Koort, Alfred 1931a. Keel ja loogika I. Eesti Keel 2: 41-49. [Digar, PDF]
[|41|] 1. - Filosoofia, eriti loogika on huvitatud keeleteaduslikest küsimustest.[1] Tänapäeval on loogiliste küsimuste arutlemine nii keeruliselt põimitud keeleteaduslikkude probleemidega, et kes ühtedega neist tegeleb, puudutab tahtmatult teisi. Kõige paremaks tõestuseks on siin asjaolu, et nii filosoofias kui keeleteaduses on ühevõrdse tugevusega esile kerkinud n. n. tähenduse probleem. Küll käsitleb filosoofia tähendusprobleemi avarama vaatevinkli all, laiendades seda ühelt poolt üldiseks märgi ja sümboli probleemiks ja lülitades teiselt poolt keeleküsimust üldisse vaimukultuuri alasse. Kuid praegu on situatsioon säärane, et teatavate üksikküsimuste põhimõtteline selgitus võimaldub alles mõlemate asjaosaliste koostööl. Koostöö ei tähenda siin mitte seda, et ühelt alalt teisele üle võetakse mõisteid. Kuna analüüs pole veel lõpule jõudnud, siis on mõisted ainult näiliselt valminud ja ülevõetud mõisted võivad osutuda asjale koguni kahjulikuks. Koostöö tähendab pigemini vastastikust uurimistööde tähelepanelikku jälgimist ja vastastikust täiendamist.
Millistel teedel ja millistel lüketel tekkis keeleteaduslik tähendusõpetus (semasioloogia), selle jälgimine ei ole käesoleva kirjutise ülesandeks.[2] Küll aga võiks hoopis kergema [|42|] vaevaga jälgida neid teid, mida mööda peaaegu kõik tähtsamad viimase aja filosoofilised voolud on jõudnud keeleküsimusele. Kui silmas pidada eriti lähemat minevikku, võib pidada suurimaks tõukeks seda vapustust, mida ühes matemaatika aluste kriisiga traditsiooniline Aristoteles'e rajatud loogika pidi läbi põdema.
Matemaatika diskussioonid aktuaalse lõpmatuse ja ühe küsimuse otsustatavuse probleemide üle näitavad selgesti, kuidas loogika ei suutnud, mida ta pretendeeris - loogika aluslaused ei suutnud olla kriteeriumideks. Ja tulemuseks oli see, et eeskätt võeti revideerimisele predikatsiooni teooria. Kuid filosoofia püüded uut loogikat põhjendada põrkasid asjaolule, et selle loogika objektid on keeleliselt vahendatud ("die Objekte, auf deren Erforschung es die reine Logik abgesehen hat, zunächst im grammatischen Gewande gegeben sind").[3] See oli üks tee. Samuti võib jälgida, kuidas mõtlemispsühholoogia üldise hingeteaduse ühe alaosana, teadlikuks saades oma eseme tähtsusest, ikka enam pöörab tähelepanu keelefilosoofilistele küsimustele.[4] Ka vaimuteaduste teooria on pidanud varakult tähelepanu pöörama keelele kui ühele lahustatavale nähtusele. Suure tõuke andis filosoofiale keeleteadus ise. Sest mida kesksemaks filosoofiliseks distsipliiniks kujunes üldine keeleteadus, seda suuremaks paisus tarve põhimõtete ja printsiipide järele, mida - kas õigusega või mitte-õigusega, see ei puutu siia - mindi filosoofialt nõutama.
Ja nii on kujunemas laiaulatuslik keelefilosoofia, mis ligidases kontaktis keeleteadusliku uurimistööga tõmbab keelt üldise filosoofilise mõtlemise voolusse.
Juba on ilmunudki mitmed kõike haarata tahtvad teosed.[5] Me näeme siin mõtete tihedust, faktide rikkust ja vaateküllastatud keeleteadusliku materjali kasutamisoskust. Kuid ometi osutavad need ka sellele, et keelefilosoofia on alles konstitueerumas enam teemalt kui resultaatidelt. Veel on palju üksikküsimusi, mis ootavad selgimist, enne kui võimaldub produktiivne käimine ülevalt alla ja alt üles.
[|43|] Mainitud teoseid on väärtuselt ja ulatuselt kõrvutatud W. v. Humboldt'i sissejuhatusega kavi keelde. Ja tõepoolest, meie keelefilosoofia tuletab meelde seda suurejoonelist ja kõrgelennulist keelefilosoofiat n. n. saksa liikumises Herder'ist Hegel'ini, milles ühe tähtsama lüli moodustab Humboldt'i keeleuurimine. Kuid mitte ainult juhuslik meeldetuletus ei ole viinud nende nähtuste kõrvutamisele. Siit võib leida asjalikumaidki sugulussuhteid.
2. - Keele ürgsuse küsimus. Kui tahame pikemalt peatuda küsimusel, millel põhjeneb keele esidus teiste väljendite hulgas, leiame, et just siin ilmneb suur sugulus nende kahe nähtuse - nüüdisaja keelefilosoofia ja romantikasse tagasiulatuva saksa idealistliku keelefilosoofia - vahel. On ju see küsimus ligidalt ühendatud teisega, millega tegelesid omal ajal Herder ja Humboldt, nimelt keele ürgusega. Muidugi kuulub see viimane nende hulka, mis avavad kõik teed spekulatsioonile. Ja ometi tuleb uue omandatava keelemõiste seisukohalt sellelegi küsimusele vastata. Ainult on vaja enne selgitada selle küsitluse enese mõtet ja seda situatsiooni, millest ta on kergitatud, sest ei tähenda ju õieti seatud küsimus keele ürguse järele muud kui nõutada vastust inimeseks saamise küsimusele. Sel kujul esitatuna on eeldatud muidugi, et ainult inimene omab keelt, ainult inimene kõneleb. Kas see eeldus õige või vale, see nähtub alles analüüsi käigust. Alles nii, teatava määrani paradoksaalsesse teesisse moondatud, võib sel küsimusel leida midagi ühist keele esiduse küsimusega.
Tänapäeval, mil keele ürguse küsimust esile kergitatakse uue keelemõiste seisukohalt,[6] on otse imestama panev see geniaalsus, millega Hrder, Humboldt ja Hegel seda küsimust käsitlesid. Ürgus ei tähenda mitte ajalis-geneetilist suhet, vaid siin on mõeldud teatud mõtte- ja olemusseost, üleminekut looma-keelelt inimese-keelele.
Selle ülemineku tähistuseks tarvitab Herder[7] sõna 'meelestus' (Besinnung, Besonnenheit, Reflexion). Meelestus on säärane vaimsete jõudude organisatsioon, mis vastab meie inimlikule, loomulikule, vertikaalsele seisundile. Inimese vitaalsus ei hoova mitte nagu loomal ühte suunda ja inimene ei kaota end sellesse suunda, vaid ta võib seda vitaalsust tõkestada ja peatada asjade ärritusel, kujundades asja ärritusest [|44|] eseme. Scheler[8] võib siin väita, et loom omab ümbrust ainult kui vastupanu (Widerstand), ta "elab ainult temasse sisse". Inimene meelestuse seisundis nimetab asju.
Herderi käsitlusest hakkab kinni W. v. Humboldt[9] ja väidab: "Die Sprache muss zwar, meiner vollsten Überzeugung nach, als unmittelbar in den Menschen gelegt angesehen werden [...] Es hilft nicht, zu ihrer Erfindung Jahrtausende und abermals Jahrtausende einzuräumen. Die Sprache liesse sich nicht erfinden, wenn nicht ihr Typus schon in dem menschlichen Verstande vorhanden wäre."
Küsimus keele ürgusest tähendab inimkeele ürgfenomenide tunnetamist, keeles tegevate ja mõjuvate loovate jõudude otsimist. XIX s. jooksul, mil üldiselt pöörduti saksa idealistlikult vaatekohalt, mõjus Herder-Humboldt'i kontseptsioon edasi. Nii Steinthal'i juures, nagu nähtub ta sõnadest: "Das Schweigen der Völker über den Ursprung der Sprache ist das Tiefste, was sie dabei sagen konnten. Sie deuten daruch an, dass sie sich die Welt und den Menschen nicht ohne Sprache denken können."[10] Sama näeme säärase realistliku ajastu esitaja juures nagu Lazarus Geiger, kes ütleb: "Die Sprache hat die Vernunft erschaffen; vor der Sprache war der Mensch vernunftlos."
Selle saksa idealismi käsituse keelest on kõige täpsamalt ja selgemalt sõnastanud Hegel. Oma sissejuhatuses ajaloofilosoofiasse väidab ta, et keele arenemine geneetiliselt ja loogiliselt on sündinud enne maailmaajalugu. Ta tahab sellega öelda, et keelt ei saa asetada ühele astmele teiste vaimualadega, milliseid maailmaajaloos vaimu arenemisastmetena objektiveeritakse. Keel on eelajalooline, seisab väljaspool ajalugu. Kuid alles keeles saab vaim ajaloovõimeliseks, mõistusevõimeliseks. See tähendab, nagu interpreteerib Freyer, et keeles "ei loo vaim veel mitte kui intelligents, vaid temas teeb ta ennast intelligentsiks".[11]
3. - Keele esidus teiste väljendite hulgas. Sõna 'keel' tarvitatakse väga laias ulatuses, kõneldakse nimelt nii loomade kui inimeste keelest. Kui aluseks võtta eelpool puudutatud arutlusi, peaks olema õigustatud [|45|] küsimus, kas säärane talitusviis ei loo soodsat pinda väärarvamusile ja kas siis ei tule differentseerida terminoloogiat. Ent enne tuleb vaadata, kas on võimalik leida mingit põhimõttelist erinevust loomal ja inimesel tarvitusel olevate väljendite vahel.
Seega me esialgu paigutame keele üldisema mõiste 'väljendi' alla. See teguviis olgu lubatud didaktilise võttena. Kui me inimese keeles leiame mõne joone, mis tema tõstab kõrgemale looma keelest, siis tekib iseenesest küsimus, kas keel olemuselt on ainult väljendis (Ausdruck, Äusserung).
W. Wundt[12] oli see, kes oma rahvastepsühholoogia piirides toimetatud keeleanalüüsis, püüdes keele ürgust mõista geneetiliselt, paigutas loomade ja inimeste keele ühise nimetuse 'väljendusliigituste' alla ja väitis, et hääldatud keel (Lautsprache) on arenenud žestidekeele (Gebärdensprache) najal ja sellest alles aegamööda lahku löönud ning iseseisvaks saanud kestva kooselamise mõjul.
Ei ole kahtlust, et žestid ulatuvad sellesse sfääri, mida kutsume 'keeleks', ja et nad esinevad nii loomadel kui inimestel. Kuid siingi peaks olema võimalik näidata piire, mida ei suuda ületada loomad. Säärase piiri moodustavad n. n. pantomiimilised, ligemalt, viitavad žestid. Ka neid võib püüda tuletada bioloogiliselt ja geneetiliselt haaramisliigutustest, nagu seda teeb Wundt. Aga siin selgub, kui ebamääraseks kujuneb 'tuletamise' mõiste, kui viitamisega siiski midagi täitsa uut ilmneb.
Kui keegi mulle sõrmega viitab raamatule, mida otsin, kui teenäitaja-nool osutab suunda kohale, mida tahan saavutada, nõuab see toiming nii sellelt, kes viitab, kui ka sellelt, kes peab seda viidet mõistma, erilisi võimeid. Ükski loom ei saa viidata ega viidet mõista. See eeldab distantsi 'mina' ja asja vahel ning selle distantsi valdamist vaates. Alles see distants võimaldab viitamist ja rajab teed selleks, et asi saab muutuda esemeks (vrd. sõnu 'objekt' ja 'Gegenstand').
Korduvalt - viimati Cassirer'i poolt[13] - on juhitud tähelepanu sellele, et indo-euroopa keeled sõnaliselt on säilitanud selle ligidase suhte keelte ja viitamise vahel, kus 'kõnelemist' ja 'ütlemist' tähistavad sõnad on seotud nendega, mis mistavad [sic] 'viitamist'. Samuti võib leda, et ka sõna keelelise väljendina säilitab teiste funktsioonide kõrval viitamise (deiktilise) funktsiooni.
[|46|] Nõnda on viide algusasteks sel teel, millel jõuame objektiivsele vaatlusele ja objektiivsele kujundamisele. Kuid seda suhet viitamise ja objektiveerimise (selle sõna otseses tähenduses) vahel ei tohi mitte liigselt lühendada selles mõttes, et seda viitamises ilmnevat objektivatsiooninähtust liialt ligidale nihutatakse spetsiifiliselt 'loogilisele' sfäärile. On nimelt enneaegne samastada seda viitamist objektiivse, teoreetilise seisundi kui niisugusega.[14]
Kui viitamisvõimet interpreteerida kui võimet "vaatlikult suundasid tajuda" (anschauend Richtungen auffassen) või "esemelises sfääris immanentseid suundi üles otsida" (immanente Beziehungen in der gegenständlichen Sphäre auffinden),[15] siis peab tahtmatult küsima, kas see antud kirjeldis keelevõimeliseks saamisest ei ühtu nende nähtuste kirjeldisega, mida omame loomade intelligentsist, loomade käitumisest nende 'ümbrussituatsioonides'.[16] Seega on küsitud, kas esemete tekkimise eel ei käi veel teised põhimõttelised muutused meie teadvuse struktuuris, nagu vaimse iseseisu konstitueerimine jne.
Seni abstraheerusime nähtusest, et žestikeel on tumm. Võiks aga muidugi küsida, kas meie hääldatud sõna-keel on ainukene võimalik keel, kus meil tegemist ehtsate lausete ja ehtsate sõnadega. Herder tegeles küsimusega, miks kõrvakuulmine sai "keele esimeseks õpetajaks".[17] Žestidel puudub suund liigendusele, mis keelele omane tema olenevuse kaudu hingamisest ja mis võimaldab teravate väljendusmomentide piiritlemist. Artikulatsiooni mõiste täpne piiritlemine jääb F. de Saussure'ile suureks teeneks. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et mõte on segane ja kaootiline ning hääl ebamäärane. Alles nende liigendamine sunnib neid täpsamale määritlusele, ja nii kujundab keel oma ühikud kahe kujutu massi vahel.
Wundt'il, kes käsitas hääldamist kui tähendusetut väljendusliigutuste kaasnähtust, ei ole märgata hääle vaimse loomuse hinnangut, kuigi juba Humboldt selle üksikasjalikuma arutluse alla võttis. Humboldt püüdis häält kui sõna materiaalset kandjat lahutada põhimõtteliselt looma kisast ühelt [|47|] poolt ja muusikalisest helist teiselt poolt.[18] Ka koer haugub kas viha või hirmu pärast. Ka tema avaldab oma tundeid ja tungisid hääles, kuid see hääl jääb kinnistatuks tema tunnetesse ja tungidesse. Need hääled on nagu hirm ja viha ise. Ka siin on vaja, et hääldamine vabaneks sellest vahetust kontaktist seesmise tungeluga, et saada sõnatähenduse kandjaks. Kuid sügavam fenomenoloogiline analüüs võiks näidata, kuidas hääl juba loomult (paradoksaalselt öelduna) on 'vaimne' materjal.[19]
Looma ja inimese keele võrdlusel on peatuma jäädud - kui eristaval momendil - sõnade nimetamisfunktsioonil, s. o. võimel kõnelda lausetes, milles käsitatakse mingit mõeldud objektiivset asjaolu, kusjuures häälekujundid on omandanud sõnaväärtuse, nimetamisfunktsiooni. Mainitagu siin K. Bühler'it[20] ja H. Amann'i.[21] Ka loomad teatavad üksteisele hädaohu liginemist, uue toiduallika leidmist, näit. mesilased. Aga kas need ei ole ainult signaalid? Neist ei saa moodustada lauset, mis oleks enam kui lihtne signaalide summa. Kui lause on ütlus mingi mõeldud asjaolu kohta, võib tema suhtes alati küsida, kas kõneleja tõtt või valet kõneleb. See on isepärane tõe või vale pindala, millel me lausete kui ütlustega liigume. Ka loom võib teeselda ja meile näit. oma sabaliputamisega sõprust ette petta, kuid loom ei saa valetada. Amann[22] teeb siinkohal vahet rääkimise (Sprechen) ja kõnelemise (Reden) vahel, nii et tema järele "laps räägib juba kaheaastasena, aga ta ei kõnele veel." Seega on tähelepanu juhitud loogilistele ürgfenomenidele, ilma milleta keele esiduse küsimus teiste väljendite hulgas lahendatav ei ole. Ei ole kahtlust, et miinuste, žestide ja hüüdude kit ja teiselt poolt sõnade ning lausete kiht vastastikku on seotud, nii et mõtteliseltki läbitungitud keeltes alumise piiri moodustavad interjektsioonid. Ainult ei tohi seda üleminekut ühelt teisele kujutleda pidevana, vaid otsustava hüppena. Ja seda ei tohi unustada ka seal, kus elementaarsed häälekujundid tegelikult keelekujundamisse mõjuvad, näit. sõnaliikide kujundamisel, nagu seda Amann arvab näidanud olevat: tundmushääled [|48|] viivad adjektiividele, hääle jäljendamised adverbidele, viimaks verbidele.[23]
4. - Keele intentsionaalsus. Sõna ei ole mitte ainult märk, vaid ta tähendab midagi, tal on 'mõte' (Sinn). Sõnad on enam kui märgid, mille järele me kokkuleppe põhjal asja tunneme, nagu seda Husserl on pregnantselt väljendanud: "das Bedeuten ist nicht eine Art des Zeichenseins im Sinne der Anzeige."[24] Kuigi sõnadel on tähendus, nad siiski märgistavad nende tähenduste kaudu.
Mis suunas märgiteooria on viimasel ajal - F. de Saussure'ist E. Husserl'ini - arenenud, me siinkohal lähemalt ei puuduta. Ometi on keelel selle poolest, et ta kandub märgi iseloomu, tähelepanuväärt erikaal teiste kõrgema vaimuelu sünnitiste, n. n. kultuursüsteemide hulgas. Alles seda tunnust fikseerides me võime enam-vähem veenvalt interpreteerida kultuuriloolisi asjaolusid, mis muidu jääksid peaaegu arusaamatuiks. On vaja ainult meelde tuletada asjaolu, et keelelisele teosele antakse esikoht haridusvahendina kasvatuses ka seal, kus kasvatust teadlikult sihitakse asjade tundmaõppimisele, ja et filosoofia, kui asjalik ning eelarvusteta uurimine, on saanud suurt tõuget läinud sajandil hoogu võtnud keeleliste teoste hermeneutikast. Aga suurt ettevaatust nende asjaolude selgitamisel on tingimata vaja.
Siin võiks võtta lähtekohaks Humboldt'i väite, et keel ei ole mitte ergon (produkt, Werk), vaid energeia (tegevus kui kestev vaimne toiming). Praeguses seoses saaks seda väidet nii tõlgendada, et keel erineb kõigist neist vaimseist toodetest, mis on terviklikuks viimistletud loomingud ja mis oma mõtet ning tähendust täielikult eneses kannavad. Kunstiline teos on täiuslik; ta ei sihi millelegi, mis oleks väljaspool teda. Viimistletud ja kinniseks seostatud kujundina ta on tõstetud kõrgemale üle elu liikuvast voolust. Ta on kõrgeimal määral objektiveeritud ja võib pingelisse vahekorda sattuda vallalise eluga, mis end küll püüab vormistada, aga ei ole seda veel teinud.
Kui võrrelda keelelist teost ja selle mõistmist kujutava kunsti teosega ning tema mõistmisega, on erinevus üsna ilmne.[25] Muidugi on kujutava kunsti teosed täisväärtuslikud [|49|] vaimse elu väljendised ja neid saab tõlgendada ajalooliste ja vaimuteaduslikkude meetoditega. Ent tee nende mõistmiseks on hoopis lühendatum ja vahetum kui keeleliste teoste juures. Nad on oma totaalsuses n. ö. antud ja iga üksik peitli löök on neelatud sellesse objektiivsesse totaalsusse. Keelelise teose mõistmine on aga oluliselt arendamine, toimeviimine ja üksikute joonte üksteise järele läbisammumine. See mõistmine peab arvestama otsest väljendust, samuti tähenduskihti ja peab tinguma tegelikkusse, millest kõneldakse ja millele sihitakse märkide kaudu. Sellepärast on keeleline teos ligidasemas ühenduses selle elu tegelikkusega, mis end teoses sõnastanud ja mis ise alaliselt on vormimisprotsessis.
Keele sõnad ei ole mitte ainult teatavat mõtet sisaldavad kujundid, vaid nad ka ütlevad midagi. Nad on sihitud asjale, suhetele, mingile tegelikkuse osale. Selle juures võib muidugi ka see, millele sihitakse, omalt tähenduselt olla nii keerukas, et Humboldt võib öelda, et kes tahab mõista üht sõna tõeliselt, peab omama keelt täielikult ja seoses (ganz und im Zusammenhang). Aga oluliselt jääb paika pidama, et keel on läbipaistev tegelikkusele ja sisaldab eneses tervet maailma kõigi tema esemete, suhete ja nähtustega.[26] Ja kui õige on see, et iga keel tähendab isepärast maailma nägemist, uut maailma - nagu Humboldt ütleb, et keele erinevus on ilmavaadete endi erinevus -, siis on siin samuti tähelepandav, et ta seda maailma erineval viisil liigendab märgisüsteemis. Kui kujutava kunsti teos sisaldab eneses mõtet (Sinn), sisaldab keel maailma ja selle tegelikkust. Keelt ei saa seepärast mitte paigutada samasse ritta vaimse elu toodetega, kultuurisüsteemidega. Keel, tema vormiv võimsus, võib seepärast leida endale kaaslase või vastase alles teises inimlikule elule iseloomustavas algnähtuses - ühiskonnas, sotsiaalses elus.
Koort, Alfred 1931b. Keel ja loogika II. Eesti Keel 3-4: 83-91. [Digar, PDF]
[|83|] 5. Tunnetamine ja keel. Vaevalt saab pidada filosoofias mõnd teist küsimust kesksemaks kui mõtlemise ja keele vahekorra küsimust. On vaja ainult meelde tuletada, kuidas kreeka keel sellest tunnistust annab seega, et ta kõnelemist ja (midagi-)mõtlemist ühendina tähistab sõnaga "logos". See tähendab, et "arhailises" loogikas kõnelemist ja mõtlemist käsitati kui ühtsat sündmust ja et mõtlemise seaduspärasust püüti tabada keelel.[27]
Me nägime eelpool, et keelefunktsioon ei piirdu ainult väljendisega (Ausdruck, Äusserung) ja teatamisega (vt. p. 3). Väljend saaks veel olla ainult, kui tahaksime samastada keelt ja kõnelemist. Kõnelemine on aga ainult keele tarvitamine. Ja on selge, et ma võin tarvitada keelt, ilma et tarvitseksin mõeldut sõnus või lauses välja öelda.
Ent kui me arutleme, et kõnelemine on keele tarvitamine, siis tähendab see eeldada keele olemist omaette. Peame möönma, et keel oleleb objektiivse omaette suurusena, kõnelemise normina.[28] See on üks paljudest keelemõistetest, mida siinkohal vajame. Kõiki neid arutama hakata pole tarvidust. Me ei küsi mitte nagu fenomenoloogid: "mis on keel?" See küsimus pole mõttetu, kuid viib tingimatult ühele keelemõistele, kus keelt võetakse kui "ideed". Kuid praeguses seoses on meil tähtsam selgitada, milline on keele funktsioon inimlikus tunnetamises. Siitkaudu aga tuleme tagasi juba märgitud (vt. punkt 4) Humboldt'i arvamuse juurde, et keele erinevus on ilmavaadete endi erinevus.
See näitab Humboldt'i pilgu avarust ja sügavust, et ta keele olemust otsides sihitud ei olnud mitte ainult mõistete valdkonnale, vaid tahtis haarata ka vaatemaailma. Ta haarab siin sügavasse ega nõustu nendega, kes arvavad, nagu seisaks keele funktsioon selles, et tajutud esemeid või hingelisi elamussisaldusi hääremärgiga tähistada. Keele funktsioon küünib hoopis kaugemale. Kui me endastmõistetavalt taotseme kõnelda esemlikust maailmast, milles elame, siis võiks küll öelda, et keel on see, mis seda esemlikku maailma nii- või teistsugustes joontes kujundab [|84|] ja liigendab. Kuidas me maailma mõtleme ja mõistame, see on tingitud sellest, kuidas keel seda oma siselaadilt liigendab. Need on teevaod, mis keel igale üksikule tema elamuste arenduseks on ette rajanud. Kogemused, mida kogume, on keele juhitud, ja viis, kuidas neid kujundatakse ning vormitakse, on tingitud keelest. Võime minna veel kaugemale. Mitte ainult mõtlemisse ja mõistmisse ei ulatu keele funktsiooni, vaid "iga keel tähendab isepärast maailma nägemist". Meie tajumis- ja kaemis-maailma kujuvõtmine ei toimu ilma keele energilise kaasmõjuta.
Säärane mõttekäik võib õigustatult tunduda väheusaldatavana. Tahtmatult jääb püsima saamatuse mulje. Kuid see ei peaks takistama nägemast olulisi seiku. Võõrarvamusele ei tarvitse meid viia ka nõjatumine Humboldt'i näiliselt uusromantilisele mõttekäigule. Küllap Humboldt'i arutluselgi on omad piirid, millest ta üle ei saa. Kuid ometi ei ole põhjust neid tühjendaval viisil analüüsida.
6. Keelepatoloogia tulemusi ja eksperimentaalseid uurimusi kurttummade keele kohta. Kõige eelpool-öeldut keele mõjuavaldusest taju- ja mõttemaailmale võib ligilähedalt selgitada tulemusil, millele on jõudnud viimasel ajal keelepatoloogia. Nad ulatuvad oma tähtsuselt kaugele üle patoloogia kui üksikteaduse piiride ja pakuvad huvi just neile, kes tahavad selgusele jõuda tunnetamise ja keele vahekorras. Sellel alal saavutatud tulemustest, mida on kokku võtnud H. Head[29] ning K. Goldstein ja A. Gelb,[30] ei saa seepärast ükski fenomenoloogiline ja tunnetuskriitiline keeleanalüüs mööda minna. Neid ongi juba kasustanud niihästi H. Delacroix kui E. Cassirer.
Siin paistab uudisena esimeseks see, et ollakse sunnitud loobuma välispidisest keelekäsitusest, mille järele keel juba tajutud ja mõeldud mõtete avaldamiseks meile soovikorral väljendusvahendeiks tarvitamiseks pakub. Ja teiseks nähtub, et häired, millega kaasas käivad teatavad patoloogilised nähtused keele alal, ei puuduta mitte ainult meie mõtlemisprotsesse, kõnelemisakte, meie "intelligentsi" tegevust kitsamas mõttes, vaid meie koguseisundit, [|85|] s. o. meie hingelist struktuuri, meie tegelikku, praktilist käitumist, orienteerumist ümbruses. Ja kolmandaks, et meie tajumusi ei saa isoleerida ainult meelte kandmeiks, vaid häired keele alalt muudavad ka tajumite iseloomu.
Gelb ja Goldstein kirjeldavad ja analüüsivad üht haigusjuhtu, kus patsient on saanud sõjas granaadikillust haavata ülevalpool vasakut kiiruluud ja kes selle tagajärjel kannatab amnestilise afaasia all. See kõnelemishäire tuleb silmatorkavalt selles nähtavale, et patsient ei tunne asjade nimetust. Katsed anomaloskoobi ja teiste vahendite abil näitasid, et ta värvide nüansse õieti nägi, et ta optiliselt värvivõimeline on, et ta värvitajumine on intaktne (lk. 144). See patsient ei suutnud aga 1) temale näidatud värve nimetada ega 2) temale nimetatud värve valida. Kui talle esitati nn. Holmgreeni villaproovid läbisegi, siis ta väga harva suutis vastata küsimusele, kuidas on selle või teise värvi nimi. Küll aga võis ta üsna sagedasti nimetada teatud punast nüanssi "kirsilaadseks", oranži kohta võis ta öelda "nagu apelsin" jne. Patsient ei suuda värvide nimetusi, nagu "punane", "sinine", "roheline", "kollane" õieti tarvitada ega nendega siduda mingit õiget mõtet. Kui nõutakse talt ühele värvinimele vastavat värvinäidist valida, siis kordab ta küll selle nime, kuid seisab täitsa nõutult selle ülesande ees ja jääb "mulje, et nimi oli talle ainult tähendusetuks häälekompleksiks."
Küll aga õnnestus tal eriliselt hästi valida mingile asjavärvile, näiteks maasika, kirjakasti, kriidi, kümnepennilise margi jne. värvile esitatud värvide hulgast vastav. Siin talitas ta palju konkreetsemalt kui "normaalne". "Kui esitatud värvide hulgas ei olnud ühtegi, mis patsiendil sobis asjale, siis ei valinud ta ühtegi. Kunagi ei valinud ta värvi, mis nimetatud asjale ainult niikaugelt sobis, et ta kuulus samasse kategooriasse kui asja värvitoon" (samas, lk. 137).
Ka seal, kus näis, et patsient siiski mõnikord värvinimesid öelda suudab, tarvitas ta kaudset teed üle konkreetsete asjakujutluste. Kui talle tehti ülesandeks "sinine" välja valida, ebaõnnestus see tal esialgu. Ometi lahendas ta selle küsimuse kaudsel teel. Nimelt, ta tundis värssi: "Blau blüht ein Blümelein - das heisst Vergissuchtmein" ja selle "meelespealille" kujutelma abil valis ta vastava värvinäidise. Sama võis juhtuda ka teiste värvide suhtes, kui tal käepärast oli mõni mällu survunud värss või vanasõnalaadne ütlus.
Kuid see kaudne tee viib ainult näiliselt eesmärgile. Patsiendi leitud vastussõnal puudub ikkagi see signifikatiivne tähendus, [|86|] nagu seda on "normaalse" inimese juures asja nimetusel. Sõna jääb patsiendile ikkagi ainult paljaks sõnaks.
Üsna hämmastav on aga patsiendi käitumine nn. Holmgreeni (lk. 145) sorteerimisproovi puhul, kus ülesanne seisab antud näidisele otsimises kõiki sarnaseid, ainult tumedamad või heledamad näivaid värvinüansse. Ta talitas siin alati aeglaselt ja viivitades ja haaras sama sagedasti täitsa ebaõigeid kui õigeid värve, ning jäi mulje, nagu ei suudaks ta iialgi päriselt otsustada ja et ta "üldse ei mõista, mida talt nõutakse". "Vastupidiselt normaalsele on ta ainult siis oma valikuga rahul, kui suutis kindlaks määrata objektiivselt väga sarnanevaid värve, kuna normaalne (inimene) taotleb rahulduda ka palju vähemate sarnasustega" (145, 146). Ta võis aktsepteerida ainult konkreetse kohärentsi elamusel.
Kuna normaalne inimene valib kõiki põhitoonilt vastavaid värve, haige usaldab ainult oma meelelist sarnaduselamust. Ja ta teeb seda vahelduvalt, kord olles kinnistunud värvitoonile, kord värviheledusele.
Normaalse inimese tähelepanu, arvavad autorid, suundab instruktsiooni kaudu põhivärvile. Ta ei võta konkreetset värvi singulaarse muljena, vaid teatava mõiste, värvikategooria esindajana. Patsiendi "mõisteline" resp. "kategoriaalne" käitumine oli halvatud.
Seda, milles siin sõna "punane", "sinine" funktsioon ja tähendus seisab, on muidugi raske otsekohe öelda. Eeskätt paistab silma patsiendi värvimaailma liigendamatus. Värvimaailma tunnetamine on jäänud peatuma algelisele, meeleliste muljendite ja nende sarnaduste astmele. Värvinimede puudumisega tuleb nähtavale värvimaailma süstemaatiline liigendamatus. Me tähistame näit. sõnaga "punane" üht teatavat külge või momenti värvimaailmas ja sõna tundmine võimaldab meeleliste muljendite konkreetsusest abstraheerida. Ta loob ühe tähelepanu keskuse ja see võib kujuneda meile vaatekohaks.
Öeldu põhjal võib siis küll veenduda, et keelesõna ei anna edasi mitte ainult meelelistes muljetes ja sisemistes elamustes kindlaks kujunenud ühikuid, vaid et ta võimaldab või nn. joonestab neid kujundamise ja määritluse sihte ja suundi endid. Ja selle kohta, kes selle sõnafunktsiooni kaotanud, võib küll öelda, et tal tee kinni on teatavatele maailma mitmekesiste nähtuste sisaldustele. Me võime seepärast öelda, et inimese kui keelevõimelise olevuse tajumised iialgi ei ole täielikult vahenditud, vaid alati on "mingi mõtte" juhitud. Iga tajumus sisaldab teatavat vaimsuselementi.
[|87|] Igas sõnas on juba midagi antitsipeeritud, ennatatud, ja ta sisaldab endas seda viisi, kuidas me asjasse suhtume, milliselt vaatekohalt me asja "võtame". Kas peame nimetama seda ülalmainitud sõna isepärasust "mõistaks", "tähenduseks" või mingiks muuks ja kuidas seda käsitada? See küsimus on muidugi raskemaid ja kesksemaid (vt. allap. p. 7 jj.). Ometi nähtub juba siinkohal, et sõna (vokaabel) on ligidases ühenduses mõistetemoodustamisega. Ja siin selgub, et on õigustatud, kui filosoofiline uurimus selle kohta, "mis" midagi on, viib paratamatult nn. sõnatähenduse analüüsile.
Sõnad on patsiendil kaotanud seda, mida nad normaalses olukorras omavad, nimelt omadust olla mõistete märkideks, ja mille poolest nad kategoriaalses käitumises on rakendatavad. Nad võimaldavad asju võtta ühest või teisest vaatekohast. Kumb neist on nüüd primaarne, kas kategoriaalne käitumine (das kategoriale Verhalten) või keele omamine? Kas on võimalik pidada üht neist teise põhjuseks?
Gelb ja Goldstein on siin õigusega ettevaatlikud ja näevad, et on võimatu anda kindlakujulist otsust ajalise põhjuslikkuse sideme kohta. Kui häälekujundid on kaotanud sõnaväärtuse, nimetamisfunktsiooni (vt. p. 3), siis ühes sellega kaotame kategoriaalse käitumise. Nad arvavad, et kui võetakse keele tähendust selles mõttes, siis veel vaevalt tohitakse öelda, et keelehäire põhjustab kategoriaalse käitumise vigastust, sest omakorda võida häälekujundeid nende signifikatiivses tähenduses, kui sõna märke, ei ütle ju muud midagi kui omada võida kategoriaalset käitumisvõimet. "Kategoriaalne käitumine ja keele omamine tema signifikatiivses tähenduses on ühe ja sama pähikäitumise (Grundverhalten) väljendus" (lk. 158).
Asjaomases uurimuses on kõneldud patsientide "ebaratsionaalsest", "primitiivsemast" käitumisest, konkreetses tegelikkuses juurduvast käitumisest, nagu see ilmnes konkreet-asjalikkude tähistuste tarvitamises värvide jaoks ja selles, et nad nimetatud asjade värvile vastavate otsimisel peatusid ainult nendel, mis täielikult sobisid kujuteldud värvile. Sellest ebaratsionaalsest primitiivsest käitumisest on eraldatud normaalsete nn. kategoriaalne käitumine.
Selle vahekorra selgituseks ja toetuseks võiks tähelepanu juhtida uuemaile uurimustele kurttummade[31] kohta, mille [|88|] tulemused ühtivad eelmiste omadega. Sest ka siin tuleb nähtavale, et keelearenemise puudulikkusega kurttumm ei valda samakõrgusi teadvusekihte kui vastavas elueas kuulmisvõimeline.
Kui kurttummadele antakse üksikuid sõnu (näit. varas, tugev, mängima jne.) ja nõutakse vastuseid küsimustele: "mida sa kujutlesid" või "mida sa mõtlesid", on saadud vastused tähelepanuväärt sellelt, et neis nähtavale tuleb rikas fantaasia. Kirjeldustes peatuvad nad spetsiaalselt. Esiplaanil seisavad tegevused ja sündmused, kuna suhete käsitus kaugele maha on jäänud vastavate kuulmisvõimeliste laste käsitusest. Märksõnale "jahimees" vastab kuueaastane terve laps: "der Jäger schiesst" (lk. 475), kuna kurttumm (katseisikud on siin 12-16-aastased) vastab: "Der Jäger hat viele Hirsche gejagt. Der Jäger will gern Hirsch essen. Die Hirsche schmecken gut" (lk. 473). Ta vastab terve rea üksiklausetega, mis küll seotub ühe fantaasialt leiutatud tegevusega või elatud elamuse kaudu. Kuid igas lauses on juttu mõnest üksikjoonest, kuna üldiste suhete määritlemine puudub.
Samalaadne nähtus kordub veel teravamal kujul, kui vaadelda neid tulemusi, mis andsid katsed mitmesõnaliste ridadega. Katseisikuile esitati päheõppimiseks viiesõnaline rida (näit. varas, redel, aken, raha, uur). Päheõppimise otstarve seisis selles, et neid sundida tegelema nende sõnade sisaldusega. Ühe minuti järele pidid nad vsatama küsimusele: "mida sa mõtlesid?" Kui täiskasvanule esitatakse mõningad sõnad, siis ta moodustab mälu toeks ja sõnade sidumiseks teatavaid ühendavaid komplekse. Ka 12-aastane kuulmisvõimeline katseisik loob sarnase loogiliselt ja lauseliselt liigendatud mõttekompleksi (näit.: Wenn der Dieb Stiehlt, klettert er die Leiter hinauf durch das Fenster und nimmt sich das Geld, lk. 487), kuna kurttummade juures sarnaste liigendatud komplekside arv kahaneb ja üksikute sõnade jaoks moodustatud iseseisvate lausete hulk suureneb. Nende vaimne toiming ei tõuse siin kõrgemale 6-8-aastaste laste omast.
Selle tulemusega ei ole mitte väidetud, nagu puuduks kurttummal võime alamatest teadvuse kihtidest jõuda kõrgematele. Küll aga puudub see vahend keele näol, mis seda teed lihtsustab ja lühendab. Nii võib tema vaimset arenematust taandada keele arenematusele. Ja seepärast on õigustatud, vaatamata teostamisraskustele, nõudmine, et kurttummade õpetamise edusamme mõõdetagu eeskätt nende edusammudega keele alal ja suurt rõhku pandagu süntaktiliste vahendite, eeskätt lauseskeemide omandamisele.
[|89|] 7. E. Husserl'i tähendusõpetus. Tähenduse ideaalse ühikuna. Oleme korduvalt kokku puutunud sõna "nimetamisfunktsiooniga". Samuti juhtisime tähelepanu asjaolule, et sõna võib saada "mõiste" märgiks ja et sõna oma "signifikatiivselt tähenduselt" põhjendab meie kategoriaalset käitumist. Nii mitmes varjundis esineva sõna tunnetusfunktsiooni tähistamises peaksime olema täpsamad. Kuid raskus seisab just selles, et me loogikas näit. "mõiste" kohta valmiskujunenud vastust ei saa, sest on ju keeleliste küsimuste selgitamine kuulutatud loogika ja tunnetamise objektiivse teooria püstitamise möödapääsmatuks eeltingimuseks. Loogika tegelemine keeleküsimusega viis aga tähendusprobleemi juurde. Et see tänapäeva loogikas ja tunnetusõpetuses on laialise käsitlemise osaliseks saanud, selles on küll süüdi pööretsünnitanud E. Husserl.[32]
E. Husserl arutleb: kui sõna on märk, siis ometi mitte säärane nagu signaal, lipp jne., vaid ta on tähenduslik (bedeutsames) märk, väljend. Seega on eeskätt mõeldud teatavat mõtteandmist, mis peitub igas sõnas. Me "mõtleme" (meinen) midagi, kui meie sõna ütleme. Sõna ilma "mõtteta" (Sinn) ei ole üldse sõna. Ta "tähendab" (bedeutet) midagi. Teiste sõnadega, hääldamise füüsilise fenomeniga ühinevad "tähendusintensioonid". Aga peale selle viimase on veel tähele panna, et sõna taotleb mingit asja või asjaolu, ja see taotlus sünnib tähenduse või "mõtte" kaudu ning alusel. Ta nimetab midagi. Nimetamine või tähistamine tähenduse põhjal on das Meinen.
Husserl aga näitab ühtlasi, et kuigi psüühilised aktid intendeerivad tähendust, nad siiski teda ei tühjenda, vaid viimane oleleb esemeliselt. Muidugi, tähenduste objektiivsust ei tule kujutleda kui olelemist kuski kohas, nagu "maailm" või τόπος οὐράνιος. Husserl lubab seda tähenduste olelemist kujutleda analoogiliselt nende otsuste maksuvusega, milles on otsustatud arvudest, geomeetrilistest kujundeist jne.
Seega kannab Husserl tähendusprobleemi "ideaalsete ühikute" pinnale (lk. 32 jj.). Nagu ütluse tähendus mõnest geomeetrilisest asjaolust ikka samaks, identseks jääb, olgu mis olukordadel tahes või millal tahes see ütlus sünnib, nii on lugu tähendusühikuga üldiselt. Kuid sõnatähendused vahelduvad, muutuvad. Tähenduste kui ideaalsete ühikute [|90|] käsitusele näib eriti see "kõikuvate sõnatähenduste" olemasolu vastu rääkivat.
Husserl eraldab subjektiiv-okkasionaalset väljendit objektiivsest väljendist. Talle näib, et sõnatähenduse muutlikkus on ainult subjektiivne, ainult tähendava akti vahelduvus (lk. 91). Tähendab, mida subjektiivne väljend mõtleb, on lõpuks samuti ideaalselt ühtlane väljend nagu kindla väljendi sisaldus. Oma "objektiivse mõistuse piiramatuse" postulaadile vastavalt võib ta väita, et iga subjektiivset väljendit võib asendada objektiivsega. Ja seda mõttekäiku viimistleb ta väitega, et puhtal loogikal (reine Logik), "kus tahes ta käsitleb mõtteid, otsustusi, järeldusi, on tegemist eranditult nende ideaalsete ühikutega, mida me siin tähendusteks nimetame" (lk. 91).
Suunapöördes ideaalsele tähendusühikule Husserl'i juures peitub kindlasti suur ühekülgse isoleeriva abstraktsiooni hädaoht. Sest kui juba korra on tunnetatud tähenduste valdkonna ühendust "väljenditega", kas ei pea siis ometi mingil kombel ligemalt arvestama asjaolu, et väljendid on ühe teatava elava keeleorganismi osad, ja kas pole kardetav keelt eraldada inimlikust eluliikumisest. Säärane keeleliste tähenduste objektivisatsioon ja nende eraldamine keele ajaloolisest tegelikkusest on küll olnud põhjuseks, mitte keeleteadlased Husserl'isse suhtuvad skeptiliselt. W. Porzig[33] ütleb õieti, et emb-kumb, kas keeleteadusel on ka oma sõna selle kohta öelda, milles seisab tähenduse olemus ja struktuur, või Husserl'i tähenduste vormiõpetusel pole keeleliste asjadega üldse midagi tegemist.
Husserl lahkub liialt vara keele pindalalt ja vannub alla konkreetsuse vallutamise raskustele. Tähele panemata jääb, et sõnatähenduste selgitamisele võib suuresti kaasa aidata just lähtekoht kõnelemisest. Ta ei hinda küllaldaselt tähtsaks keele seotust inimese vaimu ja sotsiaalse elu seadustega ("les lois de l'esprit humain et de la société"),[34] sest iga ütlus kui mõtteväljendis on tervik oma kindla funktsiooniga ja temas kajastuvad sotsiaalsed ürgsuhted ja elu tegelikkus (vt. p. 3).
Ta läheb vaikides mööda ka keele "sisevormist", mis ei huvita ju ainult keeleteadlasi, vaid riivab ka loogika valdkonda. See johtub küll sellest, et ta keelekäsitus on põhimiselt staatiline, kuna arvestamine keele sotsiaalse funktsiooniga [|91|] ja sisevormiga viiks paratamatult keele kui dünaamilise ühiku käsitusele.
Kuid kõigest hoolimata tekivad küsimused, mis on küll lihtsad, aga ometi tähtsad. Paratamatult peame küsima: kas võime neid tähendusühikuid pidada mõisteiks? Ja edasi, kas võib iga sõnatähendus olla mõiste, s. t. milline suhe on sõnade kategooria ja mõiste vahel. Viimasele küsimusele vastas Husserl oma "puhta grammatika" ideega, mis püüab kõiki võimalikke tähendusi korrastada kindlatesse kategoriaalse struktuuri tüüpidesse. Kuna ta ei arvestanud keele ülalmainitud ajaloolist tegelikkust, siis on sel ideel vähe konkreetseid tulemusi.
Mis puutub esimesse küsimusse, siis ta küll teatava määrani nõustub arvamisega, et mõiste on sõna üldine tähendus (lk. 93). Kuna ta sõnatähendust käsitab kindlakskujunenud ühikuna, siis peavad loomulikult ka mõisted olema sarnaselt iseloomustavad. Ja tõepoolest tunneme neid mõisteid kui termineid. Kuid kas võime üldistada ja öelda, et kõik mõisted on terminid?
Kahtlus tekib aga veel varem, nimelt sõnatähenduse enda juures. Ons sõnatähendus kindlakujuline? Kas pigemini pole just tema see, millele omane tabamatu liikuvus. Tabame küll uht ja teist varjundit, mis moodustavad nn. põhitähenduse üksikuid momente, kuid kas on see põhitähendus definitooriliselt fikseeritav mõiste?
Koort, Alfred 1931c. Keel ja loogika III. Eesti Keel 5: 138-149. [Digar, PDF]
[|138|] 8. Sõnatähenduse probleem. Kas keeeleteaduslik tähendusõpetus või mõisteõpetus? Sõnatähenduse ja mõiste vahekord viib meid ligidale loogika küsimustikule. Võime näha neid kohti, kus traditsiooniline loogiline mõisteõpetus enam ei rahulda ja nagu ta ikka veel, arvestamata käimasolevaid loogika põhimõistete ümberhindamiskatseid, esineb käsiraamatuis ühenduses abstraktsiooniteooriaga ja õpetusega "üldusest". Loogika põhivaadete uuendamiskatsed aga viivad paratamatult küsimusele, kas loogika mõisteõpetus ei eelda keelelise mõistemoodustamise teooriat.
Me kahtlesime (vt. punkt 7) kas sõnatähendust on võimalik käsitada kui kindlakujulist ühikut, mida nagu terminit oleks võimalik definitooriliselt fikseerida. Sõnale kui sõnale omase tähenduse mõistmine toimub selle mõistmisega, millises sihis ja kuidas ühes sõnas midagi on ütatud (üttama = ansprechen).
Žesti "tähendust" võime mõista näiteks kui "nõusolekut". Sõnatähendust ei saa nii lihtsalt tabada ja iseloomustada. Sõnatähendust saame tabada ainult seega, et seda toime viime. Muidugi on sõnatähendusel tendents kinnistuda "leksikaalseks" tähenduseks, kuid sellega ei tarvitse sõna veel muutuda terminiks. Sest sõna saab terminiks, kui ta tähistab (tähistama = bezeichnen) mõistet, mida me selle või teise sõnaga kui tema märgiga (märk = Zeichen, signe) siduda võime. Mõistet, mis ju sõnaga ainult seotud ja [|139|] mida ka kuidagi teisiti sümboliseerida võib, ei saa nagu tähendust käsitada intentsionaalsusena, mida me sõnaga toime viime.[35]
Mis tähendus on, selle kohta on võimatu leida olemasolevas kirjanduses üksmeelset vastust. (Ainult selle tõttu võivadki keeleteadlased vaielda, kas tähendusõpetust ei tule asendada mõisteõpetusega.) Kui kõneleme keelelisest tähendusest, siis peame küll möönma, et siin tähenduse kandjaks on sõna.
Käsitades sõna kui keele viimset ühikut, millega oluliselt, mitte ainult assotsiatiivselt, on ühendatud teatud sisaldis, võime öelda, et sõna on keele omanduse osa. Keeleteaduses pole mitte otstarbekohane ega isegi õige, kui me sõna samastame häälikumärgiga (Lautzeichen). Samuti teiselt poolt pole otstarbekohane keelefilosoofias sõna kui märki seostada märgi ja sümboli küsimusega üldse (vt. p. 1).
Ei kellegi teise kui F. de Saussure'i juures pole leida teravmeelsemat ja veenvamat selgitust selle sisemiste suhete põimendi kohta, mis valitseb sõna kui märgi ja sõna sisaldise vahel. Ta käsitleb keelt kui märkide (signe) süsteemi ja peab märgile oluliseks, et tema sisemiselt (intimement) ühendab "mõtet" (sens, concept, idée) akustilise pildiga (image acoustique). Signe on keeleline ühik (mida võiksime nimetada ka "sõnaks"), ta tähistab totaalsust, mille mõlemad osad (concept ja image acoustique) on psüühilised ja moodustavad tähendatu (signifié) ja tähendava (signifiant).[36]
Need F. de Saussure'i arutlused viivad üle psühhologistliku keelekäsitluse alles siis, kui õpetust märkidest ühendada tema õpetusega artikulatsioonist (vt. p. 3.) ja keelest kui süsteemist (vt. allapoole).
Kuid kas tähendus ongi midagi muud kui kuulmispildi vastaspool = signifikatsioon [Elle (la signification) n'est [...] que la contre-partie de l'image auditive].[37] Ja tõepoolest võime leida kõige viimase aja keeleküsimusi arutlevais teostes ligidaid mõttesugulusi.[38] Ometi on siin "tähenduse" mõistesse mitu asjaolu kokku arvatud, mida vaja üksteisest lahti koorida.
[|140|] Märgistus, resp. tähistus, on sihitud esemele, mida märgistatakse kui tähistatakse. Aga sõna tähendus alles määrab selle esemete kogumi, mille märgistuseks või tähistuseks sõna tarvitada võib.[39] Tähenduse kui sõna substantsi erinevust tähistusest võib leida eriliselt selles, kuidas ta ise ennast kannab, ega pole mitte ainult viide millelegi, mis sõnale preeksisteerib, samuti nagu teda ei saa abstraktsiooni abil sõna tarvitamise aktuaalsusest omandada.[40] Küll võivad aga tarvitamisjuhud aidata sõnatähenduse jälgimist ja mõttelist fikseerimist. Siin võiks tähelepanu juhtida asjaolule, mis süstemaatiliselt kuuluks teise seosesse, nimelt sellele, kuidas emakeele sõnade tarvitamises näiteks nn. verbaalset põhitähendust omandame aktsioonis justkui mitmekesiste ja ajalooliselt muutuvate tähendusvarjundite organisatsioonikeskust. See on üldisim käsitus sõnatähendusest. Ka Sokrates'e menetlus, διαλέγεσθαι, põhjeneb osaliselt sel asjaolul.
Sõnatähenduse otsinguil konstanteerib Ammann, et me elame nimestatud (nimestatud = benennen) asjade maailmas. Kuid see, mida nimetatakse, ei ole mitte üksikasi ega ühe soo (Gattung) asjade kogum, vaid "asi" ("das" Ding). Nimestus taotleb asja "ideed"; nimestatud asjade taga seisab tüüpilistes ühikutes kujutletud sugude (Gattungen) maailm.[41]
Keeleteaduslikule tähendusõpetusele on ette heidetud, et tähenduse mõiste on liialt mitmepalgeline ega vii seepärast soovitud tulemustele.[42] Käesolev arutlus on algusest peale rõhutanud asjaolu, mille ignoreerimine on olnud säärase etteheite põhjustajaks, nimelt sõna ja tähenduse (mõiste, idee) sisemisele põimendile. Ometi ei saa salata, et tähenduse mõistes on palju seiku kokku sulatatud. Weisgerber tahab asendada tähenduseõpetust mõisteõpetusega. Ta võtab mõistet kui sõnatähendust ja nihutab sellise mõiste üsna ligidale loogilisele mõistele (kitsamas mõttes).
Siiski tekib kahtlus, kas ei sünni sama palju raskusi ja segadusi mõisteõpetusega, sest ka mõiste on liigselt koormatud käsitus. Seepärast peab küsima, kas ei saa tuua selgust asjaolusse ka siis, kui säilitatakse niihästi tähenduse kui ka mõiste mõisted.
Esialgu näib kõik korras olevat, kui keeleühiku, sõna, [|141|] koostist nähakse kahes osas: häälikuvorm (Lautform) ehk nimi (Name) ja sisaldis (Inhalt) ehk mõiste (Begriff).[43] Weisgerber tahab loobuda tarvitamast mõistet "sõnatähendus" ja kõnelda ainult nimetähendusest (Bedeutung eines Namens). See viimane oleks nime funktsioon viidata sõnasisaldisele.[44] "Bedeutung gibt es im Worte, und zwar als eine Funktion des lautliches Teiles; "Bedeutung" geht immer vom lautlichen, Bedeutenden, aus, und bedeutet den inhaltlichen Teil, insofern er auf den lautlichen als sein Zeichen bezogen ist".[45]
Kuid see tähenduse käsitus jääb liialt formaalseks. Suhe sõna häälelise ja sisulise külje vahel, see nime funktsioon viidata sisaldisele on erinev sõnades, sõnadeliikides. Sõnad erinevad just selle poolest, kuidas ühes sõnas on midagi taotletud. Nad erinevad selle poolest, et mõned sõnad on näiteks "nimed", kuna teistes midagi väljendatakse.[46] Näit. teatud aine nimi on raud ja teatud värvi nimi sinine. Aine kõrval võib sõnades määritletud olla liik, näit. sõnas "lõvi". Ja kui siis tahetakse nime tähendust fikseerida kui nime funktsiooni viidata sõnasisaldisele, siis koondatagu pearõhk just selle suhte enda erinevuse selgitamisele. Loogilise mõiste ja keelelise mõiste vahekorras kujuneb just see suhe mõõduandvaks, nn. "tunnuste õpetuses".
Esimene asjaolu, mis siin nõuab selgitust, seisab selles, et see, mida ja kuidas sõna määritleb, sõnast endast käsitatav on, et sõna on see, mida temas on ütatud, et olemise modaliteete võime sõnas endas käsitada.[47] Isegi nomen proprium ei ole ainult märk, kuigi tal ei ole isepärast sisaldist. Kuid just sellelt, et ta otseselt (proprie) nimetab, jääb ta ehtsaks keeleliseks kujundiks.
Ka säärase tähenduse käsituse puhul ei saa küllalt toonitada seda, et erinevat viisi sõnas midagi taotleda peab võtma sisuliselt. Ja siis me ei pääse mööda tähenduse sidumisest nn. sõnasisaldisega.
Siit me tuleme tagasi Ammann'i käsituse juurde ideedest, mis on ligidases ühenduses tähendusega. Sõnatähendus [|142|] on siin seostatud keeles kinnistatud maailmapildiga ja ta ei konstitueeri mitte viites reaalsele asjale, vaid selles, mida sõna ütleb (besagt) ja millega ta üksiku eseme käsitust määritleb. Sõna tähendus seisab just selles, et sõna täidetud on osaduskonna tihendatud elamusega, osaduskonna mõtlemisest elustatud ideega. "Bedeutung ist das, was "man" sich bei dem Worte denkt", esemeline tähendus on "Gestaltetsein der Idee des Gegenstandes durch die Erlebensweise der Gesamtheit".[48]
Sõnatähenduste differentsi otsides ei leia me seda ju mitte tähistatud esemes, vaid just selles viisis, kuidas on sõnas sisuliselt midagi taotletud. Monosemantikad on ses suhtes väga õpetlikud, sest siin on selge, et on taotletud samu ainulisi esemeid. Ka siin on primaarne tähendus, milles "taevast", "kuud" jne. ainulistena on võetud. Ka sääraste sõnade juures on "Tier" ja "bête" enam mõistuselagedat. Prantslased näevad "looma" erinevust inimesest enam intellektis, sakslased kõlbluses.[49] Vaatamata mõistelisele ühtimisele on nende sõnade tähendus ikkagi suuresti erinev. Ja Ammann väidab, et sõnatähenduse esemeline tuum, eseme idee, oma mõistelise toime suhtes seisab keskpaigas, selle vahel, mida nimi ütleb (besagt), ja selle vahel, mis on teaduslik mõiste; individuaalse nähtusepildi ja puhta tunnustekompleksi vahel.[50]
Kuivõrd vastuvõetav ongi säärane sõnatähenduse mõistelise toime määritlemine, siiski vajab see mõistelisus veel ligemat valgustust. Enne aga tuleb veel korra pöörda pilku eespool kergitatud küsimustele.
Eespool nägime, et sõnasisaldist võidi pidada mõisteks. Ometi peab siis küsima, kuidas on võimalik sõnade (nimede) mõisteid piiritleda ja määritleda. Siin minnakse abi otsima keeleliste tähistuste süsteemidest. Ja tõepoolest on ideoloogiliste sõnastikkude koostamine mitmeti keelemõistete uurimist edasi viinud ja selgust toonud keele sisevormisse (innere Sprachform Humboldt'i järele), millesse on põimendatud ka sõnatähendus.
[|143|] Need, kes kõnelevad sõnasisaldisest kui mõistest, peavad seepärast viitama F. de Saussure'i vastastikuse piiritluse printsiibile kui ühele keeleliste mõistete printsiibile.[51] Muide laseb tähendusõpetuse vastaste mõttekäik end mitmes suhtes siduda F. de Saussure'i vaadetega, kuigi nad viimase psühhologistlikke kalduvusi vahest mitte päriselt omaks ei võta.
F. de Saussure arvab, et keelelist väärtust (valeur), mida ta peab üheks tähenduse (signification) momendiks,[52] saab määritleda ühelt poolt võrreldava sarnasega ja teiselt poolt vahetatava erinevusega. See vaade tuletub "keele" täielikust ja suletud seosest.[53] (Vaata vastavat, aga siiski erinevat käsitust Humboldt'i juures p. 4.)
Väärtuse kõige täpsemaks määritluseks on, "olla see, mis teised ei ole". Sest "keeles on olemas ainult differentsid". Veel enam: "differents eeldab üldiselt positiivseid määritlusi, mille vahel ta sünnib (s'établit); aga keeles on ainult differentsid ilma positiivsete määritlusteta". Differentsiatsiooniprintsiipi võib seega sõnastada: "les caractères de l'unité se confondent avec l'unité elle-même." Ja siit tuletub keele kohta: "Keel on vorm, mitte substants" "La langue est une forme et non une substance").[54]
Käesoleva kirjutise lühivormi tõttu ei saa me selle teravmeelse kontseptsiooni üksikasju eksplitseerida.[55]
Küll ei taha Weisgerber seda printsiipi pidada ainsaks vahendiks mõistete piiritlusel keeles ja nende maksvuseala määramisel nende tarvitamisel. Kuid põhimõtteline vahe sõnasisaldise kahe erineva käsituse vahel ilmneb kohe mõnel näitel. Weisgerber arvab, et värvimõiste "roheline" piiritlust võib seletada ainult sel teel: "zum Grün gehört alles, was nicht einerseits ins Gelb, anderseits ins Blau übergeht".[56] [|144|] Sellele käsitusele me seame vastu teise, kus näit. sõna "sinine" tunnetuspärast toime ei nähta mitte niipalju selle värvi eraldamises teistest värvidest kui nimes "sinine", kaassisalduvas mingi "spetsiifilise külje" kategoriaalses antitsipatsioonis".[57]
Seega võime otsustavat differentsi näha selles, et sõnas endas, tema tähenduspärases substantsis on võimalik näha ja leida seda kategoriaalset antitsipatsiooni, kuidas ja millises situatsiooni raamistikus millelegi on viidatud. Mõõduandev on siis see, et sõnas kaasa (mõeldud) väljendatud on see eriline aspekt, spetsiifiline külg, mille all asja on võetud. Elulises suhtumises võtame asja ikka millenagi. Me ei võta teda ei individuaalsena ega üldisena, vaid kategoriaalsena. Seda mõtleb vist ka Ammann, kui ta ütleb: "Sõna tähendusühik soisab lõppeks selles, et idee ise [...] kujutab mingit tähenduslikkuse, tähtsuse ühikut (Bedeutsamkeitseinheit").[58] Kui me eelpool käsitlesime vaadet tähendusele kui ideele, siis tuleb see siinkohal ligemalt määritlusele. Võime ühes Ammann'iga kõnelda sõnatähenduse intentsionaalsest "tuumast", mida me saavutame küll erilise sisemise vaatega, kuid mitte kujutlusega. Kujutlused, ka tihendatud, on peamiselt individuaalsed. Kõik need üksikud jooned, mida igaüks individuaalselt erinevalt näit. "maja" suhtes kujutleb piltidena, juurduvad lõpuks, arvab Ammann, tuntud maja elutähenduslikkuses. Ja see ühe eseme eriline sügav elutähenduslikkuse tunne on iga asjakäsituse ja ideaalsete esemete kujundamise tõukejõud.[59]
9. Sõnatähendus ja mõiste. Alles siin võime ligemalt fikseerida "mõiste" iseloomu. Alles tähenduse kaudu võime tulla mõiste juurde ja omalt poolt valgustada E. Cassirer'i esitatud nõuet, et loogilis-teadusliku mõistemoodustamise teooria eel käigu keeleliste mõistete teooria.[60] Sest kui loogikal midagi ühist on tunnetamisega ja kui keeles otsitakse tunnetuspärast toime, kui keeles peegeldub see viis, kuidas me oma seisundit ümbruses artikuleerime, siis ei saa loogika mööda keelelisest mõistete moodustamisest. Formaalne loogika ei tarvitse ju seda teha. Kuid see on ühtlasi tema tähtsuse piir. Sest kui ta võtab mõisteid kui "teravasti määritletud [|145|] tunnuste kogumit", aga enam edasi ei küsi, mis need tunnused on ja kuidas neid saavutatakse, siis võrdub see loobumisele loogika sidumisest tunnetamisega. Ta eksib, kui arvab tunnuseid sidumisest tunnetamisega. Ta eksib, kui arvab tunnuseid käsitada võivat kui antuid. Püüab ta sellele lisaks veel nendest tunnustest sünnitada mõisteid, siis on küll tõenäoline, et ta ei näe asjaolu, kuidas tunnuse saamine eeldab juba seda mõistelisust, mida ta tunnustest tuletada ja defineerida tahab.[61]
Me võime kõnelda tunnustest ühelt poolt ühenduses sõnatähendusega ja teiselt poolt loogilise mõistega (kitsamas mõttes). Loogika on seda sõnatähendustes ilmnevat mõistelisust ignoreerinud. Kui nüüd loogika laiendab oma vaatluseala, siis mitte selleks, et nivelleerida differentsi keelelise mõiste ja loogilise mõiste vahel, vaid et neid teravalt silmitseda. Seepärast tuleb olla ettevaatlik, kui keeleteadlane, teadlik olles keele ja loogika segivahekordadest nn. mõistete suhtes, arvab leidnud olevat lahenduse selles, et "die logischen Begriffe führen nur eine (intellektuelle) Seite zur erreichbaren Vollkommenheit".[62]
Kui eraldame sõnas seda, et ta tähistab (bezeichnet) esemeid ja seda, mis on sõnatähendus, siis võib küll öelda, et need kaks külge sõnas ei ühti iialgi. Ei ole õige, kui arvatakse, et näiteks sugumõiste on "üldine" sellepärast, et ta tähistab mitmekesiseid, individuaalsete tunnuste poolest erinevaid asju. Ja ka nn. monosemantikad ei ole mitte individuaalmõisted. "Iga mõistemoodustamine on monosemantiline", arvab Ammann.[63]
Traditsiooniline õpetus mõistete "üldusest" on küll rajatud puudulikele eeldustele. Ei ole vastuvõetav, kui öeldakse, et näit. sõna "lõvi" juurde kuulub "mõiste" lõvi, mille alla, just tema ülduse tõttu, kuulub see ja see lõvi või mis võimaldab nimetada seda või teist lõviks. Nomen proprium ei tähista vahetult asju kui üksikesemeid, ja nomen appellativum ei tee seda mitte ühe nn. üldmõiste vahendusel.[64] Mitte "mõiste" pole üldine, vaid sõna tarvitamine on "üldine".
Aga näiteks ka sõna "puu" kui üldise mõiste juures peaks võimalik olema leida seda "vaatekohta", kui teatavat eksistentsiaalset suhtumist asjaga, millelt asja on "mõistetud" kui puud. Me nägime: kui oli juttu mõistetest sõnatähenduse juures, siis ainult selles mõttes, et sõnatähendust läbi käies või toime viies me leiame aspekti, millelt eksistentsiaalses [|146|] suhtumises asjale on asja võetud "kui...",[65] mitte aga pole mõistet "puu" tuletatud abstraktsiooni teel kuuse, männi, kase jne. ühistest tunnustest moodustatud okaspuu mõiste kaudu. Tunnustest keeleliste mõistete juures võime ainult kõnelda, kui silmas peame seda "külge" või "aspekti", mille all asja on võetud.
Kuid mõistet, mida me sõnaga ainult ühendame, tuleb sellele sõnatähenduses ilmnevale mõistele kui mitte vastu seada, siis vähemalt käsitada kui omaalgupärast nähtust. Me võime keelest kui kultuurilisest süsteemist oma mõtte "väljendamiseks" võtta ühe või teise sõna. Me võime valida oma tähenduselt enam või vähem vastava sõna. Kuid see sõna tähendus ei ole siin enam mõõduandev.
Terminite suhtes tunnustest kõneldes peame neid eraldama tunnustest ühenduses sõnatähendusega. Ühe teooria (teoreetilise arutluse) põhjal võime otsustada selles teoorias nähtuste olemuseks kokkuvõetud tunnuste järele ühe juhu kuuluvust või mittekuuluvust mõne mõiste alla. Või teatavate sümptomite järele otsustame selle haiguse pneumonia catarrhalis'eks. Otsus on see, mis siin lisandub.
10. Sõnatähenduse genees ja loogiline akt. Kuigi sõnatähenduse ja mõiste probleem on seotud suurte raskustega ja läbitungimatustega, siiski on Cassirer õieti tunnetanud, et mõistete moodustamine tähistab seda punkti, kus keelefilosoofia ja loogika lõikuvad, ja et sõnatähenduste ja sõnaliikide geneesi valgustamine pakub ainsat vahendit, et selgitada mõiste immanentset mõtet ja tema funktsiooni tunnetuse ehitises.[66]
Cassirer eraldab keele esimese perioodina nn. "puht kvalifitseerivat mõistete moodustamist", ja mõtleb sellega, et siin nimetamine taotleb ühel vaatlikul (anschaulich) kogusisaldisel üht teatud omadust. Tal on õigus, kui arvab, et nimetamine ei sünni siin mitte sugumõistest. Samuti on tal õigus, kui arvab, et keele loomingule sel järgul ei ole oluline rahulik vaatlemine ja võrdlemine, vaid et keelemõisted seisavad parajasti aktsiooni ja refleksiooni piiril.[67] See tähendab, teisil sõnul väljendades, et keeleloomingu aktis toimub ajaloolis-loov väljendamise ja teo ühinemine. See, mis kuidagi sisemist [|147|] aktiivsust puudutab, mis talle "tähtsaks osutub", omandab ka keeleliselt tähenduslikkuse ilme. See näib kooskõlas olevat meie eelmiste arutlustega.
Kui kaugele jõuabki Cassirer asjaolu positiivses määritluses! Ta näeb puudulikult. Sest ta isoleerib keeleloomingus sõnatähenduse geneesi ühe konkreet-vaatliku omaduse fikseerimiseks. Kuna võrdselt tühjendavam oleks kujutlus, et sõnatähenduse spetsifitseerimist nähakse toimuvat ühest ürgpõhjast, mis küll lõplikult määritlemata, kuid mis ometi kaasa on mõeldud kui ühine ja kui vaimne (konkreetsuse vastandina ja kandva põhjana).
Siinkohal on õpetlik tähelepanu juhtida sellele materjalile, mis on kogutud indoeuroopa keeltest, nimelt juursõnadele meeleliste tajumuste jaoks. Nii esitab Fr. Bechtel[68] "kuulmise" ja "kõlamise" (tönen) jaoks juursõnu, millest üks tähendab 'pingutama', '(spannen)', teine ligilähedalt 'wirbelnd bewegen', kolmas 'fliessen', 'in zitternder Bewegung sein' - edasi 'blasen, hauchen, schwellen, quellen, loslassen'. Siin on näha, kuidas kõik need meelelis-konkreetsuses põhjenenud erinevused siiski midagi ühist mõtlevad, kuigi mitte omaette käsitatuna. Nad kõik mõtlevad seda, mida me abstraktselt ütleme näit. sõnaga "kõlama". Bechtel näeb juursõnade ühele hulgale ühist: 'Loslassen oder Ergiessen der Stimme'.
Sellesse konkreetse ja abstraktse eraldamisse peab seepärast suhtuma kriitiliselt. Muidugi võime ajalist arengut näha arenguks abstraktsele, nii Cassirer'i kui ka näit. Raoul de la Grasserie' juures.[69] Õigus näib siin jäävat ikkagi Fr. Haase'le, kes oli esimesi etteküündivaid tähendusõpetuse harrastajaid, kes eraldab ürgelised tähendused tuletatutest ja esimeste kohta mainib: "[...] und zwar sind die ursprünglichen Bedeutungen alle sinnlich; jedoch ist zu bemerken, dass die Sinnlichkeit und Geistigkeit zur Zeit der Sprachschöpfung nicht zwei im Bewusstsein des Menschen Gegensätze waren, sondern der Mensch schaut eines im andern zugleich an ohne Sonderung. - Das Gemeinsame wurde empfunden, nicht gewusst".[70]
Cassirer näeb edasiminekut keelelisest kvalifitseerivast mõistete moodustamisest järgmisele perioodile, generaliseerivale, [|148|] selles, kuidas teatud erinevate sõnade ruhmi kui ühikuid tähistatakse klassifikatoorilise prefiksi ja suffiksiga. Nii on ühine lõpp, -tar (-ter) indoeuroopa sugulusnimedes (pitár, mātár, bhrātar... fater, mater, frater) determinatooriline suffiks, kuivõrd nende abil pitár, mātár jne. ühendatakse üheks klassiks.[71] Cassirer'i järele on meil siin tegemist ühe tõeliselt loogilise toiminguga, "võrdluse mõttelise vaatekohaga".[72] Eeskätt on juba silmatorkav, et puhtloogiline akt - võrdlemine - on siin tehtud keeltloovaks. Ja edasi, kas ei ole üksikus sõnas olemas juba kaasa mõelduna või antitsipeerituna sugulus kui eriline aspekt, millelt need isa, ema, vend jne. on võetud. Sugulus on siin ennem aspekt kui võrdluse tulemus.
Kuna me sõnatähenduse mõistelisust nägime selles, kuidas ja millena midagi on võetud, siis võib küll öelda, et loogiline toiming on tegevusse seatud liialt hilja. Aga Cassirer mõtleb loogilist akti kitsamas mõttes. Aga seda, võrdlust teatavalt vaatekohalt, pole just võimalik leida.
Nähtavasti peame eraldama loogilisust kitsamas ja laiemas mõttes. Sõnatähenduse mõistelisusest kõneldes peame silmas eeskätt loogilisust laiemas mõttes. Võrdlus on aga loogiline akt kitsamas mõttes. Sama vahet peame aga rakendama ka mõiste kohta. Mõistelisust laiemas mõttes on võimalik leida sõnatähenduses, kuna teiselt poolt pidime hoiatama selle eest, et sõnatähendusi viiakse liialt ligidale loogilistele mõistetele kitsamas mõttes.
11. Järelsõna. Lause ja otsustus. Me suudame, kuigi suurte pingutustega, eraldada sõnatahendust ja mõistet. Me peame seda suutma. Sest nõue loogilisi küsimusi valgustada ühenduses keeleküsimustega ei tähenda ju mitte vahede tasandamist ja mahasalgamist, vaid nende selgepiirilisemat nägemist. Tulemuseks on siin, et nähakse seda problemaatilisust, mis on seotud õpetusega mõistete üldusest ja nende moodustamisest abstraktsiooni abil. Silmatorkav oli, et loogilisus laiemas mõttes, mõistelisus, ulatub tagasi sõnatähendustesse. Sõnatähendus ja mõiste on ainult relatiivselt iseseisvad.
Neid asjaolusid on vaja toonitada, sest sagedasti loogikat käsitlevais teostes valitseb neis asjus palju arusaamatusi. Nii esitatakse seal näiteina teaduslikkude terminite kõrval keele [|149|] sõnu, mille tähendused võivad ju kinnistuda, aga sellega veel mitte terminiteks ei saa. Või jälle, nagu fenomenoloogidel, kõiki mõtlemise elemente, ka puht funktsionaalseid, tähistatakse mõisteiks.[73]
Me olime sunnitud loobuma neid arutlusi tegemast reljeefsemaks. Neile ridadele oleks olnud suureks kasuks, kui avaramates kirjutise raamides oleks olnud võimalik kõrvutada käesolevaile näit. H. Paul'i ja W. Wundt'i keelepsühholoogiat ja vaateid loogika põhiküsimustele. Selle võimaluse puudumine ei luba mitmel puhul neis ridades avaldatud vaateil tõusta eralduvale selgusele. Samuti ei saa need read hellitada ligikaudsetki lootust sajaolude tühjendavale käsitlusele. Küll aga kannab neid lühihingetõmbelisi arutlusi veendumus, et on saavutatud seisukoht, mis lubab kergitatud asjaolusid näha õigemini.
Mõiste ja sõnatähenduse arutlemine keele ja loogika seisukohalt moodustab ainult ühe väikese osa mõlemaid puudutavaist küsimusist. Teise ala, kus vajadust on tõmmata piire, moodustavad lause ja otsustuse vahekorrad. Ka siin on lugu nii, et loogika mitte küllalt ettevaatlik pole oma triviaalsete näidetega[74] ja tekitab kalduvust samastada loogilist ja grammatilist liigestust. Otsustuse fenomenoloogiline analüüs peaks näitama, kuidas otsustav teadvus oluliselt on seotud ajaga ja selle tõttu otsustamisakti seisukohalt põhjapaneva tähtsuse omandavad just need keelelised väljendised, mis on ühenduses ajavormiga ja aktsiooni liikidega.
Kuid need küsimused kuuluvad teise kirjutise ülesandeks.
[1] Käesoleva kirjutise oluline osa on esitatud AES'i aastakoosolekul 1929, ettekandes Keele esidusest.
[2] Mõndagi võib leida: P. Matthes. Prachform, Wort- und Bedeutungskategorie und Begriff. 1926 lk. 26 jj. ja Leo Weisgerber. Sprachwissenschaft und Philosophie zum Bedeutungsproblem. (Ajakirjas "Blätter für die deutsche PHilosophie" Bd. 4 Heft 1 lk. 17 jj.).
[3] E. Husserl. Logische Untersuchungen. Bd. II Teil I, 2. Aufl. 1913, lk. 4.
[4] Kuivõrd ligidases ühenduses seisab tänapäeva psühholoogia keelefilosoofiliste küsimustega, näitab ilmekalt K. Bühler'i raamat: Die Krise der Psychologie, 2. Aufl. 1929.
[5] Mainitagu siin H. Delacroix. Le langage et la pensée. 1924 ja E. Cassirer. Philosophie der symbolischen Formen. Erster Teil: Die Sprache. 1923.
[6] H. Amann. Vom Ursprung der Sprache. 1929.
[7] Herder. Abhandlung über den Ursprung der Sprache. Sämmtliche Werke (Suphan), Bd. V, Berlin 1841 lk. 28 jj., 94jj.
[8] Scheler. Die Stellung des Menschen im Kosmos, 1928 lk. 49 jj.
[9] W. v. Humboldt. Über das vergleichende Sprachstudium. Koguteoste köide IV, lk. 14 (Preisi tead. akad. väljaanne).
[10] H. Steinthal. Geschichte der Sprachwissenschaft bei den Griechen und Römern. 1863, lk. 10.
[11] H. Freyer. Sprache und Kultur. (Ajakirjas "Die Rziehung" aastak. III, lk 68.).
[12] W. Wundt. Völkerpsychologie (2. Aufl.) I köide I j. lk. 37 jj. II j. lk. 637.
[14] H. Freyer. Die Theorie des objektiven Geistes. 1923, lk. 19 jj.
[16] H. Plessner. Die Stufen des Organischen und der Mensch. 1928, lk. 268.
[17] Herder. Abhandlung über den Ursprung der Sprache. Erster Teil. Dritter Abschnitt.
[18] W. v. Humboldt. Werke 7, 1 lk. 52 jj.
[19] H. Conrad-Martius. Realontologie (Husserls Jahrbuch VI), lk. 290 jj.
[20] K. Bühler. Die Krise der Psychologie (2. Aufl.) 1929, lk. 47 jj. Vt. ka tema kirjutist: Kritische Musterung der neueren Theorien des Satzes (Indogerm. Jahrb. VI).
[21] H. Amann. Vom Ursprung der Sprache. 1929.
[22] H. Amann. Die menschliche Rede. I 1925, lk. 38.
[23] H. Amann. Die menschliche Rede I, lk. 121, 131 jj.
[24] E. Husserl. Logische Untersuchungen. 2. Bd. I Teil. 1913, lk. 23.
[25] H. Freyer. Sprache und Kultur. (Ajakirjas "Die Erziehung", 3. aastak., lk. 77 jj.).
[27] Vt. Ernst Hoffmann: Die Sprache und die archaische Logik. 1925.
[28] Vt. F. de Saussure'i kõnendi eraldamist keelest. Keel (langue) kui "norme de toutes les autres manifestations du langage". Cours de linguistique générale. Publ. par Charles Bally et Albert Sechehaye. 2. trükk, Paris, lk. 25.
[29] Henry Head: Aphasia and kindred disorders of speech. 2 vmes. Cambridge 1926.
[30] Vt. eriti A. Gelb und K. Goldstein: Psychologische Analysen hirnpathologischer Fälle. X. Über Farbennamenamnesie nebst Bemerkungen über das Wesen der amnestischen Aphasie überhaupt und die Beziehung zwischen Sprache und dem Verhalten zur Umwelt. Ajakirjas "Psychologische Forschung", Sechster Band 1925.
[31] Wilhelm Frohn: Untersuchungen über das Denken der Taubstummen. Ajak. "Archiv für die gesamte Psychologie" LV kd. 1926, lkd. 459-523.
[32] Vt. "Logische Untersuchungen" 1. tr. 1900/1901, 2. tr. 1913-1921. Numbrid tekstis tähendavad lehekülgi. 2. trüki II köite I osast.
[33] W. Porzig. Der Begriff der inneren Sprachform. Ajak. "Indogermanische Forschungen" 41. kd. (1923), lk. 162.
[34] Ch. Bally: Le langage et la vie, (Paris 1926), lk. 17.
[35] Vt. H. Lipps: Untersuchungen zur Phänomenologie der Erkenntnis. Zweiter Teil (Bonn 1929), lk. 19 jj.
[36] F. de Saussure, samas lk. 97 jj.
[37] F. de Saussure, samas lk. 158.
[38] Vrd. näiteks H. Ammann, samas I, lk. 53: "Bedeutung ist das, was man bei dem Worte denkt - nicht der durch das Wort bezeichnete Gegenstand, an den man denkt". Vrd. samuti Weisberger: Muttersprache als Geistesbildung (Göttingen 1929), lk. 34.
[39] Vt. H. Ammann, samas lk. 53.
[40] Vt. Ammann'i sõna (Wort) ja väljendi (Ausdruck) mõistelist eraldamist. Samas lk. 64.
[41] Vt. Ammann, samas lk. 81, 84 jj.
[42] Vt. L. Weisgerber: Die Bedeutungslehre - ein Irrweg der Sprachwissenschaft? Germanisch-Romanische Monatsschrift XV (1927), lk. 161 jj.
[43] Vt. L. Weisgerber, samas lk. 181.
[44] Vt. L. Weisgerber: Muttersprache... lk. 34.
[45] Vt. L. Weisgerber: Die Bedeutungslehre... lk. 170.
[46] Vt. Ammann'i väljendi (Ausdruck) ja tähistuse (Bezeichnen) kui tähendusprobleemi pooluste eraldamist. samas lk. 61.
[47] S. t. ei ole mõtet öelda, et inimkeel asju "nicht objektiv fassen und bezeichnen, sondern nur begrifflich formen und in diesem oder jenem Zusammenhang verarbeiten kann" (Weisgerber: Die Bedeutungslehre... lk. 178).
[48] Vt. Ammann, samas lk. 92.
[49] Vt. Ammann, samas lk. 107.
[50] Vt. Ammann, samas lk. 99.
[51] Vt. L. Weisgerber: Muttersprache... lk. 57 ja Bedeutungslehre... lk. 178.
[52] Vt. F. de Saussure, samas lk. 158 jj.
[53] Vt. F. de Saussure, samas lk. 159 "[...] la langue est un système dont tous les termes sont solidaires et ou la valeur de l'un ne résulte que de la présence simultanée des autres [...]"
[54] F. de Saussure, samas lk. 166, 168, 169.
[55] Kui kaasaegses keelefilosoofias kõneldakse "sõna tähenduspärasest substantsist" ("bedeutungsmässige Substanz des Wortes"), vt. H. Lipps, samas I, 27 ja II, 21, siis peab küll arvama, et siin on mängus F. de Saussure'i kontseptsioonist erinev vaade "sõnale" kui keelelisele ühikule. Me ei jälgi seda üksikasjalikumalt. Meie eelpoolsete arutluste põhjal võib aga öelda, et näiteks Weisgerber'i käsitusega sõnast võrreldes tuleb meie arutluste erinevus nähtavale just sõnatähenduse mõiste käsituses. F. de Saussure'i kriitikat vaata A. Sechehaye: Les mirages linguistiques. Journal de Psychologie normale et patologique, lk. 340 jj.
[56] L. Weisgerber: Muttersprache... lk. 58.
[57] Vt. H. Lipps: Wortbedeutung und Begriff. Ajak. "Blätter für deutsche Philosophie" IV 1, lk. 62.
[58] Vt. Ammann, samas lk. 113.
[59] Vt. Ammann, samas lk. 112, 113.
[60] Vt. E. Cassirer: Zur Theorie des Begriffs. Ajak. "Kant-Studien" XXXIII, 1928, lk. 135.
[61] Vt. E. Cassirer, samas lk. 134.
[62] Vt. Weisgerber: Muttersprache... lk. 66.
[63] Vt. Ammann, samas, lk. 88.
[64] Vt. selle ja järgmise kohta Lipps: Wortbedeutung und Begriff, lk. 61.
[65] Vt. Lipps: Untersuchungen... I, lk. 23: "Die Art ist nicht etwas "Allgemeines", was sich als hier und dort vorliegend ergibt, sondern umgekehrt der antizipierte Ansatz für die in "Löwe" enthaltene Bestimmung."
[66] E. Cassirer: Die Philosophie... I, lk. 244.
[68] Vt. Fritz Bechtel: Über die sinnlichen Wahrnehmungen in den indogermanischen Sprachen (Weimar 1879), lk. 67 jj. Vrd. P. Matthes: Sprachform... lk. 87 jj.
[69] Raoul de la Grasserie: De la psychologie du language (Paris 1899), lk. 32 jj.
[70] Friedrich Haase: Vorlesungen über lateinische Sprachwissenschaft (1874), lk. 171.
[71] Vrd. siin ka Zuñi-indiaanlaste manual concepts, Lévi-Bruhl: Les fonctions mentales dans les sociétés inférieures (1922), lk. 178 jj.
[72] Cassirer, samas lk. 262 jj.
[73] Vt. A Pfänder: Logik lk. 165 jj.
[74] Vt. Ammann: J. Stenzels Satztheorie. Ajak. "Philosophischer Anzeiger" III, II, lk. 175 jj.
