Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik
Eerik, Andreas 2023. Verbaalse keele funktsioonid sõnavähestes lavastustes. Bakalaureusetöö. Juhendajad: Maarja Ojamaa, Hedi-Liis Toome. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.
Teatrietenduse loomuliku keele funktsioone on hiljuti uurinud Saara Liis Jõerand bakalaureusetöös "Loomuliku keele funktsionoid postdramaatilises teatris" (2021), kus Jõerand kasutas argentiina teatriuurija Eli Roziku teooriat kahe postdramaatilise lavastuse analüüsimiseks. Nähtavasti on verbaalse keele funktsioonide analüüsimine lavastuste uurimiseks huvipakkuv, eriti just nonde lavastuste, mille esteetiline ja teatritehniline olemus on mitte-traditsiooniline. (Eerik 2023: 5)
- Jõerand, Saara Liis 2021. Loomuliku keele funktsioonid postdramaatilises teatris. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond. [DSpace]
Juri Lotman (1983: 188) on artiklis "Mõni sõna Roman Jakobsonist" öelnud nii:[...] igaüks neist sadadest raamatutest ja artiklitest, iga tema ettekanne mis tahes teaduskonverentsil, iga intervjuu sai sündmuseks, sensatsiooniks, mis purustas kivinenud kujutelmi ja avas uusi uksi, ootamatuid perspektiive teaduses.Roman Jakobsoni peetakse seega oluliseks autoriks mitmes distsipliinis. Teatrietenduse verbaalse (ja ka mitte-verbaalse keele) sõnastamisel on Roman Jakobsoni teooria avaldanud mõju nii otseselt kui ka kaudselt niteks Manfred Pfisteri, Anne Ubersfeldi, Erika Fischer-Lichte'i, Hans Thies-Lehmanni, Luule Epneri teatriteoreetilistes käsitlustes. (Eerik 2023: 5)
Millegi pärast on osad viited kasutatud kirjanduse nimekirjast puudu. Tasub ikka anda allikad, mitte üldiselt ümber jutustada, sest võib-olla soovib lugeja minna kohe järele lugema.
- Pfister, Manfred 1988. The Theory and Analysis of Drama. Saksa keelest tõlkinud John Halliday. Cambridge, etc.: Cambridge University Press. [lg]
- Ubersfeld, Anne; Collins, Frank 1999. Text-Performance. — Perron, Paul; Debbèche, Patrick (toim.), Reading Theatre. Tõlkinud Frank Collins. Toronto; Buffalo; London: University of Toronto Press, 3—31. [lg]
- Fischer-Lighte, Erika 2005. Theatre, Sacrifice, Ritual: Exploring Forms of Political Theatre. London; New York: Routledge. [lg | Polegi selge, kas mõeldakse seda teost või mõnda muud, sest see autor on avaldanud palju teoseid teatri teemal.]
- Lehmann, Hans-Thies 2006[1999]. Postdramatic Theatre. Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Karen Jürs-Munby. London; New York: Routledge. [lg]
- Epner, Luule (koost.) 2011. Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
Sõnateatri ja etenduskunstide vaheline suhe on teatriretseptsioonis ja auhindade jagamisel pälvinud rohkesti tähelepanu ning tekitanud konflikte. Üldiselt jaotutakse kaheks, s.t need, kes eelistavad traditsioonilist teatritegemise viisi ja teised, kes hindavad teistsuguseid lähenemisi. Eero Epner (2023: 14) leiab, et psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enesestmõistetav, vaid teadlik valik, seevastu Pille-Riin Purje (2023) leiab, et teatripreemiatel kaldutakse etenduskunstide poole ning pakub lahendusena psühholoogilise teatri eriauhinna. Teatriauhindade nominentideks on viimastel aastatel (2020-2022) olnud lavastused, mille esteetika on uuenduslik ning lähenemine mitte-traditsiooniline. Eero Epner (2023: 14) põhjendab selliseid valikuid nii, et sõna, narratiiv ja jutustamine ei ole kaotanud loomingulist potentsiaali, kuid etenduskunstid on näidanud ja välja joonistanud, et narratiivse teatri võimalused pole mitte tingimata realismis, vaid teatrile ainuomastes lahendustes: tinglikkuses, performatiivsuses, uutes jutustamisviisides, vaataja fantaasia käivitamises. (Eerik 2023: 6)
Võõras maailm, aga nähtavasti on aset võtnud väga palju draamat draama üle.
- Purje, Pille-Riin 2023.03.20. Kellelt näpatakse sinel? Eesti Rahvusringhääling (kultuur). [ERR]
Uute jutustamisviisidega tegeleb näiteks postdramaatiline teater, mida saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmann on 1999. aastal monograafias "Postdramatic Theatre" kirjeldanud. Mõiste defineerimisel on autor loetlenud erinevaid märksõnu ja toonud konkreetseid näiteid lavastustest ja teatriepohhidest, kuid oluline osa on seotud draamatekstiga, mis on postdramaatilises lavastuses edaspidi üks võrdväärsetest teatrivahenditest žestide, muusika jm kõrval (Lehmann 2006: 46). Seega ei välista postdramaatiline teater dialoogi, vaid nihestab traditsioonilist draamastruktuuri eri meetodite kaudu. (Eerik 2023: 6)
Selles tähenduses on ka see film, Last and First Men, mida Kuningas (2023) analüüsis, postdramaatiline - selles pole isegi inimkehasid. Võib-olla seetõttu just ei sobiks see mõiste - tekst, muusika ja visuaalid on kohal, keda pildil pole on inimesed ise.
Sõnaväheste lavastuste (ka vähesõnaline lavastus) all mõeldakse siin ja edaspidi lavastusi, milles etendaja kõne on minimaalne või teisenenud. Seetõttu aktiveeruvad lavastuse märgiloomes mõned muud, näiteks visuaalsed, kehalised või helilised süsteemid. (Eerik 2023: 6)
Juba kaitsmisel mõtlesin, et sõnaväheste lavastuste kõrval eksisteerib ka sõnaväheseid filme. Oma mitteverbaalse suhtlemise uurimise ajast mäletan sellist filmi nagu The Thief (1952) - "a complete absence of dialog" - mida ise ei ole vaadanud. Viimastel aastatel on mul tekkinud tahtmine vaadata sellist filmi nagu Le quattro volte (2010), milles samuti dialoog praktiliselt puudub ("There is virtually no dialogue in the film"), aga mis erinevalt eelnevast on temaatiline: Pythagorase koolis pidid uued liikmed esimesed 3-5 aastat vaikima - sellest, võib ainult oletada, said inspiratsiooni keskaegsed mungaordud, kus anti vaikimisvanne ja leiutati üks varasemaid teadaolevaid viipekeeli (vt Umiker-Sebeok; Sebeok 1987).
Sõnavähesus teatris on aktuaalne teema, mis pakub huvi eelkõige teatriuurijatele seoses Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatri teooriaga, kuid semiootiline uurimus võimaldab struktureerida verbaalsed lausungid seoses suhtlusolukorra ja seda moodustavate faktoritega. (Eerik 2023: 7)
Jakobsoni keelefunktsioonide mudeli põhiline kasutegur.
Bakalaureusetöös kasutatakse semiootika klassikasse kuuluvat lähenemist - Roman Jakobsoni keelefunktsioonide mudelit. Keelefunktsioonide mudel annab konkreetse lähtekoha projitseerimaks empiirilise materjali - lavastuste - põhilised keelefunktsioonid. Mudel on autorile tuttav semiootikaõpingutest, milles analüüsiti kirjandustekste mudelist lähtudes. Sellest tõukuvalt osutus siinse töö analüüsimeetodiks Roman Jakobsoni keelemudel. Kuigi analüüsitavaks materjaliks on valitud lavastused, milles justnimelt on verbaalset keelt nimimaalselt ja nihestatult kasutatud, siis mudel võimaldab selgitada välja, millised on vähese sõnakasutusega lavastuste tuumsemad keelefunktsioonid. (Eerik 2023: 9)
Jakobson peaks Tartu semiootikutele üleüldse olema väga kodune (võiks öelda homeboy), sest tema terminoloogiline, teoreetiline ja metodoloogiline ühisosa Juri Lotmaniga on märkimisväärselt suur. Mind ennast ootabki tulevikus ees Juri Lotmani mahuka tekstikorpuse ülelugemine jakobsonlikus võtmes, et nende omavahelised kattuvused ja ühildavused selgemalt välja tuua.
Lingvistide põhiküsimuseks on alati olnud keele funktsionaalsuse struktureerimine ja uurimine. Linda R. Waugh (1990: 20) on Jakobsoni töid uurides ja edasi arendades leidnud, et keele põhiliseks funktsiooniks on kommunikatsioon. Waugh jaotab lingvistid kaheks: need, kes peavad keele esmalt just referentsiaalsele funktsioonile alluvaks ning teised, kelle jaoks võivad ka teised keelefunktsioonid domineerida (samas, 20). (Eerik 2023: 9)
Üks minu Malinowski-uurimise olulisemaid põhirõhke ongi sellel, et arusaam keelest kui põhiliselt kommunikatsioonivahendist tundus juba üle saja aasta tagasi paljudele mõtlejatele naiivne ja lihtsustatud. Keele kasutamine asjade kirjapanekuks (ühed varaseimad teadaolevad kirjalikud allikad, pronksiaja kollapsile - st ~3200 aastat tagasi - eelnenud ajastu kiilkirjalistel savitahvlitel on üles tähendatud äritehingud, majanduslikud aruanded ja selline kirjandus mida tänapäeva tööstustes nimetatakse "tellimuslehtedeks") ei ole ilmtingimata kommunikatsioon. Mind ennast huvitavad selles küsimuses muidugi hoopis need autorid, kes väidavad sama asja teiselt lähtekohalt: ka argisuhtluse keelekasutus ei ole ilmtingimata kommunikatsioon "ideede vahendamise" tähendus. Sealjuures ei olnud Malinowski kaugeltki esimene, vaid andis teaduslikuma sõnastuse tundmusele, mida võib leida paljudelt üleolevatelt kirjutajatelt; mu lemmiknäide on Helen Bosanquet' hurjutus: "Those who have listened much to the talk of uneducated women know what an aimless trickle of associated trifles it is apt to be. The listener can find no rational clue to the thought by which it is prompted; it is a narrative of utterly insignificant sayings and doings, only saved by some kind of observance of time sequence from descending into the meaningless jargon of the idiot." (Bosanquet 1897: 275) - Tsiteerin seda siin pikemalt, sest olen paar korda varem seda kirjakohta siin maininud ilma sellele linkimata.
Praha koolkond, tuntud ka Praha lingvistilise ringina, on Wilhelm Matheuse, Roman Jakobsoni, Bohumil Trnka, Jan Mukařovský jt. Tšehhoslovakkias 1920-1945 aastatel tegutsenud uurijate rühmitus. Rühmituse suurimaks panuseks peetakse lingvistilise strukturalismi sõnastamist, kuid oluline on ka märgisüsteemide kirjeldamine mitte-verbaalsetes süsteemides (Salupere 2018: 65-66). (Eerik 2023: 10)
Ma ise kardan Praha lingvistilise ringi jäetud kraatrisse isegi kiigata, sest kui sinna sügavasse auku sisse kukkuda, siis ei pruugi sealt välja saadagi.
Kirjanduse käsitlemisel ei tohiks piirduda poeetilise ehk iseenda vormi manifesteeriva funktsiooni uurimisega, vaid rõhutada kirjandusliku keele potentsiaale ja võimalusi olla mitmekesine ning vastavalt olukorrale, mitmes funktsioonis. Selline eeldus laieneb ka teistele kunsti valdkondadele, mille aluseks on kommunikatsioon. (Eerik 2023: 11)
Ülihea sõnastus. (Võrdluseks mingis mõttes lihtsama, aga seetõttu pikema, sõnastusega vt Kuningas 2023: 16).
Iga sõnum on suunatud faktori(te)le, mis kõneakti moodustavad (Jakobson 2012: 1733). Mistahes keeleline teade ei ole kunagi homogeenne, mistõttu võib üks teade olla suunatud mitmele keelefaktorile, vahel ka kõigile kuuele (samas, 1735, 1767). Tavaliselt on võimalik konstrueerida domineeriv(ad) keelefaktor(id). Roman Jakobson nimetab sellist nähtust dominandiks ning defineerib seda nii: "Dominanti võib defineerida kui kunstiteose fokuseerivat koostisosa, mis valitseb, määrab ja transformeerib ülejäänud osi. Just dominant tagab struktuuri terviklikkuse" (Jakobson 2014: 240). Samuti rõhutab Jakobson, et determineeriva funktsioonina võib kirjanduses jt verbaalse kunsti valdkondades mõista poeetilist funktsiooni, kuid see ei välista, et nondes ei ilmne teisi keelefunktsioone (Jakobson 1981: 25). (Eerik 2023: 11)
Mina küll ei oska öelda milline teade on võrdselt orienteeritud kõigile teguritele. Seda küsis T.R. ka kaitsmisel, kas autor on teadlik, et Jakobsoni keelefunktsioonid toimivad hierarhiliselt. Tüüpiliselt - Jakobsoni enda järgi - on igal teatel üks dominantne funktsioon ja paar allutatud (subordinated) funktsiooni. Seda võib iseenesest mõista mitmeti. Mina ise mõistan seda nii, et igas kõneaktis osalevad ilmtingimata kõik tegurid (factors), aga mitte kõik funktsioonid. See-eest võib arvata, et need (tüüpiliselt) kolm, millest üks on valitsev ja kaks on allutatud, on need mida ma ise nimetan põhifunktsioonideks (emotiivne, konatiivne ja referentsiaalne - st Bühleri mudeli kolm poolust, mille juured ulatuvad antiiki) ning ülejäänud kolm (poeetiline, metalingvistiline ja faatiline) on minu eelistatud terminoloogia järgi metafunktsioonid, mis võivad samamoodi olla dominandid, aga ei ole ilmtingimata isegi allutatud vaid üldsegi puududa, mitte olla kohal (või, kui sundida, siis olla äärmiselt allutatud - vait nagu sukk). Poeetiline funktsioon on selles osas heaks näiteks: luuletekst on korraga rohkem-või-vähem emotiivne (tüüpiliselt rohkem), rohkem-või-vähem konatiivne (tüüpiliselt vähem) ja rohkem-või-vähem referentsiaalne, aga mitte seletada sõnu (metalingvistiline) või otsida kontakti (faatiline). Sama kehtib metalingvistilise ja faatilise dominandiga teadete puhul, mis võivad endale allutada ka üksteist ja poeetilisust. Oma viimases artiklis "Jakobsoni keelefunktsioonide skeemist" (Rebane 2022) soovisin algselt puudutada ka seda dünaamikat, aga kirjutamine on raske ja tõtt-öelda ei ole ma lõpuni välja mõelnud kuidas seda kõike arusaadavalt lahti seletada (ja ideaalis käiks see seletus käsikäes näidetega Jakobsoni enda luuleanalüüsidest ja muudest taolistest tekstidest, ehk demonstratsioonidega, kuidas Jakobson ise oma funktsioone päriselt kasutas).
Roman Jakobsoni mõjutas Karl Bühleri organin mudel (Jakobson 2012: 1736), mille kontseptsioon seisneb märgi triaadilises jaotuses: adressaat (Ausdruck) — teade (Appeal) — esitamine (Darstellung). Need kolm esinevad kommunikatsioonis ning ei välista üksteise olemasolu. Lisaks Karl Bühlerile on mõjutanud Jakobsoni Boris Malinowski antropoloogilised uurimused, mis andsid Roman Jakobsonile sisendi koodi faktori ehk metakeelelise funktsiooni kirjeldamiseks. (Eerik 2023: 11)
Oi-oi, siin läks küll lappama. Bühleri mudel päris nii lihtne küll ei ole. Kõige jämedam rikkumine on "teade (Appeal)" - teatest ei oska ma isegi midagi arvata; siia oleks võib-olla sobinud 'teadvustamine' või 'teadaandmine', aga kahtlen praegu selleski. Õige võõrkeelne sõna on Appell, mis on enam-vähem arusaadav inglisekeelse vaste, appeal, põhjal: 'apellatsioon' on juriidilises keeles "edasikaebus", milles põhirõhk tuleb asetada kellelegi suunatusele. Hea vaste oleks vististi "pöördumine". Ühisosa Bühleri apellatiivse ja Jakobsoni konatiivse funktsiooni vahel on "üleskutse" - nagu kaitsmisel autorile sedastasin - nagu "Edasi!" | Malinowski kohe kindlasti ei mõjutanud Jakobsoni arusaama koodist (see oleks olnud kohutavate tagajärgedega kui Malinowski, kes põhimõtte pärast ei eristanud koodi ja sõnumit, oleks seda teinud); metalingvistilise funktsiooni laenas ta kuulsalt Poola loogikutelt, mistõttu loogikud räägivad tänini objekt- ja metakeelest. Kõige naljakam on aga "Boris" Malinowski. See ei ole isegi pretsedenditu! Üks iseäralik kirjatükk "hingelastest" (kajastus romantiliste antropoloogide talletatud juhtumist, kuis kuskil saare peal olevat naised arvanud, et kui nad kõnnivad kindlate kivide vahel siis jäävad nad seal pesitsevatest hingedest rasedaks) sai tal avaldatud Hastingsi toimetatud religiooni ja eetika entsüklopeedias, kus ta märgiti samamoodi autoriks kui "Boris" Malinowski (täistekst siin). Ma arvan, et need on andestatavad vead, sest Bühler ja Malinowski on tänini semiootikas võrdlemisi kõrvalised ajaloolised tegelased, kelle töid ja teooriaid me (veel?) väga lähedalt ei käsitle (ei tutvusta noortele semiootikutele samavõrd põhjalikult kui Jakobsoni, kes on omalt poolt ka oluliselt arusaadavam kui nood tüübid).
Sel juhul võib poeetilise funktsiooni kirjeldusena arvestada ka Aristotelese traktaati "Poeetika", milles sõnastatakse sõnakunsti reeglid eri žanrid. Roman Jakobson, kasutanud varasemaid teooriaid ja integreerinud need enda kontseptsiooni, on loonud kuuest osast koosneva keelemudeli, mis on kommunikatsiooni käsitlemisel oluliseks aluseks. (Eerik 2023: 12)
Veel üks mõjukas tekst, mida ma ise ei ole veel lugenud. Tean ümberkaudselt, et see on üks väga lühike teos (olen Loomingu sarjas ilmunud tõlget sõbra riiulit sobrades käes hoidnud) ja võib-olla kaheldava autentsusega vms - või lõpetamata vms. Aristoteles üleüldse olevat kirjutanud oma teosed põhimõtteliselt õpikuteks oma Lütseumis, st need olid mõeldud õpilastele konsulteerimiseks, mitte aegade lõpuni kogu inimkonna mõtlemist juhendama. Samuti kardan, et kui ma tema Poeetika kord käsile võtan, võin sinna mahukasse sekundaarkirjandusse ära uppuda. Teema juurde tagasi pöördudes olen ise ka leidnud Jakobsoni viiteid Aristoteleseni - üks konkreetsemaid poolakeelses artiklis "Polish illustrations to "Linguistics and Poetics"" (Jakobson 1981[1960e]). Midagi sellest, kuidas luule haarab lugejat - milles mina leian, et poeetiline funktsioon allutab endale faatilise.
Monograafia The Theory and Analysis of Drama on Pfisteri tähtsaim teos, milles antakse laiapõhjaline ülevaade draamaanalüüsimise meetoditest ning tuuakse näiteid nii Vana-Kreeka draamateosest kui ka kaasaegsematest tekstidest, põhirõhk on Shakespeare'i tekstide näidetel. Analüüsi üheks lahutamatuks osaks on draamalausungite funktsioonide struktureerimine ning selleks on Pfister kasutanud Roman Jakobsoni keelemudelit. Ka draamalausungi oluline tunnus: "draamalausung täidab alati kindlaid kommunikatiivseid funktsioone, kusjuures üks nendest võib domineerida teiste üle" (Pfister 1988: 105), tekitab paralleele Roman Jakobsoni keelefunktsioonide kontseptsiooni ja dominandi mõistega. Pfister on igat keelefunktsiooni tutvustanud ja näitlikustanud tekstinäidetega eri epohhidelt, saksa traditsioonide mõjul nimetab ta konatiivset funktsiooni apellatiivseks funktsiooniks. (Eerik 2023: 12)
Väga huvitav. Ma ei tea, kas jõuan kunagi ette võtta teatriteooriaga lähemalt tutvumise, aga Pfister võiks sellisel juhul olla täitsa sobilik, tuttavlik koht just otsa lahti teha. Mis terminoloogiat puudutab, siis ma kahtlustan et Jakobson ei võtnud ise kasutusele sõna appeal, sest sellel on üsna konkreetne ja peaaegu, et asjassepuutumatu juriidiline tähendus ja argine kasutus ning ladinakeelne conatus ("An effort, an endeavour, a striving" - pingutus, üritus, püüdlus) on 19. sajandi filosoofilises psühholoogias kivistunud (isegi ülal lingitud H. Bosanquet kasutab seda) tähistaja selle jaoks, mida me Peirce'i järgi nimetame Teisesuseks (ja mis Kanti puhul puutub vaba tahte küsimusse). Sellest seoserägastikust võib umbkaudselt mõista, et konatiivsel funktsioonil on midagi pistmist teise inimese poole pöördumisega, et üritada teda saada midagi tegema, ette võtma või püüdlema ("Edasi!), st ületada kõnetatava isiku (adressaadi) vaba tahe ja allutada tema edasine tegevus enda tahtele.
Emotiivne, tuntud ka kui ekspressiivne funktsioon, on seotud teate saatjaga ehk adressandiga. Emotiivse suunitlusega sõnumites esinevad sõnumi saatja vahetud hoiakud sõnumi suhtes (Jakobson 2012: 1736). Termin "emotiivne" tuleneb Anton Marty konstrueeritud sõnavarast (samas, 1736) ning seda eelistatakse emotsionaalsele, sest sõnumi saatja hoiak sõnumi suhtes võib olla nii siiras kui ka teeseldud. (Eerik 2023: 13)
Pädev ülevaade. Esiotsa tuli tahtmine kobiseda selle üle, et see ei pruugi olla "vahetu hoiak". Täpne sõnastus on: "Nn EMOTIIVNE [...] funktsioon [...] püüab vahetult väljendada kõneleja hoiakut selle suhtes, millest ta kõneleb" (Jakobson 2012: 1736). See on võib-olla mõttetult peen või pedantlik eristus, aga originaal loeb, et "The so-called EMOTIVE [...] function [...] aims a direct expression of the speaker's attitude toward what he is speaking about" (Jakobson 1981[1960d]: 22). St täpsem oleks "üritab otseselt väljendada". St mitte, et hoiakud, mida kõneleja üritab väljendada, on vahetult tema enda omad vaid, et sõnumi otsene või sihitud eesmärk on väljendada mingit hoiakut selle suhtes, millest ta räägib (mitte sõnumi enda suhtes). See viimane osa on oluline, sest Anton Marty oli Franz Brentano järgija. Brentano oli üks Saksa filosoof ja psühholoog, kes töötas iseseisvalt väga põhjalikult läbi Aristotelese kõik kirjutised ja arendas selle põhjal oma fenomenoloogilise psühholoogia, mida tolleaegsed psühholoogid (ajakirja Mind esimestes numbrites) naeruvääristasid ja minu arvates õigustatult. Nimelt on Brentano kogu asja üks olulisemaid ivasid see, et igal emotsioonil, tahtmusel ja mõttel on oma objekt. Mina sellega ei nõustu, et absoluutselt igal emotsioonil on oma objekt, aga selle üle vaieldakse palavalt ka Tartus (meil on siin terve emotsioonidele pühendatud filosoofiakonverentside seeria kus ma olen kohanud käsitlusi sellest küsimusest). Igatahes, kui Jakobson kirjutab "selle suhtes, millest ta räägib", siis ta mõtleb objekti Brentano tähenduses. St emotiivse funktsiooni roll on veenda kuulajat, et kõnelejal on mingisugune suhtumine sellesse (referentsiaalsesse objekti), millest ta räägib. Siin ei saa autori kohmakat ümbersõnastust iseenesest milleski süüdistada, sest see on tõepoolest väga obskuurne asjaolu Jakobsoni emotiivse funktsiooni juures ja ma ei ole ise ka näinud ühtegi põhjalikku käsitlust, mis heidaks asjale paremat valgust.
Teataval määral ilmestab emotiivsus kõiki lausungeid foneetilisel, grammatilisel ja leksikaalsel tasandil (Jakobson 2012: 1736-1737). Sol Saporta (1960: 88) oletab, et emotiivne erinevus on mittekeeleline tunnus, mis "on seostatav teate edastamise mitte teate endaga", kahandab meelevaldselt teadete informatiivset mahtu. (Eerik 2023: 13)
Klassikaline tülin selle üle kas hääletooniga edastatav emotsionaalne toon on osa lausungist endast või keeleväline, sattumuslik kõrvalnähtus. Kui referentsiaalne (ja ka konatiivne funktsioon) puudutavad seda mida öeldakse siis emotiivne funktsioon puudutab seda kuidas seda öeldakse. St võib jääda mulje, et emotiivsus (või ekspressiivsus) ei ole osa sõnumi keelelisest struktuurist ja igapäevane tekstisõnumipõhine suhtlus pakub lõputult näiteid sellest kuidas toon (ja sarkasm ning iroonia) ei kandu puhtalt teksti põhjal hästi edasi. Mul endal ei ole veel selles küsimuses selgeid eelistusi.
Teatriuurimustes on saatja konstrueerimine võrdlemisi keeruline, sest sõnumid kodeerivad väga mitmed osalised: autor, lavastaja, lavastusega seotud kunstiline-tehniline kaaskond ning näitlejad (Ubersfeld 1999: 20). Emotiivne funktsioon on teatri jaoks ülioluline, sest etendaja kasutab oma füüsilisi-vokaalseid vahendeid ning lavastaja-kunstnik jt. asjaosalised muid relevantseid elemente (samas, 20). Ka Manfred Pfister (1988: 109) peab ekspressiivset funktsiooni oluliseks just seetõttu, et see esitab verbaalset käitumist ja stiili ning see on karakteriloomes üks tähtsamaid tehnikaid. Karakteriloomes esineb ekspressiivne funktsioon enim äkiliste hüüatuste ning karakterit vaavate monoloogide kaudu (samas, 110). (Eerik 2023: 13)
Siin olen ma aga - olude sunnil kohmakat nimetust vermides - emotiiv-universalist. Ma usun, et tegelaskuju emotiivsus kujuneb kõige põhjal, mida ta teeb või ei tee. Ka vaikiva tegelase pelgas nähtav viibimine nähtaval sedastab tema "emotiivset karakteriloomet". Siin on põhiline viga mõtlemises, et emotiivne funktsioon puudutab ainult hüüatused ja kõnetoon. Tegelane võib seista kaugel lava servas ja kellegi keskse tegelase ütluse peale pöörata pea eemale ja kuvada näol tülgastust - sellega väljendab ta emotiivselt oma suhtumist sellesse, millest kõneleja räägib (aga, tõsi küll, ka selle suhtes, kuidas kõneleja räägib - autor tabas oma kohmaka ümbersõnastusega tegelikult väga head pointi).
Käsklause on väitlausest erinev, sest selle kohta ei saa küsida, kas see on tõene või vale (samas, 1738). Näiteks lausungi "Ärka!" kohta ei saa küsida, kas see on tõene/väär. (Eerik 2023: 13)
Siin tuleb autorit manitseda, et ta kasutaks jutumärke, et eristada otsest tsitaati oma mõtetest. "Käsklaused erinevad kardinaalselt väitlausetest: viimased võivad olla tõesed või valed, esimesed mitte" (Jakobson 2012: 1738). Oleksin äärepealt hakanud autorit kiitma, et "käsklause" ja "väitlause" on ülihead vasted imperatiivsele ja deklaratiivsele lausungile, aga võta näpust - seda kiitust väärivad hoopis Neeme Lopp ja Arne Merilai. Selge eristus tsitaadi ja oma panuse vahel on tervitatav ka selle poolest, et siis on paremini näha autori enda originaalsust, isegi kui midagi läheb sassi. Tihtipeale on see, kuidas mõnda kuulsat tsitaati oma sõnadesse ümber pannakse, üks huvitavamaid asju mõne teksti juures. Siin aga oleks võinud olla otsene tsitaat, sest lisaväärtus (ümbersõnastamine) justkui puudub.
Draamatekstis on tüüpiline, et tegelane X üritab tegelase Y positsiooni ja arvamust muuta, kasutades seejuures imperatiivi, käske. On oluline, et konatiivne funktsioon on puhtas vormis ilmneb kliimaksi või pingestatud kohtades (Pfister 1988: 111). Kuivõrd konatiivne funktsioon on sisemise kommunikatsiooni ehk dialoogi jaoks oluline funktsioon, siis välise kommunikatsiooni (auditooriumi vastuvõtu) jaoks selle funktsionaalsus väheneb. (Eerik 2023: 14)
Siin ilmneb mulle endale, et kuivõrd ma olen "emotiiv-universalist" ei ole ma võrdväärselt "konatiiv-universalist". Tõtt-öelda ei ole ma vist kunagi (kui mälu just ei peta) mõelnud, et konatiivne funktsioon on samamoodi ainult ilmestatud või näitlikustatud käskude (imperatiivide) ja kutsungite (vokatiivide) näol ning, et selle tegelik iva on muuta vastuvõtja meelsust (millegi suhtes). Need viimased sulud on väga olulised, sest siin sekkub jällegi Brentano-Marty-lik objekti-kesksus või -orienteeritus: kõne all on seisukoht või arvamus selle suhtes, millest kõneletakse. Minu arusaam konatiivsusest on üsna ebamäärane ja märgatavalt kitsas, nagu nähtub ülal antud seoserägastikust. See tõlgendus siin ei ole aga võimatuna välistatud. Nii võib täitsa olla - selle kinnitamine või ümberlükkamine nõuab vaid, et keegi viitsiks lugeda Jakobsoni koos Martyga ja Martyd koos Brentanoga (asjahuvilised loevad, Nurmekundlased tõlgivad, tulevik on hele nagu haldja hame - lihtne!). Praegu tundub mulle aga, et selline "naiivne" rõhk seisukohal või arvamusel on liialt episteemiline (teadmistesse puutuv) või isegi doksastiline (uskumustesse-veendumustesse puutuv), st Jakobsoni idioomis referentsiaal-konatiivne. See ei ole puhas konatiivsus - mis iganes see viimane ka olla võiks... Teisalt, natuke järele mõeldes, võib siin vabalt mihkeldada ilma nende filosoofide-semantikute tausta tundmata: just nagu emotiivne funktsioon sädestab kõneleja suhtumist objekti võib konatiivset funktsiooni, tahtmise korral, vaadelda veenvas võtmes: näiteks kui kedagi veendakse, et see, mida ta teha võiks (~objekt - a la "his objective") on hea ja kasulik (ning võib-olla veel niimoodi, et adressaat hakkab arvama, et see on tema enda mõte - nagu kõneleb tavaline suhtlusõpetuse troop). Niimoodi ei oleks nimetet vanade mõtlejate rasket pagasit vajagi, et konatiivset funktsiooni käsust ja kutsungist millelegi suuremale (tegutsema-veenmisele) laiendada.
Referentsiaalset funktsiooni nimetatakse ka "denotatiivseks" või "kognitiivseks". Funktsiooni eesmärgiks on sõnumi ja seda ümbritsevate teiste "tekstidega" seoseid luua, positsioneerida teadet kaastekstide seas. (Eerik 2023: 14)
Siin on enam-vähem sama kamm mis emotiivse funktsiooni keelevälisuse küsimusega. Kaastekstid oleksid tehniliselt co-text mitte context. St referentsi kaas- või ümbritsevate tekstidena (mida öeldi enne, samal ajal või mida kavatsetakse öelda, või siis puht-tekstuaalselt "metatekstuaalsed" viited sarnastele tekstidele) mõistmine on "tekstualistlik" tõlgendus; "semiootiline" selle sõna laiemas (või, kurat, just kitsamas?) tähenduses oleks referentsi tõlgendada viitena objektile, mis on tekstiväline (mingi tegelik või mittetegelik asi maailmas, igal juhul mingi asi, mitte tekst - see, millele nool on sihitud, mitte mõni teine nool).
Etenduse analüüsil on referentsiaalne funktsioon see, mille järgi võib vaataja teha järeldused saadud informatsiooni kohta. Tavaliselt on referentsiaalne funktsioon domineeriv just füüsiliste ja sotsiaalsete realsuste mõtestamisel, sest sõnumivahetus no seotud konventsioonidega ning seega analüüsitav sotsiaalse situatsiooni sildi kaudu (Ubersfeld 1999: 22). (Eerik 2023: 14)
Tegelikud (füüsilised) ja mittetegelikud (sotsiaalsed) reaalsused. Esiotsa ei saanud sellest kohast üldse aru, aga siin on lihtsalt erinevate metakeelte konflikt.
Faatiline funktsioon on domineeriv sellistes lausungites, mille eesmärgiks on suhtluse kehtestamine, pikendamine või katkestamine (Jakobson 2012: 1738). Seega alustavad sellele faktorile suunatud lausungid tihti verbaalset suhtlust, sest sellega kontrollitakse, kas kasutatakse ühtset kanalit. (Eerik 2023: 14)
Selliste parafraseeringute juures on huvitav täheldada modifikatsioone, mis on tihtipeale väga kõnekad. Siin näiteks on asetatud ümbertõlgenduslik rõhk suhtluse alustamisele - dubleeritakse "kehtestamist" ja "alustamist". Võrdluseks võib vaadata kuidas Valk (2023: 16) dubleerib "säilitamist" ja "pikendamist". Viimase juures on õigustatud sisulised erinevused. Aga siin? Tõenäoliselt on siin pigem nagu raami küsimus: kehtestama (establish) ja alustama (begin/start) on funktsionaalselt samatäheduslikud, aga väga erinevates registrites: "kehtestamine" on tehniline, "alustamine" on argine. St Jakobsoni "kehtestamine" peaks tegelikult otsetõlkes olema "saavutamine" või isegi, näiteks vene keeles, "püstiseadmine". Jutt käib kommunikatsioonikanalist - telefoniühendusest. "Ma saavutasin ühenduse" oleks enam-vähem normaalne lausung kui sa elad 1950ndate Ameerikas ja sinu kõne suunab sideoperaator, kõrvaklappe kandev naisterahvas ruumis mis on täis samasuguseid daame kes oma käega sikutavad juhtme kuskilt välja ja torkavad kuskile sisse (vt Telephone switchboard), et liinid (juhtmed) oleksid ühendatud. Vs "alustamine", mis kutsub esile (invokes) vestlust või kõnelust. Selliseid sõnavalikuid võib käsitleda "faatiliste troopidena".
Faatiline funktsioon näitab suhtlust juba käimasolevate kommunikatiivsete suhete kohta (Rebane 2021: 233). Faatilise funktsiooni nimetuse laenab Jakobson Bronislaw Malinowski töödest. (Eerik 2023: 15)
See on Rueschi metakommunikatsioon ja viis kuidas Laver mõtestab "faatilist kommunikatsiooni" - see, milliste viisakustega me kõnetame inimest käimasolevas suhtluses on iseenesest kõnekas selle osas, kuidas me kujutame ette või projitseerime oma tulevasi kommunikatiivseid suhteid sama inimesega tulevikus. Kui öelda robustselt näiteks alustuste kohta, siis me ütleme võõrale inimesele "Tere!" mitte ainult selleks, et ta ütleks meile "Tere!" vastu, vaid ka selleks, et meil oleks mugav öelda üksteisele "Tere!" järgmine kord kui me kohtume, jne. Laver käsitleb kõiki neid aspekte nii alustuse, kestuse, kui lõpetamise juures. Siin on mängus üsna ilmselge tõsiasi, et meie praegune suhtumine määrab ette meie tulevase suhtlemise. | Malinowski, nagu Jakobson, näib olevat oma neologismi "faatiline" kasutavat ainult ühe korra ühes kirjatükis, niiet mitmus on siin võib-olla ennatlik (ma ei ole tegelikult lõpuni kindel, et see vastab Malinowski puhul tõele, sest ta kirjutas palju ja ise olen lugenud ainult tema varasemaid töid).
Kontaktile suunatud keelenditel on seega põhiline funktsioon kontakti tekitamiseks või lõpetamiseks. [...] Faatiline funktsioon on probleemne kommunikatsioonifenomen, sest Jakobsoni sõnutsi on see ainus keeleline ühendus inimeste ja teiste liikide vahel. (Eerik 2023: 15)
Väga huvitav, et autor rõhutab alustamist/"tekitamist" ja lõpetamist, aga kestmise, säilitamise, ülalhoidmise jätab siit välja. See võib olla seotud teatriteoreetikutega, kes võib-olla tõlgendasid Jakobsoni faatilist funktsiooni oma huvidest lähtuvalt või oma ajastule vastavalt või vms. Pole kindel kas see väljajätmine autori enda kohta midagi kõnekat ütleb või mitte. | Ümberjutustuses on tekkinud pöörane väide. Kui faatiline funktsioon oleks päriselt ainus keeleline ühendus inimeste ja teiste liikide vahel peaksime ette kujutama olukorda, kus autor viibib mõne koeraomaniku seltskonnas ja viimane ütleb oma lemmikloomale "Istu!" (konatiivne), koer teeb nagu kästud ja meie autor on meeletus hämmingus: "Aga, kuidas?" (But... how?)
Faatilise funktsiooni evolutsiooniline taust avaldub ka lapsekõnes, sest see on esimene keeleline funktsioon, mille laps omandab (samas, 1739). Lapsed, õppides keelt, peavad veenduma just kanalite ja sümboliseerimissüsteemide ühtsuses. (Eerik 2023: 15)
Ütlen ausalt: ei saa aru. Siin on võib-olla mingi pädev iva, aga praegu kohe üldse ei mõista, mida kanalite ja sümboliseerimissüsteemide ühtsus võiks endast kujutada.
Teatriuuringutes on faatiline funktsioon just see, mis tuletab vaatajale meelde tingimused, milles kommunikatsioon toimub, see kas katkestab või taastab kontakti saatja ja vastuvõtja vahel. Tekst ja etendus täidavad selle funktsiooni samaaegselt (Ubersfeld 1999: 22). Etenduse vaatamisel on oluline, et kontaktina ei mõelda ainult füüsilist linki, miskaudu saatjad sõnumit vastuvõtjale edastavad, vaid ka psühholoogilist valmisolekut üksteisega suhelda (Pfister 1988: 115). (Eerik 2023: 15)
See aga on vägagi arusaadav. Jutt käib vaikimisi (kirjutamata) kokkuleppest teatrikülastajate ja teatri korraldajate vahel, mingitest hädavajalikest eelteadmistest, kuidas nad üksteise suhtes peaksid käituma: "on justkui konventsionaalselt ette määratud, et publikum ei tohi anda häälelist tagasisidet ehk faatilisus peitub tihtilugu vaikuses ning näitleja peab teesklema, et publikut ei ole" (Valk 2023: 16).
Etendaja pöördumised publiku poole, näiteks "tere!" on valmisolek suhtlus alustamiseks. Siiski avaldub selles paradoksaalne aspekt, et tegelikult verbaalset vastust publikult tavaliselt ei oodata. (Eerik 2023: 15)
Selle "tere!" näitega osutub autor literalistiks. Kui sageli see juhtub, et etendaja pöördub niimoodi publiku poole? Mitte alati, kindlasti! Nö "faatilis-universalist" vaatleks üldisi norme ja eeldusi, mis on teatriskäimisse immanentselt sisse põimitud, nagu vihjab eelnev tsitaat ja teine lause siin samas. Publik väljendab mingis mõttes oma valmisolekut suhtluse alustamiseks juba pelgalt kohalviibimisega - nad tulid teatrisse täie teadmisega, et nad lähevad vaatama võõraid inimesi laval mängimas tegelasi, kes nad päriselt ei ole, neid ei ole viisakas segada, jne. St teatrivõõra inimesena, kes on ise sattunud teatrisse vaid käputäie kordi oma elu jooksul, on ettekujutus, et enamus näidendeid algavad näitlejate ilmumisega lavale ("Kõnts" on vb märkimisväärne erand) ja ei tervita publikut vaid alustavad kohe esimest vaatust. Lõpuga on teistsugune lugu - tänusõnad, kummardamised, plaksutamised, lilleloopimine, jne. Terve rituaal!
Metakeeleline funktsioon on orienteeritud koodile. See funktsioon ilmneb just kontrollis selle üle, kas kõnelejad kasutavad sama koodi toimivaks kommunikatsiooniks. Roman Jakobson nimetab seda ka "tõlgitsevaks" funktsiooniks (Jakobson 2012: 1739). Metakeelelisus avaldub näiteks täpsustavate küsimuste kaudu teate (selle konteksti) kinnitamiseks. Lausungid "ma ei saa sellest aru"; "mida tähendab...?", "kas sa saad minust aru?" on metakeelelise iseloomuga, sest on suunatud koodile, mida kõnelejad kasutavad. (Eerik 2023: 15)
Siin ei ole midagi otseselt valesti. Kõik on iseenesest õige. Täpsustan omalt poolt veel isiklikku arvamust, et metakeelelisus on iseenesest võib-olla natuke universaalsem. Metakeelitsemise rubriiki kuuluvad minu arvates ka ühepoolsed keelelised täpsustused, näiteks (kasvõi siin samas postituses sagedad juhtumid) kui ennetavalt seletatakse omaenda sõnakasutust, näiteks harjumatuid keelendeid sulgudes võõrkeelsete vastetega täiendades. | Kui omalt poolt metakeelitseda siis see vajas täpsustamist, sest autor kasutab üldnimetust "metakeelelisus", aga mida ta tegelikult mõtleb on (kui nüüd pedant olla) metalingvistilised operatsioonid, st keeleliste täpsustuste küsimine (sama koodi kontrollimine) ja sünonüümide pakkumine, mis aitab referentsiaalset objekti paremini paigale naelutada, tabada, haarata, mõista, jne.
Pfister seevastu, eristades sisemise ja välise iseloomuga kommunikatsiooni lavastuses, leiab, et väliselt on metakeeleline funktsioon nähtav, kui näiteks dialoogis rõhutatakse mingit teemat täpsustavate ja nokkivate küsimustega ja välises kommunikatsioonis on metakeeleline funktsioon aktiivne draamateksti kui vormiosas (Pfister 1988: 115). "Sellistel juhtudel ei ole viitamine keele vaid draama enda kohta ning teater on see, mis lubab metakeelelisel funktsioonil domineerivaks muutuda" (samas, 116). (Eerik 2023: 16)
Põhimõtteliselt ei nõustu. Kui see "mingi teema" on mittekeeleline siis by definition ei ole tegu metalingvistilise funktsiooniga. Nokkivad küsimused referentsiaalse objekti kohta või mingil suvalisel teemal ei puuduta keelt. Metakeelelise funktsiooni osas olen ma "universalisti" vastand - "partikularist"? Pedant. Siin on asi ilmselt selles, et Pfister üritab Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi wholesale üle kanda teatrile ning otsib teatri maailmast enam-vähem sobivat vastet igale keelefunktsioonile. Sellest seisukohast on arusaadav ja mõistetav, et "nokkivad küsimused" ja draama(teksti) eneseleviitamine on metakommunikatiivne kui näidendit vaadelda, sunnitult, suhtlussituatsioonina. Seepärast ütlen, et ma põhimõtteliselt ei nõustu. Teatri-jakobsoneerimise konteksti arvestades võib vabalt nõustuda - aga seda nähtust võib sel juhul nimetada millekski muuks ja vaevalt on teatriteooria oma pika ja respektaabli ajalooga vastavate ja kohaste mõistete poolest vajaka.
Poeetilist funktsiooni ei tohiks mõista kitsalt poeetika kirjeldamiseks ilukirjanduslikus paradigmas, vaid seda integreeritakse kommunikatsiooni ning teiste kunstitekstide struktureerimisel. Ilukirjanduses on poeetiline funktsioon see, mis domineerib teiste üle, kuid ka teised funktsioonid toimivad täiendavalt ja ei ole seega kadunud. (Eerik 2023: 16)
Kogu ilukirjandusega ei tasuks võib-olla üldistada. Poeetiline funktsioon valitseb kõige enam siiski ainult luulet, mille eesmärk on keelt korrastada argikeelest erinevalt - luua "kunstiline" efekt, kasutada keelt harjumatult (argivestluses iga järgnev lausung ei riimu eelnevaga ja ei ole tahtlikult mõõdetud sammu või rütmiga). "Ilukirjandus" hõlmab ka proosat, mis ei pruugi poeetilisusele ja võib-olla isegi esteetilisusele üldse pretendeerida. Käepärane näide on üks loetumaid autoreid, George Orwell, kelle Nineteen Eighty-Four on kirjutatud kõige lihtsamas ja argisemas keeles ilma oluliste ilustusteta (mõned siiski esinevad, aga see selleks). Orwell on kohane näide, sest tema kirjanduskeele lihtsus ja selgus oli taotluslik - nagu võib lugeda tema kirjatükist "Politics and the English Language" (1948 1946).
Poeetilist funktsiooni nimetatakse enim semiotiseeritud ja semantiliselt rikkamaks, sest seda konstrueerivad tekstid on vaevu seotud enda kontekstiga ehk referentsiga (Waugh 1980: 25-26). (Eerik 2023: 16)
Perfect! Nüüd tuleb vaid mõnel kavalal tüübil tulla lagedale argumendiga, miks luule on ka hüperfaatiline.
Roman Jakobsoni keelefunktsioonide [skeem] võimaldab laiahaardeliselt läheneda nähtusele, mille aluseks on kommunikatsioon. Teatrietenduse, mis seisneb kindlatel süsteemidel, sh verbaalsel keelel, analüüsimiseks annab keelefunktsioonide mudel vahendid ja tööriistad, miskaudu eri lausungitüüpe tõlgendatakse. (Eerik 2023: 17)
Siin jääb üle vaid küsida: kas teater on iseenesest kommunikatiivne nähtus või uurijate poolt kommunikatsionaliseeritud nähtus? Kas primaarse modelleeriva süsteemi uurimise vahendeid üle kandes sekundaarsetele modelleerivatele süsteemidele ei eirata liialt seda eritüübiliste modelleerivate süsteemide keerulist põimumist, mis teeb sekundaarsed modelleerivad süsteemid primaarsest märksa keerulisemaks? Või, kas taoline ülekanne ei peaks eeldama ka uurimisvahendite endi märkimisväärset keerukustumist?
Lavastuste verbaalse keele süstematiseerimiseks ning tüpoloogia loomiseks kasutatakse keelemudeli kontseptsiooni, mille järgi verbaalsel keelel võib olla kuus kommunikatiivset funktsiooni: emotiivne, konatiivne, poeetiline, referentsiaalne, faatiline ning metakeeleline. (Eerik 2023: 24)
Järjekord jälgib autori eelistust või suva - poeetiline funktsioon on siin justkui tähtsam kui referentsiaalne. Mõttelooliselt on (1) referentsiaalne esimene, millest hakati alles 19. sajandi lõpul (Yeats ja Potebnja) eristama (2) emotiivset just täpselt luulekeele eripärana ja millele hiljemalt 20. sajandi algul lisandus (3) konatiivne, mis oli seal juba antiigist saadik kohal, aga jõudis strukturaalsesse lingvistikasse suhteliselt hilja. Esimese metafunktsioonina lisandus kui mitte varem siis Jakobsoni Tšehhi perioodil (4) poeetiline, seejärel Ameerika perioodil 1950ndate alguses (5) metalingvistiline ja alles viimasena sama aastakümne keskel (6) faatiline. Selline on vähemalt minu arusaam "õigest" järjekorrast.
On selge, et arutlus ei taotle sisulist tähendust, vaid tegelased, kasutades absurdseid, keelemängulisi väljendeid, mängivad keele vormiga. Kõneldu kaudu luuakse kontseptuaalne ettekujutus, milles tegelased "näevad" erinevate detailidega objekte. Erinevad ettekujutused muutuvad aga konfliktseteks, sest üksteise mõtteid ja repliike hakatakse ründama. (Eerik 2023: 26)
Kõlab minu jaoks nagu faatilis-poeetiline interaktsioon.
Sellele vastab Jan Ehrenbergi kehastatud tegelane: "Martin, vii ära see kalts", s.t konkreetne käsk Martin Korgi kehastatud tegelasele. Kusjuures nimetades päevatekki kaltsuks, avaldub ka tugev emotsionaalsus, mis avab võimaluse lausungit emotiivse funktsiooni kaudu mõista. (Eerik 2023: 27)
Siin on päevatekk "objekt" ja Jan väljendab halvustava sõnavalikuga oma suhtumist sellesse. St ideaalne näide emotiivsest funktsioonist.
Faatilised ja metakeelelised lausungid funktsioneerivad abistavalt mõne teise keelefunktsiooni täiendamiseks, s.t need ei ilmne üksinda, vaid mõne muu, näiteks emotiivse funktsiooni, varjul. Lavastuse sisust tulenevalt ei otsi tegelased üksteisega kontakti ja pigem just oponeerivad. Eelmainitud lausungid "ma näen" alustab tegelaste vahel kontakti, tekitab tegelaskonnas võimaluse sõnumeid jagada. Kontrolliva mehhanismina, kehtestab lausung mängureeglid nii tegelaskonnale kui ka publikule. (Eerik 2023: 28)
Ei saa hästi aru - ei oponeerimisest ega kontrollivast mehhanismist. Pole välistatud, et siin on mingi iva, aga mis see on, ei jõua kohale.
Tähtsal kohal on kontaktile suunatud ehk faatilise funktsiooniga lausungid. Üheks selliseks on etendaja Mari Abeli tervitav lause "Tere õhtust!". Mari Abel ütleb seda suunaga rahvasse ja loob seekaudu kontakti auditooriumiga, võte lõhub samuti neljandat seina, mis on postdramaatilisele teatrile iseloomulik võte. (Eerik 2023: 29)
Literalistlik tõlgendus faatilisest funktsioonist, mille järgi see puudutab eeskätt (ja võib-olla ainult) tervitusvormeleid. Millegi pärast hakkasin mõtlema vahepaladest näidendis Armastus kolme apelsini vastu, kus tegelased eksplitsiitselt adresseerivad publikut ja naljatlevad selle üle, millal etendus jälle jätkub ("Noh, kas tahate näha järgmist vaatust?" jne).
Etendajad, kandes ette muusikalisi palasid, lähtuvad kindla tegelase (Jürgen Liik) lausungist: "üks, kaks, kolm, neli" ja "kolm, neli", mis sisendab trumpile muusikapala tempo. Ka see on sisemiselt faatilise olemusega, sest lisaks tempole annab Liik märku, et etendajad oleksid valmis kontakti astuma. Nii kodeerib Liik teiste liigutuste, tegemise, verbaalsete repliikide alguse ning kontakti astumise tingimused. (Eerik 2023: 29)
Kõlab huvitavalt, aga ilma ise nägemata-kuulmata on raske ette kujutada, kuidas see peaks toimima ja mis on selle juures "sisemiselt faatilise olemusega".
Sõnumi vastuvõtjal palutakse teha eri asju, tema poole pöördutakse otse ning kaudse kõne kaudu. Käskimise kõrval avaldub siin ka lausungi vastuvõtja lohutamine. Konatiivse mõju annab lausungitele aspekt, et need on ühelauselised, käskivad ja ülendavas meeleolus esitatud. (Eerik 2023: 30)
Siin tuleb reljeefselt esile see, et autor peab konatiivsuse tunnusmärgiks lühidust. Käsud on ju lühikesed ja kergestimõistetavad (käsitav on loll, peab kasutama lihtsaid sõnu jne). "Universalistlikumast" (mul ei ole veel head metakeelt selle arutelu jaoks) seisukohast on konatiivse funktsiooni muster-ilminguks näiteks kasutusjuhend või "instruktsioon" - terve rida tegevusi, mida tuleb samm-sammult järele teha, et saavutada soovitud mõju. St konatiivsuse ja lühiduse, samamoodi emotiivsuse ja lühikeste ekspressiivsete hüüatuste (interjektsioonide), samastamine ei ole kõige produktiivsem.
Võõrkeelte tundmine nii saatja kui ka vastuvõtja poolt avardab konteksti. Maarika Vaariku saksakeelne repliik: "Ich liebe dich. Das ist die Liebe" on võrdlemisi lihtne ja laialt tuntud ka teiste keelte kasutajate seas, kes saksa keelt õppinud ei ole. (Eerik 2023: 30)
X 6 E.
Eripärane vorm, kontsert-lavastus, võimaldab etendajal otse publikuga suhtlusesse asutada, selleks kasutab etendaja faatilise iseloomuga lausungit: "Tere õhtust... ja head õhtut". Etendaja positsioneerib end niiviisi publiku suhtes, viitab etenduslikule olukorrale ning lõhub traditsioonilist etendamisviisi. Kontakti alustamise kõrval on tähtis ka kontakti lõpetamine. Lavastuse lõpustseenis peab etendaja monoloogi ning ühel juhuslikul hetkel astudes lavalt minema, ütleb: "Tsau!". Etendus on sellega läbi. (Eerik 2023: 32)
Metakommunikatiivne tõlgendus faatilisest funktsioonist - puudutab märkusi, mis viitavad suhtlussituatsioonile ("kanalile", "meediumile", "kontaktile"). Paneb mõtlema millised võiksid taolised analüüsid olla kui Malinowski oleks oma määratlusega olnud selgesõnalisem. Võib-olla nimetaksime faatiliseks sellist juttu, millel ei näi olevat selget pointi. Sellisel juhul osutuks võib-olla suur osa praegusest poeetilise funktsiooni pärusmaast faatiliseks.
Konatiivne funktsioon esineb Alden Kirssi esitatud laulus. "Tuletage meelde, mis juhtus ammu, teie ees laual rabeles kärbes, kellele teie naabripoisid olid ühe tiiva ära rebinud". Kasutades sina-vormi, pöördutakse nii fiktsionaalse kuulaja kui ka reaalse auditooriumi poole ja kästakse adressaadil ette kujutada kindlaid mõtteid. Lisaks konatiivsele olemusele on lausung metakeeleline, sest adressant viitab ühisele teadmisele, minevikule ja kogemusele, mida ta kuulajaga eeldatavasti jagab. (Eerik 2023: 34)
Siin ütleksin, et see on referentsiaalne. Autoril näib olevat kujunenud arusaam, et referentsiaalne funktsioon puudutab peaasjalikult selliseid keelekasutusi nagu linnade nimetamine ("Osaka, Nakashima, Hiroshima ja Yokohama" jne). Jällegi tundub mõistetav ja ei saa väga süüdistada - referentsiaalne funktsioon on ühest käest kõige lihtsam ja teisest käest kõige vähem-utiliseeritud: kõik peavad seda justkui niivõrd iseenesestmõistetavaks, et lõpuks keegi ei teagi, mida see endast peaks kujutama. Siin konkreetselt võib osutada referentsiaalsuse sünonüümsusele "kognitiivsusega": kui sul käsitakse midagi ette kujutada, siis see on küll konatiivne käsk, aga selle lõppeesmärk on referentsiaalne - mõtle. Laias laastus võibki niimoodi lihtsustada taolisi käsklusi: (1) referentsiaalne - mõtle; (2) emotiivne - tunne; ja (3) konatiivne - tegutse/käitu. Kui tegelane käsib midagi ette kujutada, siis lausung ise on tõepoolest käsklus, aga sellele järgneb kirjeldus (viide) sellele, mida on vaja ette kujutada. St siin on näide konatiiv-referentsiaalsusest. | Analoogselt võib lausungeid nagu "Palun ära ole vihane" tõlgendada konatiiv-emotiivsena jne. Millest sellise kahefunktsioonilise ühildamise juures on vajaka on selge arusaam keelefunktsioonide hierarhilisest olemusest ja sellest, kuidas mõtestada prioriteetsust. Kumb on siis esmane - kas tähistamisviis (nt konatiivne "ära ole") või tähistatu ise (siin emotiivne "vihane"). Ma ei ole veel kindel kas objekt- ja metakeele eristus on selle küsimuse lahendamiseks sobilik tööriist. Samuti kahtlustan, et keegi kuskil kunagi on selle probleemi juba lahendanud ja ma ei ole seda lahendust veel kirjandusest lihtsalt üles leidnud. | Selle poolt, et siin on tegu "allutatud" referentsiaalne funktsiooniga ja mitte metalingvistilise funktsiooniga, räägib ka see, et siin ei puudutata keelt (naabripoiste tembud ei ole keelelised) ja osutuse isikulisus. Nimelt on kolmel põhifunktsioonil juba Bühlerist saadik (ja Jakobsonil endal ka) konkreetne seos isikuliste asesõnadega: emotiivne puudutab kõnelejat ennast ("ma tunnen..."), konatiivne puudutab teist isikut ja mida tema peaks tegema ("sa võiksid teha..."), aga referentsiaalne puudutab nö "kolmandat isikut" - tema ja nemad; "naabripoisid" on kolmandad isikud.
Just Asden Kirssi laulutekstis on faatilise olemusega lausungeid, mis funktsioneerivad tervitavalt: "Arvatavasti huvitad teid, kes ma olen". Kuna tegemist on esimese lausega stseenis ja keegi peale Terje Pennie ei ole verbaalses keeles kõnelnud, on mainitud repliik kontakti alustamiseks publikuga, teised tegelased ei reageeri mitte mingil moel laulule. (Eerik 2023: 34)
Autor on Jakobsoni faatilisest funktsioonist lähtudes kogemata tabanud ka ühte Malinowski faatilise osaduse põhilist iva - nimelt, iseendast rääkimist. See on üks veel kirjutamata peatükk faatilisuse ajaloos, kuidas Malinowski faatilise osaduse määratlus mõjutas Jean Piaget' mõistet egotsentriline kõne. Oma asjakohastes uurimustes olen üritanud sellele läheneda tema enda mõtte põhjalt, aga kunagi tuleb sellest ka laiemalt rääkida: faatiline osadus ei edasta olulist informatsiooni osalistelt just selle tõttu, et kõneleja jahub iseendast - oma isiklikust ajaloost, oma eelistustest ja võõristustest, jne. Kahjuks ei ole ma veel valmis, et seda egotsentrilisuse küsimust adekvaatselt käsitleda. | Üks minu "skeemiga" seotud aspekte on vastandus (opositsioon) referentsiaalse ja faatilise funktsiooni vahel: faatilisus on mingis mõttes nagu anti-referentsiaalsus; siin on üheks tõlgendusviisiks just see tähelepanek, et kui keegi räägib sellest, kuidas ta üles ärkas, mida ta hommikuks sõi, mida ta liikluses liigeldes koges jne, siis see on kuulajale referentsiaalselt kättesaamatu, ühisosatu informatsioon. Umbes nagu siis kui inimesed räägivad oma unenägudest - seda on tüütu kuulata, sest kuulaja ei saa teada mida kõneleja unes nägi ja enamjaolt ei ole ka kõnelejal endal selget (narratiivset, sidusat) ülevaadet sellest, mida ta unes nägi. Umbes sama lugu on faatilise osadusega kui keegi räägib midagi tähtsusetutest sündmustest või juhtumustest - oma justkui ärkvel-"unesnähtust". | St tõenäoliselt publikut nii väga ei huvitagi, kes ta on; ta ise arvab, et publikut võiks huvitada, kes ta on.
Analüüsist selgus, et enim avaldus lavastuste verbaalsetes repliikides poeetiline ehk iseenda vormile ja esteetikale viitav keelefunktsioon. Lavastuste mitte-narratiivne olemus mõjutab tegelase kontseptsiooni ning tegelased ei ürita üksteisega kontakteeruda. Seetõttu lausutakse poeetilisi repliike nii varem loodud luuletustest ja muusikapaladest kui ka lavastusprotsessis tekkinud huvitavatest lausungitest, mille eesmärgiks ei ole tegelaste vahel suhtlust alustada. (Eerik 2023: 36)
Ma arvan, et ka siin on autor tabanud väga huvitavat pointi: sõnaväheses lavastuses ei kõneta tegelased väga üksteist selleks, et jutustust edasi viia - narratiivne funktsioon on sügavalt allutatud. Tegelaste omavahelist faatikat asendab analüüsis seeläbi etendajate ja publiku vaheline faatilisus teravamalt - mingis mõttes ongi sõnavähene lavastus faatiline just selles (Malinowskilikus) mõttes, et see on justkui pealtnäha seosetute juhtumuste järjestikkus. Siin sõltub pealtvaataja enda varasem tutvus (ühisosa) olulise materjaliga (muusika, nt Yoko Ono taust, jne), kui palju sellest on talle arusaadav või mõistetav või isegi nauditav. | Lõppkokkuvõttes osutus seegi üheks minu jaoks kõige huvitavamaks semiootika osakonnas tänavu kaitstud lõputöödest. Mul ei ole pädevust, et neid lõputöid objektiivselt hinnata, aga subjektiivselt osutus just see viimane minu jaoks kõige võimsamaks mõtte-katalüsaatoriks: nagu pikad kommentaarid näitavad, sain siin nii mõndagi iseenda jaoks lõpuks natuke selgemaks läbi mõelda-kirjutada. | Kaitsmisel jäi sellest, kuidas komisjon (siinkirjutaja publiku liikmena sinna hulka arvatud) autorile "puid alla ladus", et töö on oluliselt nõrgem kui see tegelikult on. Esinemine ja kirjutamine on siiski kaks erinevat asja ja töö räägib siin iseenda eest, mis on vahest olulisemgi, sest kaitsmiseks ette nähtud 45 minutit on tähtsusetu köömes selle kõrval, et töö ise on loetav kõigile järeltulevatele põlvkondadele. | Sellega tahan öelda, et Andreas Eeriku lõputöö osutus märksa sisukamaks kui ma oleksin võinud ette arvata. Mitte, et ma oleksin kahelnud autori võimetes, aga töö teoreetiline osa oli tõepoolest ootamatult hea. Hoolimata minu paljudest märkustest on autoril hea arusaam Jakobsoni keelefunktsioonidest ning oleks isegi soovinud, et seda arutelu oleks olnud oluliselt rohkem (teoreetikule meeldib teooria). | Võinuks soovida, et empiirilise materjali analüüs oleks olnud teistsugune, aga on raske isegi öelda, milline täpselt. Mõned seigad jäid sõnalise kirjelduse tasemel arusaamatuks või raskesti-ettekujutatavaks. Arvestades, et jutt käib sõnavähestest lavastustest, võiks autor ehk oma edasistes samateemalistes üritustes tuua sisse rohkem visuaalset materjali ja anda lausungitele, mida ta analüüsib, rohkem konteksti. Üleüldiselt oli tunne, et seda kõike - isegi täpselt sama asja - oleks ülihea kunagi lugeda mõne semiootikaajakirja lehekülgedelt inglise keeles koos kuvatõmmistega etenduste salvestustest. Kokkuvõttes, minu hinnangul, üsna tubli töö.
