Käesolev postitus oli vajalik Sign Systems Studies'i bibliograafia koostamise tarbeks, sest ajakirja teine järk (1998-2008) oli põhiliselt inglisekeelne, aga internetis ainult tervikköidetena kättesaadav. Siin on iga pealkiri/viide link artikli PDF failini. Tervikköited on Digaris laiali. Eestikeelsed kokkuvõtted, st tõlked abstraktidest, kirjutasin selle jaoks ümber, et tutvuda eestikeelse eriterminoloogiaga (vb kunagi kujuneb sellest vastav uurimus, kuidas interpreteerimisest saab ajapikku tõlgendamine, semioosisest semioos, jne.). Kokkuvõtte puudumine osutab, et tegu on toimetuse eessõna, arvustuse, üksikteadlase mälestamise, tähistamise või konverentsi kajastusega.
Torop, Peeter 1998. Semiotics in Tartu. Sign Systems Studies 26: 9-19.
·
Sebeok, Thomas A. 1998. The Estonian connection. Sign Systems Studies 26: 20-41.
Artikli keskne tähelepanuobjekt on Tartu-Moskva semiootikakoolkonna üks alusepanijaid, professor Juri Lotman, kes on vaadeldav alternatiivse semiootikatraditsiooni esindajana oma kaasaegsele, professor T. A. Sebeokile. Samas ei käsitleta üksikteadlasi kui mingi geograafilise ala esindajaid, vaid Eestit kui semiootikale kummaliselt soodsat regiooni alates käesoleva sajandi algupoolest (J. v. Uexküll) ning vahendatuna "põrandaalusest semiootikast" (J. Lotman jt) kuni tänapäevani ("ametlikustatud" semiootika Tartu Ülikooli struktuuriüksuse näol).
Vastavalt autori teadushuvide arengule vaadeldakse ka kolme erinevat distsiplinaarset etappi: soome-ugri uuringud, semiootika-alased uuringud ja biosemiootilised käsitlused. Samsa on selles memuaristlikus artiklis need kolm valdkonda seotud isiklike kontaktidega Tartu Ülikooli teadlastega, ning selgub, et teaduse areng, hoolimata oma universaalsusest, on siiski tihedas sõltuvuses konkreetsete inimeste avatusest ja panusest selle universaalsuse tekitamisesse (nt Paul Ariste pingutused Sebeoki ja Lotmani kohtumise teostumiseks).
Tagasisidena ja komplementaarse vastusena neile isiklikele kontaktide "illegaalsele" loomisele saavutati aga Tartu-Moskva semiootikakoolkonna lülitumine rahvusvahelisse teadusdialoogi ("nõukogude" teadlaste tööde publitseerimine Läänes ja Lääne humanitaristika problemaatika vastav laienemine, uutele küsimustele vastuse otsimine Ida-Euroopa traditsioonis, semiootika kui teadusvaldkonna normaliseerimine poliitiliste ja isiklike piiride teatava kaotamise kaudu). Tänu poliitilise surve [|] tahule maandusid isiklikud vastuolud teaduskontseptsioonide aspektis ning suurenes valmisolek erinevate semiootikatraditsioonide dialoogiks (utreeritult: biosemiootikalise orientatsiooni ja kultuurisemiootika sümbioosiks). Hoolimata sellest, et Tartu-Moskva semiootikakoolkond oli tänu poliitilisele isolatsioonile rahvusvahelisel areenil esindatud in absentia, oli nii vastav koolkond kui ka Eesti geograafilise regioonina muutunud arvestatavaks kontseptuaalse referentsi teguriks. Nõnda moodustus loometegevuseks vajalik kolmnurk nii, nagu seda on määratlenud Csikszentmihaly: märgilise reeglistiku kultuur (Tartu-Moskva semiootikakoolkond), isik, kes toob märgilisse valdkonda uudsust (professor J. Lotman ja teised üksikisikud) ning ekspertide grupp, kes suudavad neid uuendis ära tunda ja hinnata (tekkinud side Läänega). (Sebeok 1998: 40-41)
Danesi, Marcel 1998. The 'dimensionality principle' and semiotic analysis. Sign Systems Studies 26: 42-60.
Artikkel seab ülesandeks sünteesida C. Peirce'i teooriast lähtuvad representatsioonisüsteemide käsitlused üldiseks ja praktiliselt rakendatavaks printsiibiks, mida autor nimetab 'dimensionaalsuse printsiibiks'.
Üldine teadmisi loov aktiivsus, mida semioosis võimaldab, on representatsioon (taasesitus), mis kirjeldub kolme printsiibi kaudu:Dimensionaalsuse printsiibi oluks on näidata, kuidas esmasus, teisesus ja kolmasus (Peirce'i mõttes) sisalduvad ja interakteeruvad kõigis taasesituse süsteemides.
- teadmine on vastastikku seotud taasesitusega (taasesituslik printsiip);
- taasesitus on biosemiooosilise modelleerimisprotsessi produkt (modelleerimisprintsiip);
- taasesitusel on kolm dimensiooni (dimensionaalsuse printsiip).
Muuhulgas näidatakse, et modelleerivate süsteemide kolmeksjaotus võib olla seotud taasesituse kolme dimensiooniga. (Danesi 1998: 60)
Лотман, Юрий 1998. Охота за ведьмами. Семиотика страха. Sign Systems Studies 26: 61-82.
Artikkel on kirjutatud 1980ndate aastate keskel, kuid jäi mingil põhjusel publitseerimata. See kuulub uurimuste sarja, mis käsitleb kultuurisemiootika, massipsühholoogia ja ajaloo piirimaile jäävat valdkonda. Veel 70ndatel aastates formuleeris Juri Lotman ühiskondliku käitumise kaks põhimehhanismi. Need on hirm ja häbi. Despootlikud valitsemissüsteemid arendavad neist esimest ja suruvad alla teist. Ideaalne alam juhindub oma käitumises üksnes hirmust ning vastuseis režiimile algab tihti mitte poliitilistest motiividest, vaid psühholoogilistest: inimene keeldub tegemast seda, mis tema meelest teda häbistab.
Kuid hirmu ei õhuta üksnes despootlikud režiimid. Vahel ei levi hirm nö ülalt alla, vaid vastupide, alt (st rahahulkadest) üles (st võimu- ja intellektuaalse eliidini). Kuid siin on üks oluline vahe: despoot terroriseerib elanikkonda ja see tema tegevus tekitab viimases protesti. Mass aga hirmutab ennast ise ning tema viha on sihitud mite hirmu allikale, vaid selle objektile. Massi hirmu ja käitumist on uuritud ennekõike psühholoogilisest vaatevinklist, kõnealuses artiklis uurib Lotman nende protsesside kultuurisemiootilisi mehhanisme. Ta näitab esiteks, et need mehhanismid on ülimalt stabiilsed ning esinevad eri ajastutel eri kultuurides. Üks põhilisemaid elemente on hirm teistsuguse ees: teistsugune on ohtlik. See on seotud universaalse opositsiooniga oma-võõras, kuid ei taandu sellele automaatselt, kuna on komplitseeritud opositsiooniga nähtav-nähtamatu: foobiat tekitab nähtamatu, salajane võõras. Teiseks on oluline valguse metafoorika. Hirmud on ühelt poolt seotud pimedusega, teiselt poolt aga produtseerivad ise seda pimedust: võitlus "tumedate [|] jõududega", kelle stiihia on pimedus, toimub ise tavaliselt pimeduse katte all. Kolmandaks, seda võitlust läbib vähemuse-enamuse paradoksaalne dialektika. Lähtepunktiks on arusaam, et "meie" moodustame valdava enamuse, kuid meie seas on salajasi vaenulikke jõude esindavaid inimesi, keda tuleb paljastada ja neutraliseerida. Ent üsna pea saavutab see foobia taseme, kus mass hakkab end tundma vähemusena: meie oleme ümber piiratud vaenulike jõudude poolt. Ning lõpuks - piirid nõia ja nõiajahtijate vahel muutuvad ähmaseks: eilne nõiakütt võib homme osutuda ise nõiaks - nõidus on nakkav.
Analüüsides massihirmu tekkemehhanisme, näitab autor, et Valgustusaja müüt, mille kohaselt foobiad ja ebausud on pärit arhailisest ajast ning teaduse valgus hajutab need, on täiesti alusetud: massihirmud tekivad üleminekuperioodidel, mil tundub, et aeg hakkas kiiremini liikuma, ning on reaktsioonideks teaduse ja tehnika arengule. (Лотман 1998: 81-82)
Sonesson, Göran 1998. The concept of text in cultural semiotics. Sign Systems Studies 26: 83-114.
Alates ajast, mil Tartu koolkond rajas kultuurisemiootika, on "tekst" olnud selle üks alusmetafoore, ning see jääb keskseks ka Roland Posner'i poolt rekonstrueeritud teoorias. Hoolimata käesoleva essee filoloofilisest lähtepunktist, on selle eesmärgid palju laiemad. On tõsi, et artikli põhiosa käsitleb seda, kuidas sõna "tekst" asetatakse Tartu koolkonna kirjutistes mitmekesistesse kasutusväljadesse, ning et vastuolud säilivad ka Posner'i rekonstruktsioonis, kuid tegelikult huvitume me selle termini kõigi erinevate algkontseptsioonide esiletoomisest. Näitame, et kõigi kasutuste toitepinnas on tavakeel, nagu võime seda leida mitmete keelte puhul lääne traditsioonis. Lihtne lahendus võiks olla ettepanekus, et teaduslikus rekonstruktsioonis tuleks neile mõistetele anda erinevad nimetused. Siiski - lõppkokkuvõtteks soovitame teistsugust lahendust.
Suures mängus Kultuur vs. Loodus on "tekst" vastandatuna "mitte-tekstile" alati selle teenistuses, et määrata, mis on "sees" ja mis "väljas". Kuid kriteeriumid on suuresti lahknevad. Posner on lahknevushierarhiat (kahtlemata kõige ilmsemat) selgesti kirjeldanud, viies meid üldtunnustatud [|] kirjalikest keelemärkidest, esmajoones keelemärkide kombinatsioonidest ja igasugustest lineaarsetest märgikombinatsioonidest, kõigi niisuguste märkide juurde, mida saab korrata, st elementide juurde, mida saab käsitleda kui teatud tüüpi esindavaid märke. Me lisasime sellele hierarhiale mõned vahepealsed astmed, mis on märkimisväärsed neisse kombinatsioonidesse puutuvalt, mis pole lineaarsed ning nende reeglite suhtes, mis ei kehti kombinatsioonidele; oleme sedastanud ka erinevused märkide ja tüüpide kahe suhestatusviisi vahel.
Selle artikli üks keskseid arutlusteemasid on aga tekstuaalsuse teine hierarhia, mille aluseks on see, mis nõuab interpretatsiooni ning mis on seejärel omakorda allutatud interpretatsioonile. Eelnevalt jaotub see kaheks liiniks, mis ei pruugi olla paralleelsed: see, mida saab interpreteerida teatud süsteemides (nt kunstis) ning see, mida peaks interpreteerima teatud vaatepunktist - võibolla seepärast, et ta on kommenteeritav ja/või seetõttu, et teda peetakse oma žanri näidisteoseks. Need kaks joont lahknevad juba Tartu koolkonna klassikalises näites Peeter Esimesest, milles see, mis on kõige valmimalt arusaadav ning see, mida vaadeldakse kui interpreteerimist vajavat, on vaevu samased: kui läänelikustatud Peetri kasvatamine ka polnud, näib tõenäosena, et vene märgid ja käitumisprogrammid olid tema jaoks kergemini interpreteeritavad kui õhtumaised; samuti ka ta "tekstid" valmimalt arusaadavamad, kuid ometi pidas ta lääne käitumist ja märke enda "tekstideks" selles mõttes, et nood väärisid interpreteerimist.
Väidame, et Tartu koolkonna mudel esindab prototüüpset juhtumit, kus piirid erinevate vastandpaaride vahel alati kattuvad (ruumis, ajas, kus iganes): siin ilmneb piir nende märkide ja käitumismallide vahel, millest on võimalik aru saada ning millest pole, samas kohas piirina nende vahel, mis on antud kultuuri või grupi vaatepunktist interpreteerimist vajavad ja mis mitte. Nii olid slavofiilide jaks vana-vene tekstid ainukesed, millest võis täienisti aru saada (vastandina lääne "mittetekstidele") ja ka ainukesed, mis olid interpreteerimisvaeva väärt; kuid see harmoonia ei kehti enam Peeter Suurele rakendatud mudelis.
Me kasutame "prototüüpi" tähenduses nagu kasutab Rosch: enim võimalik omaduste kokkulangemiste juhtum. Kuid see tähendab, et on palju juhtumeid, kus see kokkulangemine aset ei leia, ning need juhtumid võivad osutuda kultuurisemiootikas tõepoolest huvitavaks, nagu kinnitab seda ka näide Peeter Suurest, mis on varasemaid näiteid kultuurisemiootika rakendustest reaalsele ajaloofaktile. (Sonesson 1998: 113-114)
Tarasti, Eero 1998. On post-colonial semiotics. Sign Systems Studies 26: 115-135.
Artikli problemaatika aluseks on Saussure'i tähistatava/tähistaja dihhotoomia tüpoloogiline laienemine sotsio-ideoloogilistele mõistetele koloniseeritav/koloniseerija. Semiootilises terminoloogias on viimane opositsioon interpreteeritav kui suhe nende vahel, kes omab õigust tähistamisele ja kes kuulub tähistamisele. Vastavalt sellele võib postkolonialistlik situatsioon (näiteks, modernismi ideoloogias) olla kirjeldatud kui tähistaja järjekindel pretensioon tähistada.
Koloniseerimise tähtsaima põhistrateegiana on nimetatud 'mahavaikimine'. Ideoloogilised iseloomustused levivad samas lingvistilistele mõistetele, tähistaja sfäär saab domineerivaks tähistatava kui allutatu üle. Sarnaselt on kirjeldatav keele ja kõne suhe.
Eeltoodud positsioonidelt on ehitatud semiootilise akti mudel, mis kirjeldab tähistatava olemusliku eel-tähenduse või potentsiaalse tähenduse likvideerimist.
Autori positsioon kolonialismi ületamise strateegiate suhtes tähistamise sfääris (rida selliseid strateegiaid on artiklis üksikasjalikult käsitletud) haakuvad eksistentsiaalse semiootika seisukohtadega. [|]
Postmodernismi situatsioon (autori hinnangul ekvivalentne postkolonialismile) on kirjeldatud kui globaalne semiootilise allumise situatsioon (kui tähistatava sfäär). Artiklis on põhjalikult analüüsitud nimetatud semiootilise allumise ületamise praktikaid.
Töö lõpus vaadeldakse semiootilist akti tema kahepoolsusest - kommunikatiivsest ja puhtmärgistavast - olemusest lähtuvalt. Erinevates kultuurisfäärides: kunstis, esteetikas, eetikas, religioonis, majanduses domineerib üks neist kahest funktsioonist. (Tarasti 1998: 134-135)
Тороп, Пеэтер 1998. Границы перевода (социосемиотический аспект семиотики перевода). Sign Systems Studies 26: 136-150.
Tõlketegevuse teaduslikus mõtestamises on olulisel kohal tõlketeksti mõiste piiritlemine. Enamik tõlketeooriaid väldib piiri tõmbamist tõlke ja mittetõlke vahele, sest tänapäeva kultuuri intertekstuaalses ja intersemioosilises ruumis on piirid igasuguste tekstide vahel väga haprad.
Tõlketeaduse poolt vaadatuna toimub tõlketeksti ontoloogiline piiritlemine originaali ja tõlke ning tõlke ja vastuvõtva kultuuri piiritlemise kaudu. Esimesel juhul on piiri tähistajaks tõlketüüp kui märk tõlke ja originaali vahekorra iseloomust. Teisel juhul on piiri märgistajaks tõlke eesmärk, tõlke konstruktiivne sõltuvus tema oletatavast tulevasest funktsioonist. Seega piiritleb tõlketeadus tõlget protsessikeskselt.
Semiootika tungimine tõlketeadusesse ja kultuurisemiootika huvi tõlketegevuse vastu on muutnud suhtumist tõlke olemusse. ühelt poolt võib tõlkesemiootikas rääkida kokkuleppelisest semioosisest (contractual semiosis) kui teksti vaatlemisest tõlkeprotsessis mitte sidusa, vaid komplementaarse tervikuna. Teiselt poolt tuleb rääkida intersemioosisest kui olukorrast, milles tõlkes eristuvad/eristatavad koodid ja märgisüsteemid mõjustavad üksteist ning üksikud märgid osutuvad samaaegselt mitmesse süsteemi kuuluvaks. Tõlkepiiride probleem tõusebki päevakorda seoses vajadusega ka segunenud tekstidest koosnevas kultuuriruumis säilitada võimalus tekstide terviklikuks tajumiseks. Iga tõlkeraamat võib luua oma piiride süsteemi tervikliku lähenemise tagamiseks.
Artiklis on välja pakutud tõlkepiiride tüpoloogia ja sellest tulenevalt tõlkesemiootika distsiplinaarsed võimalused: semiootika tõlkimine, komplementaarne tõlkesemiootika, sotsiaalne tõlkesemiootika, tõlkeprotsessiline tõlkesemiootika, radikaalne tõlkesemiootika.
Tõlkesemiootika piiritlemise aluseks on sotsiosemiootiliselt interpreteeritava taustsüsteemi arvestamine. (Тороп 1998: 150)
Григорьева, Елена 1998. Пространство и время Петербурга с точки зрения микромифологии. Sign Systems Studies 26: 151-185.
Artiklis on vaatluse all aegruumiliste seoste põhiopositsiooni kirjeldavad püsivormid kultuuriteadvuses. Töö analüüsib mooduseid, millede abil kollektiivne teadvus representeerib (eelkõige visuaalselt) seda, mida filosoofilises või teaduslikus diskursuses on tavaks nimetada abstraktseteks mõisteteks või kategooriateks.
Põhitähelepanu on seejuures suunatud "aja" ja "ruumi" omavahelisele tõlkeprotsessile. Taolise ülekande üheks mudeliks või mehhanismiks on muuhulgas klassikaline embleem, mida vaadeldakse kui visuaalse (ruumilise) ja verbaalse (ajalise) elementide seost. Autor näitab,et sellise ülekande pööratavus ei ole samas ei täielik ega rangelt sümmeetriline. Eelkõige demonstreeritakse töös aja tähistamise "ikoonilisi" vahendeid, kuigi teotud käsitlemist on leidnud ka ruumi "temporilisatsiooni" probleem.
Rakendatuna kultuurivormide (või autori määratluses mikromütologeemide) süsteemile, võib "aja" "ruumiks" transformeerumisprotsesi ühes oma põhisuundadest iseloomustada kui "mõõdetud reduktsiooni", mille variandiks on ruumi ja ruumiliste moodustuste vähendamine, jaotamine kuni piirini, mil neid võib hakata pidama ajaks. Artiklis vaadeldakse seda seaduspärasust kõige näitlikumalt illustreerivaid juhtumeid.
Risti ja Krutsifiksi vaaldeldakse sellega seoses kui ruumi jaotamise visualiseeritud algoritmi. Samuti võib ka evangeelset süžeed Sõnast, mis sai Lihaks (mis vastab embleemi organisatsioonisele põhiprintsiibile) interpreteerida kui spetsiifiliselt tõlkeprotsessi ühest keeletüübist teise.
Näidatud printsiip spetsifitseerub samuti seoses kultuuriliste "kurgu", "suu", "augu" motiividega (näiteks Dante põrgu konstruktsioonis), mida tõlgendatakse kui filtrit või klappi. [|]
Vene traditsioonis osutub antud visualisatsiooni süžee eriti aktuaalseks motiivide kompleksis, mis koondub nn. "peterburi müüdi" ümber. Peterburgi vaadeldakse sellest seisukohast kui spetsiifilist ideoloogilist, kontseptuaalset ja ruumilist konstruktsiooni. Linna geograafiline ja poliitiline seisund, ajalooline staatus on määratletud mütoloogia ja kujunditega, mis kirjeldavad üldisemat seaduspärasust, millele vastavalt realiseerub aja ja ruumi vastastikune sõltuvus kultuuriteadvuses. (Григорьева 1998: 184-185)
Пономарева, Галина 1998. Граница и проволока. Sign Systems Studies 26: 186-200.
Artiklis vaadeldakse eesti-nõukogude piiri mõistmist 20-30-ndate aastate eesti vene kultuuris ajaloolisest ja semiootilisest aspektist lähtuvalt kui kommunikatsiooniprobleemi. Eestimaal ilmunud vene ajakirjanduses ja ilukirjanduslikes teostes nimetati eesti-nõukogude piiri tihti okastraadiks. Okastraadi semiootiline olemus on ambivalentne. Kui traattõke ta takistab kommunikatsiooni ja kuulub selliste piirirajatiste hulka nagu Hiina müür või Berliini müür. Teisalt omab "provoloka" traadi tähenduses sarnasust telefoni ja telegraafiga kui sidekanal, mis reaalselt siiski kommunikatsiooni pigem takistab kui võimaldab. Nõukogude Liit kasutas piiri ühepoolseks suhtlemiseks - kommunistliku propaganda levitamiseks. Selleks puhuks oli piiri lähedusse ehitatud "punased" tribüünid. Bolševike eesmärgiks oli hävitada piir ja muuta Eesti kommunistlikuks maaks. Alles seoses Saksamaa kallaletungi ohuga tugevdab NSVL 30-ndate aastate teisel poolel piirirajatisi. Niisiis, rajades omalt poolt okastraattõkked alles enne sõda, pidas NSVL pikka aega okastraati eesti-nõukogude piiril "võõraks". 20-ndate aastate alguses eesti piirivalve poolt paigaldatud okastraati ei pidanud "omaks" ka siin elavad venelased. Eesti venelaste jaoks oli okastraat nõukogude poolele kuuluv, ajalehtedes nimetatakse piiri valdavalt "nõukogude okastraadiks" või "punaseks okastraadiks". "Okastraadi taga" on poliitilised vaenlased, aga samas on sinna jäänud ka "omad": sugulased, sõbrad, kelledega soovitakse kontakte. Siit ka vastuoluline suhtumine piiri, mis ühtaegu pakub kaitset ja lõhub sidemeid. Väärib märkimist, et 30-ndate aastate lõpuks oli küllalt ka neid venelasi, kes sümpatiseerisid bolševikee ja kellede suhtumine piiri kujunes sellele vastavaks.
Artiklis käsitletakse seose piiriga ka Eesti venelaste ettekujutusi ajast ja ruumist üldisemalt. Analüüsitakse "okastraadi" tähendusi kui teadvuse probleem. Väljend "saata okastraadi taha", mis seoses vene emigrantide maalt väljasaatmisega eesti võimude poolt, omaks, näiteks, tähendust "saata surma". Piiri tähistav okastraat assotseerus NSVL koonduslaagrite okastraadiga, säilitades ka tähenduse "okastraat loomakarja jaoks". Okastraati võrreldakse ka sõelaga. Harvem seostub ta religioosse sümboolikaga - okastraat kui okaskroon. Artikli lõpus määratletakse okastraati kui ajaloolises mõttes ebakindlat piiri Lääne ja Ida vahel 20-30-ndatel aastatel. Piiri kaotamine Eesti ja NSVL vahel tähendas nõukogude totalitarismi levikut kaugemale Läände. (Пономарева 1998: 200)
Лотман, Михаил 1998. О системах стихосложения (преимущественно на материале эстонского и русского стиха). Sign Systems Studies 26: 201-255.
Värsisüsteemi mõiste on värsiteoorias üks fundamentaalsemaid, kuid samal ajal vananenud, nii et pole ime, et värsiuurijad stuudiumites väldivad seda. Käesoleva töö eesmärk on anda värsisüsteemide käsitlus, mis oleks kontekstis nüüdisaegse värsiteooriaga, ennekõike sellisega, mis on orienteeritud generatiivsele meetrikale. Traditsioonilises värsiteoorias on värsisüsteemide koht ebamäärane. Ühelt poolt käsitletakse neid enne meetrikat, st. et värsisüsteem on värsimõõdust üldisem kategooria, teiselt poolt aga tundub, et see on palju konkreetsem, kuna on seotud antud keele ja selle prosoodiaga. Ingliskeelses traditsioonis värsisüsteem ongi prosoodia osa (vrdl. nt. Princeton Encyclopedia of Poetry and Poetics).
Käesolevas töös käsitletakse värsisüsteemi kui vastavust (funktsiooni) meetrumi ja keele prosoodia vahel, st. et värsisüsteem lähtub meetrikast ja formeerib värsiprosoodiat, transformeerides keeleprosoodiat. See seletab, [|] miks värsiprosoodia erineb keele omast. Värsisüsteem ei ole elementaarne mõiste. Ta koosneb põhimõtetest, mida võib interpreteerida kui värsisüsteemi diferentsiaalelemente. Nt. kui meetrika elementidega pannakse vastavusse silbid, on tegu silbilise põhimõttega, kui pikkused, siis kvantitatiivsega. Põhimõtted võivad kombineeruda. Nii tekivad sellised värsisüsteemid, nagu silbilis-vältelised või silbilis-vältelis-rõhulised. Selline käsitlus seletab, kuidas ühed ja samad värsimõõdud, nt. jamb, heksameeter jms. võivad esineda täiesti eri tüüpi keeltes.
Töö on ühelt poolt orienteeritud üldvärsiteooriale, st. on deduktiivse iseloomuga, esitus areneb üldiselt üksikule, abstraktselt konkreetsele. Teiselt poolt on ta orienteeritud konkreetsete vormide kirjeldamisele ja nende tüpoloogiale, osutudes siin mugavaks ja efektiivseks, st. silmas on peetud ka induktiivset lähenemist. (М. Лотман 1998: 254-255)
Пярли, Юлле 1998. Лингвистические термины как тропы в поэзии И. Бродского. Sign Systems Studies 26: 256-274.
Käesolev uurimus on pühendatud lingvistilistele kujunditele J. Brodsky luulekeeles. Poeedi tekstides on lingvistiline metakeel, keeleoperatsioonid, keelesündmused käsitletud omaette teemadena. Luuletuse kontekstis minetavad keeleterminid osaliselt oma mõistelise iseloomu, saavad universumi kirjeldamise, poeedi eneseväljenduse vahenditeks. Töös vaadeldaksegi lingvistilise metakeele funktsioone Brodsky luules, mis võiksid kõige üldisemas mõttes olla taandatavad ruumilis-ajalise isomorfismi kui maailma elementaarseima valemi väljendamisele. Seoses nimetatud universaalse suhtega on töös põhjalikumalt kirjeldatud selliste terminite-kujundite nagu sõna, kõen, täht, punkt tähendusi. Sõna, nagu keelesüsteem tervikuna, on oma olemuselt ruumiline, tautoloogiline, moodustades erilise ruumilise maailm, mis võõrandab poeeti tema enese tundekogemusest ja reaalsusest. Sõna elustub kõnes, mis poeedi loomingus on valdavalt "elu" ja "aja" predikaadiks. Täht on aga Brodsky jaoks värsirea elementaarne element, mida võiks võrrelda punktiga ajas ja ruumis. Värsirida koosneb just tähtedest (Brodsky sümboliseerib üksikuid tähti: võiks koostada "Brodsky tähestiku" kui erilise kujundisüsteemi tema loomingus). Tähtede kirjutamine värsireaks on aga omakorda võrreldav poeedi - kirjutava Mina kadumisega, tema muutumisega kirja, teksti subjektiks. Siit ka Brodskyle omane loomingu võrdlemine surmaga. Punkt on poeedi keeles üks universaalsemaid kujundeid. Ta kuulub erinevatesse metakeeltesse (füüsika, astronoomia, geomeetria, punkt kui kirjavahemärk, kui visuaalne kujund). Just punkt võimaldab poeedil demonstreerida maailma kirjeldavate metakeelte sisemist seost. Selles kujundis kehastub ka ruumi ja aja isomorfism kõige intensiivsemalt.
Kui käesoleva töö esimene osa püüab anda ettekujutust lingvistiliste terminite süsteemist kui sellisest Brodsky luules, siis teine osa kujutab endast konkreetse luuletuse "Infinitive" analüüsi, selgitamaks, kuidas lingvistilised terminid osalevad teksti tähenduse loomisel. Lingvistiline metakeel, muutudes siin "objekti keeleks", vajab omakorda uut metakeelt, mis võimaldaks teda kirjeldada. Antud luuletuses, kus autor iseloomustab keeleteadvuse kaudu erinevaid kultuurimaailmu, oleks selliseks metakeeleks kultuuri kirjelduskeel. (Пярли 1998: 273)
Johansen, Jørgen Dines 1998. A semiotic mapping of the study of literature. Sign Systems Studies 26: 274-298.
Artikkel käsitleb semiootilise dialoogi-mudeli rakendusvõimalusi filoloogilise problemaatika erinevate aspektide omavaheliste seoste uurimisel. Eelkõige vaatleb autor teksti suhet tema poolt konstrueeritud reaalsusesse. Antud problemaatika keerulisus seisneb asjaolus, et lausungi formaalne struktuur ei sõltu sellest, millisele 'reaalsusele' ta viitab (nt. ajaloolisele või kirjanduslikule). Teksti mõistmisel on vaja kaasata ka selliseid tema poolt eksplitseerimata mehhanism, nagu retsipiendi enese individuaalne kirjanduslik ja eluline kogemus. Näiteks, selleks et pidada "seitsmepenikoorma saapaid" muinasjutumaailma kuuluvateks, on vajalik teatud kirjandustekstide lugemise kogemus ja kogemus, mis lubab järeldada vastavate analoogide puudumist reaalses maailmas. Seega on kirjanduse maailma ja reaalse maailma autonoomia vaid suhteline.
Edasi kirjeldab autor nelja printsiipi, mis iseloomustavad reaalse ja kirjandusmaailma seoseid: 1. Terviklikkuse prinsiip, mille kohaselt teksti fiktiivsed elemendid koeksisteerivad kui võrväärselt verifitseeritud (nt. geograafilise) reaalsusega. 2. Sarnasuse printsiip, mis seisneb selles, et kirjanduslik tekst imiteerib ühtaegu nii sündmusi, mis kuuluvad otseselt ajaloo või meie reaalse kogemuse valdkonda, kui moodust, kuidas me neist kõneleme või neid kirjeldam. 3. Konventsionaalsuse printsiip, mis eeldab retsipiendi poolt omandatud ja kirjandustekstis edastatud konventsioonide ühisust. 4. Retoorilise korrastatuse printsiip, mille puhul reaalsus kui korrastatud süsteem vastab teose retooriliste elementide süsteemsele korrastatusele.
Artikli autor vaatleb teksti ja reaalsuse sarnastumise vorme ja printsiipe kui 'mudelite' ehitamise mooduseid. Sellest tulenevalt avab ta mõiste 'mudel' erinevaid tähendusi läbi nende suhte 'originaalidesse', arvestades samas ka kunstiloomingu omadust esitada ja realiseerida üheaegselt mitut omavahel konflikteeruvat mudelit. Suhe reaalsusesse on antud juhul üles ehitatud klassikalise retoorika aristotelesliku variandi [|] kohaselt ning seisneb lugejapoolses veendumuses ja usalduses. Rõhutatud on ka 'mudeli' kognitiivsed ja lugejat kujundavad omadused. Teksti autori ('modelleerija'/jutustaja) ja lugeja/interpreteerija suhted rajanevad sümmeetria seadusel, kusjuures mõistmise jaoks on vajalik, et lugeja või auditoorium omandaksid neile vastava 'mudeli'. Autorit ja lugejat ühendavaks tähtsaimaks lüliks on see, et nad kasutavad ühte keelt nii olnu kui mitteolnu kirjeldamiseks.
Kirjanduse lugemine eeldab spetsiifilist pingutust, mõistmaks kujuteldavat maailma kui kollektiivse kui individuaalse kogemuse vahendusel, mitte ainult dialoogipartneri mõistmist vaid ka teatud määral tema seisukohtade omaksvõtmist. (Johansen 1998: 297-298)
Витт, Сусанна Dines 1998. "Мастер и Маргарита" — театральный роман? Sign Systems Studies 26: 299-318.
Bulgakov'i "Meistri ja Margarita" duaalsed struktuurid ning Moskva ja Jershalaimi tekstide vahelised seosed on pälvinud paljude uurijate tähelepanu. Antud artikkel kujutab endast katset lugeda romaani "Meister ja Margarita" ukraina rahvusliku nukuteatri, vertepi, kontekstis.
Vertepi lava on jaotatud kaheks korruseks. Traditsiooniliselt ilmuvad selle ülemisel tasandil tegelased Kristuse sünniloost, madalamal tasandil on tavalised inimesed, nagu ka koomilised vahefiguurid: kurat, soldat, kits, siga jne. Bulgakov'i romaanis võime leida samasuguse kahese struktuuri "ülemisest tasandist" (Jershalaim) ja "madalamast tasandist" (kaasaegne Moskva), nagu ka eredaid näiteid teatraalsusest ehk pigem "nukuteatraalsusest", eriti Moskva-osades.
Woland oma kaaskonnaga liiguvad linnas peaaegu automaatselt (eriti Sadovaja tänavas) nagu nukud mööda vertepi lava kindlaksmääratud liine. Samuti on ka keelelisel (leksikalisel) tasandil sagedased sõnad, mis on seotud sõna "vertet" semantikaga ("pööra ümber", "tiirlema").
Lisaks sellele on romaanis kirjeldatud hooned valdavalt kui kahekorruselised struktuurid: Gribojedovi klubi, Margarita maja, meistri kodu, korter 50, Herodese loss koos aiaga. Romaani lõpus sümboliseeritakse ülemise ja alumise tasandi sulandumist paljude kahekorruseliste struktuuride apokalüptilises lagunemises.
Näiteid Bulgakov'i huvist kahekorruselise konstruktsiooni tähendusliku potentsiaali ja selle sõnalise väljenduse kohta võib leida ka tema muudest teostest ("Valge kaardivägi", ja "Teatriromaan").
"Meistri ja Margarita" kahekorruseline vertepistruktuur loob kahekordse perspektiivi, kus "alumine" on vaadeldav "ülevalt" ja vastupidi, mis omakorda avab laiad võimalused autokommentaarideks, eneseparoodiaks jne.
Kas M. Bulgakov oli tuttav ukraina rahvakultuuriga üldiselt ja vertepiga kitsamalt? Kuigi vastus pole antud arutelu jaoks määrav, toetavad seda eeldust mitmed välisfaktorid. Bulgakov'i vertepimudeli kasutus näitab, et miski üsna ukrainapärane sai olulise koha autori venepäraseimas teoses. (Витт 1998: 318)
Шелякин, Михаил 1998. О знаковых функциях порядка следования значимых единиц языка (К семиотике начальной позиции). Sign Systems Studies 26: 319-331.
Artikkel käsitleb semiootikaprobleemi keele tähenduslike ühikute algpositsioonist lausungites ja sõna struktuuris. Vaidlustatakse arvamus tähendusühikute järjestuse semantilisest ja süntaktilisest rollist ning pööratakse tähelepanu algpositsiooni prioriteetsuse (semiootilise fookuse positsiooni) üldise funktsiooni järgmistele variantidele: 1) semantiline (tähenduslik) prioriteetsus, 2) semantilis-süntaktiline prioriteetsus väljendatava sündmuse modelleerimesel, 3) kommunikatiiv-temaatiline prioriteetsus ja 4) kommunikatiiv-remaatiline (pragmaatiline) prioriteetsus. [|]
Vaadeldnud tähenduslike keeleühikute algpositsiooni, tuleb autor järgmistele järeldustele:(Шелякин 1998: 330-331)
- tähenduslike keeleühikute algpositsiooni valiku määrab üks üldine tegur: kas nad on suhtlusprotsessis kõneleja vaatepunktist esmatähtsad;
- tähenduslike keeleühikute esmatähtsus ise baseerub mitmel alusel, sõltudes lausungi või sõna morfeemilise koosseisu lõikumatute tasandite - semantilise, süntaktilise ja pragmaatilise tasandi - organisatsioonist;
- rääkija seisukoht tähenduslike keeleühikute esmatähtsuse suhtes sõltub tema orientatsioonist suhtlusprotsessis: see, mida ta peab hädavajalikuks eeltingimuseks lausungi või sõna morfeemkoostise eri tasandite organiseerimisel, ongi esmatähtis;
- hädavajalikud eeltingimused lausungi või sõna morfeemkoostise organiseerimiseks määrab rääkija kooskõlas omaenese ettekujutusega kommunikatsiooniprotsessi lineaarsest järjestusest."
Nöth, Winfried 1998. Ecosemiotics. Sign Systems Studies 26: 332-343.
Ökoloogiline semiootika (ökosemiootika) on teadus suhetest semiootiliste tegurite (agent) ja nende semioosilise keskkonna vahel. Käesolev artikkel annab ülevaate lähenemistest sellele valdkonnale. Ökoloogilise semiootika ajaloo osas vaadeldakse kontseptsioone suhetest inimeste ja nende keskkonna vahel keskaja spirituaalsete tähistuste doktriinis ning renessansi signatuuridoktriinis.
Teoreetilise semiootika vallas arutletakse Peirce'i teooria üle semioosisest kui triaadilisest vastastoimest organismide ja nende keskkonna vahel, ning Uexküll'i tähendusteooria ja "Omailmaõptuse" (Umweltlehre) üle, mis on ökosemiootilised teemad biosemiootika valdkonnas. (Nöth 1998: 343)
Kull, Kalevi 1998. Semiotic ecology. different natures in the semiosphere. Sign Systems Studies 26: 344-371.
Ökosemiootikat võib defineerida kui inimese (kultuuri) ja looduse suhete semiootilist analüüsi, ning nende suhete vaatlemist semiootilisena. Sellisena eristub ta biosemiootikast kui kogu eluslooduse märgilisest käsitlemisest, olles pigem kultuurisemiootika osa. Kuivõrd aga loodus on kultuurisemiootika objektiks traditsiooniliselt vaid piiratud määral, laiendab ta selle sfäri. Kuna inimese ja looduse suhe on vaid üks näide üldisemast organismi ja ta ümbruse suhestikust, on ökosemiootikal ka ühisosa biosemiootikaga. Niisugune määratlus täpsustab W. Nöthi ja J. Hoffmeyeri käsitlusi (joon. 1).
Kõik äratuntav ümbruses võib olla manipulatsiooni objektiks. Märgiprotsess, mille tekstiks on loodus, sisaldab selle teksti, s.o. looduse, [|] tõlkimise kujundeiks ning tagasitõlkimise muudetud looduseks. Seetõttu on äratuntava diferentseerituse määr, ehk looduse tundmise aste, otseselt seotud looduse manipulatsiooni võimaliku ulatusega. Areng looduse tundmises toob paratamatult kaasa looduse manipuleerimise ulatuse suurenemise.
Inimese suhtes jaotub loodus esmalt tundmatuks ehk ühtseks ja tuntuks ehk diferentseerituks. Teiseks, tuntu jaotub omakorda esmaseks ehk kontrollimatuks ja teiseseks ehk kontrollituks. Kuigi loodus kogu oma tuntud osas võib olla manipuleeritav, võib inimmõju olla siiski nii nõrk, et see praktiliselt mingit toimet loodusele ei oma. Kasutatavate vahendite suurema jõu või inimeste suurema tiheduse korral aga muutub manipulatsioon ülekaalukaks ja kontrollivaks, misläbi luuaksegi teisene loodus.
Äratundmine ja sellega seostuv manipuleerimine kujutab endast samaaegselt teatavat kontrolli manipuleeritava üle. Seeläbi osa loodusest muudetakse, ta pole enam ehe, vaid asendatakse teise loodusega. Inimese kui looduse arhitekti mõju teise looduse kujundamisel ulatub üksikute liikude või koosluste kaitsmisest (ja seeläbi kontrollist) või tarbimisest kuni niisuguste ehituslike ümberkorraldusteni, kus algne elustik on täielikult asendatud (nt. linnades).
Eristatavad teine, kolmas, jne. loodus moodustavad lihtsa tüpoloogia, milles null-loodus on loov loodus ise, esimene loodus on keelefiltri läbi nähtud loodus, teine loodus on kujutluste alusel muudetud loodus, ning kolmas loodus on looduse kujutluste alusel loodud kujutletud loodus (joon. 2). See jaotus osutub isomorfseks J. v. Uexkülli funktsiooniringi komponentidega (vastavalt objekt, märgi-ilm, toime-ilm, sise-ilm; Uexkülli märgi-ilm ja toime-ilm koos moodustavad omailma).
Looduse detailsem tundmine (ökoloogiliste protsesside teadvustamine) ei osutu piisavaks, et paljusid ilmnevaid ökoloogilisi probleeme lahendada. Kuna inimese ja looduse suhted seostuvad tugevasti kultuuri süvaprotsessidega, ei ole palju lootust ka neis suhetes ilmnevaid sügavamaid konflikte lahendada ilma kultuurisemiootilisi protsesse mõistmata. Sellest lähtuvalt on lisaks ökoloogilisele stabiilsusele vajalik vaadelda ka semiootilist stabiilsust. (Kull 1998: 370)
Bernard, Jeff 1998. Conceptions of life and man — basics of "social communications" (as exemplified by the "Charter on the (re-)presentation of disabled people in the media"). Sign Systems Studies 26: 372-391.
Artikkel arutleb "ühiskondlikust suhtlusest" ehk kasumivabadest avalikkussuhetest (AS) semiootilisest, täpsemalt, sotsiosemiootilisest vaatepunktist lähtuvalt. Esmalt selgitatakse AS-märgilisus ja siit lähtuvalt nende sotsiaalne iseloom. Seejärel modelleeritakse representatsiooni erinevad tasandid ning "semiotiseeritud" kultuuriteoreetiline taust, pöörates erilist tähelepanu hälvetega gruppidele ehk subkultuuridele. Selles raamistus saab selgeks, et hälvetega gruppidele omaste (antud juhul on autori seisukohad illustreeritud suure puuetega inimeste grupiga) - probleemide, nõudmiste ja püüdluste sotsiaalse "tõlkimise" ülesanne on kõige tulemuslikumalt lahendatav nende indiviidide, gruppide ja institutsioonide poolt kuuluvad "piiritsooni" enamuse ja puuetega inimeste vahel. Nad moodustavad erilise "vahendusala", erilise "märgimiljöö", mida peab tema normatiivse ambivalentsuse tõttu uurima diferentseeritult. Järelikult peab strateegiline eesmärk olema sellise vahendusala tugevdamine puuetega inimeste kasuks. Neil põhjusil peab kasumivabade AS-teadete sisu struktuur järgima teatud põhiprintsiipe, mida demonstreerivad 1) "Harta puuetega inimeste esit(l)lusest meedias", mis töötati välja aastail 1897-89 Austria Semiootikaühingu uurimisprojektis koostöös taastusravispetsialistidega, ja 3) kasumilisi AS-id suunavate protseduuride võrdlus protseduuridega, mis peaksid suunama (kuigi praktikas nad sageli ei suuna) kasumivabasid AS-id. Tehakse ideaaltüüpne võrdlus, arutledes vastavalt klassikalise AIDA-valemi ja palju keerukama mitteklassikalise versiooni üle nind näidates AS-töö spetsiifilisi võimalusi, kui eesmärgiks on tegelik teadvustatuse tõstmine (ja mitte üksnes tarbimine), et mõista AS-tööd kui sotsiaaltöö eri liiki per se. Süvatasandil võime näha ka seda, et kahe erineva AS tüübi puhul on tegemist väga erinevate väärtustüüpide ülekandega. Kokkuvõttena on välja pakutud semiootiline "rusikareegel", mis kirjeldab AS vabastavate (emantsipeerivate) tüüpide rakendamist. (Bernard 1998: 391)
Randviir, Anti 1998. Sign as an object of social semiotics. evolution of cartographic semiosis. Sign Systems Studies 26: 392-416.
Artiklil on kolm peamist käsitlusobjekti: (a) püüe vaadelda sotsiosemiootikat kultuuri- ja märgisemiootika puutevaldkonnana, (b) teha seda inimkultuurse semioosise ühe valdkonna arengukulgu jälgides, (c) võttes selle valdkonna analüüsimaterjaliks kaardid. [|]
Arutletakse tekstuaalse uurimisobjekti tähenduse sõltuvusest nende märkide iseloomust, milles vastav tekst on koostatud; need märgid aga ei ole vaadeldavad kui 'tekstuaalselt antu', vaid kui ühiskonnalisel tasandil toimiva semioosise avaldumisnähe. Seega peaks semiootika lähenema oma objektile kui niisuguse semioosisiselise protsessi tulemile, mis on oma tähenduse omandanud vastavalt viisile, kuidas mingisugust mittekultuurilist ühikut on tähendustatud ning kultuurilisse sfääri ehk semiootilisse reaalsusesse üle kantud.
'Kõige loomulikumaks' semiootiliseks süsteemiks, mille keskel inimene elab ja mida ta teiselt poolt tähenduslikuna kujutab ning milles seetõttu semioosise tavad ja 'reeglistik' enim avatuna esile peaks tulema, peetakse antud kontekstis ruumi. Uurija ei saa aga ruumi tähenduse üle otsustada pelgalt selle põhjal, mida ta ise arvab seal sisalduvat (ka nt statistiliste andmete vms järgi), vaid selle põhjal, kuidas antud ühiskond oma eluruumi (või kultuuriruumi) kirjeldab. See tähendab, et semiootilisele analüüsile eelnevalt on vastav objekt juba tähendustatud ega sõltu oma tähenduses üksnes sellest, mida peab õigeks uurija. Nõnda saame läheneda vastandusele tähenduseta - tähenduslik maailm ehk tähendustamata - tähendustatud maailm üksnes eelduse kaudu, et tähenduslik maailm on ühiskondlik konstrukt. Ühiskondlik konstrukt kui suhtlusprotsessi tulem on analüüsitav oma produktide kaudu, viimased näitavad ka individuaalse ja kollektiivse tähendusmaailma olemuslikku seotust ning indiviidi arusaama sõltuvust end ümbritsevaist kultuuritekstidest vastavalt sootsiumis domineerivast arusaamast märgi/märgilise teate/märgisüsteemi suhtest "reaalsusesse".
Kuna igasugune tähendus on kultuurilisel tasandil mingil viisil kokkuleppe resultaat, siis saab seda vaadelda mitte niivõrd strukturalistliku kui protsessuaalsena. Käesolevas töös on konkreetseks analüüsimaterjaliks kaardid kui kirjeldused. Kartograafilise semioosise ehk tähendustamise areng - nii nagu see kaartide muutumisel ajaloos peegeldub - osutus märgilise ja kultuurisemiootilise aspekti sümbioosis järgmiseks: (a) füüsikalise reaalia ühiku tähendustamine ja selle transformatsioon kultuuriühikuks → (b) kultuuriühiku tõlgenduse konventsionaliseerumine → (c) muutumine ikooniliseks märgiks → (d) ikoonilise märgi konventsionaliseerumine → (e) ikoonilise märgi tõlgenduse skematiseerumine. See ahel peegeldab ka tähenduse loomist kui 'Harjumuslikku' (Peirce) interpretatsiooni nii teate loomisel kui saamisel, mis nõnda seob märgisemiootilise problemaatika semiootiliste süsteemide uurimisega. See tähendab, et semioosise areng märgilisel tasandil haakub semiootilis(t)e makrosüsteemi(de) arenguga kultuuri üldise semiootilise reaalsuse sfääris. See kaasab muutused kultuurimälu (a) semiootiliselt ladestatud elementide kihistuses, seejärel (b) kultuuriliselt ladestunud elementide kihistuses ning määrab viimaks kultuurimälu (c) 'loomulikustatud' ühikute ladet. (Randviir 1998: 415-416)
Chebanov, Sergey V. 1998. Totality of semiosphere. Sign Systems Studies 26: 417-424.
·
Drechsler, Wolfgang 1998. The philosophy of Hans-Georg Gadamer. Sign Systems Studies 26: 425-436.
·
Torop, Peeter 1999. Cultural semiotics and culture. Sign Systems Studies 27: 9-23.
·
Portis-Winner, Irene 1999. The dynamics of semiotics of culture. its pertinence to anthropology. Sign Systems Studies 27: 24-45.
Artikkel annab ülevaate nendest (kultuuri) semiootika põhimõtetest, mis võiksid olla olulised semiootiliselt orienteeritud antropoloogias. Näiteks kasutatakse uue vaatenurgana antropoloogilistes uuringutes 'kultuuriteksti' mõistet; Lotmani järgi on "(kultuuri) tekst mehhanism, mis moodustab erisuguse semiootiliste ruumide süsteemi". Kultuurinähtust vaadeldakse rõhutades selle tekkimise ja olemuse dünaamilisust, dialoogilisust. Nii omandavad antropoloogi jaoks tähtsuse tema enda mõju uuritavale, ametliku ja mitteametliku ajalooversiooni suhe ja mingi nähtuse teised, varem tähelepanuta jäänud tahud. Kultuuriteksti potentsiaalsete tähenduste hulk avardub kui arvestatakse kogu konteksti.
Ülevaade tehakse just nende teadlaste töödes, keda on Läänes avaldatud alles viimasel ajal või kelle mõju on olnud pärsitud: Charles S. Peirce, Roman Jakobson, Juri Lotman, V. V. Ivanov, B. A. Uspenski, M. M. Bahtin.
Artikli autor arvab, et nendele kõikidele on omane kultuurinähtuse dünaamika ja mitmepalgelisuse väljatoomine, samas ei lähe nad kaasa postmodernismi kalduvusega teha kõik suhteliseks; mille näitena on toodud Derrida arvamus, et keskuse või päritolu puudumisel muutub kõik diskursuseks.
Andes ülevaate Peirce'i ideedest, keskendub Portis-Winner reaalsuse ja inimtaju olemusele. Inimene sünnib maailma, mis on märgiline (esindatuna märgisisese vahetu objekti poolt); väline reaalsus eksisteerib Peirce'i järgi märgiväliste dünaamiliste objektide kujul. On olemas ka vahetu ja dünaamililne interpretant ning lõplik ehk loogiline interpretant. Viimane tähendaks reaalsuse tõest tõlgendamist, kui uurimine viidaks nii kaugele. [|] Pole võimalik jõuda dünaamilise objekti olemuseni, küll aga saab tajuda nende olemasolu "kõrvutatavate kogemuste" kaudu. Tajukogemused on samuti kehastatud märkides.
Kogemust peab Peirce inimese ainsaks õpetajaks: kui oodatu või kujuteldava asemel ilmub midagi üllatuslikku, teist. Nõnda on inimese maailmatajumine kahetise iseloomuga, ega ja mitte-ego vastastikkuse mõju tulemus. Peirce käsitleb inimest kui märki (human sign). Kui mõte on väline märk, siis inimene mõtleva olendina on väliste märkide jada; inimene ise on märk - refleksiivsuse ning semioosise kandja, välise reaalsuse õpilane. See võiks olla alus, mille arvestamisega antropoloog üldse asub uurimistöö juurde. Hiljem on artiklis näha, kuidas Peirce'i eeltoodud mõtetel tekib kooskõla Bahtini mõistega 'horisont'.
Jakobsoni puhul näitab autor ikoonilisuse kandvat osa tema töödes ning viitab esteetilisele funktsioonile, mille Praha ringi "Teesid" lisasid Bühleri kolmele funktsioonile. Kunstilises tekstis on esteetilisel funktsioonil dominandi roll; see muudab tajutavamaks objekti ja märgi suhte. Kunstiteksti märgid on mitmetähenduslikumad kui tavakeeles - tekstisisene sarnasuse printsiip on tähtsam kui piirnevuse printsiip (nt. luules, kus igal metafooril on metonüümiline varjund, ja vastupidi.). Järgides loogikat, mille Portis-Winner ära toob, lisas Jakobson Peirce'i märgitriaadile neljanda osa artifice ('kunstivõte', 'järeletehtu'). Selles on sarnasus kahe märgi osa vahel taotluslik, saavutatud (kui ikoonmärgi puhul on see tegelik), nagu nt kunstilises tekstis. Artikli autor ei pea neljanda liikme lisamist tingimata vajalikuks, kuna see sisaldub juba Peirce'i süsteemi teistes märgi alatüüpides.
Liikudes edasi Bahtini kultuurikäsitluse juurde, märgib autor selle kandva osana dialoogisuhteid, mida mõjutavad osalejate 'horisondid' (kronotoop). Inimene näeb maailma läbi oma unikaalse välja; selles paistab maailm teiste jaoks ühesugusena eksisteerivat, ilma nende endi unikaalsete tähendusväljadeta. Etnoloogi maailmataju, tema suhtumine teise, sõltub tema horisondist. Bahtin inspireeris Ameerika etnolooge Tedlocki ja Mannheimi välja töötama dialoogilise antropoloogia programmi. Jakobson pidas samuti dialoogi monoloogist algsemaks ja fundamentaalsemaks. Tedlock ja Mannheim leiavad dialoogi ka monoloogi ja isegi üksiku sõna tasandil. Etnograafia ise sünnib kultuuride esindajate vahel toimuva dialoogi tulemusel. Etnoloogiale on olulised Bahtini uuringud keskaegsest karnevalikultuurist; karnevalil lõhuti ametliku ja mitteametliku piir, keelatu pääseb eisle ja sotsiaalne hierarhia pööratakse hetkeks ringi.
Bahtini dialogism on autori sõnul sarnane Jakobsoni metonüümilistele metafooridele ning Lotmani montaažikäsitlusele, Kristeva 'intertekstuaalsus' on võetav selle ühe vormina. Põhimõte on ühendada kahe erineva [|] kultuuri või teksti ühikud. Saadud uue teksti uurimisel peaks arvestama avarate tõlgendusvõimalustega.
Lotmani puhul esitatakse tema montaažikäsitlus; montaaž kui viis kõrvutada eri päritoluga elemendid. Implitsiitse montaaži puhul uusi elemente ei lisata, aeg ning süžee ei muutu. Eksplitsiitne montaaž aga kasutab erinevatest semantilistest sfääridest pärinevaid osasid, mis uues kontekstis saavad ühise modaalsuse (nt. korduv hääl kui objektide ühendaja). Narratiivi erinevad vormid (nagu need kaks montaažitüüpi) domineerivad eelkõige kunstilistes ja mütoloogilistes tekstides; seda saab näidata ka karnevali puhul.
Bahtini uurrimusi võrdleb autor Lotmani ja Uspenski omadega igapäevase käitumise semiootikast. Lotman ja Uspenski uurisid muu seas ka euroopalike kultuurinormide sissetungi 18. sajandi Venemaal. Tavaliselt alateadlik argikäitumine muudeti teadliku kontrolli objektiks. Võis valida erinevate rollide (nt. ajalooline, kirjanduslik) vahel. Autor peab sellist juhtumit internaliseeritud transnatsionalismi näiteks.
Kui Bahtin märkis, et naerul on Lääne kultuuris sotsiaalsetest reeglitest vabastav mõju, siis Lotmani ja Uspenski järgi kuulus naer keskaegses Vene kultuuris ametliku kultuuri piiridesse.
Klassikalist ajalookäsitlust on autori järgi kritiseeritud selle homogeense ja lineaarse sündmuste kujutamise pärast. Semiootiline lähenemine keskendub ajalooteksti taga seisnud isiku koodide taasloomisele; uurija peab leidma vastavussuhted nende ja oma koodide vahel. Ajaloosündmusele annavad osavõtjad tähenduse vastavalt oma vaadetele ja kultuurile. Lotmani arvates on ajaloos determinismi kõrval oluline objektiivne tegur inimeste teadlik valik. Ajalugu on vaadeldav ametlikust ja mitteametlikust positsioonist. Valikulisel mälul on siin kandev roll.
Muuseas on Lotmani mõiste 'semiosfäär' kõrvutatud Peirce'i phaneron'ga ja Jakobsoni 'diskursuse maailmaga'. Semiosfäär haarab endasse kõik kultuuri "keeled", samas kui kultuuri semiootiline ruum vaadeldav ühe tekstina, mille sisemuses on mitmetasandiline alatekstide ja -keelte süsteem. Nõnda võib 'isiksust' semiootiliselt mõista laiemalt kui füüsiline isik. Terve kultuur on vaadeldav näitena autokommunikatsioonist, kus saatja restruktureerib end sisemise dialoogi käigus ka vastuvõtjaks, nõnda teatele uut tähendust lisades. Semiosfääri sisemine ruum on eraldatud välisest 'piiri' abil (meie-nemad) ning piiridega on semiosfäär jagatud vastavalt üldistele erinevustele ja omadustele (elus-surnud, paiknev-rändav, tähtede liikumine jt.).
Tänapäeva rahvastevahelise suhete olukorras peab Porter-Winner oluliseks arvestada kultuurisemiootilise dünaamikaga. Ta toob ära Lotmani Lotmani soovituse uurida võrdlevalt kultuurilisi plahvatusi ajaloos; sellise plahvatuse mõju on etteaimamatu: see võib samal ajal olla nii kiirenenud areng [|] kui ka paljususe vähenemine ühe Tekstini. Arenenuma kultuuri mõju arhailisemale ei ole alati positiivne; mõju võib olla ka arenenuma kultuuri suunas. Igal juhul on Teksti loomiseks vajalik vähemalt kahe keele dialoog. Peirce kirjutab, et universum argumendina on kunstiteos nagu ka iga luuletus on argument. Sellisena esineb dialoog reaalsuse enda olemuses. (Portis-Winner 1999: 42-45)
Sánchez, Manuel Cáceres 1999. Scientific thought and work of Yuri Lotman. Sign Systems Studies 27: 46-59.
Artikkel kõneleb Juri Lotmanist teadlasena - antakse ülevaade tema mõtte arengust ja suhestumisest oma aja teaduslike avastuste ning suundadega. Autor annab omalaadse meta-ülevaate Lotmanist, ühendades erinevaid arvamusi tema ideede arengust. Üldistavalt võib öelda, et esimesel, neostrukturalistlikul perioodil oli tema jaoks peamine staatika semiootilistes süsteemides, sellal kui postneostrukturalistlikus järgus liikus uurimise keskmesse semiootiliste süsteemide dünaamika. Kuigi ta tegeles sügavuti ka vene formalismiga, tuntakse teda peamiselt kui semiootikut.
Eristatakse kolme "tuuma" Lotmani töödes: 1960. aastate strukturaal-semiootika, kuhu mahuvad tööd "Loengud strukturaalpoeetikast" (1964) ning "Taidetekstide struktuur" (1970); kultuurisemiootika; ning kolmanda hilisem huvi kultuuri dünaamika ja tekstivaheliste suhete vastu, nt. töös "Semiosfäärist" (1984). Lotmani kui teadlase iseloomustuses tuuakse eelkõige esile rahulolematust juba saavutatuga, pidevat edasiliikumist, uute alade avastamist; laia teadlasehaaret, mis eeldas matemaatika ja teiste täppisteaduste tundmist, et rakendada neid meetodina humanitaaraladele. Taoline mitmekülgsus annabki põhjust rääkida "mitmest" Lotmanist, nagu Peeter Torop seda on teinud.
Lühidalt käsitletakse ka J. Lotmani viimaste raamatute väljenduslaadi; ent olulisemaks osutuvad sisulised paralleelid, mida saab nendest töödest tõmmata nii tema eelnevate mõtete kui ka uute avastustega keemia vallas. Nagu öeldud, liiguvad fookusesse kultuuri dünaamilisus, dialoogisuhted eri tekstide vahel, kaose ja korra suhe. Need ideed on seotud Vernadski ja Prigogine'i töödega; viimaseid luges Lotman alles 1986. aastal, kuid isegi enne seda võib nende vahel leida teatud mõttelist sugulust.
Tsiteeritakse intervjuud Lotmaniga, kus too kõrvutab kunsti ja teadust kui paralleelseid ja siiski erinevaid viise modelleerida maailma. Juhuslik, mis on pigem kunstile omane, on Lotmani sõnul muutunud teaduslikuks uurimisobjektiks.
Eelkõige on märgatav Januse-taoline sidusus Lotmani ideedes: vaadates küll pidevalt tulevikku ning olles otsingute keerises, vaatab teine pilk tahapoole ja paigutab mineviku-ainest, juba öeldut, ringi vastavalt oma meta-refleksioonile. (Sánchez 1999: 59)
Danesi, Marcel 1999. The dimensionality of metaphor. Sign Systems Studies 27: 60-87.
Semiootilistes ja lingvistilistes teadustes on laiemalt levinud mõte, et abstraktseid mõisteid saab teada, teadvustada, peamiselt (või isegi ainult) kui metaforiseeritud ideid, s.o. tähistatavaid, mis luuakse kognitiivselt läbi metafoorilise mõttekäigu. Selle artikli eesmärk on tuua esile raamistik, mida nimetatakse dimensionaalsuse teooriaks (dimensionality theory, DT) ja mis on loodud Peirce'i teooria alusel. DT, mille autor oma eelmises uurimuses pakkus välja võimaliku mõttevahetuse teemaks, on mõeldud metafoori uurimiseks kõigis tema avaldumisvormides, nii verbaalsetes kui mitteverbaalsetes.
Uurimus näitab, et metafoorilisel mõttekäigul on kolm mõõdet (dimensiooni): esmasuse metafoore nimetatakse metavormideks, teisesuse metafoore meta-metavormideks ja kolmasuse metafoorilist mõtlemist vaadeldakse kui lähtekohta muu hulgas ka sümbolite moodustamisele, grammatilisele formaliseerimisele ja diskursuse voole. Selline vaatenurk metafoorile pole uus. Asjakohases kirjanduses on seda leitud mitmel erineval moel ning erinevate terminite varjus. Siin pakutakse seda metafoorikäsitlust kui sihtmärki järgiproovimiseks, katsetades seda kasutamise jaoks edasises uurimistöös metafoori-diskursusest.
Lühidalt öelduna väidab DT, et kogu inimmõtlemise "diskreetsed elemendid" sisalduvad konkreetsete mõistete vallas. Sellel alal moodustatakse mõisteid "mudel-järeldamise" teel, mille aluseks on konkreetne meeltega tajutav. Paljud üldised abstraktsed mõisted tulenevad nendelt konkreetse päritoluga aladelt; nad on pärit metaforiseerimise esmasuse vormist, mille tulemuseks on metavormid. Need omakorda kujutavad endast allikalasid, mis tekitavad järjest kõrgemaid ja kõrgemaid (teisesus) abstraktsiooni tasemeid (meta-metavormid). Metavormid ja meta-metavormid ei esine mitte ainult diskursuse, vaid ka enamike "kolmasuse" esindamissüsteemide väljenduses. (Danesi 1999: 87)
Sonesson, Göran 1999. The life of signs in society — and out of it: Critique of the communication critique. Sign Systems Studies 27: 88-127.
Püstitatakse küsimus, milline on see kommunikatsioon mudel, mis sobiks kokku kultuuri tekstuaalse käsitlusega, ehk kuidas suhestuvad kommunikatsioon ja semioosise üldised omadused. Sellest lähtuvalt vaadeldakse ruumilisust, ajalisust, subjekti positsiooni, interpretatsiooni ja normi rolli jm. kommunikatsioonis, silmas pidades ja võrreldes lingvistilist, majanduslikku ja antropoloogilist tsirkulatsiooni. Rõhutatakse, et kommunikatsiooni mudeleis on tähelepanu all tähenduse transformatsioon, mitte selle loomine. Võrreldakse kommunikatsiooni käsitlust Tartu ja Praha koolkondades ning Bahtini ja Voloshinovi töödes. (Sonesson 1999: 127)
Kull, Kalevi 1999. On the history of joining bio with semio: F. S. Rothschild and the biosemiotic rules. Sign Systems Studies 27: 128-138.
Artikkel esitab lühiülevaate psühhiaater F. S. Rothschildi (1899-1995) teaduslikust tegevusest, märkides, et ta oli arvatavasti esimesi, kes võttis kasutusele termini biosemiootika (artiklis Rothschild 1962). Tema esitatud biosemiootika määratlus vastab hästi selle mõiste kasutusele viimasel aastakümnel, kuigi ta ei olnud arvatavasti mingeid kontakte tänapäeva biosemiootikutega (mistõttu teda võib nimetada endeemseks biosemiootikuks), ning ta oma uurimustöö kaldus sellest mitmes aspektis kõrvale. Ometi on ta formuleerinud rea biosemiootika üldistusi, sealhulgas kolm põhireeglit, mis artiklis ka ära tuuakse. Esimene reegel väidab, et primaarne intentsionaalsus ning esmane subjekti ilmumine on seotud organismide enesekohasusega, enda kaitsmisega; teine ütleb, et kommunikatsioon on seotud sisemise asümmeetrilise polariseerumisega; kolmas väidab, et uue taseme märgisüsteem aktualiseerudes domineerib vana üle.
Esitatakse hüpotees, et semiootiline aspekt bioloogias on vana, ent varjatud spetsiifilise ja erineva terminoloogia taha, mistõttu selle avamine on seotud raskustega ning jäänud seniajani bioloogia ajaloolaste poolt peaaegu tähelepanuta. (Kull 1999: 138)
Maran, Timo 1999. A note on the semiotics of biological mimicry. Sign Systems Studies 27: 139-147.
Olgugi, et 'mimikri' mõistet on viimasel kümnendil kasutatud rohkesti erinevates ainevaldades, võib öelda, et selle mõiste tähendus bioloogias ja biosemiootikas on küllalt täpselt piiritletav. Bioloogilises tähenduses on mimikri märgiline protsess, mille käigus toimub informatsiooni edastamine, vastuvõtmine ning vääritimõistmine elusolendite vahel, ning seega peaks mimikri kuuluma ka semiootika huvisfääri.
Alates W. Wickleri tõõdest (1968) on valdav mimikri kirjeldamine kolmest osapoolest koosneva süsteemina: mimeet (mimic) on organism, kes jäljendab mõnele teisele liigile või mõnele laiemale rühmale omaseid jooni; modell (model on organism, kelle välimust, käitumist, lõhna, häält vms. omadusi jäljendatakse; äratundja (receiver) on signaali vastuvõtja, organism, kes peaks, ent ei suuda mimeeti ja modelli eristada. [|]
Käesolev artikkel määratleb mimikri semiootilise kirjeldamise lähtekohad.
Mimikrisüsteemid on ennastsäilitavad struktuurid, mille stabiilsus tuleneb mimeedi, modelli ja äratundja vahelistest tagasiside-mehhanismidest. Need mehhanismid sarnanevad neile, mis iseloomustavad loomulike keelte arengut ja püsimist.
Mimikri puhul pole tegemist primaarse märgisuhtega, kus objektist tuletatakse tähendus. Mimikri protsess on pigem erinevuse leidmine või mitteleidmine kahe sarnase märgikandja vahel nendest tuletatud tähenduste kaudu. Niisiis pole äratundja jaoks küsimuseks mitte äratundmine, vaid erinevuse äratundmine. Seega haakub mimikri fenomen otseselt signaalide ja märkide erisuse ning diskreetsuse probleemistikuga. (Maran 1999: 146-147)
Sarapik, Virve 1999. The problem of titles in painting. Sign Systems Studies 27: 148-167.
Artikkel käsitleb verbaalse osa visuaalses kunstis. Vaatluse all on kaht liiki verbaalsed sõnumid: maali allkiri, nimetus ja kiri kui osa kunstiteosest. Peamiseks probleemiks näib olevat see, mida võtta sõna ja pildi seotuse aluseks - kas verbaalse mõtlemise primaarsus, verbaalsed tunnetusmudelid või teatud liiki "visuaalne mõtlemine". Omaette küsimuseks on pildiga kaasnev verbaalne tekst. Seda võib käsitleda kitsamalt - pildi allkirjad, autori nimi jm sõnaline või numbriline informatsioon, mis tavaliselt on teosele lisatud eraldi sildina muuseumi või näituseseinal, ning pildi pinnal füüsiliselt eksisteerivad kirjad. Võimalik on aga ka avaram vaatepunkt, mis võtab arvesse igasugused antud teose kontekstiga seotud verbaalsed sõnumid, kriitika, kaastekstid jmt.
Antud käsitluses kirjeldatakse teose allkirju kahe parameetri - kujutamine ja tähistamine - kaudu, ning formaalselt võib sõna ja pildis huteid kujutada ka graafina. (Sarapik 1999: 167)
Заславский, Олег 1999. Образно-языковой анализ тоталитаризма в двух "ленинских" картинах Дали. Sign Systems Studies 27: 168-181.
Eelmine autori töö (Arbor Mundi 1997, #5, 165-181) näitas, et Dali poeetika üheks põhikoostisosaks on "keele kui baasidee" fenomen. Vastavalt sellele mängib pildi puhul põhirolli kujunditele vastav sõnade foneetiline struktuur. Erineva tähendusega sõnade vastastikune mõju muudab pildi poeetilise teksti sarnaseks. Kuna seesugune sarnasus puudutab keele ja mõtlemise vahelisi süvaseoseid, võimaldab antud nähtuse uurimine seletada, mil viisil peegeldub autori maailmapilt tema loomingus.
Käesolevas töös uuritakse totalitarismi fenomeni esitust Dali maalides, analüüsides kaht tema Leninit kujutavat tööd ("Hallucination partielle. Six apparitions de Lénine sur un piano" ja "L'enigma de Guillaume Tell"). Väidetakse, et õigupoolest on Dali nendel piltidel andnud mõiste "kommunistlik partei" semantilise analüüsi, ning paljastatakse selle sisemine vastuolulisus osa ja terviku suhtesse puutuvas. Selle lõplik realisatsioon [|] näib olevat giljotiin, seadeldis peade maharaiumiseks, mis kujutab endast just nimelt isiksust kehastava osa eraldamist tervikust. Giljotiin esineb mõlemal pildil kas (vihjena antava) kujutisena või siis sõnana (anagrammides). Struktuuri vaatepunktist paljundab nende anagrammide konstrueerimise meetod terviku osadeks jaotumise printsiipi. Peale giljotiini-anagrammi leidub piltidel hulk teisi võtmesõnu ning vastastikuseid seoseid. Eriti koosnevad need nimest "Lenin" ja mõningaist peamiselt Suure Prantsuse Revolutsiooni teemaga seonduvaist detailidest.
Ilmnes, et Dali loomingu kahepoolne (loogiline ja graafiline) iseloom on totalitarismi teema puhul väga asjakohane. See demonstreerib selgesti semiootiliselt mittehomogeense süsteemi (mis peab normaalseks funktsioneerimiseks olema vähemalt kakskeelne) ülimuslikkust totalitarismile omase unilingvismi suhtes. (Заславский 1999: 180-181)
Пярли, Юлле 1999. Память текста и текст как память. Sign Systems Studies 27: 182-195.
Autor käsitleb konkreetse J. Brodski luuletuse "Järelsõna valmile" analüüsi alusel teksti ja kujundi mäluga seonduvaid probleeme. Üksikteksti kujundisüsteemi on vaadeldud poeedi loomingu kui tervikteksti osana. Luuletuse interpreteerimisel on arvestatud konnotatsioone, mis on seonduvad teose põhikujunditega ('vares', 'juust', 'kuu', 'profiil', 'pimedus' jt.) varem kirjutatud tekstides, žanri-mälu, viiteid, mis tulenevad luuletuse rütmilisest struktuurist. Autor püüab näidata, kuidas elementidest, mis toovad uude teksti kaasa terve tähendustekompleksi, moodustub keeruline semantiline struktuur (tekstis realiseeruvad paralleelselt erinevad lüürilised süžeed), mille tähendusväli on praktiliselt piiritlematu. Luuletuse kui teksti piirid hajuvad, teda ennast võib vaadelda kui mäluakt. (Пярли 1999: 194)
Зубова, Людмила 1999. Частеречная трансформация как троп в современной поэзии (взаимодействие рефлексов бывшего перфекта). Sign Systems Studies 27: 196-214.
Tänapäeva postmodernistlik maailmavaade, mille kohaselt ei maailm ega keel ei kujuta endast enam binaarsete opositsioonide süsteemi, väljendub vene luules, näiteks, grammatiliste vormide metaforiseerumises: aktiviseerum vormimoodustavate keeleelementide homonüümia, luuakse kontekste, millistest tuleneb morfoloogiline ja süntaktiline kahemõttelisus. Vormi evolutsioon kui selline saab eksplitseeritud kunstilise võttena.
Viimast tendentsi analüüsib artikli autor perfektist tulenenud vormide - tegu ja omadussõna - vastastikuste seoste näitel. Erinevate autorite luuletekstide analüüs näitab, et ühelt poolt omistatakse tegusõnadele atributiivseid tunnuseid ja teisalt, - omadussõnas aktiviseeruvad tegusõna tunnused, tegusõna ja omadussõna homonüümiat kasutatakse kui poeetilist võtet. Kõiges selles võib näha keelevormide "naasmist" esialgsete funktsioonide juurde. Tänapäeva luulekeel omandab metakeele jooned. (Зубова 1999: 214)
Osimo, Bruno 1999. Nabokov's selftranslations: interpretation problems and solutions in Lolita's Russian version. Sign Systems Studies 27: 215-233.
Artikkel käsitleb Nabokovi omatõlke probleeme. Rõhutatakse, et "Lolita" venekeelne variant tihti täpsustab ja täiendab ingliskeelset, seetõttu tuleb "Lolita" tõlkimisel teistesse keeltesse tugineda kahe originaalteksti võrdlevale analüüsile. Tekstidevahelisi seoseid lahatakse kirjaniku poolt omatõlkes tehtud valikute põhjal nende denotatsiooni (ekvivalentsete sõnade semantiliste spektrite lõikumised), konnotatsiooni, süntaktika, stilistika, kultuurilise mediatsiooni aspektidest lähtuvalt. Taolise analüüsi põhjal pakub artikli autor välja omapoolsed täiendused ja parandused olemasolevatele "Lolita" itaaliakeelsetele tõlgetele. (Osimo 1999: 233)
Григорьева, Елена 1999. Опыты аналитического чтения "Русские ночи" В. Одоевского, "Усомнившийся Макар" А. Платонова. Sign Systems Studies 27: 234-270.
Esitatud tähelepanekud põhinevad kahe täiesti erineva teksti analüütilise lugemise kogemusel. Ka lähenemised kummalegi tekstile on erinevad: Odojevski "Vene ööde" struktuuri teatud seaduspärasuste väljaselgitamisel on rakendatud varem teise teksti alusel väljakujundatud skeemi, "Kahtleja Makari" puhul on aga tegemist teksti intentsioonist lähtuva täht-tähelise lugemisega. Ühendab eeltoodud meetodeid püüd võimalikult teksti "sisse minna", teksti domineerimine interpreteerimise suhtes. Siit lähtuvalt [|] ka ulatuslikud väljakirjutused Odojevski tekstist ja piirdumine Platonovi jutustuse puhul vaid mõne lõigu analüüsiga. Ülesandeks on interpreteerimisprotsessi enese esitamine, interpretatsiooni kujutamine just nimelt protsessina, mitte tulemusena, mis oma olemuselt on juba tekstiväline. Autor annab enesele aru, et tegemist on hermeneutilise ülesandega. (Григорьева 1999: 269-270)
Terras, Victor 1999. Diachrony and synchrony in writing Russian literary history. Sign Systems Studies 27: 271-291.
Artikkel vaatleb kahte erinevat võimalust kirjandusajaloo kirjutamisel, tuginedes arvukatele näidetele vene kirjandusest ja selle kirjanduse uurimise ajaloost. Vaagides diakroonilise ja sünkroonilise lähenemiste vooruseid ja puudusi, jõuab autor järeldusele, et ideaalseks võiks lugeda sellist kirjandusajalugu, mis tugineks kõikehõlmavale pankroonilisele teadmisele ja oleks samal ajal suunatud konkreetsele lugejale. (Terras 1999: 291)
Костанди, Елизавета 1999. Некоторые особенности текстовой функции сказуемого. Sign Systems Studies 27: 292-303.
Artiklis on käsitletud erinevate öeldisetüüpide rolli seotud teksti organisatsioonis, selle struktureerimisel. Täheldatakse, et erinevat tüüpi tekstides erineb ka öeldisetüüpide kasutamine nii kvantitatiivselt kui funktsionaalselt. Erilist huvi pakub sellest seisukohast ilukirjanduslik tekst. Autor toob välja liitöeldise seose teksti enim subjektiivsete, pragmatiseeritud osadega. Liitöeldise kasutamine võib signaliseerida pragmatiseerituse astme muutumist. Sellised predikaadi funktsioonid on tingitud tema potentsiaalsetest tekstilistest omadustest ja rollist, mida keeles ja kõnes mängib liigendumismehhanism. (Костанди 1999: 303)
Torop, Peeter; Lotman, Mihhail; Kull, Kalevi 2000. Intercommunication: Editor's comments. Sign Systems Studies 28: 11-14.
·
Deely, John 2000. Semiotics as a postmodern recovery of the cultural unconscious. Sign Systems Studies 28: 15-48.
Artiklis vaadeldakse semiootilist terminoloogiat eesmärgiga tuua välja inimkogemuse ja arusaamise ajaloolised kihid, mis tegid võiamlikuks märgidoktriini tekkimise tänapäevases mõistes. Lähtudes peamiselt Heideggeri arusaamast keelest kui heuristilisest hüpoteesist, uuritakse nimetust semiootika ja jõutakse järeldusele, et vaid tänu Augustinuse poolt kasutatavale ladinakeelsele terminile signum sai võimalikuks üldise märgidoktriini tekkimine. Just ladina kultuuri hilisperioodil kerkib esmakordselt esile märgi kui looduses ja kultuuris olemise üldmooduse inimkonna kogemuse struktureerimisprotsessi käigus verifitseeritav mõiste. Ladinakeelne tõestusliin oli lõpuni viidud Poinsot' töödes ja selle tänapäevane taastagasitulek sai teoks läbi Peirce'i. Jäädes selle traditsiooni raamesse, vaadeldakse termini semiootika esilekerkimist loogilise nimetusena globaalsele märgihuvile. (Deely 2000: 48)
Nöth, Winfried 2000. Umberto Eco's semiotic threshold. Sign Systems Studies 28: 49-61.
"Semiootiline lävi" on Umberto Eco metafoor tähistamaks piiri semioosise ja mittesemiootilise maailma, järelikult ka semiootika ja temaga piirnevate distsipliinide vahel. Antud artiklis vaadeldakse U. Eco "läve" mõistet seoses Ch. S. Peirce'i vaadetega semioosisele ja semiootikale. Kui strukturalistlikust traditsioonist lähtuv Eco kuulutab semioosise põhikriteeriumiks märkide konventsionaalsuse, siis Peirce'i semioosise mõiste on tunduvalt laiahaardelisem: see ei haara mitte ainult kultuurifenomene, vaid sisaldab ka mitmeid loodusprotsesse. Eco tuleb järeldusele, et bioloogilisi protsesse (nt immuunsüsteemis toimivaid) ei saa lülitada semiootilise uurimuse programmi. Samal ajal on Peirce'i tunduvalt laiem semioosisemääratlus aluseks semiootilistele käsitlustele bioloogias ja meditsiinis ning sealtkaudu ka biosemiootikas ja meditsiinisemiootikas. (Nöth 2000: 61)
Hintikka, Jaakko 2000. Language as a "mirror of nature". Sign Systems Studies 28: 62-72.
Kuidas keel, mida võib kasutada rääkimiseks maailmast, representeerib ("peegeldab") seda maailma? Ja kas üldse peegeldab? Üks peamisi keeleteooria traditsioone (mille esindajateks on Frege, Wittgenstein, Heidegger, Quine ja Rorty), vastab sellele eitavalt. Proovikiviks on siin küsimus võimalusest väljendada keeles kriitilisi "peegeldavaid" suhteid, eriti tõe mõistet. Tundus, et Tarski negatiivne tees sulges probleem, kuid hiljutised tähelepanuväärsed uurimused lahedasid selle tõe väljendumislikkuse kasuks. Samal ajal need "peegelduvad" suhted ei ole loomulikud, vaid kujunevad inimtegevuse reeglite läbi, sarnaselt Wittgensteini keelemängudele. Sellest hoolimata on need seosed objektiivsed, kuna nad sõltuvad ainult nende "mängude" reeglitest, aga mitte mängijate idiosünkraasiast. Selgub, et keele jaoks on "tõemängud" sama, mis tähendust omistavad keelemängud. Seega on tähendus ja tõde omavahelt seesmiselt põimunud. (Hintikka 2000: 72)
Stjernfelt, Frederik 2000. Mereology and semiotics. Sign Systems Studies 28: 73-98.
Artiklis antakse ülevaade mereoloogia (teooria osadest ja tervikust) rollist semiootikas. Lühidalt esitletakse nelja suure semiootiku - Husserli, Jakobsoni, Hjelmslevi ja Peirce'i - mereoloogiat ja kirjeldatakse mereoloogia osa nende teooriate ülesehituses juhindudes Brentano traditsioonist. Püütakse anda hinnangut nimetatud teadlaste tugevatele ja nõrkadele külgedele ja pakutakse välja mõningad uued uurimissuunad. (Stjernfelt 2000: 98)
Danesi, Marcel 2000. A note on Vico and Lotman: Semiotics as a "science of the imagination". Sign Systems Studies 28: 99-115.
Itaalia filosoof Giambattista Vico oli paljude tänapäeval kognitiivsetes ja humanitaarteadustes käibivate ideede eelkäijaks. Rõhutades kujutlusvõime tähtsust tähenduse tekitamises, näitas Vico esmaste representatsioonivormide olulisust, määratledes neid kui "poeetilisi". Alles kaasajal, kui üha suurem hulk lingviste ja psühholooge teadvustavad metafoori osa abstraktsete representatsioonisüsteemide loomisel, on hakatud sellesse vaatesse tõsisemalt suhtuma. Ka Juri Lotman oli sarnasel seisukohal, kriipsutades alla poeetilise kujutlusvõime olulisust kultuuri siduva tekstuaalsuse genereerimisel. Neid kahte väljapaistvat mõtlejat ei ole kunagi võrreldud ja see ongi meie artikli eesmärgiks. Tuuakse välja parallelism nende kahe novaatori mõttetegevuses ja meetodis. Selline võrdlus loob teoreetilise aluse semiootike muutmisel tõeliseks "kujutlusvõime teaduseks" ja näitab, et semioosist ja representatsiooni ei seo kaasasündinud neuromehhanismid, vaid inimloomusele omased loomingulise "eneseleiutamise" tendentsid. (Danesi 2000: 115)
Topon, Пеэтер 2000. Интерсемиотическое пространство: Адрианополь в Петербурге "Преступления и наказания" Ф. М. Достоевского. Sign Systems Studies 28: 116-133.
Artikkel on pühendatud intertekstuaalse kultuuriruumi eripärale ja analüüsivõimaluste otsimisele. Kõrvutatakse tasandi-, kompositsiooni- ja kronotoobilist analüüsi. Eraldi viidatakse tekstilisele ja intertekstilisele kronotoobilisele analüüsile. Vaadeldakse kaht teksti protsessuaalsuse aspekti: teksti saamislugu, käsikirjalehe struktuuri osa selles stiili ja kirjaniku mõtlemisviisi peegeldajana (eriti intersemiootilises pildi, graafika, sõna vahekorras) ja teksti retseptsioonilugu, tema intersemiootilist tõlkimist erinevate märgisüsteemide abil ja puhustunud kujul kultuuris eksisteerimist. Sellega seoses kõrvutatakse individuaalse ja mentaalse teksti mõistet.
Näiteks on toodud üks lehekülg F. Dostojevski taskuraamatust, millel pildi, kalligraafia ja teksti keeruline kooslus pakub huvitavat informatsiooni teose kontseptsiooni kujunemise viisist. (Topon 2000: 133)
Gorlée, Dinda L. 2000. Text semiotics: Textology as survival-machine. Sign Systems Studies 28: 134-157.
Signifikatiivseid praktikaid, millede abil elusolendid suhtlevad, nimetab Sebeok ellujäämismasinateks. Vastavalt võiks teksti semiootilise analüüsi või Bahtini tekstoloogia puhul rääkida inimese ellujäämismasinatest. Seda on uuritud erinevate semiootikakoolkondade poolt (ka nõukogude semiootikas) pöördumistega keele, kultuuri, žanri ja, mis on oluline, ideoloogiliste käsitluste poole. Antud artiklis pööratakse tekstoloogiale tähelepanu Peirce'i üldise märgiteooria valguses. Teksti mõiste üle arutlemine Peirce'i avaldatud ja avaldamata kirjutiste põhjal seostatakse semioosise ja teiste Peirce'i kategooriatega. Peirce'i põhise tekstisemiootika väljatöötamise projekt toetub tema eripärale teiste märgiliste tekstiteooriate suhtes ja näitab meile teed intersubjektiivsema ja kreatiivsema tekstoloogia juurde. (Gorlée 2000: 157)
Winner, Thomas G. 2000. Czech and Tartu-Moscow semiotics: The cultural semiotics of Vladimír Macura (1945-1999) In memoriam Vladimír Macura. Sign Systems Studies 28: 158-180.
Rahvuslike teaduskoosluste hulgast oli Praha lingvistikaringi tegevus kõige sarnanem Tartu-Moskva koolkonna suunitlusega. Artiklis vaadeldakse tänapäeva Tšehhi ühe kõige väsituma Lotmani koolkonna interpreteerija Vladimír Macura tegevust, kelle tööd tšehhi kirjanduse ja ajaloo alalt kujutavad endast suurepärast näidet lotmanliku semiootika mõjuväljast Tšehhi Vabariigis. Eriti puudutab see Macura-poolset tšehhi rahvusliku ärkamisaja tekstide ümberhindamist, eelkõige raamatutes "Sünnimärgid" (1995) ja "Tšehhi unenägu" (1998). Neis tekstides vaatleb Macura seda tšehhi rahvuse ajaloo kriitilist perioodi kui mitmekihilist (nii verbaalses kui visuaalses sfääris) semiootilist teksti. Artiklis lahatakse Macura semiootilist lähenemist tšehhi keelele, Praha linnale, tšehhi rahvusliku enesemääratlemise probleemile tervikuna ja, laiemalt, slaavi maailmale. Erilist tähelepanu pööratakse Macura uurimusele sümboolsete loomade ja taimede väärtusfunktsioonist tšehhi ärkamisaja kultuuris, suhestatuna tšehhi (slaavi) kultuurilise identiteediga. Artikkel on pühendatud Macura mälestusele. (Winner 2000: 180)
Хуттунен, Томи 2000. От "словообразов" к "главокадрам": имажинистский монтаж Анатолия Мариенгофа. Sign Systems Studies 28: 181-198.
Artiklis vaadeldakse Anatoli Marinegofi (1897-1962) poeetilise tehnika kolme põhilist imažinistlikku printsiipi, mis on leidnud kasutamist tema esimeses romaanis "Küünikud" (1928). Need printsiibid hõlmavad esiteks "kujundite kataloogi" - nimisõnadest koosnevat poeesia liiki, mis on pärit Vadim Šeršenevitšilt ja mida Mariengof kasutas oma suurtes imažinistlikes luuletustes. Teine domineeriv imažinistlik printsiip, mis sisaldub nii Mariengofi teoreetilistes töödes kui ka poeetilistes tekstides, on analoogne vene futurismi jaoks tüüpilise šokeerivate kujundite loomisega. Mariengofil väljendub see "puhta" ja "ebapuhta" koosluse, keeleliste kujundite vahelistes ja kujundisisestes konfliktides, mis iseloomustavad nii Mariengofi proosat kui ka poeesiat. Kolmas, võibolla Mariengofile kõige iseloomulikum imažinistlik printsiip, mis on oluline "Küünikute" puhul, on nihke poeetika (poetika sdviga), st teksti fragmentaarne struktuur, mis on Mariengofil seotud erirõhuliste riimide kasutamisega. Kõiki neid printsiipe võib vaadelda kui Mariengofi poolt proosatekstides kasutatava montaažitehnika põhielemente. (Хуттунен 2000: 198)
Аврамец, Ирина 2000. Жанровая дефиниция произведений Достоевского. Sign Systems Studies 28: 199-216.
Artiklis tuleb juttu eelkõige autori žanrimääratlustest mis on eksplitseeritud kas tekstis endas (alapealkiri, eessõna) või laialipaisatuna kirjaniku kirjades; täpsemalt, uurijapoolse žanrimääratluse strateegia seostest autori omaga, mis kajastub alapealkirjas ja on mingis mõttes teksti osa (samamoodi, kuigi teises plaanis, nagu ka pealkiri ise), ning saab seega uurija-reflektsiooni võimalikuks objektiks. Autori- ja uurijapoolse žanrimääratluse kokkulangemine (või erinemine) võib olla tingitud nii teksti loomise ajal kehtinud žanrimääratluste normide kokkulangevusest (lahknemisest) uurijaaegsetega kui ka aspektist, milles teksti vaadeldakse. Viimasel juhul kohtame kokkulangevusi reeglina töödes, mis on pühendatud kõige erinevamatele [|] (žanrimääratlusega mitte seotud) probleemidele, samal ajal kui lahknevusi leiame sagedasti teksti žanrilist olemust käsitlevates uurimustes. Vajadust kriitilise suhtumise järele autori žanrimääratlustesse kinnitab tõik, et mõningad Dostojevski teoste pealkirjad täidavad oma olemuselt alapealkirja või žanridefinitsiooni funktsiooni, justkui määratledes teksti liigi (pole oluline, mis põhimõtteid järgides: narratsiooni, "diskursuse", teksti allika tüübi, žanri, žanri alaliigi), seejuures just nimelt "justkui", kuna nii kirjaniku alapealkirjad kui mõningatel juhtudel ka žanrimääratlused meie arvates vaid "mimkreeruvad", teevad näo, et nad on žanrimääratlused või "normaalsed" alapealkirjad. "Alapealkirjalikud" pealkirjad aga "paljastavad võtet" veelgi enam, demonstreerides seda mimikrit mitte ainult semantiliste ja süntaktiliste seoste rikkumisega (suhe märgi/nime/nimetuse/pealkirja ja denotaadi/virtuaalse referendi/teksti "reaalsuse" vahel - ja suhe pealkirja ja alapealkirja, pealkirja ja põhiteksti, alapealkirja ja põhiteksti vahel), nagu alapealkirjades, vaid juba faktilise asetsemisega pealkirja kohal.
Seega muutis Dostojevski korduvalt oma teoste žanrimääratlusi, kusjuures mitte ainult nende loomisprotsessi käigus, mis on täiesti mõistetav, mitte ainult palju aastaid pärast ümbertöötatud tekstide kirjutamist ja avaldamist, mida võiks seletada kirjaniku ebatäiusliku mäluga, vaid ka "mööda värskeid jälgi" - kohe peale valmis käsikirja kirjastajale saatmist või siis avaldamist/uuestiavaldamist. Muidugi võib taoliste "ümbernimetamiste" loogikat mitut moodi interpreteerida, kuid selge on üks: Dostojevski loomingu uurijatel ei ole paljudel juhtudel võimalik järgida autori "lõplikke žanrimääratlusi" nii nende puudumise tõttu paljudes alapealkirjades kui ka nende määratluste autoripoolse "proteistliku" kasutamise tõttu erinevates kontekstides. (Аврамец 2000: 215-216)
Лотмлн, М. Ю. 2000. Русский стих: метрика, системы стихосложения, просодия (генеративный подход). Sign Systems Studies 28: 217-241.
Artiklis käsitletakse üldist värsimõõduteooriat ning selle rakendamist vene värsile, kusjuures kõne alla ei tule üksikud detailid, vaid üksnes värsi kõige üldisemad omadused. Käsitluse võib kokku võtta järgmise viie teesiga:(М. Лотмлн 2000: 241)
- värsilisuse oluseks on meetriline kood: värssteksti eritunnuseks on selle meetrumi olemasolu (see omadus on ühine kõigile värsitüüpidele alates kõige regulaarsemast värsist kuni vabavärsini);
- värsimõõdu loomus on keeleväline, keeles meetrumit pole, viimane võib esitada üksnes teotud piiranguid meetrumi valikul;
- meetrum on translatsioonilise sümmeetria abstraktne ahel, mille elementaarset sümmeetrilist perioodi nimetatakse värsijalaks (st esiteks on värsijalad kõikides värsisüsteemides, sh silbilises ja vabavärsis, aga mitte üksnes silbilis-rõhulises ja silbilis-vältelises; teiseks, värsijalga ei saa defineerida loomuliku keele terminites, nt lühikeste ja pikkade või rõhuliste ja rõhutute silpide kombinatsioonina);
- värsstekstis esineb meetrub loomuliku keele vahendusel: värsimõõt kodeeritakse loomuliku keele terminites. Selle kodeerimise iseloomu määrab värsisüsteem. Seega võib iga värsimõõt realiseeruda erinevates värsisüsteemides, nt jamb võib esineda silbilis-rõhulises, silbilis-vältelises ja veel mõningates värsisüsteemides;
- värsi prosoodia on värsimõõdu mõju tagajärgi keele prosoodikale; meetrumi mõjul keelesüsteemi transformeerumise diapasoon ulatub alates värsirõhkude tugevuse ühtlustamisest rõhulises värsis ja lõpetades selliste kunstlike moodustustega nagu pikkade silpide tekkimine keeltes, kus pole fonoloogilist kvantiteeti.
Grishakova, Marina 2000. V. Nabokov's "Bend Sinister": A social message or an experiment with time? Sign Systems Studies 28: 242-263.
Artiklis analüüsitakse Vladimir Nabokovi "kummalist" romaani "Bend Sinister". Romaani kunstilise ruumi vaadeldakse kui erinevate keelte (või erinevate reaalsuse versioonide) vastastikuste mõjutuste protsessi. Filosoof Krugi lugu hargneb kujutletavas totalitaarriigis, mille ideoloogia ühendab endas kommunismi, fašismi ja massipsühholoogia keele elementee. Sellel tasandil kujutab tekst endast "sotsiaalset teadet". Kangelane seisab valiku ees - kas isiklik autonoomia või "halb solidaarsuse". Kirjeldatakse uusi fakte ja dokumente, mis moodustavad romaani sotsiaalse allteksti. "Reaalsuse" keel dekonstrueeritakse peategelase mõtete, mälestuste ja unenägude idiosünkraatilises keeles. Olulist osa mängib selles dekonstruktsiooniprotsessis teaduslik metafoor, mis toob välja antud teksti metakunstilise olemuse: analoogiad maalikunstiga, relatiivse füüsikaga, loogika paradoksidega (Russelli ja Gödeli teooriad) on kunstilise ruumi staatuse, teksti ajas kulgemise ja Autori fiktsiooni uurimise moodusteks. (Grishakova 2000: 263)
Sanjinés, José 2000. The book at the outskirts of culture: Cortázar's first almanac. Sign Systems Studies 28: 264-280.
Intersemioosise mõiste eeldab mängulisi seoseid paljude teineteist mõjuavate märgiliste kultuurisfääride vahel, kuid terminit ennast võib kasutada ka mõningate eripäraste kunstitekstide uurimisel. Antud uurimuse eesmärgiks on näidata ühe taolise teksti, Julio Cortázari "Ümber päeva kaheksakümnes maailmas" näitel kuidas teksti semantiliste sfääride omapärane koosmõju üheaegselt nii modelleerib kui ka uuendab tähendusloome keerulisi kultuurilisi protsesse. See mitmes trükis ilmunud raskestilahterdatav raamat jäi tükiks ajas ladinaameerika kultuuri perifeeriasse ja on ideaalseks näiteks kultuurilise keskme ja perifeeria dünaamilise seose uurimisel, aga samuti kirjaniku rolli määratlemisel kultuuri repertuaaride loomingulises uuendamises. Olles sillaks kultuurisemiootika ja taideteksti semiootika vahel, püüab antud uurimus lähendada silmapaistva teoreetiku Juri Lotmani kriitiliste tööde vaimule. (Sanjinés 2000: 280)
Mäll, Linnart 2000. On the concept of humanistic base texts. Sign Systems Studies 28: 281-289.
Selle kontseptsiooni kohaselt on humanistlikud baastekstid olnud viimase paari aastatuhande jooksul ajalookulu suurimateks mõjutajateks. Need tekstid, mida ei ole kuigi palju, kujunesid Vana Maailma mitmes piirkonnas (Hiinas, Indias, Lähis-Idas) kindlal ajalooperioodil, mida võib mõningase üldistusena piiritleda -IV ja +II sajandiga.
Mõiste 'baastekst' tähendab teksti, mis tekstigeneraatorina on olnud aluseks üha uutele tekstidele. Humanistlikel baastekstidel on eriline suunitlus, mida väljendab sõna 'humanistlik'. Neid iseloomustab ühelt poolt inimese kui niisuguse (liigi ja üksikisiku) ülendamine olemasolu keskseks ja määravaks nähtuseks, teiselt poolt aga niisuguste "inimlike" omaduste rõhutamine, nagu väärikus, inimarmastus, kaastunne, vägivallatus, vastutustunne, kohusetunne, aupaklikkus jne.
Kuigi iga humanistlik baastekst on kujunenud oma kultuuri kontekstis, mille mõju on avaldunud nii sisu kui ka vormi eripäradena, on kõigis neis sarnasusi ja ühiseid jooni piisavalt palju. Need puudutavad peamiselt kolme valdkonda: (A) tekstide kujunemisprotsessi ja ülesehitust, (B) nendes esitatud õpetusi ning (C) nende vahetut ja kaudset mõju.
(A) Kõik need tekstid esitavad kindlat Õpetust ja lähtuvad kindlalt Õpetajalt. Õpetajad kuulutasid oma õpetust suuliselt, see pandi kirja tema õpilaste ja järeltulijate poolt ning võttis pikas redigeerimisprotsessis lõpuks kanoonilise kuju.
(B) Iga humanistliku baasteksti õpetus on vormilt, sisult ja ka terminoloogiliselt seotud kindla kultuurikeskkonnaga, mille raames see kujunes. Samas on inimene humanistlike baastekstide seisukohalt kultuurikeskne olend, kes mitte ainult ei sõltu kultuuri hetkeseisust ega ole kultuuri taastootja, vaid ka kultuuri looja. Humanistlike baastekstide eesmärgiks on näidata inimesele tema olemasolu mõtet ja seda, mis on tema võimalused ja ülesanded mitte üksnes füüsilises maailmas, vaid ka antud hetkel antud kohas valitsevas ühiskonna- ja kultuurisituatsioonis; teha inimesele selgeks, et tema kui inimsoo liige ja konkreetne isiksus (kuid mitte ego) on maailmas midagi erakordset, mille tõttu tas aab ja peab täie vastutustundega toimima.
(C) Humanistlike baastekstide dialoogis taustkultuurikeskkonnaga hakkas nende mõju ühiskonnas pikkamööda suurenema, eriti peale kanooniliste tekstide väljakujunemist. Nende põhjal tekkis religioosseid, filosoofilisi ja muid õpetusi, aga ka institutsioone, mis sageli püüdsid endale omistada tekstide interpreteerimise ainuõigust. Eeskätt just need institutsioonid on aga aidanud kaasa tekstide endi ja humanistlike ideede levikule, tänu millele nende mõju on nüüdseks saavutanud globaalse ulatuse. (Mäll 2000: 288-289)
Posner, Roland 2000. Semiotic pollution: Deliberations towards an ecology of signs. Sign Systems Studies 28: 290-308.
Antud artiklis võrreldakse elementaarsete eluressursside (vee, mulla ja õhu) materiaalset saastamist märgiliste protsesside elementaarsete ressursside (kanal, märgimateeria ja teade; kood, tähistaja ja tähistatav, aga samuti kontekst, adressaat ja adressant) semiootilise saastamisega. Väidetakse, et semiootiline saastamine on seotud märgiliste protsessidega samal moel, nagu materiaalne saastamine põhiliste eluprotsessidega - nende kahe saastetüübi sarnasus seisneb selles, et mõlemad kutsuvad tänapäeva ühiskonna inimestes esile stressi. Kinnitatakse, et just semiootika on võimeline kindlustama kontseptuaalsed instrumendid, töötamaks välja vahendid semiootilise saaste vähendamiseks. Kuid semiootilise saaste üldiste kontseptide, selliste nagu "müra sidekanalis", "semioosne ja situatsiooniline müra" operatsionaliseerimiseks ja mõõdustamiseks on vajalikud täiendavad uurimused. (Posner 2000: 308)
Schmauks, Dagmar 2000. Teddy bears, Tamagotchis, transgenic mice: A semiotic typology of artificial animals. Sign Systems Studies 28: 309-325.
Väljend "tehisloom" tähistab vägagi erinevaid objekte plüüškarudest kuni geenitehnoloogia saavutusteni. Artiklis esitatakse kõigepealt "tehislooma" mõiste peamised tõlgendused, mis on aluseks edasistele arutlustele, ja vaadeldakse nende omavahelisi süstemaatilisi seoseid. Seejärel keskendutakse tehisloomadele mängu kontekstis. Materiaalsete mänguasjade arengu tagab robotroonika, mis varustab mänguasjad kunstlike tajuorganite, jäsemete ja kognitiivsete võimetega, võimaldades neil tegutseda reaalmaailmas. Teine arenguliin, mis on tihedalt seotud tehiselu uurimustega, loob virtuaalseid olendeid, mis "elavad" arvutiekraanil. Need kaks varianti erinevad eelkõige vastuvõtu modaalsuste poolest: virtuaalseid olendeid võib näha ja kuulda, aga materiaalseid mänguasju võib ka puudutada/kompida. Seetõttu osutub oluliseks puutetundlikkuse simulatsioon. Pakutava tüpoloogia täielikkuse huvides visandatakse kaks järgmist uurimisvaldkonda: tehisloomad väljaspool mängu ja "täisverelised tehisloomad" - elusad, kuid inimese poolt kujundatud ja loodud. Tehisloomade uurimine kuulub ökosemiootika valdkonda selle laias tähenduses, kuna nad on osa ökosüsteemidest, mis võivad ise olla ka virtuaalsed (nagu internet). (Schmauks 2000: 325)
Kull, Kalevi 2000. An introduction to phytosemiotics: Semiotic botany and vegetative sign systems. Sign Systems Studies 28: 326-250.
Artiklis uuritakse küsimust, kas taimedel esineb semioosis. Antakse ülevaate senistest fütosemiootika käsitlustest, seostades seda traditsiooniga botaanikas, mis vaatleb taimi kui mittemehhaanilisi süsteeme. See lähenemine lubab kasutada bioloogilise vajaduse mõistet, nähes selles esmast holistlikku protsessi elussüsteemides. Näidates vajaduse ja semioosise sarnasust, järeldatakse ühtlasi, et märk on meronoomiline üksus. Eristatakse viit märgisüsteemide tasandit: raku, vegetatiivne, animaalne, lingvistiline ja kultuuriline. Vegetatiivsed märgisüsteemid on need, mis osalevad organismi morfogeneesis ja deferentseerumises, esinedes seega kõigil hulkraksetel organismidel. (Kull 2000: 350)
Cimatti, Felice 2000. The circular semiosis of Giorgio Prodi. Sign Systems Studies 28: 351-379.
Prodi semiootiline teooria tekib vastusena radikaalsele küsimusele: kui märk on rist-viitav, siis millega garanteeritakse märgi seos objektiga, millele ta viitab. Prodi heidab kõrvale kõik traditsioonilised lahendused: subjekti teadlik intentsioon, konventsioon, märgi ja objekti vaheline ikooniline seos. Prodi loobub esimesest, kuna see toetub üpris ebaselgele intentsiooni mõistele. Konventsionalistlik vastus on samuti ebarahuldav, kuna kriteeriumi, mida ei ole võimalik seletada üksikkomponendi puhul, laiendatakse tervele grupile. Lõpuks heidetakse kõrvale ka ikooniline variant, kuna "sarnasuse" mõiste, mis on "ikoonilisuse" aluseks, on lahti seletamata. Prodi vastus lokaliseerib semiootiliste suhete mudeli ringi kujul. Ring - see on elu, ei midagi muu kui tõlkimise ja äratundmise suhete lõputu ahel üha keerulisemates süsteemides. Ringil ei ole ei algust ega lõppu. Tal ei ole alust ega kindlaksmääratud seaduspärasust. Ta ei sisalda ühtegi põhjust, mis ei või omakorda muutuda tagajärjeks. Semioosis tugineb seega elu mõistele, kuna elu ise on oma olemuselt semiootiline. Me võime asetada maailma märkidesse, st tunnetada teda, kuna me ise oleme selle maailma osad, mida läbi enda tunnetame. Lõpuks kerkib selle elu-semioosise ringi sees olles küsimus: mis asub sellest ringist väljaspool? See on nii esteetiline kui ka religioosne probleem. (Cimatti 2000: 379)
Turovski, Aleksei 2000. The semiotics of animal freedom: A zoologist's attempt to perceive the semiotic aim of H. Hediger. Sign Systems Studies 28: 380-387.
Heini Hedigeri (1908-1992), ühe 20. sajandi tuntuima ja mõjukaima zooloogi tööd, vaated ja ideed omasid ja omavad siiani suurt tähtsust loomade käitumise mõistmisel. Tema vaated loomade käitumise territoriaalsetele, sotsiaalsetele ja muudele aspektidele toetuvad semiootilistele kontseptidele, mis on tuletatud Jakob von Uexkülli omailma teooriast ning on täiendatud kaasaegse etoloogia ideedega. Erilist tähelepanu pööras Hediger inimese ja looma vahelisele kommunikatsioonile, vaadeldes seda probleemset nähtust eelkõige holistlikust vaatepunktist kui semioosise protsesside süsteemi. Hedigeri lähenemine inspireeris käesoleva uurimuse autorit pakkuma välja zoosemiootiliste analüüside tarbeks mõiste "muljete tarve". (Turovski 2000: 387)
Anderson, Myrdene 2000. Sharing G. Evelyn Hutchinson's fabricational noise. Sign Systems Studies 28: 388-396.
Üks 20. sajandi biosemiootika produktiivsetest konstruktsioonidest on G. Evelyn Hutchinson'i "nišš". See mõiste avas kartesiaanliku ruumi ja aja, mis tõi endaga kaasa enesereguleerimismehhanismi tunnistamise avatud dünaamilistes süsteemides, n-mõõtmelises hüperruumis. Võimalik, et mitte vähem tähtis biosemiootika jaoks on Hutchinsoni inklusiivne lähenemine uurimistööle ja tema valmidus hõlvata uusi territooriume, mis on andnud tänuväärseid võrseid paljudel bioloogiast väljapoole jäävatel aladel kunstiteadusest antropoloogiani. Hutchinson arvas, et uurimuse tulemuslikkus tuleneb avatud, tasakaalustamata süsteemidest, mida iseloomustab "valmistusmüra" (Seilacheri termin) või "kord kauses" (Prigogine). Avastuslik "müra" võib iseorganiseeruda informatsiooniks teistel tasanditel, samuti nagu Hutchinsoni enese avastuste "müra". (Anderson 2000: 396)
Brauckmann, Sabine 2000. Steps towards an ecology of cognition: A holistic essay. Sign Systems Studies 28: 397-420.
Essee annab ülevaate Gregory Bateson'i holistlikust lähenemisest episteemilisele loodusvaatele. Mõistuse ökoloogia tugineb bioloogilisele holismile, mis on elu "fenomenide", - nagu näiteks kommunikatsioon, õppimine, tunnetus, - seletamise metoodiliseks vahendiks. Alustades ideest, vähimast informatsiooniühikust, töötas Bateson välja teadvusele küberneetilisel lähenemisel põhineva õppimise klassifikatsiooni. Kommunikatsioonimudel keskendub väära tähistamise poolt põhjustatud paradoksidele. See viib skisofreenia patogeneesini, mida määratletakse topeltseoste kontseptsiooni raames. Taoline ökosüsteemne elusprotsesside käsitlus esindab tõeliselt holistlikku(terviklikku) loodusteooriat. (Brauckmann 2000: 420)
Nöth, Winfried; Kull, Kalevi 2000. Discovering ecosemiotics. Sign Systems Studies 28: 421-424.
·
Randviir, Anti; Tarasti, Eero; Voigt, Vilmos 2000. Finno-Ugric semiotics: Cultures and metacultures. Sign Systems Studies 28: 425-438.
·
Nöth, Winfried; Kull, Kalevi 2001. Introduction: Special issue on semiotics of nature. Sign Systems Studies 29(1): 9-11.
·
Nöth, Winfried 2001. Protosemiotics and physicosemiosis. Sign Systems Studies 29(1): 13-26.
Protosemiootika on teadus semioosise algetest, seda eeskätt looduses. Peirce'i semiootikateooria raames on semiootilise ala laiendamine kultuurist loodusesse ühtviisi vajalik ja võimalik. Sellist laiendamist on kritiseeritud kui pansemiotismi. Peirce'i semiootika ei ole siiski pansemiootiline, kuna põhineb kolmasuse kriteeriumil, mida kõikjal looduses ei leidu. Artiklis uuritakse protosemioosise kriteeriume füüsikalistes ja mehhaanisilstes protsessides. (Nöth 2001: 26)
Deely, John 2001. Physiosemiosis in the semiotic spiral: A play of musement. Sign Systems Studies 29(1): 27-48.
Keskseks küsimuseks tänapäeva semiootikas on, kui kaugele ulatub märkide toime, semioosise, paradigma. Praeguseks valitseb üldine kokkulepe, et semioosis ulatub vähemalt niikaugele kui teadlikkus või kognitsioon, hõlmates seega terve loomade märgikasutamise ehk zoosemioosise valdkonna. Lahtine on küsimus, kas semiootika võib olla veelgi avaram, ning selles küsimuses on välja kujunenud kaks seisukohta. Suhteliselt konservatiivne seisukoht laiendaks semiootika kõigele elusale. Selline laiendus pakuti esmakordselt välja ja selle üle arutatu fütosemiootika sildi all, mis on teadus märgiprotsessidest taimse elu tasandil. Konservatiivid on koondunud biosemiootika ümber. Äärmuslikum seltskond väidab, et isegi selline laiendus jätab midagi välja, nimelt füüsilise universumi tervikuna, millest sõltub ja mis ümbritseb kogu elu. Radikaalide argument peab märgiprotsessidele iseloomulikuks mineviku kujundamist tulevikusündmuste põhjal. Sellist kujundatust võib märgata isegi kivide ja taevatähtede juures - see on tõeline füsiosemioosis, mille teoreetiline õigustus ja praktiline vaatlus märgib semiootilise uurimise viimast piiri. (Deely 2001: 48)
Santaella, Lucia 2001. "Matter as effete mind": Peirces synechistic ideas on the semiotic threshold. Sign Systems Studies 29(1): 49-62.
Järgides Peirce'i avarat semioosise kontseptsiooni füüsilise looduse semiootika uurimise alusena, sedastatakse vajadus uurida Peirce'i semiootika seoseid metafüüsikaga. Neid suhteid analüüsitakse viies järgus: (1) Peirce'i sügav antidualism ja evolutsionism sisalduvana tema sünekistilistes ideedes, (2) Peirce'i semiootiline väide, et "kogu universum on märkidest läbiimbunud, kui ta just puhtalt märkidest ei koosnegi" (CP 5.448, n.1), (3) Peirce'i julge avaldus, et "mateeria on (välja)kurnatud mõte, panetunud harjumused, millest on saanud füüsikaseadused" (CP 6. 24), (4) tema teooria lõplikust põhjuslikkusest, mida on võimalik õigesti mõista ainult semioosise valguses, (5) tema metafüüsika metodeutika seoses semiootikaga. Loodusseadused on avastatud abduktiivse järeldamise abil, paljastades vastavuse inimvaimu ja looduse kuju(nduse) vahel. Seega ei ole mõtlemise formaalsed seadused mitte üksnes vaimu seadused, vaid ka asjade mõistetavuse seadused. (Santaella 2001: 62)
Marcus, Solomon 2001. Conway's game of life and the ecosystem represented by Uexküll's concept of Umwelt. Sign Systems Studies 29(1): 63-69.
Inspireerituna matemaatilise ökoloogia rakendamisest teatri uurimisel (M. Dinu) ja ökogrammatilistest süsteemidest (E. Csuhaj-Varju et al.), analüüsitakse artiklis lühidalt rakuautomaatidel põhinevaid mänge, üritades demonstreerida nende semiootilisi omadusi. Vaadeldakse John Conway "elu mängu" figuuride käitumist ning võrreldakse seda mõnede Uexkülli omailma mudeli omadustega. Järeldatakse, et ökoloogilistel protsessidel on olemas semiootiline mõõde. (Marcus 2001: 69)
Nöth, Winfried 2001. Ecosemiotics and the semiotics of nature. Sign Systems Studies 29(1): 70-81.
Ökosemiootika on teadus märgiprotsessidest (semioosisest) suhtes looduskeskkonnaga, milles nad aset leiavad. Artiklis vaadeldakse ökosemioosise kultuurilisi, bioloogilisi ja evolutsioonilisi mõõtmeid, lähtudes Peirce'i mateeria ja vaimu vahelist jätkuvust käsitlevast teooriast, ja uuritakse loomulike märkide ökosemiootilisi dimensioone. Ökosemiootikat ja looduse semiootikat eristatakse pansemiotismist, ning märgiprotsesside koevolutsiooni nende loodusliku keskkonnaga kirjeldatakse kui ökosemioosist tingivat tegurit. (Nöth 2001: 81)
Wąsik, Zdzislaw 2001. On the biological concept of subjective significance: A link between the semiotics of nature and the semiotics of culture. Sign Systems Studies 29(1): 81-106.
Antud töö raames on loogilis-filosoofiline lähenemine tähenduskandjatele või tähendusprotsessidele suhestatud subjektiivse tähenduslikkuse antropobioloogiliste mõistetega, mis on ühised nii kultuuri- kui ka loodusesemiootika jaoks. Eeldatakse, et teatud inimilmas ja kõiki elusolendeid ümbritsevas maailmas tähenduste saajate, loojate ja kasutajate poolt tähenduslikena tuvastatavaid objekte võib määrata märkidena, kui nad representeerivad teisi objekte, täidavad teatud ülesandeid või rahuldavad subjektide teatud vajadusi. Seega võib tähendustatud objektide tähendust leida tähistaja väljenduse suhte kaudu interpreteeriva subjekti poolt semiootilisena määratletud kultuuri- ja looduslike objektide 1) tähistatud sisusse, või 2) tähistatud funktsiooni, või 3) tähistatud väärtusesse. (Wąsik 2001: 106)
Brier, Søren 2001. Ecosemiotics and cybersemiotics. Sign Systems Studies 29(1): 107-120.
Artiklis pakutakse välja ja arendatakse üht võimalust, kuidas seostada kübersemiootikat ökosemiootikaga. Kübersemiootika tugineb Luhmanni kolmetisele käsitlusele autopoieetilistest süsteemidest (bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiokommunikatiivne autopoieesis) ja rakendab tema vaadet kommunikatsioonile biosemiootika kontekstis. Mitteintentsionaalseid märke, küberneetikat ja informatsiooniteooriat arvestades on tuvastatavad järgmised eksosemioosise ja tähistamise tasandid: (1) eneseteadvusliku tähistamise ja keelemängu sotsiokommunikatiivne tasand, (2) kaasasündinud reaktsioonimehhanismi ja "märgimängude" kaudu tähistatavate märgistiimulite instinktiivne ja liigispetsiifiline tasand, (3) struktuurse sidustumise, signaali (ära)tundmise ja "keelestamise" tasand, kus küberneetilise tagasiside tsüklid osutavad erinevustele. Tähistamise ja kommunikatsiooni tasemed ilmnevad, kus iganes autopoieetilised süsteemid (1) segunevad keelesüsteemi semiootiliste ja psüühika fenosemiootiliste kujutlustel, emotsioonidel ja tahtel põhinevate protsessidega, või (2) tuginevad psüühika fenosemiootilise ja keha endosemiootiliste protsesside vahel. Neil kahel tasandil toimuvad ökosemiootilised mitteintentsionaalsed tähistamisprotsessid looduses. Inimesed on lingvistilised küborgid nii nagu loomad on märgiküborgid, kuna märgid erinevatel tasanditel segunevad ja kujundavad kehastuvaid protsesse. Võime märke toota ja tõlgendada on evolutsiooni käigus avaldanud selektiivset mõju nii inimestele kui loomadele. (Brier 2001: 120)
Hornborg, Alf 2001. Vital signs: An ecosemiotic perspective on the human ecology of Amazonia. Sign Systems Studies 29(1): 121-152.
Ökosemiootika kujutab endast teoreetilist lähenemist inimökoloogiale, mida võib rakendada mitmes distsipliinides. Selle peamine õigustus peitub soovis ületada kartesiaanlikud kontseptuaalsed dihhotoomiad nagu kultuur/loodus, ühiskond/loodus, vaimne/materiaalne jne. Ökosemiootika väidab, et ökosüsteemid ei koosne mitte vähem märgi- kui mateeria- ja energiavoogudest. Artiklis käsitletakse eri liiki inimmärgisüsteemide rolli Amasoonia ökoloogias, alates alateadlike tajude fenomenoloogiast, lingvistilistest märkidest nagu metafoorid ja etnobioloogilised taksonoomiad, ning lõpetades raha ja keskkonna hävitamise poliitökonoomiaga. Inimese-keskkonna suhtlemine otsa, sensoorselt ja lingvistiliselt (suuliselt) on kaldunud suurendama bioloogilist mitmekesisust, soodustades arvestamist pikaajalise inimese ja ülejäänud looduse koevolutsiooniga. Teisest küljest on majanduslikud märgisüsteemid kiiresti ja drastiliselt viinud inimese-keskkonna suhted Amasoonias punktini, kus hävimisohus on kogu vihmametsa ökosüsteem. Distantseerudes otsesest "näost-näkku" suhtlusest inimeste ja nende keskkonna vahel, ei oma kaupade ja raha vood - ning nende tekitatud dekontekstualiseeritud teadmissüsteemid - vahenedid püsimaks pikaajaliste "läbirääkimistega" saavutatavas kohalikus, ökoloogilises koosluses. Artiklis väidetakse, et biosfääri jätkuvat rikkumist võib vaadelda kui kommunikatsiooniprobleem, mis väärib semiootilist analüüsi. (Hornborg 2001: 152)
Weber, Andreas 2001. Cognition as expression: On the autopoietic foundations of an aesthetic theory of nature. Sign Systems Studies 29(1): 153-168.
Esitan oma artiklis looduse esteetilise teooria, tuginedes eluslooduse biosemiootilisele kirjeldusele, mis omakorda on tuletatud organismide autopoieetilisest teooriast (F. Varela). Autopoieetilise süsteemi reaktsiooni tulemuseks materiaalsetele piirangutele on tähenduse mõõtme teke. Autopoieetiliste süsteemide väljaspoolses Gestaltis ilmub tähendus vormina ja avaldab end sellisena meeltega haarataval moel. Organismide olemisel on taandamatu esteetiline külg, mille läbi see olemine saab nähtavaks. Loodus ilmutab seega teatavat läbipaistvust oma funktsioneerimise suhtes: oma kehalise eneseesituse kaudu ilmutavad organismid mittediskursiivsel viisil conditio vitae märke. Seega ilmutavad elusolendid alati algsel tasemel olevat väljenduslikkust kui elusolemise vältimatut osa. Seda võib nimetada ka looduse ekstaatiliseks dimensiooniks (G. Böhme, R. Corrington). Autopoieesis sarnaneb selle poolest vaatega, mis meenutab Paracelsuse ideed signatura rerumist (C. Glacken, H. Böhme): loodus ei ole läbinähtav mitte seetõttu, et ta on digitaalselt organiseeritud teksti või koodina, vaid pigem seetõttu, et ta esitab analoogselt autopoieesise poolt esile kutsutavat intentsionaalsust. Loodus tervikuna kui "elav vorm" (S. Langer) sümboliseerib seega orgaanilist intentsionaalsust. Looduskaitse kõige põhilisem tähendus on seega meie hinge "tõelise kohalolu" tagamine. (Weber 2001: 168)
Ljungberg, Christina 2001. Wilderness from an ecosemiotic perspective. Sign Systems Studies 29(1): 169-186.
"Metsik loodus" (wilderness) on kontsept, mis on viimastel aastatel läbi teinud põhjaliku muutuse. Tingituna looduskeskkonna hävitamise globaalsetest mastaapidest, millega kaasneb ka metsiku looduse ning selle erinevate ökosüsteemide hävitamine, on metsik loodus algsest negatiivsest Teisest muutunud avaliku tähelepanu objektiks. Kasvav teadlikkus looduslike alade hävitamise tagajärgede pöördumatusest on tinginud suurema tundlikkuse meie loodusest sõltuvuse suhtes; ühtlasi ei mõisteta "metsikut loodust" enam mitte kui lihtsat kohta, vaid kui kategooriat, mis on tihedalt seotud inimkultuuri arenguga.
Inimese tegevuse ja representatsioonide tulemusena on ka loodus politiseeritud. Looduse mudelid ja selle kujutamine kaunites kunstides, kuivõrd need väljendavad valitsevaid ideoloogiaid, viitavad seetõttu kindlale kultuuri suhtele loodusega. See kehtib eriti looduse kontseptsioonide kohta Kanadas, kus metsikus looduses leidub ulatuslikke metsa- ja järvealasid ning arktilisi põhjaalasid, mille tõttu on välja kujunenud eriline kanadapärane suhe kanadalaste ja nende looduskeskkonna vahel. Muutused inimese ja keskkonna vaheliste suhete ilukirjanduslikus kujutamises Kanada proosas - alates metsiku looduse kahetisest tajumisest nii ähvardava Teise kui ka vaba ruumina kuni ohustatud loodusega identifitseerumise ning selle mõistmiseni postmodernse piiriületuste ja võimaluste kohana - tekitavad küsimusi nii looduse ja kultuuri vahelise semiootilise läve kui ka piiride rolli kohta identiteedi kujunemisel. (Ljungberg 2001: 186)
Larsen, Svend Erik 2001. Nature between fact and fiction: A note on virtual reality. Sign Systems Studies 29(1): 187-202.
Artiklis asetatakse moekas virtuaalsuse ja virtuaalse reaalsuse mõiste kontseptuaalsesse ja ajaloolisse konteksti, mis muudab selle semiootilises perspektiivis produktiivseks. Virtuaalsus on seotud klassikalise fiktsionaalsuse mõistega, nii selle väljamõelduse kui petlikkuse mõttes. Ajalooliselt on eristatavad kontsepti aktiivne, passiivne ja neutraalne versioon. Mõistet on ümber interpreteeritud kui deiksise semiootiliste protsesside varianti. Seoses loodusega - stsenaariumide, prognooside, hüpoteesidega jne. - nähakse virtuaalsust pigem inimsubjekti loodusesse kinnistatavana, kui loodusest lohutatud ebareaalset universumi konstrueerivana. (Larsen 2001: 202)
Roepstorff, Andreas 2001. Thinking with animals. Sign Systems Studies 29(1): 203-218.
Biosemiootika keskseks väiteks on semiootilise kompetentsi omistamine veel teistelegi olenditele peale inimese. Kummalistel ajaloolistel põhjustel on see väide olnud "normaalses" bioloogilises diskursuses tihti vaieldav. Gröönimaa etnograafilise materjali analüüsist ilmneb, et inimesed suhtuvad seal loomadesse nagu mitteinimestest "isikutesse", ehk nagu tundvatesse ja mõtlevatesse olenditesse. Arvatakse, et loomad nagu inimesedki omavad teadmisi oma elukeskkonna kohta. Suhtumine sellisesse semiootilisse kompetentsi kui ilma igasuguse kahtluseta fakti võimaldab osalevatel jahi- ja kalameestel toetuda mitte üksnes enda interpretatsioonile oma keskkonnast, vaid ka loomade interpretatsioonile oma keskkonnast. Kalade, hüljeste ja loomade käitumist, mis no tingitud nende tunnustatud semiootilise kompetentsi poolt, võib seega interpreteerida kui teadete andjat, näiteks vaalade ja jäämägede käitumise kohta. Selline semiootilise kompetentsi a priori omistamine ilmneb samuti saakloomade reguleerimise ja majandamise alastes vaidlustes. Ei arutleta mitte niivõrd selle üle kas "varud on ammendunud", vaid suur osa kala- ja jahimeeste diskursusest keskendub pigem küsimustele, kas loomad võivad olla semiootiliselt häiritud inimeste tegevusest. (Roepstorff 2001: 218)
Oelschlaeger, Max 2001. Ecosemiotics and the sustainability transition. Sign Systems Studies 29(1): 219-236.
Kujunev ökosemiootikute episteemiline kogukond ja ökosemiootikaks nimetatud multidistsiplinaarne uurimisvaldkond pakuvad radikaalset ja asjakohast lähenemist niinimetatud globaalsele keskkonnakriisile. Dominantne kood ei kajasta keskkonnaprobleeme ning põlistades ökoloogiliselt ebakohased kultuurilised vormid määrab see kood ka (meie) tuleviku. Ökosemiootika poolt vahendatuna võib realiseeruda võimalus üle minna säästlikule eluviisile (ületades puuduse ja vältides ökokatastroofi). Lühidalt öeldes on teadlikolu inimkonna keelesõltuvusest vajalik tingimus ökoloogiliselt halvasti kohastunud kultuuriliste vormide muutmiseks. Multi- ja interdistsiplinaarse humanitaar- ja loodusteadusi ühendava uurimisprogrammina täidab ökosemiootiline lähenemine tühimiku biofüüsikalise ökoloogia ja inimökoloogia vahel. Ökosemiootilise [|] praktika esialgne teooria püüab kirjeldada protsesse, mille abil hõlbustada kohastumuslikke kultuurilisi muudatusi, ja osutab sisuliselt olulistele valdkondadele, millest võiksid kujuneda edasise uurimise alad. Ökosemiootika uurib kultuurikoode, kuna need kujundavad ja reprodutseerivad individuaalsete ja ühiskondlike valikute katkematut voolu. Need valikud iseloomustavad ja kujundavad inimeksistentsi eripära laiemas biofüüsikalise tegelikkuse kontekstis, mis suunab looduslikku valikut. Kuigi ökosemiootika on vajalik tingimus säästlikule eluviisile üleminekuks, ei ole see piisav tingimus. (Oelschlaeger 2001: 235-236)
Emmeche, Claus 2001. Bioinvasion, globalization, and the contingency of cultural and biological diversity: Some ecosemiotic observations. Sign Systems Studies 29(1): 237-262.
Artiklis käsitletakse üha suurenevat bioinvasiooni (kohalikke ökosüsteeme iseloomustavat, globaliseerumisest tingitud liikide segunemist) kui ökosemiootika valdkonda kuuluvat probleemi. Üheks mureks on teadmiste nappus võõraste liikide sissetungi pikaajaliste ökoloogiliste ja evolutsiooniliste tagajärgede kohta. Osutatakse vajadusele täiendada loodusteaduslikku käsitlust bioinvasiooni ökoloogiast ökosemiootilise mõistmisega selle probleemi seotusest inimkultuuri kultuurilise mitmekesisuse küsimusega, sellega, mida tähendab olla pärismaine või võõras. Bioinvasioon, kohalike liikide väljasuremine ja üldine biodiversiteedi kahanemine võivad käia koos kultuurilise mitmekesisuse vähenemisega samal viisil nagu kohalike põllupidamistraditsioonide kadumine viib geneetilise erosioonini. Keelte ja liikide väljasuremise vahele on võimalik tõmmata ökosemiootilisi paralleele, mõlemad on seotud globaliseerumisega. Bioinvasiooni näide võimaldab eristada kahte ökosemiootilist interpretatsiooni: (1) evolutsiooniliselt avatud ja kohati juhuslik uute liikide tekkimine ning vanade liikide väljasuremine; (2) kultuuri või täpsemalt kultuuri loodustunnetuse ajaloolisus markeerituna mingi rahva või ajalooperioodi tunnuslikes maastikes. (Emmeche 2001: 262)
Ponzio, Augusto; Petrilli, Susan 2001. Bioethics, semiotics of life, and global communication. Sign Systems Studies 29(1): 263-275.
Geenitehnoloogia, neurobioloogia ja farmaatsia vallas tehtud bioloogiliste ja arstiteaduslike avastustega seotud eetilised probleemid puutuvad kokku ühes olulises punktis - bioeetikas. Bioeetikas saavad eetilistest probleemidest iseseisva distsipliini uurimisobjektid. Aga isegi enne sellele tasemele jõudmist kuuluvad eetilised probleemid kahte tervikusse, mis koos loovad selliste probleemide alusjooned: üks neist on semiobiosfääri terviklikkus; ja teine sotsiaalse kommunikatsiooni globaalselt toimiv vorm. Vastavalt oma aluspõhisele ja kriitilisele filosoofilisele orientatsioonile peab bioeetika arvestama uuritavate probleemidega kahekordse kontekstualiseeritusega. Semiobiosfäär on globaalse semiootika või elusemiootika uurimisobjekt. Bioeetikat huvitab eriti viimane, ning seda mitte üksnes konteksti avaruse tõttu, mida see pakub bioeetika poolt käsitletavatele probleemidele. Globaalsemiootika pakub bioeetikale sobivat kontekstualiseerimisvõimalust, mitte üksnes ulatuse ja kvantiteedi, vaid ka kvaliteedi osas. Sellest vaatekohast tähendab "kontekstualiseerimine" ka kriitilist ümbersõnastamist. Globaalsemiootika on bioeetikale vajalik aluspõhise ja kriitilise lähenemise jaoks. Lisaks globaalsemiootika pakutavale kahekordsele kontekstualiseeritusele, nii fenomenoloogilisele kui ontoloogilisele, on bioeetikale tahtsate probleemide kohaseks käsitlemiseks vajalik ka teistsugune kontekstualiseerimine. Siinkohal viitame vajadusele vaadelda bioeetilisi probleeme tänapäeva sotsiaal-majanduslikus, st globaalse kommunikatsiooni tootmise valguses. Eetika seisukohalt on need kaks kontekstualiseerimisvõimalust omavahel tihedalt seotud. Tegelikult peabki tänapäeva semiootika globaal- või elusemiootikana võtma endale kohustuse taunida ühtimatusi globaalses süsteemis ja kõiki elu ähvardavaid ohte, mis sellest planeeti hõlmavast süsteemist vältimatult tulenevad. (Ponzio & Petrilli 2001: 275)
Hoffmeyer, Jesper 2001. S/E≥1: A semiotic understanding of bioengineering. Sign Systems Studies 29(1): 277-291.
Looduslikud (mittekultiveeritud) süsteemid on nii suures osas kui võimalik häälestatud energia kasutamise ökonomiseerimisele ja toodavad seetõttu minimaalsel hulgal entroopiat. Artiklis pakutakse välja, et see on saavutatud evolutsiooniliselt, luues optimaalsed semiootilised kontrollmehhanismid kõigile eluprotsessidele. Senikaua kui bioloogilise (lõppkokkuvõttes fotosünteetilise) energia allikad rahuldasid enamiku inimese energiavajadusest, jäid need biosemiootilised kontrollmehhanismid valdavalt häirimata, mille tulemusena olid ka tootmissüsteemid jätkusuutlikud. Tööstusrevolutsioon lõpetas järsult selle tasakaaalustatud olukorra. Semiootilise kontrolli funktsioon (S) ei vastanud enam energiavoo suurusele (E). Industriaalses tootmissüsteemis on energiavood tunduvalt kasvanud, samas kui S-komponendi eest pole hoolt kantud. See on tinginud ohtlikult madala S/E suhte ja artiklis arvatakse, et see madal S/E suhe moodustabki põhilise seletuse ökokriisile. Jätkusuutliku tootmissüsteemi taastamiseks tuleb nüüd arendada tehnilisi vahendeid suurendamaks märkimisväärselt tootmissüsteemi S-faktorit. Pakutakse, et see on saavutatav, arendades välja biosemiootilise tehnoloogia paindlikud, mahedad ja targad vormid. (Hoffmeyer 2001: 291)
Bruni, Luis Emilio 2001. Biosemiotics and ecological monitoring. Sign Systems Studies 29(1): 293-312.
Viimastel kümnenditel on globaalne kultuurilis-institutsionaalne võrgustik hakanud kavandama, seadmestama ja rakendama tohutut tehnoloogilist võrku, mis peaks tegelema meie keskkonna ja selle bioloogilise mitmekesisuse vaatlemise, järelevalve, vahendamise, inventeerimise ja hindamisega, et kasutusele võtta säästliku majandamise mudelit. Valdav osa sellesse "tehnovõrku" kaasatud "teadmise tööriistadest" põhineb suuresti mehhanitsistliku bioloogia, geneetilise reduktsionismi, majandusliku determinismi ning neodarvinlike kultuuriliste ja bioloogiliste väljavaadete kombinatsioonil. Need lähenemised eiravad aga mitmeid kvalitatiivseid ja suhtumuslikke aspekte, millest võib aru saada üksnes arvestades semiootiliste võrgustike toimimist [|] komplekssetes ökoloogilistes ja kultuurilistes süsteemides. Artikli autor arvab, et biosemiootiline lähenemine ökoloogiale võib osutuda kasulikuks protsesside modelleerimisel, mis omakorda võimaldab konstrueerida mõttekaid monitooringusüsteeme. Veel väidetakse artiklis, et biosemiootiline lähenemine võib soodustada meie ökosüsteemidest arusaamise ja nenge järelvalve integreerimist kultuuriprotsessidesse, milles toimub jätkusuutlike võimaluste otsing. (Bruni 2001: 311-312)
Keskpaik, Riste 2001. Towards a semiotic definition of trash. Sign Systems Studies 29(1): 313-324.
Kultuuriteoreetilises kirjanduses on harva põhjalikumalt käsitletud sellist nähtust nagu prügi. Strukturaalantropoloogias on välja toodud prügi sarnasus tabuga. Põgusalt on juttu olnud ka prügi rollist kultuuri dünaamikas. Käesolevas artiklis antakse ülevaade olemasolevatest kultuuriteoreetilistest lähenemistest prügile semiootika kontekstis. J. Lotmani teoreetilistest seisukohtadest lähtuvalt pakutakse välja võimalus käsitleda prügi kultuuri ja mittekultuuri/looduse piiri markeeriva nähtusena. Süveneva ökoloogilise kriisi taustal (mille üheks aspektiks on ka prügi akumuleerumine) osutub oluliseks võimalus semiootilise lähenemise kaudu näidata, et probleem ei peitu mitte looduses vaid meie teadvuses/kultuuris. (Keskpaik 2001: 324)
Maran, Timo 2001. Mimicry: Towards a semiotic understanding of nature. Sign Systems Studies 29(1): 325-339.
Mimikri on olnud bioloogia tähelepanukeskmes alates Darwini evolutsiooniteooria tekkest. Ent oma loomult on mimikri siiski märgiprotsess ja nii on ka bioloogia püüd mõista mimikrinähtusi olnud varjatult semiootiline. Käesolevas artiklis vaadeldakse erinevaid teooriaid alates Henry W. Bates'i töödest näitamaks, kuidas algne arusaam mimikrist kui tajutavatest sarnasustest on arenenud teooriaks mimikrist kui kommunikatsiooni struktuuridest. Seejärel esitatakse mimikrikontseptsioon, mis rõhutab nähtuse dünaamilisi omadusi ning viimaks vaadeldakse mimikrinähtusi ökosemiootika paradigma raames. (Maran 2001: 339)
Martinelli, Dario 2001. Methodologies and problems in zoomusicology. Sign Systems Studies 29(1): 341-352.
Artikkel visandab esialgse sissejuhatuse zoomusikoloogiasse kui distsipliini, mis on läheddalt seotud zoosemiootikaga, keskendudes olemasolevatele tulemustele ja formuleerides edasist uurimist vajavaid probleeme. Analüüs on suunatud zoomusikoloogilisele uurimise piirangutele ja potentsiaalile, problemaatilistele teemadele, võimalike metodoloogiate ringile ning autor püüab ka määratleda distsipliini positsiooni teiste uurimisvaldkondade, eriti etnomusikoloogia suhtes. (Martinelli 2001: 352)
Kull, Kalevi 2001. Biosemiotics and the problem of intrinsic value of nature. Sign Systems Studies 29(1): 353-365.
Artiklis püstitatakse hüpotees, mille kohaselt G. E. Moore'i poolt formuleeritud ja keskkonnafilosoofias laialdaselt diskuteeritav looduse sisemise väärtuse probleem on paralleelne tänapäeva semiootikas toimuva diskussiooniga semioosise esinemisest looduses. Semiootika seisukohalt võib väärtust defineerida kui märgi intentsionaalset mõõdet. See on vastavuses väärtuse bioloogilise tõlgendusega, kui seda käsitleda lähtuvana bioloogilistest vajadustest. Seega võib semiootiline lähenemine bioloogias olla vahendiks ka [|] looduse sisemise väärtuse probleemi analüüsil. Ökosemiootilisest aspektist on probleem seotud bio- ja ökokunstiga. Ökokunst on kunst mis tegeleb inimese keskkonnaga, näiteks maastikuga. Biokunsti võib määratleda kui kunsti, mille materjaliks on elus keha või organismide kommunikatsioon (haarates osalt ka insenergeetika). Seega osutub, et biosemiootilise vaatekoha aktsepteerimisega kaasneb hulk järeldusi, mis puudutavad ka ökoloogilist filosoofiat. (Kull 2001: 364-365)
Chomsky, Noam 2001. Beyond "universal grammar". Sign Systems Studies 29(1): 367-368.
·
Emmeche, Claus 2001. The emergence of signs of living feeling: Reverberations from the first Gatherings in Biosemiotics. Sign Systems Studies 29(1): 369-376.
·
Merrell, Floyd 2001. Lotman's semiosphere, Peirce's categories, and cultural forms of life. Sign Systems Studies 29(2): 385-415.
Artiklis seostatakse Lotmani semiootiline ruum Peirce'i kategooriatega. Kultuuri semiootilise ruumi teatud avaldumisvormid semiosfääris on, kultuurikontekstist sõltuvalt, kirjeldatavad kui vastuolulised ja/või mittetäielikud. Vastuolulisus ja mittetäielikkus sarnanevad oma iseloomult vastavalt üledetermineeritusele ja aladetermineeritusele, need on omakorda kirjeldatavad vastavalt ebamäärasuse ja üldkehtivuse kaudu. Esimene neist on oma iseloomult seotud Esmasuse, teine aga Kolmasuse kategooriaga. Teisesuse roll on eristada Esmasuse võimalikkused: määratleda see ja too, siin ja seal, nüüd ja siis ning kõik ülejäänud nendest järelduvad eristused. Kultuuri semiootilise ruumi seisukohast teeb Teisesus seega võimalikuks hegemoonia tekke, domineerimis- ja alluvussuhted, superordinatsiooni ja subordinatsiooni. Teisesust niimoodi tõlgendades saame me üledetermineeritust ja aladetermineeritust käsitleda vastavalt kui homogeensust ja heterogeensust. Nendest teoreetilistest eeldustest lähtudes vaadeldakse seejärel mitmeid olulisi momente Ladina-Ameerika kultuurides. (Merrell 2001: 415)
Лотмин, Михаил 2001. Семиотика культуры и феноменология страха (к постановке проблемы). Sign Systems Studies 29(2): 417-439.
Artiklis käsitletakse hirmu kui semiootilist fenomeni. Hirmu semiootiline eripära seisneb selles, et olles tugev semiootiline faktor, jääb selle semiootiline loomus tihti varju ning hirmu käsitledes lähtudes skeemist stiimul-reaktsioon. Artiklis analüüsitakse hirmu nii Peirce'i semiootika kui ka Saussure'i semioloogia kontekstis ning näidatakse, et need lähenemised lubavad hirmu puhul avada erinevaid tahke: kui Peirce'ilikus perspektiivis hirmus tekitab hirmu, siis lähtudes Saussure'i lähenemisest võiks öelda, et hirm loob hirmsa, hirm osutub kreatiivseks, võiks isegi rääkida hirmust kui semioosisest. (М. Лотмин 2001: 439)
Mladenov, Ivan 2001. Unlimited semiosis and heteroglossia (C. S. Peirce and M. M. Bakhtin). Sign Systems Studies 29(2): 441-461.
Artiklis tõmmatakse paralleele M. Bahtini kirjandusteooria ja mõnede Peirce'i filosoofiliste mõistete vahel. Võrdlus Bahtiniga toetub tema heteroglossia-teooriale ja toob välja ka fakti, et sarnased ideed sisaldusid implitsiitselt juba Dostojevski teostes. Mõistete dialoog, "min" ja "teine" üksikasjalik väljatöötamine Bahtinil jätkub ideedes teadvusest, ikoonilistest efektidest kirjanduses, mõtlemise semiootilisest aspektist. Peirce'i teooriast on siin eriti oluline see osa, mis puudutab tõlgenduse ja märgiloome lõputut kasvu ehk piiritut semioosist. Peirce'i piiritu semioosise mõiste näol on meil tegu tema ühe olulisima margiga seotud ideega, mis on leidnud laialdast kasutamist. Siiski ei kasutata seda kuigi sageli analüütilise tööriistana kirjandus- või kunstiteoste uurimisel. Käesolevas artkilis rakendatakse piiritu semioosise mõistet koos M. Bahtini heteroglossia doktriiniga. (Mladenov 2001: 461)
Machado, Irene 2001. Projections: Semiotics of culture in Brazil. Sign Systems Studies 29(2): 463-477.
Projektsioon - see on asjadevaheliste suhete dialoogiline mehhanism maailmas või eri süsteemides nii looduses kui kultuuris. Selle asemel, et neid isoleerida, asetab projektsioon nad samasse süsteemi. Selles mõttes loob projektsioon piirideta ökosüsteemi. Kultuurikontekstis annab projektsioon meile võimaluse mõista läbi erinevate märgisüsteemide seoste kuidas erinevad kultuurid võivad seostada, rikastada ja arendada üksteist. See on kultuurisemiootika põhieesmärk. Sellest seisukohast võimaldab märgisüsteemide olemuse uurimine siduda erinevaid kultuuritraditsioone. Kultuurisemiootika objektiks loetakse seepärast mitte kultuuri, vaid märgisüsteeme ja märgisüsteemide vahelisi seoseid mõistame me kui projektsiooni.
Siin huvitab meid ainult üks projektsiooni liik: slaavi kultuurisemiootika traditsiooni mõistete projektsioon brasiilia kultuuridele. Selles mõttes projitseerub vene semiootika kontseptuaalne väli - dialogism, karnevaliseerimine, hübriidsus, piir, ekstrapolatsioon, heteroglossia, tekstuaalsus ja modelleerivad märgisüsteemid - samadele brasiilia kultuuriidentiteedi määravatele aspektidele. Analüüsides seda projektsiooni, viitan ma vaid selle kahele elemendile: tekstuaalse ajaloo kontsept kui võimalus saavutada sisemist ümberpaigutamist kultuuris ja semiomitmekesisus, mis sünnib erinevate märgisüsteemide kohtumise tulemusena. Sel viisil loodan ma selgitada, mil moel on vene semiootika võtmemõisteid vastu võetud minu kultuuri kontekstis. (Machado 2001: 477)
Cobley, Paul 2001. Analysing narrative genres. Sign Systems Studies 29(2): 479-502.
Kahtlemata on inimteadvus tänapäeval narratiividega üle ujutatud. Läänes on narratiiv keskmeks hulgale kasumit tootvatele tööstustele ning narratiivid levivad kiiremini ja laialdasemalt kui kunagi varem. Populaarsete žanrite tahtsus tänases narratiivis on märgiks autorluse surmast uue meedia palge ees ning on teinud vajalikuks "žanri" mõiste uuendamise narratiivi analüüsis. See artikkel püüab selgitada, et mõisted žanr ja tekstuaalne väljendusviis ei ole üks ja seesama. Vastupidiselt väljendusviisile puudutab žanr just nimelt küsimust, kuidas auditooriumid narratiivseid konventsioone vastu võtavad; siiski on plajud žanriteooriad käsitlenud žanrit kui puhtalt tekstuaalset entiteeti, mis on viinud ajalootuse ja kanoniseerimise põlistamiseni viimase kahe tuhande aasta tekstipõhises žanriteoorias. Käesolevas artiklis tõendatakse, et žanrit on pigem kohasem pidada lugejates peituvaks "ideeks" või "ootuseks". (Cobley 2001: 502)
Grishakova, Marina 2001. Metaphor and narrative. Sign Systems Studies 29(2): 503-517.
Artiklis antakse ülevaade lingvistilistest, kognitiivsetest ja kommunikatiivsetest lähenemistest metafoorile ja tema funktsioneerimisest narratiivses tekstis. Erilist tähelepanu pööratakse ikoonilisuse probleemile ja Wittgensteini mõiste "aspekt" kasutamisele metafoori uurimisel. Töös näidatakse, et metafoori kui "figuuri" või "troobi" laiendatud mõistmine postrukturalistlikus diskursuses võimaldab metafooris näha tekstilist "interpretatsiooni masinat". Narratiivsete ja figuratiivsete mudelite (patterns vastastikuses mõjutusprotsessis on metafoor perspektiivi loomise, st teadvuse representeerimise viisiks. Järgnevad konfiguratsioonid on eelmiste mõjuväljas: tekstis toimub pidev "tagasiside" ja korrelatsioon. (Grishakova 2001: 517)
Naiditch, Larissa 2001. Remarks on semantic peculiarities of numerals and on usage of numerals in several kinds of texts. Sign Systems Studies 29(2): 519-533.
Vaadeldakse arvsõnade kui sõnaliikide üldisi omadusi, pöörates erilist tähelepanu juhtudele, kui arvsõna semantika ei piirdu objektide loendamise, järestuse või arvu ideega. Sellega seoses analüüsitakse arvsõnade kasutamist (a) folklooritekstides ja (b) propagandistlikes tekstides. On läbi töötatud hulk näiteid 1986. a. mais ilmunud ajalehtedest "Pravda" ja "Izvestija". Kuigi need tekstid on tüüpilised nõukogude poliitilise diskursuse jaoks, on neil siiski ka eripära: arvudega manipuleerimine pidi varjama tõde suurimast tehnoloogilisest katastroofist - avariist Tšernobõli AEJs. Näidatakse, et kõik arvsõnade kasutamise juhud neis tekstides peegeldavad nende üldisi sõnaliigilisi semantilisi omadusi. Näiteks on arvsõnade hinnangulise semantika areng seotud nende tähendusväljas sisalduva järgi tähendusega. Autori poolt tehtud järeldused kattuvad Frege filosoofilise kontseptsiooniga numbrite ja arvude suhtelisusest, kuid siin käsitletakse vaid probleemi lingvistilist aspekti. (Naiditch 2001: 533)
Lotman, Maria-Kristiina 2001. Prosody and versification systems of ancient verse. Sign Systems Studies 29(2): 535-561.
Töö eesmärgiks on kirjeldada vanakreeka keele ja ladina keele prosoodilist süsteemi ning analüüsida värsisüsteeme, mis on vanakreeka ja ladina luulepraktikas realiseeritud. Kreeka keel kuulub tüpoloogiliselt moorasid loendava rütmi keelte hulka ning seega on selles keeles olemas eeldused puhtkvantiteeriva, [|] puhtsüllaabilise, kvantiteeriv-süllaabilise ja süllaabilis-kvantiteeriva värsi jaoks. Vana-kreeka luulepraktikas puhtkvantiteerivat ja puhtsüllaabilist värssi ei leidu, seevastu on esindatud süllaabilis-kvantiteeriv värsisüsteem (aioolia luuletraditsioon) ning kvantiteeriv-süllaabiline värsisüsteem (joonia ja dooria luuletraditsioon). Ladina keelel on aga rida tunnuseid, mis määravad selle kuulumise takte loendava rütmiga keelte hulka. Kuna samas eksisteerib ka pikkade ja lühikeste silpide opositsioon, on ladina keeles olemas eeldused nii süllaabilise, kvantiteeriva, aktsendilise kui ka nendest kombineeritud värsisüsteemide tekkeks. Meie ajani on säilinud puhtaktsendilist, süllaoabilis-kvantiteerivat, kvantiteeriv-süllaabilist värssi ning samuti rida vorme, milles värsiehituslikeks komponentideks on nii sõnarõhk, süllaabika kui ka kvantiteet. (M.-K. Lotman 2001: 560-561)
Sütiste, Elin 2001. Translating the seventeen syllables. Sign Systems Studies 29(2): 563-586.
Käesolev artikkel käsitleb vormimuutusi, mis tekivad jaapani haiku tõlkimisel teise keelelis-kultuurilisse konteksti. Kuna tõlkimisel hakkavad luulevormi mõjutama teise kultuuri iseärasused ning traditsioonid, kasutatakse haiku edastamisel sageli teatud kokkuleppelisi vorme, mis ei järgi kõiki algupärasele haikule iseloomulikke jooni. Samas, selleks et tõlkehaiku oleks käsitletav sama vormina kui algupärane haiku, peab ta siiski säilitama teatud tunnused, mis on iseloomulikud ka algupärasele vormile. Artiklis tehtavad vaatlused põhinevad käesoleva töö tarbeks kogutud 420 tõlkehaikul. Tähelepanu keskmes on silpide arvu ja ridadesse paigutumise parameetrid, mille alusel pakutakse välja tõlkehaikude erinevaid silbikorrastusmudeleid. Mudelite üldise ja individuaalse esinemissageduse alusel esitatakse esialgne iseloomustus, milliseid tõlgitud haikude tüüpe võiks pidada rohkem vormile orienteerituks kui teisi. (Sütiste 2001: 586)
Clarke, Rodney J. 2001. Social semiotic contributions to the systemic semiotic workpractice framework. Sign Systems Studies 29(2): 587-605.
Vaadeldes infosüsteeme kasutavaid tegevuspraktikaid kui inimsuhtluse mustreid saab neid kirjeldada semiootilise teooria abil. On loodud tegevuspraktikate mudel, mida nimetatakse tegevuspraktikate süsteemseks semiootiliseks raamistuks ning mis kasutab kaht võrreldavat, kuid samas eripärast semiootilist teooriat, et selgitada infosüsteemide kasutamise keerukust organisatsioonilistes kontekstides. Üht neist teooriaist võib nimetada sotsiosemiootikaks, ning seda saab kasutada ebatüüpilise tegevuspraktika kirjeldamiseks, kus kasutaja muudab üht või mitut kanoonilist tegevusjärjekorda, mis on tavapäraselt seotud teatud kindla süsteemitunnusega. Seda tehes võib kasutaja kas muuta mingi tegevuspraktika realiseerimist, määratleda ümber teatud tegevuspraktika eesmärgi või läbirääkimise kaudu muuta oma tavapärast rolli tegevuspraktikas. Selgitatakse sotsiosemiootika keskseid mõisteid, mida ühtlasi rakendatakse ühele ebatüüpiliselt ümbermääratlemisega seotud tegevuspraktikale, mis käsitleb õppematerjalide laenamist õpilastele väikeses operatiivse tasandi infosüsteemis nimega ALABS. (Clarke 2001: 605)
Randviir, Anti 2001. Sociosemiotic perspectives on studying culture and society. Sign Systems Studies 29(2): 607-626.
Artiklis vaadeldakse semiootika alajaotusi ja sotsiosemiootika vastavat positsiooni kaasaja semiootika paragidmas. Vaadeldakse sotsiokultuuriliste märgisüsteemide uurimise põhimõtteid nii, nagu need on sätestatud ühelt poolt märgisüsteemisiseste mehhanismide analüüsimiseks F. de Saussure'i semioloogias ning teiselt poolt C. S. Peirce'i semiootikas märgisüsteemide ja märgiliste üksuste uurimiseks suhestatuna viidatava realsusega. Käsitletakse kolme peamist küsimust sotsiosemiootika määratlemiseks: sotsiosemiootika üldine metodoloogia, meetodid ja võimalikud konkreetsed analüüsiobjektid. Jälgitakse eir kultuuriteaduste võimalike objektide tunnuste (kultuuriühik, sotsiaalsus, ajalooline fakt, sotsiaalne fakt, institutsiooniline fakt, sotsiaalne protsess jne) asjakohasust sotsiosemiootika objekti määratlemisel. Käsitlemist leiab ka sotsiaalsete organisatsioonide kirjeldamine kultuuriliste protsesside kaudu ning indiviidi ja ühiskonna seoste reguleeritavus sotsiaalsete tegelusmudelitega. (Randviir 2001: 626)
Bouissac, Paul 2001. On signs, memes and MEMS: Toward evolutionary ecosemiotics. Sign Systems Studies 29(2): 627-646.
Esmalt tõstatatakse käesolevas artiklis küsimus, kas semiootika võib lisada mingit väärtust ökoloogiale. Lühike ülevaade semiootika epistemoloogilisest staatusest tema praegustes vormides näitab, et semiootika fenomenoloogilised makrokontseptsioonid (mis pärinevad mitmesugustest teoloogilistest ja filosoofilistest traditsioonidest) ei vasta oma latuselt nende teaduste kompleksusele, mis moodustavad ökoloogia, ning on liialt reduktiivsed kaardistamaks edukalt mikroprotsesse, mille kaudu organismid arenevad ning on vastasmõjus. On siiski vähemalt kaks põhjust, miks semiootika ja ökoloogia ühendus võib olla teaduslikult produktiivne: (a) just semiootilise diskursuse vabadus saab olla multidistiplinaarsete vastasmõjude oluline katalüsaator, oluline tingimus tõeliselt holistliku ökoloogia tekkimiseks; (b) semiootika praegune mõisteaparatuur ei ole kivisse raiutud. Kõik selle mõisted, teoreetiline raamistik ja põhjendusviisid võivad areneda kokkupuutes probleemidega, millega tegeletakse tänapäevases evolutsioonilis-ökoloogilises uurimistöös. Semiootika kui avatud epistemoloogiline projekt jääb võimalusterohkeks intellektuaalseks varamuks. Artikli teine teema on tõstatatud tähelepanu juhtimiseks hiljutiste teadusarengute poolt pakutavatele võimalustele semiootilise uurimise ümbermõtestamiseks ja edasiarendamiseks. Püütakse näidata, et vastuintuitiivsed teooriad (nagu memeetika) ning uus tase tehnoloogias (nagu nanotehnoloogia) võivad tuua ökosemiootika intellektuaalselt enam huvi pakkuvate uurimisteemade juurde kui seda on ökoloogilise diskursuse pelk ümberkirjutamine traditsiooniliste semiootiliste makrokontseptsioonide abil. Memeetika ja nanotehnoloogia ei ole siin muidugi esile toodud kui mingid kindlad lahendused, vaid lihtsalt kui suunaviited laiahaardelise evolutsioonilise ökosemiootika poole, mis muudaks radikaalselt 20. sajandi semiootilise diskursuse aluseid ning selle ideoloogilist kava. (Bouissac 2001: 646)
Chang, Han-liang 2001. Naming animals in Chinese writing. Sign Systems Studies 29(2): 647-656.
Nimetamine, nagu ütleb Sebeok, moodustab zoosemiootika esimese etapi. See erakordne, kuid levinud keelekasutus juhatab tegelikult sisse inimriigist väljapoole jäävat puudutava inimdiskulsuse keerukamad toimingud, sealhulgas ka sellesse kuuluva klassifitseerimise. Keele topeltartikuleerituse tõttu helis ja mõttes ning ka grafeemi pigem plereemilise (tähendusliku) ka keneemilise (tähendustühja) iseloomu tõttu (nagu väidab Hjelmslev) on Hiina kirjas võimalik loomi nimetada ja rühmitada juhuslikult, kuid samas tõhusalt. See artikkel teeb katse kirjeldada eespoolmainitud skriptoriaalset "nimetamise paratamatust" (Kripke) klassikalises hiina keeles, käsitledes kõiki olendeid, nii tegelikke kui ka muinasjutulisi, kelle nimes esineb morfografeem /ma/ (hobune). (Changi 2001: 656)
Tarasti, Eero 2001. Metaphors of nature and organicism in the epistemology of music: A "biosemiotic" introduction to the analysis of Jean Sibelius' symphonic thought. Sign Systems Studies 29(2): 657-682.
Looduse metafoorid ja organitsism on kesksel kohal läänemaises kunstis ja kultuuris. Kogu "modernsuse" projekt tähendab inimese eristumist kosmosest ja selle seadustest. Kuigi märgid ja sümbolid on arbitraarsed ja konventsionaalsed sotsiaalsed konstruktsioonid, pöördutakse siiski sageli looduse ja bioloogiliste printsiipide ikoonilise imitatsiooni juurde, ka sellises esoteerilises kunstiliigis nagu muusika. Üheks tähtsamaks esteetiliseks kategooriaks õhtumaises muusikakunstis on nn. "orgaaniline kasv", mida võib tihti täheldada sümfooniates. Mõisteid "orgaaniline/mitteorgaaniline" saab kasutada analüütiliste terminitena Jean Sibeliuse ja Gustav Mahleri loomingu võrdlemisel. Muusikat nimetatakse "orgaaniliseks", kui (1) tema temaatilised aktorid elavad nil sobivas omailmas (või isotoopias); (2) kogu muusikaline materjal on pärit ühest allikast (st on seesmiselt ikooniline); (3) kõik muusikalised sündmused järgnevad koherentselt teineteisele (sisemine indeksiaalsus või kasvu printsiip); (4) muusika püüdleb teatud eesmärgi poole (temporaalsus). Nii tuleb ka Uexkülli idee iga organismi privaatsest mina-toonist meile muusikas tagasi. Niisiis võime väita, et iga muusikateos on kui "organism" oma mina-tooniga, mis määrab, milliseid märke ta vastu võtab, ja kuidas ta toimib nii omaenda muusikalises ümbruses kui teiste muusikateoste poolt loodud keskkonnas. (Tarasti 2001: 682)
Tønnessen, Morten 2001. Outline of an Uexküllian bio-ontology. Sign Systems Studies 29(2): 683-691.
Traditsiooniliselt on ontoloogia, vähemalt läänes, olnud inimesekeskne lähenemine, mis võtab arvesse vaid inimkogemust. Käesolevas artiklis näitan ma, et viljakas biotsentristlik ontoloogia võiks põhineda Uexkülli omailma teoorial. Uexküll pakub ontoloogia lähtekohad, mille järgi kogemuse uurimine on märgatavalt laiem ala kui seda on kirjeldatud klassikalise ontoloogia ja kaasaegse teadvuse filosoofia poolt. Lähtudes tänapäeva filosoofi Thomas Nageli teostest, väidan, et vägagi tõenäoliselt võib olemas olla eluvorme, mis on meile täiesti kujutlematud. Ma näiten, et see vaade on kooskõlaline omailma teooriaga ning et biosemiootikud peaksid selle omaks võtma. Enamgi veel, arvan, et seda biosemiootilist võimalikkust tuleks ka rakendada. Järelikult ei tohiks keegi väita teadvat, millised elusorganismide omadused on universaalsete ja möödapääsmatutena üldkehtivad, vaid peaks pigem kitsendama oma formuleeringute kehtivuspiire elule säärasena nagu me seda tunneme. (Tønnessen 2001: 691)
Kull, Kalevi 2001. A note on biorhetorics. Sign Systems Studies 29(2): 693-704.
Artiklis analüüsitakse võimalust vaadelda elussüsteeme kui retoorilisi süsteeme. Bioloogia retoorikat, mis käsitleb bioloogilise diskursuse retoorikat, eristatakse bioretoorikast kui vaatest, mille kohaselt organismide väljendatavat käitumist saab kirjeldada kui esmast (mitteteadvuslikku) retoorikat. Bioretoorilise vaate ilmumine on loogiline samm, mis tuleneb üheltpoolt üldise retoorika arengust (nt. G. A. Kennedy väidab, et retoorika on omane sotsiaalsetele loomadele) ja teiseltpoolt biosemiootilisest lähenemisest elussüsteemidele. (Kull 2001: 704)
Deely, John 2001. A sign is what? A dialogue between a semiotician and a would-be realist. Sign Systems Studies 29(2): 705-743.
·
Schönle, Andreas 2001. Lotman in an interdisciplinary context. A symposium held at the University of Michigan. Sign Systems Studies 29(2): 745-748.
·
Emmeche, Claus; Hoffmeyer, Jesper; Kull, Kalevi 2002. Editors' comment. Sign Systems Studies 30(1): 11-13.
·
Emmeche, Claus 2002. The chicken and the Orphean egg: On the function of meaning and the meaning of function. Sign Systems Studies 30(1): 15-32.
Uurides biosemiootika ja bioloogia vahelisi suhteid on keskse aspektina küsitud: kas bioloogiline funktsiooni kontseptsioon on seesmiselt seotud biosemiootilise arusaamaga märgi toimimisest, ja vastupidi. Artiklis analüüsitakse bioloogilist funktsiooni (kui protsessi või osa, mis omab teatavat eesmärki organismi kui terviku toimimise ja taastootmise suhtes) seoses arusaamaga eluprotsesside semiootilisest (märkide toimimises avalduvast) loomusest. Kas tähendustamine ja kommunikatsioon bioloogias (näiteks rakusisene kommunikatsioon) eeldab alati organismi koos eraldiseisvate semiootiliste või kvaasisemiootiliste funktsioonidega? Ja kas, vastupidi, on nii, et funktsionaalsed suhted pole üldse mõeldavad ilma märkide elava toimimiseta? Käesolev töö on vaid sissejuhatuseks laiemasse teemasse, mis taotleb selgitada biofunktsioonide ja biosemioosi vahelisi suhteid. (Emmeche 2002: 32)
Lotman, Mihhail 2002. Umwelt and semiosphere. Sign Systems Studies 30(1): 33-40.
Artiklis tehakse katse käsitleda bio- ja kultuurisemiootika baasmõisteid laias intellektuaalses kontekstis. Eristatakse kolm juhtivat paradigmat nüüdisaegses intellektuaalses diskursuses, tinglikult võiks neid tähistada kui "klassikaline", "moderne" ja "postmoderne": Peirce'i semioos tähistab klassikalist semiootilist ruumi, Umwelt - modernset, semiosfäär - postmodernset. (M. Lotman 2002: 40)
Kotov, Kaie 2002. Semiosphere: A chemistry of being. Sign Systems Studies 30(1): 41-55.
Juri Lotmani semiosfääri mõistet võib pidada uue kultuurisemiootilise analüüsimudeli lähtekohaks: Vladimir Vernadski biosfääri mõiste eeskujul formuleeritud kontseptsioon võimaldab vaadelda ühelt poolt kultuuri kogu tema mitmekesisusest. Semiosfääri kontseptsiooni kujunemist on lisaks Vernadski biosfääri teooriale olulisel määral mõjutanud ka Ilya Prigogine'i dissipatiivsete struktuuride teooria. Käesoleva artikli üks eesmärke on vaadelda nende teooriate koosmõju Lotmani kontseptsioonile. Teiseks heidame valgust sellele, mil moel semiosfääriline mudel võimaldab kirjeldada infoajastu kultuuri, mis pidevalt kujundab ümber end ja oma keskkonda. (Kotov 2002: 55)
Favareau, Donald 2002. Beyond self and other: On the neurosemiotic emergence of intersubjectivity. Sign Systems Studies 30(1): 57-100.
Nagu üldteada, pole närviteaduse, kognitiivse teaduse ja "teadvusuuringute" plahvatusliku arenguga kahe viimase kümnendi jooksul siiski tänini kaasnenud samasugust arengut nende valdkondade poolt uuritavate nähtuste semiootilisel mõistmisel. Senini pole teada, kuidas märgiseosed neuronite tasandil saavad toimida psühholoogiliselt ligipääsetavate märgiseoste laiemas võrgustikus. Käesolev artikkel püüab olla esialgseks lähenemiseks just säärasele neurosemiootikale. Oma proovimaterjali ja lähtepunktina kasutame viimaseid avastusi neurobioloogiliste uuringute vallas: visuaal-motoorseid üleminekuid ja üksikneuronite valikuliselt häälestatud vastusreaktsioone, mis on laialtlevinud kortikaalseks nähtuseks. Sellelt lähtekohalt väidetakse "intersubjektiivsuse" kohta, et ens rationis ilmub kui neuraalne semiosfääri funktsioon, mis saab abstraheeruda, konstrueeruda ja toimurite vahel vastastikku jaotuda. (Favareau 2002: 100)
Ziemke, Tom 2002. On the epigenesis of meaning in robots and organisms: Could a humanoid robot develop a human(oid) Umwelt? Sign Systems Studies 30(1): 101-111.
Käesolev artikkel käsitleb uuemaid uurimusi inimsarnaste robotite vallas ning mõtte-eksperimente, mis tegelevad küsimusega, mil määral seesugustel roboteil võiks eeldatavasti areneda inimsarnane teadvus, kui ette programmeerituse asemel panna nad õppima - suhtlemise kaudu oma füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga, nagu inimlapsed. Iseäranis huvipakkuv küsimus (nii semiootilisest kui ka kognitiivteaduslikust perspektiivist) on, kas seesugustel roboteil võiks areneda kogemuslik omailm, s.t kas märgiprotsessid, milles nad osalevad, võiksid saada neile enestele sisemiselt tähenduslikuks? Käsitletakse nii poolt- kui vastuargumente tehisvaimu erinevate vormide võimalikkuse suhtes ning järeldatakse, et inimsarnaste robotite valdkonda tuleks pigem pidada "nõrgaks" kui tugevaks tehisintellektiks". (Ziemke 2002: 111)
Brier, Søren 2002. Intrasemiotics and cybersemiotics. Sign Systems Studies 30(1): 113-128.
Intrasemiootika kontseptsioon osutab semioosile bioloogiliste ja psühholoogiliste autopoeetiliste süsteemide põimumisel, nii nagu seda määratleb Luhmann oma teoorias. Kombineerides biosemiootika raames Peirce'i semioosi kontseptsiooni Luhmanni teooriaga, saab võimalikuks keha ja vaimu vastasmängu vaatlemine märgimänguna. Hiljuti väljapakutud termin 'märgimäng' viitab sama liigi isendite vahel toimuvatele ökosemiootilistele protsessidele, laiendades nii Wittgensteini keelekontseptsiooni loomade märgimaailmale. Etoloogias on Lorenz kasutanud motivatsiooni mõistet ja Uexküll tooni mõistet, kirjeldades pertseptsiooni väljaulatuvat mõju ja pertseptsioonile osakssaavaid reaktsioone. Intrasemiootikat võib vaadelda ka seosena Lorenzi bioloogiliselt defineeritud motivatsiooni ja Freudi Id-i vahel, käsitledes seda kui mitmete looduslike ajede psühholoogilist aspekti. Oma teooria viimastel arendamisaastatel uuril Lorenz, kuidas emotsionaalne tagasiside võib meeldivate tundmuste kaudu teataval määral põhjustada õpitu kinnitumist instinktide süsteemi. Ta väitis, et instinktiivsete liigutustega peab kaasnema mingit tüüpi hüvitis, mis võimaldaks toiduotsimisega seonduva käitumise kinnistumist teatavatele märgilistele stiimulitele. Kuid ta ei leidnudki vastuvõetavat teed kirjeldamaks motivatsiooni bioloogiateadustes. Kübersemiootika võib need lähenemised ühendada, defineerides mõttesemiootika, fenosemiootika ja intrasemiootika erinevaid kontseptsioone ning kombineerides neid juba teadaolevate eksosemiootika, ökosemiootika ja endosemiootika kontseptsioonidega lähenemiseks, mis uurib iseorganiseeruvaid protsesse elussüsteemides. (Brier 2002: 128)
Markoš, Anton; Cvrčková, Fatima 2002. Back to the science of life. Sign Systems Studies 30(1): 129-147.
Artikkel annab ülevaate epistemoloogilistest ja ontoloogilistest lähenemisviisidest, mis on jätnud jälje 20. sajandi bioloogiasse. Ühine motiiv enamikule neist on püüe liita bioloogia ühte täppisteadustega. Seesugused katsed on siiski ebaõnnestunud, ja ebaõnnestuvad ka tulevikus, kuni kriteeriume, mille alusel määratletakse, mis on teadus, ei ole muudetud bioloogiakeskseks. See tähendab klassikaliste loodusteaduste sfääri laiendamist, ühendades nendega vähemalt osa "humanitaarteaduste" mõistestikust. Esitame kolm vastastikku üksteist täiendavat kandidaati selle suuna edasiseks arendamiseks: modulaarne bioloogia, elusa hermeneutika ja semiootilised distsipliinid. (Markoš & Cvrčková 2002: 147)
Artmann, Stefan 2002. Three types of semiotic indeterminacy in Monod's philosophy of modern biology. Sign Systems Studies 30(1): 149-161.
Sünteesides olulisi uurimistraditsioone informatsiooniteoorias, strukturalistlikus semiootikas ja generatiivses lingvistikas, tuleb eristada vähemalt kolme peamist tüüpi semiootilist määramatust: Kolmogorovi juhuslikkuse mõistet, mis on defineeritud järgnevusliku koondamatuse kaudu, de Saussure'i märgi suvalisuse põhimõtet, mis võimaldab tõlgitavust erinevate märgisüsteemide vahel, ja Chomsky generatiivsete mehhanismide indefiniitsuse ideed, mis on semiootilise loovuse seletamisek tingimuseks. Need semiootilise määramatuse tüübid moodustavad abstraktse süsteemi, mida on võimalik kasutada konkreetsete märgiprotsesside kirjeldamiseks vastavalt süntaktilistes, semantilistes ja pragmaatilistes mõõdetes. Oma kaasaegse bioloogia ainelistes filosoofilistes käsitlustes on Jacques Monod kasutanud kontseptuaalset vastandust juhuslikkuse ja paratamatuse vahel, analüüsimaks mitmeid määramatuse fenomene (iseäranis molekulaarbioloogias). Elu biosemiootiline käsitlusviis lubab nende fenomenide puhul rakendada väljapakutud semiootilise määramatuse süsteemi. (Artmann 2002: 161)
Harries-Jones, Peter 2002. Where bonds become binds: The necessity for Bateson's interactive perspective in biosemiotics. Sign Systems Studies 30(1): 163-181.
Artikkel analüüsib olulisi erinevusi nende autoriteetide seisukohtade vahel, kelle intellektuaalne tegevus on mõjutanud biosemiootika arengut. Vaatenurga valikul lähtutakse Gregory Batesoni töödest. Erinevalt C. S. Peirce'ist ja J. von Uexküllist, alustab Bateson interaktsiooni mõistest. Ta varajased kirjutised puudutasid vastassõltuvust ja sotsiaalset kommunikatsiooni - keskseid teemasid tolleaegsete antropoloogide hulgas - kuid Batesoni lähenemine oli siiski unikaalne. Ta lõi teooria sotsiaalse kommunikatsiooni metamustritest ja nende "abduktsioonist" mitmesugusteks teisteks fenomenideks nii bioloogias kui mänguteoorias. Hiljem arendas Batesoni kontseptsiooni vaimu ökoloogiast (mis on interaktiivsuse fenomeni väljenduseks) edasi teist järku küberneetika. Biosemiootika pole veel Batesoni interaktsioonilist lähtekohta omaks võtnud - see puudub nii Peirce kommunikatsioonikäsitluses, Uexkülli funktsiooniringis, kui ka Hoffmeyeri arutluses kultuuri ja looduse suhete üle. Selle asemel, et lähtuda kohast "subjektiivsuse" mõistest, mis tekkivat eetilise suhtumise muutumisel vastavaks ökoloogilisele olukorrale (Hoffmeyeri arutlus empaatiast), tõstab siinne artikkel esile lähenemist, mis jätkuvalt keskendub paradoksi ja patoloogia seisunditele. Täpsemalt, Batesoni lähtekohaks kultuuri ja looduse suhete analüüsimisel on blokeeritud kommunikatsiooni seisund, kus ökoloogilised seosed muutuvad siduvateks. (Harries-Jones 2002: 181)
Weber, Andreas 2002. Feeling the signs: The origins of meaning in the biological philosophy of Susanne K. Langer and Hans Jonas. Sign Systems Studies 30(1): 183-200.
Käesolev artikkel vaatleb semiootilist organismikäsitlust kahe eel-biosemiootilise mõtleja - Susanne K. Langeri ja Hans Jonase - töödes. Mõlemad autorid arendavad kontseptsioone, mis on praeguses biosemiootikas saanud keskseiks: organism kui subjekt, elusa realisatsioon kui suletud tsirkulaarne "ise", väärtuskontseptsioon ja Langeri puhul ka sümboli mõiste. Langer arendab kultuurilise sümbolismi teooriat, lähtudes organismist kui ennast realiseerivast süsteemist, mis loob nii tähenduse kui väärtuse. Käesolev artikkel puudutab peamiselt nähtust, mida mõlemad autorid on nimetanud "tundeks". Nad kirjeldavad "tunnet" kui väärtusest lähtuvat perspektiivi, mille [|] loob aktiivne enese huvi orgaanilises süsteemis. Jonase ja Langeri tulemused näitavad subjekti pooluse ehk biosemiootilise toimuri kujunemist täpsemini kui näit. J. v. Uexküll seda tegi. Nende ideid võib seostada ka arusaamaga autopoieesisest hilise Francisco Valera mõttes ('kehastunud äratundmine' või 'enaktivism'). Sääraste arusaamade süntees võib viia mõistmiseni, kuidas sümbolilised väljendused pärinevad elu bioloogilistest tingimustest. (Weber 2002: 199-200)
Lestel, Dominique 2002. Human/animal communications, language, and evolution. Sign Systems Studies 30(1): 201-212.
Artiklis võrreldakse erinevaid uurimisprogramme, mis tegelevad sümbolilise keele õpetamisega šimpansitele. Vaadeldakse erinevusi kahe dihhotoomia - kunstlike keelte ja viipekeelte, ning nende uurijate, kes otsustasid kujundada emotsionaalse suhte enda ja ahvide vahel, ja teiste, kes nägid ahvides instrumentaalseid vahendeid - osas. Järeldatakse, et väga huvitavaid tulemusi saadi nii kunstlike keelte kui viipekeele korral, kuid eelkõige juhul, kui uurijate ja loomade vahel oli eksperimendis tihe side. Eksperimendid kõnelevate ahvidega pole niivõrd eksperimendid psühholingvistikas (s.o. millises ulatuses suudavad loomad õppida inimkeelt), kuivõrd suurepärased eksperimendid suhtlemiskooslusest inimeste ja suurte ahvide vahel. (Lestel 2002: 212)
Turovski, Aleksei 2002. On the zoosemiotics of health and disease. Sign Systems Studies 30(1): 213-219.
Loomade välimuses ja käitumises on peamiseks tervise märke iseloomustavaks jooneks valmisolek adekvaatselt (antud liigi jaoks) rahuldada omailma loomse osa muljete tarvet. Haiguse märgid, kogu oma mitmekesisuse juures, ilmuvad üldiselt haige looma tähelepanu puudulikkust ümbruse märkide suhtes. Tõsiselt haigete loomade tähelepanu on valdavalt suunatud organismi sisekeskkonna (subjektiivse siseilma) signaalidele-märkidele. Rida liike kasutab haigusele viitavaid märke kui tunnuste komplekte suremise mimikris. 'Tervis-haigus' suhete semiootilised tegurid on ilmselt seotud intuitsiooni tüüpi reaktsioonidega, mis loovad semiosfääris "välisilm-siseilm" pingete teljestiku, mõjutades ökoloogiliste ja evolutsiooniliste protsesside käiku. (Turovski 2002: 219)
Bruni, Luis Emilio 2002. Does "quorum sensing" imply a new type of biological information? Sign Systems Studies 30(1): 221-243.
Bioloogilise kommunikatsiooni ja informatsiooni käsitlemiseks on vajalikud ühendavad mõisted, et seostada erinevaid "koode", mida induktiivselt "avatakse" ja määratletakse bioloogilise hierarhia erinevail tasandeil. Artiklis võrreldakse geneetilise info tüüpi bioloogilist informatsiooni 'kvoorumitaju' (mis viitab prokarüootsele rakkudevahelisele kommunikatsioonile) tüüpi informatsiooniga. Kasutades näiteks Lux-operoni mudelit ja Vibrio fischeri - Euprymna scolopes sümbiootilist süsteemi, kirjeldatakse informatsiooniliste kontekstide ilmumist läbi bioloogilise hierarhia tasandite (molekulidest ökoloogiani). Mööndatakse, et biosemiootika epistemoloogiline raamistik võib omada integratiivset rolli ületamaks diaadilise mehhanistliku kirjelduse piirid erinevate organisatsioonitasemete seostumisel. Rõhutatakse, et bioloogia realiseerimisel "tajumisteadusena" ja "konteksti" tähtsuse arvestamine eksperimentaalses bioloogias kinnitavad biosemiootikute varasemaid väiteid tähelepanu nihkumisest informatsioonilt tähendusmaailmale. (Bruni 2002: 243)
Sharov, Alexei A. 2002. Pragmatics and biosemiotics. Sign Systems Studies 30(1): 245-258.
Pragmaatika, s.t väärtuste (või eesmärkide) süsteem, mis avaldub toimija [agent] käitumises, tähistab piiri füüsika ja semiootika vahel. Toimijad defineeritakse kui süsteemid, mis on võimelised kontrollima oma käitumist enese väärtuse suurendamise eesmärgil. Toimijate tegevusvabadus põhineb eristusel ühelt poolt olukorda või taset iseloomustavate makro-omaduste ja teisalt mäluna tõlgendatavate mikro-omaduste vahel. Märgid on arbitraarselt loodud suhted mikro- ja makro-omaduste vahel, millest eeldatakse, et need on toimijatele kasulikud. Evolutsiooni ja õppimise käigus on toimijatel arenenud kolme liiki (tegevus, taju ja seostamine) elementaarsed märgid kasulike ja paindlike käitumisviiside tagamiseks. Toimijate käitumist on võimalik seletada, ennustada ja modifitseerida vastavalt optimaalsuse printsiibile, mille järgi toimijad valivad selliseid tegevusi, mis eeldatavasti suurendavad nende väärtust. Ent toimijad võivad valida tegevusi vastavalt oma maailmamudelile, mis tuleb nende käitumise ennustamiseks rekonstrueerida. Toimijate pragmaatika võib olla indutseeritud, õpitud individuaalse kogemuse või loodusliku valiku käigus, või üle võetud. (Sharov 2002: 258)
Karatay, Vefa; Denizhan, Yağmur 2002. Evolution of the "window". Sign Systems Studies 30(1): 259-270.
Me pakume välja üldise mudeli, mis integreerib meta-süsteemide muundumise teooria biosemiootikaga, kasutades "areneva akna" metafoori. "Akna" evolutsioon toimub läbi metasüsteemie muundumise, mille käigus luuakse uusi aknaid korduvalt juba eksisteerivate "sisemisele" küljele, luues nii "teleskoobi", mis kasvab "väljastpoolt" sissepoole. "Teleskoobi" kalduvust "kasvada sissepoole" [|] võib selgitada tsirkulaarse kausaalsuse terminites järgnevalt: (1) suundumus, mis viib ühtsusest individualisatsioonile, (2) individuaalne õppimine, mis loob aluse keerukamate semiootiliste seoste tekkeks, (3) uute, mittekonfliktsete "väärtuste" kujunemine, mis viib harjumuste tekkele, (4) tugev kontroll, mis toob kaasa ühtlustumise kõrgemal (meta-süsteemi) tasandil. Kasutades esitatud metafoori, loodame me tuua selgust objektiivsuse ja subjektiivsuse vahelisse fluktueerumisse, mis on sisemiselt omane ülalkirjeldatud tsirkulaarse põhjuslikkuse ringile. (Karatay & Denizhan 2002: 269-270)
Igamberdiev, Abir U. 2002. Biological evolution — a semiotically constrained growth of complexity. Sign Systems Studies 30(1): 271-282.
Iga elav süsteem kannab endas enesekirjeldust ja eksisteerib kui selle kirjelduse erinevate võimalike realisatsioonide superpositsioon, mida piiravad või vähendavad suhted keskkonnaga. Seda vähendust pole võimalik rekursiivselt tuletada olemasolevast seisundist lähtudes, kuna ta sisaldabka ettemääramatuid valikuid - modelleerimisel tuleb seega arvestada ka tuleviku seisundeid. Mitterekursiivselt tekkiv uus konfiguratsioon areneb päranduvaks ja rekursiivseks toimimiseks pärast mällujätmist reflektiivse tagasiside tekkimise kaudu (mis loob tegevuse märgi). See omakorda viib süsteemisisese kirjelduse keerukuse tõusule, mis vastavalt generatiivse grammatika reeglitele määravad avatud evolutsiooniprotsesside võimalikud edasised suunad. Bioloogiliste süsteemide tulevikuseisundeid on võimalik hinnata nende täiuslikkuse suhtes - see on lõpp-põhjuseks Aristotelese tähenduses ning võib kanda ka valikulisi eeliseid. Reflektiivsete protsesside arengu piirväärtusi (näiteks kuldlõiget ja kuldpööret) vaadeldakse kui evolutsiooniprotsessides püstituvaid täiuslikkuse kaanoneid. (Igamberdiev 2002: 282)
Ulvestad, Elling 2002. Biosemiotic knowledge — a prerequisite for valid explorations of extraterrestrial intelligent life. Sign Systems Studies 30(1): 283-292.
Maavälise elu teaduslik otsimine on tõenäoliselt üks ambitsioonikamaid projekte, mis bioloogias kunagi ette võetud. Siinne artikkel arutleb otsingutega seotud metodoloogiliste probleemide üle. Rõhutatakse, et maavälise mõistuslikkuse otsijad ei oma, erinevalt maiste asjade uurijatest, arvestatavat eelteadmist oma uurimisobjektist. Selle piirava teguri tõttu nähakse semiootilise metodoloogia kasutuselevõttu kui eeldust usaldusväärsete tulemuste saamiseks. Järeldatakse, et NASA poolt finantseeritud projet SETI (Maavälise mõistuslikkuse otsing) ei saa tänu metodoloogilistele puudujääkidele olla maavälise mõistusliku elu otsimisel kuigi edukas. (Ulvestad 2002: 292)
Vehkavaara, Tommi 2002. Why and how to naturalize semiotic concepts for biosemiotics. Sign Systems Studies 30(1): 293-313.
Iga katse puhul arendada biosemiootikat - kas kui uue bioloogilise alusteooria, või kui eluslooduse metafüüsika suunas - on vaja mingil viisil naturaliseerida semiootilisi kontsepte. Standardse füsikalistliku naturalismi asemel lähtutakse siin teatavasti semiootilisest naturalismist. Naturaliseeritud mõiste on defineeritud kui mõiste, mis tähistab üksnes objekte meie välises kogemuses. Rakendades biosemiootikas semiootilisi kontsepte loodusnähtustele, peitub siin risk teha antropomorfistlikke vigu, kui semiootilised kontseptid jäävad mentalistlikeks. Siinkohal arvatakse, et antropomorfitseerimisest tulenev viga ehk 'prototüübi varjatud eksitus' on tõesti olemas, ja see tuleneb Peirce'i semioosi prototüübist, millest on eksperimentaalteadlase uurimisprotsess. Eksitus peitub representatsiooni objekti kontseptsioonis - on küsitav, kas bakteri jaoks on olemas mingeid representatsiooni objekte, või kas DNA-märkidele vastavad mingisugused objektid. Väib järeldada, et Peirce'ilikud semiootika kontseptid on küll naturaliseeritavad, kuid üksnes juhul, kui nad lähtuvad veelgi primitiivsemast representatsiooni kontseptsioonist. Representatsioonide põhjuslik päritolu ei ole siinkohal oluline, küll on seda aga nende poolt ennustatavad tulemid (st. tähendus). (Vehkavaara 2002: 313)
Luure, Andres 2002. Understanding life: Trans-semiotic analogies. Sign Systems Studies 30(1): 315-325.
Artikkel visandab analoogiate võrgustiku, mis ulatub lingvosemiootikast (sealhulgas osutusteooriast) analüütilises keelefilosoofias) biosemiootikasse. Tulemuseks on järgmine proportsioon: osutavate väljendite atributiivne kasutus: osutavate väljendite referentsiaalne kasutus : osutavate väljendite "generatiivne" kasutus = tähistamise (signifitseerimine) : osutamine : "poeetiline viitamine" = "funktsionaalne semioos" : "adaptatsiooniline semioos" : semioos kitsas mõttes. (Luure 2002: 325)
Kull, Kalevi 2002. A sign is not alive — a text is. Sign Systems Studies 30(1): 327-336.
Artiklis analüüsitakse eluprotsessi ja märgiprotsessi mõistete vahekord, kritiseerides nende lihtsat võrdsustamist. Eeldades, et organism (ja selle lihtsaim erijuht - rakk) on 'eluks' nimetatava kvaliteedi kandja, püütakse leida semiootilist vastet, mis oleks võrdsustatav elusolemise omandusega. Sellise vaste kandidaadiks võib olla tekstuaalne protsess kui mitmene märk. Silmas pidades bioloogiliste tekstide mittelingvistilisust, tuleks bioloogias kasutada bioteksti mõistet teksti asemel. (Kull 2002: 336)
Stjernfelt, Frederik 2002. Tractatus Hoffmeyerensis: Biosemiotics as expressed in 22 basic hypotheses. Sign Systems Studies 30(1): 337-345.
Artikkel esitab biosemiootika põhiideed 22 hüpoteesi kaudu, tuginedes eelkõige Jesper Hoffmeyeri töödele. (Stjernfelt 2002: 345)
Christiansen, Peder Voetmann 2002. Habit formation as symmetry breaking in the early universe. Sign Systems Studies 30(1): 347-360.
Artiklis püütakse seostada Peirce'i kosmoloogiat ja metafüüsikat praeguse füüsikalise arusaamaga universumi evolutsioonist, vaadeldes seda kui semiootilist protsessi elavas universumis. Kui pidada elu peamiseks omaduseks seletamatut Esmasust, mis pärineb algsest ikoonilisest seisundist tühjas kontiinumis, saab vaadelda kahte märgi arenguprotsessi: (a) üleminek ikoonilt indeksile kui sümmeetria murdumisega korrastatuse teke, mis aktualiseerib ühe ikoonilise vaakumi võimalustest; (b) üleminek indeksilt sümbolile, mis on habitueerumine - ümbruse adapteerumine ilmunud korrale. Kui ikooniline seisund on iseloomustuv fraktaalse enesesarnasusega, siis üleminekud indeksile ja sümbolile on modelleeritavad teist järku faasiüleminekutena. (Christiansen 2002: 360)
Taborsky, Edwina 2002. Energy and evolutionary semiosis. Sign Systems Studies 30(1): 361-381.
Artiklis püstitatakse mõtteeksperiment, mis vaatleb massi kui kodeeritud energiat. Vastavat muundumisprotsessi käsitletakse kui semioosilist mõju - interpretatsiooni. Semioosilist mõju analüüsitakse viies "predikaadis" või "verbaalses tüübis", mis loovad erinevaid muundumisprotsesse või interpretatsioone. Need märgiprotsessideks olevad "predikaadi tüübid" leiavad aset reaalsuse erinevatel aladel, nii sisemises kui välimises alas. Väline ala koosneb diskreetsetest objektidest ja nendevahelisest seostest. Sealseid protsesse uurib klassikaline mehhaanika, millele käesolev artikkel omistab neile omase unikaalse semioosilise kodeerituse. Sisemine ruum on holistlik siseperspektiiv, milles diskreetseid objekte ei eristata. Neid protsesse uuritakse kvandi ja välja mõistete raames ja käesolev artikkel näeb ka neis unikaalset semioosilist kodeeritust. Selle asemel, et eelistada üht või teist ala kui reaalsuse ainukehtivat interpretatsiooni, soovitab käesolev artikkel nii väliseid kui sisemisi energia-massi protsesse käsitleda universumi vajalike koostisosadena. (Taborsky 2002: 381)
Hoffmeyer, Jesper 2002. Obituary: Thomas A. Sebeok. Sign Systems Studies 30(1): 383-386.
·
Torop, Peeter 2002. Introduction: Rereading of cultural semiotics. Sign Systems Studies 30(2): 395-404.
·
Kristeva, Julia 2002. Thinking about literary thought. Sign Systems Studies 30(2): 405-417.
·
Winner, Thomas G. 2002. How did the ideas of Juri Lotman reach the West? Sign Systems Studies 30(2): 419-427.
·
Schönle, Andreas 2002. Lotman and cultural studies. The case for cross-fertilization. Sign Systems Studies 30(2): 429-440.
Artikli eesmärgiks on määratleda, mil määral Lotmani teoreetilised tööd võisid olla teatud kontseptuaalseks aluseks ameerika ja briti Cultural Studies (CS) jaoks. Nagu ka CS, opereerib Lotman kultuuri laia mõistega, kuigi piirdub põhiliselt aadlikultuuri uurimisega. Tema hilisemad tööd esitavad omalaadse [|] semiootilise võimuteooria, kus keskuse ja perifeeria vahelise suhte analüüs meenutab CS omast suunitlust marginaalsusele. Lotman jagab (post)-strukturalistlikku eeldust diskursuse esmasest rollist reaalsuse põhistamisel. Samal ajal pehmendab tema ettekujutus kultuuri loomulikust püüdest eripalgelisusele subjekti sõltuvust diskursusest. Mängides erinevaid diskursusi omavahel läbi ja neid autokommunikatsiooni aktis ümber kodeerides võivad subjektid saavutada teatud autonoomsuse ja luua uusi tähendus.
Vaatamata sellele, et CS loobub ülinarratiividest, teeb ta panuse klassikalistele, soolistele ja rassilistele erinevustele. Lotmani arusaam semiosfäärist rõhutab grupiliste identsuste situatiivset alust, nende tekkimist olemasolevate diskursuste ümberkodeerimise tulemusena. Lotman ei eelista teatud identsuse tüüpi. Ta pakub paindlikumat lähenemist, mida kasutatakse sotsiaalsete gruppide laia ja muutuva liigituse puhul. Seega kujutab tema teooria endast alternatiivsi Gramsci kontseptsioonile gruppide juurdumisest klassisuhetes, mis on CS aluseks.
Autokommunikatsioon sarnaneb sellega, mida CS nimetab hübridisatsiooniks, st väliste kultuuriliste objektide omandamise protsess, mille puhul nendele objektidele omistatakse individuaalne tähendus. Samal ajal on ka erinevus nende mõistete vahel. CS jaoks toimub valitsevale võimule vastuhakk peamiselt mitteverbaalse olme tasandil, samal ajal kui Lotmani jaoks leiavad autokommunikatsioon ja tõlge erinevate semiootiliste süsteemide vahel aset diskursiivsel tasandil, mis jätab subjektile teatud loomingulise initsiatiivi.
CS on poliitilise angažeerituse vorm. Lotman jagab CS vaadet, et kõneline käitumine kujundab ümber ümbritseva keskkonna. Poliitilise värvinguga keele puudumine Lotmanil on seletatav mitte ainult nõukogude võimu ajal hädavajaliku taktikalise ettevaatusega, vaid ka põhimõttelise seisukohaga semiootilise metadiskursuse olemuse kohta. Kui CS kaldub pidevalt keele osaluse paljastamisse sotsiaalses ebaõigluses, siis Lotman usub keele võimesse põhistada tegelikkuse lisatasand, mille abil inimene võib väljuda hõlmatusest maailma. Seega on Lotmani püüd taastada mineviku kultuur omalaadne vabastav projekt. (Schönle 2002: 439-440)
Tchertov, Leonid 2002. Spatial semiosis in culture. Sign Systems Studies 30(2): 441-454.
Lotmani arusaam semiosfäärist ja mõtteväljenduse ruumiliste viiside osast selles avab meile tee ruumisemiootika kui märgiteooria eriosa arendamiseks. Erinevalt kõnest ja sellega sarnastest ajalistest märgijärgnevustest on ruumilisel semioosil rida eripärasid, mis kajastuvad selles osalevate märgisüsteemide struktuuris ja funktsioonides ning nende abil loodud ruumiliste tekstide omadustes. Ruumilised tekstid voivad näiteks omada süntaktilisi struktuure, mida iseloomustavad pööratavus, mitmemõõtmelisus ja pidevus, mis on seotud a priori antud diskreetsete märkide puudumisega. Taolised omadused saavad ruumisemiootika ühe osa - semiotopoloogia - osaks, mis uurib nende seoseid ruumiliste tekstide erinevates tüüpides. Ruumilise semioosi iseärasused puudutavad ka ruumiliste märkide ja tekstide semantikat, mis reeglina on oma denotaadiga seotud sarnasuse ja külgnemuse suhte kaudu. Omad iseärasused on ka ruumilise semioosi pragmaatilistel omadustel, milledest tähtsaimaks tuleks pidada ruumiliste tekstide peamiselt visuaalset iseloomu väljendusplaanis. Ruumilise semioosi iseärasused teevad vajalikuks tema osaluse erinevates kultuuri sfäärides, kus erinevad ruumilised koodid erineval moel suhestuvad üksteise ja ajaliste koodidega. (Tchertov 2002: 454)
Rahimi, Sadeq 2002. Is cultural logic an appropriate concept? A semiotic perspective on the study of culture and logic. Sign Systems Studies 30(2): 455-464.
Artiklis väidetakse, et (a) "kultuuriloogika" vaatlemine on küsimusepüstitusena sobiv distsipliinide osas, mis otsivad võimalusi erinevate kultuuride ja nendevaheliste mentaalsete protsesside mõistmiseks ja võrdlemiseks, ning (b) semiootika kui märkide ja tähenduste uurimise teadus on sobivaks vahendiks kultuuriloogika küsimusele lähenemisel. Kultuuridevahelise mõtlemise traditsiooni uurimisel soovitakse nihkuda väärtus-orienteeritud otsuste tegemiselt tähendusele orienteeritud hinnangute andmisele. Oma katsetes arendada psühholoogilist seletust, põhjendamaks, miks erinevad kultuurisootsiumid jõuavad erinevate järeldusteni "sarnaste" lähteandmete põhjal, arvatakse traditsioonilised meetodid kultuuride võrdlemiseks olevat ebakorrektsed - tüüpiliselt ei võeta arvesse "tähenduse" ja semioosi kultuurispetsiifilisi protsesse. Näidatakse, et need protsessid põhjustavad sisendandmete erinevat tõlgendamist üleminekul ühest semiootilisest kontekstist teise. Teisisõnu, enne kognitiivse töötluse tasemele jõudmist on andmeid juba vormitud semiootilise konteksti poolt, seega see, mis on kahe isiku poolt kognitiivselt töödeldud kahes erinevas kultuurilises/semiootilises kontekstis ei ole enam "sama". Semiootiliselt kujundatud arusaam kultuuriloogikast on seetõttu otsustavaks faktoriks kõigi kognitiivsete ja psühholoogiliste süsteemide kultuuridevahelises uurimises. (Rahimi 2002: 464)
Portis-Winner, Irene 2002. Eric Wolf: the crosser of boundaries. Sign Systems Studies 30(2): 465-484.
Artikkel on uurimuse sissejuhatuseks hiljuti lahkunud ameerika antropoloogi Eric Wolfi (1923-1999) töödes. Autor peab Wolfi üheks suurimaks ameerika antropoloogiks ja kavatseb koostada monograafia kõigist Wolfi töödest sellisest vaatepunktist, mis rõhutaks ta tundlikku, teedrajavat ja poeetilist arusaama. Wolfi töödes eristub kolm üksteist läbivat perioodi: (1) Eric Wolf kui poeet, eelkõige peamiselt ta töö Mehhikost; (2) kogu maailma hõlmav talurahva uurimus, mis rõhutab ajalugu, konteksti, võimu, jne. (seejuures juba päris alguses lammutas Wolf idee staatilistest ja isoleeritud kultuuridest, mida antropoloogid väga uurida armastavad, ning muutis sel moel alatiseks kogu antropoloogiat); (3) periood, mis ulatus ta surmani ja kunagi päriselt lõpule ei jõudnud - Wolf kui filosoof ja piiride ületaja. (Portis-Winner 2002: 484)
Leone, Massimo 2002. Boundaries and identities in religious conversion: The mirror. Sign Systems Studies 30(2): 485-501.
Religioosne pöördumine revolutsioneerib piirid, mis määravad isiksuse identiteedi. Seetõttu on selle religioosse fenomeni mentaalsel ja kultuurilisel representatsioonil põhiliseks semiootiliseks probleemiks samasuse ja erinevuse, identsuse ja muutuse üheaegne edasiandmine. Artiklis analüüsitakse peegleid kui kultuurimehhanisme, mis võimaldavad kujutisel lahendada seda paradoksaalset ülesannet. Põhjalikumalt vaadeldakse järgmisi varajase Uusaja religioosseid tekste: Artemisia Gentileschi maal,m illel on kujutatud Maria Magdalena pöördumine; gravüür XVII sajandi prantsuse raamatust; fragment Püha Theresa autobiograafiast; katkend John Calvini tekstist Institution de la religion chrétienne. Rõhutatakse Püha Pauluse peegli metafoorilise kontseptsiooni tähtsust nende objektide kultuurilise ajaloo jaoks ja püütakse määratleda kultuurisemiootika roll seda tüüpi representatsioonimehhanismidega seoses. (Leone 2002: 501)
Nastopka, Kestutis 2002. Two approaches to the myth of city foundations: Syntagmatic and paradigmatic. Sign Systems Studies 30(2): 503-512.
Müüti Vilniuse loomisest vaadeldakse siin kui linnaloomise tüüpmüüti. Seda müüti on käsitletud kahes iseseisvas semiootilises interpretatsioonis. Algirdas Greimas toob artiklis "Gediminase uni (leedu linnaloomismüüt: analüüsi katse)" (1971) narratiivse grammatika protseduure kasutades välja müütilist jutustust genereeriva semantilise koodi. Müüt, mis esindab Leedu Suurvürstiriigi religioosset ja vaimset kultuuri, väljendab suveräänsuse ideoloogiat, mis on ühildatav indoeuroopa sotsiaalse struktuuri kolmfunktsionaalse mudeliga. Vilniuse müüdi semantikat võrreldakse indoeuroopa müütide, mis jutustavad kuninga troonile asumisest ja linnriigi loomisest, semantikaga. Vladimir Toporovi uurimuses "Vilnius, Vilno, Vilna: linn ja müüt" (1980) seostatakse Vilniuse loomismüüti indoeuroopa mütoloogiaga paradigmaatiliselt. Tähistajate tasandil on jälgitavad Vilniuse toponüümide fonoloogilised ekvivalendid. Tähistatavate tasandil märgitakse ära indoeuroopa "põhimüüdi" transformatsioon. Linnaloomismüüti võib lugeda kui figuratiivset kultuuri väljendusvormi või kui ideoloogiat, mis on esitatud faabulaga loo jutustavas vormis. Selles mõttes täiendavad paradigmaatiline ja süntagmaatiline lähenemine teineteisele. (Nastopka 2002: 512)
Lotman, Mihhail 2002. Atomistic versus holistic semiotics. Sign Systems Studies 30(2): 513-527.
Artikkel käsitleb semiootika alusküsimusi. Vaatamata reale katsetele luua sünteetiline semiootikateooria, on lahknevused Peirce'i ja Saussure'i traditsioonide vahel osutunud ületamatuteks. Nende erinevuste aluseks on põhimõtteliselt erinev märgi loomuse kontseptsioon. Peirce'i jaoks on märk objekt, mis, asendades teist objekti, saab märgi tähenduseks (seda märgikontseptsiooni võib nimetada substitutiivseks). Saussure'i jaoks tähendust väljaspool märki ei eksisteeri, tähistaja ja tähistatav ei või eksisteerida teineteiseta (seda märgikontseptsiooni) võib nimetada bilateraalseks). Substitutiivne kontseptsioon on atomistlik, sest ta põhimõisteks on (üksik) empiiriliselt antud märk, mis asendab (üksikut) objekti. Bilateraalne kontseptsioon eeldab holismi, sest ta alusmõisteks on abstraktne märkide süsteem, mida saab jaotada üksikmärkideks. Atomistlikus ja holistlikus semiootikas tuleb põhimõtteliselt erinevalt vaadelda ka semioosi. Atomistlikus semiootikas on semioosi aluseks identifikatsiooniprotsess, holistlikus semiootikas aga tõlkeprotsess. (M. Lotman 2002: 527)
Grishakova, Marina 2002. Towards the semiotics of the observer. Sign Systems Studies 30(2): 529-553.
Vaatleja ja vaatepunkti probleemi vaadeldakse laias semioloogilises ja kognitiivses perspektiivis. Strukturalistlik narratoloogia püüdis luua formaal-lingvistilist vaatepunktide klassifikatsiooni, vältimaks visuaal-antropomorfseid konnotatsioone, mis kaasnevad narratoloogiliste terminitega, mis oma päritolult on metafoorid. Teine võimalus on termin-metafooride kui teoreetiliste mudelite kasutamine, koos kõigi võimalike heuristiliste tagajärgedega. Vaatleja vaatepunktist toimub tekstiloomeprotsess kahes mõõtmes - pertseptsioon/kontseptsioon ja interpretatsioon. Sellel kognitiivsel alusel on võimalikud laiemad ja produktiivsemad intermediaalsed võimalused. (Grishakova 2002: 553)
Lepik, Peet 2002. On universalism in connection with the interpretation of magic in the semiotics of Juri Lotman. Sign Systems Studies 30(2): 555-572.
Artiklis antakse hinnang Juri Lotmani semiootika niversalistlike käsitluste esimesele faasile, mida iseloomustab saussure'ilikus keelekontseptsioonist pärit holism ja maksimalism. Analüüsitakse Juri Lotmani seni avaldamata loengut 1967. aastast, milles teksti funktsioonidele (sh. maagilisele) omistatakse universaalne staatus. Niisugune lähenemisnurk revideerib oluliselt saussure'likke arusaamu keele ja kõne vahekorrast. Seda maagia interpretatsiooni võrreldakse sama mõiste käsitusega Juri Lotmani artiklis "'Leping' ja 'eneseloovutus' kui arhetüüpsed kultuurimudelid" 1981. aastast, mis 1967. a loengus väljatöötatud kontseptsioonile oluliselt vastu räägib. Mõlemad maagiamudelid tekitavad rea vastuväiteid ja näivad ilmselt kandvat neile vastavate universalistlike teoreetiliste skeemide deformeerivaid jälgi. (Lepik 2002: 572)
Lotman, Juri 2002. Semiotics of the individual and society. Sign Systems Studies 30(2): 573-576.
·
Pärli, Ülle; Rudakovskaja, Eleonora 2002. Juri Lotman on proper name. Sign Systems Studies 30(2): 577-591.
Artikkel käsitleb pärisnime kontsepti Juri Lotmani semiootikas, arvestades ka teiste Tartu-Moskva koolkonna autorite (V. Ivanov, B. Ogibenin, V. Toporov, B. Uspenski) selleteemalisi uurimusi. Keskendutakse kolmele alateemale: nimi ja müüt, nimi ja tekst, nimi ja kunstilooming.
Üheks pärisnime käsitluse lähtekohaks nii J. Lotmani ja B. Uspenski programmilises artiklis "Müüt - nimi - kultuur" kui mitmete teiste Tartu-Moskva koolkonna semiootikute töödes on arusaam pärisnime seotusest müüdilise (asemiootilise) mõtlemisega: semioos võrdub siin nominatsiooniga. Pärisnimeline mitmekesisus, erinevad ümbernimetamised annavad tunnistust müüdilise mõtlemise jätkuvast osatähtsusest hilisemas kultuuris. Pärisnimed (nagu isiku-, kohanimed) kuuluvad peale loomuliku keele veel teatud oma süsteemi, moodustades seega keele piirialale jääva interlingvistilise kihistuse. J. Lotman rõhutab, et kunstil on eriline võime ühendada eneses üld- ja pärisnimelisust (pärisnimeline on siin mõistetud kui individuaalne, plahvatuslik). Kunstiteos on isegi topelt pärisnimeline: nii loomeakt kui teose vastuvõtt on oma olemuselt individuaalsed ja kordumatud. Artikli autorite arvates sisaldab Tartu-Moskva koolkonna pärisnime-käsitlus seni põhjendamatult vähe rakendatud viljakaid ja perspektiivseid seisukohti tänapäeva kultuuri analüüsiks. (Pärli & Rudakovskaja 2002: 591)
Torop, Peeter 2002. Translation as translating as culture. Sign Systems Studies 30(2): 593-605.
Tõlketeaduses on tavaraskuseks tõlkekultuuri terviklik ajalooline või sünkrooniline kirjeldamine. Ühelt poolt võib tõlkekultuuri vaadelda eritüübiliste tõlketekstide kogumina (kultuurirepertuaarina), teiselt poolt tõlketüüpide hierarhiana. Esimene lähenemisviis võimaldab erinevate kirjelduskeelte kasutamist, teine eeldab ühtse kirjelduskeele olemasolu. Samade probleemidega seisab silmitsi ka kulturoloog. Seega avanevad tõlketegevuses kultuuri toimemehhanismi olulised aspektid. Kõigepealt aitavad kultuuri paremale mõistmisele kaasa R. Jakosoni ja U. Eco töödest tingitud semiootilise pöörde tulemused, interlingvistilise, intralingvistilise ja intersemiootilise tõlke kõrvutatavus. Selle tulemusel võib kõigepealt kogu kultuuri kirjeldada totaalse tõlkeprotsessina. Teiselt poolt muutub väärtuslikuks kahe kultuurisemiootilise, J. Lotmani ja M. Bahtini nimedega seostuva traditsiooni süntees, mis asetab kõrvuti mõisted dialoogilisus ja autonoomia-kreoliseerumine, polüfoonilisus ja heterofoonilisus, vastusõna ja tõlge. (Torop 2002: 605)
Osimo, Bruno 2002. On psychological aspects of translation. Sign Systems Studies 30(2): 607-627.
Tõlketeadus on läbimas oma enesemääratlemise etappi. Jakobsoni artikkel "Tõlkimise lingvistilised aspektid", mille pealkiri kajastub antud artikli pealkirjas, avab 1959. aastal, vaatamata viitamisele lingvistikale, tee tõlkimise uurimisele teiste distsipliinide poolt, semiootika kaasa arvatud. Mitmed arengusuunad tõlkesemiootikas, eriti Toropi totaaltõlke teooria, lähtuvad samast 1959. a. artiklist pärinevast kuulsast "intersemiootilise tõlke ehk transmutatsiooni" mõistest. Ma tahaksin siin osutada mõjutusele, mis võiks tõlketeadusesse - järgides semiootilist perspektiivi, mille avas Peirce ja mida on jätkanud Torop - tulla teiselt distsipliinilt, psühholoogialt. "Totalistlikku" lähenemist tõlkimisele, mida Torop esindab, võiks täiendada psühholoogilise lähenemise rakendamine seoses mõiste "interpretant" käsitlemise ja kirjutamise vaatlemisega intersemiootilise tõlkeprotsessina; piiritu semioosi käsitlemisega lõputu analüüsina; primaarse ja sekundaarse protsessiga unenägudes ja muudes tõlkeliinides; metafoori ja konkretiseerimisega käsitlemisega mentaalse protsessina; kaitsemehhanismiga, mis aktiviseerub tõlkekriitika (ülevaate) ja enesekriitika (revisjon) käigus. (Osimo 2002: 627)
Гардзонио, Стефано 2002. Механизмы переложения "на наши (русские) нравы" итальянских оперных либретто. Sign Systems Studies 30(2): 629-644.
Artiklis on vaatluse all itaalia muusikalise luule tõlkimise ajalugu Venemaal 18. sajandil. Põhjalikumalt käsitletakse itaalia ooperilibretode, kantaatide, aariate, laulude jms. oma kommetele vastava ümberpaneku küsimust. Autor eristab selles protsessis kolme faasi. Esimene faas hõlmab 1730-ndaid aastaid, mil Anna Ioannovna valitsemisajal tõlkis Trediakovski itaalia intermezzosid, komöödiaid ja esimese opera seria "Armastuse ja vihkamise jõud". Teine faas kätkeb periood 1740-1770-ndad ja sellele on iseloomulik erinevate tõlgete ja imitatsioonide voog, mis kindlasti mõjutas vene muusikalise ja dramaatilise luule üldist arengut. Just sel perioodil kandub oma kommetele [|] vastav ümberpanek draamažanritesse ja on täheldatav ka muusikalises luules. Kolmas faas haarab 1780-1790-ndaid, on seotud selliste luuletõlkijatega nagu Ivan Dmitrevski, Mihhail Popov, Vassili Levšin, ning seda iseloomustab ooperite uus transformeerimispraktika vene tõlgetes. Artiklis eristatakse oma kommetele vastava ümberpaneku erinevaid viise alates meetrika ja stilistika tasandist ning lõpetades teemade, tegevuspaikade ja reaaliate adapteerimisega. (Гардзонио 2002: 643-544)
Гаспаров, Михаил Леонович 2002. Интертекстуальный анализ сегодня. Sign Systems Studies 30(2): 645-651.
Artiklis arutletakse intertekstuaalse analüüsi, mis on Tartu-Moskva koolkonna kaasaegne, praeguste saavutuste ja tulevikuvõimaluste üle. Tuuakse välja selle analüüsimeetodi seosed klassikaliste filoloogiliste uurimismeetoditega, täpsustatakse interteksti mõistet ja rõhutatakse uurijapoolse korrektsuse hädavajalikkust, kuna taolise analüüsiga kaasneb pidevalt üleinterpreteerimise oht. Artiklis on toodud värvikaid näiteid selle kohta, kuidas uurija mõttelend on võimeline tekitama meelevaldseid allusioone, mis ei lähtu algtekstist ja on enamjaolt eksitavad. See viib selleni, et uuritav tekst mitte ei selgine, vaid muutub veelgi arusaamatumaks. (Гаспаров 2002: 651)
Lindström, Kati 2002. Author, landscape and communication in Estonian haiku. Sign Systems Studies 30(2): 653-676.
Artikkel üritab leida vastust küsimusele, kuidas eesti haikukirjandus modelleerib autori kuju ja kommunikeerub lugejaga. Autor leiab, et ehkki suur osa eesti haikudest on kantud ilmselgelt lääne kirjandustraditsiooni mõjudest ja märgib autori positsiooni erinevate kommunikatiivsete strateegiate abil (personaalpronoomenid, retoorilised pöördumised, küsimused ja hüüatused, vabad aktantilised positsioonid), siis enamus tekstidest on siiski selge jaapani kirjandusmudeli mõjuga. Sellised tekstid, nn "maastikukataloogid" esitavad lugejale rea maastikuobjekte, jutustusliini arendamata. Igale maastikuelemendile on seeläbi antud oma "hääl" ning sellise häälte mitmekesisuse kaudu sunnitakse lugejat astuma autokommunikatiivsesse enesemodelleerimise protsessi. (Lindström 2002: 676)
Könönen, Maija 2002. 'Infernal' subtexts in Brodsky's poem The fifth anniversary. Sign Systems Studies 30(2): 677-694.
Artiklis uuritakse Jossif Brodski luuletuse "Viies aastapäev", mis on pühendatud poeedi sunnitud emigratsiooni viiendale aastapäevale, intertekstuaalseid seoseid. Nagu see on omane Brodski poeetikale üldiselt, on tekst küllastatud allusioonidega teistele tekstidele nii vene kui ka lääne kirjandusest. Reministsentsid "Jumalikust komöödiast" loovad parallelismi, ühelt poolt, kaotatud kodumaa koos armastatud kodulinna Leningradiga ja, teisalt, Dante "kaotatud ja neetud" Firenze vahel, aga ka seoseid Mandelštami, Ahmatova jt Peterburiga. Dantelikke pooltoone võib täheldada mitte ainult analüüsitava teksti semantilisel tasandil, vaid ka luuletuse meetriliste ja struktuursete aspektide vaatlemisel. (Könönen 2002: 694)
Лотман, Юрий 2002. Маска в художественном мире Гоголя и маски Анатолия Каплана. Sign Systems Studies 30(2): 695-705.
Artikkel käsitleb intersemiootilist problemaatikat - kuidas on võimalik verbaalset kujundlikkust edasi anda skulptuuri vahenditega. Publikasiooni suunatus laiale lugejaskonnale (kirjutatud järelsõnana saksakeelsele N. Gogoli "Surnud hingede" väljaandele, mis oli illustreeritud fotodega A. Kaplani [|] mask-skulptuuridest) määrab ära stiili. Kuid probleemi analüüsitakse põhjalikult ja jõutakse oluliste järeldusteni, mis puudutavad nii Gogoli ja Kaplani kujutlusmaailmade omapära kui ka võimalusi luua nende vahel seoseid, tehes sellega võimalikuks esmapilgul võimatuna näiva. Rõhutatakse, et tõeliselt kunstiline illustratsioon on võimalik ainult tänu selle iseseisvusele, autori subjektiivsele nägemusele. (Лотман 2002: 704-605)
Bisanz, Elize 2002. The abstract structure of the aesthetic sign. Sign Systems Studies 30(2): 707-723.
Saksa filosoof Walter Benjamin visandas mitmed hilisemad esteetilised teooriad. Rõhutades kunsti ekspressiivset olemust, defineeris Benjamin kusti kui keele. Tema esteetikat iseloomustab kahe vastastikuse suuna interaktsioon: ühelt poolt ajalooliste protsesside mõistmisele tuginev kunstikriitika, teiselt poolt kunsti kriitilise kogemuse mõistmine ajalooprotsesside kujundajana. Selles osas on Benjamini esteetilise märgi ja Lotmani kunstiteose teooriates fundamentaalsed sarnasused. Mõlemad teoreetikud määratlevad kunsti keelena ning selle struktuuri sünkroonilise ja diakroonilise esteetilise diskursuse lõikumisena. Artikkel vaatleb nüüdisaegse [|] maali funktsiooni muutumist representatsioonist autonoomse signifikatsioonini ehk sümboolsest väljenduse staatusest diskursuseks (grammatoloogilise écriture'i mõttes). Paralleelselt selle muutusega toimus nihe kunsti kultuurilises tähenduses. Kunsti kriitilise suhte maailma tagas mitte sarnasus, vaid väärtuste sõltumatus. Nüüdisaegne maal deklareeris kunstikeele valdkonnana, mis võimaldab üheltpoolt inimese kriitilist peegeldust ja teiseltpoolt ühiskonna representeerimist sel määral, kuivõrd kunst on neist tingimustest moraalselt sõltumatu. Kunsti autonoomse ja sotsiaalse olemuse dialektika on sügavalt mõjutanud maalikeelt, millele on viidanud ka mitmed semiootilised lähenemised esteetilisele märgile. Artikkel vaatleb kaasaegse maali protsessuaalset iseloomu ja näitab lühidalt maalikeele strukturaalanalüüsi puudusi, viidates strukturaalanalüüsi sünteesi vajalikkusele kultuuriproduktide dünaamilise olemusega (nagu näeme Lotmani kultuuriteoorias). (Bisanz 2002: 722-723)
Priimägi, Linnar 2002. Pure visual metaphor: Juri Lotman's concept of rhetoric in fine arts. Sign Systems Studies 30(2): 725-741.
Õlimaali "Osaline kangastus. Kuus Lenini ilmumit tiibklaveril" (1931, Joon. 1) on peetud üheks Salvador Dalí kõige raslkemini seletatavaks teoseks. Oleg Zaslavskii on analüüsinud seda, võttes teose võtmeks nii pealirja kui ka pildil kujutatud asju tähistavate sõnade kõla, "foneetilise allteksti". Emakeelse tausta tõttu ei lähtu ta aga mitte prantsuskeelse originaalpealkirja sõnast piano, vaid selle venekeelsest vastest рояль, mis annab talle seose rojalismiga. Ilmselt on selle taga Ossip Mandelštami luuletus "Tiibklaver" (1931), mis otsesõnu seostab klaveri (рояль) Prantsusmaa antirojalistliku ajalooga ("Fronde") ja lähemalt Suure Kodanliku Prantsuse revolutsiooniga ("Mägi", "Gironde", "Mirabeau").
Kummati osutub O. Zaslavskii lõppjäreldus S. Dalí maali seotusest Prantsuse revolutsiooniga õigeks, sest võimalik on leida ikonograafilisi paralleele S. Dalí "Osalise kangastuse..." ja Jacques-Louis Davidi "Marat' surma" (1793) vahel (Joon. 1 ja 6, Tabel 1): lage foon, klaverikaane kaar - varjukaar tagaseinal, esiplaanil parem käsi, muumialaadne istuja - surnu, hele kiiversoeng - rätt ümber pea, salvrätik selja taga - vannilina, noodilehed klaveril - kiri vasakus käes, avatud klaver - vann, tool - kirjutuspoodium, Lenini näopildid klaveril - rahatäht (assignaat) poodiumil). Kui arvestada veel rohekaspruuni koloriidi sarnasust ja kohatist kattuvustki (tagasein, põrand ja poodium), siis paistab Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni seos Suure Kodanliku Prantsuse Revolutsiooniga S. Dalí maalil põhjendatud pildiliselt.
1920/30. aastate vahetusel kujutas S. Dalí veel kolmes tuntud teoses ("Suur masturbaator", "Iha mõistatus - mu ema, mu ema, mu ema", "Vertigo") vihkamisseguse armastuse kompleksi, seostades fellatsiooni ja surma. Ilmselt mõistis ta sellessamas võtmes ka Marat' pussitamist naise käe läbi. See lubab väita, et S. Dalí'd inspireeris "Osaliseks kangastuseks..." just J.-L. Davidi "Marat' surm". Lisagem, et klaveri vari tema maalil "Päevane heiastus. Suure klaveri liginev vari" (1931) seostub otseselt hirmu ja terroriga.
Säärases motiivikoosluses ja graafilises parallelismis ilmneb kahe maali keeruline kultuurilooline metafoorsussuhe, mida tuleb lugeda retooriliseks Juri Lotmani retoorikakontseptsiooni tähenduses. Tegemist on aga puhtvisuaalse metafoorsuse juhtumiga, mitte verbaalsete metafooride illustratsiooniga. (Priimägi 2002: 741)
Barbieri, Marcello 2002. Organic codes: Metaphors or realities? Sign Systems Studies 30(2): 743-754.
Kodeerimise tunnuseid pole leitud ainult valgusünteesis, vaid ka mitmetes teistes eluslooduse protsessides. See tõendab, et geneetiline kood pole erandlik juhtum orgaanilises maailmas. Teisteks näideteks on järjestuskoodid, adhesiooni kood, signaali transduktsiooni kood, suhkrute kood, histoonide kood ja ilmselt veelgi. Neil avastustel pole siiski olnud märkimisväärset mõju laialt levinud uskumuse tõttu, et orgaanilised koodid pole mitte tõelised, vaid on pigem metafoorsed. Arvatakse, et neil puuduvad arbitraarsus ja koodi moodustajad - kaks reaalsete koodide tunnust. Käesolevas töös näidatakse, et arbitraarsuse küsimuse saab lahendada eksperimentaalsel alusel, samas kui koodi moodustaja küsimus sõltub raku teoreetilisest kirjeldusest ning on lahendatav vaid uue mõisteaparaadi kaasabil. Niisiis, orgaaniliste koodide tunnustamiseks on vaja mitte ainult eksperimentaalse andmestiku kriitilisemat hindamist, vaid ka elussüsteemi uut teooriat. (Barbieri 2002: 754)
Pain, Stephen 2002. Biorhetorics: An introduction to applied rhetoric. Sign Systems Studies 30(2): 755-772.
Artikkel on sissejuhatuseks uuele valdkonnale - bioretoorikale. Bioretoorika on rakenduslik vorm retoorikale, mis kujunes välja klassikalisest, eelkõige Aristotelese retoorikast. Illustreeritakse uurimistöö etappe, mis on vajalikud liigispetsiifilise retoorika loomiseks: (1) retoorika formaliseerimine, luues sellega funktsionaalse retoorika; (2) viimase redutseerimine sümboliliseks retoorikaks, mida saaks kasutada koos organismi omailma (ja samuti genoomi) kohta kogutud andmetega, et välja töötada (3) liigispetsiifiline retoorika. Artiklis tuuakse näiteid hiljutistest uuringutest bakterite ja viiruste kommunikatsiooni vallast, et demonstreerida bioretoorika võimalusi. Arutledes bioretoorika olemuse üle, eristab autor seda väiteteooriast ja bioloogia retoorikast, ning paigutab bioretoorika kõrvu selliste eluteadusega aladele nagu biosemiootika, informatsiooniteooria, mänguteooria, jt. (Pain 2002: 772)
Kull, Kalevi 2002. Copenhagen, Tartu, world: Gatherings in biosemiotics 2002. Sign Systems Studies 30(2): 773-775.
·
Chang, Han-liang 2003. Is language a primary modeling system? On Juri Lotman's concept of semiosphere. Sign Systems Studies 31(1): 9-23.
Juri Lotmani tuntud dihhotoomia - primaarne modelleeriv süsteem vs sekundaarne modelleeriv süsteem - on pikka aega hoidnud ärevil semiootikute meeli. Nii selle teooria pooldajad, modifitseerijad kui ka eitajad keskenduvad seejuures põhiküsimusele: kas keel on primaarne modelleeriv süsteem? Ja kui ei ole, siis mis võiks seda kohta täita? Thomas Sebeok pakkus välja nii antropo- kui biosemioosi ühendades, et keel võib olla vaid sekundaarne modelleeriv süsteem, järgnedes omailma või inimese sensoorse süsteemi bioloogilisele kogemusele. Artiklis pakutakse välja J. Lotmani semiosfääri mõistest lähtuv "eelverbaalne" modelleeriv süsteem, ja arutletakse selle võimalikke implikatsioone kultuuridevahelises dialoogis. (Chang 2003: 23)
Ponzio, Augusto 2003. Modeling, dialogue, and globality: Biosemiotics and semiotics of self. 1. Semiosis, modeling, and dialogism. Sign Systems Studies 31(1): 25-63.
Esitatakse kriitiline ülevaade olukorrast semiootikas, pöörates erilist tähelepanu teoreetilistele probleemidele, mis koonduvad kultuuri ja looduse suhete ümber. Teiste sõnadega, me paigutame fookuse semiosfääri [|] (J. Lotman) ja biosfääri (V. Vernadski) mõistete suhthele, arvestades erinevaid lähenemisi sellele küsimusele ja pakkudes välja oma vaatekoha. Oluline allikas tänapäeva semiootikast ülevaate saamisel on käsiraamat Semiotik/Semiotics, mille alapealkirjaks ei ole mitte juhuslikult Looduse ja kultuuri märgilis-teoreetiliste aluste käsiraamat. Selles käsiraamatus on oluline roll Thomas A. Sebeokil ja tema arusaamal semiootikast kui "globaalsest semiootikast". Üks kesksetest mõistetest Sebeoki globaalsemiootikas on modelleerimine, mis läbib nii loodust kui kultuuri. Modelleerimise mõiste ühendab kaks semioosi - loodusliku ja kultuurilise - ning viib mõistete "semiosfäär" ja "biosfäär" seose originaalse määratluseni. See problemaatika vastab ka semiootilistele uuringutele tänapäeva Tartus, mis leiab väljendust ajakirjas Sign Systems Studies. Nagu Sebeok oma kirjutistes rõhutas, sealhulgas 2001. aastal ilmunud raamatus Global Semiotics, on eesti-sidemed tähtsad semiootika arengu jaoks. (Ponzio 2003: 62-63)
Petrilli, Susan 2003. Modeling, dialogue, and globality: Biosemiotics and semiotics of self. 2. Biosemiotics, semiotics of self, and semioethics. Sign Systems Studies 31(1): 65-107.
Peamised praegusaegsed vaated semiootilises uurimistöös räägivad vastu indiviidi kui eraldatud ja eneseküllase üksuse ideele. Organismi keha mikro- ja makrokosmoses ei ole isoleeritud bioloogiline üksus, ta ei kuulu üksikolendile, ei ole omaette eraldatud ja eneseküllane sfäär. Keha on organism, mis elab suhetes teiste kehadega, olles seega kehadevaheline ja vastassõltuvuses. Taoline keha mõiste leiab kinnitust kultuurilistes praktikates ja maailmavaadetes, mis põhinevad kehadevahelisusel, vastassõltuvusel, esitusel ja avatusel - kuigi praeguseks on need peaaegu väljasurnud. Lähenemine semiootikale kui globaalsele ja samaaegselt suutelisele ületama illusoorset ideed identiteedi kindlakujuliste ja lõplike [|] piiride kohta, eeldab dialoogi ja teistsugust (otherness). Teistsugusus sunnib identiteeti kahtlema suunitluses üldisele suletusele ja end aina ümber korraldama "lõpmatusega" seonduvas protsessis, nagu Emmanuel Levinas õpetab, või "lõpmatus semioosis" Charles Peirce'i järgides. Teine teema ses artiklis on inimese ja masina suhestumine antroposemioosis ning sellest tulenevad tulevikustsenaariumid. Käesoleva ühisuurimuse eesmärk on globaalsemiootika arendamine "semioeetika" suunas. (Petrilli 2003: 106-107)
Thellefsen, Torkild; Jantzen, Christian 2003. What relations are: A case study on conceptual relations, displacement of meaning and knowledge profiling. Sign Systems Studies 31(1): 109-132.
Artikli eesmärk on tutvustada teadmise profiili kui vahendit anda tõepärane esitus teadmise korraldusest. Tõepärase teadmise esitamise puhul peame me kõigepealt identifitseerima antud teadmisvaldkonna baasmärgi, kuid sel juhul näib, et baasmärk sätestab epistemoloogiliste sunduste prioriteedi uuritavate objektide suhtes, andes lõpptulemusena ühe, ainukordse teadmisvalla teadmise korraldus. Edaspidi juhitakse tähelepanu faktile, et kui me soovime anda teadmise korralduse tõepärast esitust, peame me teadma, mis viisil kontseptuaalsed suhted ilmuvad, arenevad ja saavad suhestatud terminiteks. Põhjendamaks oma teoreetilisi väiteid ja näitamaks teadmisprofiili kasutamiskõlblikkust, lisame ka ühe konkreetse teadmisvalla uuringu. (Thellefsen & Jantzen 2003: 132)
Stjernfelt, Frederik 2003. The ontology of espionage in reality and fiction: A case study on iconicity. Sign Systems Studies 31(1): 133-162.
Ikoonilisuse baasvorm kirjanduses on vastavus kontseptuaalse baasskeemi vahel kirjanduslikus semantikas ja faktide maailmas. Spionaaži semantika on sõltuvus semantikas ja faktide maailmas. Spionaaži semantika on sõltuvuses ontoloogiast selles vallas, mis osutab inglise filosoofi Barry Smithi "fallibilistlikule apriorismile". Antud artiklis püütakse visandada ontoloogia, mis põhineb A. J. Greimasi semiootikal ja Carl Schmitti olukorra filosoofial, väites, et spionaaži semantika sisaldab võrdsel määral politoloogiat ja narratoloogiat. Spiooni "positsionaalset" iseloomu analüüsitakse just sellest lähtuvalt. Strukturaalset erinevust politsei ja sõjaväe spionaaži vahel piiritletakse osutusega Georges Dumézili teooriale kolmest funktsioonist indoeuroopalikus mõtlemises. On välja toodud rida spionaažile iseloomulikke ontoloogilisi nö "ebakindlusi" ja nende kirjanduslikud esitused. Lõpuks püstitatakse hüpoteese spionaaži ja kirjanduse seose kohta, visandatakse mõned spiooniromaani kesksed allegoorilised objektid (armastus, teoloogia) ja tehakse kokkuvõte kirjanduse ikoonilisusest. (Stjernfelt 2003: 162)
Mačianskaitė, Loreta 2003. Semiotics of guilt in two Lithuanian literary texts. Sign Systems Studies 31(1): 163-175.
Artikli idee sündis Juri Lotmani teooriast kahe semiootilise mehhanismi - häbi ja hirmu - kohta. Analüüsitakse kahte leedu kirjandusteksti, kus paljastuvad süü ja patukahetsuse mehhanismid.
Jutustus "Isaak" (Izaokas), autoriks leedu emigrandist kirjanik Antanas Škema, avab leedulasest intellektuaali tragöödia, kes kannatab süükompleksi all, kuna sõja ajal tappis ta juudi. Kahetsus ei too endaga kaasa sisemist puhastumist, vaid vastupidi, muutub tagakiusamismaaniaks, temast saab psühhiaatriahaiglas patsient ja ta sooritab uue mõrva. Diskursuse erinevate figuratiivsete isotoopide analüüs võimaldab artikli autoril välja tuua jutustuse varjatud kontseptsiooni. Tõeliseks mõrvapõhjuseks osutuvad mitte ideoloogilised või kultuurilised vastuolud, vaid inimolemuse enda kahelisus, mis kriisisituatsioonides väljub sootsiumi kontrolli alt. Juutide tapmise eest on vastutavad mitte üksikindiviidid, vaid anonüümne pealtvaatajaskond, kelle juuresolekul toimub tragöödia Kaunase garaažis. Škema demüstifitseerib nn "kuldaega" (iseseisva Leedu riigi ajal aastatel 1918-1940), paljastades massipsühhoosi ees võimetute tühjade märkide süsteemi.
Leonardas Gutauskasae romaanis "Varjud" vaadeldakse keerulisi suhteid leedu ja vene rahva vahel. Süžee aluseks on sureva leedulase dialoog tema poolt 20 aastat tagasi tapetud nõukogude ohvitseriga. Mõlemad tegelased tegutsevad sümboolsete figuuridena, kehastades väärtusi, mis on omased kahele erinevale kultuurile. Diskursuses luuakse pidev pinge opositsiooni "oma"/"võõras" pinnal, kusjuures loodus ja kristlikud tõed on vestluspartnereid ühendavaks lüliks, aga Venemaa ja Nõukogude Liidu impeeriumipoliitikat vaadeldakse kui konflikti vältimatut põhjust. Tekstianalüüs toob välja kolm romaanis esindatud väärtussüsteemi.
Individuaalse süü süsteemi teostab arhailine agrokultuuriline ühiskond, mille paradigmaatiliseks mudeliks on vanausuliste moraaliprintsiibid. Üleminek kollektiivsele vastutusele toimub Vene Õigeusukiriku lõhenemise ajal, milles autor näeb kõlbelise katastroofi algust. Romaani lõpus antakse kolmanda süsteemi utoopiline projekt - see on harmooniline süsteem, mis ühendab inimlikud väärtused märgilisusega.
Mõlemad vaadeldud teosed avavad kaks võimalikku süüst vabanemise mehhanismi: kahetsus ja ajalooliste vigade ning kultuuris eksisteerivate illusioonide mõtestamine. Ühtlasi paljastavad nad ka leedu eneseteadvuse valupunkte. (Mačianskaitė 2003: 175)
Osimo, Bruno 2003. Strange, very strange, like in a dream. Borders and translations in 'Strogij Yunosha'. Sign Systems Studies 31(1): 177-189.
Semiootika rakendamine tõlketeaduses on aluseks uudsele lähenemisele, mille tulemuseks on väga huvitavate teaduslike tekstide tekkimine. Teiselt poolt on tõlke mõiste avar kasutamine osutunud oluliseks semiootika enda jaoks, nagu näiteks C. Peirce'i või J. Lotmani käsitluses. Üha raskem on eristada tõlketeaduse mõju semiootikale ja semiootika mõju tõlketeadusele. Käesolev artikkel on katseks sünteesida mõlema distsipliini vahendeid nõukogude filmi "Range noormees" analüüsimisel. Kõigepealt on oluline vajadus lisada semiootiliselt analüüsitavale mõistele "veider" ka etümoloogiline võimalus määratleda veidralt samasuse või erinevuse kaudu mõistega "kahjulik". Kultuuri implitsiitsust on võimalik vaadelda vahendusena Enda ja Teise vahel nii kollektiivses kui individuaalses (psühholoogilises) mõttes. Suhestumise viise Teisega seletatakse siis süsteemse lähenemise kaudu kultuurilisele polüsüsteemile, mille väikseimaks elemendiks ehk alasüsteemiks on individuaalne. Tulemusena eritletakse analüüsis filmi erinevaid "maailmu", millede piire ja seoseid vaadeldakse semiootikast ja tõlketeadusest lähtudes. Filmi taoline translatoloogiline analüüs võimaldab oletada, miks antud film nõukogude režiimi poolt keelati. (Osimo 2003: 189)
Maran, Timo 2003. Mimesis as a phenomenon of semiotic communication. Sign Systems Studies 31(1): 191-215.
Mimeesi mõistet ei kasutata tänases semiootilises dialoogis kuigi sageli. Artiklis kirjeldatakse erinevaid vaateid mimeesi mõistele ning lähtuvalt neist vaadeldakse mimeesi kui kommunikatsiooninähtust. Erinevaid tähendusdimensioone esile tuues mõistetakse mimeesi kommunikatsioonietappidest koosnevana ning säärasena seostatakse ta imitatsiooni, representatsioon, ikoonilisuse jt semiootika mõistetega. (Maran 2003: 215)
Grigorjeva, Jelena 2003. Lotman on mimesis. Sign Systems Studies 31(1): 217-237.
Vaadeldakse mõningaid mimeesi semiootika alusmõisteid Juri Lotmani töödes. Eelkõige selliseid nagu mudel, sarnasus, objekti ja selle representatsiooni suhe. Nende mõistete tõlgitsus Lotmanil suhestatakse "transtsendentse semiootika" esindajate (saksa ja vene romantikud-neoplatoonikud, sümbolistid, müstilise sümboli teoreetikud) määratlustega. Teoreetiliste aluste teatud tüpoloogiline sarnasus veenab vajaduses vaadata üle traditsiooniline ettekujutus Tartu semiootikast kui puhtpositivistlikust koolkonnast. (Grigorjeva 2003: 237)
del Mar Llera, Maria 2003. Pragmatic approaches to intercultural ethics: The basis for fostering communication among nationalist groups. Sign Systems Studies 31(1): 239-260.
Käesolev artikkel on osa laiaulatuslikumast programmist, mis tegeleb kultuuridevahelise eetika erinevate aspektidega ja mis sai algtõuke UNESCO Kultuuridevahelise Eetika Projektist (Intercultural Ethics Project). Autor on seadnud eesmärgiks pakkuda pragmaatilisi vahendeid analüüsimaks Hispaanias aktuaalset kultuurilist ja poliitilist vastuseisu hispaania ning baski rahvuskultuuri propageerijate vahel. Püütakse selgitada vastasleeride identiteedi ajaloolist teket ja jõutakse järeldusele, et nii puhas kultuur kui ka puhas rahvusriik on illusoorsed mõisted ning et kultuuri ilma ideoloogiata ei eksisteeri (Habermas). Uurimuse põhijäreldus on, et konflikti lahendamine nõuab mõlemalt rahvusgrupilt sügavamat enesemääratlust. Vaid juhul, kui kumbki rahvus on võimeline selgelt iseennast piiritlema/määratlema, on ta võimeline teist mõistma ja temaga kommunikeeruma. Kui multikultuurilisus on igas ühiskonnas fakt, siis interkultuurilisus on väljakutse, millega toimetulekuks on vaja uut tüüpi kommunikatsioonipraktikat, mis ei toetuks mitte võimuloogikale, vaid teineteisemõistmise ratsionaalsusele. Just uue kultuuridevahelise kommunikatsiooni loogika aluseid püüabki autor käesolevas artiklis esile tuua. (del Mar Llera 2003: 260)
Satkauskytè, Dalia 2003. The myth of the nation of poets and mass poetry in Lithuania. Sign Systems Studies 31(1): 261-269.
Vaatluse all on massikirjanduse olemus ja sellele semiootilise lähenemise võimalikkus. Juri Lotman nõustub kultuurisotsioloogidega selles, et kaasaja massikirjandus on mitte niivõrd semiootika kui kultuuri sotsioloogia objekt. Kuid taolist fenomeni varasematel aegadel võib siiski käsitleda kultuurisemiootika objektina. Just sellise lähenemise näiteks on Lotmani artikkel "Massikirjandus kui ajaloolis-kultuuriline probleem". Antud problemaatika kontekstis vaadeldakse leedu kaasaegse massiluule fenomeni. Uurimused on näidanud, et see luule sarnaneb tunduvalt rohkem Lotmani poolt kirjeldatud nähtusele kui tänapäeva massikirjandusele. Massiluules kasutatakse avalikult rahvusromantismi koode ja ta väljendab end eliitkultuuri osana. Selline luuletüüp ei ole Lääne kultuuriruumis tuntud ja annab tunnistust arhaiseerivatest tendentsidest postsovjetlikus kultuuris. (Satkauskytè 2003: 269)
Brocki, Marcin 2003. Semiotics of culture and New Polish Ethnology. Sign Systems Studies 31(1): 271-279.
Vaatluse all on semiootilise etnoloogia olukord tänapäeva Poolas (seotud rühmitusega Uus Poola Etnoloogia/New Polish Ethnology), selle sisemised ja välised mõjutajad, eripära ja reaktsioon teistele teoreetilistele seisukohtadele. Rühmituse New Polish Ethnology asutasid 1980ndate alguses noored etnoloogid vastukaaluks positivistliku etnoloogia domineerimisele Poolas. Tänapäeval on neist saanud poola antropoloogia instituuti. Teooriatest mõjutasid seda gruppi kõige enam Tartu-Moskva kultuurisemiootika (Lotman, Uspenski, Todorov, Ivanov) ja [|] prantsuse strukturalism (Levi-Strauss, Barthes). Sellel teoreetilisel baasil arendasid nad välja oma, eripärase vaatenurga, oma eesmärgid ja tõlgendamismeetodid koos võtmeterminitega - "tekst", "müüt" ja "müütiline mõtlemine". Nad seletasid kultuurinähtusi (esmapilgul justkui üksteisest eemalasuvaid, nagu "meie-teised" suhe, keha imago, reklaam, antropoloogia ise) müütilise mõtlemise raamistikus, luues nii kõige produktiivsema ja atraktiivsema interpretatsioonisüsteemi poola humanitaar- ja sotsiaalteadustes. 90ndatel, seistes vastu kriitilise etnograafia, dekonstruktsiooni ja postmodernse antropoloogia survele, jäid nad püsima ja isegi tugevdasid oma projekti, kuna refleksiivsuse ja eneseteadlikkuse potentsiaal oli juba olemas selles semiootikas, kust nad alustasid. (Brocki 2003: 278-279)
Tønnessen, Morten 2003. Umwelt ethics. Sign Systems Studies 31(1): 281-299.
Artiklis püütakse visandada niisuguse eetika põhimõtted, mis olulisel määral tugineks Jakob von Uexkülli omailma teooria seisukohtadele. Omailma teooria tõlgendamisel määratletakse rida mõisteid: ontoloogiline nišš, ühine omailm, totaalne maailm, bio-ontoloogiline monaad. Artikli teises osas esitatakse süvaökoloogia platvormi tõlgendus Uexkülli vaatekohast lähtudes. Väidetakse, et bioloogilise mitmekesisuse (kui füsiofenomeense omaduse) kadu on ökokriisi kõige peamisem aspekt, ning seda tuleb mõista kui ontoloogilist kriisi. (Tønnessen 2003: 299)
Anderson, Myrdene 2003. Rothschild's ouroborus. Sign Systems Studies 31(1): 301-314.
·
Torop, Peeter 2003. Semiospherical understanding: Textuality. Sign Systems Studies 31(2): 323-339.
Semiootika ja eriti kultuurisemiootika semiosfääriline käsitlemine toob kaasa mitme terminivälja kõrvutamise vajaduse. Olulisemate seas tuleks nimetada tekstuaalsuse, kronotoobilisuse a multimodaalsuse ehk multimeedialisuse välja. Tekstuaalne väli on seotud kultuurisemiootika arenguga eriti Juri Lotmani töid silmas pidades, kronotoobiline väli on saanud alguse Mihhail Bahtini töödest ja multimodaalsuse (multimeedialisuse) lätete juures on Roman Jakobsoni uurimused. Just nende kolme terminoloogilise ja kontseptuaalse välja põimumisel on tekkinud nii metodoloogiline kui metakeeleline interferents, mille tulemusena me oleme sunnitud rääkima metakeele kreoliseerumisest ja hübridiseerumisest. Kuid samad protsessid toimuvad ka nende väljade sees ja seetõttu on otstarbekas ka neid välju kõigepealt eraldi vaadelda. Käösolev artikkel on pühendatud neist esimesele, tekstuaalsuse väljale.
Tekstuaalsus tähistab käesolevas artkilis üldisemat printsiipi, mille abil on võimalik jälgida ja mõtestada kultuuri toimimise erinevaid aspekte. Tekstuaalsuse mõiste on mõeldud ühendama kaht poolust, mille vahel kultuuride kirjeldamise ja seletamise põhiprobleemid paiknevad. Üht poolust tähistab binaarsus staatika - dünaamika, teist poolust binaarsus osa - tervik.
Tekstuaalsus ühendab endas teksti kui kindlapiirilise artefakti ja tekstualiseerimise kui abstraktsiooni (tekstina kujutamise või piiritlemise). Kultuuris võime konkreetsele tekstile ja abstraktsele tekstile esitada põhimõtteliselt samu küsimusi, kuigi abstraktne tekst on vaid operatsionaalne võte piiritleda tekstualiseerimise abil mõnd nähtust holistliku ja süsteemse analüüsi huvides. Tekstualiseerimise praktika omakorda aitab mõista vajadust eristada tekstimaterjalist tulenevat liigendust ja tekstuaalsusest või tekstualiseerimisest tulenevat liigendust - esimene tagab võrreldavuse samast materjalist loodud tekstide vahel, teine teeb võrrreldavaks kõik tekstualiseeritud nähtused nende materjalist sõltumata.
Tekstuaalsus on võimalus, mida kultuur analüütikule pakub, olles samaaegselt kultuuri ontoloogiline tunnus ja kultuuri uurimise epistemoloogiline printsiip. (Torop 2003: 339)
Danesi, Marcel 2003. Metaphorical "networks" and verbal communication: A semiotic perspective of human discourse. Sign Systems Studies 31(2): 341-364.
Artiklis väidetakse, et keeleline diskursus on struktureeritud (nii vormi kui sisu tasandil) metafoorilisel põhimõttel. Mõistet "metafooriline võrgustik" käsitletakse kui kõneakti osade suhestumisraamistikku, kuivõrd kõneaktid ühenduvad tähenduslikuks tekstiks "valdkondade" alusel, mis edastavad ühiseid mõisteid. Erinevad seda kontsepti käsitlevad uurimused toovad esile, et just allikvaldkonnad võimaldavad rääkijail tuletada tähendus verbaalses interaktsioonis, ühendades käsitletava teema kultuuriliselt tähenduslike kujundite ja ideedega. Sellest omakorda järeldub, et keel on tihedalt läbi põimunud mitteverbaalsete tähendussüsteemidega, peegeldades neid keeleliste teadete sisus. Seega, metafooriliste võrgustike mõistest tuleneb, et inimtunnetus on suurel määral assotsiatiivse struktuuriga. (Danesi 2003: 364)
Паладян, M. 2003. Функция характеризации в настоящем времени. Sign Systems Studies 31(2): 365-376.
Artiklis vaadeldakse kognitiivset valdkonda, kus kohtuvad stilistika ja grammatika: selleks on karakterisatsiooni funktsioon olevikus. Tavaliselt arvestatakse oleviku puhul vaid aega ja aspekti. Kuid kognitiivsest vaatepunktist on olevik seotud mitte ainult tegusõna, vaid ka omadussõnaga; seda iseloomustab mitte ainult aeg, vaid ka ruumilisus (spacial features). Just seetõttu võib sel juhul öelda, et tegusõna stilistika kohtub omadussõna stilistikaga. Tuuakse välja olevikus kasutatavate karakterisatsioonimehhanismide stilistilised võimalused nii kirjanduse kui maalikunsti näitel. (Паладян 2003: 376)
Nöth, Winfried 2003. Semiotic foundations of the study of pictures. Sign Systems Studies 31(2): 377-392.
Kas pilt on märk? Kui pilt "representeerib" midagi, siis võib ilmselt öelda, et pilt on märk. Kuid kui "representatsioon" on "märgi" sünonüüm, kas siis võib tähenduslikuks lugeda ka abstraktset maalikunsti? Mõnede semiootikute arvates ei saa sellist maalikunsti lugeda märgiliseks, kuna ta ei oma referenti. Taoline seisukoht on valitsev fenomenoloogias: sellised kujutised ei ole märgid, vaid iseseisvad fenomenid. Käesolevas käsitluses järgin ma C. S. Peirce'i semiootikat, kelle järgi nii figuratiivsed kui mittefiguratiivsed teosed ja isegi mentaalsed pildid on oma olemuselt märgid. Kuidas ja miks puuduva referentiga pildid võivad olla määratletud märkidena, vaadeldakse monokroomse maalikunsti ja niisuguste ajalooliste geograafiliste kaartide baasil, millel kujutatakse semiootilise objekti eristamisele. Mittefiguratiivset kujutist interpreteeritakse kui autentset/olemuslikku ikooni, ning mitte selles mõttes, et ta kujutab objekti kõige täpsemalt, vaid selles, et ta on eneserepresentatsiooni märgiks, so autoreferentsiaalseks märgiks. (Nöth 2003: 392)
Голъцман, Мария 2003. Об общих графических закономерностях восприятия живописи и балета: мнемоническая форма танца. Sign Systems Studies 31(2): 393-419.
Artiklis käsitletakse maalikunsti ja klassikalise balleti visuaalse tajumise mõningaid aspekte. Teema tuleneb sellest, et nende kahe kunsti põimumine toimub formaalse keele tasandil. Vaadeldakse klassikalise balleti ja maaliuknsti koodide sarnasust, pöörates tähelepanu kõigepealt sellele, kuidas ja millise eesmärgiga klassikaline ballett kasutab maalikunsti koodi. Balletti ja maalikunsti ühendab teater, mis on Euroopa traditsioonis kujunenud nagu elav pilt (või elav maal). Näidatakse, kuidas nn. elava maali printsiipi kasutatakse balletikunstis erinevatel tasanditel - nii etenduse kompositsioonis, kui ka koreograafia keeles. Kui maalikunstis on kujundid staatilised ja fikseeritud, siis ballett on efemeerne, ta eksisteerib ruumis ainult kindlas ajaraamis ja kaob siis, kui etendus lõpeb. Artikli viimane osa on pühendatud küsimusele: miks balletikunst vajab selliseid visuaalseid võtteid nagu pidev kordamine erinevatel tasanditel, liikumise faaside fukseerimine ja mnemooniliste figuuride kasutamine. Kui tants on kõigepealt dünaamika, pidev liikumine ja muutumine, siis maalikunst on staatiline, muutumatu, tasapinnal kinnitatud kujund. Tantsus domineerib aeg, maalikunstis aga ruum. Ballett kasutab maalikunsti printsiipe selleks, et kinnistuda ruumis ja ületada oma efemeersust ehk temporaalsust. Ballett kasutab oma kõrgelt struktureeritud keeles ka abstraktseid-geomeetrilisi vorme, et jäädvustuda vaataja ning kultuuri mälus. (Голъцман 2003: 419)
Chang, Han-liang 2003. Notes towards a semiotics of parasitism. Sign Systems Studies 31(2): 421-439.
Parasiitide või parasitismi metafoor valitses kirjanduskriitilist diskursust alates 1970ndatest aastatest Tuntumad on Michel Serres Prantsusmaalt ja J. Hillis Miller Ameerikast, kelle töödes seostatakse teksti ja parateksti, kirjanduse ja selle analüüsi, interpretatsiooni ja kriitika vaheline suhe tihti suhtega toituva organismi ja parasiidi vahel, võimaldades seega seda suhet dekonstrueerida. Need tööd, koos Derrida, Barthes'i ja Thomi omadega viivad mõttele parasitismi semiootika loomise võimalikkusest. Kahjuks ei süvene ükski neist autoreist parasitismi bioloogilistesse alustesse. Samas on kummaline, et isegi bioloogias tõlgendatakse parasitismi sageli kui metafoori, kus kaheorganismilise ökoloogilise fenomeni tähistatavat väljendatakse tähistaja "söök võõralt laualt" abil. Artiklis visandatakse parasitismi semiootika lähtekohad, toetudas Jakob von Uexkülli omailma ning Maturana ja Valera struktuurse sidustuse mõistetele, samuti rõhutades koevolutsioonilise protsessi fenomeni koosluste ökoloogia aspektis. Antakse kirjanduslike ja meditsiiniliste näidete lühiülevaade XVII saj. Inglismaa ajaloost, kus paljud kirjutised mainivad parasitismi tolleaegses religioosses praktikas (näit. armulaud) ja poliitikas (näit. suhe õukonna ja monarhi vahel). Võimalik on mõista ka keele ja bioloogia omavahelist suhet kui "parasiitlust". (Chang 2003: 439)
Lotman, Maria-Kristiina 2003. On the semantics of rhythm: Formal differences between the characters of Oresteia in tragedy. Sign Systems Studies 31(2): 441-464.
Töö eesmärgiks on analüüsida Oresteia karakterite formaalseid omadusi Aischylose, Sophoklese ja Euripidese käsitluses. Võrreldakse pea- ja kõrvaltegelasi, milleks võetakse arvesse tegelaste kõnede rütmilist elavust ja variatiivsust, repliikide arvu ja pikkust, samuti kõnelemisvärsside osakaalu vastava tegelaskuju meetrilises repertuaaris.
Analüüsis selgus, et Sophoklese ja Euripidese näitajad on üksteisele tunduvalt lähedasemad nii üldise "elavuse" poolest kui ka karakterite kõnede "elavuse" poolest. Kindlad erinevused ilmnesid pea- ja kõrvaltegelaste repliikide meetrikas ja rütmikas. Kõige selgemini tulevad need tendentsid välja Elektra ja ebaolulisemate tegelaste võrdlemisel. Nimelt on kõigis kolmes tragöödias Elektral mitmeid ühiseid jooni. Nii on temal alati kõige enam lüürilisi osi. Mis puudutab rütmikat, siis on Elektra värssides suhteliselt rohkem ebastandardseid lahendusi, nt on ta ainus tegelane Aischylosel ja Sophoklesel, kelle jambilistes trimeetrites tuleb ette kahekordset resolutsiooni, samas kui Euripidesel, kelle Elektra on üldse kõige enam resolveerunud tegelane (kui Kastorit mitte arvestada), võib tema osast leida koguni kolmekordse resolutsiooniga värsi. Samuti on Elektra tekstis kõikidest tegelastest kõige enam jagunemisi. Elektra "elavus" on kõikidel autoritel peaaegu võrdne (kuigi proportsionaalselt on see Aischylosel üks kõrgemaid, Sophoklesel ja Euripidesel keskmine).
Orestesel on samad tendentsid küll skemaatilisemad, kuid siiski on tema osade meetrika ja rütmika suhteliselt sarnane Elektra omale. Nii on ta lüüriliste värsside osakaalult alati teisel kohal Elektra järel, samuti on tal küllaltki palju kagunenud värsse.
Samal ajal koosnevad kõrvaltegelaste osad reeglina täielikult jambilistest trimeetritest. Vähemtähtsate tegelaskujude repliikide rütmiline variatiivsus on keskmisest kõrgem, kuid jagunemisi nende osades üldiselt ei leidu (erandiks on Aigisthos). Samuti eristub teiste seast ebastandardse rütmiga tegelasi, nt Sophoklese Chrysothemis, kes kontrasteerub Elektraga nii loomuomaduste poolest kui ka oma rütmikalt: tema tekstis on resolutsioonide osakaal ligi neli korda väiksem kui Elektral. Kontrast teiste kõrvaltegelastega on veelgi suurem.
Klytaimnestra roll on rütmiliselt ja meetriliselt vahepealne: Aischylosel koosneb tema osa küll sajaprotsendiliselt dialoogivärsidest, kuid Sophoklesel ja Euripidesel toob ta kuuldavale ka üksikuid lüürilisi värsse. Samuti on tema osas ka mõned värsiridade jagunemised, mida kõrvaltegelastel üldiselt ei esine. (M.-K. Lotman 2003: 464)
Aptekman, Marina 2003. The problem of language and reality in Russian modernism: The conception of mirotvorchestvo in A. Remizov's Rossiya v pis'menah. Sign Systems Studies 31(2): 465-482.
Vaadeldakse Aleksei Remizovi kirjanduslikku projekti Rossija v pismenah Hõbeajastu kontekstis, kus lingvistilisse sümboolikasse ja keelesemiootikasse suhtuti kui "jumalikku kõnesse", st vaadeldi seda teatud maagilise vahendina ümbritseva reaalsuse loomisel. Remizov mõtestab evangeeliumi "alguses oli Sõna" lahti kui keele reaalsuse üle valitsemise maagilise ja müstilise kontseptsiooni ning püüab oma teoses seda väidet tõestada, taastades vene mineviku reaaliaid esmapilgul mõttetute (kuid Remizovi järgi varjatud maagilist mõtet kandvate) tähtede ja arvude sümbioosi abil. [|]
Autori arvates on taoline keel reaalsuse üle valitsemise kontseptsiooni tõlgendus lähedane nn maagilisele Kabbalale. Artiklis analüüsitakse maagilise Kabbala teooriat, selle teooria tõlgendust ja praktilist rakendust Hõbeajastu poeetilises ideoloogias. Remizovi teost vaadeldakse sel foonil kui antud teooria kasutamise näidet vene kahekümnenda sajandi alguse kirjanduses. (Aptekman 2003: 481-482)
Pärli, Ülle 2003. On postmodernism, "the stairs of avant-garde", and Brodsky. Sign Systems Studies 31(2): 481-498.
Artiklis on tehtud katse analüüsida vene postmodernismi poeetikat lähtuvalt J. Faryno poolt avangardi kirjeldamiseks pakutud "transsemiootilise trepi" kontseptsioonist. Tekstinäidetele toetudes kirjeldatakse, kuidas postmodernistlikes tekstides toimuvad erisuunalised protsessid: kultuuriliselt eriline ja unikaalne sulandub tautoloogias, tähendust omavad tervikus pihustuvad atomaarseteks tühjadeks ühikuteks. Avangardi tähendustloov teleoloogiline mudel sakkab siin töötamast. Lähemalt vaadeldakse, kuidas nimetatud tendentsid kajastuvad J. Brodsky näidendis "Marmor" Brodsky positsiooni eristab vaadeldud "postmodernistlikust" kontekstist usk poeetilise sõna tunnetuslikesse võimalustesse (ühendades unikaalset ja korduvat väärtust see tundeelamus ja päästab tautoloogiast). (Pärli 2003: 498)
Kalinin, Ilia 2003. The semiotic model of a historical process: History — between grammar and rhetoric. Sign Systems Studies 31(2): 499-509.
Artiklis käsitletakse ajaloo semiootilise mudeli lingvistilisi aluseid, millest lähtuvalt ajalugu kirjeldatakse kui ühiskonna sees ringlevat kommunikatsiooniprotsessi. Taolise semiootilise lähenemise teoreetiliseks eelduseks on põhimõtteline analoogia keele ja kultuuri vahel. Nii vaatleb semiootika (näiteks B. A. Uspenski) ajalugu kui tekstide tekitamise ja lugemise protsessi, kusjuures kontrolli kommunikatsiooni üle teostatakse tänu kultuurikoodile, või, teiste sõnadega, tänu ajaloo grammatikale. Kuid ajaloo kirjeldamine vaid ühe, unifitseeritud grammatilise koodi talitlemisena ei võimalda seletada uute tähenduste teket, st ajalugu par excellence.
J. Lotman tõlgendab tekstiloome retoorilist mehhanismi kui (minimaalselt) kahe semiootilise süsteemi vastastikust koostööd. Taolise mehhanismi tööprintsiibi võtab ta ka oma kultuuridiakroonia semiootilise versiooni aluseks. Kuid just selles punktis pannakse semiootika valiku ette: kas piirduda retoorilise masina lahtivõtmisega eraldi kultuurikoodideks ja nende autonoomsete grammatikate kirjeldamiseg, või kontseptualiseerida ajaloo sündmus kui a-grammatism, grammatiline viga, "mitteõige tekst". Analüütiline tee viib redutseeritud teoreetilise konstruktsioonini, sünteetiline õnnestab semiootilise ajaloomudeli kui positivistliku teadusprojekti staatust. (Kalinin 2003: 509)
Levchenko, Jan 2003. When a Russian Formalist meets his individual history. Sign Systems Studies 31(2): 511-521.
Artiklis käsitletakse seoseid vene formalistide muutuva ajaloolise identiteedi ja nende individuaalse evolutsiooni (kirjanike, ühiskonna liikmete, kultuuritegelastena) vahel 1920ndate aastate teisel poolel. Formalistid oma agressiivse suunitlusega kaasajale on siin vastandatud strukturalistidele, konservatiivse, traditsioonilise ideoloogia (mis on selline revolutsiooniliste ideede suhtes) kandjatele. Seda võib seletada formalistide, kelle eesmärgiks oli omastada kultuuriväärtused, mis on ümber nimetatud ja uuendatud nende revolutsioonilise teooria sulatusahjus, spetsiifilise "romantilise" identiteediga. See identiteet, nagu ka nende revolutsiooniline ideoloogia, oli imporditud Euroopast. Kuid stalinlik "renessanss" muutis mõttetuks Revolutsiooni idee nii inimeste teadvuses kui ka ühiskonnas endas. Just seetõttu suubub vene vormikoolkond marginaalsusse ja hakkas välja töötama uusi, adapteeritud intellektuaalse vastupanu vorme (eraelu, kodukirjandus), mis muutusid aktuaalseks järgmisel aastakümnel. (Levchenko 2003: 521)
Gretchko, Valerij 2003. Aesthetic conception of Russian Formalism: the cognitive view. Sign Systems Studies 31(2): 523-532.
Tänapäeval on vormikoolkonna teooria muutumas taas aktuaalseks seoses kognitiivteaduste kiire arenguga. Kognitiivse lähenemise raames arendatav kunstiteooria osutub lähedaseks formalistide vaadetele kunstitegevuse põhiseaduspärasuste kohta. Artiklis näidatakse, et (1) formalismi teoorias sisaldub rida metodoloogilisi lähtepunkte, mis lähendavad teda kognitiivsele arusaamadele, (2) mõned formalismi põhiseisukohad võimaldavad ümberformuleerimist kognitiivsetesse terminitesse, (3) taoline ümberformuleerimine on kasulik tunnetuslikus (epistemoloogilises) plaanis. (Gretchko 2003: 532)
Davtian, Stepan; Chernigovskaya, Tatyana 2003. Psychiatry in free fall: In pursuit of a semiotic foothold. Sign Systems Studies 31(2): 533-546.
Psüühikahäirete diagnostika tugineb täielikult haige käitumise hindamisele (kaasaarvatud tema kõneline käitumine). Käitumist omakorda kontrollib situatsioon, mida võib määratleda märgisüsteemina. Olukorra vastuvõttu võib hinnata kui kontekstist, mis on tingitud eelnevatest subjekti isiklikku maailma vormivatest situatsioonidest, sõltuvat funktsiooni. Seega maailm ei ole ette antud - see vormitakse inimtegevuse käigus. Me eeldame, et erinevusi käitumises, ka selle anomaalseid vorme, võib seletada mitte iseloomu või haigusi seletavate mõistete abil, vaid individuaalsetes maailmades lahtimängivate situatsioonide raames. Situatsioon, milles subjekt ennast teadvustab, ei ole mitte lihtsalt koht kolmemõõtmelises ruumis kindlal ajahetkel, vaid tema maailma osa ja tema elu episood. Nagu tekst, mis koosneb sõnadest, nii koosneb individuaalne maailm situatsioonidest, milledest igaüks nõuab kindlat konteksti oma mitmetähenduslikkuse ületamiseks. See kontekst tekitatakse maailma kui terviku poolt iga selles sisalduva situatsiooni (mis on terviku osaks) suhtes. Juhul, kui kontekst ei ole võimeline situatsiooni selgitama, ületatakse selle määramatus situatsiooni muutusele (prognoositavale) suunatud aktiivsuse abil. Seetõttu on peamisteks mehhanismideks, mis määravad ära subjekti maailmanägemise adekvaatsuse, tema suunatud aktiivsus, oskus prognoosida oma tegevuse tulemusi ja viia neisse sisse vajalikke parandusi. Viga ühes neist mehhanismidest viib vältimatult moonutatud maailmapildi tekkimisele, olukordade eksliku tõlgendamise ja, kui tagajärg [|] - mitteadekvaatsete tegevusteni, mis lõppkokkuvõttes toovad endaga kaasa aktiivsuse (kui mitteefektiivse) redutseerimise. Aktiivsuse defitsiit muutub seega võtmeteguriks, mis on vastutav haiguse arengu eest, olles ühtaegu nii selle põhjuseks kui ka tagajärjeks. Subjekti vähese aktiivsuse perioodidel tekivad tingimused märkide patoloogilise (ja patogeense) funktsioneerimise jaoks. Tuuakse välja järgmised võimalikud variandid: oligoseemia (vastuvõetavate märkide hulga kahanemine); hüposeemia (märgi olulisuse vähenemine); hüperseemia (ühtede märkide osatähtsuse suurenemine teiste arvelt); krüptoseemia (teiste vaatlejate jaoks arusaamatute märkide vastuvõtt) ja paraseemia (märkide väär tõlgendus vale konteksti mõjul). (Davtian & Chernigovskaya 2003: 545-546)
Vehkavaara, Tommi 2003. Natural self-interest, interactive representation, and the emergence of objects and Umwelt: An outline of basic semiotic concepts for biosemiotics. Sign Systems Studies 31(2): 547-587.
Elu ja elunähtusi on biosemiootikas kirjeldatud päritolult antropomorfsete semiootiliste mõistete abil. See oleks õigustatud, kui õnnestub tõendada, et elussüsteemid kui ennastsäilitavad tasakaalukauged süsteemid loovad ja täiendavad mingeid esitusi oma püsimistingimuste kohta. See on semiootilise realismi vaatekoht, mille kohaselt märgid ja esitused on realsed ja objektiivsed loodusilmingud, ilma tarviduseta inimtõlgendaja järele. Vajalik on esituse mõiste fundamentaalne määratlus; nii Peirce'i kui Uexkülli märgimõisted eeldavad liialdatult keerulist semiootilist toimijat. Lihsaimad esitavad süsteemid ei evi objekte ega omailmu. Minimaalne esitus ja normatiivsuse allikas (mis on vajalik esituse tõlgendamiseks) võivad põhineda M. Bickhard'i interaktivismil. Esmane normatiivsus ehk loomulik huvi põhineb funktsiooni 'kasutus-mõistel': see, mis aitab kaasa tasakaalukauge süsteemi püsimisele, on selle süsteemi jaoks funktsionaalne; iga ennastsäilitava tasakaalukauge süsteemi minimaalne loomulik huvi on täita seda funktsiooni, see on ta eksistentsiaalseks eelduseks. Minimaalne interaktiivne esitus ilmub, kui sellised süsteemid saavad sobivalt umber lülituda kahe või enama enesesäilitamise viisi vahel. Niisuguste esituste tasandil võib areneda võime ära tunda vigu, kuigi süsteemil pole esitusobjekte. Nähtumuslikud objektid ilmuvad keerukamates süsteemides. Kui süsteem loob rea järjest täiendatavaid 'olukorra kujundeid' ja suudab määrata ajalisi invariante selles täiendusprotsessis, siis moodustavad need invariandid objekte süsteemi enda jaoks. Esitaval süsteemil kujuneb seejuures omailm ja võime kogeda triaadseid märke. Suhe esituse ja ta objekti vahel on sel tasemel kas ikooniline või indeksiline. Nii nagu ka Peirce'i semeiootikas, ilmuvad sümbol-märgid kui enamarenenud, kuna sümbolmärgid vajavad keerukamaid süsteeme. (Vehkavaara 2003: 587)
Kull, Kalevi 2003. Ladder, tree, web: The ages of biological understanding. Sign Systems Studies 31(2): 589-603.
Peamisi bioloogilisi vaateviise saab eristada süvamudelite alusel, mis organiseerivad ühtaegu paljusid interpretatsiooniaspekte ning mis võrdlemisi selgesti erinevad eri ajastuil. Artiklis vaadeldakse kolme põhilist mudelit või metafoori - uusaja-eelset holistlikku looduse kui redeli mudelit, uusaegse bioloogia puu-mudelit, ning postmodernset võrgumudelit. Seega uusaegse teadusmudeli asendumine semiootilisega osutub seotuks puu-mudeli asendamisega võrgu-mudeli poolt ning biosemiootika kujunemisega. (Kull 2003: 603)
Markoš, Anton; Gajdoš, Eduard; Hajnal, László; Cvróková, Fatima 2003. An epigenetic machine. Sign Systems Studies 31(2): 605-616.
·
Kull, Kalevi; Rüting, Torsten 2004. From the editors of this volume. Sign Systems Studies 32(1-2): 10.
·
Deely, John 2004. Semiotics and Jakob von Uexküll's concept of umwelt. Sign Systems Studies 32(1-2): 11-34.
Semiootika, s.o. teadmiste kogum, mida arendab märgiprotsesside uurimine, sõltub (nagu iga teinegi elus eriala) uurijate kogukonnast, keda ühendab uurimistüü alus- ja juhtmõisteid moodustavate põhiprintsiipide [|] tunnustamine ja rakendamine. Need printsiibid võetakse omaks eelkõige selle eriala pioneeride tööde kaudu, mis ilmumise ajal võisid tunnustuseta jääda, kuid mis saavad rajavateks koos uurijate kogukonna küpsemisega, kes nad omaks kuulutavad. Semiootika küpsedes on Jakob von Uexkülli omailma mõiste osutunud just niisuguseks teerajajaks märgidoktriinile. Käesolevas artiklis vaadeldakse neid arenguteid, mille läbi Uexkülli kontseptsioon haaras oma keskse koha tänapäeva semiootikas. (Deely 2004: 33-34)
Rüting, Torsten 2004. History and significance of Jakob von Uexküll and of his institute in Hamburg. Sign Systems Studies 32(1-2): 35-72.
Artikli eesmärgiks on pakkuda sissevaadet arenguisse, mis aitasid kaasa Jakob von Uexkülli tööde esiletõusule, ning rõhutada Uexkülli tegevuse tähtsust Hamburgis. Lühike biograafiline ülevaade toob esile ajaloolise eelloo ja konteksti osa. Teaduslik ülevaade kirjeldab Uexkülli uurimistulemusi ja ideid, mis osutusid oluliseks bioloogia ja kognitiivteaduste arengus. Lisaks püüab artikkel ümber lükata vahel esitatud arvamust, nagu oleks Uexkülli ideed polnud puhtalt teoreetilise või filosoofilise [|] iseloomuga. Kinnitatakse, et tema tööde keskseks eesmärgiks oli empiirilise meetodi säilitamine bioloogias ning bioloogiale kindla epistemoloogilise aluse andmine. Artikkel pakub mõningaid näiteid ajaloo ja teooria lähenemisest teineteisele ning selle tulemuslikust kasutusest Uexkülli uurimistöödes, mis tehti Institut für Umweltforschung'is Hamburgis. (Rüting 2004: 71-72)
Hoffmeyer, Jesper 2004. Uexküllian Planmässigkeit. Sign Systems Studies 32(1-2): 73-97.
Otsese vastandina valdavale positivistlikule looduse mõistele - loodusele, mis on mõtteta ning tähendusest vabastatud - väitis Jakob von Uexküll, et teatud plaanipärasus on looduses toimiv. Seda võib paraku võtta kui vaadet, mille kohaselt orgaaniline evolutsioon ise pole loov protsess, vaid on järkjärguline (ometi küll majesteetlik) Looduse enese ehitusliku plaani väljakoorumine. Selline idee võib kaasa aidata determinismi taaspüstitamisele bioloogilise teooria keskmes, mis räägiks tõsiselt vastu biosemiootika vaatele. Nii biosemiootika kui Peirce'i kosmoloogilise filosoofia lähtekohti on, et määramatus on esmane, et "harjumine" ehk interpreteerimine on reaalsed protsessid looduses, mistõttu usk ettemääratusse on põhjendamatu. Väidetakse, et Uexkülli plaanipärasus on kokkusobitatav tänapäevase mittedeterministliku arusaamaga. Teatud mõttes on loomade omailmad tõepoolest arenenud vastavalt looduslikule [|] plaanipärasusele, kuid see on plaan, mis lakkamatult hoiab elu teatud strateegiliste valikute kütkes ja ühtaegu mitmekesistab nende valikute tegemise tingimuste mõõtmelisust, s.t. "külgnevat võimalikkust", Stuart Kauffmani järgi. (Hoffmeyer 2004: 96-97)
Kull, Kalevi 2004. Uexküll and the post-modern evolutionism. Sign Systems Studies 32(1-2): 99-114.
Jakob von Uexkülli evolutsioonialaseid vaateid analüüsitakse nende muutuste taustal, mis on leidnud aset semiootilistes ja bioloogilistes arusaamades seoses üleminekuga modernismilt postmodernismile. Elussüsteemide postmodernsete tõlgenduste üheks iseäraks on evolutsiooniliste seletuste teisejärgulisus, erinevalt hilismodernistlikust bioloogiast, mis pidas evolutsioonilist seletust bioloogia peamiseks seletusviisiks. Ometi pole evolutsiooniline seletus esmatarvilik näiteks adaptatsiooni seletamisel, kuivõrd adaptatsiooni puhul on tegu kommunikatiivse vastavusega (organismi ja keskkonna vahel), seega semiootilise nähtusega. (Kull 2004: 114)
Chang, Han-liang 2004. Semiotician or hermeneutician? Jakob von Uexküll revisited. Sign Systems Studies 32(1-2): 115-138.
Sarnaselt teiste teadustega on ka biosemiootikal oma ajalooline arhiiv, mis sisaldab distsipliini eelkäijatena avastatud ja austatud inimeste töid. Üheks selliseks on Jakob von Uexküll, keda on nimetatud semiootika teerajajaks, kuna ta arendas Saussure'ist ja Peirce'ist sõltumatult märgi ja tähenduse teooriat. 'Märgi' ja 'tähenduse' kõrvutamine seejuures on tähendusrikas, sest ühtviisi põhjendatult võib Uexkülli pidada nii semiootikuks kui hermeneutikuks. Taolist uudset seisukohta võib õigustada Uexkülli pikaajalise huviga mõistete 'tähendus' (Sinn) ja 'osutus' (Bedeutung) vastu, mis sai alguse tema ühest esimesest raamatust 1909 aastal. Käesolev artikkel püüab taastada Uexkülli vahetut intellektuaalset ajaloolist horisonti, diskursiivset ruumi, milles viibisid tema kaasaegsed Husserl ja Frege. Nii peaks selguma, kuidas olid Uexkülli arutlused, mille teemadeks märk (Zeichen) ja objekt (Gegenstand, tähendus (Sinn) ja osutus (Bedeutung), mõjutatud teistest keelefilosoofidest, ning kuidas asetub Uexküll fenomenoloogilise hermeneutikuna Husserli, Heideggeri ja Gadameri traditsiooni. Ennetamaks ja tõrjumaks võimalikku kriitikat, et hermeneutika tegeleb peamiselt tekstilise tõlgendusega, samas kui Uexküll on parimal juhul loomade elu tõlgendaja, käsitleb artikkel Uexkülli lõpetamata jäänud Platoni dialoogi Meno paroodiat pealkirjaga Die ewige Frage: Biologische Variationen über einen platonischen Dialog (1943). Niisugune tekstiga töötamine annab tunnistust Uexküllist, kes kehastab samaaegselt vanade tekstide mõistmisega tgelevat vastuvõtjat ning teist saatjat, kes paneb kirja oma selgitused veel ühele vastuvõtjate grupile. Selline tegevus ületab juba bioloogia piirid ning hõlmab retoorika ja kõneaktide lingvistilise pragmaatika. (Chang 2004: 138)
Cheung, Tobias 2004. From protoplasm to Umwelt: Plans and the technique of nature in Jakob von Uexküll's theory of organismic order. Sign Systems Studies 32(1-2): 139-167.
Jakob von Uexkülli jaoks on bioloogia teadus elusolendite organiseeritusest. Arengumehhaanika (Entwicklungsmechanik) kontekstis viitab ta H. Drieschi ja H. Spemanni katsetele embrüonaalsete idurakkudega, tõestamaks, et organismid on diferentseerumise poolt moodustatavad looduslikud objektid. Uexküll keskendubki just sellisele diferentseerumiste või organiseerituste teooriale. Organiseerituse mõistesse on tema jaoks kaasatud "looduse tehnika", mis on suuteline struktureerima orgaanilist ja anorgaanilist materjali vastavalt plaanidele ja reeglitele. Need plaanid ja reeglid moodustavad osa kogu maailma korrastatusest. Eelnevalt olemasolevate märgisüsteemide ja koodidena määravad ja reguleerivad nad üksikute loomsubjektide arengut ja eksistentsi nendele eriomastes omailmades. (Cheung 2004: 167)
Gutmann, Mathias 2004. Uexküll and contemporary biology: Some methodological reconsiderations. Sign Systems Studies 32(1-2): 169-186.
Nii filosoofiline antropoloogia kui filosoofiline bioloogia olid võimsad ja mõjukad liikumised saksa akadeemilistes diskussioonides 20. sajandi alul. [|] Lähtudes sarnaselt kontseptuaalselt aluselt (sealhulgas silmas pidades Hans Drieschi bio-aristotelismi) seadsid nad oma eesmärgiks sünteetilise loodusfilosoofia, mis pidanuks haarama inimloomuse looduse monistliku kirjelduse. Selles biofilosoofilises arutelus on Jakob von Uexkülli teoorial keskne koht. Käesolevas artiklis vaadeldakse Uexkülli teoreetilist bioloogiat kui kantiliku teadmiseteooria jätku ja ümbersõnastust. Rekonstrueeritakse ta eristruktuur kui teadmise üldine teooria ja tuuakse esile teadmise võimalikkuse tingimuste bioloogilise interpretatsiooni lõksud. Organismi teooriat käsitletakse kui Uexkülli lähenemise keset. Artikli viimane osa esitab insenermorfo[lo]ogilise käsitluse, mis võimaldaks täielikumalt rakendada Uexkülli lähenemist organismilise konstitutsiooni relatiivsusele. Vaadeldakse funktsionaalse modelleerimise kasulikkust evolutsioonilistele rekonstruktsioonidele uexkülliliku organismiteooria alusel ja selle seotust praegusaegse bioloogilise uurimistööga. (Gutmann 2004: 185-186)
Chien, Jui-Pi 2004. Schema as both the key to and the puzzle of life: Reflections on the Uexküllian crux. Sign Systems Studies 32(1-2): 187-208.
Jakob von Uexkülli probleemistik avaldub ta paradoksalses vormikirjelduses looduse plaani osana - nii tajuskeemina kui tajuülese ideaalse vormina. Esmapilgul tundub Uexkülli usk Platoni (ja reformatsiooniaegsetesse) mõistetesse liikumatuna ilmuvast vormist resignatsioonina ta kaasaegsele teravale dispuudile materialistide, vitalistide, dünamistide ja evolutsionistide vahel. Siiski, Kanti subjektiivse teleoloogia mõttes, antiikfilosoofia vastuvõtt Uexkülli poolt taasloob nähtamatu, staatilise, kuid korduva tsükli nagu ka regulatsiooniprintsiibi loomade aktiivsuses. See regulatsiooniprintsiip eristub sarnasusereeglist, näiteks loomade välimuse ja fossiilsete jäänuste vahel, mis on lineaarne, mittetäielik, digressiivne. Michel Foucault mõttes, üleminek nähtavalt nähtamatule käib kaasa üleminekuga elusolendine (les êtres vivants) uurimiselt elu enese (la vie) uurimisele, loodusfilosoofialt bioloogiale. Uexkülli märgiteooria sünnitab ta tähelepanekuist probleemi üle, mis modelleerib ja käivitab looma toimimist ta omailmas. Osutub, et skeem, oma meelelises ja funktsionaalses kontekstis, kujuneb objektide peegeldustest nende omaduste kogumisse, kus pärisnimesid ei tunta. Pärisnimede eemaldamine, nagu Uexküll seda teeb, juhib tähelepanu esitusele puhtal kujul (Gestalt) ning kujutab endast mitte üksnes tähtsat sammu epistemoloogias, vaid ka eluteaduses, mis mõttetu peensusega on kaevunud genotüüpidesse. (Chien 2004: 208)
Steckner, Cornelius 2004. Symbol formation. Sign Systems Studies 32(1-2): 209-227.
Sümboliloome on mõiste, mille kaudu ühenduvad vastastikku teineteist mõjustanud uurimistüüd Hamburgi ülikoolis enne 1933. aastat: Filosoofia Instituudis (William Stern, Ernst Cassirer), Psühholoogia Instituudis (Stern) ja selle Laboratooriumis (Heinz Werner), ning Keskkonna Instituudis (Jakob von Uexküll). See mõiste, nagu teda kasutasid Cassirer ja Werner, seondub personalistliku lähenemisega (Stern), kuid haarab ka seotud termineid nagu 'liikumise meloodia' (Uexküll) ja 'relatsiooniline sisu' (Cassirer), arendades 'empiirilise skeemi' (Kant) mõistet. Ühtaegu on kõik need seotud läve struktureerimise probleemiga võrdsete stiimulite puhul. Intermodaalne arusaam võimaldas uurida ühiseid tahke loomade, laste ja täiskasvanute omailmas ning sümboliloomet kunstnikel (Weimar Bauhaus) ja luuletajail (R. M. Rilke). (Steckner 2004: 227)
Martinelli, Dario 2004. The musical circle: The umwelt theory, as applied to zoomusicology. Sign Systems Studies 32(1-2): 229-252.
Käesoleva artikli eesmärgiks on illustreerida omailma teooria olulist tähtsust zoomusikoloogilistes (ja laiemalt - zoosemiootilistes) uuringutes. Muusika ja erinevate loomade seostest on küll palju kirjutatud, kuid väga vähe on puudutatud selle sisulist probleemi (nagu ka John Locke'i käsitlus linnulaulust ta teoses Essay Concerning Human Understanding). Mõned käsitlused on pigem folkloristlikud, üksikud uurivad probleemi teaduslikus plaanis, ja vaid väga üksikud kasutavad otseselt zoomusikoloogilist lähenemist. Erinevaid vaateid ja lähenemisviise mõista püüdes selgub, et neil on - mitmekesisusele vaatama - ühiseid punkte, mis viib kolme peamise vaateviisi eristamisele: gradualism, mittepidevus, ja pluralism (ehk omailmateooria). Mittepidevusest lähtuv vaade on määratluse kohaselt vastuolus zoomusikoloogiaga, kuna viimase püüdeks on kaitsta seisukohta, et muusika ei ole üksnes inimomane. Gradualistliku vaate järgi eeldatakse, et musikaalsus lähtub alusest, mis on ühine paljudele loomaliikidele (vähemalt kõigile neile kel on hääleaparaat). Ometi ei saa sellist alust pidada monoliitseks (s.t. ainsal ja jaotumatul viisil arenenuks), mis annaks aluse kvalitatiivsetele erinevustele erinevate liikide muusikas. Sobivaim raam tundub olevat Jakob von Uexkülli poolt sõnastatu, mis on tuntud kui omailma teooria. (Martinelli 2004: 252)
Mildenberger, Florian 2004. Race and breathing therapy: The career of Lothar Gottlieb Tirala (1886-1974). Sign Systems Studies 32(1-2): 253-275.
Jakob von Uexkülli elu, töö ja vaadete historiograafiale on viimastel aastatel palju lisandunud, kuid samal ajal on ta teaduslike järgijate elud peaaegu uurimata. Lothar Gottlieb Tirala (1886-1974), kelle elu ja tööd artikkel vaatleb, õppis psühholoogiat ja arstiteadust Viinis ning alustas koostööd Uexkülliga 1914. a. Nende side jätkus ka järgnevail kümnendeil, kuigi Tirala karjäär oli seotud rassihügieeni ning neodarwinliku teadusega. Tema korraldatud oli kontakt H. S. Chamberlaini ja Uexkülli vahel. Pärast vallandamist rassibioloogia kohalt Müncheni Ülikoolis 1936. aastal vahetas Tirala oma huviala ning asus rakendama Uexkülli "refleksiõpetust" vererõhuhaiguste ravis. (Mildenberger 2004: 275)
Krois, John Michael 2004. Ernst Cassirer's philosophy of biology. Sign Systems Studies 32(1-2): 277-295.
Artikli esimene osa kirjeldab Ernst Cassireri bioloogiafilosoofiat 20. sajandi teadusfilosoofia taustal, andes ühtlasi ülevaate Cassireri erinevatest kirjutistest bioloogia filosoofia kohta. Artikli teises osas vaadeldakse probleemi, mis on Cassireri vaate kohaselt bioloogia peamine filosoofiline küsimus - mehhanitsismi ja vitalismi konflikti. Cassirer näitas, et selle konflikti puhul on tegu metodoloogilise vaidluse, mitte metafüüsilise probleemiga. Mõlemad seisukohad - nii mehhanitsistlik kui vitalistlik - on Cassireri meelest oma teatavais piirides õigustatud. Kolmandas osas käsitletakse Cassireri darwinismikriitikat. Olles kriitiline Darwini evolutsioonikontseptsiooni suhtes, ei eita Cassirer evolutsiooni, ning nägi emergentsuse mõistel bioloogiast kaugemale ulatuvat tähtsust. Neljandas osas tehakse kokkuvõte bioloogia filosoofia tähtsusest Cassireri filosoofilisele orientatsioonile tervikuna ja tema vaatele filosoofiateooria ülesannetest. (Krois 2004: 295)
Weber, Andreas 2004. Mimesis and Metaphor: The biosemiotic generation of meaning in Cassirer and Uexküll. Sign Systems Studies 32(1-2): 297-307.
Vaatluse all on Jakob von Uexkülli biosemiootika mõjud Ernst Cassireri antropoloogiale. Väidan, et Cassireri "sümboliliste vormide filosoofia" on kirjutatud kui kultuurisemiootika, mis oma teatud põhiliste ideede osas tugineb biosemiootilistele eeldustele, osalt otsesemalt (kui kogemuse "emotiivne alus"), osalt kaudsemalt. Püüan välja tuua ühendusjooni biosemiootilise lähenemisega, eesmärgiga formuleerida semiootilist antropoloogiat, mis mõistaks inimest kui kehandunud olendit ja kultuuri kui üldsemioosilist fenomeni. (Weber 2004: 307)
Markoš, Anton 2004. In the quest for novelty: Kauffman's biosphere and Lotman's semiosphere. Sign Systems Studies 32(1-2): 309-327.
Uudsuste ilmumine elusa sfääris on jäänud, vaatamata evolutsioonilise bioloogia pikale traditsioonile, soovimatuks nähtuseks. Valdav neodarwinlik paradigma vaatleb elusolendeid kui väliste (ja võõraste, järelikult "pimedate") kujundavate jõudude passiivseid tulemeid. Paljud darwinismile vastanduvad õpetused peavad samuti igaveste, muutumatute ja väliste seaduste olemasolu vajalikuks eelduseks. Tihti need, kes vastandavad end Darwini teooriale ja tunnistavad, et elusolendeil on "ise", rõhutavad sisemist, ideaalset ja igavest harmooniat, mis aga on kokkusobimatu ajalooliste muutustega; seega selline harmoonia on jällegi tingitud välistest, ajatustest "seadustest". Kirjeldan käesolevas artiklis aga kolmandat võimalust, mis seostub kahe eraldiseisjaga - Stuart Kauffmani kui bioloogi ja füüsiku ning Juri Lotmani kui semiootiku ja kulturoloogiga. Nende lähenemine toob esile, et organismide, teadvuste, kultuuride evolutsioon on pidev läbirääkimine (semioos) "seaduste" vahel, viies seeläbi vabaduse ja autonoomia kasvule. (Markoš 2004: 327)
Uexküll, Jakob von; Uexküll, Thure von 2004. The Eternal Question: Biological variations on a Platonic dialogue. Sign Systems Studies 32(1-2): 329-362.
Looduse tõlgendamine bioloogia poolt, mis valitseb kõigile tõketele vaatamata, on toonud meie mõtlemise lähemale antiigile ja annab võimaluse ergastada meie läbitöötatud terminoloogiat inimkonna suurvaimude mõtteressursside kaasabil. Puhastades niiviisi teed Platoni juurde, tulin mõttele otsida valgustust bioloogiliste küsimuste küsimise kaudu mõttetargalt. Selleks panin Sokratese jätkama oma dialooge, andes talle teadmisi tänapäevastest bioloogilistest probleemidest. Nii on loodud teatav kokkupuude antiiksete mõtlejate ja meie vahel, meie märgatavaks kasuks. Tekst tugineb Platoni dialoogile Menon; esimese osa on kirjutanud Jakob von Uexküll, teise tema poeg Thure von Uexküll. Esmakordselt avaldati see 1943. aastal, käesolev on arvatavasti esimene avaldatav tõlge inglise keelde. (Uexküll & Uexküll 2004: 362)
Uexküll, Jakob von jr. 2004. Jakob von Uexküll and Right Livelihood - the current actuality of his Weltanschauung. Sign Systems Studies 32(1-2): 363-371.
·
Uexküll, Thure von 2004. Eye witnessing Jakob von Uexkülls Umwelttheory. Sign Systems Studies 32(1-2): 373-374.
·
Magnus, Riin; Maran, Timo; Kull, Kalevi 2004. Jakob von Uexküll Centre, since 1993. Sign Systems Studies 32(1-2): 375-378.
·
Rüting, Torsten 2004. Signs and the design of life - Uexküll’s significance today: A symposium, its significant history and future. Sign Systems Studies 32(1-2): 379-383.
·
Lanigan, Richard L. 2005. The semiotic phenomenology of Maurice Merleau-Ponty and Michel Foucault. Sign Systems Studies 33(1): 7-25.
Postmodernne metodoloogia humanitaarteadustes ja filosoofias pöördub ära aristotellikest mõtlemisseadustest, milleks on (1) mittevasturääkivus, (2) välistatud kolmas, (3) vasturääkivus, ja (4) samasus kui analüüsi alus. Postmodernse loogika näiteks on Peirce'i (1) tõlgend, (2) sümbol, (3) indeks, ja (4) ikoon. Seda väidet illustreeritakse Merleau-Ponty ja Foucault töödega ning le même et l'autre diskursusemärki kasutades, kus suhe [Ise:Sama :: Teine:Erinev] eksplitseerib Roman Jakobsoni kommunikoloogia kui discours, parole, langue ja langage konjunktsioonid ja disjunktsioonid, apositsioonid ja opositsioonid. (Lanigan 2005: 25)
Sevilla, Jorge Conesa 2005. The realm of continued emergence: The semiotics of George Herbert Mead and its implications to biosemiotics, semiotic matrix theory, and ecological ethics. Sign Systems Studies 33(1): 27-52.
Käesolev uurimus George Herbert Mead'i semiootika teemal pöörab peatähelepanu ta pöördelistele ideedele sotsiaalsusest, teadvusest, ja kommunikatsioonist. Meadi arusaam sotsiaalsusest kui sunnitud suhestatusest, või sunnitud semioosist, mis ilmub evolutsioonis varakult ja avaldub lihsais süsteemides, garanteerib talle rajaja koha biosemiootikute hulgas. Nende Meadi ideede hulka kuulub multireferentsiaalsuse kirjeldamine, [|] mis on omane sotsiaalsetele organismidele (seotud ta üldistatud teise ideega), võimaldades üleminekut ühest omailmast teise suhteliselt kergelt. Kuigi Meadi avar semioosi mõiste on veenev ning vastavuses praegusaegse semiootikaga (ning biosemiootikaga), siiski puudub selles rahuldav seletus sellele, kuidas teadvusega organismid suudavad üle minna uutele võrdlusalustele. Autori poolt arendatav 'semiootilise maatriksi teooria' kirjeldab falsifitseeritavaid eksistentsiaalseid ja kognitiivseid heuristikuid, et eristada "ülemineku" funktsioone 'energeetilisteks eeldusteks', 'kindlustatuseks' ja 'võimaluseks'. Samuti, teistsugust tüüpi loovus, ökoeetika, on biosemioosis peitub konstant. Mitte iga semioos pole hea, nagu pole hea mitte iga tekst. Kuna meie liik liigub eemale ürgsest biosemioosist ja vastastikusest seotusest, siis ajaloolisus, küll kuulekas leiutamaks sünteetilist semioosi või tujukaid omailmu, põrkub ökoloogilise reaalsuse ja üleliia antropotsentrilise teksti tagajärgedega. (Sevilla 2005: 51-52)
Danesi, Marcel 2005. The Fibonacci sequence and the nature of mathematical discovery: A semiotic perspective. Sign Systems Studies 33(1): 53-72.
Artikkel vaatleb suhet matemaatilise avastuse ja märgiprotsessi vahel, kuulsa Fibonacci rea näitel. Selle rea juhuslik avastamine kui vastus itaalia matemaatiku Leonardo Fibonacci poolt sõnastatud ülesandele illustreerida kümnendsüsteemi efektiivsust, on üks neid juhtumeid inimajaloos, mis näitab, kuidas juhus, semioos ja avastus on põimunud. Sellisena on Fibonacci rida oluliste tulemitega loova semioosi uurimiseks, kuivõrd ta viitab, et sümbolid pole inimmõistuse arbitraarsed produktid, vaid alateadvuslikud reaalsed sondid. (Danesi 2005: 72)
Jarosek, Stephen 2005. The semiotics of sexuality: The choice becomes the association of habits becomes the desire becomes the need. Sign Systems Studies 33(1): 73-136.
Pragmatism on vaade, mille kohaselt me omistame tähendusi neile asjadele, mis on meile olulised. Kõige olulisemad on asjad, mis on suletud me kehasse - silmad, kõrvad, nina, käed, jalad, nahk - kuni me sooiseäradeni. Mei kehad on vahendid mis ühendavad meid maailmaga - kultuuriilmaga. Sooiseärad võimaldavad heita pilku, kuidas keha vastab kogemusele, isiksusele ja lõpuks kultuuri soorollidele. Oma varasemas töös uurisin harjumusi ja assotsiatiivset õppimist (neid peab Peirce tunnetuse fundamentaalseiks omadusteks), Heideggeri 'olemasolemise' kontekstis. Käesolevas töös arendan ja rakendan seda vaadet soorollidele. Lahutamatust seosest harjumuste, assotsiatiivse õppimise ja olemasolemise vahel saame tuletada, et (1) soorollid on harjumused; (2) soorollid on valitud; (3) meestele ja naistele "meeldivad" need rollid millesse nad on määratud (see on olemasolemise fundamentaalne avaldumine). Seega - valikust saab harjumuste seos, saab soov, saab vajadus. Nii tekivad vajadused, mille järgi soorolle identifitseeritakse. (Jarosek 2005: 136)
Tchertov, Leonid 2005. Perceptographic code in visual culture. Sign Systems Studies 33(1): 137-158.
Visuaalkultuuri võib semiootiliselt vaatepunktilt vaadelda kui visuaalsete koodide süsteemi. Mõned neist lähtuvad veel loodusmaailmast. Nii näiteks formeerub pertseptiivne kood juba bioloogilisel tasandil, vahendades sensoorsete andmete muutumist ruumilise maailma pertseptiivseteks kujunditeks. Loomuliku pertseptiivse koodi vahendid transformeeruvad kultuuris, lülitudes kommunikatsiooniprotsessidesse kujutiste abil. Kahemõõtmelist kujutist võib vaadelda kui "pertseptoprogrammi", mis kujutab endast, ühelt poolt, mingi sisemise pertseptiivse kujundi või ettekujutuse ülestähendust, teisalt - programmi, millele vastavalt ehitatakse üles vaataja visuaalne vastuvõtt. Taolise pertseptograafia vahendid moodustavad juba teatud kunstliku koodi, mis, erinevalt loomulikust pertseptiivsest koodist, osutub kommunikatiivseks, mida vabalt kasutatakse ja muudetakse erinevatel aegadel, erinevates praktilise ja kunstilise tegevuse sfäärides. Mitte iga pertseptoprogramm ei saa kunstiteoseks, kuid kogu kunstiajalugu võib vaadelda kui nende vahendite omandamist ja arendamist. See protsess sõltub nii "nägemise vormide" sisemisest arengust kui ka uute väliste kommunikatsioonivahendite loomist. (Tchertov 2005: 158)
Torop, Peeter 2005. Semiosphere and/as the research object of semiotics of culture. Sign Systems Studies 33(1): 159-173.
1984. aastast, mil ilmus J. Lotmani artikkel "Semiosfäärist", on see mõiste liikunud ühest terminiväljast teise. Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika distsiplinaarsel terminiväljal on ta seotud mõistetega keel - sekundaarne modelleeriv süsteem - tekst - kultuur. Interdistsiplinaarsetest terminiväljadest on ehk olulisem seotus mõistetega biosfäär ja noosfäär ühelt poolt ning logosfäär teiselt poolt. Metadistsiplinaarsena on semiosfäär kultuuriteaduse metodoloogiasse kuuluv mõiste ning seostub seal holismi ning osa ja terviku mõistega. Ja transdistsiplinaarsena on semiosfääri mõiste väga lähedane sümboli mõistele sümbolismis: sümbol on defineerimatu mõistena sobiv tunnetamatu tunnetamise vahendamiseks, samas võib sümbol olla erakordselt suure tähendusmahuga kui redutseeritud müüt. Selles kontekstis tähistab semiosfäär kultuuri uurivate distsipliinide komplementaarsust, liikumist üldise kultuuriteaduse ja "mõistva metodoloogia" loomise suunas.
Semiosfäärist tänapäeva teaduse suundumuste taustal rääkides tuleb meeles pidada, et tegemist on üheaegselt objekt- ja metamõistega. Semiosfäär on see, mida uuritakse kultuuris või kultuurina, ning semiosfäär on see vahend, mille abil kultuuri uuritakse. Semiosfääri abil uuritakse semiosfääri ei ole paradoks, vaid tähistab uurimisobjekti ja tema kirjelduskeele dialoogi. Kultuuri kui uurimisobjekti dünaamika sunnib teadust [|] otsima uusi kirjelduskeeli, kuid ka uued kirjelduskeeled mõjutavad omakorda kultuuridünaamikat, sest pakuvad uusi võimalusi enesekirjeldusteks. Tihti on aga uus kirjelduskeel ajaloolisest vaatepunktist vaid metodoloogiline tõlge. Nii ühineb ka semiosfääri mõistes mitu erinevat kultuurisemiootikaga seotud kontseptsiooni, mis on kultuuri arengudünaamika taustal uutmoodi aktualiseerunud.
Semiosfääri mõiste viib kultuurisemiootika uuesti kokku oma ajalooga, nagu ta viib ka rakendusliku kultuurianalüüsi kokku korraga kultuurilooga ja kõige uuemate nähtustega kultuuris. Need kokkupuuted määravad ära kultuurisemiootika koha kultuuri uurivate teaduste seas. (Torop 2005: 172-173)
Kull, Kalevi 2005. Semiosphere and a dual ecology: Paradoxes of communication. Sign Systems Studies 33(1): 175-189.
Võrreldakse J. Locke'i poolt eristatud kahe põhilise teaduse vormi - semiootika ja füüsika - metodoloogiaid, iseloomustades sedakaudu semiootilist ja mittesemiootilist lähenemist ökosüsteemide kirjeldamisele. Peamine erinevus füüsikaliste ja semiootiliste teaduste vahel seisneb selles, et eksisteerib üks ja ainus füüsikaline reaalsus, mida uuritakse temas esinevaid korduvusi kasutades, ning palju semiootilisi reaalsusi, mida uuritakse kui ainulisi (unikaalseid, individuaalseid). Artiklis loetletakse 17 erinevat, kuid omavahel kooskõlas olevat semiosfääri määratlust. Neist ühe järgi on semiosfäär kvalitatiivse mitmekesisuse (ehk ühismõõdutuse) ruum). Paradoksaalselt on kommunikatsioon nii mitmekesisuse loojaks kui ka - ülemäärase kommunikatsiooni korral - selle hävitajaks. (Kull 2005: 189)
Priimägi, Linnar 2005. The problem of the autocatalytic origin of culture in Juri Lotman's cultural philosophy. Sign Systems Studies 33(1): 191-204.
Kultuuri teke jääb hüpoteeside alaks. Kuid need hüpoteesid tulenevad ikka kahest eeldusest: esiteks, millisena kujutletakse kultuuri ehitust, ja teiseks, kuidas arvatakse kultuuri funktsioneerivat.
Juri Lotman käsitles mõlemat kultuuri aspekti - algul strukturaaltüpoloogilist, hiljem dünaamilist. Seeläbi jõudis ta ka kultuurifilosoofilise hüpoteesini kultuuri autokatalüütilisest tekkest. [|]
Katalüsaatoriks nimetatakse keemilise reaktsiooni komponenti, mis ise reaktsioonis ei muutu, kuid mille olemasolu alles tagabki reaktsiooni toimumise (või ergutab seda). Autokatalüüs kujutab endast niisiis paradoksaalset olukorda, kus millegi tekkeks on vajalik sellesama asja eelnev olemasolu. Kultuuri autokatalüütilisus seisneb paradoksis, et kultuur ei saa tekkida millegi muu kui kultuuri olemasolu eeldusel, omaenda "juuretisest".
1988. aastal viitab J. Lotman kultuuri autokatalüüsist rääkides XX sajandi kultuuriloolasele Nikolai Konradile (1891-1970), kes selle idee kahtlemata sai XIX sajandi kultuuriloolaselt Jacob Christopher Burckhardtilt (1818-1897). Too avamata seos juhib tähelepanu tõsiasjale, et autokatalüüsi (või autopoiesis'e) mudel oli üldse aluslik XIX sajandi natuurfilosoofias. XX sajandil esindas seda Vladimir Vernadski (1863-1945), kellelt J. Lotman 1982. aastal sai tõuke niihästi semiosfääri kui ka kultuuri autokatalüüsi kontseptsiooni formuleerimiseks.
Kultuuri autokatalüüsi mudel on kultuuri diakrooniline, semiosfäär aga sünkrooniline mudel. Kuid mõlema puhul oli J. Lotmani semiootiliseks metakeeleks XIX sajandi natuurfilosoofiline tsütoloogia. (Priimägi 2005: 203-204)
Lotman, Juri 2005. On the semiosphere. Translated by Wilma Clark. Sign Systems Studies 33(1): 205-229.
Liikumine lihtsamalt keerulisemale on teaduses loomulik põhimõte. Ometi peitub temas oht: heuristilist otstarbekohasust (analüüsi hõlpsust) hakatakse tajuma kui objekti ontoloogilist omadust ja objektile omistatakse struktuur, mis lihtsatest ja kindlapiirilistest atomaarsetest elementidest lähtudes järk-järgult areneb nende keerukustumise suunas. Keeruline objekt taandatakse lihtsate summaks.
Viimase kahekümne viie aasta jooksul läbitud semiootikauuringute tee lubab näha paljusid asju teisiti. Nagu nüüd võib oletada, pole kindlapiirilisi ja funktsionaalselt ühetähenduslikke tähendussüsteeme reaalses talitluses omaette aga isoleeritud kujul olemas. Nende väljaliigendamist tingib üksnes heuristiline vajadus. Eraldi võetuna ei ole ükski neist tegelikult [|] töövõimeline. Nad toimivad ainult paigutatuna teatavasse semiootilisse kontiinumisse, mis on täidetud eritüübiliste ja erisugusel korrastusastmel semiootiliste moodustistega. Niisugust kontiinumit me nimetame semiosfääriks - analoogia põhjal Vladimir Vernadski poolt tarvitusele võetud "biosfääri" mõistega.
Semiosfääril on rida iseloomulikke tunnuseid, eelkõige piiritletus ja ebaühtlus. Semiootilise piiritletuse üks alusmõisteid on piiri mõiste. Et semiosfääri ruumil on abstraktne iseloom, ei ole vaja tema piiri enesele konkreetse kujutluse abil silma ette manada. Semiosfääri sisekorralduse struktuurne ebaühtlus on muu hulgas tingitud sellest, et olles loomult heterogeenne, areneb semiosfäär oma eri piirkondades erineva kiirusega. Eri keeltel on erinev aeg ja erisugune tsüklipikkus: loomulikud keeled arenevad märksa aeglasemalt kui mentaal-ideoloogilised struktuurid. Sellepärast ei saa juttugi olla neis kulgevate protsesside sünkroonsusest. Semiosfääri sisemine mitmekesisus peab silmas ta terviklikkust. Osad ei kuulu tervikusse mitte mehhaaniliste detailidena, vaid nagu organid organismi. Semiosfääri tuummehhanismide struktuurse ehituse peamine iseärasus on, et iga osa on ise tervik, suletud oma struktuursesse iseseisvusesse.
Teadvus ei ole võimalik ilma kommunikatsioonita. Ses mõttes saab öelda, et dialoog eelneb keelele ja sünnitab keele. Just sellel põhinebki semiosfääri-kujutelm: semiootiliste moodustiste kooslus eelneb (mitte heuristiliselt, vaid funktsionaalselt) üksikule isoleeritud keelele ja on tema olemasolu tingimus. Ilma semiosfäärita keel mitte ainult et ei hakka tööle, vaid teda pole olemaski. Semiosfääri erisugused allstruktuurid on vastastikku seotud ega saa töötada ilma üksteise toeta. Et semiosfääri kõik tasandid - inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni - on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär). (Lotman 2005: 228-229)
Gorlée, Dinda L. 2005. Hints and guesses: Legal modes of semio-logical reasoning. Sign Systems Studies 33(2): 239-272.
Juriidiline semiootika on üldsemiootika kiiresti arenev allharu. Peirce'i semiootilise loogika kolmeastmelised põhimõtted kujutavad endast kolme võtmekategooriat (esmasus, teisesus, kolmasus), mis põhinevad vastavatel [|] loogika meetoditel: deduktsioonil, induktsioonil ja Peirce'i avastatud abduktsioonil. Ei deduktsioon ega ka abduktsioon ei saa pretendeerida tõesusele rohkem kui induktsioon. Vastupidiselt õigussüsteemile on abduktsioon omal kohal intuitiivsetes järeldustes, mis puudutavad nn tagasimineva argumentatsiooni võimalust.
Kontinentaalõigusruumi kultuure iseloomustab suunitlus deduktiiv-abstraktsele lähenemisele, mida dikteerib kirjutatud õigus, samas kui angloameerika õigussüsteemi faktiline haprus, kus kohtulahendid ja kohtupretsedendid tuginevad induktsioonil, orienteerub harjumuslikult moraali aegruumile. Nn "tavaõiguse" juriidilised süsteemid eelistavad abduktiivseid mõisteid: autoriteetsed arvamused, veendumused ja väited on selles süsteemis tõstetud tegeliku juriidilise argumentatsiooni staatusesse. Juriidiliste otsuste vastuvõttu anglo-ameerika õiguses iseloomustab abduktiivsete varjunditega otsuste vastuvõtt. (Gorlée 2005: 271-272)
Kozin, Alexander V. 2005. Crossing over with the Angel. Sign Systems Studies 33(2): 273-295.
Artikkel on Roland Barthes'i poolt teostatud ühe Vana Testamendi katkendi (Esimene Moosese raamat 32: 22-32, tuntud kui "Võitlus ingliga") strukturaalanalüüsi analüütiliseks arenduseks. Selle katkendi vaatlemine piiripealse nähtusena fenomenoloogilises (ksenoloogilises) võtmes aitas kaasa "kolmanda tähenduse" avastamisele, mis ilmutab end avatud ja varjatu ristumispaigas. Selle katkendi kolme visuaalse representatsiooni (Rembrandti "Jaakobi võitlus ingliga", sir Jacob Epsteini "Jaakob ja ingel" ja Marc Chagalli "Jaakob võitleb ingliga") analüüs näitab samuti, et "kolmas tähendus" põhineb nimetuse alustpaneval sõltuvusel kujutisest, mis viitab sellele, et "Võitlust" tuleb siin mõista kui armastuse ja vastutuse vahetut seost, mis põhineb eetilistel alustel. (Kozin 2005: 295)
Tchertov, Leonid 2005. Spatial semiosis and time. Sign Systems Studies 33(2): 297-315.
Ruumiline semioos erineb ajalisest oma struktuursetelt ja funktsionaalsetel eripäradelt. Ruumiliste tekstide ühikute vahelised tähenduslikud seosed ei ehitu ajateljel ja ei moodusta sisemist aega oma väljendusvormis. Kuid ajafaktor on oluline ka ruumilise semioosi jaoks, mis, ühelt poolt, leiab oma erilise olemisvormi ajas ja teisalt - aja representeerimise viisid ruumilistes struktuurides. Erinevalt ajalisest kommunikatsioonist, kus teate vastuvõtu aktid peavad olema sünkroniseeritud nende loomise või taasloomise aktidega, ehitub ruumiline semioos kui diakrooniline protsess, milles tähenduslike ruumiliste struktuuride loomise ja vastuvõtu aktid on ajas lahku viidud. Need struktuursed iseärasused võimaldavad seostada erinevate ajalooliste perioodide esindajaid ja mõjutavad ruumilise semioosi funktsioone, tehes sellest kultuurimälu asendamatu vahendi. Eemaldades aja oma väljendusplaani semiootilisest vormist, omavad ruumilised tekstid kindlaid reegleid ajalise järgnevuse ja kestvuse representeerimiseks oma sisuplaanis. Ruumilises semioosis arenevad erinevad aja representeerimise vahendid ruumiliste vormide abil: ajaliste järgnevuste projitseerimine ruumilistele struktuuridele, erinevate momentide kontsentratsioon ühes seisundis jmt. (Tchertov 2005: 315)
Monticelli, Daniele 2005. From globality to partiality: Semiotic practices of resistance to the discourse of war. Sign Systems Studies 33(2): 317-342.
Sõja diskursust võib käsitleda kui totaalsuse diskursust - nt globaliseerumise - sümptomaatilist väljundit. Lihtsustava seletamise eesmärkidel võtavad sellised diskursused ammendava paradigma kuju, aga seda tehes loovad need alati ka esitamatut ja hävitamisele määratud jääki. Semiootika võib arendada vastupanupraktikaid sõjadiskursusele, pöörates tähelepanu selle süntagmaatilistele ahelatele meedias. Sellised vastupanupraktikad põhinevad totaliseerivate diskursuste postmodernistlikul kriitikal. Kui väikesed detailid kaotavad sõja diskursuse süntagmaatilistes ahelates oma väärtuse, siis nende eristamine ning esile tõstmine võiks avada "ühisruumi", milles sõja diskursuse jääk muutuks esitatavaks metafoorsete asendamiste abil. Semiootilised vastupanupraktikad sõja diskursusele eeldavad teoreetilist nihet globaalsuse paradigmalt partsiaalsuse paradigmale. Seda nihet tuleb mõista nii poliitiliselt - partsiaalsus kui enese positsioneerimine, kui ka epistemoloogiliselt - partsiaalsus põhineb paljususel ja erinevusel. Poliitiline ja epistemoloogiline partsiaalsus on oluliseks eelduseks "semioeetika" väljatöötamisel. (Monticelli 2005: 342)
Заславский, Олег Борисович 2005. Маленький человек в неевклидовом мире: о художественном пространстве в фильме и пьесе Т. Стоппарда "Розенкранц и Гильденстерн мертвы". Sign Systems Studies 33(2): 343-367.
Artiklis näidatakse, kuidas Tom Stoppardi teose erinevad aspektid - ruumiline korrastatus, suhe reaalsuse ja sündmuste tingliku iseloomu vahel, põhjuslikud ja narratiivsed seosed, valikud ja isiksuse probleemid - suhestuvad sellise ainukülgse ruumimudeliga nagu Möbiuse leht või Kleini pudel. Kunstiline ruum osutub mitte-orienteerituks, aeg selles voolab tsükliliselt. See võimaldab seletada Rosencrantzi ja Guildensterni nimede pidevat vahetusseminekut ja ka teisi paradoksaalseid käike süžees ja kompositsioonis. Möbiuse lehe mudel kehastab vaba valiku puudumist: maailmal ei ole teist palet ja ei ole võimalust pageda saatuse eest, mis on märgitud Stoppardi teose pealkirjas. Topoloogia olulisus seostub faktiga, et ohu kandjaks on maailm tervikuna. Lisaks viitab see ka tõsiasjale, et maailma struktuur on oma olemuselt mitte-eukleidiline ja seda ei ole võimalik mõista tavaelu vaatluse alusel või siis lähtuvalt Rosencrantzi poolt läbi viidud "ilmsetest" eksperimentidest. (Заславский 2005: 367)
Reinelt, Janelle 2005. National signs: Estonian identity in performance. Sign Systems Studies 33(2): 369-378.
See, et Eesti on hõivatud oma rahvusliku identiteedi ümberdefineerimise ja minevikutraditsioonide ning tulevikupürgimuste uurimisega, teeb temast suurepärase uurimisobjekti, mille näitel vaadelda teatri võimalusi rahvusliku identiteedi üle otsustajana. Teatriinstitutsiooni enda väärtustamise muutumine on osa kultuurilistest tasandumisprotsessidest (kas eestlased hindavad teatrit ja teatris käimist ka tulevikus?). Ka eesti teatri ajalooline roll rahvuslike narratiivide, eriti kirjanduslike, varamuna muundab teatri siinmail tähenduslikuks kohaks kus põrkuvad trükisõna ja tehnoloogia, kehastatud etendused ja arhiivi-esitused.
Käesolev essee on sissejuhatuseks järgnevatele artiklitele, kus uuritakse, kuidas Eestit ja selle teatrikultuuri on võimalik mõista nende kahe ajaloo, mälestuste, tänapäevaste kogemuste ning tulevikuvõimaluste valguses. Idee sellest, et teaterlik/teatripärane on olemuslikult seotud teesklusega, pakub juba iseenesest suurepäraseid võimalusi rahvusliku identiteedi ülevaatamiseks ebastabiilsuse ja suurte muutuste perioodil. Lavastustel, millest järgnevas kolmes artiklis räägitakse, on muidugi suurem ühisosa kui teaterliku/teatripärase teadlik rakendamine. Näib, et see pole juhus, et rahvuslike kirjandusklassikute, eesti rahvuskultuuri müütide ja etniliste rahvalaulude ning tseremooniate ümbertöötamine leiab siin aset samaaegselt uute tehnoloogiate, tarbimiskapitalismi pingete ja diasporaaliste kollisoonide esitamisega. Teater on oluline institutsioon rahvusliku uuesti-tähistamisel, ta kehastab kõige otsesemas mõttes kultuurilist kimbatust maal, mis hindab ümber oma minevikku ja seisab vastamisi oma tulevikuga. (Reinelt 2005: 378)
Epner, Luule 2005. Redefining national identity by playing with classics. Sign Systems Studies 33(2): 379-404.
Rahvuslik identiteet on suurel määral rajatud ühistele müütidele, mida (taas)kujutavad kirjandus- ja kunstiteosed, mis aja jooksul võivad ise hakata funktsioneerima rahvuslike kultuurimüütidena. Kodumaist klassikat lavastades suhestab teater neid müüte pidevalt muutuva sotsiaalse kontekstiga ning uuendab, kummutab või taaskinnitab nende tähendusi. Rahvuse jaoks oluliste lugude ja tegelastüüpide teatraalsed representatsioonid on üks osa identiteediloome mehhanismidest. 1990.-2000. aastate Eestis on rahvuslikud väärtused ja ühismüüdid, mis nõukogude ajal ühiskonda [|] koos hoidsid, minetanud oma endise konsolideeriva jõu ning kuuluvad küsimuse alla seadmisele. Käesolevas artiklis vaadeldakse eesti nüüdisteatri lavastusi, mis põhinevad Oskar Lutsu proosa, August Kitzbergi tragöödia "Libahunt" ning rahvuseepose "Kalevipoeg" üleskirjutustel: "Libahunt" (lav Peeter Jalakas, 1998), Madis Kõivu Lutsu-aineline "Tali" (lav Raivo Adlas, 1996) ja Mati Undi "Täna õhta viskame lutsu" (lav Mati Unt, 1998), Andrus Kivirähki "Kalevipoeg" (lav Ain Prosa, 2003). Kui 1980. aastate eesti teatrile oli tüüpiline rahvuslik paatos ja identiteedi kinnitamine, siis järgmiste kümnendite üleminekuühiskonnas, kus toimub kohanemine globaliseerumise, multikultuurilisuse ideoloogia jm uute mõjuteguritega, on teatri toimimine identiteediloomes muutunud mitmeplaanilisemaks ja keerukamaks. Tähelepanu väärib oma - võõra konfliktse vastanduse ümbertõlgendamine teise ning erineva aktsepteerimise vaimus ("Libahunt", "Täna õhta..."). "Kuldse mineviku" müüt, mida mitmed klassikateosed representeerivad, avatakse teatriadaptsioonides intertekstuaalse viitevõrgustiku varal nii ajaloole kui ka tänapäeva sotsiaalsele tegelikkusele, ning seeläbi demütologiseeritakse ("Tali", "Täna õhta...", "Kalevipoeg"). Teatri kui visuaalse ja tegevusliku kunsti võimuses on samuti osajaotuse ja näitlejate mängulaadi toel lammutada rahvusliku karakteri stereotüüpe ning kriitiliselt valgustada rahvuslikku psühholoogiat. Vaadeldud lavastused eksplitseerivad identiteeti põhistavaid müüte kui kultuurilisi konstruktsioone ning näitavad, et identiteet ei ole etteantud, vaid "tehtud" ja muudetav. Tekstiloome seisukohast köidab tähelepanu alustekstide üleskirjutamine ja lavastamine nii, et selgelt tuuakse nähtavale teatrisituatsioon; lavategevus kätkeb ilmseid signaale, et tegemist on teatrimängu, mitte mimeetilise reproduktsiooniga. Klassikat n-ö mängulises režiimis esitavad lavastused lammutavad kultuurimüüte ja toovad neis esile uusi ulatuvusi. (Epner 2005: 403-404)
Saro, Anneli 2005. Von Krahl Theatre revisiting Estonian cultural heritage. Sign Systems Studies 33(2): 405-423.
1990. aastatel seoses Eesti sotsiaal-poliitilise situatsiooni muutumisega leidsid aset nihked ka siinses kultuurilises identiteedis. Kui Nõukogude Liidus oli eestlaste kultuuriline identiteet üles ehitatud peamiselt sovjetliku ja rahvusliku vastandusele, siis uutes tingimustes tajuti oma vahepealsust Ida ja Lääne vahel ning tuli taas küsida oma rahvusliku, aga ka riikliku identiteedi järele (post)moderniseeruvas ning globaliseeruvas maailmas. Sel perioodil vähenes rahvusliku identiteedi osatähtsus eestlaste enesemääratlemisel ning olulisemaks muutusid uued tekkivad subgrupid. Kunstipraktikas saabus rahvuslike müütide ja klassika dekonstrueerimise aeg. Von Krahli Teater (esimene Eesti erateater, asutatud 1992) ja selle kunstiline juht Peeter Jalakas on mitmetes oma lavastustes uurinud eestlaste kultuurilisi müüte, vastandades oma ja võõrast ning vana ja uut. Artiklis analüüsitakse semiootiliselt kolme Jalaka lavastust: "Libahunt" (1998), "Eesti mängud. Pulm" (1996) ning "Eesti ballaadid" (2004), mis kõik tegelevad rahvusliku kultuuri aluste interpreteerimisega. (Saro 2005: 423)
Võsu, Ester; Joosepson, Alo 2005. Staging national identities in contemporary Estonian theatre and film. Sign Systems Studies 33(2): 425-472.
Artikkel keskendub rahvusliku identiteedi lavastamise viisidele eesti filmis ja teatris viimastel aastatel. Meie eesmärgiks on täiendada üldaktsepteeritud rahvusluse-käsitlusi (Anderson 1983; Gellner 1983; Bhabha 1990), milles sageli alahinnatakse teatri ja filmi rolli rahvusluse kujundajana. [|]
Rahvusliku identiteedi mõiste vajab tänapäeval kompleksset lähenemist ja täpset defineerimist sõltuvalt kontekstist, milles seda kasutatakse. Määratleme kaasaegset rahvuslikku identiteeti dünaamilisena, tuues välja selle seosed etnilise identiteediga ja juhtides tähelepanu elatud ja deklareeritud identiteetide erinevustele, samuti kultuuripõhise rahvusliku identiteedi eripärale.
Rääkides rahvuslikust identiteedist kui lavastusest, lähtume lavastamise (staging) mõiste puhul nii selle esteetilisest tähendusest, mis hõlmab endas loomeprotsessi erinevaid tasandeid ja vahendeid, kui ka kultuuriteoreetilisest tähendusest, milles lavastamise mõiste abil kirjeldatakse kultuuriprotsesse, milles miski seatakse teatud viisil "sotsiaalsele lavale" avalikuks reflektsiooniks.
Artikli analüüsi osas uurime me rahvusliku identiteedi lavastamist mõlemas eelmainitud tähenduses. Analüüsi objektiks valisime neli lavastust - kaks filmi ("Vanad ja kobedad saavad jalad alla", "Agent Sinikael") ja kaks teatrilavastust ("Eesti matus", "Goodbye, Vienna"), mis esietendusid/linastusid aastatel 2002-2003. Analüüsi tulemused kinnitasid meie hüpoteesi uute rahvuslike identiteetide esilekerkimise osas Eesti kultuuriruumis, osutades samas ka sellele, et ad hoc mõisted dekonstrueeritud ja hübriidne rahvuslik identiteet ei ole mitte niivõrd uued identiteeditüübid, kuivõrd identiteediprotsessi strateegiad, mis võimaldavad uutel identiteetidel välja kujuneda. Dekonstrueeritud rahvuslik identiteet viitab kõrgele eneserefleksiivsuse astmele, milles parajasti domineerivad rahvusliku identiteedi elemendid üle vaadatakse, uuesti kontekstualiseeritakse ja ümber hinnatakse. Hübriidne rahvuslik identiteet aga võimaldab selgitada rahvusliku identiteedi diversiteeti ja erinevate komponentide kooseksisteerimist selles. Mõlemad identiteedi lavastamise strateegiad on iseloomulikud eeskätt rahvusliku identiteedi transformatsiooniperioodidele, kinnitades, et rahvusliku identiteedi homogeenne lavastus asendatakse mitmete uute enesemudelite lavaletoomisega. (Võsu & Joosepson 2005: 471-472)
Osimo, Bruno 2005. A translation with (apparently) no originals. Sign Systems Studies 33(2): 473-476.
·
Deely, John 2005. Floyd Merrell named sixth Thomas A. Sebeok Fellow of the Semiotic Society of America. Sign Systems Studies 33(2): 477-480.
·
Favareau, Donald 2005. Founding a world biosemiotics institution: The International Society for Biosemiotic Studies. Sign Systems Studies 33(2): 481-485.
·
Kull, Kalevi; Hoffmeyer, Jesper 2005. Thure von Uexküll (1908-2004). Sign Systems Studies 33(2): 487-494.
·
Valsiner, Jaan 2006. The semiotic construction of solitude: Processes of internalization and externalization. Sign Systems Studies 34(1): 9-35.
Inimesed loovad endale isikliku keskkonna, kus tunded ja mõtted tekivad läbi tegevuslikult seostatud semiosfääri. Inimese arengu keskprotsessiks on internaliseerumine ja eksternaliseerumine, mis kestavad läbi kogu elu. Koolituskontekstid on organiseeritud semiootiliste nõudetingimuste kontekstide (Semiotic Demand Setting) poolt ning nad suunavad õpilaste sisemise motivatsiooni arengut. Sisemine motivatsioon on protsess, mis toimib läbi internaliseerunud üldistatud semiootiliste tundeväljade - just nimelt internaliseerumise keskseimaks kihis. See on sotsiaalse sugereerimise tulemus - sugestioon on üldistatud kui afektiivne väli, mis muutub väärtuseks ning hakkab tegutsema kui järgnevate tegevuste suunaja. (Valsiner 2006: 35)
Queiroz, João; Merrell, Floyd 2006. Semiosis and pragmatism: Toward a dynamic concept of meaning. Sign Systems Studies 34(1): 37-65.
Erineva orientatsiooniga filosoofid ja sotsiaalteadlased on esile toonud, et semioosi pragmaatika on kohane kirjeldamaks dünaamiliselt tähendust kui protsessi. Semioos kui C. S. Peirce'i pragmaatilise filosoofia kese võib olla võtmeks tähendusega seotud kauastele probleemidele. Tõepoolest, Peirce'i ideid tuleb pidada viljakaiks, kui need paigutada kognitiivteadustesse, eriti seoses tema märgi mõistega. Peirce'i pragmaatilise mudeli kohaselt on semioos triaadne, ajaseoseline, kontekstitundlik, interpreteerijast sõltuv, materiaalse ulatusega dünaamiline protsess. Semioos toob kaasa vastastikkuse suhestatuse ja vastastikuse toime märkide, nende objektide, tegude ja sündmuste ning semiootiliste toimijate vahel, kes on nende allikaks ja vastuvõtjaks. (Queiroz & Merrell 2006: 65)
Luure, Andres 2006. The duality of understanding and the understanding of duality in semiotics. Sign Systems Studies 34(1): 67-81.
Autor näeb semiootika põhiprobleemina mõistmise mõistmist ja mõistmise edendamist. Et selle probleemi lahendamisele kaasa aidata, pakutakse artiklis välja eristus kahe mõistmise vormi (arusaamine ehk enloogiline mõistmine ja mõistmine kitsamas mõttes ehk empaatiline mõistmine) vahel. Arusaaja taandab arusaadava iseendale kui koodile, kuuldes arusaadavas ainult seda, mis ta ise on. Mõistja taandab mõistetava iseendale kui tekstile, nähes mõistetavas ainult seda, milleks ta ise püüab saada. Enloogia on võimalik tänu kommunikantide samasusele olemasoleva ühtse koodina. Empaatia on võimalik tänu kommunikantide samasusele tulevase ühise tekstina. Koodi valdamine on empaatia kõrvalsaadus; tekst tugineb enloogiale, mis on juba võimalik. Enloogiline ja empaatiline mõistja ei mõiste teineteisele omast mõistmist mõistmisena. Seetõttu jääb raskeimaks mõistmisprobleemiks nende omavaheline mõistmine. Et oma ülesannet täita, peab semiootika selle probleemiga tegelema. (Luure 2006: 81)
Ipsen, Guido 2006. From environment to culture: Aspects of continuity. Sign Systems Studies 34(1): 83-104.
Mistahes liigi eluilma kontseptualiseerimine sisaldab tema keskkonnas leiduva aine ümberkujundamise kategooriaiks, mis moodustavad ta liigiomase omailma. Käesolev artikkel väidab, et inimlik taotlus kontseptualiseerida omailm ühtlasi tingimata transformeerib nn. looduse nn. kultuuriks. See inimlik aktiivsus omab möödapääsmatult kaht tagajärge, mida ei saa vältida, kuid mis omavad mõju mitte üksnes meie keskkonnatajule, vaid ka meie viisile teoretiseerida looduse ja kultuuri piiri ehk semiootilise läve üle. Esiteks, iga keskkonnataju saab otsemaid vaadeldavaks kultuurilistes terminites. Teiseks, milline iganes ka "loodus" pole, selle liitmine kultuuridiskursusesse lahutab ta vahetust tunnetusest. (Ipsen 2006: 104)
Armand, Louis 2006. From materiality to system. Sign Systems Studies 34(1): 105-119.
Artikkel üritab käsitleda materiaalsuse suhet struktuuriga ja tähendustumise (semioosi) nähtusega. Vaadeldakse semioosi staatust inimese (või laiemalt orgaanilise eluilma) ning ainelise "null-astme" suhtes, sellega seotud põhjenduskäike ja järeldusi (C. Peirce'i, J. Lotmani ja T. Sebeoki põhjal). Seatakse kahtluse alla klassifikatsioon, mis piiritleb semioosi, arvestamata seejuures dünaamilisi süsteeme. Neurosemiootikast lähtuvalt põhjendatakse vajadust käsitleda semioosi kui süsteemide üldist omadust ning arendada tähendustumise mõistet kui alust, mis teeb dünaamilised struktuurid kui sellised võimalikuks. (Armand 2006: 119)
Stables, Andrew 2006. From semiosis to social policy: The less trodden path. Sign Systems Studies 34(1): 121-134.
Argumentatsioon on kolmesatmeline. Esimesel astmel arendatakse vaadet, mis tunnistaks, et 'elamine on semiootiline seostumus', kui 'alusväide alustejärgses ajastus'. Selleks on vaja läbinisti hüljata substantsiline dualism keha ja vaimu vahel, ning seada kahtluse alla humanism. Teisel astmel tehtav riskantne katse rakendada ülalmainitud vaadet sotsiaalpoliitikale algab säärase rakenduse aluste tugevdamise vajaduse rõhutamisest. Neiks alusteks oleksid tulemuste ennustamatus ja piiri ähmastumine inimeseliku ja mitteinimeseliku vahel. Kolmandal astmel arendatakse poliitilist orientatsiooni, mis on ühtaegu liberaal-pragmaatiline (koos mõningate hoiatustega liberaalsuse suhtes) ja posthumanistlik. Artikkel lõpeb mõtisklustega säärase orientatsiooni tegelike poliitiliste väljundite üle. (Stables 2006: 134)
Sonesson, Göran 2006. The meaning of meaning in biology and cognitive science: A semiotic reconstruction. Sign Systems Studies 34(1): 135-213.
Artikli eesmärgiks on ühendada semiootikas, bioloogias ja kognitiivteadustes välja arendatud tähenduse kontseptsioone viisil, mis võimaldaks evolutsiooni ja arenguga seotud küsimuste formuleerimist. Märgi kontseptsiooni semiootikas, nagu ka representatsiooni mõistet kognitiivteadustes on kasutatud kas sedavõrd laiana, et nad on muutunud peaaegu sisutuks, või on nad pikemata tagasi lükatud mõne eelarvamuse tõttu nende tähenduse kohta. Mu varasemad uurimused ikoonilisuse ja pildilisuse mõistete kohta on sundinud mind sõnastama märgi mõiste vaikimisi eeldatud tähendusi nii Saussure'i kui Peirce'i traditsioonis. Mu viimase aja tööd semiootiliste vahendite (nagu näiteks keel, žest ja pildid) evolutsiooni ja arengu kohta on tõestanud vajadust pöörduda täpsustatuma [|] märgi mõiste poole. Et defineerida märki, võtan ma lähtekohaks semiootilise funktsiooni mõiste, nii nagu seda on iseloomustanud Piaget, ja appresentatsiooni mõiste, nagu seda on defineerinud Husserl. Käesoleva artikli esimeses osas vaatlen ma kognitiivteaduste ja semiootika mõningaid sarnasusi ja erinevusi, eelkõige seoses paralleelsete mõistetega representatsioon ja märk. Teine osa puudutab Terrence Deacon'i teost The Symbolic Species, mis on seni ilmselt kõige olulisem katse ühendada kognitiivteadusi ja semiootikat. Ma näitan, et mõistete ikoonilisus, indeksiaalsus ja sümbolilisus kasutus Deaconi poolt pole mitte ainult väär Peirce'i kaanoni suhtes, vaid ka üsna kasutu, mõistmaks semiootiliste vahendite evolutsiooni ja arengut. See on põhjuseks, miks ma eelistan eristada märgi mõistet ikoonilisusest, indeksiaalsusest ja sümbolilisusest, mis alles kombineerudes märgiga saavad panna aluse ikoonidele, indeksitele ja sümbolitele, kuid millel on lisada sellele ka teine, elementaarsem kasutus taju valdkonnas. Kolmandas osas vaatlen ma mõnesid biosemiootilisi tähenduse mõiste kasutusi, mis, nagu ma näitan, ei mõista märki säärasel viisil, nagu seda on iseloomustatud käesoleva artikli esimeses osas. Seal on tegu tähendusega üldisemas, valiku ja organisatsiooni mõttes, mis on tähenduse elementaarsem tähendus. Olgugi, et pean võimalikuks Peirce'i interpretatsiooni, milles on vastavus Uexkülli funktsiooniringi ideega ning tähendust kui funktsiooni, nagu seda on kirjeldanud eeskätt C. Emmeche ja J. Hoffmeyer, väidan ma, et sellise tähenduse mõiste sisu on teistsugune kui märgi kontseptis sisalduv. Lõpetuseks panen ma ette, et tähenduse (laias mõistes) ja märgi (nii nagu seda on täpsustatud Piaget'-Husserli traditsioonis) erinevuste hõlmamiseks on vaja rakendada veelgi rohkem tähenduse lävesid kui seda pakub välja näiteks K. Kull. (Sonesson 2006: 212-213)
Chang, Han-liang 2006. Disaster semiotics: An alternative 'global semiotics'. Sign Systems Studies 34(1): 215-230.
Thomas Sebeok'i 'globaalsemiootika' on inspireerinud mitmeid semiootikuid, nimetaksin neist Marcel Danesi't, Susan Petrilli't ja Augusto Ponzio't. Siiski, vaatamata selle sõna trendikusele, vajab globaalse mõiste täpsemat vaatlust, eriti tänapäevases ökoloogilises ja poliitökonoomilises kontekstis. Globaalsemiootikute ülesanne on oma võimaluste piires pöörata enam tähenepanu inimlikele ja looduslikele õnnetustele, mis globaalselt ja peaaegu igapäevaselt ette tulevad, ja vaadelda selliste õnnetuste võimalikkuse tagajärgi. Artiklis uuritakse semiootilisi järelmeid tsunamile, mis leidis aset 2004. aasta jõulupühade ajal ja nõudis veerand miljonit inimelu Lõuna- ja Kagu-Aasias. Esitatakse õnnetuse semiootika, mis toetub 18. sajandi briti empiritsistlikule filosoofile Thomas Reid'ile ja tänapäeva semiootikule David S. Clarke'ile. Ngau sõna disaster etümoloogia näitab, viitas see esmalt looduslikele nähtustele, 'ebameeldivale planeedile', ning üksnes hiljem laienes ta kasutus inimese loodud hädadele, olgu poliitilistele või majanduslikele. Kuigi looduse ja kultuuri dihhotoomia pole enam hea ega asjakohane, kasutab autor sõna disaster traditsioonilises tähenduses, viidates üksnes looduslikele õnnetustele. (Chang 2006: 230)
Kim, Sungdo 2006. Semiotics of natural disaster discourse in post-tsunami world: A theoretical framework. Sign Systems Studies 34(1): 231-244.
Looduskatastroofide ja selle diskursiivsete dimensioonide uurimine semiootilises perspektiivis vajab teoreetilist raamistikku, mis võimaldaks arendada teaduslikke diskussiooni globaalkatastroofide üle. Artiklis pakutakse välja kaks võimalikku mudelit: üks on looduskatastroofide kui sündmuste semiootiline mudel ja teine - looduskatastroofidiskursuse semiootiliste dimensioonide heksagonaalne mudel. Viimase kuus põhimoodulit on jutustamine, kirjeldus, väljendus, visualiseerimine, preventsioon ja taastamine. (Kim 2006: 244)
Machado, Irene 2006. Impact or explosion? Technological culture and the ballistic metaphor. Sign Systems Studies 34(1): 245-260.
Termin 'kokkupõrge, mõju' (impact) on saanud sõnaks, mis, kui ta käib tehnoloogiliste saavutuste väärtustamise kohta tänapäeva kultuuris, märgib erosiooni, nõtrust ja kõrvalehoidmist. Selle mõistmatu ja hoolimatu kasutamine kõige erinevamates kontekstides on loonud tarviduse kultuurisemiootilise lähenemise järele, kus märgisüsteeme vaadeldakse piiride ja suhete termineis. Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida ballistilise metafoori kasutuse trivialiseerumist kultuurilise plahvatuse käigus. Selleks pöördume semiootik Juri Lotmani poolt tema raamatus Kultuur ja plahvatus esitatud sõnastuse poole. Mil määral on plahvatuse mõiste esitatud kokkupõrke mõiste vastandina? Püüd vastata sellele küsimusele on motiveerinud käesolevat uurimust. (Machado 2006: 260)
Заславский, Олег Борисович 2006. Структурные парадоксы русской литературы и поэтика псевдооборванного текста. Sign Systems Studies 34(1): 261-269.
Traditsiooniliselt peetakse Puškini "Me veetsime õhtu suvilas..." lõpetamata tekstiks. Tuginedes strukturaalsetele argumentidele väidame, et see on lõpetatud kunstiline tervik. Võttes arvesse eelnevaid Puškini, Lermontovi ja Gogoli samalaadsete tekstide analüüse, viime sisse uue mõiste "pseudokatkestatud tekst". Neid eristatavaks tunnuseks on strukturaalne seos süžee katkestamise ja katkestuse kui teksti teema vahel. Just näiv teksti lõpetamatus (süžee tasandil), olles võimsaks tähenduse generaatoriks, kinnitab teksti lõpetatust. Üldistavalt võib öelda, et taoline teksti tüüp modelleerib kunsti ja kultuuri hävitamise võimatust. (Заславский 2006: 269)
Taverna, Licia; Montes, Stefano 2006. Foreword from the editors of this volume: On crossing perspectives. Sign Systems Studies 34(2): 281-284.
·
Torop, Peeter 2006. Semiotics, anthropology and the analysability of culture. Sign Systems Studies 34(2): 285-315.
Kultuuri uurivates teadustes on märgatavad kaks tendentsi. Ühelt poolt püütakse täpsustada seda, kuidas kultuuri või mida kultuuris mingi lähenemise korral uuritakse. Ja mis võiks olla üldise kultuuriteaduse uurimisvaldkond. See tähendab, et kultuur ei ole pelgalt olemasolev uurimisobjekt. Samavõrra on kultuur loodav või konstrueeritav uurimisobjekt. Teiselt poolt otsitakse metadistsipliini või kultuuriteaduse metodoloogia põhimõtteid, mis võimaldaksid kirjeldada erinevate kultuuri uurivate distsipliinide tulemusi ühtsel alusel ja nii öelda tõlkida need arusaadavasse keelde. Ühel juhul määratletakse kultuuri distsiplinaarsena (kultuur on see, mida üks või teine distsipliin suudab kultuuris analüüsida), teisel juhul kirjeldatakse distsiplinaarseid kultuurikäsitlusi kltuuri parameetrina, mille sünteesimise kaudu on võimalik (teoreetilise ideaalina) jõuda kultuuri tervikkäsitluseni.
Kultuuri analüüsitavuse probleem algab iga kultuuri uuriva teaduse jaoks distsiplinaarsest identiteedist. Analüüsitavuse üks pool kujuneb kultuuri suhtumisest ja kultuuri muudetavusest analüüsitavaks antud distsipliini kirjeldus- ja analüüsivahenditega. Analüüsitavuse teise poole kujundab distsipliini enda kohandumine kultuuri kui uurimisobjekti spetsiifikale ning sobiva kirjelduskeele väljaarendamine. Kultuuri kui analüüsiobjekti ontologiseerimine ja epistemologiseerimine toimub igas kultuuri uurivas distsipliinis või distsipliinide kompleksis.
Kultuurianalüütik on seega kahekordse vastutusega teadlane. Tema professionaalsus seisneb nii analüüsivõimes kui uurimisobjekti loomise (kujutlemise, piiritlemise) võimes. Võime luua uurimisobjekti ja analüüsivõime määravad ära ka analüüsitavuse parameetrid. Seega sõltub kultuuri analüüsitavus sellest, kuidas analüütik dialoogi enda ja oma uurimisobjekti vahel arendab, olgu ta siis antropoloog või kultuurisemiootik. (Torop 2006: 315)
Landowski, Eric 2006. L'épreuve de l'autre. Sign Systems Studies 34(2): 317-338.
Tänapäeva sotsiaalteaduste akadeemilises diskursuses, eriti sellistel erialadel nagu antropoloogia ja semiootika, on tavaks saanud vastandada strukturalistide vana (ja vanamoodsat) metoodikat ning postmodernistide ja poststrukturalistide epistemoloogilisi sõnavõtte. Strukturalism tugineb väidetavalt ideel, et seletades ära teatud kultuuriprodukti sisemise ehituse, on võimalik mõista selle tähendust väliselt - ja seega objektiivselt - vaatepunktilt. Vähemalt humanitaarteadused lähenevad tänapäeval kultuuriproduktile täiesti vastupidiselt, teadvustades teravalt kõigi produktide täielikku vastastikkust sõltuvust.
Siiski osutub taoline lihtsakoeline vastandus hetkel läbiviidava teadustegevuse praktikate kontekstis ebapiisavaks. Käesolevas artiklis tuuakse näiteks ameerika antropoloogi Paul Rabinow kirjeldus tema esimesest uurimisreisist välismaale: Reflections on Fieldwork in Morocco. Analüüs põhineb semiootilisel suhtlusmudelil, mis konstrueeritakse antropoloogi ja tema informantide poolt erinevates kontekstides ja situatsioonides võetud hoiakute uurimisel. Võime eristada nelja peamist režiimi: (1) programmeerimine, mis põhineb tegelaste käitumise regulaarsusel ja etteennustatavusel; (2) manipuleerimine, mis põhineb nende vastastikuste suhete osalisel kokkuleppelisusel; (3) kohandumine, mis tugineb vastastikusel tähelepanelikkusel ja mitmesugustel strateegiatel, mis lubavad [|] mõlemal suhtluspartneril teineteist proovile panna; (4) valmisolek ootamatuks ja etteennustamatuks.
Käesoleva analüüsi peamine saavutus seisneb arusaamises, et igale pragmaatilisele suhtlusstiilile vastab ka modaalsus kognitiivsel tasandil. Selle tulemusena on oluline rõhutada antropoloogiliste uuringute erinevatel astmetel (alates andmekogumisest kuni uute teadmise vormide loomiseni) esinevate teadmisstrateegiate komplekssust - kui mitte heterogeensust. Riskides liigse üldistamisega, võib käesolevas artiklis P. Rabinow' materjali põhjal läbi katsetatud interaktiivset metoodikat käsitleda kui metateoreetilist mudelit, mis kirjeldab sotsiaalteadvuses tervikuna toimivaid epistemoloogilisi hoiakuid. (Landowski 2006: 337-338)
Portis-Winner, Irene 2006. Eric Wolf: A semiotic exploration of power. Sign Systems Studies 34(2): 390-356.
Vaatluse all on võimu analüüs Eric Wolfi viimases monograafias Envisioning Power (1999). Oma lühiteoses pealkirjaga "Antropoloogia" kirjutab Wolf, et "antropoloogia vaateplatvormiks on hetkel sündimasolev maailmakultuur" (1964: 96). Oluliseks uurimisobjektiks on just inimkogemus kogu tema mitmekesisuses ja muutlikkuses. Wolfi eesmärgiks oli luua humanitaarteaduseid ja antropoloogiat ühendav raamistik. Seda püüdlust ei hüljanud ta kunagi, vaid arendas pidevalt edasi. Oma uues sissejuhatuses 1964. aastal kirjutatud raamatule 30 aastat hiljem jõuab ta järeldusele, et oodatud süntees ei leidnud aset, vaid hoopis vastupidi - ühinemise teele kasvasid uued tõkked. Eessõnas raamatule Envisioning Power väidab ta, et humanitaarteadused ei ole olnud võimelised või siis ei ole soovinud mista seda, kuidas kultuurilised konfiguratsioonid põimuvad võimukaalutlustega. 1990. aastal pidas Wolf Ameerika Antropoloogia Seltsis kõne, milles väitis, et antropoloogid eelistavad vaadelda kultuuri võimust eraldi, samal ajal kui teised sotsiaalteadused tõstavad kilbile kultuurist lahutatud ideoloogia mõiste. Ta kirjutas, et tema viimase raamatu eesmärgiks on selgitada ideede ja võimu vahelisi seoseid, tuginedes käitumispraktikatele ja kirjalikele tekstidele. Kuna mõistus tekitab organismi ja teda ümbritseva keskkonna vahele eraldusloori, on ideedel sisu ja funktsioonid, mis aitavad inimesi lahutada või ühte siduda. Kui ideed on Wolfi jaoks mentaalsete konstruktsioonide põhisisuks, siis ideoloogiat mõistab Wolf kui võimu toimimiseks või näitamiseks vajalikke malle või ühtlustatud skeeme. Võim on Wolfi järgi kõikide inimestevaheliste suhete üks aspekt. Taolise teoreetilise raamistiku sees vaatleb Wolf kolme erinevat juhtumit: kwakiutlid, asteegid ja natslik Saksamaa. Võrdluses on hästi näha nii sarnasus kui erinevus võimu konfiguratsioonides ja ettekujutuse rollis. (Portis-Winner 2006: 356)
Montes, Stefano 2006. Just a foreword? Malinowski, Geertz and the anthropologist as native. Sign Systems Studies 34(2): 357-386.
Semiootilise analüüsi prisma läbi paljastab antropoloogi töö narratiivne intriig (st selle sündmuslik ja kognitiivne dimensioon) epistemoloogilise konfiguratsiooni mõnede antropoloogia kesksete probleemide ümber: antropoloogide ning teiste osapoolte vaheline suhtlus ja vastasmõju, see, kuidas antropoloogid leiutavad ja rakendavad metakeeli, ning metakeele leiutamisele järgnev mõistete ja protsesside kultuuridevaheline tõlge. Nimetatud kmolpeksi analüüsimiseks võrdlen ma kahte eessõna: ühte Malinowskilt ja teist Geertzilt. Malinowski eessõnast leiame kaks kattuvat lugu. Esiteks, lugu toimivast subjektist, keda on värskelt õnnistatud ametialase kompetentsiga (etnoloog), ning teadusvaldkonnast, mis valdab tänapäevasemat ja positiivsemat teadmist (funktsionalistlik etnoloogia). Teiseks näeme lausuja (kelle ülesanne on püstitada oma teadusdistsipliini alustalad) ja adressaadi (kes peab otsustama sõnumite kehtivuse üle) vahelist sümmeetrilist sõnumitevahetust koos sinnakuuluvate sanktsioonide ja vastusanktsioonidega. Oma teaduse alustalade püstitamiseks pakub lausuja implitsiitselt välja teatud väartustel ("sissetungimine", "edasiminek", "piirangute ületamine") põhineva epistemoloogia, eelistades ruumimetafoori ning protsessi kumulatiivset aspekti. Geertzi eessõnas aga leiame kaks eraldiseisvat lugu. Esiteks lugu, mis puudutab suhtlust Geertzi ja tema toimetaja vahel (mitte suhtlust pärismaalastega), et õigustada uurija hermeneutilist positsiooni. Teine lugu on märksa ulatuslikum ning hõlmab põhjuslikkussuhete pea peale pööramist selleks, et kinnitada juhuslikkuse tähtsust. Kui Malinowski eessõnas kasutatakse nimetatud lugusid selleks, et defineerida uuesti teatud programmilisi põhimõtteid ("ebapidevus" ja "kolme oksüümoroni" kombinatsioon), mille kaudu etnoloogia võiks omandada teadusliku iseloomu ja uued põhialused, siis Geertz väärtustab oma eessõnas just "kokkusattumuslikkust" ja "kirjutamist" nende kõikvõimalikes vormides ning kombineerib (tõlgenduslikkuse pooldajale) paradoksaalsel moel binaarse diskursiivse epistemoloogia ja mõtteviisi, mis väärtustab mittelõplikke ja mittetäielikke protsesse. (Montes 2006: 386)
Koosa, Piret; Leete, Art 2006. The ethnographer as a trader: On some metaphors in the Komi fieldwork diaries. Sign Systems Studies 34(2): 387-402.
Etnograafiliste materjalide kogumine Eesti Rahva Muuseumi jaoks on ajalooliselt olnud seotud esemete kokkuostmisega välitööde käigus. Komi välitööpäevikutest leiab tihti kauplemisega seotud metafoore ja väljendeid. Etnograafide võrdlemine kaupmeestega on stereotüüpne kujund eesti teadlaste välitööde kirjeldustes. Kui etnograafid kasutavad oma märkmikes metafoore või väljendeid, mis on seotud kauplemisega, siis võib see olla kas spontaanne sõnavalik või intertekstuaalne sõnamäng. Eesti etnoloogide välitööde päevikutes võib täheldada teatud diskursusetüüpi, mida vähem või rohkem teadlikult järgitakse. See jutustamisstiil on loomulikult seotud etnograafide tegevuse spetsiifilise sotsiaalse ja ajaloolise kontekstiga. Samal ajal ei saa lausa satiiriliste intertekstuaalsete viidete tõttu välistada ka võimalust et nii mõnigi diskursus on seotud sügavamate inimteadvuse tasanditega. (Koosa & Leete 2006: 402)
Pottier, Richard 2006. Carré sémiotique et interprétation des récits mythiques. Sign Systems Studies 34(2): 403-415.
Greimasi semiootiline ruut on ehitatud hüpoteesile, et elementaarse tähendusstruktuuri mõiste on töövõimeline vaid siis, kui teda tõlgendatakse ja formuleeritakse loogikat järgides. Samas on Greimasi kommentaarid selle mudeli kohta küsitava väärtusega. Ühelt poolt väidab ta, et ükskõik millise kahe liikme (S1 ja S2) vaheline suhe on määratlemata. Teiselt poolt väidab ta, et suhted S1 - mitte-S1, S2 - mitte-S2, S1 - mitte-S2 ja S2 - mitte-S1 on loomult loogilised. need kaks väidet on vastuolulised ja tuleb teha valik: kas kõik need neli suhet on loogilise väärtusega ja kogu semiootiline ruut on seega loogiline ruut, mis tähendaks, et suhe S1 - S2 on ühildamatu suhe - või puudub suhtel S1 - S2 üldse mingi loogiline väärtus ja see tähendab mitte ainult seda, et ka kõik teised suhted tema ruudus pole loogilised, vaid ka seda, et liikmete S1 ja S2 negatiivse väärtuse omistamine on täiesti mõttetu.
Nimetatud dilemma tuleneb Greimasi teooria aluspõhimõttest, mille kohaselt sõltub keeleline kommunikatsioon teatud tähenduse süvatasandi (ehk olemusliku tasandi) olemasolust, et tähendused tekivad diskursiivsel tasandil, ning, sellest tulenevalt, et keeleliste koodide mallistumise protsess, mida võiks nimetada semantilise settimise protsessiks, sünnib keelelisest tegevusest, dilemma kaob.
Nimetatud väide eeldab seda, et tähistamise elementaarstruktuur on sisuliselt analüütiku poolt üles tähendatud kõnelejate mõttetegevuse skeem. See tähendab ühtlasi kirjeldaja ja kõneleja positsioonide vahetumist. Siiski on need kaks tingimust, mis Greimasi hinnangul on tähenduse mõistmiseks vajalikud, endiselt olulised. Ainult et erinevalt sellest, mida arvas Greimas, rakenduvad nad nüüd kõne tasandil: kahte diskursuslikku ühikut on võimalik vastandada, kui nad mõlemad sisaldavad ühtaegu mingit ühist omadust, mis neid ühendab, ja mingit eristavat omadust, mis neid lahutab.
Nimetatud väite tõestamiseks analüüsitakse käesolevas artiklis kahte ameerika indiaanlaste müüti, mida omal ajal käsitles juba Lévi-Strauss. Analüüsi lõpuks tuuakse välja ka taoliste narratiivide tõlgendamisega kaasnevad spetsiifilised probleemid. (Pottier 2006: 415)
Taverna, Licia 2006. How do histories of survival begin? The incipit as a strategic place of the inexpressible. Sign Systems Studies 34(2): 417-439.
Analüüsin käesolevas artiklis paari koonduslaagris elanud ja hiljem oma kogemusest rääkinud inimese lugusid: De Gaulle Anthonioz (La Traversée de la nuit), Geoffroy (Au temps des crématoires...), Semprun (L'Écriture ou la vie). Need lood räägivad ellujääjate eludest, kuid samal ajal esindavad nad ka kirjandusvormi, mille narratiivne struktuur moodustab eraldi žanri koodi. Täpsemalt keskendun ma avasõnadele - strateegilisele lõigule tekstis, milles avalduvad teksti üldise tähenduse teatud jooned ja kogu teksti kompositsioon. Pakun välja, et ellujäämislugudes üritavad autorid juba avasõnadega edastada oma loo emblemaatilist väärtust: see on äärmuslik ja traumaatiline elamus, mida on raske väljendada. Valitud avalõikude analüüs näitab, et koonduslaagrielamuste väljendamiseks on vajalik teate sõnaosavus ning kunstilised kaalutlused tulevad nende kogemuste esitamisel ainult kasuks. Teose struktuuri seisukohast laiendavad ellujäämisnarratiivid paljudes kirjandusžanrides ja -vooludes juba eksisteerivaid dihhotoomiaid: "osutus" ja "sisemine organiseeritus", mimeetiline "tõde" ja narratiivne "struktuur", "reaalsus" ja "kokkuleppelisus", "kogemus" ja "jutustus". Minu arvates lahendavad ellujäämislood need vastuolud, lepitades vastaspoolused oksüümoroni kaudu. Isegi narratiivsetel struktuuridel ja sellistel võtmefiguuridel nagu autor, jutustaja, vaatleja, tunnistaja jne. on kalduvus oksüümoroniks muutuda. Nimetatud elementide (ja nende kombinatsiooni) analüüs kuulub antropoloogia ja semiootika pädevusse. Antropoloogia valda, kuna keerukate väljendusmallide abil fakte mõtestades annavad autorid tihti inimlikkusele uue definitsiooni, ja semiootikasse, kuivõrd igasugune väljendusviis, ükskõik kui originaalne, on alati kollektiivne ning põhineb mingil märgisüsteemil. Arvan, et antropoloogilise ja semiootilise lähenemise ühendamine võimaldab ellujäämislugusid analüüsida üheaegselt nii "kirjandusžanri" kui "traagilise ajaloonähtusena". (Taverna 2006: 439)
Jürgenson, Luba 2006. The case of Robert Antelme. Sign Systems Studies 34(2): 441-453.
Artikkel analüüsib Robert Antelme'i näitel mnemoonilisi mehhanisme, mis toimivad koonduslaagri kogemuse jutustamisel. Robert Antelme pääses eluga Buchenwaldi laagrist ning esimese versiooni tema läbielamistest, millest hiljem sai Antelme'i peateos l'Espèce humaine (Inimsugu), esitas ta suulise jutustusena oma sõbrale Dionys Mascalole. Mascolo ütlused selle loo kohta, mida talle jutustati, ning see, kuidas ta hiljem kirjutatud loo vastu võttis (nende kahe versiooni vahel toimunud muutuse votmesõnaks on unustamine), seavad fookusesse kaotuse mõiste - täpsemalt nn "nullteksti", st surmateksti kaotuse. Taoline väide annab meile võimaluse uurida väljendamatuse mõistet ning tuua esile väljendamatuse kultuurilised implikatsioonid, ehk teisisõnu saab selle läbi võimalikuks käsitleda ellujäämise mõistet kui narratiivset strateegiat. (Jürgenson 2006: 453)
Rinn, Michael 2006. Naming the body of nobody: The topic of truth in Victor Klemperer's diaries. Sign Systems Studies 34(2): 455-469.
Saksa filoloog ja Dresdeni Ülikooli professor Victor Klemperer kirjeldab oma ellujäämist natsismiperioodil oma päevikutes (1933-1945). Klempereri sunniti juudi usu tõttu järk-järgult taanduma kogu seltsielust, kuni viimaks, sõja lõpus tuli tal end tunnistada mitte-subjektiks, nimetades end Odüsseuse ja kükloop Polyphemuse loo eeskujul "Eikeegiks". Minu artikli eesmärgiks on näidata selle äratundmise mentaalset - kognitiivset ja kehalist - protsessi. Minu analüüs jälgib selle protsessi kaheharulisust: seistes vastamisi enda vältimatu hävinguga, tuleb Klempereril tunnistada oma analüütiliste võimete piiratust. Kuid see äärmuslik kogemus lubab tal jõuda "väljasuremisidee" somaatilise mõistmiseni. Käesolev tekst demonstreerib seda, kuidas see loogika sündis keha nimetamisele keskenduvast verbilisest keelekasutusest. (Rinn 2006: 469)
Jaago, Tiiu 2006. Critical events of the 1940s in Estonian life histories. Sign Systems Studies 34(2): 471-492.
Artiklis vaadeldakse, kuidas praegu, taasiseseisvunud Eestis kirjutatud elulugudes kajastuvad kriitilised ajad, mille tingisid Nõukogude võimu kehtestamise ja Teise maailmasõjaga kaasnenud sündmused (sõjaolukord, okupatsioonid, massirepressioonid). Pärimusliku ajaloo vaatepunktist analüüsitakse tekste Lõuna-Läänemaalt: suuline eluloointervjuu (2005), kirjalikud vastused Eesti Rahva Muuseumi küsitlusele "1949. aasta küüditamine, elu asumisel" (1999) ja vaba struktuuriga kirjalik eluloojutustus, mis on saadetud Eesti Kirjandusmuuseumi elulugude kogumisvõistlusele "Sajandi sada elulugu" (1999). Ajaloolise konteksti loomiseks on kasutatud materjale Eesti Ajalooarhiivist ja Lääne Maa-arhiviist. [|] Käsitluses on kesksed kaks küsimust. Esmalt, kas suulised ja kirjalikud jutustused erinevad vaid esitusviisi poolest või kannavad need endas ka erinevaid sõnumeid (ideoloogiaid). Teiseks, kas mälestused ja ajaloodokumendid ainult täiendavad üksteist või muudavad nad olemuslikult ka sündmustest saadvaid ettekujutusi. Avalikkusele esitatakse kogemusjutustused, kuidas rasketes oludes hakkama saadi, seda nii praktilisel kui ka mentaalsel tasandil. Lood esitatakse teatud vaatepunktist jutustajate veendumuste kohaselt, mistõttu lugude põhisõnum jääb erinevates esitustes samaks. Konflikti ajalooallikate ja mälestuste vahel esile ei tulnud. Küll aga võimaldab ajalooallikate lisamine mälestuste uurimisse paremini jälgida jututraditsiooni kujunemist (jutustamisreeglid) ja esile tuua uusi (loos varju jäävaid) küsimusi. (Jaago 2006: 491-492)
D'Agostino, Gabrielid 2006. La construction de la mémoire coloniale en Érythrée: les Erythréens, les Métis, les Italiens. Sign Systems Studies 34(2): 493-507.
Keskendudes mõnele Asmaras kogutud ja nö "Itaalia mälestustele" ehitatud eluloo lõigule, käsitlen käesolevas artiklis mineviku esitamise viise, paljastamaks, kuidas Eritrea ametlik kolonialistlik diskursus mõjutab subjektiivset kogemust. Minu essee põhieesmärk on mõista indiviidide ja kollektiivi vahelist suhtlustemängu ning üheks tähtsaks elemendiks, mida ma selle juures arvestanud olen, on "mälu" kui "mäletamise sotsiaalne valik" (Halbwachs). Üritan seostada üksikute (Eritrea ühiskonna) liikmete sotsiaalset positsiooni ning narratiivset rolli sellega, millise tähendusega omandab "minevikku tagasi minemine" seoses oleviku ja minevikuga nende kui teatud gruppi (eritrealaste, mestiitside või itaallaste gruppi) kuuluvate indiviidide jaoks. Järeldus on, et domineerja/domineeritav loogika ei ole koloniaalse situatsiooni sisemiste liigenduste seletamiseks piisav ning tähelepanu tuleb pöörata individuaalsetele ning kollektiivsetele ootuste süsteemidele ja võistlevatele tähendustele, mis tulenevad mõttesüsteemidest "minevik, mida tuleb avastada" ja "olevik, mida tuleb uuesti üles ehitada". (D'Agostino 2006: 507)
Toulouze, Eva; Niglas, Liivo 2006. Parler de soi pour changer le monde. Sign Systems Studies 34(2): 509-525.
Juri Vella on metsaneenetsite soost põhjapõdrakasvataja, kirjanik ja inimõiguslane. Oma eraelus naudib ta vaikust, nii nagu ta kultuuris kombeks on. Kuid avaliku elu tegelasena, kes on lõpetanud Moskva Kirjandusinstituudi, on ta teadlik kõne mõjust ning oskab seda enda ja oma nägemuse huvides ära kasutada. Tal on tulnud mõista, et Lääne-Siberi põlisrahvad on kaotanud enamuse oma kunagistest oskustest, kuid pole Nõukogude perioodil, mil nad olid sunnitud ühiskonda sulanduma ning pidid [|] osalema Nõukogude institutsioonide töös (näiteks koolides ja sõjaväes), midagi juurde õppinud. Viimased viiskümmend aastat, mil nende traditsioonilistele elualadele on tunginud naftatööstus, on seda protsessi vaid kiirendanud. Kuid Juri Vella arvates lõppevad ühel heal päeval naftavarud ning kuivõrd pärismaalased jäävad siis ilma hüvedest, mida "lääne" ühiskond neile seni jaganud on, tuleb neil traditsiooniliste oskuste abil elus püsida. Vella jutlustab nägemust põliselanikest, kes on võimelised elama mõlemas maailmas ning suudavad oma väärikuse tagasi võita. Käesolev artikkel analüüsib Juri Vella kõnet sellel teemal ning seda, kuidas Vella räägib iseendast, laiendades oma "ego" nii oma hõimule kui põlisrahvastele üldse ja seostab seda väga tihedalt end ümbritseva ruumiga. Põhilisteks materjaliallikateks käesolevale artiklile on Eva Toulouze'i välitöö Juri Vella taigalaagris, kus Eva Tolouze elas koos Vella perega viis kuud, ning 2003. aastal Liivo Niglase poolt Vellast vändatud film. (Toulouze & Niglas 2006: 524-525)
Mouratidou, Eleni 2006. De la sémiotique de la représentation théâtrale à l'anthropologie culturelle: Pourquoi le théâtre (résiste). Sign Systems Studies 34(2): 527-538.
Käesolev artikkel kujutab endast tunnetusteoreetilist käsitlust teatrisemiootikast 20. sajandi algusest tänapäevani. Kõigepealt piiritletakse kahte perioodi teatrisemiootika ajaloos. Esimese perioodi käsitluses keskendutakse Praha strukturalistliku koolkonna töödele, täpsemalt Jan Mukařovský esseede kunstist ja ühiskonnast ning Jindřich Honzli tööle märkide ja süsteemi uurimisel teatris. Teine käesolevas artiklis käsitletud periood puudutab teatrisemiootikat 1970ndate lõpu ja 80ndate alguse Prantsusmaal.
Artikli eesmärgiks on välja tuua need põhilised põhjused, mis viisid teatrisemiootika 90ndate alguses tupikusse. 20. sajandi algus oli teatrisemiootikas rikkalik ning viljakas, kuid tänapäeval on märgi ja süsteemi terminoloogias teatrirepresentatsioonist rääkimine vaat et taunitavgi. Ehkki varem õpetati teatrisemiootikat ka ülikooliloengutes, pole see praegu enam sageli võimalik.
Hoolimata sellest, et semiootika kui distsipliin üldiselt on edasi liikunud struktuuri tähtsuse eitamise ning minimaalse märgi ja koodi otsingute hülgamise poole, on teatrisemiootika jäänud truuks vanamoodsale kommunikatsioonisemiootilisele analüüsile.
Käesolevas artiklis on üritanud analüüsida, milline semiootika haru sobiks kõige paremini teatrisuguse kunstilise valdkonna uurimiseks. Teisisõnu olen ma üritanud näidata, et Lääne teater on semiootilise objektina ennekõike kunstiline ja kultuuriline nähtus. Pakun välja teoreetilise ja metodoloogilise raamistiku, mis põhineb ühel spetsiifilisel semiootilisel mudelil: Anne-Marie Houdebine'i loodud "indeksikaalsel semioloogial". Inspireerituna Juri Lotmani esseedest kultuurist ja loodusest, üritan asetada "indeksikaalset semioloogiat" laiemasse kultuuriantropoloogia konteksti. (Mouratidou 2006: 538)
Merrell, Floyd 2007. Toward a concept of pluralistic, inter-relational semiosis. Sign Systems Studies 35(1-2): 9-70.
Ükskõik millise rikkaliku märgisüsteemi kogu keerukus on hõlmatav järgmiste elementidega: Peirce'i 'ähmasuse loogika', tema kategooriat, mõistete ülemääratletus ja alamääratletus, ähmasus ja üldisus, vastukäivus ja poolikus analüüs ning klassikalise aristotelliku loogikapõhimõtete kummutamine. Tingitud märgisüsteemide keerukusest, eksisteerib teatud semiootiline määramatus, mis ühelt poolt eeldab märkide piiritletust, kuid võimaldab samaaegselt semiootilist vabadust, mis põhjustab märkide vohamist, mille tulemuseks on omakorda pluralistlik suhestuslik semioos. Märkide vohamise igavene voolav muutumine on võimalik seepärast, et klassikalise loogika 'mittevasturääkivuse' ja 'välistatud kolmanda' reegleid ei ole neile võimalik rakendada kõikides märkides sisalduva ähmasuse ja üldisuse tõttu. Kõik märgiloomise ja märgistatud saamise piirangud ja vabadus on selgitatav Hempeli 'induktiivsusparadoksi' ja Goodmani 'uue induktsioonimõistatuse' raames. Konkreetse kultuurinäitena analüüsitakse käesolevas artiklis Hempeli ja Goodmani [|] metoodika järgi hispaanlaste maailmapilti, mille keskmes oli Guadalupe, Neitsi, vastandudes asteekide maailmaga, mille keskmes oli jumal Tonantzin, illustreerimaks pluralismi aluseks olevate kultuuridevaheliste märgisüsteemide mitmetimõistetavat, ähmast ja keerukat loomust. Õigupoolest on Gödeli, Turingi ja Chaitini 'piiritlevatest teoreemidest' lähtudes pluralismi võimatu eitada, seda eelkõige keerukate struktuuride vastukäivuse ja poolikuse tõttu. Üheks mudeliks pluralismi käsitlemisel võiks olla relativismi poole püüdlev kontekstualiseeritud uudsus. See pluralismi vorm hõlmab ülemääratletust (mis on üldjoontes iseloomulik Peirce'i Esmasusele) ja alamääratletust (mis on üldjoontes iseloomulik Peirce'i Kolmasusele), tuues esile globaalse konteksti, mille kaudu on võimalik seletada kõiki lokaalseid kontekste. Tuleb silmas pidada, et kõikide lokaalsete kontekstide summa ei küüni kunagi taolise globaalse konteksti tasemele, kuivõrd globaalse konteksti terviklikkust ei ole meie kui subjektide lõplikkuse ja ekslikkuse tõttu iialgi võimalik täielikult haarata. Siiski oleme semioosi mänguruumis enamasti võimelised toime tulema protsessuaalse pluralismiga. (Merrell 2007: 69-70)
Bouissac, Paul 2007. Semiotics as the science of memory. Sign Systems Studies 35(1-2): 71-87.
Kultuuri mõiste eeldab, et algoritmid, mis kujunevad välja lapse sotsialiseerumise või (ehkki vähemal määral) immigrantide uude ühiskonda assimileerumise käigus, on suhteliselt stabiilsed. Kultuurisemiootika on [|] selle protsessi mõtestamiseks kasutanud märgi ja märgiprotsesside mõistet, pidades mälu kui aju teatud lubavust (affordance) iseenesest mõistetavaks, küsimata endalt, kuidas ja miks suudavad märgid üldse inimese käitumist püsival moel mõjutada. Kui aus olla, on strukturalismimõjuline semiootika jõudnud vaid väljapaistvate sünkroonsete kirjeldusteni. Dünaamilisi mudeleid on kasutatud, analüüsimaks märgitoimeid (st semioosi, dialogismi, dialektikat) ning nende poolt tekitatud kultuurilisi muutusi ja mitmekesisust. Siiski on need mudelid jäänud kaunis abstraktseteks ja on reaalsetest ajuprotsessidest kuidagi eemaldunud. Ometi on just ajuprotsessid need, mis on seotud kultuuride esilekerkimise, püsimise ja muutustega. Semiootiline terminoloogia on andnud suure panuse kultuuriobjektide ning -protsesside süstemaatilisse kirjeldusse, kuid semiootika põhimõistete filosoofiline taust on teinud võimalikuks semiootika produktiivse lõimumise kognitiivsetega neuroteadustega, mis on viimaste aastakümnete vältel teinud märkimisväärseid edusamme mälu mõistmisel. Käesoleva artikli eesmärgiks on juhtida tähelepanu asjaolule, et semiootika edasine areng nõuab üleminekut filosoofilistelt ja lingvistilistelt mõistetelt bioloogilistele ja evolutsioonilistele mudelitele. (Bouissac 2007: 86-87)
Вruneau, Thomas J. 2007. Time, change, and sociocultural communication: A chronemic perspective. Sign Systems Studies 35(1-2): 89-117.
Ajalised orientiirid on iga sotsiokultuurilise üksuse tuumidentiteedi põhiliseks koostisosaks. Viis, kuidas minevikku (mälestusi), olevikku (taju) ja tulevikku (ootusi/lootusi) tavaliselt väljendatakse, on kultuurilise identiteediga tihedalt seotud. Aja mõõtmise viiside ning nendega seotud objektiivsete teaduslike ajakäsitluste arengumuutused muudavad ka kultuuri identiteeti.
Meie planeedil esineb kolm põhilist ajalisuse viisi: objektiivne, narratiivne ja transtsendentaalne. Kõik need kolm viisi on seotud erinevate protsessidega ajus. Objektiivsel ajalisusel on tendents traditsioonilisi narratiive ning transtsendentaalset (spirituaalset) aega, ajastust ja temposid muuta. Objektiivne aeg seostub kõige mööduva, modernse ja "progressiivsega". Objektiivne aeg ise ei ole kultuurillise aja traditsiooniline vorm ega kultuuriline saadus - pigem on ta Lääne täppisteaduslik kuvand. Käesolev essee püüab pakkuda uut arusaamist sellest, kuidas semioos tekib. Igasugune informatsioon on oma olemuselt rütmiline ning antakse meie sensoorseid juhteteid pidi signaalidena edasi ajalis-ruumilises alas, kuid seejärel talletatakse see edasiseks kasutamiseks ajukoore spektraalsesse termodünaamilisse alasse.
Kogu artikkel on kirjutatud "kroneemilise" lähenemise võtmes, see tähendab, et ajalisust käsitletakse inimsuhtlusega seonduvate semiootiliste protsesside pinnalt. Taolist lähenemist võib pidada uudseks nii kommunikatsiooni- kui semiootikauuringuis. (Bruneau 2007: 117)
Valsiner, Jaan 2007. Semiotic autoregulation: Dynamic sign hierarchies constraining the stream of consciousness. Sign Systems Studies 35(1-2): 119-136.
Kõigis humanitaarteadustes on teadvuse toimimise mõistmiseks vajalik uue teooria olemasolu, mis lähtuks eeldusest, et sümboliliste vormide hulk inimkultuuris on põhimõtteliselt lõputu. Sümbolilised vormid on sotsiaalselt konstrueeritud inimese poolt, liikudes läbi maailmaga ainukordsete kohtumiste lõputu hulga. Sümboliliste vormide teooria peab võtma arvesse teadvusevoolu ja tegevuse olemuse, mis on oma loomult [|] hüperdünaamilised ning pöördumatud. Inimese vaimu reguleerib semiootiliste mehhanismide dünaamiline hierarhia, mille iga uus tasand on järjest üldisem ning mille tasandid limiteerivad üksteist. On tõestatud, et semiootiline vahendamine tekitab üksikisiku ja kultuuri vaheliste konstruktsioonide kolmiku: uus sümboliline vorm, metasümboliline vorm ja regulatiivne signaal, mis peatab või algatab semiootilise hierarhia järgneva tasandi tekkimise. Ehk tavakeelsemalt: inimolendid tekitavad probleeme lahendades uusi probleeme ja uusi püüdlusi ning võtavad vastu otsuseid, millal probleemide ja lahenduste genereerimine järele jätta. Seega kindlustab semiootiline vahendamine abstraheeriva üldistuse ja kontekstualiseeriva määratlemise protsesside kaudu ühtaegu nii inimese psühholoogilise süsteemi paindlikkuse kui ka selle jäikuse. Psühholoogiliste protsesside kontekstispetsiifilisus on märk mitmekesisust loovate üldiste mehhanismide olemasolust. Inimeste keerulise psüühika uurimine peab tingimata keskenduma üksikisikute psühholoogilise aegruumi mitmekesisuse analüüsile. (Valsiner 2007: 135-136)
Randviir, Anti 2007. On spatiality in Tartu-Moscow cultural semiotics: The semiotic subject. Sign Systems Studies 35(1-2): 137-159.
Artiklis vaadeldakse Tartu-Moskva semiootikakoolkonna arengut tekstianalüüsist ruumiliste semiootiliste üksuste uurimiseni (viimastest tuntuim on semiosfäär). Samas püütakse näidata, et Tartu-Moskva semiootikas on olnud nt 'kultuuri' ja 'ruumi' näol tegemist selliste mõistetega, millele nt 'semiosfäär' juurde ei panusta. Uuritakse võimalusi ühendada Uexkülli ja Lotmani baasmõisted (Eesti semiootika alustaladena) Tartu-Moskva koolkonna kultuuri- ja ruumikäsiteluga 'semiootilise subjekti' kaudu. Seesugune lähenemine võimaldab näha alles viimasel kümnendil tähtsustunud transdistsiplinaarsust juba Tartu-Moskva algkontseptsioonides, mida avaldusid 'kultuuri' ja 'ruumi' sümbiootilises kasutamises. (Randviir 2007: 159)
Grigorjeva, Jelena 2007. Space-Time: A mythological geometry. Sign Systems Studies 35(1-2): 161-215.
Käesolevas artiklis käsitletakse graafilisi alusmudeleid, mille kaudu kultuuriteadvus kinnistab abstraktseid mõisteid kollektiivses mälus. Vaadeldakse ka intersemiootilise ehk emblemaatilise tõlke probleemi - aja ja ruumi kategooriate teineteisesse tõlkimist. Risti ja püramiidi mudeleid analüüsitakse nende ideoloogilistest positsioonidest lähtudes kui aja ja ruumi abstraktsete mõistete emblematisatsiooni mehhanisme. Antud lähenemine võimaldab kultuurse mentaalsuse ning iga fenomeni tähenduse emblematisatsiooni protsesside põhilistest reeglitest arusaamist, ühtlasi seda fenomeni struktureerides ja mnemooniliselt fikseerides. (Grigorjeva 2007: 215)
Herman, David 2007. Ethnolinguistic identity and social cognition: Language prejudice as hermeneutic pathology. Sign Systems Studies 35(1-2): 217-229.
Keele ja rahvusliku identiteedi vahelist seost uurinud teadlased on etnolingvistilisi ideoloogiaid kirjeldanud kui esmatasandi keelepraktikate süvastruktuuri. Käesolev analüüs aga väidab, et on märksa otstarbekam minna mitmetasandiliselt analüütiliselt mudelilt üle ühetasandilisele mudelile, mis koosneks tõlgenduslikust raamistikust ja andmetest (st sotsiokommunikatiivse käitumise aspektidest), mida antud raamide kaudu [|] tõlgendatakse. Väidan, et ühetasandiline mudel võimaldab oluliselt ühtlasemalt käsitleda inimeste igapäevaseid järeldusi etnolingvistiliste identiteetide kohta ühelt poolt ning keele kui etnosemiootilise varamu uurimisparadigmasid teiselt poolt. Siiski ei ole ühekihiline lähenemine puhas sotsioideoloogilistest kaalutlustest. Vastupidi, nimetatud lähenemine eeldab, et (1) juurdunud keelelised eelarvamused, (2) keeleteooria kasutamine nende eelarvamuste kummutamiseks ja (3) hetkelised hüpoteesid ning järeldused, mille pinnalt inimesed teevad järeldusi oma kaaslaste keelelise käitumise kohta (sh teised etnosemiootilised vihjed), moodustavad kõik ühe pideva kontiinumi. (Herman 2007: 228-229)
Deledalle-Rhodes, Janice 2007. The relevance of C. S. Peirce for socio-semiotics. Sign Systems Studies 35(1-2): 231-248.
Ei Charles Peirce'i üldine filosoofia ega ka selle spetsiifiliselt semiootiline osa ei näi esmapilgul puudutavat "ühiskonda", nii nagu seda mõistet tänapäeval üldiselt tõlgendatakse. Veelgi enam, Peirce mainib "ühiskonda" (society) harva, eelistades mõistet "kogukond" (community), millele paljud tema lugejad on andnud üsna piiratud tähenduse.
Olulised on kaks tõsiasja. Esiteks ei viita epiteet "sotsiaalne" siin mitte mõtlemise objektile, vaid mõttetöö tulemile, toimimismehhanismile, edastamisele ja säilitamisele. Teiseks ei piirdu mõiste "kogukond" käesolevas mitte teadlaste kogukonnaga, nagu vahel arvama kiputakse. Vastupidi, "kogukond" viitab ideaalsele ühiskonnale, mida Peirce nimetab "piirituks kogukonnaks", st grupile inimestele, kes püüdlevad ühiste eesmärkide poole.
Veelgi enam, tihti on kaheldud selles, kas Peirce'i semiootika suudab pakkuda kommunikatsiooni - sotsiaalse, dialoogilise mõtlemise ning toimimise aluse - mudelit. Käesoleva artikli eesmärgiks on näidata, et põhinedes Peirce'i kolmele kategooriale, mis määratlevad ja piiritlevad erinevate nähtuste tajumise ja esitamise mooduseid, suudab semiootika pakkuda välja kõikehõlmava mudeli igat tüüpi kommunikatsiooni analüüsimiseks kõigis sotsiaalsetes kontekstides.
Lõpeks on Peirce antud valdkonnas (nagu paljudes teisteski) pioneer, mis tähendab, et tema ideed on tihti unustatud või valesti mõistetud. Peale selle oli ta ennekõike filosoof ja seetõttu on teised distsipliinid tema tööd eiranud. Teiste triaadiliste süsteemide tekkimine (nt F. Rossi-Landi) osutab semiootika üldisele tendentsile eemalduda staatilisest diaadilisest mudelist ja pöörduda triaadilist protsessi sisaldavate mudelite poole. See suundumus, mis on kooskõlas Peirce'i teooriaga, on just viimastel aastatel teravalt esile kerkinud, kuid kahjuks puudub tal tihti filosoofiline põhjendus oma eeldustele, mis Peirce'il on olemas. (Deledalle-Rhodes 2007: 248)
Ventsel, Andreas 2007. The construction of the 'we'-category: Political rhetoric in Soviet Estonia from June 1940 to July 1941. Sign Systems Studies 35(1-2): 249-267.
Astad 1940-1941 märgivad üht pöördelisemat perioodi Eesti lähiajaloos. Artiklis otsib autor vastust küsimusele: kuidas kultuurilis-poliitilise identiteedi üks põhikategooriaid "meie" konstrueeriti avalikus meedias. Uuritakse, milliseid semiootilisi vahendeid kasutati niisuguse poliitilise ühtsuse konstrueerimisel tekstides. Käesolevas artiklis lähenetakse püstitatud ülesandele Lotmani kultuurisemiootikast lähtuvalt ja asesõnade analüüsi kaudu. Analüüsi allikmaterjalidena kasutatakse poliitilise eliidi (Vares-Barbarus, Lauristin, Kruus jpt.) kõnesid, mis avaldati peamistes tolleaegsetes meediaväljaannetes. Nõukogude võimu algusaega Eestis [|] võib jagada kaheks perioodiks. Esimest perioodi võiks tinglikult dateerida 21. juunist kuni "juulivalimisteni" 1940. aastal, kus poliitilises retoorikas üritati luua ühtne monoliitne subjekt ning ühtsust võimu ja rahva vahel kirjeldati kõnedes aktiivsuse, loovuse ja vabaduse kategooriates. Kuid alates Eesti Nõukogude Vabariigi "vastuvõtmisest" Nõukogude Liitu 6. augustil 1940. aastal toimus "meie" enesekirjelduses oluline nihe. Kohalik "rahvas" oli kõnedes taandatud passiivse vastuvõtja rolli, kus ta allutati marksistlik-leninlik ideoloogiale, Stalini ja tema Partei diktaadile ja tahtele. Selleks kasutatu erinevaid retoorilisi (deiktikuid, tegusõnade passiivsed vormid jne) ja semiootilisi vahendeid. (Ventsel 2007: 266-267)
Maran, Timo 2007. Towards an integrated methodology of ecosemiotics: The concept of nature-text. Sign Systems Studies 35(1-2): 269-294.
Artikli eesmärgiks on ökosemiootika edendamine praktilise analüüsimeetodi suunas. Selleks tutvustatakse esmalt tähenduse ja konteksti seost kui semiootikas immanentselt sisalduvat võimalust ökoloogiliseks vaateks. Seejärel analüüsitakse erinevaid perspektiive ökosemiootikas, kirjeldades bioloogilist ja kultuurilist ökosemiootikat ning lugedes kriitiliselt W. Nöthi ja K. Kulli käsitlusi. Autor rõhutab vajadust kombineerida neid ökosemiootilisi lähenimisi viisil, et tekkiv süntees arvestaks ühtaegu nii looduse enda semiootilisust kui suudaks ka analüüsida looduse kujutamist kirjeldatud tekstides. Selle eesmärgi täitmiseks tutvustatakse loodusteksti mudelit, mis ühendab kahte tähendusseoste läbi seotud osapoolt - kirjutatud teksti ja looduskeskkonda. Loodusteksti kontseptsiooni toetuseks tutvustatakse Tartu-Moskva koolkonna semiootikute tekstikäsitlusi, mis on piisavalt avarad hõlmamaks peale inimeste ka teiste elusolendite semiootilist aktiivsuse ja keskkonnaloomet. Artikli lõpus kasutatakse loodusteksti kontseptsiooni, et määratleda looduskirjandust kui inimese jaoks võõrsemiootilise sfääri tunnustust ning selgitada looduskirjanduse marginaalsust, põhjendades seda kahe eri tekstitüübi interpretatsioonivajadusega. (Maran 2007: 294)
Witzany, Günther; Yip, Maricela 2007. Gathering in Biosemiotics 6, Salzburg 2006. Sign Systems Studies 35(1-2): 295-299.
·
Neuman, Yair 2007. The 7th Gathering in Biosemiotics — a review. Sign Systems Studies 35(1-2): 301-303.
·
Veivo, Harri 2008. Introduction. Barthes's relevance today. Sign Systems Studies 36(1): 7-10.
·
Sheringham, Michael 2008. Writing the Present: Notation in Barthes's College de France lectures. Sign Systems Studies 36(1): 11-30.
Oma 1978.-1979. aasta laengutes Collège de France'is keskendus Roland Barthes mõistele 'la notation' (inglise keeles 'notation'): mööduva mulje või sündmuse üles tähendamine märkmikusse selle aset leidmise ajal. Käesolev artikkel analüüsib ülestähendamise liike, nii nagu nad loengutes välja toodud on (loengutes on ülestähendamise liike seostatud haiku, Joyce'i epifaani ja prustiliku impressionismiga), sidudes neid Barthes'i [|] pikaaegse huviga erinevate tähistusviiside ontoloogia vastu. Ülestähendamine kuulub samasse ritta 'kolmanda tähenduse' mõiste ning hilisemate terminitega 'intsident' ja 'romaanilik' ning paistab sellisena olevat keskne Barthes'i hilistes töödes väljenduvas huvis afekti, subjektiivsuse ja individuaalsuse vastu. Et ülestähendamine on seotud romaani kirjutamise fantaasiaga, kõlab see mõiste vastu ka Barthes'i loengute 'kummituslikus pedagoogikas', kus kõiki ideid arendatakse üliisiklikus stiilis erinevate omavahel mitte seotud elementide kuhjamise läbi. Barthes'i afektide ajel toimiv ja detsentraliseeritud subjekt leiab väljenduse just nimelt ülestähendamise mõistes. (Sheringham 2008: 29-30)
Veivo, Harri 2008. Barthes's positive theory of the author. Sign Systems Studies 36(1): 31-48 .
On teada-tuntud tõsiasi, et Roland Barthes pühendas oma viimase loenguteseeria Collège de France'is romaani ettevalmistamise teemale, kuid märksa vähem teatakse seda, et ka tema esimesed kirjutised kirjandusest keskendusid samale teemale, ehkki vähem individuaalsest vaatenurgast. Küsimused, kuidas kirjutada ja milliseid protseduure kunstiteose ettevalmistamise käigus järgida, on aluseks mõttearendustele Kirja nullastmes (1953) ja paljudes esseedes kogumikus Kriitilised esseed. Nii Barthes'i karjääri lõpus kui alguses leiavad käsitlemist teemad nagu kirjutamine kui tegev ja autori võimalused ning motivatsioon kirjutamisel. Käesolev artikkel üritab tõestada hüpoteesi, et Barthes'i teostes on täiesti olemas positiivse autoriteooria alged. Artikkel uurib sarnasusi Barthes'i varaste ja hiliste tööde vahel kolmes valdkonnas: (1) kirjutamine kui tegevus; (2) kirjutamise seaduse viibimine; ja (3) kirjutamine kui esitus. Artikkel lõpeb arutlusega Barthes'i positiivsest autoriteooriast ja selle seostest kaasaegse kirjandusteooria uusimate aruteludega. (Veivo 2008: 48)
Pyrhönen, Heta 2008. Ways of keeping love alive: Roland Barthes, George du Maurier, and Gilles Deleuze. Sign Systems Studies 36(1): 49-70.
Käesolev artikkel analüüsib võrdlevalt Barthes'i Armunu kõne (1977) ja du Maurier'i Trilbiyt (1894), paljastamaks sarnasusi nende mehelik-masohhistlikes fantaasiates, nagu seda nähtust on teoreetiliselt kirjeldanud Deleuze oma Külmuses ja Julmuses (1989). Artikli autori lähenemine lähtub Barthes'i veendumusest, et armastus ja kunst on seotud. Trilby räägib armastusest ja esteetikast kunsti, muusika ning narratiivi kontekstis. Rivaalitsevate armastajate kõned ühele ja samale naisele Trilby's ongi aluseks, millega võrdlen armastaja kõne dramatiseerimist Barthes'il. Väidan, et mitmed Barthes'i armastaja kesksed kõnefiguurid on omased ka Deleuze'i masohhistlikule armastajale. Vaatlen Barthes'i oletust, et mittenarratiivse armastuskõne ja konventsionaalsete armastuslugude metakeele vahel on teatud pinge ning keskendun neile kujunditele armunu kõnes, mis Barthes'i arvates takistavad sel muutumast armastuslooks. Väidan, et nii mõnedki neist kõnekujunditest on tunnuslikud masohhistlikule fantaasiale. Paremini kui miski muu, kaitseb armunu kõnet konventsionaalseks armastuse narratiiviks muutumise eest salgamise valem. (Pyrhönen 2008: 70)
Calefato, Patrizia 2008. On myths and fashion: Barthes and cultural studies. Sign Systems Studies 36(1): 71-81.
Roland Barthes on esitanud kaasaegsele kultuurile väljakutsuva küsimuse: mis juhtub siis, kui objektist saab keel? See küsimus võimaldas Barthes'il "konstrueerida" seniolematul viisil tuntud kultuuriobjekte (romaanidest muusika, visuaalsete kujutiste ja klassikalise retoorika, armastuse ning teatrini välja) ning luua ka uusi, senitundmata objekte kaasaegsetest müütidest moe, Jaapani ja söögikultuurini välja.
Käesolev artikkel käsitleb Barthes'i kultuurikriitikat seoses kultuuriuuringute valdkonnas esilekerkinud probleemidega. Barthes'i pidevad mõtisklused müüdi teemal lubavad tema kultuurikriitikat kahtlemata seostada oma kaasaegse Inglismaa kultuuri-uuringute, täpsemini selle Birminghami koolkonna, ideedega. Ka tänapäeval on just Barthes'i looming see, mis võimaldab semiootikal olla "kõigi võimalike universumite teadus" - kui kasutada Barthes'i enda sõnu - ja mathesis singularis (mitte universalis), see tähendab, olla süstemaatiline moodus teadmise objektide erilisuse käsitlemiseks. Nimetatud "transtsendentaalne reduktsioon" annab lootust lingvistika ja semiootika "uuestisünniks" ning ümberhindamiseks tänu nende rakendamisele mitmesugustes intellektuaalse tegevuse vormides. (Calefato 2008: 81)
Sivuoja-Gunaratnam, Anne 2008. Voicing Le Neutre in the invisible choir in Richard Wagner's Parsifal. Sign Systems Studies 36(1): 83-111.
Mitmed Roland Barthes'i tööd annavad tunnistust sellest, et Barthes oli skeptiline muusika ja hääle tähistamise võime suhtes. Samas ei tähenda tema enda pisut piiratud arusaam muusikast ja häälest seda, et me ei tohiks tema semiootilistest teooriatest ja mõttearendustest inspiratsiooni ammutada, kuivõrd neid on võimalik muusikalistele allikatele rakendada [|] Barthes'i enda poolt ettearvamatutel viisidel. 'Neutraalne' (La Neutre) on korduv teema Barthes'i töödes, alates tema esimesest teosest Kirja nullaste (1953) kuni 1978. aasta 'neutraalse' mõistele pühendatud loenguseeriani Collège de France'is (avaldatud 2002. aastal). Käesolev artikkel analüüsib seda, kuidas Barthes'i 'neutraalne' soodustab teatud sorti kuulamist. Analüüsi taustaks on mõistatuslikud helid, mille toob kuuldavale Nähtamatu Koor Richard Wagneri Parsifalis (1882), täpsemini üks konkreetne fraas altide ja tenorite esituses ("Nehmet hin meinen Leib [...]", esimene vaatus). Antud juhul ei huvita meid niivõrd (kirja)keele abil esitatud semantiline sisu, vaid see, kuidas nimetatud fraas on kuuldavale toodud ja täpsemalt, kuidas selle fraasi sees ja taustal kostub Barthes'i 'neutraalne'. 'Neutraalse' kuulamine on võimalik mitmes Bayreuthis tehtud kontsertlindistuses. Mu analüüs näitab, et 'neutraalne' ei ole midagi eraldiseisvat, vaid toimib koos teiste tähistamisviisidega (visuaalse, tekstuaalse ja biograafilisega). (Sivuoja-Gunaratnam 2008: 110-111)
Knuuttila, Sirkka 2008. L'effet de гéеl revisited: Barthes and the affective image. Sign Systems Studies 36(1): 113-136.
Käesolev artikkel on pühendatud Barthes'i arengule strukturalistlikust semiootikust tundeliseks lugejaks 'post-ratsionaalse' subjektiivsuse mõistes. Vaadates Barthes'i loomingut tervikuna, võib teda pidada moodsa sotsiaalse neuroteaduse eelkäijaks, kuivõrd Barthes peab emotsiooni tunnetuse lahutamatuks osaks. Illustreerimaks, kuidas Barthes'i teadlikkus sellest epistemoloogilisest muutusest järjest süvenes, alustab käesolev artikkel analüüsi tema tekstianalüütilisest mõistest 'reaalsusefekt", mis on realistliku esitusviisi põhiliseks kandjaks. Edasi pöörab Barthes oma tähelepanu afektiivse lugemise mõiste kujundamisele, mis astub vastu valitsevaks muutuvale arusaamale ühest ja ainulisest ideoloogiliselt määratud tähistatavast. Barthes'i teed reaalses lugejas kehastunud tunnete mõistmise poole sillutavad kaks ideed: filmikaadrite tähenduse tuimus ja punctum'i kogemus fotograafias. Collège de France'is peetud loengutes võib näha, kuidas Barthes asendab lugemispraktikas husserlliku kehatu sisevaatluse meetodi hiina wu-wei meetodiga. Tänu sellele saab Barthes'i zen-budistlikust huvist visuaalsete/verbaalsete kujundite tekitatud tunnete vastu eraldiseisev meetod, mis suudab luua viljaka sideme keele ja keeletu taju vahel. Artikli lõpuosas pakutakse välja 'kehalise reaalsusefekti' mõiste, esitades afktiivse lugemisnäite kahest sarnasest stseenist, mida Barthes'i ise karjääri varases ja hilises järgus tõlgendanud oli. (Knuuttila 2008: 136)
Raudla, Tuuli 2008. Vico and Lotman: poetic meaning creation and primary modelling. Sign Systems Studies 36(1): 137-165.
Artikkel põhineb Juri Lotmani ja Giambattista Vico arusaamadel tähendusloomest ja arhailisest mõtlemisest. Võrdluse alla tulevad ühelt poolt Vico mõisted fantaasia, ingegno, memoria ja poeetiline loogika ning teiselt poolt Lotmani teksti, mälu ja modelleeriva süsteemi kontseptsioon. Vico käsitlemisel arvestatakse olulisel määral Donald Phillip Verene'i ja Marcel Danesi käsitlusi tema töödest. Artikli eesmärgiks on tuua välja arhailise tähendusloome iseloomulikud jooned.
Arhailine mõtlemine on põhiolemuselt poeetiline. Selle põhiliseks tähendusloomemehhanismiks on kahe eraldiseisva elemendi metafooriline samastamine. Taoline tegevus on uut tähendust loov - elemendid, mis samastatakse kujutlusvõimet kasutades, ei ole süllogistilise loogika abil samastatavad. Arhailine mõtlemine ei opereeri üldmõistetega nagu ratsionaalne mätlemine, vaid loob hoopis kujutluslikke universaale. Kujutluslikud universaalid ei põhine mitte objektide omaduste sarnasusel/erinevusel, vaid objektide või nende osade omavahelisel samasusel. Samastumisprotsess on aluseks poeetilisele - verbaalsele modelleerimise suhtes esmasele - modelleerimisele. (Raudla 2008: 165)
Selg, Peeter; Ventsel, Andreas 2008. Towards a semiotic theory of hegemony: Naming as hegemonic operation in Lotman and Laclau. Sign Systems Studies 36(1): 167-183.
Käesolev artikkel on katse arendada dialoogi kahe erineva teoreetilise lähenemise vahel - need on kaasaegse poliitilise teooria ühe juhtiva teadlase Ernesto Laclau hegemooniateooria ning Juri Lotmani kultuurisemiootiline lähenemine - mille kaugem eesmärk oleks välja töötada kontseptuaalsed vahendid hõlmamaks selgemini sotsiaalse reaalsuse ja võimu vahekordi. Hoolimata nendevahelisest verbaalse väljenduse erinevustest, näeme nende käsitlustes olulisi sisulisi ja funktsionaalseid lõikumispunkte - piiri mõiste, antagonismi, nimetamine jne. Antud artiklis keskendutakse nimetamise funktsioonile poliitilise reaalsuse konstrueerimisel. Me pakume välja võimaluse asendada mõned Laclau peamised teoreetilised kategooriad Lotmani kultuurisemiootika kategooriatega. See võimaldaks paremini uurida empiiriliselt sotsiaalse reaalsuse konstrueerimise strateegiaid ning vältida psühhoanalüütilise käsitluse sissetoomist, mis on Laclau hilisematele töödele omane. (Selg & Ventsel 2008: 183)
Ivanov, Vyacheslav V. 2008. Semiotics of the 20th century. Sign Systems Studies 36(1): 185-244.
XX sajandi semiootilised ja lingvistilised uurimused olid olulised eelkõige kahes mõttes: (1) nad avasid tee keele ja teiste märgisüsteemide päritolu ja arengu võrdlevatele uuringutele; (2) näitasid kätte võimaluse erinevate humanitaarteaduse valdkondade ühinemiseks semiootika ümber, mis pakkus välja mooduse seni eksisteerinud distsiplinaarsete piiride ületamiseks. XXI sajandil on veelgi suurem lootus integreerida semiootika ja täppis- ning loodusteadused. Olemasolevad lõikepunktid matemaatilise loogika, informaatika ja informatsiooniteooriaga võiksid tuua endaga kaasa teoreetilise semiootika restruktureerimise, muutes ta järjekindlaks ja metodoloogiliselt pädevaks distsipliiniks. Samas lubab neurosemiootiliste uuringute areng läbimurret kultuuriga tihedalt seotud ajuosade tööprintsiibist arusaamises. Sellest vaatepunktist võib semiootikal olla otsustav roll bio- ja humanitaarteaduste sünteesis, mis on minu jaoks eriti oluline tulevaste uuringute valguses. (Ivanov 2008: 244)
Torop, Peeter 2008. Translation and semiotics. Sign Systems Studies 36(2): 253-257.
·
Andrews, Edna; Maksimova, Elena 2008. Semiospheric transitions. A key to modelling translation. Sign Systems Studies 36(2): 259-269.
Juri Lotmani teadustööd hõlmavad paljusid semiootika teooria, kunstiteksti uurimise ja analüüsi ning keele ja kultuuri vahekorra määratlemisega seotud teemasid. Semiosfääri teooriat ühendaval tõlke kontseptsioonil on Lotmani töödes keskne roll. Artiklis vaadeldakse tõlke ja tõlgitavuse mõisteid semiootilise piiritletuse kontekstist (eelkõige "semiootilise piiri" spetsiifikast lähtuvalt), samuti semiootilise ruumi mitmekeelsust, kollektiivmälu rolli ja kommunikatsiooniakti minimaalseid osiseid. Pakutakse välja mudel erinevate tõlketüüpide eristamiseks, mis põhineb kommunikatsiooniakti neil alusprintsiipidel, mida on kirjeldanud oma töödes Roman Jakobson, Thomas Sebeok ja Juri Lotman. (Andrews & Maksimova 2008: 269)
Sütiste, Elin 2008. Roman Jakobson and the topic of translation: Reception in academic reference works. Sign Systems Studies 36(2): 271-314.
Artikkel kirjeldab ja analüüsib seoseid, mida loovad akadeemilised teatmeteosed Roman Jakobsoni ja tõlkimise teema vahel. Artiklil on kahetine eesmärk: esiteks, heita lähem pilk juba stambiks muutunud ettekujutusele Jakobsonist kui mõjukast teadlasest mitmete distsipliinide, sealhulgas tõlketeaduse, keeleteaduse ja semiootika jaoks ning käsitleda [|] oma tegelikku retseptsiooni akadeemiliste teatmeteoste tasandil. Teine eesmärk on välja selgitada, kas ja kuidas seostatakse Jakobsoni arusaamu tõlkimisest tema vaadetega keelele ja kommunikatsioonile üldisemalt. Selgub, et - ehkki valdkonniti ja teatmeteoste endi vahel esineb ka erinevusi - vaadeldud teatmeteoste tasandil põhineb Jakobsoni retseptsioon ülekaalukalt tema kahel artiklil (kogu Jakobsoni pärand hõlmab mitusada tööd). Samuti ei pöörata sellel tasandil suuremat tähelepanu Jakobsoni mõtte sisemisele loogikale, see tähendab, vähe võetakse arvesse võimalikke seoseid Jakobsoni erinevates töödes väljendatud ideede vahel. (Sütiste 2008: 313-314)
Osimo, Bruno 2008. Jakobson: Translation as imputed similarity. Sign Systems Studies 36(2): 315-339.
Jakobson on oma esseedes üritanud Peirce'i märgitüpoloogiat (ikoon, indeks, sümbol) mahutada enda binaarsesse loogikasse, kus igat tekstitunnust võib iseloomustada vastavalt kas 0 või 1-ga (puuduv, olemas). Selle käigus on ta kasutanud tunnustepaare "sarnasus versus külgnevus" ja "oletatav versus faktiline" ning on jõudnud järeldusele, et Peirce'i triaad ei kata "oletatava sarnasuse" mõistet. Siit lähtuvad ka tema otsingud antud mõiste leidmiseks. Käesolev essee, mille ideeline alus ja viitestik pärineb suuremalt jaolt Jakobsoni esseedest, üritab näidata, et just tõlke mõiste on siinkohal puuduvaks lüliks. Lähtudes Peirce'i põhitriaadist ning sellest, kuidas Saussure'i-mõjulised Lääne teadlased seda algselt tõlgendasid, käsitletakse tõlgendit (interpretanti) siin märgi ja selle tõlgenduse subjektiivse ning afektiivse komponendina. Süntaks on Peirce'i ja Jakobsoni mõistetes ikooniline. Kommunikatsiooni kui sellise põhijooneks olev tähenduse areng on võimalik tänu konstruktsioonidele ning metafoorsetele ja metonüümsetele seostele. Artikli viimane osa käsitleb kommunikatsiooni (ja tõlke) kultuurilisi implikatsioone. (Osimo 2008: 339)
Gorlée, Dinda L. 2008. Jakobson and Peirce: Translational intersemiosis and symbiosis in opera. Sign Systems Studies 36(2): 341-374.
Metakeelelised operatsioonid tähistavad arusaamist ja tõlkeakti, nii nagu neid on määratlenud Jakobson oma kuue keelefunktsiooni ja kolme tõlketüübi mudelis, mis mõlemad pärinevad 1950ndatest aastatest. Käesolev artikkel tugineb neile Jakobsoni mudelitele, seostades neid Peirce'i kolme kategooriaga. Bühleri kvalitatiivsel erinevusel põhinevad kolm funktsiooni olid (võib-olla mitte juhuslikult) eelkäijaks Jakobsoni eristustele, mis viitavad kvalitatiivsetele erinevustele erinevate kirjandus- ning ka teiste kaunite kunstide vormide ja struktuuride vahel. Kvantitatiivse erinevuse ning erinevuse realistlike sõnumite ja kontseptuaalsete koodide vahel määrab semiootiline avastus, kriitika ning vaatepunkt, mis eristab keeleelemente koodiühikutest. Jakobsoni intersemiootilise tõlke mõistele pakub uut sisu vokaalse tõlke analüüs, mis tegeleb ooperliku müstika kaudu katarsisesse jõudva virtuaalse reaalsusega ooperilaval. Ooperi sõna-heli süntees (ehk semioosiline sümbioos) osutub nähtuseks, mis ühendab verbaalsed ja mitteverbaalsed keeled tüpoloogiliselt. (Gorlée 2008: 374)
Torop, Peeter 2008. Translation as communication and auto-communication. Sign Systems Studies 36(2): 375-397.
Tõlke kui sellise mõistmiseks on vajalik käsitleda selle kõiki tahke, psühholoogilisest ideoloogiliseni. Ühtlasi tuleb tõlkeprotsessi vaadelda kui keelesisese, keeltevahelise ja intersemiootiliste tõlgete kompleksi ning samaaegselt kui lingvistiliste, kultuuriliste, majanduslike ja ideoloogiliste toimingute kogumit.
Tõlkijad töötavad keelte, kultuuride ja ühiskondade piiridel. Vastavalt oma tõlkekäitumise strateegiatele, asetavad nad end kahe pooluse - spetsiifilisuse ja kohandamise - vahele. Nad kas säilitavad Teise teisesuse või muudavad ta Endaks. Sel moel lakkavad nad olemast pelgad vahendajad, kuivõrd semiootilises mõttes on nad võimelised võõra keele, teksti või kultuuri kirjeldamiseks looma uusi keeli ning oma kultuuri uuendama või mõjutama kultuuri võimet teiste kultuuride või iseendaga dialoogi astuda. See tähendab, et tõlkijad ei tööta ainult loomulike keeltega, vaid ka metakeelte, st kirjelduskeeltega. Üks tõlkija missioonidest ongi kultuuri vastuvõtlikkuse ja dialoogivõime ning nende kaudu kultuuri sisemise mitmekesisuse suurendamine. Keelte vahel seisvate vahendajatena on tõlkijad olulised uute metakeelte loojad. (Torop 2008: 397)
Rückert, George 2008. Translation as sentimental education: Zhukovskij’s Sei’shoe kladbishche. Sign Systems Studies 36(2): 399-416.
Vassili Žukovski Sel'skoe Kladbištše, tõlge Thomas Gray teosest Elegy Written in a Country Churchyard, asub vene kirjandusajaloos erilisel kohal. Teose esmatrükk avaldati 1802. aastal ning leidis hilisemate vene poeetide seas nii laialdast jäljendamist, et seda hakati pidama "üheks vene kirjanduse verstapostiks", mis ei tähistanud mitte ainult kahe kultuuri (vene ja inglise) vahelist piiri, vaid ka piiri vene kultuuris endas - üleminekut neoklassitsistlikult esteetikalt romantilisele. Žukovski Gray-tõlget võib lugeda kui ühe üksikisiku sentimentalismi märgisüsteemi (nii euroopa kui vene) tudeerimise protsessi lõppsaadust, mis siis hiljem ennast tema kodukultuuris tervikuna taaslõi. Žukovski ei pannud Gray luuleteost lihtsalt vene keelde ümber. Ta kasutas tõlget kui töövahendit, rakendamaks vene sentimentalistlikku (karamzinistlikku) stiili kõige laiemal võimalikul lüüriliste registrite skaalal, luues nii eeskuju kõigile vene poeetidele. Selles mõttes on Žukovski tõlge heaks illustratsiooniks Juri Lotmani kuulsale lausele "tõlge on elementaarseim mõtlemise akt" - ta tõlge võimaldas vene poeetidel mõelda täiesti uues, ent ometi mitte võõras märgisüsteemis. (Rückert 2008: 416)
Салупере, Сильви 2008. О понятии перевод в трудах Юрия Лотмана. Sign Systems Studies 36(2): 417-436.
Vaatluse all on "tõlge", sellega seonduvad ja seda täpsustavad mõisted Juri Lotmani töödes ("ümberkodeerimine", "täpne tõlge", "adekvaatne tõlge", "ekvivalentsus", "transformatsioon"; muuhulgas tuuakse välja võimalikud seosed Roman Jakobsoni ja Louis Hjelmslevi ideedega). Tuuakse esile kaks põhilist valdkonda, milles "tõlke" mõiste selgelt eristub. Esimene on seotud Juri Lotmani strukturaalse poeetika alaste uurimustega ja siin arutletakse eelkõige kunstiteksti tõlke iseärasuste üle, teine saab alguse kultuuritüpoloogiat käsitlevates artiklites, kus tõlget vaadeldakse kui dialoogi, põhilist kultuuri toimemehhanismi. (Салупере 2008: 436)
Deely, John 2008. From semiosis to semioethics: The full vista of the action of signs. Sign Systems Studies 36(2): 437-491.
Kuidas miski toimib, sõltub sellest, mis see miski on, nii sellest, mis liiki asi ta on, kui ka temast kui konkreetsest indiviidist selle liigi sees: ager segitur esse ehk toime johtub olemusest. See kehtib ühtmoodi nii märkide, lõvide kui sajajalgsete kohta. See tähendab, et semioosi ulatuse määramiseks on meil ennekõike vaja määrata, mis liiki see "märgiks" nimetatud asi õieti on. Juba Poinsot väitis (ja sajandeid hiljem kinnitasid tema öeldut Peirce'i tööd), et märkide kui märkide tõeline olemus seisneb suhtes. Suhtes, mis ühendab kolme eraldi liiget ja on vähematele koostisosadele taandamatu: esiplaanil asuv liige, mis esitab midagi muud, kui ta ise on - esitis ehk märgikandja; seejärel see teine, mida esitatakse - tähistatu ehk tähistatav objekt; ja kolmas liige, kellele või kelle tarvis seda teist esitatakse - tõlgend, mis ei pea ilmtingimata olema isik ja ei pea õigupoolest isegi hingestatud olend olema. Märgitoime on seega [|] viis, kuidas märgid mõjutavad maailma, sealhulgas kogemuse ja teadmise ilmast eluvälise looduse füüsilise maailmani välja. Oluline on see, milline on märkidele vastav põhjuslikkus, mis tuleneb nende kui märkide tõelisest olemusest. See on kaudne põhjuslikkus, kuivõrd suhted sõltuvad kaudselt indiviidide omavahelistest vastastikustest toimetest, millest koosneb maailma mitmekesisus, ja ühtlasi on see põhjuslikkkus, mis kujundab selle, mis võiks olla, vastandina sellele, mis siin ja praegu on. Seostada seda põhjuslikkust eesmärgipärase põhjuslikkusega on korrektne, seni kuni märke kasutatakse üksikute asjade vastastoime kujundamisel. Kuid võrdsustada seda põhjuslikkust "teleoloogiaga" oleks põhimõtteline viga, mille poole kaasaegne semiootika on kippunud kalduma. See viga on sündinud suuresti tänu avaldatud osale ühest teatud Peirce'i esseest. Edasi Peirce parandab selle vea, osutades juba varem Poinsot' poolt maha märgitud suunas, kuid need lõigud esseest on jäänud avaldamata. Käesolev artikkel toob need avaldamata lõigud uuesti avalikkuse ette ja üritab anda ülevaadet kaasaegse semiootika arengust, manades esile semioosi kogu selles ulatuses ja demonstreerides, et semioosi piirid kattuvad universumi piiridega, kus iganes need ka ei oleks. Just märkide kaudne, väliselt määratlev vormiline põhjuslikkus teeb võimalikuks "tuleviku mõju", mis tähendab, et semioos muudab teisesuse vastutoimete kaudu mineviku olulisust oleviku jaoks. Märkidele omase põhjuslikkuse mõistmine paljastab ka universumi märkidele taandamise ehk pansemioosi ekslikkuse. (Deely 2008: 490-491)
Luure, Andres 2008. Meanings come in six. Sign Systems Studies 36(2): 493-508.
Kuigi semiootika rakendusvaldkonda tundub otstarbekas piirata, on semiootiliste nähtuste täielikumaks mõistmiseks vajalik välja tuua kõik mõeldavad märgi ja tähenduse tüübid. Artiklis tutvustatakse sekstettide meetodit, mis paneb aluse üldisemate ja erilisemate märgitüpoloogiate ühtsele kuueliikmelisele struktuurile. Paradigmadena esitatakse märkide [|] ja tähenduste üldised tüübid ja tasemed keeles ja kõnes ning osutamise tüübid. Iga märgitüpoloogia puhul vaadeldakse tähendusühiku väljakategoriseerumist analoogiliselt esimese paradigma esimese kolme astmega ning märgi ja tähenduse vahelist suhet analoogiliselt osutamissuhtega. (Luure 2008: 507-508)
Лотман, Юрий 2008. Несколько вводных слов. Sign Systems Studies 36(2): 509-511.
·
Жилко, Богуслае 2008. История одного текста Ю. М. Лотмана. Sign Systems Studies 36(2): 513-514.
·
Cobley, Paul 2008. Specialization, semiosis, semiotics: the 33rd annual meeting of the Semiotic Society of America. Sign Systems Studies 36(2): 515-519.
·
Nuessel, Frank 2008. Susan Petrilli named seventh Thomas A. Sebeok Fellow of the Semiotic Society of America. Sign Systems Studies 36(2): 521-525.
·
Nöth, Winfried; Tarasti, Eero; Tamm, Marek 2008. Humanities. State and prospects. Sign Systems Studies 36(2): 527-532.
·
0 comments:
Post a Comment