Tõlkesemiootika lugemised

Delabastita, Dirk 1993. There's a Double Tongue: An investigation into the translation of Shakespeare's wordplay, with special reference to Hamlet. Amsterdam; Atlanta: Rodopi. .

If mere curiosity is an indispensable incentive to any scholarly endeavour, its exact objectives and methods will largely depend on the research tradition that serves as its context, both positively in terms of available research results and theories, including the unspoken assumptions underlying them, and negitavely in terms of its real or putative inadequacies. (Delabastita 1993: xi)

Curiosity is indeed indispensable, but it almost seems that all else kind of is dispensable, at least to a degree. For example, one aspect that I'm especially interested in is "speaking about" the "unspoken assumptions". For often these are the most curious factors in any research.

The theory of translation that will be advanced in the first chapter and that underlies this study as a whole has close affinities with the so-called descriptive or polysystems approach in translation studies, and more particularly with the work of James S Holmes and Gideon Toury. This explains why I will avoid any ahistorical, normative definition of translation. Translation will be viewed as a norm-governed concept - as one type of 'text-processing' or 'rewriting' besides others - to be discussed in terms of the functional relationships between and within the source and targen (linguistic, literary, cultural), polysystems in question. (Delabastita 1993: xii)

I can see myself getting into the polysystems approach, given that I can view my "concourse" as just another subsystem among many. This affinity is partly based on cursory acquaintance with the work of Itamar Even-Zohan, whose ideas are comparable to those of Juri Lotman.

[...] there is a point in distinguishing between the 'meaning' of a sentence and its 'interpretation'; by the former I mean "the inherent semantic structure of a sentence as a type, such as it is specified in a linguistic description" and by the latter "the various ways in which one and the same sentence can be understood in each unique case of language use" (Kooij 1971: 117); (Delabastita 1993: xiii)

Hmm. This is actually quite weird, as it assumes that the meaning of a sentence is something distinct from its interpretation and not, for example, that meaning is the product of interpretation. It presupposes a "final interpretant" without interpretation. I'm sure someone somewhere has a name for this type of thinking, but I'm not aware what it could be. In any case, in nonverbal matters this would not fly, because body motion without interpretation is meaningless - if it has no meaning for anyone, thus there is no meaning. But I can see that in linguistic matters you can presume that every sentence definitely has some meaning.

Furthermore, I will make use of typically Saussurian distinctions such as signifier vs signified, paradigmatic vs syntagmatic, and diachrony vs synchrony. I will also try to apply these concepts to non-linguistic semiotic systems and processes. (Delabastita 1993: xiv)

Oh god. With the premises he is working with, I'm not sure if want. The Saussurean theory doesn't usually work well with nonlinguistic semiotic systems and processes. Maybe it's just my prejudice towards semiology.

My choice of structuralist semantic thinking as a general framework is not grounded on some naive belief in its inherent superiority, but first and foremost on the pragmatic consideration that it is naturally more compatible with my polysystemic view on translation, and, more generally, that it is embedded in a rich tradition that has proved to be very stimulating to semiotics and various forms of literary and cultural studies permitting me to achieve a degree of a conceptual coherence that otherwise would have been beyond my grasp. (Delabastita 1993: xiv)

At least it is well-meaning.

A language utterance does not possess an inherent meaning that is readily available to all who simply open their eyes to it. Utterances can become meaningful signs only to those who can handle the natural language in which they are worded. Meaning results not so much from the isolated 'messages' as from the multiple relations of the messages to the conventional 'codes' or sign systems used: what elements from the code's repertory have been selected and according to what rules have they been combined? Such phrases may be commonplace in our semiotic era, but in everyday reality language users rarely seem to appreciate their full implications. (Delabastita 1993: 2)

Didn't the preface say to the contrary that the author assumes a distinction between the "meaning" of a sentence and it's "interpretation"? Damn you, semiotics of language!

There can be no meaningful signs without sign systems, codes have to be shared for communication to take place. (Delabastita 1993: 2)

Ballsy, but not true. There can be no meaningful language sign without a language sign system. This does not apply to all signs... And this is also part of my prejudice towards French semiology which, as Sebeok put it, consigns "the sign behavior of well over two million extant species of animals beyond the semiotic pale" (1990a: 39), all because we can't talk of a language sign system in other species. Ironically it was a Frenchman, Hadamard, who (probably) first proposed the concept private signs, and Morris most likely just followed suit. // The problem is really about identifying communication and signification, as if something can be meaningful only if it is communicable. This is not the case.

The semiotic concept of code derives from information and telecommunication studies:

a code is an agreed transformation, usually one to one and reversible, by which messages may be converted from one set of signs to another. Morse code, semaphore, and the deaf-and-dumb code represent typical examples. In our terminology then, we distinguish sharply between language, which is developed organically over long periods of time, and codes, which are invented for some specific purpose and follow explicit rules that have been invented. (Cherry 1978: 8)

In terms of the properties listed by Colin Cherry, human languages certainly fall short of the technical definition of code - as opponents of the extended use of the concept have not failed to point out (e.g. Schmitz 1980). For instance, communication through language is not at all based on prior agreement between speaker and hearer. Rather, languages are rooted in a lonng history of social behaviour; they are t obe learnt in practice, and are, moreover, liable to change. (Delabastita 1993: 3)

At least the author acknowledges that the concept of code is problematic (as he put it, "has definite conceptual implications", ibid).

The notion of language as a code and the text as messages (and, ultimately, of translation as 'recoding') can in fact be perceived as a modern technological version of one of those basic metaphors we live by (Lakoff & Johnson 1980), more precisely the so-called conduit metaphor, according to which speakers put pre-existing ideas into words and send these words-cum-ideas to the receivers, who merely have to unpack the ideas from their verbal wrapping (Reddy 1979). Words count as mere containers that are sent along a conduit. Similar notions about language, meaning, and the nature of communication demonstrably have a very long history. (Delabastita 1993: 4)

Jakobson traced this history to at least ancient India.

(1) The decomposition or analysis of the S.T. into its constituent S.ling.code elements and structures. (ii) The replacement of the S.ling.code items (elements and grammatical structures) resulting from the S.T. analysis by corresponding T.ling.code items (elements and grammatical structures). The question on what grounds these corresponding T.ling.code items can be or have to be selected from the complete repertory of the T.ling.code, i.e. the question of the exact nature of this 'correspondence' between S.T. units and T.T. units, is evidently one of the cruxes of translation theory. (iii) The recomposition or synthesis of the T.T. on the basis of the output of the transfer phrase, whereby the T.ling.code items that have been selected are fitted together to form the T.T. (Delabastita 1993: 6)

This is a common crux in everyday translation practices as well - the issue of finding a corresponding or equivalent word or phrase to substitute a word or phrase. Sometimes, especially in case of very technical texts, there are no corresponding units and the translation has to take up the responsibility of coining a new word. (Personally, I find this responsibility troublesome.)

Decoding-recoding models of translation tend to assume that the translation process can (and shoud, for that is usually the normative implication) guarantee a relation of identity or near-identity between the meaning of the S.T. and T.T. This is a logical consequence of the way such models assess the cognitive role of language. If language is only the dress of meaning, the linguistic expression can be replaced without really affecting meaning itself. Structuralist theory calls into question the validity of this argument:

We never will have, and in fact never have had, a 'transport' of pure signifiers from one language to another, or within one and the same language, that the signifying intrument - or 'vehicle' - would leave virgin and untouched. (Jacques Derrida, quoted in Van den Broeck 1988a: 272)

The structuralist alternative will therefore present a totally different view on the relation between the meannig of the S.T. and T.T. Rejecting any claims of semantic identity between both, it will insist on the inevitability of meaning shifts in translation. (Delabastita 1993: 6)

This is quite reasonable and I can only assume (at this stage), that culture and other aspects of the text constitute some factors that influence the shifts in meaning.

In spite of their privileged status, our natural languages are apparently not the only means of signification, communication, or organization that human cultures have at their disposal and are built on. Different examples of other sign systems spring to mind: codes of ethics, legal codes, military signals, computer languages, ciphers, culinary codes, vestimentary codes, architectural codes, pictorial codes, musical codes, kinesic and proxemic codes, ideological value systems, daily life routines and rituals, and so forth. Such lists leave one wondering:

How can one bring this inventory to a close? Everything is a sign: presents, our houses, our furniture, our domestic animals. (Guiraud 1975: 90)

In the following pages I will use the term cultural code (and the abbreviations S.cult.code and T.cult.code) to indicate a particular aggregate of such cultural sign systems as have just been listed. I will proceed on the double assumption that a culture is a kind of complex structure that produces meaning (and not just expresses it, so that any strict interpretation of the code metaphor is out of the question) and that linguistic codes and cultural codes do not coincide (even though they are organized according to the same structural principles). (Delabastita 1993: 13)

But kinesic and proxemic codes overlap! These two names were proposed for the same set of phenomena. You could add Wescott's coenetic codes for sake of inclusiveness, but no one uses this term as well (even "kinesic" and "proxemic" are vestiges of a by-gone era). So I'd suggest going nuts with it and have myself found it useful to talk about concursive codes, especially when it comes to verbal representations of nonverbal behaviour.

A structuralist theory of culture in which language is assigned the central position was to be developed many decades later by the Tartu-school semioticians of literature and culture. These theorists regard language as a primary modelling system and culture as a secondary modelling system. The former models our perception and understanding of the world around us in a Sapir-Whorf-like manner. So does the latter, but in the second degree: it acts on, or is engrafted upon the categories of language, and aims to modify and intensify its primary modes of perception. The central role of language is, in fact, one of the most salient features of this theory of culture:

The structure of language, the model of the world it represents, in turn influences the way in which the individual and the culture perceive and understand reality. The extent of this interaction is disputed but the process itself is not. Thus natural language is in fact a primary modeling system in the most literal sense. Virtually all aspects of man's perception and understanding are in some measure shaped by this primary interpretive system. [...] Language as the central mode of human communication underlies a large number of other social systems - tradition, social convention, ritual, religion, [...] the representational arts. (Lotman 1976: xiv)

Even non-verbal art forms such as painting, etc. are reckoned to be "im Banne der Sprache" (Framend 1985). (Delabastita 1993: 15)

But we must keep in mind that the modeling systems are relational and accord to a typology. That is, the influence between the systems can be viewed as reciprocal. That is, it doesn't have to be logocentric if we don't want it to be.

[...] it is sometimes pointed out that cultural analogues are likely to be short-lived themselves owing to diachronic changes within the T.cult.code. The more references to contemporary target culture, the sooner the T.T. will be obsolete. (Delabastita 1993: 18)

This is something that the Nostalgia Critic (a film reviewer on youtube) points out constantly. Disney and other studios often use modern slangs ond inside jokes that are already worn out and ridiculous a decade later.

Bear in mind that Lotman (e.g. 1976: 127-131) describes the relation between the author's code and the reader's code in terms of a struggle. As Culler (1976: 105) puts it,

literature continually undermines, parodies, and escapes anything which threatens to become a rigid code or explicit rules for interpretation. [...] Literary works never lie wholly within the codes that define them, and this is what makes the semiological investigation of literature such a tantalizing enterprise.

(Delabastita 1993: 23)

This is the making-strange of dominant-deformation view taken to the extreme. In actuality it rather seems that many texts are not bent on undermining or deforming literary canons but embrace them. Not everyone is as rebellious as the futurists, there are also "potpoilers" (works written to pay for the creator's daily expenses) and "pulp fiction".

Using Tynjanov's own terms autofunction and synfunction we arrive at the following formulation: the autofunction of an item belonging to a literary work (i.e. that item's relational value within its code) does not necessarily coincide with, and is in each specific textual occurrence subordinate to its synfunction (i.e. its relational value within the literary text in question). The difference between the two is of great importance for the practice of literary translation and by the same token also for translation theory: a new question has entered the field. (Delabastita 1993: 30)

And despite its great importance I have yet to see anyone actually put this distinction in practical use. It rather seems to be another repeat-o-matic bit of theory that gets mentioned again and again but still remains inactive.

The assumptions that implicitly support this approcah can be paraphrased as follows: the surplus value that the synfunction of a S.T. item represents with respect to its autofunction is the result of the structural relationships that the S.T. item in question entertains with the other signs that constitute the S.T.; to the extent, then, that the translator succeeds in finding corresponding target items which have equivalent autofunctions within the target codes, the same sets of structural relationships will automatically emerge in the T.T.; hence, the synfunctions of the S.T. will be preserved. In short, the meaning surplus that results from the interplay of S.T. items will be reproduced in the T.T., if the individual elements themselves can all be rendered equivalently: if the translator looks after the autofunctions, the synfunctions will take care of themselves. (Delabastita 1993: 31)

I didn't catch any of this. Am I too dumb? I'll have to return to this paragraph when I'm more versed in both Marty and Tynjanov.

However, the inadequacies inherent in narrowly linguistic conceptions of translation are due to their unjustified neglect of the 'non-linguistic' dimension of translation and not to their supposedly fallacious focus on valeurs (instead of significations). (Delabastita 1993: 43)

Would the inclusion of intersemiotic and extratextual translation improve the inadequacies?

A norm is both a sort of performance instruction and a criterion for evaluating the performance afterwards. It acts as a constraint on the members of a community whenever they want to carry out the kind of behavioural activities that the norm bears on. A norm is based on the principle of mimetic or imitative behaviour, insofar as it requires that these activities should be performed in the manner of a certain model. A norm can, but need not, be explicitly formulated. In fact, norms occupy a very large middle-ground between two extremes:

objective, relatively absolute rules (in certain behavioral domans, even stable, formulated laws) on the one hand, and fully subjective idiosyncrasies on the other. [...] The norms themselves do not occupy merely one point of the scale, but a graduated section of the entire continuum. (Toury 1980: 51)

Thus, norms may be more or less stringent. (Delabastita 1993: 47)

I haven't been into the norms discourse for years now (ever since reading Holy and Stuchlik 1983), but this is by far the weirdest slash useful definitions of norms.

Adherence to the first type of initial norm results in the production of adequate (or source-oriented) translations. While there is a good chance that such translations will fail to meet the standard text expectations of the target readership, the translations of the second type are called acceptable (or target-oriented) precisely on account of their striving to come up to target readership in this first chapter, translations of the adequate type would attempt to give a full rendering of the entire semantic organization of the S.T., including its synfunctional hierarchies; homological methods would be adopted for cultural and textual S.T. signs; linguistically, analogues would be preferred at the cost of the necessary rule-governedd shifts. On the other hand, translations of the acceptable type would show an overall predilection for analogues on all levels; low-equivalence analogues, additions, and deletions would not be eschewed. (Delabastita 1993: 48)

This is a weird choice of terms, as adequate and acceptable are pretty much synonymous. In the 1970s there were countless iterations of the opposition between adequate and inadequate (even in terms of signs), but for us Tartu semioticians the most familiar opposition should probably between perfect and adequate communication (MacLead 1974: 60; Lotman 1990). I'm counting on understanding the syn- and autofunction distinction applied here later, when I'm on better terms with the distinction.

Semiotically speaking, it will be clear that it is the target or recipient culture, or a certain section of it, which serves as the initiator of the decision to translate and of the translating process [...]. Translating as a teleological activity par excellence is to a large extent conditioned by the goals it is designed to serve, and these goals are set in, and by, the prospective receptor system(s). Consequently, transators operate first and foremost in the interest of the culture into which they are translating, and not in the interest of the source text, let alone the source culture. [...] [T]ranslations are facts of one system only: the target system. (Toury 1985: 18-19; in Delabastita 1993: 52)

In case of Powys, it is a small cluster of students who initiate the process of translation in the interest of a certain portion of the culture into which it will be translated. Thus I would add to Toury's scheme the fact that the target is also first and foremost a "certain section" of the target culture, not target culture as such. There is an unnecessary assumption of cultural homogeneity. In case of my example, it is clear that not every Estonian would be interested in reading Powys.

Holmes, James S. 1988. Forms of Verse Translation and the Translation of Verse Form. In: Translated!: Papers on Literary Translation and Translation Studies. Amsterdam: Rodopi, 23-33.

Literature, Roland Barthes has suggested, is of two classes. In the first place is the class of poetry, fiction, and drama, in which a writer uses language to, as he says, "speak about objects and phenomena which, whether imaginary or not, are external and anterior to language." Besides this there is a class of writing which "deals not with 'the world', but with the linguistic formulations made by others; it is a comment on a comment." (Holmes 1988: 23)

My writings are obviously of the second class, but the picture gets much more complex when you consider that a lot of what I comment on has to do with linguistic formulations about phenomena that are external and anterior to language; and my commentaries do sometimes refer to these phenomena themselves. So the picture is not just black and white; there is a grey space in between.

In defining this "secondary language or meta-language" (as he calls it), Barthes is concerned primarily with criticism, but the range of what I should prefer to designate meta-literature is actually much broader. Round a poem, for instance, a wide variety of meta-literature can accumulate; (Holmes 1988: 23)

And now we have to navigate between such notions as meta-language, meta-literature, meta-fiction, and meta-text. Meta-language is certainly not the same as meta-literature, just as meta-textuality is not meta-communication (in the strict, synchronic, sense). But meta-literature as a term does make sense - it is literature that is written about literature. Literary criticism would be an obvious example but even countless literary works themselves include writings or thoughts on other literature. E.g. a novel by John O'Lughlin casually quoting John Cowper Powys on how beauty can only be attributed to living things or to a soul, but not to nonliving things like a car.

As this brief morphrology re-emphasizes, all translation is an act of critical interpretation, [...] (Holmes 1988: 24)

Translation is not merely interpretation, but necessarily a critical interpretation. From this standpoint one could argue that any serious interpretation or true interpretation is necessarily critical. There are other more solid (hermeneutical?) bases for arguing this, but for my purposes it is clear that if you wish to fully understand a piece of writing, you must not only take it's claims as truth as they are, but examine them and argue with them, to the point that you can agree or disagree at will. Total interpretation in this sense implies total control over both the form and content of the object of interpretation.

[...] no verse form in any one language can be entirely identical with a verse form in any other, however similar their nomenclatures and however cognate the languages. What in reality happens is that, much as one dancer may perform a pattern of steps closely resembling another's, yet always somehow different, because the two dancers are different, in the same way the translator taking this first approach will imitate the form of the original as best he can, [...] (Holmes 1988: 26)

I'm not sure how good this analogy is, because some dance groups are based on not only practicing until the routine has an "identical form" in all members of the group, but go even so far as to include only members that are physically as similar as possible.

The organic form of the metapoem, on the other hand, is a corollary of an organic and monistic approach to poetry as a whole: since form and content are inseparable (are, in fact, one and the same thing within the reality of the poem), it is impossible to find any predetermined extrinsic form into which a poem can be poured in translation, and the only solution is to allow a new intrinsic form to develop from the inward workings of the text itself. (Holmes 1988: 28)

This sounds like a radical version of Jakobson's poetic function.

Jakobson, Roman 2010 [1959]. Tõlkimise keelelistest aspektidest. Tõlkinud Elin Sütiste. Acta Semiotica Estica VII: 299-306.

Bertrand Russelli meelest "ei ole võimalik mõista sõna 'juust', kui ei olda juustuga tuttav keeleväliselt". (Jakobson 2010 [1959]: 299)

Kas meil on võimalik mõista kes või mis on Bertrand Russell kui me ei ole selle või temaga tuttav keeleväliselt?

Sõnade "juust", "õun", "nektar", "tutvus", "aga", "pelk" ja ükstapuha millise muu sõna või väljendi tähendus on kahtlemata keeleline või - kui väljenduda ühtaegu täpsemalt ja laiemalt - semiootiline fakt. (Jakobson 2010 [1959]: 299)

Kui väljenduda veel täpsemalt, aga kitsamalt, siis on selliste sõnade või väljendite tähendus autosemantiline fakt.

Tundmatu sõna tutvustamiseks on tarvis tervet hulka keelelisi märke. (Jakobson 2010 [1959]: 299)

Jällegi: vaja on sünsemantilist konteksti.

Meile, keeleteadlastele ja harilikele keelekasutajatele, on mis tahes keelemärgi tähendus selle tõlge mõneks järgmiseks, teistsuguseks märgiks, eriti selliseks, "milles ta on täielikumalt avatud", nagu on toonitanud Peirce, too märkide olemuse põhjalikem tundmaõppija. (Jakobson 2010 [1959]: 299-300)

Inglisekeelne originaalväljend on, kui ma ei eksi, more developed. Kuidas sellest sai "täielikumalt avatud" on müstiline. Või vähemalt tundub sisaldavat moonutust. Rohkem arenum märk võib rohkem areneda lõputult. Täielikumalt avatud märk saab mingil hetkel täielikult avatud. Meenub mingi metafoor - kahjuks ei mäleta kelle, kas Ricoeuri, Brentano, või jumal teab kelle - et märgi (või teksti?) avamine ei ole nagu karbi avamine, mille põhi muutub avades nähtavaks, vaid rohkem nagu lõputult avanev sügavus.

Me eristame sõnalise märgi kolme tõlgendamisvõimalust: sõnalist märki saab tõlkida sellesama keele teisteks märkideks, teise keelde, või teistsugusesse, mittesõnaliste sümbolite süsteemi. Nimetame neid kolme tõlketüüpi erinevat moodi:

1. Keelesisene tõlkimine [intralingual translation] ehk ümbersõnastamine on sõnaliste märkide tõlgendamine sellesama keele teiste märkide abil.
2. Keeltevaheline tõlkimine [interlingual translation] ehk päris tõlkimine on sõnaliste märkide tõlgendamine mõne teise keele abil.
3. Märgisüsteemide vaheline tolkimine [intersemiotic translation] ehk transmutatsioon on sõnaliste märkide tõlgendamine mittesõnaliste märgisüsteemide märkide abil.

(Jakobson 2010 [1959]: 300)

Märkasin alles nüüd, et nonverbal system of symbols ehk "mittesõnaliste sümbolite süsteem" eeldab süsteemsust. St mitte lihtsalt mitteverbaalne märgisüsteem, aga selline, mis sisaldab põhiliselt sümboleid. Varem oleksin ma oma kriitikat osutanud süsteemsusele kui sellisele, aga ka sümboolsust tuleb arvestada. St märgisüsteemide vaheline tõlkimine (intersemiotic translation) lõdvemas tähenduses hülgab nii süsteemsuse kui sümboolsuse. See on üksjagu oluline punkt, sest "tõlkimise" aspekt muutub sellistel juhtudel eriti kahtlaseks, või vähemalt "tõlgendamisega" asendatavaks.

Sõna keelesisesel tõlkimisel kasutatakse kas mõnda teist, enam või vähem sünonüümset sõna või võetakse appi ümberütlemine. (Jakobson 2010 [1959]: 300)

Jumal tänatud. Ma olen eelmisest semestrist saadik aeg-ajalt kasutanud igapäevase väljendina mugandust tsirkumlokutsioon. Ümberütlemine on ilmselgelt parem.

Luulekunstis valitseb sõnamängi, või, kasutades erudeeritumat ja ehk täpsemat sõna, paronomaasia, ning olgu tema võim absoluutne või piiratud, on luule definitsiooni poolest tõlkimatu. Võimalik on ainult loov transponeerimine: kas keelesisene transponeerimine - ühest luulevormist teise -, või keeltevaheline transponeerimine - ühest keelest teise -, või viimaks märgisüsteemide vaheline transponeerimine - ühest märgisüsteemist teise, nt sõnakunstist muusikaks, tantsuks, filmiks või maaliks. (Jakobson 2010 [1959]: 305)

Oh wow. Ma ei märganudki seda varem, aga vastandus translation/transposition ongi tegelikult vastandus lõdva ja range määratluse vahel. St tõlkimisel peab olema mittesõnaliste sümbolite süsteem, aga transpositsiooni puhul on "märgisüsteem" vabamas tähenduses. Ehk: journal of intersemiotic translation peaks tegelikult olema journal of intersemiotic transpposition!

Torop, Peeter 2000. Tõlge ja/kui retseptsioon. In: Kultuurimärgid. Tartu: Ilmamaa, 16-26.

Vana vastuolu uuenemine lingvistilise ja kirjaliku, täpse ja vaba tõlkekäsitluse vahel 1950-ndatel asendus järk-järgult kommunikatsiooniprotsessi arvestava käsitlusega, nii et 1970-ndatel sai E. Nida eristada tõlketegevuse teoreetilises mõtestamises juba kolme suundumust: 1) filoloogilised teooriad tegelevad ilukirjandusega, žonri jt. kirjanduslike tunnuste tolgitavusega; 2) lingvistilised teooriad tegelevad sisu ja väljenduse vahekordadega keeles ning keelte struktuurse kõrvutamisega; 3) sotsiolingvistilised teooriad vaatlevad tõlget konkreetse kommunikatsiooniprotsessi osana. (Torop 2000: 16)

Keele tasand - lingvistiline; teksti tasand - kirjanduslik; kultuuri tasand - sotsiolingvistiline.

Tema [W. Wilss'i] arvates võikski rääkida eraldi prospektiivsest (tõlkimise üldised raskused, tõlkijate koolitus) ja retrospektiivsest (tõlkevigade analüüs, tõlkekriitika) tõlketeadusest. (Torop 2000: 17)

Kuna tõlkesemiootika aines ei ole me ise tõlgid, tegeleme me just retrospektiivse tõlketeadusega - sooritame tõlkekriitikat.

Üldiselt võib tõlketeaduse arengut kõige lihtsamalt kujutada rõhuasetuse nihkumisena keelelt tekstile, tekstilt kultuurile, kultuurilt tervele ühiskonnale. Seejuures on ühest küljest oluline kultuuri nägemine keeles ja tekstis ning teisalt keele ja teksti nägemine sotsiokultuurilises ümbruses. (Torop 2000: 18)

Käesolevas artiklis siirdume Jakobsoni lingvistiliselt käsitluselt Toropi tekstualistlikule käsitlusele, üritades metateoreetilisel tasandil tõlkide Jakobsoni (keelelisi) tõlketüüpe tekstiteooria sfääri.

Kui näiteks viimaste asatate tõlketeaduses on ülekaalus huvi tõlgete kontaktide vastu kultuuriga, millesse nad satuvad, siis samal ajal tungib see problemaatika ka neisse akadeemilistesse traditsioonidesse, mis on olnud enam huvitatud originaalist, selle keelest ja kultuurist. Nii sündis nn skopos-teooria, mille väitel on iga tõlke dominandiks tema otstarve või eesmärk. (Torop 2000: 19)

Seda "otstarbe või eesmärgi" rõhutamist kohtasin ma mingis muus kontekstis, aga hetkel ei tule meelde kus. Selles tundub olevat terake ideoloogilisust, justkui telooloogia pealesurumine - kõik peab olema eesmärgipärane. Minu jaoks on siin oluline küsimus, et kas "niisama" on ka valiidne põhjus. Seda probleemi illustreerib jällegi Ancient Aliens saade, mis pidevalt eeldab, et muistsed rahvad ei teinud midagi niisama, said kogu oma tarkuse tulnukatelt ja otsisid viise, et nendega suhelda... Mitte, et äkki neile lihtsalt meeldis maaväliste eluvormide idee sama palju kui meile või, et nad joonistasid ja meisterdasid kummalisi asju lihtsalt niisama, ilma mingi ulmelise tagamõtteta.

Järgmiseks ja väga viljakaks sammuks on tõlkele orienteeritud algteksti analüüsi metodoloogia, millele vastavalt on tõlkimine funktsionaalse tulemteksti loomine, kusjuures seos algtekstiga säilitatakse sõltuvalt tõlke sihist. On oluline, et ka tulevase retseptsiooni arvestamise juures lähtutakse siiski originaali säilitamisest, mitte ainlut vastuvõtva kultuuri omahuvist. (Torop 2000: 19)

Minu arvates eristabki see tõlkimist ja tõlgendamist - esimese puhul on oluline uue teksti loomine, teise puhul uue arusaamani jõudmine. Tõlkimine ja tõlgendamine lähevad siin (artiklis) muidugi segamini. Omahuvi ja originaali säilitamise vastandus sealjuures rakendub ka tõlgendamisele. Näiteks Ricoeuri järgi iseloomustab tõlgendamist appropriation - nö enda jaoks või endast lähtuvalt tõlgendamine, aga samas jätab ta välja võimaluse, et tõlgendatakse mingeid väliseid eesmärke silmas pidades (nt teadustööde tõlgendamine mistahes spetsiifilisel otstarbel). Ise adun seda tekstide lugemisel/tõlgendamisel (ja, harva, ka tõlkimisel), et kindlat tekstide seeriat lugedes on mul väga kindel eesmärk: nt siinseid tõlkesemiootika tekste lugedes ei pea ma silmas graffitit, mentaalsust, loomade käitumist vms, vaid esmajoones tõlkimist ennast (kahjuks aga ei saa ma välja lülitada nonverbalismi moodulit, mis kaasneb minu puhul igasuguse lugemise-tõlgendamisega).

Võõra tekstina uues kultuuris omandab tõlketekst erilise omaväartuse. Tal on võime esindada väga erinevaid asju. Kõigepealt on iga tõlge originaali implitsiitne kriitika, s.t. ta peegeldab oma suhtumist algteksti samastumise-eristumise skaalal. (Torop 2000: 20)

Selline implitsiitne kriitika on tõepoolest huvitav nähtus. Ka minu kommentaaride-kirjutamises on see aspekt olemas. Kuigi ma ei seagi endale eesmärgiks iga teksti igat lõiku tõlgendada, ilmneb minu valikutes ka kindel kriitiline moment: see, mis on liiga selge, jääb välja samamoodi nagu see, mis on liiga keeruline. Nende äärmuste vahel on nö kuldne tee mis on ühest käest arusaadav, ja teisest käest annab midagi juurde.

Tõlketekst ei toimi üheski kultuuris iial üksinda. Autonoomse tekstina võib ta sisu kaudu esindada mingit teemat, võib vahendada originaali autori seisukohti ja stiili, võib vastuvõtvat ühiskonda rikastada uute kultuurielementidega, tuua vastuvõtvasse kirjandusse uusi kirjandusvorme ja vastuvõtvasse keelde uusi keelevorme, võib aidata lugejal tõlke kaudu mõista originaali ja võib luua tõlketeose, millest saab vastuvõtva kirjanduse osa. (Torop 2000: 21)

Minu jaoks isiklikult on oluline, et Powyse Üksinduse Filosoofia saaks millalgi lähiaastakümnel eesti keelde tõlgitud, sest see võib meie kultuuri rikastada. Siia võiks lisada nalja sellest kuidas Eestimaa jookseb inimestest tühjaks ja üksinduse filosoofia tekib siin iseenesest, aga ennekõike näen just vajadust sellise mõttesuuna järele - et eestlane õpiks oma üksindust paremini hindama.

Kirjanduslik kommunikatsioon piirdub harva ahelaga Autor-Teos-Lugeja. Kultuuris kui eellugemise, lugemise ja ülelugemise süsteemis on loomulik, et kommunikatsioon jätkub metakommunikatsiooniga. Lugejast saab kultuuritegija ja autor, olgu ta tõlkija, kriitik, õpetaja, tele- või raadiokommentaator, instseneerija või ekraniseerija. Igaüks neist loob oma teksti kellegi teise teksti põhjal, seega metateksti. Semiootilises mõttes on nad kõik tõlkijad. Et aga käesoleva artikli teemaks ei ole tõlkesemiootika, siin piirdun otseselt tõlkimist puudutava osaga metakommunikatsioonis, mida tähistam mõistega metatekstiline tõlge. (Torop 2000: 23)

Esimesel lugemisel (2013 suvi) juba heietasin, et kui nõuda, et metatekst on metakommunikatsioon, siis saab see olla vaid kvalifikatsiooniga - diakoroonne metakommunikatsioon, sest tõenäoliselt ei loeta ühte teksti ja teist, esimese kohta kirjutatud, teksti samaaegselt (kuigi ka selline võimalus on täiesti olemas, on see pigem erandjuhtum). Kõige huvitavam siinses arutelus on minu arvates "eellugemine", millest Bayard kirjutas palju - st me teame päris palju raamatutest mida me ise ei ole lugenud.

Probleemiks on aga eritüübiliste metatekstide vahekord. Tõlke kõrval võivad seista presupositsioonilise või interpreteeriva dominandiga metatekstid. Esimesed annavad vajaliku tausta, teised loova suhtumise, pakuvad lugemisversiooni. Omad ohud on mõlemal. Esimene võib muutuda faktide ja daatumite ballastiks, teine võib võtta lugemisvabaduse. Kuid sama võib juhtuda ka kultuuris. (Torop 2000: 24)

Iseenesest kasulik eristus, aga enamus eessõnasi, nt, mida mina olen lugenud, sooritavad mõlemat. St annavad taustateadmisi, aga samaaegselt ka navad lugemist kindla suhtumise poole. Humoorikas näide mis hetkel meenub on Youtube'i filmiarvustus "The Onion Reviews 'Lee Daniels' The Butler'", mis korduvalt rõhutab: "[it is] a very important film that features very important people and covers very important themes. Overall this is a big important movie that you will watch and think: oh my god, this is all very important."

[...] tekstist välja tõlkimise viisi kaudu on võimalik tuletada žanri eripära ja poeetika. Kõigil viidatud juhtudel on oluline teadvustada, et vastuvõtja ees on sekundaartekst ehk metatekst ehk kaksik- või mitmiktekst, s.t. sõnumi väärtus ja sisukus tõuseb, kui ta algteksti(de)st midagi teatakse. (Torop 2000: 26)

Huvitav kas Mikita mitmiktaju saab sellega võrrelda ja leida mingisugune seni märkamatuks jäänud metatasand? Tekstist välja tõlkimist illustreerib minu jaoks endiselt hästi Michael Radfordi linastus Orwelly teosest 1984, mis on samavõrd hall ja gloomy kui romaan ise. Sellele vastanduvad mõlemad (nii USA ja UK) filmiadaptsioonid Huxley Brave New World-ist, sest kumbki ei näi žanri eripära ja poeetikat hästi tõlkivat. (Samas see viimane näide hellitab lootust, et source material'i ei ole veel ära ammendatud ja erinevalt 1984-st võib ootama jääda ekraaniadaptsiooni mis on kirjandusteosele lähemal kui eelnevad katsed.)

Animals, man and language

Ingold, Tim 1988. The animal in the study of humanity. In: Tim Ingold (ed.), What is an animal?. London (etc.): Unwin Hyman, 84-99.

If earthworms learn, and if culture is learned behaviour, it follows that earthworms have culture. What, then, becomes of our cherished idea that the study of culture is an aspect of the study of humanity? To solve the problem, as some writers do, by distinguishing between the 'proto-culture' of non-human animals (Hallowell 1962) and the 'euculture' of human beings (Lumsden & Wilson 1981, p. 3) hardly helps, unless we can adduce independent criteria by which these kinds of culture are to be set apart. One possible solution, much favoured by contemporary anthropology, is to refocus the definition of culture upon the notion of the symbol. Its primary reference is then no longer to non-genetic (or 'social') modes of behavioural transmission, but to the conceptual organization of experience, or 'the imposition of an arbitrary framework of symbolic meaning upon reality' (Geertz 1964, p. 39, see also Hollowell 1969, p. 395). (Ingold 1988: 84)

Can proto-culture and euculture also be distinguished in humans? And how can we know anything about the conceptual organization of experience in different species? We can't even be sure of each other's experience!

Tylor believed that human beings, alone in the animal kingdom, were endowed with the quality of mind and that the greater or lesser 'cultivation' of this quality accounted for the differences between peoples on a universal scale of degrees of civilization. The evolution of culture was therefore equated with the advance of mind, along uniform channels, within a constant bodily form. Only subsequently, following the publication of Darwin's The descent of man, did Tylor's views begin to shift towards the position that mental progress was a function of advance in inherited bodily form, and particularly in the form and complexity of the organ of thinking: the brain. This view, applied to the differences between human populations rather than between human beings and other animals, underlay the virulent racism of the late 19th century. (Ingold 1988: 86)

It may have had a racist undertone in the late 19th century but today we could probably view mental progress indeed in terms of brain functioning, depending on the development of neuroscience.

The conventional view, yet to be shaken by Darwin's revelations in The origin of species, was that every species had been separately brought into being by God at the time of Creation, and had retained ever since its essential bodily form. Now Morgan was as convinced of this as anybody; and like so many of his contemporaries, he also believed that the human body was the place of abode for an incorporeal essence, known as 'mind' or 'spirit' - or in Morgan's own words, 'the thinking principle' - whose cultivation amounted to the process of civilization. Unlike Tylor, however, Morgan felt that the thinking principle was not unique to humanity. To the contrary, he believed that the Creator had endowed all animal species, and not mankind alone, with a mind as well as a body. If anything convinced him of this, it was his observations of the technical accomplishments of the beaver. (Ingold 1988: 87)

In short, that other animals, too, can think.

According to Morgan, then, the beaver is a perfectly self-conscious, intentional agent; indeed, a consummate engineer, fully capable of planning out in his own mind a complex sequence of instrumental operations before even beginning to put them into effect. 'When a beaver stands for a moment and looks upon his work', Morgan (1868, p. 256) went on, 'he shows himself capable of holding his thoughts before his beaver mind; in other words, he is conscious of his own mental processes'. (Ingold 1988: 89)

This kind of self-consciousness is supposedly unusual among animals (in humans it is desirable but not always present).

Kroeber's remarks on the uniqueness of human works were by no means novel. They were, in fact, anticipated by Marx in a celebrated passage from the first volume of Capital, where he seeks to establish a form of labour peculiar to the human species:

A spider carries on operations resembling those of the weaver, and many a human architect is put to shame by the skill with which a bee constructs her cell. But what from the very first distinguishes the most incompetent architect from the best of bees, is that the architect has built a cell in his head before he constructs it in wax. (Marx 1930, pp. 169f.)

That is to say, the human architect, who here denotes cultural man, carries a blueprint of the task to be performed, prior to its performance, whereas the non-human animal does not (Ingold 1986b, pp. 16-39). Thus, the Gothic vault, to borrow an example from Bock (1980, pp. 182f.), is literally man-made, in the sense that its presence may be explained 'by reference to the doings of persons'. Neither the web nor the hive could be said, in the same sense, to be 'spider-made' or 'bee-made'. However, human beings do not always act like architects or engineers, so that Marx's distinction could just as well be carried over into the domain of human conduct, to separate the novel products of intentional design from the habitual replication of traditional forms. This would be equivalent to Alexander's (1964, p. 36) contrast between 'selfconscious' and 'unselfconscious' processes, and corresponds to ours between the artificial and the innate. (Ingold 1988: 90)

Ah, I like when these kinds of elaborations are introduced.

One of the most interesting and outspoken contributors to this area of debate has been Griffin (1976, 1984). He put the question of animal consciousness in the following way: 'Do animals have any sort of mental awareness of probable future events, and do they make conscious choices with the intent to produce certain results?' (Griffin 1977, p. 31). Posing the question thus, he is really asking whether animals engage in rational deliberation, and whether they have a reflective self-awareness. (Ingold 1988: 91)

I sense a similarity with Dostoyevsky's underground man's distinction between an active man and a conscious man.

'We speak first to ourselves, then to those nearest us in kinship and locale. We turn only gradually to the outsider...' (Steiner 1975, p. 231). So why shoud apes speak to outsiders before speaking to themselves? These questions, compounded with doubts about the validity of the experimental results, make me frankly sceptical of claims that non-human animals converse in language (see also Sebeok & Umiker-Sebeok 1980). I am fairly sure that the answer to whether they possess a linguistic faculty is 'no'. (Ingold 1988: 92)

Vygotsky and Mead would argue conversely that we speak first to others and then learn to speak to ourselves.

The dance, in short, is not a symbol that connotes an idea, but a sign that commands action (Langer 1942, pp. 61-3). Hence there can be no conversation between humans and bees, if by that we mean an intentional exchange of ideas between thinking subjects. Among themselves bees communicate, in that there is an exchange of information, but this information carries what Bronowski (1978, p. 43) has called 'the pre-programmed force of an instruction', and lacks any cognitive content. Since for that reason bees do not converse, participation in the full anthropological sense is out of the question. For the would-be participant observer there is simply nothing to participate in. (Ingold 1988: 93)

It's nice to see Langer here. I should revisit her sign/symbol distinction when discussing regulation or the regulative function. And Bronowski could help with metacommunication (in the sense of metacommunicative instructions).

Attending to concepts, moreover, is what we call thinking. Thus language is, first and foremost, an instrument of thought, and not just a means for the outward expression or broadcasting of thoughts that are somehow already there, but which - in the absence of a broadcasting medium - would remains private, known only to the subject. (Ingold 1988: 94)

Score for "private signs".

First let me ask of the reader: how many times in the recent past have you stopped to consider possible future outcomes before you acted? Not often, I should imagine. For the most part we no more think before we act than do other animals. As Whitehead (1938 [1926], p. 217) has remarked, 'from the moment of birth we are immersed in action, and can only fitfully guide it by taking thought'. That is, thought interrupts action, breaks it up into fragments; but by no means does it constantly direct action. The fact that we can think things out in advance does not imply that we always do. If we did, ordinary life would probably grind to a halt, since its demands would grossly overload our cognitive capacities. (Ingold 1988: 95)

This sounds Sapir-esque.

The difference is simply that we are able to isolate separate intentions from the stream of consciousness, to focus attention on them, and to articulate them in discourse. This corresponds to what Giddens (1979, pp. 24f.) calls the 'reflexive monitoring of conduct', and entails the operation of a discursive consciousness that rests upon the linguistic faculty and is uniquely human. Yet it is important to bear in mind that fully articulate, propositional language, such as is printed in books, is not the norm of human communication, but only the tip of an iceberg compared with the mass of spontaneous, non-verbal communication which we share with other animals (Midgley 1983, p. 88; Ch. 10, this book). (Ingold 1988: 96)

This seems useful for thinking about self-censure (e.g. Scheflen 1972).

Griffin, Donald R. 1981. The Question of Animal Awareness: Evolutionary Continuity of Mental Experience. Revised and Enlarged Edition. New York: The Rockefeller University Press.

The molecular biologist Monod (1975) reiterated the widespread view that "man is endowed with a completely unique capacity, which no other species shares, namely language... There is nothing argumentative for instance, in animal communication." This opinion overlooks the many cases where animals exchange ritualized threat signals and can reasonably be considered to be arguing about who should retreat. (Griffin 1981: 73)

In this sense even humans nonconsciously "argue" over power positions.

Langer continued: "As I remarked before, images are more prone than anything else we know to become symbols. ... In animals typically, every stimulation that takes effect at all is spent in some overt act..." (Langer, 1962). "A genuine symbol is, above all, an instrument of conception, and cannot be said to exist short of meeting that requirement; that means that an ape thinking symbolically could think of an act he had no intention or occasion to perform, and envisage things entirely remote from his real situation. ... Symbolism is the mark of humanity" (Langer, 1972). (Griffin 1981: 74)

Oh my! Langer seems to have read Peirce in her later years. "A genuine symbol" is explicitly Peirce's notion and the conception that symbols originate most readily from icons is here reiterated.

Cultural transmission of human language has often been cited as one criterion establishing it as unique to our species. For example, Pollio (1974) states three criteria necessary to qualify an event as a symbol: it must be representative of some other event, "freely created," and transmitted by culture. The dances of honeybees are recognized as being representative, but are held to bee too rigid and unvarying to satisfy the second criterion, and to be genetically programmed rather than culturally transmitted. (Griffin 1981: 77)

Quite useful for thinking about my sunshine- and cloud symbols in talking about facial expressions.

Culture has been defined in many ways, but basically it is used to mean a shared set of learned behavior patterns for regulating social interactions. (Griffin 1981: 77)

Culture defined is terms of the regulative function!!!

Although the task seems to become increasingly difficult as more and more is learned about communication in other species, it is important to review the 16 design features included by Thorpe (1974a) in the latest version of this general scheme: (1) use of the vocal-auditory channel; (2) broadcast transmission and directional reception; (3) rapid fading; (4) interchangeability (the same individual can act either as transmitter or receiver of information); (5) complete feedback (the organism emitting the signal also perceives everything relevant about the message); (6) specialization (relatively weak signals trigger biologically important consequences); (7) semanticity (the communication system is used to correlate and organize the life of a community); (8) arbitrariness (signals or symbols are abstract, in that the meaning they convey is independent of their physical properties); (9) discreteness (signals are unitary entities and do not grade continuously into one another); (10) displacement (discussed in Chapter 3); (11) openness or productivity (meaning that new messages can readily be created and understood); (12) tradition (conventions passed on from one generation to the other by learning); (13) duality of patterning (while single units of the communication may be meaningless, patterned combinations of them convey important information); (14) prevarication (using communication signals to convey information known to be inaccurate); (15) reflectiveness (the ability to communicate about the communication system itself); and (16) learnability (the ability of a user of one communication system to leran another one employed by a different group of organisms). All of these features are certainly present in human language, and the question that arises is the degree to which any of them, or any combination, provide an objective basis for concluding that there is a fundamental difference in kind between human language and all communication systems used by other animals. (Griffin 1981: 81-82)

Some of these are quite relevant for revising the communication model and including Ruesch's metacommunication (here, reflectiveness) and Bateson's mu-function (here, semanticity).

Paar sammukest rändamise teed

Kreutzward, Friedrich Reinhold 1922 [1985]. Paar sammukest rändamise teed: üks elupuu küljest nopitud mälestuseleht. Redigeerinud ja eessõna kirjutanud Fr. Tuglas. Tartu: Postimees.

Jätsid nutma vanad silmad,
Kurbuspilve südamed,
Kes nüüd - soovimised külmad -
Igatsevad rahu-ööd
(Kreutzward 1922 [1985]: 3)

Mure-, kartuse-, ja tusapilvede kõrval on ka kurbusepilved. Lühidalt, kõik negatiivsed emotsioonid on pilvedega seostatavad.

Nii pikale kui rahva mälestus ulatub (muud kirjatunnistust meil sealsest põlvest ei ole), ei olnud keegi seda kuulnud ega näinud, et Suntsi soost üks nurja oleks läinud. Neil käis otsekui üks nägemata talutaja kõrval, kes jalga libisemise ja komistamise eest hoidis. Isa jättis põrmusängi pugedes õiglase meele, ema jälle tütrele au päranduseks, ja seda vanematelt päritud vara peeti Suntsi talus igal ajal väga kalliks, ülemaks kui raha, mida viimast vanal põlvel palju õ?emalt maa peal leiti kui meie päevil. (Kreutzward 1922 [1985]: 4)

Nägemata - nähtamatu seos.

Ja kui vaga poisike koorilt kirikurahvale ette teed lõksutas, ei mõtelnud tema aupaiga peale, ehk tema küll 26 trepi-astet teistest kõrgemal seisis. Kui tema parast lõunat koju tulles kirikuriided seljast võtnud ja ema kätte hoida annud, oli ta peast varbani laps kui ennegi, kes suvel küla vainul kurniviskamisel ja muude lapselikkude mängude juures esimene oli. Üksnes kiigele ei läinud tema, mis ei vagaduse, vaid üksnes sellepärast sündis, et kiikumisel pea ümber käis ja südant pööritas. (Kreutzward 1922 [1985]: 7)

Kehataju. "Pea käib ringi" on siin "pea käib ümber".

Reinul oli vanal eal veel niipalju lapselikku ja lapsikut külge jäänud, et kes teda sügavamalt ei tunnud, hõlpsalt võis uskuda: sel mehel on oiust puudu. Viimane arvamine jäi valeks! Neil päevil, kus mina temaga ligemalt tutvusin, seisis ta parajal mehe-eal, oli igas tükis väga mõistlik peremees ja lapsekasvataja, aga mõned isekombed ei lõppenud iial tema küljest. (Kreutzward 1922 [1985]: 8)

Individuaalsus, isemus, isekombed.

Tarkuse õppimisel hangub palju lapselikku meie küljest, ja mis ühelt poolt peaajusse varanduseks aurab, tarretab teiselt poolt kahevõrra südame rikkust, mis enne seal ilutsenud. (Kreutzward 1922 [1985]: 10)

Õppimise mõju lapsikusele.

Lauga Mihklil peeti vastlaõhtut - nii oli vana pruuk -, kuhu kõik noorem rahvas lustipeole kokku tuli. Sinna juhtus Suntsi Rein, kas kogemata või mõrsja kuulamise nõul? ei tea mina ütelda; aga niipalju on selge tõsi: sest silmapilgust, kus tema Kubja Liisu seal nägi, ei olnud temal enam teistele silma; ja kui hiljem Karu Tõnise viiuli sunnil jalad põrandale keeritama said, seal ei teadnud Suntsi Rein ise, kuidas tema Liisu käest kinni oli võtnud, aga keeritades kukkus süda põuest Liisu kätte, ja kui tants lõppes, oli mehikese tänine rahu otsas. Kodu poole minnes näitas maailm palju laiem, tähed teretasid teda kui Liisu silmad, ja Issanda üpris vägi ei olnud temal veel iial nii avalik olnud kui täna. Ei tulnud, ehk ta küll sängi puges vaiba üle pea võttis, öö otsa und tema silma. Liisu pilt seisis alati ees. Ja kui kolm päeva ja kolm ööd enesega oli võidelnud, siis tunnistas ta lugu isale. Vanamees oli poja väljavalimisega väga rahul, läks ise pühapäeval, kirikust tulles, vana Kubja Peetrile võõrsi, kus sedamaid kosjakaup selgeks sobitati. Ometigi võeti nõuks, et vast pärast paastuaega, lihavõtte nädalal kosilane raudkäpaga pidi tulema. Viis nädalat, mis lihavõtteni puudusid, näisid Reinule aasta pikkusena, aga kõige pikemad laupäevad, enne kui pühapäev jõudis, kus lootust kirikuteel Liisut näha saada. Aja vankri ratas läheb ühel kiirul edasi, siiski näib ta õnnepõlve maitsjale väga kiire ja ootajale ja leinajale väga pikaline olevat. (Kreutzward 1922 [1985]: 11)

Armumise füsioloogilised ja sotsiaalsed tagajärjed.

Pisukesel Maril nähti juba mähkmete päevi lõpetusel mitmes tükis nõnda iselikud kombed, et kõik vanemad Ehanurme küla eided (kelle ütlemise peale mina muidu iial hoone nurgakivi ei raja!) ühest suust tunnistasid: Ega see laps ei või kaua elada; tema palges ja silmas on enam inglit kui inimeselooma. (Kreutzward 1922 [1985]: 13)

Nägu koosneb palest ja silmist.

Meie rändame ühes igatsuse ikkes (Rein ja mina); siinpool haua sõrva lõppes meil mõlemil kevadine ilu! Seda ülejäänud lühikest sügise sammu saab Issand omal ajal rahurüppe juhatama, kus kaetud silmad päevatõusu vastu pööratud, mulla läbi uut koitu ja kevadet näevad, mille ilu ja õied igavesti kestavad, ja kus meie enam unesilmata mureöösid ei tunne, nii vähe kui nende mälestusi! Mõõdaläinud kaduvad päevad lähevad unenäoks, aga meie ei küsi mitte enam külaeitede käest, mis unenäod tähendavad. (Kreutzward 1922 [1985]: 14)

Muresilmad! Veel üks konstruktsioonitüüp: emotsioon+silmad (õnnesilmad, huvisilmad, kurbussilmad jne).

[...] ja nii sagedasti kui mina ühe ihingava lillepalge ette, täis kevadet ja täis janu - üht taevast tühjaks juua, astun ja järele mõtlen, et mitte aastatuhanded, vaid aastakümned sedasinast silmnägu seks kokkuvanunud kortsuliseks näoks, täis üleelatud lootusi, on välja kuivanud, siis... Aga senikui ma siin teiste üle kurvastan, tõstavad ja vaotavad mind ennast trepiastmed, ja rünka kohake jõuab ikka ligemale, sellepärast ei taha me siin üksteist nõnda tõsimeelseks teha, - lapsuke magab kõige õndsamalt ema kaisus! (Kreutzward 1922 [1985]: 14-15)

Vananemise mõju näole. Märka ka vananemise ja vanumise seost.

Rein ja Liisu vaatasid rõõmurikka silmaga pisukest võõrast, keda nemad enda sarnaseks ei usaldanud tunnistada. (Kreutzward 1922 [1985]: 15)

Muresilmad vs rõõmurikkad silmad.

Oli pisuke Mari kuskil tükil ennast "ja" või "ei" sõrva peale heitnud, siis ei võinud miski teda sealjuures segada, ja kui ema teda mõnikord valjuse läbi teisele küljele eksitas, tegi ta seda sõna lausumata ema tahtmist, aga pisarrõsine taeva poole tõstetud silm rääkis sõnata: "Küll sina armu Isa üleval näed, kuidas mulle praegu ülekohut tehti; anna neile andeks nende süüd, kes nemad Sind ega mind ei mõista!" -
Mis muidu lastele rõõmu tegi, jättis teda liikumata - ja kui tema pisuke süda mõnikord rõõmu pärast põues hüppas, et rindu kippus lõhkuma, siiski ei nähtud väljas pool kombes palju iial seda seespoolist liigutust. Mis rahul näiva sileda mere lainete all sügavas põhjas sündis, seda ei näinud kellegi silm! (Kreutzward 1922 [1985]: 16)

Silm räägib sõnata, aga mõned hingeliigutused jäävad nägematuks.

Mina astusin ligemale ja teretasin, aga Rein ei pannud mind ega minu teretamist tähele; tema mõtted näisid kaugel temast ära olevat. Palged olid temal kahvatud, silmalaud nutuveest tursul. Kui tüki aega seal olin seisnud, võtsin tema käest kinni, kätt pigistades. Tema vahtis kui raskest unest ärgates tüki aega minu peale, kui oleksin üks võõras ja temale tundmata olnud; viimaks ütles ta haleda häälega: "Väga hea, sõber! et täna õhtu siia jõudsite, kus murepilved mind kipuvad lämmatama. Meie Mari on suremisel!" (Kreutzward 1922 [1985]: 25)

Pilvemetafooride kinesteetiline pool.

Surija - tema ei saa enam kaua seda nime kandma - lõi kaks leekivat silma laiali ja vaatas kui tunnistades minu peale. Tema oli unes näinud, kuidas ta kui laps ühel lillepeenral kiikunud, mis kiigelaua kombel tema jalgade all paisunud, laud oli ülespidi tõustes roosipliveks kokku ojanud, mis siis temaga kullaste hommikute koitudest läbi üle suitsevate lilleväljade ära läinud - päike oli valge tütarlapse palgega tema peale naeratanud ja paistnud ja oli viimaks ühe valgusteradest ümberlennatud tüdruku kujul tema pilve vastu kukkunud, aga temal oli hale meel olnud, et ta oma väsimuses halvatud kätt tulijale ei jõudnud pakkuda. - Selle peale ärkas tema oma viimasest ehk paremini oma eelviimasest unenäost üles; sest pika eluunenäo peale on need väikesed kirjud unenäod kui vaiba kirjad koetud. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)

Päikese- ja pilvemetafoorid võivad üpris keeruliseks minna.

Kui lai hommik aknast tuppa vaatas, ei võinud Mari seda enam näha - silmad olid tumedad, keelepaelad lukki läinud; - silmnägu läks võõramaks, mõnekorra tõmmati mokad kui naeratamisele. Kas rõõm või valu neid tõmbamisi sünnitas: kes seda võiks tõtt mööda ütelda? - kevadised õnnejampsimised, mis see elu iial ei saa tundma ega tulevikus maitsema, mängis allavajunud hingega - viimaks puistas surmaingel kahvatanud surmavõrgu tema näole katteks ja tõstis selle katte taga õitsva hinge juurtega tükis keha lavast ja elusast mullakastist välja. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)

Väärtuslik lisandus "surma kehakeele" (dead body language) teemasse.

Õpilane Valter

Luts, Oskar 1927. Õpilane Valter: jutustus. Tartu: J. Mällo.

Nägi seal karjapoissi sorivat seinakapis, pani käed mahlakatesse puusadesse, jõllitses, sattus vihahoogu, ja nagu iseenesest tõusis siis käsi, andis otsekui õpitud kõrvakiilu selle sorijale. "Mis sa nuhid siin? Kas siin on sinu panipaik?"
Poiss kargas kapilt: "Mis sa mu'st peksad! Peremees ise käskis siit võtta nahka." (Luts 1927: 6)

Muud ei oska kosta kui: kompleks.

Karjane vahtis avasilmi enda ette, kortsutas kulme, aimas pahuraid asju, aga ei ütelnud sõnagi. Ta mõneski asjas veel oli umbes sama rumal kui tema karjakoer Sammi. (Luts 1927: 8)

Samuti kompleks, st mitmest modaalsusest koosnev "kinemorfiline konstruktsioon".

Naine vaikis, aeglaselt tõrjus mehe käe oma õlalt; hingas sügavasti, vaatas õue. Isegi mees ei meeldinud temale sel hetkel, oli vastik kogu maailma elu. Tundis südamepööritust ning üks higitilk libises seljal. Lõõm väljas, lõõm kambris, tusk ihus ja hinges. (Luts 1927: 9)

Olemise õudus? Naistegelaskujud on käesolevas teoses kuidagi väga ühekülgsed. Perenaine nt on otsustamatu ja armukade, st pole ise kindel mida kuradit ta tahab, aga teab, et midagi ta tahab ja seetõttu act'ib out'i (koledaim Estonglish mida olen seni kirja pannud).

Pani pastlad nurka, sammus üle õue, ronis tallilakka, kus sarikatel rippus tem pühapäevaülikond, saapad ja müts. Aga minnes vaatas sinna ja tänna ning tekkis tume aimus, et ta Altlale enam tagasi ei saagi. Väikses südames oli uudishimu, oli hirmu ja härdust. (Luts 1927: 11)

Pilvine aim.

"Hm," naeratas naine pilkamisi, kusjuures närvlikud tõmbed tegid peaaegu võõraks ta näoilme. "Kuhu siis?"
"Noh, küllap ehk leidub temalegi koht. Mul on siin-seal tutvusi. Panen ta kuhugi õppima mõnd ametit."
"Jah," vangutas perenaine pead, põõris mehele selja ja vahtis enda ette maha, "seepeale ma tõesti ei mõista midagi ütelda." Siis äkki pööris ümber, ta käed tõmbusid rusikasse ning pruunes silmis välkus punakas helk. (Luts 1927: 12-13)

Läheb "individuaalsuse" alla 'peaaegu võõra näoilme' tõttu.

"Mul ükskõik," urises sulane ning kolisedes langesid aisad. (Luts 1927: 15)

Midagi muud: üks-kõik-sus tuleks üle mõelda seoses selle eneseabiriiuli-filosoofiaga mis väidab, et "kõik on üks" (we are all one). Siit võib ilmneda ootamatu seos ükskõiksuse ja nirvaana vahel - õndsaks saab see kellel on päriselt ükskõik.

Ei, Ants ehk ei muutugi välispidi, aga küllap ta oma sisimas peidab kibedust. (Luts 1927: 18)

Enesevalitsemine ja "välispidi" käitumine.

"Küll on veider," laiutas Mardikene käsi. "On tulnud nisuke päev, kus ma ei tea, kes ma olen ja kus ma olen; siin talus sünnib veidraid asju. Vanasti ma ikka nagu tundsin inimesi ja sain aru, mes nad tahavad, aga ennäe, nüüd ei taipa inimeste sõnu ega tegusid." (Luts 1927: 19)

# Kehakeel / kehakõne / Lugemine

"Ma ei tea midagi," raputas poisike aeglaselt pead. Ja Altla peremees, kes oma pilgu nüüd täiesti oli pöörnud oma noore kaaslase poole, pidi tunnistama, et Valter sellest tõesti veel midagi ei teadnud; ilme tema näol ei muutunud hetkekski. Vaevalt küll oleks liht-lihtne talupoisike suutnud varjata mõnd saladust, kui tal neid oleks olnud. (Luts 1927: 21-22)

Teesklemine / tegemine

Siis tõisis must piksepilv, suurenedes pikkamisi, kuid suurenedes järjekondlalt. Heinasaod eemal heinamaal imesid endasse otsekui päikese verd. Aga pilvist sirutasid üksikud ribad justkui kellegi võimsad käed, kutsudes võitlusse kogu maailma. Loodus kohkus. Pääsukesed lendlesid sinna ja tänna, hakid tõttasid koju, kisades kõrvulõikavalt. Kurjakuulutav vaikus ümbritses jõge ja selle ümbrust. Kaks metsparti vuhisesid üle jõe. Ja need kajakad, kes kisades lendlesid sinna-tänna, vist küll olid kaotanud oma lennusihi. Kuidas enne liikumatud puud äkki liikusid, läksid mustaks! Eemal, üle jõe, väljal ja maanteel tõusid liivapilved. Siis lõhestas põuailma suur säde.
Pärast... nagu kahvatu naeratu libises üle taeva. Pilvesalgad kadusid pikkamisi, taevas otsekui pühiti puhtaks. Heinamaalt tõusis udu nagu hõre suits. Soogi suitses. Kahvatusse taevapalgesse tekkisid punased viirud. (Luts 1927: 28)

Päikese naeratus läbi mustendava pilve.

Sammus puiesteel, siis istus pingile; ning huvitas teda linlaste viimnegi eluavaldus ja hämmastas see ükskõiksus, millega toimisid linlased ise. Nad justkui ei märganudki, et liikusid ja askeldasid kohal, kus oli nii võrratult palju vaatamisväärivat. (Luts 1927: 30)

Inimestejälgimine - nonverbalism.

Meister tähendas kägisevale toolile, ise istus alasile, pani jalad ristamisi, sügas põlve. Siis luges uuesti Altla peremehe kirju, kortsutas tihedaid kulme - nähtavasti talle ei meeldinud kirjutise sisu. (Luts 1927: 32)

Kurmukortsutuse tõlgendus.

Tuli tagasi Ruudi. Sealsamas saabus higine peremees kraamiga ning kõigiti paistis, et nad väljas olid kokku puutunud; sõnavahetus kestis edasi. Kohkunud Valter selle kõne sisust aru ei saanud, aga niipalju taipas, et vahekord meistri ja tema õpilase vahel polnud hea. Viimaks vaibus see sõnelm ning siis ütles õpilane ühe sõna, mida Valter veel kunagi polnud kuulnud:
"Teie, meister, olete liiga närvlik - teie ei lase inimesel rahulikult liikuda. Teised sellid rahulikult võivad töölt puududa päevade kaupa, mina aga ei tohi minna isegi üle uulitsa, tooma paberosse. See on liig. Niisugune võim ja käsk kunagi vast ehk võis olla, aga praegu..." (Luts 1927: 37)

Närvilisus paigutub mu praeguses skeemis enesevalitsemise alla.

Suutäis õlut kuidagi loi vastuvõetav, aga need teised - ei, neid milgi tingimusel ei suutnud kannatada; värin tekkis ihus, kui nägi, missuguse aplusega ajasid neid asju kõik teised lauasistujad. Milline põhjusetu, ülemeelik naer, millised kahtlased sõnad ja saladuslikud kõnekäänud! (Luts 1927: 46)

Purjus käitumise jaoks ei ole veel eraldi kategooriat, aga võib vist paigutada seltskondlikkuse alla.

Sammi sügas end kärsitumalt ja heitis Valterile noomivaid pilke: mida ootas poiss, kui joostes ei tõtanud karjamaale? Valter väga selgesti mõistis oma endist seltsilist, aga viimane ei mõistnud teda. (Luts 1927: 66)

Pilk ja selle kaudu mõistmine.

Tommi nägu tõmbus virilaks, kadus rõõmsa poisi naer, ei enam huvitanud teda vidrased. (Luts 1927: 85)

Nägu, üldiselt. Või nutuklomp.

Meister Piir istus voodisse, noogutas peaga, otsekui mingi muusika taktis, lõdises. Ta alad olid ristamisi nagu hommikumaalasel, meelekohtadelt nirisesid higiojad. (Luts 1927: 88)

Poosikirjeldus.

Meister Piir enam sugugi ei püsinud paigal. Ta oli kaotanud oma paremad masinad ja tööriistad ning veel oli oodata üks protsess; olukord kaldus kallakule teele. Sügavaid vermeid kandis vana sumptimees oma ihus ja hinges. Jõi ühtelugu, ja kui ei joonud, siis magas. Temale enam ei mõjunud tuli ega vesi, mõjus vaid tulivesi. (Luts 1927: 97)

Äge sõnastus. Luuleline.

Nemad, head sõbrad ja truud naabrid, las' käivad ringi, mõnulevad kõrtside kabinettides, mina aga maksku nende võlgasid. Aga kui vana Piir kord tõuseb püsti ja ajab rinna ette nagu mõni ametimees ja ütleb: "Ma ei taha niisugust elu! Mis siis saab? - Jääd üksi siia maailmasse, ja pane tähele: ära neelab sind see maailm ühes saba ja sarvedega. (Luts 1927: 98)

Ametnikkuse tunnusmärk.

Seepeale polnud Valteril midagi ütelda. Vaikides ja pisut häbelikult vaatles külalist, oli lasknud ära lõigata oma lopsaka juuksepalmiku ja otsekui vastutasuks ostnud moodsa kübara; mingi magus-lääge lõhn heljus tema rõivaist. Rohkem aga võõrastas õpilast see salapärane naeratus, mis kogu aeg püsis Anni näol. Veelgi võõrastavam oli see üleolev pilk, mille aeg-ajalt laskis libiseda üle Valteri kohmaka kogu. (Luts 1927: 102)

Üleolek, mis seostub suurushullustuse ja ülbusega.

"Kodu? Koppel?" tuksatasid Anni suunurgad. (Luts 1927: 105)

Nägu üldiselt. Suunurgad võivad ka pingulduda trammi.

Mina olen juba mitu kuud linnas, aga ma vist veel kordagi pole naernud. Ei saa. Justkui kivi alati südamel. Kui ma alles olin päris pisike ja vahel kuulsin, kuis vanemad inimesed kaebasid, et neil on kivi südamel, siis istusin õe, kummelite keskele ja murdsin pead: kuidas küll võis kivi pääseda inimese südame juurde? Südame ümber ometi oli kõik 'kinni'? Aga nüüd ma tean seda, ilma et oleks vaja istuda kummelites. Noh, vaata, sa jällegi naerad, aga mina ei saa. (Luts 1927: 107)

Naeratus, aga keha- või enesetaju.

"Aga sa ära mõtle."
"Jah, kui saaks nii! Kui ma veel oln in Altlal, siis ma ei mõelnud sugugi, või kui mõtlesingi, siis igatahes mitte neist asjadest, millest praegu. Seal oli mul ainult vaja pugeda heintesse, juba magasin nagu kott, aga siin laman asemel mõnikord hommikuni, kuid silmad laiali nagi jõllil - ei tule uni. Mõtlen. Ja kui ei mõtle, siis kardan vargaid." (Luts 1927: 108)

Pilk.

"Nojah, ma näen juba," krimpsutas Anni huuli. "Sinuga kõnele või ära kõnele - see on ükskõik." (Luts 1927: 110)

Nägu. Väga huvitav, et huuli saab ka krimpsutada. Mujal räägitakse nina krimpsutamisest, aga ilmselgelt saab krimpsutada ka muid näoosasid.

"Tead, poiss," hakkasid Ruudi silmis helkima tuttavad tulekesed, "kõiki teisi sa võid petta ja vedada ninapidi, aga mitte mind. Ma tean, et ütlesid midagi, mis käis minu kohta. Mina loen sinu näost sama hästi kui ajalehest. Mispärast sattusid ärevusse, kui silmasid mind? Miks vaikisid korraga, kukkusid verest, läksid valgeks nagu kriit? Ja mistarvis sa üldse ronisid uulitsale, kui sind keegi ei kutsunud? Tunnista silmapilk, mis sa ütlesid Annile, ja jumal olgu sulle armuline, kui püüad valetada!" (Luts 1927: 116)

Kompleks. Mitu klassi.

"Jah, mul on raske," ohkas meister, "ja see on päris loomulik. Võib-olla, nagu oleks mõni teine säärane obaduse all, nagu anti minule, hoopis lössi langenud; võib-olla oleks end kohe tõmmanud siinsamas konksu külge. Kes teab? Aga ma ei saa aru, mispärast mina, Ants Piir, kuidagi ei suuda toibuda sellest hoobist? Ma vist polegi enam see endine Piir, kes kunagi ei kannatanud virelemist ja hädaldamist, kes oli sitke nagu mees nagu puju? Jah, just nagu puju. Aga nüüd nad nähtavasti on mu ümber vahetanud kellegi teise vastu, kes on hopis [sic] pehmemast sordist. (Luts 1927: 120-121)

Puju on (common wormwood) on üks mu lemmik-umbrohi. Hea teada, et sellega käib kaasas mingi ütlus.

[...] kuid tehki ruttu, sest kas ta ei näe, et teda, meister Piiri, kutsub maa; ta vaevalt seisab jalul. (Luts 1927: 125)

Kõigi nende taeva-metafooride tasakaalustamiseks ka midagi maa-sümboolikast. Maapõrm kutsub, st inimene hakkab surema.

Anni sunnitud naeratuses oli palju kibedust ja valu: tema hingest peegeldusid inimlikud kannatused nagu peegelduvad pilved selges, vaikses vees. (Luts 1927: 136)

Pilvemetafoori epitoom.

Paar aeglast lumehelvet langesid Anni murelikule näole. Võttis taskuräti, pühkis suunurki ning tekkis ta silmi rõõmsam helk. Kuskil kaugel tuututas auto ja üsna lähedal prahvatas kinni üks välis-uks. Kogu ümbrus kõmises sellest. Linna röhk valgus kõikjal. (Luts 1927: 137)

Nägu, pilk ja strepitatsioon.

Ei võinud Valter kannatada neid segaseid juppe, läks lävele, kus oli seisnud nii tihti. Üks laps vahtis üht vanameest ning küsis see vanamees: "Mis sa minust vahid? Kas ma olen hirmus?" - "Oled küll, aga ega ma sind ei karda," - "Aga ma söön su ära!" - "Ema, ema!" karjus laps, komistas, tõusis ning kadus põikuulitsasse. Keegi korstnapühkija kükitas korstnas ja sõimles kassiga. (Luts 1927: 138)

Mu isa teab "prantsusekeelset" väljendit masöösuää.

Taniel heitleb

Metsanurk, Mait 1932. Taniel heitleb: jutustis. Tartu: Postimees.

Juhtus ta aga mõnikord üksi toas olema või suve ajal metsas, siis laulis ta kandli saatel üht laulu, mida emalt juba sülelapsena kõige sagedamini kuulnud ja mis talle sügavasti meelde sööbinud:

Ma olen rõõmus laulumees,
Kes saunades ja lossides...

Viis kõlas kaeblikult, ja ema polnud seda kunagi rõõmsatl laulnud, Tanielil surus see pisarad silmi ja pigistas kurku, aga hoolimata sellest pidas ta nimelt ennast selleks rõõmsaks lauljaks, kelle hääl on helisemas hommikul päikese tõusul ja kes läheb õhtul lauldes magama. Tõelisuses ei olnud see kaugeltki nõnda: suvel tuli hommikuti tõusta raske unega võideldes ja minna karjagi öist roidumust võites; õhtul oli väsimus liiga suur, et rõõmsalt kannelt lüüa või laulda. (Metsanurk 1932: 7)

Kirjeldus sellest kuidas ikk tuleb peale ja seejärel tööinimese väsimus.

Taniel oli keskmist kasvu, nurgeliste õlgadega pisut mühakas, nii et kõvasti nööbitud vormikuubki teda saledaks ei suutnud teda. Parem õlg kippus käimise juures ettepoole hoiduma ja parema puusaga ta andis iga sammu juures nagu hoogu. Siiski, kui ta õhtul peauulitsal pikkamisi väärikalt kõndis, ei olnud seda puuet peaaegu märgata. Juuksed olid tal tõmmukas-pruunid ja ta suges nad lamedavõitu laialt otsalt siledasti üle pea. Silmad olid pruunid, väikesed ja vaatasid tihedate pruunide kulmude alt alati muretult. Tema pilk oli nobe ja tabas kärmesti kõike, kuigi ei tunginud millestki läbi. Pikavõitu lihav nina oli esiti nõoga, siis väikese kühmaga, suu teravate otstega, liialtki lai, lõug tömbilt ümmarik. Mis aga puudu jäi vormide kokkukõlas ja täiuses, seda aitas katta muretu, lahke, enamasti alati rõõmus, inimessõbralik ilme. (Metsanurk 1932: 9)

Kompleks. Pilk ja ilme.

Nüüd, kus tal oli tütar, keda hüüti esialgu Taasiks, teadis ta oma kohused kasvavat ja jäi sellekohaselt tõsisemaks. Aga ühtlasi tundis ta nüüd enese väärtust kasvavat, astus mehisemalt ja kõneles madalama häälega, pikaldasemalt. Ta rakendas enese kõvemini tööle: täiendas end keeltes, oli mitmes seltsis tegev, aitas uusi asutada ja käis segakooris hoolsasti tenorit laulmas. (Metsanurk 1932: 12)

Ametnikkus.

Venelaste seas ei leidnud Taniel sõpru, kuigi nendega vahest õhtuti kaarte mängis. Nad olid talle liialt kärarikkad, liiga lõbusad, ei mõelnud palju minevikust ega hoolinud tulevikust, ehk kui kavatsesid midagi, siis liialt julgesti, ülemeelikult. (Metsanurk 1932: 13-14)

Tundub päris täpne. Mind ennast häirib vahest see kui kiiresti ja kergesti nad füüsilist kontakti loovad. Neil tunduvad olevat teistsugused arusaamad kehapiiridest - st mind häirib see, et venelased on vahest tarbetult vägivaldsed, müksavad ja lükkavad sind nagu neil puuduks igasugune austus teise keha ja isiku vastu. Siin on minu seisukoht kahtlemata biased, sest pimedal tänaval mu jopest kinni hakkav, suitsu nõudev ja rusikaga ähvardav mees ei ole ilmselt representatiivne kogu rahvusest (see oli minu viimatine interaktsioon venelasega).

Eliis kiindus võõrasse kirikusse ja käis seal sagedasti, Taasi käekõrval. Taniel ise oli usu ja Jumala vastu ükskõikne, seisis mõnikord kirikus, kuulas laulusõnu, enamasti kõik korralikult riides ja terved - miks nad nii haledasti uluvad: "Господи помилуй, Господи помилуй!" Ja peksavad seejuures otsmikku vastu tolmust põrandakivi. Mis hirmus süü küll nende südant võib koormata! (Metsanurk 1932: 14)

Eestlase ateism.

Elli teadmata läkitas ta kirja kodulinna tuttavale koloniaalkaupmehele, kellega kõrvuti segakooris tenorit laulis, sest hoolimata oma tüsedast kogust oli Tanielil peen, hele hääl, mis hea pingutuse juures ulatus üsna kõrgele (seejuures tõmbas tal otsa kipra ja pilutas silmi, nagu kannataks kanget valu). Oli mõnikord lauluproovi järele pudel õlutki joonud üheskoos selle ärimehega. (Metsanurk 1932: 17)

Kõrge tooni ilme.

Ta algas oma uut elu kui sunnitööline, kui galeeriori, ei tõstnud enam silmigi hommikul tööle minnes ega tervitanud muretult tuttavaid. Ei tahtnud näha neid ega kuulda nende kõnelusi ärilisist tehinguist. Ellile sõnagi lausumata, hakkas ta õhtust tööd otsima, et palgale lisa teenida. Ta oli valmis päevad ja ööd kontoripuldi taga istuma, et aga sunnitööaastaid vähendada. (Metsanurk 1932: 25)

Pilk. Üles-alla vaatamine.

Naaberlauda istusid varsti mõned pangamehed. Et nemadki laulu läbi olid unustanud mõndagi oma seisusest, tunti vendlust lauljate vastu ja löödi nendega lauad kokku. Istuti kaua ja mindi ikka südamlikumaks, unustati kõik vaheseinad ja langeti üksteisele kaela. Tanielgi tundis vendlust, aga ei unustanud oma muresid. Ta jutustas oma võlaloo puhtsüdamlikult pangameestele, ja üks, mõjukaim neist, lõi rusikaga nõnda kõvasti vastu lauda, et pudelid, mis mõndagi näinud ja kuulnud, kohkunult üles kargasid ja mõned neist minestunult pikali langesid. Rusikapõrutusega kinnitati, et niisugune väike ja lausa ärateenimatult tekkinud võlg tuleb pangaraamatuis maha kustutada, täiesti ja jäädavalt, kui "lootusetu", sest niisugune rubriik, kurat võtuku, on ometi panga raamatuis! (Metsanurk 1932: 26-27)

Käed. Pudelite antropomorfitseerimine.

Taniel liikus sõbralikuma näoilmega kui muidu, kuulas, kõneles, päris, käis sagedamini lokaales, kus istus õhtuti pangamehi, tegi vaheltsobitajaile ja eesträäkijaile liike ning poole-aastase vaeva järele saigi ta koha ühispanka raamatupidaja abiks. (Metsanurk 1932: 27-28)

Sõbralik ilme. Ilmselt sarnane lahkle ilmele.

Võttis niisuguseile koosolekuile Anastaasiagi kaasa ja pühkis salaja pisara, kui kõneleja eriti kõrged sõnad mõistis valida ja neid sügava tundmusega väljendada. Niisuguseil korril oleks Taniel üles tahtnud tõista ja kõigile hüüda: "Vennad, ohverdagem kõik, mis meil on armsa Eesti isamaa heaks!" (Metsanurk 1932: 29)

Huvitav kontrast: kõrged sõnad ja sügavad tunded. Palju parem kui madalad sõnad ja madalad tunded (sügav vesi vs madal vesi).

Ta [arveosakonna ülem] oli Tanieli, abilise, vastu viisakas, ei vaadanud talle kordagi silmi. (Metsanurk 1932: 33)

Kas see on viisakus?

Aga suurem kui pahameel ülemuse vast oli pettumus kaasteenijaist, otse tülgastus nende vastu. Seal on nüüd see pealinna peen rahvas, kes enesest nii palju peab ja oma mülkalist siseilma nii toredasti drapeerib! Teda peavad nad jämedatoimseks talupojaks, künnimeheks või kännukangutajaks. Põõraku nad oma sisemus korraks pahempidi avalikkuse ees, ja vaadaku siis igaüks, missuguse haisva lombi põhi seal avastub! (Metsanurk 1932: 40)

Omailm (Umwelt), siseilm (Innenwelt) ja mis? (Lebenswelt). Ühisilm?

Taniel teatas oma otsusest naisele ja see nõustus, rõõmuhelk kahvatul näol. (Metsanurk 1932: 45)

Valgusemetafoor. St Pale -> Päike.

Ema seletuse järele oli see noorsand Taasi peale silma visanud, temaga kõndimas käinud, talle šokolaadi ostnud, ühe sõnaga: tütar olevat salajas kihlatud. (Metsanurk 1932: 46)

Meenub, et oma esimese tüdruksõbraga kõige esimesel kohtamisel ostsin ka šokolaadi.

Taniel pööras näo oma paberite poole ega lausunud enam sõnagi. Värisev käis otsis sulepead, silmade ees lõi roheline laud peaaegu punaseks. (Metsanurk 1932: 48)

Vakatus. Taniel kuuleb, et pank kus on kõik tema säästud on "korstnasse lennanud".

Koduteel hiilis ta Aktsiapanga ukse eest mööda, hellitas nõrka lootust, et kuuldud vahest vale on. Aga ei olnud vale: panga ees oli väike salk inimesi, norus nägudega, panga uksel lehekene mõne reaga: hoiusummade maksmine esialgselt seisma pandud. (Metsanurk 1932: 49)

Ilme.

Nüüd aga, ühel päeval, kutsus osakonna juhataja Tanieli enese juurde, ei vaadanud talle otsa, vahtis otse enese ette üle laua, üle hallist marmorist kirjutusnõude, ja küsis otsekohe, sissejuhatuseta:
"Kas te ei soovi provintsi minna? Palk on vähem, märksa vähem, aga elu on odavam." (Metsanurk 1932: 51)

Pilk. Tõeliselt on nii, et Taniel ei tahtnud "jonnaka kindlusega" provintsi tagasi minna ja kui ta hiljem lahti lastakse jääb ta ilma oma ametnikustaatusest ja vireleb vaesuses kogu ülejäänud 140 lehekülge. Kui ta oleks sel hetkel teinud teistsuguse otsuse võinuks see raamat olla mitte nii masendav, võib-olla isegi rõõmus.

Varsti hakkasid ametivennad-õed omavahel kuuldusest kõnelema, et nende osakond hoopis likvideeritavat. Senine lõbus meeleolu kadus noorimailgi. Sosistati või oldi hoopis vait, aga näoilme kõneles igaühel nõnda palju ja nõnda halba, et see Tanieligi masendas. (Metsanurk 1932: 52)

Näoilmeid saab lugeda, aga need võivad ka ise kõneleda. Kahtlased metafoorid.

Taniel asus hilisõhtul nii salapärase tõsidusega oma töö kallale, et naine ja lapsed kikivarbail käisid ja sosistades magama läksid. Ta töötas mõnikord üle kesköö, läks siis veel välja ja tegi tiiru tühjel puiesteil ümber linna, aina mõöldes oma suurest ülesandest. See tiivustas teda, tema samm oli hoogsam ja selg sirgem, pilk pöördud üle müüride ja majade, kaugusse, kõrgusse. (Metsanurk 1932: 54)

Kompleks: Tiivustatus e motiveeritus. Pilk mitte enam maas enda ees vaid hoopis kõrgel ja kaugel.

Ülemus oli nii üllatatud, peaaegu kohkunud, et seekord Tanieli otsa vaatas, teda lühidalt pealaest jalatallani silmitses ja siis arglikult kausta vastu võttes lausus:
"Hea küll!" (Metsanurk 1932: 57)

Pilguga mõõtmine.

Taasi vaatas sagedasti ema poole, et tema näolt lugeda, mis see pidulik sööming ja isa kõne peaks tähendama, kas seda tõsiselt või naljakalt võtta? Ema aga vahtis süüdlase arusaamatusega rüppe ja näis kõne lõppu ootavat. (Metsanurk 1932: 59)

Metakommunikatsioon. Millegi pärast mainitakse seda tihemini siis kui selles ilmneb tõrkeid. Kui see toimib siis on see iseenesestmõistetav.

Naise nägu kivistus pikkamisi hirmu elamuseks. (Metsanurk 1932: 73)

Freeze hirmu-reaktsioon.

Ta käis kaaslauljate pool, kellel arvas olevat mõju ja tutvusi. Aga kõik nad peitsid oma ükskõiksust lahke naeratuse taha ja arvasid, et ennem võib kõrves leida tilga vett kui nüüdisajal tsiviliseeritud maailmas tööd ja teenistust. (Metsanurk 1932: 74-75)

Viisakus ja enesevalitsemine.

Vaikseks jäi nüüd elu, nagu oleks surija majas. Söögilauas istus Taasi kibestunult, nagu ülekohtu kannataja, Drusilla ei lobisenud kooliasjust, Salme asetas küll nuku enese kõrvale, aga ei kõnelnud temaga sõnagi. Ema ohkas varjatult ja aina hädaldas silme ja näoilmega. Taniel ise vahtis kui süüdlane omaette lauale või taldrlikule, sõi ruttu ja pages oma tuppa. (Metsanurk 1932: 77)

Kompleks. Vakatus.

Aga mis ta sõnadeta jättis tegemata, seda tegi selgemini silmade haleda ja paluva pilguga. Taasi hoidus isast-emast kõrvale, ei vaadanud lauas istudes kellegi otsa, ei kõnelnud sõnagi, näitas, et tal pole isu, ja tõusis söömast enne teisi. Nooremad tütred vestlesid sosistades oma asjust ja silmitsesid vargsi isa, kes sõi rutusti, nagu ootaks teda kibe töö. (Metsanurk 1932: 87)

Asendusfunktsioon. Sõdane ülearusus (rohkem kui on vaja, et saada aru).

"Sellega on just nagu noore preiliga. Ütleme, teil on tütar. Käib ta mõne käest läbi - väliselt sama, mis enne, võib-olla veel peenemgi. Seesmiselt - no ja, kes neid seesmiselt näeb! - aga näe, ei taheta enam täie hinna eest võtta! Katsu, kui saad mõnele aguli hantvärgile sokutada! Vaat', niisama on lugu klaverigagi."
See jutt oli Tanielile võigas, ta tõusis ja tuli välja. (Metsanurk 1932: 95)

Vältimine.

Ta mõistis isegi, et on liialt sapistunud, võttis jälle endise olemise, hoidis tegumoe sõbraliku, kuigi ei mõistnud leida selleks põhjendust. (Metsanurk 1932: 95)

Tegemine.

Ta ei püsinud kodu, ei kannatanud naise haledaid, tütarde murelikult ootavaid pilke. (Metsanurk 1932: 97)

Pilkude vältimine.

Proua kuivatas higi, kuigi puhus vinge tuul, ja heitis kõrgi pilgu kõrvalistuja poole. (Metsanurk 1932: 97)

Ülbus.

Näol vaenlik ja julm ilme, silmis muretu pilk. Tasakesi eperetiviisi ümisedes vaatas ta vilkasti ümber ja heitis naabrile riivava pilgu. (Metsanurk 1932: 98)

Nägu mis on päriselust tuttav. Samasuguse "varga" rolli mängib innukalt üks kiilaspäine vene rahvusest noormees kes jõlgub ülikooli õppehoonete ees ja mangub iga loengu lõpul ukse juures väljujatelt suitsu.

Kiri jäi tal siiski kirjutamata. Tekkis kahtlus, kas loetakse ette nimetu läkitus. Hakatakse pärima: miks ei näita see rahvamees oma sõjakat nägu ja näoilmet? Kas ta pole mitte päris provokaatorite pesast? Kas ta ei taha esile kutsuda verist kokkupõrget, et oleks põhjust töötuid valjemini kohelda? (Metsanurk 1932: 113)

Individuaalsus. Isiku, näo ja näoilme tervik. Ennast tuleb "näole näidata".

Kui tuleks surm, hiilis salajane mõte kui nägematu tont tühjast nurgast, kus oli seni seisnud ettepoole painutatud kõverate jalgadega plüüštool; hiilis Tanieli selja taha ja sosistas seal sõnu: kui hea oleks kaduda üldse siit hädaorust ja pühkida kõik mured kui halb unenägu! Kõik oleks korraga selge kui õhtutaevas, kust tuul puhunud viimsedki pilveriismed! Õige küll, ta ei näe siis enam seda selget taevast! Aga küllalt selel eelmaitsestki. (Metsanurk 1932: 116)

Taniel on pilves.

Järsku vallutas ta end, võitis rammetuse ja käändus suure puumaja uksest sisse. Ta kõlistas järsult kolm korda, nagu oleks tulikahjust teatada. Ise aga kuulatas oma ägedat hingeldust, et mitte muust mõelda. (Metsanurk 1932: 123)

Strepitatiivne autokommunikatsioon.

Üht asja on need eluraskused talle siiski õpetanud. Nüüd teab ta, teab vähemalt, mis on õige armastus naise vastu, kuigi ta seda sõnades ega tegudes veel väljendada ei mõista. (Metsanurk 1932: 128)

"Küll on raske eestlasel armastada, oma armsama jaoks ei leiaks ta kuidagi sobiwat sõna!" (Pert 1928: 42)

Taasi muutus üle öö preiliks, nägusaks, peaaegu võlusaks, toredaks, iseteadlikuks; oli vilu, terav, üleolev. Ta piiras vähehaaval oma maailma teiste omast ja kohtles seda teiste oma ülalt alla vaadates, pilklikult naeratades, sõna lausumata. (Metsanurk 1932: 130)

Ülbus. "Vilu" läheb valguse-varju metafoori teemasse.

"Sa võiksid tõesti lahkema näoga majas liikuda! Oled ju ometi ka meie laps ja teistele õde..." (Metsanurk 1932: 131)

Nõudmised näoilmetele.

Ta vaatles oma toas madalat akent, millel üks kuuest väikesest ruudust oli asendatud papitükiga, tõmbas esiti ühe ja siis teise suunurga sügavale, aga kohkus ise sellest grimassist ja võttis kärmesti ridiküllist peegli, et vaadata, kas mitte karmiin pole huulte nurgist kannatanud. (Metsanurk 1932: 133)

Näoilme-autokommunikatsioon.

Suvest saadik oli Taniel mitmel korral tööbörsist mööda käinud ja vargsi alatasa kasvavat viletsate karja vahtinud. Oli püüdnud nende nägudelt lugeda: on nad ise süüdi oma hädas, või on kaaskodanikud, riik, ühiskond nende vastu ülekohtune? Ta ei jõudnud mingile otsusele. Muidugi on nende hulgas logardeid ja koodikuid, aga kus ei ole neid! Ja mõnes lehes kirjutatakse, et need ebavoorused pole ka muud kui halva ühiskonnakorra vili. (Metsanurk 1932: 138)

Nii juhtub kui sa üritad "nägudelt lugeda" midagi mis sinna "kirjutatud" pole.

Ametniku ette jõudes käänas ta krae maha, silus habet ja juukseid, püüdis enesest päti järjed kustutada, võttis näole väärika kodaniku ilme ja vastas küsimustele, nagu oleks see ametnik ise tema tulevane peremees. (Metsanurk 1932: 140-141)

Jumal teab miks ta üldse tundis vajadust oma väljanägemist manipuleerida. Raamatu pealkiri võiks vabalt olla Taniel heitleb oma idiosünkraatse arusaamaga sotsiaalsest reaalsusest.

Töötu kaart taskus, otsustas Taniel nüüd kaaskannatakate koosolekule minne, küll vaid ainult kuulama-vaatama, mis seal tehakse. Ta riietus nii kehvalt kui suutis ja poetas enese teiste vahel saali ning istus varjulisse nurka. Enamik oli siin üšna räbaldunud ja istus seljatoeta pingel küürus ja kägarasse vajunud. Need inimesed siin ei suutnud oma saatust enam sirgelt kanda. Nad polnud selleks kasvanud ega kasvatatud. Aga tigedus oli neil kõigil näol, kellel alandlikult peidetud, kellel kõrgilt peidetud, kellel kõrgilt trotsiv ja väljakutsuv. (Metsanurk 1932: 143)

Saatuse kandmine sirgelt puudutab poosi. Tigedus samas näoilmet ja selle peitmine omakorda enesevalitsemist. Kompleks.

Vaadanud taha, lipsas ta oma vanuse kohta liigagi kõrmesti uksest sisse ja kuulis nüüd, kui seisatama jäänud, et süda kõvasti peksab. Lapsepõlves oli ta kustki kuulnud või lugenud, et halvale teele astudes peksab süda, aga õige hing on rahulik ega värise tema veri. (Metsanurk 1932: 147)

Ta otsis üles maja kust juhiti "võitlust õõnistustöö vastu" (a la KAPO). "Kuskilt kuulnud või lugenud" ongi Kurekrõnksu sisu. Iseasi kas ma päris rahvapärimuse st vanasõnade ja ütluste juurde jõuan.

Ta seletas oma ärkamist ja ilmlikule elule seljapööramist, õndsuse ilme näol, nii et Tanielil kahtlust ei jäänud: siin pole tegemist petisega. (Metsanurk 1932: 153)

Uskliku näoilme on õnnis. Huvitav semantika: õnn ja õndsus.

Aga nähes iga päev ja iga tund baptisti silmis lapselikku rõõmuhelki, mis oli sama vähe kunstlik kui kevadsuve päikesepaiste ja soojus, lõi Tanielgi kahtlema, kas vahest siiski seal pole see viimne tõde ja tee, kas seal pole see pääs kõigist maisist muredest. (Metsanurk 1932: 153-154)

Kunstlikkus puudutab tegemist. "Kevadsuve päikesepaiste ja soojus" aga lisandub päikese-metafooride nimekirja. Valguse kõrval on siin ka sooja-külma opositsioon.

"Kas suveks peaks see kõik möödas olema?" küsib Drusilla alumist huult närides ja sulepea otsaga lõuga kratsides. (Metsanurk 1932: 158)

Adapterid. Alumise huule närimine on siin murelikkuse väljendus. Tänapäeval seostatakse seda tihti seksuaalse erutusega. Ooh baby you make me so worried.

Taasi värvis oma huuli liialt tugevasti ja kulmud olid ahtad kui kaks terava sule joont. Oma pikki patse kandis ta pea iga päev ise moodi, pea kuklal ristamisi, pea kahekorra ripakil, pea kõrvadel kotletena, pea ümber lauba mässitud. Ta võis tundide kaupa peegli ees end ehtida ja seada. Peab iseennast leidma, ütles ta noil korril seletuseks Drusillale. (Metsanurk 1932: 160)

Kulme kitkuti ka tollal. Juuste sättimine ja "enese leidmine" läheb väljanägemise ja individuaalsuse kanti.

Ja Taasi näost võis selgesti lugeda, et ta peab seda silmakirjaliseks jandiks. (Metsanurk 1932: 169)

Nägude lugemise selgus on omaette küsimus. Ebaselget ei saa ju lugeda, ega ju?

Ta aeglustas sammu ja hiilis pikkamisi tütrele järele. Uulitsa nurgal peatus paar, vesteldi, vaadati naeratades teineteisele silmi, siis võttis noorhärra kaabu peast, suudles Tasai kätt ja lahkus.
Mis mul selle vastu võib olla! mõtles Taniel. Andku jumal igaühele säärane austaja. Muidugi, kosijat niisugusest vaevalt saab!
Taasi hakkas ruttu minema, käändus siia ja sinna, Taniel silmnäolt kannul. Teda huvitas, juhu läheb tütar siis nüüd. (Metsanurk 1932: 172)

Eelviimane kategooria.

Pärastlõunati heitis Taniel voodile, nägu seina poole, et ta arvataks magavat. Nii oli kergem: keegi ei näinud, et ta mõtles, aina mõtles. Ta kartis, et teised võivad näha tema läbisegi ledlevaid, jooksvaid, sagivaid mõtteid ja kujutlusi. Ta kartis, etteised näevad, kuidas tema aju ratastik kiiresti, aga korratult käib kui rikkiläinud mehhanism, mis ei peatu enne kui kulutanud võllid läbi, purustanud hambad. Ta kartis, et teised näevad neid tuhandeid mure-kuradikesi läbisegi sõelumas, keda produtseerib tema rahutu jooksev aju. (Metsanurk 1932: 188)

Kompleks. Selliseid pool-hüpnagoogilisi seiku seostan autokommunikatsiooniga, aga siin on rohkem küsimus lugemises (teistele oma näoilmete paljastamises) ja pilgus, mis on märgiks mõttetegevusest.

Pikkamisi tuimenes kaotuste valu, pikkamisi hakkas Taniel harjuma uue eluga, nagu harjub inimene jala või käo katusega, harjub igasuguse santusega. Ega ta ei olnud ise alati selle tuimenemise ja harjumisega rahul. Tegi enesele etteheiteid, süüdistades end, et endiselt ei püüa, ei rühi ega kavatse, talitab aina koduseid talitamisi, käib tööbörsil, hoolekande-asutisis, ja kui leidub tööd, teeb seda kui moonakas, teeb korralikult, kuid agaruse ja innuta, nagu teisedki tema ümber. Miks peakski ta end selle juures erakordselt pingutama?! Varsti on tüü otsas, tuleb nädalapäevad logelda, sagedasti mitu nädalat. (Metsanurk 1932: 192)

Ilmselgelt numbness.

"Õppisin luuletist ja seal olid niisukesed kurvad sõnad..."
"Mis sõnad seal olid?"
Drusilla kuuldi nüüd lugevat, kas raamatust või peast, sõnad sagedasti nuutsumisest katki kistud:

"Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole.
Kui kõuepuu tõuseb ülesse -
ta lendab mesipuu poole."

Siin ei saanud Drusilla enam edasi lugeda, nuttis ägedasti vähe aega ja lausus siis:
"Mis see kõuepilv muud on kui kõik need hädad!" Aga see ei olnud veel midagi, kuula edasi:

"Ja langevad teele tuhanded..."

Enam edasi ta lugeda ei saanud. Nüüd nutsid mõlemad lapsed.
Viimaks kuuldi Drusilla toibuvat ja ta algas jälle:

"Nii hing, oh hing sel raskel aal"

"Kõik nagu see praegu on," ütles ta, kui hinge tagasi saanud. (Metsanurk 1932: 194)

Pilve kujund on nii võimas, et selle mere mentioning meelitab pisarad välja.