Lotmani ja Uspenski artikli eestikeelse tõlke täistekst asub siin. Ingliskeelse tõlke võib leida kogumikust Beginnings of the semiotics of culture (ESTER, lk 129-132). Itaaliakeelse nö originaalteksti (PDF formaadis, aga kopeeritava tekstiga) saab alla laadida siit. Vene → itaalia → inglise → eesti keelde tõlgitud teksti puhul on siin tegu tõelise telefonimänguga.
"0. Kuigi polüglotismi rõhutatakse kultuuri sisemise mehhanismi põhitunnusena, tuleb pidevalt meeles pidada, et igasuguse kultuurimudeli aluseks on kahe radikaalselt erineva keele binaarne vastandus, mis on vastastikuse tõlkimatuse seisundis. Nendevaheline suhtlus toimub toimub metakultuurilise mehhanismi abil, mis kehtestab kahes keeles tekstide vahel suhtelise samaväärsuse." - Polüglotism iseenesest on paljukeelsus, aga põhiline on vähemalt kahe omavahel tõlkimatu keele (diskreetse ja kontinuaalse?) koostoime. Siinkohal tasub meeles pidada, et jutt käib kultuurimudelist, st kultuuri tüpoloogilisest modelleerimisest, mitte tegelikest kultuuridest, milles omavahel tõlgitavaid ja rohkem või vähem tõlkimatuid märgisüsteeme on oluliselt rohkem. Selles nö semiootilises kultuurimudelis aga on binaarne vastandus "keelte" vahel, milles ei saa vahetult/otseselt üksteisega suhelda, sest nende nö "sõnad" ei ole samaväärsed või samatähenduslikud (ekvivalentsed). Nende kahe keele vahelist kommunikatsiooni vahendab metakultuuriline mehhanism, mis sätestab/loob/kehtestab suhtelised (st enam-vähem toimivad) ekvivalentsused. Täiuslikku tõlgitavust ei saavutata, aga käib kah.
"1.0. Seetõttu võib kultuuri arengu sisemisi protsesse käsitleda kui kahe kalduvuse koostoimet, mis on suunatud kahele vastandlikule eesmärgile:" - Mida tähendab kultuuri arenemine? - Kasvamine? Muutumine? Parenemine? - Immanentsuse asemel andsin "sisemise", sest see sõna on mind alati häirinud: immanentse vastand peaks oleme transtsendentne. Psühholoogiliselt oleks immanentsuse vaste "loomuomane" (ka "sisseehitatud", "ülesehituslik", "põhiolemuslik", "kaasasündinud", jne). Siin, ma arvan, käib jutt kultuuri "sisemistest" protsessidest, st kultuuri sisemehhanismist.
"(a) kultuuri keelte mitmekordistumine ja nende eripärade süvendamine, millega kaasneb kultuurisiseste suhtlemisraskuste suurenemine ning samas võimaldab kultuuril tegelikkuse keerukust paindlikumalt modelleerida;" - Üks tendents on paljundada/rohkendada keeli ja lasta neil areneda üksteise suhtes järjest rohkem tõlkimatuks (eripärad süvenevad). Siin on trade-off: (-) kultuurisisene suhtlus on raskendatud, (+) kultuuri võime kultuurivälist reaalsust modelleerida kasvab.
"(b) metakeelte loomine (sh kultuuri hinnangulised enesekirjeldused ja kultuuri teaduslike vahenditega loodud kirjeldused iseendast), mis hõlbustavad kultuurisisest suhtlust (sh üksikisikute vahel), võttes kasutusele ühemõtteliste ja stabiilsete tekstide süsteemi, mis samal ajal lihtsustavad kultuuri ja piiravad selle paindlikkust modelleeriva süsteemina." - Kui esimene kalduvus on vastastikku tõlkimatute keelte paljunemisele, siis teine kalduvus on "metakultuurilisel mehhanismil" luua metakeeli, millel on vastupidine trade-off: (+) teeb kultuurisisest suhtlemist kergemaks, (-) kultuuri võime kultuurivälist reaalsust modelleerida väheneb. Enesekirjelduste osas on justkui ühes käes layman'i hinnanguline arusaam oma kultuurist ja teises käes teadlase empiiriline andmestik kultuuri iseärasustest jne. Ühemõtteliste ja stabiilsete tekstide süsteemi näiteks võib pidada kasvõi Tammsaare loomingut: kui kõik oleksid kõiki tema raamatuid lugenud siis meil oleks tõesti omavahel palju lihtsam suhelda, sest saaksime alati viidata episoodidele mõnest Tõest ja Õigusest, aga teisalt jääks meie maailmapilt norra kirjaniku Knut Hamsuni neoromantismi tasemel, mida Tammsaare oma teostes matkis. Me räägiksime üksteise jaoks kergemini-arusaadavalt, aga vastukaaluks kuivalt ja puiselt.
"1.1. Kultuuri võime muuta teda ümbritsevat entroopiat informatsiooniks, luua enda sees radikaalselt uusi keeli ja tekste, samuti kultuuri seos kollektiivse mälu mehhanismiga võimaldavad pidada kultuuri kollektiivseks isikuks kellest saab eelkõige kollektiivse intelligentsuse kandja." - Siin on esimene vähegi silmatorkav erinevus itaalia- ja eestikeelsete tekstide vahel ja see on ka ainult rõhuasetus: "una persona collettiva che, in particolare, viene a essere portatrice dell'intelligenza collettiva" - kultuur on kollektiivne isik, kes mitte lihtsalt ei oma kollektiivset intellekti vaid on eriti just kollektiivse intellekti kandja. Siin on sisuliselt rivistatud need kolm aspekti, mis võimaldavad vaadelda kultuuri kollektiivse intellektina: (a) ta muudab kaose korrastuseks - entroopia informatsiooniks; (b) ta leiutab keeli ja toodab neis tekste; (c) ta mäletab asju. Need on teisisõnu kultuuri kui kollektiivse (tehis)intellekti ja inimmõistuse isoloogia põhitegurid.
"1.2. Sellega seoses on vaja rõhutada funktsionaalselt isomorfismi, mis on leitud ühest käest üksikisiku teadvusega mis on seotud üksikisiku aju struktuurse asümmeetriaga, millele praegu pööratakse [neuroloogias] suurt tähelepanu, ja teisest käest igas minimaalses kultuurimudelis sisalduvate semiootiliste süsteemide fundamentaalse asümmeetria vahel." - Siin pidin eriti palju sisestama ja asju ümber liigutama itaaliakeelse teksti põhjal. Mul on tunne, et siin võib olla minu ümberpaigutuse järgi isegi sisuline iva: just nagu üksinimese teadvus on kahe ajupoolkera koostöö tulemus, on ka kõiges, mida kultuur modelleerib, ükskõik kui väike see mudel ka ei oleks, leida semiootiliste süsteemide asümmeetria, st minimaalselt vähemalt kahe erineva märgisüsteemi osalust. Tähendab, see sisuline iva on see, et mitte igas minimaalses kultuurimudelis ("even the most minimal models of culture"), st mitte mudelis kultuurist, vaid kultuurimudelis ehk kultuuri kui modelleeriva süsteemi intellektuaalse tegevuse tulemuses (kultuuri poolt loodud mudelis). Maybe a bit of a stretch.
"2.0. Veendumus, et iga ühik kultuuri mehhanismis eeldab sellega seotud osade semiootilist spetsialiseerumist ja, et sisemise struktuuri heterogeensus on kultuurimehhanismi terviklikkuse eeltingimus, võimaldab sõnastada eeldused, mis on seotud kultuuride vastastikkuse mõjuga." - Siin on minu arvates eestikeelne "kogu kultuurimehhanismi tingimus" natuke ebamäärane; inglisekeelne tõlge pani täitsa pange, "a condition of the globality of that cultural mechanism"; mina arvan, et see "globalità" tähendab seal ikkagi terviklikkust ('entire', 'whole'). Samuti andsin "L'affermazione"-i "väite" asemel veendumusena, sest see kõik on mingis mõttes tinglik - me jaatame või kinnitame, et nii on... Millest ma täpselt aru ei saa, on kultuuri mehhanismi sisenenud [entro] ühiku semiootiline spetsialiseerumine. Mis ühikust/üksusest käib jutt? Igal juhul üleüldiselt puudutas 1.0. nö "immanentseid" probleeme, ehk kultuurisiseseid küsimusi, aga 2.0. läheb nüud edasi kultuuridevaheliste küsimustega.
"2.1. Kultuuride võrdlevas uurimises on väga levinud arusaam, mille kohaselt kultuuriline mõju eeldab, et üksteist mõjutavad kultuurid on jõudnud mingisse ühisesse arengustaadiumisse. Sarnane mõjutab sarnast ja iga kultuur valib olemasolevate tekstide heterogeensest repertuaarist välja selle, milles ta näeb isennast. Selline valik kahtlemata toimub. Siiski oleks väär vaadata mööda tõsiasjast, et sageli on just erinevus see, mis esindab kultuurilise mõju algupärast eeldust. Just täpselt selles hetkes, mil argised ja juhutised kultuurikontaktid, milles kumbki kontaktis olev osapool säilitab oma autonoomia, loovad teed ühtsusele ja varem üksteisest eristuvad kultuurid moodustavad teatud kehami, milles nendevahelised semiootilised-strukturaalsed erinevused ei vähene vaid süvenevad. Nad sisenevad asümmeetrilise sarnasuse suhtesse." - Siin pikas lõigus on alguses väikesed erinevused, mis kuhjuvad järjest suuremaks. Nt "staadium" pealeütleva asemel sisseütlev, pole üldse küsimus. Natuke nokib mind, et tekstidest valitakse välja seda, milles iseennast nähakse, mitte need tekstid, milles iseennast nähakse. Sest võib-olla ei valita terviktekste, vaid midagi neis tekstides. St osa (midagi tekstis sisalduvat) terviku (teksti) asemel. Itaalia keeles näib olevat lihtsalt, et iga kultuur teeb valiku milles ta ennast näeb ("ciascuna cultura seleziona ciò in cui essa vede se stessa"). See selleks. Eestikeelsest versioonist jäeti täiesti välja nö kultuurilise plahvatuse moment - "Proprio nel momento" ja jäeti lihtsalt "kui". Järgmiseks asendasin täielikult "juhuslikud ja sporaadilised" ("casuali e sporadici") - minu arvates oleks siin "casual and sporadic" just selles tähenduses, et need on mingis mõttes 'tühised'/'igapäevased' ja 'mittetõsised'/'mittejärjepidevad' kultuurikontaktid. Kõige rudimentaarsem on aga inglise keelest "make way for a unity" otse ja arusaamatult "loovutavad koha ühtsusele", mis ütleb justkui täpselt vastupidist originaalteksti mõttele, et need misiganes-sugused kultuurikontaktid "annavad/loovad teed ühtsusele" ("lasciano il posto a un'unità"), st võimaldavad ühtsust saavutada. Veel problemaatilisem on see "organismo", mille all mõeldakse ilmselt midagi sellist nagu orgaaniline tervik; "keham" on minu poolt meelevaldne pakkumine. Tähendab, minu arvates peaks seda lauset lugema umbes nii, et just sellises olukorras, kus kumbki kultuur ei pea oma iseseisvuse ja eripära pärast muretsema, võivad nad igapäevaste ja sattumuslike kultuuriliste kontaktide kaudu saavutada sellise ühtsuse või ühenduse, milles nad moodustavad justkui kultuuriareaali vms, milles nad ei muutu siiski üksteise sarnaseks ja ei kaota oma eripära, vaid muutuvad üheskoos veel omanäolisemateks. Oluline on siin viimane lühike lause, mille tõlkisin ka oma suva järgi teistmoodi, et rõhutada oma tõlgendust, et sellises ühendussuhtes moodustavad kaks kultuuri koos mingi kõrgema astme terviku, milles nende erinevused on komplementaarsed, just nagu diskreetsed ja kontinuaalsed märgisüsteemid kultuurisiseselt.
"2.2. Selle protsessi semiootilist mehhanismi saab esitada järgmiselt: iga kontaktis olev kultuur on oma algselt "eraldi" olemises sisemiselt heterogeenne. Liikudes "välisest" sfäärist "sisemisse" sfääri ja teatud vaatepunktidest lakkamast olemast "võõras", või olles vahepealses "lähedase võõra" positsioonis (Kiievi-Venes kasutati piiridele elama asunud ja nomaadielu hüljanud kumaanide kohta, kes said Vene vürstide liitlasteks rändkumaanide vastu, mõistet naši poganii, see tähendab ühtaegu "meie paganad" ja "meie võõrad") hõivab kultuur konkreetse positsiooni oma partneri sisemise asümmeetria struktuuris, kaasates samal ajal teist kultuuri oma sisemisse korrastusse, analoogselt seda mingi konkreetse komponendiga samastamise vahendusel. See toob kaasa kummagi uue ühtsuse osapoole üha suurema eristumise koos nendevaheliste kontaktide süsteemi teeniva metaformatsioonide kasvuga. Lisaks on paljudel juhtudel kultuuri eneseteadlikkus oma eripärast seotud just iseenda suhtes välise vaatepunktiga strukturaalselt arvestamisega (ühelgi nähtusel pole kultuurisisesest vaatepunktist oma eripära), st seotud "võõra" kultuuriga kindlasse keerulisemasse ühtsusesse liitumise tõsiasjaga." - "Kujutamise" asemel andsin esitamise ("rappresentato"). "Kokku puutumise" asemel kontaktis olemise ("in contatto") - faatiku väikesed elurõõmud. Kiievi-Venega ei osanud midagi pihta hakata - mõeldakse "Kievan-Rus'"-i, otse oleks "Venemaa Kiievis", aga see ei käi kohe üldse. Kus asi läks väga keeruliseks, on teise kultuuri hõlmamine iseenda sisemises korrastuses/organisatsioonis. Tehes seda "analooogse samastamise vahendusel" ("mediante un'analoga identificazione") mingi konkreetse komponendiga ("una determinata componente") oma sisemises struktuuris (korrastuses/organisatsioonis), jääb mul täpselt tabamata, mida millega identifitseeritakse/samastatakse. Veel hullem on järgmine lause, milles isegi inglise keelde tõlkija (tõenäoliselt R.G.) on jäänud jänni ja ladunud üsna kohmakalt kokku lause, milles iva läheb täpselt vastu eestikeelsele. Konkreetselt on siis küsimus selles, kas "individuazione" on eristumine ("individualiseerimine") või samastumine ("identification"). Ja siis... misasjad on "metaformatsioonid"? Need vahepealse positsiooni tähised nagu "meie paganad"? Eesti keeles on neid metaformatsioone kultuurikontaktide süsteemis "vaja", aga itaalia/inglise keeles nad "teenivad" ("servono") seda süsteemi. Pole kindel, kas see on sisuline erinevus. Järgmiseks kultuuri enesekirjelduse küsimus, täpsemalt siis see, kas kultuur on ise teadlik sellest, et tal on mingi eripära. Kultuuri sees ringi vaadates ei ole tema eripära selgelt näha. Teise kultuuriga kõrgemat järku ühendusse astudes aga saab ta aga justkui näha iseennast läbi teise silmade ja hoomata oma erinevust sellest teisest. Kus isegi mina jään kohmakaks on selle välise vaatepunkti strukturaalse arvestamisega ("considerazione strutturale"). Eestikeelses tõlkes on antud, et oma eripära teadvustamine on "tihtipeale strukturaalselt seotud välise vaatepunktiga" ja mingit arvestamist ei ole.
"Täheldatud kalduvused ilmnevad eriti selgelt kultuurides, mis on ajalooliselt paiknenud suurte kultuuriareaalide piiridel (eriti olulised on need vene kultuuri ajaloolise saatuse seisukohalt). Kultuurides, mis asuvad suhteliselt homogeensete kultuuride suurema kompleksi keskmes, ilmnevad täheldatud kalduvused vähem selgelt. Nii näiteks eeldab vene kultuuri sisemine struktuur sellesse võõra vaatepunkti kaasamist, mida geograafilise piiripositsiooni tõttu tõlgendatakse kord "lääneks", kord "idaks". Tagajärjena esitab see kultuur ennast iseendale kord "läänena" ("ida" vaatepunktist), kord "idana" ("lääne" vaatepunktist)." - Siin ei ole eriti midagi kobiseda. Väga väikesed erinevused. Ainult sisuline väljajäetus eestikeelses tõlkes oli lihtsalt "vene kultuuri ajalugu" vene kultuuri ajaloolise saatuse asemel, mis pealekauba olid mitmuses (jäi korraks vaat mulje, et jutt käis erinevatel aegadel Venemaa piiridesse jäänud rahvaste ajaloolistest saatustest. Võtsin erilisi vabadusi "lääne" ja "ida" lihtsustamisega ja "välise" asemel võõras ("estraneo"). Eesti kultuuri seisukohalt on sama kamm sellega, kas me oleme pigem Põhja- või Ida-Euroopa.
"3.0. Seniöeldu näitab, et binaarne struktuuriprintsiip ei ilmne kultuuri suhtes mitte ainult selle metalingvistilise kirjelduse tõsiasjana, vaid ka kultuuri ülesehituse sisemise omadusena. Lisaks võime metakeelte binaarstruktuuris näha fundamentaalse asümmeetria peegeldust, mis esineb nii igas mõtlevas seadeldises kui ka teadvuse mehhanismis. Kahtlemata on binaarne printsiip kohal algse generatiivse mudelina, mis kipub hiljem laienema vastanduste paradigmaks." - Siin tuleb lihtsalt maakeeli seletada, ümber jutustada, et binaarselt vastanduvate, üksteise suhtes tõlkimatute märgisüsteemide põhimõte ei ole pelgalt viis kuidas kultuuri teoreetiliselt kirjeldada, vaid selline binaarne vastandus (a la "oma" ja "võõras") on kultuuri strukturaalses ülesehituses alati sisemiselt olemas, see on üks kultuuri nö konstruktiivseid printsiipe. Järgmiseks väidavad nad, et kultuuri metakeelte binaarses vastanduses võime näha analoogiat inimese aju funktsionaalse asümmeetriaga, st sama nähtus on kohal kõigis mõtlevates olemites - olgu selleks suure rahva kultuur või üksikisiku teadvus. Ja viimaks, see vastandus on alguses tüüpiliselt väga lihtne, aga võib kultuuri arenemise ja teiste kultuuridega kontaktide saavutamise käigus käigus muutuda üsna keeruliseks "metaformatsioonide" bioloogilise .
"3.1. Arvestades, et kultuuri dihhotoomne olemus peab "enda jaoks" esitama end ühtse tervikuna (see on kultuuri olemasolu paratamatu tagajärg), rõhutatakse tugevalt enesekirjelduste tähtsust. Kultuurilise evolutsiooni ja loodusliku loodusliku evolutsiooni olemuslik erinevus seinsebki enesekirjelduste aktiivses rollis, ehk mõjus, mida enesekirjelduse esitused avaldavad kirjelduse objektile endale. Seda mõju võiks laiemas mõttes määratleda kui kultuuri evolutsiooni subjektiivset tegurit. Kuna kultuuri kandjale esitleb kultuur endale väärtussüsteemina, määrab just see subjektiivne tegur kultuuri aksioloogilise aspekti." - Jälle mitte niivõrd tõlke küsimus kuiet parafraseerimise küsimus. Ainus tõsine häda eestikeelse versiooniga on see, et "per sé" tähendab itaalia keeles enda jaoks, aga tõlkija võttis seda kui inglise keeles levinud laenu ja andis selle kui "iseenesest", mis siin kontekstis ei meiki senssi. Igal juhul, binaarne struktuuriprintsiip on kultuuri ülesehituse sisemine omadus - kultuur on selles mõttes dihhotoomne, et ta on ehitatud kahe radikaalselt erineva (vastastikuse tõlkimatuse seisundis) keele binaarsele vastandusele. Iseendale peab kultuur aga esitama või kirjeldama ennast kui ühtset tervikut. Kui ta ei ole võimeline seda tegema, siis ta ei ole kultuur. Kultuur areneb, analoogiliselt bioloogilise evolutsiooniga, aga erinevalt loodusest, mis ei ole iseenese arenemisest teadlik, on kultuuril eneseteadvus, mingi arusaam oma ajaloost, muutumisest, ja arenemisest. Kultuuri enesekirjeldus - kuidas ta ennast iseendale esitleb, mida ta endast arvab, isegi kuidas ta endasse suhtub ja ennast hindab (aksioloogiline aspekt) - mõjutavad kultuuri arengut. See on kultuuri evolutsiooni subjektiivne tegur, st see lisandub ülal (1.1.) nimetatud toimingutele, millega kultuur sarnaneb inimteadvusele (teeb entroopiast informatsiooni, leiutab keeli ja koostab tekste, mäletab asju). Kultuuri enesekirjeldus või laiemalt kuidas ta ennast endale esitab (sest see ei pruugi olla alati just sõnaline kirjeldus, st mitte ilmtingimata primaarse modelleeriva süsteemi vahendus) on üks neist nähtustest, mille poolest kultuur on justkui isiksus (subjekt). Möödaminnes märgin, et vb on siin "kultuuri kandja" isegi laetud mõiste, just nagu ülal (1.1.) oli juttu sellest, et nimetatud toimingud võimaldavad kultuuri vaadelda "eelkõige kollektiivse intelligentsuse kandja[na]".
"3.2. Kultuuri dünaamiline areng toimub kahte tüüpi tegurite mõjul: ühelt poolt mõjuvad sellele välised heterogeensed jõud; teisest küljest tõlgitakse see mõju oma sisemise struktuuri keelde ja sellega seoses läbib erinevaid transformatsioone, sealhulgas ka ülalmainitud kultuuri enesekirjelduste aktiivset mõju. Välismõjudest abstraheerumisel on asjakohane analoogia keeleteaduse diakrooniliste muutuste mudeliga. Mõlemal poolel on säilinud strukturaalsete invariantide stabiilne skelett ehk põhiopositsioonide teatud konfiguratsioon. Kuigi kultuuri pealiskaudsetes tekstides on dünaamilisus, võib kultuur oma põhiorganisatsiooni tasandil näidata erilist stabiilsust." - Siin on tõlke osas ainult üks sisuline küsimus: "Leaving external influences aside" on antud protseduuriliselt justkui teksti metatasandil, a la just rääkisime välisest mõjust, aga "Kui jätta välismõjud kõrvale, siis" saame rääkida analoogiast lingvistilise diakrooniaga. Mulle aga näib, et see võib olla sisuline, objekti-tasandi lisandus eelnevale - "Qualora si faccia astrazione dalle influenze esterne" - ehk võib-olla just sellel "välismõjudest abstraheerumisel", või kui sa peaksid tegema välismõjutustest abstraktsiooni, siis on asjakohane analoogia keeleteaduse diakrooniliste muutuste mudelitega. St täpselt vastupidi, mitte välismõjud kõrvale jättes, vaid väliste mõjude teemal üldistades võib tuua sellise analoogia. Sest kui välised mõjutused kõrvale jätta, nagu eestikeelne tekst soovitab, peaksime rääkima sellest teisest tegurist, ehk kuidas väline mõju tõlgitakse oma sisemise struktuuri keelde, millest ei saa ju rääkida välist mõju kõrvale jättes. Mul on tugev kahtlus, et see "välismõjudest abstraheerumine" viitab just sellele välise mõju kaasamisse kultuuri enda sisemisse struktuuri ja selle transformeerimist. Sellisel juhul tuleb sarnaselt nihutada "Mõlemal juhul" vastavusse itaaliakeelsega - "Mõlemal pool" ("Da una parte e dall’altra"). St nt kui üks kultuur tõlgib välist mõju oma sisemise struktuuri keelde ja transformeerib seda vastavalt oma enesekirjelduste mõjule, siis jääb nii välisele mõjule (nt kultuuri sisemisse keelde tõlgitud tekst) alles tema nö süvastruktuur, tema põhiliste binaarsete opositsioonide struktuur ja samamoodi jääb muutumatuks kultuuri, kes välist mõju vastu võtab, enda põhiliste binaarsete opositsioonide struktuur. Just sellest seisukohast võib mõista seda, et kultuuri enda põhiorganisatsioon näitab üles erilist stabiilsust hoolimata sellest, et ta pinnapealselt - väliste mõjude vastuvõtmisega, uute võõraste tekstide tõlkimisega - näib jube dünaamiline.
"3.3. Selle seadistuse piires saab kultuuri arengut kindlast vaatekohast kujutada kui elementide süstemaatilise ümbernimetamisena muutumatute vastanduste ulatuses. Kultuuri muutumatu strukturaalne selgroog saab objektiivselt kõnealuse kultuuri kollektiivse mälu kandjaks ja ühtlasi annab uurijale põhjuse tuvastada eri aegadesse kuuluvate tekstide massis ühtset kultuuripilti." - Siin läks natuke lappama. Võimalikeks variantideks on
"3.3.1. On vaja eristada muutusi tekstide tasandil koos struktuurse selgroo säilitamisega ja muutusi (või katkestusi, hävinguid) struktuurse selgroo tasandil, tekstide suhtelise stabiilsusega. Üsna sageli saavad samad tekstid erinevatel ajalooetappidel erineva tõlgenduse. Pragmaatilisest vaatepunktist tulevad need esile erinevate tekstidena." - Siin ongi see koht, kus "Mõlemal juhul" lugemine kui "Mõlemal pool" osutub tähenduslikuks: ka tekstil on oma invariantne struktuur - nö originaaltekst - mida teise keelde tõlkides paratamatult midagi muutub, kas vastavalt keele eripärale või kultuuri enesekirjelduste poolt tekitavate transformatsioonide tõttu, ja tekib põhimõtteliselt uus tekst. Siin on seminariküsimus ilmselt mõeldud osutada tähelepanu sõnale "sekkuvad", aga "intervenire" on "1. to interfere; 2. to intervene, say, speak (in a conversation); 3. to present, attend, come, go, take part; 4. to operate". Minu poolest võiks viimane lause öelda ka "Pragmaatilisest vaatenurgast toimivad need erinevate tekstidena."
6. Kultuur kaldub ühest käest mitmekordistama keeli ja süvendama nende eripärasid. Selle kalduvuse plussiks on võimekus kultuurivälist tegelikkust keerulisemalt ja paindlikumalt modelleerima, miinuseks kultuurisisese suhtlemise raskendamine. Teisest käest kaldub kultuur looma metakeeli (aksioloogilisi ja teaduslikke enesekirjeldusi). Selle kalduvuse plussiks on hõlbustada kultuurisisest suhtlemist läbi keele lihtsustamise ja ühemõtteliste ning stabiilsete tekstide süsteemi loomise ja miinuseks kultuurivälise tegelikkuse modelleerimise keerukuse ja paindlikkuse piiramine.
7. Kultuuril on funktsionaalne isomorfism üksikisiku teadvusega: mõlemad tegelevad (a) ümbritseva entroopia muutmisega informatsiooniks, (b) uute keelte ja tekstide loomisega, ja (c) mõlemal on mälu. Mõlemat iseloomustab ka struktuurne asümmeetria: kultuuri sisemise mehhanismi põhitunnuseks on kahe radikaalselt erineva, omavahel rohkem või vähem tõlkimatu, keele binaarne vastandus ja inimaju koosneb kahest ajupoolkerast, mis täidavad analoogselt erinevaid funktsioone - kultuuri diskreetsetele ja kontinuaalsetele märgisüsteemidele vastab inimaju verbaalne ja mitteverbaalne infotöötlus. Mõlemad peavad seda kahetisust iseenda jaoks varjama ning esitama iseennast tervikuna: kultuuri enesekirjeldus kujutab kultuuri tervikuna just nagu corpus callosum vahendab kahe ajupoolkera vahel signaale ning jätab mulje, et kahe üksteisest lahutatud ajupoolkera vahel eksisteerib üks isiksus. Samuti on mõlema - nii kultuuri kui ka üksikisiku - enesekirjeldusel aktiivne, enesemõistmist ja -arengut mõjutav roll, mis looduslikus evolutsioonis üldiselt puudub.
8. Kultuuri enesekirjeldus on tema nö subjektiivne tegur - see, mis lähendab teda ehk kõige enam inimese isiksusele. Kultuuri enesekirjeldus on justkui tema olemasolu tingimuseks - rahvas, kes võib-olla kõneleb sama keelt, aga ei teadvusta ennast ühe rahvana, ei kujuta endast eneseteadlikku kultuuri (rahvust). Näiteks Vene Impeeriumi endistel läänealadel on näha, kuidas poolakad on justkui rahvusliku ärkamise kese. Suur osa tänapäeva Lääne-Ukrainast oli pikalt Poola-Leedu "Mõlema Rahva Vabariigi" osa ja 19. sajandi jooksul tärkas Ukraina rahvuslus üle piiri Austria Impeeriumi idaservas. Just Poola mõjul näis Ukraina rahvas saavat eneseteadlikuks. Nüüd näeme, et just nendel aladel, mis jäid sellest mõjusfäärist välja, elasid Ukrainas vene keelt kõnelevad ukrainlased, kes praegusel hetkel on Venemaa poolt okupeeritud. Samamoodi võib vaadata Valgevenet, kes jäi rahvusliku eneseteadlikkuse rongist justkui täitsa maha ning Lukashenko soovitab ennast Putinile koloneliks justkui Nõukogude Liit ei oleks üldsegi kokku varisenud ja Valgevene oleks pelgalt Venemaa provints. Eesti kultuuri enesekirjelduse kohta ei oska eriti midagi kosta, aga seestpoolt ei tulegi oma kultuuri eripära selgelt esile ja siinkirjutaja ei ole elus kordagi ajaloolise Vana-Liivimaa territooriumilt mujale ekselnud, et kodumaad "kõrvalt vaadata" ja võõra maaga võrreldes taga igatseda.
9. Lugesin tekstist välja, et punktis 1.0. antud kaks vastassuunalist kalduvust ja punktis 3.2. antud kahte tüüpi tegurit kultuuri dünaamilises arengus on omavahel seotud. (a) Kalduvus keeli mitmekordistada võib olla seotud väliste heterogeensete jõudude mõjudega - nt võõrkeeled ja tõlgitud (aga ka tõlkimata, lihtsalt kohapeal võõrkeeles loetud) tekstid. Need välised mõjud näikse kultuuri mitmekesistavat, heterogeensemaks muutvat. Samas (b) toimib metakultuuriline mehhanism kalduvusega kultuurilise homogeensuse suunas, millest johtub, et väliseid mõjusid oma sisemise struktuuri keelde tõlkides luuakse suhteliselt ekvivalentsed vasted ja mingite invariantide raamides nimetatakse võõraid elemente süstemaatiliselt ümber kultuuri sisemisse keelde. Mis aga kõige huvitavam: väline mõju - nt tõlgitud tekst - läbib tõlkeprotsessi jooksul erinevaid transformatsioone, milles mängivad rolli, avaldavad aktiivset mõju, ka kultuuri enesekirjeldused. Aga see ei ole veel kogu lugu. Mul on tugev kahtlus, et kus eestikeelne tõlge ütleb "Kui jätta välismõjud kõrvale," on laisalt tõlgitud ja "Qualora si faccia astrazione dalle influenze esterne" ütleb võib-olla midagi muud. Samuti kohe järgnevas lauses, "Mõlemal juhul püsib stabiilsena strukturaalselt invariantne toestik" - millistel juhtudel? - minu arvates ütleb "Da una parte e dall’altra" pigem "Mõlemal pool", mis võib-olla tähendaks, et kui räägitakse sellest, kuidas kultuuri enesekirjeldused transformeerivad väliseid mõjusid, siis mõlema strukturaalselt invariantne toestik püsib stabiilsena. Tähendab, tõlketeose semiootiliselt invariantne nö selgroog jääb muutumatuks just nagu, mõned lõigud hiljem, kultuuri pinnapealise dünaamika all jääb püsima kultuuri binaarsete opositsioonide invariantne struktuur. Sellest seisukohast on käesolev postscriptum ise ülimalt hea näide: läbinud terve hulga tõlkeid, vene → itaalia → inglise → eesti, on ta tõenäoliselt igal sammul sünnitanud pinnapealselt erinevaid tõlgendusi ja arusaamu, aga oma põhiolemuselt jäänud samaks. Pragmaatiliselt, võib tõesti öelda, on nad aga erinevad tekstid. Ise neid tõlkeid võrreldes ja klapitades, et enda isikliku kasutuse jaoks võimalikult pedantne arusaadav Frankensteini koletis kokku panna, olen sünnitanud veel ühe versiooni, mis on jällegi pragmaatiliselt (just kasutusviisi seisukohalt) teistmoodi toimiv tekst.
