Kirjatud kehad ja kehakirjad

Katrin Alekand - Kirjatud kehad ja kehakirjad - henna. Magistritöö. Tartu, 2008. 111 lk

Juhendajad: Myrdene Anderson, Silvi Salupere

Minu enda töö uurib kehakeelt, mistõttu praegu käin ringi ja loen dissertatsioone, mis puudutavad kas keha või keelt. Käesolev magistritöö puudutab esimest. Katrin Alekand kirjutas kehakaunistustest jm vahvadest asjadest ja keskendus sellele, kuidas kasutatakse hennat juuste värvimiseks või ajutiste tatoveeringute tegemiseks.
Sain teada, mis on hirsutism - nähtus, milles kehakarvad kasvavad kohtades, kus nad tegelikult ei peaks kasvama. Ja sain teada, et mõned naised katavad rinnavähihaavandid tatoveeringutega, nähtus nimega mastectomy tattoos. Kuigi Silvi Salupere oli juhendajaks ja avaldati semiootika osakonnas, on selles töös liiga vähe semiootilist minu maitsele. Kokkuvõte ja muud tsitaadid:

Nahk on piir mis määrab minu ja mitte-minu, oma ja võõra. Seega on nahk omamoodi semiosfäär - kiht või filter, mis ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimese suhtest välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomunglisuse tähistusi. Kehaline käitumine, mis hõlmab oma keha ja naha muutmist on seega kultuuriliselt väga tähenduslik.

Kosmetikavahenditega on läbi aegade loodud või varjatud soolist või ka rassilist kuuluvust või siis püütud jäljendada kultuuriliselt konstrueeritud iluideaali. Kõige sagedamini on dekodeeritud peapiirkond ning ilmete ja emotsioonide väljendamiseks rõhutatakse enim silmi, kulme ja suud.

Emaskulatsiooni läbi teinud (endine) mees, aga ütles oma intervjuus seksusaalsuse kohta järgmist - on väga vale arvata, e tseks on nauding kõigi inimeste jaoks ja et seks kui selline on seotud ainult suguelunditega - inimese kõige võimsam seksuaalne organ on tema aju ning kõige suurem ja tundlikum organ tema nahk.

Henna on taim, mille lehtedest saadud pulbrist ning kergelt happelisest vedelikust moodustuv pasta jätab nahale ruskjalt punase tooni, mis püsib seniks kuni naharakud uuenevad (1-4 nädalat).

Tabel 1. Erinevad kehamuutmispraktikad:

Mitte-invasiivsed		Invasiivsed
Kaunistamine (Decorating)	Muutmine (Altering)	Moonutamine (Modifyiong)	Sandistamine (Mutilating)
Haarab ainult marrasnahka ning ei vigasta seda	Läbistab marrasnaha või ka pärisnaha	Moonutab kehaosi	Patoloogia (Favazza) või isiku vastu suunatuf vägivald (Larratt)
Ajutine, valutu, mahapestav, ohutu, pöörduv	Püsiv, võib olla valulik ja pöördumatu	Püsiv, kudesid lõhkuv, valulik, pöördumatu	Püsiv, kudesid lõhkuv, valulik, pöördumatu
Kosmeetika Kehamaal Varjumine Henna Indigo Parukad Ajutised kosmeetilised lisandid	Tätovrring Augustamine Armistamine Ilukirurgia Infibulatsioon	Jalad (Hiina) Kaelad (Birma) Kehamoonutus (korsett) Implantaadid Amputatsioon Kastratsioon Soovahetus	Patoloogiline käitumine Laste ümberlõikamine, augustamine jne

Küsimusele sotsiaalse keha kujunemisest, isikliku keha kadumisest ja selle tõlgendamisest (nii kategoriseerimise või vaatepunkti määratlemise seisukohast) pakub Michel Foucault välja idee vaatepunkti assümeetriast: see on ühtaegu nii vaatemäng, selles osalemine kui ka seireobjekt. Kõikjalolev teadvustamatu jälgimine muudab isikliku keha võimu ja teadmiste poolt tähistatud tooteks. Foucault' distsipliini käsitluses hakkab just keha põhiroll mängima uues karistustehnikas, mida Foucault nimetab "poliitiliseks anatoomiaks". Ta märgib: "võimalik, et hierarhiline, pidev ja funktsionaalne kontroll ei olnud XVIII sajandi suur tehniline "leiutis", kuid selle salakaval laienemine on oma tähenduslikkuse eest võlgu sellega kaasnenud võimu mehhanismidele. Tänu sellisele jälgimisele muutus distsipliinivõim "terviklikuks" süsteemiks, mis oli seestpoolt seotud majanduse ja selle asutuse eesmärkidega, mille ta teotses." (Foucault 1999:258)

Valu ja kannatus on koos selliste eluga igapäevastelt kaasas käivate aga ebameeldivate ja -mugavate teemadega nagu sünd/sünnitus, surm/suremine ja seks liigitatud tabuteemade hulka. Ei ole viisakas sellistel teemadel rääkida, eriti veel seltskondlikus ning vabas vormis. Valu on negativiseeritud, demoniseeritud ning sellest on saanud ebavajalik ning soovimatu osa elust, mis on tänu meditsiini arengule kenasti välditav. Ohverdusest on saanud metafoor või sümbol - ohverdatakse oma elu isamaa nimel, ebaõnnestunumatel juhtudel näiteks jalg või osa tervisest; karjäär armastatu või laste nimel või siis lilli altarile, kuid me ei ohverda enam oma keha, ennast.

You Say More Than You Think

Janine Driver - You Say More Than You Think: Use the New Body Language to Get What You Want!, the 7-day Plan. Crown Archetype, 2010. 240 lk

Üks selleaastastest kehakeeleraamatutest. Midagi väga uut ja üllatavat minu jaoks ei sisaldanud, aga kordamiseks oli hea. Janine Driveri nägu on tänu BBC dokumentaalile kehakeelest nüüd juba üpris tuttav, kuigi ka tema kodulehel olev demo-video oli muljetavaldav. Ta nimetab ennast valjult kehakeeleeksperdiks, kuigi midagi väga uut ta valdkonda kaasa pole toonud. Mingisugused metafoorid, uued näited ja natuke NLPd.
Raamatut lugedes mõtlesin oma uurimustöö peale ja mõtisklesin, kase kine ehk kõige väiksem mõõdetav kehaline liigutus võib saada foneemi või grafeemi kombel mõõdetavaks/määratletavaks. Google ütles, et saab: kineme - (linguistics) In kinesics, a group of movements with an associated meaning, analogous to a phoneme in spoken language. Sinna juurde läheb lähevad veel sellised terminid nagu allokineme ja allomorphokinemic. Sain teada, et ühes raamatus (Handbook of semiotics) Ülikooli Raamatukogu semiootika riiulil on igasuguseid kineeme lahatud põhjalikult.
Kopeerisin siia katkendid, mis aitavad mul kultuuridevahelise kommunikatsiooni esseed kirjutada:

The idea for the Belly Button Rule was initially discovered in a study by W. T. James in the 1930s. Through a series of tests that had respondents identifying almost 350 different meanings for various poses from a series of photographs, James was able to determine that the direction of the torso plays a key role in determining a person’s level of interest. James separated belly button directionality into four key groups: approach (interest), withdrawal (disinterest), expansion (heightened interest and confidence), and contraction (nervousness and slightly reduced interest). About thirty years later, Dr. Albert Mehrabian further refined James’s studies, noting that belly button direction was the most important aspect of reading a person’s intention. Numerous studies have appeared since that time, confirming that the Belly Button Rule is one of the most accurate ways of gauging a person’s interest and intent.

As part of their grooming standards, Marines cannot put their hands in their pockets while in uniform unless they are getting something out or putting something in their pockets. In contrast, this Woody Allen trademark stance is a popular one for shy or less confident people. These folks may think they’re hiding their nervousness by shoving their hands in their pockets. They may think they’re seen as more casual or confident because they don’t feel compelled to do something overt or “stiff” with their hands. But honestly, any time a person hides a body part—especially something as important as his hands—people see it as a message of nervousness. (P.S.: we can tell when your hands are balled up in fists in your pocket—you’re not kidding anybody.)
This move is also considered a self-touch gesture, or what other experts call manipulators, pacifiers, or adapters. It’s an often unnoticed movement that we make where one part of our body (in this case the hands) touches another part of our body (upper thighs), usually to soothe ourselves during situations of high mental stress.

self-touching screams insecurity, a lack of confidence, and may even send the message, “Don’t talk to me—my insecurity will eventually drive you nuts!” With this body language, you’re not likely to score any points with potential contacts.
Our bodies have three vulnerable areas: our neck dimple (the fragile indentation at the front of the neck, below the Adam’s apple), our belly button, and our “naughty bits.”

When we put only one hand on our hips, it conveys a kind of sarcastic sass that people can use as a weapon. We use it to push away people who’ve come too close, to counterattack perceived assaults, or to simply keep people at distance.
The person who uses this pose wants to convey confidence, but instead, we register it as deflection and defiance. This pose is like a coiled rattlesnake, saying, “Take one step closer and I’ll attack.” True confidence, on the other hand—or hip—is more like armor.

If you expand the power steeple as if you were holding an imaginary basketball, you have the added effect of seeming hopeful, likable, dedicated, and firm in your convictions. This is the most powerful steeple to get others to begin to agree with you and to believe in you. It’s a power move that can be used for all occasions—weddings, family reunions, motivational speeches, confrontations, and negotiations.

According to a recent Harvard study, sixteen million Americans have a mental disorder you may never have heard of: “intermittent explosive disorder,” or IED. People with IED overreact to situations with uncontrollable rage, perhaps because they feel a sense of relief or release during the outburst. At the end of the outburst, they feel remorseful—but it doesn’t stop the next outburst. People with IED can freak out over the smallest provocation, attacking people or things, causing physical injuries or damage to other people’s possessions (road rage, anyone?). They are verbal bullies who like to threaten others, and although they are predisposed to depression, anxiety, and drug or alcohol abuse, the disorder is not caused by any of these afflictions.

Semiootika piirid

Semiootika piirid : konverentsi teesid, Tartu, 24. - 25.11.2006 = Boundaries of semiotics : conference abstracts, Tartu, 24. - 25.11.2006 / [toimetajad: Timo Maran, Silvi Salupere, Katre Väli]. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006. 63 lk

21 autorit, kõik doktorid, esitavad oma teesid semiootika piiridest. Õigupoolest nad lihtsalt kirjeldavad neid piire läbi valdkondade, mida ise uurivad. Kerge lugemine. Kakskeelne - enamus teese on mingis mahus tõlgitud ka inglise keelde. Kõneleb midagi selle kohta, milline oli Tartu semiootilika valdkonna läbilõige täpselt neli aastat tagasi. Sain teada kaks uut sõna: antroposemioos ja kronesteesia. Esimene mõiste on osakonna kodulehel põhimõistete ja -mudelite hulgas semioosi selgituseks. On olemas füto-, zoo- ja antroposemioos ehk siis taimed, loomad ja inimesed. Sama mõiste inglise keeles googeldamine tõi tulemiks John Deeley raamatu "Human use of signs, or, Elements of anthroposemiosis", mis on olemas sotsiaalteaduskonna raamatukogus. Midagi mulle? Chronesthesia mõiste autoriks on Endel Tulving ja see on inimese hüpteetiline vaimne võime olla teadlik minevikust ja tulevikust. Tulving nimetab seda efekti "vaimseks ajarännuks", et eristada seda teistest mälutüüpidest ja pakub välja, et kronesteesia on inimesele ainuomane omadus mis on instrumentaalne kultuuri edasi andmiseks.

Oluliseks pean Silvi Salupere katkendit, milles ta seostab semioosi neurofüsioloogia ja kognitiivse psühholoogiaga. Ja ümber kirjutan siia Ülle Pärli katkendi: "On üldlevinud seisukoht, et semiootiline ainekäsitlus on korrastav, süsteemiloov, tähenduslike seoste teke ja toime universaalseid mehhanisme seletada püüdev. Samas suubub meie teadmine maailma ja sellest kõnelemise kohta ikka veelkahte mõõtmatusse - kosmose ja inimteadvuse saladusse."
Lastes raamatu kaant sisse skännida paljundas paljundusmees mulle terve teose. Vb loen seda veel ja otsin nendee teeside järgi lisainformatsiooni "semiootika piiridest".

Communicative act of request

Natalja Zagura - The functional and formal aspects of the communicative act of request in interlanguage: English and Estonian in institutional context. Master's Thesis. Tartu, 2006. 146 lk

Supervisor: Prof. Krista Vogelberg

On ainult kohane, et lõpetan selle dissertatsiooni lugemist ja teen kokkuvõtte kohe pärast Krista Vogelbergi kultuuridevahelise kommunikatsiooni loengut. Vogelberg on selle dissertatsiooni juhendaja ja oma loengus kasutas ta mitmeid väljendeid ja autoreid, mis sellest dissertatsioonist olid mulle tuttavad. Põhilised neist on conversational analysis (loengus ütles ta "konversatsioonianalüüs") ja emic (kultuuridevaheline, universaalseid seoseid uuriv). Kolmas sõna mida töös esines tihti, aga loengus õnneks mitte nii palju, oli illocutionary (illokutiivne akt, lausumisega sooritatav tegu), mille asemel loengus tääkis ta kõneaktist.
Töö uurib vestlusenalüüsi välistudengite jm karvaste-suleliste vahel. Seda suuresti lingvistilisest-pragmaatilisest seisukohast, märkides mitteverbaalsetest suhtlusaspektidest vaid kahte (social distance ja social context), millest töös endas oli vähe juttu. Täiesti uus sõna minu jaoks oli infelicitous - inappropriate, ill-chosen, not happy, unfortunate.
Üles tähendasin ühe katkendi: "Pragmalinguistic characteristics of their speech, that is, they attempt to convey the intended meaning (including communicative functions, attitudes and propositions)". Mõiste propositional on minu uurimustöös ka oluline. Ning selle definitsioonid on:
1. Nõustumiseks välja pakutud plaan, ettepanek
2. Tegelemist nõudev asi, ülesanne
3. Isikliku tehingu pakkumine, eriti seksuaalse vahekorra pakkumine
4. Teema, arutlemiseks või analüüsimiseks
5. loogika; a) väide mis kinnitab või lükkab midagi ümber; b) sellise väite väljendatud tähendus, vastandina sellele, kuidas seda väljendati.
6. Matemaatiline teoreem
Sain sellest tööst teada, et Vogelberg kas ise seda teinud või innustanud oma õpilasi salaja lindistama tudengitevahelisi vestlusi.
Veel tahan siia rivistada raamatuid, mida ma võiksin kunagi lugeda:

Erving Goffman - The presentation of self in everyday life
Erving Goffman - Interaction ritual : essays on face-to-face behavior
Jürgen Habermas - Moral consciuosness and communicative action
Kenneth L. Pike - Language in relation to a unified theory of the structure of human behavior
John R. Searle - Speech acts : an essay in the philosophy of language

Body Language by Julius Fast

Julius Fast - Body Language. Pan Books, 1971. 200 lk

See on üks vanimaid raamatuid kehakeele teemal, mida ma seni lugenud olen. Allan Pease samanimeline ilmus alles kaheksakümnendatel. Julius Fasti raamatu vanusele annab tunnistust juba raamatu esimene lõik, milles ta väidab, et kehakeel on uus ja erutav teadus mis koos kineesikaga (kinesics) põhinevad mitteverbaalse suhtlemise käitumismustritel. Kineesika mõiste on ta laenanud Birdwhistellilt ja hiljem jutustab ta ka Birdwhistelli üritusest luua kehakeele jaoks märgisüsteem (notation system for body language). See märgisüsteem põhines mõttel, et "kine" on kehakeele valdkonnas smallest recordable movement. See kontsept võis tunduda vahva, kuid oli oma aja kohta veel noor ja toores. Näiteks väidab ta: "It doesn't matter which eye is winked. The meaning is the same. Nor does it matter if one side of the eye is squinted". Nüüd teame, et kummal näopoolel liikumine toimub, on vägagi oluline. Küll aga pani ta täppi sellega: "No body position or movement, in and of itself, has a precise meaning". Meeldib see, et sel ajal oli juba läbimurre universaalemotsioonides tehtud. Fast mainib Ekmani, Frieseni ja Sorensoni uurimustööd, mis kinnitas Darwini oletust kaasasündinud emotsiooniväljendustest. Siiski, kuna sel ajal polnud veel väga palju uurimusi inimese kehakeelest, tõi Fast palju võrdlusi etoloogiast (võrdles inimese käitumist linnu- ja imetajaliikidega). Või siis lihtsalt tegi järeldusi, mida poleks pidanud. Nagu näiteks:

"Children, in our society, are treated as non-persons quite often and so are servants. We feel, perhaps counsciously, perhaps unconsciously, that before these non-persons no mask is necessary. We cannot worry about hurting the feelings of a non-person. How can he have feelings to hurt?
This attitude is usually seen as class-oriented thing. A class in society will apply it to the class beneath; higher-status people will apply it to lower-status people. The boss may not bother to mask in front of his emplyee, nor the lady in front of her maid any more than a father will mask in front of his child."

Sotsiaalsete klasside ja rasside, rahvuste, kultuuride jm humanitaarsete asjadega olid asjad tol ajal selgelt erinevad. Kui erinevad, seda ma ei oska täpselt öelda. Mõned märkused kehtivad tänapäevani. Näiteks see, et jaapani kabuki teatris kasutatakse väga keerukalt vormunud sümboolilisi žeste, mis on niivõrd kultuurikesksed, et üle poole sellest läheks lääne publiku jaoks kaduma. Ning nii jaapanlastele kui ka araablastele meeldib olla üksteisele väga lähedal, aga nendes kultuuries on siiski suured erinevused. Jaapanlased hoiavad oma läheduses formaalsust ja on ikkagi jäikade piiridega. Araablased aga tahavad puudutada, tunda ja haista (sellega seoses meenub juhuslik fakt, et Koraan soovitab meestel ennast lõhnastada - "kui lõhnad hästi, oled teinud heateo") ning seepärast astuvad nad üksteisele ka nii lähedale, et saavad nuusutada. Samuti toob ta suurepärase näite sellest kuidas toimib inglise klassiühiskond (füüsiline lähedus on suhtes vähemtähtsam kui ühiskondlik seisus). Siinkohal täheldan, et seda näidet ümber kirjutama ei hakka. Üldse, see raamat on väga mitteametlikus, lausa ilukirjanduslikus, stiilis - "Mitte just väga kaua aega tagasi lõunatasin psühhiaatrist sõbraga. Me istusime meeldivas restoranis stiilse väikese laua taga. Ühel momendil võttis ta välja paki sigarette... blablabla". Õnneks on ta korralikult viidanud, isegi kui need viited on muldvanadele raamatutele - millest osad on isegi Ülikooli Raamatukogu hoidlas olemas. Näiteks neid sooviksin lugeda:

Robert Ardrey - The Territorial Imperative
Edward T. Hall - The Hidden Dimension
Ervin Goffman - Behavior in Public Places
Alexander Lowen - Physical Dynamics of Character Structure
Gerhard Nielsen - Studies in Self-Confrontment

Raamatu enda kohta ütlen, et seda oli väga kerge lugeda. Fast kirjutab nagu kirjanik peaks kirjutama - ladusalt ja lõbusalt. Lisaväärtust annab 70ndatele omane köitmisstiil - mustvalged pildid on koondunud raamatu keskele (ja neil olevad modellid on üpris pentsikult - tähendab, ajakohaselt - riides). Uuteks avastusteks olid kaks mõistet:
Quasi-courtship - the use of courting or flirting or sex to achieve non-sexual goals. Selle kontseptiga olin tutvunud R. Don Steele raamatus (nn Rape-o ja Cavalier), aga quasi-courtship on palju parem termin (laiem ja mitte nii soospetsiifiline).
Congruence-incongruence covers the ability of members in a group to imitate each other. Tänase päeva jooksul juba teine uus mõiste täpselt samale kontseptile. Ma ei hakka isegi vaevuma kõiki neid sünonüüme siia üles kirjutada.
Viimaseks märkuseks ütlen, et in hingsight oli Fastil seda raamatut kirjutades Washoe suhtes rohkem lootust, kui oleks pidanud, kui ta kirjutas: "The old Dr. Dolittle idea of talking to the animals may yet be possible with body language". Olen lugenud, et Washoele viipekeele õpetamine oli üksjagu farss, sest ta kasutas seda suuresti vaid toidu küsimiseks ehk väga harva "ütles" midagi originaalset (Washoe pidavat pm kordama talle näidatud viipemärke). See raamat oli lugemiseks hea, aga tõsiselt võtmiseks mitte nii hea. Kasulik selles mõttes, et sain informatsiooni kehakeele uurimise ajaloo kohta.

Distinguishing Behavior

Ross Buck and C. Arthur VanLear - Verbal and Nonverbal Communication: Distinguishing Symbolic, Spontaneous, and Pseudo-Spontaneous Nonverbal Behavior. Journal of Communication, september 2002. 20 lk

Veel üks suuremat sorti muudatus/lisandus selles blogis - edaspidi teen kokkuvõtteid ka olulisematest väiksemamahulistest töödest (artiklitest, uurimustest, kokkuvõtetest jne), mida hakkan sildistama sõnaga papers. See on vajalik, et mul oleks hea ülevaade teadustöödest, mida kunagi hiljem oma seminari- või bakatöös kasutada kavatsen.

Käesolev paber uurib mitteverbaalse käitumise modaalsusi ja põhjendab oma järeldus uurimustega afaasia all kannatavate inimeste verbaalsest ja mitteverbaalsest võimekusest. Selles töös eristatakse kolme modaalsust:

1. spontaanne - tahtmatu käitumine, mis peegeldab sisemisi motivatsioonilisi või emotsionaalseid olekuid;
2. pseud-spontaanne - mitteverbaalse käitumise tahtlik ja strateegiline manipuleerimine;
3. sümbooliline - tahtlik mitteverbaalne suhtlemine, mis kasutab õpitud, sotsiaalseid märgisüsteeme.

Kommunikatsiooni defineeritakse Wilsoni (1979) järgi kui ühe individuaali käitumist (the sender) mis mõjutab teise individuaali (the receiver) käitumist sellises ulatuses, et see vähendab teise käitumise juhuslikkust (uncertainty). Mulle tundub, et see on üpris pragmaatiline lähenemine kommunikatsiooniteooriale, aga enne ma rohkemat ei tea, kui H. Lasswelli loen.
Tsiteeritakse härra Eibl-Eibesfeldti ja väidetakse julgesti, et individuaale, kes tunnevad teiste emotsionaalset käitumist ära ja vastavad õigesti, eelistatakse.
Žestide kui märkide osas eristatakse sümboleid ja märke. Randviir selgitas, et see on paljudes distsipliinides nii juba 70 aastat ja minagi ei tea veel, kuidas seda täpselt parandada. See võiks olla minu bakatöö üks probleemidest, mille najale ehitan oma teoreetilise raamistiku (KUI ma selle ehitan). Peegeldamisele, sünkroonsusele ja kajale on käesolevas tükis oma termin: analogic communication. Minu arvates tehakse viga sellega, et väidetakse feromoone olevat osa mitteverbaalsest suhtlemisest (semiokemikaalid vb, aga feromoonid?) - ka seda saan ümber lükata, kui olen "The Pheromone Myth"-i läbi lugenud. Ekmani tööst mainitakse embleeme, regulaatoreid ja illustraatoreid.
Palju kõneletakse parema ja vasema ajupoole erinevatest funktsioonidest. Siia kirjutaksin ümber kaks tsitaati: "An angry face is picked out of a group of happy faces more quickly than a happy face is picked out of a group of angry faces, presumably because of the evolutionary advantage such recognition affords (Hansen & Hansen, 1988)." ja "Dimberg, Thunberg, and Elmehed (2000) demonstrated that unconscious presentations of happy and angry facial expressions elicit corresponding unconscious responses in the facial muscles of observers."
Veel väärib mainimist see, et vasem kõrv tuvastab paremini hääle emotsionaalseid omadusi ja vasemal visuaalsel väljal on tugev üleolek nägudelt emotsioonide lugemisel. Samuti tehakse inimese vasema näopoole järgi rohkem hinnanguid inimese vanuse, meeldivuse, soo ja näoilmete kohta.
Mulle meeldib see, et kuna autorid on psühholoogiaprofessorid, siis sisaldab artikkel palju erialast terminoloogiat ja tänu sellele tähenduslikule kompaktsusele võtab kokku informatsiooni, mille (kõigile) arusaadavasse keelde lahti kirjutamine nõuaks vähemalt 10 korda mahukamat kirjatööd. Mulle meeldis väga. PDF faili saab alla laadida siit.

Foucault: A Very Short Introduction

Gary Gutting - Foucault: A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2005. 141 lk

AVSI sarja lugemine on lausa nauding. Kirjastiil on kergestimõistetav, lausestus on logiline, peatükid on lihtsate teemadega ja pildid/viited/näited on huvitavad.
Foucaulti kohta tean nüüd nii palju, et ta oli mitmekesine mõtleja/kirjutaja ja mingisugused üldistused on mul ka selle kohta, mida ta kirjutas ja kellest ta eeskuju võttis. Aga kes ta oli? "Do not ask who I am and do not ask me to remain the same . . . Let us leave it to our bureaucrats and our police to see that our papers are in order."
Oma dissertatsiooni kirjutades elas-töötas ta Rootsis, Poolas, Saksamaal ja pärast õpetamisest loobumist reisis ta Jaapanisse, Brasiiliasse ja Californiasse. Spekuleeritakse, et sellelt viimaselt reisilt hankis ta endale ka AIDSi. Ta kirjutas akadeemilisi bestsellereid ja sai 20nda sajandi kõige tsiteerituimaks filosoofiks, kirjutades raamatuid vaimuhaigustest ja seksist. Muuseas, see kolmetäheline sõna esineb käesolevas raamatus täpselt 130 korda (enamjaolt väljendites "homosexual" ja "sexual desire").
Kohe kui selle kokkuvõtte ära postitan, asun lugema Foucaulti tekstikatkendit järgmise nädala seminariks. Lihtsalt niisama kleebin siia tema kohta käiva sissejuhatava katkendi wikipediast:
Michel Foucault (French pronunciation: [miʃɛl fuˈko]), born Paul-Michel Foucault (15 October 1926 – 25 June 1984), was a French philosopher, sociologist, and historian. He held a chair at the prestigious Collège de France with the title "History of Systems of Thought," and also taught at the University at Buffalo and the University of California, Berkeley.
Foucault is best known for his critical studies of social institutions, most notably psychiatry, medicine, the human sciences, and the prison system, as well as for his work on the history of human sexuality. His writings on power, knowledge, and discourse have been widely discussed and taken up by others. In the 1960s Foucault was associated with structuralism, a movement from which he distanced himself. Foucault also rejected the poststructuralist and postmodernist labels later attributed to him, preferring to classify his thought as a critical history of modernity rooted in Kant. Foucault's project was particularly influenced by Nietzsche, his "genealogy of knowledge" a direct allusion to Nietzsche's "genealogy of morality". In a late interview he definitively stated: "I am a Nietzschean." In 2007 Foucault was listed as the most cited scholar in the humanities by The Times Higher Education Guide.

Culture and Power

David Swartz - Culture and Power: The Sociology Of Pierre Bordieu. The University of Chicago Press, 1997. 340 lk

Selle asemel, et pureda pähklit, mida katkend Bourdieu enda tekstist kujutas, võtsin seminariküsimustele vastamiseks ette raamatu Bourdieu kohta ja kirjutasin lugemise käigus ümber enda jaoks kõige mõistlikumad vastused. Kuna need katkendid aitasid mul seminaris küsimustele vastata, on neil lisatähendus seoste kujul, mis said kantud samadele katkenditele paberkandjal. See on selline raamat, millest vähemalt need katkendid tuleks üle lugeda ja läbi analüüsida siis, kui olen Durkenheimi ja Weberiga paremamat tutvust teinud.
Seniks jätan siia need abistavad katkendid

Finally, one can observe Bourdieu adopting Bachelard's "applied rationalism" to argue for a social science situated between two epistemological extremes: idealism and realism. Bourdieu adopts a similar cognitive strategy to Bachelard's in an effort to construct an epistemological consciousness for the social sciences that transcends but incorporates within a broader framework the partial views of what he calls "subjectivism" and "objectivism". By subjectivism, Bourdieu means all those forms of knowledge that focus on individual or intersubjective consciousness and interactions. By objectivism he means all those forms of knowledge that focus on the statistical regularities of human conduct. Both his key concepts, habitus and field display a similar movement of thought. Habitus calls for moving to a conception of action and structure that breaks with and the transcends the traditional dichotomies of subjectivism and objectivism. Field follows a similar movement by situating individuals, groups, and institutions within a broader matrix of structuring relations.

From this initial research experience Bourdieu developed a more formalized conceptual reflection on the relations between internalized dispositions and objective structures. For him, a proper account of practices will require a conteptual language that calls attention to the complex interactions between internalized dispositions and objective structures. Actions will be theorized as a culturally mediated response to structural constraints and change. This problem became formalized in his key concept, habitus.

For transcending the subjective/objective dichotomy, Bourdieu proposes a two-step model of epistemological reflection that integrates subjectivist and objectivist forms of knowledge into a more comprehensive, third form of knowledge which he calls a "general science of practices". The first calls for breaking with subjectivist knowledge of social practices and the second for breaking with objectivist explanation.

As an alternative, Bourdieu advocates a "relational" or "structuralist" mode of thinking, which he identifies as fundamental to all scientific thought. This approach to the study of social life "identifies the real not with sunstances but with relationships". These are "invisible relationships" to the uninitiated eye, "becvause they are obscured by the realities of ordinary sense-experience". They must be construed by science as "a space of positions external to one another and defined by their relative distance to one another".

In spite of its autonomy, the realm of culture remains subordinate to the economy. Bordieu considers that "economic capital is at the root of all the other types of capital," such as cultural capital, social capital, and symbolic capital, and that these are in fact "transformed, disguised forms of economic capital." It is after all economic capital that makes possible the investment in cultural capital. Economic structures shape decisively cultural arenas though Bourdieu seldom sees that causal connection as direct.

The image of cultural capitalist is perhaps fitting for certain professions in the media, the arts, and academe, where individuals with valued cultural resources are able to convert them into economic rewards.

How Bourdieu thinks of symbolic power relates to how he conceptualizes all symbolic systems, whether they be art, religion, science, or language itself. In a sweeping synthesis of several different theoretical traditions, Bourdieu argues that symbolic systems simultaneously perform three interrelated but distinct functions: cognition, communication, and social differentiation.

Structuralist linguistics and semiology focus on the analogical transformation and permutation through which fundamental cultural polarities find expression across various symbolic systems. This type of analysis draws attention to the internal organisation of conceptual systems but leaves unattended the issue of the source of the sign systems. However, following Durkenheim, Bourdieu stresses the connection between social and cognitive structures. He writes that "the cognitive structures which social agents implement in their practical knowledge of the social world are internalized, 'embodied' social structures". Social structures become internalized into the cognitive structures of individuals and groups who then unwittingly reproduce the social order by classifying the social world with the same categories with which it classifies them.

For Bourdieu, symbolic power resides not in the force of ideas but in their relation to social structure. Symbolic power "is defined in and by a determinate relationship between those who excercise this power and those who undergo it - that is to say, in the very structure of the field in which belief is produced and reproduced".

The third way that Bourdieu distinguishes himself from Marxism is by stressing the specific contributions that "representations of legitimacy make to the exercise and perpetuation of power". He emphasizes that in almost all instances the exercise of power requires some form of justification. It is the power of domination through legitimation that primarily concerns Bourdieu, who maintains that it is the cement of class relations. This is of course the role that Marx assigns to ideology, and Bourdieu affirms this political function of symbolic systems. But Bourdieu stresses the active role played by taken-for-granted assumptions and practices in the constitution and maintenance of power relations. If his theory of practices extends the idea of interest to culture, then his theory of symbolic power extends culture to the realm of interest with the claim that all forms of power require legitimation.

Over time, Bourdieu's concept of habitus evolved from a normative and cognitive emphasis to a more dispositional and practical understanding of action. This shift in emphasis toward the dispositional and practical character of human conduct can be seen in the evolution of his conceptual terminology. An earlier term ethic gives way to ethos, which eventually becomes absorbed by habitus. The more recent language of "disposition" suggests a shift from a linguistic analogy to a perspective centered on socialization and body language.

Bourdieu uses his concept of habitus to make conceptually appealing transitions from micro- to macro-levels of analysis and to generalize through different domains of human activity. Its originality is to suggest that there may be an underlying connection or common imprint across a broad sweep of different types of behaviour, including motor, cognitive, emotional, or moral behaviour. Examples of habitus at work range from "the most automatic gestures of the apparently most insignificant techniques of the body" to very abstract conceptualizations. But this very appealing conceptual versatility sometimes renders ambiguous just what the concept actually designates empirically.

[(habitus) (capital)] + field = practice.

In light of Bourdieu's meta-sociological considerations, what alternative conception of social class does he offer? How does Bourdieu construct his "theoretical" classes? Like both Marx and Weber, Bourdieu thinks of social classes in terms of power and priviledge. But as Brubaker perceptively points out, Bourdieu's concept of class differs from that of both Marx and Weber. Though an affirmed materialist, Bourdieu does not define social class primarily in terms of location in the social relations of production. Nor does his social class represent Weber's "market situation." His constructed classes are defined in terms of "similar positions in social space" that provide "similar conditions of existing and conditioning" and therefore create "similar dispositions" which in turn generate "similar practices". Classes are sets of "biological individuals having the same habitus". In other words, he defines social classes as any grouping of individuals sharing similar conditions of existing and their corresponding sets of dispositions. He also assimilates the idea of social classes with the symbolic and social classification struggle for the "monopoly of the legitimate representation of the social world".

"Meie" konstrueerimine

Andreas Ventsel - "Meie" konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940.-1953.a. Tartu, 2005. 88 lk

Juhendaja: Ülle Pärli

Otsustasin langeda nii madalale / tõusta nii kõrgele, et asun suva järgi lugema oma õppejõudude avaldatud töid (dissertatsioone, raamatuid). Andreas Ventsel sobib alustuseks hästi, sest temaga on mul momendil ka üpris palju kokkupuutumist ja oma õppejõudude ideede/mõistete tundmine on õppeprotsessile kaasa aitav nähtus.
Kuigi poliitiline retoorika pole seni olnud minu suurim huvi, oli käesolev magistritöö isegi päris huvitav. Sain natukene sellest valdkonnast, millest paremate eksamitulemustega oleksin saanud kõvasti rohkem. Töö läheneb semiootiliselt Teise Maailmasõja kaose keskel kasutatud keelt, spetsiifiliselt seda, kuidas poliitilised juhid kasutavad oma - võõra paradigmat ja kuidas see sõja käigus ja pärast sõda muutus.
Kuna see on kõige esimene magistritöö mida ma lugenud olen, siis triivis mõte tihti töö ülesehitusele. Mõtisklesin kuidas ma oma bakalaureusetöö kirjutama, koostama ja vormistama peaksin. 88 lehekülge tundub Andrease sulest tulevat kergesti, aga see on ainult esmamulje. Kahtlemata nägi ta selle kirjutamiseks rohkem vaeva kui ma momendil ette suudan kujutada, kuna minu 25-leheküljeline infotehnoloogiline babble millele pookisin "lõputöö" tiitli külge, on magistritöö kõrval nagu (kehv) delfi kommentaar.
Parim osa on muidugi see, et sain teada millist kirjandust Ventsel oma töö kirjutamiseks kasutas (tsiteeris) ja millised on tema lausestused. Tihtipeale ütleb inimese kirjutis tema kohta rohkem kui suuline kõne. Nüüd olen vähemasti tutvunud sellega, mida Andreas Ventsel akadeemikuna endast kujutab.
Tsiteerisiksin siinkohal Ventseli ümbersõnastust Focaultilt: "diskursused konstitueerivad reaalsuse ja determineerivad inimeksistentsi. Diskursiivsed tähendussüsteemid määravad ära meie mõtlemis- ja tegutsemisviisid, kuigi me reeglina seda ei teadvusta. Diskursuse võim on tavaliselt nähtamatu ning tema edukus justsellel põhinebki."
Samuti püüdis pilku võrdlus (Eestit ähvardavatest) maailmakäsitustest: "Klasside antagonism ja proletariaadi võimul tuginev eneseõigustus VERSUS rassiline hierarhia ja aaria rassi ülimuslikkus."

Psycholinguistic Matrices

Richard League - Psycholinguistic Matrices: Investigation Into Osgood and Morris. Moutun, 1997. 131 lk

Edited by Thomas A. Sebeok

Leidsin selle teose kataloogiotsingust Osgoodi järgi pärides. Otsisin Ülikooli Raamatukogus taga ja leidsin ta jämeduse järgi paksude raamatute vahele peidetuna. Esimene mõte oli, et see raamat on kohutavalt vana. Kaas on kõvast papist ja natuke kattekilet on sellelt papilt maha kraabitud. Ta on ainus koopia. Lugema asudes üllatusin, et see raamat on seotud väga mõjukate semiootikutega nagu seda on Thomas Sebeok ja Charles Morris.
Raamat räägib sõnade semantilisest ruumis, mis Osgoodi definitsiooni järgi jaguneb kolmeks tähenduslikuks dimensiooniks. Mingi fraasi või lause semantika sõltub sõnade järjekorrast, sõnade valikust ja teistest fraasidest ja lausetest mis pakuvad laiemat leksikaalset konteksti. Semantiline telg hoiustab sõnade võimalikke tähendusi, millest valitakse üks sõltuvalt positsioonist teiste telgede suhtes. Sõnadel on lausetes ja kõnes funktsioon mis toetab üksteist ja millel on vaevuhoomatav aga tahtlik mõju. Sõnade funktsionaalne telg lisab neile selle, mida nad teevad, annab neile eesmärgi, kinnitab nad välise - asjade - maailma või sisemise - ideede - maailma külge. Temaatilised (või tekstuaalsed) sõnad lisavad sõnumile ühtsuse või üleüldise tunde. Temaatilised sõnad võivad kombineeruda, et lisada nägemusi, jutustada lugu või pürgida eesmäri poole. Teemad võivad olla kontrastsed, nagu valgus ja pimedus või hea ja halb. Nad võivad olla teemakohased, kõneledes lastest või koertest vms.
Raamatu põhiline uurimisvaldkond on semantilise ruumi (semantiline, funktsionaalne ja temaatiline telg) kõrval on semantiline küllastus (satiation või saturation) ehk kognitiivneuroteaduse fenomen milles sõnade kordamine põhjustab sõnade ajutist tähenduse kadumist (kuulaja jaoks). Raamat sisaldab kolme uurimustööd sel teemal ja ainus reaalselt põnev hetk oli siis, kui katsealustel lasti 15 korda korrata mitmeid sõnu. See oli minu jaoks põnev, sest üks neist sõnadest oli negro ja teine oli nu-ka. Esimene on halvustav sõna mustanahalistele, mida USA kultuuriruumis kasutab stereotüüpne valgenahaline ja teine on omamehelik släng mida teatud tingimustel kasutavad mustanahalised (kõige eredamalt kasutas just seda hääldust räppar Ol' Dirty Bastard).

The Cultural Turn

Frederic Jameson - The Cultural Turn: Selected Writings on the Postmodern (1983 - 1998). Verso, 1998. 218 lk

Lugesin selle raamatu läbi, kuid targemana ennast ei tunne. Parimal juhul võin öelda, et nüüd olen Frederic Jamesoni kirjutamisstiili ja keelekasutusega tuttav. Ühtlasi tean nüüd, kelle tekste ta palju arutleb (põhiliselt Barthes, Althusser, Heidegger, Adorno jne). Raamat kõneleb postmodernismist ja palju ümbernurgajuttu on utoopiast. Sellega seoses analüüsib ta praeguseid linnu ja arhitektuuri. Jäi mulje, et Frederic Jameson on Campanella, kes on tutvunud kapitalismi ja marksismiga. Vististi ainus katkend, mille üle hiljem mõtiskleda tahan:

As far as the concept of totality is concerned, I am tempted to say about it what I once said about Althusser's notion of structure, namely that there is only one of them: something otherwise often known as a 'mode of production'. Althusserian 'structure' is that, and so is 'totality', at least as I use it. As for 'totalizing' processes, that often means little more than the making of connections between various phenomena: thus, to take an influential contemporary example, although Gayatri Spivak offers her conception of a 'continuous sign-chain' as an alternative to dialectical thought, on my usage that concept would also stand as a specific (and non-dialectical) form of 'totalizing'.

Lugemine oli kuiv. Näen selles raamatus momendil vaid kahte positiivset aspekti: (1) lausesüntaksid on väga loogilised, mistõttu sain lugedes vahel fantaseerida utoopiatest ja (2) sisaldas üpris palju uusi sõnu, millele otsisin ka tähendused:

metonymical - Of, or relating to, a word or phrase that names an object from a single characteristic of it or of a closely related object
pastiche - stiilisegu, popurrii, stiili imiteerimine, jäljendus
vernacular - tavakeelne, kohalikus keeles, kohalik, pärismaine
tawdry - odav, labane, kassikullane
milling - (transitive) To shape, polish, dress or finish using a machine
repudiation - tagasilükkamine, ümberlükkamine, salgamine
parcel - pakk, pakisaadetis, maatükk ; kleedima
disavow - lahti ütlema, maha salgama, eitama
reification - esemestamine
libidinal - Relating or pertaining to the libido (Sexual urges or drives)
quotidian - igapäevane, tavapärane, päevast päeva korduv
somnambulistic - Of or pertaining to a somnambulist (a sleepwalker)
anodyne - leebe, leevendav, valutu ; valuvaigisti, leevendus

Arnheim, Gestalt and Art

Ian Verstegen - Arnheim, Gestalt and Art: A Psychological Theory. Springer-Verlag Wien, 2005. 189 lk

See raamat võiks Rolandile meeldida väga. Mitte ainult selle pärast, et see räägib kunstist ja Rudolf Arnheim on saksa rahvusest psühholoog, kes põgenes Hitleri võimu eest maalt (kõigepealt Rooma ja siis New Yorki) ja avaldas mitu mõjukad inglisekeelset raamatut. Ian Verstegen on selgelt väga Arnheimlik mõtleja. Raamatus sissejuhatuses on ta tänulik, et tema naine lubas Arnheimi enda ellu (umbes nagu kristlased võtavad Jeesust vastu oma ellu).
Igatahes, raamat on hea. Lühike, kergesti loetav ja samas puudutab väga paljusid minule olulisi teemasid. Võrdleb Arnheimi gestaltpsühholoogilist lähenemist teiste suurte mõttevooludega e tsiteerib nii Peircei kui ka Saussured. "Arnheim, Gestalt and Art" üritab võtta kokku Arnheimi elutööd ja moodustada sellest mõistuspärast tervikut. Just selle laiaulatuslikkuse tõttu olen siia kopipasteerinud rohkesti katkendeid. Samuti tahan siia üles tähendada sõnad, mida kohtan esimest korda või mille tähendust ma enne ei teadnud.

anisotropy - The degree to which this property is exhibited
convexity - kumerus
canopied - covered overhead with (or as if with) a canopy
paunchy - kõhukas
admix - To mingle with something else; to mix
exigencies - (esmatarbe)vahendid
tetrachord - In music a tetrachord is any set of four different pitch classes
propitiously - soodsalt, soodsates tingimustes
paragon - täiuseideaal, musterkuju, kroon
graphology - grafoloogia (käekirja uurimine)
kinesthesia - Sensation or perception of motion
promontory - A high point of land extending into a body of water, headland; cliff
orthogenesis - A series of similar mutations in successive generations, producing evolutionary change
extraneous - väline, kõrvaline, mittepuutuv
incessent - third-person plural future active indicative of incessō (I assault, assail or attack)
dotard - vanamoodne, (vanadusest) nõdrameelne
cloistered - eraldatud

According to Gestalt thinking, the world and the human mind both share principles of ordering. It is not a matter of imposing order on nature or escaping in our minds an irrational outer world, rather, the ways our minds work is precisely due to the principles that order nature. This thinking is evident in the work on ‘physical gestalts’ by Arnheim's other teacher Wolfgang Köhler (1920; Arnheim, 1998).

‘Pantomimic’ is intended to capture both real (‘absolute’) movement, in which a single body is observed in continuous space, and ‘edited’ movement, made possible by the technology of film, video and animation. Of absolute movement, we have dance and acting, and both interact with the format of the stage. Similarly, edited action has the frame of the film to work with.

In his essay, "Emotion and feeling in psychology and art" (1966), Arnheim is always careful (as I was above) to use the rationalist term affect that is found in Descartes and Spinoza. ‘Emotion’ was left as a subsidary level of excitement pertaining to the rational basis of affect. Arnheim's reforms have not been followed in general psychological theory where the term ‘emotion’ retains its popularity, however, they are particularly apropos in artistic studies because when we view art, we do not experience genuine emotions.

Language, for example, seems to be somewhere between music and vision in terms of abstraction. It is characteristic of Arnheim’s thinking that the notion of a symbol is completely perceptual and he dispenses completely with any kind of logical semiotic classification. Anticipating Peirce’s discussions of icons, Arnheim responds that images are pictures "to the extent to which they portray things located at a lower level of abstractness than they are themselves" (p. 137). This is his solution to long-standing semiotic difficulties relating to sign, icon and index. It is not based on arbitrary criteria but rather levels of perceptual abstraction; symbols are of a higher level of abstraction, and pictures a lower level of abstraction, than the thought they represent.

The body as a format has its own balancing center. According to Arnheim (1966), this has been intuitively located at the solar plexus. Ultimately, however, this is a matter of style. Historically distinct styles emphasize the upper part of the body and the pelvic area as stylistic poles. La Meri divides Western and Eastern dance along this dichotomy: "The occidental dances from the waist down; the oriental from the waist up" (1964).

Meter refers to (1) the regular time divisions of the beat and (2) the groups into which these beats are organized. More mundanely, music is notated and understood as structured after a meter. We say this piece is in two-four time, three-four time, six-eight time, etc., meaning it has two beats per measure in quarter notes.
The beat arose with polyphony and the need to coordinate multiple voices in time. Arnheim (1974) compares the measured beat to the implicit coordinates of the vertical and horizontal in painting, not literally present but always implicitly so. The deviation of a syncopated tone, in fact, can induce the regular beat in the same way that an off-center element can strengthen the frame in a visual composition. Just as in measured poetry hardly ever is the strict beat adhered to.
What then is rhythm? Rhythm in measured music is time pattern related to a beat. “The wave is the meter; rhythm arises from the different arrangements of the tones on the waves” (p. 172). Following upon his definition of melody as motion in the dynamic field of the tones, he likewise calls rhythm “motion in the dynamic field of meter” (p. 174).

While Chomsky steered structuralism in one direction, other structuralists steered the theory in the other direction. The fallacy of linguistic determinism lies in positing that naming can either genetically or logically proceed earlier than perceptual discrimination. Characteristic of this thinking is a story that Arnheim takes from Herder (1969, p. 238). According to Herder, a primitive man comes across a lamb, which he has never seen before. He is unable conceptually to represent it, until at last it bleats. The man cries - ‘Ah! You are the bleating one!’ – and it remains with him. Arnheim has called any theory that makes this mistake – whether it is found in Herder, Humboldt, Cassirer, Sapir or Whorf – the “ m y t h of the bleating lamb” (1966).
Today the notion persists in Roland Barthes’ and others poststructuralist notion of language. Barthes emphasizes the socalled ‘coded’ nature of language, which according to him makes it particularly subject to cultural variation. Arnheim (1986) writes that, “Ironically, not even a verbal message is coded, only the means of conveying it. Words are discontinuous signs, reasonably well standardized, but the message they transmit consists in the image that induced the sender to verbalize and is resurrected by the words in the mind of the recipient...What comes across when a person hears ‘Fire! Fire!’ neither consists of two verbal units nor conveys a standardized image” (p. 112).

Kokkuvõttes üpris meeldiv lugemine. Arnheim õppis omal ajal psühholoogia kõrval ka kunsti ja muusikat (nende kahe valdkonna ristumispaigas on muidugi film, mistõttu wikipedias on tema valdkonnaks määratud filmiteoreetika), mistõttu tema kirjutised tunduvad vähemasti selle raamatu põhhjal olevat maru huvitavad.

Introducing Social Semiotics

Theo van Leeuwen - Introducing Social Semiotics. Routledge, 2005. 314 lk

Selle raamatu autor on sõnaga semiotic üsnagi liberaalne või lihtsalt kasutab seda Hallidaylikus tähenduses ja minul kui Tartu-Moskva koolkonna liikmel on raske mõista miks. Sellised asjandused nagu Semiotic resources, Semiotic inventories, Semiotic potential, Semiotic innovation jne tulid õige pisut uudisena. Neid vanu mõisteid uues tähenduses oli selles teoses palju; nt segregation, separation, integration, overlap, rhyme ja contrast.
Leeuwen soovitab luua oma kollektsiooni ajaleheväljalõigetest või reklaamidest, et neid hiljema analüüsida. Minul on selleks nüüd muidugi teised vahendid (20-minutiline video Tartust, hulgaliselt muusikapalasid ja rate.ee pildigalerii).
Sotsiosemiootika seisukohast kannab see teos oma nime väärikalt - see on põgus sissejuhatus ühiskonda puudutavatesse semiootilistesse valdkondadesse (kuigi mitte väga akadeemilise maneeriga ja viiteid pole kasutatud leiva peale ja leiva alla nagu seda teevad Randviir ja Cohen).
Kokkuvõttes sain uusi nüansse teada rohkesti. Alustuseks kasvõi see, et ta jagab Barthes'i mütoloogilise süsteemi denotatiivseks ja konnotatiivseks (mitte mõtteks ja vormiks):
Denotation is literal and concrete: ‘a black soldier is giving the French salute’. Connotation is a more abstract concept, or rather, mixture of concepts – ‘Frenchness and militariness’ rolled in one. Järgneb rida tsitaate, mida pean vajalikuks aeg-ajalt üle lugeda:

In time-based modes of communication ‘framing’ becomes ‘phrasing’ and is realized by semiotic resources such as the pauses and discontinuities of various kinds - rhythmic, dynamic, etc. – which separate the phrases of speech, of music, of actors’ movements, etc. In other words, framing is a common semiotic principle, realized by different semiotic resources in different semiotic modes.

The concept of metaphor is a multimodal concept and can be applied also to semiotic modes other than language. Political cartoons have often represented politicians as animals, or more precisely, as half-animal, half-human, since they have to be recognizable.

Conformity is not quite the same thing as tradition. Rather than doing what ‘we’ (our group) ‘have always done’, it is doing ‘what everybody else appears to be doing’. It knows neither explicit codes, nor the know-how that comes from the inculcation of tradition, and requires only one thing, an antenna for ‘what everyone is doing’.

The material resources of communication may be physiological or technical. Physiological resources include our vocal apparatus and the muscles we use to create the facial expressions, gestures and other physical actions that realize ‘non-verbal’ communication. Their use is always socially regulated. The voice, for instance, can produce a wide range of sounds. But in most situations it is called on to produce only speech sounds, and only such speech sounds as are appropriate to the given situation, and to the age, gender, class and social role of the speakers involved. The same applies to ‘non-verbal’ communication.

Social semiotics should look, not just at the actions, at ‘What is done here with words (or pictures, or music)?’ but also at ‘Who does it?’, ‘For whom?’, ‘Where?’, ‘When’?, etc.

The key difference between Cosmopolitan and earlier women’s magazines was that women were no longer shown in domestic settings, as (house)wives and mothers. They were either working or in pursuit of adventure and pleasure, more specifically sexual adventure. Like other new US magazines of the 1960s and early 1970s, Cosmopolitan highlighted sexuality in a new and ‘liberated’ way. Women were portrayed as expressing their freedom and independence essentially by being sexy – and this sexiness, in turn, was expressed essentially by their choice of consumer products.

Mapping The World

Mapping the World: Towards a Sociosemiotic Approach to Culture. Tartu University Press, 2004. 162 lk

Selle väljaande peale juhtusin juhuslikult, kui otsisin raamatu "Introducing Social Semiotics" kohta infot. Wikipedia artiklist sotsiaalsemiootika kohta leidsin aga viite õppejõule, kes annab Ülikoolis ainet "Ühiskonnateooriad ja semiootika". Tartu Ülikooli Press on selle doktoritöö avaldanud internetis tasuta, kuigi eelmisel aastal avaldas selle dissertatsiooni raamatuna LAP Lambert Academic Publishing. Amazon.com müütab seda 84 dollari eest.

Raamat sisaldab palju tuttavaid nimesid, mitmeid tuttavaid mõisteid ja mõtteid, aga üldiselt on see ikka väga võõras ja keeruline maailm. Anti Randviir kirjutab samavõrd kompleksselt ja teaduslikult kui ta loengus kõneleb. Umbes 140 lehekülge tihket teksti sai ühte õhtuga läbi näritud ja õnneks ei olnud see tühi vaev - nii mõnigi mõiste või teema haakus loengus kuulduga. Sotsiosemiootikat analüüsiv osa tuleks taas üle lugeda. Tegelikult tasuks terve teos üle lugeda siis kui terminid vähe paremini selged on. Põhiosa mis tegeleb kartograafiaga, selgitab mõneti seda, miks Randviiri loeng toimub geograafide kabinetis. Väga palju juttu oli ruumisemiootikast, aga õnnestus ikkagi leida ka mõned väga paeluvad katkendid:

J.C. Risingh describes the city of Tartu as its “[...] shape being almost a circle and is
viewable as a human heart, and is therefore worth of adoration” (Risingh 1996:24). In other cases significance is laid upon spatial connotations and associations with an artifact (e.g. the Third Rome, the Eternal City). Textuality is thus viewable on several levels: one can analyse how a Weltanschauung imposes textual ideology on the surroundings in general (“world as text”, “life as text”), or analyse a worldview in textual terms, or analyse diverse representations of a worldview as texts (from written texts to rituals, verbalised myths and artefacts).

Bible was a text in a narrow sense of the term, whereas the culture surrounding it can be viewed as a text-code through which cultural circumstances were continuously reproduced, unifying thereby the cultural tradition by relatively limited number of criteria and strict norms.

The structure of these fields is organised according to a more subtle differentiation between research objects (e.g. in the general area of cultural semiotics we can find literary semiotics, semiotics of theatre, semiotics of advertising, cinema, etc.). There are virtually no limitations to the branching of semiotics in this manner and therefore we can even come across such terms as semiotics of traffic signs (e.g. Krampen 1983) or steam iron semiotics (see, e.g., Vihma 1995). Such tendencies of ‘refrigerator semiotics’ that at least partially freeze holistic semiotic methodology can possibly fragment the domain of semiotics into extremely minute fields that hardly can be regarded as independent disciplines.

Pragmatics and Non-Verbal Communication

Tim Wharton - Pragmatics and Non-Verbal Communication. Cambridge University Press, 2009. 229 lk

Järjekordne raamat, mille esimese kehakeele uurimise hooga viskasin kõrvale keerukuse tõttu. Nüüd on aeg täpselt paras, et teha selle raamatu sisuga tutvust. Kasutan sõna "tutvust", kuna see tundub kõigist kehakeeleraamatutest olevat just see, mis kõige enam aitab mind kehakeelesemiootikaga (pragmaatika on 1/3 semiootikast) ja nõuab seega mitmekordset lugemist (ülevaatlikku, põhjalikku ja fanaatilist). Inspiratsiooni sain M. Lotmani loengust. Minu tähelepanu hajus täielikult, kui ta näiliselt tähtsusetuid fakte-nähtusi Sapir'i kohta mikrofoni pomises ning hakkasin jälgima/imiteerima hoopis tema käeliigutusi (mida pean väga oluliseks osaks sellest, miks teda peetakse eeskujulikuks õppejõuks, apart from the beard of course). Meenutasin nii palju kui suutsin Geoffrey Beattie raamatust ja siis lippasin semiootika osakonna raamatukokku, et küsida David McNeill'i teost kommunikatsioonist. See oli ära kadunud ja läksin McNeill'i kirjutisi otsima Ülikooli raamatukogust, kust leidsin portsu keerulisi paranlingvistilisi teoseid. Ühtlasi avastasin, et kataloogis on üle 80 raamatu kehakeelest ja laenutasin esimese ettejuhtuva Desmond Morrise oma. See eellugu oli vajalik, sest Pragmatics and Non-Verbal Communication viitab paljudele minu jaoks juba üpris tuttavatele nimedele nagu näiteks Sapir, McNeill, Peirce, Saussure, Sebeok, (Charles) Morris, Ekman jne. Ja mitte kordagi Pease'ile või Navarrole. See on märk, et ma olen vahelduseks jõudnud sekundaartekstidest kaugemale. Käesolev raamat on minu Ülikooliõpingute seisukohalt nii relevantne, et võtan seda kui kohustuslikku kirjandust. Kust mujalt saaksin ma laenata kehakeele kohta taolisi katkendeid:
"Sentences are rarely uttered in a behavioural vacuum. We colour and flavour our speech with a variety of natural vocal, facial and bodily gestures, which indicate our internal state by conveying attitudes to the propositions we express or information about our emotions or feelings. Though we may be aware of them, such behaviours are often beyond our conscious control: they are involuntary or spontaneous. Almost always, however, understanding an utterance depends to some degree on their interpretation. Often, they show us more about a person’s mental/physical state than the words they accompany; sometimes, they replace words rather than merely accompany them."
Kõige enam meeldis mulle neljas peatükk, mis kõneleb hüüdsõnadest (interjections), mida Anna Wierzbicka (poola päritolu Austraalia pragmaatik, kelle tööga tuleb mul kindlasti tutvust teha) kirjeldab kui häälelisi žeste (vocal gestures). Esitatakse küsimused: mida hüüdsõnad edastavad, kuidas nad edastavad ja kas nad on osa keelest? Keeleoskmatud blogipidajad pahatihti koostavadki oma postitused hüüdsõnadest ja uitmõtetest. See on täiesti mõistlik, kuna eneseväljendusega pahuksis olles on väga kerge kasutada väljendeid, mis on pooleldi loomulikud häälitsused ja pooleldi mitmetähenduslikud hüüded: "Attitudes interjections communicate are not always propositional. Nor should we be surprised that what they convey is sometimes too nebulous to be paraphrased in determinate conceptual terms: they are partly natural responses." Ümbersõnastusi (parafraase) on palju nii selles raamatus kui ka paralingvistilistes teostes (Ülikooli raamatukogu riiul nr 81). Selles raamatus on ümbersõnastatavad hüüdsõnad õige natuke koomilised: "Dentist: I'm going to polish your teeth. Patient: Eh?"
Interjektsioonide/hüüdsõnade teema on nii huvitav, et jäädvustan siia ka kaks selgitavat lõiku:
"Primary interjections are non-productive in the sense that they do not inflect and are not movable between word-classes. Secondary interjections ‘are those words which have an independent semantic value but which can be used . . . as utterances by themselves to express a mental attitude or state’ (Ameka 1992, p. 111), e.g. damn and shit."
ja
"One point of agreement between the conceptualists and Goffman is that an interjection is capable of constituting an utterance by itself in a unique, non-elliptical manner. Another point accepted by both camps is that interjections are tied to emotional or mental attitudes or states. From the examples on my introductory list, wow might be said to express excitement, delight, wonder, etc., yuk to express disgust or revulsion, ouch pain, aha surprise etc."

Emotions Revealed

Paul Ekman - Emotions Revealed: Recognizing Faces and Feelings to Improve Communication and Emotional Life. Times Books, 2003. 285 lk

Vähemalt kolmandik (seni minu poolt läbi loetud) kehakeeleraamatutest mainivad Ekmani kuute universaalemotsiooni. Lisaks põhineb kehakeelealane krimisari Lie To Me Ekmani raamatutel ja uurimustöödel (ja peategelane otseselt Ekmani isikul). Needless to say, tema raamatute lugemiseni jõudmist ootasin ma huviga. Mitte asjatult - tal on sorav ja köitev kirjutamisviis, millega isegi kõige teaduslikumad viited saavad ilukirjandusliku maigu.
Käesolevas raamatus selgitab psühholoogi haridusega Paul Ekman emotsioone ja nende toimimist. See, et emotsioonid ilmnevad kindlate lihaste kokkutõmmete läbi meie nägudel, on kõigest jäämäe tipp.
Inimesed näitavad privaatsuses ennast tagasi hoidmata oma kaasasündinud väljendusi, avalikkusele aga hallatud (managed) väljendusi. Emotsioon on protsess, nagu kindlat tüüpi hindaja (automatic appraisal), mida mõjutab meie evolutsiooniline ja isiklik minevik ja millega me tajume olulisi muudatusi oma heaolus ja mis käivitavad füsioloogilisi muutusi ja emotsionaalseid käitumisi, et situatsiooniga toime tulla. Emotsioonid on arenenud selleks, et aidata meil kõige elulisematel momentidel kiiresti reageerida (emotsioonid mängivad üliolulist rolli otsustamises). Mikroväljendused (microexpressions) on väga kiired näolihaste liigutused mis kestavad vähem kui viiendiku sekundist ja mille kaugu tõeline emotsioon "lekib". Inimestel on komme tunda õiget emotsiooni, aga valel tugevusastmel (nt tunda muret, kuid ülereageerida ja olla sügavalt hirmunud). Samuti on inimestel komme tunda mingis situatsioonis valet (ebakohast) emotsiooni (need sõltuvad emotsionaalsetest päästikutest). Emotsioonid võivad valla pääseda ka teiste emotsioone tunnistades (Facial feedback hypothesis).
Raamatu põhiosa selgitab kuute universaalset emotsiooni ja nende väljendusi detailselt ja ohtrate näidetega (osad pildid kuulsustest, osad autorist endast ja osad tema tütrest). Need on kurbus ja agoonia, viha pälvis "kõige ohtlikuma emotsioonina" eraldi peatüki, üllatus ja hirm mida on üksteisest raske eristada, jälestus ja halvakspanu ning viimaks nauditavad emotsioonid e õnnetunne. Raamatu lõpus on The Test e 14 leheküljesuurust pilti, millega oma näolugemisoskusi proovile panna.

The Individual and His Religion

Gordon W. Allport - The Individual and His Religion: A Psychological Interpretation. Macmillan Publishing, 1970. 170 lk

Sotsiaalteaduste osakonna raamatukogust pärit väike vana raamatuke on taskuraamatu formaadis ja kirjutatud 50ndal aastal. Paljud asjad raamatust on common knowledge, mis on lihtsalt vahvasti sõnastatud. Näiteks:
"The universe is simply incomprehensible. Fragments of it may be fairly well understood, but not interrelation of these fragments, and certainly not the design as a whole. Every man wonders at times about the void which gave way to creation, and about the successive links that connect this original void to his own momentary state of wonder. To many men, religion is primarily a search for complete knowledge, for unfissioned truth.
This appetite for meaning differs from person to person, and owing to nature's preference for diversity, some are satiated earlier than others. Furthermore, the capacities of individuals for comprehension differ, as do ability and inclination to make use of scientific explanations or of poetic metaphor. No two people have identical intellectual difficulties or powers, and hence no two reach identical solutions."
Mulle meeldis märgi tõlgendamist puudutav katkend, milles kirjeldati väikese Tommy kirikukogemust. Nimelt arvas Tommy, et rist kirikus omab tähendust "T for Tommy". Hiljem võis Tommy tõlgendada seda sama märki kui "the I, crossed out".
Raamatuga populatsioonikasvust ühildub sellest raamatust mõte, et tänapäeva meditsiini võimega eluiga pikendada kaasneb ka negatiivseid nähtusi: "Prolonging life is a dubious blessing indeed to those who will develop serious mental disorders that they would have otherwise have been spared."
Kunagi lugesin midagi selle kohta, et religioonist huvituvad ateistid (eriti militantsed) on ikkagi religioossed tänu faktile, et nad huvituvad religioonist. Allport ütleb selle kohta oma tarkusetera: "By acting so violently against religion, an ardent atheist in reality betrays a deep intrest in the religious mode of life. "Reaction formation" is the term psychologists apply to people who disguise real intrest with violent protest."
Kõige tabavam asi religiooni kohta selles raamatus kõlab: "Over and over again in a multidude of ways, the religion of the individual brings to focus the mingled motives and desires of an unfulfilled life." Minu arvates ütleb see üks lause religiooni kohta kõik, mida religiooni kohta üldse teada tasub.

Representation in Action

Mark Rowlands - Body Language: Representation in Action. Massachusetts Institute of Technology, 2006. 255 lk

Mäletan oma esimest mõtet seda raamatut sirvides. See juhtus suvel ja see kõlas umbes nagu "nimi on hea, aga sisu mitte". Mulle meeldis, et nimes oli "Body language", kuigi alapealkiri jäi arusaamatuks ning sisukord tundmatute sõnadega nagu externamlism ja teleological osutus eemaletõukavaks. Eemaletõukavus võis johtuda ka sellest, et soovisin kehakeelest näha visuaalseid näiteid, aga see raamat ei sisalda ühtegi pilti.
Poolteist kuus Ülikoolis käimist hiljem tunnen ennast selle raamatuga aga hoopis koduselt. Just päev varem kirjutasin oma esimeses märgianalüüsis, et naeratamise akt on representatsioon. Käesolev raamat räägib kehakeelest filosoofilis-semiootilises võtmes ja loob teoreetilise raamistiku kehakeelemärkide kui representatsioonide mõistmiseks. Juba sissejuhatavas peatükis on mitmeid lõike ja lausendeid, mida saan kehakeelesemiootilistes arutlustes ära kasutada. Näiteks:
Wittgenstein has taught us that images can, in themselves, mean anything at all. Therefore, in themselves, they can mean nothing at all. To have their meaning constituted, they must have their meaning fixed; and it is interpretation that achieves this.
What is, perhaps, less familiar is that we find a clear analogue of this idea when we think of representation as the sort of thing revealed not by introspection but by empirical investigation of the brain; that is, when we think of representations as neural configurations individuated by way of their higher-order physical or functional properties. Such items can, in themselves mean anything at all. To have meaning, they must be interpreted.
Kõige paeluvam oli minu jaoks kuues peatükk, milles käsitleti tegemise (doings) ja tegutsemise (deeds) erinevust. Erinevus seisneb laias laastus selles, et tegemine on tahtmatu tegu (subintentional act) ja tegutsemine on teadvustamata tegu (preintentional act). Esimene on midagi mida teeme ennast üldse teadvustamata nt hingamine või kõnelemise puhul keele liigutamine, teine on midagi mida teeme tahtlikult, kuid mitte teadlikult, nt muusikainstrumendi mängimine või palli püüdmine. See on minu jaoks uudne ja veider eritlus, mis laskub tegude analüüsis üpris sügavale nö kognitiivsele tasemele. Sügavus on hea.
Üldse, see oli üllatavalt meeldiv lugemine, hoolimata kõikidest neist keerulistest terminitest ja teaduslikust jutust. Mitmed näited olid vägagi tuttavad ja mitte kehakeele- vaid hoopis teadvus- või semiootikaraamatutest. Kasulik oleks see raamat üle lugeda siis, kui semiootiline lähenemine on selge. Siis saan representatsiooni selgitusest arvatavasti paremini aru kui praegu.

Autentsuse eetika

Charles Taylor - Autentsuse eetika. Hortus Litterarum, 2000. 177 lk

Autentsuse eetika ilmus 1991. aastal kanada professori Charles Taylori sulest. Neil lehekülgedel tegeleb ta kolme probleemiga: individualism, lummuse kadumine maailmast ja instrumentaalse mõistuse tagajärjed poliitikale. Pärast raamatu läbilugemist on endiselt raske öelda, mis on instrumentaalne mõistus. Kahjuks pole ka raamatu registris selle mõiste tõlget. Palju sellest raamatust tegeleb inimteadvuse ja Descartese ideedega sellest. On kahju, et Autentsuse eetika ja sissejuhatus teadvusesse (Consciousness, an introduction) tänu erinevale keelekasutusele minu jaoks rohkemas ei seostu. Tuleks kunagi läbi lugeda Taylori 600-leheküljeline teos ""Mina" allikad - moodsa identiteedi kujunemisest" - siis kindlasti seostuks.
Mõistsin raamatust nii palju, et Taylor ei vaata sugugi mitte lahke pilguga individualismile ja subjektivismile. Miks täpselt, seda ma ei mõistnud.
Tõeliselt mõistsin vaid kahte katkendit sellest raamatust:
"Reduktiivne naturalism ei võta arvesse tõsiasja, et inimesed on muuhulgas ennasttõlgendavad loomad ja see, mis me oleme, sõltub suurel määral sellest, kuidas me end mõistame ja kirjeldame."
ja
"Samuti sõltub see, mis inimene on, suurel määral ka sellest, mis ta arvab end olevat, tema arusaamine iseendast ühtlasi osaliselt konstitueerib teda. Naine, kes arvab, et naised on meestest alamad, ongi teistsugune naine, kui see, kes arvab, et naised on meestest paremad."
Kokkuvõtvalt pole ma veel piisavalt haritud, et härra Taylori žargoonist läbi vupsata ja kõike mõista. Hetkel koperdan iga tundmatu filosoofilise sõna või väljendi (hermeneutika, ennastgenereeriv mõtlemine) otsa ja mõistan väga väikest protsenti tekstist. Tuleb lugeda uuesti kui olen vähe paremal läbikäimisel filosoofiaga.

Of Mice and Men

John Steinbeck - Of Mice and Men. The Modern Library, 1950. 186 lk

Käesolevas lugemispäevikus on see esimene ilukirjanduslik teos. Mida ma harilikult ette ei võtaks (ilukirjanduse lugemine) juhtus tänu faktile, et raamat kuulub A-Raamatukogu riiulitele. Ootasin sellelt raamatult mingisugust moraalset tõde ja tagatipuks sain selle ja õige pisut kahetsen. Kadri ütles seda soovitades, et see on raske lugemine. Mitte lugemise enda poolest, vaid pigem raamatu tagamõtte pärast. 1937. aastal (Suure Majanduslanguse ajal) kirjutatud raamat on USA keskkoolides kohustuslik kirjandus ja saanud palju kriitikat ja tsenseerimist. Teisalt on seda rohkesti tsiteeritud Looney Toonsi multifilmides ja loodud samanimeline bänd, mis koosneb poolenisti A Static Lullaby liikmetest.
Lugu räägib kahest rändavast töölisest, kes unistavad oma maalapi omamisest. Minule näib see ajastu paatosena - töötava mehe raskused ajal, mil tööd napib. George Milton on taiplik väike mees, kellega koos rängab Lennie Small - mentally disabled, aga füüsiliselt tugev mees, kes võib tööd teha mitme mehe eest ja unistab küülikute eest hoolitsemisest. Lühidalt: üks on väike ja tark, teine on suur ja loll. Loo alguses joovad nad jõe ääres vett ja lähevad ligidalasuvasse farmi tööle. Mis tegemisi nad seal farmis teevad, sellest pole vaja kirjutada. Asun kohe lõpu rikkumise juurde - samas kohas on George sunnitud võtma revolvriga Lenny elu. Olles raamatu läbi lugenud, muutus Hymie's Basementi loo 21st Century Man esimene lause juhuslikest sõnadest coherent lauseteks, mida siinkohal tunnen vajadust tsiteerida, kuna minu jaoks kõlab see peaaegu, nagu võtaks terve raamatu kokku ühte lausesse: "The one true resolve of the flame and the bullet is a pile of flesh like an unmanned puppet."

Ancient Egyptians For Dummies

Charlotte Booth - Ancient Egyptians For Dummies. John Wiley & Sons, 2007. 384 lk

For Dummies raamatutest mida seni lugenud olen, on see olnud kõige kasulikum. A Very Short Introduction raamatud andsid mingisuguse üldpildi, For Dummies aitas seda detailsemaks muuta. Järgmistelt selleteemalistelt raamatutelt ootan informatsiooni, mis täpsustaks seniseid teadmisi veel enam. Tegin käesolevast raamatust rohkesti ülestähendusi.
Erinevalt populaarsest arvamusest ei ehitanud püramiide (ainult) orjad. Egiptuse viljakas maa asus Niiluse orus, mis olulise osa aastast oli üleujutatud. Talupoegadel oli vähe teha sel ajal kui nende põllumaad kattis meetrikõrgune veekiht ja nad käisid elatise teenimiseks püramiide ehitamas. Seal surid nad tihtipeale veepuudusesse, kuumapistesse või sattusid nomaadlike hõimude ohvriks. Ainus mida nad püramiidide ehitamisest said oli ära elamine - magamisase ja toit.
Prostituutide meetoditest on (vist roomlaste poolt) salvestatud mõned detailid. Näiteks kirjutasid mõned neist oma sandaalitaldadesse meelitavaid sõnumeid nagu "järgne mulle", mis mudas kõndides jättis eristatava raja.
Egiptuses olid ka professionaalsed leinajad e naised, kes palgati nutma, loopima liiva, rebima oma riideid ja kratsima oma põskesid. Mulle on jutustatud, et taolisi "leinanaisi" oli vene matusekultuuris palju. Nüüd tean, kust see komme pärineb.
Veel üks põhjus, miks kuningate nimekirju tuleb kombineerida, et saada täpsemat tulemust: ebameeldivate kuningate nimesid kustutati nimekirjadest! Neid nimekirju on kokku seitse. Mõnel kuningal oli ka paha komme kuulutada mõni hiiglaslik ehitis endale kuuluvaks, eemaldades eelmise kuninga sümboolika, asendades selle enda omaga. Ramses III oli kaval ja trotsis seda, süvendadaes oma insignia relieefe poole meetri sügavusteks.
Hambaravi suhtes oli iidsetel egiptlastel nii hea kui ka halb aspekt. Hea oli see, et neil ei olnud kaariest, kuna nad ei söönud suhkurt. Halb oli see, et nende toidus oli (tänu tuulele või kehvadele toiduvalmistamise meetoditele) nii palju liiva ja muud kõrbeprahti (nt Amphibole), et nende hambad kulusid olematuteks (autš).
Inimene koosnes egiptuse mütoloogias väidetavalt kuuest osisest, mis surma korral eraldusid ja taassünniks tuli need jälle ühendada: (1) ka - elujõud mis pani inimese liikuma nagu patareid mänguasja; (2) ba - isiksus, mida kujutatakse inimpealise linnuna; (3) akh - hing mis tekkis ba ja ka ühinemisel (see oli ilmselt see osa, mis magades käis tööd tegemas või inimesi aitamas); (4) nimi - igaveseks eluks peavad elavad inimesed seda korrutama (keeping your name alive); (5) vari - midagi seoses päikesekultusega; (6) füüsiline keha.
Hieroglüüfide lugemisel pole kindlat suunda. Neid tuleb lugeda selle järgi, kuhu poole näod hieroglüüfidel vaatavad.
Vana-Egiptuse obeliske on tänapäeval alles täpselt 30 ja ainult 7 neist on Egiptuses. 13 tükki on Roomas ja 10 on üle maailma ära jaotatud (Paris, London, New York jne).
Nefertiti kohta teatakse ainult tänu sellele, et kõikidest Vana-Egiptuse kuningatest kirjutati just tema abikaasast kõige rohkem. Nefertiti ise jäi 13ndal abieluaastal salaäraselt kaduma. Tema büsti seostatakse temaga ainult tänu omapärasele kroonile, mida kirjutistest kujutatakse vaid teda kandmas.

Peirce on Signs

Peirce on Signs: Writings on Semiotic by Charles Sanders Peirce / Edited by James Hoopes. The University of North Carolina press, 1991. 284 lk

See raamat on oluliselt kergem kui eelmine, mis Peirce'i käsitles. Erinevus seisneb selles, et eelmine kirjutas Peircest ja avaldas kriitikat, käesolev raamat on aga hoopis kogumik Peirce'i kirjutisi (mitmes isegi need, mida eelmises kritiseeriti). Juba sissejuhatuses on tunda, et selle raamatu on kirjutanud inimene mitte filosoof. Jutt on sorav ja filosoofilist jargon-it on mõistlikus koguses - selles raamatus ei üritata raskestimõistetavate kontseptidega sind oimetuks lüüa, vaid teha Peirce'i filosoofia arusaadavaks. Iga Peirce'i kirjatüki alguses on hädapärane sissejuhatav informatsioon raamatu koostajalt, mis aitab iga kirjutise sisu ja tausta mõista.
Paljud sellesse raamatusse köidetud Peirce kirjutatud artiklid ja esseed sisaldavad midagi, mida olen juba kohanud kas eelmises raamatus või siis semiootika loengutes. Näiteks ahju mustus - kas ahi on must või ahi sisaldab musta; näide empiirlisest teadusest kui asjade langemise kiiruse uurimisest; laps kes õpib tuld puudutades; punane värv iseenesest on quale ja esimene märgitüüp icon oli Peirce'i esimestes kirjutistes likeness (see sõna selgitab suurepäraselt ikoonilise märgi tähendust).
Sain teada, et Peirce'i filosoofiast tulenevaid uusi metodoloogiaid ühendab rubriik the interpretive revolution - midagi, mille kohta sooviks teada rohkemat. Sain teada, et Peirce'i suurimad mõjutused olid Kanti kõrval veel Berkley ja isegi Hobbesi tööga oli ta tutvunud. Samas pole see imekspandav - eelmine raamat väitis, et Peirce oli elu jooksul kogunud peaaegu 300 raamatut loogika teemal. Ja kuramuse palju loogikajuttu oli selles raamatus. Enamus Peirce'i avaldatud kirjutisi olid seotud sellega, mida ta ülikoolides õpetas - formaalse loogikaga. Vähemasti on Peirce mõistev ja tõdeb, et enamusi inimesi ei huvita loogika. Ühes artiklis ütleb ta isegi midagi stiilis "need, kes matemaatikat eriti ei armasta, ei pea nüüd jätma hüvasti - kohtume kolme lõigu pärast uuesti!".
Ühe lõigu kirjutaksin enda jaoks siia ümber:
"The irritation of doubt causes a struggle to attain a state of belief. I shall term this struggle inquiry , though it must be admitted that this is sometimes not a very apt designation.
The irritation of doubt is the only immidiate motive for the struggle to attain belief. It is certainly best for us that our beliefs should be such as may truly guide our actions so as to satisfy our desires; and this reflection will make us reject any belief which does not seem to have been so formed as to insure this result. But it will only do so by creating a doubt in the place of that belief. With the doubt, therefore, the struggle begins, and with the cessation of doubt it ends. Hence, the sole object of inquiry is the settlement of opinion. We may fancy that this is not enough for us, and that we seek, not merely an opinion, but a true opinion. But put this fancy to a rest, and it proves groundless; for as soon as a firm belief is reachedwe are entirely satified, whether the belief be true or false. And it is clear that nothing out of the sphere of our knowledge can be our object, for nothing which does not affect the mind can be the motive for a mental effort. The most that can be maintained is, that we seek for a belief that we shall think to be true. But we think each one of our beliefs to be true, and, indeed, it is mere tautology to say so."

Semiotics and Philosophy in C. S. Peirce

Semiotics and Philosophy in Charles Sanders Peirce - Edited by Rossella Fabbrichiesi and Susanna Marietti. Cambridge Scholars Publishing, 2008. 209 lk

Eile närisin ennast läbi Kanti kirjutise kriitikast. Täna lugesin samalaadsed teost Peirce-ist. Iroonia seisneb selles, et Peirce pole mitte ainult pragmaatika (kui teaduse) looja, (Ameerika) semiootika isa ja muidu (kirjatööga) viljakas teadusmees, vaid ka fanaatiline Kantist. Semiootika seminaris öeldi, et Peirce kasvas Kanti peal üles. See tähendab, et Peirce pühendas noorena kolme aasta jooksul iga päev kaks tundi Kant-i tööle Critique of Pure Reason, mille ta oli lõpuks pähe õppinud kui oma Koraani. See selgitab ka käesolevas kogumikus sisalduvat lauset: "Peirce's epistemology has sometimes been called a semiotic transformation of Kant's Transcendental Philosophy." Peirce-i käsitluses on semiootika ikka väga filosoofiline. See tähendab, et Peirce-i mõistmine ei erine minu jaoks Kanti mõistmisest - loen läbi nii palju raamatuid nende "projektidest" kui inimlikult võimalik ja loodan, et ajapikku hakkavad nende mõtted selgemana tunduma.
Käesoleva artiklitekogumikuga ei saanud ma Peirce-i filosoofiast paremat pilti kui eelmise raamatuga Kanti omast. Need on artiklid süvausklike Kantistide ja Peircistide sulest ja nad ei vaevu ümber jutustama kõige põhilisemat, vaid analüüsivad nähtusi mis neid endeid (kui fanaatikuid) huvitavad. Peirce-i filosoofiast sain selle teosega vaid maigu suhu. Nüüd olen teadlik sellest kuidas ja millest Peirce kirjutas, kust sai ta mõjutusti ja palju ta kokku kirjutanud on. Viimasele võin kohe vastata: 100 000 lehekülge. Enamus sellest on organiseerimata märkmed, mida siiamaani pole läbi töödeldud ja avaldatud. Silvi Salupere ütles loengus, et ta ei julge Peirce-i teemal palju kõneleda, sest väidetavalt peab Peirce-i mõistmiseks vähemalt kümme aastat tema tekste lugema. Nii palju mul aega Peirce-le pühendada pole, aga TÜ Semiootika osakonna raamatukogus olevad raamatud Peirce-i kohta suudaksin oma kolme aasta jooksul ehk läbi lugeda küll. Kui piisava mõistmiseni jõuan, tuleks see teos kindlasti uuesti läbi lugeda. Erilist tähelepanu peaksin pöörama peatükile "Peirce, Proper Names, and Nicknames", kuna see kõneleb sellistest märkidest nagu nimed ja hüüdnimed - midagi, mis mind on juba aastaid paelunud.