Isaak Revzini mõte, et "Semiootika aineks on igasugune objekt, mis allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele." meeldib mulle, kuid tingimusel, et mitteverbaalne suhtlemine allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele, milles Birdwhistell võib mind valgustada. Meeldib ka mõte, et "semiosfäär on "semiootiline isiksus"". Pisut vastuoluline on see, et semiootikaväline reaalsus saab semiosfääri siseneda ainult temale arusaadavas keeles. Teesides on öeldud, et kiireloomulise kasvu puhul omastatakse ka selliseid tekste, mille lugemiseks vahendeid veel pole. Semiosfääri tasandeid puudutav katkend annab mulle lahenduse, mida olen pikalt otsinud:
Et semiosfääri kõik tasandid - inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni - on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär), igaühel neist ilmnevad parem- ja vasakpoolsuse omadused ning igaüks sisaldab madalamal tasandil parem- ja vasakpoolseid struktuure. (Lotman 1999: 33)Mõnus katkend autokommunikatsiooni teemal:
Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt tema teatud piiritletust, eneseküllasust, piiri olemasolu tema ja väljaspool teda asuva semiootilise ruumi vahel. Võime määratleda tähendust tekitavaid struktuure kui omamoodi semiootilisi monaade, mis talitlevad semiootilise universumi kõigil tasandeil. Niisuguseks monaadiks on nii kultuur tervikuna kui ka iga temasse suletud, küllaldaselt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus, kui teda käsitatakse tekstina. [---]Vähe sellest, et Lotman kirjeldab siin läbi Leibnizi monaadi oma autokommunikatsiooni, ilmneb siit ka võimalus kasutada semiosfäärilist lähenemist mitteverbaalse suhtlemise vallas:
Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenda sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks "toiduks". Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (Lotman 1999: 41-42)
Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäiendavuse, stuktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust. (Lotman 1999: 44-45)Mitmeid peatükke hiljem tahan üles märkida järgneva tsitaadi, mille rebin lahti tema kontekstist:
Võimalus väljendustasand eraldada ja ühendada ta mis tahes muu sisuga teeb sõnast ohtliku instrumendi, sotsiaalse vale mugava kondensaatori. (Lotman 1999: 228)Jätan siia ka selle katkendi, mis mind juba kevadel paelus:
Paljastades tsiviliseeritud maailma valelikkust, avastas Rousseau selle algallikka sõna väljenduse ja sisu vahelise seose tinglikkuses. Tema esitatud vastandus ühelt poolt sõna ja teisalt intonatsiooni, žesti, miimika vahel tähistas tegelikult motiveerimata ja motiveeritud märgi antiteesi. (Lotman 1999: 255)Huvitavat arutlemisainet võib pakkuda ka lõik argikäitumise poeetika artiklist:
Argikäitumine saavutab täieliku mõtestatuse vaid sel määral, kuivõrd üksikut tegudeahelat reaalsusetasandil on võimalik võrrelda sellise toimingutejadaga, millel on ühtne tähendus, mis on lõpetatud ja mis esineb koordineerimistasandil mingit situatsiooni, tegudeahelat ja nende tagajärge üldistavalt kokku võtva märgina, s.o, süžeena. Teatd süžeekogumi olemasolu mingi kollektiivi mälus võimaldab reaalset käitumist kodeerida, pidada seda tähenduslikuks või tähendusetuks, omistada talle ühte või teist tähendust. Märgilise käitumise madalamad üksused - žest ja tegu - ei omanda nüüd üldjuhul oma semantikat ega stilistikat enam isoleeritult, vaid suhestatuna kõrgema tasandi kategooriatega: käitumise süžeega, stiili ja žanriga. Süžeedekogumit, mis inimese käitumist ühel või teisel ajastul kodeerib, võib määratleda kui argi- ja ühiskondliku käitumise mütoloogiat. (Lotman 1999: 284)
0 comments:
Post a Comment