Paigulised

Kotsar, Kustas 1913. Paigulised: Jutustused maalt ja linnast. Tallinn: V. Ehrenpreis.

Hulgal ajal ei olnud Grewin naisterahwast näinud, mitte eemaltki. Iga päew seisiwad ainult meeste näod ees, tõsised ja wahel ka naerulised, aga ikka meeste omad - tugewad ja waljude silmadega. Nüüd naisterahwa wäikest ümargust nägu ja lapselikka pehmeid silmi nähes, millede järel juba kuudekaupa oli igatsetud, tundis Grewin äkitselt, nagu oleks temale wabadus tulnud ja kui läheks ta ise oma tahtmisel naisterahwaga seltsis lõbu pärast jalutama. (Kotsar 1913: 7)

Ja Sirp Õites (1927) polegi enam vanim eestikeelne raamat mida ma olen lugenud. Ja veel üks keeleuuenduse-eelne raamat W-de ja mitte-enam-eestikeelsete sõnadega nagu naeruline, lapselikka ja egewus.

Kolkunud palgele tuleb elawa inimese näokarw, silmad hakkavad sätendama ja pilgud jooksewad wastutulijate nägudele, otsides, kas tuttawaid wõi sugulasi ei leidu. (Kotsar 1913: 7)

Kolkuma on "ära hingama, lahtuma; värskust kaotama" ("Naine oli näost kolkunud").

Grewin kuulas kaaslase wastuseid ja ühes ta häälekõla, mis alaliselt meeste hääli kuulnud kõrwale kui õrn muusika kostis. Healmeelel oleks tahtnud noormees neiu waljut häält ja koguni naeru kuulda, naisterahwa naeru hulga aja tagant, aga wahtide pärast pidiwat nad tasa rääkima. (Kotsar 1913: 8-9)

Parakeel. Või siin isegi meikib senssi Wescotti häälekõla ristimine faatikaks?

Neiu andis käe. Grewin pigistas seda ja hoidis tükk aega peos. Alles siis, kui ta märkas, et neiu palgedele äkiline puna tõusis ja silmi häbelik tundmuslik pilk tuli, laskis ta neiu käe lahti. (Kotsar 1913: 12)

How quaint.

Käskija näolt, mis nagu nüri noaga millegist tõmmust asjast wälja on woolitud ja siis karwad külge määritud, ei wõi sellele käsule mingisugust seletust juurde lugeda. Tarretanud pilgul wahib Grewin ülem-ülewaatajale näkku, kus ainult tuhmid pilkawad silmad tunnistust annawad, et ukselseisja elaw inimene on. (Kotsar 1913: 26)

See seletus mida ta otsib käskija näolt tundub olevat metakommunikatiivne.

Üksisilmi lae warwude poole wahtides näeb Grewin äkitselt warwude wahel walitsewas widewikus halli kogu, mis pikkamisi käsi alla puuri hakkab sirutama. Grewin saab sellest liigutusest kui kutsest aru. Ta suureksläinud silmamustad wõtawad kutsuwa kogu kõige peenemad jooned wastu ja aegamisi ärkab tundmus, et saladuslisel kogul tahtmiswõim sees on, millele wastupanemine asjata oleks. (Kotsar 1913: 29-30)

Mitte laienenud pupillid vaid suureksläinud silmamustad.

Tüdruk jääb mõttesse. Kulmude wahele tekib wäike korts. (Kotsar 1913: 40)

Kulmukortsutus, kulmukipratus, korrugaatorite kontraktsioon jne. Esineb nii sügava mõtte kui ka pahameele puhul.

"Ega teie ei wõtaks," annab tüdruk kaheldes wastuseks ja waatab ise uuriwalt Kalmule näkku. (Kotsar 1913: 42)

Kahtluse puhul vastuse otsimine teise näolt.

Nutt matab tal kurku. Silmadesl läigiwad pisarad. Huulte ümber tuksub. Äkitselt on kahtlused tulnud, et see kõik unenägu ja wõimata on. Nutust wärisewa häälega küsib tüdruk:
"Kas sa tõeste ei häbene minusugust naiseks wõtta?..." (Kotsar 1913: 44)

Nututromp kurgus. Huulte ümber tuksumise kohta ei ole veer midagi lugenud. "Wõimata" on võimatu, aga meenutab sõna "võimata" ehk lubatumatult ("ei või").

Nutt ja naer kipuwad segamini peale. Siis näeb ta noormehe silmist uueste usalduse tõotust ja ta tunneb nagu muutuks tema uueks inimeseks, uueks ilmsüüta naisterahwaks, kellel mingisugust minewikku ei ole. Kõik kahtlused kaowad tal hingest. Ta usub nüüd, et teda tõeste armastatakse ja ta tunneb seda oma südames. (Kotsar 1913: 44)

Selle jutustuse moraal näib olevat, et on hea mõte minna naist võtma kolmekümne versta taha naaberkihelkonda, sest siis ei teata üksteise kohta külajutte.

Wähe aja pärast astub noor neiu tõsiselt poodi. Tõmmukas nägu, mustad läikiwad juuksed, mis suurrätiku alt wälja paistawad, ja iselaadi näojooned ning wanad riided tunnistawad, et tulija eestlane ei ole.
"Kolme kopika eest suhkurt!" küsib juudi neiu kanges murrakus ja ta enese nägu naeratab sunnitult. See on waesuse naeratus, mis häbitundmust warjab, aga ometi meeleheitmise jälgi silmade põhjast ei suuda kustutada. (Kotsar 1913: 55)

Näoilmeid on tehtuid, teeselduid, võltsitud ja sunnitud.

Tamme Johannes wõttis oma noore kõrwi waljaste-rihma seinapalgi külge kinnitatud rõngast lahti ja tõmbas hobuse laka rangide alt wälja. Hobune sai wiimasest liigutusest nii aru, nagu oleks tal tahetud kaela sügada: ta hõõrus Johannesele peaga wastu õla. Johannes waatas hobusele otsa. Kõik oli korras: tutt rippus ilusaste otsaesisel. Hobuse põlewad targad ja lahked silmad waatasiwad tuti äärie kõrwalt wastu ja nagu küsisiwad seletust, mis sõit nüüd algab. Siis loopis hobune pead, nagu oleks tahtnud öelda: "Tean, tean." (Kotsar 1913: 67)

Ma juba kahtlustan, et kas "silmade põlemine" ei ole Piibliviide... A la "silmad on hinge lamp" teema (Piibel ei ütle, et silmad on hinge peegel ega mitte aken, nagu Cicero, vaid, et silmad on hinge valgus või lamp).

Oma wallas oli mitu meheleminemiseeas tüdrukut, talu tütreid ja teenijaid. Seal oli tüsedaid paksude ja rahuliste nägudega ning kuiwetanud närwilisi neidusid, aga niisugust, keda oleks tahtnud Tammele tuua, Johannes nende hulgas ei teadnud. (Kotsar 1913: 68)

Kõneleb nagu sotsiobioloogia, et suuremate luudega inimesed (ja hobused) on rahulikumad ja ei karda palju (sest neil on suured luud, mida on neil karta?) ja vastupidi kitsaste/õrnade luudega, siin kuivetu (kõhetu, kleenuke), on närviline, pelglik, arg.

Inimesed ootawad wihma. Põllud janunewad, wili kõrbeb, ata taewas sinetab, ilma et pilweranka seal liiguks, ja päike kõrwetab hoolimata. Inimestel näod mures, ehk küll ilm ilus on. (Kotsar 1913: 71)

Ma ei ole selle peale varem tulnud, aga äkki mure ja murelikkus seotud mõra (kitsas pragu, lahkheli) ja mõranemisega. Mul on ikka hädasti eesti keele etümoloogi vaja käepärast.

Kui saan hobuse järel kõrgelt teelt alla libises, tundis Johannes, nagu langeks tema kusagile tundmatusse, kust tagasipööramine raske on. Süda läks rahutuks ja hakkas tuntawalt tuksuma (Kotsar 1913: 77)

Tuntavalt tuksuma või tajutavalt taguma?

Tüdrukud oliwad mõlemad noored ja nägusad inimesed. Nad õmblesid midagi. Tüdruk, kellel willased riided seljas oliwat, küsis sitsijakiga tüdruku käest midagi sosinal ja waatas siis wilksti Johannese poole. Johannes nägi tüdruku uudishimulist waadet. Tüdruk ei häbenenud, et tema pilk oli kinni püütud. Ta pööras pikkamisi silmad süles-olewa töö peale ja tahtis tööd edasi hakata tegema, aga ei leidnud sedamaid töö järge kätte.
Käed loopisiwad riiet süles. (Kotsar 1913: 79-80)

Armumine esimesest pilgust?

Ja Leeni ootas wõõrast poissi.
Nüüd oli üks wõõras poiss suure metsa tagant tulnud. Niipea kui poiss oli öelnud kust ta on ja isale sigarit pakkunud, aimas tüdruk temas kosilast.
Leenil hakkasiwad käed wärisema. Nõel ei tahtnud riide sees enam ühesuguseid pisteid teha. Et oma äritust wärjata, pööras ta tühise küsimusega teenija tüdruku poole. See wastas rahulikult. Tema teadis, et temale niiwiisi kosilast ei tule, ja et peretütart on waatama ja kuulama tuldud.
Leeni pööras siis pilgu wõõra poisi poole. Tal tuli tahtmine poisi nägu weel kord näha. Liiga segase pildi oli ta siis saanud, kui poiss tuppa astus.
Pilk juhtus poisi pilguga wastamisi. Tüdruk tundis äkki, et tema seda poissi tagasi ei lükka. Kui see poiss tõeste kosimise mõttega on tulnud, siis istub tulewane mees seal keset tuba tooli peal, kõwerad pruunid wurrud nina all ja julge pilk silmis. (Kotsar 1913: 83-84)

"Saatus" (tüki pealkiri) soosib siin noorukeid. Küll oli aga lihtne õnnelik juhtumus!

Äkitselt tehti uks lahti, mille taha wanamees ära oli kadunud, ja Leeni tuli sisse.
Johannes tõusis kähku püsti. Ta astus punetawale neiule paar sammu wastu.
Mõne silmapilgu waatasiwad noored inimesed teineteist ilma et kumbki sõna oleks lausunud. Neiu oli liig ootamata ilmunud. Johannes otsis sõnu. Wiimaks küsis ta:
"Kas wanemad rääkiwida teile?"
Ta ei küsinud mis nad rääkisiwad, aga ometi wastas neiu:
"Joh."
Wastas ja lõi silmad maha, nagu oleks häbenenud, et tema seda teab.
"Mis teie ise?" küsis poiss uueste ja jättis jälle lause lõpu tüdruku arwata.
"Nii äkki... Ei ole teineteist näinudki..."
Tüdruk tahtis naeratada, aga ärituse pärast ei kuulanud nägu sõna.
Neiu kohmetust nähes sai Johannes julgust.
"Mina tundsin teid kui teie kambri astusin kohe ära, ja nägin, et minu naine seal istub."
Neiu tõstis pilgu üles ja silmitses poisi nägu. Ta tahtis näha, kas ta on kunagi niisugust inimest näinud, kes ta ees seisab.
"Mina küll ei mäleta, kus ma teid oleksin näinud."
Tüles ja waatas ise poisile tõsiselt silma.
"Tuletag meelde," ütles poiss, kellele nüüd nalja tegi, et tüdruk teda püüdis ära tunda. "Ei ole? Ei ole wist küll. Aga mis sellest? Iga mees ja naine on teineteisele enne wõõrad olnud." (Kotsar 1913: 87-88)

Esimene vestlus ja põhiliselt silmavaatamine.

Pulmalised hakkasiwad kirikust wälja tulema. Walgetes riietes naisterahwad, silmad häbelikku kohmetust täis, tuliwad meesterahwaste käekõrwal kirikutrepile ja jäiwad sinna silmapilguks seisatama. Tõld weeres tõlla järele ette, trepilseisjad astusiwad ruttu alla ja sõitsiwad ära. (Kotsar 1913: 92)

Kahjuks on raske öelda milles see häbelik kohmetus täipselt seisneb.

Kui uulitsa äärtel seisjad kirikust kaugemal harwemaks jäiwad ja ainult weel üksikud käijad edasi minnes nägu möödasõitjate poole pöörasiwad, käänas Robert pilgu oma kõrwal istuwa neiu poole. Neiu nagu tundis noormehe pilku ja waatas wast. Robert nägi läikiwaid musti juukseid, siledaid ja paksusid, mis Marie walget piklik-ümargust nägu raamisiwad. Weidi lookas silmakulmud, mustad, otsast terawad, iga karw teise ligi surutud, paistsiwad nagu kunstniku wärwitud olewat, kes näole oma mõtet oli tahtnud anda. Hallid silmad, mustad sügawused keskel, waatasiwad pehmelt ja õrnalt. Näol oli iseäralik helluse-ilme, nagu õnnelise nutu järel tulnud naeratus. (Kotsar 1913: 93-94)

Lisamaterjali mitmesse erinevasse kategooriasse.

Mõlemad noored inimesed waikisiwad. Harjumata seisukord äratas tundmusi, mis mõtted laiali ajasiwad. Südamed tahtsiwad uue olewuse mõju kaswatada ja temast meeldejääwat mõju saada. Selsamal ajal märkasiwad mõlemad noored inimesed, et Nende waikimine ja segane olek kauemine ei tohi kesta, kui ta iseäraliseks ei pea minema. Neiu oma naisterahwalikus osawuses tundmuste liikumise ajal rääkima ilma et sõnad äkilist tundmuste muudatust tooks, tuntud õrnust labastaks ja järsku üleminekut teeks, ütles pealiskaudse märkuse kirikuliste kohta. See oli nii harilik, et ta tundmustesse ei puutunud, waid jutuajamisele algust andis ja waikust piinlikuks ei lasknud minna. Robert wastas midagi samataolist ja heitis siis uuesti pilgu oma kõrwal-istuja neiu peale. (Kotsar 1913: 94-95)

Tänapäeval ei lubata vaikimisel kaua kesta, et asi imelikuks ei läheks. Imelikkus ja iseäralik on ilmselt sünonüümsed.

Õhtul, walgustatud saalis, pani Robert tähele, et Marie jälle oma nägu on muutnud. Igakord, kui neiu temast teiste meesterahwastega mööda keerles, paistis tema nägi iselaadiline olewat, nagu oleks iga mees, kes neiul tantsimise juures kaaslaseks oli, neiu näowaldusi oma soowi mööda wälja kutsunud. Robert imestas, kudas üks ja seesama naisterahwas oma ilu wõib muuta, ja ta märkas, et pilt, mis tema sel päewal Mariest saab, wäga mitmesugune on. (Kotsar 1913: 96)

Tõenäoliselt see nii ongi, et neiu muutis oma näoilmet iga tantsija omaga vastavalt. Mimikri.

Robert kirjutas kirjale nime alla. Ta luges siis kirja uuesti läbi ja leidis, et seda kirja ometi saata ei wõi. Kiri paljastas tundmusi liig awalikult. Noormees käristas kirja tükkideks ja kirjutas uue kirja, milles ta Mariele mõista andis, et ta teda ramastab ja omale tahaks. (Kotsar 1913: 104)

Enesevalitsus tundmuste paljastamise üle isegi kirjas.

Kui inimene kõik oma mõistuse, oma kaine mõistuse kokku wõtab ja oma tundmused peenelt läbi waatab, kas ta siis ei wõi oma tundmuste üle walitseda ja moa südant rahustada? (Kotsar 1913: 106)

Epigraph-worthy. Tähendab, sobib Kurekrõnksus enesevalitsemise peatükki täitsa tsitaadiks.

Wõib olla, et ta ei ole kaugeltki niisugune inimene, kui ta oma lahke näo järel arwates peaks olema. Ta wõib päris tühine tüdruk olla - ainult sile nägu ees. (Kotsar 1913: 108)

Selline olukord on ka tänapäeval lugematute tüdrukutega.

Kannatused on maailma kurjaks teinud ja nägudele waenuilme wajutanud. (Kotsar 1913: 112)

Kannatus ja vaen on siin samamoodi seotud nagu mõnikord ajatakse viha ja valu segamini. Küsid inimest, et miks ta vihane on, aga tegelikult on inimene valudes.

Oh, proosaliseks läheb meie aja inimese armastus! Puudub kõik see uduline ja luuleline saladus, mis inimesi, kes weel ise-endid ei tundnud, wangistas ja neid õnnelikuks tegi. (Kotsar 1913: 113)

Ma kaldun arvama, et mitte üks ei võidutse vaid luuleline ja proosaline armastus kooseksisteerivad, mõnikord isegi sama suhte raamides. Kuigi, jah, tänapäeva armastus tundub tõesti olevat pigem proosalisem.

Ei, kõige parem oleks kiwi olla, suur hall raudkiwi, mis samblaga on kaetud, sooja ega külma ei tunne ja mille otsa lapsed mängides roniwad ning sealt maha hüppawad. (Kotsar 1913: 114)

Enesevalitsemise radikaalne, poeetiline, äärmus.

Nad ütlewad - meie olla aine.
Peaaju ja süda - aine, paljas aine.
See aine on aga niisugune, mis igatseb ja piinas on.
Õnnetu aine! (Kotsar 1913: 114)

Terve elu kirjutatava kirja tarbeks? (a la Foucault)

Päewaraamatust leidis Robert, et tema kord oli kartnud oma "mina" kaotada.
Ta jäi mõttesse ja wõrdles oma praegust "mina" endise "minaga". Talle selgus siis, et paljud mälestused ära oliwad ununenud. Ainult üksikud neist hoidsiwad weel mälestust wanast "minast" alal. Ja päewaraamatu "mina" oli hoopis teisem kui praegune. Uus mina nägi kõiki asju teises walgustuses ja ei tunnud wana "mina" enam äragi.
Noormees pani raamatu käest ja naeratas endise rumaluse ule. Ta mõtted läksiwad minewikku. Lapsepõlwe sõbrad tuliwad talle meelde. Need, kelledega ta hiljem ei olnud kokku puutunud, oliwad talle wõõraks jäänud. Need kõik oliwad uuteks "minadeks" saanud, keda uueste tundma peaks õppima, kui nendega sagedamine kokkupuutumist tuleks. (Kotsar 1913: 122-123)

Päeviku, autokommunikatsiooni ja self'i teemaderägastik.

Inimesed oliwad abita ja õnnetud. Endised rõõmsad laulud oliwad waikinud. Näod mossis, silmad tuhmid ja silmad sinised, wenisiwad inimesed. (Kotsar 1913: 128)

Haiglaste, põdevate inimeste väljanägemine.

Inimesed põgenesiwad tubadesse ja poitsiwad endid ahjude peale. Nad waikisiwad. Nad ei waadanud enam teineteisele silmi. Nad ei tahtnud meeleheitmist, mis silmist paistis, näidata ega näha. (Kotsar 1913: 129-130)

Meenutab kirjeldusi sõjavanglatest vms (äkki koonduslaagritest?) kus inimesed samal põhjusel hoidusid üksteisele otsa vaatamast.

Wõõrad preestrid liiguwad Taaramäel. Koha peal, kus enne Taara preestrid ohwrikiwi ümber seisiwad, laotab end nüüd hiiglawõlwide ja wärawatega punane palee, kõrge ja uhke. Wõõra inimese mõte, külm ja tark, on talle simsud, kumerused ja jooned annud, orjade roidunud seljad ta kiwid üles kannud ja uhkelt waatab ta nüüd mäelt alla, kus walitseb alandlikkus ja hirm. (Kotsar 1913: 135)

See jutustus, "Emajõe Hall" on omamoodi väärtuslik. See jutustab ühe müüdi, mille järgi Toomemägi oli ennist Taaramägi ja Emajõe udu on otsatu madu kes võtab inimestelt nende "sooja" ära. Loo järgi juhtub see nii, et kedagi tervet ei jää enam Taaramäele ohvrikivile ohvreid tooma ja vana usk sureb võõrast keelt rääkivate kirikuehitajate saabumisega ära.

Piinlikult hea tahe

Viiding, Paul 1936. Piinlikult hea tahe: novellid. Võru: V. Pohlak.

Toalävele ilmus preili Niilus ise. Ta ulatas käed kaugele ette tervituseks, raputas korra oma saiblondi pead, tavaliselt jõhvjalt-sirgete, täna vesi-laineisse korraldatud juustega, naeratas väga siiralt ja ütles kõrva hellitavalt:
"Kui kena, Ants! Ma juba kartsin, et sa ei tule... Sinust võib seda uskuda..."
Parim preili Niiluse juures oli tema hääl, seda pidi möönma igaüks. Figuuriski ei puudunud lohutaval määral sex-appeali; ainult nägi, seda oleks võinud pidada ilusaks vaid mõni armunu, kelle erapoolik silm saab hakkama kõige uskumatumatute võltsingutega. (Viiding 1936: 5)

Ma kahtlustan, et armunud pilk pole "pime" nagu rahvasuu kõneleb, vaid et vastuvõtja erapoolikut arvamist soodustavad saatja kuvamised. St armunud inimesed päriselt vaatavad üksteise poole helgemate näoilmetega. Siin on jällegi mängus minu poolik teooria, et ilus pole mitte nägu vaid näoilme. Nägu ise on vaid lõuend - ilus saab olla see mida me sinna maalime. Ka nö "ilusad inimesed" näevad koledad välja kui nad lasevad näo täiesti lõdvaks või kui "pilv" käib üle.

Tervituste ringi sooritades Pernambuk laskis silmadel liikuda, otsides parajat paika, kuhu istuda. Daamidest ükski ei äratanud piisavalt huvi, et teha valikut kergeks. Kas istuda proua Niiluse kõrvale? Lõpuks ta pilk peatus tühjal toolil, mis asetses proua Niiluse ja ühe temale äsja tutvustatud naisüliõpilase vahel, kummastki nõnda kaugel, et pidevamat konversatsioonisundust vahest poleks olnud karta. Pealegi ajas proua Niilus oma paremat-kätt naabriga juba üsna elavat juttu ja preili Puupart - nii oli Pernambuk esitlemisel nimest aru saanud ja nii tolle preili nimi tõeliselt oligi - istus ühe brüneti, väliselt kleenukese, aga käitumiselt õige üles puhutud ja hea organisatsiooni värvipaelaga üliõpilase kõrval. Pernambuk tundis kerget kahjurõomu, kui nägi, kuidas noormees pingutas ajusid lõbusaks jutuks ja märkas, et preili suhtus mehe pingutustesse jumaliku ükskõiksusega. (Viiding 1936: 7)

Pilk liigub ja peatub - visual scanning. Üles puhutud käitumine võib puudutada suurusehullust.

Preili Puupardi terav, aga mitte ebameeldiv ilme tulenes peamiselt õige õhukestest ja kahvatuist huultest, energiliselt kinni pigistatud suust ja hallidest, mitte suurtest silmadest. Tubakpruun kitsas kleit oli tema vormidele heatahtlik. "Kuidas te ennast lõbustate" või "kas pole ilmad ilusaks läinud", ja veel midagi laitmatult seltskondlikku olid esimesed sõnad, mis ta ütles. (Viiding 1936: 8)

Kas "laitmatult seltskondlik" on positiivselt faatiline?

Öö on parim osa õõpäevast. Võid tunda ennast rahulikuna, teades, et enne hommikut ei saa midagi juhtuda, mis nõuaks aktiivsust, närvide ja mõistuse kulu ja millest sa võib-olla ei ole üle. Öösiti aeg seisis, ei tähendanud midagi, et kellad käisid. Õeti hüppasid nad ju alles hommikul kuusteist tundi korraga edasi, et teha ruumi uuele kaheksatunnisele; tööpäeval. (Viiding 1936: 15)

Kuuluude filosoofia.

Ja kui ma oma väikest sisemist irvrõõmu tunnen, et oskan lõbusaid grimasse lõigata, mis siis! Olen lihtsalt tarvilikul määral osav võltsija. (Viiding 1936: 17)

Tegemise, manamise, teesklemise, võltsimise, jne teema.

"Jõudu, vennad," ütles Pernambuk, sundides oma häält parasjagu uljaks ja muretuks. (Viiding 1936: 25)

Veel seltskondlikku teesklemist, seekord hääletooni valdkonnas.

"Suur täni!" Pernambuk puudutas sõrmega kaabuserva tervituseks. (Viiding 1936: 26)

Sellist žesti tänapäeval naljalt ei kohta, sest keegi ei kanna kaabusid. Kaabude retro võtmes kandmine on samas mingite tüsedate hipsterite teema ja sealt ka mõnitus: *tips fedora*

"Mis te soovite?"
Küsimuse toon ei meeldinud Pernambukile. Vastas ainsa silbiga:
"Tööd"
Pani sellesse sõnasse niipalju ehtsat tööotsimisemuret, et oleks kõlvanud teatrilavale. (Viiding 1936: 27)

Paul Viiding kirjeldab hääletoone sagedamini ja paremini kui näoilmeid.

"Ah te soovite registreerida?" Ametnik vaatas Pernambuki otsa külmalt, võib-olla ka õige veidi kurvalt. (Viiding 1936: 28)

Külm ja kurb on lähedased. Või siis on asi selles, et "külm näoilme" on metafoor.

Aga see tekitas alati rohkearvulisi ja järske kontrastid [sic] nii proua Lemmi kui Kuusiku poolt, mis tegelikult ometi oli enam-vähem tühi poseerimine. (Viiding 1936: 35)

Ka metafoor, sest vestluses esinevad "seisukohad" ei pruugi olla kehalised poosid. Poosetamine on omaette teema.

"Nojah, ja siis ma jäin üksi. Minus võitlesid kaks ligikaudu võdset ja vastassuunalist soovipinget. Üks oli - minna koju tööd tegema, teine - astuda veel kusagile sisse. Seejuures - ma ei tahtnud seltskonda, ma olin igasugusest jutuajamisest lõplikult tüdinenud. Kohtasin üht tuttavat, see kutsus kinno. Kinnominek oli ka üks võimalus, millele just mõtlesin, aga kahekesi ma ei tahtnud minna. Oma tuttavale ütlesin ära kõige kindlamalt. Ka iga küünarnukipuudutus oleks olnud konversatsioon. Ja mul oli sellest isu täis." (Viiding 1936: 36)

Sounds like he's "peopled out". Iga küünarnukipuudutus ja metonüümiliselt kõik muu mida kahekesti kinos olles samalaadselt tehakse; üksteisele pilkude heitmine jne on "vestlus" selles mõttes, et see on suhtlus - mitteverbaalne suhtlus.

See ei tahtnud asjast aru saada või ei mõistnud seisukorda lahendada; ma usun küll, et viimane on õigem. Igatahes ta tegi mossis näo, pahase, nagu keerulise ülesande lahendamisel. (Viiding 1936: 38)

Kulmukipratus, kulmukortsutus või korrugaatorite kontratsioon.

Ütelge, mis oli see, mis nüud tegi piletimüüja? Võimu liialdus? Subalternseile funktsionäridele veeretab tegelikkus tõepoolest tihtipeale ette küsimusi, mis nõuavad kiiret lahendamist, aga mis ületavad nende võimupiirid. (Viiding 1936: 39)

"Subaltern" on post-kolonialistliku kriitilise teooria termin ja esmapilgul kuulub ajastusse pärast 1968. aasta maikuud. Wiki järgi on see tuletatud Antonio Gramsci tööst, seega tegelikult on ajastu õige. Iseasi, et selline termin tuleb novellis esile. Siin on teisigi selliseid momente mil autor eputab oma haridusega või toetab väga selgelt kapitalistlikku maailmapilti (suurem osa siinsetest novellidest on ühel või teisel moel seotud rahaga).

Ma naeratasin nii armsalt nagu oskasin, panin vasaku käe südame kohale ja ütlesin:
"Muidugi, proua. Olen enne kui pärast vaip teie jalge all. Ja ma arvan täpselt samuti, et pole kuigi tark segada teiste asjadesse. Ja ma tahan sellest kinni pidada." (Viiding 1936: 40-41)

Oskamise küsimus seoses teesklemisega. Sarnane "nii ... nagu oskasin" sõnastus kordub hiljem veel.

Väärtnõu ei mõistnud Hermiinet tähele panna kuni kõige viimase ajani, olgugi et tüdruk oli saanud täiskasvanuks, polnud enam lohakas ja iluravis kulme ning puuderdas nina. (Viiding 1936: 43)

Kulmude iluravimine on eestikeelne vaste tänapäevasele meemile eyebrow game. Hermiine on eestikeelne Hermione.

Kolmandal semestril ta vahetas arstiteaduskonna majandusteaduskonna vastu, viiendal hakkas studeerima filosoofiat. Eriti sügavalt ta ei sukeldunud aga ei teadusesse ega võlgadesse. Majanduslikult jäi ta elatusmiinimumini vaevalt küundiva rendi nautijaks, hariduselt ja kutsumuselt - diplomite auga koormamata filosoofiaembrüoks. (Viiding 1936: 47)

Olen ise hetkel neljandal aastal studeeriv semiootikaembrüo, aga ei kavatsegi seda semiootikaloodet eneses tappa nagu siinne tegelane, vaid ikka sügavamale sukelduda.

Päevi kulus, sügis saabus. Väärtnõu toanaaber kevadisest semestrist tuli, lootes saada kätte oma endise korteri. Kuulis, mispärast ei saa, soovis Väärtnõule õnne; paistis, et enesel märgatav pilkemuie näol. (Viiding 1936: 49)

On ka mida pilgata kui tuled suvevaheajalt ja avastad, et sul pole enam ülikoolilinnas tuba, sest õpingutest loobunud toakaaslane on otsustanud abielluda ja samasse tuppa pere luua. Mitte just meeldivaim üllatus.

Nüüd, kui nad kahekesi Üloga pärast kaupluse sulgemist jalutama läksid, lõppes nende jalutuskäik vähemalt paar korda nädalas kinos. Aken unistuste maailma. Kuna enese õnn oli kindlustatud, siis linal etenduv ei äratanud Hermiines ei valusaid igatsusi ega täitmatuid soove. Vastupidi, oli ainult mugav vaadata, jubedail kohtadel oma kaitsja käevarrest kinni haarata, magusail õrnuda. Kui Hermiine varem mõne sõbratariga tuli kahekesi kinost, siis oli ta ennast alati tundnud hirmus üksinda. Nüüd ta mehe käekõrval säras, oli vallatus tujus, meenutas ja arvustas episoode nähtust, katsus ümiseda šlaagrite refrääne. "Kas sa seda nägid, Ülo?..." Väärtnõü muidugi vastas "jah", kuigi ta kinos ise oli õige hajameelne. Tema isiklik maitse kino ei olnud. Poissmehepõlves oli ta õpetlikul otstarbel vaadanud paar filmi aastas. Et käitumist ja garderoobi hoida akadeemilisele inimesele kohasel tasemel. (Viiding 1936: 50)

Kinost õppimise temaatika. Nt Ekmani ja Frieseni mure, et üle maailma on Holliwoodi filmidest õpitud ära Ameeriklaste käitumismaneerid, kuvamisreeglid, jne.

Väärtnõule paistis, et viimane lause oli öeldud väga pikkamisi, rõhutades, nagu oleks see olnud teab kui tähendusraske. (Viiding 1936: 52)

Tänapäeval vististi ütleksime "tähendusrikas". Tähendusraskus viitab aga mitte tähenduste paljususele või rikkusele vaid tähenduse kaalule, olulisusele või tähtsusele.

Vaher tegi lootusetult traagilise näo ja hakkas kiiresti kolmandat napsi välja valama. (Viiding 1936: 56)

Traagiline ja koomiline nägu on ilmselt need teatrisümboolika maskid, ehk kurb ja rõõmus - kõige elementaarsem emotsioonide vastandus; ka näoilmete mõttes (Stephen Lynch tegi enne esinemise algust nägu soojaks neid vaheldades - midagi, mida isegi olen väiksena igavusest teinud).

Võiks ju ajada rinna ette ja visata pea kuklasse ning katsuda jätta muljet, et ei mõteldagi notiitsi võtta sellisest häbematusest nagu ööbimisraha etteküsimine. Aga, aga... (Viiding 1936: 60)

See sama formulatsioon kordub seoses suurushullusega peaaegu sõna-sõnalt mujal. Notiitsi võtmine on tollane mugandus väljendist take notice. Tänapäevane Estonglishis oleks see aga umbes võta nõutisit. On selline muutus amerikaniseerumise tulemus?

Nelikümmend kaheksa tundi hiljem longi ning simuleeri politseipostist möödudes asjapärast käimist. (Viiding 1936: 66)

Tegelane on jäänud öömajata ja longib terve öö mööda pealinna ringi, et ennast üleval hoida. Käidavamatel tänavatel on politseipostid (putkad?).

Ebamaine irvitus. (Viiding 1936: 66)

Hüperbool. Naeratused võivad olla võõrastavad ja imelikud, aga isegi sellised on maised - vähemalt kuniks tõestatakse, et universumis on veel elu kui planeedil Maa ja nendel maavälistel (ebamaistel) eluvormidel on näod ja need näod irvitavad. Alien body language?

"Suur tänu, suur tänu." Hain naeratas nii viisakalt kui suutis.
See naeratus nimelt ei tahtnud kuidagi välja tulla. (Viiding 1936: 70)

Siin on suutmine välja toodud just selle tõttu, et tegelane ei suuda viisakat naeratust välja vedada.

õttis portfelli ja lahkudes puudutas sõrmega mütsiäärt. Liigutusi pidi jälle harjutama, linn elas jälle, masin pidi käima õlitatult. (Viiding 1936: 70)

Viisakuskäitumiste funktsioon üldiselt ongi ühiskond käigus hoida - sellised harjumused teevad interaktsioonid sujuvamaks. Viisakused väldivad konflikte.

"Aga tead," Vaher tegi kõvera ja krimpsus näo, "ma võiksin ju kohvikus võlgu jääda, tuttavale kelnerile." (Viiding 1936: 72)

Ma eeldan, et kõverus viitab siin ühe näopoole tegevusele mis vastandub teise näopoole tegevusetusele; ja et krimpsutamine viitab nina(ümbruse) krimpsutamisele nagu jälestuse näoilmes.

Tema äripartner oli üks välismaisi asjatundjaid, kõhn noor mees. Ja näost näha, et rass. Kaval naeratus mängles vahetpidamata ümber ta kitsaste, mustade vurrukestega dekoreeritud huulte, aga ainult ümber huulte, pilgukski ulatamata silmadeni, kuhu ulatub vaid heasüdamlike inimeste siiras naeratus. Samal ajal ta mõistis täiuslikult käidelda igas asjalikus läbirääkimises kardetavamat relva - viisakust. (Viiding 1936: 74)

Duchenne'i naeratuse arutelu.

Hain surus muige enesesse ja andis ainult poolest saadik teed härrale, kelle niigi suurt tüsedust suurendas liiga paksult vatitatud mantel. (Viiding 1936: 77)

Enesevalitsemine tunnede/ilmete endasse surumise võtmes.

Peaaegu vägivaldselt raputas Hain enese lahti käest, mis hoidis tema omast, nägu kogu aeg naerul, nagu oleks tal Vaheri nägemisest kangesti hea meel. Ta jättis teise seisma sinnasamasse ja astus paar õige kiiret sammu. Samal ajal peaaegu silmapilkselt ta näolt kadus naeratus ja asemele asus soliidne tülpimusega segatud tõsidus. Ja siis ta nägi, et teispool tänavat möödus daam, kes stseeni oli pealt näinud ja naeratas. Hainile näis, et sidet otsivalt, nagu edvistavalt. Aga daamiga oli kaasas mees... Hain ajas enese sirgu, mis tal õnnestus hästi sellepärast, et ta oli käe torganud taskusse ja tundis sõrmede vahel rahapaberite meeldivat elastsust. (Viiding 1936: 79)

Paul Viiding on teadlik, et teeseldud naeratused võivad näolt kaduda nagu nad oleksid sealt pühitud.

Kõndisime abielupaariga linna poole. Oli juba hämardumas. Ei tea, kes meist pani esimesena tähele ühes väravatühemes poissi, nurka tõmbunut, seljaga vastu müüri ja kinnist väravat. Järsku ei saanud arugi, millega õieti ta meie tähelepanu oli enesele tõmmanud. Kulus kaks-kolm sekundit, enne kui taipasime, et ta nuttis. Ta ei varjanud nägu, nagu harilikult nuttes tehakse, käed rippusid alla, kuidagi väga jõuetult ja kurvalt. Nutust viril suu oli pöördud lahtiselt vastu tänavat. Ta meenutas nurka aetud arga metslooma. Mul käis peast läbi, et ta on saanud haiget. Igaühel meist tekkis automaatne, aga siiski ebameeldiv tarvidus astuda ligi, et küsida, mis viga. Aga meist jõudsid ette kaks vanemat naist, lahkusuliste välimusega, kes tulid teiselt poolt. Selgesti tajutava kergendustundega läksime kohe edasi, kuuldes siiski, kuidas poiss pärimisele vastas läbi nutu:
"Mul on... kõht... tühi." (Viiding 1936: 81)

Kätega silmnäo katmine nuttes on siia blogisse juba jõudnud ühes teises teoses. Siin jääb mulje, et kui seda ei tehta siis on tõenäoliselt tegu manipuleerimisega: "Aga see nutt! Ta on odav!" (samas, lk 83).

"Olen naiivne romantik, proua Lukreetsia," ütlesin, vaadates talle ühemõtteliselt silmi. Ja paraja vaheaja järele süütuks jutujätkuks: "Igatsused on kaunimad kui nende täitumine." Ja muid klišeid. (Viiding 1936: 83)

Jeaps, see on niivõrd klišee, et isegi mina olen seda vist 17-aastaselt lausunud või kirjutanud.

Proua, ma tunnen teile kaasa, rääkisid mu silmad.
"Kui üksik ja mahajäetud ma olen," ütles proua Lukreetsia.
Kõndisime viluvõitu sügisöös. Toetasin daami. Aeg-ajalt peatusime ja vahtisime suuril silmil üksteise otsa, nagu näeksime üksteist esimest korda. Siis kostis meie ees kandlemängu. (Viiding 1936: 86-87)

Kahjuks on paljud sellised seigad käesolevas raamatus klišeed. Üldse, raamat jääb natuke kuivaks ja segaseks, sest tegelased ei tundu elavate inimestena vaid nukkudena keda autor ringi jooksutab.

Aga nad olid paras paar ka distsipliinis ja enesevalitsemises. Küpselt järele kaaluda, teha ettevaatlikult, aegamööda ja hästi, vältida odavaid skandaale, esineda iseteadliku väärikusega, ütelgu su süda sees mistahes. (Viiding 1936: 91)

Enesevalitsemise lahti seletamine. Viimane osa märgistab tõeliste tunnete alla surumist.

Kuidas vanarahvas veel kratti nimetas? Varavedajaks. (Viiding 1936: 96)

Niiet Vanavaravedaja on vanakratt.

Portjee tõusis oma toolilt, võttis mütsi peast ja tegi sügavtõsise ametikummarduse. Direktor oli noor, sale, kõhnade näojoontega, painduvate liigutustega. (Viiding 1936: 98)

Ametniku käitumise "sügavtõsisus" on juba teema. Kummardamine on aga, mulle tundub, välja surnud. Vähemalt hetkel ei hüppa pähe ühtegi tänapäevast ametit milles kummardamine (kui žest) on kohustuslik osa. Tõenäoliselt on küll selliseid ameteid, aga ma lihtsalt ei tea neist.

Läbinähtamatu ilmega võõras tuli häbenemiseta laua juurde. (Viiding 1936: 107)

See läbinähtamatu ilme, mida iganes see ka endast ei kujutaks (ilmetust või neutraalset ilmet, ehk?), kuulub kriminaalpolitseiniku kes arreteerib pangadirektori.

Esimesel tantsuvaheajal ta astus näitelava servale eesriide ette, plaksutas käsi, palus rahu ja hakkas kõnelema. (Viiding 1936: 115)

Tuleb meelde jätta, et kui on üritusel/peol vaja sõna võtta siis tasub inimeste tähelepanu saavutamiseks plaksutada. Väga lihtne ja robustne.

Rahvast, eriti naisi, haaras siiski mingi üllatuskramp. (Viiding 1936: 117)

See on see freeze kolmikust freeze, flight ja fight.

"Räägi edasi/" kordas Leo kuulekalt. "Kuhu ma nüüd jäingi? Jah. Inimliku elu geomeetriast ja mehaanikast. Ega ma jõua sulle jutustada kõike, ega ma saa sulle anda valmis teaduslikku süsteemi. Ma ütlen lühidalt: kui geomeetriat saab üles ehitada lähtudes väheseist põhimõisteist, nagu punkt, sirgjoon, tasapind ja väheseist põhioperatsioonidest, nagu projektimine ja läikamine, siis mõistlikult, targu abstrahheerides saab analoogilisel viisil uurida niihästi ühiskonna kui üksiku inimese elu. Las läheb süsteem veidi keerulisemaks, tulgu meil lähtuda mõisteist, nagu ahnus, õnn, kannatus, vihkamine, armastus - ülevaatamatult keeruliseks ta siiski ei lähe. Nii palju on inimlikus elus korduvat, normi, reegli alla painduvat."
"Ma ei saa mitte millestki aru," ohkas Diotima leebe naeratusega. (Viiding 1936: 123-124)

Lühijutu pealkiri on "Diotima" ja naise nimi on "Diotima," aga midagi erilist ta ei tee peale suitsetamise. Autor sunnib ta kuulama Leo lõputut "beebilikku" jura. Irooniliselt ta ei kasuta omaenda põhimõisteid (ahnus, õnn, kannatus, vihkamine, armastus) vaid arvutab aastad päevadeks ja vaagib siis selle üle kuidas kõigi elavate inimeste elud kokku võttes kaob iga päev mitme tuhande inimese eluaeg ära ja et selle järgi iga sekund sureb planeedil vähemalt kolm inimest. See, et Diotima midagi erilist ei ütle ega tee on justkui kinnitus, et mehed tihti ei oska häid naistegelasi kirjutada. Also, minu enda uurimustöö on muutunud ülevaatamatult keeruliseks - kogu käesolevass blogisse kogunenud informatsiooni ülevaatamine võtaks mitu kuud.

"Luba, luba..." Diotima nägu pilguks kattus teeseldud pahameele õrna pilvekesega. (Viiding 1936: 127)

Ei lubata. Ja siingi esineb pilve metafoor. Täna sain teada, et ka koopiatehase onkel on kuulnud väljendit "pilvine nägu" - mis tähendab, et ehk pole see täiesti käibelt läinud.

Haljas jäi vait, vaatas esiteks Diotimale otse silmi, siis laskis pilgul libiseda üle naise figuuri. (Viiding 1936: 133)

Ja ometi ohkab Diotima magava Leo kõrval vene aksendiga: "Platooniline".

Vidriku parun

Tammann, August 1929. Vidriku parun. Tartu: G. Roht.

Vana Jaak ei vastanud enam midagi, vaid nohises ainult. Ülearuseks, nagu alati, pidas kõnelemise ka Kustas teisel pool lauda. (Tammann 1929: 5)

Idioom: kõne ülearuseks pidamine. Kusta sõnaahtrus on aga omaette teema.

- Põle tal peas enam aru raasukestki! Tahab vist veel vanas eas nälga viia. Loomad laudas juba praegu põlvini sita sees!
Kuid vana Jaak ajas enese sajatajate poole uhkelt sirgu, litsus mõlemad käed püksitasku ja pahvatas:
- Kaagutada te oskate!
Sülitas, tõmbas ohjad ja ajas hobuse vankriga rehealasse. (Tammann 1929: 11)

Vt suurusehulluse ja sirge selja ühendust.

Nendega võis kõike kõnelda ja kaaluda, kõike sepitseda ja läbi arutada, nii kuidas kord ja kohus, kuid Kustas - see sumbutas juba oma tumma, kihvtise muigega iga sõna huulelt... (Tammann 1929: 12)

Vana Jaak ei tunne, et oma poja Kustasega üldse rääkida saaks. 36-aastane pojaraas elab veel kodus ja ootab talu üleandmist. Jaagu hinnang pojast tõuseb alles siis [spoiler!] kui see ükskord talle midagi näkku pahvatab ja valjemat häält (kõvemini kärgib) teeb kui isa.

Laupa parun - selles sõnas peitus Jaagu jaoks üldse väga palju, juba sellest ajast peale, kui ta esimest korda elus temaga kokku puutus. See oli siis, kui Jaak alles kaheteistkümne-aastane ning isa teda esimest korda mõisa kaasa võttis. Jäädes mõisaõue ootama, kuni isa seest paruni-härraga juttu ajas, määras saatus nii, et Jaak näkku pidi saama rusikahoobi parunipojalt, praeguselt Laupa parunilt. See sündis selle eest, et poiss jalaga pikali virutas noore aadlivõsu lemmikkoera, kes talle hammastega sääre külge hakkas. (Tammann 1929: 14)

Sündmuste rivistamise järjestus on siin kaval.

Kuid pikapeale tuli ühtlasi selgus ka selle üle, mis on mõis ja mida tähendab "parun" ning "parunipoeg", kelle koera ei tohi lüüa isegi siis, kui ta hammastega reide kargab. Midagi mürgist ja lääget tundus olevat nende mõistete ümber, sest igakord, kui Jaak hiljem mõttes nende peale tagasi tuli, hakkas kogu tema sisemuses midagi nii imelikult käärima, nagu oleks keegi oma koguka rusika toetanud otse tema põue põhja ja seda seal keerutanud tema südame ümber. (Tammann 1929: 15)

Ja nii ta peab vimma parunipoja vastu terve elu.

Veel hulk teisi enam- ja vähemtähtsaid toiminguid võisid Laupa kõrtsis teoks tulla, kuid Pässul ja Taavetil ei olnud nendega midagi asja. Nemad olid kiriku juurde tulnud ainult inimesi vaatama ja nüüd siin vahejaamas aset võtnud ainult selleks, et enne kojuminekit paari pudeli jaheda pairise juures veidi jalgu puhata ning kõrvetavas hiliskevade kuumuses natukene keelt ja meelt lahutada. (Tammann 1929: 19)

Inimestejälgimise tüüpi nonverbalism, st people-watching.

Mis seal imestadagi: paruni moodi raha ilma pilduda ja lastele peenikest põlve valmistada - missugune talu sellele vastu paneb! Eks öeldud talle ammu et ärgu jannaku ilmaaegu, aga kes seda uskus. Nüüd näeb ise! (Tammann 1929: 20)

Ma eeldan, et "peenike põli" tähendab hariduse võimaldamist ja lihttöö tegemise vältimist, mitte otseselt jalapõlvede jämedust. Aga mine sa võta see kahemõttelisus kinni!

- Võta kinni, mis ta arvab, et oma suud ei valitse. (Tammann 1929: 22)

Enesevalitsemine hõlmab ka kõnelemist.

Kuid Märdil oli täna, nagu pühapäeviti ikka, kuraasi rohkem kui vaja, ja ta ei kohkunud millegi ees. Tulgu kas või rusikaga, aga näe - ei kohku! Võttis Jaagust paar sammu eemal majesteetliku sirge seisaku (vähemalt püüdis seda oma vaaruvail jalgadel), ajas rinna ette ja suurustas:
- Kus mulle veel parun! Lontmaaker! Tahas õige tääda, palju sul maad hinge taga päris on! (Tammann 1929: 24)

Nagu keiser Punapart!

Letinaabrid, kes pöerdunud pealt kuulama Jaagu ja Märdi vastastikust suurustamist, kihistasid südamest naeru, kuid hoidusid esialgu seda kuuldavaks tegemast, sest mine tea, keda see äkki võib ärritada. Aga lust oli kõigil pealt näha, kuidas Jaagu näkkiv rahu vastase ikka rohkem ja rohkem marru ajab. (Tammann 1929: 24)

Enesevalitsemine mitte-solvamise eesmärgil, nagu esineb korduvalt Kärneri Soodomas.

Irvituse lõppedes püüdis Märt korrata oma majesteetlikku sirgust vaaruvail jalul ja asis tähtsa tõsidusega Jaagult seletust norima:
- Ü-ütle mulle, miks sa mind narrid? (Tammann 1929: 25)

Sirges kehas nähakse vististi mingit üleolekut.

Alles siis, kui Kaarel lõpuks ettevaatlikult ja arglikult keelelt poetas ka selle, mida praostihärra kõige tarvilikumaks pidanud, nimelt, et mida siis Vidriku Jaak nüüd niipalju maaga mõtlevat peale hakata, läigatasid Jaagu silmad uuesti tõsiseks ja ta vastas lühidalt ning uhkelt:
- Ütelge oma pastorihärrale, et Vidriku Jaak tahab paruniks saada!
Nii oli see juba Jaagu viis: niipea kui ta aimas, et asjasse on segatud parun või õpetaja, sai ta tahtmatult ägedaks, ka siis, kui oli nõuks võtnud rahulikuks jääda. Sest: parun on parun, ja õpetaja on paruni käsilane juba sellepärast, et viimane ta ametisse paneb. Sama pärast ei käinud Jaak ka kirikus ja sama pärast ei lasknud ta õpetajaks studeerida ja oma poega. (Tammann 1929: 33)

Läigatamine on palju laiem kui ma ennist arvasin ja näib, et see on viis kuidas kirjeldada näoilme/pilgu muutust. Also, Jaak hoomab hierarhilisi ühiskondlikke suhteid.

Peretütar peretütre järele laoti niiviisi ritta, kust Kustas peaks valima selle paraja. Kuid võta näpust: seal ta nokutab seinaveeres, plötski suus ja näpp varre küljes, seal ta kükitab toanurgas nagu mõni tohmerjas. Harva kui kuuled talt sõnakest, silmi - neid pole sõgedal nagu olemaski! Üks tudruk teise kannul veereb tast mööda, üks seelikusaba teise järele tuulutab tantsu tuhinal ta ninaalust, mõni roosa reiski välgatab vahete-vahel, aga ei midagi. Sellest poleks looja nagu loonudki suud ega silmi, luid ega liikmeid. Nagu veeks on moondunud temas see kuulus Vidrikute veri! (Tammann 1929: 41)

Sajanditagused flirtimismärgid simmanil.

Nii mõnigi kord ehk ka ilmaaeg, kuid mine igakord tea, kus lõpeb olev ja algab oletatav. (Tammann 1929: 41)

Kuldaväärt sõnastus mida saan ehk Kurekrõnksu teoreetilises osas ära kasutada.

- Eks ta ole muret igaühel omajagu! - vastas Leena tasasel naeratusel, käed ristamisi koos nagu palvel ja silmis sihitu pilk, nagu viibiks mõte parajasti kuskil väga kaugel. (Tammann 1929: 42)

Palvežest! Vt Silvi Tenjese uurimustööd sel teemal. See "sihitu pilk" tundub olevat "klaasistunud silmade" pilk; või the middle-distance look (Heath 1986).

Paistis, nagu poleks Jaagul ühtki saladust ega omalepidamist niisugustel silmapilkudel. Kogu Viriku töö, talitused ja toimetused tõi nagu peo peale. (Tammann 1929: 48)

Omalepidamine on ka üks hea sõna.

Ajaviiteks nipiti vähe aega sõna siit ja teine sealt, saateks ühetooniline supimuusika: lrrp, lrrrp, lrrrp, lrrrp! (Tammann 1929: 52)

Strepitatsiooni poetiseerimine.

- Tiltsi Liidele ikki nagu visati natuke rohkem silmi... mine tea, - jätkas Maali pisikese peatuse järele ja saatis Kustase poole üle laua paljutähendava pilgu. Ei pannud aga tähelegi, et see kaabib puulusikaga juba tühja kausipõhja, kuhu uppunud kuiva kivise põhja peale tema silmadki. (Tammann 1929: 52)

Pilk võib uppuda!

- Vaat Aljaku Juula, see juba läheks: mõõda teist eest või tagant, igal pool tükk tüsedat varuks.
Kuid siin nagu oleks vana Jaaku äkitselt nõelatud: poole suutäie pealt klõpsus lusikas lauale, käed silmapilguks masinlikult risti, siis kärmesti taskust tubakakott ja piip, mida asus toppima juba rutates ukse poole. Ning polnud naeratustki laugude vahel, kui uksel silmapilgu peatudes Taavetile vasti nähvas:
- Kustasest teile mõnda naisevõtjat: köidaks talle õige iire sabapidi otsa, võib olla veaks ehk see kuhugi!
Ja enne kui pere ta näolt oleks lugeda võinud, kas selle peale "naerda või nutta", oli vana Jaak lävelt juba kadunud.
Ei püsinud nüud kauks laua ääres enam teisedki, sest Vidrikul oli juba ammuseks viisiks: kui peremees lõunalaualt esimesena üles tõuseb ja välja läheb, jääb pere lõunavaheajast ilma. See sündis harilikult siis, kui loogu ähvardamas piksepilv või kui vaja päästa virjakaari vihma eest. Kui polnud aga ühte ega teist, siis oli juba teada: see on karistuseks selle eest, et peremeest ilmaaegu pahandatud. (Tammann 1929: 53)

Siin on kaks metakommunikatiivset momenti: Jaak ei luba kiire lahkumisega oma näol anda juhendust kas tema sõnade peale naerda või nutta; ning lauast niimoodi lahkumine annab situatsiooni kohta juhiseid, mis omakorda sõltuvad teiste asjaolude (vihma) puudumisest või kohalolust.

Ime, kuidas siis see tühine asjakene teda nüüd nii hirmsasti võis ärritada. Ärritatud ta aga oli, sest vastuse asemel vilksutas Kustas Jaagule ainult vihase pilgu ja viskas vikativarre kolinal pingile. (Tammann 1929: 63)

Kustase naisevõtu teema ajab pere tülli.

Kustasel tõmbus järsku pingule iga liige, tema keha ajas enese Jaagu ette ähvardavalt sirgu ja silmadest purskas hoog niisugust lõõska, et selle kuuma juga märkas isegi Jaak, tundes, nagu puuriks see pikuti ülevalt alla läbi kogu tema keha. Ja enne veel, kui ta mahti oleks saanud mõeldagi, mis tulemas, paukus Kustaselt nagu laeng toa madalate seinade vahel:
- Sääl jahh!!
Jaagu ette põrandale pudenes laest tükikene lahtist lubjapuru. (Tammann 1929: 63)

Keha sirgumine ja pilguga mõõtmine, ka kehatemperatuuri tajutav muutus enne "vihapurset".

Midagi surus rusikasse tema kaed, väanas jaheda pigistusega tema südant ja sundis teda liikvele, kuid sealsamas hoidis justkui mingi halvatus teda kinni sealsamas paigas, kuhu ta seisatama oli jäänud enne silmapilku, mil see kõik sündis. (Tammann 1929: 64)

Enesekaitsereaktsioon? St Joe Navarro järgi mitte flight or fight vaid sellele eelnev freeze.

- Omale jah, omale!... Kes mind laskis omale valida! Valiti Vidrikule, aga mitte "omale"!
- Võib olla, olekski parem olnud, kui ka sina omale oleks valinud! - lausus Leena tasemini, kuivatades põllenurgaga silmipursanud pisaraid ja läks toast välja. Silmi tungis uut niiskust, kurk nagu mattus millestki kibedast.
Vana Jaak oli nüüd jälle üksi.
Ka tema silmi kogunes äkki teistsugust läiget, kui oli olnud seal veel paari silmapilgu eest. Ta komberdas ühest toanurgast teise, ilma et isegi oleks teadnud, milleks. Hakkas närvlikult piipu toppima, kuid leidis, et see oli alles täis. Tahtis seinalt naela otsast pühapäeva-kaabut võtta, kuid nägi, et oli selle vahepeal juba pähe pannud. Sammus ukse poole, kuid pööras järsku tagasi ja läks uuesti akna alla, kus oli seisnud ennegi. Tool, mis sammul ees, kolises saadud jalahoobist kaugele teise nurka. (Tammann 1929: 69)

Emotsionaalne pinge mida valmistab inimestele traditsioonidega vaimselt maadlemine: küsimus on selles, kas Kustas peaks ise valima omale naise või võetakse talle naine nagu Jaagule võeti Leena - toodi kuskilt mujalt ja laulatati ilma, et need kaks oleksid enne kohtunudki. St arranged marriage teema. Pikem lõik kirjeldab "rivist väljas" olemist, mil kõik automaatsed harjumused on segi paisatud ja tegude järjekord läheb igatpidi sassi. Leena on millalgi samas seisukorras, lähub kogemata nõusid ja lõõb varba uksepäras ära justkui ta oleks esimest korda Vidrikul.

Ning enne kui Leena oleks saanud suust veel sõnakestki, oli Jaak tagakambris tagasi. Oli kuulda ainult kahe ukse paukumist järjestikku ja, natuke hiljem, voodi nagisemist, kus viskles peremees, vahetevahel ohates ja endamisi ümisedes. (Tammann 1929: 71)

Strepitatsioon.

Rohkem nende vahel sellest kõnet ei olnud, kuid ega see vaatajale nägematuks jäänud, et perenaise peas terve õhtu kõik segi ja laokil. Ei hakanud enam ühessegi talitusse tema käsi nii kindlalt, nagu harjutud seda nägema igapäev. Ja kuhu hakkaski, seal käis õnnetus õnnetuse kannul: köögis kukkus kauss käest, sahvris pudenes piimapütt riiulilt, leivapätsi pooleks lõigates oli näpp noa ees ja üle läve välja rutates oli uksepakk nii kõrge, et varba selle vasti veriseks komistas. Just nagu oleks ta alles esimest päeva Vidrikul liikumas, kohmetu ja harjumatu, võõras ja võhik.
Õhtul, kui pere põllult koju jõudis, märkas seda igaüks, et Leena otsekui tuigerdaks köögis ja õues, laudas ja aidas. Polnud enam nagu inimenegi, kes alati nii retselt ja rahulikult toime saanud iga töö ja toimetusega. (Tammann 1929: 72)

Huvitav, kas seegi on tegelikult #numbness ?

- Tööle käsi, saatanas! - kargas Jaak talle nina alla ja lõi Kustase näppude vahelt murul. Eksis aga rängasti, kui lootis teda sellega taganemisele sundida. Nagu kange paindumatu tüvi ajas ta enese Jaagu ette sirgu, sammugi paigalt nihutamata, puuris oma tugevate ripsmete vahelt õhkuvad silmad Jaagu omadesse ja sähvas:
- Selle võtad sa maast üles, vanamees!
- Kurr-rat! - kähises Jaak vastu. (Tammann 1929: 75)

Territoriaalsed võimumängud: rinnakuti minemine. Meenub oma isa ja venna sarnane kemplemine.

Seal ta nüüd läheb mööda põllupeenart, see tömbak tüvi, ümmara, tõmmukskõrbenud näoga, tummalt ja endamisi nagu alati! - saatis Jaak Kustast mõne silmapilgu oma mõtetega, kuid polnud enam ei kõrvetavat pilku kulmude all, ega ka seda kindlat rühti kehas, mis siis, kui nad seisid rind-rinnu siin õuemurul, kogu tööpere nähtaval ja kuuldaval. See Jaak, kes seisis siin praegu, oli ainult nagu vari veel endisest, lõdev ja löntsike, kel vaja jõupingutust sellekski, et end siin veel püsti hoida... (Tammann 1929: 78)

Sestpeale muutub ka Jaagu arvamus Kustasest.

- Häda sul teda veel nipi otsa võtta või? - tõreles Jaak alguses Leena hädalduste puhul ja lisas sapiselt: - Kust minagi's pean teadma, kus ta tolgendab! Võib olla läks Tiltsile peenikese peretütre tissi käperdama Joosed sinna järele või?!
Pikapeale lõi aga temagi nägu tõsisemaks. Ja kui vajus metsavarju viimane päikeserv ning Kustast ikka veel polnud, siis ei püsinud Jaak lõpuks enam sammugi paigal. Keerles õues ja peatus väraval, seisatas ukse ees ja kibeles aida veeres, toppis ühe piibutäie tubakat teise järele ja keerles lõpuks siin-seal nagu poolemeelne.
- Läheks Laupa poole natike vaatama? - lausus Leena, silmad hämarikus küsivalt ärevil.
- Taga paremaks! Ei tea kuhu sa joosed! Oleks veel et laps või!... - tõreles aga Jaak hurjutavalt vastu.
Kuid lähemal silmapilgul oli tal eneselgi juba kaabu peas ja kuub seljas ning takistuseks paistis ainult see, kuhu poole sammu seada. (Tammann 1929: 82)

Vanemad on mures, sest Kusta ei jää harilikult pühapaeval pärast kirikut kauem kodust ära.

Pilv pettumust käis Jaagu näost üle. (Tammann 1929: 84)

Murepilve kõrval on ka pettumuspilv.

Kahju ainult, et Vidriku Jaaku ennast kohal ei olnud, kui need pruunid krobelised käed, mis lebasid praegu vaheliti särmi üle vintsutatud rinna, neile kaabakatele näitasid, et kogu Laupa kõrtsi kohta ei leidu rusikat, mida Vidriku omadele vastu panna. (Tammann 1929: 88)

Mitte käed, vaid sõrmed rinnal vaheliti!

- Põle kedagi: kulub neile päris ärä. Poeg nõndasama suurusest ull nagu vanagi, saavad natike õpetust ja kõlbavad ehk viimaks veel inimeste sekka. Seniajani ninad püsti, nagu mõnel... ei tea kellel. (Tammann 1929: 91)

Taaskord suurusehulluse seos sirge keha ja kuklasse ajatud peaga.

Ka päeval paistis ta olemine imelikult võõrana. Alatine enesega pomisemine iga töö juures, nagu mingi rapsakus liikmetes ja liigutustes, sagedased endamisi muigamised, haruldane sõnakehvus kõigi vastu, - see kõik ärritas elatanud perenaist nii, et sagedasti ei olnud enam mingit muud lohutust, kui pugeda peitu sahvri jahedasse sumedusse ning valada valusaid palavaid pisaraid senikaua, kuni rinnas raskust kas või raasukenegi vähemaks jäänud. (Tammann 1929: 100)

Autokommunikatsioon.

Mis ime siis, kui vaiksel ja kannatlikul Leenal-vaesekesel sellest kahtlus tekkis, et mine tea ja tunne, kuidas teistegagi lugu! Kannavad praegu küll Vidrikute vastu lahkemat nägu, nagu varemalt Aljaku omadiki, aga võta kinni, mil käsi neil rusikasse tõmbab ning viha ja kadedus - jumal teab, mille pärast! - nende keeled saasta sunnib sülitama. Ning seda nii mõeldes ja kaaludes sai korraga nagu mitmevõrra selgemaks ka see, mida Jaagule siiamaani pahaks pannud: igavene vaikimine oma mõtetest ja plaanidest, sagedane karmus, mis pealtnäha kõrk ja põhjendamatu, umbusklik muigamine ka nende inimeste üle, kellest seni ei teatud mingit halba ega süüd, - eks võinud needki kõik juurduda samast äratundmisest, et ilm on õelam kui ta pealtnäha paistab. (Tammann 1929: 101)

Võib selgitada eestlaste mitte-naeratamist pelgalt viisakusest.

Jaak kaalus ja kavatses, mõtles ja mõõtis, kuid salata ei saanud: ka okkaid, palju okkaid peitis oma päälispinna all see võidutee. Ning jällegi olid Vidriku tagakambri tahmunud laelauad need, kes talle sede kõnelesid ja seletasid. Sealt luges Jaak mitme ja mitme videviku, koidu ning kesköö hämaruses, et see tee võib võidule viia ainult üle varemete, üle valurikaste ja kaeblikkude rusude. (Tammann 1929: 103)

Tahmane lagi Jaagu voodi kohal on tema autokommunikatiivne vestluskaaslane.

Kustasele paistis, nagu oleks Jaagul seda öeldes äkki pilv näost üle käinud, ning ta mõtles jutule juba lõppu teha, et teinekord asjaga uuesti õnne katsuda. (Tammann 1929: 107)

On juba üpris selge, et pilvede temaatika väärib omaette peatükki.

Jaak, kes juba mõnda aega koduste urisemisest ja nurisemisest pilves, oli sel päeval jälle paremas tuules. Ta oli linnast kirja saanud, mida luges nähtava põnevusega mitu korda järjestikku, nägu elaval naerul. Kindlasti pidi kiri sisaldama mingi mõnusa üllatuse. (Tammann 1929: 112)

Paneb mõtlema, et kas mitte eesti keeles uimastitest "pilves" olemine pole samuti seotud selle metafooriga ja lähtu arvamusest, et uimastid teevad inimese tigedaks või hulluks (reefer madness).

Kuid sellegi mõttekese ümber tekkis juba mõne silmapilguga terve pilv kahtlusi. (Tammann 1929: 117)

Murepilvele ja pettumuspilvele lisandub kahtluspilv.

Ning siis ei teinud Leena sellest enam juttu, vaid katsus öösel mõistatusele endamisi seletust saad samadelt tahmunud laelaudadelt sängi kohal, kust nagi peeglist on Jaak vaadelnud oma mõtteid, valides ja voolides neid, sõeludes ja sõlmides teo jaoks. Kindlasti oli Jaagu avasilmist siia ära paistnud ja see mõte, mis täna Vidrikule tõi selle tundmatu, kes käis mööda põlde, nuhkis mööda ulualuseid ning mõõtis oma uurivate silmadega sammaldunud katuste raskust madalatel ja rabedatel seinadel.
Kuid Leena jaoks hoidis lagu selle saladuse enesele ja jäi tummaks. Sama tummaks, nagu Jaak ise, kes terve oma eluaja tema kõrval käies kaasas on kannud mõttekoormat, mille sisu Leenale avada tal meelde pole tulnud veel ainustki korda. Ainult tegude kaudu on osa neist avalikuks saanud, - ja tegu tuli ootam jääda ka nüüd. (Tammann 1929: 118)

See oleks ikka midagi üleloomulikku kuu samu laelaudu vaadates saaks välja lugeda teise mõtteid.

Jaak paistis täna nii iseäralikult rõõmsana, silmis ja terves olemises nagu tuhat tähtsat õnne korraga koos. (Tammann 1929: 119)

Sest rõõm väljendub mitte ainult näoilmes/silmis, vaid terves olekus.

- Kuule, ega sa seda ometi täie aruga ei räägi?! - muutus Leena toon järsku teiseks, nii ärevalt-helisevaks ja teravaks, et lõika või terasesse. (Tammann 1929: 121)

Hääletoonide kirjeldusi on kogunenud liialt vähe, et nende kohta vist midagi öelda oleks (veel?).

Kuid Jaak? Mis mõtleb siis tema? Elab veel üldse mõni mõte selle näo taga, mis jääb muigele isegi siis, kui terve maja vintskleb valu käes? (Tammann 1929: 122)

Mõtted elavad näo taga!

Olineid, kes asjast üle said lihtsa teatavaksvõtmisega. Väikest tagasisurutud elevest neis küll paistis, kui Vidriku Jaagu suurest asjast kuulda said, aga siiski ei tahtnud nad paista lasta, nagu mõjuks see neisse mingi rabava üllatusena, vaid tähendasid ainult üsna lühidalt:
- Vaata kuradit! (Tammann 1929: 123)

Ikka ja rohkem enesevalitsemist.

Jaak ise oli sellest saadik, kui võis tunnistada enese Murumäe mõisnikuks, nagu päris teise tuuma korraga sisse saanud. Teda ei huvitanud see enam vähematki, mis kõneleb küla. Ei huvitanud enam ka see, mis lõõbib Lõmpsi Märt. Polnud peaagu enam kedagi, kes Jaaguga veel pikemale jutule oleks saanud. Käis ainult endamisi, pea püsti ja kujugi nagu sirgem ja suursugusem kui enne. (Tammann 1929: 125)

Tõusis ära? Siin on "tuum" nagu arvutitel, ja mujal räägitakse põlluriistadest kui "raudvarast".

Nii mõtles Jaak, et peaaegu oleks ta vanas eas veel hakkama saanud sellega, et endamisi ja üksinda võidujoovastusest tantsima tuisata. Püüdis end taltsutada ja rahulikuks jääda, kuid kuidas sa jääd, kui miski nagu ratsutab rinnus, pingutades ikka suuremale ja suuremale hoole, ikka jõudsamale ja tormilisemale hüppele! Peopesad nagu kihelesid millestki, ja Jaak ei saanud teisiti, kui pidi neid kärmesti kokku hõõruma. Oli vaja kuhugi nagu rutata, midagi öelda, kõnelda, teha, - hõisata kas või! - aga sealsamas vaigistas miski oma enese põuest teda heasudamliselt ja meelitavalt ning sosistas: tee mis sa teed, aga mitte nii, et teised seda näevad ja kuulevad. (Tammann 1929: 127)

Enesevalitsemise iva - mitte näidata teistele oma tõelisi tundeid.

See oli juba Vidriku Jaagu viis: maailm pidi üllatatud olema, kui tema midagi tähtsamat ette võttis. Inimeste "suured silmad" ja ootamatuse eleves, - see kõditas teda nii, et ei paistnud liiga ükski kibedus ega kannatus, et kinni püüda kord jällegi üht niisugust silmapilku. Sellest see sagedasti tuligi, et Jaak tegi kõik omapead ja teiste teadmata, mille pärast pidi kodus teinekord tundma nii kibedaid etteheiteid ja mõrudat kurjustamist. (Tammann 1929: 129)

Üllatamis-iha?

See kõik viis Jaagu tuju nii toredale tuulele, et asi ise läks nagu aabitsa järgi. Kuidas pidi ta minemagi: mõis on, aga mõisaprouat pole, kuid eks seda märganud juba Vidriku viimasel simmanilgi, kust teda otsida. (Tammann 1929: 130)

Ta mõtleb Liisit, kes istus Kustasele korraks sülle ja kelle tisse ta kahtlustas käivat käperdamas kui Kustas kõrtsis möllas. Pilvede metafoori kõrvale läheb tuule metafoor. Tuul tundub tähistavat rõõmu ja liikuvust - elavust, elevust, jne.

Murumäele asudes sai Jaak varsti endale lõplikult uue nime: Vidriku parun. Nii nimetas teda kula ja pahandada ei osanud selle üle ka Jaak, kuigi teadis, et paljudel seda lausudes keel hammaste taga kõveras. (Tammann 1929: 133)

Mitte, et seda saaks näha... Aga seda saab vististi teada.

Nähti pealegi, et vana Jaak nagu polnudki niisugune nagu need teised ümberkaudsetes taludes ja külades, vaid et palju kindlam tema kõne, kärmem tema samm, selgem tema silm ja mehisem tema meel kui neil teistel. (Tammann 1929: 135)

Härralikud omadused.

Ei osanud Leena selle kohta lausuda alguses musta ega valget, ainult silmad ja nägu kõnelesid. (Tammann 1929: 140)

Mitte kehakeel ega isegi kehakõne, vaid näokõne.

Jaak tegi nõutumad liigutused voodi juures. Midagi läigatas ta silmis. Teised vahetasid salamisi pilkusid. Hauavaikus asus murelikku ruumi. (Tammann 1929: 148)

Romaan enam-vähem lõppeb sellega, et [spoiler] Jaak lööb Leenat, see sureb sisemisse verejooksu ja pärast revolutsioone, mõisa äravõtmist ja vanglates nälgimist jõuab Jaak tagasi nõdrameelsena ja sureb Leena haua kohale. Nagu üks õige kurbmäng!

Postituse lõpetan siiski vahvamal toonil ja rivistan teosest üles korjatud sõimusõnad: SUNNIKU-SAATAN! LONTMAAKER! TOHMERJAS! LUPARD! TILLI-TITAKE! KOHIOINAS! LONTRUS! MATS-MOLKUS! Nüüd tasub vaid leida võimalus, et kellelegi virutada sõnadeg: "Sa umbne tohmerjas!"

Teod pahurpidi

Vallak, Peet 1935. Teod pahurpidi. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv.

Kuna Prantsuse suur võimukas keiser Punapart igal pildil seisab oma valgete pükstega majesteetlikult harkjalu, parem käsi kitlipõues, pilgud süüvinud enesearmastusse, siis Ado Lemmitsa standardseisand sarnles nüüd raugana nõrga kaseväädiku omaga, mida tüvele-jäästunud lumi hakkas otseli maa poole suruma. (Vallak 1935: 11)

Peet Vallak on pseudonüüm. Tegelik mees on Peeter Pedajas (1893-1959). Mõned aastad tagasi, 2011, ilmus lõpuks tema kohta 60ndatel Daniel Palgi poolt kirjutatud monograafia.

Lemmitsa bismarcki-silmad olid uudishimust erutatud, kui ta nägi enda ees mapiga pikka noormeest, kelle nime ta kuulis esmakordselt.
- Toon teile meie kirjanikkonnalt soove tervitusi ja tõsise lugupidamisavalduse, ütles Okas tervituseks. Ühtlasi olen ise rõõmus, et võin isiklikult tutvuda meie suurmeistriga!
Esimene laeng oli mürtsatanud käiku, ja nüüd tuli oodata selle tagajärgi ja tulemusi. Ent need avaldusid hetkeliselt: see pani rauga võpatama, ta sõrmed kepinäsa ümber värisema; ning ta hallid silmad klaasistusid viirastuslikeks.
Sügav vaikus sigines ruumi.
Inimene, kelle Ado Lemmits pidas kindlustusagendiks, osutus kirjanikuks...
- Ilmar Okas? urises rauk. Olete ka teie neid tigedaid ja rahamaiaid noorkirjanikke? Mõni nende nilbuste sepistaja?
Nüüd rauga suu tõmbus mõnusale naerule, ja ta hakkas oma ajude kolikambris teritama oma kõdunevat mälu. (Vallak 1935: 14)

Alles viies eestikeelne teos Esimese Vabariigi aegadest, aga juba tunduvad kirjeldused hakkavat ennast ammendama, korduma. Ongi hea, vast, kui mingi muster välja kujuneb.

Lemmits ajas oma ettepoole kummarduva kogu sirgu, veelgi enam - koguni selipidi, nii et nüüd oli kepp toeks tahapoole. (Vallak 1935: 16)

Aga ei, endiselt kohtun esmakordselt emakeelsete sõnadega.

Ta silmad hakkasid läikima pahaendeliselt. (Vallak 1935: 17)

Jällegi arvan, et pahaendelisus on konteksti tulemus, mitte silmade endi töö.

Aktusele trügib oma paartuhat inimest, mind lööb niisugune suur mass verest ära!
Lemmitsa nägu virildus kurjakuulutavaks irooniaks. (Vallak 1935: 21)

Niiet tefelikult oli Oksa süü, et Lemmits nii kõvasti pettus kui ainult paarkümmend inimest kohale ilmus.

Rauk püüdis olla rahulik ja tasakaalus, kuid kõneldes ta hääl laienes ja värises, ta silmad olid suured, õnnelikud, naeratavad. (Vallak 1935: 23)

Mina ei tea kuidas hääl laieneb. Silmad naeratavad ilmselt nende "varesejalgade" tõttu.

Auto noolides mööda pidulikult valgustatud tänavaid teatrihoone poole, Lemmits istus mugavasti sõiduki pehmel polstril, ajades oma saatjatega mõttetut kergesisulist juttu. Ta pilgud käisid vilkalt kahele poole teed nagu otsiks jalgteilt tuttavaid. Teda erutas imelik tunne: inimesed kõikjal vahivad nende auto hämarasti valgustatud sisemust, et ennäe, Ado Lemmits sõidab oma auõhtule. (Vallak 1935: 24)

Faatiline kõne ja projektsioonid.

Kellegi enesetunne pole nii rõhutud kui juubilaril. Ta istub oma toolil nagu elutu kuju. Ta ei taha vaadata ei vasemale ega paremale. Ta esialgu ei saagi otsale oma tunnetega: on see viha, pettumus või solvus? Ta vajab selgitust, ja seepärast ta istubki liikumatult paigal, vaadates otse oma nina ees olevale puldile, mis samuti on dekoreeritud loorberitega ja kust nüüd algavad ta elutöö hinnangid ja - tervitused. (Vallak 1935: 26)

Segaduses inimese liikumatus. #immobilization? Tunnetega "otsa peale saamine" on hea metafoor oma emotsioonide identifitseerimisele.

Teadagi, et enamik juubilare istus oma loorberitega kaunistatud toolil pettunult ja kibestunult. Nad olid lootnud paremat hinnangut referendilt, suuremat elevust ja soojust publikult. Kuid nad targu varjasid neid tühjusetundeid oma naeratava maski taha - nii et lõppeks Lemmitsal oli õigus, kui ta nimetas kirjaniku juubeliaktust maskeraadiks. (Vallak 1935: 30)

Nägude #tegemine

Ettekanded võeti vastu kiiduavaldustega, ja seejuures Lemmits märkas, et igakord keegi plaksutas veel tükk aega üksi pääle teiste vaikimist. Mõnikord ta ergutas seega välja uue üldise aplausi, mõnikord ta plaksutas kaua üksi, kuni kussutati vaikima. See plaksutamine tundus nii silmatorkavana, et Lemmits äkki kartis - kas see pole mitte tema vana teenija? Kas ta teenija Mari lõpuks ei tee seda kaastundest oma leivaisa vastu, keda on tuldud austama nii skandaalselt vähesel arvul? Isegi teenija pidi taipama, et leivaisa tunneb täna end hüljatuna ja õnnetuna. Temal, Lemmitsal, on niisiis - klaköör! (Vallak 1935: 32)

Teenija rikkus strepitatiivseid reegleid. Ka plaksutamisel on kirjutamata reeglistik.

Lemmits naksatas vait ja vaatas küsiva pahameelega vahelehüüdjale. (Vallak 1935: 39)

Tahaks ikkagi teada milles see küsiv pahameel täpsemalt väljendub...

Tegelikult moodustavad suurusehullustus, eneseupitus ja küünarnukiõigus ühise kolmnurga ja nende algnurgaks on ometi suurusehullustus. Õnneks suurusehullu on kerge teistest eraldada: hullu pää kipub selga, peaaegu seljataha kukla, jalad õiguvad mehiselt laiali, nii et käimine muutub haledaks laaberdamiseks. Oh palasilku, milline traagikomöödia! Sest kui võtame võrdluse loodusest, siis näeme, et viljapää, mis seisab teiste hulgas püsti, on tühi kõlupää; muna, mis tõuseb üles vee pinnale, on kõdunemas ja mädanemas. (Vallak 1935: 40)

Moraal peaks justkui olema: ära ole silmapaistev, muidu oled suurusehull.

Ingald andis Tõrvandile tungivalt salaja märku, et ta lõpetaks. Meeleolu oli niikuinii sünge ja õudne, selline piitsutamine tegi meeleolu veelgi masendatumaks. Ülemäära rahulikuks teeseldud ilmel istus lauas ka üks noorem kirjanik, kes samuti siples suurusetaudis. Nüüd ta pilgud olid ebakindlad ja talle tundus, et need sõnad käisid sõnasõnalt tema kohta. Sedasama tundis vihastudes ka Lemmits, kes jäi lõpuks kahvatuks ja kurvaks. Nüüd lõpetaski Tõrvand oma läkituse hüüdega: olge siirad, hoidke julgesti oma kõlupääd püsti, kellel ajud kopitamas, siis võime tagajärjekalt ravida oma pehkivat kirjanduslikku elu. (Vallak 1935: 42)

Enesevalitsemise küsimus.

Lui Ränneld oli Paoskit mõjutanud ka teistpidi: oli õpetanud teda logelema ja tööle üleõle vaatama. (Vallak 1935: 55)

Väga äge sõnakõlks: üleõla vaatamine eeldab, et sa oled millestki eemal ja seljaga selle poole pööratud.

Juues oli Lui Ränneld kogu aeg silmas pidanud üht meest, kes istus üksi oma laua juures ja tõmbas hästilõhnavat sigarit. See mees näis olevat rahajõmm, hangeldaja, tema määrdunud krae oli lõua all viltu, vesti kaks nööpi lahti. Taskus tiksus tal raske ja ahvatlev kulduur, mille kaitseks poleks soomusauto liigne. Uhkeldades ta pildus sigari suitsurõngaid õhku ja kõneles aeg-ajalt teise laua juures istujaga üksisõnu, üleõla, hoobeldes. (Vallak 1935: 56)

Jälle üleõla! Also, "silmas pidamine" on siin päris otseselt kellegil "silma peal hoidmine". Keda sa silmas pead? - Ikka toda kelle poole ma vaatan.

Lui Ränneld tõusis püsti, astus leti ette, tasus kõrtsiemandale oma väikese joogiarve ja küsis temalt märkamatult mehe nime: see oli metsakupeldaja Tilk. Selle teada saanud, ta hakkas kõmpima lookjoones tagasi oma lauda. Ent äkki poolel teel tema pilk nagu kogemata peatus metsakupeldajal, kes kuulas polifoni, kaabu lauanurgal. Jäi seisma, käed tõusid imestuseks õhku.
- Keda ma näen? hüüatas ta rõõmsasti. Taeva päralt: sõber Karl, müssjöö Tilk! Jumala rahu olgu sinuga ja sinu kojaga!
Ta jäi metsakaupleja ette seisma nagu vana juut harkjalu ja väljasirutatud kätega, oodates sellelt vastutervitust. Kuid metsakaupleja silmad tõmbasid vidusi nagi niisked konnakarbid, ta raputas tuha sigarilt toosi ja ütles toolile seljakile lastes:
- Ei ole au tunda, müssjöö, ei! ja surus mõlemad pöidlad vestitasku, nagu libiseksid need sinna taskukahurite järele.
Lui Ränneld kummardas. Tema nägu mängles nagu näitlejal, kes heitleb raskes osas. Ning siis lõi ta oma raudse käpa metsakaupleja õlale, nagu tahes teda vahistada. (Vallak 1935: 57)

Nagu me saame novelli lõpuks teada, [spoiler!] Lui Ränneld on sotsiopaat.

- Inglane, mis? ja ta nägi muutus tõsiseks, nagu oleks ta kuulnud puuhindade katastroofilist langust. (Vallak 1935: 59)

See on Vallaku stiilile iseärane, et ta lisab kirjelduste lõppu tihti "nagu..." mis on kohane ainult käesolevale olukorrale.

- Kuid siiski, sõber, pean sind pisut informeerima: sir William oskab ainult mõne üksiku sõna põlist maakeelt: terre-terre, kurrat ja nõnda edasi... Aga küll me kõneleme temaga rahvusvahelist esperantot: kõigi nelja käpaga! (Vallak 1935: 59)

Nelja käpaga, või käte ja jalgadega, kõnelemine on siin "kehakeel" enne kui sellele nimi anti.

- Pane need oma ninaõrrele ja löö rind ette, nagu oleks sinu seitse sugupõlve meeletult sportinud.
Siis viis Lui Ränneld Ants Paoski metsakaupleja lauda ja esitles mõlemaid maailmakuulsusi. Mehed kummardasid vastamisi, pigistasid tugevasti kätt ja Ants Paosk urises kurguhäälel oma sõbraliku terre-terre. Siis naeratas ta veidralt nagu surmamõistetu, kuldprillid ninal kippusid viltu.
Sellise inglise professori ootamatu esitlemine tegi isegi metsakaupmehe hetkeks kohmetuks. Talle tundus, et välismaalase tumedad silmad kuldprillide taga kõnelevad vanast kõrgest kultuurist, mille lugupidamisväärse esindajana viibis nüüd nende keskel noor sir. Ent keeleoskamatusele vaatamata nad võisid siiski üsna taibukalt teineteisega kõnelda silmade, käte ja konjakiklaaside abil. Kõige raskem osa oli mängida Ants Paoskil. Ta tundis end täna koerana, kel suukorv pääs - suu tal oli, kuid kõnelda ta ei tohtinud. Ta võis vaid uriseda üksikuid, moonutatud sõnu.
- Miks ei mängi muusika? hüüdis Tilk, põõrdes oma äkkvihase näo kõrtsiemanda poole. Laske tulla kümme lugu järgimööda vana Tilga kulu ja kirjadega! (Vallak 1935: 60-61)

Mittekõnelemine ei ole igaühe jaoks kerge ülesanne.

Lui Ränneld seisis hädisel ilmel altaris, mõtlik pilk põrnadal, käed sügaval hallide pükste taskus. Oli kuulda, kuis meister Aadam Ilvese suur hõbekell tiksus valjusti vestitaskus. (Vallak 1935: 74)

Ränneld muidugi teeb hädist ilmet ja mõtlikku pilku, et manipuleerida pastori ja meistriga.

Ka Paosk jäi hindavalt pildi ette seisma, käed püksitaskuis. Et tal olid käed püksitaskuis, see juba osutas tema sisemist muhendamist ja mõnutsemist. Kuna Lui Ränneld oli teda proua ees alandanud peaaegu mingiks jooksupoisiks, siis nüüd Paosk oleks tahtnud avaldada pildi kohta oma tõelise otsuse: kui nõnda maalida, siis võiks poodiumil proua asemel poseerida väga hästi ka sületäis puid! (Vallak 1935: 78)

Nalja kubismi kulul.

Suurel töölaual põles hele lamp. Lui Ränneld istus mugavalt sügavas polstertoolis ja suitsetas piipu. Tema näol oli muhelev naeratus ja ta põrnitses altkulmu Paoskile, oodates, mis see arvab tema härrandlikust elust. Paoskile pidi ju eriti silma torkama ööseks laiale diivanile tehtud ase: vaibaots lumivalge linaga ootavalt üles pöördud, ja kahe suure, pehme padja püürid toodud otse triikraua alt.
Paosk silmitses endamisi mugavat ruumi, kuid ta vaikis. Ta oli tusane ja isegi kade. Ei üritanudki ka Lui Ränneld ise selle kohta juttu, ta kõneles enam vaikse ja elumehe resigneeritud rahuga, popsutades oma piipu. Aniltu tema silmad keerlesid kiitust ja tunnustust, oodates laubale langenud juuksetuti all. See mõjus võikalt, et ta täna vaikis ja kõnelemise asemel silmitses Paoski võidunud riideid ja vildakuid kingi. Ta isegi ei pildunud teda täna üle oma õpetustega ega noomimisega, et sõber, kumb on lõpuks õigem ja suurem kunst, kas kunst kunstiga lõbutseda või kunst kunstiga nälgida? Ta oli täna nagu pronksbüst, liikumatu, kivine, taipaja pidi ise taipama selle kivise aju mõtteid. (Vallak 1935: 84)

Õudne on tõesti kui istutakse vaikuses ja lastakse piinlikel implikatsioonidel vaikuses kõnetada osalisi.

- Sa pead kindlasti üht ja teist lugema, kui mitte muud, siis ajalehe nipet-näpet. Aeg nõuab, et inimene oleks väike entsüklopeedia. Ei või ometi seltskonnas libastuda, et Bismarck oli Itaalia tõusuaja suurmeister, et Marie Voltaire on prantsuse naiskirjanik. On väga hää, kui jutuajamisel käepärast juhtub mõni paradoks, mõne kuulsa mehe mõttekild. Mis ütleb Nietzsche sünnitamisest: "Sünnitamine on raske - miks sünnitada veel õnnetuid?" Aitab mõnikord isegi mõnusast anekdoodist. Püüa omandada vähemalt haritlase välimine koor.
Paosk oligi teinud tema nõuande järele ja kuhjanud oma taskud kõiksuguste väljalõigete ja märkmetega, mida ta aeg-ajalt sirvis, luges, tuupis. Need olid nagu loosinumbrid tema taskus: kirjandus, kunst, ajalugu, propaganda, poliitika, filosoofia, sport, riviõpetus, kombeõpetus, raadio, anekdoodid...
Paosk naeratas täna sapiselt neid lipakaid näppides. Eks ole, kuidas võib inimene muidu seltskonnas hiilata, kui ta pole nippe-näppe suurmeister! (Vallak 1935: 86)

Zettel-värk. Endal on loomulikul teel kujunenud nii, et kogun tsitaate kustiganes võimalik. Neid pähe aga otseselt ei tuubi: kord ümber kirjutatu võib niisamagi meelde jääda kui on miskit väärt.

Paosk mässis oma pää mantlisse, nagu tahes seega takistada mõtete vastikut ja ägedat rünnakut väljastpoolt. (Vallak 1935: 88)

Aga kahjuks mõtted ei tule väljastpoolt. Muidu võiks magama minnes hüpnagoogiat vältida pea padja alla peitmisega.

Keegi viletsate riietega kodanik peatas Paoski ja palus temalt paberossile tuld. Mis ütleks Lui Ränneld niisugusele tülitajale, niisugusele viletsas riides kooserdajale, kel puuduvad isegi tikud? Tema nähvaks: "Tikke? Kas peate mind tikutehaseks? Palun, kus on mu korstnad!" Ja sammuks iseteadvalt edasi...
Selline on Lui Ränneld: ta armastab poseerida, näidelda, upselda, härratseda. Tema teeb kõik teisiti kui teised inimesed, tema teod on pahurpidi. (Vallak 1935: 91)

"Pahurpidi" pole seega mitte ainult valesti, vaid originaalitsevalt valesti.

Kui Lui Ränneld hiljem ärkas ja rinnuli aknale vajus, et arutada oma keerulisi mõtteid, Ants Paosk oli oma värvipotiga juba käärkambri katusel. Nad vaatasid tükk aega teineteisele, ilma et oleksid tervitanud, kuigi kaugus nende vahel polnud kilomeetritega mõõdetav, vaid ainult sadakond sammu. Lõpuks Ants Paosk siiski tõstis käe ja vibutas värvist määrdunud kämmalt.
- Tervit, meister! hüüdis ta pisut irooniliselt.
Lui Ränneldi tardunud püsti nõksatas elu. Ta noogutas pisut pääga ja tõstis ka omalt poolt käe vastutervituseks, kuid loiult ja ükskõikselt nagu noorsõdur omataolisele. Pidi siis Paosk arvama, et Ränneld hakkab talle pastorimajast hommikuvaikuses vastu karjuma! Tundes oma asjatu ja päälekippuva tervituse pärast piinlikkust, Paosk astus jällegi libistama oma laia pintslit mööda katuse loskunud magu. Päälekippuv oli olnud tõepoolest see tervitus, sest tema hüüdele "tervit meister!" ei tulnud vastu isegi tasast kaja. Oleks ta seda hüüdnud kas või metsale, isegi see poleks jäänud tummaks, vaid oleks talle vastanud oma kauge kajaga - tervit meister! Lui Ränneldi suu aga jäi suletuks. (Vallak 1935: 94)

Ja juletakse veel öelda, et tere ei maksa midagi!

Ka Lui Ränneldi juurde üles ärklituppa ulatus see kihin ja kahin. Ta kõmpis mööda treppi alla, laisalt, astmekaupa, kätt käsipuul libistades. Tema nägu tõmbus pilve nagu riigivalitsejal, kes kuuleb vaenlase vägede voorimist piirile. Ränneld ei läinud oma pakitseva südamega tagasi ärklituppa, et sääl oma sõjakaarte uurima hakata, vaid astus julgelt saali, kust leidis pastori ja proua oma maastiku eest.
Oli prouast kahtlemata rumal, et ta hakkas ka Lui Ränneldi kuuldes innukalt kiitma Paoski maali. Ta tegi seda siiski, kuigi mees talle pilkudega märku andis. (Vallak 1935: 97)

Vallaku mõned stseenid on nagu filmidest võetud.

Paosk avas hirmunult silmad. Ta ihu nõretas higist, nagu oleks teda piinanud luupainaja. Jube nägemus oli olnud nii selge ja võimas, et ta veel nüüdki, ärkvele tulnud, murdis pääd, kas ka tühjal kirikupööningul lebamine pole samuti vaid nägemus. (Vallak 1935: 101)

Inception-i värk, kui pärast unest ärkamist pole kindel, kas ärkasid järgmise astme unenäkku või ärkasid päriselt.

Nüüd tõmbus Paoski kulm kipra, nagu oleks ta kuulnud midagi kahtlast. Altaripildi parandaja polnud ju tegelikult Ränneld, vaid tema, Ränneldile jäi ainult parandaja-au. (Vallak 1935: 105)

Kulmukortsutus/kulmukipratus.

Kui Paosk jõudis kalmistu kõrvale männikusse, lonkis talle sääl ootamatult vastu Lui Ränneld, kes rapsis koerapiitsaga teeveerseid noori männikasve. Vahejuhtumist hoolimata Paosk naeratas vastutulijale, nagu oleks see juba hoopis ununenud. Kuid Lui Ränneldi klaassilmad läigatasid talle kurjakuulutavalt vastu. See kohtamine männikus ei näinud olevat juhuslik, vaid Ränneld oli teda siin teadlikult oodanud. (Vallak 1935: 106)

Justkui ununenud vahejuhtum seisnes selles, et Ränneld lõi koerapiitsaga vastu Paoski maali. Ja tal on täiesti õigus - [spoiler!] Ränneld ootab teda männikus, et teda koerapiitsaga rünnata. Ta lööb teda korduvalt pähe ja peksab maaslamajat kuniks Paosk enam ära ei kannata ja rusikatega kallale läheb, mispeale Ränneld saab haledalt peksa. Paoskist on kahju, sest ta ei teeninud seda metsikust sugugi ära, ta silm sai piitsahoobist vigastada ning loo lõpus kardab ta sellest silmast pimedaks jääda ja vannub maalimise maha jätta.

Poiss jäi Taaveti ees seisma ja põrnitses talle altkulmu otsa. Ta oli näruselt riides, jalas karusaapad, nägu mitu nädalat pesemata, hall. Ka Juss oli mõistuselt vähearenenud poiss, temalt oli raske sõna saada, ta kunagi ei teretanud ega jätnud jumalaga, kuigi oli juba kümneaastane. Mõned arvasid, et poiss on looduse poolt siiski terase mõistusega, kuid temal ju puudub ema, kes teda oskaks õpetada. (Vallak 1935: 116)

Ema on "kitsakese mõistusega" ja hullusehoogudega. Poiss on seetõttu õpetamata. Vahest jääb mulje, et päris palju selle aja kirjandust tegeleb tegelikult vaimuhaigustega. See lugu on aga pohiliselt lihtsalt kurb ja tegeleb sellega kuidas poiss ei oska hobuse eest hoolitseda ja see hobune ära sureb.

Ta lõi tusase pilgu rehela poole, et näha, kas isa pole lõpul hobuse rakendamisega ja kas ta tuleb varsti tagasi kambri, kus teda juba oodati. Kui ta nägi naabri saunanaist rehela värakas, põõrdus ta ümber ja vaatas vaikides põldude poole, käed püksitaskus, nagu uuriks ta uudishimulikult ja põnevalt, kas kuum maipäev ei haudu keskpäevaks äiksevihma. (Vallak 1935: 129)

Tolgendamine.

- Anna meile laadaraha, ütles Hendrik, olles ise rinnuli laia peegli ees, pigistades põsest vistikku; isa nägi peeglist ta vimmas nägu ja kaht teravat sõrmeküünt vistrikul, millest imbus verist, punakat vett. (Vallak 1935: 129-130)

Võeh, rõve.

- Kuipalju? ja ta pani käe lapiti kõrva juurde.
- Viiskümmend! kordas Hendrik valjemini, peaaegu hüüdes.
Isa segane pilk libises üle poegade, naeratas siis imelikult. Ta ei saanud veel Hendrikule vastata, kui Juhan nimetas, et ka tema vajab laadaleminekuks samasuure summa. (Vallak 1935: 130)

Doing it wrong, I think. Lapiti käsi ei aita kuulmisele nii palju kaasa kui slightly cupped käsi.

Isa oli hetke hämmeldunud. Ta seisis viie põrnitseva poja ees, kes teda nüüd mõõtsid oma puurivate pilkudega. Ta tundis enese nii kohmetuna, nagu seisaks ta võhivõraste meeste ees, kelledele ta on tulnud tasuma oma ammuaegset võlga, mida ta aga nüüdki ei jõua tasuda kõigist lubadusist hoolimata. (Vallak 1935: 131)

Vallaku "nagu..."-d on ikka ägedad.

Ta andis vendadele peaga märku, et ka need tuleksid kaasa, sest tema arvates polnud enam aega ega mõtet jantida kauemini isaga. (Vallak 1935: 135)

Pealiigutustel ei ole palju kokkuleppelisi nüansse, niiet "peaga märgu andmine" on lihtsalt peaga viipamine, nagu see liigutus mis kaasneb käsuga "lähme".

Metsavaht vaatas hirmunult tagasi, ta nägi, kuidas Villem oli vajunud kummuli ja puss peos täkkis sellega istmekotti. Ta ei julgenud Villemile enam midagi öelda, ei hääd ega halba, vaid nihutas enese temast võimalikult eemale. Iga liigutus selja taga pani ta võpatuma: kas ei löö see meeletu lõpuks ka temale hoobi selga? (Vallak 1935: 154)

Täiesti ratsionaalne hirm viina võtnud ja vihase inimese suhtes.

Poegade pilgud olid kiindunud põrandale visatud rahakotile. See oli suur ja punnis, lukk lahti, rauad irevil.
Hendrik tõmbas voodis lamades paar korda läbi sõõrmete hinge. Muud häält suures eeskambris sel hetkel ei kuuldunud. Ja keegi ei liigutanud enne, kui [isa] Kaarli läks tagakambri, jättes rahakoti põrandale. (Vallak 1935: 157)

Pilgud kiinduvad! Also, strepitatiivne nullmärk.

Sirp õites

Pert, Jaan 1928. Sirp õites: üliõpilaste seiklusi. Wõru: Tähe.

Sina, jumalik Tartu, noorte tütarlaste ja walmiwate noormeeste unedemaa! Helge linn, kuhu igatseb kord igaüks all madalal koolipingil nagu palwerännakule püha templisse. (Pert 1928: 5)

Milline poeetiline/romantiline algus! See on vaieldamatult vanim eestikeelne raamat mida ma olen lugenud. Ma kahtlustan, et see on avaldatud enne keeleuuendust (aga kahjuks ei tea ega leia üles millal see keeleuuendus täpselt toimus).

Siin oodatakse oma igatsetut kewadööde ilus, kelle naer oleks palsam walu haawadele. Siin omab süda südame täiel õnnel ja elumured unustatakse hoopis... (Pert 1928: 5)

"Palsam" on võib-olla palju öeldud, aga endorfiinide värk võib tõesti nii toimida, et naeratus aitab valu tuimestada.

Sina, imeline Tartu, sa oskad rõõmsalt naerda, kergelt tantsida, aga ka kanda suursuguselt walu. Su naer on südamlik, su tants ilus ja kaasahaaraw ja su pisarad on rasked. Su õnn on nagu walge kewadpilwe hõljumine päikese säras. Kuid su õnnetus on südamewere tumm nuuksumine risti all. (Pert 1928: 5)

Linn ise oskab naerda ja tantsida või hoopis metonüümiliselt selle linna asukad?

Tänawail aga algab nüüd elu. Särahtuwad kaupluste waateaknad, süttiwad tänawalaternad, uulitsail haugatab wahetpidamata auto ja trotuaarid on täis jalutajaid.
Ainult Toom on waikne. Põlised esiisaaegadest paksud hiiepuud katawad kinni all alleedel kõndijate eksjutu ja naeru. Arad kohtajad istuwad pinkidel, kõneledes waheaegade järele üskiuid sõnu. All särab juba tuledemeres linn. Nad ei näe seda, nad ei kuule midagi. Nende pilgud on kiindunud üle linna õhtu pimedusse, mil wäriseb teadmatuses süda.
Wilunud armuasjades sõbrutsejad, kes siin kohtunud soowitawaga, laskuwad alla linna ootawatesse wooditesse wõi sala armumajadesse.
Paksude pärnade warjust kostab koolitüdruku kiljatus, - oma esimese suudluse andis ta siin... (Pert 1928: 7)

Lugemist teeb lihtsamaks tõik, et see on kirjutatud linna kohta, mida suudan ette kujutada. Ka praegu käiakse Toomemäel kohtamas.

Alles nüüd Riomar tõstab silmad raamatult ja küsib:
"On ehk aeg minna?"
"Peaaegu. Ehk teeme jaamas enne weel wäikesed õlled..." Ka Riomar tõuseb sohwalt, et riietuda wäljaminekuks. (Pert 1928: 8)

Nagu tean juba Soodoma Kroonikast, oli Tartu rongijaamas tol ajal mingisugune kohviku moodi asutus.

"Kuid meie aasta algab alles nüüd!" Riomari silmad herehtusid. Ta lööb käega. Ta suudab teha seda täiesti südamest. Ta suudaks seda teha ka alati. (Pert 1928: 9)

Ere on "väga hele, silmipimestav". Silmade h-ere-htumine seega tähendab silmade muutumist väga eredaks. Või on võimalik, et herehtumisest on saanud erutumine? "Erutatud pilk, hääl" on küll ÕS2006-s näitena olemas.

"Hugowilli, terwit!"
Ulatati üksteisele käed.
"Jällenägemist! Tere!" Riomar hetkeks hoiab Hugowilli käe enese käes ja nagu puurib selle silmesse, säält lugedes asju, millest ei osata harilikult kõnelda. Kuid ta tahaks neist lugeda ka kõik: siiajõudnu saladused ja uudised.
"Oled kahwatu, Hugowilli. Su esimene pilk ei kõnele rõõmust..."
"Olen töötanud suwel. Wõib olla on see sellest..."
Riomar waikib. Tal on tunne, et Hugowilli warjab või põeb midagi. (Pert 1928: 9)

Silmadest lugemine! Ma eeldan, et räägitakse ikka kogu näost, aga et silmad "valitsevad nägu" siis pole vaja muud mainida. Käte hoidmisene toetab Pimpernel Smithi vaadates tekkinud hüpoteesi, et vanasti hoiti üksteisel pikemalt käest kinni kui tänapäevastele kätlemistele on kohane. Hugowilli tõepoolest põeb midagi, aga seda ma ei hakka spoilima.

"Kuid siin!" juba naeratawadki mõlemad. "Kuid siin!..." kordawad mõlemad tõuswa hooga. Ent sõnad nagu ei pääse walla nende suust. Ja teineteise silmest loevad nad: siin saad üle kõigest - murest, südamewalust, siin saadakse naerdes üle ka igast haigusest...
"Saad terweks!" lausub Riomar. "Elu, elu waja elada..."
Kuid Hugowilli silme warjutab wiiwuks tume pilw. Ta nagu ei taha, et Riomar teda nii palju mõistab.
"Mõtlesin"... naeratab ta tasa lausudes, kuid omal huuled tõmblewad waewalt märgatawas wärinas mõeldu puhul. (Pert 1928: 10)

Tumeduse ja varjude metafoorid.

Ama heitis noormehele naerwa ja kahtlewa pilgu, nagu ei julgeks ta ometi ei üles tõusta, ei lahti riietuda ega puudutada woodit. Siis haarab ta noormes, tõstab ta kätele, ja enne kui see sõnagi lausuda jõudnud oleks, asetab woodile.
Preili ehmub, wiskleb, kuid tundes, et Riomar ta wabaks laskis, rahustub silmapilkselt. (Pert 1928: 15)

Riomar võtab ka Ama kingad jalast, siis vajuvad nad koos padjale ja suudlevad. Riomar on juba 15ndal leheküljel üks smooth guy.

Eller muigab kibedalt. Ta püüab naerda waljult. Kuid see kõlab tehtuna ja hüsteeriliselt. (Pert 1928: 18)

Juba tuttav tehtus. See võib olla ka põhjus miks sõna tee-sklemine sisaldab tegemise tüve.

Riomar heitis kaaslasele üleolewa, kuid sõbraliku pilgu. (Pert 1928: 19)

Ja pilkude kataloog muudkui kasvab.

Elleri silmad särahtuwad. Ta käed tõmbuwad rusikasse. (Pert 1928: 20)

Silmad siin mitte ei sära vaid särahtuwad - ma pole üldsegi kindel kas need on üks ja seesama. Vastasel juhul pole särasilmsus ainult positiivne (rõõm) vaid ka negatiivne (viha). Rusikate roll on ka Kärneri romaanis oluline.

"Linn on nagu ikka. Ehitatakse juurde maju ja wanu põletatakse ära. Inimesi elab selles kõiksugu elukutsetega: totakaid teadlasi, kes ülikoolis peawad loenguid; andetuid kirjanikke, kes istuwad kohwikuis, nälgiwaid kunstnikke, kes igawikku trükiwad oma papist teostega; wirilaid näitlejaid, kelledele wanakuratki ei sõanda lausuda meelitusi; tõusikuid kaupmehi, kes aju asemel kaswatawad kohtu; ahneid üüritubade pidajaid, kokkuhoidlikke würtsipoodnikke, kes kogu päewa kaaluwad naela wiisi leiba; setukestega woorimehi, kelledest jalakäija kergelt wõib ette jõuda; teenistuseta arste ja awalikke naisi. Kuid ainuke tõeline kodanik on siin üliõpilane." (Pert 1928: 21)

Läbilõige ühiskonnast ja ülistus tudengitele, kellest ja kellele see raamat on kirjutatud.

Teatris käiwad need, kes loodud kannatajateks. Nad kannatawad siis ka ära kõik, mis lawal mängitakse, silmapilgutamata ja igawust tundmata. (Pert 1928: 22)

Mõned asjad siiski ei muutu.

Imelik rahutusetunne on wallanud Ama. Kui ometi tuleks keegi, kellega saaks kõneleda. Kellele kaela langeda wõiks... Nii hää on ju. Nii kerge ja ilus alata esimest päewa oma elus... (Pert 1928: 28)

Ma oletan, et "kaela langemine" on kallistamine.

Noormees waikis. Ta waatles nagu imetledes Ama awatud silmi, mille taga näis awatuna noore tütarlapse süda, mis wärises arga ja hella wärinat. Tütarlapse huuled, mis olid punased ja õhukesed, tõmblesid warjatud erutuses. Ja selle pilk, kokku langend noormehe omaga, waibus sõnatuks, unelewaks südametukseks...
"Ama, olete ilus..."
"Selle ütelusega tegite mulle haiget."
Wangistand üksteise oma awatid silmawaatega, mil usud nende sügawuses awanewat uusi maailmu, mil wärin läbistab kogu keha ja jõud ütleb üles, laskub noormees ette, haarab preili ümbert ja suudleb. Siis tõstab ta oma katele, suudleb ta otsaesist, ta kulme, ta silmi, ta põski. Ja laseb wabaks tütarlapse. (Pert 1928: 29)

That smoovth sonovabitch.

Üles seinale on riputatud jumala kujutus hallil pilwel. Selle waade on naerus. Ta on tõstnud oma käed ja õnnistab. Ta all kahe rööwli wahele ristile pooduna ta poeg.
Üks sõjameestest on oda pistnud selle külje sisse. Punane wesi nõrgub alla odawart ja ihu mööda. Teised sõdurid murrawad rööwlite luid. Wiimaste suud tõmbuwad walus wiltu. Nende näoilmest wõib järeldada, et nad neawad ära oma sündimise. (Pert 1928: 30)

Silmade sümboolika on niivõrd võimas, et mitte nägu ei ole naerus, vaid vaade. Huvitav on ka tõik, et silmadest loetakse, aga näoilmest täheldatakse.

"Tõuta wähemalt, et ära annad jõuluks ladinakeele eksami. Oled nõus? Sagar noogutas kibeda muigega nõusolekuks pääd. Kajas uus raksatus. Sähwatas walge tuli. Sadas. (Pert 1928: 34)

Veel muigeid mu kataloogi. Huvitav, kas erinevad muiged, naeratused, pilgud ja ilmed hakkavad ka korduma.

"Eller, laula meile midagi! Laula midagi rõõmust... Laula armastusest..." pöördub selle poole Riomar.
"Jah, laulge armastusest..." aitab ka preili paluda.
"Laula juhuslikult kokkusattund inimeste armastusest, kes siis lahkuvad teades, et ei kohta enam teineteisega," jatkas Riomar. "Teie, preili, teie armastate nagu minagi rändlindude armastust," haaras noormees nende sõnade juures preili käewarrest. "Üks neist huilgab ja wäriseb ootel õites oksal, et kus poolt jõuab kohale kallim, kas lõunast wõi idast. Ja see tuleb, haarab kallima kaelast, surub suu selle suule, kannab teda kätel - aga nukrushellus tuksatab mõlemi südametes. See on rändlindude armastus, mis püsib ainult silmapilguks. Ja siis lendawad nad jälle üks põhja, teine hommikusse armsama juurest, kellega iial enam ei kohta..."
Wärisew tütarlaps langes noormehe hõlma. Ta rinnus ärkas igatsus ja õnne ootusi... (Pert 1928: 35)

Just Riomar being smooth.

Hugowilli toppis täis piibu, süütas põlema selle, mõõtis ükskõikse pilguga selgind iga ilmakaart ja suitsipilwi üles puhudes kõneles:
"Süda on peru, aga mõte on lasik. Süda on hobune ja mõte on ohjad. Ära mine inimeste hulka peru hobusega. Ja ära pea peru hobust oma kallimaks hobuseks." (Pert 1928: 36)

Hugowilli üritab ka diip olla.

"Teie ülalpidamine täna on ju nii äraandlik." (Pert 1928: 40)

Ülalpidamine = enesevalitsemine; äraandlik = kergestimõistetav.

Riomar muigab waid wastuseks. (Pert 1928: 41)

Mitteverbaalne suhtlemine asendab verbaalset suhtlemist.

Küll on raske eestlasel armastada, oma armsama jaoks ei leiaks ta kuidagi sobiwat sõna! (Pert 1928: 42)

Noneh, teotab kõiki eestlasi?!

Amat tahaksin hoida. Kuis oleks kena, kui mööda pääseks ta kõigest, mis hinge jatab musti jälgi. Ja et ei tuleks temal tuua ohwrit sellele tumedale, ilmetule ja limasele, kuid ometi nii magusale... nimetule, mil tütarlapse jalasääred lööwad wärisema, mil rammestaw uim lööb pähe ja täiswerelisena küpsend eluiha patustab südame puhtuse wastu..." (Pert 1928: 43)

Läbi lillede, ikka läbi lillede... räägime seksist.

Kell jõudis üle kahe. Nagu teada, siit pääle kaotawad makswuse piiripidamise reeglid. Wõid kõnelda, kuidas tahad, wõid laulda lorilaule, - nende eest siit pääle ei karistata. Ja milline möirgamine läks lahti nüüd! (Pert 1928: 44-45)

Meenub Tedi vanaema ütlus telesarjast How I Met Your Mother: "Nothing good ever happens after 2 A.M." Leheküljele number 45 on hariliku pliiatsiga joonistatud suvalisele viiesõnalisele lausele ümber midagi mis kangesti meenutab Tartu kunagist kivisilda:

Noormehed haarasid põrandalt õllekorwi ja silmapilkselt olid wäljas. Istuti uuesti troskadele ja sõit läks edasi. Woorimehed juba ise teawad, kuhu wiia. Pilguta ainult silma ja sind wiiakse pikema jututa kohale. (Pert 1928: 48)

Kuhu viiakse on lõbumaja.

Ka preili Maara naeratleb. Ta näib rahul enesega. (Pert 1928: 50)

Paul Ekmani raamatust välja lõigatud näoilme-piltidega on täpselt selline lugu, et rõõmus naeratus näeb välja natuke üleolev või rahul iseendaga.

Preili heidab meelitawa pilgu noormehele. See pilk on hell ja paitaw, kuid ometi külm ja kauge. (Pert 1928: 51)

Pilkude keerukusastmetel ei näi olevat piire.

"Ei. Wastupidi" - asub kinnitama noormees. "Mind rõomustab wäga..." tunneb aga sääljuures ise, et ühtki sõna usutawalt lausuda ei suuda. Preili laskub noormehele õige ligi ja haarab selle käewarrest sõnades:
"Olete kade..."
Ta silmad särahtuwad ja unelewad. Ta laskub noormehele weelgi lähemale. (Pert 1928: 52)

Eller ei suuda teha või teeselda usutavat tooni sel momendil.

Preili Maara silmad on sügawad kui öö ja kiirgawad kui tähed. Ta pilk on silmapilkudel pehme ja alistuw, siis helgib ses kõrkust ja walitsemistahet. (Pert 1928: 52)

Veel keerukaid või vastuolulisi pilke.

Preili, mõistnud, et tegi ehk liiga noormehele, naeratab lepitawalt. Nad naeratawad juba wastawisi. Naerawadki mõlemad. (Pert 1928: 53)

Naer on ikkagi nakkav.

Poja õpingud on wenind aastate järel kauemaks kui nad seda pinand oleks. Poeg ise on sirgunud noromeheks, kel juba õigus on elada täit elu. ON tekkind wõlad. Need kaswawad. Aga mis kõigest! Meie elame hää lootuse pääle, elame usus oma saatusse ja õnne... (Pert 1928: 55)

Nagu minagi.

"Imelik, kuis tulite sellele?" waatas Ama küsiwalt Riomari otsa. (Pert 1928: 55)

A facial interrogation point?

Hugowilli muigas häätahtlikult kuuldu üle. (Pert 1928: 58)

Asja teeb problemaatiliseks vaid see, et igasuguste muiete ja pilkude tähendus on kontekstist sõltuv. Selliselt rivistades saan vaid ülevaate viisidest kuidas muigeid ja pilke raamitakse, kuidas ankurdatakse tunde külge.

Ühel õhtupoolikul külastas teda Hugowilli. See tuli, istus, kõneles wähe, rohkem waatas, kuulas ja waikis. Silmapilkudel jäi wahtima preili silmi, nagu otsiks neist olematut, nagu tahaks, et neis särama lööks helke temale. (Pert 1928: 60)

Hugowilli on ka omal määral nonverbalist. Rohkem aga on ta eksistentsialist. Lk 62-63 mõtiskleb Hugowilli eksistentsialistlikke mõtteid ja keegi tore lugeja on mõlemale leheküljele harilikuga joonistanud ilusad kõverad jooned nagu juuksed.

Äkki lõi neiu käed noormehe kaela ümber ja suudles teda huultele. "Ega ma ei eksi?" lausus ta kelmilt. Neiu rind tõusis ja wajus. Ta pluus oli nagu kitsaks muutund. (Pert 1928: 65)

Siin pole isegi aru saada kas Riomar võrgutab mustlastüdrukut või Wiia võrgutab noormeest. Rindade tõusmine-vajumine ja pluusi mõstiline kitsenemine võib olla seatud Desmond Morrise tähelepanekuga, et seksuaalne erutus paneb naiste rinnad paisuma.

Wiia pühib silmi ja püüab naerda. (Pert 1928: 66)

Ka Ama teeb seda tihti.

Noormees waid naeratas tagasitõrjuwalt ja Wiia, istund selle kõrwale, wajus noormehe poole. (Pert 1928: 66)

Äkki tasuks kunagi palgata või muud moodi sisse vedada mõni näitleja ja lasta kaamera ees proovida kõiki neid erinevaid naeratamisi, muigeid ja pilke läbi mängida.

Waewalt märgataw irooniline naeratus enese üle helgib noormehe huultel. Siis nii täitusid sedapuhku ta ootused!
Noormehele aga näib, et preili on riietatud sarnaselt, nagu kawatseks ta lahkuda praegu kodunt. Ta weendub juba, et see nii ongi: keegi oletatawasti on tulemas. Talle tundub, et preili sisemiselt soowib juba, et ta wõimalikult kohe lahkuks. See haawab noormeest. Nad waikiwad mõlemad ukseläwel. Tekib wastastikune piinlikkuse tunne. Preili on juba kärsitu. (Pert 1928: 72)

Lõpuks midagi riietuse ja oleku kategooriatest.

Awades all ukse Sagar tormab wastu talle. Nähes Ellerit, seisatub silmapilguks ja seda kiiremini ruttab edasi. Paari silmapilgu järele tuleb aga trepist alla, kiirustab Ellerile järele ja peatab selle tänawal. Preili Maara tuleb istub autosse, sõidab noormeeste kohale ja palub neid mõlemaid sisse. Saabub silmapilk, mil näha, et Eller kutse wastuwõtmise asemel surub pää mütsi ja pöörab selja. Ning kunagi enam ei kergita selle preili ees terwituseks mütsi. Seda mõistab ka preili. Ent noormehe ja preili pilgud langewad kokku. Nad alateadlikult peawad wõitlust sel hetkel. Ja wõidab preili. Noormees tuleb ja istub autosse. (Pert 1928: 73)

Ongi visuaalse käitumise võimudimensioon. Ei tea mispärast pilgud "langevad".

Kuid siin mõlemale noormehele üllatuseks preili pööras selja Sagarile.
Ja imelik, mõne aja pärast just selle preili liigutuse tõttu jutt Elleriga hakkas sobima. Ja kõigi ootuste kiuste warstigi tundus, et eelmine wahejuhtum ukseesisel on esialgu unustatud.
Eller haasis Sagarit. Preili aitab kaasa. See on löödud ja muutub kogu aeg tõsisemaks. Eller triumfeerib nüüd meelega. Ta nagu tahaks kätte maksta kaaslasele selle ebakorrektsuse eest.
Eller wõtab preili kinnastatud käe, silitab seda ja kõneleb meelitusi.
Preili naerab. Neil mõlemil on hää meel.
Enam ei omista kumbi tähelepanu Sagarile. See on nagu wõõras isik, nagu teener nende seltsis, kelle eest midagi ei warjata. Tagasi sõidutand preili koju, Eller palub ta järgmiseks õhtuks kas teatri või kuhugi mujale. Nad läheksid sinna, kus neile meeldib sel silmapilgul olla. Preili on nõus. Jumalaga jättes suudleb ta preili kätt. (Pert 1928: 74)

Tähendab, nad teevad Sagarist nonperson'i.

"Wiimasel ajal käid ringi enesetapja näoga, et otse õudne hakkab sind nähes." (Pert 1928: 76)

Jutt käib muidugi Hugowillist.

Ellerile oli see öö raske. Miski ei suutnud teda enam trööstida, sest ta leidis üles oma õnnetuse. Ta püüab magada, kuid ei maga. Ta on wäsind, kuid uni ei tule. Ta silmad on kinni, kuid ta mõte töötab endiselt. (Pert 1928: 77)

Insomnia ja hüpnagoogia. Trööst on lohutus.

Preili maara laengute lõpul õhtuti ootab Eller teda ülikooli koridoris. Ülikooli kell pikalt löönud neli hoopi, lahkuwad professorid auditooriumidest ja nende järel hakkawad wälja woorima üliõpilased. (Pert 1928: 80)

Just nagu traditsioonilistes kirikutes, jutlustaja/õpetaja väljub esimesena. Seda kommet tundmata tõusin kord kirikus pärast teenistuse lõppu ja vanem naisterahwas juhendas mind ära ootama kuniks preester on esimesena lahkunud.

Homme aga, eks homme ole meil soowide täideminekupäew. Homselt ootame kõike, mis kättesaamatuks jäi eile ja täna. Homme on meie tõotuste, soowide, unede täitumise, kordaminekute ja edu päew. (Pert 1928: 83)

Tulevikuorientatsioon ja idealism.

Ja elan wastawalt ka kolme elu. Esimene on argipäew, tõelikkus. Teine unistatud elu, kuidas elada tahaksin. Ja kolmas, kus need kaks satuwad kokku - pettumuste, täideminekute ja üllatuste elu.
Ja ma ei tea, missuguses neist ma wiibin kõige kauem, misuke neist mulle kõige tahtsam, wõi misuke neist kõige tõelisem. Tean ainult ühte - kõik nad on mulle möödapääsmatud. Nad moodustawad minu maailma, minu elu ja isiku.
Ja eks ole tänanegi meie kooswiibimine ja õhtu siin pooleldi elu, pooleldi muinasjutt. Kellele on siin rohkem kui ta soowis, kellele aga wähem. Ja see silmapilk, mil seisan teie ees, on minewiku ja tulewiku sidumispunkti. Mis möödas - on mälestus, mis saabumas - alles soow. Nii saabub olewik, mis on minewiku ja tulewiku suudlus muinasjutust.
Ja meie ise seisame kesk seda suurt muinasjuttu, kus oleme üksteisele suure wõi wäikese muinasjutu kangelased." (Pert 1928: 85)

Kena filosoofia.

"Imelik, kuis nägu wõib olla sarnaselt selge hinge peegel." (Pert 1928: 89)

Cicero!

Hugowilli kammib juukseid ja tuleb sõnawastamata saali. Tantsiti weel. Kuid oli juba hilja. (Pert 1928: 91)

Kasulik sõna? Nagu sõnalausumata, aga sõnavastamata.blockquote>Tume pilw wajus selle õhtu puhul uuesti Elleri hingele. Süngeid aimtusi ja kihelewaid kahtlusi hakkab laskuma ta südamele. Saates preili Maarat püüdis ta algul olla õige lõbus. Kuid ta tehtud lõbusus oli käega katsutaw. Nad mõistsid mõlemad seda, tõsistusid ja jutt nende wahel ei sobind enam. (Pert 1928: 91)Alati ei tule tegemine hästi välja.

Ama kõneleb kuuga. Kuu naeratab. Kuu jutustab. Ja kask ta akna all jutustab. Aga see jutt teeb kurwaks Ama. Ta kuulab ja kuulab. Ja uulates tunneb, et paisub raskus wõi walu ta rinde all. (Pert 1928: 92)

Mitte rindade, vaid rinde.

Pruut on walges üleriides, pääs mirdipärg. Ta paled lööwad lõkendama kuuldes tantsimas teisi. Ta on siit küla kergem tantsija. (Pert 1928: 94)

Silmad lähevad peas põlema.

"Oi sa wurle," sügas wallakirjutaja kukalt. Hüppas siis teisele hobusele ja hakkas järele kihutama. "Wõi pruudiga sõitis ära..." (Pert 1928: 95)

Riomar viib pruudi pulmast lõbusõidule.

"Ei." Neiule meeldibki see sõit. Ta heidab pilgu üliõpilasele. Need lahked silmad, need tumedad kulmud, see tark otsaesine... Ja kõwemini weel haarab ta üliõpilasest. Hirmul unustab, et on ta pulmapäew ja hiljem laulatusele peab minema. Ta silme ees wiirastuwad mõõdaruttawad kilomeetripostid. (Pert 1928: 96)

Mille poolest saab otsaesine tark olla?

Wastuse asemel möldritütar haarab tugewamini noormehest. (Pert 1928: 97)

Asendamisfunktsioon.

"Kus pruut on?" räuskab kirjutaja wihast wärisedes. (Pert 1928: 97)

Adrenaliin?

Süda olgu ärkwel. See ärgu lubagu wõltsida tundeid ega ära petta lasta end wõltswäärtuste kaudu.
Ära käi ringi haige südamega, sest siis sa rikud ka teiste tuju. Hoolitse oma terwise eest, siis on ka süda terwe. Kui leiad wiljapõllu, mis sulle meeldib, miks lähed sellest mööda? Igal mehel peab olema oma põld.
Ja iga naine ootab meest. Ja kui ta kauaks ootama jääb, läheb ta umbrohtu ja rikki nagu wiljapõldki. Sest õnnelik ja rahul eluga on naine alles siis, kui ta mehe naisena oma rinnal imetab last.
Teraw piste torkas Hugowilli rinnus. Ta sirutus tagasi. Rinna alla lõi walu. Waluiil muutus ikka terawamaks. Rinnad kiskusid kokku. Ta köhis. Äkki tundis ta suurt külma, nagu wajund oleks ta hauda, mis päält kinni aetud silmapilkselt.
"Elu kuulub teistele, aga enesel tuleb walmistuda sellest lahkumiseks."
Ta tõuseb püsti. Ta on enese ajand jõulisena sirgu, nagu tahaks näidata, kuidas ta weel on tugew. Ent ometi wajus ta tagasi toolile ja oigas. (Pert 1928: 99)

Niiet südamevalu viib Hugowilli hauda.

"Tunnen, et olen olnud, olen kujunenud selleks, kes ma olema ei peaks. Tean, mu pääle waadatakse ülewelt alla. Olen ise selles süüdi, sest ma pole protesteerind selle wastu! Olen teinud enesest narri, kes lõbustab teisi, deklameerib ja laulab neile, kui neil tuju on mind kuulata ja waadata. (Pert 1928: 100)

Kehaline metafoor alaväärtustunde jaoks.

"Teie kardate siis juba mind? Näen seda teie näost. Täna kardate teie mind siis ometi! Teate ka, mis kannan ma selles taskus? Tahate, näitan teile seda. Waadake! Haljas nikeldatud rewolwer. Ainult wäike liigutus - ja... Teie wärisete!" (Pert 1928: 101)

Eller lollitab.

Noormees pöörab ära näo. Ta ei taha, ta nagu ei suuda enam waadata preili silmi. (Pert 1928: 102)

Lollitamise tulemuseks on häbi.

Eller ajab enese sirgu. Ta lööb käega. Ta naerab. Ta hüppab nüüd suurele lauale ja tantsib õlleklaaside wahel. Jõudnud ühest lauaotsast tantsides teiseni, hüppab maha, jookseb kõrwaltuppa ja wajub sohwale... (Pert 1928: 107)

Nagu bipolaarne lihunik Kärneri romaanis.

Ja kui siis waatad naise silmi, kellest pole pääsnud sa mööda, lööwad wärisema jalad. Ja kõik senised uned laskuwad selle ühe naiskuju ümber.
"Wõiksin ma kõneleda temaga! - sõhwab pääs -, oleksin õnnelik. Ja kõneldes sellega lööb weri pähe ja soowid: Wõiksin ma tantsida temaga! Ja tantsides wajund ta wastu, puudutand ta keha, kordad endamisi: wõiksin teda suudelda, teda, oma armsamat, ja maailm me ümber muutuks olematuks. (Pert 1928: 108-109)

Silmside on välja jäetud, aga muidu on areng väga desmondmorrislik. St: vestlus > puudutus > suudlus, mis omakorda D. Morrisel jagunevad täpsemateks etappideks.

"Kui satud kokku inimesega, kes näinud ja kogend palju, selle tark pilk mõjub tänuwäärselt, kainestawalt. Kuid kui waatad silmi, mille puhtust pole warjutand ei salajased kahtlustused, ei warjatud õnnetus ega mahasurutud igasused, siis selle helge pilgu, selle ilmsüüta waate wõtaksin kaaslaseks, wõi mälestuseks, kui lahkuksin. Tean, seda ei saa anda ega anda tahtagi. Kuid tunne, mis selle pilgu, selle waate ees tekkind, see tunne ärkab uuesti ellu su ilusamatel silmapilkudel." (Pert 1928: 114)

Silmapilkude sümboolika on ikka väga keeruline. Tõik, et sellest nii palju pajatatakse annab lootust, et ehk õnnestub see ka lahti muukida.

Preili huultelt libiseb irooniline naeratus. Kuum nagu lööb ta palgedesse. Ta tumedad ja tugewad kulmud tõsistuwad. (Pert 1928: 117)

Lõpuks teevad kulmudki midagi, aga ma kahtlustan, et see tõsistumine on taaskord korrugaatorite töö. Irooniline naeratus on seni ilmunud kõigis neljas teoses mida ma sellest ajastust lugenud olen.

Preili naerab kärsitult. [...] Preili ninasõõrmed wärisewad. (Pert 1928: 118)

Võin ainult loota, et taolisi kirjeldusi kohtan veel ja need paljastavad lähemalt tähenduse mida neile sel ajal omistati.

Preili waikib wiiwuks. Ta lihtsalt ei mõista, kuidas säärasele ülalpidamisele reageerida. (Pert 1928: 119)

Ülalpidamine võib vist omaette peatüki moodustada Kurekrõnksus.

Riomar läheb nüüd kohwikusse. Siin seltsib temaga Sagar. See kõneleb wähe ja on nähtawasti wiimasel ajal muutund tõsisemaks, asjatundlikumaks ning tasakaalulisemaks. Ja kõib korralikult loengutel. Kirjutab seminari töid. Saab isegi kiita nende ettekandmise puhul. Õhtuti istub aga paar tundi kohwikus, kuulates selle muusikat. (Pert 1928: 120)

Üliõpilasjutustus ja keegi ometi tegeleb ülikooliga!

Mõlema näol helgib naeratus. Mõlema silmad säraksid nagu eriliselt. (Pert 1928: 121)

Veel valguse metafoori rakendust.

See naerab. Ta naer tundub haruldaselt kergena. Ükskõik millest Riomar praegu ka ei kõneleks, ta naeraks ikka. (Pert 1928: 121)

Raskuse/kerguse metafoor!

"Aga mis eest see?" - jääb Eller imestunult kaaslase silmi wahtima. "Muidugi, kui sulle ei meeldi, kui sa käsed, siis lähme." (Pert 1928: 123)

Milles see imestus ikkagi täpselt väljendub?

Jäänud üksi, Ama langeb woodile. Nagu luik, kelle on tabanud kuul, nii lamab walgena ta maas. Ta uned on murdund. Ta õnnetempel, mis ehitatud oli südamesse, warises kokku. (Pert 1928: 126)

Õnnetempel on küll vahva värk. See võib pelgalt ütlus olla, aga kujutab päris ägedat nähtust - kujutlus oli ju üks kolmest elust mida ennist filosofeeriti.

Sammud lähenewad majale. Ama uksele koputatakse. See kuiwatab silmi ja soowib endamisi, et nüüd jätkuks talle jõudu, et wälja ei annaks ta end.
Ta katsub naeratada. Naeratabki. Aga omal silmad wees. (Pert 1928: 127)

Tegemise/teesklemise raskused.

Ama waatab wälja. Ta näeb akna all kergelt õõtsuwat kaske iga ilmakaare poole. Ta ei suuda end walitseda. Ta katab kätega silmad. (Pert 1928: 127)

Enesevalitsemist saab vajadusel ka lahku kirjutada.

"Kahju, wäga kahju, kui lähete," lausub noormees, sest preili kõnetoon muutus juba kaljukindlaks. "Aga enne seda kas ei tantsiks meie wiimast walssi?" (Pert 1928: 128)

Vististi esimene mainimine. Mitte hääletoon, vaid kõnetoon. Samas meenub, et kuskil juba mainiti intonatsiooni.

Riomar juhib preili uuesti sohwale ja asetab teisele poole Sagari. Preili on juba unustanud wahejuhtumise. Nad jutlewad. Sagar aga jääb ikka tõsisemaks ja sõnatumaks. Ja lõpuks tõuseb üles ja teatab kõigile, et Riomar waletas. Nemad pole midagi ette kawatsend koos. Ja et tema lõi tõsiselt. Siis lahkub ta siit, riietub ja kaob wälja. Tekkis piinlikkus kõikidele. Kuid kes endiselt sellele ainult naeratusega wastas, oli Riomar. (Pert 1928: 132)

Sagar on üldse imelik vennike.

"Hugowilli, miks on su silmad täna nii aukus ja sügawad? Warjad sa nende taga midagi?"
"Saladusi, ikka saladusi..." (Pert 1928: 134)

Hugowilli siiski põeb midagi.

"Jääme nägemiseni!" Ja nii nagu te praegu olete, õrnake lahkujana kodusse - suudleksin teid. Aga teie ei lubaks seda..."
"Luban," sosistas preili.
Riomar tõstis enese käte wahele Ama ja suudles teda. Nende hingedes tuksatus miski. Oli see lahkumisenukrus? Nad suudlesid kaua. Wabanedes warjab Ama näo ja tõuseb kiirelt wagunisse. (Pert 1928: 138)

Jätkuvalt smooth.

Riomar hakkab lõbusalt jutustama. Preili naerab iga wõimaliku naljatuse puhul. Kuid on tunda, et see naer on selleks, et kergendada nende ühist meeleolu. Kuid meeleolu ometigi ei parane kuigi märgatawalt. Tekib jutule waheaeg ja tuppa kajawad iga möödamineja sammud. Nend seas käib üks ikka edasi ja tagasi nende maja kohal. Ootab see kellegi wäljaminekut? Mida kõnnib ta siin ees öösel ja sarnase külmaga? (Pert 1928: 142)

Strepitatsioon! Riomar ja Maara kardavad, et Eller ootab neid väljas. Tegelikult on see politsei kes patrullib uuel kohal.

Taewas on walge, maa on walge. Puud walgetes särkides. Kuused nagu jõulupuud. Jalgealune rudiseb. Sajab näkku, kulmudel peatub lund, hakkab siin sulama ja soojad piisad pesewad põski. (Pert 1928: 144)

Kena kujund.

Kõik olid lahkunud. Nad on jälle neljakesi, nagu olnud korduwalt warem. Ainult et Hugowilli magab. Kaaslased awawad ta kirstu. Ja Hugowilli naeratab neile säält wastu. Ta suu nagu liiguks, kui kauem teda waatad. (Pert 1928: 148)

See on omaette pisike teema: dead body language.

Kuuldes seda woolawad Elleri palesid mööda pisarad. Ta wajub Hugowilli kirstu ette. Aga see naeratab wastu. Awab nagu wähe silmad. Ja jälle liigutab suuga. Ta nagu tahab weel kõnelda. Teised mõistawad ta kõne sõnadetagi nagu alati. (Pert 1928: 149)

Sõnedata mõistmine - nonverbalism.

Õpetaja kõneles siinse elu ajalikkusest ja teise, eesootawa elu igawikkusest. (Pert 1928: 153)

Igavikkus on hea sõna. Sellega saigi üliõpilaste seiklus otsa.