The Unpredictable Workings of Culture

Ivanov, Vyacheslav V. 2013. Preface to the Russian Edition. In: Pilchikov, Igor and Silvi Salupere (eds.), The Unpredictable Workings of Culture. Translated by Brian James Baer. Tallinn: TLU Press, 7-16.

Lotman found his own solution in the contemporary semiotics, in the development of which he played a direct role. He conceived the history of semiotics as the blending of Saussurean linguistics and the study of literature as practiced by the Petersburg formalists, who were closest to Lotman in terms of scholarly orientation. (Many of us at the time were less interested in the logical approach, which stemmed from the work of Peirce.) In the contemporary version of semiotics which he helped to create, Lotman found a similar connection between the linguistic approach of the young Moscow semioticians, which he admired, and the line of researc that continued in a formalist orientation, to which he attributed the very foundations of his own scholarly work. But Lotman saw the linguistic terms, such as the designation of cultural phenomena as languages and of their mutual relationship as diglossia, or bilingualism, as perhaps more important for the emerging discipline than his colleagues, who treated linguistic terms with the caution of specialists, were willing to admit. (Ivanov 2013: 12)

An apt statement on Lotman's semiotics. It is possible to find both Saussure and the Formalists in almost everything he has written (on semiotics).

Lotman, Juri M. 2013. The Unpredictable Workings of Culture. Translated by Brian James Baer. Edited by Igor Pilchikov and Silvi Salupere. Tallinn: TLU Press.

The Sociological Model. According to this model in all its variants, the mechanics of social change are located outside the borders of art, which can only reflect those changes. For example, Grigory Gukovsky's model, which was profoundly influenced by Hegel, was built on the supposition that ideological and philosophical structures are at the basis of art. The spirit of government, reflected in Classicism, gives way to the spirit of individuality, formulated in Romanticism, which then gives way to the spirit of the folk - the basis of Realism. From this point of view, differences between Zhukovsky and Batiushkov, or between Pushkin and Ryleev, are of secondary importance and lose all significance against the backdrop of their common historical unity. Each new stage in history is, therefore, predictable, appearing as the dynamic antithesis of the one preceding it. (Lotman 2013: 46)

I have pondered on the application of this approach on the early dystopian works, so as to show that their underlying philosophical and ideological beliefs stem from political movements or occurrences current at the time, e.g. Zamjatin and the Bolshevik revolution, Huxley and eugenics, Orwell and war propaganda, Bradbury and Nazi book-burning.

Formalism was a new movement founded on the conviction that what is said is inseparable from how it is said. But insofar as this "what" was territory already conquered and well-defined, this new movement concentrated its attention on the "how." This led to the commonly-held conception that the Formalists ignored content on principle. The Formalists reiterated, to no avail, that this was untrue for, as they conceived it, content was always structured in a specific way, and so it was simply impossible to study content while ignoring a work's structure. But no one listened to them. They were not questioned; they were "exposed." Even when Boris Eichenbaum cited the words of a writer like Lev Tolstoy, whose positions were often so far from those of the Formalists, it was to no avail:

If I had wanted to say in words all that I intended to express with a novel, I would have written the exact same novel I wrote from the start. And if short sighted critics think that I wanted to describe only what I like - how Oblonsky dined and [Anna] Karenina's shoulders - they would be mistaken. In everything, almost everything I write, I am directed by the requirements of a collection of ideas, linked together, in order to express myself. And every idea that is expressed in a particular way in words loses its sense, is horribly reduced when it is taken out of the chain in which it was located. Every chain is composed not out of a thought (I think) but out of something else, and to express the basis of this chain directly in words is impossible; it is possible only indirectly - in words is impossible; it is possible only indirectly - in words that describe images, actions, situations. (Tolstoi 1955: 155)

Here we have a case not of a chance parallel but of a profound similarity in position. Tolstoy was responding to his critics - "leftist" and "right-wing" alike - for whom art was only a means for declaring a particular ideological position. From this point of view, one can find a great deal of "superfluous" material in any work of art. Tolstoy saw in an artist's work the construction of a "second reality." An artist's work is co-created with reality and so is semiotic by its very nature. (Lotman 2013: 49-50)

The first bold instance concerns the so-called "phono-semantic knot" in Jakobson's writings: poetry is made from phonological form (sounds) and semantic content (meaning). The bold passage in Tolstoy's quote concerns concourse: that in order to express something in words one must do it in a roundabout way by building a chain of words that describe people, places, situations, what people say and do. Tolstoy's quote comes from O literature: Stat'i, pis'ma, dnevniki [On Literature: Articles, Letters, Diaries].

Human dialogue is of a fundamentally different nature, although an exchange of signals is also inevitably present in verbalisation among people as part of a complex system of dialogue. The memory of animals is either inherited or constructed by selecting what is the same among individual creatures. Human memory is individual or, more precisely, it consists of a complex hierarchical structure situated somewhere between the memory of the species and the memory of the individual - something informative for "me alone." The element of individuality in verbalisation introduces into human dialogue a degree of problematised understanding; every human dialogue becomes conversation in languages that are only to some extent equivalent to one another. Describing a dialogical structure presents enormous difficulties. However, this structure forms the basis of human communication. (Lotman 2013: 54-55)

The hierarchical nature of cultural memory, e.g. the memory aspect of collective, or "supraindividual" semiotic self.

One psychological detail especially important here is that Percherin's entire life was one of rupture and disillusionments. Most essential for Pecherin was not how much he took on but rather how much he cast off. Pecherin's tragic life was always a journey "from" to a far greater extent than it was a journey "toward." The hero of the Pecherin variety values himself (not without the influence of the psychology of Romanticism) as a nexceptional individual, an outcast, situated outside all social groups. (Lotman 2013: 60)

This is also characteristic of the dystopic (especially Orwellian) protagonist, who is unsure whether he is the only one thinking the way he does or not.

Reflection on the nature of the collective, the masses, human solidarity, and their relationship to the individual enters in some form or another into all socio-philosophical theories. Such reflection is basically organised around the initial premise that the unity of the individual and the masses is possible (or impossible) and desirable (or tragic). The individual and the masses - of which the crowd and the folk are synonyms within this frame of reference - are posited as the two starting points of any social system. The space between them, it is assumed, encompasses everything that is given to the individual in the realm of social structures. (Lotman 2013: 71)

E.g. while Ruesch distinguishes intrapersonal, interpersonal, group, and society, Lotman distinguishes the two extremes - individual and social.

Diverse philosophical and artistic ideas appear over the course of centuries to have exhausted all possible variations in the concrete interpretation of this antithesis. One characteristic, however, remains constant: the plural form for the masses and the signular for the individual. This opposition of the singular to the plural can be supplemented with the opposition of the first person to the third:

I - WE
I - THEY
HE - WE

However, no real human we or they consists of geometrically, physiologically, or psychologically identical units. The collective is always a very complex synthesis of similarities and differences. It is simultaneously I and they. The loss of one of these extremes destroys the synthesis, transforming it into either a coincidental unity of unrelated and unrelatable particles or into a crowd suppressing the I of each individual. Nevertheless, in certain situations one or the other tendency will dominate. (Lotman 2013: 72)

This seems to be exactly what happens in Orwell's 1984.

The older generation of Russians may recall the ethical tension surrounding sexual issues among Russian youth during the Revolutionary period. The dominant mood in Komsomol circles was rather ascetic. Isolated attempts to justify sensual freedom as one form of the liberation of the individual failed to receive widespread support and were perceived as effects of "bourgeois influence." "Comradely" relations with women became a slogan, reducing women to yesterday's victims of oppression (oppresion incarnated in the family and marriage). Women had to be liberated and made equal to men, and that equality was perceived as liberation from women's particular nature. (Lotman 2013: 81)

The extinction of orgasm. Why Julia is a (in this sense counter-)revolutionary only from the waist down.

Before the creative act takes place, it seems unattainably complex and is ruled out as impossible. But when illuminated by the flames of creative inspiration, the discovery appears simple and natural. It seems so simple to repeat the invention that the question of why it hadn't been discovered before now appears as an inexplicable mystery. (Lotman 2013: 93)

The problematic of creative explosion.

This can be compared with the testimony of a contemporary of Nicholas I who described how during church services the tsar would constantly make remarks concerning the behaviour and bearing of the grand dukes and would correct their position and posture. Having made his absolute power into a real "immobile" idea, Nicholas betrayed a deeply hidden lack of confidence with his constant attempts to control himself from the point of view of an imaginary observer. (Lotman 2013: 121)

The absurdity of absolute self-control.

Here the following law is in effect: a part serves as a symbol for the whole. The presumption of this law in the relative independence of the symbol is possible because on its own, outside of a context, the symbol is neutral and can be filled with a variety of semantic content.
The autonomy and self-sufficiency of the symbol links it with other signs that are neutral in their signification. (Lotman 2013: 124)

Metonym → symbol's generality → introversion → synfunction.

The fine arts are also capable of being transformed into universal artistic languages. Naturally one could point here to music, which has more than once in its history been the dominant art form, the language of art's languages. The verbal arts are situated on the opposite axis. First of all, they are assigned a particular place within the national language. It is precisely in the verbal arts that the problem of translation arises. But the problem is not only one of translation. The art of one word is linked most directly to content. In order for non-artistic speech to become artistic in the same language, it must somehow be destroyed and created anew. Speech must be taken out of its natural state, combined with a specific rhythmic form, and then put back into a new, transfigured form. Similar to the way in which a ballet dances transforms movement in his or her representation, artistic speech transforms the word into an image of the word. Mikhail Saltykov-Schedrin in the spirit of rational materialism spoke of the absurdity of poetry. To speak in verse is, from his point of view, the same as trying to walk while squatting down on one's haunches every few steps. (Lotman 2013: 128)

Deformation/estrangement. Poetic speech is like "silly walk".

The process of exchanging artistic information is dual in nature. At its source there occurs what could be called a semantic explosion, that is, something that until now was unknown becomes clear and evident after an unexpected and unpredictable upheaval. This explosion is then transformed into a text that is conveyed to an audience. Therefore, culture is made up of a continuous dynamic process consisting of semantic rebirth and regeneration. The mechanism of that process is art itself. (Lotman 2013: 130)

This is not only the mechanism of art, but also of contemporary media. Every week demonstrates a different explosive topic - gay rights, anti-vaxxers, net neutrality, police brutality, the scientist's inappropriate shirts, etc. It is also typical that two different and incompatible issues go hand in hand at the same time, leading to metacomparisons.

[Take thought of the seed from which you spring:
you were not born to live as brutes,
but to follow virtue and knowledge.]
(Inferno XXVI, 118-120)

Dante and Ulysses, however, follow different paths to knowledge. For Dante, knowledge is linked to the constant ascent of the one seeking knowledge along the axis of moral values; this knowledge is given in exchange for the moral improvement of the knowledge-seeker. Knowledge raises the individual up, and the elevation of one's morals enlightens the mind. Ulysses' thirst for knowledge, on the other hand, is amoral. It has nothing to do with morality or immorality; it lies on another plane and has no relation to ethical problems. (Lotman 2013: 151)

The difference between amoral and immoral is sometimes lost on those who fault their morality over others.

The relationship of word and deed is one of the most important indices in the typology of culture. Historical self-consciousness oscillates somewhere between the complete separation of the two and their total identification. The presentation of the juridical essence of these concepts serves as a clear standard. At one end of the spectrum is the concept that a word cannot be identified with a deed and does not appear among acts punishable by law. From the premise evolves the position that asserts the freedom of speech within certain boundaries; but there, within those boundaries, the word does not have the value of an unmediated act. At the other end of the spectrum lies the conviction that the word itself is an act. As such, it appears as an object of law in line with other acts. (Lotman 2013: 154)

I think the latter to be absurd. A word is an act only by virtue of convention, and conventions come and go. Aside from passing judgment, I find the topic relevant if not tedious.

Let's look at the role of art in provoking behaviour. The path from the page of a literary text to action in a reader can be broken down into three different stages: the creation of the literary text, its perception as non-artistic information, and the stimulation of behaviour in the reader. (Lotman 2013: 158)

Very psychological (involving perception). The matter seems too simplistic here. I don't believe that an artistic text or work has to be perceived as non-artistic for it to influence behaviour. A work of art can trigger action on its own terms.

The following example is characteristic. In the first stage of their development, the totalitarian regimes arose in the 1920s and 30s granted the arts a certain degree of independence. This was due to the fact that several of the leaders of the Futurist movement were associated with the revolutionary movement in Russia or with the Fascists in Italy. But more important is the fact that the authorities were initially interested in unmediated political thought and conducted little investigation into the essence of artistic structures. Moreover, a regime that still had to solidify its power had an interest in feigning artistic freedom, demanding only political loyalty. Times like those may produce phenomena such as the rise of Soviet cinema in the 1930s. This was especially the case in the field of applied arts, where strictly political tendencies were concealed. (Lotman 2013: 162-163)

An interesting historical note. It completely stands to reason that during times of political struggle there are more important things to deal with than art, leading to considerable degree in artistic realms.

The intrusion of artistic phenomena into the historical process radically alters the very nature of that process. If history is a window onto the past, then art is a window onto the future. This metaphor, however, requires a crucial amendment: alongside panes of glass in these windows, mirrors have been installed. And if in the first instance the past is understood as a direct path to the present (the present in this perspective appears as the only possible result of the past), then the shift to the future is conceived of as an explosion. The unpredictable lies between the present and the future. (Lotman 2013: 168)

The window pane metaphor is neat. In 1984, all three are present: there are windows onto the past (tidbits of Bolshevik experiments), mirrors of the present (war-torn London, for example), and projections into the future (the predictive or even prophetic nature of the novel).

The relationship between non-artistic reality and art is constructed along two axes moving in opposite directions. The first divides up non-artistic reality into parts, subjects these parts to recombinations, translates them into the language of art and attributing additional freedom to the parts, and then imbues them with new meanings. A process of rearranging the untransposable and of recombining the uncombinable occurs. And so in poetic speech, elements of phonetics, vocabulary, and syntax, as well as various repetitions and oppositions, acquire meanings they did not have in their non-artistic use. The artist who can attribute meaning to a visual image through light or contrasting perspective, a caricaturist who can do that by increasing or decreasing the proportions of the face, or an actor, by assigning significance to a certain detail with his voice or an emphatic gesture all produce a deformation of the object, dividing it into parts and altering its proportions; in other words, they make the neutral significant. Everyday experience enters as a backdrop against which the freedom that art brings to the world by attributing meaning to it becomes perceptible. (Lotman 2013: 171-172)

This concerns the deformation of the object, while Jakobson more often speaks of the deformation of the linguistic expression.

In totalitarian regimes, newspapers lose their informational character and become a form of ritualised communication about unfortunate, unjust, anomalous events in an "upside down" world of one's enemies and about the just world of "one's own," which has been delivered from all events and unexpected happenings. The most unique positive event is seen as upholding the "positive nature" of "our" life as a whole. This is where the expression "mass heroism" comes from: "in our country everyone becomes a hero." In such instances the newspaper ceases in fact to be a newspaper and takes on the character of a sacred text. There are well-known cases in which tossing newspapers on the ground was taken as a hostile political act. (Lotman 2013: 182; footnote 42)

Not having lived during Soviet times, I know this world primarily through 1984. It could be argued that such newspapers are in fact "phatic" in the strict sense of having not the referential/informational/cognitive function as the dominant function, but only existing because it is the custom, a necessary thing that must exist, if even for appearances only.

We have been transported into semiotic space, but at the same time we are an inseparable part of that space. To separate an individual from the space of language, signs, and symbols is as impossible as stripping off his skin. In that space, the human individual acquires a double life for he is isomorphic with all culture and, at the same time, he is a part of that whole. The former aspect of the individual's existence underscores his or her likeness to the entirety of his or her culture and leads to the rejection of qualitatively spatial indicators as insignificant. The individual, in the image of the universal and at the same time of God, takes upon his or her shoulders all the positive and negative qualities of humankind as if obliged to bear personal responsibility for its sins. The individual, however, exists simultaneously in a contrary, qualitative world. Here, he or she is but an insignificant speck in the enormous multitude of humankind. If the first aspect of the individual's existence instills in him or her a sense of personal guilt, the second emphasises the individual as universal victim. (Lotman 2013: 221)

The "skin" metaphor in the semiosphere paper should become a little bit clearer with this.

Along this path we encounter a fundamental problem - the relationship between the individual and the general. And the aspect of most interest to us is the conflicted unity of personal and genetic memory. As a participant in a genetic structure, a human being is not an individual. From this point of view, he or she is like material in which the supra-individual memory of heredity is embodied. The former has essentially one goal - to continue to exist. But in acquiring individuality, or life, in accordance with a great number of archaic myths, a human being also acquires death. This is the price of individuality. From this, the age-old mythical conception arises that the fullness of individual life, its richness and saturation, entails payment in death. (Lotman 2013: 222-223)

"You are the dead."

Kuzovkina, Tatiana 2013. Afterword to the Russian Edition. In: Pilchikov, Igor and Silvi Salupere (eds.), The Unpredictable Workings of Culture. Translated by Brian James Baer. Tallinn: TLU Press, 233-238.

Throughout 1990, a frequent guest of Lotman was Mikhail Bogustov, the publisher of several issues of the journal Akhmatovskii Vestnik [The Akhmatova Messenger], published in the Estonian city of Valga. Although Bogustov did not have a background in philology, he was eager to acquire knowledge of the field and to work on educational projects. Wishing to support the young man, Lotman responded to his frequent requests and gave him the second copy of the manuscript of The Unpredictable Workings of Culture, which had been sent to Italy. The monograph was published in Russian in 1994 in the newspaper Valgaskii Arkhiv [The Valga Archive] (under the seal of the Literary Archive Sõna [Word], Valga (Estonia) and the A. S. Pushkin State Museum-Preserve in Mikhailovskoe (Russia), No 1) and was accompanied by illustrations of the title pages of Lotman's book with notes to Bogustov, as well as reproduction of the publisher's profile on the first page. The poor quality of the publication - the footnotes, which were printed in six-point type, were virtually unreadable - significantly hampered the reception of the work. This small first edition immediately became a bibliographical rarity, preventing the monograph from entering into scholarly circulation. (Kuzovkina 2013: 237)

Young well-meaning men from Valga sometimes fuck up.

Lotman, Mihhail 2013. Afterword: Semiotics and Unpredictability. In: Pilchikov, Igor and Silvi Salupere (eds.), The Unpredictable Workings of Culture. Translated by Brian James Baer. Tallinn: TLU Press, 239-278.

Within the Tartu-Moscow School, the most important scholar was Vladimir Uspensky, who had participated in the first Summer School in Kääriku. He was the one to offer the term 'secondary modelling systems,' as the term 'semiotics' was still banned in the Soviet Union. (M. Lotman 2013: 246)

For some reason it's so difficult to remember this. I thought it was Pjatigorski or someone's brother.

While linguists and mathematicians focused, first of all, on the syntactics of sign systems (that is, their formal structure), JL's attention was focused from the very beginning on teh problems of semantics. Second the Moscow scholars proceeded from the traditional understanding of simple systems (e.g. traffic signs, chess, cards, and so on) should be described first, and only then can one move on to more complicated ones (e.g. language or myth), while art systems may be too complex altogether for scientific analysis. This last claim was made with particular conviction by the mathematical linguist and translation theorist Isaac Revzin. On the other hand, JL believed that semiotics offered an opportunity to describe the most complex and irregular systems. He later came to the conclusion that most "simple" systems which function in society are either parts of some larger systems (that is, they are incapable of operating independently) or the consequence of the reduction of larger systems. (M. Lotman 2013: 246-247)

This can be connected with the topic of auto- and synfunction, and concentrically concatenating contexts.

Fear turns out to be a powerful semiosis, one of the most important features of which is its shifting referentiality: it is an extremely stable semantic point but one that is nonetheless complex and continuously transformed into new referents. This can also be interpreted another way, namely, that it is not the dangerous thing that causes fear, but rather vice versa. Fear seeks an object. This phenomenon is well known in psychology: one phobia inspires others and under certain conditions can be replaced by them. But JL is not so much interested in the processes occurring in an individual mind as he is in the cultural-semiotic mechanisms of fear. Fear creates an extremely coherent semantic complex, which, just like a genie in a bottle, is searching anxiously for an exit and a host - who will often end up its victim. The fundamental ambivalence of fear is reflected already in the word 'phobia' itself: the one who is feared is also hated. A hater feels that he is a victim of the object of his fear, but at the same time the latter becomes his victim. (M. Lotman 2013: 253)

The case is similar with Winston's anger during Two Minutes Hate.

When JL wrote these papers in the 1980s, he could not express everything openly due to the political conditions in the Soviet Union, but an attentive reader nonetheless understood the clear implication that a similar semiotic mechanism had functioned during the political repressions in Stalin's time, in the course of which the accused admitted that they were public enemies and at least some of them sincerely believed it. The most dramatic examples of this are cases in which a person, on his own initiative, turned himself in to punitive organs (as when some women in the sixteenth and seventeenth centuries declared themselves to be witches). Moreover, there are documented cases, where someone's anti-Soviet activity was inspired by literature containing fabricated accusations against the regime. Soviet Neo-Nazis, who had no access to authentic materials, were mostly inspired by Soviet propaganda literature and films. (M. Lotman 2013: 254-255)

Such is also the case with Goldsteinism.

There are two basic approaches to the semiotics of culture. In American semiotics, founded by Peirce, culture is one of the many objects a semiotician might study: we can speak of the semiotics of language, sociosemiotics, biosemiotics, ecosemiotics, even phytosemiotics, and so on. Thus, in the expression 'semiotics of culture, 'culture' means the object of study, while 'semiotics' refers to the method of study. The Tartu-Moscow School of Semiotics approaches this problem differently. On one hand, semiotics is regarded as a scholarly discipline that does not enter culture from somewhere ouside it, but is instead a part of culture and so evolves in certain ways within certain types of culture and at certain stages of their development. On the other hand - and it is perhaps even more important - culture is essentially semiotic. All more important functions and mechanisms of culture are connected with producing, switching, processing, and preserving of signs. Therefore, culture is not just one of the many possible objects of semiotics: it is its primary and most important subject matter. Most other fields of semiotics are related to culture in one way or another, making semiotics, first and foremost, the semiotics of culture. Second, semiotics is not just one of many possible ways to approach culture: it is a perspective on culture that is organically connected with the nature of culture, making culturology, first and foremost, the semiotics of culture. (M. Lotman 2013: 262)

I haven't used this tag in a long time: semiotic imperialism.

Returning to the Culture and Explosion we have to note that there is a certain contradiction between the book's idea and its structure. The grounds for the conception of this book (as well as that of The Unpredictable Workings of Culture) is the idea that in the field of culture simple models do not precede complicated ones, but, vice versa, simple models are the result of the investigator's abstraction or the result of the reduction or degeneration of complicated systems. Nonetheless, the structure of this book itself is built up in the opposite - traditional - way, from simple to complicated: on the one hand, from simple biological systems to systems with consciousness, and then on to culture as a system of such systems; on the other hand, from elementary artificial monolingual systems to the multilingualism of actual cultures. This idea is most consistently expressed in the articles "On the Semiosphere" (Lotman 1984, 2005) and "Semiotic Space" (Lotman 1990: 123-130). (M. Lotman 2013: 267)

This is also how I feel about what I call "body codes". I switch "language" for "code" in this expression exactly because language (according to Colin Cherry's formulation) has developed organically, while code is created - and what we know as "body language" was definitely created, as opposed to the complex system of systems bearing on nonverbal communication which have developed naturally for as long as there have been living organisms.

Talking Birds

Mowrer, O. Hobart 1950. On the psychology of "talking birds": A contribution to language and personality theory. In: Learning theory and personality dynamics: Selected papers. New York: Ronald, 688-726.

The research here reported was made possible by a grant from the Laboratory of Social Relations, Harvard University. (Mowrer 1950: 688)

This tidbit may explain why Jakobson, who moved to Harvard University in 1949, only two years after Mowrer began working with talking birds, was familiar with this work. It may not be out of the question that the two had casual exchanges in that institution.

Later in the same article Lashley remarks: "There is no experimental evidence bearing upon the motive which impels parrots to imitate sounds foreign to their species. The bird described in this note was in a constant state of rage during the experiments. ... These facts suggest that reward is not an important factor in the parrot's reproduction of sounds. The whole attitude of the bird in reacting suggests the action of an instinct for competition. His movements during reaction frequently suggest the courting activities of other birds, and it seems not improbable that the principal motive for the parrot's reproduction of sounds is to be sought in a perverted form of sex rivalry. (Mowrer 1950: 689; footnote 1)

This is not far removed from the human speech phenomenon of talking just for the sake of talking, that is, for out-competing other talkers. At least in an academic context, in which talking is one of the prime modus operandi's, in would make sense in a competitive sense.

After a good deal of speculation and trial-and-error, we hit upon the following procedure. We made a practice of feeding and watering a new bird entirely by hand, thus facilitating its taming, and as we did so we said the word or phrase we wished to teach. For example, we might say, "How are you?" and then present a bit of food; again, "How are you?" and more food; and so on. This method worked well, and one can conjecture that the way it works goes something like this. Since the word or phrase that is being taught is connected with eating (and/or drinking), the word will become a "good sound," one the bird likes to hear; and we may suppose that when the bird is later alone and hungry (or thirsty), if it happens to make a noise something like the word previously heard, the bird will be rewarded and will be prompted to "practice" and perfect it.
Elsewhere (see Section II) I have described this method and the theory behind it in considerable detail; but the gist of the procedure is that you try to make the bird like to hear the sounds you make so that it will also like to hear itself make them. This is sometimes known as the process of "identification" and is importantly involved in the psychological development of small children. I believe - though much more evidence will be required to prove - that this is the way in which one gets both birds and babies to say their first words. (Mowrer 1950: 691)

For me, as a novice in behaviouristic theorizing, it sounds a lot like classical conditioning (e.g. Pavlovian conditioning). When "identification" was mentioned in the introduction I thought that maybe it has something to do with Mead's autonymous term. E.g. emotional identification or Einfühlung since Scheler (cf. Wispe 1991). But at this point it's difficult to tell; probably not, though.

In the early stages of training, I have found it useful to tie up the training procedure, as I have said, with the feeding and watering of the bird. But once a bird has learned a few words and has become gentle and attached to the trainer, a very different type of procedure may be followed. When this stage has been reached, one can feed and water the bird more or less routinely. Then the presence and attention of the trainer are important to the bird. When the bird is perfectly comfortable as far as its physical wants are concerned, it will now still make every effort to keep the trainer near at hand. (Mowrer 1950: 692)

This part makes Jakobson's phatic function somewhat problematic. Or, rather, it makes it dependent on the relationship between the speaker and hearer. In Dorothy Parker's example (which Jakobson quotes repeatedly) about a boy and a girl exchanging ritualized formulas to keep the channel open, they are presumably doing so because they do enjoy each other's presence and attention. Notice that at least the aspect of attention is present in Bühler's exposition of Appell.

But one must still keep in mind the fact that a bird talks because and only because such behavior is, in one way or another, rewarding. Initially it is rewarding to the bird to make and hear sounds which it has heard the trainer make in pleasant contexts. At this first level of performance, words may be said by the bird without much reference to the outward effects they produce. In this respect they may be compared to the "babbling" or "vocal play" of human infants. Only at the next stage - when the bird finds that by means of saying words it can get food or water from the trainer - does talking become useful in the practical sense; but at both of the stages so far mentioned, we can see the operation of the principle of reward. And finally the bird becomes so attached to the trainer that it is rewarding just to be with him or her. This may be shown in any of several ways. The bird may scold when the trainer starts to leave or may beg to be taken with the trainer. If the bird is encouraged to talk on these occasions, it will often do so with special enthusiasm and clarity. (Mowrer 1950: 693)

The "lapse" of reference may be why Jakobson associated this with Malinowski's phatic communion. The fact that talking can be useful in the practical sense concerns energetic interpretants in the model I'm trying to construct. And the last bit about communication being rewarding in and of itself can be linked with Ruesch's discussion of the same in psychiatric context.

Friends (Mr. and Mrs. A. T. Alper) have reported the following incident. Some years ago they were vacationing in Bermuda and were told to be sure to visit a certain park. They also learned that near one of the gates of the park was a parrot, famed for his remarkable fluency. But my friends were disappointed: they stood in front of this bird's cage for a long time and tried, all in vain, to get him to talk. However, the moment they started to leave, the bird opened up with the repertoire for which he was justly famous. In other words, as long as these persons were standing in front of this wise old fellow's cage, entertaining him, why should he exert himself? But as soon as they started to leave, then he went into action. (Mowrer 1950: 693)

This would explain Jakobson's emphasis on sustaining communication or, rather, avoiding the termination of contact.

Only by indeed letting the bird gain some control over the trainer by means of vocalization does it seem possible to bring the bird's powers as a talker to their fullest development. (Mowrer 1950: 694)

The power of phatics stems from the so-called "language band" - that while someone is talking it is difficult to disengage from them.

It was a cool day and the parrot was a bit on the grumpy side. As a result he would say not a word to the children, but as they started to walk away across the yard, he said very clearly, "Don't go." No attempt had ever been made to teach him this expression, and only once since has he been heard to utter it. (Mowrer 1950: 694)

The ultimate phatic utterance.

Someone has said that it is too bad that behavior, unlike bones, does not fossilize. (Mowrer 1950: 695)

That is indeed too bad.

We say, of course, that this accomplishment is "due to imitation," but to name a process is not to explain it. (Mowrer 1950: 698)

The same should go for concourse, which I have named but have yet to explain.

In suggesting that the utterance of word-like noises occurs first on a purely autistic basis, I mean, specifically, that when a child or a bird is lonely, frightened, hungry, cold, or merely bored, it can comfort and divert itself by making noises which have previously been associated with comfort and diversion. These sounds have become "sweet music"; and they are reproduced, not because of their social effectiveness, but because of the intrapsychic satisfaction they provude. Later, once particular sounds have been learned on this autistic basis, the stage is set for them to function instrumentally, in connection with the child's (or bird's) interactions with the external world; but this appears to be a second stage in language learning, not the first one. (Mowrer 1950: 700)

In other words, intrapersonal communication precedes interpersonal communication.

That the appearance of the trainer shall be rewarding event to the bird seems universally accepted as a condition of effective speech learning by the bird. And it is probably no accident that birds more readily learn to repeat their trainer's "Hello" than his "Good-bye." (Mowrer 1950: 700)

In a phatic context this sounds like an interesting tidbit.

All that this theory says, in essence, is simply that words, as a result of being combined with "loving care," take on alike for the bird and baby secondary reinforcing value and that they have this value when uttered, not only by others, but also by the bird or baby. This, it is believed, lays the basis for the "self-contained" or "autistic" trial-and-error learning which, in the favorable instance, eventuates in the bird's or baby's reproducing the word - but, in the beginning, more as a self-signal than as a signal to others. (Mowrer 1950: 708-709)

A self-signal is a private sign.

Langer astutely observes that "Gua was using the coveralls even in his [the 'foster-father's'] presence as a help to her imagination which kept him near whether he went out or not" (p. 92). On an earlier page we have posited that talking birds use their trainer's "noises" in precisely the same way: long before a word is used as a name for or means of calling the trainer, it appears to function precisely like a fetish, a little part of the beloved one which the bird can "have near" even though the real person is far away. It is therefore all the more astounding that Langer should take the position that these rudimentary symbols inspire "delight or comfort" by their sheer aesthetic quality and have "no biological sifgnificance." (Mowrer 1950: 711-712)

This passage may have implications for phatics that are difficult to elucidate at this point. Do humans take delight or comfort from the mere presence of other humans?

Perhaps a superficial distinction that is worth drawing between these two terms is this: When one individual serves as a model for the behavior of the other, with both individuals present, we may speak of imitation; but when one individual acts like, or copies, another individual in the latter's absence, we may speak of identification. (Mowrer 1950: 714)

A worthwhile distinction.

Toomas Nipernaadi

Gailit, August 1928. Toomas Nipernaadi: romaan novellides. Tartu: G. Roht.

Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende kui käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades. (Gailit 1928: 11)

Käed → adapterid / auto-manipulation.

Äkki võpatab Loki, tõstab hurdana nina ning ta punane suu avaneb kui kiljatuseks - männi latva säet puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks eneselle hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: Isa, isa, kuldnokad on väljas! Toa nurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisilm, hall ja tudisev, ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund! (Gailit 1928: 12)

Kontra-antropomorfism. St looma-metafoorid.

Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked, kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast kui koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. (Gailit 1928: 13)

Suurushullustus / Ülbus. Veel kontra-antropomorfismi.

Loki ei lähe nende juure, kuid ta silmad viibivad nende naerul nägudel ning nende toimetust vaatab ta ahnelt ja tähelepanelikult. (Gailit 1928: 15)

Pilk.

- On, Loki, on! vastab Kudisiim, naeratab ning ei oska tütre eest varjata oma rõõmu ja rahulolu. (Gailit 1928: 17)

Enesevalitsemine → Manamine & Teesklemine / Tegemine

Kuid siis, mõne päeva möödudes, ilmub veel üks parv.
Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ega oska parve hoida kesk voolu. Ühest kaldast teise ujudes tihti luhta kinni jäädes, peatub ta, ootab, ega näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma.
Loki vaatab teda tükk aega ning ei suuda varjata imestust.
On ta haige, ei jõua ta parve juhtida, või on tal midagi viga?
Ning Loki jookseb isa juure.
- Tule, tule! hüüab ta, ärritet, parvepoisiga on õnnetus juhtund. Vool paiskas ta kaldale ning ta ei saa enam omal jõul edesi!
Vana Kudisiim köhatab, vaatab umbusklikult tütre otsa, kuid Loki on nagu takjas ta küljes ning tirib kaasa.
Kui nad aga kahekesi parvepoisi juure jõuavad, istub see kaldal, vilistab ning mängib rõõmsalt kannelt.
- On teiega juhtunud mõni õnnetus? kogeleb vana Silver Kudisiim. Võib olla, tahate sõita edesi ning ei jõua parve üksinda vette lükata?
- Ei, vastab võõras naeratades, Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!
Päike loojeneb punetavate metsade taha, pilvede sakilised palistud kumavad leekides. Võõra nägu on pöörat vastu loode tuld. Ta võtab mütsi pääst ning lausub:
- Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib olla, sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edesi kihutada!
- Imelik mees, päris imelik mees! pomiseb vana Kudisiim kodu poole sammudes.

Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmund taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostus vete müha ning lindude kirglik vile. Täisimbund iharaist mahladest, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsmise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.
Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, kuid taeva tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendus pää kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, igat häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa. (Gailit 1928: 18-19)

Need kaks lehekülge raamatu algusest, see täpne moment mil otsustasin, et tegu on hea raamatuga.

Põgenes siis mees inimestest pakku metsa ja hakkas siin põldu harima. Ega seegi töö suurt toitnud, vili kasvas hiirekõrvuni ning viletsus vaatas irvitades iga prao vahelt sisse. (Gailit 1928: 21)

Antropomorfism. Apparently forces of nature have their own "body language".

Ning korraga lööb veri ta palgesse, ta kohmetab, on arg ja peidab häbelikult silmi.
- Inimesed on rumalad, Loki! lausus Nipernaadi julgustavalt. Midagi ei usu nad, midagi ei tea nad. Ainult seda võtavad hääks, mis laseb käega katsuda, ning usuvad seda, mis kõlbab pista suhu. (Gailit 1928: 24)

Pale. Ja suhtumine.

Pole sul sõpru ega ole sul inimesi, - isa üksi ning seegi ei taipa enam nooruse vallatusi ja kirgesid. Kasvavad kui puu lagedal väljal, ei kellelegi poole pole sirutada oksi. Sul on pehmed käed ning soe süda, kuid su käte pehmus jääb sulle eneselle ning südame soojust pole kellelegi näidata. Ah, Loki, peaksin vist ise kolima siia, et olla sulle sõbraks ja seltsiliseks. (Gailit 1928: 26)

Eelviimane kategooria. Mesijutt.

Ja ütlen ma neile, et Loki silmad on mustad kui niiske muld, põsed roosad kui ao valgus, juuksed üle õlgade kui tuulised metsad. Ja ütlen ma neile, et Loki õlad on kui valged purjed, suu on kui roosiaed, mis piirat kõrge valliga, - sinna on vaadand vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib, - rutaku, muidu hiljuvad, nagu hiljusin mina!
Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaris tütarlapse käest kinni ning jätkas kui palavikus:
- Anna andeks, Loki, et peatasin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadisevad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis - ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist. (Gailit 1928: 27-28)

Kompleks, st hüpersemiootiline (mitmekanaline) kirjeldus (mis võib sisaldada ka teese, st kontseptuaalseid märkusi).

Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningulle magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist. (Gailit 1928: 31)

Autokommunikatsioon interkommunikatsiooni põhjustel.

Ahaa, sa naeratad, sa lõhked kadedusest ning arvad, et mis too parvepoiss kiitleb. Ei, vennas, pole ma parvepoiss ühtegi, et ma aga parvega mööda jõgesid liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. (Gailit 1928: 33)

Nonverbalism, st inimestejälgimine.

Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt ta otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjalikult tütrele jutustama oma käigu järeldusi. (Gailit 1928: 34)

Vaigistamine / Peatamine, st regulatsioon.

Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juure ning hüüab:
- Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähimatki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan oma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hää ning et ta huulilt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisid ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi - ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse lööd haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab mis veel! (Gailit 1928: 38)

Nägi → Ilme → Naeratus.

Loki tõstab nutet silmad ning katsub naeratada.
- Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda! hüüdis Nipernaadi vaimustusega. Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad tõesti, et Nipernaadi võib sind petta! (Gailit 1928: 39)

Pilk või Naeratus, või Enesevalitsemine või isegi Nutuklomp.

Ta soris taskutes ning oli närviline ning õnnetu. Kuid sisi tuli tal midagi meele ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus. (Gailit 1928: 39)

Naeratus "peegeldub".

Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? (Gailit 1928: 41)

Pilvemetafoor rakendub ka mõtetele.

- Nii jah, lausus ka Paulus, asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme? (Gailit 1928: 58)

Pilvemetafoor rakendub ja asjalugudele.

Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis enese väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödund, sõnade tagavara lõppend. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Ehk mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse. (Gailit 1928: 59)

Adapter ehk enesepuudutus.

Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ega kavatse ka edespidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maet ja masin linnast ära tood, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma pääle ning siis pole muud kui laadalt laata! (Gailit 1928: 60)

Nägude tegemine.

Ta sammus põldudevahelisi teid, vaatles viljade kasvu, kuulas lindude siristamist. Ta oli rõõmus ja ülemeelik, naeris ning rääkis enesega. Pilvede hallid varjut tormasid mõõda nurmi, tuul keerutas tolmusambaid teel. Ta läks metsa, leidis rebase jäljed ja hakkas otsima ta koobast. (Gailit 1928: 62)

Autokommunikatsioon. Harv juhus kui hallid pilved pole metafoor.

Milla vaatas punetades poisi otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandalle.
- Teil on kõlvatud mõtted! lausus ta tasa.
- Miks kõlvatud? imestas Nipernaadi. Ehk mina ei kõlba üldse enam? Või armastab Milla mõnd teist?
Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.
- Ei, ei, ei! hüüdis ta nuuksudes.
- Tähendab siiski? imestas Nipernaadi.
Ta jäi korraga tõsiseks, sooniline nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis vähe kesk tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.
- Hääd päeva, Milla, lausus ta. Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.
Kui ta aga tüki maad oli läind, jooksis Milla talle järele. Poisi juure jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.
- Sa tahtsid vist midagi öelda? küsis Nipernaadi.
- Jah, vastas tüdruk vaikselt. Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam ealgi rääkida säärast kõlvatut juttu.
Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju. (Gailit 1928: 70)

Kompleks. Põhiliselt üks prokseemiline tants.

Rukkinurm piirati sisse ning liiguti aeglaselt edesi, ikka tihedamat silmust pärdiku ümber tõmmates. Hakkas hämarduma. Kui vikatist varises rukis inimjalgade all. Hinge hoides, tõsised ning ärritusest punased, liikusid inimesed hääletult edesi. (Gailit 1928: 79)

Strepitatsioon st kajandid.

Ja nimelt murdvarguses, millest säädus räägib kui kõige jõledamast, kõige näotumast teost! (Gailit 1928: 82)

Vist "nonpersons" teema - näotu inimene on mitte-inimene. Näotud teod teevad inimesest mitte-inimese.

- Ja üldse ei tea me midagi, mis mees ta on ja kust on ta tulnud. Ei ole keegi veel ta pabereid vaadand, võib olla, on ärakarand vang! Tuleb muudkui tallu, esitab end armsaks sugulaseks, võtab terve talu virtsahvti enese kätte [...] (Gailit 1928: 85)

Enese esitamine (self-presentation). Siin on ka see moment mil muudes teostes kohatud "sehvt" ja "sahvt" seostub lõpuks saksakeelse sõnaga Wirtschaft (economy, housekeeping).

Ta oli pikk ja kuivetand, nägi oli põlend ja sooniline, suu kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis harakana edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehkisid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui härmoonikud. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust tal kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visat kukla. Ning ta läks vilistades ning trallitades. (Gailit 1928: 89)

Kontra-antropomorfism. Aktoonika (kõndimine, istumine, seismine, jne.) pole vist veel eraldiseisev kategooria.

- Tralla, vastas ta ning paksud huuled tõmbusid lollakalt naerule. (Gailit 1928: 90)

Õige eestlase naeratus ongi lollakas.

Ning päikese laskudes läks ta välja. Ta sammus põldude radasid, korjas lilli, vilistas ja oli rõõmus. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta vaatles pilvi ja joobus. Ta kõndis metsa ja kuulatas. Ning siis, otsekui midagi tähtsat meele tuletades, jooksis mere äärde ja pildus kivikesi voolavaisse lainetesse. Nii istus ta mitmed tunnid. Alles kesköö paigu hakkas ta hilju sammuma kodu poole. (Gailit 1928: 92)

Äkki aktoonika ikka peaks olema eraldiseisev kategooria?

Ja inimlapsega on see samuti: kevade jõudes pole enam raasugi püsi.
Ning ta astus Ellole üsna lähedalle.
- Teil puudub häbematust, ütles preili pahaselt. (Gailit 1928: 93)

Prokseemika. Häbematu on teisele liiga lähedal seista.

Nipernaadi jäi seisma kui rabat. Ta haaris mütsi pihku, kuid ei osand lausuda sõnagi. Preili jooksis kergejalul edasi ning kaks pikka patsi looklesid ta taga. Poiss seisis tüki aega ühel kohal, müts peos. (Gailit 1928: 94)

Posted up at the lights, patiently waiting. (Horrorshow)

- Olge ometi kord vait, hüüdis preili, kas te ei märka, et oleme jõudnud kirikumõisa!
Nipernaadi ärkas kui unest. Ta jäi kohmetult seisma ning pühkis higi otsaesiselt. Ta oli järsku nii armetu ja õnnetu. Suured kulmud värisesid ning lai suu tõmbus närvlikule naeratusele. Ta hingas raskelt ning ohkas. (Gailit 1928: 99)

Pilk → Kulm. Kulmud võivad väriseda.

Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõe suu juure jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks [...] (Gailit 1928: 103-104)

Hõõrus käsi? Miks?

Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad! (Gailit 1928: 108)

Naeratus on hammaste alastamine ("paljastamine").

Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutet silmiga. Ikka kaebas ta päävalu, oli närviline ning ei tahtnud minna enam isegi kirikuhärra juure. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisi otsa armund silmiga.
Kuid nipernaadi oli sõnakehv, miskipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julend tõsta uhkeid silmi. (Gailit 1928: 112)

Armunud pilk võib käia koos lõbusa naeru ja hullamisega. Vt seost armumise ja lapseliku käitumise vahel.

Ma kuulsin kord, kuis rääkisid sa Tralla aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igale nõnda? Ning siis kujutlesin eneselle, kuis elame kesk metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi mis räägin! Võib olla on see kõik säärane rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkind midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!
Ta langes mehe sülle.
Ning see haaris ta janunedes, sonis ja suudles, isegi pisarad valgusid silmi. (Gailit 1928: 113)

Eelviimane kategooria. Sülelemine jm.

Nipernaadil polnud und. Rahutult kõndis ta mööda õue ja ohkas. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud kui värskelt künt vaod. Ikka sammus ta edasi-tagasi. Istus siis kivile, kuid juba järgmisel silmapilgus hüppas püsti ning siis algas uus ringijooks mööda õue. (Gailit 1928: 114-115)

No on need alles kortsud! Kuna frontalis'e jaoks pole eraldi kategooriat, siis läheb see ilmselt kulmukortsutuse kategooriasse.

Pilve kerkides lõikas see kogu maa kaheks erinevaks osaks. see, mis jäi mustendava müüri alla, muutus süsimustaks, nagu oleks talvine öö jõudnud üle väljade. Metsad, väljad ning elamud vajusid kui kuristikku. Ent siinpool valendas ja kiirgas veel kõik, päike säras veel üle soode ja väljade ning kollased tolmusambad keerlesid rõõmsalt üksteise järele soole. (Gailit 1928: 122)

Pilved, ikka pilved.

Poiss vaatles teda vähe võõrastavalt, küsis:
- On ka sinu mees, Jairus, välistöödel?
Tüdruk kortsutas nägi. Pööris pilgu kõrvale.
- Ma ei salli sääraseid pärimisi, ütles ta tusaselt. Mees on ära ja muud ei midagi. On juba ära kaks aastat ja kolm kuud ning ei tule enne koju, kui on veel möödunud üheksa kuud. Nõnda. Ning muud ei ole mul ses asjas enam midagi öelda.
Naeratas, viskas pilgu poisile. (Gailit 1928: 127)

Nägu saab kortsutada, pilku saab pöörata ja visata. Lõppude lõpuks peaks välja kujunema üpris selge pilt sellest mida nägu ja pilk saavad teha. Pilkude dünaamika võib eriti huvitav olla kui need kujundid lahti pakkida.

Ta nägu õhetas ja punetas. Suu tõmbus kitsaks ja virilaks. Istus uuesti küüni lävele ning vaatas otsekui uurides taevast, mille halli kangasse hakkasid pragunema sinised triibud ja laigud. Vihm oli möödund, langesid vaid üksikud hiljund piisad. Juba helendas päikeses mõni kergem küngas, mõni roheline põlluriba, viivuks mõne männi või kuuse lopsakas tipp. Varjud jooksid üle soo, kui ratsurid kihutades kiirelt üksteise järele. Viimsed veenired sulisesid mööda kallakuid ja nõlvakuid alla, sabade kuivades kokku kui looklevail rästikuil. Juba huilgas siin, sääl mõni lind, mõni punasaba-lepalind tõusis vilistades üles, mõni pajulind hüüatas rõõmsalt tsett-tsett-tsett! ning sidrunkollane talvik tiirles üle metsa. (Gailit 1928: 131)

Varjude antropomorfitseerimine.

Tüdruk vaatas viivuks tagasi, naeratas heledalt ning jooksis siis hüpates edesi. Varsti kadus ta teekäänakul sookaskede, tuhkurpajude ja sangleppade varju. Ainult hele naer kostus veel paar korda. (Gailit 1928: 132)

Nii naer kui ka naeratus võivad olla heledad.

Ei, ei tahtnud - polla tal kedagi tarvis! Nagu oleks ta mangund armastust! Soovis samuti vähe istuda, kandlel vähe sõrmi liigutada ning rääkida, kui kummalised on need valged ööd, tulised ja heledad, kui iga närv on visat otsekui tulisele alasile ning hinges säärane seletamatu rahutus, säärane kummaline närvlikkus. (Gailit 1928: 133)

Kehataju.

Siis, kui harjud juba minuga, kui oled juba visand paar tulist pilku mu otsa. Täna aga lubad mul samuti vähe siin istuda ja pisut lobiseda, eks ole? Tahad aga olla eriti lahke, nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule sa mind kindlasti mitte. (Gailit 1928: 135)

Pilk nagu kuum kartul.

Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkind känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole. Ning siis hõikan mina toda inimest, hõikan ja hakkan talle räkima jumal teab mida ja mispärast - võib olla vaid seks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvipäevade ilust. (Gailit 1928: 135)

Klassikaline nonperson-ism.

Ta võttis kivilt kandle, astus uksele lähemale, tõmbas paar korda sõrmiga mööda keeli, kuulatas siis vähe ning hakkas mängima. See oli mingi polka, kiire ja lärmikas. Sõrmed käisid kui tantsides üle keelte. Nägu tõmbus muhelusse, silmad muutusid lahkeks. Nähtavasti mõnules ise oma mängust. (Gailit 1928: 143)

Nähtavasti neh.

Kõige hullem on too, et kuidagi ei saa ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järele osata öelda sendi päält õieti - lugeda näost kui raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsund ja harjutand, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ningi Issanda kingit annet. (Gailit 1928: 148)

Kehakeel / kehakõne / Lugemine.

On palav ja vaikne, koergi ei haugata - on ronind villu ja tõmbund kerra - kukedki ei kire, on kartulivagude vahel, nokad hingeldades lahti. Isegi rataste mürin vaibub maantee tolmu. Inimesed, päikesest mustaks kõrbend, on loiud, sõnatud, tõsised. (Gailit 1928: 155)

Maakoha kajandid.

- Oh missugusesse koledasse kohta on mind saatus kiskund! hüüdis ta žestikuleerides. Oli ärritet, paksud kulmud tõmbusid närvlikult, silmad põlesid. - Kõik on siin nagu karud koopas, magavad ja urisevad. Ning keegi ei ihka tegusid, suuri, võimatuid tegusid. On nagu tigud oma karbis ning sellest nad lahti ei saa! Ja sina, Joona, oled samasugune tigu, nii pisike, nii ütlemata pisike, et ma küll vaatan sind, kuid ei näe. Mitte ei jää sa mu silmade vahele, peaks vist asetama sind mikroskoobi alla, võib olla siis ehk puutud silma! (Gailit 1928: 159)

Kompleks.

Haaran palavikuliselt kinni igast mõttest ja kavatsusest, sest ma ei saa olla seisva veena ühel kohal tegevuseta. Üks mõte kihutab taga teist, ühele ettevõttele seltsivad lisaks kümme. Ja tihti kavatsen vaid hääd, kuid ikka lõpeb see halvasti. Mis sinna parata, Anne-Mari - pole õnne. (Gailit 1928: 162)

Lõputu semioosi probleemid.

Ning mida tead sa Jairusest ja minust, kõneled samuti huupi, kui harakas karjud tühja õhku. (Gailit 1928: 168)

Millegi pärast olen alati arvanud, et "huupi" on tänapäeva sõna ja släng.

- Või sina tuled linna? küsis ja vaatles poissi naervate silmiga. Tee aga siis ruttu ja korralda kähku oma asjad, ega ma sind kaua taha oodata, mul on kiire.
Katsus uuesti sõrmiga oma uhket roosi ning nägu muutus äkki kelmikaks. Seadis ka rätti, laotas undruku siilud paremale ja vasakule uhkemalt pingile ning ütles siis Nipernaadile:
- Küüp rääkis nõnda - sa olla mind eile öösi otsind? Koland läbi kõik laudad ja rehealused ja olnud hirmsasti vihane - Küüp rääkis nõnda.
Jäi poisi otsa küsitelles vaatama, sõrmiga roosi ettepoole tõmmates. (Gailit 1928: 169)

Silmnäo omadused.

- Kohvi ja viina ja muud paremat? hüüdis Küüp rõõmsalt. Ta silmad hakkasid äkki särama ja näole ilmus lai, õnnelik naeratus. Jooksis kärmesti siia ja sinna, pühkis laua puhtaks, kattis linaga. (Gailit 1928: 172)

Veel silmnägu.

Aga oli see üks vastik käik ja üks vastik toiming, seda peab tunnistama otse avameelselt. Kuidas nad naersid ja irvitasid sääl kaupluses, vaatasid teda ikka eest ja takka ning nende vastikud näod olid nii laiad, tursund kui punased ja kerkiv täiskuu üle metsade. Ei kunagi varem pole Joona näind sääraseid vastikuid nägusid, on aga loodus helde oma moonutisis! Ja olid need härrad nii uhked ja upsakad, hammaste asemel läikisid kullast kihvad ja lagipääd olid nii ihupaljad ja läikivad ning kõhud olid suured kui vaadid ehk suuremadki kui vaadid. Küllap need olidki need pursuid, nüüd on lõpuks ometi Joona neid oma ihuliku silmaga näind ja vaadand. Aga on teised vastikud küll, lühikesed jalad kõveras all kui taksikoertel. Ja ikka lugesid seda Nipernaadi kirja ning naersid laginal. Toppisid siis tema koti ääreni täis, manitsesid ettevaatlikkusele, raha aga ei võtnud teps sentigi. Väga vastikud tuttavad on siiski Joona abilisel, tuleb sest poisist kiiremalt vabaneda! (Gailit 1928: 182)

Kompleks.

Oleks ta vaid natukeseks jäänd, rääkind mõne lahke sõna, vaadand vaid korraks lahkena otsa. Ainsa armsa pilgu eest oleks puistand end vaeseks ja ihupaljaks - säärane on tema, Joona. (Gailit 1928: 183)

Huvitav kas lahk-us on kuidagi seotud lohu või lõhe-ga.

Tuleb koju ka Joona, heidab voodi, ent und ei tule kaua, kaua. Nagu vajutaks keegi ta rinda ja kurgus kipitseb nutt - ta ei tea isegi, mis see on ja mispärast see nõnda on. (Gailit 1928: 191)

Nutuklomp.

Joona vaatab apaatselt ja uniselt.
- Ah, kui see juba kord möödas oleks! mõtleb ta kurvalt. Kui poleks enam sood ega Nipernaadit, kui ta saaks jälle oma onnis, nagu varemalt, akna all istuda, jõele vaadata ja laulda oma laule Anne-Marile, üksi Anne-Marile! Kas saabuvadki enam need ajad? Ta on praegu otsekui nahk trummile tõmmat ning iga möödamineja lööb sinna pihta! Tahaks jälle olla enesega üksinda ning paraneda, kindlasti, ütles ju vallavanem, et viskab kõige koliga minema. (Gailit 1928: 192)

Tuli ära: individuaalsus (mis praeguses süsteemis hõlmab üksindust ja üksindaolekut).

Ning armunult ja kui väärine sõjaseltsiline seisis ta oma mehe kõrval, pilku ta küljest pöörmata. (Gailit 1928: 195)

Pilk võib olla kellegi või millegi küljes kinni.

Kuid Kadri Parvil oli suur nõrkus, ta ei võind minema lasta tühjade kätega ühtki meest. Naisi vihkas ja põlgas ta, kihutas neid piitsaga tööle, kuid mees, pilku Kadrile heites, oli ta võitnud silmapilkselt. Oli see moonakas, kes tuli tööd küsima, netnik, kes tuli renti õiendama, aidamees aruandega, kubjas nõu pidama, kõiki võttis ta vastu kui kauaoodat armsamaid, oli neile helde ja armuline, kutsus oma tuppa, palus istuda ja nõrkes siis kiusatuse kätte. Iga mehe ees hakkasid ta põlved värisema, kõhnad, lohus palged lõid punetama ning silmalaud langesid häbelikus kartuses ja ootuses. (Gailit 1928: 201)

Eelviimane kategooria.

Isegi Martin Vaigla on küüru vajund!
Täna nägi teda kaugelt. Martin Vaigla juure pole Kadri ealgi läind, isegi tema teel vastu tulles on Kadri aegsasti pöördund kõrvale. Miskipärast häbeneb seda meest, miskipärast kardab teda. Pole temaga sõnakestki rääkind tost päevast pääle, mil lahkus kõrtsist. (Gailit 1928: 216)

Viimane kategooria.

Meos Martin vaatab vähe kõõrdi, joob siis kähku pitsi viina ning ei oska muud kui lausuda:
- Tore jah, imetore!
- Oh sa igavene hernehirmutis! mõtleb ta ise südames. Või on teine end nõnda ehtind, et kui tuleks üksikus kohas vastu, hüppa kohe puu otsa ja hakka meieisat lugema. (Gailit 1928: 223)

See on see "külgnägemine", see köördi vaatamine.

Ta tõmbab suu vähe viltu, litsub piibu hammaste vahele ning jääb Kadri ette liikumatult seisma. Ei, ärgu see naisterahvas ometi arvaku, nagu oleks ta sõitnud siia suurest lugupidamisest ja aususest! (Gailit 1928: 224)

:\

Kuid mida käsed sa teha, kui tuleb üks säärane tüdruku poeg sinu majja, võrgutab su ainsama tütre, saadab ta häbisse ning alles siis tahab hakata su väimeheks! Võtaks rooviku ja näitaks sunnikule teed Jeruusalemma linna, aga näita siis, kui on juba hilja näidata! Kui pead juba tegema üksna lahke näo, ajama viisakat juttu ning olema tüdrukulapse kõigi ettepanekutega nõus. (Gailit 1928: 225)

Näoilmete tegemine. Jeruusalemma viide toetub äkki teadmisele, et taevariik on Jeruusalemma peegeldus, st võtaks rooviku ja tapaks ära.

Toomas Parvi on aga pruudi viind aita ning seisab nüüd ta ees, täis imetlust, aukartust ja häädmeelt. Häbeneb otsagi vaadata, tahaks vaid hoida tüdrukut oma süles ning visata oma tugevad käed ta ümber. Kuid hoia säärast - ta on kärmas kui elavhõbe ega püsi raasugi paigal. Seda on tarvis vaadata ja toda on tarvis käega puutuda ning iga väiksemgi kui asjake tahab uurimist ja katsumist. Nõnda ei saagi Toomas pruuti sülle, ikka rabeleb lahti ja kargleb kui rohutirts kohast kohta. Oleks aga kena praegu, kus on nad kahekesi, arutada nii mõndagi asja, ega pärastpoole enam aega saa. Kuid naised on ju säärased, ealgi ei taipa nad mehe tuju ega tahtmisi. Ning Maarja Melts ongi juba aidast väljas ning jookseb tütarlapsena mööda suurt aeda. (Gailit 1928: 226)

Eelviimane? Isegi ei tea.

Korrapidajad sammuvad tähtsalt ja tõsiselt, nad on oma vahel tegevusala ära jaotanud - Jakob Aapsipää hoole ja ülevaatuse alla jääb aed, Jüri Martin saab hooned, Albert Tikuta õue ning Jaan Jarski ümberkaudsed murud ning lepistikud. Hädakorral peavad nad aga kiiresti üksteisele appi ruttama, nõnda on nad otsustand. Ning kindla lubaduse on nad Kadrile andnud, et pruugivad vähe viina, on rahvaga viisakad ning katsuvad omalt poolt kõik teha, et pidustused lõpeksid hästi. Valged sidemed varukatel, kõnnivad nüüd uhkelt ning tõusevad kähku kui varesed lendu, kui kuulevad kusagil mõnd valjemat kiljatust või karjatust. Ent praegu pole veel tegevust, rahvas on alles kaine ja taltsas. (Gailit 1928: 230)

Ametnikkus.

Kadri jookseb häärberi ette vaatama, paneb käe kulmu kohale, kuid maanteel pole näha ühtki liikumas. Ehk pole köster saand ta kirja kätte ning ei tulegi? Seda häbi ja alandust, seda teotust! (Gailit 1928: 231)

Adapter mis varjutab päikese, nagu nokamüts.

Kaks meest tulid mööda maanteed ning üks neist oli vähe vanem, sammus rõomsalt ja vilistas, teine noorem, aga oli norus, vaatas süngelt enese ette ja oli väsind. Mõlemad olid nad tolmund, käind pikka teed ning nende näod olid päikesest ja tuulest savipruunid. Vanem hoidis kannelt nööriga kaelas ning vahel, otse instinktiivselt, hakkasid ta sõrmed kiirelt ja väledalt mängima mõnd rõõmsat viit. Ta rääkis vahetpidamata ühest ja teisest, nautis maastiku ilu, joobus metsadest ja põldudest, tal oli rohket tegemist iga linnu ja putukaga ning iga vastutuleva inimese või looma kohta tegi oma märkuse. Midagi ei jäänd talle tähelepanemata, kõige üle huvitus, tundis rõõmu ning pää oli ta visand ujedalt kukla. Lai rind oli ees alasti ning iga tuulepuhangu juures mõnules ta. Ja ta nimi oli Toomas Nipernaadi. (Gailit 1928: 234)

Kompleks. // And his name was... me! (Mr Show)

Norus inimene pole rohkem väärt kui seen puu all - esimesed piisad viskavad ta laiali. (Gailit 1928: 235)

Elufilosoofia. Also, kontra-antropomorfism?

Äkki jäi ta üllatusest seisatama.
- Joona, vaata ometi, ütles ta rõõmsalt, mis inimesed need ruttavad meile vastu? Tõepoolest, nad tulevad säärase kisa ja hõiskega, nagu pöörduksime kadund poegadena isatallu tagasi!
Joona tõstis flegmaatiliselt pääd ning heitis käega.
- Tühi lootus ja silmade pettus! ütles ta süngelt. Miks arvad, et nad just meile vastu ruttavad ja meid ootavad?
- Just meid! ütles Nipernaadi kindlalt. Näed, kuidas vehivad meile rätikutega, naeratavad meile vastu ning jooksevad säärase kihuga, nagu oleksime rikkad onud Ameerikast. Küllap nood pulmad ongi sääl ja neil on hädasti pillimehi vaja. Nägid mu kannelt ning nüüd jooksevad kohe paluma.
- Säärane hulk inimesi pillimehi paluma? ei uskund Joona.
Nüüd vaatas ka tema tähelepanelikumalt. Tõepoolest, polnud kahtlust, inimesed ruttasid neile vastu. (Gailit 1928: 236-237)

Fregmaatika.

- Jäta rahule! ütles Kadri äkki vihaselt. Härradel ei kõlba ometi kesk lagedat maanteed otse pudelist napsi juua! Ega nad ole mõned matsid!
Ning järsku muutes nägu ja häält:
- Ah kui armas, et siiski tulite! Mida oleksime teind ilma teieta! Ning kannel on teil kah ligi? Mei inimesed oskavad küll ka ilma kandleta kõiki kirikuviise, aga kandlega on ikka nagu mõnusam, annab kohe õige tooni kätte. Ja see on vist teie noor abiline?
- Jah, vastas Nipernaadi, see on minu noor abiline. Ta on väga hää poiss ja ta nimi on Taavet Joona. Kui teil aga lauljat on tarvis, pole ka inglitel ilusamat häält!
Joona oli kui sütel. Küll katsus ta end lahti rabelda, tõrkuda, protesteerida, kuid naised olid teda tugevasti haaranud varukaist ja kuuesiiludest ning ta sammus nende keskel kui näpitsa vahel. Otsekui püüt koer urises ning vaatas süngelt põgenemissuunda. (Gailit 1928: 238)

Gailit ikka armastab inimese käitumise kirjeldamisel luua paralleele loomade, lindude ja putukatega.

Vaatas ka Joona kartlikult ringi, otsekui otsides aias põgenemiskohta. Temagi isu ja hää tuju oli korraga kadund. Võttis kiirelt pingi kõrvalt oma mütsi ning hakkas seda kätega näsima, valmis iga hetk põgenemiseks. (Gailit 1928: 242)

Objekti-manipulaator. Millegi pärast on mütsi käes hoidmine Gailiti jaoks väga tähenduslik.

Kadri käsul hakkab väike Adres kandma Nipernaadi ette hulk raamatuid. Nipernaadi sorib siit ja säält, lehitseb närviliselt lehti, uurib katekismust, kristliku koguduse usutalitust, piiblit. Kadri jälgib iga ta liigitust, võtab piduliku ilme ja poosi, iga hetk oodates jutluse algust. (Gailit 1928: 245)

"Pidulik ilme" on küll ambivalentne/abstraktne.

Rahvas on laua tagant püsti tõusnud, käed alandlikult sülle pannud ning vaatab tuhmide ning liikumatute silmadega enese ette. Korrapidaja Albert Tikuta on purjus, ta kõigub jalul ning hoiab kramplikult lauast, et mitte maha langeda. Aapsipääde paar, isa ja poeg, hoiavad samal otstarbel teineteisest kõvasti kinni, nagu kasutaksid teineteist. Kadri Parvi, kujutelles end roosikesena Saaronis, seisab tähtsana, auväärsena ning ta suurist silmist hakkavad pudenema juba esimesed pisarad. Neid nähes, ei suuda hoiduda nii mõnigi härdameelne ning varsti on juba nii mõnelgi naisel ja mehel käed silme juures. Jaan Sirgupalu, kes mõtleb vaid oma hukkund pojast, nutab juba lausa ning võtab otse peoga pisaraid põsilt. (Gailit 1928: 246)

Kompleks.

Ning tõesti, Tõnis Tikuta silmist rebenevad paar vaikkollast pisarat lahti, veerevad pikkamööda, otsekui suure ettevaatusega teed kobades, mööda kortsulisi põski, langevad halli habemesse ning jäävad sinna tusaselt peatuma, nagu oleks nende vastik ülesanne täidet. (Gailit 1928: 248)

Väga detailne kirjeldus.

Uuesti lauldakse, uuesti räägib Nipernaadi, räägib nüüd inimlapsest, kes arglikkude sammudega peab astuma ellu. Korraga näeb ta vaid tumedait värve, tõmbab mustad kõuepilved inimese ümber, laseb sadada radel ja voolata veel, paneb hundama tuuled ja tormitsema maru, ning kui kuulajad on juba südame põhjani põrutet elu vintsutusist ja koledusist, laseb Nipernaadi otsekui võrratu võrul pilvedel kaduda, rahehood mööduvad, tuuled jäävad kuulatama, kõneleja tõstab helendava päikese taeva keskele ning hakkab kirjeldama elu õnne, elu veetlusi. Kuulajate näod selgivad, silmad hakkavad paitades libisema mööda võluri nägu. Meos Martini nägu on täis õndsust ja rahulolu - säärase ilusa kõne eest paneb ta köstrile viis krooni juure! otsustab ta mõttes. Siis lõpetab Nipernaadi oma kõne, toimetab ristimist ning lausub pühalikult: ... ja nõnda ristin ma sind Joonataniks! (Gailit 1928: 248-249)

Pilvemetafoorid. And words are magic.

Naised käivad Kadri ja Meose käsul ühe juurest teise juure mangumas, et tuleksid ja istuksid neljandat korda lahkesti pidulauda. Upitavad mehi, tirivad neid, hoiavad jalul, aitavad astuda üle läve tuppa. Ent kui kaua ka Leose peremees ei seisa, teda ei palu keegi, ikka joostakse temast tuhinaga mööda, isegi mükse saab külgedesse, ent otsa ei vaata kegi. Keegi ei märka teda, ei näe, või mis sa kainest inimesest näed! Aga Jaan Melts tunneb end oma tütre purmas nii võõrana ja üksikuna, ilma palumata ei söanda ta kuidagi astuda tuppa. On nagu piinlik ja häbi tormata äkki inimeste keskele, küünarnukkidega raiuda omale teed ning istuda nende kiskjate kõrvale lauda. Tunneb end otse kontvõõrana, kes kipub vägisi pidulauda. (Gailit 1928: 252-253)

Nonperson problems.

- Vana känd ja pess? imestab kellamees Aado Särn. Vanaks kännuks ja pessuks sõimavad nad teda? Naeravad, karjuvad, pööravad oma tursunud, irvitavad näod tema poole. Tema jooksis nõnda, et hing oli kinni, aga nemad võtavad teda vastu viha ja mõnitusega, vanaks kännuks ja pessuks sõimavad teda? (Gailit 1928: 258)

mis on pess? Nagu päss?

Algab rüselemine, mehed satuvad vihaste härgadena vastimisi. Süngelt nohisedes, pää rinnal, silmad pilukil, astutakse raskel sammul vastasele vastu. Pidulauast on järel vaid killud ja midagi vedelat põrandal. (Gailit 1928: 261)

Poos? Prokseemika? Dno. Pidu saab igatahes läbi.

Kati viskas käe Nipernaadi kaela ümber ning lausus häbelikult, lapseliku naiivsusega:
- Nüüd ütlen ma sulle midagi, aga sina ära pahanda. Ma tõesti tea ei tõesti mitte, kas olen armunud sinusse, või sinu lehmadesse. Päevast päöva sinu järel kõndides, olen end püüdnud ikka selles, et mõtlen ikka lehmadest, hobustest, lammastest, aga mitte sinust. Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid et varsti kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist. Nüüd pahandad sa vist?
- Ei pahanda, lausus Nipernaadi sunnitult naeratades, - ka mina armastan loomi. (Gailit 1928: 281)

Manatud, tehtud, sunnitud naeratus.

- Ning siis langes su pilk minule ja sa laususid naeratades mu emale: - kust sa tead, võib olla on minu siinolekul veel mõni eriline põhjus? Olen poissmees ja sinul on noor tütar. Ja ema ütles: - mis ajast rikkad peremehed käivad mööda vaeste onne omale pruute otsimas? - Ah tühja, vastasid sina hooletult, mul enesel on küllalt rikkust, jätkub meie eluks! (Gailit 1928: 283)

Pilk võib langeda. Poissmehe osa on ilmselge vale, teades raamatu lõppu.

- Toomas, ütlesin ma sulle, vii mind oma tallu,näed ise, meil pole siin ruumi ega paika. - Varsti, varsti! lausisid sa otsekui tusaselt. - Kas täna, kas homme? pärisin ma. - Homme, vastasid sa tahtmatult ning ma nägin, kuidas su otsaesisele tekkisid sada sügavat kortsu. Langesid otsekui kössi ning silmist kadust julgus ja rõõm. Ma nägin küll - sa ei tahtnud rutata, soovisid veel vähe kaaluda ja mõelda. (Gailit 1928: 285)

Sada sügavat kortsu ühe lauba kohta on natuke palju.

- Sa oled nii muutunud nende päevadega ning mul on hirm, vastas Kati lõdisedes. Vahel, kui laman poolsuikel sinu kõrval, tulevad kummalised mõtted mu pähe. Siis arvan ma nõnda, et sul polegi talu ega loomi, oled vaid vaene hulkur ja petad mind. Ja siis pean ma tagasi suruma nutu. Kas tead, ma lepiksin ka väikese, väikese onnikesega, oleksin ka sääl rahul ja õnnelik, kuid, kas tead, mu kodus jä ootama hulk, hulk näljaseid suid. Nad jäid uskuma oma vanema õe õnnesse ning nüüd näevad nad und värskelt lõhnavast leivast ja auravatest lihapottidest. (Gailit 1928: 287)

Hea intuitsioon.

Pää hõõgus ja põles, iga närv oli tõmmat kui kandlele pingule. Ent tütarlaps hingas tema ees nii rahulikult ja õnnelikult, vist nägi ta und rammusatest karjadest ning piima rohketest kardadest, mis vahutasid ja olid ääreni täis. Mida toob talle hommik? Mida toob talle hommik? mõtles Nipernaadi kärsitult. Kas pettumust, ahastust, rohkem pisaraid? Kas kibedat tõtt, et polegi loomi, polegi põlde, on vaid rumal rännak mööda väänlevaid maanteid? Ah, kõik päevad on jumala käes, hoiab kui niidiotsi oma peos, ning missuguse kanga ta igast üksikust päevast mõtleb kududa - kes oskaks küll seda arvata ette? (Gailit 1928: 289)

Kehataju. Ennist olid närvid tõmmatud trummi peale nahaks, nüüd kandlele keelteks. Ja raamatu alguses - kevadel - oli tal päevi rohkem kui issandal, nüüd - sügisel - on kõik päevad jumala käes.

Madis Moormaa on väike, kõhetu mees, ta õlad on kitsad kui kokkupand peopesad, nägu viril ja inetu. Kui Hansuoja sulast vaadata tagant, ei näekski nagu meest, vaid väikest kõverjalgset karjapoissi. Ent kui Madis Moormaa asub saha juure, võtab vikati kätte või tõstab raskeid viljakotte, jooksevad tugevad mehed juure vaatama ning imetlema sulase jõudu, sitkust ja püsivust. Siis on peaaegu nõnda, kui ei kannaks inimene viljakotti, vaid see jookseks ise väikesil, kõverail jalul koormast otse aita. (Gailit 1928: 292)

Karikatuur missugune.

Ta [Hansuoja peremees] on enesest hääsüdameline vanapoiss, tööhimuline, korralik, ent nurisemist ei jäta ta. Vaatab lehma, seisatab, tõmbab näo virilaks ja nuriseb: - säärane raisk, sööb ja seisab ning kasu temast, sindrist, pole vähimatki. (Gailit 1928: 293)

Nägu tõmbub ja tõmmatakse kõiksepidi.

- Ent sa pole põrmugi rõõmus, Toomas, vastas Kati. Sul on nii kurvad ja väsind silmad ning su hääles on nukrus ja kibedus. Sa ei torma kohe tallu, ei päri oma rahvalt, istud kui võõras siin kivil?
Nipernaadi katsus naeratada ning võttis tüdruku käe oma pihku.
- Olen liigutet, Kati, ütles ta, liigutusest olen tõsine. Mõtle ise, kui pärast pikka aega jõuad jälle kord koju, muutud miskipärast kurvaks ja tõsiseks. (Gailit 1928: 299)

Kati knows what's up. Nipernaadi ei käitu nagu talu peremees.

- On see ikka täsiselt sinu talu? küsis Katin ning vaatas uurides Nipernaadit. (Gailit 1928: 301)

Kati on nonverbalist.

Nipernaadi istus Kati kõrvale. Soonilisele näole ilmusid sügavad kortsud, paksud kulmud vajusid silmile. Sel hetkel ujus päike pilvede pilu vahele, kollased põllud ja kollased metsad hakkasid pimestavalt kiirgama. Lehed, haard tuule puhangust, tõusid krabisedes maast lendu, keerlesid, jooksid ning vajusid siis jälle otsekui suikele maha. (Gailit 1928: 305)

Kulmude sektsioon peaks ikkagi hõlmama ka laupa ja osa silmaümbrusest. Pale, ühesõnaga.

- Sa oled nii naljakas, lausus Kati Nipernaadi kätt silitades, ikka hoolitsed sa minu eest. Miks ei vaata sa korraks ka eneselle? Näed - kuue ees pole sul ühtki nööpi ning taskud on hoopis lagunend. Ka tallad on sul läbi ning kui sa nõnda sääl maanteel minu ees astusid, nägin ikka su alasti jalaalust. Oled nüüd kodus, miks ei vaheta sa riideid ja saapaid? (Gailit 1928: 310)

Väljanägemine on nigel. Huvitav, kas ongi nii, et kõik naised hindavad mehi nende jalanõuda tagaselja järgi nagu mõned sotsiaalpsühholoogid ammu väitsid?

Ega praegusel ajal või inimesi uskuda, kõnnivad inglite näoga mööda maid ning sünnitavad vaid kurja ja pahandusi. (Gailit 1928: 311)

See on juba teine kord kui saame kuulda, et inimesed all in all on tõprad keda ei tasu usaldada. On selline suhtumine eestlasele sümptomaatiline?

Poja hääles oli juba kartus. Jaani naine Liis oli litsunud näo aia vahele ning vaatas põlevil silmil viimset kui isa liigutust. Nüüd oli ta koguni pahane, et ta mees Jaan oli nii kartlik ja manitses isa. Mis ta segab end vahele, küllap peremees ise teab, mida teeb oma vihase loomaga. (Gailit 1928: 321)

Kui see ei oleks pulliga võitlemise stseen, siis oleks näo aia vahele litsumine üpris kummaline asi iseenesest. Kuidagi... lapselik.

Kati põlv nõksatas, ta pööris järsku näo kõrvale ja ütles:
- Ei, ei, seda ei tohi küll teha. Mida ütleb siis Toomas? (Gailit 1928: 334)

Nõksuvi põlvi, nõksuvi põlvi...

Liis muheleb, sulane Moormaa vaatleb pilkavalt Nipernaadit, kuid Toomas sööb ning ei vasta midagi. (Gailit 1928: 337)

Pilk mis ütleb: you're not a real man. [Peremees on Katiga linna läinud, Toomas istub ülejäänud perega söögilauas.]

Istus uuesti laua taha, oli tusane ja sünge. Silmitses pererahvast vihaselt nagu vaenlasi. Käe oli pigistanud rusikasse löömiseks. Piip vasakkäe sõrmede vahel värises ning pildus tuhka ja sädemeid. (Gailit 1928: 341)

Peremees hakkab Nipernaadilt Katit ära kauplema.

Sa oled nii kena ning kui sa naerad, siis käib sinu naer läbi minu südame, pakitseb igas mu verelibles, tuksatab igas mu soonekeses. Siis valdab mind säärane rõõm, siis tunnen end jälle noorena, otse lapsena, ning ma tahaksin sind haarda käest ja joosta üle nurmede ja kinkude. (Gailit 1928: 357)

Isopraksism, mis muud. Naeratavate inimeste ümber on raske mitte olla sellest mõjutatud.

Pööris järsku näo kõrvale ning tõmbas sõrmega üle silmade. Siis naeratas ta uuesti. (Gailit 1928: 371)

Nipernaadi valmistub talust lahkuma. Sõrmega üle silmade käimine on nagu see see no evil žest, ehk Peaseism.

- Ela hästi, Kati, ütleb Nipernaadi. Sinu pulmadeks tulen ma kindlasti oma uhkest mõisast. Ning kingituseks toon sulle kaasa lubat Loo ja midagi veel paremat. Oota mind, Kati! Ning edespidi, kui su Jaak hakkab juba kössi vajuma, küllap siis hakkan sind veel sagedamini külastama. Hääd päeva, Kati!
Pöörab järsult ringi ning sammub hoovi väravast välja. Pää on ta visand kukla ning rinna lükand ette - Kati pärast, kes jäi hoovile takka vaatama. Nähku, et ta pole kurb ega löödud, vaid kõnnib uhke mehena oma mõisa. On tal raha või tütarlapsi vähe, temal, Toomas Nipernaadil?
Vaatab korraks üle õla tagasi, tahab veel viimne kord Katile rõõmsalt naeratada.
Kuid Katit polegi enam hoovil!
Needus! - ning ta langeb äkki kokku, muutub väikeseks, pää kukub kurvalt rinnale.
Sammub läbi pori ja vihma ning külm sügistuul pureleb ta ümber. (Gailit 1928: 372)

Dostojevski Põrandaaluse Mehe tier. Suurushullustus / Ülbus, vist.

Ühes tuule ja vihmaga hüppas Maret onni. Võõrast isa kõrval nähes jäi ta kohkunult seisatama. (Gailit 1928: 388)

Puhas prokseemika.

- Ma paikan su isa võrgud ning aitan teda merel, ütles Nipernaadi.
- Sina? - tüdruk naeris äkki lõbusalt ja vallatult. - Aga sina polegi kalamees ning ka merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.
- Hääd ööd! ütles Nipernaadi äkki ning tõmbas ukse enda taga kinni. (Gailit 1928: 390)

Seeba kuninganna [Maret] näeb ka temast läbi ja palju selgemini kui Kati.

- Aga mina vastan, jätkas Nipernaadi, - tüdruk, ära vigurda, ehk ei näe sa mu uhket laeva sadamas? Ja, ja, nüüd läksid su silmad hoopis pimedaks ning kogu su uhkus vajus tuhana kokku. (Gailit 1928: 397)

Kahjuks see ei ole vist metafoor nagu silmade tumenemine.

- Ega sa ometi arva, nagu oleks mu jutt Katarina Jeest vaid tühi pettus ja luule?
- Muidugi arvan ma seda, ütles Maret.
- Siis oled sa tõesti üks halb tütarlaps, lausus Nipernaadi haavunult. Midagi sa ei usu ning miski pole sul püha. Küllap irvitad ka minu üle ning mu vaesus on sulle vaid lõbuks. Olen pihtind sulle puhtast südamest ning rääkind oma salajasemaist kavatsusist, veel ühelegi inimesele pole ma jutustand Peipsiäärsest tädist Katarina Jeest, ainult sulle, nagu oma armsamalle, kõnelesin tõtt, kuid sa naerad!
Ta hakkas uuesti mööda tuba sammuma, oli närviline, vihane, otsaesisele ilmusid äkki sügavad kortsud. (Gailit 1928: 403)

Aga oli neid sügavaid kortse sada?

Naisterahva aastad on nagu Issanda teod, keegi ei või neis kindel olla. (Gailit 1928: 404)

Vanasõna?

Ta astus paar sammu lähemalle, sirutas Nipernaadile käe ning ütles:
- Kas ei tahaks sa tulla minuga kõrtsi? Mida's sa ikka konutad siin poolpimedas onnis? Juba praegu on sul kopituse lehk küljes ning inimnäo oled sa hoopis kaotanud. (Gailit 1928: 408)

Jaanusel on ka ikka vänged ütlemised.

- Ning kõrtsi sa ei tule?
- Ei tule, vastas Nipernaadi.
- Ja metsa ei tule sa ka? küsis Jaanus.
- Ka metsa ei lähe ma, vastas Nipernaadi
- Siis on halb küll, ütles Jaanus.
- Jah, mul on hoopis teised ja tähtsamad asjad ees! kiitles Nipernaadi. (Gailit 1928: 410)

Näiteks raamatu lõpetamine?

- Mitte Jaanus, vaid sina ise ajad mind minema, ütles Nipernaadi.
- Mina? imestas Maret.
Astus poisi juurde ning ta silmad olid märjad.
- Valetad, valetad! hüüdis ta, väikeste rusikatega poisi rinda tagudes. Ikka valetad, sa ei oska rääkida ainsamat sõna tõtt! Kõik su jutud Katarina Jee laevadest ja varandustest, kõik su kirja ootamised, kõik su lubadused siia tagasi tulla, kõik, kõik on vale! Üks vale ajab teist taga, oled seest söödud nagu riie koidest, sa ei oskagi enam olla inimene. Midagi ei taha ma enam sinust teada, mitte kõige vähematki, kao kiiremini mu silmist. Torma siit minema nagu tuul, ega ma sind sundida saa!
Hakkas nuuksuma, hüppas kassipojana voodi, peitis pää voodi alla. (Gailit 1928: 412-413)

Kompleks. Loomavõrdlusi jätkub lõpuni.

Ta tõusis järsult üles, hakkas kiiresti sammuma mööda tuba, ta nägu muutus äkki süngeks ning suured kulmud langesid üle silme. Tõmbas ohates käega üle näo, sõrmed värisesid.
- Mis juhtus sinuga? küsis Maret kohkunult ning jooksis poisi juure.
- Ei midag, vastas Nipernaadi ning katsus naeratada.
- Ei, nüüd ei jäta ma sind, ütles Maret, pead kindlasti rääkima, mis juhtus sinuga?
- Ega sa ei usu jälle mind, ohkas poiss, ütled jälle, et valetan. Vaata, Maret, kui sa rääkisid õnnest, olin liigutet südame põhjani, kuid siis tuli mulle meele, mida ütleb küll Katarina Jee, kui ma tõesti jään siia pikemaks ajaks. Juba kirjutasin talle, ütlesin: - armas tädi, varsti saabun ma sinu juure, oota ning ole terve. Ning nüüd ei tulegi?
- Katarina Jee?
Tütarlaps lasi poisi lahti, käed langesid lootusetult mööda külgi, istus kurvalt laua juure ning ohkas. (Gailit 1928: 416)

Kompleks. Iseenesest päris võimas build-up selle Katarina Jeega.

- Ja, vastas daam rahulikult, olen Nipernaadi seaduslik naine, juba kuueteistkümnendat aastat, - kas pole ta sellest teile midagi rääkind? Ah ja - ma tunnen teda, kui ta läheb suvel oma rännakuile, siis on ta tööline, põllumees, rätseb ning minu pärast kas või korstnapühkija. Siis salgab ta oma õiget elukutset ja perekonda, elab kui lind oksal. Säärane ta on, olen juba harjunud ta tujude ja iseäraldustega. Kevade tulles kaob ta minu ja sõprade juurest ning siis ei maksa teda otsida. Alles sügisel lume tulekuga pean ta leidma, siis on ta ikka nii viletsalt riides ja katkend, et pean talle ülikonna järele tooma. Ah, säärase mehega on häda, alguses pahandasin, ärritusin, kuid lõpuks harjusin. Pole midagi teha, tuleb leppida olukorraga, kui kevadel jätab oma naise ja lapsed.
- On nipernaadil ka lapsed? küsis Maret värisedes ning kahvatades.
- Ja muidugi, vastas daam, miks ei peaks tal olema lapsi? Ta on üldse korralik ja eeskujulik mees, ainult suvel pole temaga midagi teha. Kuid suvi - see on tema puhkus, talvel kirjutab ta ning teeb palju tööd. (Gailit 1928: 423)

The big reveal.

- Hää küll, ütles Nipernaadi järsku, ma ei taha sest midagi kuulda. Sa tead ju, suvi on minu päralt.
Proua vaikis, tume vari libises üle ta näo, kuid siis naeratas ta jälle. (Gailit 1928: 427)

Hea raamat oli hea.