Mutt, Mihkel 2006 [1994]. Rahvusvaheline Mees. Tallinn: Eesti Päevaleht.
Katsugu lugeja end mõelda tagasi 1991. aastasse, kui Lennart Meri oli Savisaare valitsuse välisminister. Katsugu mõelda end Toompeale, kus paiknes toonane välisministeerium.
See oli raske aeg. Nagu ütles Lennart Meri, me pidime üheaegselt majas elama ja samas seda alles ehitama. Taas pidi endalt küsima: kust me tulime ja kuhu läheme? Eestisse ilmusid uued poliitikud, paraku väga erineva tagamaaga. Täna on Eesti ammu ÜRO-s, on NATO-s ja Euroopa Liiduski. See raamat on aegadest, kus Eesti tegi selles suunas alles esimesi samme. Ja nende sammude astujatest.
See aeg tundub väga kaugel olevat, nagu lapsepõlv, ühes oma koomiliste ja tundeliste kügedega. Ometi - sinna pole veel paarkümmet aastatki. Mitmed selle aja knagelased on praegu täies jõus. Siiski, kui lugeja arvab ära tundvat mõne praeguse tegelase prototüübi, suhtugu ta sellesse ette vaatlikult, sest ajalugu ja ilukirjandus pole kunagi üks ja seesama.
Siiski, ärgake, vanad varjud! (Mutt 2006 [1994])
The reader should try to think him- or herself back to the year 1991 when Lennart Meri was the foreign minister of [Edgar?] Savisaar's government. He or she should think back to Toompea [the government Castle in the heart of Tallinn's old town] where the foreign ministry was situated at the time.<1> This statement reminded me of Juri Lotmans statement that semiotics is a gun that one has to build in the process of shooting it (on the ad hoc nature of semiotic methodology). There could be direct or indirect influence, as L. Meri was one of the first people on the political scene who recognized Lotmans contribution; some [who?] say that he may even be the reason why Lotman was "estonianized" after the fall of the Soviet Union and why he is "Juri" (Estonian transliteration) not "Yuri" (on Wikipedia, for example).
It was a difficult time. As Lennart Meri said, we had to live in and build the house at the same time<1>. Yet again<2> one had to ask oneself: where do we come from and where do we go? New politicians appeared in Estonia, shamefully<3> from very different background. Today Estonia has long joined United Nations, NATO and even European Union. This book comes from a time when Estonia was making first steps towards this development. And about people who took these steps.
This time may seem very long ago, like childhood, with all its comic and passionate<4> sides. Still - it was barely a few decodes ago. Several heroes of that time are still in full force today. Still, if the reader happens to recognize the prototype for some current character [on the political stage], he or she should be careful, because history and fiction are never one and the same. Still: awake, old shadows!
<2> "Again" because this was the second time Estonia had to reinvent itself. The first time occurred between the two wars, in the first republic. This is a subtle hint that the book deals with the "second awakening" of the Estonian nation.
<3> I don't think there is a good word that conveys paraku. "Shamefully" works, but it's not exactly it. Paratamatus has to do with will and determination, and inability to will against something determinate. One can parata something when one has a "choice" or a "say" in the matter. The new politicians came from different backgrounds paraku because there was nothing that could have been done about that. A circumlocution would be: "too bad nothing could be done". That's where the "shamefully" comes in: "it's a shame nothing could be done". Paraku is almost the verbal equivalent of the gesture we'll be talking about later: käsi laiutama.
<4> "Passionate" doesn't also carry tundeline over well. Tunne is feeling. Tundeline should be something like "with feeling". The matter is complex because it doesn't necessarily involve emotions, but rather the sentiment or gravity of the thing. For example, tundeline speech does not mean that the speaker is emotional (or out of control), but that the speaker is talking with feeling - not necessarily feeling those feelings, but inciting those feelings in the listener and oneself. Childhood is tundeline here because childhood is filled (or associated) with sensations, emotions, feelings, discovery, etc.
Due to illness I took a little time off to rest. I took to reading Mihkel Mutt's The International Man because I came across it randomly and it seemed like a book worth reading (the author is somewhat respected, although I don't know much about him aside from seeing his distinct jowl on Postimees's opinions page often). It turned out to be quite interesting, so instead of simply reading and quoting it, I'm going to try to translate my favourite bits, for fun. Since I'm at home and without internet connection, I'm going to translate intuitively, making notes of words, phrases or ideas that seem difficult to translate. Maybe some of this will aid non-Estonians better understand Estonian thinking, writing and politics. Especially because the so-called prototypes are indeed relevant for modern politics: Mats McDonalt is modeled after current president Toomas Ilves and the Paks [Fat or Fatso] seems to be modeled after the current meer of Tallinn, Edgar Savisaar.
Fabian istus oma büroolaua taga, mis oli natuke suurem kui ta kaheksal alluval, aga koosnes samuti neljast sahtlist, mida nimetati tumbaks, ja pruunist saepuruplaadist ega kandnud vähimatki esteetilise liialduse märki. (Mutt 2006 [1994]: 7)
Fabian sat behind his bureau desk that was a little bit bigger than those of his eight subordinates, but was equally composed of four drawers that was called a tumba<5> and a sawdust plate that didn't show the least sign of aesthetic exaggeration.<5> I don't have the least idea what this could be in English. What is meant is a small furniture item that is basically a drawer-cabinet. When a plate glued from sawdust (and sometimes other woodcut-rubbish) is placed upon it it becomes as if a desk. Sawdust-plates were the staple of local cheap construction material at the time. There are several hints in this book to the few economic fields that Estonia flourished in - electronics, coal, milk, bread, cattle, and furniture were the basic products of the Soviet time and when it ended, these industries became the staple (because economic relations with other states became strained). One such example is that the staple dessert became apples soked in milk (piimas leotatud õunad) - which makes sense insofar as Estonia was the Soviet "milk state" and apple trees are so common in Estonia (I have to note that I don't remember eating such a dessert and I'm not at all sure what soking in milk is supposed to do to the apples).
Here I like the motive: the bureaus desk is simple - it works. But because sawdust-plates are not the ideal desk-covers, the blow is somewhat softened with saying that it doesn't carry the least sign of aesthetic exaggeration. I think this may well be one of the defining characteristics of Estonianness: we don't have much, but we have to make do with it. So if need be, the nascent foreign ministry will cut up eight sawdust-plates in place of desks and fill them with clutter found around the Castle and donated by visitors from abroad. There was even a sentimental bit where Mutt notes that many a foreign Estonians upon visiting Estonia offered their help to the foreign ministry, out of sheer helpful kindness and feeling of duty.
Eelmise aasta lõpul oli toonane kõrgeim riigivõimuorgan, nõukogude ajast pärit ülemnõukogu, oma viimase aktiga otsustanud viia läbi referendumi, küsides rahvalt, kas inimesed on nõus iseseisvuse alguses hoidma endal hinge sees üksnes söögiseebiga. See oleks võimaldanud vältida läänest söögiainete ostmist ning kasutada vabanevad ressursid talude rajamiseks, kodumaa mulda kraavide kaevamiseks, teede ja sildade ehitamiseks, eestlastele inglise keele ning venelastele eesti keele õpetamiseks, uute ajalooõpikute trükkimiseks ja muuks tähtsaks. (Mutt 2006 [1994]: 7-8)
In the end of the last year the then highest state power organ, a committee from the Soviet times, as its last act decided to go through with a referendum, asking the people if they agree to keep themselves alive<6> only with edible soap in the beginning of independence. This would have made possible to avoid buying foodstuff from the West and use the available resources to establish farms<7>, dig ditches in the soil of homeland, building roads and bridges, teaching estonians English and russians Estonian<8>, printing new history schoolbooks and other important stuff.<6> Hinge sees hoidma means "keeping oneself alive", but literally translated it means "keeping soul inside". I think this comes from the blood trope of the soul. Namely, there are two variants of the soul. One is breath or breathing, e.g. hing (soul) and the act of hingamine (breathing). The second is that the soul is blood. The phrase hinge sees hoima captures the ancient (and perhaps local) notion that the essence of life - soul - is blood; so that keeping yourself alive is tantamount to keeping your blood inside of you. But of course we know that both breathing and blood are two sides of the same coin, what we today would call the cardiovascular system.
<7> Talu is farm, but "farm" feels like it has a secondary meaning of growing produce for the market, while the Estonian farm is simply a farmhouse, where domesticated animals and produce are grown for the sake of keeping one's sole inside oneself. It is characteristic of the time that when Estonianness was reinvented in the 1990s it was thought that de-urbanization is under way and Estonians will return to their rightful farm-homes. So it was that so many people bought or fought back their farms only to discover that the reverse is the case and more centralization is occurring than ever before. Today most rural areas in Estania are vacant and old farm-houses are slowly being reduced to rubble by time. Still, this motive of good-old-fashioned-farm-houses is a powerful trope in Estonian cultural history.
<8> In teaching estonians English and russians Estonian I think they achieved only the first part. That is, I as an estonian born at the time of the events in this book, speak, read, write and generally comprehend English better than Estonian. In that regard it seems they over-achieved their goals - at the rate we're going now, Estonian language may not even last until the next century (this is one of the reasons I took to translating this - there is a feeling of anticipated nostalgia concerning Estonian language). I am not aware how well Estonian russians know Estonian. My casual observations tell me that while many young russians do speak Estonian, either have a noticeable accent or they behave bodily like Russians (their approach to personal space is different; most characteristically, estonians don't touch each other without intimacy while russians are prone to push, shove and tug at will).
This passage is important because it sheds light on the goals of the nascent Estonian government and some of its ideals at that time. The ideal seems to have been a farm-housed ground-working well-connected Englist-speaking people. Also, edible soap is mentioned as a condition for independence. Estonians have a quaint familiarity with Soviet era Erzats. I'm quite sure that this edible soap (söögiseep) is fictional, but it captures well the poverty of the early 90s, mixed with a tangible Sovietness familiar from Orwell's 1984. Namely, this edible soap was cheap and nutricious because it contained most of the periodic table. Just like gin in Orwell's world, it is a horrible-tasting necessity. It causes awful gases and burping, and everybody is eating it - you can get it with food tickets and long lines from the shops or quickly from private cafeterias. Mutt makes a joke of it, so that Estonian prostitutes are freely available to foreigners, but the latter have to wear NATO gas masks to do their business. Also, one scene describes how a dog eats the edible soap and crawls under the bed in time for the burps. And much like Orwell's Winston does with gin, Mutt's Fabian is so accustomed to thin inconvenience that he intuits when the first burps are going to come after eating the soap (apparently, the burps come in sequences). There's more on the edible soap below.
Aga ilma rahva valmisolekuta poleks iseseisvuse taastamisest midagi välja tulnud ja see oleks jäänud samasuguseks sõnakõlksuks nagu "poliitiliselt ustav ja moraalselt kindel" vene aja väljasõiduankeedis. Sest riik oli vaene, eelmise režiimi ametnikud olid veel viimases valus pistnud taskusse kõik, mis pista andis, ning banaanivabariigi vaim lehvis Taara tammikute ladvus. (Mutt 2006 [1994]: 8)
But without the readiness of the people, nothing would have come from restoring independence and it would have remained a similar empty phrase<9> as "politically loyal and morally solid" in the Soviet sheet for going abroad <10>. Because the state<11> was poor, the officials of the previous regime had in their last pains<12> put everything in their pockeds that they could, and the spirit of the banana republic was waving in the treetops of oakwoods of Taara<13>.<9> Sõnakõlks is an "empty phrase" in a pleasurably imaginative way: the word is so empty that when you "try it out", so to say, by hitting it against something it makes a high-pitched clink (klõnks). Such words are empty because they figuratively have no content, they are hollow shells. Sõnakõlks could probably also be translated as "catchphrase".
<10> Väljasõiduankeet is an example of Estonian language's German-ness: our language enables us to compound words into larger words that have a distinctive meaning. The problem is that this is somewhat unregulated and any words that are used often to designate a single thing are compounded together (e.g. ÕIS = õppeinfosüsteem or study-information-system). If taken apart väljasõudiankeet becomes abroad-traveling-form. What is means, by way of circumlocution, is a printed form that one has to fill out with personal information before (getting permission for) travelling abroad. Going abroad to a väljasõit (driving-out or going-abroad) is later replaced by the Soviet era term väliskomandeering. It seems that going abroad in the Soviet times was such a big deal that the Party had to command-eer you to go.
<11> I'm using "state" for riik but it should be noted that Estonian language doesn't really distinguish "country" from "state" - both are riik. Even more, sometimes when we say riik we mean, metonymically, the government.
<12> viimased valud ("last pains") here seems to be a running/jogging metaphor; when running for a long while one gets muscle cramps and other aches. It could also be that what is meant is a dying/death-throws metaphor; when a person dies he suffers his last pains and is gone. The message is typical for political rhetoric: "the guys before us were crooks".
<13> I don't even. Apparently I don't know the English word for a forest composed only of oaks. Could it be that these kinds of words are characteristic for Estonians? E.g. the inuits have lots of words for snow, the Sudanese have lots of words for sand and Estonians have lots of words for forest? At the top of my head I could add to tammik such words as kuusik,
Restoring independence did not become a mere catchphrase, but I imagine that there some who would argue that Estonian true independence was short-lived and by joining the European Union we replaced an aggressive and violent totalitarian regime with a passive and legislative economic regime that is even more detrimental to the survival of Estonian nation and state (the trope of dying out). Returning to the edible soap:
"Parem seep iseseisvuse ajal kui puding impeeriumi kaisus," deklameeris Jumala Juss, koolipoisist rockluuletaja, suurel koosolekul kohvik "Moskva" aknast. (Mutt 2006 [1994]: 9)
"Better soap in independence than dessert in the embrace of an empire," declared Jumala Juss [colloquial "John of God"], a schoolboy rock-poet, at a large meeting from the window of cafe "Moskva".There is something nationalistically naive in this. Cafe "Moskva" is notorious in the history of Estonian second awakening, mostly because of exactly these kinds of punk-rockers and poet-writers who made inspiring speeches. It made me recall another of the very few Estonian semi-fictional books that I have read: Musta Pori Näkku ["Black Dirt in the Face"].
Kui Eesti sai iseseisvaks, loodi Endiste Nälgijate Liidu ning teiste rahvuslike jõudude eestvedamisel otsemaid riiklik komisjon, kes hakkas retsepti Moskvalt tagasi nõudma. Paraku oli see lootusetu ettevõtmine, kuna leping oli sõlmitud NSV Liiduga ning Venemaa ei tahtnud tolle õigusjärglusest midagi kuulda. (Mutt 2006 [1994]: 10)
When Estonia became independent, the Former Starvers Alliance and other national powers were at the forefront of creating a state committee for demanding the recipe [for edible soap]<14> back from Moscow. Too bad it was a hopeless endeavor because the contract was signed with the Soviet Union and Russia didn't want to hear anything about the formers state of rights<15>.<14> Mutt has gone out of his way to create a vivid image of an Estonian biochemist Peeter-Pier Jodin (who is most likely finctional). The edible soap has such characteristics that it has a pleasant smell of meat when first opened but after a few hours in the open air it starts to stink of sweat and musk. There was a chemical "fixator" that made this process slow down, but the chemical could only be imported from Russia and economic relations were too strained.
<15> õigusjärgsus is another compound that I don't know how to translate. It is not the state of right. It has something to do with the de jure stuff that I know nothing about. Literally, it would be right-afterness. In this particular case, the Russians don't want to hear anything about whether the contracts made with the Soviet Union have any right to exist after it had collapsed.
I enjoyed this quote because similar cases can be found elsewhere. My personal example is the Bazhanov font, which was the default font for countless Soviet-era Estonian books. But after the union fell, the font was discontinued and everybody seems to have forgotten that such a beautiful font ever existed. It was digitalized by the Russians finally in 2001 but the digital version is not monospace and it is missing umlauts, thus useless for Estonians.
Väljasõitudel rohelisse suudlesid paarikesed pärast söögiseebiga einestamist põõsa vilus. Neiud toitsid oma armunud kavalere pihust söögiseebi raasukestega, mida nood õndsal ilmel nosisid. Viimaste noorema vennad aga küsisid oma klassiõdedelt ekskursioonil Munamäele (seal paiknes Uus-Isamaalik Noorsoo Profülaktoorium), kas nad tohivad söögiseebi kamakat hammustada tüdrukute hambajälgedesse, mis on teatavasti suudluse alaliik, kuivõrd sülg on suudluse substants. (Mutt 2006 [1994]: 12-13)
On their drive-outs to nature young couples kissed in the shade of the shrubs after snacking on the edible soap. Young ladies in love fed their dates crums of edible soap from their palms, and they grubbed it blissfully. The latters younger brothers asked their female classmates<16> on a drive-out to Munamägi (there was a New-National Youth Profülaktoorium<17>), if they could bite the edible soap into the girls' teeth marks, which is known as a sub-species of a kiss, as much as spit is the substance of the kiss.<16> klassiõde would be literally "class-siste"; just as klassivend would be "class-brother". The gender markers are curiously reversed: english has a neutral "classmate" while Estonian language has class- or course-brothers, -sisters and then finally neutral -kaaslane. I have previously thought about this in so far as you can be ambiguous in Estonian, saying "Oh, I was hanging out with a coursemate" without specifying the gender of the mate, but intentionally give it away with such passing remarks as "She [Estonian neutral ta] is an outstanding course-sister."
<17> I really don't know. This smacks of Sovietness, despite the über-Estonian connotations: Uus-Isamaalik is a phrase that has long went out of fashion; it would be literally "new-fatherlandness-like" ... Youth... We know that profülaktika is disease prevention, but an institution dedicated to it in some nationalistic bent? I have no idea.
I find the edible soap joke quaint here. It tastes bad, it smells bad when left in open air, it induces disgusting burps and so on but because it's a staple it is used even on romantic occasions. The latter bit about teethmarks is especially... cute? Is that the word? Basically it would go like this: first the girl bites into the soap and leaves her teeth marks and then the boy takes a full bite after those marks. I would imagine this as a common scene in Estonian fiction but instead of edible soap perhaps with apples. Spit as the essence of a kiss seems like a case of everyday "magic". Weirdly, while the modern Western "essence" of kiss would be the gesture itself, or the feeling carried by the gesture, there are several alternatives to the "magical" distancing function. Mutt's version is that biting into the food first and then eating it by another is a "transmission" of spit, while the Western version would be a blown kiss - the hand-and-mouth gesture that sends a virtual or visual kiss through the air as a gesture. The spit version is a bit more robust, material and disgusting - more Estonian, that is.
Oldi kindlad, et see ametnik kuritarvitas oma positsiooni, võttis altkäemaksu, tantsis alasti kuuvalgel, kompartei pilet tuharate vahel, või tegi muid nurjatusi. (Mutt 2006 [1994]: 16)
They were sure that any official abused his position, took bribe, danced in the moonlight with the communist party's ticket between his asscheeks, or did other nasty things.Mutt is adressing the general attitude towards Soviet government officials, which had its impact on the future Estonian politics. Soviet officials were presumed to be "dirty". It is neat that next to such common examples of dirtyness as abusing position and taking bribe are followed by dancing in the moonlight... (Something about ancient pagan rituals?) ...with a party ticket in the asscrack (I think it's some kind of a Soviet trope; I've heard my grandmother talk like this). Mutt is here addressing the attitude towards officials (with him being one, of course) and how they had to monitor their income and outgoings so as to not seem suspicious and become associated with abusing the position. There is a lengthy anecdotal example:
Näiteks Fabiani alluval Reginaldil läks kodus kohviveski katki. Ta ei julgenud uut osta, kuna kartis, et ta selle eest giljotineeritakse. Kohvi müüdi aga ainult ubadena. Jahvatatud kohvi sai valuutapoodidest, aga sinna minek oli paljude ametnike arvates võrdne enesetapuga.
Seepärast pidi Reginald nüüdsest hakkama kohviube ise puruks tampima. Ta keeras igal hommikul paraja hulga ube käterätikusse ja udjas pudrunuiaga ning selles saavutatud juba kaunist suure meistelikkuse.
Oma naisele polnud ta julgenud kohviveski katkiminekust iitsatada. Võimalik, et ta armastas oma naist üleliia ega tahtnud teda kurvastada, aga samuti pole välistatud, et ta kartis teda, pelgas, et naine läheb tema juurest ära - säärase mehe juurde, kes võib kas või iga päev endale uue kohviveski osta, ilma et teda ähvardaks oht peast ilma jääda.
Ja et nad läksid naisega tööle eri ajal, poleks asi pruukinud ilmsiks tullagi. Aga kord magas naise sisse ning Reginald jäi vahele just hetkel, kui ta nuiaga udjast. Sellest tõusis suur tüli. Seda enam, et rätik, mida Reginald uhmerdas, osutus tolleks, mida naine enda sõnul oli kasutanud "mustemate kohtade" kuivatamiseks. (Mutt 2006 [1994]: 16-17)
Fabian's subordinate Reginald's coffee grinder broke, for example. He didn't have the courage to buy a new one, because he was afraid that he will be beheaded for it. But coffee was sold only as beans. Grinded coffee could be bought from currency stores<18> but going there was tantamount to suicide in many officials' opinion.<18> valuutapood makes sense only insofar as we know that at that time there were several types of stores. The main ones serviced the bare necessities that the state handed out on the basis of stamps, as the Soviet ruble had gone out of use. The currency stores were the ones that had more stuff for sale but you had to have foreign currency (like dollars or German marks) to buy anything.
That is why Reginald had to grind<19> his own coffee from now on. Every morning he wrapped a sufficient amount of beans in a towel and hit it with a porridge-clobber<20> and has achieved a level of masterfulness in it.
He didn't dare to make peep about it to his wife. It was possible that he loved his wife too much and didn't want to sadden her, but it is not out of the question that he was simply afraid of her, afraid that she will leave him - for such a man who can buy a new coffee grinder every day without any fear of losing his head.
And because he and his wife went to work at different times, it could have never come up. But one time his wife slept in and caught Reginald at the exact moment when he was clobbing the coffee beans. It sparked a huge fight. Even more so because the towel that Reginald used for grinding his coffee turned out to be the one that his wife used for drying what she called her "dirtier places"<21>.
<19> Here it is not actually "grind". Puruks tampima amounts to grinding the coffee, but no grinding is involved. Literally it would be "stamping into powder". The Estonian puru (powder) and purustama (crush) are so much related that it may seem like we can "powderize" everything other languages break. That may be because it is often used in an overemphasizing or metonymical fastion. The natural order would be: katki tegema (break), pooleks murdma (breaking in half), tükkideks murdma (breaking into pieces), and then puruks tegema (breaking into so small pieces that the result is like a powder). That is, he is not simply crusching the beans, he is crushing them with the aim of making coffee powder; in effect, grinding by way of crushing.
<20> Also, what is he crushing the beans with? Pudrunui may have an equivalent but lacking the dictionary at the moment I'll say it's a porridge (pudru) clobber (nui). I don't think young people use this instrument any more to make potatoe porridge, as cafeterias now have devices for that.
<21> What what in the butt.
Overall, this passage comes off as a joke that Mutt has simply repeated here.
Muide, ka Fabian oli näinud kord unes, et teda kastreeritakse, kuna ta oli ostnud endale arvuti lisamälu. Miks just lisamälu, seda ei osanud ta seletada, sest mingit arvutit tal mõistagi polnud. Igatahes see unenägu tõendas, et enesepiitsutuslikud meeleolud polnud Lossis mingi haruldus. (Mutt 2006 [1994]: 17)
Fabian had also once seen in a dream that he was being castrated because he had bought his computer more memory. Why more memory, that he could not explain, because of course he didn't have a computer. In any case the dream was proof that the attitude of self-whipping is not uncommon in the Castle.Actually "sely-whipping" (enesepiitsutus) could be one of the characteristics of our "national spirit". One recent international study involved grim statistics that Estonia is the fourth or fifth hardest working nation on the planet. We don't have siestas and we do work a lot, but it makes a whole lot more sense if viewed from the perspective that it is mostly self-imposed. We are a self-whipping culture, forcing ourselves to do things that aren't even necessary, merely for the sake of doing it. I remember the Kilplased cartoon where ancient Estonians "did first and thought after" (e.g. built a house out of vertically placed treelogs so that they didn't make any windows or doors and just shut themselves into a house-coffin). Generally, I liked this bit because I've experienced something similar. When I was in my late teens I made an effort to stay away from all alcohol for a full year (in 2007 and again in 2009). On the second round I had a dream in which I took a sip of wine and woke up with a tremendous feeling of guilt.
Kui kuulutati välja omariiklus, vahetas Lossis ligi kolmveerand töötajatest. Nüüd olid valvuritädidele kõik korraga uued, aga ka nüüd ei küsinud nad kelleltki dokumenti. Esiteks seepärast, et mitte näida kahtlustavana, mis oleks tähendanud ebalojaalsust. Teiseks sellepärast, et nad lihtsalt ei osanud seda eesti keeles teha, vene keeles aga kartsid, sest siis oleks võidud vallandada keeleseaduse paragrahvi alusel, mis nõudis teenindussfääris töötavatelt ametnikelt riigikeele tundmist.
Uue valitsuse tulekuga oli sisse viidud ka märgusõnade süsteem. Neid vahetati iga kolme päeva tagant ning hommikul oli iga töötaja kohus küsida sekretäri käest selle päeva parool. Fabian oli äsja öelnud naismilitsionäärile "Kullervo", mille peale too oli uniselt noogutanud.
Ka oli kõigile Lossi töötajatele välja jagatud väikesed värvilised žetoonid, mis tähistasid nende kuuluvust hierarhias. Uksel võis parooli asemel seda näidata ning ka selle peale noogutas kumminuiaga tädi uimaselt. (Mutt 2006 [1994]: 21-22)
When our own statehood was pronounced out, almost one third of the Castle's employees were exchanged. Now almost everyone was suddenly new for the guard ladies bit even now they asked no ones documents. Firsty in order to not seem suspcious<22> which would have meant unloyalty. Secondly becaus they simply didn't know how to do it in Estonian but were afraid to do it in Russian because then they could have been fired on the basis of a paragraph in the language law that demanded knowing the state language from people working in the service sphere.<22> Here English is a bit limited. The estonian grammar lets the suffix designate who is adressed. In the original, the guards don't ask for documents because they don't want to seem like they are suspicious of others (kahtlustavana), while in my translation it may seem that the guards don't ask for documents because they don't want to seem suspicous themselves (kahtlustatavana). That extra "ta" really makes a huge impact on meaning.
With a new government also came a new system of codewords. These were changed in every three days and in the morning it was every employees obligation to ask the secretary for the days password. Fabian had just said to the female milita: "Kullervo", upon which they nodded drowsily.
There were also small colorful tokens passed along to all employees of th Castle, that designated their belonging in the hierarcy. On the door one could show the token and even upon that the lady with the rubber globber nodded drowsily.
I find this passage almost "dystopian". Mainly because similar devices (passwords that change) were used in the other Estonian fictional work I have read this year, Olev Remsu's Kurbmäng Paabelis, which was addressing the Soviet regime of the years preceding to this novel.
Šefil oli õnnestunud Reginaldi naist veenda, sest ta oli Suur Veenja. Asjata ei öelnud tema kohta ta sõbrad, et Rudolfo on kõige sisendusjõulisem<23> soomeugrilane, millele ta vaenlased lisasid, et hambatohtrid ei peagi tal kunsthambaid traatide ja konksudega igeme külge kinnitama nagi lihtsurelikele: šefil püsivad nad lõualuus tänu isiklikule magnetismile. (Mutt 2006 [1994]: 24)
The Boss had managed to persuade Reginald's wife [to stay with him] because he was the Great Persuader. Not without a cause did his friends say about him that Rudolfo is the most input-forceful Finnish-Ugrian, to which his enemies added that dentists don't have to attach prosthetic teeth to his gums with wires and hooks as with simple mortals: they stick to the boss's jaw thanks to personal magnetism.<23> Yup, I don't know how to translate sisendusjõuline. It is one of those words that obviously comes from Western thought but has almost gotten lost in translation. I just don't know what to associate it with. "Input-forceful" is literal. A circumlocution would be ability, power or force to influence, persuade or inspire. A sisendusjõuline person can merely by way of conversation change your goals.
All in all it's just another stupid joke; an over-exaggeration of personal magnetism.
Tookord vaielamus oli šeff tantsinud Borneo metslaste kolbaküttide tantsu. Jah, tema suur eripära, mis tegi ta äravahetamatuks kõigi maailma asjameestega, oli kahtlemata see, et ta hakkas väga tihti tantsima. Ta tegi seda kõige sobivamates ja sobivamatutes kohtades, nii kitsamas ringis kui ka suuremas seltskonnas. See tuli tal välja kuidagi iseenesest, tal oli väga väljenduslik plastika ning umbes üheksakümne viiel juhul sajast oli ta tantsul just see tulemus, mida ta oli soovinud. Ta sai tantsu kaudu inimestega kontakti, suutes niimoodi edasi anda sõnumit, milleks sõnadest ei piisanud. See ei tähendanud mingil juhul, et šeff poleks osanud keeli ega vallanud vestluskunsti. Vastupidi, ta valdas neidki ülimal määral, aga siiski ta eelistas tihti tantsu. (Mutt 2006 [1994]: 25-26)
That time in the stick-house the boss had danced the head-hunting dance of Borneo savages. Yes, his greatest characteristic that made him distinguishable from other men of the world was undoubtedly that he began dancing very often. He did it in appropriate and unappropriate places, among smaller as well as larger company. It came out as if by itself, he had a very expressive plastic<24> and about ninety five times out of a hundred the dance had the outcome he had hoped for. He achieved contact with people through his dance, being capable to transmit a message for which words were not sufficient. This in no way meant that boss didn't know languages or master the art of conversation. On the contrary, he was capable to an impressive degree, but still often he preferred to dance.<24> "Plastic" is a Soviet term related somehow with bodies. The so-called "plastic arts" include (human) sculpture and dance. Juri Lotman uses this term at times, most likely after the 1961 Moscow conference, where this also came up. Estonians don't use this word anymore, to my knowledge.
Keep in mind that the prototype for Rudolfo is Lennart Meri. As we find out, he is depicted here as one of the most interesting men in the world:
Siis oli nende perekond saadetud Siberisse, isa algul lühikeseks ajaks laagrisse, seejärel kogu perekond eluaegsele asumisele Krasnopermi lähedale. Seal oli šeff kohtunud kuulsa baleriini Anna Pavlova tütretütrega, kes oli pärinud oma vanaema tantsuime saladused. Kõneldi, et šefil oli olnud temaga romaan. Teatavasti oli suur baleriin Anna Pavlova vaimustanud india tantsukunstist ning tutvustanud seda innukalt nii Venemaal kui ka Lääne-Euroopas. Ei tea kas sellepärast, aga Rudolfgi oskas seitset silmamuna liigutust üheksast võimalikust ning rääkis globaalprobleemidest võtsid ta väljendusrikkad jäed ja sõrmed nagu iseenesest ujuva kala, avaneva lootose või lendava linnu asendi. (Mutt 2006 [1994]: 26)
Then their family was sent to Siberia. First the father was sent to a camp for a short time and after that the whole family to a permanent settlement near Krasnoperm. There boss had met the granddaughter of the famous ballerina Anna Pavlova. She had inherited the dance secrets of her grandmother. There was talk of boss having a romance with her. As we know the great ballerina Anna Pavlova was inspired by the Indian art of dance and introduced it fervently in Russia and Western Europe. I wonder if that is why Rudolfo knew seven eyeball-movements out of nine total possible and when he spoke of blogal problems his expressive hands and fingers took as if by themselves the shape of a swimming fish, opening lotus flower or a flying bird.I'm not at all sure about Anna Pavlova and stuff, but the bit about seven possible eyeball-movements out of nine possible reminds me of Ray Birdwhistell's kinesics, which proved that people off the street can distinguish 3-5 eyelid positions with distinct meaning but a kineticist with a slow-motion video recorder can point out about 15 different positions with distinct meanings.
Tänu väga mitmekülgsele ettevalmistusele oli Rudolfo repertuaar ammendamatu. Õieti poleks tohtinudki seda nimetada repertuaariks, sest see eeldanuks üksnes kindlalt fikseeritud tantsude taasesitust. Rudolfo aga kasutas kindlapiirilisi traditsioonilisi tantse harva, vähemasti mitte täies ulatuses. Selle asemel eelistas ta kombineerida oma rikkalikus arsenalis leiduvat, improviseerida mingil teemal, kasutades erinevaid tantsustiile nii ajalises kui ka sotsiaalses mõttes, leides nõnda alati konkreetseks hetkeks sobiva liikumise, selle koreograafilise ekvivalendi.
Näiteks oskas ta "ära" tantsida ja "ligi" tantsida, tantsida nii, et sellest võis lugeda välja jaatust, eitust või soovi korral mõlemat. Ta oskas tantsuga vestluskaaslase mõtteid kõrvale juhtida, nii et too unustas esialgse pahameele või erimeelsused, aga oskas tantsida ka nõnda, et kaasvestlejatel kadus himu rääkida vähemusrahvuste väidetavast diskrimineerimisest Eestis. Räägiti, et šeff suutvat tantsuga väljendada isegi valemit E=mc2. (Mutt 2006 [1994]: 27-28)
Thanks to a varied preparation Rudolfo's repertory was inexhaustible. Rightfully it could not have been called a repertory, because this would have presumed a strict reproduction of fixed dances. Rudolfo on the other used strictly limited traditional dances seldom, at least not in their full extent. Instead he preferred to combine what he found from his rich arsenal and improvise on a certain topic, using styles distinct in both temporal and social origin, always finding an appropriate movement for the occasion, its choreographic equivalent.Le impressed. Also, the same issue that Mutt has with the notion of "repertory" appeared in Bakhtin who dismissed Lotman's "code" because it seemed to fixed and limited, while Lotman himself talked about the re-coding and clash-of-codes aspect that creatively combines elements from different systems.
For example, he know how to dance "away" and dance "towards", dance so that you could interpret it as a "yes" or "no", or both if need be. He could use dance to distract the partners thoughts, so that the latter would forget initial frustration or differences in opinion, but he could also dance so that others lost all desire to talk about the arguable discrimination of minorities in Estonia. There was even talk that boss could express in dance the formula of E=mc2.
Siit edasi komenteerin eesti keeles.
Kahjuks juhtus harva, et šeff ise neid millalgi üles tähendas. Nimelt ta ei pooldanud Feuillet' süsteemi, pidas seda liiga ebatäpseks. Ta oli õppinud päris põhjalikult labanotatsiooni (Labani süsteemi), millega on teatavasti võimalik üles märkida absoluutselt igasugust liikumisjoonist, kaasa arvatud poks ja lehtede riisumine, kuid mis on raskepäralem ja nõuab palju aega, mida šefil oli praegu veel vähem kui varem. Sellest oli kahju, sest Rudolfo oli pääsenud nüüd tõeliselt rahvusvahelisele areenile, mis inspireeris temas erakordselt huvitavaid liikumisi.Ka tants on polüseemiline ja/või polüfunktsionaalne. Labanotatsiooniga kõne saatvaid kehaliigutusi üles märkimist proovis Ray Birdwhistell.
Täieliku aususe huvides pidi Fabian möönma, et šeff hakkas tantsima ka siis, kui ta ei osanud mõnele küsimusele selgelt vastata, tahtis olukorrast välja vingerdada või tal polnud lihtsalt midagi öelda. (Mutt 2006 [1994]: 29)
Uksest astus sisse šefi adjutant Mats McDonalt koos Asahi ajakirjanikuga. McDonalt oli sündinud Kanadas Quebecis, koolis käinud Prantsusmaal, ning elas enne Eestisse tulekut Rootsis. Ta oli pikk kõhn kahekümne üheksa aastane mees läbinähtamatu ilmega nagu mask. (Mutt 2006 [1994]: 31-32)McDonald on arvatavasti meie praegune president Toomas Hendrik Ilves.
"Ahhaa, tere," ütles McDonalt. "Šeff andis korralduse, et te viiksite mister Urahiri kurssi olukorraga uuemas eesti ajakirjanduses, eriti mis puudutab erakapitalil põhinevaid väljaandeid. Selleks on teil aega umbes kaks tundi. Siis tuleb autojuht talle järele ning ma viin mister Urahiri õhtust sööma. See you at six," naeratas ta mister Urahirile ning lahkus sirge seljaga. Anderson vaatas talle järele, pilk täis vihkamist, ning ütles jaapanlasele üsna eestpäraselt: "Let's go!" (Mutt 2006 [1994]: 32)McDonald ei ole eriti silmapaistev tegelaskuju selles teoses. Küll aga on tal mingis mõttes oluline roll, sest tema kommentaarid kätepesu kohta raamivad jutustust - raamatu alguses ei pese eestlased käsi, aga lõpus on McDonald rahul, et nad on käsi pesema hakanud.
Sest maailmapoliitilisel tasandil polnud asjad veel üldotsustatud, seda teadis ka Fabian. Fakt, et Eesti oli kuulutanud välja iseseisvuse, ei pruukinud veel midagi tähendada. Seda olid tunnustanud seni ainult need riigid, kellel praktiliselt puudusid igasugused suhted Venemaaga ning kellel polnud seetõttu midagi kaotada. Lääne suurriigid seevastu olid seni jäänud täiesti häbitult äraootavale seisukohale.Päris karm ajalooline tõik.
Šeff Rudolfot ei heidutanud see aga põrmugi ning ta koguni hõõrus käsi. Ta lausus paljutähendutavalt: "Meie mängi on praegu veatu ja isegi ilus. Nad on ise need reeglid oma vaimujõu ülejääkidest (siinkohal Rudolfo köhatas irooniliselt) välja mõelnud ega saa sinna midagi parata, kui meie teeme näo, et neid ülimalt püüdlikkusega usume. Lõpuks nad tüdinevad meist ja annavad meile kõik, mis vaja. Pikemas perspektiivis nad kukuvad ise kaevikusse, mille on meie eemalhoidmiseks kaevanud. Kannatust, ainult kannatust." (Mutt 2006 [1994]: 36-37)
Peaminister nõudis, et igaks reedeks esitaksid ministeeriumid ja kantsereid aruande, kes töötajatest kavatsevad järgmine nädal väliskomandeeringusse minna.Eesti idioomid.
Kõigil, kes seda tahtsid, pidi olema konkreetne programm. Muidu polnud lootagi, et valuutaeraldusele alla kirjutatakse. Rudolfo oli säärase korra kehtestamisel irooniliselt täheldanud:
"Selline süsteem on sobiv lambakasvatuse ministeeriumile, mitte meile. Nad ei saa aru, et välismaal olek on meie kantselei töötajate normaalne töövorm, mitte turism või ärireis. Meie tööpõld ongi õieti välismaa."
Ent kord oli kord ja šeffki pidi sellega arvestama. Ta pidi ometi teadma, kuidas raha hangitakse. Polnud tal esimene kord välismaale sõita. Pealegi üritas tema sekretär Miili talle alatasa meelde tuletada, mismoodi asjad käivad (tõsi, ta tegi seda piisava agressiivsuseta, sest ta oli šeffi armunud ja kartis teda).
Miks tegi Rudolfo siis näo, et ta ei tea seda? Miks ta ajas silmad suureks, kui talle öeldi, et ta oleks pidanud oma sõidusoovist varem teatama? Miks hakkas ta vastuse asemel muretult "Tiger Rag'i" ning "Oige ja vasemba" segu tantsima? (Mutt 2006 [1994]: 38-39)
Aga kust šeff üldse võtab, et tema komandeering kinnitatakse? Kui Paks ei kinnita, kes siis vastu pükse on saanud? Ah?"Mihkel Muti pildid ajakirjanduses kujutavad teda harilikult muigamas.
Ta ohkas sügavalt ja rahunes. Tema harvad plahvatused olid lühikesed ja möödusid kiiresti. Nüüd ta isegi muigas.
"Tõepoolest, ma ei näe mingit põhjust, miks Paks peaks ta sõitu finantseerima. Nad ju armastavad teineteist viimasel ajal nagu... (ta otsis sobivat võrdlust) nagu kobra ja manguset!"
"See ei huvita šeffi," laiutas adjutant käsi ja pistis masinlikult suhu lehe närimiskummit. "Ei huvita, ja kõik." (Mutt 2006 [1994]: 41)
Raadiod mängisid Rudolfo korteri igas nurgas ja tema pool viibides tekkis Fabianil tunne, et ta külastab vanatüdrukut, kel on kodus tosin kassi, kes kõik eri viisil kräunuvad.Sest raadio on nagu kaaslane. Tänapäeval isikustavad noored niimoodi ilmselt oma nutitelefone.
Kuigi šefil oli ka digitaalvastuvõtja, mis jaamad mällu talletas, eelistas ta oma aparaate vana harjumuse kohaselt kruttida, kalpsates ühe pilli juurest teise juurde ning surudes kõrva nende vastu.
Kõige intensiivsema raadiokuulamise perioodil seitsmekümnendatest aastatest kaheksakümnendate keskpaigani olevat ta maganud, raadio kaisus. Tõenäoliselt sellest pärines ka kuulujutt, et ta kohtlevat naisi kui elutuid olendeid.
"Mulle meeldib, kui ta mu rinnal natuke kiunub ja kahiseb," oli Rudolfo öelnud Fabianile ühel avameelsushetkel. "See kuulub asja juurde nagu hea lõhn sigari juurde." (Mutt 2006 [1994]: 43)
Šeff oli üks neid inimesi, kes oskas vestelda niihästi koristajatädi Dunja kui ka kroonitud peadega. Ta oskas äratada usaldust ja see ei olnud lihtne usaldus, vaid usaldus, mida tuntakse sügava ning osavõtliku vaimu vastu ka siis, kui teda ei suudeta täielikult mõista. (Mutt 2006 [1994]: 50)Karisma?
Šefi poolt teele saadetud sillakese-loojad põrkusid Paksu pinnalt tagasi, tema puhul tundus šefi imetletud ja originaalne lähenemisviis jõnk ja alasti. Paks ise suhtles inimestega hoopis teise mustri järgi ja rõhus kontakteerudes muudele algetele inimloomuses kui šeff. Ta tegi seda ürgselt, žestide, karjatuste ja puudutustega. Tal oli kume hääl, rohkete bassidega, mis summutas ülejäänud hääled ümbruskonnas ning kostis isegi ühelt korruselt teisele. Paks kõneles katkendlikult, hüüatas tihti ja naeris oma jutu peale. Jäi mulje, et ta räägib ainult endale, lõbutseb ise ega kuula teisi. Tegelikult oli ta väga tähelepanelik ning tema pisikestele silmadele ning kukeseenesuurestele kõrvadele ei jäänud midagi märkamata. (Mutt 2006 [1994]: 51)Kas "jõnk" on jäle + nõrk? Monoloog mis maskeerub dialoogiks on paljudele häiriv.
Kord oli Fabian pealt kuulnud Paksu vestlust mingi oma sõrbaga. Too imestas:Praeguse Tallinna linnapea kirjeldus.
"Mis sa siin kantpeade keskel aega raiskad, tule, paneme parem püsti ühe..." Nüüd ei saanud Fabian hästi aru, mille.
Paks oli aga vastuseks mügisenud, et sõbral ei ole isamaalembesust ega esteetilist meelt. Tema olevat siin just nende tabamatute emulsioonide (just nii oli Paks öelnud - emulsioonide) sunnil. "Need äpud ei saa ju ise hakkama," oli ta siis kaastundlikult lisanud, mõeldes "äpude" all noori isamaalisi jõude, kes vana kaadri asemel Lossi kivipõrandatel liugu lasid. Paks nimetas neid kaastundlikult "kunstimeistriteks", sest nad ei huvitunud ärist, keeglimängust ega valuutakurssidest.
Paks ise oli Lossi tulnud nõukogude süsteemi lõpuperioodil, siis kui rahvameelsed kommunistid asja üle võtsid. Seega oli ta lühikese aja vältel töötanud kolme valitsuse all ning tal oli tohutu võim, sest ta valdas informatsiooni, teadis kõike, kaasa arvatud ametnike suuremad ja väiksemad patud, perekondlikud suhted ja vastastikused intriigid. (Mutt 2006 [1994]: 53-54)
Nimelt oli Paks rohmakusele vaatamata väga tundlik kõige suhtes, mis puudutas ta enda isikut. Temaga oli raske suhelda, sest tal oli palju komplekse. Pidi pidevalt valvel olema. Sest nagu paljudele ekstsentrilise välimusega inimestel, oli temalgi kalduvus võtta enda pihta käivatena vihjeid, mis tegelikult olid mõeldud täiesti umbisikulistena. Ta võis lugeda tögamist ning naeruvääristamist välja sealt, kus ütleja seda üldsegi mõelnud polnud. Eriti tuli ennast jälgida siis, kui oli plaanis nalja visata, sest ei võinud kunagi kindel olla, et Paks saab asjast nii aru, nagu oli kavatsetud, ega pea näiteks sõbralikku aasimist solvanguks.Kuskil nimetati seda internaliseerivaks suhtumiseks. Internaliseerijad arvavad, et kõik käib nende kohta. Eksternaliseerijad vastupidi ei seosta asju endaga isegi kui need on tegelikult nende suunas mõeldud.
Ilmselt Paks kahtlustas, et šeff teda tagaselja naeruvääristab, ning just seepärast käitus temaga rõhutatud maamehelikkusega, nimetades naisi eitedeks ning öeldes WC asemel "sitamaja". Nii andis ta mõista, et on rafineeritud stiilist üle. (Mutt 2006 [1994]: 59)
Šeff oli lasknud uurida eestlaste hõimusuhteid kõige varasemaist aegadest alates ning oli koos väikese autorite kollektiiviga koostanud isegi Eesti hõimuatlase. Ta oli jõudnud järeldusele, et muinaseestlastel eksisteeris veel enne Põhjasõda kaks tähtsamat hõimu, keda salajastel riitustel austati, kelle seast tulid nende ülikud ehk "paremad" ning kelle vastu saksa klassikalised filosoofid olid erilist huvi tundnud.Põnev mütoloogia.
Kuigi nende kahe hõimu liikmeskond - nagu kogu eest rahvaski - oli pärast Põhjasõda kolmandikuni kahanenud, elas pärimus nendest rahvasuus edasi ning oli loidnud talletamist ka Jakob Hurda kogutud rahvaluulematerjalis. Ning hilisem statistika, mille tegid needsamad Rudolfole lojaalsed noored ajaloolased, näitas, et nende hõimude järeltulijate seas oli keskmisest umbes kolm korda rohkem usaldusväärseid eestimeelseid inimesi.
Need kaks hõimu olid Mägra ja Põdra hõim vastavalt nente tootemloomale.
Mägra hõim oli asunud Jogentaganas ning Põdra hõim Alempoisis. Nende võimsate hõimude liikmed olnud ka füüsiliselt tähelepanuväärsed - lihavad ja suure kondiga -, nagu võitsid usaldusväärsed uurijad, tuginedes matmispaikadest leitud luudele. (Šefi vaenlased väitsid, et Mägra ja Põdra hõim olnud kannibalid ning leitud luud olevat kuulunud nende poolt ärasöödud naaberhõimude liikmehele. Moskva-meelsed muidugi lisasid, et need olnud vene sõjavangid.)
Kahe ilmasõja vahel, kui Eestis levis laialt muinasajakultus, olid mitmed kunstnikud maalinud pilte tollasest kagest ajast, tiivustatuna üksnes omaenda fantaasialennust, šefil oli neid maale mitu tükki kabineti seinal. Need kujutasid viikingite sarnaseid kandiliste musklitega mehi ning punnis põskedega naisi.
Samal perioodil oli ka üks folklorist kirjutanud lugulaulu Põdra ja Mägra hõimu suurest tülist ja leppimisest, mis pidi korduma igavesest ajast igavesti. (Mutt 2006 [1994]: 66)
Nad naeratasid väga palju ja käitusid rõhutatult vabalt ning joviaalselt, andes selgelt mõista, et nende päralt on tulevik. "Noored, need oleme meie," rippus nähtamatu deviis nende rinnaesisel.Viimane on minu moodi tüüp, v.a. moekad riided.
Eriti valjult ja isikupäraselt naeris paksude kintsudega Mäeuimbait. Falsetiline naer purskus tema kõrist pikkade valangutena. Nii võinuks häälitseda kohimehe "kalašnikov". Seda kuuldes tundus Fabianile, et ta on loomaaias ja häälitseb mingi võigas troopiline lind.
Fabian oleks tahtnud teada, kas see noer oli Mäeumbaidal loomilik, see tähendab, kas ta oli naernud säärase häälega vastu juba emale, kui too hällis tema kohale kummardus, või haigestus ta sellesse naeru puberteedieas. Kõige tõenäolisem, et ei ühte ega teist. Mäeumbait oli eriti tugevasti Kesk-Läänes veedetud kolme kuu mõju all. Ta oli ühes sealses ülikoolis kuulanud loengusarja rahvusvahelistest suhetest. Nähtavasti ta arvas, et kui ta nii naerab, siis jääb kõigile temast mulje kui moodsast lahedast sellist, kes on aval ja suhtlemisaldis ning üldse mõnus kompleksivaba kaaslane.
Seevastu Meeme Tarmu, kes oli õppinud inglise filoloogiat, käitus reserveeritult ja salapäraselt. Ta käis moekalt riides. Tal oli kaasaskantav telefon ning kuldraamidega prillid. teda ei kuulnud Fabian kordagi rääkimas. Ta astus kõndides täistallaga rõhutatult maha. Ja niisuguse näoga, nagu askeldaks vähemasti Tokyo börsil. Tema ei teretanud kedagi peale oma noorte kaaslaste ja šefi enese. (Mutt 2006 [1994]: 76-77)
Šeff jagas ka Fabianile ülesandeid, mis panid kukalt kratsima. Näiteks juba nende teisele kohtumisel ta mainis, et Fabiani osakand peab nii ruttu kui võimalik lülituma Maailma Skeemi. Just nii ta oligi öelnud: Maailma Skeemi. Ta ütles seda, huuled torus, pilk mõtlikult üle vestleja õla suunatud, peenelt artikuleerides, empaatiaga. Ja ta tantsis natuke gravotti, lõpetades selle efektse >em>entrechat'iga, ristated hüppe ajal õhus mitu korda jalgu. (Mutt 2006 [1994]: 98-99)Efektne. Eriti kuna kirjeldus on põhjalikum kui nt "mõtlik pilk".
Naeratas isegi Milli, kes oli eile jäänud tööle nii kauaks, et pidi lapsehoidja koju laskma. Too polnud olnud nõus kauemaks jääm, kuna kavatses Tiffani-baari minna. Nii polnud lapsevalvesse kutsuda kedagi peale vihatud ämma, kelle teenetest Miili oli otsustanud igaveseks loobuda. Jah, isegi Miili naeratas praegu heldinult. (Mutt 2006 [1994]: 105)Naeratuse tüüp.
Miili kortsutas kulmu. (Mutt 2006 [1994]: 108)Kulmu kortsutamine on huvitav, sest korrugaatoreid pingutades (kulmi ninajuure kohal kokkupoole tõmmates) tekivad tõesti kortsud.
Väliseestlane Parry, kes oli uustulnuk, ei olnud Lossis valitsevate suhetega veel kursis ega teadnud vahekordi, kehitas õlgu ja läks jäisel ilmel Paksu kabineti poole. Paksu ei olnud. (Mutt 2006 [1994]: 113)On jäiseid pilke ja jäiseid ilmeid, aga mitte nt jäiseid žeste või jäiseid poose - vähemalt ma arvan.
Neil aegadel, kui šeff oli sõidus, valitses kantseleid tavaliselt isearalikult lõbus meeleolu. Sellest ei tulnud järeldada, nagu poleks šefiga samuti lõbus olnud või et ta oleks rõõmsameelsust kuidagi alla surunud. Ei, šeff oli ju nii vaimukas. Aga tema lõbusus oli teist laadi, see oli nagu täiuslik žanr omaette, mitte lihtsalt puhkehetk. Šefi naljad olid väga kõrgetasemelised, tema lõbusus oli mitmetahuline ja kultiveeritud. Selle juures viibides pidi end kokku võtma. Šefi huumor kohustas.Huumor ja lõbu ei ole täpselt samad asjad. Mõne inimesega ongi nii, et nende juuresolekul on raske olla lõbus, sest nad kohustavad sind millekski. Mina olen ilmselt selline ja kohustan vestlustes mõtlema inimesi keerulistest asjadest.
Seetõttu muutuski meeleolu tema eemal viibides kuidagi iseäralikult kerglaseks ja uisapäiseks. Kõik hingasid väga vabalt, vajusid natuke lonti ning naersid õndsalt ja mõttetult.
Nii ka nüüd. Miili lagistas mitu korda ennastunustavalt ja hoidis pead kinni. (Mutt 2006 [1994]: 114-115)
Rudolfo naeratas Fabianile, andes mõista, et nad soovivad mister Managa kahekesi jääda. (Mutt 2006 [1994]: 122)Samas klassis "vaigistamisega". Käitumissignaalid mis reguleerivad osalemist.
Töö juures teatas Fabian abiellumisest eelmisel pärastlõunal. Tal oli salaootus saada kolm vaba päeva, et anda oma kooselule vähegi viisipärane algus. Viimasel hetkel pidas ta siiski targemaks mitte minna neid vabu päevi šefi käest otse küsima, sest too oleks võinud vabalt vastata: "Vabadussõjas ei antud sel puhul kolme vaba tundigi."Sõnad on mõnikord üleliigsed.
Fabian lihtsalt ütles kolleegidele, et teda kolmel järgmisel päeval ei ole. Kolleegid naeratasid ja noogutasid mõistvalt. Eriti mõistvalt noogutas Muska. (Mutt 2006 [1994]: 123)
Aga Fabian ei luisanud. Neilgi silmapilkudel praegu, kus tal pidi olema võim kaheksa inimese üle, tundis ta küll jubedusega segatud naudingut, aga põgenes selle eest niipea kui võimalik.Arusaadav. Võimumängud ei ole kõigi jaoks.
Talle meeldis vabadus, aga mitte "kõrgel" tasemel, ideaalina, nagu romantilistele poeetidele, vaid üsna isiklikult, argisel moel,vabadusena ebameeldivustest ja vabadusena meeldivusteks. Teha seda, mida hing igatseb. (Mutt 2006 [1994]: 144-145)
Aga kui piirid oleksid olnud lahti ja maailm avatud, siis poleks talle riiklik iseseisvus eriti korda läinud. Talle oleks piisanud näiteks ka kultuurautonoomiast. Täielikku riiklikku rippumatust ihaldasid ta meelest peaasjalikult need, kes tänu suguharupealiku mentaliteedile tahtsid ilmtingimata ise mingit maalapikest ja väikest hulka alamaid valitseda. Väike, aga oma. Iga saar Vaikses ookeanis kuulutas end ju sellepärast iseseisvaks. See polnud põhimõtteliselt muud kui taas võimuiha, mis neid kannustas. Uhh!Veel üks jah, oleme küll erilised moment, aga see-eest tundub õigustatud, sest eesti keeles tõepoolest on peensusi mille üle vaagimine teeb meele rõõmsaks. Näiteks sõna "nõme" on üks selline nähtus millest ma tahaks rohkem kirjutada, sest see on nii iseäralik ja harjumuspärane sõna, aga ma ei tea, et talle oleks nt inglise keeles sama efektset ekvivalenti.
Kui Fabian esitas neid argumente oma sõpradele, siis nood kurjustasid temaga: nõe, sinu keel ja kultuur kaovad. See oli kahe otsaga asi. Ühelt poolt kirus Fabian saatust, et ta oli sündinud rahva hulka, kes kõneles keerulist isevärki keelt, millega polnud kusagil mujal maailmas midagi pihta hakata.
Samas - tänu sellele eksisteeris üks nauding, mida ei tundnud teised, suuri keelt kõnelevad rahvad. Seda naudingut tundis Fabian siis, kui ta tuli kusagilt kaugelt koju.
Ükskõik kui hõsti inimene saksa või prantsuse, inglise või vene keelt ka räägiks, alati on peenemaid nüansse, mida ta pole suuteline võõras keeles päris täpselt väljendama. See suutmatus ahistas Fabiani ja tekitas stressi. Sõnad olid tema meedium, tema materjal, tema element. Kõike, mis oli seotud selle vallaga, elas ta iseäranis teravalt läbi. Ja oli asju, mida sai väljendada täpselt ainult emakeeles.
Aga kui ta saabus tagasi ja lihtsalt avas suu, siis tuli kõik loomulikult ja iseenesest. Sest siin elas inimesi, kes said sellest aru, kelle jaoks see on ainumõistetav. Neid oli vähem kui miljon, ja neid, kes mõistsid peensusi, oli kümneid kordi vähem. Aga neid oli, ja see ootamatu üleminek, äkitselt saabunud üllatav kergus, mida Fabian tundis nendega vesteldes, see oligi nauding. Mida võis mõista sellest vabanemistundest ja naudingust sakslane, prantslane ja iseäranis inglisekeelse maailma esindaja, kes on kodus kõikjal ja igal ajal? (Mutt 2006 [1994]: 145-147)
Vahel ta tundis ema kehaorganite olemasolu. Vahel valgus jutt laiali. Teda peeti ülbeks, sest ta suu oli peeneks kokku pigistatud. Tegelikult ta surus seda teadlikult kokku, sest teadis, et purjuspäi kipub tal mokk töllakile vajuma, andes näole iseäranis tobeda ilme. Seepärast forsseeris ta üle. (Mutt 2006 [1994]: 148)Väga eneseteadlik. Läheb ühte klassi Dostojevski põrandaaluse mehe aruteluga sellest kuidas ta tahab, et tal oleks intelligentne nägu.
Nii, nüd ta suutis jälle mõelda. Ta läks tagasi tugitooli. Naisolevus istus ta vastas läbipaistmatu näoga nagu sfinks. "Oled sina aga jutukas," ühmas Fabian. Temas kasvas äng, sest nüüd arvas ta ära tundvat, kes ta vastas istus. Tegemist polnud mingi instituudineiukesega, poemüüja või muidu linnarahva esindajaga. Aga äkki ta eksis?Nimesid on mõnikord raske meelde jätta. Eriti kui on joodud alkoholi.
"Mis su nimi on?" küsis ta igaks juhuks.
"Miranda," kõverdas naisolevus põlglikult nägu. "Mõne asja võiks ikka meelde ka jätta." (Mutt 2006 [1994]: 156)
Ta vaatas Mirandat, kes teda käsipõsakil uuris nagu putukateadlane mingit insekti või filatelist uut postmarki. Paistis, et ta polnud sihukese käitumisega varem eriti sagedasti kokku puutunud. (Mutt 2006 [1994]: 159)Käsipõsaklus on tudengite haigus.
Vahel, lastes jõudehetkel silmad üle oma kolleegide libiseda, mõtles Fabian õuduse ja iharusega, kas polnud äkki võimalik, et ka kõik teised nende kantselei ametnikud olid tulnud tööle isamaa altari ette samasuguste äkiliste mõttekõveruste najal nagu ta ise? (Mutt 2006 [1994]: 160)Visuaalne käitumine (visual behaviour).
"Näe, kõik sõidavad. Eku sõidab, Minka sõidab, Lalli sõidab... Miks mina ei saa?" torutas Miranda huuli. (Mutt 2006 [1994]: 174)Ma ei hooma Muti puhul huuletorutamise tähtsust või tähendust.
Autost väljudes küsis Rudolfo taksojuhilt: "Kas te teate, kus asub Eesti?"Ma arvan, et see ei olnud ainult hammastepaljastamine, vaid et selline "vabandamine" hõlmab kogu nägu - hammasterea paljastamine on lihtsalt silmatorkavaim element. 5000 aastat sama koha peal elamine olevat Lennart Meri signatuur-troop. K. K. on sellest isegi rääkinud.
Puertoriikolasest juht tõi kuuldavale kahetsushüüatuse ning paljastas vabandavalt valge hammasterea.
"Te sõidutate just praegu tema esindajaid," ütles Rudolfo. "Eesti on üks vanimaid paikseid rahvaid maailmas. Me oleme juba viis tuhat aastat elanud ühe ja sama koha peal." (Mutt 2006 [1994]: 181)
Lehed läbi saanud, lõi Rudolfo lahti oma märkmiku ja hakkas helistama. Üks kõne järgnes teisele. Ta rääkis kergelt, joviaalselt, kodusel toonil ja mitmes keeles. Paar korda ta tõusis ja tantsis natuke - see oli niisama, enda lõbustamiseks, toonuse tõstmiseks. (Mutt 2006 [1994]: 184)Kasulik. Tantsin ka mõnikord raamatulugemise vahepeal, aga harilikult selle tõttu, et ma kuulan kogu aeg uut muusikat ja mõnikord juhtub mängima mõni nii tantsitav lugu, et on raske ennast peatada isegi istudes õõtsumast.
Ent Andersoni näol püsis hapu ilme, tüssatu silmavaade, mis jäi sinna "Missiooni" lõpuni, lahkudes ainult vahetevahel, peamiselt neil öötundidel, kui nad mööda tänavat uitasid ning linnaga tutvusid. (Mutt 2006 [1994]: 185)Hapu, ütles Ants ja sülitas välja kirsikivi.
Rudolfo sigarit hoidev käsi tegi liigutuse, millest võis lugeda välja nii eitust kui ka jaatust. (Mutt 2006 [1994]: 187)Kahju, et see kirjeldus täpsem pole. Taolised liigutused on raskestikirjeldatavad.
Kõnet kuulati professionaalse ükskõiksusega ning plaksutati kohusetundlikult. (Mutt 2006 [1994]: 199)Sisseharjutatud käteplagistamine, kirjutab Olev Remsu.
Rudolfole plaksutati natuke elavamalt, kuulajate kipsnäod pragunesid naeratusteks - ilmselt seetõttu, et kuigi Rudolfo polnud oma kõnet tantsudraama vormis ette kandnud, jättes jalad paigale, oli ta seda väljendusrikkamalt kasutanud sõrmede plastikat kathakali koolkonna eeskujul. Nood tunnevad teatavasti umbes nelja tuhandet käte ja sõrmede asendit, millega on võimalik edasi anda ka väga komplitseeritud süžeesid (tavalises balletis on käte positsioonide arv teatavasti kõigest saja ringis). Muidugi ei tundnud šeff kõiki nelja tuhandet asendit, ent siiski žestikuleeris ta ilmekalt, saates seda silmamunade ja kulmude plastikaga. (Mutt 2006 [1994]: 199-200)Nii palju kui ma olen mõnda India traditsioonilise tantsu videot näinud (nonverbalistide jaoks huvitav nähtus) on silmamunade ja kulmude liigutamine tantsus natuke jõledamaiguline.
Triumfi väljaku äärses klubis kohtusid nad gnoom Momseni endaga, kes osutus suureks tugevaks, umbes viiekümneaastaseks meheks. Ta paksude laugudega pisut pungis silmad ja võimukas suujoon ansid mõista, et Momsenile ei meeldi, et temaga vaieldakse. Seepärast oli isegi Rudolfo vait, kui Momsen arendas oma ideid seoses Eestiga. (Mutt 2006 [1994]: 203)Päris peen füsiognoomia.
Šeff käskis Andersonil kogu jutt üles kirjutada ning andis Fabianile vargsi märku, et too veelgi andunuma ilma näole manaks. (Mutt 2006 [1994]: 204)Käitumisjuhised.
Seltskond vaatas nelja Eestist tulnut varjamatu huviga. (Mutt 2006 [1994]: 209)On varjatud huvi ja on varjamatu huvi.
Te kujutate kindlasti ette Eesti olukorda," rääkis Rudolfo. "Me ei saa maailmaga ühtegi sammu astuda, sest me ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud subjekt. Kui rääkida tantsukeeli, siis me ei ole täieõiguslik partner. Meil puudub partnerit vahel tarvilik kontakt. Meie sõrmed on küll koos, aga me ei tunneta Euroopat ja Ameerikat puusadega. Mei ei liigu ühtses rütmis. (Mutt 2006 [1994]: 210)Hea tantsukeelne metafoor. Kallistamisega pidavat täpselt sama teema olema - siirad, soojad kallistused sisaldavad vöökohtade kohtumist.
Tuli välja, et nüüd, mil Eesti on astunud kõige olulisema sammu teel Maailma Skeemi, arvas Momsen, et see kõik tuleb tema arvele kirjutada, ning soovis siiski Eestilt juba praegu väikest vastuteenet. Ta kavatses rentida endale Matsalu linnuriigi, et seal metssigadele jahti pidada. Nagu tõendas Tallinnast tulnud faks, keeldus Eesti keskkonnakaitse ministeerium sellest otsustavalt. Ka Rudolfo kui tuntud ökoloog oli kategooriliselt vastu.Osana sõjatantsust on käte rinnale ristamine arusaadav. Iseseisva žestina oleksin pidanud kaaluma kas Mutt lähtub Pease-ismist, et see on "kaitsepoos" või hoopis Bütsantsi stiilis "vaikuse" tähistaja (a la ristan käed, ei ütle midagi).
"Matsalu on Eesti riigi lahutamatu osa," deklareeris ta. "Me ei loovuta sellest jalatäitki maad." Ta pani käed risti rinnale, ajas keele ähvardavalt suust välja ning tantsis haka't - maooride sõjatantsu.
Nüüd oli Momsen selle teadmiseks võtnud. Muidugi ei lausunud ta otseseid ähvardusi. Ent ta teatas, et ei saa üheagselt Eesti delegatsiooniga Euroopasse sõita, nagu oli esialgselt plaanitsenud. Ta tõi ettekäändeks, et tahab isiklikult kohal viibida, kui tema istanduses algab viinamarjalõikus. Ei šeff ega teised uskunud teda. See tähendas suhete järsku jahenemist ning distantseerumist. Momsen oli solvunud. Ta ei kavatsenud neile enam teed tasandada. (Mutt 2006 [1994]: 223)
Ta jooksis vedurijuhi juurde, kes oma veduri kõrval perroonil suitsu tõmbas, ja laskus temaga vestlusesse. Fabian ei kuulnud, millest nad rääkisid, küll aga nägi, et šeff hakkas tantsima karmanjooli, läks siis sujuvalt üle farandoolile ning lõpuks sooritas koguni mõned edevad kankaaniliigutused. Vedurijuhi nägi lõi särama, ta pakkus suitsu ning nad kätlesid pikalt. (Mutt 2006 [1994]: 229)Raamat on tantsuteoreetikutele kindlasti huvitav ja meeldiv, sest ekspresidenti kujutatakse pidevalt tantsimisega seinu sulatamas. Kätlemise pikkus sealjuures on oluline. Meil mitte-kätlevatel põlvkondadel on vb natuke raske mõista millist tähtust kätlemise kestus, tugevus jne omab.
"Tasa, tasa, tigu," sundis teda müksuga vaikima vallatu juukselokiga pikakasvuline umbes kolmekümne viie aastane mees, kel oli käes portfell ning kes paistis olevat salga komandör. (Mutt 2006 [1994]: 233)Paksu delegatsiooni kujutatakse ebameeldiva ja autoritaarsena. Mitteverbaalne regulatsioon.
Neid kutsuti ka lõpuballile. Fabian tantsis seal blondi taanlannaga, kes väitis, et Eestis diskrimineeritakse naisi ja venelasi. Fabian oli märganud, et just Põhja-Euroopa heaoluühiskondade esindajad ilmutavad Eesti suhtes sageli kõige suuremat naiivsust. Ja et arvamine, nagu tunneksid nood mingit erilist sümpaatiat Baltimaade vastu, ei tarvitse alati tõsi olla, sest nad tunnevad lihtsalt sümpaatiat nende vastu, keda nende meelest rõhutakse, konkreetsete tagamaade vastu nad aga huvi ei tunne. (Mutt 2006 [1994]: 242-243)Kõlab nagu see Ameerikla naistevõrgutaja kes kurtis Taani kohta, et sealsed naised on üleolevad feministid.
Fabiani kohver oli väga kõrge ja seda ei saanud hästi tassida. Kuna kohvril olid rattad all, siis Fabian veeretas seda. Kõnniteed ei katnud asfalt, vaid pisikestest tükikestest laotud kiviparket. Seepärast tärises kohver põrgulikult nagu latsutajamadu.Just selline käitumine mille sihtmärgiks olemine on niivõrd tülgastav, et sellest tuleb raamatus kirjutada. Umbes nagu Olev Remsu tegelase tähelepanek, et naised sööklas vestlevad elavalt kuniks ta neist mööda läheb ja kõik nad samal ajal vaikivad.
Tee ääres istus kerjus ja vahtis neid pilkavalt.
Saapapuhastaja katkestas töö, vaatas neid ja pani mõtlikult suitsu ette. Tema ees istuv klient pani ka suitsu ettee. Nad vahetasid mõned repliigid, vaatasid nende poole ja ütlesid veel midagi, mille järel mõlemad noogutasid ja naerma pahvatasid. (Mutt 2006 [1994]: 253)
"Läheks ka jalutama," mõtiskles Rudolfo valjusti, "aga meil on tõepoolest hulk tööd teha. Ja-jaa," kinnitas ta Fabiani nägu nähes. "Me peame ju hakkama koostama deklaratsiooni "Kõigile maailma rahvastele," milles me pühalikult kinnitam, et nüüd, kus meie iseseisvus on sama hästi kui registreeritud ning meile on avatud tee Maailma Skeemi, jääme me ustavaks demokraatlikele põhimõtetele, õigusriigile ja vabale ettevõtlusele." (Mutt 2006 [1994]: 255-256)Mitteverbaalne suhtlemine kui taustsüsteem, infrakommunikatsioon.
Fabian astus kabinetti. Šeff viipas kõnet katkestamata tooli suunas.Maitseb sotsiaalse konstruktivismi järele.
"Noh?" naeratas ta pimestavalt ja pani toru hargile. "Miks nii mornilt? Me oleme ju nüüd kuulsad nagu filmitähed ja meist tehakse rahvuskangelased. Vaata et saame vee lJakob Hurda teise järgu orderi rinda." Ja šeff naeris lõbusalt.
"See on ju kõik üks suur bluff," arvas Fabian.
"Pean'd kinni," noomis teda Rudolfo. "See on bluff sama vähe või sama palju kui kõik muugi meie elus ja kogu maailmas. See kuulub asja juurde." (Mutt 2006 [1994]: 263)
Koerapuu muigas mõrult. (Mutt 2006 [1994]: 266)Ei tea milles see mõrusus seisneb.
"Ma ei tea," vastas Koerpuu südametäiega. "Ma olen vana aja inimene," arvas ta siis kõveralt naeratades. (Mutt 2006 [1994]: 267)Kas kõver naeratus on sama mis poole näopoole naeratus?
Fabiani küsivalt kaastundlikku pilku kohates ta tõusis ning hõljus graatsiliselt veerandpööretega akna poole, tegi seal parempöörde, seejärel šassee, uuesti parempöörde, siis trotsliku progressiivse šassee ning peatus Fabiani ees. Ta ütles näiliselt seosetult: "Suurim looming on looming inimsuhete vallas. Ainult üks on veel suurem, ja see on ajalooline looming." (Mutt 2006 [1994]: 274)Pilkude ja ilmete ambiguoossus.
Fabian otsis [kõrtsis] asjatult vaba lauda, kust oleks saanud segamatult teisi silmitseda. Ta pidi istuma sinna, kus juba neljane seltskond ees oli. (Mutt 2006 [1994]: 275)Ka Fabian on väikestviisi nonverbalist (inimestejälgija).
Tema kõrval istuv väike unine mehike, kelle pea pidevalt rinnale tonksatas, noogutas, avas silmad ja ütles algul: "Halleluuja!" ja siis: "Võtame." (Mutt 2006 [1994]: 276)Just selliste peenete täpsustuste pärast ma niimoodi ("konkursiivselt") raamatuid loengi. Kui ma ise oleksin sõnastanud, et pea vajub alla, siis "rinnale tonksatamine" on võrreldamatult parem kirjeldus.
