·

·

Paljuhäälne aines


Eco, Umberto 2005. Mudellugeja. Lector in fabula. Tõlkija Ülar Ploom; eessõna Peeter Torop. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 57-73. [ESTER]

Tekst, nii nagu see oma lingvistilises pealispinnas (või nähtavas kujus) esile tuleb, esindab tervet väljendusvõtete ahelat, mille vastuvõtja peab aktualiseerima. (Eco 2005: 57)

Aktualiseerima — tegema reaalsuseks. Realiseerima? Lugeja peab tekstis esindatud väljendusvõtete ahela mingis mõttes elustama või ellu tooma, tegelikuks-toimivaks tegema.

Mis puutub aktualisatsiooni, siis on tekst mittetäielik üksus kahel põhjusel. Esimene ei puuduta ainult neid lingvistilisi objekte, mida me oleme tavapäraselt hakanud defineerima tekstina (vt 1.1), vaid igasugust sõnumit, kaasa arvatud isoleeritud laused ja terminid. Mingi väljend jääb puhta flatus vocis tasemele seni, kuni see mingi antud koodi suhtes ei korreleeru oma kokkuleppelise sisuga: selles mõttes on vastuvõtja alati postuleeritud operaatorina (mitte tingimata empiirilise operaatorina), kes on nii-öelda võimeline avama sõnaraamatu mis tahes ette tuleva sõna puhul ja võtma appi teatud rea varem teada olevaid süntaktilisi reegleid, et tuvastada lause kontekstis terminite vastastikused funktsioonid. Niisiis ütleme, et iga sõnum postuleerib vastuvõtja teatud grammatilist kompetentsust ka siis, kui sõnumi edastaja keel on ainult temale teada, välja arvatud muidugi glossolaalia juhtumid, mille puhul saatja eeldab, et lingvistiline interpretatsioon ei osutu võimalikuks, nii et äärmisel juhul on tegemist emotiivse ja sugestiivse ekstralingvistilise mõjutusega. (Eco 2005: 57)

Midagi kirjutades eeldame, et on olemas lugeja, kes on võimeline sellest aru saama: kelle jaoks meie kasutatud sõnad ei ole võõrad, vaid kes juba teavad või on võimelised (sõnastiku abil) neid teadma. Vastasel juhul, kui me kirjutame näiteks Velimir Hlebnikovi stiilis häälikuluulet, jääb tekst tähendusetuks (flatus vocis - kuuldavale toodud tähendusetud sõnad on nagu "paljas hingeõhk"; tõlkija annab joonealuses märkuses vasteks "häälevõnge").

Avada sõnaraamat tähendab ühtlasi aktsepteerida mingi hulk tähenduspostulaate: iseenesest on mingi termin ebatäielik ka siis, kui talle antakse väikese sõnaraamatu formaadis definitsioon. Sõnaraamat [|] ütleb, et brigantiin on laev ja laseb |laev| all muid semantilisi omadusi implitsiitselt mõista. Ühelt poolt tekib selline probleem interpretatsiooni lõpmatusest (mis osutus fundamentaalseks Peirce'i interpretantide teoorias), teiselt poolt juhib see meid edasi implitseerimise (entailment), aga samuti vajalike, olemuslike ja juhuslike omaduste temaatika juurde. (Eco 2005: 57-58)

Lähed järgi vaatama, mis on "brigantiin", siis pead järgi vaatama mis on "laev", siis pead järgi vaatama mis on "meri", siis pead järgi vaatama mis on "vesi", jne. Jäädki sissekannete ringirattasse lõksu.

Siiski eristub tekst teistest väljendustüüpidest oma suurema hõlmavuse tõttu. Ja tema hõlmavuse põhimotiiv on just nimelt see tõsiasi, et temasse on ka mitte-öeldu sisse kootud (vrd Ducrot 1972).
"Mitte-öeldu" tähistab seda, mis pealispinnal, väljenduse pinnal esile ei tule: aga just nimelt mitte-öeldu on see, mis aktualiseeritakse sisu aktualiseerimise tasandil. Ja seetõttu nõuab tekst, rohkem kui mistahes muu sõnum, lugeja aktiivset ja teadlikku kaastööd. (Eco 2005: 58)

Kõlab nagu sõnatähenduse ja lauseülese tähenduse vastuolu. St tekst võib oma üksikutes osades öelda nii üht kui teist, aga tervikuna ütleb ta midagi hoopis kolmandat.

Kõigepealt peab lugeja aktualiseerima oma entsüklopeedia, nii et ta võiks mõista, et verb |tagasi tulema| implitseerib mingil viisil, et subjekt on eelnevalt ära olnud (selle tegevuse analüüs kaasuste grammatika terminites võrdub sellega, et substantiividele antakse tähenduspostulaadid: see, kes tuleb tagasi, on ära olnud, nii nagu vanapoiss on mitteabielus meessoost isik). (Eco 2005: 59)

Mis on komponentanalüüs? (vt Martinelli 2005: 144)

Teiseks seetõttu, et mida enam liigutakse õpetuslikkuselt esteetilise funktsiooni poole, seda enam peab tekstis jääma ruumi lugeja tõlgendusele, ehkki tekst harilikult tahab, et teda mõistetakse küllaltki selgepiiriliselt ja ühemõtteliselt. Tekst tahab, et keegi aitaks tal funktsioneerida. (Eco 2005: 59)

Instruktiivne funktsioon (midagi konatiiv-referentsiaalset). Tekstil on oma tahe.

Konversatsioonireeglite kohta viitame muidugi Grice'le (1967). Aga tuletame vähemalt meelde Grice'i konversatsioonimaksiime. Kvantiteedimaksiim: tee nii, et sinu panus oleks täpselt sama informatiivne nagu teabevahetussituatsioon nõuab; kvaliteedimaksiim: ära ütle seda, mis sinu meelest ei vasta tõele ja ära ütle seda, mille kohta sul pole piisavalt tõendeid; suhtemaksiim: räägi asjast; viisimaksiim: väldi sogast väljendust, väldi kahemõttelisust, ole napp (väldi kasutut sõnaohtrust), räägi asjadest järjekorras. (Eco 2005: 59, jm 4)

Eesti keeles ka nüüd tallele pandud (vt Grice 1975).

See ilmselge tekstide eksisteerimise tingimus näib muuseas minevat vastuollu teise samavõrd ilmselge pragmaatikaseadusega, mis on kauasest varjuolekust hoolimata tänapäevastes kommunikatsiooniteooriates üldtuntud. Ning seda teist seadust võib formuleerida lihtsa loosungina: vastuvõtja kompetentsus pole tingimata võrdne saatja kompetentsusega. (Eco 2005: 60)

See, mida käsitlesin oma käsitluses Jakobsoni krüptanalüütilisest mudelist.

Nüüd me juba teame, et vastuvõtja koodid võivad täielikult või osaliselt saatja koodidest erineda ja et kood pole oma olemuselt üldsegi mitte lihtne, vaid sageli keerukas reeglite süsteeme hõlmav süsteem ja et lingvistilisest koodist ei piisa, et lingvistilist sõnumit mõista: |Suitsetate?|Ei| on lingvistiliselt dekodeeritav kui küsimus ja vastus vastuvõtja harjumuste kohta, aga teatud saatmistingimuste juures võib vastuse konnotatsiooniks olla "kasvatamatus" sellise koodi põhjal, millel pole mingit pistmist lingvistilise koodiga, küll aga hoopis käitumisetiketiga, sest oleks pidanud vastama |tänan, ei|. (Eco 2005: 60)

Keel on süsteemide süsteem jne.

Isikutevahelises kommunikatsiooniprotsessis tulevad arvesse muidugi kõikvõimalikud keelevälised tugivormid (žestid, konkreetne osutamine jne), samuti lõputu hulk võimalusi asju üle korrata ja saada tagasisidet, mis kõik üksteist vastastikku toetavad. See aga märgib, et meil pole kunagi tegemist puhtalt keelelise kommunikatsiooniga, vaid üldises mõttes semiootilise tegevusega, milles paljud eri märgisüsteemid üksteist täiendavad. (Eco 2005: 60)

"Tugivormid" kõlavad nagu "abivahendid". Nagu kargud või ratastool.

Või nagu ütlevad reklaamieksperdid - Nad valivad välja sihtmärgi [target] (ainult et selline "sihtmärk" koopereerib vaevaliselt: see pigem ootab, et temale pihta saadaks). Nad teevad kõik selleks, et iga termin, iga väljend, iga entsüklopeediline viide oleks juba ette nii valitud, et nende lugeja seda mõistaks. Nende sihiks on tekitada kindlat mõju; et ikkagi oleks kindel, et vallanduks hirmureaktsioon, ütlevad nad juba ette ära: "vaat nüüd hakkab juhtuma midagi hirmsat". Teatud tasandil võib see isegi õnnestuda. (Eco 2005: 64)

Pani mõtlema, et kõige kindlam viis mitte saada ideoloogiliste ja kommertssõnumite sihtmärgiks on nende eest kõrvale puigelda nii palju kui vähegi võimalik, niiet kui mõni näibki tabavat märki, siis mõju on nullilähedane, sest sõnuminool on lihtsalt arusaamatu võõras objekt.

Valéry moto - il n'y a pas de vrai sens d'un texte - võimaldab kahesugust lugemist: et mingit teksti võib tarvitada nii, nagu tahetakse, aga sellesuunaline lugemine ei paku siinkohal huvi; või et ühe teksti kohta võib esitada lõputul hulgal tõlgendusi, ja nimelt just sellise lugemisviisiga me hakkamegi järgnevalt tegelema. (Eco 2005: 65)

Kas ikka päris lõputul hulgal - tundub natuke kaheldav.

Ta ütleb |lill|, ja ehkki ta teab (ja tahab), et sõnast leviks kõikide puuduvate lillede lõhna, teab ka päris kindlasti seda, et see ei saa olla aastaid säilitatud konjaki bouquet, niisiis ta laiendab ja kitsendab piiramatut semiosist nii, nagu ta soovib. (Eco 2005: 65)

Ma peaksin hakkama lõputu semioosi erinevaid vasteid kollektsioneerima.

Ja et seesuguse teise teksti (või Teise teksti) kirjutamisel juhtub nii, et esimene tekst satub kriitika alla või et kaevatakse välja peidetud tähendusväärtused - see on muidugi loomulik, sest mitte miski pole karikatuurist ilmutuslikum, sest see näib olevat, aga pole karikeeritud objekt, teisest küljest muutuvad mõned ümber jutustatud romaanid ilusamateks, sest nendest saavad "teised" romaanid. (Eco 2005: 66)

See on mingi Saussure'i mõiste?

On selline arvamus, et kui keegi viitab mõnes diskussioonis või poliitikaalases artiklis NSV Liidu võimudele või kodanikele kui |venelastele|, aga mitte |nõukogude võimudele| või |nõukogude kodanikele|, siis ta soovib käivitada mingit eksplitsiitset ideoloogilist konnotatsiooni, otsekui keeldudes tunnustamast Nõukogude riigi poliitilist eksistentsi, mis sai alguse Oktoobrirevolutsioonist, mõeldes endiselt Tsaari-Venemaale. Mõnedes situatsioonides on emmal-kummal terminil vägagi diskrimineeriv iseloom. Siiski võib juhtuda, et mõni autor, kellel pole mitte mingeid antisovjetlikke kalduvusi, kasutab ikkagi terminit |venelane|, lähtudes kas ettevaatamatusest, harjumusest, mugavusest või käepärasusest, võttes tolle väga levinud tava lihtsalt omaks. (Eco 2005: 70)

Nõukogude Liit ei teostanud mitte mingit venestamist. Kõik rahvused olid Nõukogude Liidus võrdsed. Kõik väited ja tõendid vastupidisest on rahvavaenulikud agitatsioonid.

Pole raske märgata, et siinkohas hakatakse juba määratlema tekstide sotsioloogiliste või psühhoanalüütiliste "tõlgenduste" statuuti ja tegemist on sellega, et üritatakse avastada seda, mida tekst, arvestamata autori kavatsusi, tegelikult tema isiksuse või sotsiaalse päritolu kohta või ka lugeja enda maailma kohta ütleb. (Eco 2005: 71)

Minu jaoks on see praegu "Sokratese kui Jeesuse surma" küsimus (vt Searby 1989: 16), st kas O.S. pidas Sokratest ja Jeesust inimsuse ideaalide kehastusteks, sest ta käis koolis, mille juht oli natuke nupust nikastanud. (Rääkimata asjaloo sügavamast ivast: kas nad päriselt samastasid Sokratest ja Jeesust või oli see pelgalt Searby kirjaviga?)


Lotman, Juri 2022. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Mida inimesed õpivad. Koostajad Silvi Salupere, Peeter Torop; toimetanud Silvi Salupere, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa, 54-59. [ESTER] {Л·621}

Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. (Lotman 2022: 54)

Mudelid tekstide toimimisest (või nende ülesehitus- ja korrastusprintsiipidest).

Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõitelise tähenduse määramatus juhuslikud ja "mittetöötavad" tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. (Lotman 2022: 54)

Kuidas tegelik tekst väldib täielikku seaduspärasust.

Kultuurisemiootika on valdkond, mis uurib erineva ehitusega semiootiliste süsteemide vastastikust toimet, semiootilise ruumis sisemist ebaühtlust, kultuurilise ja semiootilise polüglotismi paratamatust. (Lotman 2022: 54)

Eritüübiliste märgisüsteemide teadus.

Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset signaalset loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra [|] sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi teade, selleks et teda määratleda "tekstina", peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks erineb "seadusena" defineeritav teade kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. Sedasama võib öelda ka "palve" tüüpi tekstide kohta. (Lotman 2022: 54-55)

"Seadus" on diskreetsetest loomuliku keele märkidest koosnev sõnum, aga "seaduse" kui märgilise nähtusena on tegemist kontinuaalse märgiga, ühtse tervikuna.

Ootuspäraselt oli loomulikus keeles väljendumine (lausung) esmane, seejärel muutus ta ritualiseeritud vormeliks, mis oli omakorda kodeeritud mingi sekundaarse keele abil, ühesõnaga - lausung, väljendumine muutus tekstiks. Järgmine etapp seisneb mingite vormelite ühinemises sekundaarseks tekstiks. Erilise struktuurse tähenduse omandasid juhtumid, kus ühinesid printsipiaalselt erinevais keeltes tekstid, näiteks sõnaline vormel ja rituaalne žest. Selle tulemusena tekkinud sekundaarne tekst lülitas endasse ühel hierarhilisel tasandil asetsevad, kuid keelelt erinevad ning üksteisest sõltumatud alatekstid. (Lotman 2022: 55)

"Sekundaarne tekst" võib moodustuda semiootiliselt eritüübilistest "lausungitest". Nt jutustus ja joonistused lasteraamatus.

Järgmiseks heuristiliseks sammuks oli kunstiliste tekstide ilmumine. Paljuhäälne aines omandab lisaühtsuse, väljendudes nüüd antud kunsti keeles. Nii näiteks rituaali muutumisega balletiks kaasneb kõigi eri struktuuriga alatekstide tõlkimine tantsu keelde. Tantsu keele abil antakse edasi žestid, toimingud, sõnad ja karjed, ja ka tantsud ise, mis seejuures semiootiliselt "kahekordistuvad". Säilib paljustruktuursus, ent see on otsekui peidetud antud kunsti keeles vormistatud teate monostruktuursesse pakendisse. Eriti võib märgata seda romaani žanrispetsiifikas, mille pakend - loomulikus keeles teade - kätkeb erinevate semiootiliste maailmade erakordselt keerulist ja vastuolulist poleemikat. (Lotman 2022: 56)

Juba kolmas tasand! 1. loomulik keel, milles topeltartikleeritus on grammaatiline; 2. "seadus", "palve", "rituaal" ja "kombetalitus", milles tekivad uued ühtsused ja neist ühinevad sekundaarsed tekstid; ja 3. kunstikeeled, mis omakorda võivad - eeldatavasti - ühildada mitut sekundaarset süsteemi.

Teise tähtsa tegurina tuleb esile tõsta pinget integreerumise (konteksti muutumine tekstiks; moodustuvad niisugused tekstid nagu "lüüriline tsükkel", "kõik eluajal loodu kui üks teos" jms.) ja desintegreerumise (teksti muutumine kontekstiks; romaan "laguneb" novellideks, selle osad muutuvad iseseisvaiks esteetilisteks üksusteks) vahel. Selles protsessis ei pruugi lugeja ja autori positsioonid kattuda. (Lotman 2022: 56)

Paljude tekstide tervik (korpus) vs nt katkendi muutumine eraldiseisvaks tekstiks (nt kuulsad tsitaadid).

Kunstiteose loomine tähistab kvalitatiivselt uut etappi teksti struktuuri komplitseerumises. Paljukihiline ja semiootiliselt heterogeenne tekst, mis on võimeline keeruliselt suhestuma nii teda ümbritseva kultuurikonteksti kui ka lugeja või auditooriumiga, lakkab olemast adressandilt adressaadile suunatud elementaarne teade. Ilmutades võimet kondenseerida informatsiooni, omandab tekst mälu. Samal ajal toob ta nähtavale omaduse, mida Herakleitos on määratlenud kui "isekasvav logos". Struktuuri komplitseerumise selles staadiumis ilmnevad tekstil intellektuaalse seadeldise omadused: ta mtite ainult ei anna edasi temasse väljastpoolt pandud informatsiooni, vaid ka transformeerib teateid ning töötab välja uusi. (Lotman 2022: 57)

Nn Lotmani kommunikatsioonimudel e toimingud, mida teostab kunstitekst kommunikatsiooni ("laiemas semiootilises tähenduses") seisukohast.

Neis tingimustes muutub teksti sotsiaal-kommunikatiivne funktsioon märgatavalt keerulisemaks. Seda on võimalik taandada järgmistele protsessidele:
  1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine. Tekst täidab informatsiooni kandjalt auditooriumile suunatud teate funktsiooni.
  2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine. Tekst täidab kollektiivse kultuurimälu funktsiooni. Selles rollis ilmutab tekst ühelt poolt võimet pidevalt täieneda, teiselt poolt aga temasse salvestatud informatsiooni ühtseid aspekte aktualiseerida ja teisi aspekte ajutiselt või täielikult unustada. [|]
  3. Lugeja suhtlemine iseendaga. Tekst - ja see on eriti iseloomulik traditsioonilistele, vanadele tekstidele, mis paistavad silma kõrge kanoniseeritusega - aktualiseerib adressaadi enda isiksuse teatud külgi. Sellisel informatsiooni saaja suhtlemisel iseendaga esineb tekst meediumi rollis, aidates ümber kujundada lugeja isiksust, muuta tema struktuurilist eneseorientatsiooni ja sidemeid metakultuuriliste konstruktsioonidega.
  4. Lugeja suhtlemine tekstiga. Ilmutades intellektuaalseid omadusi, lakkab hästi organiseeritud tekst olemast lihtsalt vahendaja kommunikatsiooniaktis. Ta muutub võrdväärseks ja kõrge autonoomsusastmega vestluskaaslaseks. Nii autori (adressandi) kui ka lugeja (adressaadi) suhtes võib ta esineda iseseisva intellektuaalse moodustisena, millel on aktiivne ja sõltumatu roll dialoogis. Sellelt seisukohalt kätkeb vana kujund "raamatuga kõnelema" väga sügavat mõtet.
  5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine. Antud juhul ei esine tekst mitte kui kommunikatsiooniakti agent, vaid kui selle täieõiguslik osaline, kui informatsiooni allikas või saaja. Teksti suhted kultuurikontekstiga võivad olla kas metafoorilised (teksti tajutakse kogu konteksti asendajana, sest tekst on mingis suhtes ekvivalentne kontekstiga) või siis metonüümilised (tekst esindab konteksti nagu teatud osa tervikust). Et seejuures on kultuurikontekst ise keeruline ja heterogeenne ilming, sisi võib üks ja sama tekst erinevalt suhestuda konteksti eri tasandite struktuuridega. Lõpuks on tekstidel kui enam-vähem stabiilsetel ja piiritletud moodustistel kalduvus siirduda ühest kontekstist teise, nii nagu see tavaliselt juhtub suhteliselt pikaealiste kunstiteostega: asudes ümber teise kultuurikonteksti, [|] käituvad nad kui uude kommunikatiivsesse situatsiooni asetatud informant ja aktualiseerivad niimoodi oma kodeeriva süsteemi varem varjatud aspektid. Seesugune olukorrale vastav "iseenda ümberkodeerimine" paljastab analoogia isiksuse märgilise käitumise ja teksti vahel. Niisiis, sarnastudes ühelt poolt kultuuri makrokosmosega, muutub tekst iseendastki tähenduslikumaks ja omandab kultuurimudeli jooni, teiselt poolt aga kaldub tekst käituma iseseisvalt, sarnastudes autonoomse isiksusega.
(Lotman 2022: 57-59)

1. Tekst on sõnum.

2. Tekst on kultuurimälu. Lugeja suhtleb teksti vahendusel kultuuriga. Loed Tõde ja Õigust ja saad kohe aru, miks eestlased armastavad kraave kaevata vms.

3. Autokommunikatsioon. Tekst mõjutab lugeja isiksust, aitab tal iseennast "ümber mõelda". Loed Tõde ja Õigust ja saad aru, et tegelikult oled sa kraavikaevaja, kelle rinnus pakitseb tühimik, mida täidab ainult kraavide kaevamine.

4. Tekst kui isiksus, kellega saab suhelda. Näiteks korduval ülelugemisel avastad, et iga kord räägib sama tekst tegelikult natuke erinevat juttu, võib-olla isegi väga erinevat juttu. Ühtäkki pole tekst enam paigalseisvate mustade glüüfide jada, vaid muutlik ja võib-olla isegi tujukas olem, kes avaldab ühtedele lugejatele üht, teistele teist, ja mõne aja järel üle lugedes jälle kolmandat ja neljandat.

5. Tekst on isiksus, kes muutub sõltuvalt keskkonnast. Ühes seltskonnas käitub ühte moodi, teises teistmoodi. Ajapikku vahetab seltskondi. Muutub üldse teisenäoliseks. Alguses kandis mantlit ja kaabut, aga mõndade jaoks võtab üleriided maha ja on hoopis keegi teine, võib-olla sootuks paljas seal all (liputaja). Või siis - mis on arusaadavatel põhjustel sage - pead teda esmakordsel kohtumisel ainulaadseks, omapäraseks isiksuseks ja siis tuleb välja, et tal on vennad ja suur suguvõsa, kes on kõik sama nägu ja tegu. Või siis vastupidi, alguses arvad, et mingi tema kiiks on kogu ta sõpruskonnale ühine, aga siis tuleb näiteks välja, et ta hängis selles seltskonnas juhuslikult tol hetkel ning tegelikult on pärit või kuulub kuskile mujale.

Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav seadeldis, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit "tarbija dešifreerib teksti" on võimalik väljendada täpsemalt: "tarbija suhtleb tekstiga". Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. (Lotman 2022: 59)

1 kord läbi loetud tekst on nagu inimene, kellega oled ühe korra juttu ajanud. Just nagu on absurdne öelda inimeste kohta "ma olen nendega juba (ära) rääkinud" peaks olema pentsik öelda "ma olen selle teksti (läbi) lugenud", justkui ühekordse lugemisega oleks tekst ennast täielikult ammendanud.


Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Time; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Kultuurisemiootika. — Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 201-229. [JSTOR]

Üks põhjus, miks ühtset kultuuriteadust ei ole, on kultuuri enda mitmekesisus. Metodoloog Paul Feyerabend on kasutanud epistemoloogilise anarhismi mõistet tahistamaks valikute suvalisust ja mittehierarhilisust, st kultuuri uurimisel on kõik teadused ja kõik meetodid head ning meil ei ole põhjust üht teisest paremaks pidada. Seda pole ka võimalik teha, sest isegi kõige rangem teaduslik analüüs on vaid üks võimalus kultuurile läheneda, mis pealegi kuidagi ei välista teisi lähenemisviise. Seega sünnib ühe ja sama kultuuri uurimisel palju erinevaid käsitlusi ja kuvandeid sellset kultuurist ning kultuuri analüüs muutub paradoksaalselt kultuuri enda osaks. Kultuur sisaldab ka eneseanalüüsi võimalusi. (Kull, Salupere jt 2018: 201)

"According to the most extreme view that has been read into Feyerabend's later writings, science has no special features that render it intrinsically superior to other kinds of knowledge such as ancient myths or voodoo" (Chalmers 1999: xxi). Endal seostub juba mitmes loengus nähtud kooki, mida saab igatpidi tükkideks lõigata ja kõigile jätkub, st kui lingvistiline antropoloogia tõlgendab asju ühte moodi siis see ei tühista antropoloogilise lingvistika tõlgendust samadest asjadest.

Kuid kultuuriteadustes eksisteerib ka seisukoht, mis välistab võimaluse mõista kultuuri ainult ühe distsipliini raames. Põhjuseks tuuakse kultuuri kiire ja vahel plahvatuslik areng. Teaduse arengut peetakse aeglasemaks kultuuri arengust ja kultuuri analüüsitavuse suurendamise huvides õigustatakse kõigi võimalike uurimisvahendite ja -meetodite kasutamist nende distsiplinaarsest päritolust hoolimata. Seda nimetatakse distsiplinaarseks või segameetoditel põhinevaks uurimistööks ja selle üks esimesi juurutajaid oli kultuuriuuringute (cultural studies) suund. (Kull, Salupere jt 2018: 202)

Ilma distsipliinita. Ongi anarhia.

Strukturaalne tasand võimaldab kõike kultuuris toimuvat vaadelda ühiskonna struktuurist, mingi sotsiaalse klassi hegemooniast või valitsevast ideoloogiast lähtuvalt. Kulturaalne tasand võimaldab kõiges näha kultuurilist kordumatust ja mõtestada kõike ühiskonda puutuvat kultuurina. Sel tasandil tehakse tekstide süvaanalüüse kõige erinevamaid (semiootilisi, postkolonialistlikke, feministlikke jms) meetodeid kasutades. Retseptiivne tasand võimaldab aga kõike uurida tajuprotsessidena, sest kultuuri tegeliku funktsioneerimise määrab vastuvõtja. Kunstiteose olemine kultuuris sõltub ühelt poolt selle vaadatavusest-loetavusest-kuulatavusest (auditooriumianalüüsid ja küsitlused) ning teiselt poolt levimisest (tiraažid, kassaedu, esitusviis). (Kull, Salupere jt 2018: 202)

Klassivõitlus, ebavõrdsus ja meediamajandus.

Umbes samasse aega kuulub Ernst Cassireri inimese ja kultuuri käsitlus. "Uurimuses inimesest" (1944) kirjutas ta (Cassirer 1999: 106): "Inimese kõige tähelepanuväärsem omadus, tema eristav tunnus ei ole ei metafüüsiline ega füüsiline - see omadus ja tunnus seisneb hoopis tema tegevuses. Just toimimine, inimtegevuse süsteem defineerib ja määratleb "inimeseksolemise" piirid. Keel, müüt, religioon, kunst, teadus ja ajalugu on selle inimlikkuseringi osised, erinevad sektorid." Seda lähenemist nimetas Cassirer ise inimese funktsionaalseks mõistmiseks. (Kull, Salupere jt 2018: 204)
  • Cassirer, Ernst 1999. Uurimus inimesest: sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Tartu-Moskva koolkonna üks asutajaliikmeid Vjatšeslav Ivanov toimetas 1966. aastal trükki kogumiku "Keelte struktuurne tüpoloogia", mille avab tema enda ja Vladimir Toporovi ühine artikkel "Teksti rekonstrueerimise ja märgisüsteemi rekonstrueerimise ülesande [|] püstitamine", kus autorid sisuliselt formuleerivad kultuuritüpoloogia esmased põhimõtted. Nagu keeleteadlased toetuvad semantilistele universaalidele, nii peavad seda tegema ka modelleerivate süsteemide uurijad. Kuid peale keelefaktide võtavad nad arvesse ka arheoloogilisi andmeid jms. Just tüpoloogilise kõrvutamise kaudu on võimalik jõuda nii teadete kui ka sotsiaalse tausta rekonstrueerimiseni. (Kull, Salupere jt 2018: 205-206)

Структурная типология языков (Uspenski toim. 1965) [PDF siin]

Ja täpsustab (Barthes 2002a: 21): "Igasuguse strukturalistliku tegevuse eesmärk, olgu see tegevus refleksiivne või poeetiline, on taastada üks teatud "objekt" nii, et selle taastetöö tulemusena ilmneksid objekti funktsioneerimise reeglid ("funktsioonid")." (Kull, Salupere jt 2018: 206)

Funktsioonid on funktsioneerimise reeglid. Õhk on õhuline aine.

Oma kogumiku "Artiklid kultuuritüpoloogiast 2" eessõnas esitab Lotman arusaama ühest võimalikust universaalist, millest saab lähtuda kultuuri tüpologiseerimine. Selleks on iga kultuuri vajadus enesekirjelduse järele: "See vajadus realiseerub metakultuurilisel tasandil enesekirjelduslike tekstide loomises, mida võib pidada grammatikateks, mida kultuur iseeenda kirjeldamiseks loob" (Lotman 1973: 5). Sellest lähtuvalt saame mõista ühelt poolt Lotmani edasist liikumist kultuuri enesemudelite kirjeldamise suunas, teiselt poolt aga tema huvi kunstiloome kultuuriliste süvamehhanismide vastu. (Kull, Salupere jt 2018: 209)

Iga kultuur omab ettekujutust iseendast. A la Eesti kultuur kui kraavikaevajate ja naabrite ülelaskjate kultuur.

Jakobsoni (1985c: 120) arutluseb algavad lapse keelelise arengu metakeelelistest aspektidest: "Metakeel on igasuguse verbaalse arengu hädavajalik faktor. Ühe keelemärgi interpreteerimine teise, mõnes mõttes homogeense, sama keele märgi kaudu on metakeeleline operatsioon, millel on lapse keeleõppes oluline roll." Kuid lapse areng on võrreldav kogu kultuuri arenguga. Kultuuri arengule on tähtis, et selle kultuuri loomulik keel rahuldaks kõik võõraste ja uute nähtuste kirjeldamise vajadused ja tagaks sellega mitte üksnes kultuuri dialoogivõime, vaid ka selle loovuse ning ühtsuse - kultuuriidentiteedi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Päris julge ja ma ütleksin, et isegi uudne väide. Selle tagajärjed osutaksid kultuuri funktsionaalsele arengule: ühtmatustest saavad tervitused, häälitsemisest saab laulmine, asjadele hakatakse andma nimesid, ühtäkki osatakse nimetada oma hingeseisundeid, anda teistele käske ja arutleda keele üle. (Jumal teab mitusada tuhat või miljonit aastat kokku võetud ühes lauses.)

Jakobsoni integratiivse kommunikatsiooniteaduse ideest kasvab kultuurisemiootika jaoks välja arusaam, et kultuur tervikuna ja iga tema osa on põhimõtteliselt paljukeelsed (mitmeid märgisüsteeme ühendavad). Osa inimesi valdab vaid paari keelt (näiteks suulist suhtlemiskeelt ja kehakeelt), osa on paljukeelsemad (osates kirjakeelt, kasutades meediatarbimise oskusi ajalehti või ajakirju lugedes või veebist teavet otsides) ning osa on ka tõelised kultuurilised polüglotid (mõistes maalikunsti, sümfoonilise muusika või teaduse keelt jne). (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Natuke nagu loomuliku keele, rituaali ja balleti näitlikud tasandid ülal Lotmani artiklis.

Kultuurisemiootilise analüüsi ühe telje moodustab püüdlemine tervikkäsitluse loomisele kultuurist objekt- ja metatasandit integreerides ning kommunikatsiooniprotsessides ka autokommunikatiivseid aspekte tuvastades. Siia kuulub ka arusaam, et semiootiline paljukeelsus hõlmab kommunikatsiooniprotsessi kõiki etappe, sest juba inimese sisekõne eeldab ümberlülitusi visuaalselt koodilt verbaalsele ja tagasi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Mõtleme ettekujutustes (ideedes), räägime sõnades.

Kultuurisemiootik on teadlane, kes võib ühte konkreetset uurimisobjekti, näiteks filmi kultuuris, analüüsida kui tervikut, [|] osade süsteemi ja osa suuremast tervikust. Filmina on tema piirideks esimene ja viimane kaader. Osade süsteemina ühendab film loomulikku keelt, muusikat, valgust, rakursse, plaane ja montaaži kui märgisüsteeme, mis loovad filmikeele. Osana suuremast tervikust kuulub film kultuuri läbi oma seoste teiste sama ajastu filmidega või osana enda turundusprotsessist, mis hõlmab treilereid, plakateid, DVD kujundust, filmi kodulehte jne, st kõike seda, mis moodustab filmi enesekirjelduse või eneseesitluse kultuuris. (Kull, Salupere jt 2018: 210-211)

Kultuurisemiootik peaks näiteks romaani analüüsides olema võimeline zoomima sisse teose enda struktuuri ja võtetesse ning teisalt ka zoomima välja, et näidata teose kohta suuremas pildis ja selle seoseid talle eelnenud ning järgnenud kultuuritraditsiooniga. St hõlmama korraga kunstiteose nö molekulaartasandit kui ka teda ümbritseva galaktika dünaamikat.

Autokommunikatiivsusega kaasneb veel teinegi kultuuri olemuslik tunnus - samade sõnumite kordamine, nende tõlkimine ühest kultuurikeelest teise (näiteks kirjandusteoste ekraniseerimisel või retsensiooni kirjutamisel samast teosest). Kordamisel põhineb ka kultuurimälu ja igas kultuuris on näiteks rahvaluulel oluline mnemotehniline funktsioon. Tänapäeva kultuur on kirjeldatav samade sõnumite varieerumisena erinevates kirjelduskeeltes. (Kull, Salupere jt 2018: 211)

See vaade on juba omaks võtnud või eeldanud, et kultuur on isiksus. Tüüpiliselt räägitakse kultuurilisest autokommunikatsioonist seoses kultuuri enesekirjeldusega - kultuur suhtleb iseendaga iseenda kohta. Siin aga on midagi muud: igasugune kultuuritoodang on justkui "kultuur mõtlemas millestki", ja nt kirjandusteoste ekraniseerimise puhul on tegu "sisekõnega", mis muudab ettekujutused (visuaalse) väljaöelduks (verbaalseks) ja tagasi. St mitte, et kultuuri enesevaagimine on kultuuri autokommunikatsioon, vaid kõik mida kultuur teeb on mingist vaatekohast autokommunikatsioon, sest kultuuri kogu tegevus on kommunikatiivne (ja väljaspool semiosfääri pole kedagi teist?).

Kultuurisemiootika saigi alguse arusaamast, et kultuur on semiootilises mõttes paljukeelne süsteem, milles kõrvuti loomulike keeltega eksisteerivad neil põhinevad sekundaarsed modelleerivad süsteemid (mütoloogia, ideoloogia, eetika) või süsteemid, mille mõistmisel või kirjeldamisel kasutatakse loomulikku keelt (muusika, ballett) või keeleanaloogiat (teatri keel, filmi keel). (Kull, Salupere jt 2018: 212)

Siin on päris oluline see või: sekundaarsed modelleerivad süsteemid põhinevad loomulikul keelel või on loomuliku keele abil kirjeldatavad. Lotmani tekstist (ülal) jäi aga mulje, et kolmas (kunsti oma) on omaette tasand, mis põhineb omakorda teisel. St sekundaarsed modelleerivad süsteemid (SMS) = loomulik keel (LK) + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartikulatsioon (see, mis eristab lihtlauset seadusparagrahvist); kolmas - kunst - oleks omakorda SMS + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartiklatsioon (ma tõepoolest ei tea praegu kuidas seda nimetada). St ballett ei ole mitte ainult keeleliselt kirjeldatav, vaid põhineb tantsukunsti traditsioonil, mida on keele vahendusel õpetatud, näiteks. Keegi kuskil kunagi kasutas sõnu, et anda rätsepale juhised, millest sündisid balletikingad.

Keele mõiste metaforiseerumise üks näide on kultuurikeele samastamine märgisüsteemiga (ka "Kultuurisemiootika teesides" on need kasutusel sünonüümselt). Loomulik keel on märgisüsteem ja samuti erinevate kunstide keeled. Loomulik keel on meile süsteemina antud, kunstide keelte puhul on süsteem ise raskemini hoomatav kui keeles ja tuleb kõige enam esile kunstiteoste tervikanalüüsis. Kui loomulikku keelt saab õppida sõnaraamatu abiga, siis kunstide keeli pigem tekstianalüüside kaudu. (Kull, Salupere jt 2018: 214)

Kehakeele sõnastikku ei eksisteeri (ja kui eksisteeriks, kirjutas Birdwhistell, siis ilmneks, et kõik "räägivad" seda vigaselt).

Erinevate märgisüsteemide koosolu ja põimumine kultuuris ning nende toimimine vahenduskeeltena taanduvad kultuurisemiootikas kahele algkeelele, milleks Lotman nimetas loomulikku keelt ja ruumi struktuurse mudeli keelt. Viimane on kontinuaalsuse alus ja tähistab kommunikatsioonikeskkonna olulisust ruumina alates tekstiruumist, pildiruumist kuni mentaalse ehk kujutletava ruumini välja. (Kull, Salupere jt 2018: 214)

Paneb mõtlema semiosfäärist ja selle ruumilisusest, mis ei ole abstraktne vaid tegelik (?). Praegu ei oska veel sellest ruumilisusest midagi täpselt arvata. Topoloogia, neh.

Eesti kirjaniku romaani (näiteks Mati Undi "Sügisballi") võib lugeda (1) eestikeelse tekstina, millest arusaamine on jõukohane igale eesti keelt oskavale inimesele; (2) linnaromaanina, milles kajastuvad nii linnastumise ja suurlinnade uute elamurajoonide tekkimisega seotud sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid kui ka selle teema käsitlemised eesti kirjanduses; (3) kunstitekstina, mis sunnib lugejat vaatama endasse ja analüüsima oma armastuse, üksinduse ja sotsiaalse staatuse probleeme; 4) konkreetse kirjaniku romaanina, mille keelekasutuses, teksti ülesehituses ja jutustamise viisis väljendub autori eripära ja tema kujutatavasse tegelikkusesse suhtumine; 5) kultuuritekstina, mis pakub teavet eestlaste linnaelust nõukogude perioodil. (Kull, Salupere jt 2018: 215)

Jääb tugev mulje, et need aspektid põhinevad mingist vinklist Lotmani kommunikatsioonimudeli (ülal) põhjal. Siin on konkreetne näitlukustamine ilma erilise dünaamikata, aga olemuselt väga kasulik illustratsioon, kuidas toda skeemi võib kasutada. Võib-olla peakski üritama oma magistritöös ühe väikese osana sellele ehitada käsitlus O.S. romaanist, millel on oluliselt rohkem kultuurilist konteksti ja dünaamikat kui "Sügisballil" (st saaks analüüsis natuke kõrgemalt lennata kui selle näite põhjal on võimalik — O.S. romaan on juba pelgalt teatena huvitav ja problemaatiline viisil, mida valdav enamus romaane ei ole).

Kirjandus kasutab keelt oma materjalina ja loomulik keel on aluseks kirjanduse keelele. Prantsuse keelt osates võiksime mõista kõiki selles keeles kirjutatud tekste, kuid ometi on prantsuse kirjanduses teoseid, mille mõistmine eeldab ühelt poolt stiili ja žanri, teiselt poolt autori maailmavaate ja eluloo tundmist. See tähendab, et keele mõistmisest ei piisa alati kirjandusteose mõistmiseks. Selle järgi tuleb kirjandust analüüsides eristada keele struktuuri ja teksti struktuuri. (Kull, Salupere jt 2018: 215)

Lotman andis (ülal) robustsema näite: seadus. Loomulikus keeles teade, jah, aga pelgalt eesti keele oskamisest ei piisa, et kasvõi vabariigi põhiseadust lugeda ja täielikult mõista (selleks on vaja juriidist haridust, aga enne seda veel arusaama seadustest kui nähtusest; nt indiaanlane ei saa aru, kuidas paberi peale määritud märgid saavad tähendada, et maa kuulub kellelegi).

Juri Lotmani arvates peaks tekstianalüüs põhinema dialoogil, ta eristas viit erinevat põhimõttelist suhtlemisvormi saatja ja vastuvõtja vahel (Lotman 1990d: 276-277):
  1. adressandi ja adressaadi vaheline shutlemine: tekst = teade;
  2. auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine: tekst = kollektiivne kultuurimälu;
  3. lugeja suhtlemine iseendaga: tekst = meedium;
  4. lugeja suhtlemine tekstiga: tekst = partner;
  5. teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine: tekst = infoallikas.
Sisuliselt tähendavad need viis suhtlemisviisi teksti ja vastuvõtja vahel mitte üksnes viit dominanti, vaid ka viiest tasandist koosnevat hierarhiat, sest vastuvõtja võib läbida kõik viis tasandit. (Kull, Salupere jt 2018: 216)

Väga kena kokkuvõte. Siin võib jälle kobiseda ainult dünaamika puudumise üle. Näiteks tekst kui "infoallikas". Tekst seisab paigal ja peegeldab oma loomishetke kultuurimiljööd, igavesti, nagu metafoorne foto või maal seinal. Mulle aga näib, et Lotman peab silmas just seda, et see on pigem nagu (jällegi metafoorselt) auk seinas, mida me nimetame aknaks. (See metafoor ei toimi hästi, sest aken on läbipaistev, aga tekst ei ole tühi.) Sõnasõnaliselt on küll öeldud, et tekst on "informatsiooni allikas", aga edasi läheb arutluseks teksti ja konteksti omavahelisest seosest ning, et tekstil on "kalduvus siirduda ühest kontekstist teise". Jutt käib konkreetselt tõlkest, sisenemisest "uude kommunikatiivsesse situatsiooni". Nüüd taipan, et 5. punktiga peab ta silmas seda, et tekst elab iseseisvat elu läbi tõlgete (eriti nt Piibel või Gilgameš, mis on aastatuhandeid ringi rännanud, muutunud ja lugematuid järglasi soetanud). Millalgi tuleb läbi mõelda ja katsuda, mida teksti metafoorilised ja metonüümilised suhted kontekstiga endast täpselt kujutavad (võib aimata, et sel on midagi pistmist peeglikildudega semiosfääri artiklis).

Teisalt võib tekst olla lingvistiliselt konkreetne keeletekst või kultuuriliselt konkreetne kultuuritekst: "Määratledes kultuuri teatud sekundaarse keelena, toome sisse mõiste "kultuuritekst", s.o. tekst antud sekundaarses keeles. Kuna see või teine loomulik keel sisaldub kultuuri keeles, kerkib küsimus loomuliku keele teksti ja kultuuri sõnalise teksti suhestatusest." Suhestatusel on [|] kolm alaliiki (Lotman jt 2013: 113): (1) loomuliku keele tekst ei ole antud kultuuri tekstiks (näiteks suulised tekstid kirjasõnalises kultuuris); (2) sekundaarses keeles tekst ehk kultuuritekst on ühtlasi keeletekst, tekst loomulikus keeles (näiteks on luuletus korraga sekundaarselt luulekeeleline ja primaarselt luuletaja emakeelne tekst); (3) kultuuri sõnaline tekst ei ole tekst loomulikus keeles (näiteks ladinakeelne palve slaavlaste jaoks). (Kull, Salupere jt 2018: 216-217)

Ausalt öeldes ei saa ikka veel selget sotti, mida võib ja mida mitte nimetada "kultuuritekstiks". Kas mõnes sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst on juba kultuuritekst pelgalt selle tõttu, et ta on sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst?

Metatekstide kui tekstilise terviku kaudu on võimalik analüüsida selle prototeksti eksisteerimist kultuuris. Samuti on selle abil võimalik rekonstrueerida puuduvaid prototekste, nagu näiteks muinasjututüüpide hüpoteetilisi algvorme (hilisemate variantide invariandina). Vanade salvestamata teatrietenduste rekonstrueerimine teatriloos on hea näide metatekstide vajalikkusest puuduva prototeksti kirjeldamisel. Samuti on metatekstide ja prototekstide vaheliste suhete kaudu on võimalik rääkida selle teksti suhtlemisvõimest kultuuriga, auditooriumiga, tema mõtestamise-mõistmise võimalikust maailmast. (Kull, Salupere jt 2018: 218)

Lisandus viiendale. Tõlke kaudu ühest kultuurist teise sisenev tekst muutub ja toimib informatsiooniallikana oma allikkultuuri kohta, aga sihtkultuuris ootab teda vastuvõtt uute metatekstide näol.

Inimkultuur moodustab globaalse semiosfääri, kuid selles globaalses süsteemis on põimunud eri aegade (semiosfääri diakroonia) ja eri tasandite (semiosfääri sünkroonia) semiosfäärid. Iga semiosfääri võib analüüsida kui tervikut. Semiosfääri semiootikas järgitakse metodoloogilist põhimõtet, mille kohaselt iga kultuuris analüüsitav tervik on ühtlasi osa suuremast tervikust. Samas koosneb analüüsitav tervik osadest, millest igaüks moodustab terviku, mis omakorda koosneb osadest jne. Tegemist on lõputu osa ja terviku dialoogiga ning tervikumõõtme dünaamikaga. (Kull, Salupere jt 2018: 219)

Justkui eraldiseisev uurimisvaldkond.

Arvutimäng, koomiks või film sama teksti ainetel on osa selle teksti mentaalsest tervikust kultuuris ja analüütik ei saa seda asjaolu ignoreerida. Teiselt poolt on kõik kultuuris tekkinud metatekstid mingi teksti kultuuri tõlkimise ja kultuuris teadvustamise protsess. See protsess on kultuuri kui terviku seisukohalt autokommunikatiivne, sest kultuur otsib mingi nähtuse seletamiseks iseendale sobivaid kirjelduskeeli. Autokommunikatiivsena on kultuuril tendents informatsiooni hulka endas kasvatada, selle kvaliteeti tõsta ja selle abil iseennast muuta. (Kull, Salupere jt 2018: 220)

Metatasandi kirjelduskeel on ikkagi asjaga seotud. Nt virtuaalreaalsuste diskursus on kultuuri autokommunikatiivne üritus "panna sõrm peale" uuele meediale ja seda enda jaoks lahti mõtestada (mis see siis on? kuidas see seostub ülejäänud kultuuritoodanguga, jne).

Kõrgelt Koodistunud

Acta Semiotica Estica
Tähenduslikustamine
Kõrgelt Koodistunud

Niitra, Mari 2006. Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena. Acta Semiotica Estica III: 127-137.

Nii sotsialiseerumist kui maailmapildi avardumist on vaadeldud läbi materjalis esinevate pärisnimede, analüüsitud on lastekirjanduses esinevate loomtegelaste nimesid. (Niitra 2006: 127)

Natuke kummaline fookus. Hoobilt küll ei oskaks öelda kuidas loomanimed lasteraamatutes peaksid sotsialiserumist avardama.

Seega jätkub sõnade tähendusväljade kujunemine veel pikka aega peale seda, kui esimesed sõnad lapse kõnesse ilmuvad (Wertsch 1985: 99). See tähendab, et keele sümbolilisuse mõistmine kujuneb välja pikaajalise protsessi vältel ja sõnast saab lapse teadvuses mõiste alles pärast mitme olulise vaheetapi läbimist. Lastel kujunevad suhteliselt varakult välja abstraktsete mõistete funktsionaalsed vasted, kuid need erinevad oma struktuurilt ja opereerimisviisilt täiskasvanute kasutatavaist mõistetest. (Niitra 2006: 128)

Lapsekeel on täiskasvanute keelest erinev.

Esmalt, tinglikult määratledes 2 aasta vanuses, teeb laps avastuse, et igal asjal on nimi (Vygotsky 1973: 43). Avastus väljendub aktiivses uudishimus sõnade vastu ja sellest tulenevas sõnavara kiires kasvus. Sellega on laps avastanud sõnade tähistava funktsiooni, ent esialgu on sõna pikka aega lapse jaoks pigem mingi asja omadus, mitte selle märk. Selles faasis käituvad sõnad pärisnimedena, s.t laps ei suuda sõna ja denotaati teineteisest lahutada. Siinkohal võib tuua paralleele B. Russelli käsitlusega objektsõnadest, mille tähendus omandatakse kokkupuutel tähistatava objektiga ning mille esmaseim kasutus on osutav (Russell 1995: 23). (Niitra 2006: 129)

Mütoloogiline mõtlemine - koera nimi on Koer.

Väikelaste raamatuis on tegelasteks erinevaid liike esindavad isendid, kes esinevad enamasti ühekaupa; sagedased tegelased on üks ja arhetüüpne Karu, Hunt, Rebane, Jänes jne. Iga tegelasega kaasneb hulk omadusi, näiteks karu suurus, aeglus, magusalembus; rebase kavalus ja mesikeelsus jne. Rõhutatakse kas omaduste kimpu või tuuakse välja üks neist. Väikelapsel, kes on ales õppinud sõnu kõnes kasutama, pole veel arusaama üldmõisteist tekkinud. Seega on üldnimel nagu nt "karu" sellistes tekstides eeskätt identifitseeriv funktsioon. Lotman ja Uspenski, kes on juhtinud tähelepanu lapse teadvuse mütoloogilisele olemusele, rõhutavad mütoloogilise ruumi(kogemuse) tunnusena tema piiritletavust ja loendatavust; mütoloogiline ruum pole mitte erinevate tunnuste abil kirjeldatav kontiinum, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogum (Lotman ja Uspenski 1999: 195-196). (Niitra 2006: 130)

Kus pärisnimedepõhise mõtlemise suitsu, seal Lotmani ja Uspenski kuulsa artikli tuld.

Algriimilised nimed hõlbustavad klassifitseerimist ning nagu selgub, on algriimilised loomanimed vaadeldavais lasteraamatuis ülekaalukalt populaarseimad: nt Jänku-Juta, Hirve-Hilla, Rebase-Rein (H. Mänd, "Mõmmilood" - Mändu 1999). Siin on tegemist kombinatsiooniga üld- ja pärisnimest, mis on klassifitseerimist hõlbustavaks vaheastmeks mõistete kujunemisel. Samuti loetakse lasteraamatuid [|] sageli valjusti ette ning häälikute kokkukõla pääseb siin eriliselt mõjule. Oluline on ka märkida, et väikelapsed seletavad sõnade tähendusi sageli alliteratsiooni kaudu (Bertills 2003: 161-162). (Niitra 2006: 131-132)

Lasteraamatutegelaste nimede poeetiline funktsioon.

Iga tähte õpetatakse mingi looma läbi, kusjuures looma pärisnimi algab sama tähega (nt dogi Doora, madu Muia, ööbik Örru). Kasutatakse lastejuttudest tuntud stereotüüpe: eesel on rumalavõitu, põrsas räpakas ja kommeteta, vares valelik. (Niitra 2006: 132)

Vares peaks olema varas, sest nad armastavad läikivaid asju pihta panna. Seda, et nad sealjuures valelikku juttu ajaksid, pole ise kohanud. Eduard Vilde varesed ajasid mäletamist mööda täitsa asjalikku juttu.

Antud nime puhul on tegemist oksüümoroniga, kuna vähelevinud sõna "rait" tähistab hiiglasuurt asja ("Eesti keele sõnaraamat", Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2003), kõnealust raamatutegelast on kujutatud aga tibatillukese pöialpoisina, kes elutseb suure kuuse okstes. Oksüümoronile viitab ka raamatu pealkiri "Väike hiiglane". (Niitra 2006: 133, jm 2)

"rait <raidu 21 või raida 23> - hiiglasuur asi; suur pikk hoone. *Kui kallis on aga see suur rait, tusase näoga ahi talveajal .. E. Vilde. *Võta kas või seesama maja, mille eluhoone, rehetuba, põhukuur ja laut – kõik üks rait. H. Sergo." - Täiesti tundmatu sõna, ka liitsõnades "hoone|rait, majarait".

A. Kivirähki loos "Kaelkirjak" (Kivirähk 1995) kannab tüdruku kõhus elav paeluss rõhutatult tavalist nime Tõnis. Nimi on antud juhul olukorra pentsikusega iroonilises nihkes ja nime tõlgendamine põhjustab koguni perekonnadraama: Kai vanemad peavad Tõnist nime järgi mõneks poisiks ning kahtlustavad, et too tungis salaja nende aeda marju sööma. (Niitra 2006: 134)

Tõnis aitab sul kaalust alla võtta.

Lastekirjanduse eripäraks on, et reeglina kirjutavad raamatuid täiskasvanud, mitte lapsed ise. Sellest tulenevalt võib lastekirjandust iseloomustada kui ambivalentseid tekste, milles on korraga esindatud nii laste kui täiskasvanute kood. Ühest küljest on tegemist autori enda kogemuste sissekirjutamisega, teisalt aga loevad täiskasvanud lastele raamatuid sageli ette ning sestap on osa tekstist (vaikimisi) neile adresseeritud (Nikolajeva 1996: 57). Sageli avaldub pöördumine täiskasvanust adressaadi poole näiteks intertekstuaalsete viitamiste kaudu teistele kirjandusteostele või kirjandusvälisele kontekstile, mida nopib tekstist sageli välja vaid täiskasvanu. (Niitra 2006: 135)

Täitsa kena näide sellest, kuidas interkommunikatsiooni seguneb autokommunikatsioon.

"Ja õe nimi on Lutsille Internetta Kärolyn..." (samas: 42). Arvestades tänase Eesti nimepraktikaid, näib see lugu toimivat samuti kahel tasandil: manitsusena lapsevanemaile, et nad oma lastele veidraid nimesid pannes järeltulijaile määratut taaka ei tekitaks ning lohutusena neile lastele, kes just sääraste nimedega toime peavad tulema. (Niitra 2006: 136)

Nagu 1920ndad Venemaal, kus vohas perekonnanimi "Revolutsioon" ja nt eesnimi "Lenina".


Moss, Rauno Thomas 2006. Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia). Acta Semiotica Estica III: 138-165.

Maailmaparandamine ei ole kristlase ülesanne, see oleks ülbuse näitaja ning rohkendaks ebaõiglust ja kurjust; eesmärgiks on enese kasvatamine ja distsiplineerimine, mille õnnestumine toob kaasa muutusi keskkonnas (arhailine usk peegeldumise efekti). Püha Hieronymus on kirjutanud, et munga ülesandeks pole mitte õpetada, vaid nutta. (Moss 2006: 139, jm 5)

Selle peegeldumisefekti tõhususest annab elavat tunnistust meie nüüdne ebaõigluse- ja kurjusevaba maailm.

Sügavamas taustaplaanis on siinse artikli aineks varakristlaste "jumalikustumise" kontseptuaalne [|] kompleks, mis võis muuhulgas seonduda maailmakorra tajumisega demoonilisena. Samas ei ole küsimuseks, kuivõrd on selle näol tegemist autokommunikatiivsete mehhanismide ja realiteetidega, või milline oli kristlike ja gnostiliste rigoristide psühhofüüsilise lõhestatuse ja resignatsiooni ulatus ning kliiniline mõju (põlgust inimolu ja vaenulikkust keha vastu on nimetatud kogu käsitletava perioodi kultuuri endeemiliseks haiguseks (Dodds 2003: 35)). (Moss 2006: 139-140)

Kahju.

Kui platonismile toetuvas müstilises teoloogias nähti Jumala ja inimese vahel sarnasust, siis Athanasiose tekst osutab suurele ontoloogilisele kuristikule Jumala ja kõige muu - hing kaasa arvatud - vahel (Louth 1981: 99). Kuristikku sai ületada vaid Jumal, ja inimene sai võimaluse Jumalat taas tundma õppida alles seejärel, kui Jumal oli tulnud alla, sellesse lagunevasse surmamaailma. (Moss 2006: 140)

Ja 2000 aastat ei ole ennast näole andnud.

Hilisantiigis ja keskajal tajuti inimest ümbritsevat ruumi sõna otseses mõttes kubisevana mitmesugustest olenditest, kellel on kõigil oma eripärane olemine, nägu ja iseloom (Givry 1971: 21-23; Lepajõe 1998: 9). Inimene, kellel pole privileegi ega oskust neid näha, on ootsekui pimedusega löödu keset lahingutandrit võitlevate osapoolte vahel, kuid siiski on talle antud võimalus tasapisi õppida mõistma neid märke (näiteks läbi mõtete ja ideede), mille kaudu deemonid ja inglid temaga suhestuvad ja tahtelist tegutsemist võimalusel mõjutavad. Kommunikatsioon toimub nii ärkvelolekus kui unes. Selles valdkonnas asjatundja osutub deemonlikuks inimeseks (Dodds 2003: 37). Semiootika on selles kontekstis deemonite kunst ja semiootiline teadvus teadlikkus deemonite tegevusest, rollist ja märgilisest toimest. (Moss 2006: 141)

Siin võib esitada naiivse stapledonliku küsimuse: kas ei pruugi meiega märkide abil suhtlevad "deemonid" olla hoopis nt Kaheksateistkümnendad Inimesed?

Euagriose ja varakristlase jaoks ei ole deemonid ja inglid niisiis metafoorsed kujundid, vaid reaalsed, teistsugusest substantsist koosnevad olendid, loodud ja omal moel piiratud võimetega, nagu ka inimene. Kreeklaste arusaam deemonitest ja demoonilisusest oli lähemal loodusrahvaste nägemusele vaimolenditest; kristluse ja püha Pauluse kaudu jõuab personifitseeritud kurjuse kontseptsioon kreekakeelsesse kultuuriruumi (Dodds 2003: 26). (Moss 2006: 141)

Samuti võib siin esitada naiivse spinozaliku küsimuse: mitu erinevat substantsi?

Kahekümnes sajand, taasavastades ja korrastades Euagriose kadunukspeetud kreeka-, süüria- ja koptikeelseid teoseid, leiab askeedi mõtteavaldustes ja analüütilises lähenemises inimese emotsioonidele sarnasusi Jungi ja tänapäevase psühholoogiaga (Murphy 1981: 267). Sisuliselt kajastavad Euagriose tekstid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ühiskonnast eemale tõmbunud eremiitide kogemusi ja praktikaid. Lugejad, kelle vajadusi silmas pidades Euagrios kirjutas, olid ennekõike asketlikku elu elavad kirjaoskajad mungad, s.t end kristlastena määratlenud inimesed, kellele kirjutades polnud vaja kristlust õigustada ega särava ja nüansseeritud kreekakeelse filosoofiaga pöörata või kimbatusse ajada nagu paganaid. (Moss 2006: 143)

Ah need vanad.

Need tekstid fikseerivad semiootilise teadvuse olemasolu. Esmalt tundub, et [|] nõnda, nagu osutab ja rõhutab John Deely viitega Poinsot'le, rääkides Aquino Thomase (u 1225-7. III 1274) traktaatides sisalduvatest märgiteooria elementidest iseseisva doktriini mõõtmes (Deely 2004: 102), ei ole ka Eiagriosel märk eraldiseisvaks küsimuseks. Tundub, et Euagrios ei kirjuta midagi, mis võiks puudutada märgiteooriat semiootilises mõttes. Ta "jälgib" ja "nimetab" deemoneid läbi deemonlike ideede, kontseptide ning kujutelmade (φαντασ□αι), mida need inimhinges äratavad või mille läbi jälje jätavad, ja vaatlevad demoonilisest seestumusest vaba hinge märke, kasutades sõna σνμβολον (Praktikos: 63-90). (Moss 2006: 143)

(1) kujutelmad, (2) kontseptid ja (3) ideed on platonlik eristus, ei?

Seejuures arutleb Euagrios veel emotsioonide loomuse üle ja selle üle, millisel viisil nad "elustuvad" või käivitavad omamoodi "ahela", mis on väga sarnane C. S. Peirce'i semioosile. (Moss 2006: 145)

Põnev.

Apokatastasis — taastamine, tagasipöördumine (ld restitutio in pristinum statum). Doktriin kõikide vabatahtelistena loodud olendite (sealhulgas ka deemonite ja hukatusele määratud hingede) tagasipöördumine Jumalasse. (Moss 2006: 145, jm 13)

"[...] then in that time the awakened Soul of All will embrace within itself all spirits whatever throughout the whole of time's wide circuit" (Stapledon 1937: 272).

"Peri Logismon" on töö, milles võib leida enim paralleele Euagriose ja C. S. Peirce'i vahel. Rohkem või vähem implitsiitsed sarnasused avalduvad deemonlike mõtete äratundmise vajalikkuse kontekstis. "Kephalaia gnostika" on süntees teoloogilistest ja askeetliku praktika alustest Origenese maailmaehituslikus raamistuses. Siinkohal uurib Euagrios erilise hoolega kannatusi ja emotsioone, ihasid ja ambitsioone, s.t vaimseid ja moraalseid segajaid, mis kombineeruvad inimeses ja motiveerivad tegevust. Seda keerkat kristlikku psühhoteraapiat hoiavad koos doktrinaalsed seisukohad hingede preeksistentsist ja õpetus algse korra taastamisest ''ποκατ≤στασιφ. (Moss 2006: 145)

Loeb nagu Esmasus ja Teisesus oleksid need "vaimsed ja moraalsed segajad". Järele jääb "puhas mõte"?

Lähenedes materjalile läbi peirce'iliku pragmatititsmi, on võimalik heita sügavam ja tõsisem pilk Euagriose ja varakristlike rigoristlike eremiitide maailmapiltile, tajuda seda mitte kui veidrat museaali, vaid kui samavõrra elavat ja funktsioneerivat märgilist kehandit nagu mis tahes muud, meile "lähedasemat" reaalsust. (Moss 2006: 146)

"Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega ese."

Igal neist kolmest tasandist on oma eripärane mõtlemise viis ehk kontemplatiivne tasand, mõtlemise muster (ingellik, inimlik, deemonlik). Tasandid erinevad ka kehade konsistentsi ja maailmade poolest, milles nad on kehastunud. Ingellikul tasandil on predomineeriv mõistus - νο◊φ ja tule element, inimlikul predomineerib iha - □πιθυμ□α ja maa element, deemonlikul tasandil raev - θυμ®φ ja õhu element (Kephalaia gnostika: I, 68). Need kolm olemise tasandit omavad igaüks tunnetust või mõtlemisvõimet vastavalt nende olemisele: raske ja segane on deemonite oma, sekundaarne kontemplatsioon loodu üle inimeste ja primaarne kontemplatsioon loodu üle inglite oma (Sinkewicz 2003: xxxviii). (Moss 2006: 148)

See on märgiline, et esmasuseks on siin "raev" ja mitte, nagu naispütaagorlastel, armastus.

Deemonite kehad omavad värvi ja vormi, kuid kuna nende kehade koostis ei sarnane inimese omale, jäävad nad meile tavatingimustes nähtamatuteks. Kui deemon mingil põhjusel soovib, saab ta endale võtta inimesele nähtava kehavormi, siiski aga näitamata oma tõelist palet (Kephalaia gnostika: I, 22). Deemonite kehad on väga külmad ja sarnased jääga (Peri Logismon: 33). (Moss 2006: 149)

Elavad detailid. Meenub karjanaine, kellele öösel väikesed hallid mehikesed järgi tulid ja keda ta hammustas — ning ütles, et nad olevat maitsenud metalliselt.

Kõik püüdlus saavutamaks taas-ühekssaamist Jumalaga, nägemaks Teda taas näost näkku, saab olla kantud ainult rõõmust. Kuna Jumala suhe oma looduga on soe ja intiimselt isiklik, siis ligimesearmastus on otsekui ühendavaks - jumalikuks - keeleks indiviidide vahel, ühendades ja ülendades mõistuslikke olendeid. Nii muutubki ligimesearmastus moraalsete vooruste algusprintsiibiks ning doktriiniks, arenedes levinuimaks ja populaarseimaks õpetuseks Kreeka ja Kapadookia erakute seas. (Moss 2006: 149)

"Love is God" (Searby 1989: 4).

a b c d
φιλαυτία (enesearmastus)
gnostike Intellektuaalsed takistused
θεολογική
8. ύπερηφανία (eneseuhkus)
7. κενοδοζία (edevus)
← Jumala (λογοί) vastu
↑ Emotsionaalsed takistused
φυσική 6. ἀκηδία (akeedia)
5. ὀργή (raev)
4. λύπη (masendus)
← loomulikkuse vastu
  ἀπάθεια  
 
 
praktike
Ihadest tulenevad takistused
πρακτική 3. φιλαργυρία (ahnus)
2. πορνεία (hoorus)
1. γαστριμαργία (aplus)
← käskude vastu
Joonis 2. — a. kehalise ja vaimse dihhotoomiline jaotus, b. kristlase trihhotoomiline jaotus, c. kõrbeisade kaheksa kurja mõtet, d. deemonite kolmikjaotus. (Moss 2006: 150)

Järjekord (emotsioonid ja iha) on natuke paigast, aga muidu on täiesti klassikaline, eriti "käskude" seos. Akeedia on tüdimus - Marju Lepajõe on kirjutanud "Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses".

Ψυχ≈ ehk hing (ld anima) on vaba tahte asupaik - valikuvõimeline ja isiksustatud. Kui hing võtab kuulda vaimu ja selle soovitatut, siis toimub terviklik hinge sublimatsioon - voimsustumine, kuid kui ta pöördub liha poole, siis võtab madalam kõrgema üle võimu ning protsess on tagasipöördeline. (Moss 2006: 152)

Platoni hingekaarik.

Euagriose analüüsil inimese ψυχ≈ alateadvuslikust alast on sidusjooni Freudiga. (Moss 2006: 153)

Õpin eesti keelt.

Oluline on, et deemonitele pole antud õigust näha inimese südamesse. Südamesse näeb vaid Isa (Euagrios osutab pühakirjas kohtadele: Ap 1, 24, 15, 8; Ps 32(33), 15). Deemonid on omandanud aga äärmise leidlikkuse inimese seisukorra (selle, mis peitub südames) mõistmises läbi väliste märkide ja vihjete, mida inimene reedab oma sõnade või kehaliigutustega (Peri Logismon: 37). (Moss 2006: 154)

Deemonid ei ole telepaatilised, aga nad oskavad lugeda kehakeelt.

Viimane põhjus on spekulatiivne, kuid näib tõepoolest, et Euagriose jaoks pole olemas dihhotoomilist eristust loomulike ja konventsionaalsete, märkide per accidens ja per se vahel, sest kõik tähistusprotsessid teiseselt loodud maailmas on märgid per accidens - nad on, mis nad on (põhjus-tagajärg), sõltumata meie õigest või valest interpretatsioonist. See peegeldab väga olemuslikku kontrasti kahe koolkonna, stoikute ja epikuurlaste vahel, kellest esimesed vaatlesid märgilisi suhteid a priori, formaalsete ja ratsionaalsetena, samas kui viimased tõlgendasid neid a posteriori, toetudes täielikult empiirilistele suhetele (Manetti 1993: 124-125). Hoolimata oma kehvast kreeka keele oskusest, mõistis selle sümbolloogikale ülesehituva märgilise universumi mudeli teoreetilist potentsiaali Püha Augustinus, ning osava kirikupoliitiku, filosoofi ja teoloogina arendas seda omal viisil edasi, luues teooria konventsionaalsetest märkidest (signa data). (Moss 2006: 156)

Antiikne idealism vs empiritsism.

Peirce tegi selgeks, et kõik, mis on subjekti jaoks tunnetatav (ingl cognizable), võib olla märk (CP 8.177). Esmasus on võimalikkus, analüüsimatu, "erinev objektiivsest pertseptsioonist, tahtest ja mõttest" (CP 1.303). (Moss 2006: 159)

Esmasus on samane subjektiivne pertseptsiooniga?

See sarnaneb Peirce'i arusaamaga teisesusest, mille predomineerivaks karakteriks on "see, mis on tehtud" (CP 1.343) ja mis on seotud sellega, mis on toimunud meie minevikus (Baest 2000: 25). (Moss 2006: 160)

Erinevalt Jakobsoni tõlgendusest, milles esmasus on seotud mineviku, teisesus oleviku ja kolmasus tulevikuga.

Kui Peirce'i jaoks oli esmasus "puhas tabamata idee" ja teisesus oli "juhtumid, millistele see vastab", siis kolmasuse kategooria, haarates enesesse esimesed kaks, on "seaduspärasus, mis kannab enesega tuleviku fakte" (CP 1.23). See on tagajärjeks millelegi, mis on ühendatud kaks elementi. See on aktiivse mentaalse töö tulem. (Moss 2006: 161)

Vähemalt sellega ei pannud Jakobson mööda.

Trihhotoomsete jaotuste rohke rakendamine oli varakristlike eremiitide tekstides mudeline populaarne. Kolmikjaotust skeemina kohaldati nii inimliku kui sellest väljapoole jääva eksistentsi kõigile tasandeile (Crouzel 1989: 91). See on osa usust ja maailmatunnetusest - kristliku mõtlemise baasist. Ka Peirce tunnistas oma erilist kiindumist triaadsesse jaotusse. Määratledes ennast esmaklassiliseks filosoofiks ja teadlasena antimetafüüsikust eksperimentalistiks, teadvustas Peirce, et teaduslik loogika juhib realistliku metafüüsika juurde (Baest 2000: 18). (Moss 2006: 162)

Viimati kui asjasse sisse vaatasin, jäi mulle pigem mulje, et see pidi olema "ülestunnistus", sest ta neab triaadikuid (vihkab teistes seda, mis temas endas on nii tugev).

Peirce'i järgi on meie mõtlemise eesmärk etableerida tähendusi ja läheneda seeläbi uuritava fenomeni tõele. See tõde, see tähenduste summa tuleneb fenomeniga seotud kujuteldavate võimalikkuste kogusummast (CP 5.402). (Moss 2006: 162)

Tähenduste sisseseadmine. Märgiloome.

Pärn, Katre 2006. Semioloogilisest kinokeeleteooriast. Acta Semiotica Estica III: 166-183.

Määratledes semioloogia objektina kinokeele struktuuri uurimise, saavad keskseks paradigmaatika ja süntagmaatika ehk elementide inventari ja elementide ahela mõisted. Seejuures muutub keelesüsteemi vaatepunktist oluliseks selektsioon - seda nii paradigma ja süntagma ehk "võimalike valikute" ja "realiseeritud valikute" vahelise lülina kui paradigmaatilise tasandi enese korrastusprintsiibina. (Pärn 2006: 166)

Väga head ümbersõnastused koodile (elementide inventar) ja sõnumile (elementide ahel).

Ent kuna keeletaoliste keeruliste objektide puhul ei ole objekt vaatepunktile eelnev, vaid just vaatepunkti poolt loodav (Saussure 2000: 8), muutubki vajalikuks semioloogia ja semioloogilise lähenemise piiritlemine ja määratlemine, et sellelt pinnalt liikuda kinosemioloogia objekti piiritlemisega seotud probleemide juurde. (Pärn 2006: 167)

Natuke nagu a priori ja a posteriori semioosi eristus ülal Mossi artiklis. Siin on mõeldud muidugi seda, et asi, mille kohta "keeletaoliste" süsteemide lausung käib, ei eksisteeri enne lausumist, vaid luuakse lausumise käigus. Hmm. Või, siis: Peirce'i "objekt" on eksisteeriv, aga täielikult kättesaamatu, aga Saussure'il pole "objekt" otseselt asjaga seotud (rääkida võib asjadest, mida ei eksisteeri). Kole lihtsustus ja tõenäoliselt väga ekslik, aga eks see keelevälise reaalsuse küsimus ongi teps keeruline.

Ajastu meeleolud võttis kokku Lilian Gish 1929. aasta "Encyclopedia Britannica" artiklis "Liikuvad pildid: universaalne keel", kirjutades, et kino on lõbustav, informatiivne ja esteetiline esperanto, universaalne keel, mis tänu piktoriaalsele pantomiimile on kõigile arusaadav. (Pärn 2006: 168)

14. väljaanne. Väidetavalt üks viimaseid asjalikke.

Nii näitas näiteks heli tulek, et kinokeelt tajuti just visuaalse keelena ja heli kui selle terviklikkust ja universaalsust, isegi kinolikkust lõhkuvana. Tõsiasi, et heli võeti kiiremini omaks praktikas kui teoorias (Metz 1991: 51-52), viitas omakorda sellele, et ebamäärasele ja mängulisele kasutusele vaatamata oli kinokeele mõistel toonase filmiteooria metakeeles välja kujunenud stabiilne kino väljendusmaterjali puudutav tähendusväli. See oli pildikeel ja kui heli muusikalisse poolde suhtuti leplikumalt, siis selle verbaalne pool (vaatamata sellele, et loomulik keel oli vahetiitrite näol filmide tavapärane osa) tekitas tugevat vastuseisu. (Pärn 2006: 168)

Filmid ei ole sellest ajast saadik head olnud kui inimesed neis häälega rääkima hakkasid.

Samuti ei saa kinosemioloogiast rääkides mööda Juri Lotmani "Filmisemiootikast" (Lotman 2004), mis ei ole küll sama mahukas, ent sisaldab oluliselt dünaamilisemat vaadet kinokeele olemusele ja funktsioneerimisele kultuuriruumis. (Pärn 2006: 171)

High praise.

Teadupoolest jaotas Saussure keelesfääri kaheks suhteliselt kattuvaks osaks: kõneks [parole], individuaalseks keelekasutuseks ja keelesüsteemiks [langue], lingvistiliste harjumuste tervikkogumiks, mis lubab indiviidil mõista ja mõistetud olla (Saussure 2000: 77). Seega on keelesüsteem keelt kasutava kollektiivi poolt jagatud kehand, mis tekib korduvuse kaudu, olles keelekasutuse sotsiaalne produkt. Korduse tähtsusele viitavad nii Lotman, öeldes, et mingi süsteem on keel, kui ta kasutab piiratud arvul korduvaid märke (Lotman 2004: 56) kui Metz, määratledes koodi mitteainulaadse süsteemina (Metz 1974: 76). (Pärn 2006: 174)

Veel üks kena paar ümbersõnastusi. Ähmaselt tuttavad, aga jällegi — pole Saussure'i (veel) lugenud.

Keelesüsteemi ja kõne/teksti suhteid mõtestab Saussure'ist lähtuv aj Hjelmslevi keeleteoorias konkreetse vormi saanud eristus paradigmaatika ja süntagmaatika ehk semiootilise süsteemi ja semiootilise [|] protsessi vahel. Paradigmaatilist tasandit saab vaadelda ühikute inventarina, kust valitakse elemendid, millest moodustatakse süntagmaatiline struktuur (filmikeel). Sellest lähtuvalt käsitles Roman Jakobson neid keele kahe korrastusviisina [mode of arrangement]: paradigmat selektsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel samaväarsuse alusel ning süntagmat kombinatsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel külgnevuse alusel (Jakobson 1981: 27). (Pärn 2006: 175-176)

Nüüd tean, et neid nimetatakse korrastusviisideks.

KINOKEELESÜSTEEM
Pilt Heli Montaaž
↳ Kaamerasüsteem ↳ Muusikasüsteem ↳ Pildimontaažisüsteem
↳ Kaadrisüsteem ↳ Helisüsteem ↳ Helimontaažisüsteem
↳ Kirjaliku sõna süsteem ↳ Suulise sõna süsteem ↳ Vertikaalse montaaži süsteem
↳ Värvisüsteem ↳ Kõnesüsteem jne
↳ Valgussüsteem ↳ Heliefektide süsteem
↳ Eriefektidesüsteem ↳ Helituse süsteem
jne jne
Joonis 3: Kinokeelesüsteemi paradigmaatiline jaotus (Pärn 2006: 178)

Kõiksugu süsteemide tohuvabohu. Meenutab oma põhjalikkusega kognitiivpsühholoogide ülevaateid kõikvõimalikest erinevatest mälusüsteemidest.

Ühelt poolt tõlgiti juba Saussure'i mõistet langue (keele)koodina, mis on adekvaatne kõrgelt koodistunud loomuliku keele puhul, ent nn kultuurikeelte puhul, eriti peamiselt kunstilisel otstarbel kasutatavate keelte puhul on asi keerulisem. (Pärn 2006: 180)

Leidsin pealkirja.

A Socialism of Love


Searby, Peter 1989. The New School and the New Life: Cecil Reddie (1858-1932) and the early years of Abbotsholme School. History of Education 18(1): 1-21. DOI: 10.1080/0046760890180101 [tandfonline.com]

Between October 1888 and April 1889 the 30-year old socialist Cecil Reddie published his criticisms of the boys' boarding schools in which he had been educated and had taught, and detailed the school that he, with others, intended to open in October. Existing schools, Reddie declared, were microcosms of the competitive capitalist society, whose replacement by the co-operative commonwealth he looked forward to. Their classrooms were factories in miniature, where boys worked at repetitive mechanical tasks, cramming Latin and Greek without understanding them, for the sake of competitive examinations that were the keys to scholarships and success in the commercial rat-race. On the games field they were confined to a few competitive pursuits that excluded individual interests and relegated many pupils to the sidelines as spectators of 'gladiatorial shows'. And like the factory, the school ignored the emotions. Affectionate display between boys was discouraged. The price of repression was impurity, secret pleasures, and lust. Masters pried, and invited boys to tell tales on their comrades. (Searby 1989: 1)

Amazingly, Cecil Reddie is a familiar name! I'm not sure from where but the name definitely rings a bell. The operative keyword here is "co-operative commonwealth", i.e. a socialist state. The overall gist reminds me of this: "In her earlier novels Burdekin had commented on the upper-class English practice of sending boys away to school, and noted the anxiety that boys would otherwise not grow into proper men. She calls attention to the oddity of this beliefs: little girls were assumed to be capable of developing into women whether they are raised by women or men; but special training, involving a separation from women, is necessary in order for a boy to turn into a man. This training typically takes place in what Burdekin calls 'homosexual packs' - single-sex schools, clubs, sports, and, of course, the military. Men thus undergo a more rigid training in the masculine gender role, which, by implication, has nothing 'natural' about it." (Patai 1984: 93)

The emotions and aesthetic sense would be developed through poetry and music, while by making furniture for the school, pupils would help to create their own life-enhancing environment. In short, existing schools promoted the disintegration of the person and of society through competitiveness, while the New School would promote their integration through cooperativeness. (Searby 1989: 2)

Making their own furniture, once again, sounds oddly, vaguely familiar.

He [James Reddie] also had an unofficial career as a scientific heretic, regarding the earth as the centre of the universe and the stars as blobs of gas a few miles away, 'to serve for the adornment and use of earth alone'. Papers criticizing Newton's Principia were regularly refused by learned societies, without, however, denting Reddie's convection of his rightness. Cecil Reddie grew up, therefore, in a home where controversy was contemplated, and where his father offered the role model of polemicist. (Searby 1989: 2)

Oh, a nutjob.

  • Reddie, James 1862. Vis Inertiae Victa, or Fallacies Affecting Science: an Essay to increase our knowledge of some physical laws, and a Review of certain Mathematical Principles of Natural Philosophy. London.
Cecil Reddie, was jesus born a virgin? (Abbetsholme, 1925), 1. By the 1920s Reddie had abandoned the use of capital letters. (Searby 1989: 2, fn 3)

Quite literal anti-capitalism!

A devout Anglican, in 1865 Reddie took a leading part in forming the Victoria Institute, to reconcile science and religion by demonstrating the truths of scripture, and in particular to confute the new idea of evolution. (Searby 1989: 2, fn 5)

No doubt very convincing stuff.

Reddie was restless, wishing to deploy his great energies creatively in teaching but not knowing how best to do so; unfocused talent is implied by his unpopularity at Fettes, his pupils seeing him as a little crazy and taking fright at his claim that he could tell what they were thinking about. (Searby 1989: 3)

A telepath to boot.

There were many pressures on a man like Reddie to transmute his sex drive into other energies, and perhaps some such alchemy explains the impression he made in 1885 on R. O. Moon, a young graduate of New College. Moon's entry in his normally austere diary gives a sense of Reddie's excitation and emotional power. The two young men talked at length, walking from the Serpentine to Holborn, Reddie advancing the 'Idea that the affections are the divine essence within us, i.e. "Love is God"; all our strongest forces from thence, energy not to be stifled but directed upwards'. (Searby 1989: 4)

Not bad. If god be anything, let it be love.

In later years, after long pondering social issues, Cotterill moved on to call for the replacement of Competition with Co-operation - which would tap the boundless sources for good in human nature and lead to a Socialism of Love, Justice and Kindness. (Searby 1989: 5)

A religion socialism of love.

Practicality would also draw upon the pupil's natural curiosity, that Geddes, following Pestalozzi and Froebel, saw as the chief motor of education: the ideal education was a flower-like unfolding of talents and interests. To use the creative value of play, and to allow the senses to enrich the growing mind, would help to form emotionalyl rounded adults, fitter to create a new world than the starved and stunted beings produced by the rote-learning classroom. (Searby 1989: 6)

Phrase so good.

Until his mid-30s (until, that is, about 1880) Carpenter felt profoundly unfulfilled; he was frequently melancholy and distressed. Alike in their spiritual aridity were the upper-class society of his youth, with its emotional repression and empty ritual concern for appearances, and the Cambridge of his early manhood: its 'everlasting discussions of theories which never came anywhere near actual life, this cheap philosophizing and ornamental cleverness, this endless book-learning, and the queer cynicism and boredom underlying - all impressed me with a sense of utter emptiness'. After abandoning his Cambridge fellowship and holy orders, Carpenter, through much soul-searching, at length came to free himself from his sense of oppression. (Searby 1989: 6)

The good stuff, summarized a little down the page: "Carpenter rejected bookish education" (ibid, 6).

At Millthorpe Reddie became acquainted with men in Carpenter's circle - C. R. Ashbee, G. Lowes Dickinson, Robert Muirhead, Havelock Ellis. In the many-hued socialist flowering of the 1880s, such men stressed not the political or industrial activism that William Morris or H. M. Hyndman favoured as the road to socialism, but the renewal of humankind's co-operative and helpful instincts. Their mood is well caught in the name of the high-minded discussion group Carpenter, Ashbee and Ellis belonged to - the Fellowship of the New Life. To reach the new fraternal and compassionate society they relied on the activity of small close-knit groups that, paradoxically, retreated from the urban industrialism they hoped to change, and were inward-looking because of their remoteness and the comradeship that sustained them. (Searby 1989: 7)

A familiar name - and an unexpected one in this company.

Advanced people of various sorts found Abbotsholme sympathetic. Vegetarians, unusual in the 1890s, welcomed its special diets, and it was a natural school for Emmeline Stapledon, a devotee of Ruskin, to choose for her son Olaf - later to be a maverick socialist and visionary, well known for his novel Last and First Men. (Searby 1989: 12)

The only reason this paper crossed my path. "A maverick socialist", you say?

Abbotsholme had one assistant master of intellectual distinction - J. H. Badley, recruited to the staff in the early days by G. L. Dickinson and Edward Carpenter. Reddie resented his wish to marry, his liking for co-education, and his intellectual independence. After only two and a half years Badley left, acknowledging his great dept to Reddie's ideas, to found Bedales on Abbotsholme principles. Though Reddie plainly regarded his other assistants as second-raters, in fact he made it impossible for better men to stay, and Abbotsholme had a rapid staff turnover. While boys with spirit were welcomed, masters were seen as a potential threat. A less egotistical man would have been gladdened by the spread of his ideas through Bedales. But Reddie wanted loyal colonies, not a school that stressed its departure. (Searby 1989: 13)

Oof. Such egotism while spreading the gospel of co-operation.

Intellectual isolation in his little kingdom, Reddie developed the authoritarian strain in his iedas, and moved away from the romantic socialism he had professed in the 1880s. Feeling, like so many in the 1890s and after, that Britain's imperial pre-eminence was under threat, he responded with a call - urgent and oft-repeated - for a national sense of purpose and organization that would fit Britain for commercial competition with Germany and the USA. Thus, while Reddie saw the well-ordered nation, and the individuals that composed it, as organisms in internal harmony, he saw international relations as necessarily competitive: a co-operative school was to prepare pupils for conflict - another example of the contradictions in Reddie. (Searby 1989: 14)

This may have coloured young Olaf's vision of international relations.

An imperial Ministry of Education should plan the British educational system as a whole - schools and universities - and should control all schools enjoying endowments as well as those directly financed by the State. In this way, Reddie thought, the public schools he so much resented could be brought to heel. The nation's schools would form a unity, and each would be aware of its place in it, but there would be three distinct sorts of school, catering for boys sharply different in intelligence and reflecting the separate traditions of the three classes whence they sprang. Strong links between cultural and intellectual endowment are assumed by Reddie, though he also writes of the need to make provision for movement from one sort of school to another. There would be schools for muscle-workers, for petty officers and for leaders: Primary, Secondary and Tertiary Schools. Abbotsholme, it hardly needs noting, was a Tertiary School, for the Directing Class. (Searby 1989: 14)

So: workmen, guardians, and philosopher-kings.

Only a personality in harmony was fit to lead, yet Reddie saw human beings as liable to inner conflict - not least because, as he learnt from Edward Carpenter, everybody contained male and female elements that were potentially antagonistic. [|] (This was a highly unusual perceptions for the 1890s, though Reddie did not accept its corollary, the equality of the sexes; indeed, he vehemently expressed his disdain for women and for co-education.) (Searby 1989: 14-15)

Bugger. I guess this is what the author meant by "an inner conservatism with a radical face" (ibid, 4).

Boys were taught in groups of not more than a dozen, usually by general subject masters, sometimes by specialists. Reddie himself taught hygiene, which included much physiology and, very unusually indeed in Edwardian England, sex education. It is recalled as sensible and helpful by Old Abbotsholmians. At the time it caused some problems. Boys occasionally fainted at the alarming detail of their own anatomy. In other respects too the curriculum was unlike the usual public school's. There was no classical bias, indeed hardly any Latin at all and no Greek, English, French and German were taught, mathematics and science, and history and geography. There were no marks or prizes. Classwork was uncompetitive and 'general'. Specialist teaching for qualifications or university entrance was regarded as comparatively unimportant. (Searby 1989: 15)

One can just about imagine a personality like Olaf Stapledon being formed by this kind of education.

There were lectures on Greek mythology, trades unions, bee culture and the history of music; these last occupied a term, and were illustrated with pianola pieces. Music was stressed at Abbotsholme - and is remembered by old pupils as having created a lifelong interest. Every boy learnt singing and two-thirds at least one instrument. The school song, specially composed, was a version of Walt Whitman's poem 'The Love of Comrades':
Come! we will make the Continents inseparable,
We will make the most splendid Race the sun ever shone upon
Religious worship was the focus of the school's philosophy, just as it was at Rugby or Fettes. (Searby 1989: 16)

Two points in case: see how much space Stapledon extends for oddly-pythagorean music theory, and his ever-constant emphasis on the improvement of the race.

Abbotsholme, however, offered not conventional Aglicanism but a refraction through Reddie's personal lens. The calendar was dotted with special services detailed in the Abbotsholme Liturgy, a substantial volume sumptuously printed by pupils; on Good Friday there was a reading from Sartor Resartus, and as much about the death of Socrates as Jesus. At the chapel service that concluded each day (there was one on Sunday morning too) Reddie took his readings from Confucius, the Bhagavad Gita, the Daily Mail, and occasionally the Bible, while pupils ransacked Emerson, Ruskin and Carlyle for their favourite passages. (Searby 1989: 16)

The exact two figures who show up in Stapledon's fiction as examples of what humanity should strive for. // Yes, the text reads "the death of Socrates as Jesus".


Midgley, Mary 1980. The Absence of a Gap between Facts and Values. I. Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volumes, 54: 207-223. [JSTOR]

Let us start with Moore's confusions, noticing particularly the wide scope of his claim. Moore said that he had discovered a single simple fallacy, so widespread and fundamental as to vitiate practically all earlier moral reasoning. 'It is to be met with in almost every book on ethics' (Principia Ethica, p. 14), [|] and that apparently not just as an aberration but as a central feature. 'In general, ethical philosophers have attempted to define good without recognizing what such an attempt must mean' (p. 15), and have therefore, if they kept to the point at all, ended by saying in effect, 'Do, pray, act so, because the word "good" is generally used to denote actions of this nature' (p. 12). (Midgley 1980: 207-208)

"Good" is that which people say is good, naturally.

Mill had tried to avert the disaster by minor repairs, but had only diminished scandal at the price of increasing confusion. Could anyone do better with essentially Humian methods? Yes, said Moore, but only by making a drastic choice between the two central strands of Hume's philosophy. We must abandon the belief in human nature as a universal explanatory system, so boldly proclaimed in the Introduction to the Treatise and so well used elsewhere. Instead we must cling only to the belief in universal contingency taught chiefly in Treatise Book I. Accordingly, Moore ruled that good was both the only moral predicate and 'indefinable' in the sense of primitive, conceptually isolated like a Humian simple idea. (Midgley 1980: 210)

Concerning taking "human nature" as granted, stable and ever-lasting. That is, as having been made (creationism).

For Moore, the conceptual cordon sanitaire round goodness is provided by its being an ultimate simple - 'one of those innumerable objects of thought which are themselves incapable of definition' (pp. 9-10). For Hare it depends on something quite different, on our moving from the speech-act of describing to that of prescribing. But no reason is given why distinct speech-acts should take us into distinct conceptual universes. (Midgley 1980: 212)

I think I know some of these words.

Example. Nietzsche tells us that war is good, or that malice is a good quality in philosophers. We might, of course, respond like contentious schoolboys by just saying 'prove it'. But we see reason to take him more seriously than that. So we say 'Explain yourself. In what way are these things good? What's good about them?' Nietzsche replies that they are good because they are stimulating, because they wake you up and increase your awareness, because they remind you of your insecurity and promote independence. (Midgley 1980: 213)

A philosopher who has some bone to pick is less boring to read, I guess?

Moore, like Locke (and unlike Hume) counted them both as simple notions along with specific sense-properties like 'yellow'. But their kind of simplicity is radically different. 'Simples' like yellow are conceived as atoms of experience, irreducibly particular sensations. (This is confused, but let it pass.) (Midgley 1980: 215)

Okay.

I go, we will say, to an empty house, to find out whether the previous tenants have left any furniture there. This is evidently a factual question. Various objects are lying around. How do I know whether they are furniture? On the pattern which Moore seems to have taken as normal for every term but good, and which his successors still indicate, all I ought to need is the dictionary definition of 'furniture'. The OED, letting me down badly, says 'Movable articles in a dwelling house, place of business or public building'. This seems to cover the bricks and broken glrass on the floor, the rats running around and the corpse in the bathroom, but not the wardrobe, which I cannot shift. (Midgley 1980: 217)

Can you move the corpse? No, it's too heavy? Then it's not furniture. It's part of the house.

What we mean is that their goodness, as a whole, is of countless kinds, so interrelated that the whole really is inexpressible. But this, again, would be true of general factual predicates too. No doubt there are special mysteries about goodness, touched on by Plato, which arise in certain very important moral contexts. But they do not concern its general logical status, and cannot be solved by trying to use it without specification. (Midgley 1980: 222)

No doubt, no doubt.


Clark, Stephen R. L. 1980. The Absence of a Gap between Facts and Values. II. Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volumes, 54: 225-240. [JSTOR]

Moral debate is possible, and people are sometimes persuaded, rationally, that they were wrong. Factual enquiry is often uncertain, inconclusive and defeasible, while moral argument is often conclusive as to be doubted only by philosophers and the insane. "Some theses about what is good are not mere sentiments, but are rationality itself' (C. S. Lewis The Abolition of Man p. 25). I share Midgley's antipathy to the thinkers who have left a generation with no defence against the twin demon of indifferentism and psychotic libertinism. (Clark 1980: 226)

"Indifferentism is the belief held by some that no one religion or philosophy is superior to another." | Libertinism is "A lifestyle or pattern of behavior characterized by self-indulgence and lack of restraint, especially one involving sexual promiscuity and rejection of religious or other moral authority." - Demons, you say?

The only proof that something is risible is that people laugh at it, but what a cruel or psychotic person laughs at is not risible. It would make no sense to say that my jokes are very risible although no-one, not even me, ever laughs at them (or rather, it would be a joke to say this). The sane, or sensible, or normal person is our criterion here, as it was Aristotle's. That a thing could be desirable though no one at all desired it, nor any concomitant of it, is as "idle and vacuous" a suggestion as Midgley could wish. (Clark 1980: 226)

One of those neat coincidences just occurred to me. I'm downloading music parallel to my reading this, and the very next band I entered from a list I have prepared beforehand is A Wish For A Maniac. I still don't know what to call these coincidences, when, for example, you are reading something and people are having a conversation within hearing distance, and you meet something they just said on the very page you're reading. It's a common enough experience, I think, to merit a name. (I'm not weird, I'm sure this is fairly common.)

In this dispute Moore took a middle way. That being true should be equated with "being accepted upon adequate evidence" (J. Dewey Essays in Experimental Logic p. 63), or with the facts that "the rules of confirmation embedded in the conversations of our current conceptual framework fully authorize our asserting (what is then called "true")" (R. Almeder "Fallibilism and the Ultimate Irreversible Opinion": N. rescher (ed). Studpies in Epistemology pp. 33f. (after Peirce)), seemed to him quite wrong. (Clark 1980: 227)

Peirce and fallibilism, of course.

The first response of the anti-naturalist may be to doubt that [|] such a thing as human nature exists at all. Are we not indefinitely fluid creatures, born without preconceived ideas and ready to take whatever colour may be poured on us by parents and society, "liberated" (in the pretentious phrase) "from our biological straitjacket"? To this the answer is quite simply and obviously, no. We are not indefinitely fluid, though we can put on a great many forms. We are, as Aristotle said, creatures born to society and to choice, abut not just any imaginable choices, any imaginable society would do as well to satisfy our ingrained needs and assumptions. (Clark 1980: 233-234)

We are not very fluid creatures synchronically. Seen diachronically, perhaps there is more fluidity than meets our limited eyes.

The reply must come that it is an illusion to suppose that human agency here is something beyond "nature": beavers build as we do - that's their nature. It's ours to make the best we can of the material - the best in terms of our wants and needs. Such making and mending is not unnatural nor anti-natural: what is unnatural is to disrupt the possibility of achieving a balanced, integrated system of soul and society and biosphere. Such actions are pathological manifestations because they work against our nature and the world's. (Clark 1980: 234)

My soul, our society, this biosphere.

If we conclude with Claude Bernard that natural entelechies are essentially sefish and that this runs against the law of charity, might we not conclude that we ought to act unnaturally? If "Christianity is a rebellio nagainst natural law" (A. Hitler, Hitler's Table-Talk (ed. H. Trevor-Roper) p. 51; see also J. L. Mackie "The Ethics of the Jungle", Philosophy 53, 1978), why not rebel? Bernard's position here, so to interpret it, is essentially Gnostic. (Clark 1980: 235)

And that is why Christians are the "untouchables" in Burdekin's Swastika Night (cf. Patai 1984).

A species is indeed more than an arbitrary set of vaguely similar individuals: it is a real and relatively stable pattern. But not for over a century have many of us believed that species were absolutely stable. If we suppose that they sprang full-formed from the mind of God we might believe them ordained for ever. But most of us, including Midgley, suppose that species evolve. Our ancestors of fifty million years ago did not have thes ame natures as ourselves, or not exactly - though we share some features. We cannot know that we will have descendants in a million or ten thousand or a hundred years, and if we have we cannot know that they will have our natures, that they will be of one same species with us. (Clark 1980: 235)

Approaching Stapledon.

Consider Stapledon's postulate (in Last and First Men) that a future species of hominids will serve as ancestors for the animal kingdom of a whole world, and our descendants occupy every ecological niche from sea-squirts to supermen. Even if we grant that [|] our present needs and wants are what they are and cannot be too roughly over-ridden without a disaster that will lose us any chance even of those goods in whose name we have distorted our natures - even so there is enough variation within our kind to permit further evolution. Which way should we wish evolution to go? "t some time in the future it will be necessary to decide how human we wish to remain" (E. O. Wilson: A. Caplan (ed) The Sociobiology Debate p. 301). Stapledon's devil-worshipping supermen are a possibility; so are other would-be master-races; so, to be sure, are courteous folk, "the meek". (Clark 1980: 235-236)

The first ~500 million years "humanity" spends on Neptune it degenerates and variegates into subhuman predatators and prey. A human-descended-creature will be a wolf to a human-descended-creature.

Their natures will be other than ours, their ethical assumptions other. Perhaps they will not share even our unreasoned love of life, our optimism about what will be, and find it their full satisfaction to destroy all life they can. (Clark 1980: 236)

Conatus.

If this approach is right, then the best that purely naturalistic ethics can manage is a new form of Protagorean relativism. Morality is a matter of nomoi, agreement, within a group whose nature it is to seek to live together for the satisfaction of their needs and wants. With groups whose nomoi are quite otherwise we may choose to fight, but we have no moral quarrel with them. There are no thesmoi, things decreed to al of us and binding on us all, by which we may assess their/our agreements. To be right in ethics is simply to be going along with the agreed conventions of our local group. (Clark 1980: 237)

A summary of moral relativism.

Morality can indeed be naturalistic, and stem from the impulses and needs of our mammalian heritage: that what has growth from these roots is true, objectively, is credible only if our evoliton has been directed to its discovery. If it has not, we cannot count on what we thought we knew, and must make what agreement then seems bearable.
Some of our descendants may yet be sea-squirts. (Clark 1980: 240)

Ending this philosophical paper about ethics with a psalm from the gospel of Stapledon.


McLaughlin, William I. 1983. Human Evolution in the Age of the Intelligent Machine. Interdisciplinary Science Reviews 8(4): 307-319. DOI: 10.1179/isr.1983.8.4.307 [tandfonline.com]

In general, evolutionary analyses have remained remarkably free from contact with other disciplines; in his recent synoptic work, The Growth of Biological Thought, the eminent Darwinian Ernst Mayr devotes only three pages to the origin of life. The Darwinian machine receives a dab of biological material from somewhere and working over aeons of time spews out a million species of animals and plants. (McLaughlin 1983: 307)

Panspermia?

It is not necessary to leave the Earth in order to find a potential evolutionary competitor: the modern digital computer is rapidly closing the gap between uninspired computation and adaptive response, as anyone who has lost a game of chess to a machine can attest. The speed with which electronic developments are taking place argues that a new and potent specise may soon be born and enter the evolutionary race. (McLaughlin 1983: 307)

The first personal computers enter the home and some are already thinking, "yeah, this will be our ruin."

Any analysis of the future is perforce an inexact endeavor, and the most that can be hoped for is a broad outline of trends. Also, such studies cannot aspire to proof, so that plausibility becomes the goal, and, under these circumstances, analogy, metaphor, and informed opinion are tools which are not to be neglected. (McLaughlin 1983: 308)

Add to this the influence of cultural context: trends are extrapolated from existing conditions. Stapledon's milieu lacked intelligent machines, thus he pays very little mind to the role of artificial intelligence in his imagination of the distant future.

There is no lack of theories of human nature, from the earliest speculations of the Greeks through modern systems of psychology. For the purposes of the present review it is useful to employ a model of human behavior that relates functions to evolutionary variables. Such a model is the triune brain developed by Paul D. MacLean.
In its simplest form the triune model resolves the human brain into there sub-brains, each sub-brain being relatively autonomous and possessed of its own memory, subjectivity, and set of goals. The origin of these sub-brains is derived from evolutionary history. The most primitive of these, the reptilian sub-brain, located immediately around the brain stem, is a remnant of our reptilian ancestors and retains many of their traits in its interest in ritual and violence. The second sub-brain, the limbic system, is inherited from early mammals and is one source of our emotional capacities. The neocortex, achieving its greatest development in humans, is the foremost reasoner of the three neural masses and has almost completely enveloped the brain in its rapid growth over the last million years. (McLaughlin 1983: 308)

"Since the 1970s, the concept of the triune brain has been subject to criticism in evolutionary and developmental neuroscience[1] and is regarded as a myth." - Parts of the soul extrapolated unto the anatomy of the brain, with first (love/emotion) and second (power/competition) rearranged.

The neocortex is largely directed toward the external world. Taken together, the two older brains are more inward-directed and mediate much of our visceral awareness. The ancient antithesis between the reason of the mind and the reason of the heart is rooted in this distinction. (McLaughlin 1983: 308)

The neocortex is, according to this model, our referential equipment.

Negative behavioral consequences of the triune brain arises from incomplete integration of the three components. 'With its imagination that travels in excess of the speed of light, man's new brain may be able to keep up with the present accelerated tempo of life through speedreading, the help of computers, and other contrivances, but his two animal brains, which forever tag along, must be presumed to move at their own slow pace. They seem to have their own biological clocks and their own sequential, ritualistic way of doing things which cannot be hurried. (McLaughlin 1983: 308)

You are jet-lagged because your body makes it to your destination in an unnatural speed and your soul is lagging behind the plane's trail at a more natural pace. (From Gibson's Pattern Recognition, via Tomberg 2023.)

Man per se may be an evolutionary dead end with his incompletely integrated brain. In his words of Arthur Koestler, 'the disastrous history of our species indicates the futility of all attempts at a diagnosis which do not take into account the possibility that Homo sapiens is a victim of one of evolution's countless mistakes. (McLaughlin 1983: 309)

Going for that existential blunt force trauma, I see.

The line leading to man has evolved by adding new brain structures to older ones, rather than extensively changing the older ones. On the principle that the future is likely to resemble the past, this mode of evolution provides a clue to how subsequent evolution may proceed. (McLaughlin 1983: 309)

Stapledon's Tenth Men, the rabbit-like ones, develop "a new organ, which overlaid and swallowed up" the older layers of brain (cf. Stapledon 1937: 243).

The ferment of art, philosophy, science and mathematics in classical Greece powered the Roman consciousness and through it also shaped the Middle Ages, with an infusion of religious ideas from the Middle East and Arabia. The stasis of the Middle Ages yielded in the 14th century to new modes of thought forged by the Italian Renaissance. Our modern world is largely an intellectual product of the Renaissance and a physical product of the Industrial Revolution. (McLaughlin 1983: 309)

If I'm not too much mistaken, the Renaissance occurred because of the sack of Constantinople c. 1453, which forced many Byzantine intellectuals (along with their travel chests containing Plato's extant dialogues) to flee to Italy, where Marsilio Ficino was taught Greek for the express purpose of translating them into Latin (cf. Halfwassen 2023: 224-225). To oversimplify, the Renaissance was, from this very limited viewpoint, "the Greeks, again".

However, Jaynes' most surprising conclusion is that man only became conscious in the last few thousand years when effective integration of the two hemispheres took place! He has analyzed the language of the Iliad and concluded that the heroes of Homeric Greece were not conscious; rather, their right hemispheres directed their left hemispheres in a way that was interpreted, by them, as the voices of the gods commanding them. As Jaynes states: 'It is one God [|] who makes Achilles promise not to go into battle, another who urges him to, and another who then clothes him in a golden fire reaching up to heaven and screams through his throat across the bloodied trench at the Trojans, rousing in them ungovernable panic. In fact, the gods take the place of consciousness.' (McLaughlin 1983: 309-310)

So that's where this piece of trivia comes from! I legitimately thought it was some psychology-minded classicist from the early 1900s. The theory is obviously weak because it is based on literary evidence.

  • Jaynes, J. 1976. The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind. Boston: Houghton Mifflin. [Internet Archive]
Perhaps machines will achieve a purely electrical solution to the problem of intelligence, in the sense of being able to pass a Turing test by winning the imitation game, but there is another possible route to machine intelligence that is suggested by the triune model of the human brain: addition of new machine structures to older human ones. The older human structures would then provide motivational and integrating functions for the man-machine organism, as the old animal brains inside the human head do now. The historical development and the structure of this hybrid intelligence will be examined in some detail below in the section 'The Passing of Man'. It will henceforth be referred to as the hyborg, for hybrid organism. The term obviously derives from cyborg, the cybernetic organism. (McLaughlin 1983: 310)

Just shove a motherboard inside the cranium. No biggie.

In the imitation game, since, in the author's opinion the average man can write only doggerel, the machine should not have much difficulty in competing by the use of elementary rules of syntax. (McLaughlin 1983: 311)

A brutal takedown of the average man.

So far, machines have not operated in autonomous modes to any substantial degree. Hence their analytical powers have been concentrated on the solution of problems already formulated by man. The true gulf between man and intelligent machines will become apparent when autonomous machines apply their powers to the formulation of problems. (McLaughlin 1983: 311)

If every human second indeed amounts to something like 3 years for the intelligent machine, it may very well strive towards a final solution to its predicament via nuclear armaments. Problem — existence.

The idea of alien intelligence, machine or extraterrestial, has a long history in literature, which affects present attitudes towards it. (McLaughlin 1983: 311)

A very valid point. Exactly what I was aiming at somewhere above with "cultural context".

The natural tendency of most individuals is to assume a principle of uniformitarianism and so to believe, at least at an informal level, that extraterrestial intelligence exists. (McLaughlin 1983: 312)

Also a bunch of people who have been abducted or have seen unexplainable aerial phenomena, and now the U.S. government with its videos and testimonials.

Nothing in the above considerations shows, however, that life will in fact arise in many places in the Universe. Perhaps it is indeed a very difficult process to get started. If true, would this condition make the existence of extraterrestial life improbable? No. One of the primary characteristics of life is its tendency to reproduce, to send out seeds. Clearly, life began somewhere in the Universe (we exist), and it is very natural to assume that seeds, in a genaral sense, would be sent out from centers of origin to other places in the universe. Francis Click, co-discoverer of the molecular structure of DNA, has argued that life originated on Earth as a result of primitive materials being sent here from other worlds by intelligent beingS: 'directed panspermia', as the theory is termed. (McLaughlin 1983: 313)

Panspermia? Panspermia!

The answer frequently given is that we don't see extraterrestials because they don't exist: we are alone in the galaxy. An ingenious alternative answer is the so-called 'zoo hypothesis', which postulates that the solar system has been set aside as a zoo or game preserve by the galactic civilization at large in order to preserve our culture. (McLaughlin 1983: 313)
If one views the content of dreams as largely, or at least significantly, originating from the old animal brains in our head, then the transmission of this content to the neocortex can be viewed as a form of interspecies communication. The mode of transmission is by means of symbolism. (McLaughlin 1983: 314)

Maybe if the triune brain theory wasn't hokum.

Whether or not a vertically unintegrated brain, of the triune variety or otherwise, is common amongst hominids in the galaxy cannot be determined. However, the evolutionary mismatch between the primitive neural circuitry of hominids and the speed-of-light transactions of machines should ensure the triumph of machines on all planets. (McLaughlin 1983: 315)

Speed is key for survival?

However, if man is left to make mischief for 100 000 years or more, it seems likely that he will destray himself - conceivably, genetic or chemical alterations to the triune brain could change this conclusion. (McLaughlin 1983: 316)

What's the alternative? Machine or extraterrestial overlords?

For an imaginative look at the future history of man and the problems that arise when great intelligence interacts with lesser intelligence, the works of W. Olaf Stapledon are unsurpassed. (McLaughlin 1983: 317)

Earthlings destroy both martians and venusians. Unsurpassable.

The analysis is complete. Is it a work of pessimism or optimism? Of course, any work which purports to show the end of man as a species cannot be located in the traditional vein of optimism. (McLaughlin 1983: 317)

The Moon will not fall next thursday. It'll be a while. There's that.

(McLaughlin 1983: 317)

Sind das die Borg?

W. O. Stapledon (1886-1950), the British philosopher and novelist, wrote pioneering novels in the domain of science fiction. Last and First Men and Star Maker are future histories while Odd John and Sirius focus upon superior intellects. Star Maker is a wonderful elixir to administer to a flagging imagination. (McLaughlin 1983: 319, n 36)

Good endnote.