Aavik, Johannes 1924. Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu: Istandik.
Ses raamatus tarvitet tähtsamad keeleuuendused.
1) ü asemel y; 2) -nud asemel -nd (lugend); 3) -tud asemel -t (loet, kirjutet); 4) -tatakse, -tati jne., asemel -tetakse, -teti; 5) -le asemel -lle kõrvalrõhulise silbi järel kolmesilbilisis sõnus (tuhandelle); 6) -t asemel -nt ainsuse partitiivis, kui genitiivis liitub silp -me: ase (aseme), -asent, liige (liikme), -liigent, samust sõnust siis ka mitm. genitiivis -nde: liigende. Pääleselle veel muid uuendusi, nagu i-mitmus, nominatiivseid liitumusi jne.
Eessõna.
Käesolev raamat sisaldab tõesti keeleuuenduse äärmisi võimalusi ja kaugeimalle minevaid ettepanekuid. Selle kurv on siin teoreetiliselt lõpmattuseni tõmmat.
See oleks pidand õiguse poolest juba ammu ilmuma, kohe pärast ta idee tekkimist ja ta kontsipeerimist a. 1914, vähemalt 1918, millal käsikiri valmis sai. Kuid kõiksugu olude tõttu lykkus avaldamine aastast teise. Päälegi tahtsin, et tarvilisena eelkäijana enne ilmuks yks teine teos. Selle esimene osa ilmuski a. 1920, päälkirjal "Rahvamurded ja kirjakeel", teine aga on alles ilmumas, päälkirjaga "Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted". Sest käesolevas kirjatöös esitet mõtted, väited ja ettepanekud suurelt osalt eeldavad neid, mida käsiteld mõlemais mainit brošyyres. Metoodi pärast siiski on mõningaid neist siin uuesti puudutet ja esile tood.
Kui nyyd käesolev teos hiljemini ilmub, siis, loodan, ometi mitte hilja. Kuigi mulje, mis ta võiks teha, enam ei saa olema nii yllatav, kui see oleks olnud kaheksa või veel nelja aasta eest, ei ole idee ja põhimõte ise, mis ta pääaineks, ometi mitte vananend ega midagi kaotand oma tegelikust tähtsusest eesti keele arendamise ja uuendamise suhtes, vaid pigem vastupidi, veelgi ajakohasemaks tõusnud nyyd, kus eesti keele arendamine - rikastamine, eenendamine, parandamine - on saand äärmiselt tegeliku elu vajaduseks ja kus viimaste aastate suured syndmused on loond seks soodsaimad eeltingimused.
Mis puutub teose stiili ja laadi, siis mõned vahest leiavad selle liig vesteliseks ja agitatoorseks, paiguti koguni liig tundmuslikuks ja lyyriliseks. Kuid seesugune stiil ja esitusviis kasvas loomultikult välja teose ideest ja vaimust ning sihist ja osalt sellest, kuidas autor temale isiklikult suhtus. Kui see idee temas oli tekkind ja korraga selgus kogu omas ulatuses, siis oli see talle kui ilmutus, kui leiduse joovastus. Ta kandis seda eneses kui kallist varandust, ja mitme aasta jooksul see kees, õitses, helises ta ajudes kui suurepärane symfoonia, kui uhke ja õnnestav poeem. Autor oleks rahuldet, kui tal korda on läind väikses osaski niisugusena, kui seda tundis a. 1914-1918 vahel, seda edasi anda ja avaldada Eesti Keele tõstmiseks ja ilustamiseks.
Kuresaares, 22. VIII 22.
Siin tahan esitada loogilises ketis, kus iga lyli on eelmise kylge needit, kõik vaated ja põhjusmõtted, millele olen jõudnud keeleuuenduskysimusis, nende kallal vahetpidamata töötades ja mõtiskelles juba enam kui kolme aasta jooksul.[1] Need põhimõted ja lõppjäreldused, nagu tullakse nägema, on äärmised. Need on keeleuuenduse viimne sõna, sellekohaste pyyete non plus ultra. Kaugemalle veel minna on võimatu.
Meie esitus jaguneb kolme suure päätykki, mille yldist sisu osutavad kolm päälkirjalist kysimust:
- Kas ja miks on eesti keelele uuendust vaja?
- Mil viisil ja mis abinõudega keelt parandada?
- Kas ja kuidas niisugused parandused on tegelikult võimalikud?
I. Kas ja miks on keelele uuendust vaja?
Keele ja kultuuri tasapinnad on kahtlemata otsekoheses suhtes: harit keel ei või tekkida ilma vastava kultuurita rahval, kes teda tarvitab; esimese kultuurilisus on teise tagajärg ja toode; ta laad ja väärtus oleneb sellest. Kuid see on õige vaid juhtumuse kohta, kui rahvas ja riik on yks või rahvusel riigis valitsev seisukord või vähemalt laialine autonoomia, milles kõik riiklikud ja hariduslikud asutused, kohtud, koolid, ylikoolid, ärid ja tööstus ja yldse kõik avaliku elu ning inimliku toimingu avaldused tarvitavad selle rahva keelt oma vahendina ja seetõttu ta painutavad ja välja harivad kõigi kultuuri nähtuste väljendamiseks. See aga ei ole mitte nii õige nende rahvaste kohta, kelle keele eest valitsus ei hoolitse, vaid, vastupidi, selle arenemist takistab, koguni seda hävitada pyyab, seda tõrjudes kõigist riiklikest asutustest, ta oskusi kitsendades ja sundides ta asemelle omandama valitseva rahva keelt. Niisugusel rahval võib juhtuda, ja juhtubki harilikult, et ei ole õiget suhet rahva, õigemini ta harituma osa, intelligentsi, ja ta keele kultuurilise tasapinna vahel. Sest see intelligents võib omandada - ja omandabki, olgugi vähem mõnusasti ja suuremail pingutusil - hulga kultuuri valitseva rahvuse keele või osalt ka mõne rahvusvahelise keele kaudu, mille õppimise talle sunduslikuks teevad koolid või olud ja elu ise. Ta omab seega hulga mõisteid matemaatika, fyysika, tehnika, ajaloo, loodusteaduste, psyhholoogia, filosoofia, yhiskonnateaduste, esteetika ja seltskondliku elu alalt, mille väljendamiseks ta omas keeles ei leia nii mugavaid ja täpseid keelendeid kui võõras, mille kaudu ta need mõisted on omandand, sest et ta emakeeles nende mõistete jaoks sõnu ei ole, põhjusel, et seda neil erialadel nii vähe on viljeld, või kui ongi, siis ei tunta neid, sest et juhust ega võimalust ei ole olnud neid kuulda ja tarvitada. Seda nähtust võib selgesti tähele panna, kui seesuguse rahva haritlaste ja eriti õppiva noorsoo kõnelemist kuulata: see kubiseb "riigikeele" sõnust, koguni terveist lauseist, sest et need rääkijalle nii omased ja "keele pääl" on.[2] Seega on suurelt osalt ekslik see väide, mida eriti meil uute sõnade loomise vastu ette tuuakse, et enne vaja meile uusi mõisteid hankida, siis tulla sõnad iseendast. Ei, just mõisteid on, sõnu ei ole.
Niisugusel rahval võib olla kyll haridust, tsivilisatsiooni - suuri ilusaid linnu, jõukaid hästi rharit talusid, palju vabrikuid, rohkesti raudteid, kyllalt koole (võõrakeelseid), ohtrasti arste, advokaate, insenere, tehnikuid, luksuslikult sisustet interjööre, palju reisind inimesi, peenesti esinevaid herrasid, maitsekalt riideskäivaid daame, eleganti flirti ja raffineerit pahesid -, kuid seesugusel rahval ei ole rahvuslikku kultuuri." Sest rahvuslik kultuur on võimatu ilma kultuurilise keeleta, millega seda saaks väljendada kõigil ta aladel, ja, endast mõista, ka mitte ilma selle keele oskamiseta asjaomase rahva, või täpsemalt, ta haritlaskonna poolt.
See kõik oli just meie seisukord. Pikemad seletused siin on tarbetumad, seemäära on see kõigile ilmne ja silmanähtav.
Seepärast kui meil kord tunnustetakse rahvusliku, omapärase ja omakeelse kultuuri aade ja soovitavus, siis esineb paratamatuna ja hädalisena vajadus keelt arendada, rikastada, ta teha nõtkemaks, peenejoonelisemaks, ja ilusamaks, et tast saaks kohane ja väärikas riist ja vahend, peaaegu suurte kultuurkeelte võrdne, meie harit seltskonnale, meie kirjanikele ja teadlasile. See on selleks tarviline abinõu, tähtis eeltingimus, nagu mänguriist ja selle häädus ning laad kunstnikule. Me peame saama ja ära õppima keele rikka ja ilusa, niisuguse, millest me suurte kultuurrahvaste kõrval ei tarvitse häbeneda, vaid millest koguni võime uhke olla. Päälegi on see ka ylitähtis rahvusliku võitluse seisukohalt: harit ja ilusat emakeelt peetakse kallimaks ja ollakse vähem valmis tast loobuma ja teda teise vastu vahetama. Keele väärtusi tõstes tõstetakse seega ka rahvuse elujõudu ja vastupidavust võitluses olemasolu eest.
See kõik peaks olema selge ja silmanähtav kõigile. Ja selle poolest on vist kõik yht meelt. Sest võimatu on vastu vaielda neile aksioomilisile tõdedelle. Ainult keele arendamise viisi ja abinõude ning kraadi asjus võiks olla arvamiste lahkuminekuid. Viimased aga tulevad erisugusest arusaamisest keele olemusest yldse ja parandet eesti keele ideaalist eraldi. Et teistele arusaadavaks ja vastuvõetavaks teha meie seisukohta ja vaateid, mida loomulikult õigeks peame, vaja neid esitada võimalikult põhjalikul ja yksikasjalisel kujul. Oleme seda suurelt osalt teind omis brošhyyres kirjakeele ning õigekeelsuse põhimõtete yle.[3] Siin tahame sääl avaldet mõtteid täiendada uute lisandustega, pääasjalikult aga esitada ja terutada uue vaate keele kohta, vaate, millest järgneb nende abinõude äärmine ja kohutav radikaalsus, mida selle teoses soovitame keele parandamiseks.
Enne aga kui selle esitamisele asuda, vaja osutada ja tunnustada yks tähtis eeltingimus, prämiss, sest ilma selleta eesti keele kogu arendamise mõte oleks mõttetu ja kõik sellesihiline toiming kasutu ja tarbetu mäng. See prämiss on järgmine: peab olema usku eesti rahvuslikku tulevikku, peab lootma, et "aeg annab harutust", s.o. et kord paremad ajad, loomulikud olud, normaalsed arenemistingimused kujunevad meie rahvuselle, niisugused, mis talle võimaldavad kõigil inimliku elu ja toimingu aladel omi võimeid ja kalduvusi avaldada. Sellesse peab olema usku, seda peab vähemalt lootma. Ja me usume seda kindlasti. Oleme veendunud Eesti paremas tulevikus. Sest usume, et meie rahvas, kes aineliselt ja vaimliselt yhtelugu edeneb, seda ise omas yldsuses soovib ja ihkab, ja et meie avaliku elu juhid ja tähtsamad tegelased, samast rahvuslikust ideaalist kant ja vaimustet, omas poliitilises ja yhiskondlikus tarkuses ning kaugnägevuses midagi tegemata ei jäta, mis meie rahvust viib lähemalle seda paremat, valevamat tulevikku.[4]
See mööndud, võime edasi minna oma keeleliste põhimõtete esitamises. Siin enne kõike vaja formuleerida ja terutada järgmine vaade keelele: keelt ärgu peetagu mitte yksi mingi rahva tooteks, kes sellesse on vajutanud oma iseloomu pitsari, kelle vaim ses avaldub ja kes seepärast seda peab kalliks varanduseks, rahvuslikuks aardeks ja oma rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks ja moodustajaks, vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks!
Niipea kui sellest viimasest vaatest tõesti aru saajakse ja see tõsiselt omaks tehakse (mis esimest muidugi välja ei sule), peab sellest ka tõmbama yllatavad järeldused, muidugi kui on julgust ja huvi seda lõpuni mõtelda. Katsume seda.
Kordame veel: keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte yksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt pyyab painutada ja kasutada.
Loomulikud keeled on loond mingi inimlik kollektiivsus - rahvas - pika aja kestes, aastasadade, koguni aastatuhandete jooksul, ja see loomine on syndinud vähem teadlikult, teatava vajadusloogika ja vähema vastupaneku sääduste järele kujunedes, mis rahva sisemised ja välised tegurid moodustavad. Sellest on vaade välja kasvand, nagu tohiks keele loomine ja ymberkujunemine nyyd ja edaspidigi syndida ainult selle kollektiivsuse eba- või õigemini vähem teadliku ja nimelt vähe sihiteadliku toimingu läbi. See on, keele kujunemine jäetagu juhuse hooleks, mille määravad mitmesugused, sagedasti ysna kõrvalised, vahel koguni ebasoovitavad ja kahjulikud asjaolud.
Niisugune vaade aga on väär. Veel enam: ta on otse kahjulik. See võib olla neil, kes keelele vaatavad loodusteadlase erapooletuma, ykskõikse, "objektiivse" silmaga, kui mingi museeumi esemelle, mis seda parem ja väärtuslikum, mida vähem on temas mõjusid nyydsest rahvusvahelisest kultuurist, s.o. mida primitiiv-talupoeglikum ta on. Seesugust vaadet võiks seepärast museeumlikuks nimetada.
Ennevanasti, eelajaloolisel ja veel kaua ka pärastpoolsel ajaloolisel ajal, seda mööda mil järjel kusagil haridus seisis, syndis kõigis kultuuri saavutuste, tööriistade, abinõude, kujunemine ja arenemine äärmiselt pikkamisi ja kollektiivse massi anonyymse töö läbi. Viimast tuleb nii mõista, et selles kollektiivsuses vähehaaval yksikud arukamad ja andekamad isikud mõnd tööriista täiendasid ja, enamasti õnneliku juhuse abil, koguni mõne uue leidsid. Vahest syndis see ka mitme isiku poolt eraldi eri paigus ja eri ajal, kuid see syndis enam juhuslikult, ilma systeemita, ilma laiemate ja kaugemalle ulatuvate kavatsusteta. Spetsialiste oli vähe; igayks oli sunnit enam-vähem ise oma meister ja sepp olema. Kuid kultuuri arenedes hakkasid inimryhmad kõiki oma tegevusharusid ja abinõusid teadlikumalt ja teaduslikumalt arendama. Tekkis eristumine ja spetsialiseerumine. Tõusis yksikuid spetsialiste ja kogu spetsialistide ryhmi, mis selle kallal tegutsesid, et mingit inimtoimingu haru või abinõu viia ta kõrgeimalle täiuselle ja ta teha võimalikult otstarbekohaseks.
Võiks arvata, et keele, selle mõtteväljenduse masina kallal samasugune systemaatiline ja metoodiline parandustöö ette võetakse. Mitte midagi selle sarnast. Valitseb imelik ja võõrastav vahe inimeste suhtumises selle oma mõtteavalduse-riista ja muude oma toimingu abinõude kohta. Keele vastu näikse tuntavat isesugust aukartust ja pieteeti kui esivanemate loome ees; selles ei juleta ette võtta mingisuguseid teadlikke muutusi; ainult nii palju ses muutub, kui seda ebateadlikult ja tahtmata synnib. Sellekohaste spetsialistide - õigekeelsuslaste ja keeleuurijate - tegevus on senni piirdund vaid olevate nähtuste konstateerimise, kirjeldamise, seletamise ja korraldamisega. Keelt parandada, paremaks teha - ei tule kellelegi mõttessegi. Ja kui seda keegi tahakski, siis leiaks see seltskonna poolt visa vastupanekut ja lausa vaenulisustki. Otse vastupidine on lugu muude masinate ja riistadega. Nende kohta puudub inimestel täiesti see ajalooline pieteet. Niipea kui märgatakse, et yhe või teise muutusega - mingi ratta või vända juurepanekuga - võib mingi masina otstarbekohasust lisada, siis ei hoolita vähematki, mil määral selle täienduse läbi masin isaisade omast saab erinema, vaid rutatakse korda saatma see parandus. Ja veel yks teine oluline lahkuminevus: muude masinate, aur-, elekter-, tryki-, lennumasinate jne. täiendamist ei loodeta mitte Matsi ega Madise poolt, vaid leitakse täitsa loomulikuks, et selle eest hoolitsevad eri hariduse ja annetega varustet isikud; keelmasina täiendamise eesõigus aga tunnustetakse ainult suure massi, Matsi ja Madise tööks, eriti meil Eestis, kus "rahva" katseks eriti tähtsamad ajakirjanikud ja seltskonnategelased on välja astund ja avalikku arvamist eriteadlaste vastu yles kihutanud!
Käsitus keelest kui riistast, kui masinast aga muudab ja revolutsioneerib seesuguse vaate ja käristab selle pieteedi rahvageeniuse ja massi autoriteedi ees.
Tõepoolest, miks peab siis keele kohta niisugune erand tehtama? Miks tohib inimese teadlik toiming kõigi muude inimkultuuri nähtuste ja asjade arenemises edendavalt ja parandavalt vahele ning appi tulla, ja miks ei või ka keelele selle toimingu õnnistus osaks saada? Miks siis ainult keeles peab valitsema Madise ja Matsi, s. o. iseteadmatuma, anonyymse massi "loov geenius?" On kord keel samasugune masin, ja päälegi veelgi peenema ja keerulisema ehitusega, sest et ta määrat on mõtte ja tunde maailma väljendama, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi abinõude ja teadmistega, mida nyydisaja edenenum kultuur ja teadus pakub. Nagu inimesed omi säädusi, asutusi, tööriistu, masinaid, olgugi esivanemailt pärituid, teadlikult ja metoodiliselt parandavad, täiendavad ja ymber moodustavad, et neid teha võimalikult otstarbekohaseks ja kasutoovaks, nii peaks ka keele kallal tohtima syndida. Siin ei peaks meid ykski pieteet sellest tagasi hoima. Sest kui tohib surelik inimene om esivanemate higi ja verega niisutet maapinda ja mulla kokkusäädet kõiksugu superfosfaatidega oma otstarvete kohaselt parandada ja "Jumalast loodud" olendeid, oma karja tõuge suursugustada, see on Loodust parandada, miks ei peaks ta siis tohtima seda teha oma enda vaimutootega, mida on ta keel? Muidugi on tal seks õigus. Ja see ei ole mitte yksi ta õigus, vaid ta kohus.
See parandus- ja täiendustöö jääb muidugi suurelt osalt keele spetsialistide teha, kes seda teadagi oma paremat tahtmist ja võimist mööda pyyavad sooritada. Kartus, et viimaste poolt ettepandud parandused mitte rahva geeniuse omad ega selle kohased ei saa, on ekslik ja asjatu. Sest kui nad kord elavasse keele on juurdund, s. o. yldiselle tarvitusele tulnud, siis on rahva keeleline geenius nad seega omaks tunnistand. Ja samuti tuleb keele kujunemist kujutella ka ta muistses arenemisjärgus: säälgi pidi mingi uus sõna või vorm esiti ikka kellegi yksiku suus tekkima, kust teised ta kuulsid ja omandasid. Päälegi ei ole nyydki need keelemoodustajad yksikud midagi väljaspool rahvast olevat, vaid sama rahva liikmed, samus ymbritsevais oludes, mis neile pääle sunnib sama yldise psyyhika. Ja lõppeks, kui kord mingil aegjärgul keelespetsialistid mingit keeletendentsi avaldavad, siis on seegi yks rahva geeniuse enda kalduvus sel alal, mida keelemehed kui kõige mõõduandvamad esindavad. Kogu vahe "rahva" ja nyydisaja spetsialistide keeleliste loomete või ymbermooduste vahel on see, et rahvas seda väga pikkamisi ja ebateadlikult toimetab, viimased aga võrdlemisi lyhikeses ajas ja teadlikult ning metoodiliselt. Rahvakeeles möödub aastasadu, enne kui yks liik vorme teised välja tõrjub; harit kirjakeeles (mis alles kujunemisel) võiakse mõne aastakymne jooksul yhed vormid harjutada teiste asemelle (näit. i-mitmused d-liste asemelle). Samuti arenes ja kestis aastatuhandeid ka see põlluharimise viis oma primitiiviste abinõudega, mis saja aasta eest veel pea igalpool valitses; kuid uuema aja tehnika lõi paari aastakymnega selle asemelle raudsaha ja rehepeksumasinad.
Kas on aga loomuliku keele parandus tarviline? Kas ei ole iga keel iseenesest täieline kyllalt, mida täielisust jailu meil tuleb aina imestella? Ja ons yldse võimalik "kunstlikult" paremini luua kui seda "loodus" ise on teinud? s. o. kas ei ole ebateadlik ja pikaline arenemine ikka parem, otstarbekohasem kui teadlik ja kiiremas tempos syndiv? Need on umbusaldavad kysimused, mis vahest mitmeile keelele kergivad.
Igal elaval loomulikul keelel, mille on loond kollektiivsus ja mille algjuured kaovad aastasadade, koguni tuhandete öhe, on muidugi omad hääd kyljed, omad rikkused, peenused, mis tema ainult omab ja mis talle võimaldavad avaldada teatavaid mõtteid ja mõttevarjundeid täpsemini ja mõnusamini kui seda ykski teine keel jaksab teha. Kuid teiselt poolt leidub igas keeles ka puudusi, abinõude äraolekut, mis võimatumaks teevad selles keeles väljendada teatavaid peenusi ja ära määrata suhteid, mida mõni muu keel niisuguse hõlbu ja pretsisiooniga ära ytleb.[5] Loomulikud keeled on seega saatuslikult puudulikud ja ebatäsmalised, poolikud ja yhekylgsed. Seesugusena on ka eesti keel ebatäieline ja täis puudusi, ja eriti just tema, kes on pidand elustama ja arenema kõige ebasoodsamais ja viletsamais oludes, mida iganes võib kujutella. Ta puudused on rohked ja mitmesugused: leksikaalsed, grammatilised ja kõlalised, nagu alamal tullakse nägema. Nende paranemist Matsi ja Madise poolt lootma jääda, oleks sama kui käed rypes ootama jääda, kunni lennumasinad iseenesest oma tarvilise täiuseni arenevad.
Järelikult on keele parandamine, ja kust kunstlik ja plaanlik, tarviline, otse hädasti tarviline. Päälegi spetsialistide toimetet ja nende ylevaatuse all syndiv parandamine ja täiendamine ei või muud olla kui hää ja kasulik, sest et siis neid plaanlikult kavatsetakse, nad põhjalikult ja igakylgselt läbi kaalutakse kõigi vaatekohtade ning põhimõtete järele, enne kui ette pannakse vastuvõetavaks keele elavasse organismi. Nii ei teeks teadlik keele arendamine iialgi kõiksugu tarbetumaid ebajärjekindlusi, poolikute puuduvate vormidega sõnu, halbu homonyymilisi yhtesattumusi, liig suuri tähenduste ja funktsioonide kuhjumisi yhe sõna või vormi kaela, mille tagajärjeks on kõiksugu ebatäsmalisused, häirivad segiminekud, vahetegemattused, homonymismid jne., mida kõike on võind kujuneda kollektiivsuse ja sageli veel mitmesuguse kollektiivsuse ebateaduslikust tööst. Viimases on juhusel suur roll, mis otstarbekohasuse nõudest nii mõnegi korra kriipsu läbi tõmbab. Nii on ainult pimeda juhuse, s. o. mõnede asjaolude ettekavatsemata ja soovimata kokkusattumiste läbi seletatav, et näit. vormis 'maks' kahe erisõna nominatiivid on yhte suland ('maks - maksa' ja 'maks - maksu') või vormis 'palgata' infinitiiv sõnast 'palkama' ja ilmaytlev sõnast 'palk', ja samuti inglis keeles 'arm' tähenduses käsivars ja sõjariist, mis homonymism ainult seeläbi võis tekkida, et romaani ja germaani keeles, mida inglis keel kokku sulas, mõlema tähenduse jaoks yhesugune sõna juhtus olema. Et teadlik parandamine ja loomine muidugi niisuguste halbuste ja ebakohtade eest igapidi hoiab, siis teenib see paremini otstarbekohasuse ja ilu nõudeid kui keele ebeteadlik kujunemine.
Muidugi on meiegi keeles oma väärtusi ja häid kylgi. Kuid kui me neid väärtusi imetleme ja armastame, siis ei järgne sellest, et me ka ta puudusi ja nõrkusi peame kalliks pidama ja mingi aukartuse ja pieteedi tundel alal hoidma. Sest nagu me tahame ja pyyame vabaneda kõigist muist ebakohtadest ja puudustest, halvust hygieenilisist tingimusist, pahust ja inetumaist keha ja vaimu omadusist (näit. tuimusest ja väljaulatuvaist põsenukkidest), vähe viljakandvast maapinnast, mis ka kõik meie ajaloolise arenemise saadus ja meie esivanemate pärandus, - samuti peaksime tahtma katsuda vähendada, nii palju kui iganes jaksame ja oskame, oma mõtteväljendamismasina ja oma sõnalise kunsti intrumendi puudusi ja vigu.
II. Mil viisil ja mis abinõudega keelt parandada?
On kord tunnustet ja hääks kiidet see tarvilisus keelt parandada, ja nimelt teadlikult, "kunstlikult", siis järgneb kysimus, kuidas, mis abinõudega seda teha.
Yldise eelmärkusena olgu tähendet - ja see on tarviline, - et selles teadlikus, systemaatilises parandamis- ja ymbertegemistöös muidugi tuleb arvesse võtta keele sennine yldine laad, nagu see kord on kujunend kollektiivsuse pikalise ja väheteadliku toimingu saadusena. Sest selles ääramuseni minna, kõik ymber teha, oleks oleva keele hävitamine ja uue keele loomine. Siin peab ette kujutama mingi piiri, yle mille ei tohi minna, nii raskesti ja subjektiivselt määrata on ylepää võimatu; siin võib vaid igakordne praktiline kogemus ja järelekaalumine ise juhtnööriks olla. Kuid kujuteldava piiri raamides võib siiski palju parandusi ja täiendusi korda saata, mis keele igapidist väärtust märksa tõstavad, ilma ta alglaadi rikkumata ja teisendamata, seda enam et võrratumalt suurem hulk täiendusi saab olema, mitte oleva ymbertegemine, vaid hoopis uued lisandused, mis endise puutumata jätavad.[6] Nii-ytelda puu tyvi ja harud ja suurem hulk oksi jäävad puutumata järele, ainult mõningaid oksi ja oksakesi lisatakse, mõningaid endisi ka kõrvaldades.
Võtame kõige päält leksikoni kui kõige olulisema ja konkreetsema elemendi keeles, mille rikkus või kehvus juba yksi omane on keele väärtust või ebaväärtust ära määrama. Sõnastiku rikkus - see yksi juba annab keelele suure yleoleku ja peenus.
Et see meil on täis tyhje kohti ja otse kisendab rikastamise järele, seda on meil mujalgi olnud juhust väita ja näidata ja seda tunnustab vist igayks, ka vanameelseimgi, kel vähegi on arusaamist ja silma niisuguste asjade kohta. Seepärast on sõnatagavara suurendamine meie keelearendamise esimesist ja hädalisimaist ylesandeist.
Leksikoni rikastamine võib syndida:
1. Moodustamise teel olevaist sõnajuurist ja tyvedest, kas kokku liites kaks või rohkem sõnu või liitelõppude abil tuletades (niinimitet derivatsioon). Näit. 'asjaolu' (prants. circonstance, обстоятельство, saksa Umstand) on kahest keeles juba olevast sõnast ('asi' ja 'olu') kokku liidet; 'rahvus' on -us lõpu abil sõnast 'rahvas' tuletet, 'toodang' -ng liite abil verbist 'tootma', mis oma korda algverbist 'tooma'.
2. Uute juursõnade soetamise kaudu. Näit. 'lõust, jõhker, lammuma - suhe, julm, huvitama, nautima[7] - pilt, vorm, tyyp, toon, idee' jne.
Uusi moodustusi võib saada (kuna vastavad juursõnad juba kirjakeeles olemas):
1. Rahvamurdeist: kuuletama (etteheitvalt meeletuletama), nuttur (sõnast 'nutma') jne.
2. Soome keelest või õigemini soome keele eeskujul: vedur, lennukas (schwungvoll), pystitama (yles säädma) jne.
Mitmed niisugused sõnad tuleb lihtsaiks soome laensõnuks pidada, olgugi nende juured eesti keelega yhised.
3. Tuletamise teel, s. o. uusi, enneolematumaid moodustades kokkuliitmise või liitelõppude abil, kusjuures vahel ka tuntud võõrad keeled eeskuju annavad: päevakord (Tagesordnung, порядок для), mõõduandev (massgebend), aurik (aurulaev), teisik (Doppelgänger), maitsekas, tontlik, olenema, väljendama, algupäratsema jne.
Kõik kolm abinõu ja allikat muidugi vaja põhalikult kasutada.
Uusi juursõnu võib saada:
1. Rahvamurdeist. Säält ongi keeleuuenduslikku kirjakeele saadud hulk uusi juursõnu. Paremad ja tähtsamad neist on:
a) abajas, agu [ao], ask [asa], hatt [-u], haul [-u], heris, hiiv [-a], hitse [-hitsme], hudi [-dja], hõng [-u], jada, jama, kaba, kahk, kamu, kihk [kihu], kihm [-u], kääbas [-pa], lõiv [-u], lõust [-a], meere [-rme], menu, mälv [-a], mõlk [-i], rasv [-a], nälp [-a], nälv [-a], nääding, nääl [-u], nadu, orm [-a], pees [-u], perv [-e], soider [-dra], rõivas [-va], sirk [-u], säsi, sõõr [-u], sõtse, taarn [-a], tila, uri [-rja], vagel [-gla], vemp [-u], vääs [-a], ysk ja m. m. - ebel, hahk [-haha], have [-da], järe [-da], jõhker [-kra], kiilas [-la], nigel [-a], mõrk [-a], ruuge, näbe, setu [-tme]; tirbe, toibe, turg [-a], õgev [õgva] j. m. m. - ervima, halama, hepitama, hööritama, kalkuma, laasima, lunima, läitma, lydima, nakkama, pagema, peidutama, pälvima, raasima, salisema, sebima, settima, sämpsatama, vaalima, ängama, õnduma j. m. m. - ent, man j. m. m.
b) (soome keelega yhised): almus, ind, jäse, jät(i)lane, jõuk, kabu, kari [gen. kari], kubi, kuja, kääbus, käiv, kyy, manner, neem, orb, pard, pila, sakk [-u], sari [-rja], savu, taak, taba [tava], turv, tõuras, vahing, j. m. m. - eri, hoon, hubane, hõrk, igi-, kadal, kiivas, leebe (mis õigustab ka soome 'leevendama' laenamise), mykk, syva, tyyn, j. m. m. - ahtma, anuma, askeldama, hagema, hajuma (samast juurest ka hajutama), hajevil, hajameelne, hankima, hirtma, hylgama, ilgema, itkema, kangastama, kehtama, kirveldama, kogema, kostuma, kulgema, kummitama, laihtuma, lebama, lohutama, loobuma, lummama, mainima, maldama, manama, pulbitsema, puserdama, põtjuma, soatsema, sulgema, särbama, säästma, taibuma, taidma, taotama - taot(e)lema, targema, j. m. m. - pigem, puhki jne.
2. Õige läheseist sõsarkeelist, mis on nagu kaugemad murded asjaomase keele kohta, nagu seda eesti keelele on soome keel. Viimasest ongi seepärast uuenduslikult naenat hulk uusi juursõnu, nimelt:
aare, aist [-i], hetk [-ke], imb [imme], (lemb >) lemmik, neste, seik [-a], suhe, suund [suuna], tarm [u], taust [-a], tulv [-a], turm [-a], virv [-a] - harras [harda], julm [-a], kaame, kirbe, kirgas [-rka], kummaline, laime, mugav, pädev, soodus, synge - anastama, haihtuma, hurnama, häirima, hääbuma, ilkuma, kohtama, korvama, lakkama, levima, loovutama,[8] masendama, matkama, möönma [möönan], nautima, saabuma, saavutama, seurama (seirama), suurdima, sukeldama, säilima, tajuma, vallutama, viipama, viserdama, väitma [väidan], yllatama.
Arusaadav, et neist juursõnust kasutetakse ka kõik tuletuslikud võimalused, mõned otse soome eeskujul mingisuguste tuletuslike laenudena.
3. Võõraist keelist, kuhu kuuluvad enne kõike rahvusvahelised kultuursõnad, mis pääasjaliselt on greeka-ladina ja osalt ka romaani (prantsuse, itaalia) ja ka angel-saksi algupära ja millest on saanud peaaegu kogu rahvusvaheline teaduslik terminoloogia, näit.: (greeka k.) 'idee, muusika, matemaatika, filosoofia, tyyp, mystiline, teaater'; (ladina k.) 'luksus, vulkaan, kvadraat, punkt, protest, dokument, revolutsioon, reaalne' jne.; (prantsus k.) 'detail, mööbel, tualett, trotuaar, barrikaad' jne. Teisel joonel käivad siia hulka ka mitmesugused muud võõrad keeled, millega kokkupuutumist on olnud (nagu meil saksa ja vene, muiste ka leedu, germaani ja muinas-vene keel)[9] või kust juhuslikult mõni sõna laenatakse, enamasti sääl maal esinevate asutuste ja nähtuste või säält saadud asjade nimetamiseks.
Loomulik, et uusist juursõnust võib omakorda moodustada hulga sõnu tuletuse ja kokkuliitmise teel.
Ma ei hakka siin yksikasjaliselt vaatlema ja harutama igayhte neist allikaist; teen seda "Uute sõnade sõnastiku" uue (kolmanda) tryki pikemas eeskõnes. Siin tahaksin vaid veel kord kõigist jõust alla kriipsutada keelel olevat vajadust uusi juursõnu lisaks hankida, sest moodustamine kokkuliitmise või tuletuslõppude abil ei yksi ulata. Päälegi on viimasel veel yks suur ja piinlik ebakoht ja nõrk kylg, see nimelt, et ta keele toob liig palju samakõlalisi sõnu. Näit.: täht - tähestik - tähendama, tähendus - tähtis - tähtpäev, tähtaeg; või: kiri - kirjalik - kirjutama, kirjutus - kirjeldama, -ldus - kirjastama, -stus, -kirjandus, -slik - kirjastik.
Samakõlalised ja samajuurelised sõnad, - derivaadid, paronyymid - ei ole aga stiiliesteetika mõttes igakord nii hääd, kuigi nad arusaadavuse ja äraõpitavuse poolest teatavat kergust pakuvad; neist tekib puhtasti foneetiline yhetoonilisus, mis esteetiliselt ei mõju, ja pääleselle toovad nad kaasa ka teatava vesisuse ja kahvatuse stiilipsyhholoogia mõttes.
Et liigilt või tundemärgilt sugulasmõistelisi sõnu yksteisest tuletatakse, on loomulik asi. Kõik keeled on seda teind ja teevad seda ikka edasi, ja sel teel ongi suurem hulk sõnu maailmas kujunend. Painduv ja rikas tuletusvõime on koguni yks keele väärtuslikumaid omadusi, mida peaks pyydma kõigipidi arendada ja kasutada. Sellest aga ei järgne, et sõna loomises mingi uuele mõistele tingimata peab võetama enam-vähem sugulasmõisteline sõna, mis oma etymoloogilise tähendusega selle uue tuletet sõna mõistet nagu aitaks seletada ja arusaadavamaks teha, seda enam veel kui mõiste ainult kaudselt, mõne kõrvalise, välise, juhusliku tundemärgi poolest teisega on yhenduses. Nii ei tarvitse mõisted 'kirjandus', 'kirjanik', 'kirjastaja', sugugi mitte tulla samast juursõnast 'kiri', 'kirjutama', vaid igayks võiks olla eri juurest. Et need sõnad selgi korral on niisama arusaadavad, näitavad mitmed muud keeled, kus nad erijuurelised: kirjandus - (saksa) Literature, (prants.) littérature, литература; kirjanik - (saksa) Schriftsteller, (prants.) écrivaìn, писатель; kirjastaja - (sk.) Verleger, (prants.) éditeur, издатель. Päälegi sõnade 'Literatur, литература' juursõna tähendus[10] on saksa ja vene keele teadvusele tundmatud, s. o. need sõnad tunduvad algjuurelistena selle erilise mõiste jaoks; samuti prantsus- (ja ka inglis-)keelsed sõnad éditer, éditeur tähendavad ainult 'kirjastama', kuna nende algupärane ladinakeelne konkreetne tähendus 'välja andma' täiesti tundmatu on nende mõlemi keelte teadvuselle. Sellest järgneb, et arusaamiseks yldse sõna algupära ega ta etymoloogia[11] ei tarvitse nõndaytelda läbipaistev olla. Ja siin näiteina ant sõnus ei ole seks ka vähematki vajadust, sest et need mõisted on kõik kaunis erilised, olgugi et nad nähtuste kohta käivad, kus kirjutamisega või kirjutet asjadega tegu.
Loomulik on, et sõnad, mis täielikult sama mõistet eri vaatekohtadelt käsitavad, - millegi omadusena (adjektiiv), abstrakt-mõistena (substantiiv), toiminguna (verb), toimingu tulemusena (deverbaalne substantiiv) - oleksid samajuurelised, näit.: vaba - vabadus - vabastama - vabastus jne. Siin erijuurelisus tunduks täitsa tarbetuna. Ometi on keeli, kus selleski suhtes erijuurelisust esineb. Näit.: kuulma - (prants.) entendre, aga kuulmeline - auditif; aed - jardin, aga ajapidamine - horticulture; vaenlane - ennemi, aga vaenuline - hostile; soe - chaud, aga soojus (energia) - (énergie) thermique.[12]
Kuid kõige rohkem niisuguseid juhtumusi leidub inglis keeles, kus on otse harilikuks nähtuseks, et sama mõistet tähendav adjektiiv või abstrakt-substantiiv on erilisest ja nimelt ladinakeelsest algjuurest, kuna algsõna germaanikeelne: naerma - laugh, aga naeruväärne - ridiculous; nägema - see, aga nähtav - visible; pyha - oly (vrd. sk. heilig), aga pyhadus - sanctity; võima - can, võimalik - possible; kuulma - hear, aga kuuldavalt - audibly. Sageli aga on ka nii, et samatyvelise (germaani) tuletuse kõrval veel erityveline (ladina-romaani) sõna esineb: aasta - year, aastane - yearly ja annual; taevas - heaven, taevalik - heavenly ja celestial; isa - father, isalik - fatherly ja paternal; vaba - free, vabadus - freedom ja liberty. Vahe mõlema synonyymi vahel on enamasti vaid stiililine: ladinakeelsed sõnad annavad kirjakeelsema, raamatulisema, teaduslikuma mulje.
Tähelepandav seejuures on see, et inglased, ka need, kes ladina keelt ei mõista ega seega nende adjektiivide ja abstrakt-substatiivide algsõnu tunne, ometi on võind õppida neist aru saama ja neid õigesti tarvitama. See tuleb sellest, et inimesed sõnavormi etymoloogilise tähenduse pääle sugugi ei mõtle, vaid nende teadvuses yhendub selle sõnaga vahetumalt vastav mõiste. Seda väidet tõendavad eriti veel need juhtumused, kus koguni sama sõna eri muutevormi on erijuurelised või kõlaliselt nii lahkuminevad, et neil midagi yhist ei näi olevat. Sellest pakub ka eesti keel yhe tyybilise näite: verbi 'minema' muist vorme on hoopis teist juurt: 'lähen, läksin, läind'. Ja pääle selle veel, nagu muiski keelis, komparatiiv sõnast 'hää' eri juursõna 'parem' ning pronoomides 'see' - 'need' (muis keelis koguni eri käändeil eri juursõnad: ich - mir, я - мнъ, prants. je - me). Ja ometi saajakse neist niisama hästi aru! Olgu mainit ka vene иду ja пошел, беру ja возьму, saksa ist ja war, ladina fero (kannan), tuli (kandsin), latum (kantud). Veelgi kaugemalle ses suhtes aga läheb muinas-greekakeel, kus on mitte yks-kaks, vaid kymmekond verbe, mille pöörangus erijuurelisi vorme, mõnel koguni kolm-neli., esineb, või vähemalt nii erikujulised, et neid iseseisvaiks juursõnuks võiks pidada.[13] Seepärast võiks kujutella niisuguse keele, milles iga sõna iga muutevorm oleks erijuureline, olgugi et see selle keele õppimise teeks äärmiselt raskeks.[14]
See kõik tõendab, et erijuurelisus ei ole midagi kunstlikku, vaid loomulikes keelis esinev. Olles kujunend ysna juhuslikel põhjusil, eri keelis eri määral, on tal see esteetiline paremus, et ta kõigepäält lauseid kõlaliselt mitmekesistab, samataoliste sõnade lähest kordumist ära hoides, teiseks, et ta sõnu endid enam individualiseerib, neile isiklikuma, iseloomulisema jume annab ja seega nende suggestiivist mõjuvust[15] tõstab. Nii tunduvad sõnad (sk.) Traum, Dolch, (vn.) норажение kahtlemata värskemaina, evokatoorsemaina, nii-ytelda intensiivsemaina kui vastavad eesti unenägu, põueoda, lyyasaamine, sest et esimesi on kandmas iseseisev, individuaalne hääleline kompleks, kuna teised on kokku pand kahest lahusolevast elemendist, mis nii individualiseerund mõju ei lase tekkida. Võrreldagu veel vaenelaps - prants. 'orphelin', vene 'сирота', saksa 'Waise'; aastasada - vene вък; tuulepööris - вихрь; tigukarp - saksa 'Muschel', vene раковина; jutuajamine - бесъда; habemenuga - бритва; lendav madu - saksa 'Drache', дракон; võõrastevastuvõtlik - prants. 'hospitalier'; liigkasuvõtja - saksa 'Wucherer', ростовщик, prants. 'usurier'.
Seega on erijuurelisus keele - esteetika suhtes väga soovitav ja kasulik asi. Selles mõttes on koguni teiste keeltega kokkupuutumine ja neist sõnade laenamine hää, sest et seeläbi saajakse hulk sõnajuuri (need juursõnad peavad aga siis olema niisugused või niisuguseiks kujunema, et nad ei segaks keele foneetilist yhtlust). Ja laenude kaudu ongi kõik keeled oma arenemise jooksul uute juurte poolest suuresti rikastund, eriti uuemal, ajaloolisel ajal, kus uute juursõnade loomise võime näib atrofeerunud.[16] Ja sagedasti on veel nii, et mingi sõna laensõnana teises keeles tundub individuaalsemana, intensiivsemana kui omas päris keeles, kus ta igapäevane algtähendus ja läbipaistev etymoloogia ta erilist, kitsama, spetsiaalse tähendusega muljet vesistab ja kahvandab. Seepärast ei olegi nii kahetsetav, vaid, vastupidi, ses mõttes koguni hää see asjaolu, et kõigi harit keelte teaduslik terminoloogia ja suur osa rahvusvahelist kultuursõnastikku on laenat greeka ja ladina keelest. Rääkimata praktilisest kasust teaduste avaldusvahendite rahvusvahelistamise mõttes, on greeka- ehk ladinakeelne sõna, olles erijuureline, mis yhtki rahva omakeelist sõnajuurt meele ei tuleta, jällegi individualiseeritum, intensiivsem ja sugestiivsem; see tekitab tõesti mingi teistsugusema, teaduslikuma meeleolu, teeb meisse teravama mulje kui omast kodusest sõnast tuletet. Ja need kõik on asjaolud, mis stiiliesteetika seisukohalt tuleb arvesse võtta.
Seepärast mida rohkem laenat, mida rohkem leksikaalseid elemente omandet, seda arenenum on erijuurelisus ja seda suurem esteetiline võit (muidugi, kordame, sel eeldusel, et need laenud oleksid foneetiliselt võimalikult homogeensed). Sel teel ongi seepärast kõik keeled rikastund: igas kultuurkeeles leidub oher hulk laensõnu, nii vanemaid kui värskemaid - viimaseid mitmed meeleldi ei salli -, mis kõiksugu keelist on kokku valgund, kõige rohkem muidugi neist, millega on kokku puudut.
Kõige kaugemalle seesuguses laenamises on läind inglis keel, kus kaks eri keelt on leksikaalselt päris yhte suland. Võõrsõnu on sääl nii rohkesti - koguni rohkem kui omi-, et nad sääl on saand keele integreerivaks, lahutamata osaks; kui need äkki ära võtta keelest, siis saaks võimatumaks koguni igapäevase kõnekeele stiilis mõtteid väljendada: sõnust kõige harilikumate mõistete jaoks tuleks puudus. Seepärast võõrsõnad ei tundu sääl enam võõraina, vaid omina, nad annavad stiilile vaid literaarsema, raamatulisema, teaduslikuma maigu. Koguni kõige harilikumate, igapäevasemate mõistete jaoks on sääl sagedasti omade kõrval võõrakeelsed paralleelsõnad, näit. 'ootama' - wait ja expect, 'enesetapmine' - selfmurder ja suicide, 'kõikvõimas' - almighty ja omnipotent, 'imelik' - wonderful ja marvellous, 'ainult' - only ja solely jne. Seetõttu aga ingliskeel, muidu nii naeruväärt vormivaene, nii laastat oma esialgseist muutelõppudest just selle võõra mõju läbi, on nagu selle tasuks samalt võõralt elemendilt omandand nii palju uusi juursõnu, nii suure erijuurelisuse, millist ei ole yhelgi muul keelel ja mis talle annab nii palju stiililisi esidusi ja väärtusi ning ta teeb ainulaadseks keeleks maailmas.[17]
Seepärast ka on eesti keeleuuenduse yks tähtsamaist põhimõtteist: vaja edendada juursõnade rohkust, erijuurelisust.
Et noored algajad demokraatlikud keeled, või õigemini talupoegliku kultuuri rahvaste keeled, siin praegu esitet vaatekohti ei teadnud silmas pidada ja sama- ja vähejuurelisuse ebakohta pidid langema, oli loomulik ja paratamatu, sest taheti ja tohiti uusi sõnu luua ainult olevaist, kõigile tuttavaist sõnatyvedest, neid aga ei olnud palju vähe harit ja kitsa toimingu- ning huvipiirkonnaga talupoegade murdeis. Sellesse ebakohta langes seega ka meie keel, milles need põhjused - tyvede vaesus ja talupoegliku arusaadavuse pyye - eriti suured ja mõjuvad on olnud ta arenemise jooksul tänapäevani. Sest meilgi on moodustet liig palju eritähenduselisi sõnu (paronyyme) samust juursõnust, nagu juba ylemal sellest paar näidet toodud. Eesti vähese erijuurelisuse valgustuseks anname siin samad sõnad vastavate muukeelelistega kõrvu:
| | ven k. | saksa k. | prantsuse k. | inglise k. |
täht
täht
tähestik
tähtis
tähendama
tähendama
tähtaeg
tähistet kiri
kiri
kiri
kirju
kirjandus
kirjanik
kirjeldama
kirjastaja[18] | звъзда
вуква
альфавит
важный
обозначать
замъчать
срок
заказное письмо
шрифт
письмо
пестрый
литература
писатель
описывать
издатель | Stern
Buchstabe
Alphabet
wichtig
bedeuten
bemerken
Termin
rekommandierter Brief
Schrift
Brief
bunt
Literatur
Schriftsteller
beschreiben
Verleger | éteile
lettre
alphabet
important
signifier
remarquer
terme
lettre récommandée
écrit
lettre
bariolé
littérature
écrivain
décrire
éditeur | star
letter
alphabet
important
signify
observe
term
registered letter
write
letter
motley
literature
author
describe
editor |
Ka juured 'kinni' 'yks' on annud liig palju erimõistelisi derivaate:
| kinni | zu, fest | fermé
enfermé |
| kinnine | verschlossen | fermé |
| kinnitama | befestigen
bestätigen
behaupten | fixer
corroborer
confirmer
assurer |
| kindel | fest
sicher | fixe
sûr |
| kindlus | Festigkeit
Sicherheit
Festung | sûreté
forteresse |
| kindlustama | befestigen
sichern | fortifier
assurer |
| yks | eins | один | un |
| yksi | allein | | seul |
| yksus | Einheit | единица | unité |
| yksik | einzel | отдъльный | isolé |
| yksiklane | | solitaire
ermite |
| yksildane | einsam | одинокий | solitaire |
yksildus
yksindus | Einsamkeit | одиночество | solitude |
| yhine | gemeinsam | общий | commun |
| yhisus[19] | Gemeinsamkeit
Verein | обность
общество | communeauté
société |
| yhtlane | ununterbrochen | сплошной
пдобный | continu
analogue
conforme |
| yhtlus | Kongruenz | сплшность
подобие
сходство | |
| yhinema | sich vereinigen | соединяться | s'unir |
| yhendama | vereinigen | соединять | unier
rallier
associer |
| yhendus | Vereinigung | соединение | union |
| yhtima | sich vereinigen | соединяться | s'unir |
Samuti õige rohkesti yhekõlalisi tuletusi annab ka juursõna ilm (mil päälegi kaks tähendust: 1) metereoloogiline seisukord, 2) maailm): ilmsi, ilme (Ausdruck, выражение), ilmuma, ilmuvus, ilmutama, ilmutus, ilmne (uus sõna, soome tähend.: selge, silmanähtav), ilmneb (soome tähend.: selgub, saab silmnähtavaks). Seetõttu viimast kaks soome tuletuslikku laenu (ilmne, ilmnema) on natuke kahtlase väärtusega, samuti kui Ridala soovitet 'ilmama' (ilma olema).
Muidugi ei või olla ega nõuda täit vastavust ja yhtlust eri keelte sõnade vahel. Antud näiteist selgub aga igatahes see, et eesti keeles on rohkem kui muis keelis samajuurelisi tuletusi ja muis keelis rohkem erijuurelisi sõnu, eriti inglis keeles. Päälegi yhel põhjusel, millest allpool, on eesti keeles (samuti kui soome keeles) samajuurelised tuletused yldiselt kahjulikumad kui romaani, germaani ja slaavi keelis.
Kuid oleks hää, kui eesti keeleski mõnede niisuguste samajuureliste derivaatide asemel saaks erijuurelised. Seega aga ei ole sugugi mõeldud, et tuletamist peaks vähendama: otse vastupidi, seda tuleks meil veel enam kultiveerida, systemaatiliselt kasutades kõik hääd moodustusvõimalused tuletuslõppude abil, mis veel kasutamata.[20] Päälegi on meil veel liig vähe tuletuslõppusid, nagu alamal tullakse nägema. Siin aga on vaid tähelepanu juhit yhele ebakohale, mis tuletuslik loomine ja paronyymide rohkus teatavail korril kaasa toob ja mis tuleks alamal esitet abinõudega ära hoida.
Kuid veel tunduvam samajuurelisuse ebakoht kui tuletuslõppude abil saadud sõnade läbi on eesti keeles see, mis meil kokkuliidet sõnade kuritarvitus tekitab. Sest sääl kus kultuurkeelis harilikult iseseisvad juursõnad, on eesti keeles kahest kokkulapit sõnad, näit. sõjariist - prants. arme, saksa Waffe, vene оружие; pääluu - pr. càne, sk. Schädel, vn. череп; surnukeha - pr. cadavre, sk. Leiche, vn. труп; vaenelaps - pr. orphelin, sk. Waise, vn. сирота jne. Kõik need kokkuliidet sõnad, mitte ainult, et nad ka edendavad foneetilist ja stiililist yhetoonilisust, vaid nad mõjuvad päälegi lapselikkustena, kohmakustena, naiivsustena. See on kui mingisugune laste keel, laste lällutamine!
Ja siis veel ei lubata keelt uuendada!
Muidugi leidub igas keeles, harituimaski, seesuguseid naiivsusi, s. o. kokkuliidet sõnu, kuid mitte yheski kultuurkeeles nii ohtrasti kui meie omas, ja see ongi yks eesti keele labasuse ja talupoeglikkuse põhjusist ja tundemärkidest. Seepärast olgu meie sõnastikurikastamise ja uute sõnade moodustamise juhtnööriks järgmised põhilaused, mis ka teaduslikkude terminoloogiate kokkusäädjad peaksid silmas pidama ja pyydma nende järele talitada:
Joonealused märkused
[1] 1911. a. suvest saadik. Et selle raamatu käsikiri kirjuteti a. 1915-1918 vahel, siis sisaldab see mõningaid sellele ajale kohaseid vaateid. Mõningad neist on sel kujul jäet näitama selle teose ajaloolist arenemist, mõningad on nyydseid muutund olusid arvesse võttes ajakohasematega asendet.
[2] Teatavasti oli ju meie "tsinovnikute" - kooliõpetajate, postiametnikkude, kirjutajate, kaptenite, - masinistide ja eriti meie koolinoorsoo eesti keel selle poolest otse hirmus. Koolipoiss kysis teiselt: "Kas oled sadaatshid reshaitand?" Või: "Mis atmetka sa said?" - "Ta pravaljaitati eksamil na atestat sreelosti." Olen neil koguni kuulnud: "See on inastrannõi töö". - "See on veel vapross". - "Vaata, ablakaa on taevas". - Hästi on niisugust keelt pilgand Mait Metsanurk oma romaanis "Orjad" (eriti lk. 7 ja 75).
[3] Joh. Aavik, Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted.
[4] See kõik kirjutet a. 1915.
[5] Nii annab artikli tarvitamine keelile, kus see olemas (nagu romaani ja germaani keelis), isesuguste varjundite väljendamise võimaluse, mida ei ole artiklita keelil (slaavi keeled, ladina, soome ja eesti keel); vene keelele tuleb lisaks veel puudus, et ta ei saa vahet teha lihtmineviku, täismineviku ja eelmineviku vahel (tulen, olen tulnud, olin tulnud), selle eest aga omab ta verbi вид'id, mis sellele annavad isesuguse exspressiivsuse ja plastilisuse. Päälegi on igas keeles omad halvad homonyymsused. Nii saksa keeles sie (nais. tema) ja sie (nemad), prantsus keeles de liig erisuguste tähendustega, sest ta vastab eesti genetiivi, partitiivi, seestytleva, vahel koguni kaasaytleva käände funktsioonele.
[6] Õigupoolest olekski täieline keel see, mis oleks spetsialistide poolt kunstlikult loodud. Siin heidetakse vist vastu Esperanto. Kuid mitte säherdune labane ja naiivne abikeel ei ole mõeld, vaid päris tõsine keel, mis oleks igati sõna- ja vormirikkam ning keerulisem - seega täielisem kui ykski loomulik keel.
[7] Rahvamurdeist ja soome keelest saadud sõnade tähendused, kui tundmatumad, tuleb vaadata Joh. Aaviku "Uute sõnade sõnastikust", säält ka mõnede tuletuslikkude sõnade tähendused.
Võhikulle on vahel raske ära tunda, kas sõna hoopis uus juur on või ainult moodustus mingist olevast juurest: nii sõnad pigemini, yllatama, saavutama, tooma, mis päältnäha kui uued juursõnad tunduvad, ei ole muud kui moodustused algjuurist, mis meie keeles esinevad sõnades pea, yle, saama, tooma. Muidugi tuleb niisugused sõnad praktikas käsitada peaaegu kui mingisuguseid erijuurelisiks sõnuks.
[8] Mõned neist, nagu loovutama, saabuma, saavutama, vallutama, yllatama on õigupoolest kyll derivaadid meie keeles olevaist yhiseist juursõnust (looma, saama, vald, yli), kuid et see tuletus vähe tajutav, siis tuleb niisugused soome laensõnad täie õigusega käsitada iseseisvaiks juursõnuks. Natuke eri kysimus on, kuidas suhtuda niisuguste laensõnade kohta, mis satuvad olema homonyymid olevate juursõnadega, nagu näit. kohtama ja lakkama.
[9] Nii on neist keelist juba muinasajal laenat hulk kõige igapäevasemaid sõnu, näit.: (leedu) 'tytar, hammas, kirves, tuhat' jne.; (muinas-germaani) 'kuningas, vald, rukis, kuld' jne.; (slaavi) 'rist, raamat, pagan, aken, saabas, lusikas, tõlk, turg' jne.; (rootsi) 'kepp, pagan, lähker, saag, pruukost, vöörmynder, yyrima' jne.; (alasaksa ja saksa k.) 'köök, kook, uurmaaker, pilt, tund, kett, klaas, herra, proua, preile, kärner, klooster, laager, vanker; trotsima, trööstima' jne; (vene) 'uulits, körts, jaam, kasarm, tikk' jne.
[10] 'literatuur' tuleb ladinakeelsest 'littera' - kirjatäht, mis oma korda tuleb verbist linere (livi, litum) - 'pääle määrima'. Selle puhul huvitav tähendada, et ka meie 'kirjutama' esialgselt tähendaks 'kirjuks tegema' (vrd. rahvalaulus: 'venna kiik on kirjutetud' (Veski, Eesti rahvalaulud I, nr. 24).
[11] 'etymoloogia' tähendab sõna algupära ja algtähendust; seda oli vaja siin ytelda, sest meie endiseis kooligrammatikais tarviteti seda sõna ka 'vormiõpetuse' tähenduses (mille alla sõnade muutmine käib), kuid viimases tähenduses on sõna 'morfoloogia' õigem (juurest 'mori' - 'kuju').
[12] Prantsuse keeles on sageli kyll sama mõiste adjektiiv või abstrakt substantiiv sama ladina juurt, mis rahvakeelses algsõnas esineb; et see aga viimases sagedasti äratundmatuseni on moonutet, siis võib neid sõnu praktiliselt erityvelisiks pidada; näit.: vesi - eau (loe oo, tuleb sõnast 'aqua'), aga: vesine - aqueux; samuti päev - jour, aga päevane - diurne; étoile (täht) - stellaire (täheline).
[13] Nii on olevik φέρω (fero - kannan), tulevik οΐσω (oiso - saan kandma), aorist ήνεγχον (eenenkon - kandsin), perfekt ένήνοχα (eneenohha - olen kannud), passiivne aorist ήχθειν (eehthein - mind kanti). Samuti: näen - όρω (horoo), nägin - εΐδον (eidon), saan nägema - όψομαι (opsomai), olen näinud - όπωπα (opopa), mind nähti - ώψθειν (oofthein); tulen - έρχομαι (erhhomai), tulin - ήλθον (eelthon) jne. Tähelepandav on ka, et näit verb άπτω (hapto) - 'syytan' täitsa reeglikordse pöörangu järele annab passiivses perfektis ήμμαι (heemmai), see on: olen syydat. Olgu ka nimetet, et Ζεύς (Zeus) on genitiivis Διός (dios). Ja ometi seda keelt võidi ära õppida ja kõnelda!
[14] Araabia keel peaaegu läheneb sellele seisukorral: sääl sõna oma vormides moonutub seemäära, et selle eri muutevormid tegelikult on juba kui mingid eri juursõnad. Nii on mitmus väga sageli sisehääliku muutumisega: raamat - كتاب (kitâbun), raamatud - الكتب (kutubun); koer - الكتب (kalbun); koerad - الكلاب (kilâbun), sultan - سلطان (sultânun), sultanid - السلاطين (salâtînu); koguni häälikud ymberkäändud: jõgi - نهر (nahrun), jõed - الأنهار (anhurun), sõber - الأنهار (sadîqun), sõbrad - اصحاب (asdiquâ'u), suur - كبير (kabîrun), suurem - أكبر (akbaru). Verbi alal samuti: tyvest kataba - reeglikordselt moodustet vormid on näit, jaktubu, taktubna, naktuba jne. - sõna saab muutelõppe eest ja tagant ja keskel on konsonantide ymberpaigutusi ning vokaalide muutusi! See jätab greetka keele kaugele maha.
[15] Sõna välimusel, nagu seda alamal veel tullakse käsitlema, võib olla oma mõju asjade või mõistete ettekujutusse, mis ta äratab: yhe keele sõna manab selle asja või mõiste esile elavamalt, vägevamalt kui mõne teise oma, loob selle ümber mingi heledama õhustiku, intensiivsema meeleolu. Ilusa mõiste võib kohase välimusega sõna lasta veel ilusamana paista, inetuma inetumanana, koleda koledamana, veidra veidramana. See ongi sõna suggestiivne mõjuvus. Seda on kõik teadlikumad stilistid ja intiimsemad luuletajad tunnud ja seda oma unistuste sõnastustes pyydnud kasutada. Tarvitseb siin ainult mainida Fraubert'i. Päälegi on sõnal kui häälelisel ehitusel oma eri esteetiline mulje (mida muidugi ka ta tähendus määrab ja teisendab); seda võib vaadelda ja nautida kui midagi iseseisvat. Ilusa arhitektoonikaga ning suggestiivse mõjuvusega sõna on kui terve meloodia, kui kogu poeem, mille meeleolusse meeldiv on syveneda. Sellele asjaolule on eriti tabavalt tähendand Théophile Gautier järgmises omas sageli tsiteeritud lauses: "Luuletajaile on sõnadel pääle nende hariliku tähenduse veel iseäraline väärtus, samuti kui kalliskividel, mida veel ei ole ihut ega käevõrudesse, kaelkeedesse ja sõrmustesse kinnitet; nad huvitavad asjatundjat, kes neid väikeses karbis vaatab, kuhu nad on tallele pand, samuti kui kullaseppa, kes juveeli kuju yle järele mõtleb. On teemant-, safiir-, rubiin- ja smaraagdsõnu, on ka niisuguseid, mis hõõrudes vosvorina hiilgavad, ega ole sugugi hõlbus ylesanne neid valida."
[16] Arvata on, et muistegi hulk juursõnu, mida nyyd peetakse algsõnuks, on saadud laenamise teel teisist keelist. Kõiksugu moonutuste teel on esialgne sõna võind haruneda mitmeks erikujuliseks sõnaks. Ebaaustetavad asjaolud ja omadused - valestikuulmine, puudulik meelespidamine, lohakus, väärarusaamine - on kahtlemata olnud nii mõnegi uue juursõna kujunemise põhjuseks.
[17] Prof. W. W. Skeat'i hiljuti ilmund inglis keele sõnastikus sisalduvast 20,000 sõnast on:| germaani algupära: | greeka-rooma algupära: |
angel-saksi ja inglise - 3,681
holladi - 207
skandinaavia - 693
saksa - 1,333 | greeka (otsekohe või kaudselt) - 2,493
ladina (otsekohe) - 2,880
ladina (kaudselt
prantsuskeele kaudu) - 5,670 |
| kokku: 4,914 | kokku: 11,043 |
[18] Et inglis keel oma põhiloomult (grammatikalt) ikkagi germaani keel, siis on ta sõnastikust ainult yks veerand osa oma (germaani), kuna kolm neljandikku on võõras, pääasjalikult ladina.
Veel pöörasem ses suhtes on yks mitte-euroopaline keel, nimelt tyrgi keel, kus on integreeriva osana tyrgi enese keelesse põimund persia ja araabia keelt, ja mitte yksi leksikaalselt (nagu ladina keel inglis keeles), vaid ka grammatikaliselt: tyrgi kirjakeele õppijal tuleb paratamatult ka persia ning araabia grammatika - deklinatsioon ja konjugatsioon - teataval määral ära õppida.
Ka soome keeles on suur tuletusvõime ahvatelnud samust sõnajuurist tuletama liig palju erimõistelisi sõnu. Nii esineb sääl sama juursõna 13-nes eri mõisteid tähendavas sõnas: 1. kirja (raamat), 2. kirje (kiri), 3. kirjain (kirjatäht), 4. kirjaimellinen (kirjatäheline), 5. kirjake (trykitäht), 6. kirjelmä (väike kirjutus), 7. kirjailija (kirjanik), 8. kirjallisuus (kirjandus), 9. kirjaltaja (trykiladuja), 10. kirjava (kirju), 11. kirjoittaa (kirjutada), 12. kirjoitus (kirjutus), 13. kirjuri (kirjutaja), mis enamasti kõik on haritlaste keeles tekkind. Ja samuti on lugu veel mõne muugi soome juursõnaga. Sellest ebakohast näib Soomeski teadvus ärgand, sest tuntud slaavi keelte prof. J. J. Mikkola on seda ebakohta käsitelnud kirjutuses "Suomi kultuurikielenä" (Aika, a. 1915, nr. 3), kus ta muu seas ytleb: - "Nõrgemad on need (sõna)tõlked, mille pääosaks on võet sõna, mida juba muidugi palju tarvitetakse selle nimetusega yhenduses. "Kirjaston useimmat kirjat" (raamatukogu suurem hulk raamatuid) ei kõla veel halvasti, kuid yliopisto (ylikool) ja ylioppilas (yliõpilane) tarvitet sõnade opinto (õppimine, studeerimine) ja opetus kõrval, näitavad, et need uudissõnad pole õnnelikult valit. Otse mõtlematu oli moodustada näyttely (väljanäitus), näyttämö (näitelava), näyttelijä, näytelmä (näidend), näytos (näidendi vaatus) samast juursõnast. See viga, et neid sõnu võiakse kergesti yksteisega vahetada, on väiksem, kui see, et neid juhutakse sageli tarvitsema samas lauses ja lähedalt, kusjuures sellest tekib samasuguste sõnade kordumine. Siis kui vissi (teatav) sõna asemeile võeti määrätty (määrat), ei sugugi mõeldud, et näit määratty määrär kõlab inetumalt - tarvitades sõna tietty (teatud) oleks sellest yle saadud. Seesugune sama sõna ikka uuesti kordamine ja korrutamine, n. n. tautoloogia, ei ole ainult inetu, see on tyytav. Ja mis halvem, seesuguseist sõnust kokkusäet lause läheb meie tähelepanust mööda. See on peaaegu niisama loll kui: "Hattulan pappilan apupapin paupata". - Selle puhul sobib lisada ka tuntud kõlaliselt naljakas kahekõne soome keeles: "Kokoko?" - "Koko." - "Kokoko koko?" - "Koko koko." ("Kas kogu?" - "Kogu." - "Kas terve kogu?" - "Terve kogu").
[19] Et ühisus oma praeguses tähenduses ('selts') väär ja et ta ainult 'yhine olek' võib tähendada, kuna 'seltsi' tähendamiseks vaja võtta yhing, see ettepanek tehti minu poolt a. 1915 "Keelelises Kuukirjas" (lk. 101).
[20] Systemaatiline kasutamine, mis väga soovitav, seisab ses, et iga tuletusliide yksikult iga algsõna kallal ära proovitakse, s. o. igast sõnajuurest kõigi olevate liidete abil niipalju derivaate moodustatakse kui võimalik, et siis näha, missugused neist tegelikult tarvitusele võetavad ja kasulikud oleksid. Seda oleme katsund teha ja sel teel saand hulga häid uusi tuletuslikke sõnu, mida muidu meelegi ei oleks tulnud moodustada.
