·

·
Showing posts with label Notes. Show all posts
Showing posts with label Notes. Show all posts

Historia rerum gestarum

(Uspenski tekst asub siin.)

1. Uspenski eristab Peirce'i ja Morrise töödel põhinevat "loogilist" märgisemiootikat ja Saussure'il põhinevat "lingvistilist" keelesemiootikat. Märgisemiootika käsitleb märki kas sõltumatult kommunikatsiooniprotsessist või osana kommunikatsioonisüsteemist ning tegeleb ennekõike märgi tähendusega, st kuidas üksikmärk suhestub mõtte või denotaadiga (semantika), kuidas märgid omavahel suhestuvad (süntaktika) ja kuidas märgid suhestuvad nende kasutajate e saatja ja vastuvõtjaga (pragmaatika). Keelesemiootika käsitleb märki osana süsteemist, keelest, mis vahendab kommunikatsiooni ja tegeleb kommunikatsiooniaktis realiseeruva teatega, mis edastab informatsiooni saatja ja vastuvõtja vahel. Märgisemiootika uurib põhiliselt mitte-märgi muutumist märgiks ehk semioosi, keelesemiootika aga märgilisuse kujunemist kommunikatsiooniprotsessi tulemusel. Analoogselt eristab ta kahte ajaloo käsitlemise viisi: res gestae (juriidiline termin - "things done" ehk 'tehtud asjad' või 'mis tõepoolest juhtus'), mis kujutab endast pelgalt toimunud sündmuste kogu; ja historia rerum gestarum (Enea Silvio Piccolomini ajalooteose pealkirjast, Historia rerum ubique gestarum - "History of Achievements Everywhere", u 'ajalugu [kõikjal] toimunud saavutustest'), mis kujutab endast jutustust toimunust, omamoodi narratiivset teksti - historiograafiat, sündmuste esitamist loona (millegi saavutamisest). Just nagu märgisemiootika tegeleb üksikmärkidega, on res gestae iva sündmuste omavaheline seosetus - juhtus see ja juhtus teine asi; ja just nagu keelesemiootika tegeleb märkide kasutamisega kommunikatsiooniprotsessis, et konstrueerida teade, on historia rerum gestarum sündmuste eesmärgipäraselt (aja-loo ülesehitamiseks) kokku seadmine. Uspenski toob joonealuses märkuses üles võrdluse Tomaševski mõistetega: "Faabula [res gestae/märgisemiootika] jaoks on tähtsust ainult seotud motiividel. Süžees [historia rerum gestarum'is/keelesemiootikas] mängivad domineerivat, teose konstruktsiooni määravat rolli mõnikord just vabad motiivid ("kõrvalekalded")." (Tomaševski 2014a[1925]: 149) - Faabula kujutab endast ajas järgnevate sündmuste rida, aga süžee on sündmuste kunstiliselt ümbermõtestatud järjestus. Näiteks filmis Memento jutustatakse sündmusi vastupidises järjekorras nende tegelikule ajalisele järgnevusele, st filmi vaadates võetakse vastu justkui keelesemiootiline teade, jutustus, süžee, mille lõppu jõudes saab vaataja märgisemiootiliselt konstrueerida üksiksündmuste omavahelised seosed toimunu tegelikus faabula-järjekorras. Samas joonealuses märkuses laenab Uspenski päris kenad mõisted Bahtinilt: res gestae tähendab "sündmuste konkreetset eksistentsiaalset kulgu", objektiivset-autoritatiivset ajalugu (the history), aga historia rerum gestarum on mingis mõttes 'skematisatsioon', ajaloo-jutustaja subjektiivne-valikuline ajaloojutustus (a history). Nendevahelist erinevust võib meelevaldselt näitlikustada Vikipeedia põhjal: iga aasta sissekandes on tolle aasta kõige tähtsamad sündmused üle kogu maailma, mida ühendavad ainult ajaline kokkulangevus (5. jaanuaril 1948 jälitab Kentucky's piloot UFO-t liiga kõrgele, kaotab teadvuse, ja kukub surnuks; 12. jaanuaril alustab Mahatma Gandhi näljaprotesti, mis lõpeb paar nädalat hiljem tema surmaga; 17. jaanuaril sõlmivad Indoneesia rahvuslased ja Hollandi väed Jaava saarel vaherahu, jne.), versus sissekanded riikidest või juhtumitest, milles on jutustatud omavahel seotud sündmuste kulg.

2. Erinevalt riigipoliitilisest või sotsiaalmajanduslikust ajalooprotsessi mudelist toetub kultuurisemiootiline tõlgendus ajalooprotsessis osalejate endi seesmisele vaatekohale ja tunnistab tähenduslikuks seda, mis on nende osalejate endi vaatepunktist tähenduslik. Ajaloolase ülesandeks on nende subjektiivsete motiivide rekonstrueerimine, mis olid konkreetsete tegude algseteks ajenditeks, st miks keegi midagi just nii tegi, nagu juhtus. Tähendab, üldisemate objektiivsete seaduspärasuste asemel, mis võisid olla tegude nö vahendatud impulsid, keskendub kultuurisemiootiline käsitlus vahetutele subjektiivsetele motiividele, mis võivad kuuluda ka sootsiumile kui kollektiivsele isiksusel - miks sootsium tajus mingit sündmust just sellisena ja reageeris just sellise käitumisega. Kultuurisemiootik rekonstrueerib sootsiumi ettekujutuste süsteemid (sama tuttav a system of ideas) ja vaatleb ajalooprotsessi kommunikatsioonina, milles sootsium reageerib mingitele sündmustele analoogselt sellega, kuidas üksikisik loeb teksti ja reageerib sellest saadavale uuele informatsioonile. Ühtlasi eristab Uspenski siin sama sootsiumi liikme tegevusele ja teise sootsiumi tegevusele reageerimist, st põhimõtteliselt autokommunikatsiooni ja interkommunikatsiooni. Igal juhul on uurimise all see, kuidas sootsium sündmusi tõlgendab ja milliseid tähendusi neile sündmustele ühiskondliku teadvuse süsteemis omistatakse. Siinkohal võib küsida: Kas ühiskondliku teadvuse süsteem ja ühiskondlike ettekujutuste süsteem on sünonüümsed või suhestuvad omavahel nagu keeled ja kultuur? Eeldusel, et ühiskonna teadvuse süsteem vastab kultuuritervikule, võiks ühiskondlike ettekujutuste süsteeme vaadelda eritüübiliste märgisüsteemidena - näiteks, väga robustselt, võib-olla tõlgendavad inimesed, kes loevad mingi sündmuse kohta ajalehest, asju erinevalt inimestest, kes näevad sama sündmuse kohta kajastust televiisorist. (Analoogne kuulus näide Nixoni ja Kennedy debatist - raadiokuulajad arvasid, et Nixon võitis, televaatajad, et Kennedy.) Natuke segadusttekitavalt ütleb Uspenski erinevates kohtades, et sootsium on ühiskondlik adressaat (kelle jaoks sündmuste "lausungitest" kangastub mingis "keeles" ajaloo "tekst", mida see sootsium loeb ja millele ta reageerib) ja, et sootsiumi ettekujutuste süsteem täidab ühiskondliku adressaadi rolli, st "keel" ise on adressaat või sõnumi vastuvõtja, kes võib teksti ümber mõtestada, sünnitada sellest uue teksti (ja seejärel adressaadi - sootsiumi? - vastureaktsiooni). Siin võib küsida selgitust: Kas ühiskondlik addressaat on keel või sootsium? Uspenski kirjutab, et "keel" ühendab sootsiumit ja võimaldab seda käsitleda kollektiivse isiksusena, sest sama semiootilist ettekujutuste-"keelt" kasutavad inimesed reageerivad toimuvatele sündmustele enam-vähem sarnaselt, ja teisest käest toimib see keel ise filtri või sõelana, mis piirab tähenduslike faktide valikut ja võib nendevahelisi põhjuslikke seoseid ise ümber korraldada. (Hea näide pandeemia ajast: vaktsiin ei ole reaktsioon viirusele, vaid vaktsineeritud inimesed heidavad (shed) viiruseosakesi, st vaktsiin põhjustab viirust.) Siin tuleks justkui esile "keele" homogeniseeriv mõju sootsiumi suhtes ja samas tema võime tuletada samadest "lausungitest" heterogeenseid tekste. Lõppkokkuvõttes seletab see nö ajalooprotsessi kommunikatsiooniline mudel ühiskonna kollektiivsete tõlgenduste ajalugu - kuidas sootsium maailmas toimunut mõtestab ja kuidas need tõlgendused omakorda toimuvat mõjutavad.

3. Eelnev kirjeldab res gestae tüüpi ajaloo semiootilisust: kommunikatsiooniprotsessina on ajaloo kulgemine analoogiline kõnetegevusega: uut informatsiooni (sündmuseid kui "fraase") loetakse nagu teksti. Seda enam, et teated sündmustest on juba loomulikus keeles moodustatud - nende tõlgendamine, st kuidas sootsium neid sündmuseid tajub ja mõtestab, on omakorda sekundaarse modelleeriva süsteemi tegevus, peaasjalikult tähenduslike faktide valimise osas. See res gestae on seega peaasjalikult keelesemiootiline - iga üksiku märgi (sündmuse) tähenduse määrab tema asend süsteemis, ehk kuidas ühiskonna ettekujutuste süsteem neid ritta seab. Ajalooprotsessi kommunikatsiooniline mudel on aga mingis mõttes sünkroonne analüüs: niimoodi mõtestatakse parasjagu-toimuvat (jutt käib justkui peaasjalikult "uudiste lugemisest" - oluline on üksnes see, millised sündmused praegu maailmas aset võtavad ja millised neist on olulised, mida lihtsalt peaks teadma). Ühtlasi liigutakse ajaliselt edasi, minevikust tulevikku. Ajalooteadvus aga eeldab, et mõte liigub olevikust minevikku, et mõtestada minevikus toimunud sündmusi. Seetõttu on historia rerum gestarum korraga keele- ja märgisemiootiline, sest ta on lisaks (keelesemiootilist) sündmuste ajalisse järjestusse seadmist ja tegelikkust semiotiseeriv - muudab mitte-märgi märgiks, mitte-ajaloo ajalooks. Igaks juhuks võib üle küsida, kas see samastamine on õige: Kas "ajafaktori sisestamine" e sündmuste ajaline järjestamine on nö keelesemiootiline toiming ja kausaalsusfaktori sisestamine e sündmustevaheliste põhjuse ja tagajärje seoste kindlaksmääramine on nö märgisemiootiline toiming? Iseenesest võiks olla küll, sest sündmuste järjestamine on analoogne lingvistilise süntaksi moodustamisega, aga põhjus-tagajärg seoste kindlaksmääramine on pigem loogiline toiming. Igal juhul on Uspenski järgi mõlemad toimingud või tegurid vajalikud, sest kui on põhjus-tagajärg seosed ilma ajalise järjestuseta, siis on tegemist mütoloogilise ajaga - asjad on alati nii olnud, sest muistne, eelajalooline jumal, kultuuritooja vms seadis asjad nii; kui aga on puhas sündmuste järgnevuslikkus, nagu Vikipeedias ümbes nädala jooksul UFO-jälitamine, Ghandi viimne enesenäljutamine ja rahu Jaava saarel, mis ei ole omavahel mitte kuidagi põhjus-tagajärgselt seotud - see ei ole ajaloo(kirjutis) vaid pigem kroonika, justkui toormaterjal, osa sellest veel vormitust ainest, mida ajaloolane peaks hakkama põhjus-tagajärg seoste abil ühendama, et mineviku kohta lugu rääkida. St need kronoloogilised sissekanded on veel mitte-märgid, mitte-ajalugu, millest tuleb alles teha märgid ja ajalugu. Huvitav on siin vahest see, et omaenese tarkusest seostasin neid toiminguid ülal vastupidiste semiootiliste tendentsidega: kronoloogilised üksikjuhtumid oleksid minu arvates pigem nagu üksikud märgid, mis semiotiseerivad tegelikkust, ja ajaloo-jutustus pigem keeleline toiming, üksikutest märkidest mingi teksti moodustamine. Võib-olla on asi selles, et ma olen ise pigem märgisemiootiline mõtleja ja suhtun nähtuste tähendusväärtusesse (valeur) erinevalt: UFO-t jälitava piloodi juhtum, Ghandi näljaprotest ja rahu Jaaval on minu jaoks kõik juba märgilised, lihtsalt mitte omavahel seotud. St mina näen juba pelgas kronoloogilises või genealoogilises järgnevuslikkuses märgilisust ja ei pea põhjus-tagajärg seoseid ainsaks märgilisuse vormiks - sellised juhuslikud sündmused võivad olla ka ikoonilised ja sümboolsed (aga arusaadavalt ajaloosemiootika seisukohalt on tähtis just kausaalsus mitte "huvitav sattumuslikkus").

4. Uspenski toob analoogia ajalooprotsessi ja unenäolise semioosi vahel. Ma leian, et see on väga hästi põhjendatud, kuigi Florenski arusaam unenäo ajalisest äraspidisusest on tõepoolest natuke kahtlane ja meenutab kangesti Mamardašvili ja Pjatigorski tõlgendust teadvusest: "faktiliselt on teadvuse elu ja see kord ja korrastus, mida teadvus eeldab, suunatud aja voolule vastupidises suunas. Teadvuse elu seisab paigal. Ta pole kuidagi suunatud: kuna psühholoogiline, illusoorne, olematu aeg kulgeb, siis ta näib suunatuna vastassuunas, kuid ta seisab paigal" (????[1997]). Uspenski põhjendus on märgatavalt vähem esoteeriline ja ta annab üsna tõenäolise mehhanismi kirjelduse. Just nagu kronoloogiline pelgalt-sündmuste loend, on ka üksikud sündmused unenäos iseenesest tähendusetud - suvalised neuroniaktivatsioonid, ajurakud tulistavad üksteise suunas signaale mistahes füsioloogiliselt funktsionaalsel põhjusel (jääkainete väljutamine vms). Aga samas on kirjeldatud kogemus - milles mingi valju heli välismaailmast äratab magaja üles nii, et see on märgiliselt inkorporeeritud mälestusse unenäos nähtust. See on iseenesest ka üldtuntud seletus unenägudele, et need konkretiseeruvad (või siis mitte, juhul kui sa kohe üldse mitte midagi ei mäleta oma unenäost) mingiks pseudo-narratiiviks - mis tundub arusaamatu ja tüütab inimesi, kellele sa üritad oma unenägu edasi jutustada, sest iseenesest on need juhuslikud katkendid tõepoolest "semantiliselt polüvalentsed" - just ärkamise hetkel. Üles ärgates sa justkui vaatad tagasi ja üritad täiesti juhuslikest sündmustest ja seostest midagi sidusat kokku klopsida. Analoogia ajalookirjutamisega tundub põhjendatud, sest res gestae - nö ajalooline toormaterjal pelgalt-sündmustest - saab ajaloo kirjutamise hetkel fikseeritud põhjus-tagajärg seostesse. Eriti potentne analogeem on siin mitte-tähendusväärsete sündmuste väljafiltreerimine. Võttes siin näiteks kõige kurikuulsamad ajaloo-ümberkirjutajad: Venemaa (Nõukogude Liit) "vabastas" Eesti fašistidest, aga ei mäleta seda, et nad okupeerisid Eestit enne sakslasi, et nemad olid esimesed, kelle käest oleks olnud vaja meid vabastada. Ma löön sind esimesena, aga kui keegi teine tuleb ja lööb sind veel, ja ma ta minema peletan, et sind ise pikemalt edasi peksta, siis ma olen kangelane. Ühtlasi konkretiseerib see sektsioon (spetsiifiliselt Uspenski skeem: olevik → minevik → tulevik) nö sootsiumi reageerimise küsimuse, mis ülal jäi natuke avatuks: oleviku seisukohalt mõtestatakse minevikku, ja see mõtestatus omakorda määrab orienteerituse tulevikku, mis omakorda kujuneb aja kulgemises uueks olevikuks, mille seisukohalt taas-mõtestatakse minevikku uuesti, ja nii edasi. See on üldiselt üsna kena skeem, aga seda annab siiski kritiseerida, sest see näib oma põhiolemuselt eeldavat Venemaale omast duaalset totalitarismi: olevik kirjutab mineviku justkui täielikult üle ja minevik (ajalooteadvus) määrab justkui täielikult tulevikuprogrammi. Kõrvale jäävad alternatiivid: vanad ajalooõpikud on kuskil hoidlas veel alles, varasemad ja mitte ka kõik parasaegsed tulevikunägemused ei toetu käibivale ajalooteadmusele - pluralistlikus ühiskonnas ei ole see protsess niivõrd sirgjooneline. Tähendab, kui Uspenski kirjutab, et "Just sellepärast ei saagi ajalugu meile midagi õpetada [...] ta muutub aja käigus ja on tegelikult meie olevikust tuletatud" (Uspenski 2013: 40), siis mulle näib, et selline ajalookäsitlus läheb nagu rusikas silmaauku totalitaarses ühiskonnas, kus (ainu)partei tsenseerib ajalugu ning kirjutab peaasjalikult Keskkomitee n pleenumist (põhiline, mida ma mäletan nõukogudeaegsete ajalooõpikute sirvimisest on partei juhtiv roll absoluutselt kõiges, aga iseenesest ei erine see oluliselt sellest, kuidas Encyclopædia Britannica sissekanne Suurbritannia enda ajaloost devolveerub lõpu poole marrastavalt üksikasjalikeks ülevaadeteks parlamendiistungitest, kes ütles oma ettekandes mida, kuidas talle vahele segati, milliste võtetega kellegi ülesastumine jäeti tehnilistel põhjustel pidamata jne). Ülal mõtlesin res gestae keelesemiootilisuse ja oma teisitiarvamise põhjal, et huvitav küsimus oleks - eeldades, et Uspenski enda teooria lähtub, nagu enamjaolt tundubki, Saussure'ilikust väljavaatest - Milline oleks Peirceaanlik tõlgendus ajalooprotsessi semiotiseerimisest? - Ennist ei olnud mul omalt poolt mingit vastust pakkuda, aga praeguseks arvan, et kogu see teema kaardistub üsna mõistuspäraselt mingisse pseudo-triaadilisse mudelisse, milles Uspenski res gestae oleks esmasus (pelgalt-sündmuste teated või kajastused sarnanevad enam-vähem tegelikele sündmustele endile) ja historia rerum gestarum oleks teisesus (kausaalsete seoste kindlaksmääramine). Kuid nüüd, mis on puudu? Kollektiivne, pea-objektiivne paljude ajalugude (a history-de) võrdlemisest tulenev kolmas tõlgendus - community of inquirers'i oma, mis ei pea mineviku oleviku seisukohast ümber hindama, vaid võib paljude ajalugude põhjal konstrueerida to our best knowledge tüüpi ülevaate varasemalt kirjutatud ajalugudest. Kui muidu öeldakse, et igal teemal tasub lugeda vähemalt 7 raamatut, et teemast mingi korralik ülevaade saada, siis Uspenski mudel näib minu arvates eeldavat üht autoritaarset raamatut - seda raamatut, mida partei sanktsioneerib (kõik varasemad võib lõkkesse visata, sest nende kasutamine ei ole enam haram). St siin on potentsiaali hilise Lotmani triaadse/lääneliku ja duaalse/veneliku eristuse abil Uspenski ajaloosemioosi teemat edasi arendada.

P.S. Artikkel on tõepoolest ülemäära pikk (füüsilises raamatus ~50 lk) ja kõiki teemasid seekord ei jõudnud käsitleda, aga lõpetuseks nendin, et Zilberman kasutab Florenski peegelprojektiivsust väga huvitaval kombel - kultuuri ja isiksuse isomorfism seisneb tema järgi peegelprojektiivselt üksteisele vastanduvate funktsiooni-järjestustes: "the form and the content of a living tradition are inversed into the individuals who strictly follow the mental structures of the established cultural patterns as they perform their functions" (Zilberman 2021: 15). Une ja teispoolsuse suhte osas olin "Ei, vale puha: kui mina seal olin, siis nii see ei olnud" lugu lugenud mujalt, kui ma korraks ~2013 unenägude teemal artikleid lugesin, ja isegi E.-le ja H.-le hiljuti ümber jutustanud. Aja ja ruumi seosest on mõistagi Kantil väga palju öelda (avastasin täna sellise laheda brošüüri aastast 1824 kus on inglise ja prantsuse keeles antud tema põhimõisted ja -väited; sh loomulikult palju heietamist aja ja ruumi kohta).

Telefaatilisus (I)

Sele: Viisakad vihmapilved päikeseloojangus pärast pikka põuda
[Päevateesid keelefunktsioonidega mihkeldamisest #4]

Pärast paaripäevast pausi naasen jälle üldiste märkuste juurde. Senistest postitustest on kolm neljandikku olnud sellised, st langenud funktsioonide nummerdamise süsteemis seitsmendasse kategooriasse, mis tähistab funktsiooniskeemi üldisemalt või, Rueschi küsimustiku ja Jakobsoni funktsioonide kokkulangevust jälgides, mõju tegurit [vt (3) {6} Seitsmes tegur], siinkohal selliselt metatasandilt, mis puudutab keelefunktsioonide skeemi enda mõju (teadus, filosoofia, religioon ja müüt on ka kommunikatsioonivormid). Minu üritus rivistada kõik teemad, mille lahkamine võiks võtta vähemalt ühe päeva, näitab kui tihedalt on keelefunktsioonid seotud minu mõtlemisega üldisemalt - kuidagi on juhtunud nii, et suur osa minu vaimsetest huvidest või, E. R. Clay mõistet laenates, teesilistest kiindumustest (thesic affections) pöörlevad ümber keelefunktsiooni skeemi. Suur plaan on endiselt proovida keelefunktsioonide skeemist saada märgifunktsioonide skeem.

Protseduuriliselt võib märkida, et alates päevateesist #4 [(1) {7}] osutab looksulgudes number funktsioonile (ja 7 kogu skeemile) ning harilikes sulgudes number sama päevateesi struktuurile (esmased, teisejärgulised ja kõrvalised ülesanded) nii, et nüüd lisandub neljas - ettenägematu ja ebavajalik, nagu käesolev postitus, mis funktsioonidega mihkeldamise kõrval räägib suvalistest asjadest nagu näiteks tulnukatest, või koondab pooljuhuslikke katkendeid väga erinevatelt autoritelt. Näiteks ei mahtunud - ei olnud mahti, et seda lisada - päevateesida kavasse plaan vaadata üle esimesed, väga varajased kokkupuuted funktsionaalse mõtlemisega, mis tagantjärgi loomulikult ilmnevad hoopis teisest valgusest. Eks see on ka üks blogimise põhilisi funktsioone - mnemooniline, võimalus taaskülastada tekste ja katkendeid ning saada oma kommentaarist aimu, milline oli su enda teadmiste ja isikliku arengu staadium tekstiga esmakordselt kohtumise ajal (ja järjepidev lugemiskogemuste kuhjumine, näiteks kui loed sama raamatut või teksti regulaarselt muudkui üle ja saad oma tõlgenduse arengu kaudu iseendast paremini aru).

Viimastel päevadel sain natuke mõelda sellisest kummalisest teemast nagu telepaatia. Õigupoolest olen sellest viimastel kuudel mõelnud rohkem kui ehk kunagi varem, aga nüüd sattus mõte selle külge, et "tele+paatia" teine pool on tegelikult vana tuttav. Kahjuks ei ole võimalik ühemõtteliselt väita, kummast see nüüd tuleb, kas phatos'est (kõnelemisest) või pathos'est (tundmisest). Näib, et ikka viimasest, sest Online Etymological Dictionary näitab, et 1882. aastal vermis Inglise psühholoog Frederick Myers sellise mõiste nagu telæsthesia, "feeling from afar", ning seitse aastat hiljem (1889) moodustati sellest tagantjärgi (back-formation) telepaatia mõiste. Iseenesest juba põnev rägastik, kuhu tasuks kunagi sisse vaadata.

Viimastel kuudel on see mul meelel mõlkunud UAP'dega (Unidentified Aerial Phenomena ~ UFO). Hakkasin USA valitsuse raporti ootuses (mis osutus muidugi üheksaleheküljeks mittemillekski) järgi vaatama, mis värk nende ayy lmao'dega on. Videosid kahtlastest lendavatest tuledest on lõputult, aga nende kohta ei ole võimalik eriti midagi arvata - midagi on, jah. Märksa huvitavamad on inimröövimiste lood (abduction stories), mis on küll vähem usaldusväärsed, aga see-eest märksa värvikamad. Esimesed sellised esinesid juba viiekümnendate alguses, aga need olid enamasti tõestatavad šarlatanid, kelle tulnukad tulid Marsilt, Veenuselt ja Saturnilt. Varajaseim, mida tänini natuke tõsisemalt võetakse, on Betty ja Barney Hill'i juhtum, mille võib oma sõnadega ka ümber jutustada.

19. septembril 1961 naases paarike väljasõidult hilja õhtul. Nad nägid lendavat taldrikut, mis tuli nende auto kohale ja kiirgas valgust ning nad kuulsid mingit "digitaalset" krepitatsiooni (väga harva saan seda sõna kasutada - see tähistab peaasjalikult seda krabinat, mida tekitab vihmapiiskade langemine aknale) auto kerelt. Järgmise asjana leidsid nad ennast mitukümmend kilomeetrit kaugemal, transis, mitu tundi hiljem. Erinevalt nt kaasaegse jazzmuusiku Sun Ra väitest, et teda viidi lendava taldrikuga lõbusõidule ja öeldi, et tal on mingi kosmiline roll inimkonna ajaloos, tuli Betty'le alles mitu päeva hiljem unenägudes uuesti meelde, mida tema ja Barney läbi elasid. Nende kallal tehti üsna jubedaid ja valusaid meditsiinilisi uurimusi.

Sellest kõigest on Vikipeedias muidugi väga põhjalik ülevaade, sh kuidas hiljem pandi nende tunnistuste järgi kokku, et need tulnukad ei tulnud mitte meie mõnelt teiselt planeedilt meie päikesesüsteemis, vaid ühest lähimast tähesüsteemist, Zeta 2 reculi. See selleks (Zeta reculi on saanud ufoloogiliseks meemiks). Mind paelus selle loo puhul kaks aspekti. Esiteks üsna kõrvaline nähtus, et nende loos esineb üks objekt, millest võib kuulda/lugeda paljudest taolistest lugudest, mingi läbipaistev või helendav pulk. Näiteks loos kuidas tic-tac'i tüüpi UFO maandus 1960ndatel kellegi prantslase põllul ja kaks väikest hõbedastes kostüümidest tegelast asjatasid masina kallal, läks põllumees asja uurima, kuniks üks neist osutas talle sellise instrumendiga ja ta tardus paigale nagu oleks insuldi saanud. Mõnes loos kasutavad tulnukad sellist vahendit enesekaitseks - sugugi mitte üllatavalt sellisesse olukorda sattunud - inimeste vastu.

See motiiv on huvitav, sest mütoloogias on huvitavaid paralleele. Isegi Jeesus olevat mõne apokrüüfilise evangeeliumi järgi sooritanud oma imetegusid võlukepiga (ReligionForBreakfast yt kanalil on väga hariv video võlukeppide ajaloost, "What is the History of Magic Wands?"). Mulle endale meeldib Pythagorasega seoses nö "Apollo noole" lugu - Pythagorasega tuli kohtuma Apollo preester Abaris, kes kas kinkis või Pythagoras varastas tema käest kuldse noole, mis võimaldas Pythagorasel ilmuda kahes kauges linnas samal päeval. Ühe versiooni järgi olevat see olnud selline nool, mille võid vibust lendu lasta ja ise selle peale istuda. Mine võta kinni, kuidas see peaks välja nägema. Igal juhul on võlukepp üks huvitav mütoloogiline motiiv. Iidsete astronautide "teooria" järgi oleksid selle esinemised religioonis seletatav sellega, et tulnukad on meile andnud andestust õptavaid religioone, et me üksteist päris ära ei hävitaks. Vb meie ettekujutus võlukepist on samalaadne mingite Melaneeslaste "cargo cult" nähtusega - jäljendab tehnoloogiat, mida me ei mõista.

Teine motiiv, millest ma varem ei olnud tulnukatega seoses väga teadlik, on tulnukate telepaatia. Betty ja Barney Hill väitsid, et mõlemat liiki tulnukad, kellega nad lendaval taldrikul läbi käisid - pikemad inimeselaadsemad juhid ja lühemad, emotsioonitud robotilaadsed tegelinskid imelike suurte mustade silmadega - suhtlesid nendega läbi silmade. Vikipeedia järgi tuvastati tagantjärgi, et võib-olla nad olid sama aasta kevadel juhtunud televisioonist nägema filmi tulnukate sissetungist, milles üks suurte silmadega vennike ütleb umbes midagi sellist, kõikjal mujal, kus on intelligentsed olendid, suheldakse läbi silmade. Umbes, et inimesed on selle poolest vähem arenenud, et nad ei ole veel õppinud mittevokaalset kommunikatsiooni valdama. See aga on juba semiootiline küsimus, sest nii mitteverbaalne kui ka "telepaatiline" kommunikatsioon langevad semiootika pädevusse. Viimasel on semiootika ajaloos üsna huvitav roll olnud. Ray Birdwhistell uuris seda viiekümnendatel, Thomas Sebeok uuris seda seoses "Rääkiva Hansuga", jne. Kõige enam imponeerib mulle Richard Fiordo käsitlus hüper- ja hüposemiootilisest kommunikatsioonist. Sellega on seotud päevateesid (3) {6} Hüpofaatiline.

Lühidalt kord pooleli valmiskirjutatud teksti ümber jutustades oli asja iva kolmiku moodustamises ühe pika Poola nimega semantiku eristus hüpo- ja hüpersemantilisest keelekasutusest, Richard Fiordo hüpo- ja hüpersemiootilisest suhtlemisest, ja hüpo- ning hüperfaatilisusest. Esimene puudutab referentsiaalset tähendust või informatiivset teaduslikkust (suhtlemine kui täpsete tehniliste instruktsioonide edastamine, nagu masinate, arvutite "suhtlemine"), teine puudutab kanalite ja samaaegsete märkide küsimust ("telepaatia" on empiirilisest seisukohast vaevutähelepandavate märkidega suhtlemine), ja kolmas on sisuliselt eristus suhtlemise "tehniseerimise" või Jakobsoni järgi "kommunikatsionaliseerimise" ja "emotsionaliseerimise" või Malinowski järgi "osadustamise" vahel. St hüpofaatilisus on mikrokommunikatiivne (tervitused, tagasiside, täitesõnad, "kas sa kuuled mind?") ja hüperfaatilisus on makrokommunikatiivne selles tähenduses, et arvestatakse kogu situatsiooni konteksti (faatiline osadus, kohvilauavestlus, small talk, "ajame niisama juttu").

Hüperfaatilisusega kavatsesin rünnata emotiivset faatilisust. Jakobsoni hüpofaatilisus ei olegi nii väga huvitav kui selle vastand. Järjekord on umbes selline, et Malinowski faatiline osadus on vaikimisi keskne "faatilisus", st faatilisus kui selline, sest tema leiutas mõiste ja andis sellele sellise ebamääraske kahetisuse, milles see puudutab korraga tervitusi ja sättefraase ning situatsiooni konteksti tervikuna. Jakobsoni faatiline funktsioon on hüpofaatiline, sest see jätab Malinowski ebamäärasemad kohad arutelust välja ja keskendub kontakti loomisele (ja hoidmisele, mis on Malinowski faatilisusele võõras). Selle vastandiks on aga Weston La Barre faatiline kommunikatsioon [(4) {6}], mis on hüperfaatiline, sest ta üritab Malinowski ebamäärasusi lahendada teises suunas, rõhutades emotsioonide suhtlemist. Erinevalt Jakobsoni emotiivsest funktsioonist, mis peab looma vaid mulje mingist emotsioonist, puudutab La Barre nö faatilisi kontekste, ehk vaevuhoomatavaid emotsionaalseid märgivahetusi, näiteks kui sa oma toa- või elukaaslase ohkest vms häälitsusest loed välja rohkem kui tervest raamatuleheküljest.

La Barre faatiline kommunikatsioon on aga selline magustoit, mida hoiaks õigeks hetkeks. Plaan on seda lahata koos ühe eakaaslasest Ameeriklasega, kes on tegelenud Peirceaanliku semiootika ja primatoloogiaga. La Barre on ka paras ettevõtmine, sest faatilisuse mõistet kasutab ta esmakordselt Jakobsoniga samal aastal (1949), st kohe pärast üht järjekordset Tähenduse Tähenduse uustrükki, ja erinevalt sellest kesisusest, mida võib Malinowski ja Jakobsoni puhul kogeda, on La Barre märkused faatilise kommunikatsiooni kohta pikad ja põhjalikud ning hajutatud kahe mahuka teose peale, mis käsitlevad inimlooma ja religiooniajalugu. Hüperfaatilisuse määratlemine, teiste sõnadega, oleks katse koondada ühtsesse süsteemi kolm põhilist tüüpi faatilisust. Sellegipoolest on ka sild Jakobsoni ja La Barre vahel, ning selleks on see sama faatiline kontekst, millele päevateesikavas tegeleb peale samanimelise [(3) {6} Faatiline kontekst] ka nt E. A. Poe seoses mõistega (3) {6} Kommunikatsiooniraadius. Lõppude lõpuks on faatilise konteksti küsimus seotud jagatud koodi küsimusega, mida Jakobson käsitleb ja PDS'i võtmes (metalingvistiline funktsioon on keelelise kohastumise funktsioon).

Faatilise konteksti iva on lühidalt selles, et addresseerija ja addressaat on Charles Morrise mõistet kasutades "kommuniseerunud" (communization), st neil on semiootiline ühisosa, mis ei nõua eksplitsiitselt kommunikeerimist - mingid ühised kogemused ja jagatud märgid, mis on mõlemale osapoolele piisavalt tuttavad, et nad võivad selliseid märke kasutada mingis mõttes kõrgemat järku või ümberkodeeritud viisil (prantsus-maakeeli öeldes on neil "konnotatsioonid", Morrise järgi "signifikatsioon", teiste järgi sõnastikuline tähendus, aga mõne prantslase arvates teisene tähendus (a la "secondary connotations") või subteksti-laadne tähendus või implikatsioon (a la "sexual connotations). St "kõrgem-madalam" ei ole päris see, need on pigem kõrvutised - umbes nagu vanemas keelest-mõtlemises (Locke, Peirce, jt) on sõna tähendus (sense) ja jõud (force) [(4) {2}]. See "jõud" võtab kokku nii emotiivse kui konatiivse aspekti (emotsionaalselt mõjuv, jõuline, energiline, kaasahaarav, jne).

Vahepeal hakkasin siin mõtisklema, kas need hüpo- ja hüper- eristused ei võiks rakenduda ka teistele funktsioonidele. Näiteks, kas faatilist funktsiooni võiks vaadelda hüporeferentsiaalsena ja metalingvistilist hüperreferentsiaalsena? Huvitaval kombel isegi meikiks senssi, et vokatiivid on hüpokonatiivsed ja imperatiivid hüperkonatiivsed - käsud on pikemad, jõulisemad ja täpsemad (kena triaad) kui pelgalt nime väljahõikamine. Aga mis on hüpo- ja hüperemootiline? Eeldatavasti mitte emotsiooni tõeväärtus (kas tõeline või tehtud väljendus). Või hüpo- ja hüperpoeetiline? Siin võib-olla isegi meikiks natuke senssi - kas luulelisus (poeticity) on mõõdetav? Hüpo- ja hüpermetalingvistilisus läheks juba liiale. Tundub, et selle eristuse rakendus jääb turvaliselt pigem funktsiooniseeria alguse (aluse) ja lõpu (tipu) tunnusteks.

Lühike märkus mesmerismi kohta. Nägin mõni aeg tagasi telepaatia 18. sajandi eellasest "mesmerismist" videot, "The phony health craze that inspired hypnotism" (Vox - Youtube), sellest kuidas karismaatiline saksa arst Franz Anton Mesmer ilmus 1778. aastal Pariisi ning väitis endal olevat magneetilisi ravivõimeid ja, et ta võib terveks ravida peaaegu iga haiguse, kasutades selleks ainult oma käsi. Alguses lasi ta patsientidel neelata viilitud rauda ja vehkis ümber nende keha pulgaga, mille otsas oli magnet, aga ajapikku avastas, et ainult paljaste kätega vehkimine saavutab sama mõju. Hüpofaatiline lähenemine vaatleks siin kontakti loomist ja võib-olla tähelepanu aspekte. Faatiline sui generis seda õhkkonda, milles Mesmer hüpnotiseeris terveid gruppe ümber suure magnetiseeritud vanni. Hüperfaatiline aga situatsioonilist emotsionaalset tähendusloomet - iseenesest tähendusetu ühise toimingu lisaväärtuse, tehtuse tunnet, mida võib John Dewey esteetika põhjal formuleerida konsummatoorseks (consummatory) funktsiooniks. Kokkusattumusena kehastavad need kolm tüüpi ka ruesch-jakobsoonliku kolmikprotsessi (algatamine, ülevalhoidmine, eraldumine) etappe.

Telepaatia ja mesmerism seostuvad alateadliku mõjutamisega, mistõttu meeldiks mulle neid käsitleda koos William McDougalli (1916) ja Sigmund Freudi (1922) arutlusega suggestioonist. See mõiste on mulle meeldinud teismelisena loetud eneseabiraamatutest saadik - autosuggestioon on iseenda mõjutamine mingite sisenditega, näiteks sõna või lause kordamine. Neil autoritel ja veel mitmetel kaasaegsetel (Malinowski sealhulgal) on suggestioon osa triaadist, milles emotsionaalset kommunikatsiooni käsitletakse sümpaatiana, praktilist-konatiivset kommunikatsiooni imitatsioonina, ja referentsiaalset funktsiooni või informatiivset kommunikatsiooni suggestioonina, milles informatsioon või viide "istutatakse" teise inimese pähe läbi peenemate viiside kui asjade otsene väljaütlemine.

Minu jaoks on see märk triaadilisuse universaalsusest, et ka 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse filosoofid, psühholoogid ja sotsioloogid vaagisid kolme põhifunktsiooni üle, nimetades neid üsna erinevateks asjadeks (nt instinktideks), aga muu hulgas ka funktsioonideks. Sellest oleks pidanud kirjutama juba Malinowski faatilise osaduse mõiste konteksti artiklis, aga lugu oli niigi keeruline ilma triaadilisuseta, mis on minu kasutuses piisavalt eripärane ja ebamäärane, et sellest ei saa väga kiiresti kinni hakata - sellessee on sulandunud mitu erinevat mõttetraditsioni ja lugematuid omavahelise seoseta autoreid. Jakobsoni skeemiga mihkeldamiseks on huvitavamad Bühler, Gardiner ja võib-olla Ruesch. Viimaselt meeldib mulle eriliselt tolle kolmikprotsessi (algatamine, ülevalhoidmine, eraldumine) etappide kokkulangemine inimese ja masina elementaarseima toimeloogikaga (sisend/tajumine, keskprotsessimine/hindamine, väljund/väljendamine). Nimetet "kolmikprotsess" vastab faatilisele funktsioonile, "toimeloogika" referentsiaalsele.

Näiteks ühe oma artikli lõpus kirjutasin:

Nii ka semiootikas laiemalt kohtume selle eristusega igal pool kuhu vaatame. Euroopa mandril on see kõige paremini tuntud Karl Bühleri (2011[1934]) väljenduse (Audsdruck), apellatsiooni (Appell) ja esindatuse (Darstellung) eristuse kaudu ja veelgi laiemalt Roman Jakobsoni eristuse kaudu keele emotiivsete, konatiivsete ja referentsete funktsioonide vahel. Ka (struktuuraalset) lingvistikat võib pidada põhjalikult triaadilise mõtlemisega nakatunuks [|...|]. Keeleteadlased ja psühholoogid ei pea konsulteerima antiik-Kreeka ega varauusaegsete Saksa filosoofiatega, kuid just seal leiame triaadi kõige selgemates mõistetes. Käesolev artikkel piirdub mõjujoonega Pythagorase, Peirce'i, ja Kanti vahel nii, et Chase asub [nende keskel] fookusesse, et selgitada Peirce'i ainulaadset [triaadilise mõtlemisviisi] kasutust. (Rebane 2020: 364-365)[1]

Selle katkendi sisestasin artikli lõppu viitena Bühleri/Ogdeni & Richardsi/Gardineri/Langeri/Wheelwrighti/Jakobsoni jne pundile, kelle harrastatav keeleteadus skeemitab kolmnurkadega. See ei hõlma muidugi kogu semiootikat ega ilmtingimata isegi üldsemiootikat, aga viimasesse peaks ta ehk õiglusega kuuluma, sest see kolmik ilmub mitte ainult semiootikas ega lingvistikas väga erinevais paigus ja aegadel, vaid seda võib leida kõikjalt Vana-Kreekast ja iidsetest müstilistest traditsioonidest kõige tuntumate Euroopa filosoofide ja uute teadusteni. Aga milline ilmatu ahel-võrgustik asub näiteks Iamblichuse ja Kierjegaardi vahel! See on nagu pime, ületamata kuristik (öine kivitee üle jõe).

Ennast on ikka väga kõhe tõlkida, aga kena oleks ühel ilusal päeval võib-olla kõik oma avaldatud kirjutised eesti keelde tõlkida või siledamaks siluda. Sellega võib samuti varakult algust teha, ehk on selle võrra hiljem lihtsam ja huvitavam arutleda. Mõnede oma katkendite tõlked ja tõlgendused tulevad ehk kasuks kuna see mihkeldis siin puudutab keelefunktsiooniskeeme ja pooled minu senised trükitud avaldised (publikatsioonid) käsitlevad faatilisust. Nagu võib aimata sellest kui entusiastlikult ma ikka veel sellest teemast mõtlen, ei jää need kindlasti ka viimasteks samateemalisteks. Ideaalis proovin ma ühendada ka teised seni-avaldatud teemad, ehk vaadelda faatilisust või funktsionaalsust Juri Lotmani kultuurisemiootikas, Charles Peirce'i semiootikas ja autokommunikatsiooniteoorias, mille annab neid kahte lõimides kokku panna.

Oleks tore kui referentsiaalse funktsiooni ja konteksti teguri täpsustamine oleks algatus, et kordamööda kõik keelefunktsioonid koralikult läbi katsuda erinevatest märgiteooria seisukohtadest. Jakobsoni funktsiooniskeem võib siin toimida mõõdupuuna, millega võrrelda erinevate modaalsustega sõnumitüüpe, autokommunikatiivseid toiminguid ja - miks pagana päralt mitte - kasvõi Vana-Kreeka eetiliste mõistete ja ütluste peal rakendada. Viimasest tean vähemalt ühte näidet, James Porteri (2017) huvitavat uurimust ametliku suhtlemise (professional communication) faatilistest aspektidest, milles ta kasutab tõlgendina Aristotelese eunoia mõistet. Midagi sellist soovin ka ise kunagi kirjutada, "osaduse" ja eranos'e seosest [(4) {6}], mis on võib-olla lihtne filoloogiline fiktsioon, aga võib-olla ka huvitav seik (Vana-Kreeka) orjanduse ajaloo uurimisest (vt C. O. Ward'i The Ancient Lowly).

Keskne läbiv teema triaadilise mõtlemisega tegelevates märgiteooriates on funktsionaalsus, toimivus, töötavus, eesmärgi täitmine, jne ja selle paljusus või mitmekesisus - multifunktsionaalsus. Jakobsoni puhul tuleb see kõige teravamalt esile tema funktsioonide hierarhiaga, millesse ta surub ka Peirce'i märgikategooriad.

Kahjus tuleb tänaseks otsad kokku tõmmata. Tahtsin multifunktsionaalsuse juurest jõuda faatilise funktsiooni, osaduse ja kommunikatsiooni tunnuste ebamäärasuse ja nö ühiku probleemini (kõnejupp, kõneolukord, suhtlusviis). Sealt oleks olnud hea pöörduda tagasi telepaatia ja faatilisuste emotiivsete ja konatiivsete (affektiivsete ja volitsionaalsete) aspektideni. Mõni teine päev.


[1] "So, too, in semiotics more broadly we meet this distinction everywhere we look. In the continental sphere, it is best known through Karl Bühler's distinction between expression (Audsdruck), appeal (Appell), and representation (Darstellung) (2011[1934]: 35), and even more widely through Roman Jakobson's (1981[1960]) distinction between the emotive, conative, and referential functions of language. (Structural) linguistics, too, can be considered to be thoroughly pervaded by [|] triadic thinking, the reason for which has been laid bare in this paper. Linguists and psychologists need not consult ancient Greek or early modern German philosophies, but that is where we find the triad in the clearest terms. This paper's focus is limited to the line of influence between Pythagoras and Peirce, with Kant and Chase put at the forefront to explain Peirce's unique use of it."

Päevateesidest

[Päevateesid keelefunktsioonidega mihkeldamisest #3]

Lugesin eelnevad kaks kirjatükki mõttega läbi ja koostasin nimekirja päevateesidest, mida ma peaksin või sooviksin kirjutama. Osad on otse tekstis välja hüütud, osad tuli ridade vahelt välja lugeda, ja osad on uued seosed, mis tuleks samuti mingisse plaani panna. Sellisena aga ei tasu neid kategoriseerida. Praktiline viis oleks jaotada nad (1) esmasteks ülesannedeks, mis on koheselt vajalikud lõputöö kirjutamiseks, (2) teisejärgulisteks ülesanneteks, mis võivad vajalikud olla, et kirjutada lõpuks selline töö, millega ise võiksin rahul olla, ja (3) kõlvalised ülesanded, mis on käesoleva projektiga vähem seotud ja võivad veel pikaks ajaks edasi lükkuda.

Selle ettevõtmise üle mõeldes olen tabanud, et "päevateesid" on vaste "õhtuteesidele", postitusele (millest pidi algupärase plaani järgi saama seeria), mille kirjutasin ühe ropsuga pärast sõbraga Toomemäel jalutamist. Mõte oli, et proovin edaspidigi pärast mõnda intellektuaalselt stimuleerivat vestlust panna kirja oma uitmõtted ja plaanid. See ei ole just väga sage tunne, mistõttu selliseid postitusi ei ole palju, aga nad langevad minu jaoks samasse kategooriasse kui seminarist naasemine uue usuga uurimistöö sooritamise võimalikkusesse (kõik on vaid ettevõtmise küsimus). Päevateesid kehastavad ka minu isiklikke veendumusi ja praktikaid tekstide kirjutamise juures. Minu arvates on ühe päevaga kirjutatud tekstid parimad tekstid. Inspiratsioon ei kesta igavesti. On hea, kui ta kestab piisavalt kaua, et midagigi tehtud saada. Järjest kirjutatud tekstidel on ka lugejana tajutav eriline kvaliteet. Kui tekst on kirjutatud pikkade pausidega, võivad arutellu tekkida kuristikud ja stiilis järsud pöörded. Päevad ei ole vennad.

Natuke olen mõelnud Päevateesid üldpildist, st proovinud teda ette kujutada lõpptulemusena. Kuna eesti keeles veel väga mugavaid iseavaldamisvõimalusi ei ole, jääb trükkimiseks kaks mõistlikku varianti. (A) A4 formaadis kõvade kaante vahel nagu lõputöö. Sellisena vast endale koopia. Võimalik probleem, et maht ületab selle, millele taoline formaat sobib, eriti kui trükkida ainult ühele lehe poolele, nagu lõputöödele on omane. (B) A5 külgedelt natuke maha lõigatud, spiraalköitesse ja muudetud vormindusega. Sellises formaadis annaks juba sõbrale kingiks köita. Sisu poolest saab see muidugi olema segane. Tegu on ikkagi tööprotsessi, mitte valmistulemusega. Lõpuks on eesmärk oma tantsurutiin niivõrd hästi selgeks saada, et päevateesidest endist ei pea midagi üle võtma, või siis lõigun päevateesid tükkideks, grupeerin katkendid omavahel seotud teemade kaupa ja kirjutan sileda puhtandi selle põhjal. Kui tants oleks selge saaks lõputöö ise olema päevatees. Organiseerimise ja silumise puhul pigem mitte.

Päevade planeerimise kohta võin veel lisada, et ühel hetkel hakkasid uued teemad tõepoolest otsa saama ja paljude lõikude puhul sain tuvastada, et sobiv päevakava on juba olemas. Tähendab, tegu on siiski piiritletud teemavaldkonnaga. Varasem kogemus selliste üritustega kinnitab, et igal ajal on kindel oma huvikese või teemade ringkond, milles ma mõtlen. Seetõttu on näiteks kümne aasta vanuseid kommentaare sageli pentsik lugeda, sest paljud asjad, millest kavatsesin kirjutada, jäidki sinnapaika ja tagantjärgi näen, et olin kaotanud huvi ning muutnud teemat. Tihti on mu kommentaarides aduda, kuidas uute mõistete selgeksõppimisega kaasneb varasemate käibeltminemine. Selle võib kirjutada muutuvate tundmuste arvele. Siia sobib see mõiste üsna hästi, sest tundmus on selline kõrgema järgu tunne, mille ivaks on idee. Olen blogi sirvides leidnud ennast muutmas oma suhtumisi; näiteks Jakobsonist oli mul millalgi 2014 ka üsna kõrini, sest tema mõisted muutusid päästikustavaks - ei saa neid kohates jätta hamsterdamatta, kuidas autor on ühe või teise pisiasjaga täppi pannud või mööda tulistanud, midagi väärtuslikku lisanud või midagi olulist välja jätnud.

Kuna protseduuriliste ja kõrvaliste märkuste jaoks on lõputult ruumi, kulutan mõne sõna ka järgneva päevateesikava struktuuri kohta. Ilmnes, et esmane ülesanne jaguneb umbes neljaks: vaadelda referentsiaalset funktsiooni ja "konteksti" mõistet Ogdenil ja Richardsil, Jakobsonil, ja teistel mõtlejatel, lugeda üle Jakobsoni põhiline artikkel keelefunktsioonidest (1981[1960d]), ja seedida (Re)considering lugemismärkmeid. Töö eesmärk näib sellise ülevaate järgi seisnevat selles, et selgitada Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi põhiliste eelduste ja erinevate funktsioonide, eriti omavahel vastandatud referentsiaalse ja faatilise, kooskõla ja lahkheli võrreldes Ogdeni ja Richardsi viiteteooriaga. Selline eesmärk näib täiesti teostatavana ja ei nõua ilmtingimata metafunktsioonitantsu. Võib-olla üritan oma eesmärke tagasihoidlikuna hoida, et mitte liiga suurt ampsu võtta ja midagi saavutamata läbi kukkuda.

Ühtlasi proovin nüüdsest kasutusele võtta nummerdamissüsteemi, milles {1} tähistab referentsiaalset funktsiooni, {2} emotiivset, {3} konatiivset, {4} poeetilist, {5} metalingvistilist, {6} faatilist, ja {7} funktsiooniskeemi üldisemalt. Mõnel juhul, kui teema puudutab kahte konkreetset järjestikust funktsiooni korraga, siis nt {4,5 - midagi, mis puudutab korraga koodi ja sõnumit}. Sellisena on mul võimalik pidada silmas alternatiivset järjestust, milles teeside seeriad on järjestikku ja kogu teos algab sissejuhatustega üldisemast väljavaatest ja seejärel läbib kõik funktsioonid korrapärases järjekorras, milles peatükid järgivad enam-vähem täpselt funktsioonide Jakobsoni skeemi jõudmise kronoloogiat. Selliselt peaksid ka töö põhiallikate esinemised järgima kasvavate aastanumbrite trendi. (Märkusi teaduskirjanduse esteetikast, millest võib kunagi saada "(n) {4}". Skeemitamine ja nummerdamine käivad käsikäes.)

1. Esmased ülesanded

{1} O&R referentsiaalsus. [jja- kui materjal on blogis] Referentsiaalse funktsiooni läbivaatamisega ei jõudnud ühe päevaga väga kaugele. Kujutan ette, et selle peale võib kuluda mitu päeva kuni nädal. St tõenäoliselt pikem seeria.

{1} RJ referentsiaalne referent. [rc- kui kasutada Recoll'i paljude pdf failide peal] Referentsiaalse funktsiooni läbivaatamine Jakobsoni valitud kirjutistes. Vb 1 päev, vb rohkem. Kuna see funktsioon on läbivalt kõige esimene, on ainult loogiline tuvastada seos RJ & O&R vahel kõigepealt just selles osas. Minimaalselt võib selle põhjal lõputöös referentsiaalset ja faatilist funktsiooni võrrelda ja vastandada RJ ja Tähenduse Tähenduse vahel.

{1} O&R & RJ kontekstuaalne kontekst. [rc, jja] See ja veel vähemalt üks tiirlevad ümbel sama küsimuse - mis asub referentsiaalse funktsiooni teises otsas, kuhu viidatakse. "Konteksti" ebamäärasus Jakobsoni kirjutistes teeb vajalikuks mitmekülgse lähenemise. Kõigepealt tuleks aga läbi vaadata kõik sõna "kontekst" esinemised SW-s ja grupeerida nad mingil moel tüpoloogiaks vms. Sõltuvalt ajast ja energiast võib peale SW üle vaadata ja esinemised blogis, mis viitavad Jakobsoni konteksti tegurile, ja vahest viimaks isegi hakata uuemast kirjandusest noppima selliseid esinemisi.

{1} Informatiivne kommunikatsioon. [jja] Kraamida kokku hulk katkendeid, mis puudutavad ideede edastamise (conveying ideas) troopi. Toetust R & O&R'ile ja sild Malinowski faatilise osaduseni. Eesmärk osutada välja referentsiaalse funktsiooni ja informatiivse kommunikatsiooni kõrval võistlevaid mõisteid, millega nimetatakse voi kirjeldatakse suhtlemise "ülekande"-mehhanismi.

{7} Lingvistika ja mis? "Linguistics and poetics" (Jakobson 1981[1960d]; 2021[1960d]) [pdf- kui materjal on netis/kettal] veel kord üle lugeda ja vaagida. Kuulub esmaste ülesannete hulka, sest inglisekeelsest originaalist võib veel leida midagi, mis on kümne aasta jooksul kahe silma vahele jäänud, ja eestikeelse tõlkega tuleks võrrelda selleks, et oma eriterminoloogiat proovile panna. (Näiteks faktori/teguri ja kommunikatsiooni/suhtlemise/edastamise vahel on mõnikord päris raske valida.)

{7} Jakobsoni üle järelemõtlemine / Jakobsoni ümberhindamine / Jakobsoni ülekaalutlemine / Jakobsoni taas tähelepanemine / Jakobsoniga jälle arvestamine / Jakobsoni veel kord läbimõtisklemine / Jakobsoni ülevaagimine / Jakobsoni veel kord läbivaatamine / Jakobsoni taasvaatlus / Jakobsoni uuesti üle mõtlemine / Jakobsoni seisukoha muutmine / Jakobsoni ümberpaigutamine. [jja] Postitus (Re)considering Roman Jakobson lugemismärkmetega on väga pikk ja nõuab kaua seedimist. Sellega tasuks siiski varakult pihta hakata, sest jalgratast ei ole mõtet leiutada, võib ka kaasvõitlejatele toetuda. Teos ise on viimane sõna Jakobsoni teemal ja oma lugemismärkmetes löön pikalt skeemitantsu.

2. Teisejärgulised ülesanded

{1} RJ kognitiivne kognitiivsus. [rc] See puudutab küll referentsiaalset funktsiooni, kuid ei ole paljas sünonüüm. Jakobson käsitleb võrdlemisi sageli keele ja mõtlemise seoseid, kus esineb see termin. Minu praeguste eesmärkide jaoks ei ole ehk tarvilik, aga ühel hetkel tuleks see korraga läbi vaadata. On seotud alateadvuse teemaga, millest ta kirjutas ehk isegi rohkemki kui mõtlemisest, ja üsna huvitavaid asju (teadvus ~ veekogu on üks põnev kujund, mida ta puudutas Peirce'i või Sapiriga seoses).

{2} O&R & RJ emotiivne emotiivsus. [jja, rc] Kui kõige otsesem tee on läbi referentsiaalse funktsiooni, siis on ülejäänud funktsioonide samavõrd põhjalikult käsitlemine teisejärguline, võib edasi lükata. Samas avastasin, et mul on iga teise funktsiooni jaoks tööpäev planeeritud, aga emotiivse jaoks mitte. Õigupoolest tuleks mõlema (O&R & RJ) käsitlused läbi vaadata. Filoloogide oma selle pärast, et nad esimese ropsuga grupeerivad kõik mittereferntsiaalsed funktsioonid või mittesümboolilised mõjud emotiivse alla ja ajapikku eristavad vahelduva eduga konatiivset ja poeetilist. Lingvisti kasutus tuleks üle vaadata, sest tema "füsiognoomilised tunnused", "emotsionaalne värving" tuleks kõik kokku kraamida.

{2} Emotiivne Martypäev. [pdf] Emotiivse funktsiooniga seoses on korraga raske mitte Anton Marty'd nimetada, nagu Jakobson tegi oma märkuses, ja väga kerge minna teda nimetades mööda sellest, mida ta kirjutas, sest ta kirjutas seda saksa keeles (vt Marty 1908). Ainsad edasiliikumisvõimalused siin näivad olevat automaattõlkega jändamine või inglisekeelsete arvustuste, kajastuste ja kasutuste kokkukraamimine. Sellist kirjandust näikse olevat, nt grammaatika ja semantika ajaloo vallas, aga see juhatab Franz Brentano ja varajase fenomenoloogiani ning sealt omanäolise aristoteliaanluseni. Igal juhul paras tükk pusimist, mis on seda tänuväärsem, mida keerulisem ta on.

{3} Konnatiivad? [jja] Konatiivne on funktsiooniskeemi õnnetuim funktsioon. Temast on kõige vähem kirjutatud, niiet kõik tuttavad autorid tuleb läbi vaadata, et selle kohta midagi sisukat öelda, ja mul endal ka - selle nummerdatud plaani järgi - on kõige vähem küsimusi konatiivse funktsiooni kohta. Päritolu tuleks üle vaadata, O&R seletustest senssi meikida, RJ leitud kasutusi luulest tuleks üle käia, mõned pisemad küsimused veel ja ongi bingo-bango konnatango.

{4} RJ poeetiline poeetika. [rc] Ka see funktsioon tuleks üle vaadata SW-s tervikuna, sest veel ei ole ma seda üritanudki. Kahtlustan väga palju sorimist ja luulekatkendeid, et leida midagi teoreetiliselt huvitavat. Sellegipoolest oleks hea kui oleks selge kronoloogiline ülevaade poeetilise funktsiooni arenemisest Jakobsoni elutöö kestel. Võib juhtuda, et mõned isegi üsna lühikesed artiklid (Dominant, Mis on luule?, jne) võivad ise terve päeva võtta. Poeetikasse ja esteetikasse võib ära uppuda.

{4} O&R poeetika. [jja] Esmatähtis on muidugi viia kokku need otsad, kus RJ ja O&R näivad kõige enam ühel lainel, aga nende luule- ja kunstiteooriad, kus esinevad samad ja seotud funktsioonid, väärivad eraldi tähelepanu. St tuleks vaadata ka Tähenduse Tähendusest kaugemale vähemalt Richardsi kirjutistesse. Kuna see on lähedalt seotud, võib siin käsitleda ka nende suhtumisteooriat ja emotsiooni-esteetikat ning kunsti publikule orienteeritust (Richardsi kirjanduskriitika-teooria on küll täitsa omas võtmes faatiline).

{4,5} RJ kood ja sõnum. [rc] Neid tuleks käsitleda koos, sest nad on omavahel tihedalt seotud teoreetilisel taustal - sarnasus ja järjestikkus, valik ja kombinatsioon, igasugused teljed ja topelstruktuurid jne. Mõlema esinemised kokku kraamida, kasutustest huvitavaid näiteid tuua, nende ühendusviisidest tüpoloogia moodustada, jne. Metalingvistilise funktsiooni kohta ta ise ei kirjutanud väga palju, ning osa sellestki sulab ühte tema tõlketeooria ja Peirceiaanlusega. Samuti oleks kena siin võrrelda Jakobsoni kasutust Inglise ja Ameerika kommunikatsiooniteoreetikutega, kellelt ta need mõisted laenas. Seose toimeloogika jääb aga kas Saussure või mõne poolakast lingvisti kilda. ("Jakobsoni Saussure" eraldi.)

{5} O&R määratlemisteooria. [jja] Isiklikult uus, aga mitte ebahuvitav. Olen määratlemisteooriast kui sellisest juba mõnda aega huvitatud ja talletanud häid katkendeid nt Iamblichuselt ja Kantilt. Oleks äge lõpuks seostada E. R. Clay "määratlemistöö" mõistega - tema enda määratlused oleksid ka huvitavaks näiteks terminoloogilise leiutamise deemoni mõistustlaostavast kätetööst.

{5} Seitset tüüpi (M/C)'d. [pdf] "Vähem kui seitset tüüpi refleksiivsust" (Dasgupta 1975) vajab eraldi päeva. See on alla kümne lehekülje nummerdatud teese, aga vahi millist ajuakrobaatikat India keeleteadlane vehkis. Mul on postituse päisesse pilt ammu soojas ja mitu korda olen artiklile linkinud, aga tema läbimõtlemine ja kommenteerimine on ürituse laadis ettevõtmine. Isiklikult mulle ei imponeeri Seitset tüüpi laadis raamatud, aga sellele artiklile teen erandi. Lühidalt, see on nii magus vaimutoit, et hoiaks külmikus hiljemaks.

{6} O&R faatika. [jja] See hõlmab eelkõige neid katkendeid, mille tuvastasin eelnevatel lugemistel, ja sellel, mida Richards pakub hilisemates teostes. Tähenduse Tähenduses on muidugi veel faatilisi momente, aga ainult teose esimeste leheküljede ümberjutustamine ei ole enam paeluv. Võib ka minna sügavamale ja kaardistada autorite endi sotsiaalseid sentimente, mis esinevad nende tekstis (nt kaebused valetava lihtrahva üle), või arendada nende endi välja pakutud sotsiaalseid aspekte mingis suunas.

{6} Funktsionaalsed vaarikad. [pdf] Läheneb juba kõrvalise uitmõttte territooriumile, aga täielikuma skeemi-ülevaate jaoks oleks ehk kasulik sooritada selline haljutus, et võrrelda Jakobsoni ja Malinowski faatilise troope "Faatilise osaduse" alasektsioonis (1945[1923]: 313-315) ning üritada jakobsoniaanlikku parafraasi antropoloogi põhilistest väidetest faatilisuse kohta. See nõuab sügavat nuputamist.

{7} Organon. [jja, pdf] Taaskülastada Karl Bühleri mudelit. Saab veel ühe või mitu skeemi neile lehekülgedele ja teha ülevaade Bühleri funktsioonide põhilistest tunnustest. Siin on kohane appi võtta Alan Gardineri kajastus Bühleri ettekandest, sest Jakobson ise Bühlerit väga sageli ei näi kasutavat (võin siinkohal eksida). Igal juhul oleks korralikku ülevaadet sellest skeemist vaja arvesse võtta.

{7} Krüptanalüütiline. [jja, rc] Kuna see on nii olulisel kohal mu argumentatsioonis kuusnurkse skeemi kohta tuleks üle vaadata kõik konkreetsed kirjakohad, kus ta esitab selle mudeli. Tuleb kontrollida, kas ma ikka mäletan asju õigesti või olen endale ette kujutanud, kuidas Jakobson asjast kirjutas. Teemasse läheb ka pealtjälgija ning -kuulaja koht kommunikatsioonimudelis, et metakanal (meta-channel). Veel üks asi, mida olen pikalt edasi lükanud. Tasuks üle vaadata ka Rueschi tähelepanekud observer'i rollist Grinkeri (1956) kogumikus, mida Jakobson oli sirvinud. Võib-olla kaaluda ka Jakobsoni biograafiat ja koostööd Ameeriklastega. Vaadata sisse ka pluripersonaalsusesse.

{7} Täitsa Locke'is. [jja] Kuna O&R märgimudel on väga sarnane Locke'i ja skolastikute omaga, tasuks ehk teha põgus läbisõit seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust ning klopsida kokku ülevaade Locke'i semiootikast ja võrrelda seda O&R omaga. Seotud kõrvaline ülesanne on vaadata läbi ühe kirikuteenri essee märkidest, mis oli kirjutatud vastusena Locke'ile (EBSCO's üks varajasemaid inglisekeelseid sissekandeid semiootikas). Iseasi, kas jõuab Locke'i allikateni, kellest sekundaarkirjanduses on huvitavat, aga esialgu veel võõrast, kraami.

{7} Funktsiooni, tunnuse ja teguri tänavad. [rc] Lihtne kolmeosaline ülekontroll, kas SW ülekammimine annab emma-kumma kohta veel midagi huvitavat. St kõigist võiks koostada tüpoloogia. Funktsioonide osas skeemil olevatega ekvivalentsetest ja neist, mida skeemil pole (regulatiivne, maagiline, poliitiline, jne), erinevastest keele foneetilistest jm tunnustest (feature), ideaalis nii, et neid saaks funktsioonidega kokku sobitada, ja erinevat laadi teguritest (factor), sest Jakobson ei kasuta seda sõna alati samas tähenduses. Põhjalikkus.

{7} O&R märgiolukord. [jja] Nende märgisituatsiooni mõistet võiks võrrelda "kommunikatsiooniakti" omaga. Ka seos Malinowski "situatsioonikontekstiga" vajab sissevaatamist.

{7} Einstellung. [jja] (Re)considering tõi selle küsimuse üles. Tuleks eraldi sisse vaadata, kunagi ka gestalt-psühholoogiasse. (Vb ka Husserlisse, kes teab.)

3. Kõrvalised ülesanded

{1} Ellipsise mitteverbaliseerimine. [JJA] Need on osad referentsiaalse funktsiooni konteksti-puntrast. Ellipsis on kontekstuaalse viite tüüp ja mitteverbaliseerimine Jakobsoni tähenduses on kontekstis esineva referendi mitte-nimetamine.

{1} Ostensioon. [pdf] Remo Gramigna artikkel, milles Jakobsonile pöörati küllaldaselt tähelepanu. Hea näide sellest, kuidas ühest konkreetsest mõistest saab kena ülevaate kirjutada.

{2} Ekspressiivne ekspressiivsus. [pdf] Oleks vaja lõpuks läbi töötada need vähesed artiklid, mis on sisse pildistatud, miski 1950ndate konverentsi teesidest, kus Jakobson ja Susanne Langer sattusid samade kaante vahele.

{2} Mittesümboolsed mõjud. [jja] Ogdeni ja Richardsi mõiste tuletas meelde Herbert Blumeri (1936) artikli, milles suhtumine ja funktsioonid ristuvad.

{4} Lingvistika ja kuhu?. [pdf] Lugeda I. A. Richardsi artiklit "Linguistics into poetics" (1974).

{4} Seltsimees Aljagrov. [pdf] Taaskülastada Jakobsoni artiklit "Aljagrovi kirjadest" (1979c) ja zaum-luulet.

{4} Langeritõbi. [jja] Taaskülastada semiootilisi küsimusi Susanne Langeri teoses Filosoofia Uues Võtmes (1956[1942]).

{4} Don Mukařovskýuan. [jja] Taaskülastada Jan Mukařovský poeetikat ja esteetikat.

{4} Kunstivõte. [pdf] Vaadata üle mu enda "Reply to "Art as Technique"".

{4} Grammitikk. [rc] Sorida läbi mida Jakobson kirjutab grammaatilisusest (grammatical)

{4} Artifice. [jja, rc] Uhh, hullumaja puhvet.

{4,5} Keele/kõne-teooria. [jja] Jakobsoni koodi/sõnumi arutlusele lisaks Alan Gardineri argumendid (1932).

{5} Metakommunikatsioon. [jja] Taaskülastada Jurgen Rueschi ja Gregory Batesoni metakommunikatsiooniteooriat, eriti kodifitseerimisjuhiste osas.

{5} Translatsionism. [pdf] Vaadata sisse Jakobsoni märgi- ja tõlketeooria äärmuslikesse arengutesse (Osimo 2008).

{6} Faatiline kontekst. [pdf] Künda üle oma kirjutis faatilise funktsiooni kujunemisloost (Rebane 2021b), otsida välja tolgendavad otsad.

{6} Vaarikad. [pdf] Vaadata üle oma eestikeelsed kirjutised Malinowski faatilisest osadusest (Rebane 2019, 2020), otsida kokkupuudepunkte Jakobsoniga.

{6} Jakobsonieelne faatika. [pdf] Seedida pikemas seerias enda koostatud tsitaadiraamatut Malinowski ja Jakobsoni vahelistest faatikatest.

{6} Tervitused. [pdf] Käia üle väike kirjatükk, mis sarnaneb Malinowski faatilise osadusega (Barton 1920) ja mis ilmus Boris Malinowskiga ühiste kaante vahel ühes teaduslikus entsüklopeedias.

{6} Faatiline kes? [jja] Koguneda kokku kõigil inimtüüpidel või olenditel, keda on kunagi faatiliseks sõimatud. Erik Kõvamehe soovitusel võiks saada kirjatükiks pealkirjaga "Who you callin' a phatic?"

{6} Mõtteid keelest. [pdf] Vaadata veel kord üle Alan Gardineri (1919) ja Malinowski kiri, jutustada ümber.

{6} Noh?. [pdf] Jakobson võttis Dorothy Parkeri lühijutust "Newlyweds" ainult nohhitamise, aga kogu lugu saab lugeda faatilisest seisukohast.

{6} Faatiline misasi?. [jja] Koguda kokku kentsakamad näited sellest, kuidas midagi on faatiliseks nimetatud (faatiline purskkaev, faatiline mikrofon, jne).

{6} Faatiline tähelepanu. [jja] Kuna Jakobson tutvustas selle mõiste faatikasse, vaadata üle kuidas on faatilisuse mõistet kasutatud tähelepanuga (attention) seoses (nt Paul Virilio phatic image).

{6} Mõistlikult rääkiv lind. [jja] Lugeda lähedalt John Locke' anekdooti rääkivast linnust.

{6} Kommunikatsiooniraadius. [jja] Vaadata üle mida Jakobson ja Sapir sel teemal pakuvad.

{6} Hüperfaatiline. [pdf] Taaskülastada oma kirjutist hüperfaatilisusest ja Richard Fiordo skeemidest.

{6] Ebaisikulisus. [pdf] Ebaisikute (nonperson) teemat olen pikalt edasi lükanud, endiselt tundub paeluv.

{6} Va' vadistaja. [jja] Vaadata näiteid "faatilisest" keelekasutusest, mida olen täheldanud eestikeelses ilukirjanduses.

{7} Kuuest üheksani. [pdf] Taaskülastada oma käsikirja unes nähtud kujutisest. Ühtlasi, mida kirjutas Iraani naisterahvas Tallinna Ülikoolist, kellele saatsin seda lugeda.

{7} Autoga ise. [pdf] Taaskülastada oma kirjutist autokommunikatsioonist (Rebane 2018), leida praod, hakata täitma.

{7} Permanentne dünaamiline sünkroonia. [jja, pdf] Liiga suur töö, et selle peale tahaks mõeldagi.

{7} Vene vormimine. [jja] Tutvuda uuesti vene vormikoolkonna tekstide (Väljataga 2014) lugemismärkmetega.

{7} Põlev funktsiooniskeem. [pdf] Võtta lõpuks käsile Philip Wheelwright'i (1954) raamat sümbolismist kirjanduses ja võrrelda tema skeeme enda omadega.

{7} Kommunikatsionaliseerimine. [jja] Jakobsoni keelefunktsiooni skeemi vaatlemisest kommunikatsioonimudelina ja selle rakendamine märgiolukordadele, mis ei ole suhtlussituatsioonid.

{7} Hallid metafunktsioonid. [pdf] Vaadata sisse, mida M. A. K. Halliday metafunktsioonid täpselt endast kujutavad.

{7} Jakobsoni Saussure. [rc] Vaadata üle kõik mainimised ja panna kokku üldpilt, mida Jakobson Saussure kohta üldse rääkis.

{7} Inkommunikatiivsed funktsioonid. [jja] Lahata sarnasusi Jakobsoni keelefunktsioonidele E. R. Clay mõistestikus.

{7} Intro- ja ekstroversiivne. [rc, jja] Taastutvuda nende mõistetega ja selgitada enda jaoks, kuidas ma olen neid valesti kasutanud.

{7} Multifunktsionaalsus. [pdf, jja] Permanentsest dünaamilisest sünkrooniast ainult see osa mis puudutab otseselt keelefunktsioone.

{7} Läbitoimimisest. [jja] Taaskülastada ja paremini põhjendada interkatsiooni ja läbikäimise eristust Carr'i (1923) põhjal.

{7} Teie. [pdf] Martin Buber.

{7} Bio- ja ethotriaadilisus. Selgitada Thure v. Uexkülli ning Burgoon & Saine triaade.

{7} Lotmani Jakobson. Lugeda Lotmani eestikeelset memuaari Jakobsonile (1983).

{7} Va' mihkeldaja. [jja] Vaadata läbi eestikeelsest ilukirjandusest üles korjatud funktsioone puudutavad keelendeid.

{7} Tähenduse tähenduse tähendajad. [pdf] Vaadata sisse Tähenduse Tähenduse arvustustesse.

{7} Morrise ekskursioon. [pdf] Lugeda Charles morrise peatükki diskursusemoodidest.

{7} Jakobsoni alateadvus. [rc] Vaadata üle kohad kus Jakobson käsitleb alateadvust.

{7} Seitsmes tegur. [pdf] Taaskülastada "mõju" küsimust kommunikatsiooni uurijale (Ruesch 1953).

{7} "Märk" märgina. [jja] Kraamida näiteid sellest, kuidas semiootikaalases kirjanduses kasutatakse sõna "märk".

{7} Endastamine. [jja] Idiomorfitseerimise (idiomorphization) seos koodiga.

Osad teemad, eriti lõpus, on päris kindlasti ülearused ideeseemned kirjutiste jaoks kaugemas tulevikus. Küll aga on nüüd võimalik keskenduda põhilisele ja ka näiteks (Re)considering loengumärkmete puhul kõigega korraga tegelemise asemel jagada vastavad arutelud siin välja pakutud teemade alla. Tähendab, esimeses tükis valimatult õhku visatud ideed on nüüd justkui korrastatud süsteemiks, mida saab hakkama täiendama.

Mõtlesin vahepeal ka tervikteose potentsiaalsest arengust. Uurimispäevikust, Päevateesid keelefunktsiooniskeemidega mihkeldamisest, võib saada lõputöö, Jakobson's scheme of linguistic functions in light of Ogden and Richards' The Meaning of Meaning, millest omakorda võib saada Sissejuhatus funktsionaalsesse keelesemiootikasse / An introduction to functional semiotics of language. Vot see oleks märgikasv! Jäin mõtlema ka selle üle, et ülesannete jaotus ei vasta mitte neile tulemitele, vaid nendevahelistele ümberkirjutamistele: korrastamata uurimispäevik peaks esmaste ülesannete täitmisega saama lõputööks, aga edasi läheb samm untsu. Võib-olla võib teisejärgulised ülesanded jätta magistritööks ja kõrvalised ülesanded doktoritööks. Alles seejärel võiks mõelda õpiku koostamisest. Siinse põhjal ütleks küll, et mõne eesmärgi poole on veel väga pikk teekond ees.

O&R referentsiaalsusest

[Päevateesid keelefunktsioonidega mihkeldamisest #2]

Ogdeni ja Richardsi Tähenduse Tähendus (1945[1923]) ei ole sugugi kerge lugemine. Siinkirjutaja on varasemalt kaks korda terviku läbi lugenud ja vaevalt pinda kraapinud (barely scratched the surface), nagu öeldakse. Tegu on semiootika ajaloos ehk ühe tihkeima tekstiga, mida võibki kaevandama jääda. Minu südamesoov on ühel ilusal päeval saada eestikeelne tõlge sellest teosest trükki, aga väga tõenäoliselt võtab see ettevõtmine kaua aega. Sellegipoolest tuleb kuskilt alustada, ja käesoleva postituse tarbeks asun valikuliselt tõlkima, tõlgendama ja parafraseerima katkendeid, mis puudutavad referentsiaalset funktsiooni.

Huvitava kokkusattumusena algab sisuline osa referentsiaalsusest (Ogden & Richards 1945[1923]: 9), vahetult pärast viidet John Mahaffy vestlusõpikule, millest mul oli mõned aastad tagasi väga palju kasu. Järgneb ümberjutustus. Sümbolism uurib Ogdeni ja Richardsi järgi keele ja igasuguste sümbolite rolli inimasjades, eriti sümbolite mõju mõtlemisele. Konkreetselt keskendub sümbolism sellele, kuidas sümbolid aitavad või takistavad asjade üle reflekteelimist (mõtisklemist, kaalutlemist, "refleksiooniga" on alati tõlkeraskusi). Sümbolid aitavad meil: (1) suunata (direct); (2) korrastada (organize); (4) salvestada (record) ja (4) suhelda (communicate).

Kui aga küsida, mida sümbolid suunavad, korrastavad, salvestavad ja edastavad? tuleb pingsalt vahet teha mõtetel ja asjadel. Kohe komistame selle otsa, miks Jakobson samastab referentsiaalse ja kognitiivse funktsiooni: Ogdeni ja Richardsi järgi mõte on viide. Mõtlemine on nende järgi põhiliselt viitamistoiming (an act of reference), st asjade ja sümbolite vahele seose (märgisuhte) loomine. Sümbolid loomulikult suunavad, korrastavad, salvestavad ja edastavad mõtet. Asju maailmas ei ole sümbolid iseenesest võimelised suunama, korrastama, salvestama ja edastama. Selle eristuse tarbeks esitavad nad võrdpildi: me ütleme, et "aednik niidab muru", kuigi me teame, et see on tegelikult muruniiduk, mitte aednik ise, mis muru niidab. Nii eksitakse tavaliselt ka sümbolite, mõtete ja asjade kohta rääkides kui me ütleme, et sümbolid salvestavad või edastavad tõsiasju maailma kohta - sümbolid salvestavad ja edastavad kõigest mõtteid maailmas leiduvate tõsiasjade kohta.

See on kajastus John Locke'i ja tema kaasaegsete semiootikast, milles idee (mõte), sümbol (sõna) ja asi (objekt) on omavahel seotud. Jakobsoni terminoloogias oleksid need vastavalt referent, sõnum, ja kood. Vähemalt nii pakuksin ma praeguses varajases etapis. Asi/objekt/referent on see, millest räägitakse; sümbol/sõna/sõnum on see, mida räägitakse; ja mõte/idee/kood on vahelüli, mis võimaldab ühendada seda, mida räägitakse, sellega, millest räägitakse. Jakobsoniga võrreldes tekib muidugi omi raskusi, sest "referendi" asemel peaks ehk olema hoopis "kontekst", aga huvitaval kombel on tegu just selle ülemise kolmnurga/-jalaga, mida moodustavad kood, kontekst ja sõnum. Need on need tegurid kommunikatsiooniaktist, mille vahel toimub "interaktsioon".

Autorid jätkavad (samas, 10) et "keeleolukorrast" (the language situation), mille all nad tõenäoliselt peavad silmas verbaalset kommunikatsiooniakti, st keelekasutuse olukorda, hädavajalikke elemente välja jättes võib kohata raskusi, mis jääksid olemata, kui kogu tehingut või ülekannet ("transaktsiooni") üksikasjalikumalt vaadelda. Nad kirjutavad, et sõnad ei tähenda iseenesest mitte midagi - väide, mida Malinowski kasutab ära faatilisest osadusest kirjutades. Ogden ja Richards tahavad siin rõhutada, et sõnade ja asjade vahel ei ole mingit loomulikku ühendussidet, et sõnad ei "tähenda" asju otseselt, vaid mõtlemise vahendusel. Nad rõhutavad, et me kõik teame seda tänapäeval, aga varem on inimesed kõikjal uskunud, et sõnade ja asjade vaheline suhe on otsene, nt jumalast seatud.

Sõnad omavad tähendust ainult siis, kui neid kasutab mõtlev olend. Siin on autorid kirjutanud "mõtleja", mis lubab sõnadele tähendust ainult inimeste kasutuses. Implitsiitselt on siia kätketud küsimus sellest, kas mõistuseta olendid räägivad kui nad toodavad inimsõnadele sarnanevaid häälitsusi (John Locke arutles seda küsimust anekdoodiga papagoist, kes ajas arukat juttu). St sõnade tähendus sõltub ka sellest, kes neid kasutab. Teine kvalifikatsioon sõnade tähendusele seisneb selles, et sõnad seisavad (stand for) millegi asemel, st nad viitavad. Ainult osutades, viidates, asendades on sõnadel tähendus. Siit võib järeldada range eeskirja, et kui sõnad millelegi ei viita, siis on nad tähendusetud (jällegi punkt, mis tuleb Malinowski essees mängu).

Sõnad on seega tööriistad või vahendid (instruments), mida inimesed kasutavad, et suunata, korrastada, salvestada ja edastada mõtteid. Selline on keele referentsiaalne funktsioon - orienteeritud mõtlemisele. Mõte on viide, sest see juhatab inimese mõistust sümbolitelt/sõnadelt asjadele. Reflektiivne ja intellektuaalne keelekasutus on seega referentsiaalne. Nüüd aga ilmneb, et sõnadel on ka muid funktsioone, mida võib kokku võtta mõistega "emotiivne". Emotiivseid funktsioone saab nende järgi aga alles siis lähemalt uurida kui referentsiaalne funktsioon (täpsete väidete tegemine, intellektuaalne kommunikatsioon) on paigale naelutatud. Referentsiaalsest funktsioonist alustamine ei vähenda teiste funktsioonide tähtsust. Nende teiste hulgas nimetab ta ka "populaarset" ja "primitiivset" kõne, millega nad tõenäoliselt viitavad Malinowski faatilisele osadusele, mis hõlmab mõlemat, Lääne lihtrahva ja "metslaste" omavahelist vestlust.

Lihtrahva populaarsele kõnele ja metslaste primitiivsele kõnele vastandub teadlaste arutelu, millest samuti ei puudu emotiivsed või "mittesümboolsed" mõjud. Siin võib märgata "viite" täpsust ja konkreetsust ning "mõju" ebamäärasust ja üldisust. Mittesümboolsed mõjud on nähtavasti negatiivsed või vähemalt uurija ülesannet raskendavad, sest autorid soovitavad alustada referentsiaalsest funktsioonist ka selle tõttu, et "tähenduse" tähendust analüüsides on referentsiaalses/reflektiivses kõnes esinevad suhted mõtete, sõnade ja asjade vahel lihtsad. Mittesümboolsed mõjud, mis võivad olla emotsionaalsed, diplomaatilised või "muusugused häired" (other disturbances), seevastu teevad "tähenduse" tähenduse analüüsi keerulisemaks.

Kõigepealt keskenduvad nad seetõttu sõnade (sümbolite) ja asjade (referentide) vahelise suhte kaudsusele (indirectness), mida on nende kolmnurksel skeemil kujutatud punktiirjoonena (erinevalt sümboli ja mõtte/viite vaheline suhe või mõtte/viite ja referendi vahelisest suhtest, mis on tähistatud pidevate joontega). Seda skeemi vaadates võib täheldada, et minu kuusnurksest skeemist moodustab see ülemise kolmnurga juhul kui teda vasakule pöörata. See kaudne suhe, seega, on sõnumi ja konteksti vahel. Koodi ja sõnumi ning koodi ja konteksti vaheline suhe on seega mingis mõttes otsesem. Siin võib tähele panna, et Jakobsoni referentsiaalne funktsioon, mis on keskendunud kontekstile, on sünonüümne kognitiivse funktsiooniga, aga Ogdeni ja Richardsi kolmnurka kuusnurkse skeemi peale asetades ilmneb, et mõtlemine on seotud hoopis koodi faktoriga. Samasse lahtrisse langeks vististi ka Peirce'i tõlgend. St see ei olekski justkui referentsiaalne funktsioon, mis ühendab sõnumi ja konteksti, vaid kood või isegi metalingvistiline funktsioon. Veel soovin välja tuua selle, et seda kaudsust nimetavad nad tunnuseks (feature), mida võib lugeda ka lihtsalt suhte omaduse võtmes, aga eks edasised kokkupuuted sama mõistega valgustavad, kas nende "tunnused" sarnanevad Jakobsoni omadega.

Mõtte ja sümboli, st koodi ja sõnumi, vahel on "põhjuslikud seosed" (causal relations). See põhjuslikkus aga jaguneb justkui kolmeks - justkui, sest siin on raske kindel olla, kui tugev on nende eristus ühel pool viitamise ja teisel pool sotsiaalsete ja psühholoogiliste faktorite vahel (samas, 11). Oma suva järgi suruks nad kolmeks: (1) viide - eesmärk, mille nimel me millelegi viitame; (2) sotsiaalne - meie sümbolite etteplaneeritud mõju teistele inimestele; ja (3) psühholoogiline - meie suhtumine. Siin võib ära tunda kolm põhifunktsiooni Jakobsoni mudelist: (1) referentsiaalne; (2) konatiivne; ja (3) emotiivne. Järjekord on vastupidine harjumuspärane (emotsioonid, tahtekavatsused, mõtted), aga see selleks. Huvitavaim on siin konatiivne - autorite antud sõnastus oleks justkui see seitsmes tegur, st Rueschi seitsmes küsimus kommunikatsiooni uurijale (vt Rebane 2021: qcqc), mis Jakobsoni mudelist on justkui puudu.

Võib-olla on väikesed erinevused Jakobsoni skeemiga tingitud sellest, et ta ei ole väga mentalistlik. Ogdeni ja Richardsi skeemis on vähemalt selle sõnastuse järgi peale Jakobsoni kommunikatiivse (faktor), lingvistilise (funktsioon) ja fonoloogilise (tunnus) kuusiku (sextate) ka lisa-kolmik (triad): viitamise eesmärk (purpose), planeeritud eesmärk (proposed effect), ja suhtumine (attitude). Jakobsonil on justkui ainult viimane: emotiivne funktsioon "püüab vahetult väljendada kõneleja hoiakut selle suhtes, millest ta kõneleb. See kaldub looma muljet mingist emotsioonist, olgu see ehtne või teeseldud" (Jakobson 2012[1960d]: 1736).[1] Siin on tähelepanuväärne, et Jakobsoni hoiak/suhtumine on ühepoolne: kaalul on kõneleja suhe sellesse, millest ta kõneleb (asi, objekt, referent, kontekst, teema, jne). Samuti ei saa märkimata jätta, et kõneleja võib oma suhtumist teeselda, sest Ogdenil ja Richardsil on samuti esialgu kaalul meie enda suhtumine (millesse? jääb esialgu ebamääraseks), aga kohe järgmises lauses lisavad nad, et see mängus on ka vestluskaaslase suhtumise peegeldamine.

Nimelt, vastuvõtja rollis põhjustavad sõnad/sümbolid/sõnumid meis korraga kahesugust kohastumust: sümbol kutsub esile viitetoimingu, mis peaks sarnanema kõneleja vastava viitetoiminguga, st sõna peaks ideaalis vastama samale viitele nii kõneleja kui kuulaja peanupus; samal ajal aga põhjustavad sümbolid seda, et võetakse omaks (assume) kõneleja suhtumisele (millesse? jällegi vist vara veel, sest selle küsimusega maadleb Richards ühes oma hilisemas teoses). Kui nüüd mõelda läbi see nö lisakolmik, kuhu suhtumine kuulub, tekib küsimus: kuhu jäi konatiivne funktsioon? Miks ei ole siin välja toodud korrelatsiooni näiteks selle vahel, millist mõju rääkija soovib kuulajale avaldada ning selle vahel, mis on tulemus? See on vahest isegi irooniline, et teisesus/konatiivsus, mis on just seotud põhjuslikkusega, on siit välja jäänud - paneb isegi kahtlustama, et see on niimoodi mingi teadmata põhjusega.

Edasi läheb arutelu otsesemalt semiootiliseks. Kõne all on mõtte ja asja vahelise suhte otsesus (directness) või kaudsus (indirectness). Sisuliselt on siin tegu märgi motiveerituse küsimusega: otsene seos juhul kui mõtleme mingist värvist või silmitseme parasjagu mingit värvilist pinda. Otsesus seega kujutab endast sarnasust, motiveeritust, "looduslikkust" (Augustinuse signa naturalia). Kaudne seos leidub aga juhul kui me mõtleme/viitame, näiteks Napoleonile. Siin tõstatub minu jaoks küsimus, kas otsesuse/kaudsuse ivaks on asja/referendi keerukus - värv on lihtne (simple), Napoleon keeruline (complex), st Locke'i järgi ei saa mõtet värvist enam väiksemateks tükkideks võtta, aga Napoleoni puhul peaksime kokku panema hulga ideid nagu mees + prantslane + vallutaja, jne.

Kaudsuse iseloom aga ei näi seisnevat otseselt kokkuleppelisuses ega referendi ideatsioonilises keerukuses, vaid rohkem nagu in presentia vs in absentia võtmes, mis kangesti meenutab Jakobsoni näidet kommunikatsiooniraadiusest: sõna "Napoleon" ja isiku vahel, kellele see viitab, on Ogdeni ja Richardsi järgi pikk "märgiolukordade ahel" (chain of sign-situations): (1) ajalooline isik elas ja tegi midagi; (2) kohalikud pealtnägijad tunnistasid, et oli siuke isik kes elas ja tegutses; (3) kaasaegsed panid kirja pealtnägijate tunnistused tema kohta; (4) ajaloolased lugesid neid allikaid ja kirjutasid temast ajalooõpikutesse, kust iga jüts õppis, kes oli Napoleon.

See ei ole lõpuni veenev käsitlus märgisuhtest, sest ta lähtub märgi enda ajaloost, mitte märgikasutaja omast. Kellegi (seni-)tundmatu ajaloolise isiku kohta entsüklopeediast lugedes ei saa lugejal olla halli aimugi, millise teekonna see informatsioon läbis enne kui see jõudis entsüklopeedia lehekülgedele. Napoleoni-laadsete näidetega tõstatub ka lugemata-raamatute probleem: inimene võib teada küllaga Napoleonist ilma, et ta oleks tema kohta kunagi midagi lugenud - kultuurisüsteem ei ole ükskeelne. Märgiolukordade ahel on kahtlemata geniaalne lahendus (vrd lõputu semioosiga), aga sümboli ja asja vahelise suhte puhul peaks küll minu arvates hoopis märgikasutaja fookuses olema, sest küsimuse all on märgi ja asja vaheline seos tema jaoks (sõnad iseenesest on ju tähendusetud).

Umbes seda tahavad nad ka öelda lausega, "Sümboli ja referendi vahel pole muud asjakohast seost kui kaudne, mis seisneb selles, et keegi kasutab seda referendi eest seismiseks" (Ogden & Richards 1945[1923]: 11).[2] Kuidas seda tõlgendada? Kas see tähendab, et sümboli ja referendi vahel ei saa olla otsest seost? Eelnevast lõigust võib tõesti välja lugeda, et mõtte ja referendi vahel võib otsene seos olla. Nähtavasti tallame juba käidud rada, sest jutt käib ikka veel sellest, et nende skeemil on sümboli ja referendi vahel punktiir (kaudne), mitte pidev joon (otsene).

Need kaks seosetüüpi on Ogdenil ja Richardsil nimetatud mõistetega, mis on Jakobsoni kirjutistest (artifice'i saagast) tuttav: sümboli ja referendi vahel ei ole otsest sidet, aga "grammaatilistel põhjustel" me kõneleme viisil, mis eeldab, et selline otsene seos (et sõnad tähendavad otse asju) eksisteerib. Nüüd huvitav osa: kui me niimoodi räägime, siis on tegu omistatud (imputed) seosega, mitte tegeliku (real) seosega. Jakobsoni käsitluses parallellismist on Peirce'i ikoonilisus ja indeksiaalsus faktuaalsed: ikoon päriselt sarnaneb oma objektiga; kus on suitsu seal on tuld. Peirce'i sümbol ja tema enda artifice, millele ma seni ei ole veel tõlkevastet leidnud või välja mõelnud, on omistatud: sümbol on kokkuleppeline ja luule/sõnakunst tekitab ise seoseid elementide vahel, mis muidu seotud ei ole.

Lõpuks arutlevad nad ka kokkuleppelisust. Sõna "koer" ja looma vahel, millele see viitab, on ainus seos see viitamine ise. Siin võib natuke vaielda, aga tulutult. Kui ühtäkki kaoksid ära kõik mõtlevad olendid, või lakkaks sõnaga "koer" kindlat liiki loomale viitamine, kas seos sümboli ja referendi vahel saaks olematuks? See on sama mis küsida, kas "surnud keelte" sõnade semantilised seosed haihtuvad õhku? Tegu on kas raamat, mida keegi kunagi ei loe, sisaldab informatsiooni? tüüpi küsimusega, mis ei ole väga paeluv (sel teemal on sooritatud kaelamurdvat ajuakrobaatikat). Mõnest leheküljest saab üle hüpata.

Referentsiaalse funktsiooni kohta saame veel teada, et viite täielikkus varieerub (Ogden & Richards 1945[1923]: 15). Viide "haarab" (grasps) oma referenti rohkemal või vähemal määral, aga Ogdeni ja Richardsi järgi ei sõltu viite täielikkuse variatsioon eriti sellest, millised sümbolisatsioonid seda saadavad (žestikulatsioon, pildid, sõnad, laused ja lausetükid).

Mitteverbaalse suhtlemise piirile jõudes näib nende mõttelõng katkevat, sest keset lõiku vahetatakse teemat ning käsitletakse hoopis emotiivset (ja võib-olla faatilist) funktsiooni: arutelus osalevate isikute väljaütlemiste põhjal ei saa usaldusväärselt hinnata nende tegelikku suhtumist. Siis jällegi näib käsitletav suhtlussituatsioon muutuvat, sest järgmisena kõnelevad nad vaidlusest ja vajadusest tüliosapooli omavahel kontaktis hoida, et arusaamatused selgeks klaarida. Selle jaoks on vaja mingit "võtet" (technique), mis põhineks määratlemisteoorial ja ei omistaks inimesele võimeid, mida tal ei ole - täpsustamata, kellest või millistest võimetest jutt käib (nende endi viide libastus).

Ehk peavad nad endiselt silmas omistatud seost sümboli ja referendi vahel, sest järgmiseks addresseerivad nad seda spontaansust, millega inimesed hüppavad järeldusele, et teine inimene viitab meile tuttava sõnaga samale referendile. Seda võib nimetada idiomorfitseerimiseks või endastamiseks, teistelt enda omaduste ja võimete eeldamist. Enam-jaolt on meie tõlgendus Ogdeni ja Richardsi järgi õige, aga peenemas arutelus (teaduses) see tavaliselt nii ei ole. Samuti soovitavad nad mitte alahinnata mitteverbaalseid suhtlemisviise, mis võivad oma piiratud valdkondades olla täpsemad kui keel. Võrdväärset täpsust leiab ehk matemaatilistest valemitest ja noodivihikust.

Referentsiaalse funktsiooniga on loomulikult seotud ka tõesuse probleem - kas referendid on päris (real) või mitte (unreal). Keelt kasutatakse mitte ainult siiraks (bona fide) suhtlemiseks, vaid ka eksitamisviisina (method of misdirection), mispuhul nad kurdavad kui levinud on valetamine nende ühiskonnas (Ogden & Richards 1945[1923]: 18-19).

Ogden ja Richards esitavad (samas, 21) järgneva märgiolukorra: kujuta ette, et sa seisad risttee ligidal ja jälgid jalakäijat, kes uurib teemärki (naabrusasula nimega). Selles olukorras on kolm tegurit: (1) märk, mis (2) viitab mingile kohale ja (3) mida tõlgendab keegi inimene. Kõik märgiolukorrad on sellised. Selline märgiolukord hõlmab nende järgi ka igasugust tajumist (samas, 22), vähemalt juhul kui see tajumus on midagi enamat kui pelgas teadlikkus (mere awareness). Võib oletada, et mõtlemine ja teadvus on semiootiline, lihtne teadlikkus mitte. Näiteks "tooliks" nimetatavat objekti "tajudes" tõlgendame me hulka meeleandmeid märkidena referendist (pane tähele, märkide, mitte sümbolitena).

Vahel kiidavad autorid oma konteksti-põhist lähenemist viitele, mis on nende sõnutsi assotsianismi (tollase tajupsühholoogia) väljaarendus (samas, 24). Viite kontekstiteooria, vihjavad nad siin, rõhutab keele suhet mälu ja kujutlusvõimega. Mälu vallast toovad nad esile mälujälje (engram) teooria, mille järgi iga märk on alati sarnane stiimul mingile osale algsest stiimulist ja piisav, et selle stiimuli poolt moodustatud mälujälg üles kutsuda (samas, 53). Märgi motiveerituse küsimuse siin võib esialgu kõrvale jätta - psühholoogiateooriat tõlgendatakse läbi semiootika sõnavara. Tulemus on engrammi ja märgi toimeloogika samastamine - märgikasv või keele õppimine on nüüd kohanemine (adapting).[3]

Viitamine on loomulikult seotud ka osutamisega või suunamisega (samas, 60). Arutledes piltide või kujutiste rolli mõtlemises, hoiatavad nad kujundliku mõtlemisega seotud ohtude eest - kas kujutluspildid on universaalne nähtus? miks ei mängi kujundid introspektsioonis olulisemat rolli? kas kujutluspildid ei ole inimese vaimsed luksused? Arutelu pöörab üsna esoteeriliseks vaba tahte küsimuse sekkumisega: kas kujutluspildi ilmumise eel võib täheldada seda, mida sageli ekslikult nimetatakse tahtmiseks kujutleda. See aga ei ole lihtsalt tahtmine, vaid selline vaimuseisund, milles muidu vormitu teadvus on organiseeritud ja selgesõnaline.

Mida nad tahavad öelda on vististi see, et kujutlusvõimes osaleb kogu triaad: emotsioonid (affective), tahtejõud (volitional), ja mõtlemine (teadvusseisund), ja neil on asi selge: "Mis iganes see ka poleks, sellel on see omapärane iseloom, et see on suunatud pigem ühele asjale kui teisele, mida me siin nimetame viiteks" (samas, 60).[4] Seda ilmselt pidasid nad ülal silmas sellega, et sümbolid suunavad mõtlemist - ka kujundliku mõtlemise puhul on aduda suunamudimist. See viide võib olla ebakindel või ebaselge, aga näib autorite jaoks olevat samasugune nagu kõneosavamas ja selgepiirilisemas mõtlemises.

Kujundlikus mõtlemises esinevad kujutluspildid ei pruugi olla ka päris kujutised, st mitte kopeerida või representeerida asju, millele viide osutab (samas, 61). Sellises vaimuseisundis, milles me kutsume üles kujutluspilte oma vaimusilma on hägusem, lõdvem - nad on pelgalt märgid (mere signs) ja ei imiteeri või simuleeri midagi konkreetset. Küll on huvitav, et nad hõikavad välja mimeetilised märgid ja simulatiivsed märgid, aga ülejäänud teoses nende kohta midagi muud erilist ei kirjuta. Igal juhul kujundite ähmasuse kõrval teine oht, et kujutluvõime valitseb, aga ei täida mingit funktsiooni, näiteks unelemise (day-dreaming) puhul, milles esinevate viidete kohta ei saa öelda, et nad ei oleks esinenud ilma selle seisundita.[5]

Pärast kujundlikku mõtlemist järgneb arutelu põhjuslikkusest. Kui me lööme tikku põlema, siis me ootame (expect) leegi tekkimist. See ootus on meie nö psühholoogiline kontekst ja leegi tekkimine või mittetekkimine on nö väline kontekst (samas, 62). Sellisel juhul sõltub referendi tõesus sellest, kas väline kontekst täiendab või viib lõpuni (completes) psühholoogilise konteksti. Siin tekib kange tahtmine väänata see kontekstiteooria ka triaadiliseks: (1) viite eesmärk on väline kontekst; (2) kavandatud mõju teistele on sotsiaalne kontekst; ja (3) suhtumised ning ootus nende peegeldamisele on psühholoogiline kontekst? Viimane läks rappa, sest psühholoogiline kontekst on juba määratletud vaimse ettekujutusena füüsilise tegevuse tulemusest, mis peaks õigupoolest ehk teisesuse alla kuuluma.

Konteksti vaatlen lähemalt eraldi postitustes, samuti võib üle hüpata üldiste ja konkreetsete (general ja particular) viidete eristusest, samuti lihtsatest ja liitviidetest (simple ja compound). Referentsiaalseid mõisteid järjestikku tervest teosest järgi vaadates sai aur enne esimest kolmandikkugi lihtsalt otsa. Raamatul on palju rohkem öelda referentsiaalsuse kohta kui ühepäevase mahaistumisega saab läbi mõelda. Loomulikult.

Otsustasin vahepeal, et sellest postituste seeriast saab Päevateesid keelefunktsiooniskeemidega mihkeldamisest vms. "Päeva"-teesid selles mõttes, et iga postitus/peatükk on kirjutatud ühe päevaga. Nii palju kui torust tuleb, nii palju tuleb. Ka lühemad mõtisklused võivad jõuda lõpptulemusse. Päeva-"teesid" selles mõttes, et korrektsete viidete, joonealuste märkuste ja akadeemilise vormindusega kõlbab neid päevateese kuhjata "Thesis Chapters" sektsiooni järjepidevate leheküljenumbritega ja kui tuleb tuju teos valminuks kuulutada siis laksan tiitellehe, sisukorra ja kasutatud kirjanduse külge ja ongi tehtud lõputöö, mille komisjoniks olen mina ise. Saab selline paras sahtlikäkk, mida ehk endal on kunagi vanaduses lõbus sirvida.

Kui eelnevat postitust pidada sissejuhatuseks, siis seda võib pidada esimeseks peatükiks. Tõenäoliselt saavad peaaegu kõik need tekstid olema sellised, nagu see siin, referaadi-laadne, aga ilma vähimagi struktuurita. Selle seeria eesmärk on tarvilik kirjandus läbi hekseldada ja eelnimetatud tantsurutiini harjutada kuniks mõtted püsivad piisavalt hästi koos, et võib nad ka inglise keeles ritta panna ja ette kanda. Üks uitmõte oli visata ka sellist nalja, et tõlkida või tõlgendada oma varasemaid kirjutisi, ka avaldatud artikleid, et vaadata järgi, milliseid mõtteid ma soovin edasi arendada ja kas on midagi, mis mul on juba väljahõigatust tegelikult kahe silma vahele jäänud, nagu too kord kui ma pärast avaldamist taipasin, et Mahaffy vestluskunsti süsteem põhineb Kanti kategooriatel. Eriliselt vajaks ülevaatamist käsikiri "From six to nine", mille ma kirjutasin ühe õhtuga 2014. aastal, kus on esialgne visand minu kuuenurksest skeemist.


[5] Näiteks, kas see on oluline, et ma nägin kuusnurkset mudelit unes ja ei mõelnud teda välja täielikult ärkvel olles? Oleks see kujutluspilt jäänud olemata kui ma oleksin too üks öö näiteks teise külje peal maganud?

[4] "Whatever it is it has that peculiar character of being directed towards one thing rather than another, which we here call reference."

[3] Muljetavaldavalt arusaamatu lause: "The mental process due to the calling up of an engram is a similar adaptation: so far as it is cognitive, what it is adapted to is its referent, and is what the sign which excites it stands for or signifies." (Ogden & Richards 1945[1923]: 53)

[2] "Between the symbol and the referent there is no relevant relation other than the indirect one, which consists in its being used by someone to stand for a referent."

[1] "aims a direct expression of the speaker's attitude toward what he is speaking about. It tends to produce an impression of a certain emotion, whether true or feigned;" (Jakobson 1981[1960d]: 22)