Vaata, oblakaa on taevas!
Mis atmeka sa said?
Kas sa oled sadaatšid rešaitand?
Organismus, idealismus, negativismus, positivismus, germanismus, doosis, baasis, fraasis, rytmus, hymnus, kriisis, teesis.
Himitšeki puhastus, konservatoria, separatnõi rahu, zoologitšeski sad.
See on alles vapros.
Ära ole nii empfindlich.
Ta ei ole sugugi zurechnungsfähig.
Ta on väga anständig inimene.
Nähtusesse, kasutusesse, keerulisusesse, mitmekesisusesse.
Poissa, pyssa, õnnelikka, kirjanikka.
Majasid, korterisi, tubsid, kindralisi, gymnaasiumisi.
Vanasid, konarlikkusid teesid mööda sõites vaatlesin saladuslikkusid maakohtasid, metsasid, järvesid, põldusid, pilvesid.
Ilusatel hommikutel sygavates mõtetes jalutades unistas ta nendest rasketest ettevõtetest ja tähtsatest ning erakordsetest ettepanekutest tookordsetel ärevatel päevadel.
Rabasse, porisse, linnasse, jõesse, udusse, pesasse, praosse, Tartusse, Peterburisse.
Kurbtus, halbtus, argtus.
Raiusivad, kaalusivad, murdsivad, väänsivad, kaevasivad.
Kirjutatakse, kannatatakse, parandatakse, puudutatakse, rahmeldatakse.
Karistatute, ametiteta, jumalateta.
Kui ma oma sõbralt, kes eileõhtuse rongiga linnast tagasi tulnud oli, teada olin saanud, et meie yhine ettevõte, milleks me suure rahasumma kaalu peale paannud olime, jõudsasti edenema hakkas, siis otsustasin mina esialgu kõike muud tööd kõrvale jättes end kogu jõuga ainult sellele uuele tegevusele, mis juba paar aastat minu armsam unistus olnud on, pyhedada.
Ta läks astellungi peale.
Ta prvljaitati eksamil na atestat sreelosti.
Vaata, oblakaa on taevas!
Keeleline värvipimedus!
Keeleline ykskõiksus!
Keeletunde nyrinemine!
Keeleinstinkti tumenemine!
Keele lamestumine!
Keele unustamine!
Dysgraafia!
Harjumuse tyrannia!
Halvakeelse kirjanduse ja ajakirjanduse valdav, rõhuv, kõikemattev sugestioon!
Keele kultuur!
Keele reform!
Keele puhastamise, korraldamise, rikastamise, kaunistamise möödapääsmaatu vajadus!
Keel - see on rahvuse vaim, ta hing, ta eluõhk!
Ilma keeleta yhtegi rahvust!
Ilma arenenud keeleta yhtegi kirjandust!
Ilma haritud keeleta mingit peenemt rahva elu avaldust!
Mu Jumal, missuguste trompetitega neid sõnu hyydma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanike kõrvadesse möirata! Sest inimliku kõne häälele on nad ses asjad kurdid. Missuguseid haamreid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkange tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda keeleliste paranduste ja uuenduste yliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Võhiku naiivsus keele asjus on suur. See on määratu. See on fataalne.
Pääliskaudsus, idealismi ja peenuse puudus on praeguse eesti iseloomu põhipahed. Eesti hing on nagu liig jäme sõel või harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb.Meil kõneldakse viimsil aastail taas nii palju rahvusest, rahvuslikust iseolemisest. Asutatakse koolisid, ehitatakse teatrid, korjatakse muuseumit. Aga asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu, selle eest hoolitsetakse ja muretsetakse imevähe. Eesti keelon vaeslapse seisukorras. See võib edeneda, kuidas juhtub. Võib kasvada kui puumetsas. Ykski meie rahvusliku liikumise juhtidest ei ole halva keele pärast hädakisa tõstnud. Ykski partei ei ole selle arendamist oma programmi võtnud. Ei ole kohaseid inimesi! Aga miks on meil nii vähe kohaseid inimesi, kysime. Sellepärast, et neid ei kasvateta. Jah, sellepärast, oh rahvusjuhid, et teie neid endile ei ole kasvatand. Sest teatavate huvide ja oskustega inimesed ei teki iseenesest, vaid neid peab kasvatetama, koolitetama, õhutetama.
Saagem paremiks! Väikerahva lippkiri olgu: kvaliteet kvantiteedile vastukaaluks! Väärtus arvule!
Kool põhjalikumaks ja nõudlikumaks! Senine kool oma pehmusega on otse edendand vaimu pääliskaudsust ja lodevust. Jah, kool, eriti keskkool ja ylikool armuheitmata valjemaks kui siiani! Kes ei oska õigesti deklineerida sõnu otstarve, pale, kõrb, maine, ega tea, mis käänetega väljendatakse eesti keeles täisobjekt ja mis tähendavad sõnad transitiivne1, intratransitiivne2, frekventatiivid3 ja momentaanid4, neil on kyll vähe aimu eesti keele grammatikast. Ent peaaegu ykski keskkooli lõpetaja ei tea neid elementaarseid asju. Suur osa keskkooli lõpetajaid on eesti keele grammatika suhtes tabula rasa. Keskkooli ylemad klassid on selleks, et unustada seegi vähene, mis kahes alamas klassis on grammatika alal õpitud. Eesti kool ei jaksa kätte õpetada korralikku komade tarvitamist. Ka on meie noorsoo käekiri halb - lohakas, jõhker, raskesti loetav, mõnel niisugune, nagu ei oleks sule, vaid tikuotsaga kirjutet. Kool on selle korralikkusele vähe rõhku pannud. Mõned pedagoogid koguni soodustavad ja edendavad käekirja lohakust mingisuguse individuaalse käekirja viljelemise nimel. Ärgu hellitetagu noorsugu, ärgu peetagu teda linade vahel! Yldse on vaja meie rahvuskysimus asetada äärmiselt teravalt: to be or not to be! Tuleb olla kylm või kuum; leigus ja loidus on loogikatu ja ylekohtune. Saagem paremiks! Kõik on selles! Eestist võib vaimustet olla ainult ta tuleviku pärast.
Kui keelel on rahvuse elus otse määrav tähtsus - ilma keeleta yhtegi rahvust -, siis on seda ka nimedel kui keelelisel elemendil. Eestlasele eesti nimi! Oleks ju ebaloogiline ja paradoksaalne, kui venelastel oleksid saksa või sakslastel vene nimed. See oleks otse naljakas, veider ja naeruväärne. Veel enam: see on pahandav, haavav, revolteeriv. See on pöörane ja lapsik isikliku vabaduse kitsendamine. Nii et kadugu igasugused Albrechtid, Ormid, Richardid, Rosalied, Harryd, Rinaldod, Kirillid, Florad, Fannyd, Alice'id, Apollinaariad, Julitad, Eleonored, Meinhardid, Florentined, Hildegardid, Elfrieded, Rudolfid, Aurorad ja Benitad! Saagem paremiks! Saagem paremiks igas suhtes, sellest ripub meie rahva saatus.
Ytle mulle, missugustes tingimustes miski rahvas on elanud ja elab, ja ma ytlen, missugune ta keel on. Keel on rahva saadus, samuti kui õun õunapuu ja pähkel sarapuu vili. Temas peegeldub ta looja iseloom, elutingimused ja ajalooline saatus. Meie kirjakeel on saksa pastorite kujundet. Meie syntaks saksa mõjust ydini läbi vettind, meie sõnadekord läbi ja läbi saksik. Mingi õnneliku juhuse tõttu sai yks murre kirjakeele aluseks. Ilusamad, kõlavamad vormid kadusid. I-mitmus hoidus alles ainult yksikuid murdeid, lyhike sisseytlev unustati, sõnatagavara vaestus. Mispärast peab n.n. "Tallinna keelele" yksi see suur au jääma kirjakeele aluseks olla? Miks ei võiks selles ka Viljandi, Tartu, Võru murded oma osa anda? Kirjakeel sisaldagu võimalikult ka teiste murrete häid omadusi ja temas puudugu kõigi murrete nõrkused. Tulevane uuendet yhiskeel peab olema kui suur rahvuslik ehitus, mis kogu maa yhiseist aineist oleks kokku pandud ja seega seda suurepärasem ja kalliväärtuslikum saaks.
Keelt ärgu peetagu yksi rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks, vaid vaja temas ennekõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks.
Kordame: keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte yksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma otstarvete kohaselt pyyab painutada. Muude masinate, aur-, elekter-, tryki-, lennumasinate jne. täiendamisel peetakse loomulikuks, et selle eest hoolitsevad eri hariduse ja annetega varustet isikud, keelmasina täiendamise eesõigus aga tunnustetakse ainult anonyymse massi "loova geeniuse" tööks. On kord keel samasugune masin, ja päälegi veelgi peenema ja keerulisema ehitusega, sest et ta määrat on mõtte ja tunde maailma väljendama, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi abinõude ja teadmistega, mida nyydisaja edenenum kultuur ja teadus pakuvad. Sest kui tohib surelik inimene oma esivanemate higi ja verega niisutet maa pinda ja mulla kokkusäädet kõiksugu superfosfaatidega oma otstarvete kohaselt parandada ja "Jumalast loodud" olendeid, oma karja tõuge suursugustada, see on loodust parandada, miks ei peaks ta tohtima seda teha oma enda vaimutootega, mida on ta keel? Muidugi on tal seks õigus. Ja see ei ole mitte yksi ta õigus, vaid ta kohus. Keelt, seda inimese vaimu kõige peenemat tööriista, peab harima, korraldama, puhastama, viilima, ihuma, rikastama.
Seks peab tööd tegema.
Meil ei ole aega oodata.
Meil ei ole aega oodata. Meie keeles peab syndima samasugune järsk muutus kui ta kõnelejais. Vanaisa elas suitsutares, käis pasteldega, sai mõisas vitsu ja veeris pyhapäeviti määrdund lauluraamatut; isa vantsis kodukoet riideis säärsaabastes oma päriseks ostetud põllul, vooris viljakoormaid linna myygile ja luges Jakobsoni "Sakalat"; aga pojapoeg on kõrgema haridusega, oskab mitut võõrast keelt, esineb kõige moodsemas ylikonnas ja loeb algkeeles modernimat Euroopa kirjandust. Teise ja kolmanda põlve vahel n määratu hype syndind! Selge, et vanaisalt ja koguni isalt pärandet keel ei vasta enam pojapoja maitsele ja vaimsusele. Ja mitte ainult stiili ja sõnastuse poolest, vaid koguni oma lauseehituse, mõnede muutevormide ja kõla poolest. Uuele haridustasapinnale peab ka uus sellekohane keel vastama. Temagi peab lyhikese aja jooksul saama võrratult rikkamaks, tunduvalt kõlavamaks. Teised rahvad on samuti teind. Uus-greeka, rumeenia ja läti keele heaks on enam teadlikku tööd tehtud.
Muidugi, eestlane peab lätlasest ikka taga olema! Seda nõuab eesti rumalus! Eesti puupäisus ja vaimuhõredus! Eesti matslikkus! Eesti kirvetöisus!
Leksikaalsete, grammatiliste ja kõlaliste puuduste paranemist Matsi ja Madise poolt lootma jääda oleks sama kui käed rypes ootama jääda, et lennumasinad iseenesest oma tarvilise täiuseni arenevad.
Meil ei ole aega oodata.
Keel, mis on uuenduse tulest läbi käinud, ei pea oma grammatiliselt ehituselt enam endine olema. Formuleerime: keeleuuendus on keele ehituses olulisi muutusi toimepanev tegevus. Keeleuuendus ei ole mõni tuju, yleannetus, eralõbu, vallutus, vaid tõsine töö, tarviline meie rahvuslikule kultuurile. Selle tõsiarvamise tahame meie5 kisendada kõigile oma kaasmaalasile.
Meil ei ole aega oodata. Meil on tähtis, et meil võimalikult pea igapidi kultura nõuete kohane tööriist käe pärast oleks. Meie keel on halb viiul igale hääle stiilikunstnikule. Kui stiilikunstnikul on valida, siis ta valib Stradivariuse. Pärandagem tulevasile põlvile väärikam, kõlavam ja peenema tooniga instrument! Siis vast võib tulla see jumalik kunstnik, kes Eesti viiuli paneb täishääleliselt ja ennekuulmata kõlavusel helisema.
Enne riist, siis teos.
Enne keel, siis kirjandus.
Meil ei ole aega oodata. Keel peab muutuma! Häda talle, kui ta seda ei teeks!
Eesti keel saab keeleuuenduslikuks või ta ei saa olema!
Me viime keeleuuenduse läbi. Me sunnime ta peale. Ja seks töötame järgmistes sihtides. Grammatikas, vormi- ja lauseõpetuses kõrvaldame väikeste operatsioonidega hulk kasvajaid, kärnu, muhkusid - lohakuse ja halbade elutingimuste tagajärjed. Me puhastame oma keele tarbetumist germanismidest, me opereerime temast partitivismi6 vähjad välja, me ravitseme ta verevaesust murrete kosutava mahlaga ja mõnede tervete fennismidega. Yhtlasi purustame ta saksiku sõnade korra kitsad ja pedantlikud raamid, mis meie esivanemad omal ajal iseteadmatult ja orjameelselt vastu võtnud. Sellega teeme lauseehituse nõtkemaks, loogilisemaks, eestilisemaks. Ka keele suurem stiililine ja kõlaline ilu saab meie alaliseks pyydesihiks olema, sest meie emakeel peidab endas fataalse kakofoonia põhjusi. Keele ilu ja helk yle kõige! Eufoonia7, keele jumalanna graatsiline kaaslane, juhtigu meid kõigis me uuenduste ja paranduste ettepanekuis. Meie eesmärk olgu otstarbekohasus ja elegantne lyhidus!
Kuid enne kõike vaja leksikoni rikasta. Sõnastiku rikkus yksi annab keelele peenuse. Meie sõnastik on täis tyhje kohti ja otse kisendab rikastamise järele. Seepärast on sõnatagavara suurendamine meie esimesist ja hädalisimaist ylesandeist.
Leksikoni rikastamine võib syndida:
1. Moodustamise teel olevaist sõnajuurist ja tyvedest, kas kokku liites kaks või rohkem sõna või liitelõppude abil tuletades (näit. 'asjaolu' on kahest keeles juba olevast sõnast - 'asi' ja 'olu' - koku liidet; 'rahvus' on -us lõpu abil sõnast 'rahvas' tuletet).
2. Uute juursõnade soetamise kaudu. Uusi juursõnu võib saada rahvamurdeist, soome keelest või võõraist keelist, kuhu kuuluvad ennekõike rahvusvahelised kultuursõnad. Eesti keeleuuenduse yks tähtsamaist põhimõtteist olgu: juursõnade rohkus, erijuurelisus! Sest eesti keeles on rohkem kui muis keelis samajuurelisi tuletusi. Kel kõrv, see võrrelgu:
Kuid veel tunduvam ebakoht - sääl, kus kultuurkeelis harilikult iseseisvad juursõnad, on eesti keeles kahest kokkulapit sõnad, näit. sõjariist - prants. arme, saksa Waffe, vene оружие; pääluu - pr. crâne, sks. Schädel, v. череп; surnukeha - pr. cadavre, sks. Leiche, v. труп; vaenelaps - pr. orphelin, sks. Waise, v. сирота.
Kõik need kokkuliidet sõnad mõjuvad lapselikkustena, khmakustena, naiivsustena. See on kui mingisugune laste keel, laste lällutamine! Ja siis veel ei lubata keelt uuendada! Säherdusile sõnanaaivsusille võik vahest ainult metsrahvaste keelist ja yldse Euroopa kultuurist eemal olevate või mahajäänd rahvaste keelist analoogiaid leida, muu seas hiina keelest, kus otse harilikuks nähteks on sõnad seesugused kui piimakook (nai-ping-tse) = juust; haisev putukas (čou-čung) = lutikas; pyssi laps (čiang-tsé´'rh) = pyssikuul; suur mees (ta-žˇen) = minister; suu-hambad (kou-č'i) = kõneosavus; 10 000 asja (wan-wu) = maailm jne. jne. jne. Seepärast kui me ei taha, et eesti keel hiina keelega jagaks niisuguste naiivsuste ja lastekeelsuste eesõigust, siis tuleb kõigi ylalloeteld eesti naiivsuste asemele hädasti soetada iseseisvad juursõnad.
Keele kui masina seisukohast on ykskõik, kas need juured laenatakse eesti murdeist, soome keelest või võõramaist keelist. Nõue, et uued juursõnad peaksid olema aimult omist murdeist võet, on suur liialdus, on naiivne purism. Sõna algupära ei ole tähtis. Oluline on ainult sõna foneetiline eestilaadsus, s.o. et sõna ei sisaldaks võõraid häälikuid, ei algaks kaksik- või kolmikkonsonandiga, ei sisaldaks ka sõna sees ja lõpus ebaeestiliste häälikute ryhmi, et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis. Kõik muu on juhuslik ja kõrvaline. Mõnikord võiks laenatava võõrsõna teha täiesti eestikõlaliseks ja eestiliseks väikese häälikulise muutusega. Nii saaksime prantsuse charme'ist väga hää eesti sõna kui alg-š muudame s-ks: sarm. Tingimata tuleks tarvitusele võtta list - nimekiri, loetelu, mis esineb koguni soome keeles. Samuti on ladina veen parem kui tõmbsoon, poor parem kui nahaauk. Päälegi ei ole sugugi karta, et niisuguseid võõrakeelseid laensõnu väga palju tuleks. Seevastu aga on murdelised ja soome keele sõnad meile peaaegu kõik vastuvõetavad. Tuntuina ja naturaliseerituina annaksid nad hulga häid kodanikke eesti leksikoni republiigile, kus ykski võõra tõu tunnus neid ei eraldaks algupärast tõugu kaaskodanikest.
Ammu oleks aeg olnud hakata Wiedemanni tööd jätkama ja täiendama, et systemaatiline ylemaaline sõnade korjamine toime pandaks ja katsutaks kõik sõnad ja kõnekäänud kokku saada, mida rahvas kusagil veel tarvitab. Meie naabrid soomlased ja lätlased on selle tööga juba algust teinud. (Muidugi, eestlane peab lätlasest ikka taga olema!) Korjata tuleks kõike, mida harilik yleyldine kirjakeel ylepea ei tunne. Tarvilik on ka sõnu korjata, mis ehk kyll kirjakeeles olemas, kuid siiski sellest lahku lähevad, olgu tähenduse, olgu kuju poolest. Ärgu peetagu yhtegi sõna tähtsusetuks, ka kõige väiksemad tähelepanekud, pealt näha kõige tyhisemad, labasemad, juhulised, koguni inetumad sõnad märgitagu yles ja pandagu paberile. Koguni laste keeles esinevad sõnakesed, loomade kutsumise hyyded, kõiksugu lugemata onomatopoeetilised sõnad, mille poolest meie keel nii rikas, leidku tähelepanemist. Peetagu silmas ka kõigi rahva tegevusharude (põllutöö, kalapyyu, kõiksugu kodukäsitöö, ehituse, nõiapruukide, arstimise viiside jne.) kohta käivaid tehnilisi sõnu ja ytlemisviisisid. Kõik katsutagu kinni pyyda, mitte midagi kahe silma vahele jätta. Korjatagu parem natuke yleliia kui natuke vähem.
Soome keel peab meile saama samasuguseks rikastamise abinõuks kui seda inglis keelele on olnud ladina-prantsuse ja rootsi keelele saksa keel! Nagu sogane püretatud lomp on praegune esti keel puhta allikana voolava soome keele kõrval. Me ekspluateerime soome keelt, me mõtleme ta lopsakast sõnasalvest täite kamalutega sõnu ammuta! Soome keel ei ole eesti keel, kui see on eestilisem kui eesti keel. Päälegi on soome keel mitmes tähtsas seigas eesti keelele lähem kui Tartu murre. Soome keeles võib moodustada terveid lauseid, mis peaaegu täht-tähelt yhte satuvad eesti keelega ja millest eestlane õppimata aru saab. Näiteks: "Me tulemme puolen tunnin perästa takasin." Või: "Miehet tuovat huommenna metsästa suuren kuorman puita." Võrdluseks yks lihtne lauseke eesti, soome ja võru keeles: see on uus mets; se on uusi metsä; tuu om vastne mõts. Soome keelest oleks võimalik laenata mitte paarkymmend, vaid vähemalt kolmsada juursõna. Soome keelest võib rohkesti laenata, en gros laenata, kõik mis iganes võimalik laenata. See on siitpääle endastmõistetav aksioom, banaalne tõde, mille yle enam ei maksa vaieldagi.
Meil ei ole aega oodata. Meil on tähtis, et meil võimalikult pea igapidi kultura nõuete kohane tööriist käe pärast oleks. Meie keel on halb viiul igale hääle stiilikunstnikule. Kui stiilikunstnikul on valida, siis ta valib Stradivariuse. Pärandagem tulevasile põlvile väärikam, kõlavam ja peenema tooniga instrument! Siis vast võib tulla see jumalik kunstnik, kes Eesti viiuli paneb täishääleliselt ja ennekuulmata kõlavusel helisema.
Enne riist, siis teos.
Enne keel, siis kirjandus.
Meil ei ole aega oodata. Keel peab muutuma! Häda talle, kui ta seda ei teeks!
Eesti keel saab keeleuuenduslikuks või ta ei saa olema!
Me viime keeleuuenduse läbi. Me sunnime ta peale. Ja seks töötame järgmistes sihtides. Grammatikas, vormi- ja lauseõpetuses kõrvaldame väikeste operatsioonidega hulk kasvajaid, kärnu, muhkusid - lohakuse ja halbade elutingimuste tagajärjed. Me puhastame oma keele tarbetumist germanismidest, me opereerime temast partitivismi6 vähjad välja, me ravitseme ta verevaesust murrete kosutava mahlaga ja mõnede tervete fennismidega. Yhtlasi purustame ta saksiku sõnade korra kitsad ja pedantlikud raamid, mis meie esivanemad omal ajal iseteadmatult ja orjameelselt vastu võtnud. Sellega teeme lauseehituse nõtkemaks, loogilisemaks, eestilisemaks. Ka keele suurem stiililine ja kõlaline ilu saab meie alaliseks pyydesihiks olema, sest meie emakeel peidab endas fataalse kakofoonia põhjusi. Keele ilu ja helk yle kõige! Eufoonia7, keele jumalanna graatsiline kaaslane, juhtigu meid kõigis me uuenduste ja paranduste ettepanekuis. Meie eesmärk olgu otstarbekohasus ja elegantne lyhidus!
Kuid enne kõike vaja leksikoni rikasta. Sõnastiku rikkus yksi annab keelele peenuse. Meie sõnastik on täis tyhje kohti ja otse kisendab rikastamise järele. Seepärast on sõnatagavara suurendamine meie esimesist ja hädalisimaist ylesandeist.
Leksikoni rikastamine võib syndida:
1. Moodustamise teel olevaist sõnajuurist ja tyvedest, kas kokku liites kaks või rohkem sõna või liitelõppude abil tuletades (näit. 'asjaolu' on kahest keeles juba olevast sõnast - 'asi' ja 'olu' - koku liidet; 'rahvus' on -us lõpu abil sõnast 'rahvas' tuletet).
2. Uute juursõnade soetamise kaudu. Uusi juursõnu võib saada rahvamurdeist, soome keelest või võõraist keelist, kuhu kuuluvad ennekõike rahvusvahelised kultuursõnad. Eesti keeleuuenduse yks tähtsamaist põhimõtteist olgu: juursõnade rohkus, erijuurelisus! Sest eesti keeles on rohkem kui muis keelis samajuurelisi tuletusi. Kel kõrv, see võrrelgu:
Kuid veel tunduvam ebakoht - sääl, kus kultuurkeelis harilikult iseseisvad juursõnad, on eesti keeles kahest kokkulapit sõnad, näit. sõjariist - prants. arme, saksa Waffe, vene оружие; pääluu - pr. crâne, sks. Schädel, v. череп; surnukeha - pr. cadavre, sks. Leiche, v. труп; vaenelaps - pr. orphelin, sks. Waise, v. сирота.
Kõik need kokkuliidet sõnad mõjuvad lapselikkustena, khmakustena, naiivsustena. See on kui mingisugune laste keel, laste lällutamine! Ja siis veel ei lubata keelt uuendada! Säherdusile sõnanaaivsusille võik vahest ainult metsrahvaste keelist ja yldse Euroopa kultuurist eemal olevate või mahajäänd rahvaste keelist analoogiaid leida, muu seas hiina keelest, kus otse harilikuks nähteks on sõnad seesugused kui piimakook (nai-ping-tse) = juust; haisev putukas (čou-čung) = lutikas; pyssi laps (čiang-tsé´'rh) = pyssikuul; suur mees (ta-žˇen) = minister; suu-hambad (kou-č'i) = kõneosavus; 10 000 asja (wan-wu) = maailm jne. jne. jne. Seepärast kui me ei taha, et eesti keel hiina keelega jagaks niisuguste naiivsuste ja lastekeelsuste eesõigust, siis tuleb kõigi ylalloeteld eesti naiivsuste asemele hädasti soetada iseseisvad juursõnad.
Keele kui masina seisukohast on ykskõik, kas need juured laenatakse eesti murdeist, soome keelest või võõramaist keelist. Nõue, et uued juursõnad peaksid olema aimult omist murdeist võet, on suur liialdus, on naiivne purism. Sõna algupära ei ole tähtis. Oluline on ainult sõna foneetiline eestilaadsus, s.o. et sõna ei sisaldaks võõraid häälikuid, ei algaks kaksik- või kolmikkonsonandiga, ei sisaldaks ka sõna sees ja lõpus ebaeestiliste häälikute ryhmi, et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis. Kõik muu on juhuslik ja kõrvaline. Mõnikord võiks laenatava võõrsõna teha täiesti eestikõlaliseks ja eestiliseks väikese häälikulise muutusega. Nii saaksime prantsuse charme'ist väga hää eesti sõna kui alg-š muudame s-ks: sarm. Tingimata tuleks tarvitusele võtta list - nimekiri, loetelu, mis esineb koguni soome keeles. Samuti on ladina veen parem kui tõmbsoon, poor parem kui nahaauk. Päälegi ei ole sugugi karta, et niisuguseid võõrakeelseid laensõnu väga palju tuleks. Seevastu aga on murdelised ja soome keele sõnad meile peaaegu kõik vastuvõetavad. Tuntuina ja naturaliseerituina annaksid nad hulga häid kodanikke eesti leksikoni republiigile, kus ykski võõra tõu tunnus neid ei eraldaks algupärast tõugu kaaskodanikest.
Ammu oleks aeg olnud hakata Wiedemanni tööd jätkama ja täiendama, et systemaatiline ylemaaline sõnade korjamine toime pandaks ja katsutaks kõik sõnad ja kõnekäänud kokku saada, mida rahvas kusagil veel tarvitab. Meie naabrid soomlased ja lätlased on selle tööga juba algust teinud. (Muidugi, eestlane peab lätlasest ikka taga olema!) Korjata tuleks kõike, mida harilik yleyldine kirjakeel ylepea ei tunne. Tarvilik on ka sõnu korjata, mis ehk kyll kirjakeeles olemas, kuid siiski sellest lahku lähevad, olgu tähenduse, olgu kuju poolest. Ärgu peetagu yhtegi sõna tähtsusetuks, ka kõige väiksemad tähelepanekud, pealt näha kõige tyhisemad, labasemad, juhulised, koguni inetumad sõnad märgitagu yles ja pandagu paberile. Koguni laste keeles esinevad sõnakesed, loomade kutsumise hyyded, kõiksugu lugemata onomatopoeetilised sõnad, mille poolest meie keel nii rikas, leidku tähelepanemist. Peetagu silmas ka kõigi rahva tegevusharude (põllutöö, kalapyyu, kõiksugu kodukäsitöö, ehituse, nõiapruukide, arstimise viiside jne.) kohta käivaid tehnilisi sõnu ja ytlemisviisisid. Kõik katsutagu kinni pyyda, mitte midagi kahe silma vahele jätta. Korjatagu parem natuke yleliia kui natuke vähem.
Soome keel peab meile saama samasuguseks rikastamise abinõuks kui seda inglis keelele on olnud ladina-prantsuse ja rootsi keelele saksa keel! Nagu sogane püretatud lomp on praegune esti keel puhta allikana voolava soome keele kõrval. Me ekspluateerime soome keelt, me mõtleme ta lopsakast sõnasalvest täite kamalutega sõnu ammuta! Soome keel ei ole eesti keel, kui see on eestilisem kui eesti keel. Päälegi on soome keel mitmes tähtsas seigas eesti keelele lähem kui Tartu murre. Soome keeles võib moodustada terveid lauseid, mis peaaegu täht-tähelt yhte satuvad eesti keelega ja millest eestlane õppimata aru saab. Näiteks: "Me tulemme puolen tunnin perästa takasin." Või: "Miehet tuovat huommenna metsästa suuren kuorman puita." Võrdluseks yks lihtne lauseke eesti, soome ja võru keeles: see on uus mets; se on uusi metsä; tuu om vastne mõts. Soome keelest oleks võimalik laenata mitte paarkymmend, vaid vähemalt kolmsada juursõna. Soome keelest võib rohkesti laenata, en gros laenata, kõik mis iganes võimalik laenata. See on siitpääle endastmõistetav aksioom, banaalne tõde, mille yle enam ei maksa vaieldagi.
Rahvamurdeist on keeleuuenduslikku kirjakeelde saadud: abajas - väike merelaht almus anuma askeldama aun avali ealdasa - vanaduse poolest ennatlik ennist ennustama ent ergas hagijas - saaki otsiv jahikoer hahetama - hallina paistma hahkjas -hallikas hajuma hala halin hame hankima haukama heidik - mahajäetud põllumaa, lõlvatu inimene hiivama - yles vinnama (ankrut) hubane hubisema -suminal põlema
1. Transitiivne e. sihiline verb - verb, mille tegevus on või võib olla sihitud mingile esemele ehk objektile (nägema, tegema, lugema, kutsuma, vaatlema, kuulama, kandma, müüma, tundma, kinkima jt.).↩
2. Intatransitiivne e. sihitu verb - verb, mille tegevus või olemine ei ole millelegi suunatud (olema, magama, seisma, peatuma, osutuma, anduma, tunduma, jooksma, küündima, säilima, kustuma jt.)↩
3. Frekventatiiv - korduvat tegevust väljendav verb (torkima, hüplema, mõtisklema).↩
4. Momentaan - hetkelist või ühekordset tegevust väljendav verb (paugatama, hirnahtama).↩
5. Sõna "meie" ei ole siin mitte pluralis autoris või modestiae, vaid tõsine, arvuline paljus, ja sellega mõtlen kõiki neid, kes aitavad keeleuuenduse vankrit s e l l e s sihis edasi tõugata.(Joh. Aavik "Tuleviku eesti-keel", "Noor-Eesti" IV album, 1912.)↩
6. Partitiiv (lad.) - osastav.↩
7. Eufoonia - (kr.) ilukõla, heakõlalisus; kirj. keeleline ilukõla, mis saavutatakse häälikuvalikuga, kordustega, alg- sise- või lõppriimiga või mõne hääliku või häälikuühendi (nt. sõna lõpu s-i või -tatud, -tatakse) vältimisega (ENE 1987).↩
0 comments:
Post a Comment