La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]
13. And People Sometimes Sick
An instructive example of this may be taken from the folk belief of the Cassubians, a peasant group in Poland of Balto-Slavic speech. This is the belief in the mysterious flower of the fern, which blooms only at midnight on Midsummer Night. The uncanny blossom is a strange red in color and appears to be glaring at the onlooker with the unnerving glitter of a glass eye. If a person sees it, he must not stand still, or speak, or look around - even if fearful voices or howls are heard behind him - lest he die by them and of a witch. The flaming fern flower may be picked with a red silk cloth, but this is very difficult, since access to it is barred by thorns, or by the Evil One in the form of a monkey, bull, or wolf; or a late wanderer may ask the way, and the flower vanishes in an instant if one replies to him. If a man does succeed in plucking the fern flower, however, he will be able to understand the language of animals and to see great hoards of hidden treasure in the ground, and he will live hale and [|] hearty to a great age. But no one has even seen it. This fact will not surprise botanists - since all ferns are non-flowering plants. The botanist may, however, be puzzled as to how the legend of a fern flower ever could have arisen, since it has no possible referents in the objective plant world; but the psychiatrist would not be, since he recognizes the legend as a characteristic oedpial fantasy arising from the subjective inner world of human beings. What is surprising to the non-anthropologist is that the Cassubians have so much detailed and circumstantial knowledge about the fern flower - when no man has ever seen it! (La Barre 1954: 234-235)
(Jätkub siit.) "Sellest võib õpetliku näite tuua Poola talupoegade, baltoslaavi keelt kõnelevate kašuubide rahvausundist. Nimelt usk müstilisse sõnajalaõite, mis õitseb ainult jaanipäeva keskööl. See õõvaline õis on kummalist punast värvi ja näib pealtvaatajat jõllitavat klaassilma kõhedusttekitava säraga." - "Sõnajalaõis" valiti Vikipeedia järgi "2019. aastal kõige eestilikumaks sõnaks". Mind üllatas praegu, et meil pole head vastet ei uncanny-le ega unnerving-ule. Tänavakeelse "junnijahutava" asemel võiks vabalt olla ka "seestõõnestav" vms, vb isegi lihtsalt "närvilisekstegev" vms, aga kahjuks ilusat lühikest vastet ei näi olevat. / Lõpuks asendasin koleda sõna kõhedusttekitavaga.
Igatahes, olin poistele just selle müüdi siit ümber jutustanud kui õhtul H. nägi seda, tardus paigale ja oli tükk aega vait, jõllitas ühte kohta pimedas metsas. Kui ta juba tükk aega mu pärimistele ei vastanud, ütles ta lõpuks midagi stiilis "viitsid sa üle korrata, mis selle sõnajalaõiega oli?" - Ma käisin detailid üle ja siis lasi ta mul seista oma kohale. Nimelt see, mida me nägime, oli nähtav aias ainult ühe konkreetse koha peal ja me pidime kordamööda seisma samal kohal, et seda näha pimedas, läbi paljude puude. Junni-jahutav aspekt seisnes selles, et see säraski vastu nagu punane silm vaataks sulle otsa (ja ristisime selle kohe ümber Sauroni silmaks). Esialgu arvasime, et vb mingid jahimehed käivad öösel infrapuna-sihikutega ringi, sest olime mõned tunnid varem kuulnud püssilaske, ja see tuluke liikus ringi samas ikkagi samasse kohta jäädes. See kogemus oli meta-unnerving, sest ilmselgelt septembri keskel ei ole jaanipäev ja see on pealekaupa müüt, aga üsna kõhedaks tegi see, et ühegi teise koha pealt ei olnud seda näha, aga kui sa seda nägid, siis kogu täiega - justkui kutsuksi sind üritama pilku pööratama (sest siis sa seda enam ei näe ja pead minema tagasi kohta, kus sa seda esmalt nägid) mööda pimedat metsa kondama minema, et see kinni püüda. Vahva kogemus oli, andis tõenäoliselt soodsate tingimustega üle 5 kilomeetri kauguselt paljude puude vahelt paistvale meres ulpivale poi-tulukesele maagilise-mütoloogilise tähenduse.
"Kui inimene seda näeb, ei tohi ta paigal seista, rääkida ega ringi vaadata - isegi kui ta kuuleb oma selja taga hirmsaid hääli ja huilgamist - kui ta just ei taha nende või nõia küüsis surra." - Meie tegime muidugi absoluutselt kõik vastupidiselt juhistele. Tõsi, H. küll ei vaadanud ringi kui ta seda esmalt nägi, aga ta jäi paigale ja pika pärimise peale ka rääkis. Samas oleks see olnud isegi veel hirmsam kui ta oleks ühel hetkel lihtsalt vait jäänud ja pilku pööramata ja midagi ütlemata ühes konkreetses suunas kõndima nagu kuutõbine. Kui ma ainult selle teksti põhjal ise poistele seletasin seda müüti, siis ma kujutasin ette, et kui sa sellist asja näed, siis mitte-paigalejäämine ja mitte-kõnelemine on nõiatrikkide vältimiseks ja pilku pööramata kolmandas suunas minema kõndimine on ellujäämisstrateegia vms. Pärast isiklikku kogemust pseudo-sõnajalaõiega pimedas looduses võin öelda, et kui sa näed midagi, mida sa päriselt pead sõnajalaõieks, siis on suur ahvatlus just selle poole hakata kõndima puhtalt uudishimust. Õnneks ei olnud meil tahtmist pimedasse metsa kondama minna võõras kandis, kus on isegi päise päeva ajal soodne ära eksida, ja jäime paikseks. Niiet hirmsaid hääli ja huilgamist me ei kuulnud, "nõiahirmu" ei tundnud. Küll aga pani see mõtlema, mida mõni kassuublane oleks samas olukorras teinud - otseteed tulukese poole kõndima hakanud? Mul oli mure, et sõber paigal seistes korraga unresponsive'iks muutus - kui ta oleks eneseteadlikult veel pimedusse minema kõndinud siis oleks ehk tõesti arvanud, et siin on nõia käsi mängus.
"Leegitsevat sõnajalaõit saab üles korjata ainult punase siidirätiga, aga see on väga keeruline, sest kuna ligipääsu sellele takistavad okkad või Vanapagan, kes on võtnud ahvi, härja või hundi kuju; või mõni hilja peale jäänud rändur võib küsida teed ja õis haihtub niipea kui talle vastata." - Meil ei olnud punast siidirätikut käepärast (järgmiseks jaanipäevaks tuleb kindlasti üks muretseda). Siin on jälle mitu huvitavat detaili, mis esialgu jäid ebamäärasteks - näiteks see, et sõnajalaõie korjamine on keeruline. GT andis otsetõlkes "raske" ja ma reaalselt kujutasin ette, et see on üks neist kummalistest asjadest, mis teevad sõnajalaõie veel kummalisemaks: sa oled hirmsaid hääli ja huilgeid selja tagant kuuldes mitte vaadanud ringi, vaid jõudnud sõnajalaõiega järjepidevalt silmkontakti hoides kohale, mingitest okastest läbi läinud, Saatanat looma kujul ignoreerinud, ja lõpuks haarad punase siidirätiga õit ning üritad seda noppida, aga see on palju raskem kui sa oleksid arvanud - ebaloomulikult raske, mitte isegi lihtsalt mingist raskemetallist vaid täitsa oma erigravitatsiooniga. See oli muidugi minu enda tõlkeveapõhine ettekujutus. Mida võiks Vanakuri ahvi, härja või hundi kujul teha, seda ei oska ette kujutadagi. Pimedas metsas ahviga kohtumine oleks hirmus no matter what. Sama lugu hundiga kasvõi päisel päeval. Härja kohta ei oska öelda. Igal juhul on iva vist selles, et Saatan võib mingi hirmutava looma kujul sind kimbutama tulla just siis kui sa oled juba õieni jõudnud. Iseenesest on juba hääli ja huilgeid selja taga päris hirmutav ette kujutada, sest instinkt oleks ümber pöörata, et ennast võimaliku rünnaku eest kaitsta; aga võimalikus maailmas, kus eksisteerivad Saatan ja nõiad on võimalik ka see, et kõik need hirmsad hääled, liginevad sammud, isegi otse kukla taga karu mörisemine või hundi urisemine võivad olla tühjad hääled ja ümber pöörates on plats tühi ja vaikus, aga sõnajalaõit sa enam ei leia. Hilise ränduri nüanss on ka huvitav. Kui sa saadki oma kalli õie kätte, ei tohi ilmselt kellelegi sõnagi hingata kuniks, mis? Jõuad koju? Oled sellest teed teinud? See detail kõlab küll väga ägedalt - õis võib sul peost ära haihtuda - aga ühtlasi täpselt nagu üks plausible deniability võte. Raudselt keegi trikster kašuub kunagi kuskil kõndis ringi, punane siidirätik peos ja kui ta võõraste pärimisele midagi vastas, sai ta peo lahti teha ja käratada, et nende pärast jäi oma sõnajalaõiest ilma.
"Kui aga inimesel õnnestub sõnajalaõis ära noppida, siis hakkab ta mõistma loomade keelt, näeb maa sisse peidetud suuri aardevaramuid ja elab hea ja tugeva tervisega kõrge vanuseni. Aga keegi pole seda isegi näinud. See asjaolu ei üllata botaanikuid kuna kõik sõnajalad ei ole õistaimed." - Vikipeedias on natuke teisiti: "Õis pidavat andma tema leidjale ning noppijale õnne, rikkust, kõigi loomade, lindude ja inimeste keele mõistmise, teadmise kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõis teeb omaniku soovi korral nähtamatuks." - Muidugi võib-olla paremat õnne ei olegi olemas kui elada hea ja tugeva tervisega kõrge eani. Lisaks loomade keele mõistmisele annab see versioon ka lindude keele (aga kalade, taimede ja putukate keeled?) ja teiste inimkeelte mõistmise. See oleks küll päris huvitav elu kui sa suudad kõiki inimkeeli mõista, aga rääkida ei oska - ringireisimine on võimalik, aga ikkagi ohtlik. Rikkust saab muidugi maast üles kaevata kui su silmad on tänu sõnajalaõiele võimelised maa sisse peidetud aardeid nägema. Saad olla metallidetektorist, kes ilma detektorita leiab kõik maetud varandused üles. Need "teadmised kõigi maailma asjade kohta" on juba ebamäärasemad - kus läheb kõigi maailma asjade piir? Geopoliitised reaalsused ja saladused? Mida su naabrid sinust mõtlevad? Millest keegi teisel pool maakera parasjagu poti peal istudes unistab? Kahtlane.
"Botaanik võib aga olla hämmastuses, kuidas võis üldse tekkida legend sõnajalaõiest, kuna sellel ei ole objektiivses taimemaailmas mingeid võimalikke referente; psühhiaater ei oleks, kuna ta peaks legendi iseloomulikuks edipaalseks fantaasiaks, mis tuleneb inimolendite subjektiivsest sisemaailmast. Mitteantropoloogi jaoks on üllatav, et kašuubidel on sõnajalaõie kohta nii palju üksikasjalikke ja ümberkaudseid teadmisi - kui keegi ei ole seda kunagi näinud!" - Siin nuriseks, et teistel taimedel on õied. Sõnajalad ja õied eksisteerivad; kašuubid tegid üks pluss üks võrdub kaks ja leiutasid mitte-õitsevale taimeliigile õie, mis on lihtsalt üliharuldane ja maagiline. Mis on selle fantaasialeiutise juures "edipaalset", ma võib-olla ei tahagi teada. Põhiline iva, mille pärast La Barre üldse selle sõnajalaõie näite tõi, on see, et inimestel võib olla rohkesti üksikasjalikke teadmisi asjade kohta, mida objektiivselt ei eksisteeri. Me elame mingis mõttes kollektiivselt väljamõeldud sümboolses maailmas, mis on rahvastatud asjadega, mida ei saa näha ja kätte võtta, ükskõik kas sul on parasjagu punane siidirätik tagataskust võtta või mitte.
Raamatukogus viibides võtsin kätte ja läksin vaatasin Vikipeedia antud viite järgi, see on Eesti rahvakultuuri leksikon (Viires jt 2007: 290-291):
sõnajalaõis
♦ Farnkraitblüte f. ♦ fern seed ♦ sanajalkakukka ♦ папоротниковый цветок
Müstiline imekaunis õis, mis pidavat sõnajalal puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks ning andma tema noppijale rikkust, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise, teadmisi kõigist maailma asjadest jms. Sõnajalaõit oli aga väga raske kätte saada, sest kurat veeretas otsija teele suuri takistusi. Samalaadne [|] kujutem ja uskumus sõnajalaõiest või sõnajalaseemneist oli omane ka teistele Euroopa rahvastele.
B: M. J. Eisen, Jaani raamat. Tallinn, 1898, 49-63; M. J. Eisen, Eesti vana usk. Tartu, 1926, 298-302; M. Hiiemäe, Sõnajalg rahvauskumustes. - EL, 1987, 6.
Mis siis ikka, väike ekskursioon! Trükeldasin siia blogisse kõik kolm allikat, mida leksikon pidas vajalikuks viidata. Sain nii mõndagi täpsemalt teada sõnajalaõie teema kohta. Teen siia oma kokkuvõtte. Pmst sõnajalaõis on krati ja "seisme Moosese" kõrval üks kolmest maagilisest rikkaks saamise viisist. Misiganes need "seitse Moosest" olid, need on haruldaseks jäänud. Kratiga on see paha lugu, et Krati saamiseks peab Vanapaganaga lepingu sõlmima, aga Vanapagan va pagan leiab alati viisi kuidas su hing endale saada (kui nt üritad teda mingite marjadega vere asemel petta vms). Sõnajalaõis aga on metsast üleskorjatav ja see on nagu Vanapagana tagant väe varastamine. Erinevalt teistest võis sõnajalaõit ka endaga kaasas kanda, nt rinnataskus.
Seos Vanapaganaga seisneb selles, et "Sõnajala alla poeb vanapagan varjule kui keegi vaenlane teda taga kiusab." (Eisen 1899: 52) - Miks peaks Vanapagan piksenoolt või hunti kartma, ei tea - Vanapagan ja Saatan ei ole nähtavasti sama tegelane, meie Vanapagan on rohkem nagu esialgne trikster, kellel kristlik Saatan natuke põhineb. St Vanapaganat on võimalik (vähemalt teoreetiliselt) trumbata, tillist tõmmata. Eisen teadvustab koheselt, et bioloogiliselt on sõnajalaõis võimatu: "Eks lugenud Linné-saks sõnajalga omal ajal mitteõitsvate taimede hulka? [...] Laseme Linnéd oma taksonoomiaga Linnéd olla." Eiseni kirjaviis pigistas minust küll naerupurtsaka selle peale välja. Sellest, mida maarahvas sõnajalaõiest arvab, kirjutab ta, et "Õis ise on enamasti nagu täheke, hiilgab ja särab nagu tuluke pimedas." - Olles ise tõenäoliselt kaugel mere ulpivat poi-tulukest näinud pimedas läbi puude, on selline kirjeldus täitsa kohane.
Sõnajala õitsemise osas võrdleb Eisen Amasoonase viktooriaga, mille "valged või roosakad õied avanevad ainult öösiti ning õitsevad lühikest aega." Sõnajalg peaks rahva arvamise järgi ka õitsema "ainult öösel ja pealegi silmapilguks" või "kõigest minuti" (1899: 53). Kui sõnajalaõis avaneb, hakkab sellest mingit väge kiirgama ("võim [...] mis õiest välja läheb"). See "võim" on teha teoks kõik, mida soovid: "Mis sa iganes näed või mõtled, kõik saad sa sõnajala õie läbi." Sellega saab näiteks asju paljundada, just nagu Jeesus paljundas leiba ja kala. "Hädad, kahjud ja õnnetused lähevad sinust mööda. Õnn astub su uksest sisse ja jääb su juurde elama". Ühtlasi võib teha soovi korral nähtamatuks. Sõnajalaõit kellegi suunas hoides saad panna ta ennast truult armastama - siit vist seos, et armastajad käivad sõnajalaõit otsimas (Hiiemäe 1987: 403) ja ajakirjanduses 10 a tagasi täpsustus, et "Sõnajalaõis toob armu asemel rikkust". Ikkagi armu ka, kui vaja.
Kui leksikon annab võrdlemisi ebamäärase seletuse, et sõnajalaõis annab "teadmisi kõigist maailma asjadest", siis Eisen kirjutab üsna konkreetselt, et "Sõnajalaõie omanik ei saa mitte ainult kõikenägevaks, vaid samuti kõiketeadjaks ja kõikemõistjaks" (1899: 54) - st mitte ainult omnipotentseks vaid ka omnistsientseks. Ülal ma ironiseerisin, et kas loomade ja lindude keele kõrval hakkad sõnajalaõiega mõistma ka "kalade, taimede ja putukate" keeli... Jah! Sõnajalaõie omanik "mõistis ka lindude, loomade ja putukate keeli. Sai isegi sellest aru, mida puud oma kohisemisega kõnelevad." Eisen lisab siin omalt poolt, et tal pole andmeid, kas sõnajalaõiega saab mõista ka veekohinat, aga tuulekohinat kindlasti ja - mis puudutab La Barre nimetatud maa sees aarete nägemist - "rahaaugudki teadis ära", st sõnajalaõie omanik leiab maa alla peidetud varandused üle, sest ta mõistab põhimõtteliselt justkui kõiki elemente: tuul, vesi, maa - ainult tuld ei ole siin mainitud.
Miks on sõnajalaõit raske leida? Sest sõnajalad pakuvad Vanapaganale varju ja seetõttu "nähakse Vanapaganat sõnajalgu iseäraliku hoolega silmas pidamas" (1889: 56). Nendel, kes lähevad teadlikult metsa sõnajalaõit otsima on seda keerulisem leida kui neil, kel kogemata sõnajalgadest läbi kõndides kukub õis näiteks jalanõu sisse ("viisu vahele"). Selle asemel aga, et La Barre järgi kohe kohal olla sõnajalaõie noppijat mõne ohtliku looma kujul ära hirmutama, võib Vanapaganal esiotsa märkamata jääda, et keegi on selle kätte saanud - eriti kui see on juhtunud kogemata, jalanõu sisse kukkudes - aga varem või hiljem tuleb Vanapagan sellele järgi, et inimeste kätte liiga palju väge ja õnne ei satuks.
Kui La Barre kirjutab mõnest hilja peale jäänud, pimedasse ära eksinud rändurist, kellele midagi vastates haihtub sõnajalaõis õhku, siis Eiseni järgi on see Vanapagan ise, kes tuleb sõnajalaõiele järgi: "Niipea kui sõnajalaõis on kogemata kellegi omaks saanud, astub vanapagan varsti tema juurde õit endale nõudma. Vahel katsub ta hirmuga, vahel armuga, vahel ähvardustega, vahel lubadustega." (1899: 56) - Järvamaalaste järgi "heaks abinõuks õnnelikult koju pääsemiseks on tagurpidi kõndimine." Häda on selles, et Vanapaganale meeldib trikitada ja ta võib erinevatele inimestele erinevaid takistusi välja mõelda sõnajalaõie leidmise ja kättesaamise tõkestamiseks: "Ühele toob Vanapagan jõed ja järved ja kraavid ette, teisele jälle mäed ja orud, kolmandale läbipääsmatud laaned ja rägastikud" (1899: 56-57). Vanapagana silmamoonutuste vastu on üks kaval abinõu: otsi surnuaialt mõne vana kirstu lauatükk, milles on oksa-augud ja valmista endale nendest endale prillid: "Need prillid näitasid maailma õiges olekus ja hävitasid koheselt Vanapagana silmamoonutused".
Kui La Barre kirjutab, et sõnajalaõiele läheneja "kuuleb oma selja taga hirmsaid hääli ja huilgamist" ning sellest hoolimata "ei tohi ta paigal seista, rääkida ega ringi vaadata", siis Eisen täpsustab, et õie otsija ei tohtinud üleüldiselt "kartma lüüa", sest siis ta jääb "kõigest ilma". Konkreetselt, "Sest natuke aega enne sõnajala õitsemist kuuldi hirmsat mürinat, hulgumist ja hammaste kiristamist." St need hirmsad hääled ei ole seotud õiele lähenemisega, vaid õitsemise endaga. Samamoodi, selle kohta, et õiele lähenemist takistab "Vanapagan, kes on võtnud ahvi, härja või hundi kuju", on Eisenil natuke üldisem: "Tihti tuli Vanapagan karja sulastega õie otsijat sõnajala juurest ära hirmutama." Ma eeldan, et sulastega karja tulemine tähendab siin midagi väga konkreetset, a la Vanapagan ja tema kuradikesed peidavad ennast lehma- või lambakarja hulka ja kasutavad loomakarja kuidagi selleks, et inimest õie juurest eemale hirmutada.
Punane siidirätik, tuleb välja, ei ole üldse vajalik. Eisen loetleb ette hulga meetmeid, mida mitmel pool arvatakse aitavat Vanapaganat ära petta. Üks meetod on laotada "lina ümber sõnajala", teha sõnajalgade ligidale lõke ja siis lugeda valjult piiblit, mis on ühes käes, ja teises käes hoida mõõka. Miks? Ei tea, aga "Niimoodi oodati kuni sõnajalaõis oli lina peale langenud". Teine meetod on visata "ise sõnajalgade juurde pikali" ja laotada enda peale (?) kaks rätikut ja "Kui õis langeb rätiku peale, läheb öö kohe valgemaks kui päev" (1899: 58), aga ainult õie omaniku jaoks. Eisen kirjeldab veel hulgi huvitavaid seiku, kuidas Vanapaganat ära petta, aga punase siidirätiku soovitus tuleb vististi sellisest arusaamast, et rätik teeb midagi maagilist sõnajalaõie valgusega.
Mis puudutab äraeksinud rändajasse, kes on Vanapagan ise, on see vaid üks näide, millist silmamoonutust Vanapagan võib kasutada. "Tihti tarvitas Vanapagan paremat kavalust. Ta moonutas ennast õie leidja isaks, emaks, vennaks, õeks, naiseks, lapseks või muuks sugulaseks, vahel mõisahärrakski, ja palus leitud õit näha. Õie leidja ei teadnud oma sugulast sugugi karta, seda enam veel, et Vanapagan selle inimese häält ka oskas järgi teha, kelleks ta maskeerus. Hea meelega näitas õie leidja perekonnaliikmele oma leidu, aga samal silmapilgul kaotas ta oma kalli varanduse. Sugulane koos õiega haihtusid nagu õhku." (Eisen 1899: 60) - Eksinud rändur eksinud ränduriks, oma perekonnaliikmeks moondunud Vanapagan on juba teine tera.
"Kui kõik Vanapagana katsed nurja läksid, siis saatis ta mõnikord vareseid, hakke ja kulle oma karjumisega õie leidjat koduteel saatma." (1889: 61) - Kujuta ette, et sa oled just sõnajalaõie üles noppinud, keeldunud seda näitamast mõnele oma pereliikmele, kes lambist keset ööd välja ilmus, et paluda seda näha, ja nüüd kõnnid koju ning Hitchcock'i Linnud hakkab sinu ümber mängima. Tuleb kartuseta, hirmu tundmata koju marssida, sõnajalaõis rätikusse mähituna taskus: "Niipea kui õie leidja koju jõudis, pääses ta tavaliselt Vanapagana tagakiusamise eest." - Tavaliselt, sest Eisen lisab, et Vanapagan võis "veel mõne aja pärast tulla õit endale nõudma, kui ta selleks paraja aja arvas kätte jõudnud." Eiseni teine versioon aastast 1926 on selle sama teksti kokkuvõte pärast keeleuuendust ja Mall Hiiemäe artiklis on kajastatud vanemast ja uuemast ajast kogutud etnograafilisi teateid (erinevate kantide inimeste ütlusi) sõnajalaõite kohta.
Tegin sellise pika ekskursiooni, trükeldasin kolm (siiski üsna lühikest) artiklit sisse, sest mul hakkas Eisenit trükeldades peas mängima võimalik kodumaine mängufilm (vb õudusfilm), esialgse pealkirjaga Sõnajalaõie Selts, milles Tartu Ülikooli tudengid, põhiliselt etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia, aga ka semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia, ja veel mitme lähema ja kaugema valdkonna üliõpilased on moodustanud uurimisrühma, mis on kogu materjali sõnajalaõie kohta põhjalikult läbi töötanud ja veendunud, et nad võivad Vanapagana ära petta ja vähemalt ühe sõnajalaõie kinni püüda, mida siis omavahel võrdselt jagada ja kordamööda oma südamesoove teoks teha - kellegi ennast armastama panemisest maa alla peidetud arheoloogiliste muististe ülesleidmiseni. Häda on selles, et sõnajalaõis on päris, aga Vanapagan on ka ja küsimus on selles, kas Eesti helgeimad noored pead suudavad Vanapaganat ära tüssata. Ei pruugi.
See on täitsa mõte, millest võiks võib-olla näiteks proovida ilukirjanduslik teos kirjutada. Eiseni materjal on päris vahva ja, nagu siin näitasin, oluliselt detailsem kui La Barre kokkuvõte kašuubide põhjal. Hiiemäe materjalis omakorda on ütlusi, mille võib üks-ühele oma tegelaste suhu panna. Eisen mainib näiteks, et ka Shakespeare'i näidendis Henry IV ütleb üks tegelane "we have the receipt of fern-seed, we walk invisible." Google Scholar annab päris palju tulemusi Poolast, Ukrainast ja Venemaalt.
Inglisekeelses Wiki-s on ka vulgaarne tõlgendus: "Lisaks ettekujutusele, et sõnajalaõie leidja saab rikkaks või õnnelikuks võetakse sõnajalaõit siin [Baltikumis] mõnikord viljakuse sümbolina. Sellel väidetavalt maagilisel ööl lähevad noorpaarid metsa "sõnajalaõit otsima", mida enamasti loetakse seksimise eufemismiks. Seks võib viia raseduseni; lapsest võib möelda kui sõnajala "õiest"." - Labane, aga Sõnajalaõie Seltsi üheks naljakaks probleemiks võiks olla just see, et asjatundmatud ei saa aru, kuidas seltsi liikmed saavad seda müüti tõsiselt võtta ja raudselt on see jaanipäeval koos metsa minemine pigem selleks, et teha sama asja mida kõik ülejäänud Jaanipäeval teevad - juua ennast täis ja looduses rahmeldada. Täitsa mõte, et mõni liitubki seltsiga, sest peab seda just selliseks ettevõtmiseks, aga Seltsi tegevus (ettevalmistused jaanipäevaks) osutuvad väga veenvateks ja need saavad ka uskujateks, kes lõpuks kogevad Vanapagana trikitamisi omal nahal.
Kokkuvõtteks väga huvitav teema. Ma olin "sõnajalaõie" asjast ähmaselt midagi kuulnud, aga La Barre vahendas seda väga kenasti ja siis kogesin ise kuivõrd psühholoogiliselt mõjus võib olla punane tuluke keset pilkast pimedust. Nüüd mõtlen, et võib-olla lisaks selle teemade hulka, mida aeg-ajalt edasi näppida (kirjandust sel teemal, isegi eesti keeles, ikka on) ja võib-olla kunagi midagi ilukirjanduslikus võtmes sellest kirjutada, sest Eiseni tekst pani küll peas mingi filmi mängima. Nüüd aga La Barrega edasi.
The ability to know things that are not so is an extraordinary and unique peculiarity of man among animals and arises out of the profoundly inter-individual nature of his being. In all their symbolic systems men are members of one another in a society: their symbols are projected and introjected like the crop-contents of a commonwealth of ants. But what is biologically nourishing, so to speak, and what is merely the emotional coloring of the food, they do not always know. Beyond any question, this fern legend spread among the Cassubians because it communicates phatically with the unconscious of each, structured similarly by their common learned culture. Indeed, the non-Cassubian psychiatrist is even able to understand it too, since he happens to be a human being also. (La Barre 1954: 235)
"Võime teada asju, mis ei ole nii, on inimese erakordne ja ainulaadne eripära loomade hulgas ning tuleneb tema olimse sügavalt indiviididevahelisest olemusest." - Inimesed on võimelised "teadma" asju, millel ei ole tõeväärtust, st "uskuma" asjadesse, mida päriselt ei eksisteeri. Sõnajalaõis on tõepoolest kena näide sellest, sest selle kohta on tõepoolest ülemäära palju üksikasjalikke aruandeid, millest mitte midagi ei peaks eksisteerima kui inimesed oleksid võimelised rääkima ainult asjadest, mis päriselt eksisteerivad.
Inimese sügavalt indiviididevahelise olemuse all peab ta mõistagi silmas seda, et inimene on selline olend nagu ta on, sest ta elab ühiskonnas. See meem, we live in a society, ei tule tühja koha pealt. Ma olen siin natuke mõelnud selle üle mida La Barre kirjutas ühes varasemas peatükis, et inimene on "Infantiliseerunud loom, kelle liialdatud sõltuvus sama liigi täiskasvanud loomadest muudab nemad tema peamiseks "keskkonnaks" pikaks ajaks pärast sündi" (La Barre 1954: 166-167). See on enam-vähem see kui me ütleme sisseütlevalt, et "me elame ühiskonnas" - ühiskond seisab justkui keskkonna asemel, oleks justkui meie tehislik, inimestest moodustuv keskkond.
"Kõigis oma sümbolisüsteemides on inimesed üksteise liikmed ühiskonnas: nende sümboleid projitseeritakse ja introjitseeritakse nagu sipelgapesa saagi-sisu. Aga mis on niiöelda bioloogiliselt toitev ja mis on vaid toidu emotsionaalne värving, seda nad alati ei tea." - Siin on oluline moment selles, et inimesed ei ole pelgalt ühiskonna liikmed, vaid, et inimesed on osa üksteisest - "ühiskond" on üldnimetus sellele, et inimesed osalevad üksteise eludes ja on seeläbi omavahel mingis mõttes kattuvad (overlapping) entiteedid. Need kaks mõistet, mis kirjeldavad seda ühiskondlikku osadust, projitsioon ja introjitsioon kujutavad endast selle nähtuse kahte poolust. Projitsioon ilmselt ei vaja seletamist, aga introject on isegi nastiku sõnastikus antud kui "omadusi üle võtma" ja "(vanemate) väärtushinnangute ülevõtmine".
Maakeeli, projitsioon on oma hingeelu (sisemaailma) elementide või aspektide kuvamine või kujutamine välismaailma; introjitsioon seevastu millegi välismaailmast, eriti teiste inimeste käitumise ja omaduste, omaksvõtmine või oma sisemaailmasse lubamine. Veebilehekülg, kust neid määratlusi laenasin, kirjutab, et "Suur osa psühhoanalüüsist on seotud välismaailma ja sisemaailmade vastasmõjuga: sellega, kuidas me väliseid sündmusi tõlgendamie ja kuidas me oma sisemisi mõtteid ja arusaamu välismaailma tagasi paneme." Nagu auto- ja alloplastilisuse mõistestest nähtub, on psühhoanalüütikutel üsna lihtsameelne arusaam sise- ja välismaailmadest.
Sipelgapesa metafooriga tuleb veel täpsustada, et siin peetakse silmas sipelgate toidujagamist. Tänapäeval on internetis küllaga videosid sellest, kuidas sipelgatele antakse toiduvärviga suhkruvett ja siis nad jooksevad siniste, punaste, kollaste ja roheliste sisemustega ringi. Teisest käest on ammu teada, et sipelgatel on nö "sotsiaalne kõht" ja nad jagavad omavahel toitu suust suhu (vt nt Wallis 1961). La Barre sihib selle suunas, et inimese ühiskondlik semiootilisus on midagi analoogset: me käime ringi ja edastame üksteisele sõnumeid ja sümboleid, aga me ei ole võimelised vahetult eristama nö suhkurt nö toiduvärvist - semantilist informatsiooni faatilisest kommunikatsioonist.
"Pole kahtlustki, et see sõnajala legend levis kašuubide hulgas, sest see kommunikeerib faatiliselt neist igaühe alateadvusega, mis on nende jagatud, õpitud kultuuri tõttu sarnaselt struktureeritud. Tõepoolest, isegi mitte-kašuubist psühhiaater on võimeline ka seda mõistma, sest tema juhtub samuti olema ka inimolend." - Sõnajalaõie müüt näib olevat levinud kõigi slaavlaste hulgas, samuti sakslaste ja rootslaste hulgas. Pole võimatu, et see müüt on vanem kui need Indo-Euroopa keeled (seda ei saa teada ilma ajamasinata). Igal juhul, jah, siin on tõepoolest midagi huvitavat alateadvuse tasandil - kasvõi selles mõttes, et sõnajalaõis on mingisuguste soovide või ihade idealiseeritud lahendus - oled vaene, oled armastuseta, oled õnnetu, ei oska keeli? Proovi sõnajalaõit! (Ettevaatust, tegemist on ravimiga! Vaevuste või kõrvalnähtude tekkimisel pöörduge arsti poole!)
Häda on siin selles, et kuidas sõnajalaõis täpselt "kommunikeerib faatiliselt" just kašuubi alateadvusega, jääb natuke arusaamatuks. Mis on selles kontekstis faatiline kommunikatsioon? Emotsionaalsete vajaduste, rahuldamata südamesoovide, sümboolne väljendus? Seda iva saaks kindlasti selgemalt väljendada. Seda enam, et ta tulistab oma unikaalsuse argumendi justkui ise kohe maha universaalsusega: põhimõtteliselt igaüks on võimeline sõnajalaõie legendi mõistma, sest me kõik oleme inimesed. Küll ma ikka naersin selle sõnastuse üle: "since he happens to be a human being also". Mitte-kašuubist psühhiaater on võimeline mõistma seda lugu, sest ta on kvalifitseeritult selle loomaliigi esindaja, kes sõnajalaõie välja mõtles.
Sellele postitusele paneks ainult kahe tsitaadiga punkti, sest nende vahepeal sai nii pikalt sõnajalaõie-ekskursioonil käidud ja järgmised katkendid on kõige pikemad ja sisukamad (metslase, lapse ja psühhootiku kommunikatsiooniprobleemidest, faatilselt) ning sobiksid kokku paremini kui neist esimese, põhilise ära-amputeerimine siia kolmandaks. Väga vahva kõrvalepõige oli, igatahes. Tekkis siiras huvi sõnajalaõie kohta veel rohkem teada ka välismaistest allikatest.
