Madariku Jutustused

Madarik, Juhan 1955. Jutustused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

See partei on muidugi kõigi seaduste kohaselt nii sügavasse aetud, et ei küüni sinna ligi ükski nuhk ega nahk. Selles parteis on kõik ausad tööinimesed, keda kurnatakse, kes seda kurnamist ei salli ja tahavad inimsugu päästa turmast ning surmast, panna tööle logelejad ning asjata söödikud... (Madarik 1955: 9)

Väga poeetiline algus.

Mikk Simm oli õpipoisina suurde rauavabrikusse tööle läinud, kakskümmend viis marka päevas teeninud, rauda viilinud, teevett keetnud ja rohelise seebiga käsi pesnud, isalt rihma saanud, kinoraha lappinud või laenanud ja elanud nagu tuli toores puus. (Madarik 1955: 9)

Kena metafoor.

"Mina mõtlen," vastas Milla oma lapsehäälega. "Tuleb vahel kummaline tundmus, hardus," seletas ta. "Nagu ekstaas... Kui sõidan merel või kui vaatan alla silla käsipuudelt, siis hüppaksin alla, aga - miski hoiab veel... Siis mõtlen: elada on hea... Aasta viie-kuueteistkümneni olin laps, nüüd olen kakskümmend ja pean minema hauda..." Ta hääl värises. Raamat märkas midagi, kuid ta ei võinud otsustada, kas see oli lihtne romantika või kaval teesklus, mis kõik tuli panna Sillamäe väikekodanliku päritolu ja teda päev-päevalt ümbritseva õhkkonna arvele. (Madarik 1955: 82)

Pateetilised hääleomadused. Õhkkond on atmosfäär.

"Meie majas viskas üks naine teisele lõngaõli näkku," ütles ta äkki.
"Muidugi armukadedus?"
"Jah!" Milla tõusis, korjas suure peotäie lilli ja raputas need Arnoldile kaela.
"Kui pole armukadedust, siis pole ka armastust," ütles ta.
"Pole õigus," vaidles Raamat vastu. "Armukadedus peab kaduma."
Milla jooksis eemale ja hüüdis sealt ükskõikse häälega:
"Kunas see sünnib?"
"Siis, kui ka eraomandus on kadunud."
Milla naeris. Ta hakkas nüüd vallatama, lobisema, Arnoldile rohtu krae vahele ajama ja virgutas ta kergeks nagu poisikese. (Madarik 1955: 83)

Selles küsimuses oli Madariku hoiak lahus parteprogrammist. Järelsõnas (lk 408) kirjutatakse: "Olgu siinkohal toodud veel üks selgitav märkus: Tänapäeva nõukogude lugejale võib jääda arusaamatuks ning mõjuda võõrastavalt säarane "vabaabielu-kolmnurk", nagu see oli Jaan Ilvese, Leida Müüri ja Milla Sillamäe vahel. Kuid kirjeldataval ajajärgul - 1920-ndail aastail, oli veel paljude kommunistide hulgas tunda väikekodanliku pseudorevolutsioonilisuse mõju perekonnaelusse suhtumisel. Arvati, et "vabadus" igal ajal paari ja jälle lahku minna on "revolutsiooniline". Taoliste väärvaadete kammitsais ongi Ilves ja Müür. Autor, võiks öelda, jääb antud probleemi vastu liiga "neutraalseks". Ilvese-Müüri-Sillamäe suhteid idealiseerimata ei anna ta neile ka negatiivset hinnangut." - Asi tundub olevat selles, et Madarik lootis teistsugust revolutsiooni kui Nõukogude Võim endaga kaasa tõi.

Jaan oli rohkem armastatu kui armastaja. Ta toksis rähnina ühte armi, kuni pidi vagla kätte saama. Ta kujutelmad näisid täituvat. Millast sirgus võitleja. Marmorile kandis ta sellest ette. Ühingute organiseerimine edenes. Laialdaste hulkade teadvus kasvas. Klassivahet selgisid. Kodanlaste lõa otsas veetavad pettusid kodanlik-natsionalistlikus poliitikas. Jaani tuju oli sagedasti üpris hea selle edu pärast. Ta naeris kodus, lobises, müras. Aga Milla ei suutnud siiski täielikult mõista Jaani rõõmu põhjust. Temast Jaan hoidus. Milla juurdles. Võrdles Jaani kännuga või masinaga, kel puuduvad harilikud mehetunded. (Madarik 1955: 147)

Ka meil on praegu kodanlik-natsionalistlik poliitika, kuigi imelik on seda niimoodi nimetada, sest see silt sisaldab väärtushinnangut.

Ja valitsuse juht hõõrus ise peopesi teineteise vastu, mis tähendas, et tal oli kas millegi üle hea meel või ta oli ärritatud. Ta hõredad kulmud olid puseriti püsti, silmad kiirgasid laias näos ja mokad olid torus. (Madarik 1955: 181)

Kehakeele tõlgendamine on üks keeruline asi küll kui tõlgendused ulatuvad ühest äärmusest teise.

Ajakirjandust informeeris iga minister. Eriti hoolas oli poliitiline politsei, kes sepitses ja laskis lendu igasuguseid valeteateid töölistest. Töö- ja hoolekandeministeeriumist läkitati toimetustesse pikki kirjeldusi, mida on tehtud pensionide, korteriüüri ja invaliidide asjus, mida kavatsetakse teha töölishaigekassa "reformimiseks". Rahaminister seletas, kuidas lähemal ajal raha ostujõud tõusvat. (Madarik 1955: 183)

Asjad ei ole palju muutunud. Varsti oleme viie rikkaima riigi hulgas jne.

"Täna võib veel nalja saada," arvas Leida, kuna teised kippusid tõsiseks jääma, eriti Tibar. Leida nali, mis tundus tehtuna, ärritas ka Jaani. Ta põrnitses mornilt. (Madarik 1955: 192)

Tehtus on endiselt teemas. Tänapäeva mõistes siis "pingutatud". Ing. k. forced st "sunnitud".

Pealvee võis Tammekänd end hoida viimaks veel hädaabitöödega, kuid ka siin oli kitsik ja tema perekondlik seis ei andnud esimese või parema kategooria mõõtu välja, et oleks olnud eesõigusi töölepääsemiseks. Heas usus siirdus ta pealinna, lootes leida siin avaramaid võimalusi ning tööd. Kuid kõikjal ning kõik, kelle poole ta pöördus, kurtsid sama häda mis temagi. (Madarik 1955: 211-212)

Keeping one's head above water.

Kooliõde oli siiski õnnelikum magister Tammekännust. Tal oli kapis veel eilset keedetud liha, leiba ja paar tomatit, mida ta lahkesti pakkus ka koolivennale. Nad sõid ja, peab ütlema, ka jõid, sest kooliõde - nimetame teda Lia-Maraks - oli pannud käärima marjamahla või rukkeid. See pani kergelt pea kihisema nagu vanal Noal ning Tammekänd hakkas naerma ja laulmagi, lüües oma pika käe ümber Lia piha. Tõesti, elu võib olla ilus, isegi töötul haritlasel kriisi ajal. (Madarik 1955: 216-217)

Uu, 1930-ndate ulakus.

Ta katsus isegi oma välise isiku seada vastavalt "juhiprintsiibi" nõuetele. Ta kandis lihtsat rohelist särki, musta kaelasidet ja musta baretti. Kunagi ta ei naeratanud, vaid liikus surmtõsisena, käed seljal, pea natuke longus, vahtides kalkide silmadega altkulmu, huuled kõvasti kinni litsutud, lõug vastu kraed nagu hobusel vastu rangipuud. (Madarik 1955: 235)

Välimus oli "väline isik".

Oli siiski inimesi, kes suhtusid asjasse hoopis erinevast seisukohast.
Üks niisuguseid oli metallitööline Paul Pajuvits. Ka tema oli osa võtnud sõjast enamlaste vastu 1918.-1920. aastal. Ta seletas, et teda oli selleks vägisi sunnitud ja et ta ei tee sellest mingit voorust. Üldse polevat õige nimetada seda sõda mingiks "vabadussõjaks". See nimetus on kodanluse agitatsiooni ja propaganda poolt leiutatud. Ta lausus teistele, kes tema pingi juurde olid kogunenud:
"See oli klassisõda. Oleks sõditud tsaarivõimu vastu, siis oleks võidud seda sõda nimetada vabadussõjaks. Siis oleks see olnud tõeliselt vabastamine tsaari ikke alt. Aga nüüd oli tsaar juba kukutatud, töörahva võim maksma pandud ja too sõda kujunes puhtalt klassidevaheliseks sõjaks. Hiljem anti sellele kodanluse poolt vale tähendus. Ja kodanlusel oli oma huvide seisukohalt teatud määral ka õigus, sest see sõda oli tõepoolest kodanluse vabastamine töörahva võimu käest. Ajalooliselt aga on see samm tagasi, sest töörahva võim tähendab sotsialismi, meil on aga kapitalistlik kord." (Madarik 1955: 241)

Mulle jäi mulje, et vabadussõja point oli vabadus igasugusest võõrvõimust, mitte konkreetsest võõrvõimu vormist. Junõu, rippumatus!

"Valage tinti sotside pähe!" hüüdis Arnold nii kõvasti kui jaksas. "Valage sotsidele kaikaga pähe..."!
"Laske aga vapsid paluvad... Muidu ei saa!..."
"Ega see palve südamest ei tule," irvitas Arnold nüüd.
"Lähed uuesti Patareisse, uuesti, uuesti!" karjus Kostja ja käskis Juhanit valmis olla.
"Äh-äh, vaps palub, pole tühjast meest... Niisama räuskavad," õrritas Kusti.
"Mis sa, kintskaapija, lõugad, küll ma su likvideerin!" ähvardas Arnold, sülitades oma tindistele sõrmedele ja hõõrudes neid vastu kuuehõlma.
"Erakondlased", "sotsid" ja teised poisid hakkasid jälle "vapse" nurka tirima. Kisa muutus suureks. Pingid kolisesid, tüdrukud kiljusid ja tahvel kukkus seinalt põrandale. See kostis õpetaja kõrvu. Näost punane, juuksed salkus, käed rusikas, tuli õpetaja klassi ja hakkas peasüüdlasi oma kullisilmadega tabama. Alles mõne viivu pärast põrutas ta bassihäälega:
"Mis mahtra siin on? Mis lõhkumine siin on? Mis punaste hävitustööd te siin teete? Nurka, nurka! Kolm tundi pärast teisi!"
"Nad mängisid vapse!" häälitses keegi valgepäine tüdruk.
"Ah vapse? Või vapse! ... No kes teist siis vapsid on?" Keegi ei vastanud.
Vahetund lõppes. Poisid jäid karistamata, sest õpetaja ise oli ka vaps. (Madarik 1955: 260-261)

Kummalisel kombel leidub keset advokaat Sirbi võimuvõitlusi ka selline seik koolivahetunnist. "Valamine" on kujund mida enam ei kasutata, v.a. automaatrelva "valing". Kintsukaapimine on vist brown-nosing. Ja "mahtra" on siin äge metonüüm igasuguse ülestõusu jaoks.

Kaheksateistkümne-aastane tütar Leili oli samuti lihav. Ta hoolitses oma "saleda joone" eest piinliku järjekindlusega, kuid ilma nähtava tagajärjeta, sest toitlusolud olid selleks ebasoodsad. (Madarik 1955: 280)

Asjad mis eal ei muutu.

Vahetpidamata kostsid hõiked "viira", "hiuvei", "langsam viira", "langsam hiiva" jne. Jälle käis mõni hõik, ja terve koorem hakkas vaierite nagisedes tõusma. Palgikoorem hõljus õhus kui takutopike ja üürikese kaalumise järel vajus - laevaluuki, kus teda olid vastu võtmas samasugused vaiguste ja räbalate riietega töömehed kui tekil, kelle käed olid korpas ja verised, pinde täis ja mühklikud.
Koorem, mida vana väsinud hobune oli hingeldades mitu kilomeetrit vedanud, kadus laeva kerre ühe hetkega. Laevaruumis oli see töö hädoohtlikki, sest kui tropp põrkas kuhugi vastu, siis hakkas ta lõnkuma ning suure hooga viitama ja pahatihti tabas mõnda töölist nii rängasti, et mees tuli kas haiglasse või kalmistule toimetada. Viimased olid vahest õnnelikumad, sest neil polnud enam tarvidust virelda, kerjata ja leivapalukest otsida, nagu pidid tegema need, kes said vigastada ja jäid ilma nii tööst kui kindlustusest ses maailmas. (Madarik 1955: 283)

Mida sõnu.

"Isa, isa!" hüüdis kõige väiksem poeg, "ema andis täna mulle peksa..."
Kuid Andres oli küllalt taktitundeline perekonnapea ega andnud poisile õigust.
"Ju sa midagi kurja tegid," ütles ta ainult.
Siis jutustas ema, kuidas poiss olevat suhkrutoosi tühjaks kühveldanud, muist ikka suhu, suurema jao aga põrandale.
"Andsin talle siis paar laksu vastu pükse," ütles Kuuse ema ja pühkis põllenurgaga oma õhukesi pakatanud huuli. Puhta põlle alt tuli nähtavale ümar, punnis kõht, mis tõstis üles pruuni lapitud seeliku, nii et paistsid ta kõhnad ja peened sääred, mida katsid hoolikalt nõelutud omakootud sukad. Jalatseiks olid tal riidest pätud, mida ehtisid punased topsud. Ta seletas veel päevasündmusi ja sattus sealjuures hoogu nagu alati. Tema pruunid silmad hakkasid särama, pildudes mehele pilke, ta naeris, paljastas hambaid, millest siiski puudus nii mõnigi, muutes naise suu inetuks. (Madarik 1955: 284-285)

Parents, beat your children.

"Mismoodi see vilets tööline nüüd neid isandaid sunnib?"
"Eks ikka kuidagi," seletas mees ja jutustas pikalt-laialt, kuidas kõigil sadamatöölistel tuleb moodustada ühine rinne "Pumberg ja Kompanii" vastu, esitades ühtlased palgakõrgenduse nõudmised, ja siis on ka kõigil näha, kuidas "töövõtjate" huve kaitstakse.
"Siis on kohe rõngas ninas," arvas Andres.
"Rõngas ninas? Aga nüüd on hambad varnas! Kumb on parem? Ja kas ta kõigile jõuab neid rõngaid ninasse panna, raud on kallis, valuutat selle sisseveoks vähe, puurõngad aga meest ei pea..." (Madarik 1955: 288)

Tõepoolest ei tea kumb on parem, sest ei tea mida kumbki tähendab. Rõngas ninas on vist vanglas istumine. Aga hambad varnas?

Kumbki ei lausunud sõnagi olulist tülist, sest poonu majas ei räägita köiest, - seda teadsid nad hästi ja see oligi üheks põhjuseks nende heale kooselule. Viimasel ajal ähvardasid tülid küll sageneda: eks puudus suurenes, ja nagu öeldakse - tühi toob tüli majja. Nüüd jutustas Andres ka naisele, mis ta oli kuulnud: valitsus lubavat nende huve kaitsta, kuid teda tulevat selleks veel sundida! (Madarik 1955: 288)

See on see osa raamatust kus Madarik kasutab ohtralt vanasõnu.

"Kus te nii kaua olite, ma ootan juba ammugi," pahandas preili, kuid nähtavasti teeseldes, sest ta vaatas noormehele naeratavate ka kiprakiskuvate huultega ning põlevate silmadega, millest võis lugeda kiindumust tüsedaõlalisse, arenenud lihastega poisisse.
Nad sammusid mõõda puiestikke, lobisedes tühistest asjadest, ilusatest ilmadest, suplemisest, spordist ja mõningaist päevauudistest, mis puudutasid linna elu. Viimaks istusid nad pargu pulklikule pingile, vaadates arglikult teineteisele, siblides usinasti oma mõtetes, mida võiks nõnda väljendada, et see vastaspooles tekitaks rohkem pooldamist ning huvi. Igatahes esimene mulje oli kummalegi rahuldav. (Madarik 1955: 309)

Kuidas saavad huuled kipra kiskuda? Igatahes, üks väheseid faatilisi momende neis jutustustes - small talk ilmast, päevasündmustest jne. Teemavaliku osa on eriti hea edasiarendus, sest viitab nö common core teemal.

"Aga kuidas teid siis targutamine huvitab, eriti praegu, kus meie papa arvates erakondlikul virelemisel pole enam mõtet! Nüüd on vapsid likvideeritud ja kommunistidel pole kõige vähimatki poolehoidu... tuleb ainult tööd teha ja igaüks muretseb ainult oma leivaküsimuse eest. Meile seletati koolis ikka, et meie väike rahvas võib õnnelikuks saada, sest me oleme töökas rahvas, meil on omapärane kultuur, mis on võõra surve all kängu jäänud ning mida me peame arendama, ja nüüd tahtvat venelased ja sakslased meid jälle orjastada." (Madarik 1955: 311)

See siin loeb nagu kirjeldus praegusest päevapoliitikast. Voter turnout on madal, sest tööd on vaja teha ja peost suhu elada.

"Antsakas või mis ta on, aga eks ta ole tänini kaunis mõistlik mees olnud..."
"Jah, mis sa tast kiidad, tahad ka teist musutama hakata!"
Õie tõmbus mossi.
"No ega ta sind juba musutama ei hakka!" ütles ta siis näost jumestudes, kusjuures ta siniste silmade mustad terad paisusid suurteks ja ümmargusteks. (Madarik 1955: 331)

On ainult õige, et vanaema raamaturiiulilt võetud raamatus esineb sõna mida ainult vanaema suust olen kuulnud (musutamine). Pupillide laienemise osa on rahvatarkus mis 1960-ndatel kindlaks tehti (pupillomeetria).

Peremees tõmbus tõsiseks, näris huuli, mis närviliselt tõmblesid ja ta nägu veidralt moonutasid, nagu oleks see ahvilõust. Sügavad kortsud ilmusid ta laubale, silmad läksid suureks, sõõrmed laiaks, nagu tahaks ta praegu Madli kallale tormata ja teda kägistada. Ta laskus vankri najale, pani pea kätele ja oli näha, kuidas ta keha rappus, kui ta nuuksus. Kui ta pea üles tõstis, siis veeresid pisarad ta vurrudesse. (Madarik 1955: 336)

Armuvalu välised ilmingud.

"Kodanlus on välja arvanud kõige osavamad abinõud, et pimestada neid, kes valmistavad varasid ja väärtusi, et rikkad pangahärrad, vabrikandid, hallparunid ja teised rasvamaod võiksid hästi elada. Teie aga peate nälgima ja elama kõige viletsamates tingimustes. Et te mitte oma rõhujatele vastu ei hakkaks, siis valetab kodanlus teile, et eesti rahvas olevat üks, kõik peavad isamaaliselt mõtlema, rohkesti lapsi sünnitama ja jumalat paluma. See tähendab seda, et pops, sulane, maaproletaarlane ja kõik rõhutud peavad nii mõtlema, nagu teevad seda rikas pangahärra, vabrikuomanik, hallparun, kes ajavad miljoneid tasku, sel ajal kui meie ja meie lapsed nälgime. See tähendab seda, et meie peame lapsi sünnitama neilesamadele härradele suurtükilihaks ja orjadeks. See tähendab seda, et mustakuuemees kantslis uimastab meid jumalasõnaga, et me ei märkaks oma rõhujatele vastu hakata.
Seltsimehed linnas ja maal! Kodanlus katsub kõrvaliste asjadega juhtida töörahva tähelepanu mujale sellelt suurelt hädalt ja viletsuselt, mis on tekkinud kodanliku korra pankroti ja töörahva jõhkra kurnamise tõttu. Mõeldakse välja nimede muutmisi, lippude püstitamisi ja muid rahvuslikke mardisanditamisi. Meie peame sellele vastu seadma oma, s. o. töörahva ridade koondamise, oma organisatsioonide loomise, oma võitluslipu, punase lipu au sees pidamise.
Seltsimehed, ainult siis võime me oma praegust olukorda parandad, kui koondume punase lipu alla, kui loome igas külas, igas vallas, igas töökohas oma rühmakese, kelle otsekoheseks ülesandeks on ikka uute ja uute rühmakeste organiseerimine, ikka uute ja uute võitlejate ligitõmbamine rõhujatevastasesse võitlusesse...
Kas ei ole veel küllalt selge, kuidas rikaste kukrud ikka paisuvad, meie peame aga püksirihmale auke juurde tegema... Rikaste prouad hoiavad oma taljet, kehvikute naised peavad orje muretsema ja nälgima..." (Madarik 1955: 340)

Pesuehtne propaganda, mida tegelased loevad õhukestelt lehtedelt üksteisele ette. "Rahvuslik mardisanditamine" on sellegipoolest värvikas kõnekäänd.

Õie muutus uudishimulikuks, ühtlasi häbenes Mardi kiitust, mida ta meeleldi oleks kuulanud, kuid mis teda siiski kohmetama pani. Ta oli salaja mõtteid mõlgutanud, sest talle oli südamesse läinud tookordne Mardi habemetöögas ja tugevate käte pigistus; ta oli Marti nähes teda salamahti pikemalt silmitsenud, oli ta silmi vaadanud, ta sirget puhevil sõõrmetega nina, soonilisi käsi, pikki sõrmi suurte siniste küüntega, mis ta tingimata lühikeseks lõikaks, oleks ta tema naine. (Madarik 1955: 346)

Eestlaslik häbelikkus kiituse ees. Ühtlasi, meessoost autor annab endast parima, et kujutada naissoo ihasid.

Võib kujutleda olukorda, kui ollakse aastaid istunud koos seltsimeestega, ja siis pead neist järsku lahkuma. Ollakse ühte kasvanud. Ja pealt aimatakse, millised on teise sisemised soovid. Juba silmist võib lugeda, mida teine mõtleb. (Madarik 1955: 375)

Hüpersemiootiline kommunikatsioon.