Julius Fast - Body Language. Pan Books, 1971. 200 lk
See on üks vanimaid raamatuid kehakeele teemal, mida ma seni lugenud olen. Allan Pease samanimeline ilmus alles kaheksakümnendatel. Julius Fasti raamatu vanusele annab tunnistust juba raamatu esimene lõik, milles ta väidab, et kehakeel on uus ja erutav teadus mis koos kineesikaga (kinesics) põhinevad mitteverbaalse suhtlemise käitumismustritel. Kineesika mõiste on ta laenanud Birdwhistellilt ja hiljem jutustab ta ka Birdwhistelli üritusest luua kehakeele jaoks märgisüsteem (notation system for body language). See märgisüsteem põhines mõttel, et "kine" on kehakeele valdkonnas smallest recordable movement. See kontsept võis tunduda vahva, kuid oli oma aja kohta veel noor ja toores. Näiteks väidab ta: "It doesn't matter which eye is winked. The meaning is the same. Nor does it matter if one side of the eye is squinted". Nüüd teame, et kummal näopoolel liikumine toimub, on vägagi oluline. Küll aga pani ta täppi sellega: "No body position or movement, in and of itself, has a precise meaning". Meeldib see, et sel ajal oli juba läbimurre universaalemotsioonides tehtud. Fast mainib Ekmani, Frieseni ja Sorensoni uurimustööd, mis kinnitas Darwini oletust kaasasündinud emotsiooniväljendustest. Siiski, kuna sel ajal polnud veel väga palju uurimusi inimese kehakeelest, tõi Fast palju võrdlusi etoloogiast (võrdles inimese käitumist linnu- ja imetajaliikidega). Või siis lihtsalt tegi järeldusi, mida poleks pidanud. Nagu näiteks:
"Children, in our society, are treated as non-persons quite often and so are servants. We feel, perhaps counsciously, perhaps unconsciously, that before these non-persons no mask is necessary. We cannot worry about hurting the feelings of a non-person. How can he have feelings to hurt?
This attitude is usually seen as class-oriented thing. A class in society will apply it to the class beneath; higher-status people will apply it to lower-status people. The boss may not bother to mask in front of his emplyee, nor the lady in front of her maid any more than a father will mask in front of his child."
Sotsiaalsete klasside ja rasside, rahvuste, kultuuride jm humanitaarsete asjadega olid asjad tol ajal selgelt erinevad. Kui erinevad, seda ma ei oska täpselt öelda. Mõned märkused kehtivad tänapäevani. Näiteks see, et jaapani kabuki teatris kasutatakse väga keerukalt vormunud sümboolilisi žeste, mis on niivõrd kultuurikesksed, et üle poole sellest läheks lääne publiku jaoks kaduma. Ning nii jaapanlastele kui ka araablastele meeldib olla üksteisele väga lähedal, aga nendes kultuuries on siiski suured erinevused. Jaapanlased hoiavad oma läheduses formaalsust ja on ikkagi jäikade piiridega. Araablased aga tahavad puudutada, tunda ja haista (sellega seoses meenub juhuslik fakt, et Koraan soovitab meestel ennast lõhnastada - "kui lõhnad hästi, oled teinud heateo") ning seepärast astuvad nad üksteisele ka nii lähedale, et saavad nuusutada. Samuti toob ta suurepärase näite sellest kuidas toimib inglise klassiühiskond (füüsiline lähedus on suhtes vähemtähtsam kui ühiskondlik seisus). Siinkohal täheldan, et seda näidet ümber kirjutama ei hakka. Üldse, see raamat on väga mitteametlikus, lausa ilukirjanduslikus, stiilis - "Mitte just väga kaua aega tagasi lõunatasin psühhiaatrist sõbraga. Me istusime meeldivas restoranis stiilse väikese laua taga. Ühel momendil võttis ta välja paki sigarette... blablabla". Õnneks on ta korralikult viidanud, isegi kui need viited on muldvanadele raamatutele - millest osad on isegi Ülikooli Raamatukogu hoidlas olemas. Näiteks neid sooviksin lugeda:
Robert Ardrey - The Territorial ImperativeRaamatu enda kohta ütlen, et seda oli väga kerge lugeda. Fast kirjutab nagu kirjanik peaks kirjutama - ladusalt ja lõbusalt. Lisaväärtust annab 70ndatele omane köitmisstiil - mustvalged pildid on koondunud raamatu keskele (ja neil olevad modellid on üpris pentsikult - tähendab, ajakohaselt - riides). Uuteks avastusteks olid kaks mõistet:
Edward T. Hall - The Hidden Dimension
Ervin Goffman - Behavior in Public Places
Alexander Lowen - Physical Dynamics of Character Structure
Gerhard Nielsen - Studies in Self-Confrontment
Quasi-courtship - the use of courting or flirting or sex to achieve non-sexual goals. Selle kontseptiga olin tutvunud R. Don Steele raamatus (nn Rape-o ja Cavalier), aga quasi-courtship on palju parem termin (laiem ja mitte nii soospetsiifiline).
Congruence-incongruence covers the ability of members in a group to imitate each other. Tänase päeva jooksul juba teine uus mõiste täpselt samale kontseptile. Ma ei hakka isegi vaevuma kõiki neid sünonüüme siia üles kirjutada.
Viimaseks märkuseks ütlen, et in hingsight oli Fastil seda raamatut kirjutades Washoe suhtes rohkem lootust, kui oleks pidanud, kui ta kirjutas: "The old Dr. Dolittle idea of talking to the animals may yet be possible with body language". Olen lugenud, et Washoele viipekeele õpetamine oli üksjagu farss, sest ta kasutas seda suuresti vaid toidu küsimiseks ehk väga harva "ütles" midagi originaalset (Washoe pidavat pm kordama talle näidatud viipemärke). See raamat oli lugemiseks hea, aga tõsiselt võtmiseks mitte nii hea. Kasulik selles mõttes, et sain informatsiooni kehakeele uurimise ajaloo kohta.
0 comments:
Post a Comment