakeelamisfunktsioonide; aga see metavõim kõigi oma keeldudega saab hõivata ja kindlustada oma jalgealust ainult seal, kus ta on juurdunud tervesse mitmekordsete ja määratlemata võimusuhete seeriasse, kuna need loovad vajaliku aluse suurtele negatiivsetele võimuvormidele. Just seda püüdsingi ma oma raamatus ilmsiks tuua. (Foucault 2011: 246-247)

See on just see probleem, millega praegu leian end silmitsi seismas. Niipea kui hakata võimu kõigi tema tehnikate ja menetlustega lahutama sellest seadusevormist, millega teda teoreetiliselt seni on piiratud, tuleb peagi esitada see põhiküsimus: kas ei ole võim lihtsalt sõjasarnase domineerimise üks vorme? Kas ei peaks siis kõiki võimuprobleeme ette kujutama sõjasuhete mõistetes? Kas ei ole võim mitte teatavat liiki üldistatud sõda, mis üksikutel momentidel võtab omaks rahu ja riigi vormid? Sel juhul oleks rahu üks sõja vorme ja riik selle pidamise vahend. Siit ilmub välja terve rida probleeme. Kes peab sõda ja kelle vastu? Kas on need kaks klassi või rohkemgi? Kas on see kõikide sõda kõikide vastu? Missugune on armee ja sõjaväeliste institutsioonide roll selles tsiviilühiskopnnas, kus peetakse pidevat sõda? Kuidas puutuvad asjasse taktika ja strateegia mõisted, kui analüüsida struktuure ja poliitilisi protsesse? Missugune on võimusuhete olemus ja nende teisenemise viis? Kõiki neid küsimusi on tarvis uurida. On igatahes jahmatav näha, missuguse kerguse ja enesestmõistetavusega võivad inimesed rääkida sõjasarnastest võimusuhetest või klassivõitlusest, ilma et nad kunagi seletaksid, kas on mõeldud mõnd sõja vormi, ja kui, siis missugust vormi. (Foucault 2011: 248)

Kõik see võib ilmselt tunduda üsna segane ja ebamäärane. Ebamäärane tõepoolest, sest kõik, mis ma ütlen, on öeldud eelkõige hüpoteesi korras. Et see aga siiski oleks veidi vähem segane, pakun nüüd välja mõned propositsioonid - mitte kindlate väidetena, vaid ettepanekute thenduses, mis võiksid sobida tulevaste katsete või proovide tarvis:
- tõe all tuleb mõista kogumit reeglipäraseid menetlusi tootmise, seaduse, jaotuse, ringlusse laskmise ja lausungite funktsioneerimise jaoks;
- ringluse kaudu on tõde seotud võimusüsteemidega, mis teda toodavad ja ülal peavad, ning nende võimuavaldustega, mille voolu ta tekitab ja mis teda omakorda saadavad ja uuendavad. Tõerežiim;
- see režiim pole mitte lihtsalt ideoloogiline või pindstruktuuriline; ta on olnud kapitalismi kujunemise ja arenemise tingimuseks. Ja samamoodi funktsioneerib ta ka enamikus sotsialistlikes maades, väikeste teisendustega (jätan lahtiseks Hiina küsimuse, mida ma ei tunne);
- intellektuaali jaoks pole keskne poliitiline probleem mitte see, kuidas kritiseerida ideoloogilisi sisusid, mis on seotud teadusega, või kuidas toimida nõnda, et tema teadusliku praktikaga käiks kaasas õige ideoloogia. Tähtis on teada saada, kas oleks võimalik üles ehitada uut tõepoliitikat. Probleemiks pole mitte, kuidas muuta inimeste teadvust või seda, mis neil on pea,s vaid tõe tootmise poliitiline, majanduslik ja institutsionaalne režiim.
Pole tarvis kätte saada kõikide võimusüsteemide tõde - see oleks lummutis, sest tõde ise ongi võim -, vaid rebida tõe võim lahti neist hegemooniavormidest (ühiskondlikest, majanduslikest, kultuurilistest), mille sees ta konkreetsel hetkel funktsioneerib.

Ma tahtsin uurida ka neid mõistmise vorme, mida subjekt iseenda kohta loob. Aga kui ma alustasin tööd seda tüüpi probleemi kallal, siis olin sunnitud oma vaateid mitmes punktis muutma. Lubage mul siin esitada midagi enesekriitika taolist. Mõnede Habermasi seisukohtade järgi tundub, et me võime eristada kolme tüüpi tehnikaid: tehnikad, mis võimaldavad toota, ümber kujundada ja kasutada asju; tehnikad, mis võimaldavad kasutada märgisüsteeme; ja lõpuks tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist, et neile teatavaid eesmärke või sihte peale suruda. Ühesõnaga tootmistehnikad, tähistamis- ehk suhtlemistehnikad ning valitsemistehnikad. Kuid vähehaaval ma veendusin, et kõikides ühiskondades leidub veel üht tüüpi tehnikaid - tehnikad, mis võimaldavad indiviididel endil teha oma kehaga, hingega, mõtete ja käitumisega teatav hulk toiminguid ning nõndaviisi ennast muuta ja kujundada, et saavutada teatav täiuslikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe seisund. Nimetagem neid tehnikaid enesetehnikateks.
Kui analüüsida lääne tsivilisatsiooni subjekti genealoogiat, siis ei tule arvesse võtta mitte ainult valitsemistehnikaid, vaid ka enesetehnikaid. Tuleb näidata nende kahe tüübi koostoimet. Kui ma uurisin hullumaju, vanglaid jne., siis rõhutasin vist ülearu valitsemistehnikaid. See, mida nimetatakse distsipliiniks, on seda tüüpi asutustes tõepoolest midagi väga olulist. Aga see on ainult üks osa inimeste valitsemise kunstist meie ühiskonnas. Olles uurinud võimusuhteid valitsemistehnikatest lähtudes, tahaksin ma nüüd eelseisvatel aastatel uurida võimusuhteid, lähtudes enesetehnikatest. Ma arvan, et igas kultuuris sisaldub enesetehnoloogia hulga tõekohustusi: tuleb avastada tõde, saada tõest valgustatud, kõnelda tõtt. Kõiki neid kohustusi peetakse enese moodustamise või ümberkujundamise jaoks tähtsaks. (Foucault 2011: 266-267)

Näiteks tegemaks kindlaks, mida meie ühiskond peab silmas "tervemõistuslikkuse" all, peaksime vahest uurima, mis toimub võõrandumise väljal. Ja mõistmaks, mida peetakse silmas "legaalsuse" all, peaksime ehk analüüsima seda, mis toimub illegaalsuse väljal. Mis puutub võimusuhetesse, siis nende olemusest aru saamiseks peaksime võib-olla uurima neile vastupanemise vorme ja püüdeid, mida on tehtud nende suhete lagundamiseks. (Foucault 2011: 282)

Sellest võimust kõneldes tuleb esmalt selgelt eristada võimu, mida rakendatakse asjade üle ja mis annab võimaluse asju ümber teha, kasutada, tarbida või hävitada - võimu, mis tärkab otseselt kehas antud soodumustest või on ülekantav väliste instrumentide vahendusel. Ütleme, et siin on tegu "võimekusega" [capacité]. Meie analüüsitavat võimu seevastu iseloomustab asjaolu, et see toob mängu indiviidide (või gruppide) omavahelised suhted. Sest ärgem petkem ennast: seaduste, institutsioonide ja ideoloogiate võimust, võimu struktuuridest või mehhanismidest saame kõnelda ainult niivõrd, kuivõrd me eeldame, et teatud isikud teostavad võimu teiste isikute üle. Mõiste "võim" tähistab "partnerite" vahelisi suhteid (ja sellega ei pea ma silmas mitte mingit mängulist süsteemi, vaid lihtsatl - ja esialgu veel kõige üldsõnalisemaks jäädes - tegevuste kogumit, mis kutsuvad esile teisi tegevusi ja neile vastavad).
Samuti on vaja eristada võimusuhteid kommunikatsioonisuhetest, mis edastavad informatsiooni keele, märgisüsteemi või mis tahes sümbolilise meediumi kaudu. Kahtlemata on kommunikatsioon alati teatav viis teist inimest või inimesi mõjutada. Kuid teatavad võimu avaldumised võivad vabalt olla tähistuselementide loomise ja ringlusse laskmise eesmärk või tagajär, mitte lihtsalt selle tegevuse üks aspekt. Võimusuhetel on oma spetsiifika, sõltumata sellest, kas need käivad läbi kommunikatsioonisüsteemide või mitte.
Niisiis ei tohiks võimusuhteid, kommunikatsioonisuhteid ega objektiivset võimekust segi ajada. Sellega ei taha ma öelda, nagu moodustaksid need kolm eraldiseisvat valdkonda, või nagu eksisteeriksid ühelt poolt esemete, eesmärgiliste tehnikate, töö ja reaalsuse muundamise ala; teisalt märkide, kommunikatsiooni, vastastikuse tegevuse ja tähenduse tootmise ala, ja lõpuks survevahendite valdamise, ebavõrdsuse ning inimeste omavahelise mõjutamise ala. Küsimus on kolme tüüpi suhetes, mis tegelikult alati omavahel kattuvad, üksteist toetavad ning vastastikku ära kasutavad kui vahendeid mingi eesmärgi saavutamiseks. Objektiivsete võimekuste rakendamine nende kõige elementaarsemateski vormides eeldab kommunikatsioonisuhteid (olgu siis eelnevalt hangitud informatsiooni või ühise töö näol), samuti on see seotud võimusuhetega (seisnegu need siis kohustuslikes ülesannetes, traditsioonis või õpipoisistaatusega kehtestatud tegudes, allüksustes või töö rohke või vähem kohustuslikus jagamises). Kommunikatsioonisuhted eeldavad eesmärgilisi tegevusi (isegi kui selleks on pelgalt tähistuselementide korrektne käikulaskmine) ning loovad partnerivahelise informatsioonivälja muutmise teel võimuavaldusi. Võimusuhteid teostatakse äärmiselt tähtsal määral märkide tootmise ning vahetamise teel; ja vaevalt küll saab neid lahutada eesmärgilistest tegevustest, mis võimu teostamist võimaldavad (nagu näiteks väljaõppetehnikad, domineerimisprotsessid, vahendid, mille abil saavutatakse kuulekus) või mis toimevõime saavutamiseks võimusuhetele tuginevad (tööjaotus ja tööülesannete hierarhia).
Muidugi ei ole nende kolme suhtetüübi vaheline koordinatsioon alati ühetaoline ega konstantne. Üheski ühiskonnas ei valitse eesmärgiliste tegevuste, kommunikatsioonisüsteemide ning võimusuhete vahel mingi üldist tüüpi tasakaal; pigem esineb mitmesuguseid vorme, mitmesuguseid kohti, mitmesuguseid asjaolusid või sündmusi, mille puhul need vahekorrad end mõne spetsiifilise mudeli kohaselt kehtestavad. Leidub aga ka "plokke", milles võimekuste korraldus, kommunikatsioonivõrgud ja võimusuhted moodustavad reguleeritud ja kooskõlastatud süsteeme. Võtkem näiteks haridusasutuse: selle ruumide jaotus, siseelu valitsevad üksikasjalikud eeskirjad, mitmesugused seal korraldatavad tegevused, seal elavad või kohtuvad eri isikud, kellest igaühel on oma funktsioon, oma koht, oma selgelt eristuv nägu - kõik need asjad kokku moodustavad võimekuse-kommunikatsiooni-võimu ploki. Tegevus, mis peab tagama õppimise ja kalduvuste või käitumislaadide omandamise, toimib terve reguleeritud kommunikatsioonivormide ansambli kaudu (tunnid, küsitlused ja vastused, käsud, üleskutsed, kodeeritud kuulekusemärgid, iga isiku ja teadmistasandi "väärtuse" eristamise märgid) ning terve rea võimutoimingute vahendusel (sissesulgemine, järelvalve, tasu ja karistus, püramidaalne hierarhia). (Foucault 2011: 293-296)

On ilmne, et võimusuhete käivitumine ei välista vägivalla kasutamist sugugi rohkem kui kokkuleppe saavutamist, tõenäoliselt ei ole võimu kunagi võimalik teostada, võtmata appi üht või teist - tihti mõlemat korraga. Ent kuigi nõustumine ja vägivald võivad olla võimu instrumendid või avaldused, ei kujuta need endast ei võimu alusprintsiipe ega olemust. Võimu teostamine võib esile kutsuda enda kui tahes ulatuslikku aktsepteerimist: võib kuhjata kokku laibahunnikud ja varjuda mis tahes ähvarduste taha. Iseenesest ei ole võim aga ei vägivald, mis aeg-ajalt end varjata oskab, ega ka implitsiitselt uuendatav kokkulepe. See on kogum võimalikke tegevusi mõjutavaid tegevusi; see toimib võimaluste väljal, kus on ennast sisse seadnud aktiivsed subjektid; see innustab, sisendab, eksitab, teeb lihtsamaks või keerulisemaks; see avardab või piirab, teeb rohkem või vähem tõenäoliseks; äärmuslikel juhtudel see kitsendab või takistab pöördumatult, alati on see aga viis tegutseda ühe või mitme tegutseva subjekti suhtes niivõrd, kuivõrd nemad tegutsevad või on tegevusele vastuvõtlikud. Tegevusi mõjutav tegevus.
Võib-olla üks parimaid abivahendeid võimusuhete spetsiifika mõistmiseks on prantsuse sõna conduite kahetine tähendus. Conduite tähendab ühtaegu nii teiste "juhtimist" (vastavalt sunnivõimu enam või vähem karmidele mehhanismidele) kui ka enam-vähem avatud võimalusteväljal käitumise viisi. Võimu teostamine seisneb "käitumiste juhtimises" [conduite des conduites] ja tõenäosuse suunamises. Põhiliselt ei ole võim niivõrd kahe vastase konfrontatsioon ega ka nende vastastikune võitlus, kui "valitsemise" [gouvernment] küsimus. Sellele sõnale tuleb siin jätta tema kõige avaram tähendus, mida kasutati 16. sajandil. "Valitsemine" ei viidanud siis mitte ainult poliitilistele struktuuridele ega riikide tegevusele; pigem tähistas see indiviidide või rühmade käitumise [conduite] suunamise viisi - laste, hingede, kogukondade, perekondade, haigete "juhatamise" viisi. See ei katnud mitte ainult poliitilise või majandusliku allutamise juurdunud ja legitiimseid vorme, vaid ka rohkem või vähem läbimõeldud ja kaalutletud tegutsemislaade, mis kõik olid määratud toimima teiste indiviidide võimalikele tegevustele. Valitsemine selles tähenduses on teiste võimaliku tegutsemisvälja struktureerimine. Võimule eriomast suhtelaadi ei tuleks seetõttu otsida ei vägivalla ja võitluse ega ka lepingute ja vabatahtlike sidemete juurest (mis võivad parimal juhul olla üksnes võimu instrumendid), vaid pigem selle ainulaadse tegevuslaadi juurest, mis pole ei sõjaline ega juriidiline, vaid moodustab valitsemise.
Defineerides võimu teostamist kui tegevust, mis avaldab mõju teiste tegevustele, iseloomustades neid tegevusi kui ühtede "valitsust" teiste üle - selle sõna kõige avaramas tähenduses - peab arvesse võtma veel üht tähtsat elementi, nimelt vabadust. Võimu saab teostada üksnes "vabade subjektide" üle ja ainult sedavõrd, kuivõrd nad on "vabad" - pidades sellega silmas individuaalseid või kollektiivseid subjekte, kelle ees avaneb võimaluste väli, millel on valida mitmesuguste käitumisviiside, mitmesuguste reaktsioonide ja käitumislaadide vahel. Seal, kus on esindatud kõik determineerivad tegurid, ei ole tegu võimusuhtega: orjus ei ole võimusuhe, kui inimene on ahelais (sel juhul on tegu füüsilise sundusega), vaid ainult siis, kui tal on mingigi liikumisvõimalus, parimal juhul isegi võimalus põgeneda. Järelikult ei valitse võimu ja vabaduse vahel mitte silmast silma vastasseis nagu vastastikku välistavate faktide vahel (nii et vabadus peaks kaduma kõikjal, kus teostatakse võimu), vaid märksa keerukam vastastikune mäng. Selles mängus võib vabadus hõlpsasti esineda võimu teostamise tingimusena (ja samal ajal ka eeldusena, sest vabaduse olemasolu on vajalik selleks, et võim saaks end teostada; aga ka püsiva alustoena, sest kui vabadus end tema varal teostavast võimust täiesti lahti raputaks, siis peaks võim kui niisugune tõesti kaduma ja leidma endale asendaja vägivalla lihtsast ja puhtast sundusest); samas aga näitab vabadus end ka jõuna, mis paratamatult peab end vastandama võimu teostamisele, sest muidu kaldub see teda lõpuks täielikult determineerima.
Seetõttu ei saa võimusuhet ja vabaduse allumatust teineteisest lahutada. Võimu keskne probleem ei ole mitte "vabatahtliku orjuse" küsimus (kuidas me saaksima tahta olla orjad?); võimusuhte keskmes, seda lakkamatult provotseerides, seisavad tahte isemeelsus ja vabaduse intransitiivsus. Selle asemel, et kõnelda olemuslikus antagonismist, tuleks pigem rääkida "agonismist" - suhtes, mis on ühtaegu nii vastastikune innustamine kui ka võitlus; mitte niivõrd mõlemat osapoolt halvav silmast-silma vastasseis kui pidev provokatsioon. (Foucault 2011: 298-301)