- Eco 2005. Mudellugeja
- Lotman 2022. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste
- Kull, Salupere jt 2018. Kultuurisemiootika
Eco, Umberto 2005. Mudellugeja. Lector in fabula. Tõlkija Ülar Ploom; eessõna Peeter Torop. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 57-73. [ESTER]
Tekst, nii nagu see oma lingvistilises pealispinnas (või nähtavas kujus) esile tuleb, esindab tervet väljendusvõtete ahelat, mille vastuvõtja peab aktualiseerima. (Eco 2005: 57)
Aktualiseerima — tegema reaalsuseks. Realiseerima? Lugeja peab tekstis esindatud väljendusvõtete ahela mingis mõttes elustama või ellu tooma, tegelikuks-toimivaks tegema.
Mis puutub aktualisatsiooni, siis on tekst mittetäielik üksus kahel põhjusel. Esimene ei puuduta ainult neid lingvistilisi objekte, mida me oleme tavapäraselt hakanud defineerima tekstina (vt 1.1), vaid igasugust sõnumit, kaasa arvatud isoleeritud laused ja terminid. Mingi väljend jääb puhta flatus vocis tasemele seni, kuni see mingi antud koodi suhtes ei korreleeru oma kokkuleppelise sisuga: selles mõttes on vastuvõtja alati postuleeritud operaatorina (mitte tingimata empiirilise operaatorina), kes on nii-öelda võimeline avama sõnaraamatu mis tahes ette tuleva sõna puhul ja võtma appi teatud rea varem teada olevaid süntaktilisi reegleid, et tuvastada lause kontekstis terminite vastastikused funktsioonid. Niisiis ütleme, et iga sõnum postuleerib vastuvõtja teatud grammatilist kompetentsust ka siis, kui sõnumi edastaja keel on ainult temale teada, välja arvatud muidugi glossolaalia juhtumid, mille puhul saatja eeldab, et lingvistiline interpretatsioon ei osutu võimalikuks, nii et äärmisel juhul on tegemist emotiivse ja sugestiivse ekstralingvistilise mõjutusega. (Eco 2005: 57)
Midagi kirjutades eeldame, et on olemas lugeja, kes on võimeline sellest aru saama: kelle jaoks meie kasutatud sõnad ei ole võõrad, vaid kes juba teavad või on võimelised (sõnastiku abil) neid teadma. Vastasel juhul, kui me kirjutame näiteks Velimir Hlebnikovi stiilis häälikuluulet, jääb tekst tähendusetuks (flatus vocis - kuuldavale toodud tähendusetud sõnad on nagu "paljas hingeõhk"; tõlkija annab joonealuses märkuses vasteks "häälevõnge").
Avada sõnaraamat tähendab ühtlasi aktsepteerida mingi hulk tähenduspostulaate: iseenesest on mingi termin ebatäielik ka siis, kui talle antakse väikese sõnaraamatu formaadis definitsioon. Sõnaraamat [|] ütleb, et brigantiin on laev ja laseb |laev| all muid semantilisi omadusi implitsiitselt mõista. Ühelt poolt tekib selline probleem interpretatsiooni lõpmatusest (mis osutus fundamentaalseks Peirce'i interpretantide teoorias), teiselt poolt juhib see meid edasi implitseerimise (entailment), aga samuti vajalike, olemuslike ja juhuslike omaduste temaatika juurde. (Eco 2005: 57-58)
Lähed järgi vaatama, mis on "brigantiin", siis pead järgi vaatama mis on "laev", siis pead järgi vaatama mis on "meri", siis pead järgi vaatama mis on "vesi", jne. Jäädki sissekannete ringirattasse lõksu.
Siiski eristub tekst teistest väljendustüüpidest oma suurema hõlmavuse tõttu. Ja tema hõlmavuse põhimotiiv on just nimelt see tõsiasi, et temasse on ka mitte-öeldu sisse kootud (vrd Ducrot 1972).
"Mitte-öeldu" tähistab seda, mis pealispinnal, väljenduse pinnal esile ei tule: aga just nimelt mitte-öeldu on see, mis aktualiseeritakse sisu aktualiseerimise tasandil. Ja seetõttu nõuab tekst, rohkem kui mistahes muu sõnum, lugeja aktiivset ja teadlikku kaastööd. (Eco 2005: 58)
Kõlab nagu sõnatähenduse ja lauseülese tähenduse vastuolu. St tekst võib oma üksikutes osades öelda nii üht kui teist, aga tervikuna ütleb ta midagi hoopis kolmandat.
Kõigepealt peab lugeja aktualiseerima oma entsüklopeedia, nii et ta võiks mõista, et verb |tagasi tulema| implitseerib mingil viisil, et subjekt on eelnevalt ära olnud (selle tegevuse analüüs kaasuste grammatika terminites võrdub sellega, et substantiividele antakse tähenduspostulaadid: see, kes tuleb tagasi, on ära olnud, nii nagu vanapoiss on mitteabielus meessoost isik). (Eco 2005: 59)
Mis on komponentanalüüs? (vt Martinelli 2005: 144)
Teiseks seetõttu, et mida enam liigutakse õpetuslikkuselt esteetilise funktsiooni poole, seda enam peab tekstis jääma ruumi lugeja tõlgendusele, ehkki tekst harilikult tahab, et teda mõistetakse küllaltki selgepiiriliselt ja ühemõtteliselt. Tekst tahab, et keegi aitaks tal funktsioneerida. (Eco 2005: 59)
Instruktiivne funktsioon (midagi konatiiv-referentsiaalset). Tekstil on oma tahe.
Konversatsioonireeglite kohta viitame muidugi Grice'le (1967). Aga tuletame vähemalt meelde Grice'i konversatsioonimaksiime. Kvantiteedimaksiim: tee nii, et sinu panus oleks täpselt sama informatiivne nagu teabevahetussituatsioon nõuab; kvaliteedimaksiim: ära ütle seda, mis sinu meelest ei vasta tõele ja ära ütle seda, mille kohta sul pole piisavalt tõendeid; suhtemaksiim: räägi asjast; viisimaksiim: väldi sogast väljendust, väldi kahemõttelisust, ole napp (väldi kasutut sõnaohtrust), räägi asjadest järjekorras. (Eco 2005: 59, jm 4)
Eesti keeles ka nüüd tallele pandud (vt Grice 1975).
See ilmselge tekstide eksisteerimise tingimus näib muuseas minevat vastuollu teise samavõrd ilmselge pragmaatikaseadusega, mis on kauasest varjuolekust hoolimata tänapäevastes kommunikatsiooniteooriates üldtuntud. Ning seda teist seadust võib formuleerida lihtsa loosungina: vastuvõtja kompetentsus pole tingimata võrdne saatja kompetentsusega. (Eco 2005: 60)
See, mida käsitlesin oma käsitluses Jakobsoni krüptanalüütilisest mudelist.
Nüüd me juba teame, et vastuvõtja koodid võivad täielikult või osaliselt saatja koodidest erineda ja et kood pole oma olemuselt üldsegi mitte lihtne, vaid sageli keerukas reeglite süsteeme hõlmav süsteem ja et lingvistilisest koodist ei piisa, et lingvistilist sõnumit mõista: |Suitsetate?|Ei| on lingvistiliselt dekodeeritav kui küsimus ja vastus vastuvõtja harjumuste kohta, aga teatud saatmistingimuste juures võib vastuse konnotatsiooniks olla "kasvatamatus" sellise koodi põhjal, millel pole mingit pistmist lingvistilise koodiga, küll aga hoopis käitumisetiketiga, sest oleks pidanud vastama |tänan, ei|. (Eco 2005: 60)
Keel on süsteemide süsteem jne.
Isikutevahelises kommunikatsiooniprotsessis tulevad arvesse muidugi kõikvõimalikud keelevälised tugivormid (žestid, konkreetne osutamine jne), samuti lõputu hulk võimalusi asju üle korrata ja saada tagasisidet, mis kõik üksteist vastastikku toetavad. See aga märgib, et meil pole kunagi tegemist puhtalt keelelise kommunikatsiooniga, vaid üldises mõttes semiootilise tegevusega, milles paljud eri märgisüsteemid üksteist täiendavad. (Eco 2005: 60)
"Tugivormid" kõlavad nagu "abivahendid". Nagu kargud või ratastool.
Või nagu ütlevad reklaamieksperdid - Nad valivad välja sihtmärgi [target] (ainult et selline "sihtmärk" koopereerib vaevaliselt: see pigem ootab, et temale pihta saadaks). Nad teevad kõik selleks, et iga termin, iga väljend, iga entsüklopeediline viide oleks juba ette nii valitud, et nende lugeja seda mõistaks. Nende sihiks on tekitada kindlat mõju; et ikkagi oleks kindel, et vallanduks hirmureaktsioon, ütlevad nad juba ette ära: "vaat nüüd hakkab juhtuma midagi hirmsat". Teatud tasandil võib see isegi õnnestuda. (Eco 2005: 64)
Pani mõtlema, et kõige kindlam viis mitte saada ideoloogiliste ja kommertssõnumite sihtmärgiks on nende eest kõrvale puigelda nii palju kui vähegi võimalik, niiet kui mõni näibki tabavat märki, siis mõju on nullilähedane, sest sõnuminool on lihtsalt arusaamatu võõras objekt.
Valéry moto - il n'y a pas de vrai sens d'un texte - võimaldab kahesugust lugemist: et mingit teksti võib tarvitada nii, nagu tahetakse, aga sellesuunaline lugemine ei paku siinkohal huvi; või et ühe teksti kohta võib esitada lõputul hulgal tõlgendusi, ja nimelt just sellise lugemisviisiga me hakkamegi järgnevalt tegelema. (Eco 2005: 65)
Kas ikka päris lõputul hulgal - tundub natuke kaheldav.
Ta ütleb |lill|, ja ehkki ta teab (ja tahab), et sõnast leviks kõikide puuduvate lillede lõhna, teab ka päris kindlasti seda, et see ei saa olla aastaid säilitatud konjaki bouquet, niisiis ta laiendab ja kitsendab piiramatut semiosist nii, nagu ta soovib. (Eco 2005: 65)
Ma peaksin hakkama lõputu semioosi erinevaid vasteid kollektsioneerima.
Ja et seesuguse teise teksti (või Teise teksti) kirjutamisel juhtub nii, et esimene tekst satub kriitika alla või et kaevatakse välja peidetud tähendusväärtused - see on muidugi loomulik, sest mitte miski pole karikatuurist ilmutuslikum, sest see näib olevat, aga pole karikeeritud objekt, teisest küljest muutuvad mõned ümber jutustatud romaanid ilusamateks, sest nendest saavad "teised" romaanid. (Eco 2005: 66)
See on mingi Saussure'i mõiste?
On selline arvamus, et kui keegi viitab mõnes diskussioonis või poliitikaalases artiklis NSV Liidu võimudele või kodanikele kui |venelastele|, aga mitte |nõukogude võimudele| või |nõukogude kodanikele|, siis ta soovib käivitada mingit eksplitsiitset ideoloogilist konnotatsiooni, otsekui keeldudes tunnustamast Nõukogude riigi poliitilist eksistentsi, mis sai alguse Oktoobrirevolutsioonist, mõeldes endiselt Tsaari-Venemaale. Mõnedes situatsioonides on emmal-kummal terminil vägagi diskrimineeriv iseloom. Siiski võib juhtuda, et mõni autor, kellel pole mitte mingeid antisovjetlikke kalduvusi, kasutab ikkagi terminit |venelane|, lähtudes kas ettevaatamatusest, harjumusest, mugavusest või käepärasusest, võttes tolle väga levinud tava lihtsalt omaks. (Eco 2005: 70)
Nõukogude Liit ei teostanud mitte mingit venestamist. Kõik rahvused olid Nõukogude Liidus võrdsed. Kõik väited ja tõendid vastupidisest on rahvavaenulikud agitatsioonid.
Pole raske märgata, et siinkohas hakatakse juba määratlema tekstide sotsioloogiliste või psühhoanalüütiliste "tõlgenduste" statuuti ja tegemist on sellega, et üritatakse avastada seda, mida tekst, arvestamata autori kavatsusi, tegelikult tema isiksuse või sotsiaalse päritolu kohta või ka lugeja enda maailma kohta ütleb. (Eco 2005: 71)
Minu jaoks on see praegu "Sokratese kui Jeesuse surma" küsimus (vt Searby 1989: 16), st kas O.S. pidas Sokratest ja Jeesust inimsuse ideaalide kehastusteks, sest ta käis koolis, mille juht oli natuke nupust nikastanud. (Rääkimata asjaloo sügavamast ivast: kas nad päriselt samastasid Sokratest ja Jeesust või oli see pelgalt Searby kirjaviga?)
Lotman, Juri 2022. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Mida inimesed õpivad. Koostajad Silvi Salupere, Peeter Torop; toimetanud Silvi Salupere, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa, 54-59. [ESTER] {Л·621}
Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. (Lotman 2022: 54)
Mudelid tekstide toimimisest (või nende ülesehitus- ja korrastusprintsiipidest).
Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõitelise tähenduse määramatus juhuslikud ja "mittetöötavad" tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. (Lotman 2022: 54)
Kuidas tegelik tekst väldib täielikku seaduspärasust.
Kultuurisemiootika on valdkond, mis uurib erineva ehitusega semiootiliste süsteemide vastastikust toimet, semiootilise ruumis sisemist ebaühtlust, kultuurilise ja semiootilise polüglotismi paratamatust. (Lotman 2022: 54)
Eritüübiliste märgisüsteemide teadus.
Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset signaalset loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra [|] sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi teade, selleks et teda määratleda "tekstina", peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks erineb "seadusena" defineeritav teade kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. Sedasama võib öelda ka "palve" tüüpi tekstide kohta. (Lotman 2022: 54-55)
"Seadus" on diskreetsetest loomuliku keele märkidest koosnev sõnum, aga "seaduse" kui märgilise nähtusena on tegemist kontinuaalse märgiga, ühtse tervikuna.
Ootuspäraselt oli loomulikus keeles väljendumine (lausung) esmane, seejärel muutus ta ritualiseeritud vormeliks, mis oli omakorda kodeeritud mingi sekundaarse keele abil, ühesõnaga - lausung, väljendumine muutus tekstiks. Järgmine etapp seisneb mingite vormelite ühinemises sekundaarseks tekstiks. Erilise struktuurse tähenduse omandasid juhtumid, kus ühinesid printsipiaalselt erinevais keeltes tekstid, näiteks sõnaline vormel ja rituaalne žest. Selle tulemusena tekkinud sekundaarne tekst lülitas endasse ühel hierarhilisel tasandil asetsevad, kuid keelelt erinevad ning üksteisest sõltumatud alatekstid. (Lotman 2022: 55)
"Sekundaarne tekst" võib moodustuda semiootiliselt eritüübilistest "lausungitest". Nt jutustus ja joonistused lasteraamatus.
Järgmiseks heuristiliseks sammuks oli kunstiliste tekstide ilmumine. Paljuhäälne aines omandab lisaühtsuse, väljendudes nüüd antud kunsti keeles. Nii näiteks rituaali muutumisega balletiks kaasneb kõigi eri struktuuriga alatekstide tõlkimine tantsu keelde. Tantsu keele abil antakse edasi žestid, toimingud, sõnad ja karjed, ja ka tantsud ise, mis seejuures semiootiliselt "kahekordistuvad". Säilib paljustruktuursus, ent see on otsekui peidetud antud kunsti keeles vormistatud teate monostruktuursesse pakendisse. Eriti võib märgata seda romaani žanrispetsiifikas, mille pakend - loomulikus keeles teade - kätkeb erinevate semiootiliste maailmade erakordselt keerulist ja vastuolulist poleemikat. (Lotman 2022: 56)
Juba kolmas tasand! 1. loomulik keel, milles topeltartikleeritus on grammaatiline; 2. "seadus", "palve", "rituaal" ja "kombetalitus", milles tekivad uued ühtsused ja neist ühinevad sekundaarsed tekstid; ja 3. kunstikeeled, mis omakorda võivad - eeldatavasti - ühildada mitut sekundaarset süsteemi.
Teise tähtsa tegurina tuleb esile tõsta pinget integreerumise (konteksti muutumine tekstiks; moodustuvad niisugused tekstid nagu "lüüriline tsükkel", "kõik eluajal loodu kui üks teos" jms.) ja desintegreerumise (teksti muutumine kontekstiks; romaan "laguneb" novellideks, selle osad muutuvad iseseisvaiks esteetilisteks üksusteks) vahel. Selles protsessis ei pruugi lugeja ja autori positsioonid kattuda. (Lotman 2022: 56)
Paljude tekstide tervik (korpus) vs nt katkendi muutumine eraldiseisvaks tekstiks (nt kuulsad tsitaadid).
Kunstiteose loomine tähistab kvalitatiivselt uut etappi teksti struktuuri komplitseerumises. Paljukihiline ja semiootiliselt heterogeenne tekst, mis on võimeline keeruliselt suhestuma nii teda ümbritseva kultuurikonteksti kui ka lugeja või auditooriumiga, lakkab olemast adressandilt adressaadile suunatud elementaarne teade. Ilmutades võimet kondenseerida informatsiooni, omandab tekst mälu. Samal ajal toob ta nähtavale omaduse, mida Herakleitos on määratlenud kui "isekasvav logos". Struktuuri komplitseerumise selles staadiumis ilmnevad tekstil intellektuaalse seadeldise omadused: ta mtite ainult ei anna edasi temasse väljastpoolt pandud informatsiooni, vaid ka transformeerib teateid ning töötab välja uusi. (Lotman 2022: 57)
Nn Lotmani kommunikatsioonimudel e toimingud, mida teostab kunstitekst kommunikatsiooni ("laiemas semiootilises tähenduses") seisukohast.
Neis tingimustes muutub teksti sotsiaal-kommunikatiivne funktsioon märgatavalt keerulisemaks. Seda on võimalik taandada järgmistele protsessidele:(Lotman 2022: 57-59)
- Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine. Tekst täidab informatsiooni kandjalt auditooriumile suunatud teate funktsiooni.
- Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine. Tekst täidab kollektiivse kultuurimälu funktsiooni. Selles rollis ilmutab tekst ühelt poolt võimet pidevalt täieneda, teiselt poolt aga temasse salvestatud informatsiooni ühtseid aspekte aktualiseerida ja teisi aspekte ajutiselt või täielikult unustada. [|]
- Lugeja suhtlemine iseendaga. Tekst - ja see on eriti iseloomulik traditsioonilistele, vanadele tekstidele, mis paistavad silma kõrge kanoniseeritusega - aktualiseerib adressaadi enda isiksuse teatud külgi. Sellisel informatsiooni saaja suhtlemisel iseendaga esineb tekst meediumi rollis, aidates ümber kujundada lugeja isiksust, muuta tema struktuurilist eneseorientatsiooni ja sidemeid metakultuuriliste konstruktsioonidega.
- Lugeja suhtlemine tekstiga. Ilmutades intellektuaalseid omadusi, lakkab hästi organiseeritud tekst olemast lihtsalt vahendaja kommunikatsiooniaktis. Ta muutub võrdväärseks ja kõrge autonoomsusastmega vestluskaaslaseks. Nii autori (adressandi) kui ka lugeja (adressaadi) suhtes võib ta esineda iseseisva intellektuaalse moodustisena, millel on aktiivne ja sõltumatu roll dialoogis. Sellelt seisukohalt kätkeb vana kujund "raamatuga kõnelema" väga sügavat mõtet.
- Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine. Antud juhul ei esine tekst mitte kui kommunikatsiooniakti agent, vaid kui selle täieõiguslik osaline, kui informatsiooni allikas või saaja. Teksti suhted kultuurikontekstiga võivad olla kas metafoorilised (teksti tajutakse kogu konteksti asendajana, sest tekst on mingis suhtes ekvivalentne kontekstiga) või siis metonüümilised (tekst esindab konteksti nagu teatud osa tervikust). Et seejuures on kultuurikontekst ise keeruline ja heterogeenne ilming, sisi võib üks ja sama tekst erinevalt suhestuda konteksti eri tasandite struktuuridega. Lõpuks on tekstidel kui enam-vähem stabiilsetel ja piiritletud moodustistel kalduvus siirduda ühest kontekstist teise, nii nagu see tavaliselt juhtub suhteliselt pikaealiste kunstiteostega: asudes ümber teise kultuurikonteksti, [|] käituvad nad kui uude kommunikatiivsesse situatsiooni asetatud informant ja aktualiseerivad niimoodi oma kodeeriva süsteemi varem varjatud aspektid. Seesugune olukorrale vastav "iseenda ümberkodeerimine" paljastab analoogia isiksuse märgilise käitumise ja teksti vahel. Niisiis, sarnastudes ühelt poolt kultuuri makrokosmosega, muutub tekst iseendastki tähenduslikumaks ja omandab kultuurimudeli jooni, teiselt poolt aga kaldub tekst käituma iseseisvalt, sarnastudes autonoomse isiksusega.
1. Tekst on sõnum.
2. Tekst on kultuurimälu. Lugeja suhtleb teksti vahendusel kultuuriga. Loed Tõde ja Õigust ja saad kohe aru, miks eestlased armastavad kraave kaevata vms.
3. Autokommunikatsioon. Tekst mõjutab lugeja isiksust, aitab tal iseennast "ümber mõelda". Loed Tõde ja Õigust ja saad aru, et tegelikult oled sa kraavikaevaja, kelle rinnus pakitseb tühimik, mida täidab ainult kraavide kaevamine.
4. Tekst kui isiksus, kellega saab suhelda. Näiteks korduval ülelugemisel avastad, et iga kord räägib sama tekst tegelikult natuke erinevat juttu, võib-olla isegi väga erinevat juttu. Ühtäkki pole tekst enam paigalseisvate mustade glüüfide jada, vaid muutlik ja võib-olla isegi tujukas olem, kes avaldab ühtedele lugejatele üht, teistele teist, ja mõne aja järel üle lugedes jälle kolmandat ja neljandat.
5. Tekst on isiksus, kes muutub sõltuvalt keskkonnast. Ühes seltskonnas käitub ühte moodi, teises teistmoodi. Ajapikku vahetab seltskondi. Muutub üldse teisenäoliseks. Alguses kandis mantlit ja kaabut, aga mõndade jaoks võtab üleriided maha ja on hoopis keegi teine, võib-olla sootuks paljas seal all (liputaja). Või siis - mis on arusaadavatel põhjustel sage - pead teda esmakordsel kohtumisel ainulaadseks, omapäraseks isiksuseks ja siis tuleb välja, et tal on vennad ja suur suguvõsa, kes on kõik sama nägu ja tegu. Või siis vastupidi, alguses arvad, et mingi tema kiiks on kogu ta sõpruskonnale ühine, aga siis tuleb näiteks välja, et ta hängis selles seltskonnas juhuslikult tol hetkel ning tegelikult on pärit või kuulub kuskile mujale.
Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav seadeldis, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit "tarbija dešifreerib teksti" on võimalik väljendada täpsemalt: "tarbija suhtleb tekstiga". Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. (Lotman 2022: 59)
1 kord läbi loetud tekst on nagu inimene, kellega oled ühe korra juttu ajanud. Just nagu on absurdne öelda inimeste kohta "ma olen nendega juba (ära) rääkinud" peaks olema pentsik öelda "ma olen selle teksti (läbi) lugenud", justkui ühekordse lugemisega oleks tekst ennast täielikult ammendanud.
Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Time; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Kultuurisemiootika. — Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 201-229. [JSTOR]
Üks põhjus, miks ühtset kultuuriteadust ei ole, on kultuuri enda mitmekesisus. Metodoloog Paul Feyerabend on kasutanud epistemoloogilise anarhismi mõistet tahistamaks valikute suvalisust ja mittehierarhilisust, st kultuuri uurimisel on kõik teadused ja kõik meetodid head ning meil ei ole põhjust üht teisest paremaks pidada. Seda pole ka võimalik teha, sest isegi kõige rangem teaduslik analüüs on vaid üks võimalus kultuurile läheneda, mis pealegi kuidagi ei välista teisi lähenemisviise. Seega sünnib ühe ja sama kultuuri uurimisel palju erinevaid käsitlusi ja kuvandeid sellset kultuurist ning kultuuri analüüs muutub paradoksaalselt kultuuri enda osaks. Kultuur sisaldab ka eneseanalüüsi võimalusi. (Kull, Salupere jt 2018: 201)
"According to the most extreme view that has been read into Feyerabend's later writings, science has no special features that render it intrinsically superior to other kinds of knowledge such as ancient myths or voodoo" (Chalmers 1999: xxi). Endal seostub juba mitmes loengus nähtud kooki, mida saab igatpidi tükkideks lõigata ja kõigile jätkub, st kui lingvistiline antropoloogia tõlgendab asju ühte moodi siis see ei tühista antropoloogilise lingvistika tõlgendust samadest asjadest.
Kuid kultuuriteadustes eksisteerib ka seisukoht, mis välistab võimaluse mõista kultuuri ainult ühe distsipliini raames. Põhjuseks tuuakse kultuuri kiire ja vahel plahvatuslik areng. Teaduse arengut peetakse aeglasemaks kultuuri arengust ja kultuuri analüüsitavuse suurendamise huvides õigustatakse kõigi võimalike uurimisvahendite ja -meetodite kasutamist nende distsiplinaarsest päritolust hoolimata. Seda nimetatakse distsiplinaarseks või segameetoditel põhinevaks uurimistööks ja selle üks esimesi juurutajaid oli kultuuriuuringute (cultural studies) suund. (Kull, Salupere jt 2018: 202)
Ilma distsipliinita. Ongi anarhia.
Strukturaalne tasand võimaldab kõike kultuuris toimuvat vaadelda ühiskonna struktuurist, mingi sotsiaalse klassi hegemooniast või valitsevast ideoloogiast lähtuvalt. Kulturaalne tasand võimaldab kõiges näha kultuurilist kordumatust ja mõtestada kõike ühiskonda puutuvat kultuurina. Sel tasandil tehakse tekstide süvaanalüüse kõige erinevamaid (semiootilisi, postkolonialistlikke, feministlikke jms) meetodeid kasutades. Retseptiivne tasand võimaldab aga kõike uurida tajuprotsessidena, sest kultuuri tegeliku funktsioneerimise määrab vastuvõtja. Kunstiteose olemine kultuuris sõltub ühelt poolt selle vaadatavusest-loetavusest-kuulatavusest (auditooriumianalüüsid ja küsitlused) ning teiselt poolt levimisest (tiraažid, kassaedu, esitusviis). (Kull, Salupere jt 2018: 202)
Klassivõitlus, ebavõrdsus ja meediamajandus.
Umbes samasse aega kuulub Ernst Cassireri inimese ja kultuuri käsitlus. "Uurimuses inimesest" (1944) kirjutas ta (Cassirer 1999: 106): "Inimese kõige tähelepanuväärsem omadus, tema eristav tunnus ei ole ei metafüüsiline ega füüsiline - see omadus ja tunnus seisneb hoopis tema tegevuses. Just toimimine, inimtegevuse süsteem defineerib ja määratleb "inimeseksolemise" piirid. Keel, müüt, religioon, kunst, teadus ja ajalugu on selle inimlikkuseringi osised, erinevad sektorid." Seda lähenemist nimetas Cassirer ise inimese funktsionaalseks mõistmiseks. (Kull, Salupere jt 2018: 204)
- Cassirer, Ernst 1999. Uurimus inimesest: sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Tartu-Moskva koolkonna üks asutajaliikmeid Vjatšeslav Ivanov toimetas 1966. aastal trükki kogumiku "Keelte struktuurne tüpoloogia", mille avab tema enda ja Vladimir Toporovi ühine artikkel "Teksti rekonstrueerimise ja märgisüsteemi rekonstrueerimise ülesande [|] püstitamine", kus autorid sisuliselt formuleerivad kultuuritüpoloogia esmased põhimõtted. Nagu keeleteadlased toetuvad semantilistele universaalidele, nii peavad seda tegema ka modelleerivate süsteemide uurijad. Kuid peale keelefaktide võtavad nad arvesse ka arheoloogilisi andmeid jms. Just tüpoloogilise kõrvutamise kaudu on võimalik jõuda nii teadete kui ka sotsiaalse tausta rekonstrueerimiseni. (Kull, Salupere jt 2018: 205-206)
Структурная типология языков (Uspenski toim. 1965) [PDF siin]
Ja täpsustab (Barthes 2002a: 21): "Igasuguse strukturalistliku tegevuse eesmärk, olgu see tegevus refleksiivne või poeetiline, on taastada üks teatud "objekt" nii, et selle taastetöö tulemusena ilmneksid objekti funktsioneerimise reeglid ("funktsioonid")." (Kull, Salupere jt 2018: 206)
Funktsioonid on funktsioneerimise reeglid. Õhk on õhuline aine.
Oma kogumiku "Artiklid kultuuritüpoloogiast 2" eessõnas esitab Lotman arusaama ühest võimalikust universaalist, millest saab lähtuda kultuuri tüpologiseerimine. Selleks on iga kultuuri vajadus enesekirjelduse järele: "See vajadus realiseerub metakultuurilisel tasandil enesekirjelduslike tekstide loomises, mida võib pidada grammatikateks, mida kultuur iseeenda kirjeldamiseks loob" (Lotman 1973: 5). Sellest lähtuvalt saame mõista ühelt poolt Lotmani edasist liikumist kultuuri enesemudelite kirjeldamise suunas, teiselt poolt aga tema huvi kunstiloome kultuuriliste süvamehhanismide vastu. (Kull, Salupere jt 2018: 209)
Iga kultuur omab ettekujutust iseendast. A la Eesti kultuur kui kraavikaevajate ja naabrite ülelaskjate kultuur.
Jakobsoni (1985c: 120) arutluseb algavad lapse keelelise arengu metakeelelistest aspektidest: "Metakeel on igasuguse verbaalse arengu hädavajalik faktor. Ühe keelemärgi interpreteerimine teise, mõnes mõttes homogeense, sama keele märgi kaudu on metakeeleline operatsioon, millel on lapse keeleõppes oluline roll." Kuid lapse areng on võrreldav kogu kultuuri arenguga. Kultuuri arengule on tähtis, et selle kultuuri loomulik keel rahuldaks kõik võõraste ja uute nähtuste kirjeldamise vajadused ja tagaks sellega mitte üksnes kultuuri dialoogivõime, vaid ka selle loovuse ning ühtsuse - kultuuriidentiteedi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)
Päris julge ja ma ütleksin, et isegi uudne väide. Selle tagajärjed osutaksid kultuuri funktsionaalsele arengule: ühtmatustest saavad tervitused, häälitsemisest saab laulmine, asjadele hakatakse andma nimesid, ühtäkki osatakse nimetada oma hingeseisundeid, anda teistele käske ja arutleda keele üle. (Jumal teab mitusada tuhat või miljonit aastat kokku võetud ühes lauses.)
Jakobsoni integratiivse kommunikatsiooniteaduse ideest kasvab kultuurisemiootika jaoks välja arusaam, et kultuur tervikuna ja iga tema osa on põhimõtteliselt paljukeelsed (mitmeid märgisüsteeme ühendavad). Osa inimesi valdab vaid paari keelt (näiteks suulist suhtlemiskeelt ja kehakeelt), osa on paljukeelsemad (osates kirjakeelt, kasutades meediatarbimise oskusi ajalehti või ajakirju lugedes või veebist teavet otsides) ning osa on ka tõelised kultuurilised polüglotid (mõistes maalikunsti, sümfoonilise muusika või teaduse keelt jne). (Kull, Salupere jt 2018: 210)
Natuke nagu loomuliku keele, rituaali ja balleti näitlikud tasandid ülal Lotmani artiklis.
Kultuurisemiootilise analüüsi ühe telje moodustab püüdlemine tervikkäsitluse loomisele kultuurist objekt- ja metatasandit integreerides ning kommunikatsiooniprotsessides ka autokommunikatiivseid aspekte tuvastades. Siia kuulub ka arusaam, et semiootiline paljukeelsus hõlmab kommunikatsiooniprotsessi kõiki etappe, sest juba inimese sisekõne eeldab ümberlülitusi visuaalselt koodilt verbaalsele ja tagasi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)
Mõtleme ettekujutustes (ideedes), räägime sõnades.
Kultuurisemiootik on teadlane, kes võib ühte konkreetset uurimisobjekti, näiteks filmi kultuuris, analüüsida kui tervikut, [|] osade süsteemi ja osa suuremast tervikust. Filmina on tema piirideks esimene ja viimane kaader. Osade süsteemina ühendab film loomulikku keelt, muusikat, valgust, rakursse, plaane ja montaaži kui märgisüsteeme, mis loovad filmikeele. Osana suuremast tervikust kuulub film kultuuri läbi oma seoste teiste sama ajastu filmidega või osana enda turundusprotsessist, mis hõlmab treilereid, plakateid, DVD kujundust, filmi kodulehte jne, st kõike seda, mis moodustab filmi enesekirjelduse või eneseesitluse kultuuris. (Kull, Salupere jt 2018: 210-211)
Kultuurisemiootik peaks näiteks romaani analüüsides olema võimeline zoomima sisse teose enda struktuuri ja võtetesse ning teisalt ka zoomima välja, et näidata teose kohta suuremas pildis ja selle seoseid talle eelnenud ning järgnenud kultuuritraditsiooniga. St hõlmama korraga kunstiteose nö molekulaartasandit kui ka teda ümbritseva galaktika dünaamikat.
Autokommunikatiivsusega kaasneb veel teinegi kultuuri olemuslik tunnus - samade sõnumite kordamine, nende tõlkimine ühest kultuurikeelest teise (näiteks kirjandusteoste ekraniseerimisel või retsensiooni kirjutamisel samast teosest). Kordamisel põhineb ka kultuurimälu ja igas kultuuris on näiteks rahvaluulel oluline mnemotehniline funktsioon. Tänapäeva kultuur on kirjeldatav samade sõnumite varieerumisena erinevates kirjelduskeeltes. (Kull, Salupere jt 2018: 211)
See vaade on juba omaks võtnud või eeldanud, et kultuur on isiksus. Tüüpiliselt räägitakse kultuurilisest autokommunikatsioonist seoses kultuuri enesekirjeldusega - kultuur suhtleb iseendaga iseenda kohta. Siin aga on midagi muud: igasugune kultuuritoodang on justkui "kultuur mõtlemas millestki", ja nt kirjandusteoste ekraniseerimise puhul on tegu "sisekõnega", mis muudab ettekujutused (visuaalse) väljaöelduks (verbaalseks) ja tagasi. St mitte, et kultuuri enesevaagimine on kultuuri autokommunikatsioon, vaid kõik mida kultuur teeb on mingist vaatekohast autokommunikatsioon, sest kultuuri kogu tegevus on kommunikatiivne (ja väljaspool semiosfääri pole kedagi teist?).
Kultuurisemiootika saigi alguse arusaamast, et kultuur on semiootilises mõttes paljukeelne süsteem, milles kõrvuti loomulike keeltega eksisteerivad neil põhinevad sekundaarsed modelleerivad süsteemid (mütoloogia, ideoloogia, eetika) või süsteemid, mille mõistmisel või kirjeldamisel kasutatakse loomulikku keelt (muusika, ballett) või keeleanaloogiat (teatri keel, filmi keel). (Kull, Salupere jt 2018: 212)
Siin on päris oluline see või: sekundaarsed modelleerivad süsteemid põhinevad loomulikul keelel või on loomuliku keele abil kirjeldatavad. Lotmani tekstist (ülal) jäi aga mulje, et kolmas (kunsti oma) on omaette tasand, mis põhineb omakorda teisel. St sekundaarsed modelleerivad süsteemid (SMS) = loomulik keel (LK) + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartikulatsioon (see, mis eristab lihtlauset seadusparagrahvist); kolmas - kunst - oleks omakorda SMS + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartiklatsioon (ma tõepoolest ei tea praegu kuidas seda nimetada). St ballett ei ole mitte ainult keeleliselt kirjeldatav, vaid põhineb tantsukunsti traditsioonil, mida on keele vahendusel õpetatud, näiteks. Keegi kuskil kunagi kasutas sõnu, et anda rätsepale juhised, millest sündisid balletikingad.
Keele mõiste metaforiseerumise üks näide on kultuurikeele samastamine märgisüsteemiga (ka "Kultuurisemiootika teesides" on need kasutusel sünonüümselt). Loomulik keel on märgisüsteem ja samuti erinevate kunstide keeled. Loomulik keel on meile süsteemina antud, kunstide keelte puhul on süsteem ise raskemini hoomatav kui keeles ja tuleb kõige enam esile kunstiteoste tervikanalüüsis. Kui loomulikku keelt saab õppida sõnaraamatu abiga, siis kunstide keeli pigem tekstianalüüside kaudu. (Kull, Salupere jt 2018: 214)
Kehakeele sõnastikku ei eksisteeri (ja kui eksisteeriks, kirjutas Birdwhistell, siis ilmneks, et kõik "räägivad" seda vigaselt).
Erinevate märgisüsteemide koosolu ja põimumine kultuuris ning nende toimimine vahenduskeeltena taanduvad kultuurisemiootikas kahele algkeelele, milleks Lotman nimetas loomulikku keelt ja ruumi struktuurse mudeli keelt. Viimane on kontinuaalsuse alus ja tähistab kommunikatsioonikeskkonna olulisust ruumina alates tekstiruumist, pildiruumist kuni mentaalse ehk kujutletava ruumini välja. (Kull, Salupere jt 2018: 214)
Paneb mõtlema semiosfäärist ja selle ruumilisusest, mis ei ole abstraktne vaid tegelik (?). Praegu ei oska veel sellest ruumilisusest midagi täpselt arvata. Topoloogia, neh.
Eesti kirjaniku romaani (näiteks Mati Undi "Sügisballi") võib lugeda (1) eestikeelse tekstina, millest arusaamine on jõukohane igale eesti keelt oskavale inimesele; (2) linnaromaanina, milles kajastuvad nii linnastumise ja suurlinnade uute elamurajoonide tekkimisega seotud sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid kui ka selle teema käsitlemised eesti kirjanduses; (3) kunstitekstina, mis sunnib lugejat vaatama endasse ja analüüsima oma armastuse, üksinduse ja sotsiaalse staatuse probleeme; 4) konkreetse kirjaniku romaanina, mille keelekasutuses, teksti ülesehituses ja jutustamise viisis väljendub autori eripära ja tema kujutatavasse tegelikkusesse suhtumine; 5) kultuuritekstina, mis pakub teavet eestlaste linnaelust nõukogude perioodil. (Kull, Salupere jt 2018: 215)
Jääb tugev mulje, et need aspektid põhinevad mingist vinklist Lotmani kommunikatsioonimudeli (ülal) põhjal. Siin on konkreetne näitlukustamine ilma erilise dünaamikata, aga olemuselt väga kasulik illustratsioon, kuidas toda skeemi võib kasutada. Võib-olla peakski üritama oma magistritöös ühe väikese osana sellele ehitada käsitlus O.S. romaanist, millel on oluliselt rohkem kultuurilist konteksti ja dünaamikat kui "Sügisballil" (st saaks analüüsis natuke kõrgemalt lennata kui selle näite põhjal on võimalik — O.S. romaan on juba pelgalt teatena huvitav ja problemaatiline viisil, mida valdav enamus romaane ei ole).
Kirjandus kasutab keelt oma materjalina ja loomulik keel on aluseks kirjanduse keelele. Prantsuse keelt osates võiksime mõista kõiki selles keeles kirjutatud tekste, kuid ometi on prantsuse kirjanduses teoseid, mille mõistmine eeldab ühelt poolt stiili ja žanri, teiselt poolt autori maailmavaate ja eluloo tundmist. See tähendab, et keele mõistmisest ei piisa alati kirjandusteose mõistmiseks. Selle järgi tuleb kirjandust analüüsides eristada keele struktuuri ja teksti struktuuri. (Kull, Salupere jt 2018: 215)
Lotman andis (ülal) robustsema näite: seadus. Loomulikus keeles teade, jah, aga pelgalt eesti keele oskamisest ei piisa, et kasvõi vabariigi põhiseadust lugeda ja täielikult mõista (selleks on vaja juriidist haridust, aga enne seda veel arusaama seadustest kui nähtusest; nt indiaanlane ei saa aru, kuidas paberi peale määritud märgid saavad tähendada, et maa kuulub kellelegi).
Juri Lotmani arvates peaks tekstianalüüs põhinema dialoogil, ta eristas viit erinevat põhimõttelist suhtlemisvormi saatja ja vastuvõtja vahel (Lotman 1990d: 276-277):Sisuliselt tähendavad need viis suhtlemisviisi teksti ja vastuvõtja vahel mitte üksnes viit dominanti, vaid ka viiest tasandist koosnevat hierarhiat, sest vastuvõtja võib läbida kõik viis tasandit. (Kull, Salupere jt 2018: 216)
- adressandi ja adressaadi vaheline shutlemine: tekst = teade;
- auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine: tekst = kollektiivne kultuurimälu;
- lugeja suhtlemine iseendaga: tekst = meedium;
- lugeja suhtlemine tekstiga: tekst = partner;
- teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine: tekst = infoallikas.
Väga kena kokkuvõte. Siin võib jälle kobiseda ainult dünaamika puudumise üle. Näiteks tekst kui "infoallikas". Tekst seisab paigal ja peegeldab oma loomishetke kultuurimiljööd, igavesti, nagu metafoorne foto või maal seinal. Mulle aga näib, et Lotman peab silmas just seda, et see on pigem nagu (jällegi metafoorselt) auk seinas, mida me nimetame aknaks. (See metafoor ei toimi hästi, sest aken on läbipaistev, aga tekst ei ole tühi.) Sõnasõnaliselt on küll öeldud, et tekst on "informatsiooni allikas", aga edasi läheb arutluseks teksti ja konteksti omavahelisest seosest ning, et tekstil on "kalduvus siirduda ühest kontekstist teise". Jutt käib konkreetselt tõlkest, sisenemisest "uude kommunikatiivsesse situatsiooni". Nüüd taipan, et 5. punktiga peab ta silmas seda, et tekst elab iseseisvat elu läbi tõlgete (eriti nt Piibel või Gilgameš, mis on aastatuhandeid ringi rännanud, muutunud ja lugematuid järglasi soetanud). Millalgi tuleb läbi mõelda ja katsuda, mida teksti metafoorilised ja metonüümilised suhted kontekstiga endast täpselt kujutavad (võib aimata, et sel on midagi pistmist peeglikildudega semiosfääri artiklis).
Teisalt võib tekst olla lingvistiliselt konkreetne keeletekst või kultuuriliselt konkreetne kultuuritekst: "Määratledes kultuuri teatud sekundaarse keelena, toome sisse mõiste "kultuuritekst", s.o. tekst antud sekundaarses keeles. Kuna see või teine loomulik keel sisaldub kultuuri keeles, kerkib küsimus loomuliku keele teksti ja kultuuri sõnalise teksti suhestatusest." Suhestatusel on [|] kolm alaliiki (Lotman jt 2013: 113): (1) loomuliku keele tekst ei ole antud kultuuri tekstiks (näiteks suulised tekstid kirjasõnalises kultuuris); (2) sekundaarses keeles tekst ehk kultuuritekst on ühtlasi keeletekst, tekst loomulikus keeles (näiteks on luuletus korraga sekundaarselt luulekeeleline ja primaarselt luuletaja emakeelne tekst); (3) kultuuri sõnaline tekst ei ole tekst loomulikus keeles (näiteks ladinakeelne palve slaavlaste jaoks). (Kull, Salupere jt 2018: 216-217)
Ausalt öeldes ei saa ikka veel selget sotti, mida võib ja mida mitte nimetada "kultuuritekstiks". Kas mõnes sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst on juba kultuuritekst pelgalt selle tõttu, et ta on sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst?
Metatekstide kui tekstilise terviku kaudu on võimalik analüüsida selle prototeksti eksisteerimist kultuuris. Samuti on selle abil võimalik rekonstrueerida puuduvaid prototekste, nagu näiteks muinasjututüüpide hüpoteetilisi algvorme (hilisemate variantide invariandina). Vanade salvestamata teatrietenduste rekonstrueerimine teatriloos on hea näide metatekstide vajalikkusest puuduva prototeksti kirjeldamisel. Samuti on metatekstide ja prototekstide vaheliste suhete kaudu on võimalik rääkida selle teksti suhtlemisvõimest kultuuriga, auditooriumiga, tema mõtestamise-mõistmise võimalikust maailmast. (Kull, Salupere jt 2018: 218)
Lisandus viiendale. Tõlke kaudu ühest kultuurist teise sisenev tekst muutub ja toimib informatsiooniallikana oma allikkultuuri kohta, aga sihtkultuuris ootab teda vastuvõtt uute metatekstide näol.
Inimkultuur moodustab globaalse semiosfääri, kuid selles globaalses süsteemis on põimunud eri aegade (semiosfääri diakroonia) ja eri tasandite (semiosfääri sünkroonia) semiosfäärid. Iga semiosfääri võib analüüsida kui tervikut. Semiosfääri semiootikas järgitakse metodoloogilist põhimõtet, mille kohaselt iga kultuuris analüüsitav tervik on ühtlasi osa suuremast tervikust. Samas koosneb analüüsitav tervik osadest, millest igaüks moodustab terviku, mis omakorda koosneb osadest jne. Tegemist on lõputu osa ja terviku dialoogiga ning tervikumõõtme dünaamikaga. (Kull, Salupere jt 2018: 219)
Justkui eraldiseisev uurimisvaldkond.
Arvutimäng, koomiks või film sama teksti ainetel on osa selle teksti mentaalsest tervikust kultuuris ja analüütik ei saa seda asjaolu ignoreerida. Teiselt poolt on kõik kultuuris tekkinud metatekstid mingi teksti kultuuri tõlkimise ja kultuuris teadvustamise protsess. See protsess on kultuuri kui terviku seisukohalt autokommunikatiivne, sest kultuur otsib mingi nähtuse seletamiseks iseendale sobivaid kirjelduskeeli. Autokommunikatiivsena on kultuuril tendents informatsiooni hulka endas kasvatada, selle kvaliteeti tõsta ja selle abil iseennast muuta. (Kull, Salupere jt 2018: 220)
Metatasandi kirjelduskeel on ikkagi asjaga seotud. Nt virtuaalreaalsuste diskursus on kultuuri autokommunikatiivne üritus "panna sõrm peale" uuele meediale ja seda enda jaoks lahti mõtestada (mis see siis on? kuidas see seostub ülejäänud kultuuritoodanguga, jne).
0 comments:
Post a Comment