- Niitra 2006. Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena
- Moss 2006. Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia)
- Pärn 2006. Semioloogilisest kinokeeleteooriast
Niitra, Mari 2006. Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena. Acta Semiotica Estica III: 127-137.
Nii sotsialiseerumist kui maailmapildi avardumist on vaadeldud läbi materjalis esinevate pärisnimede, analüüsitud on lastekirjanduses esinevate loomtegelaste nimesid. (Niitra 2006: 127)
Natuke kummaline fookus. Hoobilt küll ei oskaks öelda kuidas loomanimed lasteraamatutes peaksid sotsialiserumist avardama.
Seega jätkub sõnade tähendusväljade kujunemine veel pikka aega peale seda, kui esimesed sõnad lapse kõnesse ilmuvad (Wertsch 1985: 99). See tähendab, et keele sümbolilisuse mõistmine kujuneb välja pikaajalise protsessi vältel ja sõnast saab lapse teadvuses mõiste alles pärast mitme olulise vaheetapi läbimist. Lastel kujunevad suhteliselt varakult välja abstraktsete mõistete funktsionaalsed vasted, kuid need erinevad oma struktuurilt ja opereerimisviisilt täiskasvanute kasutatavaist mõistetest. (Niitra 2006: 128)
Lapsekeel on täiskasvanute keelest erinev.
Esmalt, tinglikult määratledes 2 aasta vanuses, teeb laps avastuse, et igal asjal on nimi (Vygotsky 1973: 43). Avastus väljendub aktiivses uudishimus sõnade vastu ja sellest tulenevas sõnavara kiires kasvus. Sellega on laps avastanud sõnade tähistava funktsiooni, ent esialgu on sõna pikka aega lapse jaoks pigem mingi asja omadus, mitte selle märk. Selles faasis käituvad sõnad pärisnimedena, s.t laps ei suuda sõna ja denotaati teineteisest lahutada. Siinkohal võib tuua paralleele B. Russelli käsitlusega objektsõnadest, mille tähendus omandatakse kokkupuutel tähistatava objektiga ning mille esmaseim kasutus on osutav (Russell 1995: 23). (Niitra 2006: 129)
Mütoloogiline mõtlemine - koera nimi on Koer.
Väikelaste raamatuis on tegelasteks erinevaid liike esindavad isendid, kes esinevad enamasti ühekaupa; sagedased tegelased on üks ja arhetüüpne Karu, Hunt, Rebane, Jänes jne. Iga tegelasega kaasneb hulk omadusi, näiteks karu suurus, aeglus, magusalembus; rebase kavalus ja mesikeelsus jne. Rõhutatakse kas omaduste kimpu või tuuakse välja üks neist. Väikelapsel, kes on ales õppinud sõnu kõnes kasutama, pole veel arusaama üldmõisteist tekkinud. Seega on üldnimel nagu nt "karu" sellistes tekstides eeskätt identifitseeriv funktsioon. Lotman ja Uspenski, kes on juhtinud tähelepanu lapse teadvuse mütoloogilisele olemusele, rõhutavad mütoloogilise ruumi(kogemuse) tunnusena tema piiritletavust ja loendatavust; mütoloogiline ruum pole mitte erinevate tunnuste abil kirjeldatav kontiinum, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogum (Lotman ja Uspenski 1999: 195-196). (Niitra 2006: 130)
Kus pärisnimedepõhise mõtlemise suitsu, seal Lotmani ja Uspenski kuulsa artikli tuld.
Algriimilised nimed hõlbustavad klassifitseerimist ning nagu selgub, on algriimilised loomanimed vaadeldavais lasteraamatuis ülekaalukalt populaarseimad: nt Jänku-Juta, Hirve-Hilla, Rebase-Rein (H. Mänd, "Mõmmilood" - Mändu 1999). Siin on tegemist kombinatsiooniga üld- ja pärisnimest, mis on klassifitseerimist hõlbustavaks vaheastmeks mõistete kujunemisel. Samuti loetakse lasteraamatuid [|] sageli valjusti ette ning häälikute kokkukõla pääseb siin eriliselt mõjule. Oluline on ka märkida, et väikelapsed seletavad sõnade tähendusi sageli alliteratsiooni kaudu (Bertills 2003: 161-162). (Niitra 2006: 131-132)
Lasteraamatutegelaste nimede poeetiline funktsioon.
Iga tähte õpetatakse mingi looma läbi, kusjuures looma pärisnimi algab sama tähega (nt dogi Doora, madu Muia, ööbik Örru). Kasutatakse lastejuttudest tuntud stereotüüpe: eesel on rumalavõitu, põrsas räpakas ja kommeteta, vares valelik. (Niitra 2006: 132)
Vares peaks olema varas, sest nad armastavad läikivaid asju pihta panna. Seda, et nad sealjuures valelikku juttu ajaksid, pole ise kohanud. Eduard Vilde varesed ajasid mäletamist mööda täitsa asjalikku juttu.
Antud nime puhul on tegemist oksüümoroniga, kuna vähelevinud sõna "rait" tähistab hiiglasuurt asja ("Eesti keele sõnaraamat", Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2003), kõnealust raamatutegelast on kujutatud aga tibatillukese pöialpoisina, kes elutseb suure kuuse okstes. Oksüümoronile viitab ka raamatu pealkiri "Väike hiiglane". (Niitra 2006: 133, jm 2)
"rait <raidu 21 või raida 23> - hiiglasuur asi; suur pikk hoone. *Kui kallis on aga see suur rait, tusase näoga ahi talveajal .. E. Vilde. *Võta kas või seesama maja, mille eluhoone, rehetuba, põhukuur ja laut – kõik üks rait. H. Sergo." - Täiesti tundmatu sõna, ka liitsõnades "hoone|rait, majarait".
A. Kivirähki loos "Kaelkirjak" (Kivirähk 1995) kannab tüdruku kõhus elav paeluss rõhutatult tavalist nime Tõnis. Nimi on antud juhul olukorra pentsikusega iroonilises nihkes ja nime tõlgendamine põhjustab koguni perekonnadraama: Kai vanemad peavad Tõnist nime järgi mõneks poisiks ning kahtlustavad, et too tungis salaja nende aeda marju sööma. (Niitra 2006: 134)
Tõnis aitab sul kaalust alla võtta.
Lastekirjanduse eripäraks on, et reeglina kirjutavad raamatuid täiskasvanud, mitte lapsed ise. Sellest tulenevalt võib lastekirjandust iseloomustada kui ambivalentseid tekste, milles on korraga esindatud nii laste kui täiskasvanute kood. Ühest küljest on tegemist autori enda kogemuste sissekirjutamisega, teisalt aga loevad täiskasvanud lastele raamatuid sageli ette ning sestap on osa tekstist (vaikimisi) neile adresseeritud (Nikolajeva 1996: 57). Sageli avaldub pöördumine täiskasvanust adressaadi poole näiteks intertekstuaalsete viitamiste kaudu teistele kirjandusteostele või kirjandusvälisele kontekstile, mida nopib tekstist sageli välja vaid täiskasvanu. (Niitra 2006: 135)
Täitsa kena näide sellest, kuidas interkommunikatsiooni seguneb autokommunikatsioon.
"Ja õe nimi on Lutsille Internetta Kärolyn..." (samas: 42). Arvestades tänase Eesti nimepraktikaid, näib see lugu toimivat samuti kahel tasandil: manitsusena lapsevanemaile, et nad oma lastele veidraid nimesid pannes järeltulijaile määratut taaka ei tekitaks ning lohutusena neile lastele, kes just sääraste nimedega toime peavad tulema. (Niitra 2006: 136)
Nagu 1920ndad Venemaal, kus vohas perekonnanimi "Revolutsioon" ja nt eesnimi "Lenina".
Moss, Rauno Thomas 2006. Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia). Acta Semiotica Estica III: 138-165.
Maailmaparandamine ei ole kristlase ülesanne, see oleks ülbuse näitaja ning rohkendaks ebaõiglust ja kurjust; eesmärgiks on enese kasvatamine ja distsiplineerimine, mille õnnestumine toob kaasa muutusi keskkonnas (arhailine usk peegeldumise efekti). Püha Hieronymus on kirjutanud, et munga ülesandeks pole mitte õpetada, vaid nutta. (Moss 2006: 139, jm 5)
Selle peegeldumisefekti tõhususest annab elavat tunnistust meie nüüdne ebaõigluse- ja kurjusevaba maailm.
Sügavamas taustaplaanis on siinse artikli aineks varakristlaste "jumalikustumise" kontseptuaalne [|] kompleks, mis võis muuhulgas seonduda maailmakorra tajumisega demoonilisena. Samas ei ole küsimuseks, kuivõrd on selle näol tegemist autokommunikatiivsete mehhanismide ja realiteetidega, või milline oli kristlike ja gnostiliste rigoristide psühhofüüsilise lõhestatuse ja resignatsiooni ulatus ning kliiniline mõju (põlgust inimolu ja vaenulikkust keha vastu on nimetatud kogu käsitletava perioodi kultuuri endeemiliseks haiguseks (Dodds 2003: 35)). (Moss 2006: 139-140)
Kahju.
Kui platonismile toetuvas müstilises teoloogias nähti Jumala ja inimese vahel sarnasust, siis Athanasiose tekst osutab suurele ontoloogilisele kuristikule Jumala ja kõige muu - hing kaasa arvatud - vahel (Louth 1981: 99). Kuristikku sai ületada vaid Jumal, ja inimene sai võimaluse Jumalat taas tundma õppida alles seejärel, kui Jumal oli tulnud alla, sellesse lagunevasse surmamaailma. (Moss 2006: 140)
Ja 2000 aastat ei ole ennast näole andnud.
Hilisantiigis ja keskajal tajuti inimest ümbritsevat ruumi sõna otseses mõttes kubisevana mitmesugustest olenditest, kellel on kõigil oma eripärane olemine, nägu ja iseloom (Givry 1971: 21-23; Lepajõe 1998: 9). Inimene, kellel pole privileegi ega oskust neid näha, on ootsekui pimedusega löödu keset lahingutandrit võitlevate osapoolte vahel, kuid siiski on talle antud võimalus tasapisi õppida mõistma neid märke (näiteks läbi mõtete ja ideede), mille kaudu deemonid ja inglid temaga suhestuvad ja tahtelist tegutsemist võimalusel mõjutavad. Kommunikatsioon toimub nii ärkvelolekus kui unes. Selles valdkonnas asjatundja osutub deemonlikuks inimeseks (Dodds 2003: 37). Semiootika on selles kontekstis deemonite kunst ja semiootiline teadvus teadlikkus deemonite tegevusest, rollist ja märgilisest toimest. (Moss 2006: 141)
Siin võib esitada naiivse stapledonliku küsimuse: kas ei pruugi meiega märkide abil suhtlevad "deemonid" olla hoopis nt Kaheksateistkümnendad Inimesed?
Euagriose ja varakristlase jaoks ei ole deemonid ja inglid niisiis metafoorsed kujundid, vaid reaalsed, teistsugusest substantsist koosnevad olendid, loodud ja omal moel piiratud võimetega, nagu ka inimene. Kreeklaste arusaam deemonitest ja demoonilisusest oli lähemal loodusrahvaste nägemusele vaimolenditest; kristluse ja püha Pauluse kaudu jõuab personifitseeritud kurjuse kontseptsioon kreekakeelsesse kultuuriruumi (Dodds 2003: 26). (Moss 2006: 141)
Samuti võib siin esitada naiivse spinozaliku küsimuse: mitu erinevat substantsi?
Kahekümnes sajand, taasavastades ja korrastades Euagriose kadunukspeetud kreeka-, süüria- ja koptikeelseid teoseid, leiab askeedi mõtteavaldustes ja analüütilises lähenemises inimese emotsioonidele sarnasusi Jungi ja tänapäevase psühholoogiaga (Murphy 1981: 267). Sisuliselt kajastavad Euagriose tekstid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ühiskonnast eemale tõmbunud eremiitide kogemusi ja praktikaid. Lugejad, kelle vajadusi silmas pidades Euagrios kirjutas, olid ennekõike asketlikku elu elavad kirjaoskajad mungad, s.t end kristlastena määratlenud inimesed, kellele kirjutades polnud vaja kristlust õigustada ega särava ja nüansseeritud kreekakeelse filosoofiaga pöörata või kimbatusse ajada nagu paganaid. (Moss 2006: 143)
Ah need vanad.
Need tekstid fikseerivad semiootilise teadvuse olemasolu. Esmalt tundub, et [|] nõnda, nagu osutab ja rõhutab John Deely viitega Poinsot'le, rääkides Aquino Thomase (u 1225-7. III 1274) traktaatides sisalduvatest märgiteooria elementidest iseseisva doktriini mõõtmes (Deely 2004: 102), ei ole ka Eiagriosel märk eraldiseisvaks küsimuseks. Tundub, et Euagrios ei kirjuta midagi, mis võiks puudutada märgiteooriat semiootilises mõttes. Ta "jälgib" ja "nimetab" deemoneid läbi deemonlike ideede, kontseptide ning kujutelmade (φαντασ□αι), mida need inimhinges äratavad või mille läbi jälje jätavad, ja vaatlevad demoonilisest seestumusest vaba hinge märke, kasutades sõna σνμβολον (Praktikos: 63-90). (Moss 2006: 143)
(1) kujutelmad, (2) kontseptid ja (3) ideed on platonlik eristus, ei?
Seejuures arutleb Euagrios veel emotsioonide loomuse üle ja selle üle, millisel viisil nad "elustuvad" või käivitavad omamoodi "ahela", mis on väga sarnane C. S. Peirce'i semioosile. (Moss 2006: 145)
Põnev.
Apokatastasis — taastamine, tagasipöördumine (ld restitutio in pristinum statum). Doktriin kõikide vabatahtelistena loodud olendite (sealhulgas ka deemonite ja hukatusele määratud hingede) tagasipöördumine Jumalasse. (Moss 2006: 145, jm 13)
"[...] then in that time the awakened Soul of All will embrace within itself all spirits whatever throughout the whole of time's wide circuit" (Stapledon 1937: 272).
"Peri Logismon" on töö, milles võib leida enim paralleele Euagriose ja C. S. Peirce'i vahel. Rohkem või vähem implitsiitsed sarnasused avalduvad deemonlike mõtete äratundmise vajalikkuse kontekstis. "Kephalaia gnostika" on süntees teoloogilistest ja askeetliku praktika alustest Origenese maailmaehituslikus raamistuses. Siinkohal uurib Euagrios erilise hoolega kannatusi ja emotsioone, ihasid ja ambitsioone, s.t vaimseid ja moraalseid segajaid, mis kombineeruvad inimeses ja motiveerivad tegevust. Seda keerkat kristlikku psühhoteraapiat hoiavad koos doktrinaalsed seisukohad hingede preeksistentsist ja õpetus algse korra taastamisest ''ποκατ≤στασιφ. (Moss 2006: 145)
Loeb nagu Esmasus ja Teisesus oleksid need "vaimsed ja moraalsed segajad". Järele jääb "puhas mõte"?
Lähenedes materjalile läbi peirce'iliku pragmatititsmi, on võimalik heita sügavam ja tõsisem pilk Euagriose ja varakristlike rigoristlike eremiitide maailmapiltile, tajuda seda mitte kui veidrat museaali, vaid kui samavõrra elavat ja funktsioneerivat märgilist kehandit nagu mis tahes muud, meile "lähedasemat" reaalsust. (Moss 2006: 146)
"Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega ese."
Igal neist kolmest tasandist on oma eripärane mõtlemise viis ehk kontemplatiivne tasand, mõtlemise muster (ingellik, inimlik, deemonlik). Tasandid erinevad ka kehade konsistentsi ja maailmade poolest, milles nad on kehastunud. Ingellikul tasandil on predomineeriv mõistus - νο◊φ ja tule element, inimlikul predomineerib iha - □πιθυμ□α ja maa element, deemonlikul tasandil raev - θυμ®φ ja õhu element (Kephalaia gnostika: I, 68). Need kolm olemise tasandit omavad igaüks tunnetust või mõtlemisvõimet vastavalt nende olemisele: raske ja segane on deemonite oma, sekundaarne kontemplatsioon loodu üle inimeste ja primaarne kontemplatsioon loodu üle inglite oma (Sinkewicz 2003: xxxviii). (Moss 2006: 148)
See on märgiline, et esmasuseks on siin "raev" ja mitte, nagu naispütaagorlastel, armastus.
Deemonite kehad omavad värvi ja vormi, kuid kuna nende kehade koostis ei sarnane inimese omale, jäävad nad meile tavatingimustes nähtamatuteks. Kui deemon mingil põhjusel soovib, saab ta endale võtta inimesele nähtava kehavormi, siiski aga näitamata oma tõelist palet (Kephalaia gnostika: I, 22). Deemonite kehad on väga külmad ja sarnased jääga (Peri Logismon: 33). (Moss 2006: 149)
Elavad detailid. Meenub karjanaine, kellele öösel väikesed hallid mehikesed järgi tulid ja keda ta hammustas — ning ütles, et nad olevat maitsenud metalliselt.
Kõik püüdlus saavutamaks taas-ühekssaamist Jumalaga, nägemaks Teda taas näost näkku, saab olla kantud ainult rõõmust. Kuna Jumala suhe oma looduga on soe ja intiimselt isiklik, siis ligimesearmastus on otsekui ühendavaks - jumalikuks - keeleks indiviidide vahel, ühendades ja ülendades mõistuslikke olendeid. Nii muutubki ligimesearmastus moraalsete vooruste algusprintsiibiks ning doktriiniks, arenedes levinuimaks ja populaarseimaks õpetuseks Kreeka ja Kapadookia erakute seas. (Moss 2006: 149)
"Love is God" (Searby 1989: 4).
Joonis 2. — a. kehalise ja vaimse dihhotoomiline jaotus, b. kristlase trihhotoomiline jaotus, c. kõrbeisade kaheksa kurja mõtet, d. deemonite kolmikjaotus. (Moss 2006: 150)
a b c d φιλαυτία (enesearmastus) gnostike Intellektuaalsed takistused θεολογική
8. ύπερηφανία (eneseuhkus)
7. κενοδοζία (edevus)← Jumala (λογοί) vastu ↑ Emotsionaalsed takistused φυσική 6. ἀκηδία (akeedia)
5. ὀργή (raev)
4. λύπη (masendus)← loomulikkuse vastu ἀπάθεια
praktike
Ihadest tulenevad takistused πρακτική 3. φιλαργυρία (ahnus)
2. πορνεία (hoorus)
1. γαστριμαργία (aplus)← käskude vastu
Järjekord (emotsioonid ja iha) on natuke paigast, aga muidu on täiesti klassikaline, eriti "käskude" seos. Akeedia on tüdimus - Marju Lepajõe on kirjutanud "Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses".
Ψυχ≈ ehk hing (ld anima) on vaba tahte asupaik - valikuvõimeline ja isiksustatud. Kui hing võtab kuulda vaimu ja selle soovitatut, siis toimub terviklik hinge sublimatsioon - voimsustumine, kuid kui ta pöördub liha poole, siis võtab madalam kõrgema üle võimu ning protsess on tagasipöördeline. (Moss 2006: 152)
Platoni hingekaarik.
Euagriose analüüsil inimese ψυχ≈ alateadvuslikust alast on sidusjooni Freudiga. (Moss 2006: 153)
Õpin eesti keelt.
Oluline on, et deemonitele pole antud õigust näha inimese südamesse. Südamesse näeb vaid Isa (Euagrios osutab pühakirjas kohtadele: Ap 1, 24, 15, 8; Ps 32(33), 15). Deemonid on omandanud aga äärmise leidlikkuse inimese seisukorra (selle, mis peitub südames) mõistmises läbi väliste märkide ja vihjete, mida inimene reedab oma sõnade või kehaliigutustega (Peri Logismon: 37). (Moss 2006: 154)
Deemonid ei ole telepaatilised, aga nad oskavad lugeda kehakeelt.
Viimane põhjus on spekulatiivne, kuid näib tõepoolest, et Euagriose jaoks pole olemas dihhotoomilist eristust loomulike ja konventsionaalsete, märkide per accidens ja per se vahel, sest kõik tähistusprotsessid teiseselt loodud maailmas on märgid per accidens - nad on, mis nad on (põhjus-tagajärg), sõltumata meie õigest või valest interpretatsioonist. See peegeldab väga olemuslikku kontrasti kahe koolkonna, stoikute ja epikuurlaste vahel, kellest esimesed vaatlesid märgilisi suhteid a priori, formaalsete ja ratsionaalsetena, samas kui viimased tõlgendasid neid a posteriori, toetudes täielikult empiirilistele suhetele (Manetti 1993: 124-125). Hoolimata oma kehvast kreeka keele oskusest, mõistis selle sümbolloogikale ülesehituva märgilise universumi mudeli teoreetilist potentsiaali Püha Augustinus, ning osava kirikupoliitiku, filosoofi ja teoloogina arendas seda omal viisil edasi, luues teooria konventsionaalsetest märkidest (signa data). (Moss 2006: 156)
Antiikne idealism vs empiritsism.
Peirce tegi selgeks, et kõik, mis on subjekti jaoks tunnetatav (ingl cognizable), võib olla märk (CP 8.177). Esmasus on võimalikkus, analüüsimatu, "erinev objektiivsest pertseptsioonist, tahtest ja mõttest" (CP 1.303). (Moss 2006: 159)
Esmasus on samane subjektiivne pertseptsiooniga?
See sarnaneb Peirce'i arusaamaga teisesusest, mille predomineerivaks karakteriks on "see, mis on tehtud" (CP 1.343) ja mis on seotud sellega, mis on toimunud meie minevikus (Baest 2000: 25). (Moss 2006: 160)
Erinevalt Jakobsoni tõlgendusest, milles esmasus on seotud mineviku, teisesus oleviku ja kolmasus tulevikuga.
Kui Peirce'i jaoks oli esmasus "puhas tabamata idee" ja teisesus oli "juhtumid, millistele see vastab", siis kolmasuse kategooria, haarates enesesse esimesed kaks, on "seaduspärasus, mis kannab enesega tuleviku fakte" (CP 1.23). See on tagajärjeks millelegi, mis on ühendatud kaks elementi. See on aktiivse mentaalse töö tulem. (Moss 2006: 161)
Vähemalt sellega ei pannud Jakobson mööda.
Trihhotoomsete jaotuste rohke rakendamine oli varakristlike eremiitide tekstides mudeline populaarne. Kolmikjaotust skeemina kohaldati nii inimliku kui sellest väljapoole jääva eksistentsi kõigile tasandeile (Crouzel 1989: 91). See on osa usust ja maailmatunnetusest - kristliku mõtlemise baasist. Ka Peirce tunnistas oma erilist kiindumist triaadsesse jaotusse. Määratledes ennast esmaklassiliseks filosoofiks ja teadlasena antimetafüüsikust eksperimentalistiks, teadvustas Peirce, et teaduslik loogika juhib realistliku metafüüsika juurde (Baest 2000: 18). (Moss 2006: 162)
Viimati kui asjasse sisse vaatasin, jäi mulle pigem mulje, et see pidi olema "ülestunnistus", sest ta neab triaadikuid (vihkab teistes seda, mis temas endas on nii tugev).
Peirce'i järgi on meie mõtlemise eesmärk etableerida tähendusi ja läheneda seeläbi uuritava fenomeni tõele. See tõde, see tähenduste summa tuleneb fenomeniga seotud kujuteldavate võimalikkuste kogusummast (CP 5.402). (Moss 2006: 162)
Tähenduste sisseseadmine. Märgiloome.
Pärn, Katre 2006. Semioloogilisest kinokeeleteooriast. Acta Semiotica Estica III: 166-183.
Määratledes semioloogia objektina kinokeele struktuuri uurimise, saavad keskseks paradigmaatika ja süntagmaatika ehk elementide inventari ja elementide ahela mõisted. Seejuures muutub keelesüsteemi vaatepunktist oluliseks selektsioon - seda nii paradigma ja süntagma ehk "võimalike valikute" ja "realiseeritud valikute" vahelise lülina kui paradigmaatilise tasandi enese korrastusprintsiibina. (Pärn 2006: 166)
Väga head ümbersõnastused koodile (elementide inventar) ja sõnumile (elementide ahel).
Ent kuna keeletaoliste keeruliste objektide puhul ei ole objekt vaatepunktile eelnev, vaid just vaatepunkti poolt loodav (Saussure 2000: 8), muutubki vajalikuks semioloogia ja semioloogilise lähenemise piiritlemine ja määratlemine, et sellelt pinnalt liikuda kinosemioloogia objekti piiritlemisega seotud probleemide juurde. (Pärn 2006: 167)
Natuke nagu a priori ja a posteriori semioosi eristus ülal Mossi artiklis. Siin on mõeldud muidugi seda, et asi, mille kohta "keeletaoliste" süsteemide lausung käib, ei eksisteeri enne lausumist, vaid luuakse lausumise käigus. Hmm. Või, siis: Peirce'i "objekt" on eksisteeriv, aga täielikult kättesaamatu, aga Saussure'il pole "objekt" otseselt asjaga seotud (rääkida võib asjadest, mida ei eksisteeri). Kole lihtsustus ja tõenäoliselt väga ekslik, aga eks see keelevälise reaalsuse küsimus ongi teps keeruline.
Ajastu meeleolud võttis kokku Lilian Gish 1929. aasta "Encyclopedia Britannica" artiklis "Liikuvad pildid: universaalne keel", kirjutades, et kino on lõbustav, informatiivne ja esteetiline esperanto, universaalne keel, mis tänu piktoriaalsele pantomiimile on kõigile arusaadav. (Pärn 2006: 168)
14. väljaanne. Väidetavalt üks viimaseid asjalikke.
Nii näitas näiteks heli tulek, et kinokeelt tajuti just visuaalse keelena ja heli kui selle terviklikkust ja universaalsust, isegi kinolikkust lõhkuvana. Tõsiasi, et heli võeti kiiremini omaks praktikas kui teoorias (Metz 1991: 51-52), viitas omakorda sellele, et ebamäärasele ja mängulisele kasutusele vaatamata oli kinokeele mõistel toonase filmiteooria metakeeles välja kujunenud stabiilne kino väljendusmaterjali puudutav tähendusväli. See oli pildikeel ja kui heli muusikalisse poolde suhtuti leplikumalt, siis selle verbaalne pool (vaatamata sellele, et loomulik keel oli vahetiitrite näol filmide tavapärane osa) tekitas tugevat vastuseisu. (Pärn 2006: 168)
Filmid ei ole sellest ajast saadik head olnud kui inimesed neis häälega rääkima hakkasid.
Samuti ei saa kinosemioloogiast rääkides mööda Juri Lotmani "Filmisemiootikast" (Lotman 2004), mis ei ole küll sama mahukas, ent sisaldab oluliselt dünaamilisemat vaadet kinokeele olemusele ja funktsioneerimisele kultuuriruumis. (Pärn 2006: 171)
High praise.
Teadupoolest jaotas Saussure keelesfääri kaheks suhteliselt kattuvaks osaks: kõneks [parole], individuaalseks keelekasutuseks ja keelesüsteemiks [langue], lingvistiliste harjumuste tervikkogumiks, mis lubab indiviidil mõista ja mõistetud olla (Saussure 2000: 77). Seega on keelesüsteem keelt kasutava kollektiivi poolt jagatud kehand, mis tekib korduvuse kaudu, olles keelekasutuse sotsiaalne produkt. Korduse tähtsusele viitavad nii Lotman, öeldes, et mingi süsteem on keel, kui ta kasutab piiratud arvul korduvaid märke (Lotman 2004: 56) kui Metz, määratledes koodi mitteainulaadse süsteemina (Metz 1974: 76). (Pärn 2006: 174)
Veel üks kena paar ümbersõnastusi. Ähmaselt tuttavad, aga jällegi — pole Saussure'i (veel) lugenud.
Keelesüsteemi ja kõne/teksti suhteid mõtestab Saussure'ist lähtuv aj Hjelmslevi keeleteoorias konkreetse vormi saanud eristus paradigmaatika ja süntagmaatika ehk semiootilise süsteemi ja semiootilise [|] protsessi vahel. Paradigmaatilist tasandit saab vaadelda ühikute inventarina, kust valitakse elemendid, millest moodustatakse süntagmaatiline struktuur (filmikeel). Sellest lähtuvalt käsitles Roman Jakobson neid keele kahe korrastusviisina [mode of arrangement]: paradigmat selektsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel samaväarsuse alusel ning süntagmat kombinatsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel külgnevuse alusel (Jakobson 1981: 27). (Pärn 2006: 175-176)
Nüüd tean, et neid nimetatakse korrastusviisideks.
Joonis 3: Kinokeelesüsteemi paradigmaatiline jaotus (Pärn 2006: 178)
KINOKEELESÜSTEEM Pilt Heli Montaaž ↳ Kaamerasüsteem ↳ Muusikasüsteem ↳ Pildimontaažisüsteem ↳ Kaadrisüsteem ↳ Helisüsteem ↳ Helimontaažisüsteem ↳ Kirjaliku sõna süsteem ↳ Suulise sõna süsteem ↳ Vertikaalse montaaži süsteem ↳ Värvisüsteem ↳ Kõnesüsteem jne ↳ Valgussüsteem ↳ Heliefektide süsteem ↳ Eriefektidesüsteem ↳ Helituse süsteem jne jne
Kõiksugu süsteemide tohuvabohu. Meenutab oma põhjalikkusega kognitiivpsühholoogide ülevaateid kõikvõimalikest erinevatest mälusüsteemidest.
Ühelt poolt tõlgiti juba Saussure'i mõistet langue (keele)koodina, mis on adekvaatne kõrgelt koodistunud loomuliku keele puhul, ent nn kultuurikeelte puhul, eriti peamiselt kunstilisel otstarbel kasutatavate keelte puhul on asi keerulisem. (Pärn 2006: 180)
Leidsin pealkirja.
0 comments:
Post a Comment