Hoiatan ette ära, et selline uuring pole mitte mingis mõttes objektiivne. Kommentaarid ja arvamused on subjektiivsed - minule ainuomased - ja neid ei tasuks võtta liiga tõsiselt. Teen seda esmatähtsalt enda jaoks.
Neile, kes sattusid siia selle tõttu, et otsivad kehakeelt käsitlevat kirjandust, siis siia nupule vajutades leiate nimekirja sellest mis on Eestis või Internetis saadaval:
| Pealkiri | Kehakeel | Facebook |
| Link | https://www.facebook.com/pages/Kehakeel/156239954415747 |
| Lühiväljavõte | Kehakeel. 189 likes · 5 talking about this. ... December · November · October. Kehakeel is on Facebook. To connect with Kehakeel, sign up for Facebook today. |
| Pealkiri | Kehakeel - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia |
| Link | http://et.wikipedia.org/wiki/Kehakeel |
| Lühiväljavõte | Mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel hõlmab nii inimese liikumist (hoiak, žestid, naeratus, silmakontakt ja füüsikalise ruumi kasutamine) kui ka ... |
Artiklit/uurimustööd ennast väga kommenteerida ei taha, sest see on sisuliselt refereering ja midagi uut see ei ütle. Pigem karjub see wiki-lehekülg hädasti toimetamise järele. Ilmselt mina ise olen kõige asisem inimene seda toimetama, aga see jällegi eeldab, et ma oskaksin eesti keelt piisavalt, et enne ingliskeelne eestikeelseks tõlkida ja siis oma teadmised-parandused sellele lisada. Tülikas juba suuruste tõttu: praegune uurimustöö on (wiki PDF-ina) 15 lehekülge; ingliskeelne artikkel Body Language on kõigest 5 lehekülge, aga Nonverbal Communication on 13 lehekülge ja täis väga asist teksti mida on raske toimetada. Kunagi peaksin paratamatult selle töö ära tegema, aga selle poole tuleb ehitada. Praegu alustan sellest, et uurin oma Survey-ga välja mida eestlased üldse kehakeelest teavad või teada tahavad.
See uurimustöö võib isegi olla väga sümptomaatiline selle suhtes mida peaks korralik wikiartikkel käsitlema. Mul on nende aspektide kohta siin blogis rohkemal või vähemal määral igaühe kohta informatsiooni mis tuleks vaid läbi töödata ja eesti keeles õigesti esitada. Need alapealkirjad uurimustööst võivad seega isegi kasulikuks osutuda:
Kommunikatsioonisüsteemid; Kehakeele liigitamine; Põhilised suhtlemisžestid ja nende päritolu; Kehakeel; Žestide tähtsus; Ühiskondlik seisund ja žestide rohkus; Kehakeele võltsimine; Näoilme; Pilkkontakt; Signaalid silmadega; Naeratus; Kurameerimisliigutused ja signaalid; Kõnnak ja kehahoid; Peahoiak; Käesurumine; Avatud peopesad; Näo puudutamine; Kuulamine; Käed kui tõkked; Jalgadest kaitsetõke; Vastuvõtlikkus, intuitsioon kehakeele lugemisel; Avatus, kaitseseisund, hindamine, kahtlustamine; Avatus; Kaitseseisund; Kahtlustamine ja salatsemine; Hindamine; Ruumivöönd; Ruumivööndid; Peegelpilt. Alateadlik kopeerimine; Enesekindlus, ärevus, kontroll; Ärevus; Allasurutud emotsioonid; Leke; Laps ja täiskasvanu.
| Pealkiri | Kehakeel |
| Link | http://www.kehakeel.ee/ |
| Lühiväljavõte | 10 okt. 2012 – Inimese kaalust ehk sellest kui palju keegi on juurde või alla võtnud räägitakse pea iga päev. Ülekaalulisus on saanud epideemiaks terves ... |
[sardooniline märkus: nende ettevõtmine peaks olema pigem Kehakaal, amirite?]
| Pealkiri | Kehakeel - Miksike |
| Link | http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kehakeel_kullikorol.htm |
| Lühiväljavõte | Kehakeel. Sissejuhatus. Sõnade abil anname edasi vaid 7% teabest, hääle abil 38 %, mittesõnaliste vahendite kaudu 55%. Sõnade abil väljendame teavet, ... |
Referaat on koostatud http://www.cs.ut.ee/~karinr/KEHAK.html põhjal.Link enam ei tööta. Vb isegi hea, sest see tekst alustab Mehrabiani müüdi kordamisest.
Sõnade abil väljendame teavet, keha abil aga isikutevahelisi suhteid.See pole niivõrd müüt kuiet lihtsalt vale. Verbaalse suhtlemise kaudu väljendame ka teavet inimestevaheliste suhete kohta. Seesamune Mehrabian uuris ka lähedust (immediacy) keeles. Rääkimata sellest, et keha abil saab igasugust teavet - vb isegi kõige tähtsamat teavet oma isikute kohta - väljendada.
Väljend “kuues meel” tuleneb sellest, et me tunnetame eelaimust vestluskaaslase valelikkuse suhtes, kuna me märkasime vastuolu kaaslase sõnade ja kehakeele vahel. Tavaliselt on naised selliste juhtude puhul tundlikumad, sellest ka “naiselik vaist”.Ei, ma olen päris kindel, et kuues meel ei pärine mitteverbaalse suhtlemise diskursusest vaid, et sellel on midagi pistmist spirituaalsusega. Kuues meel on extrasensory, meeleväline; mitteverbaalne suhtlemine on seotud meeltega. Ja naised ei ole tavaliselt tundlikumad ja "naiselik vaist" ei ole sellega nii lihtsalt seotud. Juba 70ndatel tehti kindlaks, et meeste ja naiste võimed emotsiooniväljenduste tõlgendamisel on enam-vähem samavõrd pädevad.
Nagu iga keel, nii koosneb ka kehakeel lausetest ja kirjavahemärkidest.Kineesika - lingvistika analoog on siin läinud nässu: kehakeele vaatlemine keelena on metodoloogiline vahend, mitte ontoloogiline tõde (see on viis kuidas sellest mõelda, mitte nii nagu asjad on).
Igal inimesel on oma keha ümbritsev õhuruum, mille suurus erineb meie elukohast ning sealsest inimeste arvust.Ma pole kunagi täheldanud, et personal space oleks kuidagi seotud õhuga. "Õhuruum" kõlab nagu inimesed on lennukid. Aga õhk on tõepoolest see milles me elame.
Avameelne inimene sirutab teiega vesteldes oma käed ettepoole ning jätab peopesad avatuks. Inimene, kelle peopesad on avatud, valetab vähem. Samuti saame sel kombel teisi inimesi mõjutada vähem valetama, kuna meie avatud peopesad innustavad partnerit meisse siiralt suhtuma.Tegelikult on asi pisut teistmoodi (vastupidi): kui inimene valetab siis näitab ta avatud peopesasid vähem. Kui ma ei eksi siis pärineb see tähelepanek Ekmani ja Frieseni artiklist "Hand Movements" ajakirjast Journal of Communication (Vol. 22(4), December 1972). Seda aga, et teistele avatud peopesade näitamine mõjutab teisi vähem valetama, selle suhtes pole ma üldse kindel.
Pettusest märkuandvate žestide äratundmine aitab meil aimata, et inimene valetab. Valetaja puudutab tihtipeale kätega nägu, püüdes katta suud, silmi või kõrvu. Samuti võivad need liigutused tähendada kahtlust, ebakindlust või liialdamistSee oli Allan Pease'i tõlgendus, et automanipulaatorite funktsioon on "katta" ehk sulgeda kanal - nt "katan silmad, ei taha näha". Tegelikkuses on sel rohkem pistmist tundlike nahakudedega mis hakkavad sügelema ebamugavustunde puhul. See on endokrinoloogia valdkond kus metafooridega saab vähe teha.
Suu juurde pannakse käsi seetõttu, kuna aju annab alateadvuses märku keelele tulevaid luiskesõnu takistada.Võibolla eelmise sajandi alguse mustvalgetes komöödiates, aga Charlie Chaplin tõepoolest ei ole autoriteet inimese loomuliku käitumise suhtes.
Prille kandev inimene ei tarvitse otsuse langetamisel lõuga silitada, selle asemel võtab ta prillid eest ning pistab sangaotsa endale suhu.Jällegi, tegevused mida võib näha müügikonsultantide koosolekul ei ole hea indikaator loomulikust käitumisest.
Ristates käed rinnale, tekitame tõkke. Kui kuulaja nõnda käitub, siis tähendab see tema eitavat seisukohta ning tähelepanu hajumist. Sellist poosi sunnib võtma tema sisemine pingeseisund ja vastuolu. Et sellise inimese suhtumist muuta, tuleks tema käed ristiasendist lahti harutada. Talle võib näiteks ulatada mingisuguse eseme. Nõnda asub kuulaja avatumasse poosi ning ka tema suhtumine muutub.Klassikaline Pease, aga äärmiselt kummaline. Meenub The Simpsonitest moment mil Homer üritab Marge'i ristatud käsi vägisi lahti harutada, edutult. Ja huvitav kui palju eestlasi ongi sellise soovituse ajendil ristatud kätega isikutele midagi hoida ulatanud ja siis seeläbi ebamugavat olukorda veel ebamugavamaks muutnud.
Oma sõjakust väljendame käsi puusa pannes. Selle poosi võtab sisse inimene, kes on valmis oma eesmärke saavutama.Meenuvad pildid koolikiusamisest millel ohver on maas põlvili, üks kiusaja peksab ja teised seisavad ümber käsi puusas.
Eks iga inimene ole kord soovinud endale võimet teiste mõtteid lugeda. Seda iha on peetud müstiliseks. Tegelikult on see aga võimalik – kehakeele abil. Selleks, et mõista inimeste käitumist, peame õppima mõistma nende kehakeelt, millega on tihtipeale väga raske oma mõtteid saladuses hoida, kuna vastavad žestid ja poosid on meile harjumuseks saanud. Lugenud läbi käesoleva referaadi, oskate paremini mõista inimese mõtteid.Nõup. Mitte mõtteid kui selliseid. Käežestid võivad verbaalset informatsiooni täiendada ning seeläbi mingeid mõttemustreid ära tunda... Aga üldiselt aitab kehakeele jälgimine aimata - nagu teksti alguses on tegelikult selgelt öeldud - meeleolu, seisundit või suhtumist. Ehk siis (gross) mood, emotion and attitude. Sellele tekstile annan hindeks kolme.
| Pealkiri | Millest räägib mehe kehakeel? - Suhted & seks - naine24.ee |
| Link | http://www.naine24.ee/804622/millest-raagib-mehe-kehakeel/ |
| Lühiväljavõte | 11 apr. 2012 – Osa teabest edastame me pigem kehakeele abil kui sõnadega. Seetõttu vaata ja jälgi teda ja sa või... |
Veebileht Datingtipps.at paljastas mõned olulisemad märgid, kuidas mõista flirtiva mehe kehakeelt.Okei, ma natuke loodan, et kuna allikas on mingisugune saksakeelne sait siis siin on midagi mida ma veel ei pruugi teada.
Ta naeratab sulle.Ja see on märk, et mees flirdib sinuga? Brilliant.
Ta pingutab oma lihaseid, et demonstreerida oma lihaste jõudu ja näidata kaitsevõimet.Yes, wooing women with le muscles. ofc
Ta üritab saada sinuga silmsidet ja hoiab seda kauem kui sina.See on isegi huvitav, sest kauem silmsidet hoidev osapool justkui "domineerib". Niiet selle juhendi järgi on see hea kui mees domineerib.
Ta kallutab oma ülakeha sinu poole.Sellest ma ei saa aru. Millises olukorras on see normaalne, et ülakeha kallutatakse naisterahva poole?
Ta puudutab ennast (manipuleerib), näiteks kohendab juukseid, hõõrub nimetissõrmega kergelt oma ninasõõrmeid, mängib lipsuga. Sellised füüsilised liigutused on märgid sellest, et tal on läheduse vajadus.Haha, lol. Ninasõõrmete hõõrumine nimetissõrmega on üldiselt märk ebamugavusest. Siinne soovitus naistele on tõlgendada seda kui lähedusvajadust ja muuta ebamugav olukord... seksikalt ebamugavaks.
Ta pöörab oma pea järsult sinu poole, kui sa naeratad.Hmm... Tahaks isegi lugeda seda uurimistööd mis selle välja selgitas.
Signaalid, mis annavad märku: «Hoia eemale!»Huvitav, et mille kohta mina ütleksin lihtsalt "Ta ei ole huvitatud", on siin käskivalt "Hoia eemale!" Run, bitch, run! Selle nimekirja tõlkinud naisterahvas nimetab end "reporteriks" ja ütleb, et ta "toimetas". Küll on uhked tiitlid tõlkimistegevusele. Kolm inimest on FB-s seda artiklit laikinud ja see ei ole pälvinud mitte ühtegi kommentaari. Muuseas, ka pealkiri on väär, sest selle küsimusele ei esitata vastust. Seda muidugi juhul kui kõik millest meeste kehakeel räägib ongi ainult kahetine: sümpaatia ja "Hoia eemale!" Hindeks annan kahe.
• Ta väldib sinuga silmsidet.
• Tema pilk on suunatud kellelegi teisele.
• Tema kehahoiak on suletud või sinust eemale suunatud. Näiteks ta hoiab oma käsi risti rinna peal või keerab oma pea vestluse ajal mujale.
• Ta on lodevas asendis ja laseb näiteks kõhul vabalt välja rippuda.
| Pealkiri | Buduaar - Frederico: Kehakeel ehk armastuse märgid |
| Link | http://buduaar.ee/Article/article/frederico-kehakeel-ehk-armastuse-margid |
| Lühiväljavõte | 7 aug. 2009 – Frederico: Kehakeel ehk armastuse märgid. Pilt: Sxc. Miks selline teema päevakorral on? Sest ma olen korduvalt täheldanud erinevaid märke ... |
Kuid kahjuks on tihtipeale nii, et mees kas ei näe või teeb sellise näo, et ei näe, või lihtsalt muutub häbelikuks padakonnaks, kes ei saa aru, et temaga soovitakse suhelda. Ennekõike on see probleem tingitud sellest, et me elame Põhjamaal, meie mehed pole kuumaverelised italjaanod, kes kasvõi ühe naise poolt lendu saadetud naeratuse peale ta tähelepanuga jalust rabavad.Hmm... Eesti mehed ei vasta igale seksuaalsignaalile suhtlemisalgatusega sest... 1) nad on häbelikud, 2) ei saa aru, 3) nad on külmaverelised (wtf), 4) nad ei raba naisi tähelepanuga. Kuidas sellised vastuväited sobiksid: 1) häbelikkus ei pruugi olla sisemine atribuut vaid olukord ise tekitab võimaluse kergesti häbisse sattuda, 2) kui me püüaksime iga kehalise signaali kinni mida inimesed välja saadavad tahtmatult, siis ei suudaks me üldse ühiskonnas toimida, 3) vere temperatuurist ei saa ma aru, ei oska ka midagi vastata, 4) meie kultuuriruumis ei ole viisakas nt tänaval ilusate tüdrukute suunas ilusaid sõnu karjuda ja selline tähelepanu nagu siin silmas peetakse võib ilmneda kui ahistamine.
Enne seda, kui räägin teile üksikasjalikult oma huvitavamatest seiklustest selles vallas ja käin välja omapoolse teooria, soovin ära märkida ühe äärmiselt huvitava raamatu nimega „Armastuse märgid“, mille autor on filosoofiadoktor David Givens. See raamat avas mu silmad paljudes huvitavates küsimustes. Raamatu autor on uurinud väga üksikasjalikult mehe ja naise käitumist erinevates olukordades, mis puudutavad kurameerimist vastassugupoolega. Raamatus tulevad vaatluse alla sõnatud märgid, signaalid ja liigutused, mida inimesed kasutavad, et kaaslast kütkestada, endale hoida ja võita. Fakt on ka see, et kehakeelt valdasid inimesed juba miljoneid aastaid tagasi, enne seda, kui ei osatud veel tänapäevaselt suhelda."Tänapäevaselt suhtlemine" kõlab ulmeliselt. Givens on anthropoloogilise haridusega, mitte "filosoof". Tema Armastuse märgid ei ole kokkuvõte tema üksikasjalikust mehe ja naise käitumise uurimisest. Givens tegi seda mida enamus autoreid kes raamatu kaanele panevad oma nime järele "Ph.D" - sünteesis teisi populaarteaduslikke raamatuid ja kirjutas juurde seda mida aknast nägi.
Seda raamatut lugedes saab selgeks, kui palju tagamõtteid, tundeid ja hirme paljastab meie keha sõnatu keel. Arvatakse, et 60 kuni 93 protsenti inimese suhtlusest põhineb sõnadeta väljendataval osal. Intiimsuhetes toimub üle 99 protsendi emotsionaalsest suhtluselt sõnatult. Emotsioonide puhul inimesed mitte ei kõnele oma tunnetest, vaid lasevad oma kehal rääkida.Valed. Protsendid ei pea kunagi paika, veel enam kui "arvatakse", et nii ja nii palju protsente - protsente ei arvata! Tule mõistus koju, arvamused esitatakse sõnades, protsendid on kvantitatiivsete mõõtmistulemuste esitamiseks. Ja ma tahaks teada kuidas see 99 protsenti emotsionaalsest suhtlemisest paika peab kui igal sammul küsime üksteiselt "Mis sul viga on?" ja tihti ei saa ühest vastust, sest emotsioone on raske kirjeldada. Mõni ütleb vastupidi, et emotsioonidest tuleb kõneleda ja ühises keeles. Ainus viis see natukenegi senssi meikib on see, et Frederico ei saanud päris täpselt aru mida Givens silmas peas kui väitis, et armatsedes kasutame peaaegu eranditult ainult kehakeelt, aga otsustas ikkagi midagi "sarnast" oma artiklis öelda.
Raamatu autor usub, et nende etappidega ei tohi kiirustada ja igal etapil on oma aeg.Eksid jälle. Desmond Morris uskus, et etappidel on kindel (12-sammuline) järjestus ja tähtis on iga etapi läbimine, mitte ilmtingimata etappide kestus. Morrise tõlgendamine ei ole teadus. Ülejäänud artikkel seisneb Frederico heietusest kuidas ta ise ei ole suutnud naistele läheneda. Hinne: üks. Artikliga kaasneval pildil võiks olla see kiisu kes paneb käpa käe peale ja ütleb: "It's time to stop posting."
[lucy 09-08-2009 00:12] Ma pole kunagi oma elus mingeid märke lugenud või kehakeelt mõistatama pidanud, ometigi leidsin oma armastuse. Paljud inimesed mõtlevad lihtsalt liiga palju ja hakkavad otsima midagi, mida pole vaja, sest kõik on niigi iseenesestmõistetav. Seega sinu tekstil, Frederico, ei näe ma väga erilist mõtet. See pole aga solvang, vaid minu arvamus. Võiksid suunata oma energia mujale, õigele poole, kui nii väga endale naist otsid.Kõige kainem ja asjalikum kommentaar nende 49 hulgast mida see artikkel on pälvinud. Ma ei nõustu ainult selle väitega, et lucy "pole kunagi oma elus mingeid märke lugenud või kehakeelt mõistatama pidanud", sest märkide tõlgendamine ja kehakeele mõistmine (vb mitte "mõistatamine") on paratamatu.
| Pealkiri | Teadvusehuvi: Kehakeel, valetamine ja näitlemine |
| Link | http://teadvusehuvi.blogspot.com/2010/07/kehakeel-valetamine-ja-naitlemine.html |
| Lühiväljavõte | 5 juuli 2010 – Kehakeel Kehakeele ja emotsioonide juures arvestada emotsioonide väsimisega. Näiteks kui tund aega on mõni lõbusa olekuga naernud ... |
Teadvuse uurimisel on üheks ilmselt kasulikuks oskuseks võime teisi mõista. Kehakeele tundmine võimaldab näha närvisüsteemi eri osade aktiivsust ning teha nendest järeldusi isegi kui teine ei oska või julge ennast väljendada. Näiteks olukordades, kus aetakse emotsioone reaalsusega sassi või püütakse elada standardite/normide/traditsioonide järgi, mida pole bioloogiliste taluvuspiiride tõttu võimalik kaua järgida. Enesepettuseid saaks ka omaette valetamise vormiks pidada.Erinevalt eelnevatest lehekülgedes mis sisaldasid põhiliselt väiteid millega ei saa nõus olla, siis siin on Märt kohe alguses right on the money: 1) närvisüsteemi "erutusi" (excitement) on kõige ilmsel jälgida kehakeeles (Navarro ja teised ütleksid, et peaksime jälgima mugavust ja ebamugavust, aga närvisüsteem ilmselgelt sellega ei piirdu); 2) emotsioonide ja reaalsuse sassiajamine on pertinent: tõlgendaja närviseisund on samamoodi tähtis, sest võib piirata seda mis nö pääseb läbi filtri; 3) enesepettus ehk self-deception on sotsiaapsühholoogilise mina-kontseptsiooni juures tähtis; olgugi, et pettuseteooriad millega mina tuttav olen ei ole sellega väga tegelenud (peaksin sellesse rohkem süvenema, sest mulle meeldivad igasugused erinevad self-communication'i vormid).
Kehakeele ja emotsioonide juures arvestada emotsioonide väsimisega. Näiteks kui tund aega on mõni lõbusa olekuga naernud sama tugevuse ja sagedusega, on see tõenäoliselt sunnitud. Sunnitud naeru ja teiste emotsioonide korral on vähemad näolihased aktiivsed. Näiteks loomuliku naeratuse korral lähevad silmad veidi pilukile, kuid pikaajalise sunnitud naeratuse korral jäävad silma ümbruse lihased jälle lõdvemaks. Emotsioonide möödumistempot ning nendega kaasnevaid sümptomeid saab lihtsalt uurida enda peal eeldusel, et on varem ära õpitud emotsioonide esile kutsumine.See on üks viise kuidas tuvastada teeseldud (või "sotsiaalset") naeratust: siiras naeratus tuleb esile progressiivselt ja vaibub loomulikul kombel. Ebasiira naeratuse iseloom on sunnituses - tekib järsku ja "väsib" ebakorrapäraselt (nt silmade ümbrus ja kulnud võtavad õige emotsiooni kuju, aga suu irvitab edasi). Kummaline, et nii palju kui ma emotsioonidest ja nendega seotud näoilmetest ka tean ei ole ma ikka veel võtnud kätte ja ära õppinud emotsioone esile kutsuma ning näolihaseid treenima. Seda viimast aspekti taipasin alles hiljuti - näolihased on lihased nagu lihased ikka - neid tuleb ka treenida, venitada, pingutada jne. Meelespea endale: otsi näolihaste treenimise kohta infot!
Noradrenaliini vabanemine vähendab raskus- ja väsimustunnet kehas ning tekitab jõulisemat poosi. Hirmu ja teiste tugevamalt ebameeldivate tunnete korral väheneb nihelemine (atsetüülkoliin inhibeerib striaatiumis dopamiini toimet).Siin seisneb Märdi oluline panus: selliseid termineid näib olevat väga raske Eesti keelde tõlkida. Pean meeles nende ainete kohta rohkem uurida.
Punastamine näitab palavustunnet või osade intentsiivsemate emotsioonide olemasolud. Näiteks viha, kurbus, esinemisärevus, seksuaalne erutus, naer või häbi. Hirmu korral võib ka kahvatuks minna, sest adrenaliin kitsendab nahalähedasi veresooni. Olukorra järgi peaks enamasti kergesti aru saama mis põhjusel naha toon muutub.Punastamine on üks nendest aspektidest mida täheldas ja arutas juba Charles Darwin. Adrenaliini veresooni kitsendavast mõjust ei olnud ma teadlik.
Püsti seistes võib pea liikumisest näha pulssi. See võib ilmsem olla lõdvema poosi korral ning kui süda hakkab jõulisemalt tööle ärevuse või elevuse korral.Ka ei teadnud. Mingid ebausaldusväärsed allikad soovitavad interaktsioonis sünkroonsuse saavutamiseks teadlikult jälgida vestluspartneri õlgade üles-alla liikumist, et siis oma hingamisrütmi samaajastada (sünkroniseerida). Pealiikumisest pulssi järeldada näib ka pisut raske, sest selle jaoks peab erakordselt tähelepanelik olema. Lie To Me-s tehti seda nii, et peategelane jälgis uuritava kaelaveresoonte tukslemist ja arvutas käekellaga pulsi kiirenemist. Selleks peab muidugi väga võimekas olema.
Ärevuse korral kiireneb pilgutamine, keha jääb jäigemaks ka ebameeldivas poosis püsides ja higi saab stressile omase tugevama lõhna. Samuti tekib vajadus sagedamini juua, mis vähendab katseloomadel tehtud vaatlustes noradrenaliini vabanemist. Kui joogid on saadaval siis võib sellist käitumist paista neil, kes ennast ebamugavalt tunnevad.Silmade pilgutamise kohta on minu teada ikka päris palju uurimusi tehtud (meenub üks mis isegi uuris silmapilgutuste ja rassismi seost). Keha jäigenemise kohta me ei tea - oletan, et sel on midagi pistmist lihastoonuse või närvisüsteemi erutusega? Higi lõhnade kohta öeldi aines "inimese keha kultuuriloos", et higil on päris mitu erinevat lõhnarežiimi sõltuvalt emotsionaalsest seisundist või tegevusest (ärevushigi on erinev sportimishigist). Noradrenaliini ja joomise seos seisneb dehüdraliseerumises? Märkasin ise, et võõraste inimeste seltskonnas Zawwis haarasin mina kõige tihemini joogi järele (teised tundsid üksteist, mina tundsin ainult ühte).
Vabalt tundes liigutakse rohkem, poose ei säilitata väga kaua ning käed on täenäolisemalt kehast kaugemal, kui ärevuse korral.Selle kohta kirjutas antropoloog Edward T. Hall 1959. aastal tabavalt: "Frozen style is for people who are to remain strangers."
Atraktsiooni või lõbusa sõbralikkuse korral on rohkem nihelemist ja jõulisust meeldiva isiku märkamisel. Näost paistab unelevat rõõmu läbisegi ärevusega, mis võib tuleneda võib-olla lihtsalt kahtlustest, kas sellest saab midagi enamat.Sõnastus on küll pisut populistlik, aga tähelepanek ise näib täitsa õige. Kogemus ütleb, et juhututtavaid kohates peab pingutama, et neile naeratada või kätt tõsta; aga kui vastu tuleb meeldiv sõber-tuttav "vanadest aegadest" siis nägu kisub tahtmatult naerule ja keha läbib "energiahoog" (mul pole paremat sõna selle jaoks).
Sümptomeid, mis alati valedega või ainult tõega kaasnevad, pole leitud.Tõsi. See ei tähenda muidugi, et otsingud usaldusväärse valetamismärgi järele lakkaksid.
Ekman on uurinud ka nn. mikroekspressioone, mille puhul näoilmest paistab korraks läbi mõni teine näoilme ning need võivad näidata samaaegselt kogetud kuid rohkem varjatud emotsioone. Näoilme lühiajalisel muutusel võib põhjuseks olla ka mõttekäigus meenunud emotsioone tekitav mälestus, mis teeb nende kasutamise ebausaldusväärseks, kuid olukorda arvestades võib see midagi anda.Olen ise olnud hädas kuidas seda sõna tõlkida. Mõnikord on see "mikromiimika" - kõlab hästi, aga "miimika" on kahtlustäratav sõna (selle täpne tähendus on mulle tundmatu); mõnikord aga "mikroväljendused" - keeleliselt korrektne, aga umbmäärasuse maiguga. Päris eestindades võib välja mõelda ka muid variante: "viivuväljendused" - keegi pole seda nii kasutanud, aga see kõlab täishäälikute tõttu sujuvalt; või kui täitsa leiutama hakata, siis "hetkeilmed" - õige selles mõttes, et need on näoilmed mis kestavad vaid hetke. Mingis mõttes kõlavad need variandid nagu "hetkeilme" oleks täielikult moodustunud näoilme mis kestab hetke ja "viivuväljendus" üksikute lihaste tõmblus mis ei kujune päris täielikult hetkeilmeks. Kui keegi kunagi hakkab Paul Ekmani raamatuid Eesti keelde tõlkima siis võiks neid variante vähemasti kaaluda.
Valetamisel võib vahele jäämise eest kaitsta vale sellises kohas, kus teine ei oska seda oodata või jääb liiga suurte kahtlustega.Esimene osa tundub arusaadav - kui teine ootab sinult tõde, siis kahtlustab ta valet. Kui vestlus on aga neutraalne ja tõeküsitavus ei kerki üles siis võib valetada nii, et suu suitseb. Liiga suurte kahtluste osast aga ei saa ma hästi aru.
Ettevaatlikuks teeb mind kui näen jäiga enesekontrolliga tegelasi, kes suudavad ka vahelesegamisel jäiga (teeseldud?) rahuga jätkata. Nende keha näitab minimaalselt välja ning kergesti segatakse vahele neile ebameeldiva jutu ajamisel. Unepealt öeldakse vabandusi välja ja püütakse jutuga edasi minna, et teistel ei jääks järele mõtlemiseks aega.Sellises olukorras peakski olema ettevaatlik, sest siis ei ole tegu mitte dialoogi või vahetusega, vaid see tegelane peab monoloogi milles ei ole enam tarvidust midagi muuta või üle mõelda - see on lõplik tõde ja midagi muud ei saagi olla. Samas vastupidine - minu juhtum - ei ole ka väga hea, sest kui keegi midagi vahele ütleb, siis kaldub see saama osa minu enda kõnest. Nii juhtub tihtipeale loengutes, et kui loengu alguses juhtun õppejõu käest mingi ähmasena näiva asja kohta selgitust küsima, siis juhul kui neil on endal ka ähmane selgitus võib juhtuda, et kogu ülejäänud loeng tegelevad nad tavapärast materjali ette kandes selle sama küsimusega. Tähendab, vahelesekkumine - interferents - on kogu nende kõne ümber kodeerinud ja võib juhtuda, et ülejäänud loeng pole enam niiväga arusaadav, sest õppejõud on selle ühe küsimusega vaevatud. See on põhjus miks loengute puhul tasub jätta küsimused viimaseks asjaks. Igapäevavestlustes aga peakski toimuma üksteise kõnede ümberkodeerimine - ühesõnaga, vahetus. Muidu ei sünni sellest midagi uut vaid jäiga enesekontrolliga tegelane annab sulle informatsiooni mis taotleb loengu-tõe staatust alusetult.
Ainuke moodus, millega ma ise suutsin naeru ja teisi emotsioone (kurbust, viha, elevust, häbi, ärevust, hirmu jne.) soovi korral esile kutsuda oli enesekontrolli all mainitud korduva meenutamisega. Esmalt peab oskama soovitud emotsiooni või seda tekitavat tunnet selgelt meenutada. Meenutamine mõjutab emotsioone ja selgelt uuesti meenutades see effekt kuhjub. Kui mõnu või naerueelset tunnet kiiresti meenutada (ise oskan kuni ~2-3 korda sekundis) võib sekunditega väga hea tuju saada.Jah, see näib efektiivne, aga eeldab ka põhjalikku ettevalmistust. Minu hirm on, et kui emotsionaalsete mälestuste kinnistamist sellisel kombel harjutada, siis võib see kinnistamine olla liiga võimas. Tahan ma elu lõpuni mäletada neid emotsioone? Püsimälu tekitab minus aukartust.
Valetamine ei ole vajalik, kui tõde suudetakse vastuvõetavalt (usutavalt ja/või sümpaatselt) väljendada. See võib toimida juhul, kui seni on vastava omaduse puhul avalikkuses harjutud avaldama peamiselt kriitilist suhtumist ning mida vähem konkreetset või usutavat suudavad kriitikud välja tuua seda lihtsam peaks see olema. Sellist julgemat ausust tuleb harjutada, sest näiteks juba poliitikas ja skandaale kuulutavas meediaväljaandes esineb rutiinselt katseid konkurentide/teisitimõtlejate ideedele skandaalseid seoseid külge saada.Jap, see on minu tehnika. Ma valetan väga vähe, sest lihtsam on tõde esitada vastuvõetaval kombel. Siirust ei pea teesklema, see ei vaja nii palju pingutamist. Ainult, et poliitikasse või meediasse minusugune ei kõlbaks, sest nendes valdkondades on valetamine ainus viis kuidas pinnal püsida.
Kuna paljud pole teaduses toimuvat realistllikult ära õppida saab õpetada veidi reaalselt toimivaid soovitusi, mida võib kombineerida teadusest pärinevate sõnade suvalise kasutamisega. Kergeusklik võib saada aru elulisest kasulikke soovitusest ning oletada, et segaseks jäänud teaduslike terminite segus on ka midagi sisukat.Täpselt see kriitika mida osutan nö "postmodernsele teadusele": sellised autorid (eriti kirjanduskriitikud nagu Pechey või Blau) žongleerivad teaduslikult kõlavate terminitega, aga kasutavad neid suvaliselt; jätavad mulje, et nad ütlevad midagi mis peaks meikima senssi, aga ei meiki üldse - point on rohkem "teaduslikkuse tunde" tekitamine, keelemängu kaudu lugejale tarkuse fiiling anda. Kui selliseid tekste kriitiliselt lugeda võib hulluks minna.
Vaidlusest mitte aru saavad pealiskaudsed kõrvalvaatajad võivad paremini suhtuda sellesse, kes emotsioone paremini kontrollib ning selle ära kasutamiseks saab kergelt agressiivse solvamise või absurdse kriitika kasutamisel jutukaaslase vihaseks ajada.Meenub ütlus filmist Thank You For Smoking: ma ei pea veenma sind [kellega ma väitlen], vaid neid [kes vaatavad pealt]. See artikkel kaldus väga tugevasti valetamis- ja mõjutamisdiskursusesse, aga kokkuvõttes väga hea. Hinne: viis!
| Pealkiri | Kehakeel reedab, kas teie suhtel on tulevikku | Õhtuleht |
| Link | http://www.ohtuleht.ee/211647 |
| Lühiväljavõte | 29 nov. 2006 – Ninadega nahistamine, kallima teksade tagataskus puhkav käsi, sagedased kallistused – need on kindlad märgid, et paarikese armuasjad ... |
Tracey Cox (born 1961) is a British non fiction author who specializes in books on dating, sex and relationships. She is the author of many best selling titles.Kuna artikkel alustab sellest, et nimetab "seksieksperti" Tracey Cox, vaevusin kontrollima wikipediat. Seksiekspert võibolla tõesti, vähemasti on mingisugune psühholoogia-haridus olemas. Austraalia Cosmopolitani toimetanud, inimeste magamistubades kaameratega nende seksielu analüüsinud... mmm... I don't know man, kisub aimeliseks.
Mida lähemal on õrnutsedes alakõhud teineteisele, seda suurem on paari seksuaalne rahuldatus. Kui kokku puutuvad ka rindkered, on suhe lausa õnnelik. Hoiavad aga ülakehad armatsedes eemale, võib järeldada, et südamega asja juures ei olda.Okei, mehhaaniliselt tundub see keeruline: täiuslik seks on siis üksteise peal lamamine, mis välistab päris paljud ägedad poosid.
Kui tema käsi on vajutatud sinu südame kohale, on see märk tundeaususest. Kui kuulsad Hollywoodi paarid tahavad kinnitada oma vahekorra ehtsust, kasutavad nad just seda sümboolikat.Jällegi, see eeldab, et partnerite kehad on piisavalt vormis, et mehel pole nt manboobs'e. Jääb mulje, et täiuslik suhe eeldab täiuslikke kehasid. Sama kriitika mida ühe eelneva artikli suhtes sai kasutatud: Hollywood ei ole usaldusväärne allikas inimese loomuliku käitumise suhtes.
Käest kinni hoidmisel ei puutu teie kehad kokku, kuid jalutades kaaslast piha ümbert kallistades võite end teineteise vastu suruda. Veelgi tähendusrikkam on asend, kus partneril hoitakse ümbert kinni sõrmseongus kätega. Nii on kallike võimalikult lähedal. Partner annab märku, et ta ei taha sind lahti lasta ning kaitseb sind kõige kurja eest.Veel kord: romantiline, aga mitte-praktiline.
Kehvas seksisuhtes kaovad kallistused tavaliselt esimesena. Kui soovite suhet päästa, pugege teineteisele kaissu. Kallistamisel vallanduv oksütotsiin on hormoon, mis tekitab lähedustunnet ja seksiisu.Vähemasti see tundub olevat usaldusväärne indeks, et kallistamine väheneb suhte jahenedes. Nimekiri "Suhtel on tulevikku" märkidest:
- Te suudlete nagu eskimod
- Partner surub puusad sinu puusade vastu
- Laubad puutuvad kokku
- Partner pöördub kõndides sinu poole
- Partner paneb peopesa vastu sinu rinda
- Partner paneb käe sinu alakõhule
- Partner paneb käe sinu tagumikule
- Partner hoiab kinni su pihast, mitte käest
- Te kallistate soojalt ja sageli
Labajalgade asend on oivaline viide suhte tulevikule. Kui seisad partneriga koos, kuid tema varbad piiluvad eemale, loodab ta võimalikult kähku sinu juurest vehkat teha.Ma tean, et labajalgade suund näib olevat usaldusväärne indeks, sest nagu Navarro väidab, me pöörame rohkem tähelepanu peale ja kätele ning vähem tähelepanu sellele mida meie kehad teevad allpool vööd... Aga igas olukorras ei tasu ikka labajalgade suunda võtta kui suhtestaatuse märki.
Eriti valvas tasub olla siis, kui kallim sügab kõrva, väldib silmsidet või ei puuduta sind. Kõrvasügaja ei taha end valetamas kuulda. Teisele otsa vaadates on väga raske valetada. Ja peaaegu võimatu on see vestluskaaslast puudutades.Veel tinglikuid asju. Esiteks on "Kõrvasügaja ei taha end valetamas kuulda" liiga Pease. Teiseks pidavat lugu olema hoopis selline, et valetades vaatame rohkem silma, et jälgida seda kuidas valet vastu võetakse. Ja kolmandaks võib vabalt arvata, et parimad valetajad kasutavad puudutamist teadlikult usaldustunde tekitamiseks. Nimekiri "Suhe on hääbumas" märkidest:
- Partneri varbad on suunatud sinust eemale
- Seisate teineteisest lahus
- Ta kallistab sind kõrgelt või kaela ümbert
- Te kõnnite eri tempos
- Oled veendunud, et partner ei peta sind iialgi
[Ef, 09:15, 29. november 2006] Ei ole midagi erilist. Ammu teada faktidKohe esimene kommentaar kuuest ütleb täpselt seda mida mina arvan.
[täitsa lõpp lugu, 20:03, 29. november 2006] ma pole oma vanavanemaid kunagi selliselt üksteise küljes rippumas näinud, aga ikkagi on nad 50+ aastat koos olnud. samas näen ma pidevalt kuidas noored üksteise küljes ripuvad, aga täna ripub ta ühes taskus, homme teises. täna hoiab ühe kõhtu ja tissi, homme aga teise kõhtu ja tissi, ning ülehomme on juba kaks esimest unustatud... kas ikka on see suhte tunnus?See kommenteerija laksas ka biiti, et Tracey Cox-i kujutatud täiuslik suhe on sisuliselt värske armumise kiimlus. Tegelikud suhted, veel enam pikaajalised, ei ole sellised: mingil hetkel muutub üksteise küljes rippumine vanaks ja hakatakse oma ruumi otsima ning aktsepteeritavaid piire seadma.
| Pealkiri | Kehakeel |
| Link | http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine2/kehakeel.html |
| Lühiväljavõte | Sõnaline e. verbaalne suhtlemine moodustab vaid osa meie igapäevasest suhtlemisest. Teine osa, mis ei ole sugugi vähemoluline suhtlemisel, ... |
Sissejuhatus ütleb, et "Õppematerjal on loodud suhtlemispsühholoogia tunni rikastamiseks ja mitmekülgsemaks muutmiseks." Keelekasutus juba annab aimu, et põhjuks miks nad "rikastavad" ja "muudavad mitmekülgsemaks" on kuidagi seotud Euroopa Liidu Sotsiaalfondi ja "Eesti tuleviku heaks" logodega mis on ühel nende lehekülgedest. Kasutatud kirjanduse hulgas on kuus eestikeelset tõlget:
- Bolton, R. Igapäevaoskused 2006
- Goleman, D. Sotsiaalne intelligentsus 2007
- Kidron, A. Suhtlemine 2004
- McKay, M.; Davis,M.; Fanning, P. Suhtlemisoskused 2004
- Navarro, J. Kehakeelest 2010
- White, V.; Demarais, A. Esmamuljed 2005
Selle õpiobjekti menüüs on järgnevad alateemad: Esmamulje, Enesetutvustus, Kehakeel, Erinevad Käitumisstiilid. Mind huvitab praegu ainult see mida nad kujutavad kehakeelena.
Mitteverbaalse suhtluse võib jagada kaheks:Noh, ma tahtsin teada mis on nende arusaam. Ma ei saa neile pahaks panna, et nende arusaam on väga piiratud (aluseks oleva kirjanduse põhjal ma ei imesta). Lühidalt, siin eristatakse ainult kineesikat ja prokseemikat. Jääb isegi mulje, et kehahoiaku ja kehadevahelise kauguse vahel on ületamatu kuristik kuhu keha ringiliikumine (locomotion) on sisse kukkunud. Niisama naljaviluks võin taaskord rivistada nii palju muid alavaldkondi kui praegu pähe hüppab: haptika (puudutamine), taktileesika (kokkupuudete tundmine), okuleesika (vaatamine), kroneemika (ajakasutus), koeneesika (sünkroonsus). Peaaegu soovin, et proprioseptsioonil oleks ka mingi foneetika-analoog, nt proprioneemika. Tõsiasjaks jääb ikkagi see, et need eemilised ja eetilised (Pike'i emic ja etic) klassid on justkui "surnud teadusharud" - nad hüüti välja, aga midagi põhjalikku nendega kunagi ei tehtud - kineesika ja prokseemikaga sama lugu, sest lihtsam on nimetada kogu kupatust mitteverbaalseks suhtlemiseks kuiet hakata meelevaldselt eristama mis kuulub ühe või teise alla. Ja parakeel on üldse ära unustatud - seda mainitakse alles Mehrabiani müüdi kordamisel ("vokaalne" mõju).
- Liigutused: näoilme, žestid, kehahoiak
- Ruumisuhted: kui kaugele te vestluspartnerist hoiate.
Nägu on inimese kõige väljendusrikkam kehaosa. Miimilised näolihased reageerivad väga kiiresti inimeses toimuvatele mõtlemisprotsessidele, tundevarjunditele ja emotsionaalsele seisundile.Mind pisut huvitab kuidas nad eristavad miimilisi ja mittemiimilisi näolihaseid. Teatavasti Duchenne ja Darwin kes esimesena näo väljendusrikkust uurisid olid hädas, et lihaseid üldse näos eristada, sest nad on üksjagu kattuvad ja risti-rästi.
Avatud pihuga väljasirutatud käed viitavad siirusele. Kui samas asendis kehitatakse õlgu, öeldakse kehakeeles:"Kust mina pean seda teadma?" või "Ma ei saanud sinna midagi parata." Rinnal ristatud käsi tõlgendatakse kaitsepositsiooni või salatsemissooviga.Tsau, Allan Pease! Your very obvious misinterpretations still keep on getting misinterpreted, good for you! Ülejäänud tekst siin ongi Pease'i kordamine. Teda ei ole küll kasutatud kirjanduse hulgas, aga tema jampsi on ilmselt korratud neis raamatutes mis on kasutatud kirjanduse hulgas. Üle kolme ma hindeks anda ei saa.
Ja ongi tulnud aeg kokku võtta mida google-otsingu "kehakeel" esimene lehekülg otsijale annab. Mitte palju, sugugi mitte palju. Põhiliselt lehekülgi mis kasutavad sõna "kehakeel" nii nagu jumal juhatab; kehva eeltöö teinud kokkuvõtteid kogu valdkonnast mis kordavad vaid seda mida keskmine Jüri niigi teab; ja uudislugusid naisteajakirjades mis üritavad kehakeele abil avada seksuaalsuse müsteeriumit, enamasti poolikult ja edutult. Teadvusehuvi artikkel kehakeelest on siin silmapaistev erand, sest see on ainus mis ei korda ühtegi müüti ega kližeed ja paljastab kehalise käitumise kohta midagi mida tõepoolest tuleb erialakirjandusest näpuga taga otsida. Kiitus Märdile ja julgustus, et ta tänavu aprillis pooleli jäetud blogi ikka edasi kirjutaks.
Kuna selle survey tegemine oli suhteliselt lõbus ja huvitav siis tõenäoliselt teen seda veel. Otsing "kehakeel" annab ikkagi 210 tuhat otsingutulemust niiet materjali millega tegeleda on sisuliselt lõputult. Usun, et kui piisavalt kaugele minna sellise tööga siis jõuaks kehakeele-ainelistest artiklitest ka selle juurde kuidas eestlased seda sõna oma igapäevastes internetipostitustes kasutavad ja mida nad sellest teavad.
Ja lõpetuseks uitmõte mis tekkis seda survey-d tehes. Nimelt: mis teeb inimesest kehakeele-eksperdi? Minu arvates piisab loetud raamatute hulga arvestamisest. Kui sa loed ühe raamatu - nagu Frederico tegi - ja kirjutad sellest kirjatüki, oled sa "poseerija" ja väärid kriitikat. Kui sa loed kümme raamatut siis oled sa juba "teadlik" - ise lugesin oma esimese kuuga 15 populaarteaduslikku raamatut läbi ja sain maitse suhu. Kui sa loed sada raamatut - mina olen selle blogi andmetel 77 juures - oled sa tõeline "huviline" ja sinu arvamust võib juba arvestada. Ja viimaks, kui sa oled lugenud tuhat raamatut, siis oled sa täieõiguslik asjatundja. With any kind of luck saab minust lähema dekaadi jooksul asjatundja ja internetis ringlevate pooltõdede kritiseerimise asemel konstrueerin eestlase jaoks Eesti keeles arusaadava pildi inimese kehalise käitumise mõistmisest.
