·

·

Adumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Jürjo, Indrek 2011. Ideed ja ühiskond: Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. [ESTER]

Valgustus ei ole hilisemate ajaloolaste konstruktsioon, vaid epohh, mida kaasaegsed ise tunnetasid ja määratlesid valgustusena. Siècle de lumières, Aufklärung, Enlightenment, просвещение. Saksakeelse Aufklärung'i tähendus: väljaselginemine, selgete mõisteteni jõudmine. (Jürjo 2011: 16)

Kainestusajastu.

Kant käsitab valgustust kui kulgevat protsessi. Me elame mitte valgustatud, vaid valgustuse ajastul. Teatud määral võib valgustust käsitledagi kui tänapäevani jätkuvat protsessi, kui "lõpetamata projekti", tänapäevani jätkuvat reflektsiooni- ja reformiprotsessi, mis haarab endasse ühiskonna demütologiseerumise ja ilmalikustumise, emantsipatsiooni ja institutsionaalsete reformide kõikvõimalikud vormid, kuid otstarbekam oleks siiski vaadelda seda kindlapiirilisema ajaloolise epohhina. (Jürjo 2011: 17)

Igasugused vandenõuteoorikud tõestavad, et demütologiseerimise kõrval eksisteerib ka remütologiseerimine.

Valgustus lähtus humanismist ja varauusaegsest ratsionalismist, taotles inimese vabastamist vaimsest sõltuvusest ja teadmatusest. Tema ideaal oli iseseisev, mõistusest juhitud, oma ühiskonda teeniv indiviid. Valgustuse eesmärgid viisid paratamatult poliitilis-sotsiaalse korra muutmise, elukorralduse üldise humaniseerumise poole. (Jürjo 2011: 17)

Elukorralduse humaniseerumisel on ka veel ruumi areneda, kui just ei selgu, et 12-tunnised öövahetused vaesuse piiril on mingil imekombel tegelikult väga inimlikud.

Valgustuse vastane oli luterlik või ka katoliiklik ortodoksia, mis oli absolutistliku kuningavõimu poliitiline ideoloogia. Varase valgustuse ajutiseks liitlaseks saksa kultuuriruumis oli pietism, mida valgustusega võrreldes jälitati poliitiliselt isegi palju rohkem. Piiblikeskse ja teispoolsusele suunatud pietismi ning pigem siinpoolse ja süveneva sekularisatsiooni poole liikuva valgustuse sügavatest erisustest hoolimata seovad neid mitmed olulised ühisjooned, nagu isiksuse vaimse autonoomia toonitamine [|] ja sügav, pietismis eelkõige tegeva kristlusena mõtestatud sotsiaalne vastutustunne, millega kaasnesid sotsiaalsete reformide katsed. (Jürjo 2011: 17-18)

See on küll huvitav, umbes nagu every extreme is on the same team (but not in a way that supports horseshoe thoary). Pietismi peaks lähemalt uurima.

Kartesianismi vormis, mis 17. sajandi lõpul oli keelatud veel mitmes Saksamaa ülikoolis (Wittenberg, Köningsberg, Leipzig Helmstedt, osalt ka Jena), on Academia Gustavo-Carolina's tunnetatav ratsionalismi ja loodusteadusliku empirismi mõju; õigusteaduses toetuti juba loomuõiguslikele õpetustele (Hugo Grotius, Samuel Pufendorf, Christian Thomasius). (Jürjo 2011: 18)

Loomuõigus hakkab juba koitma. Grotius ja Pufendorf on juba nipe-näpet tuttavad, Christian Thomasius on uus, aga vististi mitte väga paljulubav ("not a profound philosophical thinker").

Saksamaal aset leidnud kultuurilised protsessid, nagu raamatutootmise plahvatuslik kasv, üleminek intensiivselt lektüürilt ekstensiivsele ning lugemisorganisatsioonide teke ja kiire levik, kajastusid kiiresti ka Balti provintsides. (Jürjo 2011: 19)

Kas puurid intensiivselt ühte raamatut oma pimedas magamistoas või loed ekstensiivselt paljusid raamatuid erinevatest valdkondadest ja žanritest.

Võib öelda, et koos ajakirjanduse ja muu valgustusliku publitsistikaga hakkas siinmail tekkima "publik", kelle resonantsi valgustajad ootasid, ja riigivõimudest ettevaatlikult distantseeruv avalik arvamus, mis reflekteeris kriitiliselt ühiskonna hetkeseisu ja tegi oma reformiettepanekuid. Valgustusajastusse langeb ka eesti- ja läti-keelse ajakirjanduse sünd: 1766. aastal ilmus Lühhike öppettus ja 1768. aastal Latwehschu Ahrste. (Jürjo 2011: 20)

Omasüülisest alaealisusest väljumist on raske väga omasüülisena vaadata kui see midagi, mida peab riigivõimude vägivalla ähvarduse tõttu ettevaatlikult tegema.

Oma suunitluselt valgustusega paljuski sarnaseid eesmärke järgis vabamüürlus, mis tahtis oma salaloožides, väljaspool riiki ja kirikut, kujundada moraalselt täiuslikku inimest. Vabamüürlike loožide rajamine Baltikumis (1750 esimene loož Riias, 1773 Tallinnas) langes ajaliselt kokku vabamüürluse kõrgajastuga Euroopas. Ka siin käisid loožides peamiselt "valgustusühiskonna" esindajad (ametnikud, pastorid, arstid, suurkaupmehed, aadlikud ning isegi käsitöölised). (Jürjo 2011: 20)

Seda ma küll vabamüürluse kohta ei teadnud. Õigupoolest ei teagi veel sellest midagi.

Valgustuse programmideeks oli inimese vaimne autonoomia ja pidev täiustumine, millesse vähemalt ajaloolise valgustuse esindajad ka optimistlikult uskusid. Ajastu humaansed ideaalid olid, eriti Ida-Euroopas, teravas vastuolus sotsiaalse reaalsusega, talupoegadest elanikkonna enamiku pärisorjusega, mis kontrasteerus teravalt valgustuse poolt kilbile tõstetud inimiõigustega. Agraar- või pärisorjuse küsimus kujunes Balti valgustajatele peamiseks ja sajandi viimastel kümnenditel enim diskuteeritud probleemiks. (Jürjo 2011: 21)

"Täiustumine" on üks kahtlaste müstiliste konnotatsioonidega sõna.

Merkel apelleerib oma teoses Saksamaa avalikkusele ja, rünnates pärisorjuse küsimuses ainult baltisaksa aadlit, asetab oma lootused Venemaa keskvõimule; tema teosest kujunes edaspidi "teljetekst", mille suhtes ükski pärisorjuse apologeet ega kriitik ei saa jätta seisukohta võtmata. (Jürjo 2011: 22)

Huvitav mõiste. Ilmselt kuskilt tõlgitud, sest eestikeelne otsingutulemus ei anna midagi. Teljetekst, eeldan, on see tekst, mille ümber ülejäänud pöörlevad (telg - axis).

Balti valgustajate suhtumine eesti või läti talupoega ei erine palju saksa valgustajate suhtumisest talupoega üldse, keda käsitati analoogselt Balti pärisoristele talupoegadele vaimselt vähearenenud ja hirmutavalt primitiivse olendina (Garve). (Jürjo 2011: 22)

Jepp. Sügisel loetust oli näha, et saksa suhtumine eestlasesse ei erinenud palju muude koloniaalvõimude suhtumisest pärismaalastesse. Christian Garve (vt Jennison 1973).

Teoloogiline ratsionalism muutis religiooni eelkõige moraaliõpetuseks ja pastori voorusekuulutajaks, ignoreerides religiooni irratsionaalset ja ilmutuslikku olemust. See kõik soodustas usuleiguse levikut, [|] usukommete täitmise ja kiriklikkuse vähenemist baltisaksa ühiskonna kõrg- ja keskkihtides; eesti ja läti talurahvahulkasid puudutas sekularisatsiooniprotsess esialgu vaid väga pindmiselt. (Jürjo 2011: 22-23)

Pastorist sai aretoloog.

Hilisvalgustusele omased uued jooned on veel historistlikum lähenemisviis minevikule ja rahvusteadvuse süvenemine. Just sel ajajärgul võime kõnelda rahvavalgustuse üleminekust teadlikuks esto- ja letofiiliaks, mis väärtustas iga rahvuse iseolemist. (Jürjo 2011: 23)

Iseolemine ja rippumatus.

Rääkides Baltimaade mõtteloost, peab alustama küsimusega, kuidas üldse määratleda geograafilist ja ajaloolist mõistet Baltikum. Baltikum selle tänapäevases tähenduses hõlmab koondnimetusena Balti riike Eestit, Lätit ja Leedut ning kerkis mõistena esile alles 20. sajandil. Ka kolme endise Läänemereprovintsi - Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa - ühiseks tähistamiseks kasutatud omadussõna balti võeti kasutusele alles 19. sajandil. (Jürjo 2011: 62)

"Meie elame Palti maal (Balti mere randades)" (Mitt; Paatsi 2009c: 117-118).

Et Balti ajalugu vähemtundvatele inimestele selgitada Baltimaade ajalooliste arengute ühisjooni ja erinevusi, tuleb minna tagasi ristisõdade aegadesse. 13. sajandi algul olid tänaste eestlaste, lätlaste ja leedulaste esivanemad Euroopa viimased paganad. (Jürjo 2011: 62)

"Hr. Herder [...] liigitab eestlased [...] koos laplastega pikema jututa Euroopa viimaste metslaste hulka" (Hupel n.d.).

Leedulased seevastu suutsid oma iseseisvust kaitsta ning lasid end alles 14. sajandi lõpul Poolaga ühinedes ristiusustada, mis tõi kaasa kiire poloniseerumise. Nii kulges Leedu ajalugu paralleelselt Poolaga, peaaegu kuni 20. sajandini Eestist ja Lätist eraldi ning seetõttu ei hõlma mu ettekanne Leedu arenguid. (Jürjo 2011: 62)

Põhjus miks siiani on eestlased ja lätlased sotsiokultuuriliselt (elulaadilt, suhtumiselt, isegi abieluvälise lastesaamise statistikani) omavahel sarnased ja leedukatest erinevad.

Nimetatud Kirde-Euroopa kommunikatsioonisüsteemis omandas erilise tähtsuse Köningsbergi-Riia vaimne ruum, iseäranis Immanuel Kanti isiklikud sidemed Baltikumiga. Alustuseks võib mainida Ida-Preisimaa vallutamist Vene vägede poolt: see oli sedavõrd leebe, et õpetlastering Johann Georg Hamanni, Johann Gottfried Herderi ja Immanuel Kanti ümber seda oma kirjades peaaegu ei mainigi. Klassivahesid eirav hoogne ja idapärane elustiil, mis seoses Vene okupatsiooniga vanamoodsas Köningsbergis võimust võttis, näib ka Kantile muljet avaldanud olevat. Ainulaadne tunnistus sellest on Riia toomkooli rektorile, samuti Ida-Preisimaalt pärit Johann Gotthelf Lindnerile saadetud kiri, kus Kant kirjutab igatsusest kaugete maade järele ning tülpimusest oma raamidesse surutud õpetlaseelu üle. Just Vene okupatsiooni perioodil süvenesid Ida-Preisimaa ja Baltikumi vahelised kultuurisidemed, mis jäid püsima ka hilisemal ajal. (Jürjo 2011: 64)

Unistada võib.

Vabamüürlus moodustas erinevate maade vahel omamoodi personaal-uniooni. Köningsbergi Kolme Krooni looži kuulus köningsberglaste kõrval ka kuramaalasi ning Vene ohvitsere. Ka kogu Preisimaa, Kuramaa ja Liivimaa raamatukaubandus tundub olevat olnud seotud vabamüürlusega. (Jürjo 2011: 64)

Personal union, isiklikud sidemed.

Vaimustatud vastuvõtu kõrval põrkus Kanti filosoofia aga ka etableerunud filosoofiliste suundade esindajate vastuseisuga. Näite sellisest reaktsioonist võib leida ka Miitavist. Professor Johann Melchior Gottlieb Beseke avaldas sealse akadeemia juures 1789. aastal raamatukese "Probe eines kriischen Kommentars über Kants Kritik der reinen Vernunft" (Kriitilise kommentaari katse Kanti puhta mõistuse kriitikale). Wolffi filosoofilise koolkonna esindajana analüüsis Beseke Kanti teost formaalloogiliste printsiipide alusel ja jõudis järeldusele, et Kanti kriitiline filosoofia on terve mõistusega vastuolus. Tallinna gümnaasiumi professor Ernst August Wilhelm Hörschelmann oli aga teistsugusel arvamusel, ta pühendas sellele teemale gümnaasiumi 1789. aasta programmi "Geständnisse und Wünsche, die Kantische Philosophie betreffend" (Kanti filosoofiat puudutavad tunnistused ja soovid). Nii nagu Beseke, arvab ka tema end Kanti filosoofias vigu leidnud olevat, kuid ta kriitika lähtub John Locke'i empiristlikust filosoofiast. (Jürjo 2011: 66)

Huvitav, aga keeleliselt ligipääsetamatu: Beseke'l pole isegi inglisekeelset Vikipeedialehekülge (ainult saksa, läti ja vene keeltes); Hörschelmannil sakas ja eesti keeles.

Tartu ülikooli taasasutamisega 1802. aastal tekkis Kanti filosoofia uus kants. Füüsik Georg Friedrich Parrot, ülikooli algusaegade kauane ja mõjuvõimas rektor, oli Kanti tunnetusteooria pooldaja. Veelgi olulisemaks kujunes aga Kanti õpilase, ülikooli esimese filosoofiaprofessori Gottlieb Benjamin Jäsche töö - oma 30aastase õppejõutegevuse jooksul propageeris ta Kanti filosoofiat, tõlgendades seda küll õigesti, kuid tihti ka kitsarinnaliselt ja vähese [|] loomingulisusega. Jäsche ja teiste Kanti pooldajate töö tulemusena jäi Hegeli filosoofia Tartu Ülikoolis tahaplaanile. Isegi veel 1833. aastal eelistati professorivalimisel raugastunud Jäschet noorele hegeliaanile Johann Eduard Erdmannile, see aga andis filosoofia edasisele arengule Tartu ülikoolis tugeva tagasilöögi. (Jürjo 2011: 66-67)

Ka Kantiaanluse mündil on kaks poolt.

Kaasaegsed valitsejad pidasid Lilienfeldi ja Kanti rahuprojekte naiivseks ja utoopiliseks, nagu Friedrich Suur Saint-Pierre'i kohta ka irooniliselt märkis. Tänapäeval on aga äärmiselt üllatav, kui aktuaalselt ja sugugi mitte ebarealistlikuna need projektid mõjuvad. (Jürjo 2011: 68)

Tüüpiline.

Lukas, Liina 2019a. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust I. Keel ja Kirjandus 10: 761-774.

Aasta 1779 võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus siis kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti kirjaliku luule kahele konkreerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744-1803) rahvalaulukogu "Volkslieder" ("Rahvalaulud") teine köide, mis sisaldas Herderi töödeldud eesti rahvalaule, ning Johann Friedrich ERnst Albrechti (1752-1814) Rakveres välja antud luulealmanahh "Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1770" ("Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks"), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme maakeelde ümber pandud pala. (Lukas 2019a: 761)

Eesti mõtteloo tüvitekstide aines loetud Herderi tekstide juures läks justkui kaduma see tõik, et ta toimetas ka eestikeelseid rahvalaule. Korraks vist vilksatas läbi ja oligi kadunud tema rahvuslike iseloomude arutellu.

Mida taotles Herder rahvalauluga? Herder pidas luulekunsti ülesandeks eheda inimliku tundmuse väljendust. Tema luuleteoreetilise huvi keskpunktis on lüürika kui selleks kõige sobivam meedium. (Lukas 2019a: 762)

Ehedad tundmused = quintessential sentiments?

Ood on tema silmis luulekunsti läte ja ühtlasi kõige lüürilisem žanr, mis väljendab tundmust (FHA 1: 65). Oodi sisemiseks tunnuseks peab Herder süütut lihtsust, mõtlemise ja tundmise terviklikkust, liigendamatust ja vaimustust, mida luuletaja oodi luues tunneb. Oodi väliseks tunnuseks on selle meeleline keelekäsitlus - kire keel (sks Sprache der Leidenschaft), millele on iseloomulik spontaansus, hüplikkus, mõõdutundetus, sõnavaliku ja konstruktsioonide julgus. (Lukas 2019a: 762)

The language of passion. Need omadussõnad pendeldavad esmasuse ja teisesuse vahel. Jääb mulje, et oodi iseloomustab peaaegu, et mõtlematu keelekasutus.

Tähtis järeldus, milleni Herder oodi uurides jõudis, puudutab luulekunsti mõjutaotlust: "Oodi luuakse, et teisi kaasa haarata" (FHA 1: 64). Lüüriline luulekunst peab liigutama, minema hinge, kutsuma esile sümpaatiat ehk kaastunnet (FHA 1: 70). (Lukas 2019a: 762)

Oodi funktsioon on tekitada hingeliigutus (Gemütsbewegung - üks vähestest saksakeelsetest sõnadest mida üldse tean).

[...] tema [...] käsitluses [...] on Herderi arusaam rahvalaulust ja selle tähendus kaasaegse luule jaoks kirjas kõige selgemalt ja julgemini: "[...] need on rahva laulud [Lieder des Volkes], harimata meelelise rahva laulud, mida on esiisade suus nii kaua edasi lauldud" (FHA 2: 448). Herder oli jõudnud arusaamani, et ehtne lüüriline tundmus ei väljendu kirjalikult fikseerituna, vaid suulises esituses, rahvaloominguna. Suuliselt toimib lüüriline dialoog lauliku ja kuulaja vahel vahetuimalt. Herder mõistab rahvast (das Volk, vahelduvalt ka die Nation) rousseau'likus tähenduses kui kirjakultuurist, hariduse kaudu omandatud kultuurimustritest rikkumata, loodusega kooskõlas elavat, ühte keelt rääkivat sarnase mõttelaadiga kogukonda. (Lukas 2019a: 763)

Meeleline kui sensuous? See kirjakultuurist rikkumatus läheks ka kenasti ühte ritta käsitlustega sellest kuidas raamatute lugemine teeb inimese nüridaks, tuimaks, vaimuvaeseks, võimetuks vastassooga suhtlema, isegi sigimisvõimetuks, jne. Nüüd saab lisada, et raamatuid lugedes kaotab inimene oma meelelisuse, oma võime maailma tajuda ja sellele adekvaatselt reageerida. Raamatuinimene uimerdab maailmas ringi vaat nagu korraga pime ja kurt, aiva ühe teksti juurest teise juurde, tee peal vähemalt kolm korda näoli pikali komistades.

See hõlmab nii rahvalikku (rahvale ehk madalamale ühiskonnakihile omast) kui ka rahvuslikku. Just harimata lihtsas rahvas ilmneb rahvusele omane ja algupärane kõige selgemalt ja vahetumalt. Temas on säilinud mõtlemise, tundmise ja tegutsemise terviklikkus, ehtne loomulik laad, mida pole rikkunud haridus, kunst ega mood. (Lukas 2019a: 763)

Oh sa jutt! Korraga kaks head triaadi: (1) tundmine; (2) tegutsemine; ja (3) mõtlemine; (1) kunst; (2) mood; ja (3) haridus. Esimene on klassikaline, ainult väikse variatsiooniga teisesuses, mis on nagunii kõige variatiivsem: "tahtejõudu" on tõesti raske sobivalt väänata. Teise puhul on kunst kui tundmise vald ja haridus kui mõtlemise vald ebaproblemaatilised; "moe" puhul tuleb arvestada sotsiaalsust - moega kaasaskäimine on ühiskondlik tegevus.

"Mida kaugemal on rahvas kunstilisest, teaduslikust mõttelaadist, keelest ja kirjakultuurist, seda vähem on ka tema laulud kirja pandud või surnud kirjatähevärsid" (FHA 2: 447-497, 452). Kirjandus toodab kultuurilisi mustreid, mis pärsivad algupäraseid luulelisi kvaliteete. (Lukas 2019a: 763)

Kangesti meenutab Malinowski (kelle oma isa oli filoloog) tiraadi filoloogilise keelekäsitluse vastu: "the Philologist, who deals only with remnants of dead languages" (1923: 307).

Leedu tüdruk, kes jätab hüvasti kõigi kodustega ja kujutab kogu oma pruudimaailma silma ja südamega, on suurem luuletaja kui maneerlik hüvastijätukõne fabritseerija, kes on kleepunud ei millegi muu kui oma kirjutuspuldi külge. (FHA 3: 67)
Selle argumendiga tõstis Herder valgustajate põlatud talupojaoodi (sks Bauernode, nii nimetati rahvalaule nii Baltimaades kui ka mujal saksakeelses ruumis) otse žanrihierarhia tippu. (Lukas 2019a: 764)

Need on muidugi seinast-seina äärmused. Selliste maneerlike hüvastijätukõnede kohta sattusin kunagi suvaliselt raamatukogus midagi sirvima, võib-olla seda. Nende jaoks on eritermin olemas, mis praegu mitte meelde ei tule.

Suuliselt päranduv rahvalaul on kirjakultuuri puudumisel rahva mõtlemise ja tundmise, poeetilise eneseväljenduse ainus vahend: "Raamatuid, kunste, linnu, tehtud seltskondlikku mõtlemisviisi neil veel ei ole: ja see, milles väljendub nende loomulik mõttelaad, sai olla vaid see, mida Jumal oli neile andnud: keel, heli, liikumine, kirjeldus, proportsioon, tants, ja see, mis kõik selle kokku sidus - laul." (FHA 3: 60) (Lukas 2019a: 764)

"Tehtus" on ka üks mu lemmikteemasid, kuigi pole sellega aastaid tegelenud. Siin on ilmselt silmas peetud seda "meeldimiskunsti" (Rousseau 1993a: 60).

"Kõik harimata rahvad on laulvad" (FHA 3: 60), võib Herder oma baltimaise kogemuse põhjal väita. (Lukas 2019a: 764)

Mittepaikapidav üldistus. Näiteks kui etnograafid aastakümneid hiljem taaskülastasid Trobianderit ja kogusid etnograafilisi andmeid Malinowski enda kohta ilmnes, et kohalikud olid hoopis talle andnud hüüdnimeks "laulja", sest ta olevat sageli omaette ja ka pärismaalastega kanuuretkedel leelotanud Wagnerit vms.

Herderi teeneks on, et ta muutis arusaama suulise ja kirjaliku vahekorrast kultuuris, tõendades, et kultuur on vanem ja laiem kui kirjakultuur ning et kirjakultuuri puudumine ei tähenda loomingulisuse, vaimsuse puudumist. Tõeline poeesia ei sünni õpetatud luuletaja kirjutuslaua taga, vaid elava mulje, tundmuse silmapilgust. (Lukas 2019a: 767)

Vastulause sagedasele-tüüpilisele heietusele, et metslane ei ole eriline metafüüsik.

Teiseks kätkes rahvalaulu mõiste poliitilist mõõdet - suuliselt pärandunud rahvalaulus ilmneb alistatud rahva hääl, see on tema "endakäsituse" ainus meedium. Herder vastustas Liivimaa koloniaalolusid ja rõhutas rahvuste võrdväärsust ja iseväärtust. (Lukas 2019a: 768)

Enesekirjeldus.

Stenderi valgustuslik maitse ei lubanud näha rahvalaulu poeetilist väärtust. Tema meelest puuduvat läti rahvalaulus hea luule peamine tunnusjoon - vaimukus (der Witz) -, mistõttu ta soovitas rahvalaulud välja vahetada tõlkeluule vastu, andmaks läti luulele arenguabi mõnest poeetiliselt küpsemast kirjandusest. (Lukas 2019a: 768)

See on ka varajaseimas eestikeelses ilukirjanduses (Vilde jt) tüüpiline motiiv - pilalaulud. Keegi laulumeister koostab laulukese, mis rändab ringi ja tabab õnnetult seda, kellest laul on kirjutatud.

Lukas, Liina 2019b. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust II. Keel ja Kirjandus 11: 868-878.

Selles leiduvad kaks eestikeelset laulu "Tio tassane ja helde" / "Tiiu, still und gütig" ja "Liesole" / "An Lieschen", mille teksti autoritena nimetab Grahl Eestimaa daame (Roos 1939: 164-165). (Lukas 2019b: 869)

Huvitav nimekuju. Läheb ühte seeriasse teiste kolmetäheliste vanemate nimedega: Ene, Agu, Epp, Eti, jne.

Ta [Stender] andis 1754. aastal välja lätikeelse vaimulike laulude kogu. Läti keele grammatika (stender 1761) lisa jaoks tõlkis ta läti keelde saksa tuntuima valgustusluuletaja Christian Fürchtegott Gellerti valme ning kimbu saksa valgustuskirjaniku Barthold Heinrich Brockese õpetlasluulet. Ta pidas küll rahvalaulu läti luule alguseks, ent mitte selle võimalikuks eeskujuks, soovitades arendada läti luulet küpse tõlkeluule abil. See arusaam oli kooskõlas rahvavalgustusliku haridusprogrammiga, mis nägi ette "meie rahvuse kultiveerimise" (Kultivierung unserer Nation) arenenud rahvaste kultuuriliste mustrite ülevõtmise abil. (Lukas 2019b: 870)

V[on] Middentorf[f] ütles: "See olla praegusel aeal veel võimata, Eesti rahvas olla veel rumal, vast sadade aasta vältusel võida see, kui rahavs nii targaks saab, ehk sündida." (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Beckeri koondatud laulud olid mõeldud ühiskonna madalamatele rahvakihtidele, mistõttu pidid nad olema võimalikult "selged ja arusaadavad, ei tohtinud sisaldada vihjeid asjadele ja mõistetele, mis asuvad väljaspool rahva vaatevälja", ei tohtinud sisaldada mütoloogiat, abstraktseid mõisteid, kuid pidid olema nii oma väljenduses kui ka ideedes kujundirikkad ja ülevad. Laulud pidid äratama ja edendama häid kõlbelisi tundmusi, mis juhiksid kestva ja tõelise inimliku õndsuseni, kuid seda oma seisuse piires ja sellele vastavalt. (Weissert 1966: 23) (Lukas 2019b: 875)

Rõhk "kohasusel": talurahvale tuleb anda õpetust, mis on neile - inimese ja looma, lapse ja täiskasvanu vahepealsele olendile - kohane.

Jäsche, Gottlob Benjamin 2002[1808]. Armastus ja usk: Hommikumõtteid Minu Sallyle, õndsale. Tõlkinud Eduard Parhomenko. Akadeemia 12: 2532-2549.

Tõeliselt temast enesest ülemale tõstab inimese
siiski vaid tema süda,
mis on ideede - ja mitte pelgalt tühjade - päristine võime.
Friedrich Heinrich Jacobi
(Jäsche 2002[1797]: 2532)

Tuleb mõõta vereringluse ideedesisaldust.

Weltweisheit, (maa)ilmatarkus: saksa oma sõna filosoofia tarvis 17. ja 18. sajandil. Tlk. (Parhomenka 2002: 2533; joonealune märkus)

Worldly knowledge. Lad. sapientia saecularis.

[...] Mis on armastus! kõlas siis seesmusest puhtalt ja valjult see taeva hinnaline and, see puhas eeterlik tunne, mis juurdub sugulise armastusena küll maisuses ja leiab rahulduse maises kaduvas pooles - loomas inimese sees -, mille õis ja vili võrsub aga taevani, üles taevani kõrgub, kuna vaimuvalgus ja südamesoojus inimeses, selles loomakujulises inglis, muudab neid suurepäraseid taimi ning nad küpseks teeb. (L 4.) (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Lõikad inimese lahti ja leiad seest looma.

Õnnistust mulle ja tröösti, et elan selles usus ühes lootusega, mis nõnda võimsalt ja võidukalt surub maha igasuguse pelga meele ja aru kahtluse. (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Meele- ja aruandmed on kaheldavad, erinevalt puhta mõistuse ideedest. Esimene on meeleliselt kehaline ja teine on fantaasias unelev. Kujutlusvõime on nii mõnelgi teisesuses, nagu Kantil on otsustusvõime; Zoroastristidel oli eraldi fakultiteet, mis hõlmas peale tahtejõu korraga ka otsustus- ja kujutlusvõimet (vt Arnett 1904: 147).

Sellistel hetkedel astus mu mõistus, mis omaenese mõtlemise ja läbikatsumisega näeb läbi seesuguse kahtluse tühja eimiski ja spekulatsiooni ja arutleva aru kogu kõnelemise ja otsustamise tühisuse asjus, mille riik pole siitilmast, inimese taibu [Einsicht] ja tunnetuse piiride tunnistamisele vastavalt, nagu on inimmõistusele need [|] piirid nõnda selgelt ja kindlalt kätte näidanud uus Sokrates, mu surematu õpetaja ja juht teaduse teel. (Jäsche 2002[1797]: 2534-2535)

Transtsendentaalsetest asjadest, "mille riik polesiitilmast", ei saa me midagi sisukat teada; jumalast, pärastelust ja tahtevabadusest saab ainult tühja juttu rääkida.

Mõistus, ja ma ei pea silmas arutlevat mõistust, ning tundmus üheskoos saavutasid võidu ning me hoidsime üha tugevaalt ja sügavamalt südames püha hinnalist vara, mida meeled ja aru ning vaid neile alluv fantaasia ähvardasid röövida sinult ja minult. (L 5-5p.) (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Miks fantaasia mõistusele ei allu?

Teadus ja spekulatsioon ei saanud teadmist ja adumusi [Einsichten] janunevalt ja otsivalt õpilaselt võtta seda, mida nad talle andnud pole ega oleks saanudki anda. Küllaltki õnnelik, et teadus ja spekulatsioon aitasid tal hävitada üksnes vaid vigu ja kahtlust; tõde ise, igavikuline, ent inimteadmisele ligipääsmatu, ning usule sellesse, mis nagu Jumala rahu on kõrgem kui kogu inimese arutlev mõistus, võlgneb ta sisemise vaimukindluse ja südamele oma sisima elu ilmutuse läbi. (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Discernment. Tõde meie jaoks ja tõde iseendast. Igasugune teadmine tuleneb ilmutusest (vt Chase 1863: 464).

[...] maisele silmale just nagu veel kohalolevana istuksid sa mu kõrval, nagu sa mõnikord istusid mu kõrval, nõjatunud armastuse käe mu õlgadele, kui vaimutööga tegeles jagasin sinuga mõnd oma meditatsiooni vilja, ning sain su helge aru ja su puhta südame heakskiidust kinnitust sisemisele veendumusele, et mu ideed ja vaated on tõesed ja kasulikud. (Jäsche 2002[1797]: 2537)

Jäsche abikaasa oli küll toetav, aga kahju kuulda, et tal puhast mõistust ei olnud.

Teistele, kelle vaimusilmale ideaalse maailma kaemine on veel täiesti suletud või meelte ja südame pahustumisega kinni kaetud ja pimestatud ning kelle süda on kalgiks ja jämedate meelteerutustega muutunud tundetuks kõrgemate eeterlike tundmuste erutuste ja muljete suhtes - niisugustele ei saa need lehed olla kirja pandud. Maine silm saab nendelt näha vaid surnud kirjatähti, mitte aga vaimu, mis neist vastu vaatab. (L 13p-14.) (Jäsche 2002[1797]: 2540)

Ideaalne maailm (ideede sfäär) on siin üks ja ühene. Pigem takistab kirjatähtede taga vaimu nägemist, st tekstist ja autorist arusaamist, hoopis see, et ideedes ja ideoloogiates valitseb paljusus. Jäsche ütleb siin justkui, et kes tema kõnest aru ei saa, sellel on kõrvad mustad (meeled ja süda pahustunud); mitte, et kuulaja nt ei oska saksa keelt või filosoofi žargooni.

Läinud oli imeline nähtus; aga sügav mulje oli hinge seesmusse jäänud ning püsib kuni käesoleva hetkeni veel samasuguses muutumatus tugevuses ja veenvuses. Ühtlasi sai siinkohal see headööd-soovimine - see meie südamete kõige lähedasema ja hellema üksmeele märk ja tunnussõna, kui me elus armastuse suudlusega teineteisele head ööd! ütlesime - see soov nüüd otsekohe täidetud. Sellest tunnist alates jäin ma magama; ning magasin taas kord kogu öö hommikuni kestvat kosutavat und - minule tollal kõige hädatarvilikum vahend elu säilitamiseks ja tugevdamiseks. (Jäsche 2002[1797]: 2543)

La Barre järgi faatiline.

Nii mõndagi sai nüüd suure aia radadel edasi-tagasi kõndides kõneldud, nii mõnelgi lemmikteemal, sai vahetatud nii mõnigi mõte ja tähelepanek, eriti sel teemal, mis on selge ja selgusetu, lahendatav ja lahendamatu inimese määratluses. Kuidas parem, kõrgem inimene on lakkamatult kantud kahetises tungist oma sisimas olemuses: liikumisest ideaalsuse poole ja liikumisest kausaalsuse poole, vangub ja hõljub lakkamatult kahe püüdluse vahel - ühelt poolt ideaalse püüdluse, avardada lõputusse oma olemasolu, ja teisalt, piirata seda reaalsuse läbi oma tegude ja saavutuste kindlaksmääratud ja suletud ringidesse, kitsaisse ja kitsamaisse. Kuidas mõlema tungi harmoonilise leppimise punktis asub tunne ühtsusest ja harmooniast me endiga - me pärisoma sisimast ja täielikust olemusest. (Jäsche 2002[1797]: 2546)

Inimene on lõpmatuse ja lõplikkuse süntees (Kierkegaard 2006: 39).

Sest kes küll tunneb - märkis kaugele ja selgelt nägev sõber -, kes tunneb seost vaimude- ja kehadeilma vahel nõnda täielikult ja täpselt, et võiks söandada eitada selle seose ainsate võimalike tingimuste - kommunikatsioonivahendite ja -teede olemasolu? Kes võiks küll ainuüksi loodusseadustest lähtudes seletada või siis ainult loodusseaduste juhatusel avastada seda salajast ja nähtamatut vaimset sidet, misläbi lähedased vaimud ja südamed neile endile seletamatul moel ja ainsa silmapilguga ühe nime, koha, käe üheainsa õhkkerge puudutuse iseenesest sageli täiesti tähendusetu ja juhusliku meediumi kaudu [...], selgemini aga ja veelgi tugevamalt keele ja hääle abil, mitte ainult sõnade [keele] ja laulu [hääle] abil, vaid ka neile ometigi mitte tundmata pilgu, ilme ja viipe, kõla ja tooni keeles suheldes ühtlasi üksteisest ja nii sisemiselt läbitungivalt tundeid vastu võtavad ja selle tundmusega ühtaegu aimavad, mis nad olla saavad - olla võivad teineteisele. Kes selgitab küllaldaselt ja piisavalt täielikult nende esmastest põhjustest ja lätetest lähtuvalt neid moraalse sümpaatia tundeliigutusi ja ilmutusi armastuses ja sõpruses, või antipaatia omi vihkamises ja vaenus; - need salajased vaimude ja südamete tõmbe- ja tõukejõud? (Jäsche 2002[1797]: 2548)

Nonverbalism. Kuidas mitteverbaalne suhtlemine keha-vaimu ühendust peaks seletama, ei loe täpselt välja siit.

Parhomenko, Eduard 2002. Filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche, tema usk ja armastus. Akadeemia 12: 2549-2554.

Valus vajadus uskuda surematusse, ületamatu soov jääda oma kalli kaasaga kokku kasvab üle filosoofiliseks refleksiooniks, mille käigus teisenevad Jäsche senised küllaltki Kanti-truud arusaamad. Nimelt ei suutnud kantilik moraaliteoloogia (enam) pakkuda piisavalt tuge Jäsche tungivale vajadusele uskuda surematusse ja inimhinge surmajärgsesse edasikestmisse. Nii pöördub lein ja hingehäda filosoofiliseks kriisiks. (Parhomenko 2002: 2550)

Mis võib juhtuda kui pead inimest loomakujuliseks ingliks, mitte nt inglikujuliseks loomaks.

Kusjuures usku kogeb Jäsche kõrgema, seega isikuülese tõeluse teravalt isikliku läbielamisena meeleerutuste ja tundmuste ekstaatilises seisundis. Nii avaldub tema maine armastus Sally vastu tale ühtlasi religioosse usu algupärana. (Parhomenko 2002: 2550)

Usk kui psühhoos.

Aastal 1800 andis ta välja Kanti loogikaloengud kokkuvõtliku kompendiumina. Jäsche kui kantiaani jaoks oli see kahtlemata oluline töö, ent silmas pidades filosoofilise publiku jahedat reaktsiooni, valmistas see talle mõnesuguse pettumuse. Arvatavasti just seetõttu loobus ta hiljem Kanti metafüüsikaloengute väljaandmisest, kuigi Kant oli ka seda temalt palunud. (Parhomenko 2002: 2552)

Kui kohest tulemust ei ole, siis viska nurka.

Jäsche oli kolm korda abielus. 1802-1808 Sally Strakeriga. Seejärel 1809. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna professori "ilusa" tütre Wilhelmine Mütheliga, kelles aga Jäsche filosoofia "ei leidnud vastuvõtlikku südant". Peagi järgnes lahutus. Seejärel abiellus Jäsche arstiteaduskonna professori õe ja Anette Sahmeniga. (Parhomenko 2002: 2554)

Wilhelmine ei olnud helge meele ja puhta südamega platsis.

Morgenstern, Carl 1993[1794]. Platoni Politeia'ks nimetatud raamatu eesmärgist ja teemast. Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia 1: 97-106.

Sageli pole kerge näha, mis nimelt on mõnes Platoni dialoogis peamine küsimus, näha aga meeldiks vägagi, et võiks dialoogi [|] üksikosi kiiremeni ja õigemini mõista ning nende üle läbimõeldumalt ja tõsisemalt otsustada. See peab paika ka Platoni Politeia puhul, ja võib-olla rohkem kui ühegi teise Platoni teose puhul. Et on raske otsustada, mis nimelt on selle raamatu peamine eesmärk, on näha sellest, et kaks poolt (üks selle lahkarvamuse põhjusi võiks olla väga paksu teose ülesehitus ja kõigi Platoni dialoogide väga kunstipärane kujutamisviis, mis on selline, et peamist mõttearendust katkestavad sageli teised ja väga pikad arutlused), et niisiis kaks poolt on selle asja üle juba ammustest aegadest palju vaielnud ning tõene arvamus, mis meile näib olevat väljaspool kahtlust, jääb paljudele tänagi teadmata. (Morgenstern 1993[1794]: 97-98)

Minu jaoks see vist eriline probleem ei ole, sest ma ei loe peaaegu kunagi teksti sellest seisukohast, mida see saavutada üritab. Kui tekstil on mingi peamine küsimus, siis tuleb see iseenesest esile; kui mitte, saab tekstist siiski midagi välja lugeda.

Platonil on pealkirju ju kolme liiki: έκ προσώπων [osalejate järgi], nagu Alkibiades, Phaidon jt, περιστατικαί [olukorra järgi], nagu Pidusöök; πραγματικαί [tegevusvaldkonna järgi], nagu "Νόμοι" [Seadused] "Πολιτικός" [Riigimees], "Σοφιστής" [Sofist]. Need viimased sisaldavad alati τό προηγονμένως ςπτούμενον'i [põhiküsimuse]. (Morgenstern 1993[1794]: 99)

(1) Alcibidaes; (2) Erastai; (3) Laws.

Teine põhjendus on see, et Platon nimetab Seaduste 5. raamatus riiki, kus on kõigi asjade - naiste, laste, varade ühisus, esimeseks aga seda, mis rajatakse Seadustes, teiseks jne. (Morgenstern 1993[1794]: 100)

κοινά τά φιλων

Platon on igatahes tahtnud seda, et kolm dialoogi, Politeia, Timaios ja Kritias, mis mõnes osas üksteist sisu [|] poolest toetavad, moodustaksid mingi ühe suure terviku. Paistab, et Platon ei otsi niisiis Timaiose alguses midagi enamat kui mingit ühendajat, millega võiks need kolm aine poolest mõneti kokkukuuluvat dialoogi ka sobiva välise vormiga ühte koondada. (Morgenstern 1993[1794]: 102-103)

Loebi seerias on Politeia (Republic, Vabariik) - 5. ja 6. köited ning Timaios ja Kritias mõlemad 9. köites.

Sellest Politeia lühikokkuvõttest, mis tehtud nii, et kõigi kõnede põhieesmärk oleks võimalikult kergemini läbi näha, on ilmne, et see, kust sünnib kogu arutelu, pole riik, vaid õiglus; et see, mille selgitamiseks on kogu järgnev käsitlus riigist ette võetud, on õiglus; et see, mille juurde Sokrates ise väga sageli tagasi pöördub kui arutelu peamise eesmärgi juurde, on õiglus; lõpuks, et see, millega kogu jutuajamine kokku võetakse, on õiglus. Et see on Platonil tema raamatus enamasti seesama mis voorus üldse, siis pean suurima selgusega näidatuks, et selles raamatus pole põhiline visandada pilti ühest ülimalt täiuslikust riigist, vaid kõige enam [|] selgitada, milline on vooruse loomus, nii iseeneses kui õnne seisukohalt, mis sellest sünnib; ja teiselt poolt pahelisuse loomus - mis suhtes on ta voorusega, nii iseeneses kui õnnetusega seoses. (Morgenstern 1993[1794]: 105-106)

Ilmneb, et Vabariik pole niivõrd utoopiline kuivõrd aretoloogiline teos mis tegeleb ennekõike parimate kommetegaxi.

Ruutsoo, Rein 1987. Personalistliku filosoofia traditsioonist Tartu Ülikoolis 1920-1940. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 165-178.

Tartu Ülikoolis õpetanud mõtteteadlastest on kõige tuntum personalistliku filosoofia nn. Tartu varianti arendanud Gustav Teichmüller (1832-1888). (Ruutsoo 1987: 165)

Mõtteteadus on filosoofia?

Tennmann ei saanud seega professionaalset koolitust filosoofi käe all, vaid oli iseõppija, kes oma tegevuse viimase kümnekonna aasta jooksul jõudis ulatusliku õppetöökoormuse kõrval üksnes sisse elada personalistliku filosoofia põhikontseptsioonidesse. Teichmülleri pooldaja sai endisest kirikuõpetajast alles siis, kui ta neljakümneaastase õppejõuna hakkas oma teoloogilistele tõekspidamistele looma laiemat maailmavaatelist alust. Selles tuleneski muidu väga võimeka ja kahtlematult sädeleva laadiga [|] mõtleja tegevuse valdavalt retseptiivne ja propagandistlik iseloom. (Ruutsoo 1987: 165-166)

Lohutav teadmine, et mul on veel peaaegu terve aastakümme, et hakata oma mõtlemisviisile tõsiseltvõetavaid aluseid otsima.

Viljaka kirjamehena suutis Tennmann oma maailmavaatelise arengu viimasel, Teichmülleri filosoofia mõju all kujunenud perioodi avaldada kokku viis raamatut: saksakeelne doktoridissertatsioon "G. Teichmülleri kristluse filosoofia" (1931), "Hinge surematus" (1935), "Maailma usundid" (1935), "Üldine usundipsühholoogia" (1936) ja "Ekstaas ja müstika" (1936). Lisaks ilmus veel "Usuteaduslikus ajakirjas" paarkümmend Teichmülleri õpetust tutvustavat artklit. Personalistliku filosoofia taaselustamise suurejoonelised kavad katkestas Tennmanni ootamatu surm. (Ruutsoo 1987: 166)

Hinge surematus ja teised on täitsa eesti keeles tõesti. Võib-olla tasub lugeda kui ma lõpuks Goeschel'i "The immortality of the soul"-i seeria käsile võtan.

Eriti selgelt tuleb Tennmanni kriitikavõimetu Teichmüllerile toetumine esile dissertatsiooni teises osas, milles ta võrdleb personalismi nn. Tartu variandi looja vaateid paljude rohkemal või vähemal määral personalismiga haakuvate inimese ja inimese "mina" käsitlusega nii teoloogias kui filosoofias. Lähema vaatluse alla võtab ta J. Rehmke, W. Sterni, C. Renouvier', F. Mahnke, K. T. Oesterreichi, W. Jamesi, M. F. Fairbairni, H. Scholzi, M. Scheleri, D. Kerleri ja O. Dittrichi vaated. Kokkuvõttes jõuab ta järeldusele, et ükski teine filosoof pole esitanud kristluse olemust kaugeltki nii selgelt väljendavalt "mina" kontseptsiooni kui Teichmüller. Just tõeliselt personaalse "mina" käsitluse puudumise tõttu kõikuvat senine filosoofia ja koos sellega teoloogia [|] jätkuvalt materialismi ja Platoni tüüpi idealismi vahel. Mõlemad neist suundadest kristluse filosoofiaks endastmõistetavalt ei sobivat. (Ruutsoo 1987: 167-168)

Ilmneb, et "personalism" ongi üks neist isemusega tegelevaid valdkondi, millega mul oleks vaja lähemat tutvust teha.

Niisugune usundilooline arusaam looks vastuolu personalismi ontoloogia ja selle ajaloolise fenomenoloogia vahel. Teichmüllerist lähtuva tõdemuse kohaselt on jumalateadvus inimese teadvuse orgaaniline osa. Just viimane asjaolu sunnib Teichmüllerit ja tema vaadetest kinni pidavat Tennmanni määratlema usundit võimalikult laialt. "Usundi olemuslik joon seisneb aga inimese ühtlases suhtumises mingisse võimusse, kellest inimese saatus tuntakse sõltuvat ja kusjuures inimese teadvus hingeliste funktsioonide - tunnetuse, teadvuse ja liikumise kaudu - tegev on, olgu siis Jumala kujutlus selge või vaieldav, nagu ateismis ja budhismis". (Ruutsoo 1987: 170)

Consciousness of god? Triaad: (1) tunnetus; (2) liikumine; ja (3) teadvus.

Sooväli, Jaanus n.d. Filosoofia, metafüüsika ja mõistete ajalugu: Gustav Teichmüller päri(ne)misest.

Gustav Teichmüller oli Tartu ülikoolis 17 aastat filosoofia professor ja avaldas üle viieteistkümne mahuka ja silmapaistva teose, kuid nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis on ta täna suhteliselt vähetuntud mõtleja. Tema mõtlemise valdava osa moodustavad mõisteajaloolised uurimused, mida tema eluajal retsenseeriti tunnustatud filosoofiaajakirjades ja mida hindasid kõrgelt mõned tollal autoriteetsed mõtlejad nagu Friedich Adolf Trendelenburg (1802-1872) ja Hermann Lotze (1817-1881). Pärast viimaste surma osutati Teichmüllerile Lääne-Euroopas üha vähem tähelepanu. (Sooväli n.d.)

Jep, enne seda loenguid ei olnud temast praktiliselt kuulnudki. Kahjuks jääb ta ka saksa keele müüri taha.

Teiseks, Baseli ülikool oli tollal Tartu ülikoolist oluliselt väiksem, ta lootis siin suuremat mõju avaldada. Paraku see viimane lootus ei täitunud, Tartus tunneb Teichmüller end üksildase ja isoleerituna, tal on siin küll palju kuulajaid, kuid vähe korralisi filosoofiatudengeid. Nagu ta Herman Lotzele kirjutab, pole Tartus ka ühte ainumat inimest leida, kes oleks Platonit lugenud. (Sooväli n.d.)

Nüüdseks on neid Platoni-lugejaid juba vähemalt 10, ma arvan.

Mõnikord nähakse selliseid argumente naiivsetena ja need heidetakse kõrvale (tavaliselt sagedamini), aga mõnikord võetakse filosoofia ajaloost leitud argumente tõsiselt ja integreeritakse oma teooriasse. Selle vaate järgi oleks filosoofia ajalugu otsekui argumentide hoidla või laoruum, kuhu võib vajadusel alati sisse põigata. Juhtub ka muidugi seda, et filosoofia ajalugu ei võeta üldse arvesse; arvatakse aga, et see pole kuigi suur probleem, [|] sest sealt leitavad argumendid on niikuinii iganenud, naiivsed ja ületatud. Need, kes nii mõtlevad, mõistavad filosoofia ajalugu mitte laoruumina, vaid pigem argumentide kolikambrina. Oma olemuselt pole need kaks positsiooni aga kuigi erinevad - mõlema vaate kohaselt on filosoofia suhe oma ajalukku pealiskaudne ja teisejärguline. Filosoofia pärand ja ajalugu ei mängi moodsa filosoofia seisukohalt mingit olemuslikku ja konstitueerivat rolli. (Sooväli n.d.)

See varasalv on ammendamatu - arhiivist on ühe päevaga võimalik rohkem alla laadida kui ühe eluajaga jõuaks läbi lugeda. Ars longa, vita brevis.

Ilma metafüüsikata, nagu Teichmüller sõnab, ei saaks nad ei rääkida ega hingata. Teichmüller väljendab siin kaunis nüüdisaegset mõtet, et metafüüsika kriitik paratamatult reprodutseerib või taastoodab oma kriitikas sedasama metafüüsikat, mida ta kritiseerib. Ja see taastootmine on paratamatu, sest kriitikaks kasutatav keel on metafüüsika-keel, ja mingit teist, neutraalset, puhast keelt, millel puuduks metafüüsilised implikatsioonid, meil käepärast pole. (Sooväli n.d.)

Analoogne juhtum de Saussure'ga semiootikas. Need, kes kõige ägedamalt tema teooriale vastu vaidlesid hakkasid midagi analoogset taastootma.

Teichmülleri sõnul pole filosoofias toimunud erilist progressi, sest filosoofid arvavad, et filosoofial pole ajalugu ja hakkavad alati otsast peal. Pärandit tundmata kordavad nad aga - muidugi teatud muutuste ja nihetega, mis tulenevad "kontingentsetest" ajaloolistest tingimustest - ainult seda, mida on juba ammu mõeldud. Filosoofia peab püüdlema uue poole, st progresseeruma, kuid midagi uut saab avastada ainuüksi siis, kui juba teatakse, millest on varem mõeldud, millised mõisted ja milliste probleemide jaoks on juba olemas, millest tuleb veel mõelda etc. (Sooväli n.d.)

Klassika: tõeline innovatsioon nõuab traditsiooni sügavuti tundmist. Kuidas sa saad teha midagi uut kui sa ei tea, mida varem on tehtud?

See kirjeldus jääks aga võrdlemisi poolikuks, kui me ei pöörduks tagasi küsimuse juurde, mida Teichmüller peab õigupoolest silmas mõistete all. Ta eristab mõisteid ideedest. Erinevalt mõistetest on ideed ebaselged. Mõiste ongi ebaselge idee teadlik, "teaduslik' väljendus, mis on tekkinud süstemaatilise mõttetöö tulemusena. Idee kui selline sellist teaduslikku mõttetööd ei eelda. Teisiti öelduna, selge mõiste on metoodiliselt, mõttetöö kaudu võidetud tunnetus või sissevaade (nt 'materiaalne põhjus', 'tegev põhjus'), mis põhineb ebaselgel, süstemaatiliselt artikuleerimata ideel. Kuid need ideed - ja siin teeb Teichmüller õhtumaise metafüüsika kõige traditsioonilisema ja paljude tänaste jaoks võõristava žesti - ei ole tekkinud mitte ajaloolise arengu käigus, vaid nad on algusest peale kohal teatud ajatus, ajalootus mõistuses. Teichmülleri mõisteteooria läheb lõppkokkuvõttes tagasi Platoni anamneesi või mäletamise õpetusele - meie mõistuse loomuses on kõik tõesed ideed ja mõtted juba alateadlikult olemas, ja alles teadliku mõtlemis- ja mäletamistegevuse tulemusena kujunevad nendest ajaloo käigus selged mõisted:
Sest me oleme veendunud, et mõistus vaikivalt ja endale teadmatult juba omab tõde ja me peame koos Platoniga seda ainult meelde tuletama ja suudame seda avastada, sest ta annab endast juba märku kogu mõtlemise kindlaks määratud korra kaudu ja juhib mõtlemist alateadlikult õige eesmärgi poole.
Hoolimata Teichmülleri tugevast ajaloomeelest ja kogu tähtsusest, mida ta pärimusele ja ajaloolisele uurimistööle omistab, tuleb siin ilmsiks tema mõisteajaloo olemuslik ahistorism. Mõistusel ja mõistetel polegi tegelikult ajalugu; see, mis on ajalooline, on üksnes mõistuse ja tõe lahti rullumine selgetesse mõistetesse, mida mõistus alateadlikult, ideede kujul, juba valdas. Ajalugu on selle lahtirullumise näitelava. Kuid, nagu eelnevast ilmnes, on sellele näitelavale astumine siiski vältimatu - selgitamaks välja, millised mõistuse ajatud ja tõesed ideed on juba mõisteteks küpsenud, tuleb läbi käia filosoofia ajalugu. Ja nähtavasti selleks, et uued, veel avastamata ideed võiks saada mõisteteks - st selleks, et filosoofia võiks progresseeruda -, tuleb tunda neid, mis on juba mõisteteks küpsenud, tuleb tunda pärimust. (Sooväli n.d.)

Ideed (arhetüübid) realiseeruvad (rulluvad lahti) mõistetes (ektüüpides). See ajatu, ajalootu mõistus on muidugi jumala mõistus (the mind of god). Jumala ajatus mõistuses on ideed, inimese ajaloolises mõistuses on mõisted.

Gahlings, Ute 2003. Teekond iseenda juurde: Sissejuhatus Filosoofi reisipäevikusse. Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1819-1843.

Ta õppis loodusteadusi Genfis, Tartus, Heidelbergis ja Viinis. Tartus sai ta ühel duellil eluohtlikult haavata, ja see muutis ta elu. Kui ta oli enne, nagu ta ise ütleb, "kõige ebavaimsem ja loomalik-brutaalsem kõigi Tartu korporantide seas", siis nüüd koondus ta huvi üha enam vaimsetele küsimustele. (Gahlings 2003: 1820)

Surmalähedane kogemus muudab inimest.

Tunnetuskriitika, mida Keyserling määratleb Prolegomena's kui "bioloogia haru", osutub ebapiisavaks, kui tal tuleb haarata tegelikkuse komplekse, mis on nähtuste aluseks ja mille printsiip on dünaamiline. Elu näiteks on samavõrd konkreetne tegelikkus nagu tema ilmnemisvormid, ja samas ei ole ta siiski mõistetega haaratav. "Teadusele on jõukohane vaid valmisolev, kuid elu olemuslikult ei ole valmis, ta on igavesti algav saamine." Järelikult ei ole teadus võimeline mõistma tegelikkust kogu ta keerukuses: "Bioloogia ei saa tungida kaugemale kui elusolendite struktuurini ega tunnetuskriitika kaugemale kui puhta mõistuseni. Elu on aga teistsugune tegelikkus kui abstraktne struktuur, ja vaim on midagi olemuslikumat kui kantilik mõistus." (Gahlings 2003: 1822)

Meenub hiljutine meem kuidas arstitudeng on masenduses, sest tal on mingist 30-astmelisest bioloogilisest protsessist ainult esimesed 20 pähe kinni jäänud, samas kui vanaisa õppis meditsiini enne kui teati midagi mitokondritest. Võib-olla mingist punktist ületabki eluprotsess inimmõistust, aga sealtpeale võtame ilmselt mingid muud vahendid kasutusele. "Ära kunagi ütle mitte kunagi" stiilis võib öelda, et seda, mis teadusele ei ole jõukohane, ei pruugi olemas olla.

Keyserling ei otsi meelelahutust, loodusnaudingut, haridust ega kultuurilist rikastumist. Reis peab pigem olema toeks eneseleidmisel, mis, tõsi küll, ei sega teda külastamast turismi tulipunkte. Kuid ta reisib filosoofina, metafüüsikuna, keda huvitab teispool nähtusi asuv olemus. (Gahlings 2003: 1823)

Kummaline, otsida ennast sealt kus seda pole.

Ameerika kultuuri tajub Keyserling kui loomingulist potentsiaali teha "täiesti suvalistest tüüpidest ameeriklasi". Õhtumaalane tahab talle kompromissitu, erapooliku ja egoistliku tegutsejana, vapra hävitaja ja vallutajana nii heas kui halvas mõttes. Tark aga, Ida põhitüüp, ei võitlevat kunagi, sest tema teadvus olla koondunud väljapoole olelusvõitlus. Läänelik ühekülgsus, sallimatus ja võitlushimu toetavat aga, nii arvab Keyserling, masside eneseteostust enam kui ükskõiksus erinevuste vastu Idas, mis põhinevat sügavamal arusaamisel. (Gahlings 2003: 1830)

Tundub paika pidavat. Ameerika kultuur on muutnud isegi kristluse olelusvõitluse jätkuks - käemunamängu võitja tänab jumalat, justkui universumi loojat peaks huvitama selliste sipelgate käekäik.

Filosoofiline juhtmotiiv seisneb eneseleidmisprotsessi mõistetavaks tegemises ja kultuuriliste vormide käsitamises loomingulise mõtestamise iga kord eripärase väljendusena. Sellest lähtuv mõtte- ja kultuurifilosoofia on kogu stilistilisest mitmekesisusest hoolimata eristatav. Keskmes seisab õpetus mõtest ja väljendusest ning arusaam elust kui metafüüsilisest tegelikkusest. See, mis meile kultuurilise vormina ikka jälle eri vormides vastu astub, on inimeses toimiva võime väljendus luua mõttepilte/sümboleid selle metafüüsilise jaoks. Millise kuju see mõtestamine mingis kultuuris võtab, sõltub paljudest sise- ja välistingimustest. Mõte ja väljendus kuuluvad eri dimensioonidesse, nad ei lange kokku, kuid viitavad teineteisele, s.t tingivad üksteist vastastikku: teatav mõtteseos on väljendatav mitut moodi: sõnas, kirjas ja pildis, eri keeltes, eri kunstide kaudu; teisalt võib sümbol olla tähendusekandja erinevate interpretatsioonide jaoks. (Gahlings 2003: 1834)

Ka siin on sama tuttav lugu: metaüüsiline on arhetüüp, mida väljendab kultuur kui ektüüp - üks paljudest realiseerimisvõimalustest. Järgmisel leheküljel: "Mõte on metafüüsiline tegelikkus, väljendus selle materiaalne kehastus" (ibid, 1835).

Keyserling, Hermann von 1989. Baltikum. Tõlkinud Krista Läänemets, kommenteerinud Märt Läänemets. Looming 6: 812-821.

Nüüd polnud ma mingil juhul enam maine reaalsus. Olin tegelikult koju naasnud nõnda, nagu oleksin olnud iseenda vanaisa: 40 asata eest olin endastmõistetav peremees, nüüd igas suhtes üleliigne, segamas kogu uut elukorraldust. Või mis me räägime, erinevus oli veel palju suurem. Eestlaste teadvuse jaoks lahutavad aastaid 1918 ja 1920 terved sajandid. Tookord ei eksisteerinudki neid veel rahvana, nad olid vaid alamkiht. Nüüd oli tänu ainulaadsele ajaloolisele konjuntuurile, mis laskis maailmasõja võitnud jõududel näha väikeste iseseisvate Balti riikide loomist kantsina bolševismi vastu, täitunud vaevalt kunagi tõsiselt võetud unistus iseseisvumisest. (Keyserling 1989: 812)

Üldsegi mitte vale viis kuidas väikerahva iseseisvumise peale vaadata, olgugi, et teoks sai midagi, millest see alamkiht oli ehk sajandeid unistanud.

Aga miks oli minust seetõttu saanud kodukäija? Siin oli mängus tõeline saatuse iroonia. Meie, baltlased, kutsusime 1918. aastal sakslased maale, sest see oli ainus võimalus päästa teda venelaste purustuste eest. Seega me mitte ainult ei loonud selle maa kogu senist kultuuri, vaid meie teene on ka see, et see maailmasõja ajal püsima jäi. Kuid meie olime teise rassi, teise keele õhuke pealiskiht. Lõi tund nende esiletõusuks, kes seni olid olnud alla surutud. Ja siis sai meile saatuslikuks sellesama bolševismi vaim, mille tõrjumisel läks täide eestlaste ja lätlaste soov iseseisvuda. (Keyserling 1989: 812)

Või siis nad lõid võõrast kultuuri võõral maal ja takistasid kultuuriloomet kohaliku rahva majanduslikku seisundit alla surudes. Oleks vaid eestlastel olnud 18.-19. sajandil jõukust ja vaba aega, et kultuuri luua...

Ma sain isiklikult näha ühe rahva sündi. Kui ma laps olin, ei olnud eestlased veel rahvas, vaid - siin annan ma tuntud sõnadele pisut teistsuguse tähenduse - talupojad ja teenijad; maarahvas. Kogu taluperetki oli meil kombeks tähistada viimatinimetatud sõnadega. Nende keel oli ürgrahva oma; abstraktsed väljendid puudusid peaaegu täiesti. See-eest oli rikkalikult võimalusi tähistada sadat liiki nüansse metsa ja soo, aasa ja põllu, metslindude erinevate lennuviiside vahel. Umbes üheaegselt minuga jõudsid täisikka eesti esimesed koolitatud ja haritud mehed, keda jagus laiali üle kogu Venemaa, sest kodumaal ei leidunud neile küllaldast tegevusvälja. Kui siis revolutsioon algas, ilmnes umbäkki, et on olemas valitsemisvõimeline uus rahvas. (Keyserling 1989: 813)

Ja miks ei olnud haritud eestlastel oma kodumaal tegevusvälja?

Ruineeritud vähemusrahvused kerkivad õieti alles siis pinnale, kui nad midagi väärt on. Rõhumine teeb neid silmanähtavalt tugevamaks: muidu ei oleks tšehhidest jt. kunagi saanud rahvusi selle sõna kaasaegses tähenduses. Õieti tugevaks teeb rõhumine veel siis, kui juuritakse välja seesmiselt tugevaid vähemusrahvusi: selle tõenduseks on juudid. Iidsetest aegadest peale on tüüpiline, et rikkaks saavad just poliitiliselt jõuetud. Nõnda saadaks kaotatud varandused kindlasti varsti nii või teisiti tagasi. (Keyserling 1989: 814)

700-aasta pikkune rõhumine oli tegelikult hea ja kasulik! Orjastaja teeb orjale teene!

Jah, aadlimeelsus on inimlikult kõrgeim absoluutses mõttes. Kodanlane on turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. Turvatunne on aga vastuolus elu mõttega, mille eest tasutakse ju alati surmanuhtlusega. Kuivõrd talupoeg on mures oma maatüki saatuse pärast, ei ole ka tema turvalisuse inimene. Täiesti mõttekalt on loodud aga siiski vaid aadliku tüüp. Seepärast ei kao meie, baltlased, kindlasti niikaua, kui me ei muutu kodanlasteks. (Keyserling 1989: 816)

Kuiiganes mõttekalt nad loodi, täiesti mõttetult nad siiski kadusid. Sotsiaaldarvinism, beibi.

Kuidas on siis lood Baltikumi kui tervikuga, vaadatuna Euroopa seisukohast? Ennekõike on see erilise vaimuga maa. Ma tean vaid väheseid sellise loova jõuga maakohti; sama loomisvõimelised tunduvad mulle oma aluspõhja poolest olevat ehk veel vaid Põhja-Ameerika ja Balkanimaad. Uusimate uurimisandmete põhjal on minu kodumaa nende rahvaste ürgkodumaa, kelle puhul varem räägiti kaukaasia või indogermaani päritolust; seda on kerge uskuda. Kindlasti elasid siin kunagi goodid. Eesti keele sõnavaras on veel tänapäevalgi gooti päritoluga sõnu. Pärast seda on vaheldumisi olnud ülekaalus soome, germaani ja slaavi päritoluga rahvad (lätlased, Lätimaa tänased peremehed, tulid sinna alles pärast sakslasi; kohalik ürgrahvas ei olnud lätlased). (Keyserling 1989: 817-818)

Need uusimad uurimisandmed pidid küll ikka täielik praht olema. Võib-olla samas killas, et kõik keeled arenesid saksa keelest välja. Lätlaste osa on veel jaburam.

Belgia kujutab endast mitte ainult väliselt, vaid ka seesmiselt, psühholoogiliselt, prantsuse-saksa piiriala. Ükskõik kas domineerib saksa element nagu flaamlaste puhul või gallo-romaani element nagu valloonide puhul, on kõige olulisem siiski nende belglus. Nii on ka baltlane esmajoones baltlane, ükskõik kas ta on rohkem saksa-, poola-, rootsi- (eestlase tüup on kahtlemata rohkem rootsilik kui saksalik) või venepärane, või paneb rahvuse seisukohalt rõhku sakslusele, eestlusele või lätlusele. (Keyserling 1989: 817)

Raikküla asub Raplas, Põhja-Eestis, kus oli võib-olla rohkem Rootsi mõju.

Kuni uue Venemaa konsolideerumiseni on Baltikum pidevas ohus. Seda oli sajandite vältel ka Belgia. Siiski olen veendunud, et seda kiiremini tekib uus balti rahvas. Ja kui asi on niikaugel, siis tunnustavad meid, baltisakslasi riigi esimeste loojatena ka need, kes meid praegu vihkavad. (Keyserling 1989: 819)

Unista edasi.

Nii vähe, kui Keyserlingi tema sünnimaal tuntaksegi, on tema puhul siin ja seal kippunud tooni andma "hullu krahvi" laadsed hinnangud, rääkimata nõukogulikest käsitlustest, kus Keyserling on raudselt suletud kolmnurka, mille tippudeks on sõnad "reaktsiooniline", "subjektiividealistlik", "müstitsistlik". (Läänemets 1989: 821)

Omamoodi huvitav olukord, et langenud režiimi meenutav tekst ilmub õhtul enne teksti tõlkinud ja kommenteerinud režiimi langemist.

Filosoofina on Keyserling erandlik ja originaalne juba sellepärast, et mingit lõpuleviidud loogiliselt põhjendatud süsteemi või teooriat pole ta kunagi püüdnud luua, ehkki ta nooremas põlves on (ilmselt Kanti mõjul) maha saanud "Prolegomenaga natuurfilosoofiale" (Prolegomena zur Naturphilosophie, München, 1910). Ka ei mahu ta oma vaadetega ühtegi tuntud koolkonda. Võib vaid aimata, et tema maailmanägemus on kujunenud suuresti "elufilosoofia" ja psühhoanalüüsi mõju all, millele hiljem on lisandunud harras huvi budismi, taoismi ja muistse Ida teiste õpetuste vastu. Ilmselt viimasele kalduvusele vihjates on Keyserlingi poolirooniliselt hüütud "Euroopa guruks". Ehk ei peagi seda ainult pilkava hüüdnimena võtma, sest oma tegevuses (eriti kahe maailmasõja vahelisel ajal, juhatades Darmstadtis "Tarkuse kooli", kus õppeprogrammist ei puudunud ka joogal põhinevad süüvimisharjutused) on ta igal juhul lähtunud sisimast kutsumusest õpetada teisi, aidata inimestel jõüda oma vaimsete võimaluste tõelisele äratundmisele, kasvatada Vaimsust. Kuid ehk oskab ennast kõige paremini iseloomustada Keyserling ise: "Ma ei ole kindla filosoofilise teooria esindaja; ma olen filosoof, ja see tähendab, et minu teadvus on keskendunud mõistmisele, täpselt nii, nagu grand amoureuse'i teadvus on keskendunud armastusele või kunstniku oma tema nägemusele või ärimehe oma oluliste seoste äratabamisele materiaalsete väärtuste vallas. Seepärast on mulle üldiselt ükskõik, millise probleemiga ma tegelen. Loomulikult pole ma igal alal tasemel; kaugel sellest. Kui aga mulle ettepandud teema üldse minu vaatevälja ulatub, siis käsitlen ma seda täie iseenesestmõistetavusega vastavalt oma võimetele. (Läänemets 1989: 821)

Mulle isiklikult imponeeriv seisukoht, sest ma ei tea ka enda kohta muud öelda, et olen semiootik. Aga mis on minu märgiteooria? Teda nagu veel õieti polegi.

Keyserling, Hermann von 1990. Filosoofia kui kunst. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 7: 73-75.

Ajad muutuvad. Pärast seda kui filosoofi on sajandite vältel peetud valgusekartlikuks öökullisarnaseks eluvõõraks olevuseks, kes oma prillitatud õpetlasesilmade pilgu ainult selleks paberilt tõstab ja loodusele suunab, et seda laita ning eitada, on ta nimi vähehaaval jälle omandamas tähendust, mis sel oli Platoni aegadel: armastaja, tarkuse kirgliku austaja oma. (Keyserling 1990: 73)

Vaatab aknast välja: "Pähh."

Mõtleja tehnikaks on mõtlemine. Oskusel mõtelda on tema jaoks tõepoolest vaid puhttehniline tähtsus, see tähendab tema jaoks täpselt sama, mis skulptorile meisli käsitsemise võime - nõnda oleks loogiline, et see on olemas igal filosofeerijal, kes söandab astuda. Mõtleja väljendusvahendiks on keel, kuivõrd idee saab reaalsuseks alles selges arusaadavas sõnastuses. Ja lõpuks on tema materialiks teadmised. (Keyserling 1990: 73)

Kummaline ideekäsitlus. Võiks arvata, et idee saab reaalsuseks kui ta teostatakse (juhul kui idee on tegevusplaan), selgesse arusaadavasse sõnastusse asetamine ei muuda ideed ju kuidagi tegelikumaks, talle vaid viidatakse selgemalt.

Loomulikult ei pea ma silmas keele, vaid mõtlemise stiili. Suur mõtleja ei pruugi tingimata olla - ehkki ta seda enamasti on - ka suur kirjamees. Tema kunst ei seisne sõnade, lausete ja mõtete vormimises, vaid probleemide vormimises. Tema ülesanne ei ole öelda välja teada-tuntud asju, vaid näidata [|] tundmatut sellisest küljest, et see saaks äratuntavaks. Võrreldes mõtlejaga on kirjanik vaid tühipaljas dekoraator. Kirjaniku loov jõud väljendub selles, kuidas ta ütleb asju, mida lõppude lõpuks oleks võinud mõelda ja öelda igaüks. Mõtleja vorm väljendub aga selles, millisest seisukohast ta oma objekti vaatluse alla võtab, kuidas ta püstitab probleeme, mis iseeneesest kõigile näha on. Selles, kuidas ta seda teeb, seisneb ka tema kogu originaalsus ja ainukordsus. (Keyserling 1990: 73-74)

Mõtleja ülesanne, teiste sõnadega, on toota midagi uut - tuua midagi nägemisvälja.

Kui kellelgi jätkub lisaks kas või minimaalsele loomejõule küllalt usinust, küllalt kogemusi ja niipalju äratundmisvõimet, discernment'i, et ta kindlalt hea ja halva vahel vahet suudab teha, siis ei saa ta rahuldavalt hakkama ainult võõraste saavutuste hindamisega, vaid viib ka enda omad - juhul kui ta liialt ei kiirusta, õnnestunud ideed läbimõeldult kokku kogub ja kõik väärtusetud armutult kõrvale heidab - sellisele tasemele, et nad ei ole lausa halvad. (Keyserling 1990: 74)

Discernment võib olla ka "adumus" (vt Jäsche 2002[1797]: 2535, ülal). Sõnastik annab "läbinägelikkus, taiplikkus, mõistlikkus". Minu eesmärkide jaoks, seoses Clay süsteemiga, oleks ideaalne "eritlemine" (või "eritlemisvõime") vms.

Nii võib juhtuda, et seesama hingesund, mis kaua aega leidis kõige kohasema väljenduse külmas mõistete lahkamises, äkki, ühel suurel hetkel, kirglikus palves, taeva pool hoovab. Sel moel on rohkem kui üks mõtleja pühakuks saanud. Seal, kus kõneleb inimese hing, puuduvad piirid, mida seab kool. Filosoofia, religioon ja kunst kui niisugused hõlmavad küll erinevaid, omavahel võrreldamatuid valdkondi; ometi on neil see ühine joon, et nad pärinevad samast allikast ja annavad väljenduse loova vaimu põhimõtteliselt sarnastele püüdlustele. Erinevates keeltes kõnelevad inimese erinevad tungid ju alati vaid ühest, sõnul väljendamatust. (Keyserling 1990: 75)

Kus kõneleb hing? Piiride puudumine hingeasjus meikib senssi, sest hing ise on väljamõeldis ja väljamõeldiste kohta võib kõike väita. Miks on sõnul väljendamatut ainult üks? Mis on see, millest tungid (instinktid) kõnelevad - ellujäämisest?

Ebaisikuline, järelikult ebainimlik ei lähe meile vähimatki korda; see ei ütle inimesele midagi. Kõrgemas mõttes on üldine meile kättesaadav ainult täiesti individuaalses peegelduses, objektiivne subjektiivses sõnastuses. [...] Algusest peale abstraktne, ebaisikuline filosoofia on absurd; põrmust sündinud, saab ta jälle põrmuks. Asjal, mis pole tulnud ühe inimese sügavaimast südamepõhjast, pole ka teistele midagi öelda. (Keyserling 1990: 75)

Filosoofid pole kunagi omavahel koostööd teinud, ei tunne grupitööd? Kollektiivseid manifeste ei eksisteeri?

A Sulphurous Element

Teaduslugu (FLFI.03.098) [Kevad 2021]

Koyré, Alexandre 1943. Galileo and Plato. Journal of the History of Ideas 4(4): 400-428. [JSTOR]

The name of Galileo Galilei is indissolubly linked with the scientific revolution of the sixteenth century, one of the profoundest, if not the most profound, revolution of human thought since the invention of the Cosmos by Greek thought: a revolution which implies a radical intellectual "mutation," of which modern physical science is at once the expression and the fruit. (Koyré 1943: 400)

The mutability of intelligence. Randall's The Making of the Modern Mind was published in 1926, so its copyright might expire next year.

Still the attitude we have just described is much more that of Bacon - whose [|] rôle in the history of science is not of the same order - than that of Galileo of Descartes. Their science is made not by engineers or craftsmen, but by men who seldom built or made anything more real than a theory. (Koyré 1943: 400-401)

Can identify.

It neglects the lust for power and wealth which, throughout its history, inspired alchemy. (Koyré 1943: 401)

Passion.

Experimentation is the methodical interrogation of nature, an interrogation which presupposes and implies a language in which to formulate the questions, and a dictionary which enables us to read and to interpret the answers. For Galileo, as we know well, it was in curves and circles and triangles, in mathematical or even more precisely, in geometrical language - not in the language of common sense or in that of pure symbols - that we must speak to Nature and receive her answers. Yet obviously the choice of the language, the decision to empty it, could not be determined by the experience which its use was to make possible. It had to come from other sources. (Koyré 1943: 403)

A linguistic metaphor. Or, linguistics as a metaphor.

These two characteristics may be summed up and expressed as follows: the mathematization (geometrization) of nature and, therefore, the mathematization (geometrization) of science. (Koyré 1943: 404)

Maybe my "communicationalization" is not that bad of a term.

Aristotelian physics is false, of course; and utterly obsolete. Nevertheless, it is a "physics," that is, a highly though non-mathematically elaborated science. It is not a childish phantasy, nor a brute and verbal restatement of common sense, but a theory, that is, a doctrine which, starting of course with the data of common sense, subjects them to an extremely coherent and systematic treatment. (Koyré 1943: 407)

Phraseology.

We should be astonished and should seek for an explanation if, for instance, we saw the flame turn about and point "down." (Koyré 1943: 407)

Or when lava flows uphill.

Whole, cosmic order, and harmony: these conceps imply that in the Universe things are (or should be) distributed and disposed in a certain determined order; that their location is not a matter of indifference (neither for them, nor for the Universe); that on the contrary each thing has, according to its nature, a determined "place" in the Universe, which is in some sense its own. A place for everything, and everything in its place: the concept of "natural place" expresses this theoretical demand of Aristotelian physics. (Koyré 1943: 408)

An orderly concurrence of aptitudes?

On the other hand, movement strictly speaking is not a state: it is a [|] process, a flux, a becoming, in and by which things constitute, actualize and accomplish themselves. It is perfectly true that becoming has Being as its end; and that movement has rest as its goal. (Koyré 1943: 409-410)

Synchrony is not static, etc.

Aristotelian physics thus forms an admirable and perfectly coherent theory which, to tell the truth, has only one flaw (besides that of being false): that of being contradicted by everyday practice, by the practice of throwing. But a theoretician deserving the name does not allow himself to be troubled by an objection from common sense. If and when he encounters a "fact" that does not fit into his theory, he denies its existence. And if he cannot deny it, he explains it. (Koyré 1943: 411)

Well put. Facts are no obstacle to a true theoretician.

"All these mathematical subtleties," explains Simplicio, "are true in abstracto. But applied to sensible and physical matter, they do not work." In real nature there are no circles, no triangles, no straight lines. Therefore it is useless to learn the language of mathematical figures: the book of Nature, in spite of Galileo and Plato, is not written in them. (Koyré 1943: 423)

Reminiscent of a line in Prometheus: "God doesn't build in straight lines". The Ninety East Ridge is a hoax perpetrated by crafty bathymetrists.

I have just called Galileo a Platonist. And I believe that nobody will doubt that he is one. Moreover, he says so himself. In the very first pages of the Dialogue Simplicio makes the remark that Galileo, being a mathematician, is probably sympathetic to the numerical speculations of the Pythagoreans. (Koyré 1943: 425)

The seemingly infinite list of koino-Pythagoreans increases.

The allusions to Plato so numerous in the works of Galileo, and the repeated mention of the Socratic maieutics and of the doctrine of reminiscence, are not superficial ornaments born from his desire to conform to the literary mode inhertied from the concern of Renaissance thought with Plato. (Koyré 1943: 427)

"Asking a series of questions was considered by Socrates a method of “giving birth” to the truth, and a related word, maieutic, defined as “relating to or resembling the Socratic method of eliciting new ideas from another,” comes from the Greek word meaning “of midwifery.”"

Gyllenbok, Jan 2018. Encyclopaedia of Historical Metrology, Weights, and Measures. Volume 1. Basel: Birkhäuser.

The science that covers the knowledge of weights, measures, and scales is generally called metrology. It can be further subcategorized as legal metrology - dealing with the accuracy of measurements in the economic and fiscal domains, as well as legislation dealing with the use of different measurement systems; industrial metrology - dealing with the functioning of measurement instruments and the accurate testing processes for a specific quantity; scientific metrology - dealing with definitions of units, fundamental constants, measurement standards, and methods currently in use; historical metrology - dealing with the fundamental units of measurement, systems of units formerly or currently in use in various countries, and the devolpment of monetary units throughout their history; and social metrology or metrosophy - dealing with the political, religious, and spiritual significance of weights and measures and their patterns in a specific society. (Gyllenbok 2018: ix)

There really seems to be a special science for everything.

Another main difficulty for historical metrologists is our tendency to see patterns, even when patterns do not exist. One must constantly be aware of this urge and must ask oneself periodically whether there is a pattern or whether you have merely invented it. (Gyllenbok 2018: xi)

Problem of researching fictions, not uncommon in numerous fields.

I conservatively consulted many hundreds of sources, both primary and secondary. To minimize space in footnotes and elsewhere, all sources are provided with a three, four, or five letter reference, written in brackets. Hence, [DOUR] is used instead of writing: "Doursther, Horace. Dictionnaire universal des poids et mesures anciens et modernes, contenat des tables des monnaies de tous les pays. Brussels: M. Hayez, Imprimeur de l'Académie Royale, 1840. (Reprinted by Meridian Publishing Company in Amsterdam, 1965)." (Gyllenbok 2018: xii)

Not a bad system.

When one looks at the weights used in different societies in the past, it is obvious that most units, had they been shaped like a smooth, rounded stone, would have fit comfortably in the palm of a full-grown man. This means that most societies had use for a weight of about 450-600 g. Hence, the oldest unit of weight used by humans were probably weight units of this size. A "mina" weight made of stone from c. 2345 BCE, found in Lagasch, Mesopotamia, that weighed about 477 g, supports this theory. When civilizations began trading with precious metals and other precious goods, different grains, e.g., from wheat and barley, came into use for this purpose. (Gyllenbok 2018: 2)

Something for the rubric "man as the measure of all things". Here, specifically, the weight of stone that can comfortably sit in the palm of one's hand.

When it comes to the desire or ability to calculate the size of a parcel of land, this was particularly characteristic for sedentary civilizations, where land area units reflected the farmer's experience of the land. There were units representing the amount of land that could be cultivated in a day by hand, without mules or oxen, e.g. the French ouvrée and the Anglo-Saxon daies work. A more common type of land area units represented the amount of land tillable by one man behind an ox in one day. The Roman iugerum, the English acre and the German Morgen were all derived from this type of measures. (Gyllenbok 2018: 2)

This I've met in the Encyclopedia Britannica's entry on agriculture.

This confusing multiplicity of weights and measures in France led Bishop Talleyrand d'Autun to propose a project for developing a unique system of weights and measures to the constituting French National Assembly in 1790. The result of this project, the Decimal Metric System, and the subsequent deposition of two platinum standards representing the metre and the kilogram, on June 22, 1797, in the Archives de la République in Paris, was the first step in the development of an international system of units. (Gyllenbok 2018: 5)

Just recently I met somewhere on reddit a discussion of how the Decimal Metric System was established through several miscalculations.

Every country is somewhere in the process of going totally metric, though some are much further along than others. Nevertheless, in many countries, the older local and provincial units are still used in some extent, at least in colloquial expressions.
The United States continues to implement the use of SI units for an increasing number of goods and services, but the American public and most private businesses and industries still use the customary U.S. units. (Gyllenbok 2018: 5)

One mustn't talk ill of the americans' freedom units, hamberders and baldeagles.

Suppes, Patric; Zinnes, Joseph L. 1962. Basic Measurement Theory. Technical report no. 45. Stanford, California: Standford University.

While measurement is one of the gods modern psychologists pay homage to with great regularity, the subject of measurement remains as elusive as ever. A systematic treatment of the theory is not readily found in the psychological literature. For the most part a student of the subject is confronted with an array of bewildering and conflicting catechisms, catechisms which tell him whether such and such a ritual is permissible, or, at least, whether it can be condoned. To cite just one peculiar, yet uniformly accepted example, as elementary science students we are constantly warned that it "does not make sense" (a phrase often used when no other argument is apparent) to add together numbers representing distinct proporties, say, height and weight. Yet as more advanced physics students we are taught, with some effort no doubt, to multiply together numbers representing such things as velocity and time, or to divide distance numbers by time numbers. Why does multiplication make "more sense" than addition? (Suppes & Zinnes 1962: 1)

The "ritual" bit is witty and timely.

A systematic approach to the subject of measurement may well begin by formulating what seem to be the two fundamental problems analysis of any procedure of measurement must consider. Briefly stated, the first problem is justification of the assignment of numbers to objects or phenomena. The second problem concerns the specification of the degree to which this assignment is unique. (Suppes & Zinnes 1962: 3)

Correspondence according to some numerical system of measurement.

The early history of mathematics shows how difficult it was to divorce arithmetic from particular empirical systems. The ancient Egyptians could not think of 2 + 3, but only of 2 bushels of wheat plus 3 bushels of wheat. Intellectually, it is a great step forward to realize that the assertion that 2 bushels of wheat plus 3 bushels of wheat equals 5 bushels of wheat involves the same mathematical consideration as the statement that 2 quarts of milk plus 3 quarts of milk equals 5 quarts of milk. (Suppes & Zinnes 1962: 3)

I'm reminded of E. R. Clay's "Genesis of numerical discernment".

From a logical standpoint, there is just one arithmetic of numbers, not an arithmetic for bulshels of wheat, and a separate arithmetic for quarts of milk. The first problem for a theory of measurement is to show how various features of this arithmetic of numbers may be applied in a variety of empirical situations. (Suppes & Zinnes 1962: 3)

"Arithmetic, the law of number, was before anything to be numbered or any mind to number had been created." (W 1: 169)

The formal definitions given thus far are not special to the theory of measurement. A more direct connection is made by first distinguishing between a numerical relational system and an empirical relational system. (Suppes & Zinnes 1962: 9)

Numbers = a numerical relational system; objects or phenomena = an empirical relational system.

An empirical relational system is a relational system whose domain is a set of identifiable entities such as weights, persons, attitude statements, or sounds. (Suppes & Zinnes 1962: 10)

Objects or phenomena.

Still another type of scale is one which is arbitrary except for order. Moh's hardness scale, according to which minerals are ranked in regard to hardness as determined by a scratch test, and the Beaufort wind scale, whereby the strength of a wind is classified as calm, light air, light breeze, etc., are examples. (Suppes & Zinnes 1962: 18)

These are: 0 - Calm; 1 - Light air; 2 - Light breeze; 3 - Gentle breeze; 4 - Moderate breeze; 5 - Fresh breeze; 6 - Strong breeze; 7 - High wind; 8 - Gale; 9 - Strong gale; 10 - Storm; 11 - Violent storm; 12 - Hurricane force.

Numbers are also sometimes used for classification. For example, in some states the first number on an automobile licence indicates the county in which the owner lives. The assignment of numbers in accordance with such a scale may be arbitrary except for the assignment of the same [|] number of people in the same county and distinct number to people in distinct counties. (Suppes & Zinnes 1962: 20-21)

Firstness, Secondness, and Thirdness.

Following Campbell (1919) most measurement theorists distinguish between quantities (or extensive properties) and qualities (or intensive properties) and between fundamental and derived measurement. Campbell defines these terms essentially as follows. Quantities are properties for each of which there exists an empirical operation similar to the arithmetical operation of addition. Qualities are characterized by an absence of this additive operation. (Suppes & Zinnes 1962: 24)

Number (quantity) involves some operation of addition; size (quality) does not.

Giere, Ronald N. 1999. Science without laws. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Ch. 5: "Science without Laws of Nature", pp. 84-96.] [ESTER]

One way of understanding the role that a concept plays in an interpretation of a practice is to examine the history of how that concept came to play the role it now has. Through the history one can often see the contingencies that led to that concept's coming to play the role it later assumed and realize that it need not have done so. (Giere 1999: 86)

In my experience this in not at all a simple thing to elucidate, my emphasis on "the history of how [a] concept came to play the role it now has"..

Laws of nature, it is typically said, are true statements of universal form. Many would add that the truths expressed by laws are not merely contingent, but, in some appropriate sense, necessary as well. Finally, laws are typically held to be objective in the sense that their existence is independent of their being known, or even thought of, by human agents. (Giere 1999: 86)

As Peirce put it, there was number before there was anything to count or anyone to do the counting.

What matters most for my purposes, however, is not which ideas one can find when. At almost any period in history one can find a vast range of ideas existing simultaneously. The [|] important question is which of the variety of ideas available at an earlier period got adopted and transmitted to later periods, and thus shaped later interpretations. (Giere 1999: 88-89)

Permanent dynamic synchrony of ideas.

An interpretive device that has considerable historical precedent would be to speak of Newton's Principles of Motion and the Principle of Gravitational Attraction. The title of his book, after all, translates as The Mathematical Principles of Natural Philosophy. Whether or not thinkers in the seventeenth century, or even eighteenth, century recognized any significant distinction between "laws" and "principles," we can make use of the linguistic variation. Principles, I suggest, should be understood as rules devised by humans to be used in building models to represent specific aspects of the natural world. Thus Newton's principles of mechanics are to be thought of as rules for teh construction of models to represent mechanical systems, from comets to pendulums. They provide a perspective within which to understand mechanical motions. (Giere 1999: 94)

Principles as descriptive rules, laws as prescriptive rules.

Padgett, Alan G. 2003. The Roots of the Western Concept of the "Laws of Nature": From the Greeks to Newton. Perspectives on Science and Christian Faith 55(4): 212-221.

As with many of the root ideas of Western culture, the notion of a "law of nature" can be traced back to both Greco-Roman culture and to biblical religion. The notion of a law of nature (Latin: lex or regula naturae; Greek: nomos physeos) has two sources in the classical period: Hellenistic natural philosophy, especially Stoicism; and the Christian patristic tradition. In the Christian case, the God of the Bible is understood as Lawgiver (among other things), but also as Creator. (Padgett 2003: 212)

Plato's demiurgos creating the world according to paradeigma.

The gift of the Muslim philosophers to late medieval natural philosophy was their mathematics, based upon Greek and Hindu sources, that included several significant developments. The new mathematical learning could be used to describe the natural world, as especially the field of optics was making clear. This mathematical approach to metaphysics was upheld within a Christianized Platonic and Pythagorean tradition. The final combination of mathematics (Platonic-Pythagorean), observation and experience (Aristotelian) and voluntarism (bilblical-theological) provided the vital philosophical milieu in which early modern science could develop. (Padgett 2003: 213)

Indeed, Thomas Taylor's translations of the Pythagoreans are highly suspect because of this. They are rendered through a prism that may have been completely alien to the original material.

Grosseteste lectured on theology to the Fransciscans at Oxford and published a number of biblical-theological works. For all of his intellectual career, he was interested in the nature of light. In De luce, he developed a metaphysics of light as the first form of "prime matter" and the basic stuff of the human soul. (Padgett 2003: 214)

What else is light than a diffuse form of fire?

Bacon could use the term "natural law," as most medieval thinkers did, i.e., to refer to the moral law of God. But he also, like Grosseteste, could use the term to describe the mathematical order of the natural world, which, of course, also comes from God the Creator. For example, he held the principle that "nature works more effectively in a straight line than a curve" to be one of the laws or rules of nature. He notes in passing that all corporeal bodies are also material bodies (rather than spiritual) and so "they must obey the laws of material and corporeal things." (Padgett 2003: 216)

Directly opposite view: "In real nature there are no circles, no triangles, no straight lines" (Koyré 1943: 423; above)

Golinski, Jan V. 1990. Chemistry in the Scientific Revolution: Problems of language and communication. In: Lindberg, David C.; Westman, Robert S. (eds.), Reappraisals of the Scientific Revolution. New York, etc.: Cambridge University Press, 367-396. [ESTER]

My aim is to make problematic the "influence" of natural philosophy on chemistry and thus to suggest the need to define each field more thoroughly as a historical practice. To this end, it seems to me, historical research in this area must be accompanied by a continual examination of its own past. A scrutiny of the primary sources must be supplemented by a critical awareness of our historiographic heritage. This twofold purpose explains the lack of historical localization in the first three sections of this essay. (Golinski 1990: 368)

Take both primary and secondary sources into consideration.

Metzger took her focus on the doctrine of the unity of matter from her mentor, Meyerson. Meyerson's Identity and Reality (1908) sought to explain this belief as a "secret propensity of the human mind," an outcome of "unconscious psychological processes" that transcends any particular historical context. (Golinski 1990: 369)

Available, thougfh poorly scanned in black and white.

In Metzger's view, the mechanical philosophy provided the language of pure description of chemical phenomena. Thus, to her, the abandonment of the allegorical, metaphorical style of discourse that characterized Renaissance alchemy in favor of the plain description of chemical processes was identified with the acceptance of the mechanical philosophy in chemical writings. (Golinski 1990: 371)

This style of language I think I've met in the writings of John Bulwer, though not in the field of chemistry but in the theory of communication, such as it was during the Renaissance era.

Hannaway claims that Libavius's views on appropriate modes of argument and communication, and on the very possibility of learned discourse, were formed in opposition to the Paracelsian-Hermetic view of chemistry exemplified by his contemporary and polemical adversary Osward Croll (c. 1540-1609). Croll saw knowledge as an externalization of that which is present within man, effected by a [|] sympathetic attraction between elements of macrocosm and microcosm. Because knowledge was conferred by divine grace, rather than by reason, it could not be "read" straightforwardly, either from nature or from books. (Golinski 1990: 372-373)

Bolus probably was not the first to employ the language of sympathetic attraction but it is remarkable that it lasted for so long. As to knowledge conferred by divine grace, Berkeley's theory of ideas comes to mind: humans and other finite beings merely partake in what is perfect in the mind of God.

By the time of Nicholas Lemery's Cours de chymie (1675), this had become a rather well-worn rhetorical ploy. Lemery began his preface: "Most of the authors who have spoken of chemistry have written about it with such obscurity that they seem to have done their best not to be understood." He, on the other hand, had followed "a short and simple method." In the case of Lemery, it is fairly apparent that such a statement functioned as a means of self-promotion. (Golinski 1990: 376)

Modesty was a thing unknown to the seventeenth-century chemists.

Previously, at least in some cases, initiation into the secrets of the chemical art had required a vow of silence from those initiated. Croll, writing his Admonitory Preface (1609), feared that he might be accused of breaking such a vow, "as one that hath not been taught the close Pythagorean silence." This kind of vow was clearly intended to bind the pupil to his master, even after instruction had ended. (Golinski 1990: 378)

Ever since learning about Pythagoras it has become a rare text that does not mention something connected with him.

In this decade, those English writers of a Puritan, or more radical Protestant, orientation who wrote about chemistry led a resurgence of the Paracelsian movement, calling for a more widespread use of chemical pharmaceutical remedies and a reduction in the exclusive privileges of professional physicians. Many of these writers sought an end to all restrictions upon the free communication of applicable knowledge. John French, for example, in works written in the early 1650s, made appeals for the publication of hithero secret commercial and pharmaceutical processes and proclaimed the imminence of the millenium. (Golinski 1990: 383)

Something like this is still ongoing. Academics across the globe are still baffled at how or why publishing companies can hold publicly funded research behind paywalls, essentially stealing both knowledge and finances from the public.

Insofar as Boyle attained a measure of critical detachment from the constraints upon communication among chemists, he ascribed this in part to his social and economic position: "Being a bachelor, and through God's bounty furnished with a competant estate for a younger brother, [...] I had no need to pursue luciferous [wealth-producing] experiments, to which I much preferred luciferous [illuminating] ones." (Golinski 1990: 384)

Neat little wordplay. His Sceptical Chymist might be interesting to read for language alone.

Butterfield, Herbert 1958. The Origins of Modern Science, 1300-1800. New Edition. London: G. Bell and Sons Ltd. [Chap. 11: "The Postponed Scientific Revolution in Chemistry", pp. 191-209.] [ESTER]

It would appear that experimentation and even technological progress are insufficient by themselves to provide the basis for the establishment of what we should call a "modern science". Their results need to be related to an adequate intellectual framework which on the one hand embraces the observed data and on the other hand helps to decide at any moment the direction of the next enquiry. (Butterfield 1958: 191)

Jreg lecturing to his son for fifteen minutes about the necessity of having a framework comes to mind.

Robert Boyle had set out to bring about a marriage between the chemical practitioner and the natural philosopher; and from this time the story does at least become more comprehensible to us - there are recognisable aspirations in the directions of science, with less of what to us seems mere capriciousness or mystification. (Butterfield 1958: 192)

Mystery is simply "something that is difficult or impossible to understand or explain". I've become somewhat uncomfortable with this word ever since learning that it signified attempts to achieve communion with God (a difficult or impossible thing to understand or explain, for sure, but very limited in its application).

When we study the history of science, it is useful to direct our attention to the intellectual obstruction which, at a given moment, is checking the progress of thought - the hurdle which it was then particularly necessary for the mind to surmount. In mechanics, at the crucial moment, as we have seen, it had been the very concept of motion; in astronomy, the rotation of the earth; and in physiology, the movement of the blood and the corresponding action of the heart. (Butterfield 1958: 192)

Makes me wonder what the obstruction might be in phatics. The inherent ambiguities of phatic conceptions?

For thousands of years, air, water and fire had been wrapped up in a myth somewhat similar to the myth of the special ethereal substance out of which the heavenly bodies and celestial spheres were thought to have been made. Of all the things in the world, air and water seemed most certain to be irreducible elements, if indeed - as Van Helmont suggested - everything in the world could not be resolved into water. (Butterfield 1958: 193)

Reminds me of that one episode of SG-1 where genetic experiments lead people to burst into water. The human body might be 70% water but not skin and bones.

Even fire seemed to be another element - hidden in many substances, but released during combustion, and visibly making its escape in the form of flame. Bacon and some of his successors in the seventeenth century had conjectured that heat might be a form of motion in microscopic particles of matter. Mixed up with such conjectures, however, we find the view that it was itself a material substance; and this latter view was to prevail in the eighteenth century. (Butterfield 1958: 193)

And why does fire appear to escape upwards if not because it is a divine element reaching towards the heavens, hmmm?

Under the system of the Aristotelians it was the "element" of fire which had been supposed to be released during the combustion of a body. During most of the seventeenth century it was thought to be a sulphurous "element" - not exactly sulphur as we know it, but an idealised or a mystical form of it - materially a different kind of sulphur in the case of the different bodies in which it might appear. (Butterfield 1958: 195)

A tidbit for the mystery of why surphur was connected with soul or anima in Paracelsus' iatrochemistry (cf. Vihalemm 1981: 46).

Furthermore, the last two decades of the eighteenth century give one of the most spectacular proofs in history of the fact that able men who had the truth under their very noses, and possessed all the ingredients for the solution of the problem - the very men who had actually made the strategic discoveries - were incapacitated by the phlogiston theory from realising the implications of their own work. (Butterfield 1958: 199)

When theory blinds you from the facts.

Next, he [Lavoisier] decided that common air consisted of two "elastic fluids", one of which was this eminently respirable part. Further than this, he decided that all acids were formed by the combination of non-metallic substances with "eminently respirable air", so he described this latter as the acidifying principle, or the principe oxygine. As a result of this theory oxygen acquired the name which it now possesses, and in the mind of Lavoisier it ranked as an irreducible element, save that it contained "caloric", which was the principle of heat. (Butterfield 1958: 206)

""Õhu puhas osa" (hapnik) saigi nimeks oxgygen ehk "happe sünnitaja" (õhuhapnikku kui gaasi vaatles Lavoisier sealjuures seotuna "soojusainega")" (Vihalemm 1981: 93).

Lavoisier was not one of those men who are ingenious in experimental devices, but he seized upon the work of his contemporaries and the hints that were scattered over a century of chemical history, and used them to some purpose. Occasionally his experimental results were not as accurate as he pretended, or he put out hunches before he had really been established by others. If he used the word "phlogiston", he soon did his structural thinking as though no such thing existed, and he disliked the doctrine before he knew enough to overthrow it. (Butterfield 1958: 206)

When your gut feeling (intuition) is correct.

In England the resistance was stronger and Cavendish refused to surrender, though he withdrew from the controversy later; Joseph Black went over to Lavoisier very late in the day; while Priestly held out, publishing in 1800 his Doctrine of Phlogiston Established and the Composition of Water Refuted. Like the controversy between Newton and Descartes, the new scientific issue produced something like a national division. Priestley showed an amazing liveliness and ingenuity, possessing the kind of mind which quickly seized on the importance of "fixed air" for the commercial production of mineral waters, and of oxyfen for medical purposes, but could not clear the broad and redistribute all the pieces on it so as to clarify the situation. (Butterfield 1958: 207)

This may explain why the third edition of Encyclopedia Britannica from 1797 devotes, at least in the entry on "acid", so much space to Priestly (cf. e.g. p. 149 of vol. 1).

Cantor, G. N. 1975a. The Edinburgh Phrenology Debate: 1803-1828. Annals of Science 32(3): 195-218. DOI: 10.1080/00033797500200251

This type of debate may lead to victory of one group of protagonists over the other. However, direct conflict between two groups of scientists rarely leads to such a decisive outcome. Many case-studies suggest that frequently there exists a degree of incommensurability between the views held by the two groups of protagonists which prevents a constructive outcome of the debate through means of dialogue. (Cantor 1975a: 196)

I want to write an anti-vaxx term paper but all the sources in scientific databases appear to be pro-vaxx. Could anyone share any docs supporting my view? - seen online.

This incommensurability tends to confirm Planck's statement that 'a new scientific truth does not triumph by convincing its opponents and making them see the light, but rather because its opponents eventually die, and a new generation grows up that is familiar with it'. (Cantor 1975a: 196)

"In any case, they will eventually die." (Chalmers 1999: 117)

Scientific study of phrenology began with the anatomical researches on the brain by a Viennese doctor, Franz Joseph Gall (1758-1828), at the turn of the century. Gall's anatomical discoveries were directed by the physiological assumption that specific functional significance was to be found in different parts of the brain. Together with his assistant Dr. Johann Caspar Spurzheim (1776-1832) he worked out the details of phrenology, which rested on three basic principles: firstly, the brain is the organ of mind; secondly, the brain is made up of a number of separate organs, each related to a distinct mental faculty; and thirdly, the size of each organ is a measure of the power of its associated faculty. (Cantor 1975a: 197)

These principles get increasingly more iffy. I wasn't aware that phenology was such a late development but it makes sense.

One of these traditions concerned the philosophy of the human mind, the subject taught by the professor of Moral Philosophy at Edinburgh University. The successive incumbents of this post, together with many of their students, explicitly rejected phrenology as being inimical to their philosophical precepts. At the turn of the century Dugald Stewart, a former pupil of Thomas Reid, held the Edinburgh chair and annually attracted about 100 students to his class. Following Stewart's retirement in 1810 his student Thomas Brown held the chair until the latter's death in 1820. The bitter contest of that year resulted in the appointment of John Wilson, who became renowned for his humorous contributions to Blackwood's magazine under the pseudonym 'Christian North'. On Wilson's resignation in 1836 Sir William Hamilton, previously professor of Universal History, gained the position which he held for the next two decades. (Cantor 1975a: 198)

Three out of these five names are already familiar from my brief acquaintance with Scottish common sense realism.

In 1836 Combe was a candidate for the Chair of Logic at Edinburgh University; but although his application was accompanied by about a hundred testimonials, he gained little support from either established medical men in Edinburgh or Fellows of the Royal Society of Edinburgh. Despite Combe's attempts to convince the Senatus that phrenology provided a basis for studying the true science of mind, Sir William Hamilton, an opponent of phrenology, won the battle. (Cantor 1975a: 201)

Later, Hamilton was published in a philosophical classics series couched by Aristotle and Kant, and proclamed "one of the greatest logicians, perhaps the greatest, since Aristotle" (Meiklejohn 1855: 47) by one of Kant's translators.

Since the phrenologists believed that their science was true and based on indisputable principles, anyone arguing against phrenology was strongly suspected of evil motivation. As one writer in the Phrenological journal stated, 'If phrenology be true, no man can possibly oppose it who is not either uninformed concerning it, - limited in intellect [...] or destitute of honesty'. (Cantor 1975a: 203)

Anyone opposing phrenology must have been a satan-worshipping pedophile.

In Combe's opinion, philosophers had been wasting their time for the last two thousand years. Hence it had fallen to Gall and Spurzheim to correct these long-standing errors of approach. Taking as their maxim 'the brain is the organ of mind' they relate specific parts of the brain to the different functions of the mind. Thus, they claimed, while anatomists and philosophers studied respectively the body and the mind, each neglected the mind-body inter-relationship. In one conceptual leap the phrenologists considered that they had bridged the mind-body dichotomy, and in this they claimed their originality. This difference in approach, however, points to one of the major forms of incommensurability between the opposing factions. (Cantor 1975a: 205)

Here's a reply to anyone still venturing to breach the mind-body gap today: phrenologists already did it.

Although the philosophers differed from one another over which were the basic functions of the mind, they all considered mind capable of a number of different operations, usually called 'faculties'. For example, Stewart listed abstraction, association (of ideas) and memory as some of the mind's faculties. The mind was not regarded as cosisting of the sum of its various faculties, but rather its faculties were the states of activity which the indivisible mind could achieve. (Cantor 1975a: 206)

Nope, there are exactly 7 faculties: awaking, seeing, thinking, desiring, doing, enjoying, and loving (cf. W 1: 8). The faculty of kicking the leg, especially at someone else's buttocks, is missing from this list but this may be explained by this particular faculty being variously developed in different people.

After carrying out a series of experiments Hamilton produced several refutations; for example, he found that the size of the cerebellum in proportion to the brain was larger in all of the female skulls he examined than in male skulls. This was precisely the opposite of what the phrenologists taught, namely, that the cerebellum, containing the organ of sexual activity, is larger in men than in women. To his satisfaction Hamilton had successfully disposed of phrenology once and for all. (Cantor 1975a: 214)

"The cerebellum is like a “mini-brain” when it comes to movement and plays an important role in coordination, posture, and balance, as well as in speech and a number of important mental processes." - All very sexy things in themselves.

The phrenologists, Combe in particular, adopted a personal rather than an objective criterion of truth. He considered that each individual had to convince himself of the truth of phrenology by his own experience. Combe's leading precept was 'Observe nature for yourselves, and prove by your own repeated observations the truth or falsehood of phrenology'. (Cantor 1975a: 215)

There's a modern analogue: "Do your own research" is the common cry of the conspiracy theorists.

Shapin, Steven 1975. Phrenological knowledge and the social structure of early nineteenth-century Edinburgh. Annals of Science 32(3): 219-243. DOI: 10.1080/00033797500200261

Cantor's single-minded emphasis on the intellectual parameters of the controversy, and especially his treatment of intellectual methodology as autonomous, is addressed to the question of why the parties to the debate were prevented from agreeing as to the nature, facts and methods of a legitimate science of mind. They were, in his account, prevented from agreeing because they did not really 'understand' each other, that is, because they held 'incommensurable viewpoints'. Incommensurability, once identified, can then purport to be an explanation of prolonged disagreement among knowledge communities studying the same or similar phenomena. Thus, one might assume that members of a community will 'normally' agree upon the fundamentals of their knowledge, except where incommensurability blocks effective communication, obscures signals from one section of the community to another, and, therefore, hinders the achievement of consensus. So there is a tendency in the point of view (albeit never made explicit in Cantor's paper) to regard consensus as normal and the obstacles to consensus (incommensurables) as eccentric deviations. (Shapin 1975: 220)

He did point out, though, that the phrenologists and anti-phrenologists were not all that distinct communities - their followers later agreed on other ("social") issues, though he didn't really specify what those were.

If one has an interest in seeing a society as an organic, harmonious whole, the 'facts' to the contrary in no way dictate that one cannot see it that way and that one cannot elaborate a type of knowledge which reflects that perspective. Similarly, the 'facts' of social divisiveness and discord may impress themselves far more strongly on other sectors of a society, and the force with which they are felt may be stronger if one senses, as mayn of Edinburgh's mercantile 'new men' undoubtedly did, that the notion of social solidarity aided in the implementation of their oppression. In this case, such sectors of a society may elaborate or adhere to a type of knowledge which emphasizes the real differences between men. (Shapin 1975: 225)

A classic: the lower classes are intimately aware of their rank as second-class citizens whereas the higher classes aren't bothered by any wants to see the discord around them. To bring a modern example: if the police never stops and frisks you, never arrests and beats you for jaywalking or loitering, talk of "police brutality" may indeed sound overblown.

Edinburgh was a battleground for the new system and its critics; the size and esprit de corps of both camps was considerable. But one does not mass an army without an enemy, and the venom of the anti-phrenologists towards a body of ideas which they often characterised as being beneath their attention points to phrenology as a serious threat. (Shapin 1975: 227)

Heard a podcast recently about the reverse, how an army massed for one enemy will have to find a new one when that enemy falls away, i.e. how the U.S. army, which was build for the cold war, searched around (engaged in proxy wars) in the 90s, and when 2001 came around it was thrown into war with terrorism, which has become a "forever war", but is more prone to engage in another cold war, now with China.

Recent work has shown beyond any question that British phrenology was a social reformist movement of the greatest significance. Combe and his circle vigorously, and to some extent [|] successfully, agitated for penal reform, more enlightened treatment of the insane, the provision of scientific education for the working classes, the education of women, the modification of capital punishment laws and the re-thinking of British colonial policy. Phrenology-based reformism in Britain was founded upon a social optimism which maintained that the manipulation of environmental factors could improve the human condition. The various faculties of mind, according to the phrenologists, are given - they are innate. However, George Combe and the great majority of British and American phrenologists believed that environmental influences could be brought to bear to stir one faculty into greater activity, or to offset the undesirable hyperdevelopment of another. Not just the size of the organ of, say, amativeness, but also its tone was held to be responsible for the degree to which its possessor manifested amative behaviour. Thus, self-awareness and then training of the faculties might result in shifting human behaviour from what it would be if the innate faculties worked undisturbed. This environmentalism of the British phrenologists is what lent itself to legitimating a programme of social reform. (Shapin 1975: 231-232)

Curious mismatch, those believing the faculties to be innate advancing social social change.

In 1820 Mackenzie chose for the motto of his Illustrations of phrenology the dictum that 'the most effectual method' of checking error in slcience was 'to multiply, as far as possible, the number of those who can observe and judge'. Truth in mental science was therefore to be guaranteed by a participatory form of inquiry, based on facts that an ordinary person might observe for himself. Empiricist phrenology demanded participation, legitimated participation, and, reciprocally, used wide social participation as a sign of its validity. By 1836 The Scotsman could refer to phrenology as 'a system whose popularity is a strong presumption of its truth'. (Shapin 1975: 236)

The case is indeed similar to that of Paracelsus, who may have advanced a poor science but aimed at good things. Here, sadly, the conclusion is easily refuted by pointing out that the number of people believing in a thing has no bearing on its truth.

Cantor, G. N. 1975b. A critique of Shapin's social interpretation of the Edinburgh phrenology debate. Annals of Science 32(3): 245-256. DOI: 10.1080/00033797500200271

Shapin's historical programme involves 'tracing the roots of the relatively novel and seemingly idiosyncratic to the relatively familiar and known'. Thus he tells us that 'good' historians 'frequently employ our everyday understanding of people's behaviour and motives in explaining their actions in spheres which are far removed from the everyday'. Apparently Shapin is uneasy with ideas and considers that all intellectual activity has to be explained in terms of social activity. (Cantor 1975b: 245)

Tendentious hyperbole. In terms of the nature/nurture debate, Shapin did a pretty good job on the intellectual side of his analysis.

At best Shapin claims that his programme is sanctioned by 'common sense' and by that ubiquitous and often unimpressive body of writings known as the sociology of knowledge. (Cantor 1975b: 246)

Salty.

One of the greatest difficulties facing Shapin's sociological programme is the absence of an adequate translational theory linking the social and cognitive realms. There exists a logical and conceptual hiatus between Shapin's sketch of Edinburgh society and the concepts of phrenology; the social system and the belief system cannot readily be correlated. (Cantor 1975b: 247)

What were the tables about then? If you have one group as members of one type of institutions and another group, excluded from the first, who establish their own institutions to espouse their theories, where is the difficulty in connecting the social and cognitive realms?

Shapin is not consistent in his definition of the phrenological movement since sometimes he includes only the members of the Phrenological Society but elsewhere also includes those who attended popular lectures on phrenology. The members of the Phrenological Society were required to commit themselves to the basic tenets of phrenology, but what do we know about the beliefs of those who attended the popular lectures? How, then, is it possible to relate the movement with the belief system, let alone explain the belief system by the social system? (Cantor 1975b: 247)

Wasn't this one of the first things Shapin discussed? Likewise, what do we know about the students of the University of Edinburgh and their commitment to common sense realism? Cantor sounds like Thatcher here - "there's no such thing as society. There are individual men and women and there are families."

The second section of Shapin's paper concerns 'social conflict' in early nineteenth century Edinburgh, yet many of the ordinary members of the Phrenological Society were not permanent residents of that city. Against many of the names on the membership list appear places of residence other than Edinburgh; for example' ames Ashwell of Nottingham', 'Thomas Uwins, Historical Painter, London' - who spent only two years in Edinburgh - and many others. It is not clear how these men related to Edinburgh society, but in all probability they were occasional visitors or perhaps temporary [|] residents. Furthermore, some of the clergy named were from parishes outside Edinburgh. The Royal Society of Edinburgh also recruited members from all over Scotland and England. I should like to question the validity of trying to correlate the social structure of Edinburgh with societies whose membership was not confined to residents of that city. (Cantor 1975b: 250-251)

That is a goooood point. Only those should be ranked in the number of citizens who are fit for war and pay taxes, the sole reasons for entering the someone into the censor's books being to see what number of persons are yearly fit to bear arms and to pay taxes towards the support of the state. Those who lived outside the city of Edinburgh or lived there only for a few years could not possibly have figure in or characterize the social structure of Edinburgh.

Shapin appears to have misinterpreted the meaning of this clause which specified a purely physiological relationship and was unconnected with education or environmentalism. George Combe the leading Edinburgh phrenologist discussed in detail the circumstances which modify the effects of size, namely, 'constitution, health, exercise, excitement from without, and, in some cases, the mutual influence of the organs'. None of these can legitimately be called environmental, indeed, Combe explicitly stated that the phrenologist must allow for the effects of education, but in this case, 'the requisite of caeteris paribus does not hold'. (Cantor 1975b: 254)

If "excitement from without" is not "environmental" then what is?