·

·
Showing posts with label Source: VV. Show all posts
Showing posts with label Source: VV. Show all posts

Tuhkur Hobune: Suur Algus

Jakobson, August 1928. Tuhkur Hobune. Vol. 1: Suur Algus. Tartu: Loodus.


Faatiline


Näis, nagu oleks noor ema oodanud kõik see aeg juhust, et rääkida oma haigest lapsest. Ta nägu muutus äkki kuidagi lahkeks, rõõmsaks ja sõbralikuks. Mingi sisemise kõlaga hääles hakkas ta vadistama oma pisukesest tütrekesest, kes olevat olnud tunaeila ja enne seda nii raskes palavikus, et ta olnud sunnitud kartma iga silmapilk kõige pahemat. (Jakobson 1928: 17)

Dell Hymes: kui naised räägivad oma lastest. Sotsiolingvisti arvates on faatiline funktsioon rohkem nagu vastastikkune väljenduslik funktsioon, st keele sotsiaalne funktsioon on lubada kõigil vestluses osalejatel ennast väljendada nii, nagu Malinowski (PC 5.5) kirjutas, et nad sellest ka mingi ärakuulamisrahulduse saaksid. Konatiivne või tegevuslik aspekt siin seisneb selles, nende sõnu on tähele pandud, aga emotiivne või ekspressiivne funktsioon selles, et kõnelejad saavad südamelt ära, misiganes nende peakõlusid parasjagu keeleliselt okupeerib. Igaüks võib märgata, et inimesed kalduvad rääkima sellest, mis neid huvitab, mis valmistab neile muret, jne. Dell Hymes'i näidete hulgas on olukorrad, milles emad räägivad oma lastest, nagu siin (Jakobson 1928: 17), ja samuti kui nt antropoloogid räägivad oma välitöödest. Leitakse ühine teema.

Siin lisab Jakobson põhimõtteliselt mitteverbaalse poole sellele vestlusnähtusele: nägu muutub lahkeks, rõõmsaks ja sõbralikuks - mis on ka puhtsõnalise osaduse eesmägid (meeldiv, viisakas atmosfäär, milles lõimida isiklikke suhteid, vt PC 7.5). Siin haarab see ka hääletooni: selles on "mingi sisemine kõla", st hääletoon, mis mõjub kuulajasse kuidagi "sisemiselt". See sisemine "mõju" või "midagi" on võib-olla kõnelejale endalegi ebamäärased, teadmata missugused tegurid seda sütitavad. Ameerika Antropoloog Weston La Barre on seda aspekti lähemalt käsitlenud: faatiline kommunikatsioon levitab edukalt informatsiooni üksikisendi või -isiku vaimuseisundist ja kommunikeerib "üldistatud emotsionaalset tooni", et vastuvõtjad saaksid oma afektiseisundit ümbritsevatega harmonseerida (La Barre 1954: 57). Siinkohal võib täheldada, et selliste "ühiste tundmuste" koha pealt on Malinowski oma faatilist osadust kitsendanud reaktsioonina Spencerile ja Durkheimile, aga La Barre lähtub siin laiapinnalisemast suhtumisest, mille kohaselt häälitsemise kaudu selliste ebamääraste tundmuste jagamine on vähemalt kõrgemate imetajate hulgas tüüpiline (konnade kommunaalsest krooksumisest koerte haukumise ja ulgumiseni on käsitletud sellest ühise häälitsemise faatilisuse aspektist).

Sellistel puhkudel vadistatakse, st räägitakse kiiresti ja elavalt (vt sugulassõna vadima e vudima, sibama). Vadinal räägitakse uudiseid, aga ka "maast ja ilmast" (ÕS 2013), ja tulemuseks on vadin, ehk vada, loba, sädin (varblaste sädin; naised sädistavad). Loba on ÕSis määratlemata, aga sünonüümisõnastik annab mõned päris relevantsed tulemused: jutumulin, kõnemulin, jõudejutt, muidujutt, piibujutt ("me ei tulnud siia piibujuttu puhuma"). Mitmel neist on faatilise osaduse konnotatsioonid: loba ajatakse jõude, st mitte parasjagu töötades või vähemalt mitte midagi tähtsat toimetades, muidu, st tähtsusetult, tähendusetult, niisama ajaviiteks, ja piibu suitsetamise saatel, st lihtsa ja meeldiva ühistegevuse taustal.

Isa aga lonkas tagasi voodi juurde, ning venitas sõbraliku ükskõiksusega: - No mes sa n'd lõõbid... (Jakobson 1928: 48)

Sõbralik ükskõiksus.

Hakkas teine kohe seletama, et nalja tehtud ja sedasi... Äh, mõne asi! Tee sa nalja või mis tahad, kes sind siis ilmaaegu keelama tuleb... Aga head läbisaamist, - seda ära sa rikkuma kipu... (Jakobson 1928: 56)

Hea läbisaamine.

Säärasele väitele ei vastanud Tiina midagi; sest niisugust kiitust on isegi temasugusel lihtsameelsel raske uskuda. Ja et Juhkami moorgi taipas, et ta oli seekord kiitusega liiga kaugele läinud, tekkis mõneks ajaks laudaesisesse piinlik vaikus. (Jakobson 1928: 112)

Õige Eesti asi.

- Jah, eks jäägu's selle pargiskäimise ja tantsimisega kudas tahes... Aga tühja juttu, - vaat seda ta oskab ajada... tühja juttu... Nagu täna hommikulgi... (Jakobson 1928: 122)

Miks juttu "ajatakse"? - ja kuhu?

Tühja jutu kõlistamine ta suurem viga ongi... tühja jutu kõlistamine... (Jakobson 1928: 122)

Palju parem. Suuline kellavärk.

Oskad sa's alati öelda seda, mis oleks mokka mööda mõlemale poolele. (Jakobson 1928: 142)

Peab oskama laveerida.

Ah siis terved te olete kõik praegu, terved nagu purikad, mes? (Jakobson 1928: 155)

Tervit!

Ning sellepärast ei puudunud ta häälest isegi too pääletikkuv, familjaarne sõbralikkus, kui ta ütles: - Jah, löömist tuleb... see on kindel... löömist tuleb... - Noorpaar vaikis kohmetult. (Jakobson 1928: 175)

Õige Eesti asi.

- No lasete's õige nelja kee kaupa... seda tühjajutu lõnga... - ütles Prits ja teretas. (Jakobson 1928: 181)

Tühjajutulõngakera.

Ning kui leidus siin-sääl vastastikuseid tutvusi, hakkasid lendama läbisegi küsimused ja vastused. (Jakobson 1928: 189)

Kenneth Burke: küsimine on kavalaim faatiline võte.

Teised aga vaikisid. Igal oli nähtavasti tegemist oma südames keevate mõtetega ja keegi ei pööranud tähelepanu pisut napaka seltsimehe lobisemisele. (Jakobson 1928: 202)

Mitte just väga kaugel faatilise ebasümmeetria sõnastusest.

Sattus vastu veelgi tuttavaid. Mõni oli mures, mõni vaimustatud, mõni vahtis mõtliku pilguga kaasvestlejatest mööda. Kuid kõigi huulilt pääsis üks ja sama küsimus, mida võis kuulda nüüd igal sammul: - Tead sa midagi uuemat...? Kas on õigus, mis see ja see rääkis...? - Näis, nagu seisaks kuski keegi tundmatu-teadmatu, kes surub sadadele inimestele huultele samad sõnad, pähe samad mõtted. (Jakobson 1928: 203)

Stereotüpiseerimine.

Too haiglane vaimustus oligi see, mis tõukas vabatahtlikkude ridadesse noori poisikesi ja hallipäisi vanamehi ning meelitas halastaja-õe pääkatte alla tuhandeid naisi, ehkki viimase puhul räägiti suure suuga inimlikkusest ja heroilisest vennaarmastusest. (Jakobson 1928: 207)

Vilde ajal oli vennaarmastus argisem, siinseks pateetiline.

- No ä'ä nüüd nii pakilt kohe.... Ega sa aja's natuke juttu kah... Kindlasti poleks meil kellegil selle vastu... Nagu sõbramehed... ja asi ja komme... (Jakobson 1928: 212-213)

Väga faatiline.

- Ah et sa sõtta pead minema... - kordas neiu mõttetult ja pühkis käeseljaga üle pisaratest märja näo. (Jakobson 1928: 248)

Alati rõhk kinnitamisel.

Tavaline pilkamishimu, vajadus rääkida tühje jutte, - need ta iseloomu kaks põhiomadust, on järsku kuhugi kadunud, sootuks hääbunud. (Jakobson 1928: 283)

Pilkamishimu läheb ka vististi teemasse, tagarääkimise kilda.

Sest tänane õhtu, - see olevat ju veel viimne kord, mil saavad nad istuda sõbralikus jutuvestmises ja tuletada meelde ühiseid rõõmu- ning murepäevi. (Jakobson 1928: 284)

Ühiste mälestuste kommunisatsioon.

Ja tuppa sigines tõsine, karm vaikus, otsekui oleksid kõik äkki taibanud, et praegune silmapilk pole kaugeltki kohane tühisteks sõnadeks. (Jakobson 1928: 304)

Anti-faatiline?

Sest ta lootis endamisi, et säärane kõrvalise tähtsusega asju käsitav arutelu suudab kas või minutikski peletada ta pääst neid raskeid kurbust sisendavaid mõtteid ja mälestusi. (Jakobson 1928: 398)

Vestlus muremõtete peletamiseks.

See tüübiline, kivine nägu vihastas vahest nüüdki veel ema Luugust unenägudes, olgugi et selle kalkkülma, kivise näo omanik magas juba ammu maamullas. Oi seda valjust, toorust ja seisuseuhkusest tõusvat halastamatust, millega suutis see inimene küll hakkama saada. Ta oli nagu väike parun oma väikeses mõisas. Ta ilmus vaikselt, kadus vaikselt, rääkis ainult harukordadel. Vist kunagi oma elus polnud ta naeratanud häätahtlikult, soojalt-sõbralikult, vaid ikka kas halvakspanevalt, pilkav-kurjalt või kuidagi üleolevalt. Ta ei sallinud nalja. Lapsed hoidusid tast eemale ja püüdsid võimalikult ruttu pääseda ta lähedusest. (Jakobson 1928: 400)

Anti-faatiline. Õige Eesti asi.


Tehtus


Eit ohkas ja noogutas tehtud nukrusega. Jah, nii ta on ja nii ta läheb... Ei neil seisa siis ei riided ega kedagi, neil meestel... (Jakobson 1928: 15)

Tehtud nukrus.

Siis aga ümises ta teadlikult pahuraks tehtud häälega: - Ni sina kah...! (Jakobson 1928: 41)

Tehakse teadlikult.

Kuid Mannu, kes oleks harilikul ajal häämeelega teisi veelgi tagant õrritanud, püüdis neid nüüd lepitada. Ta ütles sõbralikuks moonutatud häälega: - No Karli... ole mõistlik... Sa ju tead, ega Prits valeta... (Jakobson 1928: 81)

Moonutatus.

Kuid Prits ei hoolinud tast nähtavasti midagi, sest ta jätkas kohe pisut liiga tehtult-venitatult häälega: - Sedasi oli nagu jah... Ja siis mina nagu raputasin puud... ja teised nagu korjasid... (Jakobson 1928: 84)

Moonutatud venitus.

- Jah, ju see elu teada on... see su elu... - noogutas Maali ja kiskus oma kondisele näole nukra kaastundmusegrimassi. (Jakobson 1928: 111)

Mitte ainult tehtud vaid suisa kistud.

- Kui nüüd ütleks kord, et... - Kuid ta taltsutas siiski oma kihelevat suud ningil ausus, hääles tehtud imestus: - Tohoh, säh... (Jakobson 1928: 114)

Imestus on vaikimisi spontaanne.

Ning kohe hästi tehtud uudishimuga kondistel põskedel: - Aga su Selma... kudas tema kah sul elam...? See su Selma...! (Jakobson 1928: 117)

Uudishimu ei ole vaikimisi spontaanne, aga teda saab "hästi teha".

Äkki valdas teda tahtmine kuulutada seda uudist ka Juhanile. Ta andis oma näole võimalikult hooletu ilme, surus käed tasku ja pöördus üle kolekitsa sillarummi õue. Juba eeskotta kandusid talle vastu ähvardavad sõnad, mis sundisid teda miskipärast muigama. (Jakobson 1928: 172)

Andmine kaugendab veel rohkem kui tegemine.

- No ikke, kus sa's muidu... - noogutas Luugus tehtud tõsidusega, rüübates kulinal viina. Või's sinul paremad päevad on? (Jakobson 1928: 178)

Kõike saab teha.

Prits aga, kes haistis selles jutukõminas väljapääsu tekkinud olukorrale, hüüdis tehtud lustlikkusega: - Oi-i... Tuleb vaatama minna...! (Jakobson 1928: 186)

Kõike.

Männiku Ott, lühike, kuid tüse noormees, oli kõige murelikum. Kuid temagi püüdis oma murelikkust varjata ükskõiksuse maski taha. Ja ta hääl isegi ei värisenud, kui ta ütles: - Jah, saagu mis saab... Aga ega nutta kah maksa... Ükskord tuleb surra ikke... (Jakobson 1928: 195)

Jah, eks "tegemine" ongi ju Ekmani terminoloogias simulatsioon.

- Eh, poisid, ega's sellepärast muretseda kah maksa... Teeme näod ette, nagu põleks kedagi... Sest memmedeks hakkaminegi ei toida... (Jakobson 1928: 200)

Teeme!

Kuid ehkki ta püüdis anda oma naerule võimalikult muretu kõla, tundus selles siiski midagi kartlikku, hirmunult tagasitõmbuvat ja alandlikku. (Jakobson 1928: 273)

Tehtus on sageli läbipaistev.

Tasane sumin jätkus endise hooga. Prits puges kapist, seinast ja lauanurgast sünnitatud kitsasse urkasse, toetas küünarpää õllepudelite kõrvale ning tegi asjalikult-tõsise näo. (Jakobson 1928: 276)

Tegi.

- Kes teab, ehk juhtub siiski... - naeratas poiss sunnitult. (Jakobson 1928: 340)

Veel tehtum kui tehtu.


Pilk


Nojah, seda n'd ikke küll, et iga lori uskuda ei maksa... iga lori... - kiitis kepitaoline moor talle järele, silmis samal ajal salakaval läige. (Jakobson 1928: 20)

Läige silmis on salakaval.

Kuid mees ei pannud teda miski. Ta oli nähtavasti alles minut tagasi voodist tulnud ja sellepärast polnud ta tuju kuigi hää. Ainult korraks riivas ta naist mitte just sõbraliku pilguga, pöördus siis Liispeti poole, ning küsis, maigutades iga sõna juures uniselt: - Noh... ja kudas siis... jälle... selle sinu Juhani tervis on kah....? (Jakobson 1928: 23)

Sõbralikkuse skaala.

Silmad olid tal unised ja kiivas, ja kui ta nendega raejalgade ees tippivat õekest riivas, välgatas neis loomalikult tige tuluke. (Jakobson 1928: 39)

Silmades on tuluke. (vt Piibli lambi-metafoori!)

- Helmi... mis kell on...? - küsis ta võltsimata hirmuilmega silmis. - Ega's ometi...? (Jakobson 1928: 42)

Võltsimata ehk mitte-"tehtud".

Siis vaigiti vähe aega; ja siis küsisi juhkam, kes vaatas jälle murelikult kella: - No saad's omaga vahest valmis või...? (Jakobson 1928: 62)

Murelik kellavaatamine.

- No eks alata ju võib... jah, alata ju võib... - ütles pisuke, küürakas kellasepp, vidutades veidralt vasemat silma ning astus, käed seljal risti, pudukaupluse trepile. - Proua Andreesen, lubage küsida, kudas teie meeleolu on? (Jakobson 1928: 191)

Miks just vasakut?

Ta kitkus pika kasteheina kõrre, torkis sellega hammaste vahelt vorstitükke, haigutas siis laia lõuaga ja võttis Selma käe pihku. Kuid tüdruk tõmbus tast eemale. Ta viskas sellele küsiva pilgu, tõstes korraks oma pakse kulme ja laskus seliti murule. Ja kui Selma teisegi lähenemiskatse tagasi tõrjus, venitas ta ükskõikse häälega: - Jah, tikuvõitlus ei ole naljaasi... oi jah... (Jakobson 1928: 259)

Pilguvise.

Ning nähes vanema venna silmis pilkavat muiet, karjub ta sellele näkku: - Sa oled ju memm...! memm, memm...! (Jakobson 1928: 260)

Kuidas saab muie olla silmis?

Ümberringi tukas uus rütm, kärsik ja ruttav. Näod, milledel oli lamanud alles eila tuim loiduspitsat, lõkendasid ärevusest ja miskist tundmatust teotsemistungist, silmad, milledest võis harilikul ajal vaevalt midagi lugeda, pildusid sõnatuid küsimusi ja kuski hingesügavuses rakatavid leeke. (Jakobson 1928: 333)

Pilgupildumine.

Mann punastas kohmetuse pärast, kuid sai siiski mahti naeratada. Ja ta saatis sulipoistele koketeeriva pilgu, jälgides rahvamurrus nende kaugenevaid kogusid, millede ümber hilbendasid tolmused räbalad. (Jakobson 1928: 350)

Kuraas?

Helmi aga, kes piilus, armukadedus silmis, talle tundmatu plikaga vestlevat Kase Vollit, ütles pahura kõlaga hääles: - Seal ta seisis... (Jakobson 1928: 373)

Armukadedus on silmi kirjutet.

- Ta ei taha omale häbi teha, - naeris Mann ja pilgutas miskipärast vasemat silma, mille ümber oli ta joonistanud söega musta rõnga. (Jakobson 1928: 382)

Y tho?


Ilmemäng


- No s-seda ma juba arvasingi... - ütles Liispet äkki ähvardavalt ja tõmbas oma teravad kulmud sügavale alla, mis andis talle kohe mingi tigeda, peaaegu röövlinnulise ilme. - N-no m-muidigui...! seda ma arvasin juba jah...! s-siga...! (Jakobson 1928: 23)

Röövlinnukulmud.

- Ma tahass.... väl-ja-a...! - kiunus Anni ja tõmbas näo kõveraks. - Mam-ma-a... ma tahass... välja...! (Jakobson 1928: 39)

Kõveraks tõmmatud nägu.

- Mis on, kuule...? - küsis ta, näol koomiline kohkumiseilme. (Jakobson 1928: 74)

Nagu tummfilmis?

Prits prunditas jälle tusaselt huuli, kuid pöördus kohe Mannu poole. (Jakobson 1928: 75)

Tusane huuleprunditamine.

- Ah ikke veel või? - küsis Karli, vingutades kuljalt huuli. (Jakobson 1928: 80)

Kuidas see veel välja peaks nägema?

Juhkami eit naeris, Tiina aga, keda vihastas säärane ümberkäimine ta pisut lihtsameelse pojaga, tõstis pahuralt kulme ning sõnas: - No mes sa n'd padistad, Prits.... kas sul's tõesti midagi paremat rääkida põle...! (Jakobson 1928: 118)

Pahuralt tavaliselt langetatakse kulme.

Tumedad juuksed korralikult rätiku alla kammitud, lihavad käsivarred küünarnukkideni paljad ja kulmud miskipärast ähvardavalt alla tõmmatud, - säärasena jättis too noor naine koguni meeldiva mulje. (Jakobson 1928: 128)

Meeldivalt ähvardav.

Perenaise nägu oli üks ainus suur, rasvane imestusgrimass, ta oli viimse võimaluseni ärritatud, ta suu ümber kõverduv joon rääkis tigedast kadedusest. (Jakobson 1928: 158)

Ebakõla. Grimass ütleb üht, aga jooned räägivad teist.

- Ah sinul tuleb's kah juba homme minna? - küsis Selma ja kahvatas äkki. - Kas sa's... kas sa's... (Jakobson 1928: 181)

Viskas kahva sisse.

Ta tõstis jala esmalt põlvele, asetas aga siis kohe toolipulgale, vingutas huuli, otsekui püüdes hoida tagasi pääletikkuvat nuttu, ning tõusis viimaks. (Jakobson 1928: 182)

"Vingumine" tuleb nutuilmet kirjeldavast huulte liigutusest?

- Ah siin sa mul oledki... - ütles Luugus ja naeratas kuidagi mehiselt tagasihoidlikult. (Jakobson 1928: 183)

Ega ole'p vist väga mehine tõesti liiaselt naeratada.

Äkki kummardus vana Luugus vähe edasi ja küsis, ilmetu mulje ümber suure suu: - Aga kudas sa... kudas sa seda tegid...? (Jakobson 1928: 268)

Natuke valgustust sõnasse "mulje", a la midagi näkku "muljutud" (surutud, pressitud).

- Sooh, või mina tegin lolluse... - ütles Tiina kortsus kulmul. (Jakobson 1928: 391-392)

Nagu "nõtkuvi põlvi".


Hääl


Suure suuga haigutades ning laisalt kukalt kratsides astus selle tüübilise näo omanik üsna naiste selja taha ning ütles kragiseva kurguhäälega: - No tere's, Liispet...! (Jakobson 1928: 21)

Hommikuse tervituse hääleomadused.

- Mis see's on...! - osatas küsitav üle õla, astudes samal ajal hiiliva kassikõnnakuga plangu nurga suunas, mille tagant kostis ikka veel see igasugu häälikutest ja umbhäälikutest koosnev vaakumine, just nagu lamaks sääl haavatud loom või inimene. (Jakobson 1928: 23)

Vaakumine?

Ning ta kordas äkki üldises vaikuses kuidagi kolevaljuna tunduva häälega, püüdes samal ajal tüütavaid toaloomi kahe käega eemale peletada: - No kuule... kuule... Mart...! (Jakobson 1928: 37)

Kolevaljusus.

Kuid samal silmapilgul katkes ta kahjurõõmus naerukihin, ning ta karjatas surutud häälega, sest poiss oli oma teravad rotihambad ta näpusse löönud. (Jakobson 1928: 69)

Naeruga hästitamine.

- On ikke tõprad jah! - kinnitas Mannu häämeele pärast kihistades. - Tappa läheks talle tarvis... sellele Saali rajakale... just tappa... (Jakobson 1928: 79-80)

"Hi hi hii".

Kuid ehkki ta sõnades kõlas koguni otsustav toon, tõi ta toidunõud siiski tagasi lauale, venitades vaenulikult: - No tule lõhmi ennast's täis...! (Jakobson 1928: 134)

Vaenulik venitamine.

Kaupluses oli nähtavasti enam kui üks ostja, sest võis kuulda koguni selgesti segast kõnekõminat. Keegi nuuskas nina, keegi naeris, keegi jutustas midagi monotoonse häälega. Äkki kukkus midagi kolksatades põrandale ja siis kiruti vastiku kohina saatel. (Jakobson 1928: 177)

Selgesti segane.

Sest ise norises säärase kohetaibatava mõnutundega, mis oleks võinud muuta uniseks isegi niisuguse virga inimese kui oli seda ta noorem vend Mannu. (Jakobson 1928: 243)

Kas uni nakkab norskamise kaudu?


Muu kehaline


Ta hoidis end ristluudest tugevasti ettepoole, ümber ta suu kõverdus aga juba kaugelt silmi torkav flegmaatiline naeratus, mis andis laiakondilisele näole säärase ilme, nagu mõtleks ta omanik vahetpidamata üht ja sama mõtet: "Ena mul tühja...! On's minul sellega midagi tegemist...!" (Jakobson 1928: 12)

Flegmaatiline naeratus?

Naine surus pöidla tagurpidi vastu nina ja nuuskas pörinal. Siis pühkis ta käeseljaga üle suu ja kooni ning lisas, kortsutades vihaselt kulme. (Jakobson 1928: 14)

Vene komme.

Isegi hingamise olid nad peatanud, otsekui sünniks nende ees midagi tõepoolest väga tähtsat ja vaatamisväärilist. (Jakobson 1928: 25)

Hinge kinni hoidmine.

Kollased sisselangenud põsed, luine otsaesine, lai nösunina, mida übritsesid tihedad vaokesed, sügavatest kanavarvastest piiratud silmad, suur ja kuivahuuleline suu, nurkades tugevate, ligi koonuni ulatuvate kortsudega, - kõik see kuulus ennemini vanale eidetudikesele kui keskealisele abielunaisele. (Jakobson 1928: 36)

Naise enneaegse vananemise märgid.

Paitav lõunatuul, kõrge taevas, üksikud rändavad pilvesagarad, linna kohal tukkuv suitsuvina, puude sügavtõsine rohelus, - kõik see mõjus tasse kuidagi sisemiselt. (Jakobson 1928: 66)

Sisemiselt mõjuvus.

- Ei tea jah, - vastas Karli ja ajas rinna sõjakalt ette. (Jakobson 1928: 86)

Rind kummi!

Äkki kuuldus kustki tasast krõbinat. Poiss peatas hingamise ja teritas kõrvu. - Jah, seal nurgas ta vist kükitabki, see kassi risu! - mõtles ta. (Jakobson 1928: 87)

Funktsionaalne.

Ning kui laps oma roosade igemetega ta rinnapääst kinni naksas, tähendas ta juba ilmselt märgatava üleoluga: - Või juba sellest kaheksandastki sa kipud rääkima... he, he, he...! Jah, tulemas ta on, seda pead sa teadma...! (Jakobson 1928: 125)

Nippel?

- Ei, päris õige... käib jah... Ju tal kondikoonutsil minust's üksi ei saa! Ja kui sa teaks veel kellega!... Va' Riisi Millaga...! (Jakobson 1928: 131)

The what now?

- Teevad jah jälle kuradi tüki läbi... - venitas küürakas mehenäss, kes istus jahukirstu kaanel, tillitades aegajalt oma kõveraid jalgu. (Jakobson 1928: 178)

Kes nokutab pead, kes tillitab jalgu.

Kuid siin ei püsitud kuigi kaua. Mingi mõttetu liikumistung paiskas salga juba varsti tagasi uulitsale. Kõigi nägudelt oli kadunud tavaline laiskus, kõigil silmis vilkus põgus, enneolematu tuluke, kõiki oli vallanud äkki imelik rahutus. Ja ei pandud tähele isegi toda rasket, hingamist matta ähvardavat kõueilma leitsakut, mis rippus alevi kohal, nagu sula klaasimass. (Jakobson 1928: 188)

See mõttetu liikumistung on see, mis meelitab padukaga toast välja.

Sel silmapilgul ilmus nurga tagant salk töölisi. Kätega vehkides ja omavahel kuuldavalt mõtteid vahetades ning lärmitsedes valgusid nad lähemale, ümbritsesid äkki tiheda sõõrina kuulutuseposti ja rõhusid toorelt varemseisjate pääle. Nad tõid ülemeeliku tuju, räuskavat vaimukust ja hapukat viinalehka. Kostsid toored vandesõnad, öeldud koguni sõbraliku häälega. (Jakobson 1928: 194)

Toorus.

- Jumal-isake... hakkan's mina teile valetama... - väärutas halli habemega vanamees tõsiselt pääd. (Jakobson 1928: 310)

Mitte ei raputanud, vaid väärutas.

- Ronimine... ronimine on raske, - vastas Mannu, noogutades esikehaga. (Jakobson 1928: 387)

Ülakehaga? Kehaga noogutamine? Ei kõla õigesti, aga samas kergesti ettekujutatav. Poiss õrritab isa puu otsa ronima.


Keskkond


Neli põiktänava veeres seisvat majahütti ja otse üle tänava asuv viltuvajunud aiaplank, mille taga norutasid laiad vahtrad ja tugevad, siksakiliste lehtedega tammed, laotasid enda ümber sellist laiska rahu ja unist ükskõiksust, mis oleks sundinud väsinult haigutama iga virgemagi inimese, kes oleks juhtunud siia säärasel varajasel hommikutunnil. (Jakobson 1928: 9)

Puud evivad varajastel hommikutundidel rahu ja ükskõiksust.

Otsekui virgumiseelne rahutu värin raputas roidunult uinivat majaderida, mingi sisemine ärevus laotus kõikjale, siin-sääl võis kuulda juba laisalt ringutaja unist mõminatki. (Jakobson 1928: 10-11)

Füsioloogiline iseärasus.

Kägisedes ja nagisedes pöördusid ajahambast vigaseks puretud hinged. Uks vajus oma vettinud raskuse all pärani. Ainult paar korda õõtsus ta edasi-tagasi, jäi aga siis seisma kuidagi tardunult ja norutavlaisalt, nagu iga muugi ese sel räpasel hoovil. Korraks lõksatas kulunud link. Ja siis levis jälle kõikjale rammraske hääletus. (Jakobson 1928: 34)

Ilmekas olustikupilt.

Juba esimesel pilgul torkas silma see veider, ebaharilik ilme, mille oli äkki omandanud too alati une käes virisev ja igavalt laisk inimpesa. Tavaline loidus oli nagu käega pühitud. Ajalehepoisid jooksid kisades siia-sinna ja pakkusid värskeid telegramme, kõigi nägudel peegeldus ilmne kärsikus, astuti kiiresti ja rutates, just nagu võidaks muidu jääda kuhugi hiljaks. Vaevalt leidus veel kuulutusposti, mida poleks ümbritsenud uudishimulikkude salgad. Loeti sosistades kui ka kuuldavalt. Näis, nagu oleksid järsku segi paiskunud isegi seisuslikud vahed. Kübaras daam vahetas ärevusest lõkendaval näol mõtteid küüraka turunaisega, keppi kandvad härrad seisid külg külje vastu vilkat keeravate alevipoistega, õrnad, heleroosaks värvitud preilid seletasid välkivail silmil, et nüüd tulevat sõda, et selle olevat alustanud Saksamaa ja et kõik mehed kuni kolmekümne aastani pidavat "soldatiteks hakkama". (Jakobson 1928: 190)

Linnaelu ühise kriisi ajal (ka faatiline).

Looritaoline, vaevalt märgatav õhtuhämarus puges läbi tolmuste ruutude tuppa ja muutis asjade kontuurid segasemaks. (Jakobson 1928: 389)

Hämaruse võlu. (vt Ahto Lobjaka kõnelust eestlase hämarus-mõtlemisest)


Lihtsalt muu


Vähe aega vaigiti. Karli põrnitses tigeda pilguga vanemat venda, Mannu kepsles jalalt jalale, Prits nautis häälmeelel oma salapäraste tähenduste mõju. (Jakobson 1928: 83)

Salapärased tähendused.

Noored Luugused vaatasid aga imestusega oma vanemaid vendi, kes, tundes oma suurt tähtsust, noogutasid korduvalt ja aeglaselt, ja mõtlesid vist kõik üht ja sama mõtet. (Jakobson 1928: 98-99)

Suur enesetähtsus.

Kuid ta valitses jälle mehiselt enda üle. Ja ainult tasane värin ta kuivades suunurkades rääkis ta suurepärasest tujust. (Jakobson 1928: 155)

Selles teoses on õige vähe enesevalitsemist.

Ta sähvas lõõpijat kepiga ja hüüdis: - No kes sinule keele peale sittus, sa irvhammas...? (Jakobson 1928: 210)

Krehvtine.

Ä'ä ikke kiida kedagi, kui sa ise ei tea... ja tume oled nagu tökati pudel...! (Jakobson 1928: 217)

Romaani päris alguses pidavat lastel olema silmad kriimud ja näod "neegrid". Oleks pidanud ära märgistama koha.

- Et sa mul suu pead, kalkuniunenägu!... (Jakobson 1928: 240)

Misasi?

Kuid enne, kui ta suutis mõelda tolle mõtte lõpuni, vajusid laud nagu iseenesest kinni. Ja muredest muljutud inimene langes painajalikkude nägemuste keerisesse, mis vaevasid ja vintsutasid teda nagu kurjad fuuriad. (Jakobson 1928: 395)

Mõtteid saab mõelda lõpuni? Kusmaal lõppevad mõtted? Asking for a friend (Peirce).

Ja äkki kerkis jälle lamaja vaimusilma ette rida minevikupilte. (Jakobson 1928: 407)

Minevikupildid vaimusilmas.

See järeleandmatu, totter-pime, igal sammul valitsev kius, see kuulus Eesti jonn ajas nad välja oma sünnikohast. (Jakobson 1928: 411)

Õige Eesti asi.


Rahvatarkus


Esimestel siinviibimise aastatel katsus noor abielupaar õnne läheduses asuva kohaomaniku kandimehenagi, sest tol ajal ei mõistnud kumbki neist kujutada, kuis võib inimene saada läbi ilma põllulapita, pärastpoole aga, kui hakkas ihne taat ikka enam ja enam lisama igasugu kohustusi, lõi mees käega, müüs loomad ja tööriistad, ostis saadud raha eest aguli serval asuva majahüti ning muutus üsna pea täisverd tööliseks-proletaarlaseks, kes oskab teha kõike: - juua, laupäeva-õhtuti kõrtsis vedeleda, kakelda ,kodus naist peksta, lapsi muretseda ja - nälgidagi. - Sest vaevaline päevatöölise palk ei löönud kuigi kauaks ette. (Jakobson 1928: 31)

Töölis-proletaarlase skill-set.

Läinud aastal, kui ta Saarmanni akna palliga katki viskas, palusid nad kõik koos, kõik pääle Helmi, tüdrukult, kes oli juhtunud toda õnnetust nägema, vaikimist, ning see lubaski suu pidada; kuid läks mööda vaevalt mõni päev, kui seisis juba Liispet uksel ja sõimas neid röövlibandeks. - Ja sest saadik teadsid kõik Luugused, noored kui ka vanad, et Juhkami Saali, see muidu kaunis kohmetu tüdruku-lita, on viimane kaevukott, kes ei suuda kuidagi pidada keelt hammaste taga. (Jakobson 1928: 69)

Vänged sõnad.

Sest surm, kui ta tuleb majja oma loomulikul sammul, ei külva pea iialgi nii rohkesti pisaraid kui siis, kui ta kannab vägivaldset iseloomu. (Jakobson 1928: 390)

Ära sa ütle.

- Sest lapsed, - need on ju kõige tigedamad, kahjurõõmsamad ja halastamatumad olevused, kelledele teeb nalja valusamgi hoop, mis tabab nende mänguseltsilist... - mõtles ta. (Jakobson 1928: 410)

Children are monsters.


Women B cryin'


Sest säärane nutmine ja ulumine, - sihuke memmede mood ei meeldi talle põrmugi. (Jakobson 1928: 175)

Moevärk.

- Aga mis... mis... mis... mina tegema hakkan...! - küsis Selma äkki väriseva häälega ja puhkes nutma. (Jakobson 1928: 184)

...

- Või nuttis...! No kas sa kuule... Oi, on need naisterahvad kah ühed pipsid! - põlastas isa pääd rapitades. - Oi, on pipsid...! (Jakobson 1928: 270)

Pisaratopsid?

- He, he, he!... Näed, Juusep, mihuksed need naised on!... Et oi, oi, oi! kohe!... Meil ennastel on ikke hea meel, et kord sõdida saab, nemad aga muudkui inisevad nutta... Teab, ega neil seal pealuus vist küll muud põlegi kui üks hea laadung soolast vett... (Jakobson 1928: 274)

Pffff.

Kuid ta ei saanud lõpetada; sest jälle ilmus ema uksele ning keelas nutuse häälega, suu ümber kaks valujoont. (Jakobson 1928: 293)

Nutusõõr?

Kuid moor ei pannud ta sõnu tähele, vaid hädaldas nutuse häälega. (Jakobson 1928: 297)

Oh häda, oh häda, mis mina nüüd tegema hakkan?

- Jumal, Jumal... kui sa teaks, kui raske mu süda praegu on... - lausus Selma ja puhkes järsku nutma. Ning kahe väriseva käega voolavaid pisaraid kuivatades lisas ta: - Öö otsa ei saanud magada... Nii kui silmad kinni läksid, nii kohe hakkasin koledaid unesid nägema... (Jakobson 1928: 338)

Südameraskus.


Rõmantika


Seda Baabeli segadust kasutas Pritski: - ta kummardus oma Selma kohale ja suudles teda kaua ning isukalt. Ja vist küll esimest korda terve tutvuse jooksul kuulis neiu tolle karvase näoga mehe suust sääraseid meelitusi nagu:
- Oh sa mu kullakallike küll... -
Oh sa mu likake nihuke... -
- Oh sa mu väike varesekene... -
- ...mu pisike naisuke... - jne., jne., jne. (Jakobson 1928: 263)

Lika-mis?

Ta saatis jälle kallimale õrna, peaaegu lapsiku pilgu, mis rääkis selget keelt esimesest naiivsest armastusest, mis oli süttinud ta rinnus tolle karvase, pisut lollaka ja inetuvõitu mehe vastu. Ja vist ei aimanud ta isegi, missugused tegurid olid tas süüdanud säärase ebamäärase kiindumusvajaduse. (Jakobson 1928: 335)

Hormoonid.

Ja nii jäi ta üksi tolle külma, armastusest vaese, mõistmatu-uhke taluvaimu võimupiiridesse, eluvõõras, kurvameelne neiuke, kelle salajased unistused ja mõtted ihkavad alalõpmata soojust ja õrnust, seda soojust ja õrnust, mis peaks osaks langema igale inimesele suguliselt täisealiseks saamise ajal, mil äratavad pakitsevad noorusmahlad lugematuid vastustnõudvaid küsimusi ja mil on ilm alles algusest lõpuni täis saladusi ja arusaamatuid imesid. (Jakobson 1928: 412)

Pakitsevad noorusmahlad. Oi, oi, oi...!


November


- Noh, kus sa sellega...! Ikke oli...! - noogutas keegi pikk ja kõhetu keskealine mees, kohendades oma madalal nösuninal seisvaid prille. - Oi sihukeseid juhtumisi on küll ja küll... Sest surm, - see ei tule ilmaski etteteatamata... Mu oma ema surma ajal oli kah midagi just sihukest-samast... Oli teine haige, see mu ema... ja me õega istusime kordamööda ta voodi ees... sest kadunuksel oli alati midagi hirmu taolist hinge peal... Ja näe... ühel õhtul, kui ma vähe suikusin, kuulsin ma järsku läbi une, justkui oleks mingisugune loom ukse taha tulnud... ja kaapis... niuksus ja kaapis... Meil omal oli sihuke suur jahikoer... aga see ilmaski sihukest tükki ei teinud... see tuli lihtsalt ukse taha ja haukus... Mõtlesin's... et ena ikke imet... et ime küll, mis sellel Jollal's nüüd on pähe tulnud... ja lähen ust lahti tegema... Aga vaevalt sain ma selle praokile lükata, kui vilksatas must mööda pisuke, must taksi, nuusutas ema kätt ja kadus kohe selle voodi alla... - No nüüd sa, poeg, lasksid küll surma sisse... - ütles ema, sirutas... ja ringutas... ja suri... Ja kui palju me õega kah ei otsinud, mitte hingelistki polnud voodi all... No mis te ütlete, armsad inimesed...! Oli see's nüüd tõesti koer, või...? -
- Ei, see oli surm... - vastas habemik vanamees.
Ja jutustaja noogutas:
- Jah, surm oli see kindlasti... Selles põle midagi kahelda... - (Jakobson 1928: 316)

Kõhe.

Karge Meri

Gailit, August 1944. Karge Meri: Romaan. Tallinn: Koskel.

Ikka sagedamini hakkas ta üle õla tagasi vaatama sinna, kust olid nad paadiga lähtunud. Veel viivu eest paistsid sealt rand ja Raudmaa kiriku kõrge torn, ent nüüd oli näha vaid virvendavat sinendust. Ja nutt oli Katrinal üsna lähedal.
Eks olnud põhjustki: ta oli vaid kord laadal kohanud seda meest. Juttu oli neil olnud ainult paar tähtsuseta sõna siia ja sinna ning pärast seda mõni tühine kiri tervitusega. (Gailit 1944: 5)
Ja see tühine kirigi oli Matt Ruhve lasknud pastoril Katrina jaoks kirjutada.
Mitte nõnda ei kujutelnud ta enda kosimist, ei! Ootas poissi pilli ja viinaga, ootas põletava pilgu ja praalivate sõnadega, ootas tugevat randlase kätt, mis haarates viib ta pluusi ja seeliku ainsa kogemata puudutusega rebenenud nartsuks, ja kõik, mis parast seda edaspidi, oleks siis olnud armsa jumala teda ning arvata. Ja naeru oleks, kisa ning kilkamist, uijeh, sõge, kuhu sa tükid, ent kõik sõnad ja jonnid kaoksid pilli ja pigistuse kõrval. Ent nüüd tuli saarlane, juba aastates mees ja kuivetanud, oli nagu päikeses ja tuultes seisnud lest. Ei ütelnud muud midagi, et andku andeks tülitamist, nüüd on tulnud sääraste mõtete ja kavatsustega. Ning sööb leiba ja küpsetab kala, aga ehk on ta taskus isegi viina? Muidugi, seda ta veel ei näita. Ning hästi teeb, sest polegi veel midagi kindlat. (Gailit 1944: 7)
Jap, ajastule kohaselt räägitakse seksist kaudselt, vihjamisi.
Ent nüüd! Isegi õpetajal juba raadio kodus ning see kisendab päevad läbi ja toob maailma otse su tuppa. Lakkamatult karjub ta sellest, kus tapetakse, kus tüssatakse, kus sõditakse, kus kukutatakse riigipäid - sekka pill, tants, kirikujutlus ning jälle kisa roimadest, kõlvatusist, alatusist. Ja nad rõõmutsevad ja nimetavad seda progressiks, just seda, et maailm on tulnud loputama oma musta pesu sinu tuppa, just sinna, kus otsid rahu ning vaikset nurgakest oma mõtetele ja oma palvetele. Mis aitab, et sa oled otsinud ja leidnud kodu keset merd, kaugel maailma randadest: sulle tullakse järele, su tuba ja vaikne tapuaed on lakkamatult kisendust täis. (Gailit 1944: 26)
Raadiot saab siiski välja lülitada. See ei ole Orwelli telescreen.
Tõepoolest, kas ei ütelnud see hull tüdruk, et jätab ta seepärast siia, et -? Kuidas üksainus sõna võib äkki tuiskama panna inimese kogu sisemuse! See on säärane õrn ja habras sõna, mida ei kõlbagi lausuda, mida isagi pole vist ütelnud emale, kuigi nad on elanud üle kahekümne aasta koos. Ehk kui, siis vaid sosinal, silmi kinni pigistades ja keskööl, säärase sosinaga, et liiguvad vaid huuled värisedes ning süda taob lõhkemiseni valjusti. Ja kui seda siiski kord elus üteldakse, sünnib ime, suur ja võima sime, ning siis langeb tugev mees kokku nagu niiste ja temast pole tükil ajal enam midagi. (Gailit 1944: 35-36)
Armastus on armastus, armastus on tunne, tunne on miski mis kestab rohkem kui tunde.
Ent Toora Jookus ei nurise, tal on koguni kindel veendumus, et kõik mehed on nõrgad ja saamatud, nad on pigemini lapsed, kes enesepetteks hoiavad piipe suus ja kasvatavad halle karvu lõua otsas - ei, ei, mehi võib ta vaid haletseda, mitte iial kadestada. Ikka tormavad kuuma peaga edasi ja on õnnetud, kui nende sõnu võetakse tõsiselt. (Gailit 1944: 46)
Androgünist! Siinne Toora Jookus sarnaneb hirmsasti Katarina Jee'le Toomas Nipernaadi-s.
Kas Kelli on käinud kunagi loomaaias ja vaadelnud seal noort karupoega, säärast villast, nurgelist ja tahumatut, astub pata-pata nagu tükike alles vormimata savi. Ei, Kelli ei salli midagi nurgelist ja tahumatut, aga vormimata savitükk tekitab temas otse füüsilist valu. Ta tahaks siit ära, ükskõik kuhu. (Gailit 1944: 52)
Veel misandrismi. Troop: "õige mees" (real man).
Ning Siimen Tara tahaks nüüd rääkida. Ta pole just loodud eriti kõnemeheks, tal puudub sageli vastav sõna ja paras väljendus, kuid see ei tähenda midagi. (Gailit 1944: 59)
Sõna vastavus ja väljenduse kohasus.
Naer, see on midagi ebaharilikku vana Matt Ulli kõrvale. Jumal ise ei naera kunagi, ta on ikka süngelt tõsine. Meri ei naera iialgi, ta oskab olla vaid kargelt karm. Metski kohiseb tuultes ning ta kohinas kuuled pigemini häda. Miks naerab inimlaps, eriti see, kes tuleb sisemaalt? (Gailit 1944: 73)
Loki naerab.
On olnud muidugi raskusi, mis sellest rääkida. Isegi praegu veel, kui Epp Loona laps möödub külanaisest, ei võta nad heameelel teretust vastu. Pigistavad huuled koomale, aga pea ei liigu noogutamiseks. (Gailit 1944: 84)
Huulte kokkupigistamine pidevat olema frustratsiooni väljendus. Mehe sohilaps võib tekitada frustratsiooni küll.
Ja vana Lööne käib möeda küla, ta on täiesti pime, kuid ta käib mööda küla, astub väravaist sisse ja välja, astub kojast kotta, möödub külateel ettevaatlikult kivist, ei talla siblivat kanapoega, - ning keegi ei usu, et vana Lööne on pime. Teda kardetakse koguni - ime küll, inimesel on sada aastat, aga ta ei mõtlegi surmale. Ta on kärsik ja rahutu, on see öö või päev, ikka ta liigub ühest saare otsast teise, vahel seisab ja kuulatab tuuli, raputab lumivalget pead ning pomiseb. Nöid, mõtlevad saarlased. Nad ei räägi sellest avalikult, seda mitte, nad mõtlevad nõnda. Sest iga inimene üle kuuekümne, kui ta ei mõtle surra, muutub nõiaks, sinna pole midagi parata. Neist hoovab külmust ja õudust, nende habutus suus pesitsevad ennustused. (Gailit 1944: 86)
Lööne on vast parim osa sellest teosest. Nõiateooria on ka äge.
Matt Ruhve oli rumal, püstihull. Ta vaid konutas seal koormal ega osanud muud kui ohata: Epuke, Epuke, miks nüüd sedaviisi? kordas vaid ikka. Miks ei jäänud ta isandaks, kel on jagada pisut armu, kuid kes võib ka vihastuda? Miks ei haaranud mind pihast, ei tõstnud tagasi koormale ega annud hobusele piitsa? Kaua ma ikka oleksin karjunud ja teda rusikatega tagunud?! (Gailit 1944: 88)
Siin on isegi raske öelda, kas misandrism või misogünism. Mehelt oodatakse karmi kätt ja naised on "hullud ja uhked". Mees ütles ühe vale sõna, mis pealtnäha ei tähendanudki midagi, aga kandis naisele ebameeldivat konnotatsiooni, ja pulmad jäidki pooleli, sest naine oleks tahtnud aga ei suutnud ennast alandada vabandust palumisega ja mees oli alandlik ning ei tarvitanud vägivalda.
Nad astuvad esiteks Matt Ruhve tallu. Nad räägivad ilmast ja kalapüügist, nad arutavad pikalt, et vargsi on aeg loomi tapma ja soolama hakata, ööd on juba külmad ning egas päevalgi tunne enam suurt soojust. Tehve Lamm ulatab tubakat, nad suitsetavad, neil on aega.
"Jah, tõesti paha ilm," ütleb Matt Ruhve ning vaatab aknast välja.
"Paha jah, kuid ega ta praegu liiga tee," arvab Tehve Lamm. "Vaata talvel, kui algab hülgeküttimine, siis olgu räägitud ilmast."
Nüüd ongi jutt suure vaevaga nihutatud sinna, milleks tuldi. Seda teab ja Matt Ruhve, kuid ta popsutab piipu ja vaikib. Ega temal kõlba jutuga ette rutata. See oleks külalisele haavav. (Gailit 1944: 109-110)
Saarlase faatika. Parem vaikida kuiet öelda mida sul tegelikult on vaja öelda. Nõme viisakus.
Ja nüüd räägitakse uuesti ilmast ja kalapüügist, loomatapust ja talvisest hülgeküttimisest. Popsutatakse uuesti piipe ja on aega. Naised aga räägivad oma uutest kangastest ja tänavusest kehvast põllusaagist. Andersi emal on pisarad silmis, kui ta mainib rukki pisikest tera, kõrre lühidust ja seda, kuidas kartul jäi vihma kätte ning needki mugulad, mis saadi, olid tangusuurused. Jumal, mis küll saab sel talvel! ohkab ta ja pühib silmi. See jutt on tal kauaks südame ligidal, teda pole võimalik rahustada.
Siis jätavad Lammid jumalaga ja hakkavad tulema, sest nüüd on seegi asi aetud. Ega neil olnud tarvis muud kui jätta kindapaar Peeren Andersi lauale. Jäetakse nad sinna, on Eeriku kosjad vastu võetud, tuuakse aga tagasi - noh, siis on häbi ja pole midagi parata. (Gailit 1944: 111)
Siin tuleb välja, et ka Eesti saartel oli veel eelmise sajandi alguses alles traditsioon millest etnoloogid on kirjutanud Ungari põhjal.
Õhtul, kui töö on viidud lõpule, lõikab pereemand sea südame, mao ja osa soolikaid ning kopsu pisikesteks tükikesteks, laob patta, lisab tange ja kartuleid ning keedab supi, mis on nii maitsev, et pere sööb lõhkemiseni, aga ikka ei saa isu täis. Mitmel päeval ei pisteta lusikaid seinaprakku, sest emal on nüüd järjest uusi üllatusi, ning siis on parem, kui lusikas on kohe võtta taskust. (Gailit 1944: 115)
Hiljuti oli redditis TIL (Today I Learned), et keskajal ei olnud lusikad ühiskasutuses vaid igaühel oli oma isiklik lusikas mida kanti kaasas, või, nagu siin ilmneb, peideti seinaprakku.
"Pole viga midagi, Katrina," lausub Matt Ruhve ning rohkemat pole tal kahjuks ütelda. Ta istub seal kastil nii osavõtmatuna ja tõsisena, sest, kahju küll, ta pole enam poisike, kes hakkab oma tundmustega praalima. Eks naine, mõtleb Matt Ruhve, kui ta on tulnud oma eluga üsna lähedale, pea ise oskama vaadata ja näha - ja seepärast on sõnad ja jutud üleliigsed. (Gailit 1944: 120)
Matt Ruhve jaoks on sünad ja jutud alati üleliigsed, jääb mulje. Väikese Katrina ahastuseks muidugi.
Ning meri, mille kohin praegugi kostab siia, astuks nagu veelgi lähemal. See on nende jumal, suur ja salapärane, ikka jälle uus ja muutlik. Ning nemad oma mure ja rõõmuga on nagu tähtsusetud kübemekesed selles lakkamatus rahutuses ja liikumises, kui kivikesed, mida pühitakse järjest siledamaks ja visatakse lõpuks ühes kõntsaga kaldale. (Gailit 1944: 126)
"Tõuseme ja vajume nagu lained mõõtmatus ookeanis. Igavene elu uuendab end surma läbi. Noorus tungib alati tormakalt pääle. Tema rõkkamises ning hõiskamises kõlab kosmilise muusika rühm. Loodusvägede mäss, idas koitev uus hommik." (Kärner 1931: 153)
Eerik Lamm ootab veel pisut. Nüüd tuleb Kelli.
Eerik tõuseb ning hakkab läbi metsa küla poole sammuma. Tal pole ruttu - Kelli võib temast mööduda, kui tahab. Mingu, ta ei lausu ühtki sõna.
Ent kuigi ta samm muutub üha aeglasemaks, ei jõua Kelli ometi talle järele. Eerik kuuleb vaid tippivaid samme, otsekui lind hüppaks puujuurelt puujuurele. Kui nüüd seisatada? Mitte tagasi vaadata, lihtsalt seisatada ja oodata? Jääda liikumatuks nagu kasvav puu. Kas Kelli siis möödub või jääb pisut seisatama, kas või teretuseks? Kas või selleks, et visata pilk, et mis too poiss siin seisab nii liikumatult?
Ta seisatab, pigistab silmad kinni, süda taob nii kiirest. Kui möödub, kuuleb sammude pehmet astumist.
Ta on pinevil ootusest, ta ei julge hingatagi. Ei, ta ei suuda enam, ta avab silmad - Kelli on läinud vist teist teed.
"Oo-hei!" hüüab ta äkki hirmunult. On nagu loom valmis hüppamiseks, kuid ei tea, kuhupoole tormata. "Oo-hei!" hüüab ta veel kord ning jääb kuulatama. Kohiseb vaid meri ning tuulte vilest on mets nagu hirmul, iga ladvaots, iga oksake nagu ruttaks tulise kihuga. Kividki otsekui oigaksid liivas, sammal väriseb lainetades.
Ja siis üteldakse üsna ta kõrva juures: "Eerik!"
Tütarlaps on hiilinud ta manu ning jäänud selja taha seisma.
"Eerik," kordab ta värisevail huulil, "ma tahan vaid sind! Ainult sind!"
Ja ta ei ütle muud. Eerik näeb vaid hetkeks ta põlevaid silmi ning huuli nii lähedal. Siis jookseb Kelli minema, ta lai undruk altpoolt kasukat on täis tuuli nagu pausunud puri. Ning ta jooksu ei saada tavaline naer, ta otsekui põgeneks hädaohust.
Aga Eerik peab pisut istuma kännule, ta ei jõuaks äkki nagu sõrmegi liigutada. (Gailit 1944: 136-137)
Igavlevate noorukite armutants väikesel saarekesel. Omamoodi väga liigutav.
Tõsi küll, nad on näinud tihti vana Löönet liikumas rannal, ta jookseb tormiga ühes nagu must lind. Kuhugi ruttab ta pakitsevalt, ikka rahutu ja ärevil. Ent vana Lööne on pisut iseäralik, küllap on ta juba ammu lakanud olemast inimene. Ta ruttab tormides ja tuiskudes ning nüüd on ta ise juba muutunud raasukeseks sellest tormist, sellest tuisust, sellest õudsest undamisest. Vana Lööne polegi enam inimene, ta on nii vana, nüüd on ta osa rahutust loodusest, surematu puhang, kopsud täis undamist. Sinna pole midagi parata ja seepärast kalurid ei tagahi temast mõtelda või tema käikudest midagi järeldada. Ent kuhu jääb Epp Loona? (Gailit 1944: 139)
Ma kujutan ette, et Karge Mere adaptsioonist saaks väga äge film, või vähemalt lühiseriaal (materjali on piisavalt, et mitu tunniajast episoodi välja venitada).
Ning leitnant Sauvere hakkas võitlema, et maa ja hooned kinnistataks seaduslikult peremeeste nimele. Sõitsid komisjonid kohale, mõõtsid, loodisid, kirjutasid andmed paberil. Kalurid vaidlesid vastu - jäetagu neid rahule, Issand hoiaks! Külavanem Siimen Tara raputas kurvalt pead. Ei, ütles ta, sellest asjast ei saa meile midagi sobivat! Suured perekonnad jäävad hätta, lastetud aga laostavad talud. Põld üksi ei toida, aga kes hoolitseb nende eest, kes ise ei suuda merele minna? Ja kas ei kujune lõpuks nõnda, et jõukamad ahnitsevad aja jooksul kõik maad ja talud enestele, vaesemad aga jäävad nälga ning rändavad võõrastesse elukohtadesse? Ei, sellest pole rääkidag, tehku härrad nii või teisiti, nemad aga jäävad oma kommete ja harjumuste manu. (Gailit 1944: 145)
Saarekesel on kõik söödav ja tarvitatav ühisomand. Põhimõtteliselt, proto-kommunism. Kõik püütud hülged ja kalad jagatakse kogukonna vahel laiali. Ainult hooned ja laekad on eraomand - isegi kariloomad on hädakorral võõrandatavad.
Ja Eljen Karre tuleb. Tal on pisut hirm leitnandi ees. Oleks nagu hinnaline vaas tükkideks lõhutud, kuidas oskad üksikud osad kokku panna? Nad on kõik nii naljakad, need inimesed siin. Nad vaatavad temale kui kuulsale arstile, ta peab igale leidma abi ja lohutust. Nad pöörduvad tema manu igas asjas. Nagu Matt Ruhve äsja. Seisis kaua Siimen Tara kojas, vaatas nõgisesse lakke ja ütles: torm kestab, mitte ei lakka! Perenaine Ahe seisis paja juures, ta vastas: ei lakka jah. Möödus palju aega, Matt Ruhve ütles nüüd: jah, mitte ei lakka, see torm! Sul oli vist asja? küsis Ahe. Pisut nagu oli, lausis Matt Ruhve. Perenaine väljus, tuli siis tagasi jahu ja kartulitega. Ta hakkas pesema pisikesi mugulaid ning ütles: räägi siis, Matt Ruhve, mis on sinu südamel. (Gailit 1944: 146)
Põrgupõhja uut vanapaganat parafraseerides: põrsas Matt Ruhvel võib-olla on, aga jutumees ta ei ole.
"On hea, et tulite," ütles ta lõdisedes. "Olen tarvitanud broomi ja veronaali, kuid miski ei aita. Ma ei mäleta enam ööd, kunas oleksin magada saanud. See võib ometi katastroofiga lõppeda! Ainult siis, kui viibite siin, tunnen end pisut paremini, muutun rahulikumaks ja hakkan tundma uuesti südame lööke." (Gailit 1944: 148)
Ja siin ta on: ainus kord kui olen näinud sõna "kunas" sellist kasutust nagu eesti keele õpetaja juhendab.
Nad istuvad pingile, neil pole millestki rääkida, sest nende valu ja kurbus ei tule suu, vaid silmade kaudu. Nad on harjunud vaikima, need naised, kui aga enam ei jõua, siis pudendavad pisaraid rüppe, ilma et näos liiguks ükski lihas. (Gailit 1944: 165)
See põliseestlaslik sõnaahtruskomme on päris häiriv mõnikord.
"Olen sinuga rääkinud kogu need päevad," ütleb Eerik Lamm, "kogu need päevad, kui viibisin jääl. Sa olid nii lähedal, et oleksin võinud sind haarata käest. Ning kaks musta hüljest patserdas sinu kõrval, olid nii rasvased ja läikivad. aga sa olid peaaegu alasti, kiirgasid jäävälja helenduses ning kuhu astus su jalg, seal hakkas rohi haljendama ja puhkesid õied. Ikka sammusid sa mu ees ja sageli sosistasin ma sulle, et Toomas Andla ei kuuleks, et, Kelli, ma ei jõüa küllalt kiiresti sulle järele!" (Gailit 1944: 171)
Selliste hallutsinatsioonide jaoks oleks päris võimast CGI mootorit vaja.
Nüüd aga algab hülgeküttimine, nüüd on tarvis puhast südant ja rahulikku meelt, seepärast ei hooli nad nii väga kirikust. Nad on veendunud, et hülgeküttimine on siiski teataval määral nõidus ja loitsimine. (Gailit 1944: 175)
Omamoodi aninism. Siin on jumalaks meri.
Ta on kuulnud, et vanad hülgekütid tunnevad kummalisi loitse, et nende suus käivad lakkamatult jubedad mõminad - eks liikunud Matt Ruhvegi huuled, kui ta ronis jäärüsile ning silmitses ümbrust. Aga Eerik Lammil ei tule meelde muud kui lapsepõlve mäng naljakate sõnadega. Ning paremaid oskamata pomiseb ta neid: enkera-kenkera-drikadrulla, kärstena-pärstena-pimpanulla, evera-tevera - bats! (Gailit 1944: 177-178)
"Thus the magic, incantatory function is chiefly some kind of conversion of an absent or inanimate "third person" into an addressee of a conative message. "May this sty dry up, tfu, tfu, tfu, tfu" (Lithuanian spell)." (Jakobson 1981[1960d]: 24) - Jumal ainult teab keda Eerik Lamm oma loitsuga addresseerib. Tõenäoliselt merd.
Neemi Anders, kes seisab isa ja vennaga pisut eemal, jääb kuulatama. Ons see võimalik, et Eerik Lamm nimetas teda äkki kõige rahva ees oma pruudiks? Kas kuulis ta seda õieti? Mu jumal, veri valgub ta põsisse, pisarad tungivad silma - kui hea oleks praegu joosta ning kusagil puu või põõsa varjus nutma puhkeda! (Gailit 1944: 184)
That's your solution to everything, isn't it?
"Hülgeküti naine ei nuta ega halise mehe nähes. Selleks leidku ta endale vaikseid nurgakesi, kuhu ei ulatu võõra silm nägema. Kõik meie elu on mere käes, nõnda sünnib, nagu ta tahab. Seepärast peab inimenegi olema karge ja külm ning peitma oma tundmusi, nagu meri peidab talvel oma rahutust jää ning lume alla." (Gailit 1944: 208)
Kogu seda tummust ja inimestevahelisi pingeid kehastav metafoor.
"Ei, ei," lausub Katrina kindlalt, "ma ei saa siia jääda."
"Sa ehk vihkad meid?" pärib Iisak Loona.
"Vihkan merd," hüüab Katrina, "seda tujukat ja karget merd, mis võttis mu mehe ja võib võtta veel teisigi. Ma põgenen tema juurest." (Gailit 1944: 251)
Raamat lõpeb nö Title Drop'iga.

Moodne Orjus

Kärner, Jaan 1931. Moodne Orjus: Tõsielu-romaan. Tartu: J. Mällo.

Tal oli valus seda tunnetada, ja ühtlasi tal hakkas ääretult piinlik oma vaesusest. See vahtis talle vastu nagu sõnatu, tumm etteheide kelleltki, kes vaikselt ning nurisemata kannatab tema pärast. Ta ei saanud seda enam taluda, tõmbas kiiresti riided selga ja tahtis lahkuda toast. (Kärner 1931: 8)
"It might be true that the average human being was better off now than he had been before the Revolution. The only evidence to the contrary was the mute protest in your own bones, the instinctive feeling that the conditions you lived in were intolerable and that at some other time they must have been different." (George Orwell, 1984)
Alles siis muutus tema meel rõõmsamaks, kui kutsutud võõraste järele hakkasid lahkuma ka kutsumatud, kes kogu aja olid seisnud tummade statistidena. Nagu oleksid nende suud jäänud sootuks lukku, ei lausunud hääd päevagi, vaid kadusid tähelepanemata. Küll aga pidas pristav oma kohuseks tema kätt suruda ja midagi pomiseda enese vabanduseks. Kuid seda polnedu eriti vaja, ta teadis niigi, et sihuke on pristavi amet. (Kärner 1931: 15)
It appears that he felt violated. Isegi head päeva ei jäetud kui tema vara oli oksjonil ära hinnatud ja minema kantud.
See suurereedene norutuju kestis harilikult kogu järgneva pühadeaja. Ja kas ei olnud see nüüdki nõnda? See süngepilvine poolhämarus, haavana veretab õhtueha mändide taga? Kas ei seadnud ta ennast alateadlikult ristilöödud Kristuse asendisse? Kas ei olnud see Kristuse kannatamise müüt üldse mõjustanud ennasthaletsevat pessimismi tema elus? Kristus tõusis surnuist kolmandal päeval, tema aga ei näe oma kannatusil olevat mingit lõppu. (Kärner 1931: 19)
Norutuju ja sügnus on mujal edaspidi muutunud sünonüümseks, kuid "sünk" viitab tõepoolest algupäraselt pilvedele. Meenub Somobe laulusõna, "The weather was in many ways reflective of the man I called dad."
Tema närvid olid viimase võimaluseni pingul. Tema kõrvakuulmine oli terav nagu nõel. Ta kuulis juab suurest kaugusest öise kiirrongi tumedat kõminat. Kuulis läbi kukkumist oksalt ja koera luuravat astumist üle muru. Jaamas olid süüdatud tuled. Ta nägi oma aknast inimeste liiklemist perroonil. Jaamaülema punane müts eraldus puude vahelt külmalt ning hoiatavalt. Siis sõitis rong mürisedes ette. Vedur pahistas suitsu ja valget auru. Pikk vagunite rida säras tuledes. Reisijate tumedaid kogusid vilkus läbi ruutude. (Kärner 1931: 21)
Sama tundmust kogen mina pohmeluses või haigena - silmad kinni, kuid kogu ruum on vaimusilmas erk ja iga heli lähedal ja kaugel on kannatamatult tajutav. Alles romaani lõpuleheküljel tuleb välja, et ka Moodne Orjus on kirjutatud Elvas. Viidete poolest siis Tartu on "linn" ja Elva on "küla". Siit võib veel järeldada, et Kärner elas Elvas üpris rongijaama lähedal ja kus pool.
Ka viimasel ülestõusmispühal ei tulnud tema juurde keegi. Koguni mitte ühtegi sugulast, keda tal siin ümbruses oli rohkesti. Ta oli unustatud sellest saadik, kui tal enam ei olnud raha. Kui tal seda oli, siis muidugi oli ka sõpru ja tuttavaid küllalt. Siis leidsid nad teed tema juurde kas või südaöösi. Aga nüüd ta oli kõigist mahajäetud. See on ju ikka nii, mõtles ta, et inimest hinnatakse mitte selle järele, mis ta ise on, vaid selle järele, mis tal on. Kus sõira, sääl sõpru. Ta on ilma teenistuseta, ta on vaene, tema nime ümber on tehtud halba kõmu. Kes julgeks end veel siduda ühe säärasega? Sellest ei oleks mingit kasu. Pigemini see võiks tuua ainult kahju. Ja nõnda tema juurde ei tule enam keegi.
Olgu, jumal nendega, mõtles ta. Kas maksab selle üle imestuda, sellepärast ennast haletseda? Ta usub, et pisut tunneb inimesi ja teab, mispärast nad on sellised. Need on olud, mis lükkavad neid. See on elu, mis sunnib igaühte hoolitsema ainult enese eest. See on inimlik animaalsus, mis lööb läbi kultuurikesta, kui päevakorda tuleb lihtne olemasoluküsimus. Seda kõike tuleb võtta huumoriga, ilma liigse kibeduseta. Ainult kahju on sellest, et ka osa nõndanimetatud vaimuinimesi leivakannikat hakkam kummardama üle kõige. Kui sool tuimaks jääb, millega peab see siis jälle soolaseks tehtama? (Kärner 1931: 22)
Sellised tähelepanekud, mida märkasin ka Soodoma Kroonikat lugedes, osutavad Kärneri ebatavasele läbinägelikkusele inimloomuse suhtes. Minu arvates on see ehk seotud ka tõigaga, et ta 1946. aastal "haigestus", nagu Vikipeedia ütleb, ja bibliograafiline andmebaas märgib, et ta oli "vaimuhaige Trt-s 1946--58". Naljakal kombel ei ole Moodne Orjus Vikipeedias tema romaanide sektsioonis üles märgitud. Üldse on Vikipeedia sissekanne kummaline: "Looming" sektsioon algab lausega, "Väärtuslikum osa on luule." Kelle andmetel?
Või aga siiski? tema pessimism iseenesest? Kas on siin süüdi ainult laokil närvid? Kas ei ole selles mingit atavistlikku uha, mida viimased sündmused üles keerutaksid tema hingepõhjast? Tema orjadest esivanemate verd, mille vabadusetungid ei ole kunagi leidnud lahendust, mis on käärinud ning roiskunud eneses nagu seisev vesi?
On kummaline, kui kaugel minevikus võivad peituda meie tegude ja mõtete algjuured. Enamasti me ei jõuagi nende kohta selgusele. Siis me laotame arusaamatuses käsi nii eneste kui teiste üle. Aga sellest ajast saadik, kui me hakkame taipama ning endid ja teisi erapooletult vaatlema, me õpime valitsema omi mõtteid ja tegusid. (Kärner 1931: 27)
Kõlab peirceaanlikult, eriti enesekontrolli osa (maakeeli enesevalitsemine). Ka tegude ja mõtete algjuured sobituvad Peirce'i sünehhismiga.
Ta kandis punast kalli nahkkraega mantlit, mis andis tema sirgele ning saledale kehale suursuguse ilme. Tema kahvatus õrnas näos kajastus mingit erilist meelekülmust. Tema suured tumedad silmad vaatasid kõrgete kulmude alt sellise rahuliku läbitungivusega, nagu ei viibiks ta mitte siin, vaid kuskil eemal, nagu vaataks ta kogu aja ainult oma mõtteid, mis viibivad sääl kuskil, kõige nähtava taga. Ja sääl talle kõik on enesestmõistetav, et teda ei eruta enam mingi asi. (Kärner 1931: 30)
Üpris poeetiline see mitteverbaalne kirjeldus (kehv terminoloogia, kuid ei taha öelda "konkursus"). See kõige nähtava taga asuv koht kuhu läbitungiv pilk vaatab on nö middle-distance.
Nõnda kulusid mõned päevad, kuni saabusid jälle vekslitärminid. Siis ta pidi minema alevisse otsima vekslitele vastutajate pealkirju ja tarvilikku raha nende pikendamiseks. See täitis teda nagu alati vastikustundega. Ta kujutas juba ette neid nägusid, üleolevaid, iroonilisi, poolpõlastavaid ja poolhaletsevaid, millega teda vastu võetakse. Ta kuulis kõrvus neid noomitusi ja manitsusi, millega teda ära saadetakse. Ikka ühte ning sedasama kuni tüütuseni. See kõik oli talle alandav nagu oleks ta enese tabanud kerjamiselt. Aga parata polnud midagi. Tuli teha süda kõvaks ja kannatada. (Kärner 1931: 32)
Nagu oleks teadlik, et inimese näopoolet võivad kuvada väga erinevaid ilmeid samaaegselt.
Elu on laat, kus ka kõige süütumat pillutakse poriga. Jälle läbistas Kivirähka vastikusevärin.
Nagu mingi mürk kääris temas, õõnestas salaja tema enesevalitsemisvõimet. Kui rumal, kui mõttetu on see kõik! Kuid inimene peab seda siiski taluma. Oma näolt ära pühkima pori ja minema naeratades edasi. (Kärner 1931: 34-35)
Huvitav kas Kärneri vaimuhaiguslikest tähelepanekutest saaks kirjutada uurimuse? Seda ei saaks vist sooritamata ilma vaimuhaigust romantiseerimata.
Ta valvas vaikselt haige lapse juures, kuni see jäi magama, ja heitis siis ise ka voodisse, riidest lahti võtmata. Kuid uni ei tulnud. Ääretu kibedus täitis teda südant. Kibedus inimeste vastu, kelle pärast nad pidid kannatama. Kibedus maksva maailmakorra vastu, mis on nii ülekohtune ning ebaõiglane. Kibedus lõpuks ka iseenese vastu, et ta ei ole osanud oma elu korraldada teisiti. (Kärner 1931: 46)
Siin on juba näha ühiskonnakriitilisi algmeid mis teose lõpupoole kulmineeruvad tähelepanekuga, et Eesti ühiskond on haige ja vajab arsti vms. Lugesin hiljuti ajalehetükki pealkirjaga "Suurim vihakõneleja enne sõda oli president Konstantin Päts ise" (Ivo Karlep, 28. september 2015). Nimelt oligi Päts 15. märtsil 1934 riigikogu ees väitnud, et "Eesti rahvas on propagandast pimestatud ja haige ega suuda täita kõrgeima võimu kohuseid, mistõttu peab valitsus võtma mõneks ajaks kõrgeima võimu enda kätte." Võib-olla on see kokkusattumus, et mõned aastad varem oli rahvakirjanik just käesolevas teoses just seda soovitanud. Kui vaid viitsimist oleks siis kirjutaks Ivo Karlepile, aga mõtet vist ei ole, sest tema kirjatükk oli suuremalt jaolt ajaloolase Rein Ruutsoo arvamuste ümberjutustamine (sj mitte ajalooliste tõsiasjade, vaid arvamuste).
Siis tuli tema, ikka sessamas punases mantlis, kõndis temast mööda hõljuval mõõdukal sammul, silmad maas, nägu kahvatu, nagu mingis somnambuulses seisundis. Mis läks see talle kord? Ta vaatas teda üsna põgusalt, kui ta kadus puude vahele, ja märkas, et ta niisama vargsi tema poole tagasi vaatas. Kui ta nägi, et tema tagasivaadet on tähele pandud, käänas ta nagu pisut kohkunult pää ära ja sammus edasi. (Kärner 1931: 51)
Mitteverbaalne faatika, või, metakommunikatiivne teadlikkus: "If I know that the other person perceives me and he knows that I perceive him, this mutual awareness becomes a part determinant of all our action and interaction", and "The moment such awareness is established, he and I constitute a determinative group, and the characteristics of ongoing process in this larger entity control both individuals in some degree" (Ruesch & Bateson 1951: 208).
Olles niiviisi tõendanud oma Venes omandatud meditsiinilisi teadmeid, ta ei astunud eesti ülikooli ometi mitte õppima arsti-, vaid õigusteadust. See tähendab: ta maksis igas semestris korralikult oma õppemaksu, kuid loenguile ei läinud kordagi ja eksameid ei mõtelnudki sooritada. Ülikooli ruumides ta käis ainult harva ja nimelt kõige kibedama ihulise häda sunnil. Vähemalt sedagi peab ülikoolis saama lahendama oma kalli raha eest, naljatas ta ise. (Kärner 1931: 61)
Mul on tunne, et see "kõige kibedam ihuline häda" on tõenäoliselt sugutung. Sel ajal ei olnud kombekas taolisi asju otse välja öelda vaid tantsiti ümber teema või jutustati "läbi rooside". Tüüpiline on näiteks fraas "kaela langema". Kui neiu langeb noormehele kaela siis võib sealt järeldada, et toimub ka midagi enamat. Kusta Savipart, kelle ülikooliteed siin kirjeldatakse, ei sarnane kahjuks ühele nö perpetual student'ile, Benjamin Bolger, kelle kraes on hetkel 29 teaduskraadi. Minu arvates on natuke narr nii palju õppida ja nii vähe panustada - EBSCO andmetel on ta avaldanud vaid ühe artikli, Thomas Edisonist ja tehaste leiutamisest, ja siingi pole kindel kas on tegu sama isikuga.
Männid muutsid oma värvi, suur kask Kiviräha akna all seisis üleni nooris lehis, aedviljade värske muru kattis peenraid. Kogu maja uppus haljusse. Kevad tungis sisse uksest ja aknast. (Kärner 1931: 65)
Kummalisim kasutus sõnale "muru" mida ma olen kohanud. Muru on seega igasuguste madalate taimede roheline osa?
Ta tundis oma silma ja kõrva, iga oma ergukiu ja nahatäpiga seda kasvamise ning õitsemise kirge, mis hoovas nähtamatu lainena puust puusse, lillest lillesse. Seda elu edasiandmise õhinat, mis kostis helisedes ühe linnu laulust teiseni. (Kärner 1931: 65-66)
Teos sisaldab päris palju taolist looduskirjeldust. Üldse, päris paljudes tolleaegsetes teostes on ohtralt sisutäidet mis tegeleb looduse ilu lahkamisega. Siin aga on tähelepanek "elu edasiandmise õhina" kohta tõene: linnulaul on sisuliselt paaritumissignaal. Üks SMBC koomiks isegi tegi selle kujul nalja. Mul ei õnnestu seda hetkel üles leida, aga leiutati tõlkeaparaat loomariigi jaoks ja metsas jalutades kuuldakse kuidas linnud muudkui hõikavad "Fuck me! Fuck me!".
Kivirähk tervitas. Ta vastas sellele vaevalt kuuldava torisemisega. Oli tunda, et ta meelsamini vaikiks ning mõtiskleks enda ette kui kõneleks.
Nad vahetasid mõne pääliskaudse sõna ilmast ja põllutööst. Siis kulus tükk aega vaikides. Selle vanamehega ei olnud kerge jutule saada.
Tema nägi oli süngelt tõsine, läbinähtamatu ning peaaegu ükskõikne. Kas oli ta õppinud oma tundmusi varjama? Oli ta niivõrt kibestunud elust ja inimesist, et kartis neid endale lähedale lasta? (Kärner 1931: 67)
See vanamees on metsavaht Tehvand, kellega Kivirähk siin sobitab juttu. Edasi hakkab Tehvand pidama pikki poliitilisi monolooge, sest ta poeg oli Tallinnas olnud kõrgel kohal. Selle pojaga sõbruneb Kivirähk lähemalt ja teose lõpus on neil päris diip vestlus Kiviräha olukorrast. Selle lõigu siin tuleks vist inglise keelde tõlkida millalgi, sest see on üks olulisemaid seiku faatikast. Tuleks ka analüüsida, sest peale ilmast rääkimise on tegu siiski suhte algatamisega (st saab ka sotsiaalsete tehnikate seisukohast vaadata).
Oli tal aga raha juba taskus, tema meel muutus korraga üsna rõõmsaks. Ta oli sootuks unustanud oma endise kibeduse, oma südames ta ei tundnud enam viha kellegi vastu. Milline nõiavõim on siiski rahal, ka säärasel väikesel summal, et see teeb kohe inimese nagu uueks. Kogu maailm ning elu paistab korraga hoopis teises valguses. Kõikjal aina repiad, sõbralikud näod ja elav, rõõmus liiklemine. (Kärner 1931: 79)
Seda olen ka ise tajunud, et kui pärast tühjade taskutega elamist natukenegi raha valgub on ellusuhtumine ja maailmavaade hoopis rõõmsam, isegi kui seda ei jätku kauaks. Kõikjal sõbralike nägude nägemine võib aga olla emotional contagion'i mõju: kui sa käid naeratades ringi siis vastutulevatel inimestel on raske ka mitte naeratada, kasvõi hetkeks. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu, nagu öeldakse. Suuremas plaanis on see muidugi illusioon, sest teised inimesed ei ole päriselt sinuga koos õnnelikud vaid kuvavad tahtmatut reaktsiooni.
Mis oli temaga juhtunud? Milline peronospora kasvas tema ajus, mis tegi haigeks ning virilaks kõik tema mõtted? Ta vabises nagu palavikus, kõik tema närvid põlesid, ja süda, see tagus nagu haamriga vastu rinnakorvi. (Kärner 1931: 82)
Kärneri vaimuhaiguse tekkepõhjuseid võib otsida just tema majanduslikust olukorrast. Statistiliselt käivad sellised asjad käsikäes. Samuti vaesus ja terviseprobleemid. Kindlasti mängib olulist rolli ka sotsiaalne isolatsioon, mida nägime ülal, sest selle seos vaimu- ja terviseprobleemidega on just praegusel ajal suure uurimise all.
Kivirähk jälgis neid kogu õhtupooliku läbi akna, istudes oma laua juures ja jätkates oma pooleliolevat tööd. Ta nägi, kuidas Adalbert Laul Ritast-õele nihkus aina lähemale, kuidas nende pilgud alguses nagu kobades ja uurides peatusid teineteisel ja siis järjest rohkem sulasid vastastikkuseks sümpaatiaks. Ohtuks olid nad juba niivõrt leidnud ühist keelt, et lahkusid käsikäes õuest ja jalutasid aeglaselt metsa poole. (Kärner 1931: 84)
Mine võta kinni kas käsikäes metsa poole aeglaselt jalutamine on jällegi läbi lillede millelegi viitamine. Aga hoopis paelub mind see kas Adalbert Laulu kummaline nimi ei ole mitte viide Friedebert Tuglasele. Millegi pärast kujutasin just teda ette Adalberti kirjeldusi lugedes. Aga võib-olla on kokkusattumus, just nagu peategelase nimi Kivirähk tänapäevane kirjanik Andrus Kivirähk.
Kui nad õhtu eel tagasi tulid ja uuesti oma kohtadele asetusid, näisid nad mõlemad kurnatud ning väsinud. Mehe palged hõõgusid, tema silmis oli segane palavikuline läige. Ta vahtis vaikides oma ette ja mängis kasteheinakõrrega, pööritades seda aeglaselt sõrmede vahel. Tütarlaps lamas tema kõrval mingis kannatava süüdlase poosis. Tema sõrmed nippisid kohmetult oma kleidi rinnaesist. Mis oli nendega juhtunud metsas? Kas olid nad kohanud proua Kilpi, tülitsenud tema pärast? Või olid nad milleski pettunud teineteises? Ja nüüd üks põrnitses sellepärast, kuna teisel sellest oli kahju? On ka probleemid, millega maksab oma pääd vaevata. (Kärner 1931: 88)
Tahtmatult meenub oma üheksanda klasis väljasõit ja ööbimine mingis kämpingus kus noorukid muidugi suitsetasid ja tarvitasid alkoholi. Kui klassi ilusaim tüdruk ja istuma jäänud sportlik ja populaarne poiss jäid natukeseks kaduma ja naasesid siis esitati neile ka taolisi küsimusi: Miks te higistate? Miks te näost punased olete? jne. Mida te tegite metsas? Everybody alread knows.
Oli see tütarlaps temasse armunud? Miks oli tema pilk nii kummaliselt pehme ning niiske, kui ta temale otsa vaatas ja temaga kõneles? Miks libises tema vari üle tema näo, kui ta temale teatas, et peab minema? On ta üks sääraseid, kes armub kergesti igasse võõrasse mehesse? (Kärner 1931: 91)
Inglise keelde ei saa seda pilku tõlkida kui soft and moist ilma, et see kannaks teatud konnotatsioone. Sealjuures terve teos pärsib Kivirähk lühikese-paksu naabritüdruku lähenemiskatseid. Tubli abielumees.
Margarete? Aga, jumal, mis on tal tegemist tolle Margaretega? Miks tuleb tema nimi talle alati meelde? Miks ei lahku tema kuju enam tema silmade eest? Kas on ta tõesti armunud, sipleb kõrvuni amoori kavalalt ülesseatud võrgus nagu mõni elutundmatu poisike? Veripunane mantel, valge špits, roosa siidpael - mingi segu suursugusest ja kõige panetunumast väikekodanlusest. See ei ole ometi mitte tema maitse. (Kärner 1931: 94)
Pidin siiski Õigekeelsussõnaraamatu lahti lööma. "Panetuma" on harjumuse tõttu tuimaks muutuma, ka "paadunud" ja "tardunud".
Ta vajus toolile laua äärde, toetas pää ühe käe najale ja hakkas teisega paberile kritseldama mõttetuid, segaseid sõnu. (Kärner 1931: 100)
Meeldib. Lihtsalt meeldib.
Ta ei vaadanud aknast välja, aga tundis, kuidas keegi akna alla ilmus ja talle oma suurte, sügavate silmadega otsa vaatas. Ta tundis seda pilku oma näol ja kätel nagu mingit teravat, selgesti tajutavat asja. (Kärner 1931: 100)
Hiljuti oli redditis ka teema selle kohta, et miks me tajume seda nii selgesti kui keegi meie poole, eriti otsa, vaatab. Mul ei olnud muud lisada kui viidata Ralph Exline'i varajastele katsetele 1960ndatel milles avastati, et ahvid lähevad marru kui neile otsa jõllitada ja hakkavad oma puuris ringi visklema ja seinu peksma; sama asi juhtub kui puuri ja inimese vahele asetada suur vinüülplaat ja teisel pool inimene jõllitab umbmäärast kohta kus ahvi silmad peaksid olema. Ma ei oleks üldse üllatunud kui millalgi avastatakse, kui seda juba ei ole tehtud, et see ajukäär mis tegeleb silmade ja suude tuvastamisega teeb sellistel puhkudel ületööd (st aktiveerub magnetresonantsi all vaadatuna).
Oligi päris naeruväärne mõtelda, et temast selles eas võiks veel saada korralik talusulane. See oli vaid neurasteeniku tuju, mis ei viinud kuhugi välja. See lõppes ääretu väsimatusega kehas ning valudega pihas ja ristluis. See näitas, et tal ei olnud enam pääsu sellelt teelt, millele ta juba paar aastakümmet tagasi oli astunud. Selle aja sees ta oli võõrdunud taluelust, oli enese lõplikult lahti juurinud maast. Ja nüüd oli hilja sinna tagasi pöörata. Kogu tema minevik rippus tal kätes ja jalus nagu raske kivi. (Kärner 1931: 102)
Tähendab, ennast on raske tagasi maasse istutada? "Neurasteenia" on närvinõrkuse sünonüüm. Need psühhomeditsiinilised terminid selles teoses iseenesest moodustaksid ühe osa, kui võtta käsile Kärner ja tema vaimuhaiguse kajastus tema teostes.
Õieti mitte kogu asi, vaid üks ainus võrdlus, üks veider mõte, et tol härral on härja silmad. Eks ole, see on ju päris veider mõte? Ja nüüd ei lähe see mul enam meelest. Ma näen nii selgesti neid härja silmi enda ees, nagu oleksin ma mõni härjavõitleja ning seisaksin parajasti tsirkuse areenil. Ma tean, need saavad mulle nüüd tükiks ajaks mingiks kinnismõtteks, millest ma ei saa vabastuda uneski. Olen juba varem läbi elanud midagi sarnast. Olin kinos ühes Indiaanlase kättemaksu nimelises filmis näinud madu, kes lasti läbi lahtise akna põrandale asetatud kinniseotud mehe kallale. Ja mitu kuud pärast seda ma ei saanud magama heites kustutada tuld. Pimedas ma nägin aina madu liikuvat oma voodi kõrval. Ütelge, kas see pole hullumeelsus, või vähemalt selle algus? (Kärner 1931: 117)
Härjasilmad ja härjavõitleja osa viitab eelnevale episoodile milles Margarete mees seisab keset teed ja peatab Kiviräha, et teda süüdistada oma naisega vahekorras olemises. Tegelikult on see Margarete koolivend FriedeAdalbert kes "käib metsas" koos Margaretega. Mao ja unenägude osa oleks olnud hea teada kui ma kirjutasin (olematute raamatute põhjal) pseudo-teadusliku tüki unenägudest. Ma kirjeldasin midagi sarnast sellele kinnisideele, aga väljamõeldud allikates. Tsitaadi viimane lause on ennast-teostav ennustus, kas pole? Muideks, see Indiaanlase Kättemaks on tõenäoliselt Revenge (1928), mida tõlgiti eesti keelde kui "Mustlase kättemaks" - ehk Kärner eksis ühe sõnaga.
"Vaevalt tosin aastaid on kulunud sellest meeletust maailmasõjast, ja mida me näeme, kuuleme? Igal pool täristatakse aina relvi, õhutatakse vaenu, külvatakse tuult. Juba käivad kõikjal ringi mesiste nägudega surnumatjad ja sabakuubedes raisakullid ja sosistavad õrritades: kui tuleks sõda, läheks elu jälle lahedaks. Ja see sõda tuleb, küllap näete. Riigid seisavad riikide, klassid klasside, parteid parteide ja iga inimene iga inimese vastu. Igaüks näeb teises võitlejat, kes kätt sirutab tema omanduse järele või kipub alandama tema prestiiži. Söödamaa on jäänud liiga kitsaks. Peab muist kariloomi maha tapma, muidu ei saa härrad enam edasi. Tuleb sõda, mille kohutavat ulatust me ei oska kujutellagi." (Kärner 1931: 118-119)
Nägime, oli kohutav. See on noor Tehvan kes siin tulevikku ennustab, kahjuks õigesti. Paneb mõtlema, et kui ma siin blogis kirjutan, et raudselt peagi üritatakse Eestimaad jälle Venemaa oblastiks muuta, nagu meedia viimasel ajal pasundab. Olgu siis märgitud, et minu kõhutunne ütleb, et kui Venemaa võttis Krimmi "tagasi" üsna pea pärast olümpiamänge, siis Eestil tasub olla ettevaatlik kui Venemaa peaks pärast 2018. FIFA maailmameistrivõistlusi taas minema äksi täis ja Baltimaid jälle "tagasi võtma". Isegi praegust Venemaa kaarti vaadates läheb kõhust õõneks, sest Venemaast läänes on Krimmi ja Kaliningradi vahel täpselt paras ristküliku-kujuline ala mille Vene Impeerium võiks jälle endale võtta, ja kui juba suuremaks võtmiseks läheb siis võtta ilus lõik koos Baltimaadega.
Kui palju on kogu maailmas neid vaimuinimesi, kes julgevad ujuda vastu voolu ja ka hädas ning viletsuses truuks jäävad oma veenetele, tõelisi kultuuriinimesi? (Kärner 1931: 119)
Kolm.
Kivirähk märkas tema sisemist rahutust, tundis, kuidas ta kogu oma olemusega kippus oma armastatu juurde. Ta tundis nende mõlemate keha põlemist, nende janust igatsust teineteise järele, nende suurt ja ülevat armastust. See hoovus temasse igast nende pilgust, sammust, käeliigutusest, igast nende südametuksest ja hingetõmbest. Tal oli otse valus seda tunnetada, aga ühtlasi ometi häämeel, et tänapäev veel olemas on sellist puhast, sügavat armastust ja sellist sädelevat teineteise leidmise õnne. (Kärner 1931: 124)
Need osad teosest mis kirjeldavad noore Tehvani ja Ines Sahlweide läbikäimisi on põhimõtteliselt softcore pornograafia (pehmeporno?).
Milleks ta seda kõike nii pikalt ja laialt seletab, küsis Kivirähk eneselt. Aga muidugi: tema põskede ebatavaline õhetus ja hääle värin kõneleb küllalt selget keelt. Ta armastab siiski seda naist ja tahab ennast õigustada tema, Kiviräha, ees, sest ta on neid sageli näinud koos. (Kärner 1931: 128)
See põskede õhetus ja hääle värin räägivad... keha?... keelt?
"Või arvad sa," jätkas Pahkel, "et sa sellega jääd ilmatoeks, kui sa ei võta tilka viina. Küll näed, kärvad veel ennemini ära. Kõik tõbed ja taudid tulevad sulle kooris kallal, kui sa vahel oma sisekonda ei desinfitseeri."
"Õigus!" hüüatas advokaat. "Ma olen seda ikka ütelnud, et viin on kõige parem rohi iga nohu ja ohu vastu. Proosit." (Kärner 1931: 131)
See on päris esimene kord kui ma kohtan sellist asja nagu ilmatala (siin "ilmatugi") kirjanduses. Selle sõna õpetas mulle suhteliselt hiljuti isa. Ühtlasi on selles lõigus kajastav filosoofia see mida mu isa järgib.
Tõsteti klaase, sunniti teda jooma, žestikuleeriti ja trallitati. Advokaat haaras pahema käega lauast kinni, sirutas parema käe ette ja kutsus komissaari sõrme vedama. Komissaar võttis kutse vastu. Jalad seatu vastamisi, käed löödi kokku, ja ähkides ning puhkides läks lahti plaanitu, rüselev sõrmetirimine. Mõlema nägu punetas, higi tilkus üle põskede, sõrmekondid ragisesid, põrand naksus ja põrises. (Kärner 1931: 135-136)
Ja see on täpselt teine kord kui ma kohtan kirjanduses sõrmevedamist. Esimene kord, kummalisel kombel, on Kärneri Soodoma Kroonika kuuendal leheküljel. Olen ühes seminaris küsinud inimestelt kas nad teavad mis see on, aga vastus oli negatiivne. Mina mäletan seda oma lapsepõlvest. Võib-olla ei mängita pöidlasõda ka enam ja seegi on varsti ära ununenud? Nah, thumb war on võõrsil ka, aga sõrmevedamise kohta ma ei ole kindel. Sisuliselt haagitakse nimetissõrmed ja tõmmatakse - kelle poole tõmmates teine lahti laseb on võitja.
Kas olen ma tõesti sattunud võõra kera pääle, mõtles ta ja taandus tuppa. Ta lükkas mõlemad aknapooled pärani, istus laua juurde ja jäi üksisilmi vahtima pilvede kerkimist taeval. (Kärner 1931: 147)
Koos füüsikateaduse arenguga muutuvad ka metafoorid. Nüüd küsiksime, kas oleme paralleeluniversumisse sattunud?
Siis pööras ta oma pilgu lõunasse ja tõmbus ehmunult akna juurest tagasi. Nagu ääretu hall laviin veeres säält uuesti üles vihane pilvelohe. Tuul paisus kiiresti ja muutus peaaegu tormiseks. Mõne minutiga tõmbus sünge kate üle kogu taeva. Äike puhkes kahekordse jõuga. Vihma valas nagu olks ülalt tuhat koske alla kohamas. Välgud sähvisid peaaegu vahetpidamata. Kogu laotus oli täis valutuld. Pimedus metsa all paistis selle tõttu veel sügavam ning mustem kui enne. Ajutine vaikus äikese mürina ja vihma kohina vahel oli nii kurjakuulutavalt tühi, et seda otse valus oli taluda. Selles vaikuses ja pimeduses ta tundis julma selgusega oma inimlikku osa. See on nii naeruväärselt väike, nii ääretult tähtsusetu aja ning ruumi lõpmatuses. (Kärner 1931: 151)
Epigraafivääriline. Muidugi saab seda kasutada, et osutada kuidas Kärner tõepoolest tajus julmema selgusega kui teised inimese ääretult, naeruväärselt tähtsusetut osa aja ja ruumi lõpmatuses.
Ah, see tapvalt vägev ja hukutavalt ilus öö. Õudne üksindusehirm ja põletav igatsus kokkukõla järele. Suur, sügav armastus. Meeletu tung välja tühjusest. Moraalne seadus igaühe südames. Usklik hardumus, mis painutab põlvi jumala ette. Jumal - meie isa põlvest põlve. Jumal, kes viib inimkonda edasi läbi igaviku. Kõlbeline kett, mis seob ta üheks aastasadadest aastasadadesse. Tõuseme ja vajume nagu lained mõõtmatus ookeanis. Igavene elu uuendab end surma läbi. Noorus tungib alati tormakalt pääle. Tema rõkkamises ning hõiskamises kõlab kosmilise muusika rühm. Loodusvägede mäss, idas koitev uus hommik. (Kärner 1931: 153)
Ka epigraafivääriline. Kurat küll Kärner lõpeta ära see sügavamõttelisus. Midagi head sellest ei tule.
"Näe, üsna terane teine veel," lausus Kivirähk.
"Võib-olla saab siiski terveks," vastas Kivirähk ja küsis siis: "Kuidas teil's nüüd läheb kah?"
"Mis ta läheb või on," lõi metsavaht käega. "Mis sel vaese teenija elul minna? Visiseb nagu tuli toores puus: ei saa sa edasi ega tagasi." (Kärner 1931: 159)
Nüüd juba teine kord kui kohtan seda kõnekäändu. Esimeses olevat üks noormees "elanud nagu tuli toores puus." (Madarik 1955: 9)
Meie inimesed on ju püsti hullud. Kõik on kangesti tähtsad ja ennast täis. Ja juhtud sa ühele säärasele ülema, et pole ta ühti oma ninaga maailma ülalhoidja ega ammugi mitte ainus ristiinimene maailmas, siis on ta sul kohe kätega karvus. (Kärner 1931: 161)
See metsavaht Tehvan ikka ei lõpeta. Aga eks mujalgi tolleaegses kirjanduses on juttu eestlase suurushullustusest. Kurb asi selle juures on, et varsti peaaegu sajandiga pole selles vallas väga palju justkui muutunud. Muust võib järeldada, et ilmatala on "maailma ülalhoidja".
Ta mõtles salaja värinaga tagasi tõelikkusele. Auto, lennuk, kino ja raadio, silmapilkne sex appeal. Kogu inimkonna on vallutanud mingi kihutamise maania, mingi kiiruse hullumeelsus. Kas ei kihuta ta nõndaviisi täie auruga kuristikku? Metsavaht Tehvan arvabki, et ega ta enam üle saja aasta kesta, kui ta samas suunas edasi läheb. Kas on see vanamoodsus, ebausk, tagurlus?
Kui inimhing oleks kella mehhanism, mida saaks lahti võtta ja parandada, kui ta on läinud rikki. Aga see'p see on, et mehaaniliste seaduste järjest pinevam rakendamine isiku ja inimkonna ellu aina rohkem segi paiskab nii üksikinimese kui kogu inimkonna hinge. Meeletu revanši-idee rahvuste ja klasside vahel. Hullumeelsuseni ulatuv rekordivaimustus. Võidujooks nugadega hambus. See on tänapäeva "terve egoismi" ning tehnilise elukäsituse tulemus. (Kärner 1931: 171)
Inglisekeelseid sõnu kohtab tollases kirjanduses tõesti harva (Gailiti Nipernaadis oli vist mingi seik kus teeseldi inglast, aga muist ei meenu midagi). Inihminge kohta käiv lause... mul pole tekste kuhu neid epigraafideks panna! Ehk tulekski Karnerist ja hullumeelsusest kirjutada midagi? Igatahes, selle lõigu lõpus hakkab ta arutlema ühiskonnaprobleeme mis kulmineerub katkendiga mis meenutab Konstantin Pätsi kuulsat "vihakõne". Ma ei olnud seda lugedes ära märkinud ümberkirjutamiseks, aga kuna see meelest ka ei lähe siis tuleb siiski ümber kirjutada:
Kas ennustab kanarbik õnnetust? Kas kuulutab suur kirjurähn haigust ja surma? Adalbert Laul igatahes kardab seda. Ta laskis oma maja katuseharjalt eemaldada kõik, mida rähnad varemini toksisid ning kasutasid oma alaseina. Aga kas on sestsaadik majast lahkunud haigused või sinna sattunud eriline õnn? Kas ei ole see tänapäevani jäänud õnnetuste majaks?
Rumalus ning ebausk puha. Ning tema mõtted hüppasid jällegi teisele ainele. Mac Donaldi, Brüningi ja Pätsu ringsõidud. Maailma majanduslik kriis. Fašistlikud ja kommunistlikud võimuhaarangud. Laostuva, degenereeruva inimkonna rahutu, kääriv igatsus pääseda ummikust. Enesepõletamisest ning alatisest ajujahist hullunud psüühi rabelev valus tung korra ja kokkukõla poole. Alateadlik tarve mingi lepitava jumala, kas või maapäälse diktaatori järele.
Aga kas ei ole usk mõne diktaatori või presidendi kõikvõimsusesse samasugune rumal ebausk kui usk mõne lille või linnu pahatoovasse mõjusse? Kas ei ole meeletu egoism, ääretu naudinguiha, keha- ja rahaorjus olnud see, mis meid on viinud ummikusse? Kas ei ole selle teenistusse rakendatud kõik need masinad, mootorid ja propellerid, mille igavene huugamine meid on väsitanud ja meie hinge laostanud? Oma sügavamas tuumas me oleme vaimselt laisad, iseloomult lõdvad ja kõlbeliselt jõuetud. Meil ei ole mingit suurt igatsust, mingit suurt kirge, mis kihutaks meid looma uut, õiglasemat ning paremat elu. Igaühte üksikult ja kõiki koos. Ootame kõike abi väliseilt võimudelt. Veeretame kõik ebaõnnestumise süü samuti väliseile mõjudele. Oleme oma erakonnarähnasid niikaua lasknud toksida oma katuseharjul, et nüüd otse karjatame diktaatori järele, kes peletaks need rähnad sootuks eemale. Aga kes ütleb, et selle järele küllus ja õnn meie majja asub?
Ei, ei, mingi pööre peab tulema. (Kärner 1931: 172-173)
Nüüd üle lugedes siiski tundub, et Kärner pigem vaidleb diktatuuri vastu kuiet poolt, ja võib-olla tekkis mul see assotsiatsioon üldse seepärast, et haigust, Pätsi ja diktatuuri on nimetatud samal leheküljel? Või see, et keegi on raamatus siinse eelviimase lõigu osa "Oma sügavamas tuumas" kuni "Aga kes ütleb" kõrvale hariliku pliiatsiga tõmmanud kriipsu, et seda välja tuua ja rõhutada. Siiski, nüüd pakuks ma, et võib-olla vaenas Konstantin Pätsigi tüpomaania ehk oma nime nägemine trükistes või avaldistes. Ehk toodi talle käesolev kirjakoht lugeda, sest teda oldi siin mainitud? Oletame, et Päts luges lehekülje viimasel real olevat nõudmist, "Ei, ei, mingi pööre peab tulema." ja põmm, üleriigiline kaitseseisukord ja vaikiv ajastu.
See on üks inimloomu kõige põhilisemaid, kõige tugevamaid omadusi: paheline uudishimu, mille eest ei ole keegi kaitstud. Mõnulev sorimine kõigis inimlikes toimingutes, kahjurõõmus ning parastav irvitamine selle üle, mida muidu vast võidaks pidada ilusaks ning pühaks. Et ärgu nad katku endid midagi kirjude hilpudega, me teame küll ja avastame kogu rahvale, mis on selle all. (Kärner 1931: 178)
Asjad mis ei muutu. Vt nude pictures of Justin Bieber.
Seda naeruväärsust ongi vist taibanud need meie diplomaadid, kes on põgenenud meie kitsaist piirest ja väljas enne kõige hoolitsevad oma püksi kantide eest. Nad on kahtlemata meie kõige suuremad riigimehed. Nad oskavad vääriliselt hinnata pükste tähtsust. Sest püksid on kõige tähtsam ese inimese elus, neid peab hoidma rohkem kui oma hinge, neid ei tohi kunagi kaotada. (Kärner 1931: 178-179)
Ma tean, et ta ironiseerib, aga see on omamoodi tõsi. Selle põhjal võiks isegi formuleerida pükste filosoofia, püksoofia.
Suur rahu ümbritses kogu maja. Ühtegi inimest ei olnud näha. Ei kuuldunud ühtegi häirivat häält. Ainult heinaritsikas siristas rohus oma ühetoonilist, pisut melankoolset viisi. Ning seegi oli nii ebamäärane, nii tasaselt kumisev, et ta seda pigemini võis pidada omaenda kõrvade kuminaks.
Omaenda? Kas oli ta siis tõepoolest olemas? Talle näis silmapilgul kõik see, mis teda ümbritses, niivõrt kummaline, et ta enam ei tajunud oma minasust. Ta ei tundnud enam oma keha, oma reaalset asendit, oma ühtekuuluvust teiste inimestega. Ta tajus ainult ühte mõtet, üht fiktsiooni, mis rippus kuskil selles ebatõelises, viirastuslikus ruumis. (Kärner 1931: 184)
Kõlab nagu egosurm, või vähemalt mingiugune seotud häire. Loetavasti on inimesi kes püsivalt käivad ringi teadmata kes nad täpselt on, kus on nende kehapiirid, isiklik ruum, jne. "Minasus" teeb vist mõttetuks "isemuse" mõiste. Aga eks iseendale viitavate terminitega on alatine häda. Alles hiljuti õppisin Grinkerilt, et inglise keeles saab ka öelda "I-ness".
See on kunsti põhiprobleem: mõista inimest ja teha teda kaasinimestele mõistetavaks. Leida lihtne, siiras sõna selleks. Ma ei oska seda veel, järelikult: ma ei ole veel kuigi kaugele jõudnud. See oli mõte, mida ma ennist tahtsin ütelda. (Kärner 1931: 197)
Kärner oleks nagu Susanne Langerit lugenud. Aga eks mõlemad oletatavasti toetuvad sajandi alguse Saksa esteetikateooriale.
Neil oli veel raha, kuna see teiste kodanike käest juba hakkas kaduma. (Kärner 1931: 215)
Lõpetuseks veel üks keeleline tähelepanek. Sellest ajast saadik kui mu karm ja pedantne eesti keele ja -kirjanduse õpetaja kutsekoolis selle selgeks tegi olen ma andnud endast parima, et kasutada õiget vormi "kunas", a la "kunas sa saabud?" selle "kuna" asemel mis peaks olema põhjuslik "asjad on nii kuna see ja too". Siin näen ma esimest korda kasutust mis toob selle erinevuse teravalt esile. Kivirähu kõrtsiseltskonnal on veel raha, aga mitte selle pärast, et see teiste käest juba hakkas kaduma, vaid samal ajal kui see teistel hakkas kaduma. Ühtlasi, Augusti Gailiti Karge Meri mille märkmetega tegelen järgmiseks, sisaldab tõepoolest ainust kirjakohta kus ma olen päriselt trükimustas näinud sõna "kunas".

Paar sammukest rändamise teed

Kreutzward, Friedrich Reinhold 1922 [1985]. Paar sammukest rändamise teed: üks elupuu küljest nopitud mälestuseleht. Redigeerinud ja eessõna kirjutanud Fr. Tuglas. Tartu: Postimees.

Jätsid nutma vanad silmad,
Kurbuspilve südamed,
Kes nüüd - soovimised külmad -
Igatsevad rahu-ööd
(Kreutzward 1922 [1985]: 3)
Mure-, kartuse-, ja tusapilvede kõrval on ka kurbusepilved. Lühidalt, kõik negatiivsed emotsioonid on pilvedega seostatavad.
Nii pikale kui rahva mälestus ulatub (muud kirjatunnistust meil sealsest põlvest ei ole), ei olnud keegi seda kuulnud ega näinud, et Suntsi soost üks nurja oleks läinud. Neil käis otsekui üks nägemata talutaja kõrval, kes jalga libisemise ja komistamise eest hoidis. Isa jättis põrmusängi pugedes õiglase meele, ema jälle tütrele au päranduseks, ja seda vanematelt päritud vara peeti Suntsi talus igal ajal väga kalliks, ülemaks kui raha, mida viimast vanal põlvel palju õ?emalt maa peal leiti kui meie päevil. (Kreutzward 1922 [1985]: 4)
Nägemata - nähtamatu seos.
Ja kui vaga poisike koorilt kirikurahvale ette teed lõksutas, ei mõtelnud tema aupaiga peale, ehk tema küll 26 trepi-astet teistest kõrgemal seisis. Kui tema parast lõunat koju tulles kirikuriided seljast võtnud ja ema kätte hoida annud, oli ta peast varbani laps kui ennegi, kes suvel küla vainul kurniviskamisel ja muude lapselikkude mängude juures esimene oli. Üksnes kiigele ei läinud tema, mis ei vagaduse, vaid üksnes sellepärast sündis, et kiikumisel pea ümber käis ja südant pööritas. (Kreutzward 1922 [1985]: 7)
Kehataju. "Pea käib ringi" on siin "pea käib ümber".
Reinul oli vanal eal veel niipalju lapselikku ja lapsikut külge jäänud, et kes teda sügavamalt ei tunnud, hõlpsalt võis uskuda: sel mehel on oiust puudu. Viimane arvamine jäi valeks! Neil päevil, kus mina temaga ligemalt tutvusin, seisis ta parajal mehe-eal, oli igas tükis väga mõistlik peremees ja lapsekasvataja, aga mõned isekombed ei lõppenud iial tema küljest. (Kreutzward 1922 [1985]: 8)
Individuaalsus, isemus, isekombed.
Tarkuse õppimisel hangub palju lapselikku meie küljest, ja mis ühelt poolt peaajusse varanduseks aurab, tarretab teiselt poolt kahevõrra südame rikkust, mis enne seal ilutsenud. (Kreutzward 1922 [1985]: 10)
Õppimise mõju lapsikusele.
Lauga Mihklil peeti vastlaõhtut - nii oli vana pruuk -, kuhu kõik noorem rahvas lustipeole kokku tuli. Sinna juhtus Suntsi Rein, kas kogemata või mõrsja kuulamise nõul? ei tea mina ütelda; aga niipalju on selge tõsi: sest silmapilgust, kus tema Kubja Liisu seal nägi, ei olnud temal enam teistele silma; ja kui hiljem Karu Tõnise viiuli sunnil jalad põrandale keeritama said, seal ei teadnud Suntsi Rein ise, kuidas tema Liisu käest kinni oli võtnud, aga keeritades kukkus süda põuest Liisu kätte, ja kui tants lõppes, oli mehikese tänine rahu otsas. Kodu poole minnes näitas maailm palju laiem, tähed teretasid teda kui Liisu silmad, ja Issanda üpris vägi ei olnud temal veel iial nii avalik olnud kui täna. Ei tulnud, ehk ta küll sängi puges vaiba üle pea võttis, öö otsa und tema silma. Liisu pilt seisis alati ees. Ja kui kolm päeva ja kolm ööd enesega oli võidelnud, siis tunnistas ta lugu isale. Vanamees oli poja väljavalimisega väga rahul, läks ise pühapäeval, kirikust tulles, vana Kubja Peetrile võõrsi, kus sedamaid kosjakaup selgeks sobitati. Ometigi võeti nõuks, et vast pärast paastuaega, lihavõtte nädalal kosilane raudkäpaga pidi tulema. Viis nädalat, mis lihavõtteni puudusid, näisid Reinule aasta pikkusena, aga kõige pikemad laupäevad, enne kui pühapäev jõudis, kus lootust kirikuteel Liisut näha saada. Aja vankri ratas läheb ühel kiirul edasi, siiski näib ta õnnepõlve maitsjale väga kiire ja ootajale ja leinajale väga pikaline olevat. (Kreutzward 1922 [1985]: 11)
Armumise füsioloogilised ja sotsiaalsed tagajärjed.
Pisukesel Maril nähti juba mähkmete päevi lõpetusel mitmes tükis nõnda iselikud kombed, et kõik vanemad Ehanurme küla eided (kelle ütlemise peale mina muidu iial hoone nurgakivi ei raja!) ühest suust tunnistasid: Ega see laps ei või kaua elada; tema palges ja silmas on enam inglit kui inimeselooma. (Kreutzward 1922 [1985]: 13)
Nägu koosneb palest ja silmist.
Meie rändame ühes igatsuse ikkes (Rein ja mina); siinpool haua sõrva lõppes meil mõlemil kevadine ilu! Seda ülejäänud lühikest sügise sammu saab Issand omal ajal rahurüppe juhatama, kus kaetud silmad päevatõusu vastu pööratud, mulla läbi uut koitu ja kevadet näevad, mille ilu ja õied igavesti kestavad, ja kus meie enam unesilmata mureöösid ei tunne, nii vähe kui nende mälestusi! Mõõdaläinud kaduvad päevad lähevad unenäoks, aga meie ei küsi mitte enam külaeitede käest, mis unenäod tähendavad. (Kreutzward 1922 [1985]: 14)
Muresilmad! Veel üks konstruktsioonitüüp: emotsioon+silmad (õnnesilmad, huvisilmad, kurbussilmad jne).
[...] ja nii sagedasti kui mina ühe ihingava lillepalge ette, täis kevadet ja täis janu - üht taevast tühjaks juua, astun ja järele mõtlen, et mitte aastatuhanded, vaid aastakümned sedasinast silmnägu seks kokkuvanunud kortsuliseks näoks, täis üleelatud lootusi, on välja kuivanud, siis... Aga senikui ma siin teiste üle kurvastan, tõstavad ja vaotavad mind ennast trepiastmed, ja rünka kohake jõuab ikka ligemale, sellepärast ei taha me siin üksteist nõnda tõsimeelseks teha, - lapsuke magab kõige õndsamalt ema kaisus! (Kreutzward 1922 [1985]: 14-15)
Vananemise mõju näole. Märka ka vananemise ja vanumise seost.
Rein ja Liisu vaatasid rõõmurikka silmaga pisukest võõrast, keda nemad enda sarnaseks ei usaldanud tunnistada. (Kreutzward 1922 [1985]: 15)
Muresilmad vs rõõmurikkad silmad.
Oli pisuke Mari kuskil tükil ennast "ja" või "ei" sõrva peale heitnud, siis ei võinud miski teda sealjuures segada, ja kui ema teda mõnikord valjuse läbi teisele küljele eksitas, tegi ta seda sõna lausumata ema tahtmist, aga pisarrõsine taeva poole tõstetud silm rääkis sõnata: "Küll sina armu Isa üleval näed, kuidas mulle praegu ülekohut tehti; anna neile andeks nende süüd, kes nemad Sind ega mind ei mõista!" -
Mis muidu lastele rõõmu tegi, jättis teda liikumata - ja kui tema pisuke süda mõnikord rõõmu pärast põues hüppas, et rindu kippus lõhkuma, siiski ei nähtud väljas pool kombes palju iial seda seespoolist liigutust. Mis rahul näiva sileda mere lainete all sügavas põhjas sündis, seda ei näinud kellegi silm! (Kreutzward 1922 [1985]: 16)
Silm räägib sõnata, aga mõned hingeliigutused jäävad nägematuks.
Mina astusin ligemale ja teretasin, aga Rein ei pannud mind ega minu teretamist tähele; tema mõtted näisid kaugel temast ära olevat. Palged olid temal kahvatud, silmalaud nutuveest tursul. Kui tüki aega seal olin seisnud, võtsin tema käest kinni, kätt pigistades. Tema vahtis kui raskest unest ärgates tüki aega minu peale, kui oleksin üks võõras ja temale tundmata olnud; viimaks ütles ta haleda häälega: "Väga hea, sõber! et täna õhtu siia jõudsite, kus murepilved mind kipuvad lämmatama. Meie Mari on suremisel!" (Kreutzward 1922 [1985]: 25)
Pilvemetafooride kinesteetiline pool.
Surija - tema ei saa enam kaua seda nime kandma - lõi kaks leekivat silma laiali ja vaatas kui tunnistades minu peale. Tema oli unes näinud, kuidas ta kui laps ühel lillepeenral kiikunud, mis kiigelaua kombel tema jalgade all paisunud, laud oli ülespidi tõustes roosipliveks kokku ojanud, mis siis temaga kullaste hommikute koitudest läbi üle suitsevate lilleväljade ära läinud - päike oli valge tütarlapse palgega tema peale naeratanud ja paistnud ja oli viimaks ühe valgusteradest ümberlennatud tüdruku kujul tema pilve vastu kukkunud, aga temal oli hale meel olnud, et ta oma väsimuses halvatud kätt tulijale ei jõudnud pakkuda. - Selle peale ärkas tema oma viimasest ehk paremini oma eelviimasest unenäost üles; sest pika eluunenäo peale on need väikesed kirjud unenäod kui vaiba kirjad koetud. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)
Päikese- ja pilvemetafoorid võivad üpris keeruliseks minna.
Kui lai hommik aknast tuppa vaatas, ei võinud Mari seda enam näha - silmad olid tumedad, keelepaelad lukki läinud; - silmnägu läks võõramaks, mõnekorra tõmmati mokad kui naeratamisele. Kas rõõm või valu neid tõmbamisi sünnitas: kes seda võiks tõtt mööda ütelda? - kevadised õnnejampsimised, mis see elu iial ei saa tundma ega tulevikus maitsema, mängis allavajunud hingega - viimaks puistas surmaingel kahvatanud surmavõrgu tema näole katteks ja tõstis selle katte taga õitsva hinge juurtega tükis keha lavast ja elusast mullakastist välja. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)
Väärtuslik lisandus "surma kehakeele" (dead body language) teemasse.