- Herder, Johann Gottfried n.d. Mõtteid Inimkonna Ajaloo Filosoofiast
- Herder, Johann Gottfried n.d. Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks
- Herder, Johann Gottfried n.d. Minu 1769. aasta reisi päevik
- Piirimäe, Eva 2019. Saateks
- Piirimäe, Eva 2015. Sociability, Nationalism, and Cosmopolitanism in Herder's Early Philosophy of History
Herder, Johann Gottfried n.d. Mõtteid Inimkonna Ajaloo Filosoofiast. [Katkendid]
Inimese loomulikuks seisundiks on inimühiskond; sest seal ta sünnib ja saab kasvatuse, selleni viivad teda tema kauni nooruse tärkavad tungid; ning inimese kõrvale kõige magusamad nimed - isa, laps, vend, õde, kallim, sõber, toitja - on loomuõiguse sidemed, mis seovad kõiki algseid inimühiskondi. Nendega on seega paika pandud ka esimesed inimeste valitsemise vormide alused: perekonna kord, ilma milleta inimsugu ei saa püsima jääda, seadused, mille loodus on ette andnud ja millele ta on ka mõõdukalt piiranguid seadnud. Nimetagem neid loomulike valitsemisvormide esimeseks astmeks; samas jäävad nad siiski ka kõrgeimaks ja viimaseks astmeks. (Herder n.d.)
Parajalt naiivne. Loomulik seisund vs poliitiline seisukord? Need "kauni nooruse tärkavad tungid" on sugutung ja riiakuse instinkt? "Algne inimühiskond" on primitiivne ühiskond? Meile anti 2020. aastal lugeda tõlketekstid, mis ilmusid 2019. aastal raamatuna. Kuna need on katkendlikud fragmendid siis ei ole vist mõtet minna raamatukokku 1000-leheküljelist teost lappama, et paarileheküljelisi katkendeid üles leida.
Nii näiteks käib jahti pidav rahvas jahil; kui neil tekib vajadus juhi järele, siis saab selleks jahimeeste pealik, kõige osavam jahimees, kellele kuuletutakse vabast tahtest, ühise eesmärgi ja kogukondliku ettevõtmise huvides. Kõikidel karjadena elavatel loomadel on sellised juhid; niisugune kõik korraldav juht on vajalik rännuteel, kaitsel, rünnakul ja üldse igasugustel suurema hulga olendite ühisettevõtmistel. Nimetagem sellist asjakorraldust loomulike valitsemisvormide teiseks astmeks: seda võib kohata kõikide rahvaste juures, kes rahuldavad ainult oma vajadusi ja elavad loomulikus seisundis, nagu me seda nimetame. Isegi rahva valitud kohtumõistjad pärinevad sellelt valitsemise astmelt; nimelt valitakse nende ametisse kõige targemaid ja paremaid, ning kui nende töö saab tehtud, siis lõpeb ka nende võim. (Herder n.d.)
Näitab kui vähe ma karjaloomi tunnen. Pidin googeldama ja tõepoolest, karjaloomadel on juhid - tüüpiliselt vanimad emased isendid.
Kuid ühel päeval vanamees sureb, ja miks saab tema pojast kohtunik? See, et teda on sigitanud kõige targem ja õiglasem isa, ei ole kellegi põhjus; ei saanud ju isa anda talle eostades kaasa tarkust ega õiglustunnet. (Herder n.d.)
Nepotism on tõesti kummaline. Veel halvem on kui ei isal ega pojal pole tarkust ega õiglustunnet, aga ometi on mõlemad võimul.
Vägivaldsed vallutused hõivasid seega õiguse koha, mis seejärel sai õiguseks ainult pärast aegumist või nagu ütlevad meie riigiteoreetikud, vaikival kokkuleppel. Vaikiv kokkulepe aga ei tähenda antud juhul midagi muud kui seda, et tugevam võtab kõik, mida tahab, ja nõrgem annab või kannatab ära, mida ei saa muuta. Ja nii on päriliku võimu õigus, nagu peaaegu iga teise päritava valdamise õigus, seotud traditsioonide ahela külge, mille esimese piiritulba lõi maasse õnnelik juhus või võim, ning mida siin-seal jätkasid headus ning tarkus, enamasti aga ikka jälle vaid õnnelik juhus või ülemvõim. (Herder n.d.)
"Ühiskondlik leping".
Sageli hõivas rebane lõvi koha, ja nii oli rebane vägevam; sest tugevus ei tähenda üksnes relvade jõudu; velpus, kavalus ning nutikas tüssamine teevad enamikul juhtudel ära märksa rohkem. Lühidalt öeldes tekitas inimeste suur erinevus vaimu, õnne ja kehaehituse osas lisaks erinevustele elupiirkonna, eluviiside ning eluea kestuse osas ikestamisi ja despootiaid, mis paljudes maades kahjuks ainult vahetasid ksteist välja. (Herder n.d.)
Machiavelli. Rebane/lõvi on tema kujund, aga tõenäoliselt sai Herder temalt ka triaadi: (1) kehakehitus, (2) õnn, ja (3) vaim.
Kui kogu maailma ajalugu ei näitaks meile inimsoo madalust, siis peaks sellele viitama valitsemise vormide ajalugu, mille põhjal otsustades tuleks meie Maad nimetada suuremalt osalt mitte Maaks, vaid Marsiks või Saturniks, mis neelab omaenda lapsi. (Herder n.d.)
Man is depraved.
Miks aga lasid end ikestada need inimesed? Miks nad muutusid rammetuks, kui loodus neid hellitas, miks andusid lapsikule küllusele ja muretusele? Seda võib käsitleda ajaloo põhimõttena, et ei rõhuta ühtki rahvast, kes ise end rõhuda ei lase, kes seega orjust ei vääri. Ainult arg on sündinud ori; ainult rumal on loodus määranud targemat teenima; siis ta tunneb, et teeb õiget asja, ja oleks õnnetu, kui peaks käske jagama. (Herder n.d.)
Dafuq. Ei vägistata ühki naist, kes ise end vägistada ei lase. Ei tapeta ühtki meest, kes ise end tappa ei lase.
Loodus sidus oma sidemetega ainult perekondi; edasi jättis ta inimsoole täieliku vabaduse korraldada ühiskonda, ehitades üles riiki, inimkunsti keerukaimat teost. (Herder n.d.)
Kena metafoor. Riik võiks olla Robert Rauschenberg'i "White Painting".
Vaene võib olla õnnelik, ahelaid kandev ori võib olla vaba; despoot ja tema tööriist, sageli terved despootide hõimud ning dünastiad, on enamasti kõige õnnetumad ja vääritumad orjad. (Herder n.d.)
Valge võib olla must. Üks abstraktne idee võib kinnitada teist (vt. Locke 1741b: 74).
Lihtne, kuid julm inimajaloo filosoofia põhimõte oleks järgmine: "Inimene on loom, kes vajab isandat ja ootab, et see isand või isandad tagaksid talle lõpliku ettemääratuse õnne." Pöörakem see lause ümber: "Inimene, kes vajab isandat, on loom; niipea kui temast saab inimene, ei vaja ta enam mingit õiget isandat." Nimelt ei ole loodus inimsoole isandat ette näinud; ainult loomalikud pahed ja kired on sellised, et tekitavad vajaduse isanda järele. (Herder n.d.)
Loomad vajavad isandat?
Loodus kasvatab inimesi perekondadena; seega on kõige loomulikum riik selline, kus elab üks talle omase rahvusliku iseloomuga rahvas. See iseloom püsib aastatuhandeid, ja kui see rahva sündinud valitsejale korda läheb, võidakse seda kõige loomulikumal moel välja arendada; sest rahvas on samasugune looduse taim nagu perekond, ainult et perekonnal on vähem oksaharusid. (Herder n.d.)
"Rahvusliku iseloomu" diskursuse tõenäoline allikas.
Ülikoolid olid õpetatud linnad ja tsunftid, need asutati samasuguste õigustega nagu kogukonnad ja jagasid nendega kõiki sissetulekuid. Nad nõrgestasid aadli toorest uhkust mitte kui koolid, vaid kui poliitilised organismid, toetasid valitsejaid võitluses paavsti nõudmistega ja avasid tee riiklikku teenistusse ning rüütlite auametitesse mitte üksnes vaimulikkonnale, vaid tervele õpetatud seisusele. Õpetlasi ei ole vist kunagi austatud rohkem kui aegadel, mil puhkes teaduste koit - inimesed nägid selle hüvise kaheldamatut väärtust, mida oli nii kaua põlatud, ja kui üks leer valgust pelgas, siis tervitas teine puhkevat koidupuna seda innukamalt. Ülikoolid olid teaduse kindlused ja kantsid võitluses kirikliku despotismi sõjaka barbaarsuse vastu; nad säilitasid paremate aegade tarbeks aaret, mille väärtust toona veel kaugeltki ei mõistetud. (Herder n.d.)
Jutt käib vististi hiliskeskaegsest ajast.
Eespool öeldu põhjal saab ka selgeks, millist laadi võis olla Euroopa uus kultuur - ainult selliste inimeste kultuur, nagu nad olid ja olla tahtsid, tööka ettevõtlikkuse, teaduste ning kunstide kultuur. Kes neid asju ei vajanud, neid põlgas või kuritarvitas, jäi selleks, kes ta oli. Kasvatuse, seaduste ja riikide ülesehituse alusel kõiki seisusi ning rahvaid haaravale kultuurile ei võinud toona veel mõeldagi - ja millal tuleb aeg sellest mõelda? Vahepeal jätkub inimeste mõistuse ja kasvava ühistegevuse vääramatu kulg, ning selles, kui parimad viljad ei valmi liiga vara, võib näha head märki. (Herder n.d.)
Kultuur kui ühiskonda transformeeriv (märgi)süsteem.
Herder, Johann Gottfried n.d. Veel üks ajaloofilosoofia inimkonna harimiseks. Üks kirjutis selle aastasaja palkudele teistele lisaks. [Katkendid]
Lõpuks järgnes, nagu me ütleme, lagunemine, areng: pikast ööst [keskajast] sai hommik: reformatsioon, kunstide, teaduste, kommete taassünd! - Pärm vajus alla ja sellest sai: meie mõtlemine! kultuur! filosoofia! (Herder n.d.)
Valgustus!
Kui suur osa teist vaatab loogikat, metafüüsikat, moraali, füüsikat sellena, mis need on - inimese hinge organitena, tööriistadena, millega tuleb töötada! Mõttevormide eeskujud, mis peaksid meie hingele selle oma kaunima mõttevormi andma - selle asemel lüüakse oma mõtted sinna mehaaniliselt sisse, mängitakse ja tembutatakse - sapise kirjamehe kõige seikluslikum teener! Ta teeb mõõgaga akadeemilist köielkõndi kõigi nende imetluseks ja rõõmuks, kes ümberringi istuvad ja suurele kunstnikule kiituseks hõiskavad, et see endal kaela ei murraks - selline on tema kunst. Kui te tahate, et mingi töö saaks maailmas halvasti tehtud, siis andke see filosoofile teha! Paberil nii puhas, nii malbe, nii kaunis ja suur, ellu viies nii kohutav! Igal sammul imestav ja nägematute takistuste ja tagajärgede ees tarduv. See laps oli tõepoolest suur filosoof, oskas rehkendada, tundis süllogisme, jooniseid ja instrumente, mängides tihti nii õnnestunult, et välja tulid uued süllogismid, resultaadid ja niinimetatud avastused - inimvaimu vili, au ja tipp - saavutatud mehhaanilise mängu abil! (Herder n.d.)
Keegi ei vihka filosoofe rohkem kui filosoofid.
Seal on siis nüüd nood inimkonna harimise säravad turuplatsid, kantsel ja lava, õigluse saalid, raamatukogud, koolid ja iseäranis kõige selle kroonid: hiilgavad akadeemiad! Milline helk! Asutatud vürsti igaveseks ja pärastiseks kuulsuseks! Sellisteks suurteks eesmärkideks nagu terve maailma harimine ja valgustamine, inimeste õnnelikuks tegemine! Suurepäraselt sisse õnnistatud - ja millega nad siis tegelevad? Millega nad tegeleda võiksid! - nad mängivad! (Herder n.d.)
Ausalt öeldes ei saa aru, mida Herder siin öelda tahab. Midagi ta iriseb või ironiseerib, aga mida, ei loe välja.
Kui seda pole algusest peale asjatult kirjutatud, siis võib näha, et rahvuse harimine ja arendamine on saatuse töö: tuhande kaasamõjuva põhjuse resultaat, sarnane terve selle keskkonnaga, milles nad elavad. (Herder n.d.)
Millise rahvuse? Kuidas harimine?
Samal ajal - millal on maailm olnud üldiselt nii valgustatud kui praegu? Ja areneb üha edasi, et rohkem valgustatud saada. Kui tarkus oli varasemalt vaid kitsalt natsionaalne ja seega rohkem süvitsi läks ning tugevamalt sidus - siis kui kaugele ulatuvad praegu selle kiired! Kus ei loetaks seda, mida kirjutab Voltaire! Kogu maailm helendab peaaegu juba Voltaire'i selgusest! (Herder n.d.)
Tõepoolest, tarkus on jõudnud nii kaugele, et kaasmaalasi pole vaja lugedagi kui kogu maailma vaimne varandus on mõne nupuvajutuse kaugusel.
Ja kuidas see kõik tundub üha jätkuvat! Kuhu ei rajataks Euroopa kolooniaid ja kuhu ei hakataks neid rajama! Kõikjal saavad metslased, mida enam nad meie viina ja toredust tundma õpivad, ka meie usupööramise jaoks küpseks! Lähenevad, küll viina ja toreduse abil, kõikjal meie kultuurile - neist saavad varsti, Jumal aidaku, inimesed nagu meiegi! Head, tugevad, õnnelikud inimesed! (Herder n.d.)
Kahju. Usklik inimene on peast põrunud inimene, muinasjuttudele allutatud vaimuvaene inimene.
Ei mingit kuupealseid spekulatsioone! Ühesõnaga, ei mingit ühendust eri maade vahel inimarmastajalike ligimesepilkudega, ei mingit - ja see on nüüd sõna kõige peenema maitse järgi! - ei mingit ühiskondlikku elu Euroopas! (Herder n.d.)
Misasia.
"Meie kaubandussüsteem!" Kas mõeldakse midagi kõikehõlmava teaduse peensusest? Kuidas olid sellega lood viletsatel spartalastel, kes vajasid põlluharimiseks heloote, ja barbaarsetel roomlastel, kes sulgesid oma orjad muldseisse vanglaisse! Euroopas on orjus kaotatud, sest rehkendati kokku, kui palju orjad rohkem maksma lähevad ja kui palju vähem kulub vabade inimeste peale. Veel on meile aga üks asi siiski lubatud: kasutada kolme maailmajagu oma orjadena, neid osta ja müüa, neid hõbedakaevandustesse ja suhkruveskeisse suruda - aga need ei ole ka eurooplased, ristiinimesed ja nende eest saame me hõbedat ja kalliskive, vürtse, suhkrut ja - salajast tõbe: nõnda siis kaubanduse eest ja maade vastastikuse vennaliku abi ja ühenduse nimel! (Herder n.d.)
Lõpuks midagi arusaadavat. See olukord ei ole sajanditega muutunud - elektriautode ajastul korraldatakse kaugetes maades riigipöördeid liitiumikaevanduste nimel.
"Elulaad ja kombed!" Kui vilets oli elu siis, kui olid veel rahvused ja rahvuslikud iseloomuomadused, milline vastastikune vihkamine, vastumeelsus võõraste vastu, kinniolemine oma keskmes, isadelt pärit eelarvamused, rippumine kodukamara küljes, kus oleme sündinud ja kus me surema peame! kohalik oma mõttelaad! ideede kitsas ring - see kõik on igavene barbaarsus! Meie juures on, tänu Jumalale! Kõik rahvuslikud iseloomuomadused likvideeritud! Me armastame kõiki, või pigemini kellelgi pole vaja teist armastada, me käime üksteisega läbi, tunneme üksteise suhtes täielikku ükskõiksust - kombekalt, viisakalt, õnnelikult! Meil pole küll isamaad, omainimesi, kellele me elaksime, aga me oleme inimsõbrad ja maailmakodanikud. Nii nagu praegu räägivad kõik regendid Euroopas prantsuse keelt, räägime nüüd kõik varsti seda! - Ja siis - tuleb õnn meie õuele! Algab kuldne aeg, "kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad! ning siis on üks kari ja üks karjane!" Rahvuslikud iseloomud, kus te olete? (Herder n.d.)
Politeness - "Its function is not to sweeten the relation of kinsfolk, friends, or lodge-brothers but to lessen the chafing between strangers, colleagues, or rivals" (Ross 1920: 113).
Herder, Johann Gottfried n.d. Minu 1769. aasta reisi päevik. [Katkendid]
Kuramaa: vaba voli [Licenz] ja vaesuse, vabaduse ja segaduse maa; praegu moraalne ja kirjanduslik kõrb. Kas ei võiks sellest saada vabaduse ja teaduste asupaik, kus ainult teatud kavasid rakendada? Kui seda, mis on aadli võim ja õigus, hästi tarvitada, seda, mis nende juures on ainult haritud luksus, suuremas plaanis kasutada? Raamatukogu oleks esimene, mis tuleks luua, võib ka veel enamat, ja nii olgu see mulle jäljendamise ja ennetamise eeskujuks ja mustriks. (Herder n.d.)
Mida ta sealt poolsaarelt otsis?
Millist vaatepilti pakuks loodekaar, kui kultuuri vaimsus neid kord külastab! Ukrainast saaks uus Kreeka: selle rahva kaunis taevas, lustakas loomus, nende musikaalsus, nende viljakas maa jne. ärkavad kord: paljudest väikestest metsikutest rahvastest, nagu seda kunagi ka kreeklased olid, saab tsiviliseeritud rahvus, nende piirid hakkavad ulatuma Musta mereni ning sealt üle terve maailma. Ungari, need rahvad ja osa Poolast ja Venemaast hakkavad olema osasaajad sellest uuest kultuurist: loodekaarest laotub see vaimsus üle Euroopa, mis on magamas, ja pannakse selle vaimu teenistusse. Kõik see seisab ees ja peab kord sündima. (Herder n.d.)
Ilusad lootused. Poleks idapoolsed metslased 20. sajandi heitluste teist vooru võitnud, võib-olla oleks nii ka läinud.
Liivimaa, sa barbaarsuse ja luksuse, võhiklikuse ja sündsa maitse, vabaduse ja orjuse provints, kui palju oleks sinu juures teha? Teha, et hävitada barbaarsus, juurida välja võhiklus, levitada kultuuri ja vabadust, saaks teiseks Zwingliuseks, Calviniks ja Lutheriks selles provintsis! Kas ma saaksin? On mul selleks eeldusi, võimalusi, andeid? Mida pean ma tegema, et selleks saada? Mida pean ma hävitama? Ma küsin veel! (Herder n.d.)
Liivimaa - kontrastide maa.
Liivimaa on võõrastele antud provints! Paljud võõrad on seda nautinud, senimaani aga vaid kaupmehe moel, rikkaks saamise eesmärgil; mulle, samuti võõrale, on see antud kõrgemal eesmärgil, et seda harida! Olgu selleks mu vaimulikuamet, et rajada paremaks muudetud evangeelse usu koloonia, kuid mitte kirjalikult, sulesõdadega, vaid elavalt, hariduse abil. (Herder n.d.)
Haridus ilma kirjata?
Milline oluline teema, et näidata, et selleks, et olla see, kes olla tuleb, ei pea olema ei juut ega araablane ega kreeklane ega metslane ega märter ega palverändur, vaid tuleb olla valgustatud, õpetatud, peen, mõistlik, haritud, vooruslik, elu nautiv inimene, keda Jumal meie kultuuritasemel nõuab. Siin tuleb näidata kõike seda head, mida on meie ajastul teistele ajastutele kunstide, viisakuse, elu jne. poolest pakkuda, selleks tuleks, niivõrd kui see on võimalik, lisada teiste ajastute üllad ja head küljed, seda ka siis, kui tegu on vaid matkimisega - oo, mis kõik uinub äratamist ootavas inimsoos! (Herder n.d.)
Valgustuse sünonüümid.
Nii õpin ma tervet oma elu kasutama, tarvitama, rakendama; ükski samm, lugu, kogemus pole ilmaasjata: kõik oleks mu võimuses, miski ei kustuks, miski ei jääks viljatuks, kõik oleks hoovaks, mis viiks mind edasi. Sel eesmärgil reisin ma nüüd, sel eesmärgil tahan ma nüüd oma päevaraamatut kirjutada; sel eesmärgil tahan panna oma vaimu märkmeid tegema, sel eesmärgil tahan ma harjutada elavalt rakendama seda, mida ma näen ja tean, mis ma olen näinud ja olnud! (Herder n.d.)
Kaheldav.
Prantsuse keel on meedium näitamaks, et ollakse elanud Prantsusmaal ja seda nautinud - ja nõnda ka teiste keeltega - kui palju tuleb mul õppida! (Herder n.d.)
Njaa, kes Lõuna-Ameerikas pole käinud see ei saa mitte kuidagi teada kuidas ananass maitseb (vt. Locke 1741b: 252).
Piirimäe, Eva 2019. Saateks. Herder, Johann Gottfried, Mõtteid Inimkonna Ajaloo Filosoofiast. Saksa keelest tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 955-983.
Johann Gottfried Herder (1744-1803) kuulub ajaloo suurimate filosoofide hulka. Tema filosoofia moodustab süstemaatilise terviku, milles on esindatud väga erinevad filosoofia valdkonnad tunnetusteooriast moraali- ja natuurfilosoofiani. Kõige suuremat tähelepanu pühendas aga Herder oma elu jooksul keele-, kultuuri- ja ajaloofilosoofiale. Selles osas on kindlasti olnud Herderi mõju ka kõige otsesem: tema ideed mõtlemise sõltuvusest keelest ning keelte ja kultuuride ajaloolisest kujunemisest andsid tõuke uutele lähenemistele nii filosoofias, teoloogias kui ka 19. sajandi algul selgemalt eristunud "ajaloo- ja filosoofiateadustes". Veel enam, nagu näitavad järjest ilmuvad arvukad uued tõlgendused, suudab Herderi keele-, kultuuri- ja ajaloofilosoofia pakkuda inspiratsiooni ka tänaste väljakutsete mõtestamiseks. (Piirimäe 2019: 955)
Tema tunnetusteooriast kavatsen lugeda tükki "On the Cognition and Sensation of the Human Soul" (1778). Süstemaatilist tervikut loetud katkenditest tajuda ei olnud, aga katkendite põhjal on selline mulje arusaadav. Mõtlemise sõltuvus keelest on põnev.
Vahetult pärast tema surma, 19. sajandi esimesel poolel jäi paljugi tema mõjust teadvustamata. Nagu on öelnud Herderi sõber ja mõttekaaslane Johann Wolfgang von Goethe, [|] "Herderi ideed kiirgasid laiali" ning võeti omaks nii hõlpsalt, et nende algupära ei peetud enam vajalikuks välja tuua. Näiteks ei Wilhelm von Humboldt ega Georg Wilhelm Friedrich Hegel ei tunnistanud Herderilt saadud mõjutusi, mida esimese keele- ja ühiskonnafilosoofia ja teise ajaloofilasoofia lahemal uurimisel siiski selgelt reedavad. (Piirimäe 2019: 955-956)
Nii on lugu ka nii mõnegi teise tuntud mõtlejaga. Faatilise osaduse uurimisel on samuti täheldatav, et "algajatad" kipuvad üha enam viidetest ära kaduma, mõiste hakkab justkui iseseisvat elu elama.
Sellest lähtuvalt on toonitatud, et Herderi üheks programmiliseks eesmärgiks oli, et filosoofiast peab saama antropoloogia, inimese kui kehalis-vaimse olendi uurimine. Filosoofia peab olema dialoogis empiiriliste teadustega, neist lähtuvat teadmist mõtestades ja sünteesides. Nagu Marion Heinz on näidanud, ei tuleks seda aga mõista kui lahtiütlemist metafüüsikast ja epistemoloogiast: kuigi Herder oli väga kriitiline traditsioonilise metafüüsika suhtes, oli tema eesmärgiks jõuda uue, inimkeskse filosoofiani, valgustades "eelarvamustevabalt lõplik-inimliku subjekti ülesehitust ning sellest tulenevalt piire ja võimalusi". (Piirimäe 2019: 957)
Sellisele seisukohale võib jõuda ka vanema filosoofia kokkusobivusest antropoloogiaga.
Jean-Jacques Rousseau, David Hume'i ja noore Immanuel Kanti jälgedes väitis Herder, et filosoofia ainsaks tõeliseks eesmärgiks on kaasa aidanud inimese harimisele ning ühiskondlikule hüvangule. (Piirimäe 2019: 957)
Mitte valgustusfilosoofia vaid filosoofia kui valgustus.
Nagu me allpool näeme, aimub siingi Kanti mõju. (Piirimäe 2019: 958)
aimuma <27> ähmaselt, aimamisi tajutav, aimatav olema. Mehe olekust aimub sõbralikkust. Pimedas aimuvad tornide siluetid.
Teiseks oluliseks teemaks kaasaegses arutelus on Herderi panus keelefilosoofiasse ning tema keele- ja kultuurifilosoofia tähendus kaasaegse identiteedifilosoofia jaoks. Mõjukas artiklis "Herderi tähtsus" (1991) väitis Charles Taylor, et just Herder oli esimene mõtleja, kes juhtis tähelepanu [|] sellele, et inimene eksisteerib "keelelises dimensioonis". Otsides dialoogi saksa hermeneutilise traditsiooni ja hilise Wittgensteini keelefilosoofia vahel, leidis Taylor Herderis nende ühise eelkäija. Taylor meenutab, et tänu reflektiivsele teadvustatusele suhestub Herderi jaoks inimene maailmaga fundamentaalselt teistsugusel viisil kui loom: ta on võimeline peatama oma tajude voo, eristama tajutava objekti iseloomulikke tunnuseid ning neid keeles väljendama. Keel aga vormib taju, tundmist ja mõtlemist. Ent keelest ei tuleks mõelda eraldiseisvana teistest inimlikest väljendusvahenditest - keel ise võtab kõigepealt laulu ja luule kuju ning proosa kujunemine jääb hilisemaks, samuti lisanduvad teised kunstilised väljendusviisid. Nagu keelelgi, on viimastel kogukonda loov ja tugevdav funktsioon. (Piirimäe 2019: 959-960)
"Kogukonda loov ja tugevdav funktsioon" ongi laias laastus faatiline. Joonealuses märkuses soovitatava kirjanduse nimekiri on muljetavaldav:
- Sikka, Sonia 2011. Herder on Humanity and Cultural Difference. Enlightened Relativism. Cambridge.
- Spencer, Vicki 2012. Herder's Political Thought. A study of Language, Cultura, and Community. Toronto.
- Noyes, John K. 2014. Herder: Aesthetics against Imperialism. Toronto.
- Muthu, Sankar 2003. Enlightenment against Empire. Princeton.
- Taylor, Charles 1995. The Importance of Herder. Philosophical Arguments. Cambridge, 79-99.
- Taylor, Charles 1985. Human Agency and the Human Sciences: Philosophical Papers, 2. Cambridge.
- Foster, Michael N. 2012. After Herder: Philosophy of Language in the German Tradition. Oxford.
- Gjesdal, Kristin 2017. Herder's Hermeneutics: History, Poetry, Enlightenment. Cambridge.
Herderi jaoks on kogu inimtunnetus "analoogiline", põhinedes meie kalduvusel otsida ning tuvastada analoogiaid üle kogu looduse. Herder leiab, et sellel kalduvusel on koguni füsioloogiline alus. Toetudes Albrecht von Halleri uurimustele, väidab Herder sama perioodi tunnetusteoreetilistes tekstides, et eluslooduse alusfenomen on ärritatavus (Irritabilität), meie lihaste reageerimine välistele stiimulitele. Selle tõttu tõmbume sarnase poole (n.-ö. laieneme) ning tõukume erinevast (tõmbume kokku). Erinevalt Hallerist laiendab Herder aga selle idee ka närviaistingutele. Olemuselt sama printsiip valitseb tema järgi ka inimtunnetust ning iseloomustab lõpuks ka kultuuridevahelist suhtlust: kultuurid omandavad selle, mis [|] on neile sarnane, ning jätavad ülejäänu eemale või koguni tõukuvad sellest. Ajaloolane seevastu peab tegema otsustava sammu ja oma eelarvamuslikku tõmbumist ja tõukumist teadlikult kontrollima. (Piirimäe 2019: 964-965)
"Oma ja võõra" küsimus. Ühlasi tõenäoline eellane või vähemalt võrreldav eellane Uexkülli omailmaõpetusele.
Nagu väidab Herder "Veel ühes ajaloofilosoofias", peab ta hoiduma keerukate nähtuste koondamisest ühe mugava abstraktse mõiste alla ning teadvustama ületamatut distantsi kaasaja- ja minevikunähtuste vahel. Ta ei tohi järele anda oma eelarvamustele, vaid peab püüdma siiski inimlikul tasandil leida analoogiaid võõra kultuuri ja enda oma vahel. Laiendades seega oma "mina" piire, saab ta sel viisil reflektiivselt kultiveeritud ja distsiplineeritud "sümpaatia" (Sympathie) ja "sissetundmisega" (Einfühlen) uurida kauge ajastu või kultuuri erinevaid aspekte ning ilminguid, püüdes seda ühtaegu siis ka sõnades tabada. (Piirimäe 2019: 965)
"To think oneself (in communication with human beings) into the place of every other person" (Kant 2006[1798]: 124).
Kutsudes üles uurima inimhinge ja -arusaamade erinevaid empiiriliisi vorme, pakkus Herder samas välja ka hüpoteesid mõnedest arenguliinidest, mis võiksid tuleneda inimvaimu ja ühiskonna alusprintsiipidest ja toimeloogikast. (Piirimäe 2019: 965)
Eeldatavasti logic of operation vms.
Erinevalt Rousseaust rõhutas Herder samas inimese fundamentaalset ühiskondlikkust ning visandas programmi inimkonna kultuuriliseks ergastumiseks minevikunähtuste parema mõistmise kaudu. (Piirimäe 2019: 966)
"[...] the drive to society is admitted to be natural to human beings, while the suitability and the tendency toward it, i.e., sociability, are admitted to be necessary for human beings as creatures destined for society" (Kant 2000[1790]: 176-177).
Üks sellele omaseid lähenemisviise oli analoogiline mõtlemine (sarnasuste ja erinevuste tabamine) ning võrdlev analüüs, kusjuures erilist rolli mängis siin nn. "divinatsiooni" - seoste loomise ja oletuste tegemise - võime, mis põhineb "vahendamise" ideel ning pideval edasi-tagasi liikumisel erinevate tasandite vahel. (Piirimäe 2019: 968)
Abduktsioon.
Üldistavalt tähistatakse sellisel lahenemisel põhinevat vaadet loodusele terminiga "vitalism". Vitalismile on iseloomulik näha kogu loodust süsteemina, mille panevad liikuma ühe fundamentaalse elujõu erinevad modifikatsioonid (vitalism tuleb sõnast vita, mis ladina keeles tähendab "elu"). Selle jõu olemuseks on vitalistide järgi tõmbumine sarnase poole ja tõukumine erinevast. Looduse uurimisel tähendas see selgelt ka kreatsionismi, lõpuks ka preformatsiooniteooria tagasilükkamist ning arusaama Maa ajaloost kui ühest loodusprotsessist, milles orgaaniliste jõudude (elujõu erinevate modifikatsioonide) toimel ning vastasmõjus erinevate keskkonnategurite ja üksteisega on formeerunud järjest keerukamad eluvormid. (Piirimäe 2019: 968)
Kasulik seletus vitalismi ja organitsismi lahkamiseks/võrdlemiseks.
Kogu mateeria - ka kivimid - on tema jaoks orgaaniline, sisaldades võimet "organiseeruda", suhestudes teiste mateeria osakestega. Eluslooduse - taimede ja loomade puhul - rõhutab Herder lisaks sisemise organiseerumise jõudu, mis on selgelt seotud ühe ja sama eesmärgikompleksiga: toitumine, kasvamine ning paljunemine. Kogu loodus, sh. inimene, on Herderi järgi kujunev ja kujundav, samuti tähistav ja kommunikeeriv, andes edasi välises sisemist ning suheldes keskkonnaga. Omavahel suhtlevad ka eri tasandite jõud. Kõigil elaval on seega "teadvuse-sarnane" struktuur, seevastu kui inimeses realiseerub see kõige kõrgemal määral. Viimased on väga olulised alusideed, mis on viimastel aastatel uuel moel taas esile kerkinud tänapäeva biosemiootikas ning elu- ja vaimufilosoofias. (Piirimäe 2019: 970)
Mõtlesingi enne lõigu lõppu jõudmist, et kangesti meenutab biosemiootilist mõtteviisi.
Inimese kõrgem organisatsioonitase väljendub esmalt tema püstises kõnnakus, millest omakorda tulenevad mitmesugused muud anatoomilised ja füsioloogilised eripärad (käte kasutamise vabadus, aju ehitus) ja tajumise eripära, millest omakorda saab alguse "tunnuste otsimine", mis on aluseks inimlikule seostamis- ja salvestamisvõimele (millest koosnebki mõistus) ja mis võimaldab keele arengut. Siit lähtub omakorda iseseisev valikute tegemise võime, inimlik vabadus. (Piirimäe 2019: 971)
Natuke lihtsustatud käsitlus mõistusest, aga mitte väär. Kui Kant kirjutab midagi sellist, et mõistus annab reeglid, mille abil tunnetusi kategoriseerida, siis sisuliselt räägib ta "seoste" loomise aspektist.
Ka "Mõtetes" leiab Herder, et lõppkokkuvõttes kujuneb igal indiviidil välistingimustega koosmõjus ainult talle ainulaadne mõttemaailm ja iseloom, rõhutades samas, kuidas indiviidid on osalised suuremast grupist - perekonnast, hõimust, rahvusest, tulenedes tema isikuomadustest ja elukogemusest. Samas klimaatilises ja geograafilises keskkonnas toimetavatel ning ühiskonnana koondunud inimestel kujuneb samuti välja teatav füsiognoomne eripära ning sügavamalt juurdunud alusiseloom ning maailmanägemisviis, ühesugused konkreetsemad püüdlused ja kalduvused, mis omakorda talletuvad erinevates keele- ja kunstivormides ehk moodustavad "rahvuskarakteri" (National-Charakter). (Piirimäe 2019: 972)
See on see "rahvuslik iseloom" (national character), millega ma kohtun nii sageli 19. saj. lõpu ja 20. saj. alguse kirjanduses, a la "the pragmatic lecturings on national characteristics" (Trotter 1921: 132). Hea teada, et Herder võis olla selle arutelu algataja.
Reflektiivse ning mõtleva olendina tunnetab inimene maailma "hea, ilusa ja tõe" ideede valguses, samas kui need ideed ei ole abstraktselt määratlevad, vaid võtavad samuti alati konkreetse kuju, olles leitavad konkreetsetes hinnangutes ja olukordades. (Piirimäe 2019: 973)
Triaadi järjekord on natuke paigast: (1) keha võib olla ilus; (2) hing hea; ja (3) vaim püüdleb tõde.
Veel enam, ka Kant avaldas samal ajal Herderi "Mõtete" esimese köitega essee "Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis" (1784), milles püstitas inimsoo eesmärgina Jumala poolt inimesesse pandud "eo" - inimmõistuse ning sellel põhineva moraalivõime - väljaarendamise. Nende tõeline teostumine eeldas aga tema nägemuses valgustust kui protsessi, mis saab tõelise ja katkematu hoo sisse vaid teatavates poliitilistes tingimustes. Sarnase poliitilise korralduse kujunemist lootis Kant esmajoones Euroopa monarhiates, pidades tõenäoliseks, et see "maailmajagu" annab "kunagi kõigile teistele seadused". (Piirimäe 2019: 974)
See on Idea for a Universal History with a Cosmopolitan Purpose, mida kahjuks pole veel internetiarhiivis saadaval (ei tõlgitud enne 1920ndaid inglise keelde).
Uusaegsed monarhiad ei ole parim keskkond inimlikuks arenguks, vaid pigem suruvad nad inimesed etturina teatud rollidesse suuremas masinavärgis. Moodne kosmopoliit võib ju kuulutada end suureks inimarmastajaks, kuid ei suuda tegelikkuses isegi kõige lähemas ringis reaalset tegusat inimarmastust üles näidata. (Piirimäe 2019: 974)
Kuidas erineb see kirjeldus kapitalismi omast? Kas vabaturumajandus ei suru inimesi etturitena teatud rollidesse suuremas masinavärgis? Tööta, et elada; ela, et töötada.
Markeerides lühidalt Herderi käsitluse Euroopa ajaloost, näeme kuivõrd eksitav on arusaam temast kui "romantilisest rahvuslusest" või rahvusriigi ideaali esiisast. Herderi [|] arusaam "rahvuskarakteritest" ei ole essentsialistlik, rahvusiseloomud on tema jaoks ajalooliselt kujunenud ning arenevad kultuurikompleksid. Herder on kriitiline uusaja riikluse suhtes ning ei ole selge, kas "rahvusriik" - ühel tugeval rahvusiseloomul põhinev riik - on tema jaoks Euroopa kontekstis üldse soovitav või võimalik nähtus. (Piirimäe 2019: 976-977)
Mullegi jäi mulje sellest, mida ta kaubandussüsteemi kohta kirjutas (ülal), et talle oleks Euroopa Liit täitsa meeltmööda olnud.
Vallutuse teel kokku pandud, ei olnud neis sisemist elujõudu ning oli tekkimas lootus, et keskajal germaanlaste poolt alistatud rahvad - Herder pidas siin silmas esmajoones slaavlasi - saavad jälle tagasi õiguse oma ajaloolistel territooriumidel oma tavade järgi elada ning "iseend valitseda". Sellel ideel oli laialdane vastukaja nimetatud rahvaste hulgas, innustades rahvuslikke liikumisi ningi autonoomiapüüdlusi. Herderi enda jaoks ei tähendanud selline "omavalitsus" aga mitte kutset rajada impeeriumide rusudele tugevaid suveräänseid rahvusriike, vaid see pidi tema nägemuses viima uuel tasemel integreeritud Euroopa ja rahvaste liiduni. (Piirimäe 2019: 978)
Jepp, see on see kontekst mida ma otsisin. Seos "rahvusliku ärkamisega" nüüd natuke selgemas valguses.
"Mõtetes" sõnastab Herder esimest korda ka oma eripärase "humaansuse" (Humanität) ideaali. Selle aluseks on inimese vabadus - tema võime ennast ise määrata ja kujundada, arendades mõistust, kõrgemaid tundeid, vabadust. Metafüüsilises ja teoloogilises plaanis seob Herder selle inimese erilise "jumalikkusega", sellega, et sarnaselt Jumalale on inimese tunnetuse suunajaks tõe, ilu ja headuse äratundmine, alalhoidmine ja püüdlemine looduses. (Piirimäe 2019: 979)
Jälle triaad: (1) tunded, sh ilumeel; (2) tahtejõu vabadus, sh teha head; ja (3) mõistus, sh võime hoomata tõde.
Nagu ta eessõnas ütleb, on tema suurimaks sooviks saavutada "hingede ja südamete vennastumine", mis kestaks üle aegade ning kultuuride. (Piirimäe 2019: 983)
Fellowship. See saatesõna oli suurepärane. Veenis, et tasub (millalgi) ka kogu teost lugeda.
Piirimäe, Eva 2015. Sociability, Nationalism, and Cosmopolitanism in Herder's Early Philosophy of History. History of Political Thought 36(3): 521-559. [Academia.edu]
One of the first uses of the word 'nationalism' (Nationalism (sic)) is found in Johann Gottfried Herder's work entitled This Too a Philosophy of History for the Formation of Humanity (1774). Mocking modern cosmopolitans, Herder writes of national animosity: 'all pairs of nations whose inclinations and circles of happiness collide - it is called prejudice!, mob-thinking!, limited nationalism! Prejudice is good in its time, for it renders [humans] happy' [|] (TTP 297). Furthermore, in various places throughout the work he makes it clear that he regards the modern ideals of 'love of mankind' or 'human friendship' as hollow and hypocritical. Does this mean that Herder's defence of national prejudices and his critique of cosmopolitanism in this book qualify as a sort of nationalism? What kind of moral and political guidance did Herder intend to give to his contemporaries? (Piirimäe 2015: 521-522)
It certainly looks like Herder not only begat "national characteristics" but "nationalism" as such.
Indeed, the central concept of 'Humanität' emerged in Herder's thought as late as the 1780s. [...] Herder's concept of Humanität was designed to capture humanity both in terms of its moral capacity and its historical destiny, and hence referred to two key components in it: first, humanity as the universal human capacity of self-determination as reflected in different kinds of human moral ideals, and second, humanity as the overall goal of human history, one consisting in the achievement international justice and peace. (Piirimäe 2015: 522)
Above (cf. 2019: 979) it is said that the concept of humanity is based on human freedom of self-determination (developing reason, higher feelings, and freedom). Historical destiny is probably related to the "divine" aspect of humanity - like God, humans are directed by their recognition of beauty, goodness, and truth. International justice and peace are good.
They generally agree that Herder was a 'cultural nationalist' by the Bückeburg period, although some consider this label misleading and prefer to talk about Herder's sympathetic interest in national cultures and his attempts to foster German (linguistic-cultural) national identity. The main issue of debate is the relationship between Herder's cultural and political nationalism, as well as the relationship of his nationalism to cosmopolitanism. (Piirimäe 2015: 523)
His sympathetic interest in national cultures is the only thing I knew him for before reading these papers.
As I will try to show, understanding the logic of this process requires exploring his theories on the interaction of the historical development of the human mind and language, on the one hand, with the human 'inclinations' and principles of sociability, on the other. (Piirimäe 2015: 525)
"Toimeloogika" ja seltskondlikkuse kalduvus.
Furthermore, Herder intended his story of the origin of language to be intertextual with the Biblical story of Adam's naming of the animals, in the same way that his relation of the four stages of the linguistic development of humanity correspond to the four Biblical narratives of lingua adamica, Adam and Eve, Babel and Pentecost. (Piirimäe 2015: 526)
This is all too familiar (Adam and the naming of animals). Encyclopedia Britannica (1797), at least, discussed it at length.
- Trabant, Jürgen 2009. Herder and Language. In: Adler and Koepke (eds.), A Companion to the Works of Johann Gottfried Herder. Boydell & Brewer, 117-140. [JSTOR]
In order to understand the starting point as well as the direction of polemic of Herder's early philosophy of history, we need to position it in a wider context of his contemporary debates on the development of the human mind and sociability as well as European history. Jean-Jacques Rousseau's highly pessimistic view of human civilization in his two Discourses served as a major catalyst for these debates. In the Discourse on the Origins of Inequality (henceforth: Second Discourse) (1755), Rousseau notoriously based this view on a rejection of human natural sociability. A number of thinkers responded by criticizing precisely this rejection and developed theories of human natural sociability in order to challenge Rousseau's critical diagnosis of modern society and the pessimistic prognosis that followed from it. (Piirimäe 2015: 527)
Something to keep in mind when I re-read it. I first read it in 2017 but after long days of physical toil, so the notes never made it here. Damn, this paper cites some interesting literature:
- Zammito, John H. 2002. Kant, Herder, and the Birth of Anthropology. Chicago: The University of Chicago Press. [ESTER]
From the perspective of this article, it is most important to recognize that in developing his own views on sociability and Bildung der Menschheit, Herder largely drew on the account of sociability and modern government of Adam Ferguson, a prominent Scottish critic of Rousseau. (Piirimäe 2015: 528)
I've never even heard of "the father of modern sociology"!
- Ferguson, Adam 1789. An Essay on the History of Civil Society. Basil: J. J. Tournrisen. [Internet Archive]
The first of these accounts of sociability Herder identified in the political and historical writings of Voltaire, David Hume, John Millar and William Robertson. All these thinkers celebrated the increasing containment of human unsociable passions in structures of transactional, secondary order. The rise of modern commerce, they argue, enabled humans to curb and transform their earlier practices of violent interaction and to rely on pacific methods of self-enhancement. The modern age was hence characterized by increasing civility in social relations, which in turn gave rise to increasingly orderly thought and the development of the arts. As a result, a general 'polite' and 'civilized' way of behaviour had become a norm in modern societies, fostering human interaction both within and between societies. (Piirimäe 2015: 530)
In other words, if you can establish barter and intermarriages between different tribes you needn't plunder and pillage so much.
Although the authors whom Herder saw as representative of this argument were far from blind to the limitations of modern commercial civilization and international order, and even expressed serious doubts with regard to its sustainability in the future, they did celebrate the advent of modern civility and politeness as [|] key element in contributing towards the goal of a more enlightened and pacific humanity. (Piirimäe 2015: 530-531)
It is beginning to dawn on my why a course on "enlightenment" focused so much on sociability.
Fundamentally, Iselin posited an analogy between the mental development of an individual man and that of the nations (and ultimately the human species): each progressed from a 'state of sensuousness' (infancy) to the 'state of imagination' associated with licentiousness or barbarism (youth) and on to the state of reason (adulthood). (Piirimäe 2015: 532)
Isaak Iselin is sadly not available in English. This looks like a triad with the first and third firmly fixed. The second is naturally the most varied (will, understanding, spontaneity, etc.).
Herder's answer to these ideas strongly resonates with Rousseau's critique of modern philosophy and morals:We love all of us, or rather no one needs to love the other. We socialize with each other; are completely each other's like - ethically proper, polite, blissful!; indeed have no fatherland, no our-people for whom we live, but are friends of humanity and citizens of the world. Already now all of Europe's regents do so, and soon we will all speak the French language! And then - bliss! - the Golden Age begins again 'when everyone in the world had one tongue and language! there will arise a single flock and shepherd!' National characters, what has happened to you? (TTP 329)Herder's point was that shallow metropolitan civility and sociability were being confused with genuine other-regarding human sentiments, while the expressions of the latter sentiments in early periods were despised because of their aggressive aspects. Emphasizing the contrast between the preceding 'barbaric' age and the present one, the defenders of modern civilized monarchy not only ignored the distinctive virtues and internal moral struggles of the earlier periods, but also overlooked the fact that all these periods had laid the ground for the new one (TTP 308-9). The whole idea that increased social intercourse according to the norms of educated French-speaking social classes - the idea of modern sociability and politeness - would consist in an increase in morality was misleading. In fact, Herder argued, it ultimately undermined the deepest foundations of genuine sociability, leading to an estrangement from, or even straightforward rejection of, one's historically evolved national character (TTP 329). (Piirimäe 2015: 533)
Eestikeelne tõlge katkendist ülal. I can't help but notice "estrangement" here, in a non-Marxian sense, as I did in Kant. The overall point is eerily reminiscent of Ross, who wrote that young people living for the cities results in "a visible moral decline of the community" so that "The roads are neglected, which means less social intercourse and a smaller turnout to school and church and public events" (Ross 1920: 25).
Victor Gourevitch (Cambridge, 1999), pp. 1-28, p. 8: 'National hatreds will die out, but so will love of fatherland.' It is interisting to note here Herder in fact also concurred with Iselin on many points that the latter had made against the contemporary, predominantly French, philosophy in his early writings. For Iselin, the main problem had been that these philosophies mistook the modern corrupt selfish human behaviour for a natural one; furthermore, he also sharply criticized the contemporary writers' self-deluded attempts to present modern pleasure-based social activities, or indeed, sociability (Gesellschaftlichkeit) as examples of true morality. (Piirimäe 2015: 533)
Oh lord. Phraseology! The emphasized sentence could equally describe how Malinowski mistook the social intercourse in what Ross called "egoistic society" for the "primitive" function of speech in "savage society".
For Rousseau, despotism was the necessary outcome of the 'progress of inequality' that followed from the institution of property and division of labour. Under the conditions of the social interdependence characteristic of the 'third and last state' of humanity, amour-propre, an exclusive fixation on one's own individual interests and reputation, became the central motivational principle of humans: 'in a word, competition and rivalry on the one hand, conflict of interests on the other, and always the hidden desire to profit at another's expense; all these evils are the first effect of property, and the inseparable train of nascent inequality'. (Piirimäe 2015: 535)
This amour-propre is more-or-less a synonym of the "self-regarding" sentiments (cf. Shand 1914: 57). In phatic communion, conversationalists (if they can be called so) compete for social pleasure and self-enhancement, and bonds of antipathy result from conflicts of interests (which Malinowski trivializes but Ross points out quite clearly).
In his Essay on the History of Civil Society, Adam Ferguson famously discussed the rise of modern 'imbecillitas', which 'manking generally flatters [...] under the name of politeness', as an effect of modern regular government and luxury. (Piirimäe 2015: 535)
I definitely need to need Ferguson at some point.
According to Herder's first 'natural law', the human being is a 'freely thinking, active being, whose forces operate forth progressively', and who as such is destined to be a 'creature of language' (TO 127). The human capacity for language, Herder argued, was the consequence of the distinctive human 'forces of representation'. In contrast to animals, humans have no determinate 'circle', and they lack specific 'abilities for and rives to art' which enable animals to preserve themselves in their 'circles' (TO 77-87). Humans are rather organized so as to 'receive "a larger prospect"' (TO 82). This kind of natural 'weakness' and 'neediness', however, immediately brings them into a state of reflective awareness (Besonnenheit) (TO 82-4, cf. 128-32). No single act of human cognition is thus performed by man' entirely like an animal', since even his sensations are already conditioned by the 'distinctive character of humanity' (TO 82-84, cf. 128-32). (Piirimäe 2015: 538)
This shows that Herder's prize essay on the origin of language could potentially be profitably examined from a semiotic point of view.
Humans become busy seeking 'characteristic marks' in the waves of sensuality they receive. The impressions of the sense of hearing in particular provide the first characteristic marks, as this sense fundamentally acts as a 'middle and unifying sense' absorbing and assimilating the impressions of our different senses (TO 109, 106-12). Thanks to the 'characteristic marks', humans can recognize the same object upon a new encounter, drawing on these marks as their 'inner language' in the process (TO 87-90). Awareness - the chain of thinking - becomes thoroughly [|] linguistic, making humans capable of steadily comparing and processing the collected ideas (TO 130, 127-32). Due to its dialogical character (replying to external sounds) and human natural sociability, the inner language, finally, serves as the basis for spoken language in society. (Piirimäe 2015: 538-539)
"The thoughts were many, but this form was one. For that which was written on the board remained the same. What is written, therefore, is the continual determinator of this form. Now a continual determinator of form is that in which the form inheres by the definition of the relation of substantia et accidens." (W 1: 164-165) - In lieu of the passage where he uses "marks" similarly, which I am still unable to rediscover, may have hallucinated, or confused with Locke.
Humans were capable of preserving themselves in the natural environment because of reflective awareness and capacity for thought and language. From this character and relationship a further distinctive feature of humanity resulted, namely, its being 'always in the process of perfection' and its capacity for creating cultures as a means of both adaptation to and transformation of external circumstances (TO 130). Herder hence fully concurred with Adam Ferguson's anti-Rousseauan insight, in the Essay on the History of Civil Society, that for man there could not possibly be a 'state of nature' as distinguished from a state of art or culture. He also agreed with the Anglican clergyman John Brown that all arts were originally united, evolving from a single source. However, he deepened these insights by arguing that the fundamental vehicle of creating culture was the human language specifically. (Piirimäe 2015: 539)
It is common knowledge that Juri Lotman's philosophy of culture was inspired primarily by German thinkers, but here it looks like his view of language as a "primary modelling system" upon which other sign-systems (modelling systems) are built, is specifically influenced by Herder.
Born without instincts, humans have strong social feelings reinforced by their reflective awareness. There is an immediate parental love (Greek 'storge'), Herder claimed, which comes as 'close to instinct, as could be the case with a creature possessed of awareness' (TO 140). (Piirimäe 2015: 542)
Were human babies really born without instincts they wouldn't know how to suckle and smile, would gladly fall off of ledges and have no aversion to snakes.
Humans simply learn language from their parents or the society around them (TO 142). Therefore, even if deeply 'individual', language comes to be shared, stabilized and ordered through communication and habit. Thereby language becomes what Herder calls the 'tribal core', a bonding agent between individuals and families, and indeed generations, one transmitting the prejudices of the forefathers to subsequent generations. (Piirimäe 2015: 543)
Language is, to use Ross's term, a "group maker". See also "common ground".
In Essay on the Civil Society, Ferguson had argued that humans were prone to both friendship and animosity, concord and discord. Human rivalry, for Ferguson, was a source of positive energy in society as well as a guarantee for liberty. (Piirimäe 2015: 543)
Sympathy and antipathy. Rivalry as a source of positive energy calls to mind Charles Fourier's cabbalistic passion, or the passion for intrigue (and rivalry - he even uses the word, often).
The central agents of history in both are 'nations', as naturally evolving intergenerational cultural communities with a distinctive language and 'national character', i.e. national sentiments or inclinations (Neigungen). As in Treatise on the Origin, Herder in This Too a Philosophy views national inclinations as constantly developing, both according to the laws of the internal development of the nation and due to external influences, including those from other nations. (Piirimäe 2015: 546)
What are sentiments, anyway? Higher order emotions? Emotive ideas?
The earliest period in the first epoch was the one of patriarchal nomadic Oriental nations. These nations, characterized by a 'sensitive child sense', Herder argues, laid the foundations for the development of paternal and religious authority and the most important inclinations of love of parents, spouse, children, regents, priests and divinity in humanity (TTP 274-8). The Oriental period was followed by that of 'boyhood', the age of ancient agricultural Egypt and trading Phoenicians, which both in contrasting ways exemplify the progressive development of arts and social differentiation, and the emergence of corresponding forms of civil administration (in the case of Phoenicians, also a new kind of opening up to communication with other peoples) TTP 280-6). The Greek period, the one of humanity's 'youth', synthesizes much of these earlier foundations, giving rise to distinctive inclinations of 'Greek lightness, gentleness, patriotism' as well as 'the beatuiful idea of a republic in a Greek sense' and a new type of Greek 'universal spirit' (TTP 286-7). The period of humanity's 'manhood', finally, Herder identifies in the history of ancient Rome, emphasizing the Romans' 'disregard for sensual gratifications', heroic courage' and rational planning as sustaining their laws and constitution as well as their empire (TTP 289-90). (Piirimäe 2015: 550)
Expanding upon the scheme mentioned above. It is notable that the third stage involves "laws", as per Kant: reason seeks and requires necessary laws (cf. Kant 1855: xxvii).
0 comments:
Post a Comment