Jakobson, August 1928. Tuhkur Hobune. Vol. 1: Suur Algus. Tartu: Loodus.
Faatiline
Näis, nagu oleks noor ema oodanud kõik see aeg juhust, et rääkida oma haigest lapsest. Ta nägu muutus äkki kuidagi lahkeks, rõõmsaks ja sõbralikuks. Mingi sisemise kõlaga hääles hakkas ta vadistama oma pisukesest tütrekesest, kes olevat olnud tunaeila ja enne seda nii raskes palavikus, et ta olnud sunnitud kartma iga silmapilk kõige pahemat. (Jakobson 1928: 17)
Dell Hymes: kui naised räägivad oma lastest. Sotsiolingvisti arvates on faatiline funktsioon rohkem nagu vastastikkune väljenduslik funktsioon, st keele sotsiaalne funktsioon on lubada kõigil vestluses osalejatel ennast väljendada nii, nagu Malinowski (PC 5.5) kirjutas, et nad sellest ka mingi ärakuulamisrahulduse saaksid. Konatiivne või tegevuslik aspekt siin seisneb selles, nende sõnu on tähele pandud, aga emotiivne või ekspressiivne funktsioon selles, et kõnelejad saavad südamelt ära, misiganes nende peakõlusid parasjagu keeleliselt okupeerib. Igaüks võib märgata, et inimesed kalduvad rääkima sellest, mis neid huvitab, mis valmistab neile muret, jne. Dell Hymes'i näidete hulgas on olukorrad, milles emad räägivad oma lastest, nagu siin (Jakobson 1928: 17), ja samuti kui nt antropoloogid räägivad oma välitöödest. Leitakse ühine teema.
Siin lisab Jakobson põhimõtteliselt mitteverbaalse poole sellele vestlusnähtusele: nägu muutub lahkeks, rõõmsaks ja sõbralikuks - mis on ka puhtsõnalise osaduse eesmägid (meeldiv, viisakas atmosfäär, milles lõimida isiklikke suhteid, vt PC 7.5). Siin haarab see ka hääletooni: selles on "mingi sisemine kõla", st hääletoon, mis mõjub kuulajasse kuidagi "sisemiselt". See sisemine "mõju" või "midagi" on võib-olla kõnelejale endalegi ebamäärased, teadmata missugused tegurid seda sütitavad. Ameerika Antropoloog Weston La Barre on seda aspekti lähemalt käsitlenud: faatiline kommunikatsioon levitab edukalt informatsiooni üksikisendi või -isiku vaimuseisundist ja kommunikeerib "üldistatud emotsionaalset tooni", et vastuvõtjad saaksid oma afektiseisundit ümbritsevatega harmonseerida (La Barre 1954: 57). Siinkohal võib täheldada, et selliste "ühiste tundmuste" koha pealt on Malinowski oma faatilist osadust kitsendanud reaktsioonina Spencerile ja Durkheimile, aga La Barre lähtub siin laiapinnalisemast suhtumisest, mille kohaselt häälitsemise kaudu selliste ebamääraste tundmuste jagamine on vähemalt kõrgemate imetajate hulgas tüüpiline (konnade kommunaalsest krooksumisest koerte haukumise ja ulgumiseni on käsitletud sellest ühise häälitsemise faatilisuse aspektist).
Sellistel puhkudel vadistatakse, st räägitakse kiiresti ja elavalt (vt sugulassõna vadima e vudima, sibama). Vadinal räägitakse uudiseid, aga ka "maast ja ilmast" (ÕS 2013), ja tulemuseks on vadin, ehk vada, loba, sädin (varblaste sädin; naised sädistavad). Loba on ÕSis määratlemata, aga sünonüümisõnastik annab mõned päris relevantsed tulemused: jutumulin, kõnemulin, jõudejutt, muidujutt, piibujutt ("me ei tulnud siia piibujuttu puhuma"). Mitmel neist on faatilise osaduse konnotatsioonid: loba ajatakse jõude, st mitte parasjagu töötades või vähemalt mitte midagi tähtsat toimetades, muidu, st tähtsusetult, tähendusetult, niisama ajaviiteks, ja piibu suitsetamise saatel, st lihtsa ja meeldiva ühistegevuse taustal.
Isa aga lonkas tagasi voodi juurde, ning venitas sõbraliku ükskõiksusega: - No mes sa n'd lõõbid... (Jakobson 1928: 48)
Sõbralik ükskõiksus.
Hakkas teine kohe seletama, et nalja tehtud ja sedasi... Äh, mõne asi! Tee sa nalja või mis tahad, kes sind siis ilmaaegu keelama tuleb... Aga head läbisaamist, - seda ära sa rikkuma kipu... (Jakobson 1928: 56)
Hea läbisaamine.
Säärasele väitele ei vastanud Tiina midagi; sest niisugust kiitust on isegi temasugusel lihtsameelsel raske uskuda. Ja et Juhkami moorgi taipas, et ta oli seekord kiitusega liiga kaugele läinud, tekkis mõneks ajaks laudaesisesse piinlik vaikus. (Jakobson 1928: 112)
Õige Eesti asi.
- Jah, eks jäägu's selle pargiskäimise ja tantsimisega kudas tahes... Aga tühja juttu, - vaat seda ta oskab ajada... tühja juttu... Nagu täna hommikulgi... (Jakobson 1928: 122)
Miks juttu "ajatakse"? - ja kuhu?
Tühja jutu kõlistamine ta suurem viga ongi... tühja jutu kõlistamine... (Jakobson 1928: 122)
Palju parem. Suuline kellavärk.
Oskad sa's alati öelda seda, mis oleks mokka mööda mõlemale poolele. (Jakobson 1928: 142)
Peab oskama laveerida.
Ah siis terved te olete kõik praegu, terved nagu purikad, mes? (Jakobson 1928: 155)
Tervit!
Ning sellepärast ei puudunud ta häälest isegi too pääletikkuv, familjaarne sõbralikkus, kui ta ütles: - Jah, löömist tuleb... see on kindel... löömist tuleb... - Noorpaar vaikis kohmetult. (Jakobson 1928: 175)
Õige Eesti asi.
- No lasete's õige nelja kee kaupa... seda tühjajutu lõnga... - ütles Prits ja teretas. (Jakobson 1928: 181)
Tühjajutulõngakera.
Ning kui leidus siin-sääl vastastikuseid tutvusi, hakkasid lendama läbisegi küsimused ja vastused. (Jakobson 1928: 189)
Kenneth Burke: küsimine on kavalaim faatiline võte.
Teised aga vaikisid. Igal oli nähtavasti tegemist oma südames keevate mõtetega ja keegi ei pööranud tähelepanu pisut napaka seltsimehe lobisemisele. (Jakobson 1928: 202)
Mitte just väga kaugel faatilise ebasümmeetria sõnastusest.
Sattus vastu veelgi tuttavaid. Mõni oli mures, mõni vaimustatud, mõni vahtis mõtliku pilguga kaasvestlejatest mööda. Kuid kõigi huulilt pääsis üks ja sama küsimus, mida võis kuulda nüüd igal sammul: - Tead sa midagi uuemat...? Kas on õigus, mis see ja see rääkis...? - Näis, nagu seisaks kuski keegi tundmatu-teadmatu, kes surub sadadele inimestele huultele samad sõnad, pähe samad mõtted. (Jakobson 1928: 203)
Stereotüpiseerimine.
Too haiglane vaimustus oligi see, mis tõukas vabatahtlikkude ridadesse noori poisikesi ja hallipäisi vanamehi ning meelitas halastaja-õe pääkatte alla tuhandeid naisi, ehkki viimase puhul räägiti suure suuga inimlikkusest ja heroilisest vennaarmastusest. (Jakobson 1928: 207)
Vilde ajal oli vennaarmastus argisem, siinseks pateetiline.
- No ä'ä nüüd nii pakilt kohe.... Ega sa aja's natuke juttu kah... Kindlasti poleks meil kellegil selle vastu... Nagu sõbramehed... ja asi ja komme... (Jakobson 1928: 212-213)
Väga faatiline.
- Ah et sa sõtta pead minema... - kordas neiu mõttetult ja pühkis käeseljaga üle pisaratest märja näo. (Jakobson 1928: 248)
Alati rõhk kinnitamisel.
Tavaline pilkamishimu, vajadus rääkida tühje jutte, - need ta iseloomu kaks põhiomadust, on järsku kuhugi kadunud, sootuks hääbunud. (Jakobson 1928: 283)
Pilkamishimu läheb ka vististi teemasse, tagarääkimise kilda.
Sest tänane õhtu, - see olevat ju veel viimne kord, mil saavad nad istuda sõbralikus jutuvestmises ja tuletada meelde ühiseid rõõmu- ning murepäevi. (Jakobson 1928: 284)
Ühiste mälestuste kommunisatsioon.
Ja tuppa sigines tõsine, karm vaikus, otsekui oleksid kõik äkki taibanud, et praegune silmapilk pole kaugeltki kohane tühisteks sõnadeks. (Jakobson 1928: 304)
Anti-faatiline?
Sest ta lootis endamisi, et säärane kõrvalise tähtsusega asju käsitav arutelu suudab kas või minutikski peletada ta pääst neid raskeid kurbust sisendavaid mõtteid ja mälestusi. (Jakobson 1928: 398)
Vestlus muremõtete peletamiseks.
See tüübiline, kivine nägu vihastas vahest nüüdki veel ema Luugust unenägudes, olgugi et selle kalkkülma, kivise näo omanik magas juba ammu maamullas. Oi seda valjust, toorust ja seisuseuhkusest tõusvat halastamatust, millega suutis see inimene küll hakkama saada. Ta oli nagu väike parun oma väikeses mõisas. Ta ilmus vaikselt, kadus vaikselt, rääkis ainult harukordadel. Vist kunagi oma elus polnud ta naeratanud häätahtlikult, soojalt-sõbralikult, vaid ikka kas halvakspanevalt, pilkav-kurjalt või kuidagi üleolevalt. Ta ei sallinud nalja. Lapsed hoidusid tast eemale ja püüdsid võimalikult ruttu pääseda ta lähedusest. (Jakobson 1928: 400)
Anti-faatiline. Õige Eesti asi.
Tehtus
Eit ohkas ja noogutas tehtud nukrusega. Jah, nii ta on ja nii ta läheb... Ei neil seisa siis ei riided ega kedagi, neil meestel... (Jakobson 1928: 15)
Tehtud nukrus.
Siis aga ümises ta teadlikult pahuraks tehtud häälega: - Ni sina kah...! (Jakobson 1928: 41)
Tehakse teadlikult.
Kuid Mannu, kes oleks harilikul ajal häämeelega teisi veelgi tagant õrritanud, püüdis neid nüüd lepitada. Ta ütles sõbralikuks moonutatud häälega: - No Karli... ole mõistlik... Sa ju tead, ega Prits valeta... (Jakobson 1928: 81)
Moonutatus.
Kuid Prits ei hoolinud tast nähtavasti midagi, sest ta jätkas kohe pisut liiga tehtult-venitatult häälega: - Sedasi oli nagu jah... Ja siis mina nagu raputasin puud... ja teised nagu korjasid... (Jakobson 1928: 84)
Moonutatud venitus.
- Jah, ju see elu teada on... see su elu... - noogutas Maali ja kiskus oma kondisele näole nukra kaastundmusegrimassi. (Jakobson 1928: 111)
Mitte ainult tehtud vaid suisa kistud.
- Kui nüüd ütleks kord, et... - Kuid ta taltsutas siiski oma kihelevat suud ningil ausus, hääles tehtud imestus: - Tohoh, säh... (Jakobson 1928: 114)
Imestus on vaikimisi spontaanne.
Ning kohe hästi tehtud uudishimuga kondistel põskedel: - Aga su Selma... kudas tema kah sul elam...? See su Selma...! (Jakobson 1928: 117)
Uudishimu ei ole vaikimisi spontaanne, aga teda saab "hästi teha".
Äkki valdas teda tahtmine kuulutada seda uudist ka Juhanile. Ta andis oma näole võimalikult hooletu ilme, surus käed tasku ja pöördus üle kolekitsa sillarummi õue. Juba eeskotta kandusid talle vastu ähvardavad sõnad, mis sundisid teda miskipärast muigama. (Jakobson 1928: 172)
Andmine kaugendab veel rohkem kui tegemine.
- No ikke, kus sa's muidu... - noogutas Luugus tehtud tõsidusega, rüübates kulinal viina. Või's sinul paremad päevad on? (Jakobson 1928: 178)
Kõike saab teha.
Prits aga, kes haistis selles jutukõminas väljapääsu tekkinud olukorrale, hüüdis tehtud lustlikkusega: - Oi-i... Tuleb vaatama minna...! (Jakobson 1928: 186)
Kõike.
Männiku Ott, lühike, kuid tüse noormees, oli kõige murelikum. Kuid temagi püüdis oma murelikkust varjata ükskõiksuse maski taha. Ja ta hääl isegi ei värisenud, kui ta ütles: - Jah, saagu mis saab... Aga ega nutta kah maksa... Ükskord tuleb surra ikke... (Jakobson 1928: 195)
Jah, eks "tegemine" ongi ju Ekmani terminoloogias simulatsioon.
- Eh, poisid, ega's sellepärast muretseda kah maksa... Teeme näod ette, nagu põleks kedagi... Sest memmedeks hakkaminegi ei toida... (Jakobson 1928: 200)
Teeme!
Kuid ehkki ta püüdis anda oma naerule võimalikult muretu kõla, tundus selles siiski midagi kartlikku, hirmunult tagasitõmbuvat ja alandlikku. (Jakobson 1928: 273)
Tehtus on sageli läbipaistev.
Tasane sumin jätkus endise hooga. Prits puges kapist, seinast ja lauanurgast sünnitatud kitsasse urkasse, toetas küünarpää õllepudelite kõrvale ning tegi asjalikult-tõsise näo. (Jakobson 1928: 276)
Tegi.
- Kes teab, ehk juhtub siiski... - naeratas poiss sunnitult. (Jakobson 1928: 340)
Veel tehtum kui tehtu.
Pilk
Nojah, seda n'd ikke küll, et iga lori uskuda ei maksa... iga lori... - kiitis kepitaoline moor talle järele, silmis samal ajal salakaval läige. (Jakobson 1928: 20)
Läige silmis on salakaval.
Kuid mees ei pannud teda miski. Ta oli nähtavasti alles minut tagasi voodist tulnud ja sellepärast polnud ta tuju kuigi hää. Ainult korraks riivas ta naist mitte just sõbraliku pilguga, pöördus siis Liispeti poole, ning küsis, maigutades iga sõna juures uniselt: - Noh... ja kudas siis... jälle... selle sinu Juhani tervis on kah....? (Jakobson 1928: 23)
Sõbralikkuse skaala.
Silmad olid tal unised ja kiivas, ja kui ta nendega raejalgade ees tippivat õekest riivas, välgatas neis loomalikult tige tuluke. (Jakobson 1928: 39)
Silmades on tuluke. (vt Piibli lambi-metafoori!)
- Helmi... mis kell on...? - küsis ta võltsimata hirmuilmega silmis. - Ega's ometi...? (Jakobson 1928: 42)
Võltsimata ehk mitte-"tehtud".
Siis vaigiti vähe aega; ja siis küsisi juhkam, kes vaatas jälle murelikult kella: - No saad's omaga vahest valmis või...? (Jakobson 1928: 62)
Murelik kellavaatamine.
- No eks alata ju võib... jah, alata ju võib... - ütles pisuke, küürakas kellasepp, vidutades veidralt vasemat silma ning astus, käed seljal risti, pudukaupluse trepile. - Proua Andreesen, lubage küsida, kudas teie meeleolu on? (Jakobson 1928: 191)
Miks just vasakut?
Ta kitkus pika kasteheina kõrre, torkis sellega hammaste vahelt vorstitükke, haigutas siis laia lõuaga ja võttis Selma käe pihku. Kuid tüdruk tõmbus tast eemale. Ta viskas sellele küsiva pilgu, tõstes korraks oma pakse kulme ja laskus seliti murule. Ja kui Selma teisegi lähenemiskatse tagasi tõrjus, venitas ta ükskõikse häälega: - Jah, tikuvõitlus ei ole naljaasi... oi jah... (Jakobson 1928: 259)
Pilguvise.
Ning nähes vanema venna silmis pilkavat muiet, karjub ta sellele näkku: - Sa oled ju memm...! memm, memm...! (Jakobson 1928: 260)
Kuidas saab muie olla silmis?
Ümberringi tukas uus rütm, kärsik ja ruttav. Näod, milledel oli lamanud alles eila tuim loiduspitsat, lõkendasid ärevusest ja miskist tundmatust teotsemistungist, silmad, milledest võis harilikul ajal vaevalt midagi lugeda, pildusid sõnatuid küsimusi ja kuski hingesügavuses rakatavid leeke. (Jakobson 1928: 333)
Pilgupildumine.
Mann punastas kohmetuse pärast, kuid sai siiski mahti naeratada. Ja ta saatis sulipoistele koketeeriva pilgu, jälgides rahvamurrus nende kaugenevaid kogusid, millede ümber hilbendasid tolmused räbalad. (Jakobson 1928: 350)
Kuraas?
Helmi aga, kes piilus, armukadedus silmis, talle tundmatu plikaga vestlevat Kase Vollit, ütles pahura kõlaga hääles: - Seal ta seisis... (Jakobson 1928: 373)
Armukadedus on silmi kirjutet.
- Ta ei taha omale häbi teha, - naeris Mann ja pilgutas miskipärast vasemat silma, mille ümber oli ta joonistanud söega musta rõnga. (Jakobson 1928: 382)
Y tho?
Ilmemäng
- No s-seda ma juba arvasingi... - ütles Liispet äkki ähvardavalt ja tõmbas oma teravad kulmud sügavale alla, mis andis talle kohe mingi tigeda, peaaegu röövlinnulise ilme. - N-no m-muidigui...! seda ma arvasin juba jah...! s-siga...! (Jakobson 1928: 23)
Röövlinnukulmud.
- Ma tahass.... väl-ja-a...! - kiunus Anni ja tõmbas näo kõveraks. - Mam-ma-a... ma tahass... välja...! (Jakobson 1928: 39)
Kõveraks tõmmatud nägu.
- Mis on, kuule...? - küsis ta, näol koomiline kohkumiseilme. (Jakobson 1928: 74)
Nagu tummfilmis?
Prits prunditas jälle tusaselt huuli, kuid pöördus kohe Mannu poole. (Jakobson 1928: 75)
Tusane huuleprunditamine.
- Ah ikke veel või? - küsis Karli, vingutades kuljalt huuli. (Jakobson 1928: 80)
Kuidas see veel välja peaks nägema?
Juhkami eit naeris, Tiina aga, keda vihastas säärane ümberkäimine ta pisut lihtsameelse pojaga, tõstis pahuralt kulme ning sõnas: - No mes sa n'd padistad, Prits.... kas sul's tõesti midagi paremat rääkida põle...! (Jakobson 1928: 118)
Pahuralt tavaliselt langetatakse kulme.
Tumedad juuksed korralikult rätiku alla kammitud, lihavad käsivarred küünarnukkideni paljad ja kulmud miskipärast ähvardavalt alla tõmmatud, - säärasena jättis too noor naine koguni meeldiva mulje. (Jakobson 1928: 128)
Meeldivalt ähvardav.
Perenaise nägu oli üks ainus suur, rasvane imestusgrimass, ta oli viimse võimaluseni ärritatud, ta suu ümber kõverduv joon rääkis tigedast kadedusest. (Jakobson 1928: 158)
Ebakõla. Grimass ütleb üht, aga jooned räägivad teist.
- Ah sinul tuleb's kah juba homme minna? - küsis Selma ja kahvatas äkki. - Kas sa's... kas sa's... (Jakobson 1928: 181)
Viskas kahva sisse.
Ta tõstis jala esmalt põlvele, asetas aga siis kohe toolipulgale, vingutas huuli, otsekui püüdes hoida tagasi pääletikkuvat nuttu, ning tõusis viimaks. (Jakobson 1928: 182)
"Vingumine" tuleb nutuilmet kirjeldavast huulte liigutusest?
- Ah siin sa mul oledki... - ütles Luugus ja naeratas kuidagi mehiselt tagasihoidlikult. (Jakobson 1928: 183)
Ega ole'p vist väga mehine tõesti liiaselt naeratada.
Äkki kummardus vana Luugus vähe edasi ja küsis, ilmetu mulje ümber suure suu: - Aga kudas sa... kudas sa seda tegid...? (Jakobson 1928: 268)
Natuke valgustust sõnasse "mulje", a la midagi näkku "muljutud" (surutud, pressitud).
- Sooh, või mina tegin lolluse... - ütles Tiina kortsus kulmul. (Jakobson 1928: 391-392)
Nagu "nõtkuvi põlvi".
Hääl
Suure suuga haigutades ning laisalt kukalt kratsides astus selle tüübilise näo omanik üsna naiste selja taha ning ütles kragiseva kurguhäälega: - No tere's, Liispet...! (Jakobson 1928: 21)
Hommikuse tervituse hääleomadused.
- Mis see's on...! - osatas küsitav üle õla, astudes samal ajal hiiliva kassikõnnakuga plangu nurga suunas, mille tagant kostis ikka veel see igasugu häälikutest ja umbhäälikutest koosnev vaakumine, just nagu lamaks sääl haavatud loom või inimene. (Jakobson 1928: 23)
Vaakumine?
Ning ta kordas äkki üldises vaikuses kuidagi kolevaljuna tunduva häälega, püüdes samal ajal tüütavaid toaloomi kahe käega eemale peletada: - No kuule... kuule... Mart...! (Jakobson 1928: 37)
Kolevaljusus.
Kuid samal silmapilgul katkes ta kahjurõõmus naerukihin, ning ta karjatas surutud häälega, sest poiss oli oma teravad rotihambad ta näpusse löönud. (Jakobson 1928: 69)
Naeruga hästitamine.
- On ikke tõprad jah! - kinnitas Mannu häämeele pärast kihistades. - Tappa läheks talle tarvis... sellele Saali rajakale... just tappa... (Jakobson 1928: 79-80)
"Hi hi hii".
Kuid ehkki ta sõnades kõlas koguni otsustav toon, tõi ta toidunõud siiski tagasi lauale, venitades vaenulikult: - No tule lõhmi ennast's täis...! (Jakobson 1928: 134)
Vaenulik venitamine.
Kaupluses oli nähtavasti enam kui üks ostja, sest võis kuulda koguni selgesti segast kõnekõminat. Keegi nuuskas nina, keegi naeris, keegi jutustas midagi monotoonse häälega. Äkki kukkus midagi kolksatades põrandale ja siis kiruti vastiku kohina saatel. (Jakobson 1928: 177)
Selgesti segane.
Sest ise norises säärase kohetaibatava mõnutundega, mis oleks võinud muuta uniseks isegi niisuguse virga inimese kui oli seda ta noorem vend Mannu. (Jakobson 1928: 243)
Kas uni nakkab norskamise kaudu?
Muu kehaline
Ta hoidis end ristluudest tugevasti ettepoole, ümber ta suu kõverdus aga juba kaugelt silmi torkav flegmaatiline naeratus, mis andis laiakondilisele näole säärase ilme, nagu mõtleks ta omanik vahetpidamata üht ja sama mõtet: "Ena mul tühja...! On's minul sellega midagi tegemist...!" (Jakobson 1928: 12)
Flegmaatiline naeratus?
Naine surus pöidla tagurpidi vastu nina ja nuuskas pörinal. Siis pühkis ta käeseljaga üle suu ja kooni ning lisas, kortsutades vihaselt kulme. (Jakobson 1928: 14)
Vene komme.
Isegi hingamise olid nad peatanud, otsekui sünniks nende ees midagi tõepoolest väga tähtsat ja vaatamisväärilist. (Jakobson 1928: 25)
Hinge kinni hoidmine.
Kollased sisselangenud põsed, luine otsaesine, lai nösunina, mida übritsesid tihedad vaokesed, sügavatest kanavarvastest piiratud silmad, suur ja kuivahuuleline suu, nurkades tugevate, ligi koonuni ulatuvate kortsudega, - kõik see kuulus ennemini vanale eidetudikesele kui keskealisele abielunaisele. (Jakobson 1928: 36)
Naise enneaegse vananemise märgid.
Paitav lõunatuul, kõrge taevas, üksikud rändavad pilvesagarad, linna kohal tukkuv suitsuvina, puude sügavtõsine rohelus, - kõik see mõjus tasse kuidagi sisemiselt. (Jakobson 1928: 66)
Sisemiselt mõjuvus.
- Ei tea jah, - vastas Karli ja ajas rinna sõjakalt ette. (Jakobson 1928: 86)
Rind kummi!
Äkki kuuldus kustki tasast krõbinat. Poiss peatas hingamise ja teritas kõrvu. - Jah, seal nurgas ta vist kükitabki, see kassi risu! - mõtles ta. (Jakobson 1928: 87)
Funktsionaalne.
Ning kui laps oma roosade igemetega ta rinnapääst kinni naksas, tähendas ta juba ilmselt märgatava üleoluga: - Või juba sellest kaheksandastki sa kipud rääkima... he, he, he...! Jah, tulemas ta on, seda pead sa teadma...! (Jakobson 1928: 125)
Nippel?
- Ei, päris õige... käib jah... Ju tal kondikoonutsil minust's üksi ei saa! Ja kui sa teaks veel kellega!... Va' Riisi Millaga...! (Jakobson 1928: 131)
The what now?
- Teevad jah jälle kuradi tüki läbi... - venitas küürakas mehenäss, kes istus jahukirstu kaanel, tillitades aegajalt oma kõveraid jalgu. (Jakobson 1928: 178)
Kes nokutab pead, kes tillitab jalgu.
Kuid siin ei püsitud kuigi kaua. Mingi mõttetu liikumistung paiskas salga juba varsti tagasi uulitsale. Kõigi nägudelt oli kadunud tavaline laiskus, kõigil silmis vilkus põgus, enneolematu tuluke, kõiki oli vallanud äkki imelik rahutus. Ja ei pandud tähele isegi toda rasket, hingamist matta ähvardavat kõueilma leitsakut, mis rippus alevi kohal, nagu sula klaasimass. (Jakobson 1928: 188)
See mõttetu liikumistung on see, mis meelitab padukaga toast välja.
Sel silmapilgul ilmus nurga tagant salk töölisi. Kätega vehkides ja omavahel kuuldavalt mõtteid vahetades ning lärmitsedes valgusid nad lähemale, ümbritsesid äkki tiheda sõõrina kuulutuseposti ja rõhusid toorelt varemseisjate pääle. Nad tõid ülemeeliku tuju, räuskavat vaimukust ja hapukat viinalehka. Kostsid toored vandesõnad, öeldud koguni sõbraliku häälega. (Jakobson 1928: 194)
Toorus.
- Jumal-isake... hakkan's mina teile valetama... - väärutas halli habemega vanamees tõsiselt pääd. (Jakobson 1928: 310)
Mitte ei raputanud, vaid väärutas.
- Ronimine... ronimine on raske, - vastas Mannu, noogutades esikehaga. (Jakobson 1928: 387)
Ülakehaga? Kehaga noogutamine? Ei kõla õigesti, aga samas kergesti ettekujutatav. Poiss õrritab isa puu otsa ronima.
Keskkond
Neli põiktänava veeres seisvat majahütti ja otse üle tänava asuv viltuvajunud aiaplank, mille taga norutasid laiad vahtrad ja tugevad, siksakiliste lehtedega tammed, laotasid enda ümber sellist laiska rahu ja unist ükskõiksust, mis oleks sundinud väsinult haigutama iga virgemagi inimese, kes oleks juhtunud siia säärasel varajasel hommikutunnil. (Jakobson 1928: 9)
Puud evivad varajastel hommikutundidel rahu ja ükskõiksust.
Otsekui virgumiseelne rahutu värin raputas roidunult uinivat majaderida, mingi sisemine ärevus laotus kõikjale, siin-sääl võis kuulda juba laisalt ringutaja unist mõminatki. (Jakobson 1928: 10-11)
Füsioloogiline iseärasus.
Kägisedes ja nagisedes pöördusid ajahambast vigaseks puretud hinged. Uks vajus oma vettinud raskuse all pärani. Ainult paar korda õõtsus ta edasi-tagasi, jäi aga siis seisma kuidagi tardunult ja norutavlaisalt, nagu iga muugi ese sel räpasel hoovil. Korraks lõksatas kulunud link. Ja siis levis jälle kõikjale rammraske hääletus. (Jakobson 1928: 34)
Ilmekas olustikupilt.
Juba esimesel pilgul torkas silma see veider, ebaharilik ilme, mille oli äkki omandanud too alati une käes virisev ja igavalt laisk inimpesa. Tavaline loidus oli nagu käega pühitud. Ajalehepoisid jooksid kisades siia-sinna ja pakkusid värskeid telegramme, kõigi nägudel peegeldus ilmne kärsikus, astuti kiiresti ja rutates, just nagu võidaks muidu jääda kuhugi hiljaks. Vaevalt leidus veel kuulutusposti, mida poleks ümbritsenud uudishimulikkude salgad. Loeti sosistades kui ka kuuldavalt. Näis, nagu oleksid järsku segi paiskunud isegi seisuslikud vahed. Kübaras daam vahetas ärevusest lõkendaval näol mõtteid küüraka turunaisega, keppi kandvad härrad seisid külg külje vastu vilkat keeravate alevipoistega, õrnad, heleroosaks värvitud preilid seletasid välkivail silmil, et nüüd tulevat sõda, et selle olevat alustanud Saksamaa ja et kõik mehed kuni kolmekümne aastani pidavat "soldatiteks hakkama". (Jakobson 1928: 190)
Linnaelu ühise kriisi ajal (ka faatiline).
Looritaoline, vaevalt märgatav õhtuhämarus puges läbi tolmuste ruutude tuppa ja muutis asjade kontuurid segasemaks. (Jakobson 1928: 389)
Hämaruse võlu. (vt Ahto Lobjaka kõnelust eestlase hämarus-mõtlemisest)
Lihtsalt muu
Vähe aega vaigiti. Karli põrnitses tigeda pilguga vanemat venda, Mannu kepsles jalalt jalale, Prits nautis häälmeelel oma salapäraste tähenduste mõju. (Jakobson 1928: 83)
Salapärased tähendused.
Noored Luugused vaatasid aga imestusega oma vanemaid vendi, kes, tundes oma suurt tähtsust, noogutasid korduvalt ja aeglaselt, ja mõtlesid vist kõik üht ja sama mõtet. (Jakobson 1928: 98-99)
Suur enesetähtsus.
Kuid ta valitses jälle mehiselt enda üle. Ja ainult tasane värin ta kuivades suunurkades rääkis ta suurepärasest tujust. (Jakobson 1928: 155)
Selles teoses on õige vähe enesevalitsemist.
Ta sähvas lõõpijat kepiga ja hüüdis: - No kes sinule keele peale sittus, sa irvhammas...? (Jakobson 1928: 210)
Krehvtine.
Ä'ä ikke kiida kedagi, kui sa ise ei tea... ja tume oled nagu tökati pudel...! (Jakobson 1928: 217)
Romaani päris alguses pidavat lastel olema silmad kriimud ja näod "neegrid". Oleks pidanud ära märgistama koha.
- Et sa mul suu pead, kalkuniunenägu!... (Jakobson 1928: 240)
Misasi?
Kuid enne, kui ta suutis mõelda tolle mõtte lõpuni, vajusid laud nagu iseenesest kinni. Ja muredest muljutud inimene langes painajalikkude nägemuste keerisesse, mis vaevasid ja vintsutasid teda nagu kurjad fuuriad. (Jakobson 1928: 395)
Mõtteid saab mõelda lõpuni? Kusmaal lõppevad mõtted? Asking for a friend (Peirce).
Ja äkki kerkis jälle lamaja vaimusilma ette rida minevikupilte. (Jakobson 1928: 407)
Minevikupildid vaimusilmas.
See järeleandmatu, totter-pime, igal sammul valitsev kius, see kuulus Eesti jonn ajas nad välja oma sünnikohast. (Jakobson 1928: 411)
Õige Eesti asi.
Rahvatarkus
Esimestel siinviibimise aastatel katsus noor abielupaar õnne läheduses asuva kohaomaniku kandimehenagi, sest tol ajal ei mõistnud kumbki neist kujutada, kuis võib inimene saada läbi ilma põllulapita, pärastpoole aga, kui hakkas ihne taat ikka enam ja enam lisama igasugu kohustusi, lõi mees käega, müüs loomad ja tööriistad, ostis saadud raha eest aguli serval asuva majahüti ning muutus üsna pea täisverd tööliseks-proletaarlaseks, kes oskab teha kõike: - juua, laupäeva-õhtuti kõrtsis vedeleda, kakelda ,kodus naist peksta, lapsi muretseda ja - nälgidagi. - Sest vaevaline päevatöölise palk ei löönud kuigi kauaks ette. (Jakobson 1928: 31)
Töölis-proletaarlase skill-set.
Läinud aastal, kui ta Saarmanni akna palliga katki viskas, palusid nad kõik koos, kõik pääle Helmi, tüdrukult, kes oli juhtunud toda õnnetust nägema, vaikimist, ning see lubaski suu pidada; kuid läks mööda vaevalt mõni päev, kui seisis juba Liispet uksel ja sõimas neid röövlibandeks. - Ja sest saadik teadsid kõik Luugused, noored kui ka vanad, et Juhkami Saali, see muidu kaunis kohmetu tüdruku-lita, on viimane kaevukott, kes ei suuda kuidagi pidada keelt hammaste taga. (Jakobson 1928: 69)
Vänged sõnad.
Sest surm, kui ta tuleb majja oma loomulikul sammul, ei külva pea iialgi nii rohkesti pisaraid kui siis, kui ta kannab vägivaldset iseloomu. (Jakobson 1928: 390)
Ära sa ütle.
- Sest lapsed, - need on ju kõige tigedamad, kahjurõõmsamad ja halastamatumad olevused, kelledele teeb nalja valusamgi hoop, mis tabab nende mänguseltsilist... - mõtles ta. (Jakobson 1928: 410)
Children are monsters.
Women B cryin'
Sest säärane nutmine ja ulumine, - sihuke memmede mood ei meeldi talle põrmugi. (Jakobson 1928: 175)
Moevärk.
- Aga mis... mis... mis... mina tegema hakkan...! - küsis Selma äkki väriseva häälega ja puhkes nutma. (Jakobson 1928: 184)
...
- Või nuttis...! No kas sa kuule... Oi, on need naisterahvad kah ühed pipsid! - põlastas isa pääd rapitades. - Oi, on pipsid...! (Jakobson 1928: 270)
Pisaratopsid?
- He, he, he!... Näed, Juusep, mihuksed need naised on!... Et oi, oi, oi! kohe!... Meil ennastel on ikke hea meel, et kord sõdida saab, nemad aga muudkui inisevad nutta... Teab, ega neil seal pealuus vist küll muud põlegi kui üks hea laadung soolast vett... (Jakobson 1928: 274)
Pffff.
Kuid ta ei saanud lõpetada; sest jälle ilmus ema uksele ning keelas nutuse häälega, suu ümber kaks valujoont. (Jakobson 1928: 293)
Nutusõõr?
Kuid moor ei pannud ta sõnu tähele, vaid hädaldas nutuse häälega. (Jakobson 1928: 297)
Oh häda, oh häda, mis mina nüüd tegema hakkan?
- Jumal, Jumal... kui sa teaks, kui raske mu süda praegu on... - lausus Selma ja puhkes järsku nutma. Ning kahe väriseva käega voolavaid pisaraid kuivatades lisas ta: - Öö otsa ei saanud magada... Nii kui silmad kinni läksid, nii kohe hakkasin koledaid unesid nägema... (Jakobson 1928: 338)
Südameraskus.
Rõmantika
Seda Baabeli segadust kasutas Pritski: - ta kummardus oma Selma kohale ja suudles teda kaua ning isukalt. Ja vist küll esimest korda terve tutvuse jooksul kuulis neiu tolle karvase näoga mehe suust sääraseid meelitusi nagu:
- Oh sa mu kullakallike küll... -
Oh sa mu likake nihuke... -
- Oh sa mu väike varesekene... -
- ...mu pisike naisuke... - jne., jne., jne. (Jakobson 1928: 263)
Lika-mis?
Ta saatis jälle kallimale õrna, peaaegu lapsiku pilgu, mis rääkis selget keelt esimesest naiivsest armastusest, mis oli süttinud ta rinnus tolle karvase, pisut lollaka ja inetuvõitu mehe vastu. Ja vist ei aimanud ta isegi, missugused tegurid olid tas süüdanud säärase ebamäärase kiindumusvajaduse. (Jakobson 1928: 335)
Hormoonid.
Ja nii jäi ta üksi tolle külma, armastusest vaese, mõistmatu-uhke taluvaimu võimupiiridesse, eluvõõras, kurvameelne neiuke, kelle salajased unistused ja mõtted ihkavad alalõpmata soojust ja õrnust, seda soojust ja õrnust, mis peaks osaks langema igale inimesele suguliselt täisealiseks saamise ajal, mil äratavad pakitsevad noorusmahlad lugematuid vastustnõudvaid küsimusi ja mil on ilm alles algusest lõpuni täis saladusi ja arusaamatuid imesid. (Jakobson 1928: 412)
Pakitsevad noorusmahlad. Oi, oi, oi...!
November
- Noh, kus sa sellega...! Ikke oli...! - noogutas keegi pikk ja kõhetu keskealine mees, kohendades oma madalal nösuninal seisvaid prille. - Oi sihukeseid juhtumisi on küll ja küll... Sest surm, - see ei tule ilmaski etteteatamata... Mu oma ema surma ajal oli kah midagi just sihukest-samast... Oli teine haige, see mu ema... ja me õega istusime kordamööda ta voodi ees... sest kadunuksel oli alati midagi hirmu taolist hinge peal... Ja näe... ühel õhtul, kui ma vähe suikusin, kuulsin ma järsku läbi une, justkui oleks mingisugune loom ukse taha tulnud... ja kaapis... niuksus ja kaapis... Meil omal oli sihuke suur jahikoer... aga see ilmaski sihukest tükki ei teinud... see tuli lihtsalt ukse taha ja haukus... Mõtlesin's... et ena ikke imet... et ime küll, mis sellel Jollal's nüüd on pähe tulnud... ja lähen ust lahti tegema... Aga vaevalt sain ma selle praokile lükata, kui vilksatas must mööda pisuke, must taksi, nuusutas ema kätt ja kadus kohe selle voodi alla... - No nüüd sa, poeg, lasksid küll surma sisse... - ütles ema, sirutas... ja ringutas... ja suri... Ja kui palju me õega kah ei otsinud, mitte hingelistki polnud voodi all... No mis te ütlete, armsad inimesed...! Oli see's nüüd tõesti koer, või...? -
- Ei, see oli surm... - vastas habemik vanamees.
Ja jutustaja noogutas:
- Jah, surm oli see kindlasti... Selles põle midagi kahelda... - (Jakobson 1928: 316)
Kõhe.
