Palti valgustus

• Merkel [1796]. Lätlased, eeskätt Liivimaal filosoofilise aastasaja lõpul
• Anvelt 1995. Masing, Rosenplänter ja nende aeg
• Masing 1995. O. W. Masingu kirjad J. H. Rosenplänterile
• Kreutzwald 1953. Maailm ja mõnda
• Paatsi 2009a. Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks.
• Paatsi 2009b. Märt Miti mälestused II
• Paatsi 2009c. Märt Miti mälestused III
• Jakobson 1959b. Valitud Teosed II: Artiklid; Följetonid
• Loorits 1954. The Renascence of the Estonian Nation
• Bartlett 1991. Russia's First Abolitionist

Eesti mõtteloo tüvitekstid (FLFI.05.025) ("Valgustus")

Merkel, Garlieb [1796]. Lätlased, eeskätt Liivimaal filosoofilise aastasaja lõpul. Tõlkinud Kadi Kähär-Peterson, toimetanud Reet Bender ja Pärtel Piirimäe. [Katkendid]

Mõistus on võitnud ja õigluse sajand algab. Inimväärikuse ja inimõiguse tuline tunne haarab kõiki, ka kõige tooremaid rahvaid [Nationen]. Targad valitsejad mõistavad oma kutsumust: levitada enda ümber õnne ja rõomu ja valgust. Nad toovad kõrgema teadmise aarded kabineti hämarusest välja ja neid riigi parendamiseks rakendades kasutavad nad oma valitsejaõigusi vaid selleks, et oma rahvaste heaolu [Wohlseyn ihrer Völker] kindlamale alusele seada. Nad teavad seda ja mõtlevad sellele heal meelel, kuidas nad vastutavad inimeste ees ning kohustavad iga oma päeva pühendama inimkonna heaolule [Wohl der Menscheit]. (Merkel [1796])

Valgustus, õnnestus ja rõõmundus.

Ajal, mil koguni uhked britid peavad võitlust, et oma neegerorjadele vabandust ja kodanikuõigusi lubada, leidub Euroopas terveid rahvaid [Nation], kes on kuulutatud võimetuks isiklikule vabadusele ja edasijõudmisele, kes vaevlevad kõige karmima despootia ikke alla, kõlistades oma vabade isade haudadel orjaahelaid ja harides oma põldu nende jaoks igavesti võõraks jääva inimklassi jaoks, neile rikkust kasvatades ja ise sealsamas näljast peaaegu hinge heites. (Merkel [1796])

Selline on Hupel, kes arvab, et see ei oleks hea, "kui meie talupoeg vabaks saaks", sest ei ole kindel kas talupoeg "vabaduse välja kannataks" (vt Hupel n.d.).

Olgugi millist haletsusväärset vaatepilti läti pärisori ka pakub, millise häbimärgi tema seisukord valgustatud ajastule ka surub, olen ma ikkagi kaugel sellest, et tahta Liivimaa aadlikke üleüldises kuritahtlikkuses süüdistada. Ehkki üks arvustaja Litteratur-Zeitungis ütles õigusega: "Mõned siinsed aadlidaamid uppuvat näitemängumajades haledate tundmuste pärast pisaratesse, laskvat samas oma teenijaid tühise vääratuse pärast verele piitsutada;" ehkki ma ise kuulsin üht aadlimeest tuliselt neegrikaubanduse vastu sõna võtvat, ja nägin teda päev pärast seda traavli eest ära andmas kaht pärisorja, kes saavad oma kodust kaugel häda nägema: aga mõlemal juhul on tegu pigem mõtlematu järjekindlusetuse kui pahatahtlikkusega. (Merkel [1796])

Väljamõeldise üle valan pisaraid. See on muidugi hea vabandus: nad ei ole pahatahtlikud, nad on järjekindlusetud. Võib olla mõlemat.

Suurhärrade ettekujutuse järgi kuulub kogu lätlase olukord, isanda täielik võim tema üle ning harjumuspärane ümberkäimine temaga asjade parima võimaliku korralduse juurde, sest - nemad tunnevad end ju seejuures hästi. Nemad peavad seda tõestatuks, et tema ise iga muudatusega kaotaks ning et pärisorjus ja karm kohtlemine on tema heaks käekäiguks vajalikud. Õigupoolest on aga vaid kastiuhkus ja omakasu selle veendumuse allikateks. Nördimapanev, isegi loomuvastane tundub neile, et olendid, kes varem nende meelevalla [Willkühr] mänguriistad olid, nende võimu haardest pääseks ja riigikodanikena nendega samu õigusi naudiks. Nad peaksid seda ebaõiglaseks, kui neid tahetaks oma voli järgi kurnamast inimesi, kelle nad on kallilt ostnud vaid lootuses neid kuritarvitada. (Merkel [1796])

Kõikide konservatiivide universaalne eneseõigustus: kuniks mul läheb hästi on kõik korras. Hinnang: "he is the worst of men who waits for the perception of what is best, till he is himself afflicted" (Iamblichus 1818: 23).

Pannes enamike aadlike vildakamat arusaama talupoegadest ja ebainimlikku käitumist kesise hariduse süüks, ollakse eksiteel. Ei, nad on suuremalt jaolt niisama haritud kui nende seisusekaaslased Saksamaal. Enamik neist õpib välismaal või veedab oma noorusaastad Peterburis: aga nende viletsatele orjadele pole sel lihvil muud mõju, kui see, et moodsamat kuube kandev Proteus neid rõhub. Kolistab ta enne ketti ja ahelatega, näitas häbenemata oma hirmsat röövlipalet ja võttis võimust joobnud türanni jämedusega enda valdusse õnnetute omandi, nii kõlistab ta nüüd pea igal pool moeväljendeid suuremeelsusest ja inimkohustusest, peidab end heategija maski taha ja mõistab sama tublisti ja tublimaltki kui varem neilt mitu nahka koorida - inimsõbralike ja tarkade korraldustega. (Merkel [1796])

Praegugi elab nupust nikastanud inimesi, kes kiidavad orjapõlve - neile anti ju süüa ja katus pea kohale!

Tunnen elavalt, millise eneseohverdusena see võib näida, nii-öelda privilegeeritutest põlvnedes neist lahti öelda; aga täpselt samavõrra rusuv ja hingemattev oleks oma isade põldu pea ainuüksi vihatud võõraste jaoks harida ja ise seejuures puudust kannatada, lasta oma õnne või pigemini õnnetuse pügalat mõõta alatihti kiuslikul, pidevalt omakasupüüdlikul omavolil ning näha end nende poolt eemalehoituna lugupeetumatest tegevusaladest. (Merkel [1796])

Ei tohi lubada eestlasel sakslaselt "tema kunsti varastada" (Hupel n.d.).

Mitmed on sel teemal juba kirjutatud: aga peidetud viisil, leebelt ja säästvalt, sest et nad tuhandel viisil arvestada tahtsid, tuhandet sidet puruks rebida ei tihanud. Nende kirjutisi kas ei loetud või siis jäid need mõjuta. Mul tuli kõnelda kedagi säästmata, kellegagi arvestamata, et mitte ilmaaegu rääkida, et ohver, mille ma sellega oma isamaale toon, päris tühja ei läheks. Ehkki - seisused, kelle vastu ma astun, olid tänini mu ainus eluring. Meeste hulgas, kelle mõtteviisi ja käitumise ma paljastan, oli palju neid, kes võtsid mind oma kodus külalislahkelt vastu, mõned kinkisid mulle oma sõpruse ja mõned andsid mulle lahkudes häid soove kaasa: ja mina astun edasi, et end - niisuguse mulje peab see endast jätma - nende seisuse selgeima vaenlasena näidata. (Merkel [1796])

Ühiskondlikud sidemed progressi tagasihoidjatena.

Aadlike hulgas, kes oma talupoegi türanniseerivad, jutlustajate hulgas, kes oma kohustused hülgavad ja oma karja hulgas hunti mängivad, on palju neid, kes on õrnad abikaasad, armastavad ja hoolsad isad, õilsad ja truud sõbrad, mitmes mõttes suurt lugupidamist väärivad. Mispärast pole nad oma põhimõtetele truud niipea, kui see lätlastesse puutub? (Merkel [1796])

Meenub vahepala Flobotsi albumilt (Fight With Tools), milles lõunaosariikidest pärit naine meenutab kuidas ta ema jutustas talle kristlikust lahkusest ja kuidas lastepiiblis kujutati kõiki inimesi võrdselt, ja samas ei olnud mustanahaline teenijanna võrdne, keda ühisesse lauda kutsuda.

Nende vaimu polnud harinud teaduslikud teadmised; neil polnud kindlaid seadusi ega ka kindlasse vormi pressitud religiooni: aga see-eest piisavalt mõistust tunda nende järele vajadust; tarmukat iseloomu, nutikust, mis munkadele küsimuste näol tihti tuska tegi ja alus kõigiks kodanikuvoorusteks nagu ka igakülgseks vaimuharimiseks. Nüüdseks hiilgaks nad ehk Euroopa elanike hulgas; neil oleks juba olemas oma Kantid, Voltaire'id ja Wielandid ja nad mängisid teaduste, nagu ka poliitika vallas tähtsat rolli, kui neil oleks lastud omaenda viisil areneda. (Merkel [1796])

Metslane ei ole eriline metafüüsik, sest me ei lase tal selleks saada.

Neid rõhuti ja pärast veriseid kuid asjatuid ülestõuse haarasid nad teisest pääsemisvõimalusest: nad rändasid välja, nii nagu rahumeelsed mesilased lahkuvad mesipuust, kuhu tugevamad metsmesilased sisse tungivad. Sakslased nägid enda ees alternatiivi: nälgida või ise tööd teha. Parim väljapääs olnuks koormiste seadustega kindlaksmääramine, aga oma uhkusele peeti mugavamaks muuta talupoegadele nende elukohast lahkumine - mis ometi tõepoolest vaid väga valuliste tunnetega juhtuda sai - kuriteoks. Mõisaomanikul lubati põgenikke jälitada, kinni püüda ja nende põgenemise eest karistada. (Merkel [1796])

Sunnimaisus on vangistus.

Privileegid, mida aadlile talupoegade suhtes kinnitati, eksisteerisid seega edasi vaid nii tihti mainitud esimese lepingu kestmises, mis nüüd oma algupärases vormis taas välja ilmus - välja ilmuma pidi. Aadel poleks enam pidanud kohtlema oma kaaskodanikke elusate töömasinatena, keda parandatakse vaid nii palju, kui on nende käigus hoidmiseks vaja. (Merkel [1796])

Sarnasus kapitalismiga.

Anvelt, Leo 1995. Masing, Rosenplänter ja nende aeg. Anvelt, Leo; Aaver, Eva, Laanekask, Heli; Nagelmaa, Abel (eds.) Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 17-32.

Käesolevas väljaandes avaldatud kirjade hõlpsamaks mõistmiseks on tulus lugejale eelnevalt meenutada üht-teist nende kauge kirjutamisaja ning saatja ja saaja kohta. Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile pärinevad aastaist 1814-32. Selle perioodi algust iseloomustab Euroopa poliitilises ajaloos Napoleon I võimu kokkuvarisemine, järgnevaid aastaid aga ulatuslik isevalitsuslik restauratsioon. Pühaks Liiduks (1815) ühinenud valitsejad püüdsid taastada monarhide ja aadli võimupositsioone seal, kus need olid raskesti kannatada saanud Prantsuse revolutsiooni ja Napoléon Bonaparte'i tegevuse tõttu, või absolutismi veelgi enam kindlustada seal, kus see oli enam-vähem kahjustamata säilinud. Vabadusliikumised suruti julmalt maha, ka interventsiooni abil. Tõsi, "vana korra" restaureerimine ei õnnestunud täielikult. Näiteks jäeti pärisorjus taastamata maadel, kus see vahepeal oli kaotatud. Meid huvitava ajavahemiku lõpul oli liberaalsetel jõududel juba olulisi saavutusi: Kreeka täielik iseseisvumine, Prantsuse juulirevolutsioon (mõlemad 1830), parlamendireformi lävele jõudmine Inglismaal. Siiski jäi Euroopa poliitiline üldilme Masingu-Rosenplänteri kirjavahetuse aastatel küllalt autoritaarseks. (Leo 1995: 17)

Rahvusvaheline seisukord Masingu eluajal, 19. sajandi alguses. Interventsioonid need samad millest unistas Hupel.

Suurima rahvusvahelise panuse absolutismi taaskindlustamiseks andsid Austria ja Venemaa. Venemaal oli Aleksander I (keiser 1801-25) oma valitsemisaja algupoolel teostanud mõõdukaid reforme ja jätnud liberaalse monarhia mulje, aga aastal 1802, veel enne Isamaasõja algust, asunud avalikult pooldama konservatismi, pagendades Peterburist oma lähima kaastöölise reformide alal Mihhail Speranski. Pärisorjuse kaotamine Venemaal võeti päevakorrast, pärast 1812. a. Isamaasõda sagenenud talurahvarahutused suruti veriselt maha, aadlile anti uusi privileege, igati hakati kitsendama sõnavabadust ning soodustama kristlikku vagadust ja vagatsemist. Usulise kasvatuse tõhustamiseks ning kooli viimiseks tihedasse kontakti kirikuga muudeti rahvahariduse ministeerium 1817. a. usuasjade ning rahvahariduse ministeeriumiks. Viimast juhtis vürst Aleksander Golitsõn, Aleksander I noorpõlvesõber, kes varem oli pooldanud valgustussajandi ratsionalismi, hiljem aga sattunud müstikute ning pietistide mõju alla. Koolide tegevus ja trükisõna allutati tema ministriks olles väiklasele kontrollile, et vältida kõike, mida valitsus pidas ristiusuga sobimatuks. Eriti vaenati usu ratsionalistliku tõlgendamise katseid. Siiski ei eelistanud Golitsõn õigeusu kirikut oluliselt muude kirikute kahjuks ning sallis isegi selliseid usuelu avaldusi, mis hästi ei mahtunud ühegi kiriku raamesse. Tema ajal tõlgiti vene keelde Lääne-Euroopa müstikute ja pietistide teoseid, tekkis eriilmelisi religioosseid ringikesi, Baltimaadel anti [|] avarad õigused vennastekogudusele ning hoogsalt võis tegutseda interkonfessionaalse liikmeskonnaga Venemaa piibliselts, mille presidendiks oli minister ise. (Leo 1995: 17-18)

Suurepärane kontekst. See seletab nii mõndagi, mida selle aja kohta olen teada saanud. Esiteks pärisorjuse kaotamise ajakava. Seda tuleb lähemalt uurida, sest minu jaoks kõige teravam episood on ilukirjanduslik - Vilde vahendusel, kuidas talupojad seda tõlgendasid vististi 1850.-1860. astail. Rahutuste verisest mahasurumisest on küllalt kuulda ja lugeda olnud, 1905. aasta sündmustele eelnesid paljud analoogsed. Samuti ajalugu, millega tuleks lähemalt tutvuda. Sõnavabaduse kitsendamisest ja trükisõna allutamisest sain natuke hõngu Wilde tegevustega seoses (vt. Bartlett 2006). See seletab, miks venekeelne (eriti usu-)kirjandus oli range kontrolli all, aga võõrkeelsed trükikojad said loa kohalikes keeltes praktilisi, usukaugeid õpetusi avaldada. Kooli ja kiriku lähendamisest võib saada aimu Oskar Lutsu Kevade-hõngulisest episoodist kuidas Märt Raud, kooliõpetaja, ei nõustunud koolis töötava usumehega, et ehal käimine on ebamoraalne või ilmtingimata hõlmab seksuaalset läbikäimist, mispuhul ta kirjutas Eesti Armuilmast (vt. Metsvahi 2018). "Rahvahariduse ministeerium" iseenesest kõlab ulmeliselt. Vajas kohe eritlemist, vagadus ja vagatsemine. "Under the old regime in Russia, the Tsar through the Oberprocuror of the Holy Synod held the Church captive and by means of twenty thousand village priests" (Ross 1920: 131). Vennastekoguduse avarad õigused seletavad, miks nad Vilde teostes nii suurt rolli mängivad. Ka Juhan Leinberg pidi Prohvet Maltsvetis kõndima käeraudus Riiga ja komisjoni ees seletama ja ennast õigustama, et ta õiget usku õpetab.

A. Golitsõni tegevusega ei olnud rahul osa õigeusu kiriku juhtidest, kes pidasid teda liiga soosivaks mitte-õigeusuliste suhtes. Selliste kirikutegelastega liitus keisri võimsaim usaldusalune A. Araktšejev. Leiti, et Golitsõn soodustab riigile ja õigeusu kirikule ohtlike ideede levitamist. Eriti pandi talle süüks mõningate müstilis-pietistlike raamatute tsensuurist läbipääsemist. Mais 1824 vallandas Aleksander I Golitsõni ministrikohalt ning usuasjades ja rahvahariduse ministeerium muudeti taas rahvahariduse ministeeriumiks, mille kompetentsist eraldati õigeusu kiriku asjad, muude kirikute omad aga mitte. Golitsõn pidi "omal soovil" lahkuma ka Venemaa piibliseltsi presidendi kohalt ning aegamööda seltsi tegevus soikus. Venekeelne Piibel jäigi seltsil välja andmata - seegi teos tundus konservatiivsematele õigeusu tegelastele rahva lugemisvarana ohtlik. Varjusurma viidud piibliseltsi likvideeris lõplikult Nikolai I 1825. aastal. Piibliselts ainult protestantide jaoks sai aastal 1831 temalt siiski tegevusloa. (Leo 1995: 18)

Siis pole ju imestada, et talupoeg ei vasta küsimusele "Mis usku sa oled?", et ta on kristlane, vaid läbi lillede või endast kaugendava kollektiivse ümberütlemisega "oma kihelkonna usku", nagu Hupel vahendas. Pastori süütu küsimus võis talupoja jaoks olla ka poliitiline küsimus. Analoogseid seiku on kirjeldatud antropoloogias kui uurija küsib midagi analoogselt informandi käest. Kirikuõpetaja, nagu ka koloniaalvõimu esindav antropoloog, ei pruugi küsitletu jaoks olla neutraalne osapool - pastorihärra on ka härra, isegi kui ta on oma töökohuste täitmiseks pidanud õppima vigaselt rääkima maakeelt. Vt nt arutlust keelest kui "kasvatusvahendist" (Jürjo 2007: 169) või Hupeli mõtisklusi maakeele leksikaalsest rikkusest. Riigile ja õigeusule ohtlike ideede levitamine meenutab kangesti animafilmi Vennad Karusüdamed (2005), milles venelasi kujutatakse tühjade kahedimensiooniliste kõndivate lõuenditena, kes vähimagi initsiatiivi näitamisest saavad tsaari võimu õõnestamise eest sunniasumisele saadetud. Samuti tstseen Tammsaare Tõe ja Õiguse teisest osast, kui Indreku koolis keegi õpetaja oli postiga saanud raamatu pealkirjaga "Sotsioloogia" ja see tuli ära põletada, sest sel võis olla mingeid kahtlaseid sidemeid sotsialismiga. Igal juhul peab meeles pidama võimalust, et tänapäeval tuleb oma müstilist kirjandust ise kirjutada ja iseavaldada. Tulin täna mõttele muuta oma Tartu sketš brošüüriks, kuidas Tartus elada, taaraautomaate kasutada jne. välistudengite ja võõrtööliste tarbeks. Ehk saab nii, et lugerilt lugeda oleks sigaodav ja vajadusel saad ka paberkoopia. Nt jõulukingiks tuttavatele.

Tsarism hakkas jälle toetama ainuüksi kõike ortodoksset ning traditsioonilist. Aleksander I järel troonile astunud Nikolai I (keiser 1825-55) valitses veelgi autoritaarsemalt. Tsensuur muutus norivamaks, nuhkimine vähegi liberaalsemalt mõtlevate isikute järel üha ulatuslikumaks. Talurahvaküsimuses jäi ka Nikolai I pärisorjuse pooldajaks ning sai pärast Poola ja Ungari vabadusliikumiste interventsioonilist mahasurumist "Euroopa sandarmi" hüüdnime. (Leo 1995: 18)

Tsensuur on iseenesest nori(se)v, nüüd ka rõhutatult, tahtlikult, silmapaistvalt.

Konservatiivset poliitikat teostas tsaarivalitsus ka Baltimail, aga Venemaaga võrreldes siiski mõnevõrra mahendatult. Seda tingisid mitmesugused tegurid, nagu Balti erikord (aadli, linnade ja luteri kiriku ajalooliselt välja kujunenud privileegid, mis siinsete alade ühendamisel Vene impeeriumiga 1710. a. ka ametlikult kinnitati), siseriigi omast etniliselt erinev rahvastik ja protestantlik kirik, väga omaalgatuslik kindralkuberner Filippo Paulucci (1812-29 Liivi- ja Kuramaa, 1819-29 ka Eestimaa kindralkuberner), Läänemere provintside intelligentsi, eriti Tartu ülikooli õppejõudude tihedad sidemed saksa kultuuriga jm. Aleksander I hilisemal valitsusperioodil kaotati Balti kubermangudes siiski 1816. ja 1819. a. seadustega pärisorjus. Siinne mõistnikkond oli valdavalt jõudnud veendumusele, et pärisorjade töö pole küllalt tootlik ning tuleb leida mõisate majandamise uusi vorme. Ka kartis valitsus, et talurahva käärimine võib rahvusvaheliste konfliktide korral osutuda piirialadel ohtlikumaks kui siseriigiks. Vabastamisseadused ei täitnud paraku kaugeltki talurahva lootusi. Et talupojad vabastati ilma maata, jäid nad mõisnike kui maaomanikega endiselt vahetult seotuks. Sõltuvus oli eriti ränk seetõttu, et uute seadustega antud liikumisvabadust ei saavutanud talupojad kohe, vaid alles pika üleminekuperioodi jooksul. Mõistes uue seaduse olemust, nimetas O. W. Masing seda jesuiitliku silmakirjalikkuse kõigi täiuslikumaks produktiks (vt. kiri 91, viide 7). (Leo 1995: 18)

Kuulsad privileegid, millest mitte loobuda ei või. Etniliselt erinev rahvastik = oma rahvusiseloomuga (sh -keelega). Intelligentsi ja bürokraatia saksa suhtlusvõrgustik. Pärisorjuse ametliku kaotamise aastad. Maata talupojad, vabadikud, kes meelsamini maksavad peale, et mõisas töötada kuiet jäävad kodututeks hulkuriteks ja "ringiaelejateks", sest käsitööd pole mõis õpetanud, ainult põllu-, pudulojuste- ja valitud käsitööde produkte nõudnud koos tasuta tööpäevadega, millelt puudumise eest võib saada peksa. Ära ei saa jällegi minna, sest liikuda ei lubata või kui lubataksegi, siis on kogu lubamisprotsess härrade käes ja sõltub nende suvast, mis juhuslikult teenib ainult nende endi huve. Vilde teostes keskne teema.

Kuigi ka Tartu ülikool pidi mööndusi tegema isevalitsuse poliitikale, suudeti siiski säilitada ülikooli kui teadusasutuse autonoomia ega püütud kõigi teaduste õpetamist rajada pühakirja alusele, nagu see küllalt anekdootlikul kujul toimus Kaasani ülikoolis. Tartu ülikooli õppejõud olid enamasti hariduse saanud Saksamaal suhteliselt autonoomsetes ülikoolides, millest mitmelgi oli ka tagurluse võimutsemise ajal mõttevabaduse kantsi kuulsus. Mõttevabadusega harjunud ei olnud hõlbus täiesti tasalülitada. Tartu õpperingkonna kuraatoriks oli aastail 1803-17 vabameelsete vaadetega Friedrich MAximilian v. Klinger, kes püüdis ülikooli autonoomiat kõigiti kaitsta. Tema järglane Karl Christoph v. Lieven (kuraatoriks 1817-28) oli küll pietist, aga teadustöö huvides valmis kompromissideks. Ka Läänemere provintside kirikuelu juhtivates konsistooriumides ei pääsenud valitsema müstilis-pietistlik meelsus. (Leo 1995: 19)

Noh, kas lubatakse teadust kah teha või? Tagurluse meelsuse ajastu nõuab mõttevabaduse kantse.

Märksa rohkem kui intelligentsi mõjutas Aleksander I ja A. Golitsõni usupoliitika Baltimaade talupoegi ning nimelt seetõttu, et valitsus andis nn. armukirjaga 27. oktoobrist 1817 vennastekogudustele suure tegevusvabaduse. Vennasteliikumine vabanes pikemaks ajaks luteri pastorite kontrolli alt ning arenes hoogsalt ja rahvapäraselt. Kirikukogudus oli enamasti vaid formaalne ühendus; härraspastorite pakutud usu- ning kõlblusõpetus, olgu tõsiluterlik või ratsionalismi vaimus modifitseeritud, tundus lihtrahvale võõra vaimu pealesurumisena. Saksamaalt saabunud diakonite juhitud vennastekogudus kuulus Baltimail küll formaalselt luterliku kiriku raamesse, kuid moodustas omaette hästiorganiseeritud süsteemi, mille liikmete ühtekuuluvustunne oli nii sotsiaalsete, organisatsiooniliste kui religioossete sidemete tõttu palju tugevam kui ametlikes kirikukogudustes. Hernhuutlased äratasid kuulajates spontaanset usulist eksaltatsiooni sellega, et nad dogmadele rõhku panemata jutlustasid lihtsameelset armastust Jeesuse vastu. Mõisnike ja pastorite ning muudegi võimukate puudumine vennaste koosolekuilt aitas ühise pere tunnet tugevdada; teotahtelistele ja andekatele talupoegade hulgast avanes siin võimalus saavutada autoriteeti eestpalujana või muus hernhuutlikus ametis. Et vennakseid rakendati nende aususe ja kohustundlikkuse tõttu eelistatavalt ka mitmesugustes kiriku-, mõisa-, valla- ja kohtu ametites, tähendas vennastekogudusse kuulumine talupojale sotsiaalse tõusu perspektiivi. Hernhuutliku vagaduse traditsiooniliste piiride ületamisel sugenes aga tundeliialdust ja fanatismi. Nii tekkis mitmel pool selline äärmuslik nähtus nagu "taevaskäimine". Ehtsas või teeseldud transis viibinud "taevaskäija" jutustas taevas kogetust ning jagas kuulajatele manitsusi. Esitatavates visioonides oli mõnigi kord ühiskonnakriitilisi sugemeid. Hernhuutlaste keskel ringlesid ka vagadusele kutsuvad taevakirjad, mis nende omajaile ja ümberkirjutajaile pidid andma ohtude vastu imatabast kaitset. (Leo 1995: 19)

Kuupäevalise täpsusega. Ühtekuuluvustunne peegeldab "bonds of union" troopi ("sidemete tõttu"). Eksaltatsiooni/transi osas pani mõtlema kas Juhan Leinberg oma "nägija" tembuga, langetõvelise sonimisest jumala tahte vastu võtmine, ei sobinud selle hästiorganiseeritud süsteemiga suuremas plaanis konkureerima, sest kumbki ei kõigutanud liialt impeeriumi usulisi nõudeid, st oli täpselt parajalt idiootne, et maarahvast lollitada. Kui nad võtavad sealjuures pähe mitte süüa sealiha, võõbata kõik oma värvilised riided mustaks ja hoiduda tubakast ja alkoholist, siis miks ka mitte. Sotsiaalse mobilisatsiooni teema on huvitav; Vilde annab küll üldkirjeldusi hernhuutlaste tegemistest, aga põhirõhk on ennekõike eraldi lugemistel (kujutluses on akende sulgemine ja uste lukustamine privaatse piiblilugemise jaoks). Vagatsemine, mitte vagadus. / This is a description of the Herrnhuter Moravian Brethren, as they are called (cf. Bartlett 1991: 172).

Aga ka hernhuutlaste tavalisse usulisse tegevusse suhtusid pastorid ning võimukandjad sageli umbusklikult. Neid häiris vennaste suhteline iseseisvus ja äralibisemine luterliku kiriku mõju all. Vennakseid kahtlustati ka talurahva "ülesässitamises". Liivimaa ülemkonsistoorium eesotsas ratsionalistist kindralsuperintendist Karl Gottlob Sonntagiga (ametis 1803-27) oli vennastekoguduse suhtes üsna kriitiliselt meelestatud, aga tal puudus võimalus tõhusalt sekkuda kõrge kaitse all oleva organisatsiooni tegevusse. Küll aga kehtestas Baltimaade kindralkuberner F. Paulucci juba novembris 1822, veel A. Golitsõni ministriks olles, hernhuutlaste suhtes rea kitsendusi. Tuues ettekäändeks valitsuse mure salaseltside tegevuse pärast, keelustas ta kodudes palvetundide pidamise võõraste osavõtul, öised palvekoosolekud ja vennaste lugijate liikumises ühest kogudusest teise. Teenijatel lubati palvetundides käia mitte enam kui kaks korda nädalas. Väites, et hernhuutlaste kokkutulekute kaudu levivad talurahva seas vastuhakukavatsused, taotles ta valitsuselt veelgi radikaalsemaid kitsendusi vennastekoguduse tegevusele, aga oluliste tulemusteta. Alles 1830. aastail (pärast Paulucci ametist lahkumist ja Masingu surma) piiras valitsus mõnevõrra vennaste tegutsemisvabadust. (Leo 1995: 20)

Kõik on võimu küsimus. Natuke meenutas "võimu- ja rikkuseiha" teemat. Käesoleva kirjelduse alusel on tegu saavutamise tüüpi seltskondlikkusega (ühiskondlikus seisuses tõusmise aspektist), aga ka edevuse seltskondlikkusega segatud piiride tõttu, mis on seatud omade ja võõraste vahele. Sellisel lugemisel ilmneb justkui, et maltsvetlaste tõukumine edevusest värvide ja ühiskondliku läbikäimise vallas oli nende käitumine edev usulise hirmu ja kohusetruuduse teostamise ja ülesnäitamise osas. Kogemata iseenda vastandiks muutumise dialektiline iroonia. Öiste palvekoosolekute keelustamine samuti Maltsvetis. Siit saaks lähtuda teose seltsimisfilosoofilises analüüsis.

Masingu-Rosenplänteri kirjavahetuse aastatel olid pastorid Baltimail enamasti kas nn. ratsionalistid, kes, taotledes lepitust usu ja mõistuse vahel, püüdsid loogiliselt seletamatut usuõpetuses võimalikult vähendada, või nn. ortodokssed luterlased. Silmapaistvalt müstilise või pietistliku kallakuga pastoreid oli vähe. Tartu ülikooli usuteaduskonda pääsesid pärast ülikooli taasavamist õppejõududekss ratsionalismisõbralikud teoloogid, püsides seal kauemat aega. Pärast seda, kui K. Ch. v. Lieven oli 1817. a. kuraatoriks saanud, algas nende asendamine ratsionalismi vastastega. Õppejõudude väljavahetamine võttis asataid ja omakorda kulus aastaid selleks, et uue suuna teoloogide õpilased pastorikohtadele jõuaksid. Ometi vähenes Masingu-Rosenplänteri kirjavahetuse hilisematel aastatel ratsionalismi mõju kirikus, domineerima aga ei pääsenud pietism, vaid ortodoksne luterlus. Selles ideoloogilises nihkes ei etendanud kuigi olulist osa Riigi Evangeelne Kindralkonsistoorium, mis loodi Peterburis 1819. aastal Vene impeeriumi kõigi protestantlike kirikute jaoks, et ohjeldada ratsionalistlikke tendentse. (Leo 1995: 20)

Ratsionalistid arvatavasti see seltskond, kellele Kant tõestas ära, et jumalat pole olemas. Ich scherze nur. "Ohjelda oma ratsionalistlikke tendentse, noormees!" kõlab nagu midagi, mida mõni äsja välja vahetatud õppejõud võiks kärkida õpilasele, kes loeb laua all puhta mõistuse kriitikat selle asemel, et piiblivärsse ette lugeda. Olid ajad, olid talvised koolimajad köstri järelvalve all.

Kirikust sõltus oluliselt tolleaegne talurahvakool. Pastorid kontrollisid vallakoolide õppetööd, neil oli kaaluv sõna õpetajate ametissepanemisel ja vallandamisel, nende kirjutatud olid õpikud. Vallakoolide õpetustase oli tagasihoidlik: õpiti ainult lugemist, usuõpetust ja kirikulaulu. Kirjutama ning arvutama õpetati vaid vähestes koolides. Selliseidki koole polnud piisavalt (Põhja-Eestis puudusid nad enamikes kihelkondades täiesti), ja paljud lapsed omandasid lugemisoskuse koduõpetuse teel, osa jäigi kirjaoskamatuks. Paremat haridust andvaid kihelkonnakoole leidus Masingu-Rosenplänteri kirjavahetuse ajal ainult üksikuid. Mitmed haridussõbrad koostasid neil aastail kavu, kuidas tõsta talurahvakoolide õpetajate taset neile seminarihariduse andmise teel. Seminarides asutamist taotlesid ka mõned kõrged ametikandjad: 1817. a. Eestimaa tsiviilkuberner Berend Johann v. Uexküll ja kahekümnendail aastail Baltimaade kindralkuberner F. Paulucci, aga tulemuseta. Õppetöö linna algkoolides oli tõhusam, kuid viimased olid (väga väheste eranditega) saksakeelsed ning talulaste pääs neisse raske. Saksakeelsed olid ka kreisikoolid ja Eesti ala kaks gümnaasiumi, ülikoolist rääkimata. (Leo 1995: 20-21)

Minu peas võtab aegamisi kuju jutustusest alternatiivajas, kus Eesti rahvus arenes omasoodu ilma saksa kaupmeeste õhutatud ristisõdadeta, kristlus ei võtnud eestlaste hulgas kunagi kanda, säilus matriarhaalne ühiskonnakorraldus ja traditsioonid (ehal käimine, häbematu alastus, jne) nii, et jutustus ise on kirjutatud alternatiivses eesti keeles, mis sisaldab palju väga algelisi või neist tuletatud sõnu (rääkimata Aavikukeelest või Mikita keeleloomeuurimuste näited). Selline "murdeteaduskeel" oleks iseenesest äga (teadusterminoloogiline) tehiskeel, millesse mõndasid oma lemmikkatkendeid tõlkida. Võib-olla selleks ajaks kui ma peaksin selle valmis saama on juba võimalik eestikeelseid teoseid soodsalt iseavaldada. Soome keeles saab Amazoni kaudu avaldada. Eestis võiks mingi mugav iseavaldamissüsteem toimida mitte ainult sellepärast, et meil on justkui eriik ja, meil on oma paberitööstus justkui olemas.

Hoolimata kooliolude kehvusest oskas meid huvitaval ajavahemikul valdav enamik rahvast juba lugeda. Raamatuid ilmus aga paraku veel vähe ja need olid suuremalt jaolt vaimuliku sisuga. Kirikukirjanduse põhivara (Piibel, Uus Testament, lauluraamat, katekismused) kordustrükkide kõrval hakkas sagedamini ilmuma pietistlikust vaimust kantud raamatuid (nt. vennastekoguduse lauluraamatu kogukas teine jagu Tartus 1819. a.). Ratsionalistliku kallakuga usuõpetust esindasid K. G. Sonntagi katekismuse lõunaeestikeelne tõlge ja paar O. W. Masingu õpikut, mis aga vähe levisid. Ilmalikust lugemisvarast jätkus kalendrite ja aabitsate ilmumine (neiski leidus, tõsi küll, sageli ka vaimulikke tekste). Avaldati lugemikke, trükiseid arvutama ja kirjutama õppimiseks, tervishoiujuhiseid, tarbekirjandust teisteltki aladelt, nagu kokaraamat, juhatus viljapuu- ning marjaaia rajamiseks, lambakasvataja käsiraamat ja üht-teist muud. Silmapaistvaimaks rahvavalgustuslikuks teoseks oli O. W. Masingu "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818), kimp geograafilisi ja etnograafilisi visandeid. Eestikeelses tõlkes avaldati ka 1816. ja 1819. a. talurahvaseadused. Ametlike teadaannete ja erakuulutuste jaoks hakkas 1824. a. Liivimaa rüütelkonna kulul ilmuma "Kulutamisse Leht", mis aga viie esiknumbri järel asendus veel samal aastal Masingu toimetatud "Tallorahwa Kulutajaga". Palju mitmekülgsema sisuga kui see teadaannete ja kuulutuste leht oli O. W. Masingu enda "Marahwa Näddala-Leht". Viimast suutis Masing paraku välja anda ainult neli aastat (1821-23, 1825). Eestikeelset ilukirjanduslikku proosat ilmus aastail 1814-32 väga vähe. Ainus mahukam ilmalik teos oli 1817. a. avaldatud O. R. v. Holtzi juttude ja luule koondkogu "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhatamisseks". Võrreldes F. W. v. Willmanni ja J. W. L. v. Luce varasemate juturaamatutega on Holtzi esituslaad sentimentaalsem ja vagatsevam. Avaldati ka üksikuid tõlkelisi usulise ärkamise ja meeleparanduse lookesi; seda laadi kirjanduse tulv algas siiski hiljem, kolmekümnendate aastate keskpaiku. Väga vähe ilmus ilmalikke luuleraamatuid: 1814. aastal J. H. Rosenplänteri koostatud antoloogia "Lillikessed" (ainult 16 lk.) ja 1816. a. R. J. Winkleri "Juttud" (28 lk.). Kalendrites ja "Marahwa Näddala-Lehes" anti luulele harva ruumi. Eesti rahvalaulude kõrval tõi mõningaid näiteid eestikeelsest kunstluulest J. H. Rosenplänteri ajakiri "Beiträge", aga seda väljaannet talurahvas ei lugenud. XIX sajandi esimese veerandi andekaima eesti poeedi K. J. Petersoni luule ei pääsenud tema eluajal ja veel aastakümneid hiljem üldse trükki. (Leo 1995: 21)

Uskumatult huvitav ülevaade. Nii hea sissejuhatus, et peaaegu kogu senise teksti olen siia tsiteerinud. Seda, et eestikeelseid raamatuid sel ajal vähe ilmus, teadsin. Vabadussõjast saadik kahekordistus uus eestikeelne kirjandus, enne seda oli võib-olla 14 tuhat raamatut? Tervishoiujuhistega oleme juba tutvunud (Wilde). Tarbekirjandust nagu hobusekasvatamisõpetust samuti. See "kimp visandeid" kõlab hästi, nagu florilegium. Masingu Pühhapäva Wahhe-luggemissed on siin. Holzi "Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhatamisseks" siin lehekülje haaval.

Masingu-Rosenplänteri kirjavahetuse perioodil jätkas Tallinnas tegevust rootsiaegne linna ja gümnaasiumi trükikoda, mis kasutas eestikeelse kirjavara trükkimise ammuseid eesõigusi. Meid huvitaval ajavahemikul olid siin trükkaleiks-omanikeks C. J. G. Minuth, Minuthi lesk, P. C. G. Dullo, Dullo lesk; 1829. a. sai firma nimeks "Lindforsi pärijad". Trükikoja sidemed linna ja gümnaasiumiga katkesid 1828. aastal. 1802. aastast hakkas mainitud trükikojaga konkureerima Johann Hermann Heinrich Gresseli eratrükikoda, mis trükkis sajandi esimesel veerandil ligi neljandiku eestikeelsest raamatutoodangust. (Leo 1995: 22)

Valgustusliku kirjasõna trükiajalugu. Säravad raamatukaupmehed. Balti erikorra privileegid.

Tartus töötas alates 1789. aastast Johann Michael Gerhard Grenzius, kes 1800. a. ostis Riia linnatrükikoja omanikult J. C. D. Müllerilt 1500 rubla eest lõunaeestikeelsete raamatute väljaandmise eesõiguse ja sai 1802. a. ka ülikooli trükkaliks. Oma tegevusaastatel trükkis Grenzius 35% tollasest eesti raamatu üldtoodangust. Teise eratrükikoja asutas 1814. a. Tartusse Johann Christian Schünmann. Grenzius, kes oli ennegi majanduslikes raskustes, ei suutnud uustulnukaga võistelda ja müüs aastavahetusel 1817/18 oma trükikoja sisseseade Schünmannile. 1818 kinnitati Schünmann Grenziuse asemele ka ülikooli trükkaliks. Schünmann trükkis ja kirjastas suhteliselt rohkesti eestikeelset kirjandust, ta oli ka O. W. Masingu väljaannete peamine trükkija. (Leo 1995: 22)

Grenzius omakorda esialgu laenas ja siis ostis oma varustuse Wilde'lt (vt. Bartlett 2006: 269). Eesõigusi saab osta ja vahetada - seda ma ei teadnud. Järgnevad peatükid räägivad Pärnus Marquardti trükikoda, mis avaldas vähe eesti keeles, aga väärib esiletõstmist "estica" valdkonnas ja, et Rosenplänter tahtis trükkida eestikeelseid väljaandeid, aga ei saanud selleks kõrgemalt luba.

Masing ja Rosenplänter kuulusid mõlemad kirjameeste hulka, kes vaatamata majanduslikele raskustele püüdsid oma raamatuid ise kirjastada. Muidugi lootsid nad oma raamatute väljaandmisest ka mõnevõrra tulu saada. Nagu tollal tavaks, rakendasid nemadki riski vähendamiseks nn. prenumeratsiooni (ettetellimist koos väljaande täieliku hinna ettemaksmisega) ja mõnigi kord jäi kavatsetud väljaanne ettetellijate vähesusel ilmumata. (Leo 1995: 22)

Internetieelne crowdfunding. Niimoodi avaldati ka entsüklopeediaid ja raamatuseeriaid mujal maailmas sajandeid tagasi ja ka siinmail veel suhteliselt hiljuti, a la seeria-kogumikud looduse, ajaloo, meditsiini või matemaatika teemal, tähestiku järjekorras igakuiste ajakirjadena, mille eest maksid terveks aastaks ette. Sarnaselt annab videorääkivpea tänapäeval oma teose esmajärjekorras vaadata toetavatele vaatajatele.

Eriarvamusi põhjustas alles kujunemisjärgus olev eesti kirjakeel oma murde- ja saksapärasustega. Raamatute kirjutajad olid enamasti veel muulased, sakslased, kellele eesti keele omandamine ühtse kirjakeele ja korralike õppevahendite puudumisel oli raske. Huvi eesti keele vastu oli vaadeldavail aastail baltisakslaste seas kasvamas, ajendiks siinse talupoja ühiskondliku seisundi muutumine ning kohalike haritlaste arusaam ühtse eesti rahvuskeele vajalikkusest, ent ka üldine tähelepanu suurenemine eriomase suhtes üksikkeeltes ja -kultuurides. Eesti keele küsimusi arutati enneolematult rohkesti trükisõnas, olgu Rosenplänteri "Beiträge's", olgu omaette raamatukestes. Eesti keele olemust sügavamalt mõistvat grammatikat ja hõlmavat sõnaraamatut siiski veel ei ilmunud. Keelenormimist komplitseerivate asjaolude hulka kuulus endiselt kahe kirjakeele, Põhja-Eesti murretele toetav tallinna keele ja Lõuna-Eesti murretele rajaneva tartu keele olemasolu. (Leo 1995: 23)

Tartu keel, jääb mulje, ohverdati ühtse kirjakeele altaril, mille motiiviks oli jälle koloniseeriv pilk, mis vaatles eesti keelt kui rahvavalgustuse vahendit, nagu Hupel kirjutab, seda seda maakeelt on vaja "kunstide ja teaduste abil kujundatud ja rikastatud" keeleks muuta. Näiteks kui Hupel samas tekstis ütleb eestlaste kohta, et "Üldse on nende viisakusväljendid vanad ja kunstlikkuseta", st pole veel võimule sobivaks kunstiks muutunud. Nagu Hupel kirjutab, "ei tänulikkust ega vabadust ei oska eestlane oma keeles väljendada". Jääb mulje, et Hupeli arvates kummardavad eestlased sakslaste ees liiga vähe. Meenub midagi, E. A. Rossi kirjutatust, mida nüüd ei õnnestu postitusest üles leida, et preestrid muretsesid tugevasti selle üle kas nende hingekari on truualamlik ja suhtub respektaablilt oma karjasesse - et matside kommete kunstlik kujundamine tähendas pastorihärra huvidele allutatud kommete istutamist rahva iseloomu. Minu isiksust ei tohi muuta! - mõni Eesti talutüdruk, tõenäoliselt.

Otto Wilhelm Masing sündis 28. oktoobril (ukj. 8. nov.) 1763 Lohusuu abikiriku eestlasest köstri Christian Masicku pojana. Pärast kodus saadud algharidust õppis ta Narvas ja Torgaus (Saksimaal) ning seejärel aastail 1783-86 Halle ülikooli usuteaduskonnas. Mainitud kõrgkool oli tuntud teaduskeskus, kust 18. sajandi alguses olid lähtunud sellised uued mõttesuunad Saksamaal nagu pietism (A. H. Francke), mille üks eesmärke oli levitada haridust ja leevendada alamkihtide rasket olukorda, ning filosoofiline ratsionalism (Ch. v. Wolff). Viimane õpetus, mis hindas kõrgelt mõistust kui peamist vahendit inimsoo hüveolu saavutamiseks, levis väga laialdaselt, sealhulgas (läbi vastuolude ortodoksse luterluse ja pietismiga) ka teoloogiasse. Halle usuteaduskond kujunes ratsionalistliku teoloogia keskuseks Saksamaal. 1770.-80. aastatel elas Halle ülikool üle uut õitsengut, mis avaldus suurenevas tähelepanus pedagoogikale, samuti matemaatika, loodusteaduste ja meditsiini praktiliste suundade eelisarenemises, antiikfiloloogia kui iseseisva teadusharu esiletõusus (F. A. Wolf), üliõpilaskonna kasvus (1775. a. 977, 1786. a. - 1156 üliõpilast) jne. Masingu Halle-perioodist, mille kohta leidub vähe andmeid, on teada, et vanemate vaesumise tõttu hankis ta endale elatist joonistus- ja keeleõpetajana, repetiitorina ja korrektorina. (Leo 1995: 23)

Ah see Kanti oma Wolff. Maailma tunnetades maailma ei muuda; eesmärgita rapsimine maailma muudab, aga mitte võib-olla kõige paremas suunas; mõistus tunnetab ja tegutseb arukalt. Kant harrastas ka antiikfilosoofiat kui teadusharu - ta oli lugenud kõiki tuntumaid antiikfilosoofe, isegi Iamblichust, kes oli rohkem usumüstik, mingis mõttes isegi pietistlik - whoa.

Eesti kultuuriloosse jättis Masing püsiva jälje keele- ning kirjamehena. Sepitsenud juba koolipoisina Narvas saksakeelseid ja Torgaus lisaks kreeka- ning ladinakeelseid värsse, abistas ta üliõpilaspõlves filoloog F. A. Wolfi, lugedes tema Homerose eepost kreekakeelse väljaande korrektuuri. Hiljem Viru-Nigulas oli ta saanud Saksa kirjastajailt honorare tänini väljaselgitamata tööde eest. Äksi perioodil avaldas Masing kolm saksakeelset raamatukest eesti ortograafia probleemide kohta (1820, 1824 ja 1827), võttis aeg-ajalt sõna baltisaksa ajakirjanduses peamiselt eesti keelt, eesti kirjavara ja talurahvakooli puuduvates küsimustes ning ilmutas 1830. a. omaette brošüürina saksakeelse jutluse Augsburgi usutunnistuse 300 aasta juubeli puhul. Aga Masingu võõrkeelne suletöö ei oma meie kultuuriloos kaugeltki seda kaalu, mis tema eestikeelne kirjanduslik looming. Kui kõrvale jätta 1795. a. ilmunud aabits, mis sisaldab ka 8 lugemispala ja paistab silma nii hea eesti keele kui ka lapsele huvitava, ülekaalukalt ilmaliku sisu poolest, siis võib öelda, et Masing astus eesti keelt kasutava kirjamehena avalikkuse ette hilja, üle viiekümneaastase mehena. Aastal 1816 avaldas ta raamatu "Ehstnische Originalblätter für Deutsche", mille keskne osa oli eestikeelne essee küsimuse üle, kas õpetlane vajab asjatundlikkust ainult oma kitsal erialal või mitmekülgset eruditsiooni. See saksa lugeja jaoks arvukate keelekommentaaridega varustatud teos propageeris eesti keele õppimise vajalikkust rahvaga kokkupuutuvaile sakslastele ja püüdis näidata, et piiratuks põlatud talupojakeeles on võimalik arutada üsnagi keerulisi probleeme. Kirjutist on õigusega nimetatud eesti kunstilise esseistika rajajaks; sel alal ei ilmunud eesti keeles kaua midagi võrdväärset. Masingu järgmine raamat "Pühhapäwa Wahhe-luggemissed" (1818) pöördus eestlastest lugejate poole ja tähistab eesti nõudlikuma populaarteadusliku kirjanduse sündi. Ta toob hulga kirjeldusi kaugetest maadest, nende loodusest, inimestest ja tööst. Lugeja huvi alalhoidmiseks seotakse võõras oskuslikult tuntuga ning pajatatakse rohkesti anekdootlikke juhtumeid. Aastal 1819 ilmus Masingult Vana Testamendi piiblilugude õpik, 1820 Liivimaa 1819. a. talurahvaseaduse tõlge. 1821. a. sai trükiloa jutlus, kus Masing tutvustas peamisi muudatusi, mis uus seadus talurahva õiguslikku olukorda tõi. Jutluses rõhutati hariduse tähtsust pärisorjusest vabanejaile. Alates 1819. aastast tõlkis Masing ka Liivimaa kubermanguvalitsuse teadaandeid ning käske (nn. patente). 1821. aastal avaldas Masing seina-aabitsa "Luggemisse lehhed", Eestis täiesti uudse õppevahendi, mille koostamisel juhindus ta J. Lancasteri ja A. Belli pedagoogilistest ideedest. Samal aastal hakkas Masing välja andma "Marahwa Näddala-Lehte", mis kujunes eestikeelse ajakirjanduse traditsioonide loojaks. See rahvavalgustuslik ajaleht pakkus väga mitmekesist lugemisvara: sõnumeid päevasündmustest, kirjutisi geograafilistel ja ajaloolistel teemadel, teateid tehnikauudistest, nõuandeid põllupidamise ja tervishoiu alalt, artikleid ebausu ja usuliste liialduste vastu, arutlusi kirjavara ja kooliküsimuste üle ning mõndagi muud. (Leo 1995: 26)

Lehekülg loeb nagu kultuurikangelase kirjeldus. Essee tekitab erilist huvi. Ehstnische Originalblätter für Deutsche. 1. Heft ongi eestikeelne ja lõpus on sõnastik! Väga põnev. "Anekdootlike juhtumitega" kostitatakse ka tuttavaid niisama vesteldes, vaata ka sõna "anekdoot" tähendust entsüklopeedias - millegi uue paljastamine (faatika seiskohalt huvitav paradoks).

Eelnevale vaatamata ei tõusnud ajalehe tellijate arv nelja ilmumisaasta jooksul kordagi 200-ni, mistõttu esialgne 500-line tiraaž langes hiljem 350-le. Ebaedu peapõhjusteks olid arvatavasti eeskätt talurahva vaesus ning hernhuutlaste vastutöötamine, kuna väljaanne näis neile sisult ning meelsuselt liiga ilmalik. Pealegi suhtus kirikuõpetajate enamik nädalalehte osavõtmatult ja vähemalt osa aadlist lausa vaenulikult. (Leo 1995: 27)

Talurahva harimine on omanike klassile nagu vastukarva pai.

1823. aastal ilmus temalt aritmeetikaõpik ja veel üks aabits, 1825. a. piiblilooraamat "Wiiskümmend kaks luggemist Uest Testamendist wäljawallitsetud" ja 1826. a. "Täieline Ristiusso õppetus", süstemaatiline ülevaade ristiusust. Kahe viimase raamatu kasutamine koolides keelati, kuna nad leiti liiaks eemalduvat traditsioonilisest luterlikust usudoktriinist. Oma teoseid kirjastades võlgadesse sattunud Masing hiljem enam eestikeelseid raamatuid ei avaldanud. (Leo 1995: 27)

Valimise ja valitsemise seos. Tegelik tsensuur, tõeline sõnavabaduse piiramine, eriti veel õppematerjalil. Hirmus.

Kuigi Tartu ülikooli tsensuurikomitee oli suhteliselt liberaalne, pidi ta ikkagi juhinduma üldistest, küllalt rangetest eeskirjadest. Seetõttu ei saanud Masingu nädalalehes (nagu baltisaksa lehtedeski) käsitleda nn. talurahvaküsimust. Ka ei võinud Masing rünnata tol ajal valitsuse kõrge kaitse all olevat vennastekogudust, vaid pidi piirduma selliste üksikjuhtumite paljastamisega, kus ülivagadus oli viinud silmatorkavalt haiglaste või ühiskonnale kahjulike ilminguteni. Mõnikord ei pääsenud läbi sellisedki palad.(Leo 1995: 27)

Vagaduse ja vagatsemise erinevus. Nüüd tuleb kuskilt juhuslikult lugeda näiteid neist ühiskondlikult kahjulike ilmingute kohta. See, et neid kritiseerida ei tohtinud, ilmselt üks neid eelõigusi mida vennastekogudus mõnel aastal nautis.

Kuraator K. Ch. v. Lieven manitses 1821. a. lõpul rektor J. Ph. G. Ewersi kaudu eestikeelse kirjasõna tsensorit eesti keele lektorit L. W. Moritzat hoolsalt valvama, et Masing ebausu vastu võitlemise sildi all ei riivaks lihtsate inimeste usulisi tundeid. (Leo 1995: 27)

Kui õrn oli piir ebausu ja lihtsate inimeste usuliste tunnete vahel? Kõlab nagu organiseeritud religioonides on kindlat tüüpi ebausust kasu rahva valitsemisel.

Olles veendunud, et talupojale on vaja anda seisusekohaseid teadmisi, [|] lähtudes rahva enda mõttemaailmast ja keelest, pidas Masing oma tegevust eesti literaadina ja keelemehena väga oluliseks. Eesti keel oli Masingu mitmekülgses tegevuses üks alaline huviobjekt. Masing kritiseerib käredalt senist saksapärast raamatu- ja kirikukeelt, aga ka kirjakeele liigset variantsust, rohkeid murdepärasusi ja muidugi kahe kirjakeele olemasolu, sest eestlaste kujunemisel euroopalikult haritud rahvaks oli ühine kirjakeel väga oluline. Masingu arvates sobis viimase aluseks kõige paremini Järva- ja Virumaa keel; tartu keelt pidas ta kirjakeelena täiesti kõlbmatuks ja püüdis seda mõninga eduga välja tõrjuda vähemalt ametlikest trükistest. Masingu sellesuunaline tegevus kutsus esile ägeda opositsiooni Kagu-Eesti pastorite hulgas. (Leo 1995: 27-28)

Seisusekohasusega seoses: "Võimetekohast religiooniõpetust omandavad vanad ja noored hõlpsasti" (Hupel). Alaline huviobjekt - lemmikteema. Murdevariantsuspärasus pakub mulle huvi - olen siin mõtisklenud leidsõnadega mängides kunstilist teaduskeelt aretada.

Masingu vastuolulisi keeleveendeid iseloomustab tugev praktiline suunitlus, ühtse, ratsionaalselt reeglipärase kirjakeele kui teadmiste levitamise ideaalvahendi taotlus. Ühelt poolt väärarvamus, et selline kultuurkeel juba eksisteerib rahva teatud osa suus, teiselt poolt kõrge hinnang iseoma ida-murdelisele keelele põhjustas mõnegi paikapidamatu või ülekohtuse väite. Masing fikseerib jäigalt sõnatähendusi, ortograafiat ja grammatikat, sõitleb Rosenplänterit rahvalaulunäidete ja eestlastest koolipoiste tööde avaldamise pärast, alahidab K. J. Petersoni rahvalaululisi tõlkekatseid, halvustab murdeid. Murrete ja kirjakeele vahekorra kaalumisel ning püstitatud "ebaõigete" keelereeglite ainuvõimalikkuse väitmisel jääb Masing veel XVII-XVIII sajandi metafüüsilise lingvistilise ratsionalismi positsioonidele. Ent tema seisukohtades kajastuvad ka XVIII sajandi lõpu - XIX sajandi alguse uued, historistlikumad keelevaated: ta räägib vajadusest lähtuda keele tundmaõppimisel ja arendamisel keelest enesest ning iga rahva õigusest kõnelda ja haridust saada emakeeles. Siia liitub ka huvi eesti keele ajaloo ja keelesuguluse vastu ning püüe igati tõsta eesti keele prestiiži. Kahtlemata oli Masing omal ajal eesti keele põhjalikumaid tundjaid. Tema head keeleoskust tunnustasid kaasaegsedki: Masingul tuli korduvalt konsulteerida nii kodu- kui välismaiseid eesti keele huvilisi. Suur keeleautoriteet oli Masing J. H. Rosenplänterile. Teda peab Masing koguni manitsema, et sõber oma ülistustega "Beiträge" veergudel liiale ei läheks. Masingu kirjutiste keel oli marksa rahvalikum kui eelnenud ja kaasaegsetel autoritel ning tugevdas põhjaeestilise kirjakeele positsioone Liivimaal. (Leo 1995: 28)

Mis värdkeelt te siin räägite? - Masing eesti talupojale, tõenäoliselt. Keele enese varusid (murdeid, sugulaskeeli, käändeid, reeglipäraseid moonutusi) kasutades selle edendamine Aavikult juba tuttav. Nüüd siis tean, kes on see Masing, kelle nime sageli Aavikuga samas hingetõmbes üles tuuakse.

Eesti kirjaviisi reformimine oli Masingu üks südamemuresid, mille juurde ta kirjades ikka ja jälle tagasi tuleb. Seetõttu on võimalik jälgida paranduskatsete (õ-täht, rõhu- ja peenendusmärgid, järgsilbi konsonandi senisest erinev märkimine jm.) järkjärgulist väljakujunemist. Masingu kui keelemehe tuntuimaks teeneks on eesti alfabeedi rikastamine õ-tähega (esmakordselt ilmus see trükis "Pühhapäwa Wahhe-luggemistes" a. 1818). Tema ülejäänud ettepanekud kirjaviisi häälduspärastamiseks ei olnud nii õnnestunud ega leidnud laiemat poolehoidu. Kuid oma soovituste energilise propagandaga avalikustas Masing senise ortograafia puudused ja vaidlustas eesti kirjaviisi ning sellega seotud probleemid pikemaks ajaks. Sel kombel aitas ta kaasaa keele sügavamale uurimisele ja rajas teed uuele kirjaviisile. Tänu väärib Masing ka raamatukeele sõnavara rikastajana. Tõlkijana ja ajalehemehena rakendas ta esmakordselt mõndagi võõrsõna ja lõi ise uusi termineid (aeronaut, kapital [|] planeet, termomeeter; asutus, kogukond jt.), pealegi oli tal hea ülevaade rahvakeele sõnarikkusest. Hulk aastaid tegeles Masing suurema eesti-saksa sõnaraamatu koostamisega. Trükki raamat ei jõudnud ja selle käsikirigi on kaotsi läinud. Ei valminud ka kavas olnud eesti keele grammatika. (Leo 1995: 28-29)

Nagu keegi kalamburist olevat öelnud, Masingul oli esimese õõ õigus. Asutus ja kogukond on head sõnad.

Haridusministeerium ei soodustanud seminaride loomist, kuna ametkonnas oldi ilmselt solvunud sellest, et Paulucci oli asju ajanud ministeeriumist enam-vähem mööda minnes, suheldes otseselt keiser Aleksander I-ga, pealegi oli kindralkuberneri ja ministeeriumi vahel olnud muidki kokkupõrkeid (näiteks dr. Reini afäär, vt. kiri 197, viide 4). (Leo 1995: 29)

Veel üks kokkusattumus Vilde Prohvet Maltsvetiga, milles talupojad läkitavad isiklikult tsaarile kirja lossi sissepääsu juures seistes, kus tsaar käis hommikuti palveid vastu võtmas.

Seminari rajamist lubanud Aleksander I suri 1825. a.; [|] 1828. a. sai haridusministriks Masingu ja Paulucci oponent K. Ch. v. Lieven ja seminariküsimus takerdus jagelemistesse ametiasutuste vahel, mis lõppesid alles 1830. a., kui uus kindralkuberner C. M. v. der Pahlen ja minister Lieven jõudsid kokkuleppele seminarid asutamata jätta. See otsus pidurdas rahvahariduse arengut Eesti Liivimaa osas umbes kahekümne aasta võrra: kihelkonnakooliõpetajail avanes võimalus kutseharidust saada alles alates aastast 1849 Valga seminaris. (Leo 1995: 30)

Kahe riigi suurune linnake ka esindatud.

Küll on kindel et aastail 1822-24 etendas Masing olulist osa vennastekoguduse väga populaarse lugija Silla Hindreku administratiivsel ohjeldamisel ja kohtulikul süüdistamisel. Aastail 1823-24 kuulus Masing aktiivse liikmena Liivimaa kuberneri poolt vennastekoguduse tegevuse uurimiseks moodustatud komisjoni. Masingu vagu kaasaegseid pahandasid muidugi ka tema kirjutised usuelu äärmuslike ilmingute vastu. Masingu enda teoloogilised vaated, niivõrd kui neid tunneme tema usuõpetusraamatuist (kus ta arvestades tsensuuri või lugejate eelarvamusi võis muidugi kompromisse teha), pole just järjekindlalt ratsionalistlikud. Ühelt poolt väidab "Täieline Ristiusso õppetus" küll, et mõistusest ja südametunnistusest piisab selleks, et Jumala loodud maailma süvenedes mõista selle loojat ja tema tahet, aga samas mõõndakse, et kuna inimeste enamik on jõuetud tähele panema ning arutlema, siis on ikkagi vajalik, et Jumal õpetaks inimesi ka Piibli kaudu. Ja Piibli (või kiriku traditsioonilise õpetuse) põhjal aktsepteerib siis ratsionalistist autor mõndagi, mida mõistus ja kogemus vaevalt lubaksid. Erinevalt ortodoksse luterluse doktriinist ei saa Masingu järgi patune inimene Jumala ees õigeks ainult usu läbi Jumala armu sisse, vaid selleks on tingimata vajalik veel meeleparandus ja edaspidine õige elu. Viimasele manitsesid muidugi ka ortodokssed luterlased ja hernhuutlased, tegemata pattudeta elust siiski õigeks- ja õndsakssaamise vältimatut tingimust. Hernhuutlastele oli vastuvõtmatu seegi, et Masing eitas Püha Vaimu sisendusi olevikus kui ülearuseid, kuna Jumala tahe olevat Piiblis küllaldaselt teatavks tehtud, samuti eitas ta imede toimumist pärast Jeesuse ja tema jüngrite eluaega. Paljudele pietistidele ei meeldinud kindlasti ka, et Masing vaidles askeesi teenekuse vastu. (Leo 1995: 30)

Tohoh, Masing oli usupolitseinik. "Naval toimetas oma asju Palamuse köster Silla Hindrik (1784-1842), vennastekoguduslane, kellega Äksi pastor Masing üha sõitles. Kui ta pärast peolt-tulemist Kursilt kirjutas aastal 1818 oma ametivennale Pärnu Eliisabeti koguduses, õpetaja Johann Heinrich Rosenplänterile (1782-1846), et rahvas siin Põhja-Tartumaal on lausa põrguline, siis see käib ka Silla Hindriku kohta." (Olesk 2006, Vooremaa, "Male võlu") Imede ja püha vaimu sisenduse osas meenub pütagorlaste ütlus, et kui sa ei usu, et jumal aktiivselt maailma järele valvab ja selles jätkuvalt imetegusid korda saadab, siis sa oled praktiliselt ateist. Vennastekoguduste vagatsevad imeteod jällegi näha maltsvetlaste peegelduses: nägemused, "taevaskäimine", keelte rääkimine (glossolaalia), jne. Lihtsa inimese usk, noh! Ja siis mingi saksastunud saks nõuab, et pärast patukahetsust enam pattu ei teeks - a mis mõte siis patukahetsusel üldse on kui ta patust vabaks ei tee? Talupojamõistus ei võta kinni.

Masing koges küllalt pettumusi. Temperamentse ning kõigutamatu keele-, kirjandus- ja olukriitikuna soetas ta endale mõnegi vaenlase. Tema ebaedule kaasaegsete hulgas mõjusid nähtavasti kaasa kõrgendatud enesehinnang ja paiguti avalduv tolerantsipuudus. (Leo 1995: 30)

Faatilisusega seotud isikuomadused.

Tõenäoliselt ei pooldanud Masing uushumanistide kreeka-rooma antiikse [|] paganluse idealiseerimist, samuti mitte hilisemat romantikute katoliikliku keskaja ülistamist, kaht Masingu eluajal Euroopa intelligentsi hulgas küllaltki levinud nähtust. Ka ei kuulunud ta nende esto- ning lettofiilide hulka, kes hindasid kõrgelt Baltimaade põliselanike kultuuri kristianiseerimiseelsel ajal. Mineviku idealiseerijate ümberveenmiseks tõi ta oma nädalalehes korduvalt heidutavaid näiteid nii kodumaa kui ka muude maade ajaloost. Ratsionalistina pidas ta elu moraalselt ja aineliselt paremaks muutmise peamiseks vahendiks õiget tunnetust ja arukat tegutsemist. Nähes ajaloo arengus valgustuse võidukäiku, jäi ta küllalt realistiks, et mitte uskuda sirgjoonelist, tagasilangusteta arengut. Aga kõige vastakamateski olukordades kinnitas tema võitlusvaimu veendumus: tandem causa bona triumphat. (Leo 1995: 30-31)

Selliseid tendentse on võimalik täheldada külle. Masingule ei läinud muinasaegne matriarhaalsus küll vast väga korda. Võtmesõna siin on "arukas" tunnetus ja tegutsemine: (1) tunnetus; (2) tegutsemine; ja (3) arukus. Või siis: (1) aineline ja (2) moraalne, mille loogiline kolmasus oleks nt (3) intellektuaale/spirituaalne. Talurahva vaimuelu ja vaimsus aga olid valitsejate poolt ette ära otsustatud.

Eesti kultuuriloos on Rosenplänter tähtis eelkõige kui ajakirja "Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache" toimetaja ja väljaandja. "Beiträge" ümber koondusid kaastöölistena peaaegu kõik sakslastest estofiilid (A. W. Hupel, A. F. J. Knüpffer, J. W. L. v. Luce, J. F. Heller, H. G. v. Jannau, W. F. Steingrüber jt.), mõned ülikoolis õppinud eestlased (O. W. Masing ja K. J. Peterson0, üksikud külaharitlased (A. Holter, A. Jervitson), kaastöölisi oli isegi väljaspoolt Eestit, olgugi vähe. Ajakiri sündis vajadusest parandada baltisaksa intelligentsi eesti keele oskust, eriti pastorite kanstli- ja kirjakeelt, kaugem eesmärk oli arendada eesti keelt, et seeläbi harida ka eesti rahvast. Ajakirjas avaldati ka mõnda, mis oli praktilise keeleõpetusega nõrgalt või üldse mitte seotud. Eesti keele ortograafiat, grammatikat ja sõnavara käsitlevate kirjutiste, kaasaegse keele näidiste ja mitmesuguste tarbetekstide kõrval tõi "Beiträge" näiteid varasemast kirjakeelest, arhailiste keelenditega rahvalaule, ülevaate Vene keisririigis elavatest soome-ugri rahvastest, tutvustas soome mütoloogiat ja esitas informatsiooni ilmunud ja ilmuvate eestikeelsete raamatute kohta. (Leo 1995: 31)

Hupeli ja Jannauga oleme juba tuttavad. Kanstli- ja kirjakeel kui põhiline mure. Regilaulud on paras keelendivaramu. Raamatukaubandus ja bibliofiilia.

Rosenplänter pooldas põhjaeestilist kirjakeelt nagu Masingki, kelle nõuandeid ta ajakirja toimetades püüdis järgida. Siiski ei teinud ta seda alati. Näiteks avaldas ta "Beiträge's" rohkelt rahvalaule, kuigi Masing oli selle vastu. Masing oli võlutud klassitsistlikust luulest, kuid tolleaegselt eesti kirjanduselt nõudis ta esmajoones õpetlikkust, mitte esteetilisi väärtusi, ja see arusaam laienes ka rahvalauludele. (Leo 1995: 31)

Kirjandus, nagu ka vestlus, olgu täis kõblast kõlblikku juhendust, mitte ilu, naudingut ja meeldivust.

Avaldatu jäi küll mõnevõrra asjaarmastajalikuks, ka ei tabanud iga kord eesti keele peensusi, kuid ikkagi rajas ajakiri teed eesti keele uurimisele, pani aluse eesti kirjanduskriitikale ja bibliograafiale, äratas huvi folkloori ning selle kogumise vastu. (Leo 1995: 32)

Eestlased ei puuduta liha, sest nad usuvad, et see sisaldab looma hinge. See hing võiks nende kehasse siseneda. (Arnett 1904: 148-149) - A kuda nad verivorsti siis söövad? Verimisasja need metslased söövad?

Rosenplänter oli kaastööliste suhtes vägagi salliv, ta avaldas oma ajakirjas ka seisukohti, mis tema enda omadele ei vastanud. Seades eesmärgiks äratada huvi eesti keele vastu võimalikult laias ringkonnas, pidas ta õigustatuks ka nõrkade ja keskpäraste autorite kaasatõmbamist. Masing oli selles suhtes vastupidisel seisukohal ja oleks meeleldi näinud ajakirja kaastöö filtreerimist läbi tihedama sõela. (Leo 1995: 32)

Ajakirja toimetaja püsiv mure.

Mitu Rosenplänteri õpikut ei jõudnud kirjastamisraskuste tõttu käsikirjast trükki ("Lühhike õppetus laulmisest", koduloolise sisuga "Wäike uus koli-ramat" jt.). (Leo 1995: 33)

Märgiõpetuse koliramat oleks pealkirja variant.

Meie hilisema kultuuriloo fikseerimisel on Rosenplänteril suuri teeneid. Ta kogus eestikeelseid trükiseid ja käsikirju ning märkis nende kohta üles rohkesti bibliograafilisi ning kirjandusloolisi andmeid, ka enda ja teiste kriitilisi seisukohti. Selle töö tulemusena on meil kasutada käsikiri "Critische Uebersicht der Esthnischen Literatur", üldtuntud pealkirja "Bibliotheca esthonica" all. Tänu Rosenplänteri hoolele on järelpõlvedeni jõudnud ka K. J. Petersoni autograafid, rääkimata Masingu ja Rosenplänteri enda rohketest käsikirjadest. Suur väärtus on ka Rosenplänteri tehtud ärakirjadel, mis originaalide kaotsimineku tõttu on olnud ka käesoleva väljaande kommentaariumi koostamisel sageli ainsaks arvestatavaks allikaks. Pärast Rosenplänteri surma omandas Õpetatud Eesti Selts, kelle auliige Rosenplänter oli, 1848. aastal tema käsikirjalise pärandi ja eestikeelsete raamatute kogu 150 hõberubla eest. (Leo 1995: 33)

Hing!

Masing, Otto Wilmhelm 1995. O. W. Masingu kirjad J. H. Rosenplänterile = Die briefe von O. W. Masing an J. H. Rosenplänter. Anvelt, Leo; Aaver, Eva, Laanekask, Heli; Nagelmaa, Abel (eds.) Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 85-129.

Teie Kõrgeaususe
meelitava kirja 20. selle kuu päevast koos minule pälvimatult Teie helduse poolt määratud kirjandusliku kingitusega sain ma mõne päeva eest kätte ja tänan Teid mõlema eest südamest. Enam kui üht asja silmas pidades pean ma kahetsema säärast olukorda, mis sunnib mind oma tegevust ja hoolt nii väga jaotama, et kõrvaltöödeks ühtegi tundi üle ei jää. Oleksin ma sõltumatum, siis toetaksin Teid suurima rõõmuga nii kuis vähegi võimalik Teie tõepoolest ülimalt kasulikus ja tunnustust väärivas ettevõtmises. Nõnda aga pean paluma Teil rahulduda õige tühiste andidega, mida aeg-ajalt õnnelike ja juhuslike jõudetundide kosutustöödena Teile heasoovlikult saadan. (Masing 1995: 88)

Ajastule tüüpilised alustusnoodid: "I have had an unexpected interim of enforced cessation from my work, which I have employed in reading about half the proof-sheets yousent me" (Sidgwick 1882).

Kui vajalik ja kasulik on Teie algatatud ettevõtmine, taipab igaüks, kes teab, kui vähe eesti keelt tegelikult tuntakse ning mõistetakse, ja kes suudab otsustada, kui haletsusväärsed on sessamas keeles lood kirjamehetöödega, kuna meil leidub hulk trükitud absurdsusi ega ole tänini ette näidata ühtegi veatult kirjutatud eestikeelset raamatut. Mitmete, pealegi väga teenekate meeste tööd on kõnekaiks näiteiks, et tõelise keelestuudiumita võime luua omaenese, ainuüksi meile enestele mõistetava idioomi ning viimasega harjudes hakata seda üldmõistetavaks keeleks pidama. Eriti käib see hr. konsistoriaalassessor Frei eestikeelse produktsiooni ja osalt hr. praost Holtzi tõlgete kohta. Jääb arusaamatuks, kuidas mõistlikud mehed, nagu seda mõlemad on, iseennast nii rängalt petta võivad. Sedalaadi nähtused juhivad tähelepanu korraliku keeleõpiku ja täieliku usaldusväärse sõnaraamatu puudumisele. Seni, kuni sakslasel need abivahendid puuduvad, ei jõua ta iial niikaugele, et õpiks eestlase keele niisama täpselt ja põhjalikult selgeks, nagu see tal teiste keelte puhul võimalik on. (Masing 1995: 88)

Siit ilmneb Masing huvi eesti keele suhtes kui polügloti tahtmine õppida keel selgeks. Mis need metslased räägivad? Mul on tarvis teada saada.

Eeldades, et vahest polegi midagi kaduma läinud ja Te olete juba kõik kätte saanud, tunnen muret, et ehk leiate, et olen hr. pastor v. Freyd veidi karmilt kohelnud. Ma ei suutnud aga end sundida teda leebemalt nahutama. See on arusaamatu, kuidas võib üks mees nii pimedusega löödud olla, et ta, ise keelt nii ääretult halvasti tundes, naeruväärsega klassikut mängib ja lugejaid iseenda kahjuks naerutab. (Masing 1995: 92)

nahutama <27> peksma, materdama. Sai kriitikutelt nahutada. naerutama <27> naerma ajama. Kloun naerutas rahvast. Pimedusega löödud seisund - hästi öeldud.

Ma loodan tuleva aasta algul lasta esimesed poognad kvartformaadis ära trükkida ja nimelt ainult 40 kuni 50 eksemplari. Iga leht või õigemini iga lehekülg tuleb jaotada 4 veergu, millest kaks tuleb kirjaga täita, ülejäänud aga in blanco jätta. See oleks ainult eeltöö, sest ma annan need nõnda trükitud eksemplarid edasi keelt tundvatele meestele täiendamiseks, laiendamiseks ja parandamiseks ning siis, kui kõik on tagasi saabunud, tahan, kui Jumal laseb, päris sõnaraamatu avaldada. (Masing 1995: 93)

Huvitav meetod. Jagad laiali sõnastikud, kuhu igaüks saab parendussoovitusi teha ja lõpuks monteerid kokku.

Lubage, et siin tagantjärele veel ühe täienduse teen. Retsensioonis tuleb sõna turtsuma juures anda tähendus nõnda: öeldakse ainult kasside kohta, kui nad aevastavad või puristavad, ja laste kohta, kui need tahavad tagasi hoida naeru või nuttu, aga ei suuda ühte ega teist täielikult alla suruda: naerole ja nuttole turtsuma. (Masing 1995: 93)

Sõna määratlus tundub justkui õige, aga kasutusnäide on pentsik: naerule või nutule turtsumine, sellest ma küll pole kuulnud.

Teil tuleb paljude raskustega võidelda, sest meie kaasmaalaste iseloomud pole põhjalikkusega mis tahes asjus suuremat pistmist; ning kuna latrajale meeldivad kõige rohkem ta ise ja omasugused, siis tunnustatakse siinmail harva seda, mis nõuab järelemõtlemist, vaeva ja tööd. (Masing 1995: 93)

Midagi faatilist: Rossi "vampiirid" naudivad ennekõike iseenda ja omasuguste seltskond.

Teie Kõrgeausust
pean ma alandlikult paluma suhtuda armulikult minu näilisest ebaviisakasse pikka vaikimisse, ja - kuigi see mind kui asjatoimetajat ei vabanda - lubage siiski Teile ütelda, et olen augustikuu keskpaigast peale olnud nii tähtsatesse avalikesse toiminguisse kaasatud, et isiklikud asjad pidin selle tõttu kui mitte unustama, siis ometi mõneks ajaks peaaegu täiesti kõrvale jätma. (Masing 1995: 96)

Seda oli muidugi arvata, et möödunud ajastute kirjavahetusi lugedes võib üles korjata rohkesti faatilisi troope. Siin on vaikimise ja ebaviisakuse seos eredalt esil - vaikija on vaenlane ja vaikuses viibimine on ebamugav teisel poolel on vaikimisega näitan ma vaenulikkust ja vaikuse pikendamisega tekitan ma ebamugavust. Olen siin mõelnud, et vaikimise ja vaikuse murdmise teemal on materjali juba nii palju, et võib hakata kirjatüki koostamisele mõtlema.

Olete minult üle võtnud toreda idee ning enesele trükikoja soetanud. Järgige aga nüüd veel kaugemale seda minu algset ideed, mille teostamisel mind varem takistati. Taotlege, et Teie trükikoda eesti rahvatrükikoja nime all saaks ainuõiguse trükkida kõik, mis eesti keeles ilmub. - Kandke hoolt, et selleks otstarbeks asutatakse Teie puidu- ja veerikkas maanurgas paberiveski, mis ainult nii palju ja niisugust paberit teeks, nagu Teie vajate, ning Te rajate ühe heamõjulise ettevõtte. - See, mida eestlastest lugejaskonnal on tarvis, ei sõltuks siis enam Tallinna trükikoja häbiväärsest monopolist ja te saaksite anda kõike välja vähemalt 36 kuni 40 protsenti odavamalt. - Pidage selle üle vaikselt ühe või teise ausa ja aruka ärimehega nõu. Minu arvates on see tähtis idee ning kui Teie ise ei söanda seda realiseerida, siis katsun mina selle ühel võit eisel viisil, ühe või teise mehe kaudu teoks teha. (Masing 1995: 96)

Võitleb tulega tulega - monopoli vastu astuda oma monopoliga. Kui Rosenplänter seda ei tee, siis Masing teeb seda ise. Kõlab peaaegu ähvardusena. Eelnevalt loetust on teada, et Rosenplänter ei saanud mingit õigust, rääkimata ainuõigusest.

Sellele lisandub nüüd veel asjaolu, et ma jätan maha ühtviisi nii kuulsa kui kurikuulsa Viru-Nigula ja kolin Äksi, päris Tartu lähedale. See transmigratsioon kujuneb mulle küllalt suure vahemaa puhul seda vaevalisemaks, kuna ma kui lesk, kelle tütardest osa on alles pooliku haridusega, osa päris väikesed, pean kogu translokatsiooniasja üksi korda ajama. Ometigi, peracto labore, loodan Äksis nautida rohkem ja segamatult kirjandusele pühendatud jõudeaega, kui see oli mul võimalik Viru-Nigulas minu maja ülisageda külastamise pärast, mis asukoha eripära tõttu on olnud peaaegu paratamatu. (Masing 1995: 96)

Veel üks huvialune teema: jõudeaja (leisure time) kasutus. Näib, et Balti-Sakslased elasid siin sellist elu, millest tänapäeval võib unistada.

Küllap Teil on oma mõjuvad põhjused, et mitte lasta karmi kriitikat v. Frei žargooni kohta oma žurnaalis nii ära trükkida, nagu see minu sulest on tulnud. Ja ses asjas annan Teile õiguse. Seepärast olge nii lahke ja toimige Teile saadetud artikliga nagu enda omandiga ning jätke sealt alles ainult eelesse puutuv ja rüütage see nii, nagu Teile meeldib. Oleks Teie "Beiträge" seesuguste kriitikalehtede mahtu nagu umbes meie kirjanduslehed, siis ei tohiks sellele patusele taoline arm osaks saada. Et ma nüüdsest peale hakkan ennast lugema Teie ministeeriumisse kuuluvaks, siis võib juhtuda, et mul on rõõm Teiega isiklikult tutvuda ning vahest isegi Pärnus. (Masing 1995: 97)

Teiste keelekasutus on idioom ja žargoon, mitte õige kirjakeel, eks. Ministeeriumisse astumine: "tooge järgmises vihikus oma subskribentide hulgas ära mindki" (ibid, 96).

Järelkiri. Kui peaksite rahvatrükikoja asjas pillatud mõtte kaalumisele võtma, siis pean Teile kogemuse põhjal nõu andma mitte ühegi aadlihärraga kilda heita, kui Te ei taha kannatada vältimatuid pahandusi ja kahju - est genus ignobile hominum! (Masing 1995: 97)

Aadlihärradega ei saa ühte kilda heita, sest nõuavad Masingu lahkumist. Mis ta susserdab selle maakeelega? Ladinakeelne väljend ütleb "on alatu inimtõug", mis on kasutatav vaste tollele pütaagorlikule kirjakohale mida ma üles ei leia ja mis ütles midagi laadis "[nothing is more evident than that] humanity is depraved".

Masingu lahkumise Viru-Nigulast tingisid peaasjalikult pahandused, mis tekkisid seoses sealpool tegutsenud väejooksikutest röövlijõugu tabamisega (vt. Anvelt, lk. 96). (Anvelt jt. 1995: 98)

See 96. lehekülg Anvelti teosest peaks olema O. W. Masing ja Kaasaegsed: lisandusi nende tundmiseks (1979) [ESTER].

Teie Kõrgeaususe
austatud kirja sain ma samal päeval, mil Teile viimati kirjutatud kirja posti olin pannud. Veel kord palun mulle armulikult andeks and anii pikk vaikimine ja mind ses asjas vabandada. (Masing 1995: 99)

Austatud aumees, austage aupaklikult ausa autähe aulikku au. - Auh, auh!

Mis puutub minu sõnaraamatusse, siis nägite mu eelmisest kirjast, millises seisukorras ma olin [|] ja kui vähe sain isiklikele töödele ja suhetele mõtelda. Ehkki ma seda ettevõtmist silmas pidades iga väiksemat ülejäävat ajaühikut ökonoomselt jaotada püüan, ei ole mul ometi võimalik varem kui Äksis, kui Jumal laseb, tõsiselt asja kallale asuda. Asjad, mis on Teil veel retsenseerimata ja mida tahate mulle arvustada anda, palun ilma pikemata ära saata. (Masing 1995: 99-100)

Tegin nii palju tööd et ei saanud isiklikele suhetelegi mõelda. Kangesti meenutab katkendit, tõenäoliselt mõnest Metsvahi kirjutisest, et Hupel olevat mõtisklenud ka selle üle, et raamatuinimese lapsed saavad olema tuimad ja väsinud - kui isand loeb ja kirjutab varajaste hommikutundideni kirjavahetusega ja nt sõnastiku koostamisega, siis naise kõrvale magama heites ja pikulitantsu tehes sünnib sellest terve elu mingis väsimusseisundis elav laps. Võib-olla lugesin ise midagi valesti välja, aga umbes selline kummalilne epigeneetiline mulje jäi. Taipasin just, et see läheb samuti nagu mõni kirjakoht Campanellalt ja Locke'ilt sellesse diskursusesse, kuidas raamatute lugemine inimest meeleliselt nüristab - nüüd ka järeltulijaid!

Hr. v. Frey lillekesi sooviksin küll tundma õppida. Tahan ainult teada, kelle jaoks see mees kirjutab. Ta võib olla päris hea inimene ja vahest mõningase loomupärase talendiga mees, aga eesti keele tundjana ja kirjanikuna on ta haletsust väärt; ning erakordne enesepettus sellises asjas räägib väga süüdistavalt ja ebasoodsalt tema kaine otsustamisvõime vastu. Nii kuulsin ma mõni aeg tagasi ühelt väga kompetentselt mehelt, et samalt autorilt olevat ilmunud üks eestikeelne aritmeetikaraamat, mis referendi arvates kõik jaburuse nime kandva üle trumpab ja kaugele seljataha jätab. (Masing 1995: 100)

Jälle florilegium. Masing kirjutab päris krehvtiselt. Pani mõtlema, et see trall kirjakeele (Lõuna- ja Põhja-eestikeelse) monopoli üle on mingil määral kooskõlas sellega, mida Locke kirjutas uute sõnade vermimisest: "they must either make new Words, (which Men seldom venture to do, for fear of being thought guilty of Affection or Novelty,) or else must use old ones, in a new Signification" (Locke 1741b: 112). St õigekeelsus on võimumängude maailm, milles on mängus ühiskondlik heakskiit - kas keelend võetakse kasutusele või turtsub naerustama.

Saadetud kuulutuse ja subskriptsioonilehe panen ma siin ringi käima; kardan aga, et siinse hüperboreilise steriilsuse juures leidub vähe huvilisi. Kui asi puutuks uute mängukaartide leiutamisse või hagijate ja hurtade otstarbekohasesse pidamisse ning toitmisse, siis oleks kindlasti rohket publikut ette näha. - Sest siinne maanurk on õnnistatud mängurite ja jahimeeste poolest - inimtõug, kes niipea kui üksi jääb, igavust tunneb ja järelikult peale ajalehtede ning muu sellise pudi-padi midagi ei loe. (Masing 1995: 100)

Vau - seda nimetaksin mina faatiliseks ühiskonnakriitikaks. Hüperborea on põhjamaa Kreeka seisukohast, st steppidest siinse lauskmaani. Lühidalt, Masingu arvates on kohalik, kes võiks taolistest mõtleva inimese ajakirjadest huvitatud olla (piisavalt rahakas, et seda tellida), kas kaardimängur või jahimees, kes võib parimal juhul oma sfääri jäävadest teemadest huvituda ja praktiliselt loeb ainult ajalehti. Analoogne maainimese kirjeldus teiselt poolt maakera: "The mind of another grinds on itself mulling over his narrow personal experience, his little stock of inherited dogmas, his scanty fund of scrappy uncoördinated information gleaned from his weekly newspaper" (Ross 1920: 27).

Te küsite minult, kas ma ei tahaks oma teoksil oleva sõnaraamatu jaoks valida prenumeratsiooni teed? Selle peale pean Teile eitavalt vastama, sest prenumeratsioonisüsteemi olen ikka prehorrestseerinud. Kui mu läheb korda töö lõpetada, siis annan selle trükki kui tavalise väljaande. (Masing 1995: 10)

"kartnud ja jälestanud (>ld.)" - Olen prantsuse semioloogiat ikka perhorrestseerinud. Mis on eelõud?

Kuna kogu asi puutub nii üldisesse hüvangusse kui ka Teie erakasusse, siis vabandate mind kõige lahkemalt, kui austavas sümpaatias Teie ettevõtmise vaimu vastu Teiega sõbraliku avameelsusega räägin ning just sellepärast Teile küllalt põhjendatud nõu annan oma plaane avalikkusele mitte enne teatavaks teha, kui need tegelikult realiseerite. (Masing 1995: 103)

Faatilised troobid. Eriti "sõbralik avameelsus" on selline väljend, mida oleks Malinowski eesti keelde ümber sõnastades vaja.

Kogu asjas ei ole selgepilgulise ja tegusalt ning targu toimiva mehe jaoks mingisuguseid raskusi, millest visaduse ja arupidamisega hõlpsasti jagu ei võiks ega tuleks saada. - Palju, väga palju oleks mul Teile selle asja kohta edasi anda oma varasema arupidamise resultaadina, aga ma pean selle kõik mingiks teiseks ja nimelt parajamaks ajaks hoidma. (Masing 1995: 103)

Triaadid: (1) selgepilguline [tajumine]; (2) tegus [töö]; (3) targu [arutlemine]. Ja selgepilgulisust vaikimisi esmasusena arvestades: (2) visadus; ja (3) arupidamine.

Minu kätte jõudnud kirjatükid pole minu meelest midagi erilist. 1814. a. kalender toob ära üksnes pisikesi luulepalu tartu dialektis, mille keele üle mina eksoteerikuna otsustada ei saa, sest see murre on mulle võõras. - Mis aga puutub formaalsesse külge, siis tahaksin ma üldiselt tähendada, et sakslaste hale edevus, mis ajab neid halbade värssidega eestlaste meelt lahutama, sellele kalendrile kaasapandud väikese lisa täiesti mittevajalikuks, seega ülearuseks muudab. On need rahvalaulud, siis on nad rahvale genuiinsel kujul tuntud, ning talupoeg näeb kahjuks enda ees ebakorrektselt trükis seda, mida ta peast palju paremini, jõulisemalt ja loomulikumalt retsiteerida võib. Kui need on sakslaste luuletused, imitatsioonid, akommodatsioonid või variatsioonid, siis on nad talle kahekordselt vastumeelt: osalt vigase keele, osalt temale võõraste vaadete nagu ka talle vastuvõetamatu esituslaadi tõttu. Ja kuna talupoeg sellest asjatundmatu sakslase riimitud sõnakõlinast märkab, et teda on alahinnatud, lapsikuks ja kohtlaseks peetud, siis vihkab ta seda mitte-eestilist olemust otsatul kombel. (Masing 1995:103)

Masingu arutlus on üsna veenev. See genuiinne kuju tähendab, et talurahvas peaks neid laule oraalselt tundma ja võib estofiilidest sakslaste üritustest solvuda, justkui tema keele kallal sooritatakse vägivalda. Eksoteerikuna - "väljaspoolseisjana (< kr.)". Oma/võõra huvid ja konfliktid. Akommodatsioonid - "mugandused (< ld.)".

Loobutagu ometi kord [|] sellest pettekujutlusest, et me suudame oma värssidega eestlast rõõmustada. - Temagi hing on avatud õpetusele ning suurele ja kaunile. Mispärast ei räägita temale midagi Jumala suurtest imedest looduses, tähistaevast ja tuhandest muust südant ülendavast ja vaimu kosutavast ning õilistavast asjast? Kui sagedasti olen ma ise oma puuduliku keeletundmisega sellele rahvale hurmavat rõõmu valmistanud ülalmainitud laadis jutustustega! Ja ma olen täiesti veendunud, et sada pisikest lugu, mis ma parajal juhul meelelahutuseks ette kandsin, ses kihelkonnas lastelastele edasi pärandatakse ja neist head sugeneb. - Oh! jäetagu ometigi armetu värsitreimine, millest ei või sakslasele ega eestlasele mingit kasu tulla, ja juhitagu teda, maameest, kes on rohkem meelte inimene, edasi selles ideederingis, kus ta päevast päeva rabeleb; ning eelkõige antagu talle igal pool, isegi seal, kus ta oma fantaasiat peab pingutama, alati mingid pidepunktid, millele ta võiks toetuda. (Masing 1995: 104)

Maamees ei ole eriline metafüüsik, saate aru, talle tuleb juhendust anda tema mõistmisele ja huvisfäärile kohastes asjades. Hurmava rõõmu valmistamine - meenutab Mahaffy sõnu "agreeable" (meeldiv, nõustutav) ja "to please" (naudingut valmistama). Lühikeste lugudega (anekdootidega) paneb Masing rõhku lõõvusele - tõenäosusele, et talurahvas arusaadavas keeles kuuldud juttu edasi räägib, mitte nagu saksa pursitud luulega, mis võib võõrast vaimust kantuna sobituda katolitsismi ülistavale romanilisel florilegistile, aga mida eestlane ei pea miskiks.

Väikest raamatut "se küssiminne etc." kavatsen ma väga kohusetundlikult kritiseerida ning ta lehekülg-lehekülg kontrollides läbi vaadata, mitte et ta seda vääriks, sest keele ja sisu poolest on ta jällegi viimane viletsus, vaid et teda arvustades esitada keelereegleid, niipalju kui neid tunnen, ning et tulevastele grammatikutele eeltööd teha. (Masing 1995: 104)

He seems to be meaning well. Tunnistab, et ta on backwoodsman valdkonnas, mis kahtlemata areneb ja jätkub sajandeid. Ratsionalisti ettenägelikkus.

Te olete õigesti täheldanud, et ülikooli ja tema raamatukogu lähedus peaks mulle Äksi väga sobivaks tegema. Kui Jumal laseb, loodan seal ustavamalt teadustele elada, kui see mul Viru-Nigulas võimalik oli. Tartu soodsa läheduse puhul aga meelitab mind veel üks kena mõte, see, et võiksin seal nädalas kord või kaks publicum'e pidada - ja - ärge ometi imestag! - eesti keeles. (Masing 1995: 104)

Pean kinnitama, et ülikoolile ja raamatukogule lähedal elamisel on omad headused. Tahad lugeda artiklit raamatus või ajakirjas, mida internetist ei saa kätte, viskad maski pähe, lähed pildistad 15 minutiga lugemismaterjali telefoniga sisse ja lähed koju lugema. Publicum'e - "avalikke loenguid (ld.)"; samuti teema, mis on seotud "ühiste tundmuste" loomisega (Durkheimel). Sellest seisukohast olen mõelnud ka Prohvet Maltsveti lähedalt üle lugeda, st eriti prohveti avalikele ülesastumistele ja erakogunemistele keskendudes (Madise üritused palvevendluse vallas, Lõhmuse Anni külge sulades, on eriliselt pateetiline eksempel). Muuseas komistasin praegu 1968. Raadioteatri kuuldemängu otsa. Olgu võrgujummel Vihvi tänatud, et meil nii palju kultuurivaramut digitaliseeritud on. - Publicum'ide pidamine jäi arvatavasti selle tõttu ära, et Tartu ülikool tol ajal eesti keelega suuremat pistmist ei teinud.

Kõne all on F. Ch. Hoffmanni poolt tõlgitud pietistliku teose "Se küssiminne. Mis pean ma teggema et ma önsaks saan?" (Perno, 1813. - 45 lk.; 2. tr. 1813) arvustamine. Masing viivitas lubatud retsensiooni kirjutamisega pikemat aega. 28. septembril 1816 oli tal raamatukesest läbi loetud 15 lehekülge (vt. kiri 20). (Anvelt jt. 1995: 105)

Miks nad mult kogu aeg seda küsivad - mõni pastor, endamisi.

Ja kuna selleks, et vältida igasugust konkurentsi ("mis on Teile Teie seisuse kohaselt peatoiduse poolest vajalik"), tuleb toota ainult niisugust paberit ja just nii palju, kui Teil oma eesti trükikoja jaoks tarvis läheb, siis pole Teil vaja sellist inimest, kes peenemaid sorte teha oskab, ning Te leiate tema vahest koguni Räpinast või vähemalt Roptšast või mõnest teisest vabrikust Ingerimaal. Kui peaksite soovima, kuulan kohe seda asja järele. See käib Ingerimaa kohta, Räpina on Teile enesele lähemal; ka elab seal üks ametivend. (Masing 1995: 107)

Üks võimalus, mida olen natuke kaalunud, on käsitleda Balti rahvavalgustajate suhtlusvõrgustikke "faatiliste ekspertide" (vt Lemon 2013) võtmes, sest otseselt ja kaudselt, kas kaasaegselt või kaasmeelselt moodustavad nad tõesti teatud süsteemi. Siin on aga risk hakata raamatukauplejate uurijateks, mis tundub väikekodanlik.

Sel ajal aga, kui Te materjale ehitamise jaoks kohale veate, peate ühtlasi tegema ka ettevalmistusi vajaliku kaltsuvaru kogumiseks, seda enam, et sellega, enne kui inimesed taolise kaubitsemisega harjuvad, mõningaid raskusi tuleb, mis aga edaspidi kaovad. Rahaga ei jõua siin kuigi kaugele. Sellepärast peate tegema nagu Gineasse sõitjad. Te ostate otse tootjailt koralle, pärleid, paelu, pitsi, punast puuvill-lõnga, tresse, pitspaelu, pisikesi peegleid etc. etc. etc. - koolitate endale abiks teatud inimesed, kes seda asja ajavad, ja vahetate nende esemete vastu omale kaltse. Eriti tulusaks võiksid saada Teile ametivennad, sest igaühel on ju omas kihelkonnas inimene või paar, kes pisikese vaevatasu eest on nõus selle barateerimise enda peale võtma. Kui teisiti ei saa, siis teevad seda köstriemandad, kel talunaistega ikka palju õiendamist. Seejärel lasete Te trükkida väikesi abd-raamatuid, kalendreid, etc., mida iga pereisa vajab, ja määrate kindlaks, mitu naela puhtakspestud kuivi kaltse nende eest tuleb anda. (Masing 1995: 107)

No vot, kui väike on maailm: Paapua Uus-Guinea - kus Malinowski tegi välitöid. "Barteerimise" - "vahetuskaubitsemise (< it.)" ehk ing. k. barter kohta saab tema Argonautidest lugeda. Masingu soovitus köstriemandate abi kasutada näitab, et praktilistes küsimustes on maainimene ka tema jaoks ainult tuluallikas, millest võib näiteks kaltse välja õiendada. See episood kõlab nagu selle võiks silmi pilgutamata Vilde lehekülgede vahele kleepida: ja kui härra tahtis trükikoda avada, nõudsid köstrite prouad ka nii ja nii palju tsentnerit vanu riideid talutüdrukute ja -naiste seljast. "Nad nagunii ei pea oma riietest suuremat lugu ja nende vanu riideid võib näha igal pool prügihunnikutes kõdunemas", kirjutas köster tuttavale pastorile samal ajal kui ta abikaasa koolilastelt riideesemeid konfiskeeris.

Järelkiri. Kui Te kogu oma ettevõtet targu alustate, nii et kedagi enese vastu üles ei ärrita, siis ei kaota Te soodustust saada oma kapitalimahutusest 1/3 sularahas vastavalt Peeter I ukaasile, mida on isegi siinmaal, viimati veel nahavabrikante Weisse poolt Tallinnas kasutatud. (Masing 1995: 108)

Veel üks intrigeeriv ühiskondlik teema, millesse on kätketud "huvid" (interests) ja "vaenusidemed" (the bonds of antipathy). "Conversation brings to light mental differences as well as resemblances, but, on the whole, no doubt, it gives birth to more sympathies than antipathies" (Ross 1920: 106) - siit tuleb tõenäoliselt Malinowskil "Always the same emphasis on affirmation and consent, mixed perhaps with an incidental disagreement" (PC 5.3), aga mida ta ignoreeris oli "huvide harmoonia (harmony of interests). See on Rossi järgi see, mille pärast "In the trenches, the exploring party, the strikers' colony" (samas, 106) või "a company of soldiers in action" (PC 8.2) on "meie-tundega" (we-feeling). Seda soodustab kriisiaeg (omaette teema) ja huvide harmoonia ja "general fellowship" (Ross) võimaldab seltskondlikkuse meldivat melu või "atmosfääri". Vahest kõige olulisem katkend, mis jäi viimasest artiklist välja, sest see niigi keskendus liialt Rossile: "Good manners cannot, of course, do away with such hostility as arises from conflict of interests; but they go far to prevent troubles which have their origin in the naïve assertion of the "I" in human intercourse" (Ross 1920: 113-114). St head kombed ei ületa seda vaenulikkust, mis tuleneb huvide konfliktist. Ka lause teine osa on oluline, aga ülisemast seisukohast: head kombed väldivad tülisid, mille allikaks on oma "mina" naiivne väide (assertion). Naiivne väide, kinnitus, esitamine, maksmapanek, tõend. See on see "väide", mis on sõna phanai etümoloogias, oma isemuse maksmapanek, nõue, hagi, väide, nõudmine, taotlemine (claim). Omaette artikli teema.

Kui Masing täitis käesolevas kirjas antud lubaduse ning püüdis D. F. Ignatiust "Beiträge" kaastööliseks värvata, siis jäi see tulemuseta: Ignatiuselt ei ole Rosenplänteri ajakirjas midagi ilmunud. 1792-1819 pidas Ignatius mingit pansioni (vt. EAA, f. 1187, n. 2, s. 472. l. 375-376); arvatavasti oli tegemist väikese erakooliga, mille õpilased kirikumõisas kostis ja korteris olid. (Masing 1995: 108)

See Ignatius kõlab nagu Tõe ja Õiguse teise osa koolmeistri eelkäija. Ei taha mõeldagi kui karmid pidid tolle aja õpetajad olema. Äkki peaks pastorile lina, võid ja mett pakkuma, et kiiremini leerist pääseda ja vähem hoope pähe saada, võib-olla koguni ilma igasuguste vägivaldsest kontaktõppest tekkimata jäänud ajukahjustuseta algkooli läbida. Unistada võib.

Minu elu on olnud täis sagimist. Kogu minu varanduse translokatsioon, mis paraku! ei ole veel täiesti joones; kõigi, osalt väga lähedaste vahekordade lõpetamine Viru-Nigulas ja hoopis uute sidemete sõlmimine Äksis hõivas mind niivõrd, et pidin kõik tavalised tööd kõrvale jätma. Ma ei ole midagi teha saanud ja literaarse tegevuse poolest olen veel praegugi kammitsas, sest Äksis on mul antetsessori Lesk alles majas ning mina ja mu perekond oleme väga nappi ruumi kokku surutud. Minu raamatukogu ja kogu minu tööaparatuur seisab ruumipuudusel välja pakkimata. (Masing 1995: 112)

Malinowskilähedased keelendid kontakti alustamise ja lõpetamise teemal: uute sidemete sõlmimine - "ties of union are created" (PC 6.1); "lähedaste vahekordade lõpetamine" kõlab nagu intiimsuhete lakkamine, aga praktiliselt tähendab suhtlusringkonnast eraldumist (et mitte öelda võõrandumist) kubermangupiire ületades (pole kindel kas [Põhja-]Eesti- ja Liivimaa üldnimetajateks on kubermangud). "Literaarse tegevuse poolest olen veel praegugi kammitsas" - I still have a writer's block, aga mitte päris täpselt, sest tal on "tööaparatuur" (ongi apparatus selles tähenduses, millest just lugesin entsüklopeediast, e kuidas ta esines ladinakeelsetes pealkirjades, analoogne keelesituatsioon nagu sõnaga "käsikiri", handbook, manual, enchiridion, jne. ehk käepärane või haaramise ulatuses, vb kergestimõistetav, õpetussõna või lugemisvara).

Mis paberifabrikaatorisse puutub, siis rääkisin sellest kindral Gerhardiga, kellega veidi aega enne Viru-Nigulast ärakolimist sageli koos olin. See mees elab Peterburis ja tema mõisad on Roptša lähedal. Ta ütles mulle, et sealt [|] pole võimalik kedagi saada, sest vabrik kuulub kroonule ja meistrimehed, sakslasest meister välja arvatud, on kõik kroonu pärisorjad, järelikult ei tohi ega saa nad ära tulla. (Masing 1995: 112-113)

Faatilise eksperdi teemasse. Tähtsate ninadega meeldivalt koos aega veetmine tasub end ära, sest nii saab informatsiooni riigis toimuvast. Rahva valgustamise seisukohalt on kõnekas või küsimusi tekitav Masingu suhtumine pärisorjusesse selles katkendis - see, et meistrimehed on kroonu pärisorjad ja ei saa tulla eraettevõttesse tööliseks, tuleb üles ainult seoses härrade omakasu teenimise vahendusel. Koloniseeriv pilk ja koloniseeriv kõne.

Kui sealtki kedagi ei saa, siis nõutan igatahes Turu linnast Soomes Teile heade sõprade kaudu kõlvulise isiku. (Masing 1995: 113)

Kõlvuline kõlblas kõblas. Mul on häid sõpru igas linnas.

See mõte, mis mulle just praegu kirjutades pähe tuli, näib mulle kõige parem, sest rootslased pole ainult head, vaid ühtlasi ka osavad inimesed, ja Turus on 2 suurepärast paberiveskit. (Masing 1995: 113)

Mitte esimene kord kui baltisaksa rahvavalgustaja kiidab rootsi rahva iseloomu: "Kahed siinsete rahvaste esindajad, vene ja rootsi talupojad, võin ma vaikimisi vahele jätta: nad ei erine oma endise isamaa talupoegadest, keda me tunneme muude kirjelduste järgi" (Hupel); "ja kui palju saksa, rootsi või vene verd on aastasadade jooksul mõlema rahva hulka segatud! (Hupel). Ümber on kirjutamata katkendeid, milles kiidetakse ühe rootslaste asustatud saare tsiviliseeritust ja oskuskunsti vms ja siis muidugi rootsiaegse gümnaasiumi eesõigustega trükikoda Tallinnas.

Mis puutub pisikesse Abd-raamatukesse, siis usun ma, kuna Te teist trükki vajalikuks pidasite, et pean tervet asja enam kui ühes suhtes täiesti muutma, et teda mitte ainult kui aabitsat, vaid kui elementaar-kooliraamatut nii tulusaks teha, kui annab, ja kohandada ta ostjate arvamusele paremini, kui see tookord minu puudulike kogemuste tõttu võimalik oli. Kui aga tahate, et selle töö ette võtaksin ja et raamatuke juba tuleval talvel müügile tuleks, siis palun sellest mulle viivitamata teatada ja kui mõni eksemplar kätte juhtub, see mulle saata, sest ma ise ei ole juba mitu aastat ühtki näinud ega tea hetkel, kust ja kuidas võiksin mõne leida. (Masing 1995: 113)

Omaette huvitav teema on kõikide nende valgustajate - Rousseau, Locke, Kant, jne - huvi pedagoogika vastu. Meenub näiteks Charles Peirce'i viimaste eluaastate kohta loetud kõrvaltvaataja noore tudengi memuaarid, millest ilmnes, et Peirce tegeles oma "elementaar-kooliraamatu", matemaatikaõpiku koostamisega ja töötas seetõttu virnade hulgi matemaatikaõpikute kallal. Selleks, et midagi originaalset teha tuleb traditsiooni tunda.

Küllap vabastate mu rahulikumate aegadeni müstilise žargooni keelelisest arvustamisest ja vabandate mu pikatoimelisust minu tänini veel väga häiritud olukorra pärast. Annab taevas rahu, siis võtan oma südameasjaks kõik tegematajäetu kahekordselt hüvitada. (Masing 1995: 113)

"Žargooniks", nagu ülal nägime, nimetab ta teiste sakslaste kasutatavat eesti keelt. "Müstiline" ütleb kokkuvõtlikult päris palju tema arvamusest. "Pikatoimelisus" on huvitav sõna - selline on kaalutlev inimene või vanamees: "aeglane, pikaldane, aeglaselt tegutsev v. kulgev. Pikatoimeline talupoeg. Pikatoimeline ja kaalutlev inimene. Rahulik ja pikatoimeline mees. Pikatoimeline, peaaegu flegmaatiline poiss. Ta oli väga pikatoimeline ega jõudnud mõttest kaugemale. Hugo on oma vennast tükk maad pikatoimelisem. Ta on mõtlemises, toimimises üpris pikatoimeline. Ants on pikatoimelise iseloomuga. Kuulasin vanameeste pikatoimelist juttu." (EKSS 2009)

Teie "Beiträge" on, tõenäoliselt Tema Magnifitsentsi osavõtul, saanud tublisti tuge ülemkirikueestseisja-ameti korraldusest, et iga kirik peab enesele ühe eksemplari muretsema. Kahjuks pole aga siin, kus koolilaegas nii armetult kehv on, seda käsku võimalik täita. (Masing 1995: 113)

Õpetaja põline kaebus. Kas "Igavere" on "igat verd" või "igav here"?

Masingu Äksi asumine oli põhimõtteliselt otsustatud juba 1814. a. sügisel (vt. kiri 5, viide 6), tema ametisse astumist aga viivitas tüli, mis puhkes Tartu linna kui Äksi kiriku patrooni ja Liivimaa ülemkonsistooriumi vahel. Nimelt ei kinnitanud viimane Tartu rea kutsekirja Masingule 3. oktoobrist 1814 (vt. Läti Ajaloo Riigiarhiiv, f. 233, n. 4, s. 447, l. 34-35), leides, et see pole seaduslik, sest asetab pastorile selliseid kohustusi, mida temalt nõuda ei saa, nagu religiooni ja moraali jutlustamine Kristusele omases vaimu- ja südamepuhtuses, mis ülemkonsistooriumi arvates on inimesele saavutamatu, või talupoegade huvide kaitsmine, mis kohustusena fikseerituna võivat viia pastori konflikti kehtiva korraga. (Anvelt jt. 1995: 114)

Põnevad paradoksid. Inimene ei kõlba Kristuse usku ja käitumisõpetust edasi andma. Ainult "taevas käimine" võib seda teha? Mis siin toimub. Talupoegade huvide kaitsmise osas pistab pead üles see pastorihärra on ka härra küsimus ja pastori kahepoolne usaldamatus, mida Metsvahi jt on korduvalt üles toonud: ühest käest võis pastor soovida edendada oma hingekarja maiseid vaegusi, teisalt ei tohtinud ta mitte mingil juhul kõigutada võimuhierarhiat kui samal ajal mujal maailmas see on mõnes kohas ümber kukkunud ja keegi ei tea mis saab. Talupoeg ei usalda pastorit, sest ta on saks, aadel ei usalda teda, sest ta esindab kiriku huve.

Aastail 1795-1814 oli Äksi pastoriks J. Ch. Thrämer, kes suri 30. märtsil 1814 tiisikusse. Omaaegse tava järgi oli pastori lesel ja vaeslastel õigus saada aasta jooksul pärast mehe (või isa) surma (nn. armuaastal) koguduselt edasi lahkunu palka ja jääda korterisse pastoraati. J. Ch. Thrämeri lesk F. K. Thrämer viivitas Äksi pastoraadist väljakolimisega ka pärast armuaasta lõppu. (Anvelt jt. 1995: 114)

See "armuaasta" on jube põnev teema, mille kohta lugesin just entsüklopeediast. Nimelt olevat kuningliku vabastusega (pardon) olnud selline lugu, et kui üks kodanik esitas teise kohta kuriteosüüdistuse, siis võinud kuningas teise osapoole sellest vabastada. Aga! Kui kuningas vabastas esimesena, siis oli esimesel osapoolel endiselt võimalik teist süüdistada. Sel põhjusel pidi kuningalt armu saanud inimene istuma aasta aega vanglas või koduarestis ja välja polnud võimalik end osta (bail). See aasta aega oli vajalik selle jaoks, et eraisikud saaksid kuninga poolt süüst "vabastatud" isikute süüd proovile panna, vms. Lühidalt, kui seda Ameerika praegusele poliitilisele seisukorrale üle kanda, siis tähendab see, et pre-emptive pardon on arusaamatu jura.

Jutt on Masingu esimese eestikeelse raamatu, Lüganusel kirjutatud aabitsa "ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahawad luggema öppida" (Trt., 1795. - 36 lk.) uuesti väljaandmisest. Masingu enda sõnade järgi olevat P. Koch juba 1795. a. kritiseerinud aabitsa keelelist külge ning soovitanud Masingul trükis esinemisega mitte rutata. Seoses sellega olevat Masing hävitanud 300 eksemplari aabitsa tiraažist ja loobunud pikemaks ajaks eesti keeles kirjutamisest (vt. lähemalt Anvelt, lk. 43). Arvatavasti polnud aabitsate hävimise tõttu Masingul käesoleva ajakirja kirjutamise ajal ühtki eksemplari säilinud. (Anvelt jt. 1995: 114)

Näib, et Masing langes oma kõige suurema hirmu ohvriks - ta ei tahtnud olla see, kes õpetab maainimesele müstilist žargooni.

Olge ometi nii lahke ja andke mulle väikese elementaarlugemiku parandamiseks edasi iga märkus, mida arvate tarvilikuks teha. Niisugustel puhkudel on tegemist ju ainult avaliku kasuga, mitte iseenese tähtsusetu isikuga. Iga näpunäidet, mille mulle annate ja mis meid eesmärgile lähemale viib, pean ma austavat tänu väärivaks. (Masing 1995: 117)

Self-importance: "Noored Luugused vaatasid aga imestusega oma vanemaid vendi, kes, tundes oma suurt tähtsust, noogutasid korduvalt ja aeglaselt, ja mõtlesid vist kõik üht ja sama mõtet" (Jakobson 1928: 98-99). Masingust kumab sellistel puhkudel ausa vaimutöölise valgust. Sellise, kes muretseb iseteadlikult selle pärast, et tema kirjatöö viljad oleksid inimkonnale kasulikud ja mitte ainult seltskondliku naudingu või eneseülenduse vahend.

Paraku oleme me eesti kirjameestena kõik alles vaesed patustajad; aga loota on, et Teie "Beiträge" abil, kui taevas seda enneaegse lõpu eest kaitseb, tulevaste keeleõpetajate ja leksikograafide tarvis väga, väga palju ära tehakse. Ja selles on Teie tõeline teene, mille eest pälvite kõigi tõsiste ja ausameelsete meeste tänu. (Masing 1995: 117)

Backwoodsmen. Need, kes esimesena tihnikust läbi murravad ja tee rajavad. Sageli mitte raskeima rahakotiga, aga mingi seespidise innuga.

Arvatavasti rõõmustasid Masingut Tartu linna kui Äksi kiriku patrooni poolt pastoraadile annetatud kõlvikud ja pärisorised talupojad. Viru-Nigula kirikumõis talupoegi ei omanud, mistõttu Masingul pli olnud raskusi tööjõuga. Kirikumõisa talupojad anti Tartu linna poolt ametlikult Masingule üle 2. mail 1815, üleandmisprotokollis pole märgitud talupoegade arvu, küll aga see, et hetkel oli 4 mees- ja 5 naishinge jooksus (EAA, f. 995, n. 1, s. 22572, l. 35). 1816. a. märtsis oli Äski kirikumõisas revisjonilehe järgi 33 mees- ja 36 naishinge pärisorje, kaasa arvatud alaealised (EAA, f. 1865, n. 5, s. 10, l. 2, 5-6). (Anvelt jt. 1995: 118)

Ja märkustes asjaloo pahupool: meie motiveeritud kultuurikangelane töötas asutuses, millele kuulus 70 inimhinge, kellest osa üritas parasjagu oma vangistusest põgeneda.

Kuivõrd teine oli lugu 15 aastat tagasi, kui ma Bohnilt Hamburgis, Heinsiuselt Leipzigist ning Vossilt ja Leolt aastas keskmiselt 300 taalrit honorari sain. Nuumveised, viin ja muu comestibilia ja potabilia jäävad siinmail elu hingeks, litteraria ei kõlba millekski. (Masing 1995: 120)

Söödav ja joodav, liha ja viin, on siin elu hing, kirjasõna ei kõlba millekski. Täiendus tollele "faatilisele ühiskonnakriitikale" ülal. Inimesed keskenduvad ilmalikele-maistele-materiaalsetele naudingutele ja oma hinge eest hoolitsemisest raamatute lugemise kaudu ei pea suuremat lugu.

Masing mõtleb asjaolu, et Rosenplänterile ei antud trükikoja asutamiseks luba. Nimelt teatas Liivimaa kubermanguvalitsus 23. septembril 1815 Rosenplänterile, et kuberner on otsustanud Seni, kuni olemasolev Pärnu trükikoja asutamiseks luba mitte anda (EAA, f. 297, n. 4, s. 142, l. 221). J. G. Marquardt oli 1814. a. sügisel kaevunud kubermanguvalitsusele, et uue trükikoja asutamine kahjustavat tema huve. Reageerides Marquardti kaebusele, keelas kubermanguvalitsus 19. novembril 1814 Rosenplänteril trükkimise kuni edasise korralduseni. Keeldu põhjendati haridusministri loa puudumisega. (Sealsamas, s. 137, l. 178.). Seejärel palus Rosenplänter kubermanguvalitsust olla vahendajaks haridusministrilt vastava loa hankimisel. 13. veebruaril 1815 on kubermanguvalitsus käskinud Rosenplänteril enda usaldusväärsuse kohta tunnistusi saata (sealsamas, s. 138, l. 505). Loa saabumine siiski venis. Kirjas 15. juunist 1815 palus Rosenplänter K. G. Sonntagi mõjustada kuberneri, et see mõjustaks omakorda ministrit kiiremini luba andma (Läti Akadeemiline Raamatukogu, f. 25, Ms. 1112, s. 31, kiri 20, lk3 2). Kas Sonntag seda tegi, pole teada. Igal juhul lõppesid Rosenplänteri püüdlused nurjumisega. (Anvelt jt. 1995: 121)

Huvide konfliktid, rahakottide küsimus.

Selles rõõmsailmelises hoones on hõlbus ja mõnus jutlustada; ainult käärkamber on röövliurgas ja hr. köster sarnaneb möögiva vasikaga. See on üks noor abielus poiss, kellest aga ei või küll midagi paremat saada, kui juba saanud on. Ka on Pamphilos õndsa Pezoldi poolt ära hellitatud, kelle noorpõlve mänguseltsiline ning seega ka usaldusosaline ta on olnud. Siiski näib sel täielikul nulliteedil olevat kaalu koguduses, mis suuremalt osalt koosneb hernhuutlastest, sest ta ise kuulub sellesse seltskonda. (Masing 1995: 123)

k`ihvt <22e: kihvti, k`ihvti> mürk; vahva, tore. Karikas kihvti. Kihvt film.

Niipalju täna selle kirikumõisa aktsessoorsetest külgedest, tuleval korral rohkem olulisest.
Olen nüüd tühjaläinud tundidel läbi vaadanud hr. v. Frey sulesirgeldused, niipalju kui mul neid siin võimalik oli kätte saada. Oh, ta on üks esimese numbri patune! Muuseas, nagu näib, andekas mees, kuid eesti keele oskajana alatiseks kaotsi läinud ja rikutud; edev peab see kena hr. ka juba ebasündsuseni olema - seda näitab tema enesekindel ja üleolev agarus eesti poeesia-jaburuse väljahaudumisel. Mitme mõtteavalduse põhjal paistab ta mulle mõtteviisilt samasugune olevat kui õnnis upsakas, kõigutamatult enesekindel Lücke, keda ma isiklikult tundsin ja kellele kord doktor Pezold Rakverest ütles: Hr. praost! Teie oleksite päris armas mees, kui saaksite lahti usust, nagu mahutaks Teie suur kõht seitse maailmaimet. (Masing 1995: 123)

Milles ta teisi süüdistab ja kahtlustab: eesti keele mitte-oskamine, aga enesekindel ja edev kasutamine. Jääb mulje justkui kogu tema psüühika tiirleb ümber keeleküsimuse.

Niisiis selgub kõigest sellest, et Palamuse on teraviljasaagil Äksist üle ja kuulub keskmise astme heade, aga märkamata jäänud kirikumõisate hulka. Heina ei ole tal peaaegu üldse, seda tehakse parimal aastal 17 saadu. See-eest aga renditakse siin väga õiglastel tingimustel igal pool häid heinamaid ja kirikuõpetaja on Palamusel võinud ikka vähimagi kitsikuseta ligemale 50 veist, 20 lammast ja 6 kuni 8 hobust pidada. Talupoegi kirikumõisal ei ole, aga kihelkonnast saab ta kõike, mida tööliste poolest vajab, teenijaid, rehelisi ja isegi pesunaisi etc. etc. - Produktide äravedamisega pole mingit muret, sest ümbruse suured mõisad, kus on tohutud viinaköögid, neelavad ära kogu selle maanurga vilja nagu kuristikud, mida iial päriselt täita ei jõua. (Masing 1995: 126)

Ilmneb, et möögiva vasikahäälega köstri röövliurgas on majanduslikult heal järjel. Ah viinaköögid (vt Viinatootmise ajalugu Eestis - Ajalugu Oskariga), need keskkonda saastavad, majandust mullistavad, inimesi mürgitavad ja vaesustavad jumalateotused, jajah, neid on siinkandis palju niiet prügivedu on normaalne.

Tundke ette rõõmu Palamuse talurahva haritusest ja sellest kullaaugust, mis Teile siin [|] eesti keele poolest avaneb. Siin on peaaegu ainult hernhuutlased - armas, tasane, mõistlik ja siiski, nagu siin selgub, rõõmsameelne rahvake. Siin on ka eestlasest lugija Nava Hindrik, vennastekoguduse vanem, kelle kõnelemist tänavu suvel imestusega kuulasin ja kes isegi õndsa Pezoldi puusärgi juures olevat ühe kena kõne pidanud. - Seega olet Teile siis kõik ütelnud; nüüd ainult veel niipalju: andsime eile Jannauga selle peale kätt, et Teid tuleb tingimata siia tuua, et hingekarjaste reputatsiooni ses maanurgas arukate meeste läbi tõsta, sest ülejäänud sarvelajate kupatus siin kõlbab ainult paskvilliks kirikuõpetajate seisuse kohta. Mida Teil ehk veel kuulda ja teada tarvis, seda teatan. (Masing 1995: 126-127)

Tundub jah, et sarvilisi oli seal kenasti ja tuli muudkui juurde.

Nii näikse see asi olevat joonde aetud. Sama postiga saadan ma kirja oma vanale armsale Jannaule, et teada saada, mis tema pool kuulukse. (Masing 1995: 129)

kuulukse. Kusagilt kuulukse laulu (kuuldub, kostab). Mis uut kuulukse? Nad kuulukse kolivat. n`äikse näib, paistab. Sa näikse rõõmus olevat.

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Maailm ja mõnda. Toimetanud Karl Taev. Tallin: Eesti Riiklik Kirjastus. [Katkendid] [ESTER]

Leivast ja leiva-jätkust (1841) [lk 223-227]

Viimaseil möödaläinud aastail juhtus meie maal sagedasti vilja-äpardust, jaolt sellepärast, et mõnikord põuane või sajune ilm või varane külmahärmatis suviviljale, mõnikord pakane talv rukkiorasele kahju tegi; jaolt jälle sellest, et aasta-aastalt rahva kehvus suuremaks tõusis, misläbi ühel pool sõnniku puudus, teisel pool väsinud rammetu töölojus korralist põllu kosutamist ning harimist ära keelas; sellepärast, paraku jumal, mitmes paigus rahvast nägime, kes oma ärakurnatud põllumaid pisut adrasahaga läbi sorkis, seemet otsekui seatuhnismaale riputas ja niisama vaestviisi mulla sisse siblis, kus mättad ning umbrohi orase ära lämmatasid. - Mõningad korjasid haoraagu kokku, mis nad sõnniku asemel koos maapinnaga põllul ära põletasid, või vedasid laudas põlenud sõnnikut, millel sugugi enam rammu ep olnud, nurme peale; - sinna juurde tuli veel hiline mahategemine, kui külviaeg juba ammu mööda oli läinud, misläbi rukkioras sügisel ei jõudnud juurduda ega suvivili enne külma-härmatisi küpsetada. Kehval oli seemnepuudus, mõnel ep olnud adra-ette-pandavat, mitmel muul sündis asi hooletuse läbu, ja kostis mõni rumal: ega mu isa ega ise-isagi varemini ei hakanud külvama! Ometigi nägi igamees oma silmaga mõisaväljal, kus nurmed kangesti sõnnikut ja korrapäralist harimist said, palju paremat vilja siginemist; aga ei olnud mõisaväljal isesugust jumalat ega teistviisi ilma. (Kreutzwald 1953: 223)

Ilus lilleline maakeel. Esiotsa pani mõtlema, miks rahva kehvus on seotud vilja-äpardusega. Midagi sõnniku ja külviga. Üldpildis siis ikalduses talurahvas ja teisel käel lokkava, kange sõnnikuga kosutatud saksa mõisa viljapõld.

Kui nüüd kalendri-tegija tähekatsuja tornist taevatähtede liikumist, kuu ning päikese varjutamise arvu ja muud targale õpetuseks puuduvaid asju tähele paneb, siis ulatab ka mõnda temale silma, mis maa peal sünnib; sellepärast on ta nõuks võtnud iga aasta üht ja teist vigalist majapidamise pruuki lugejale kuulutada ja õpetust-otsijale mõnusat nõu anda. - Igaüks inimene, elagu ta missuguses seisuses, kes nõu ning jõudu mööda püüab edasi anda, leiab jumala poolt õnnistust; aga kes ennast hooletuse orjaks andis, seda ei hakka jumal imelikul viisil toitma ega katma. Kõik mõistmata loomad ronivad ning lendavad päeva tõusust kuni õhtuni peatoidust otsides, nõnda kui mõningad nende seast ka talve-vara kokku koguvad, ehk kui meie kohal külma ei jõua kannatada, sügisel mitusada versta lõuna poole ruttavad. Kes ühel viisil ei saa, see peab teisel viisil nõudma, sest seks on meile mõistust antud, et meie mõtlemisega peatoidust ja ihukatet peame muretsema. (Kreutzwald 1953: 224)

Sattusin teoloogiaseminari. Kauneid lauseosi on siin palju. "Tähekatsuja" annab null otsingutulemust. Vigaline-vogaline majapidamise pruuk. Kes nõu ning jõu ning kõu ning shõu mööda edasi püüab saada... Mõistmata loomad on mõistuseta olendid. Peatoidus - staple food. "Rebane ütles: "Veli, see vili oleks meil endile vaja maha peksta. Siis saaksime endile ka talvevara, nagu kogu rahval om."" (Rebane ja hunt peksavad rehte - folklore.ee - "Soome ja Põhja-Karjala populaarse rebase ja karu muinasjutu kahes ainukeses Eestini ulatunud (Lõuna-Eesti) teisendis tegutsevad rebane ja hunt."). Seks on meile mõistust andnud.

Üks murekas maja- ja leiva-mees ei tohi õlekubu ega heinatuusti müüa, vaid peab põllu- ja heinamaad mööda niipalju lojuseid pidama, et ta jõuab kõik põhu, mis ta vikati või sirbiga kokku korjab, sõnnikuks mädandada ja kevadel põllule viia; sest tugevat sõnnikut saanud ja korralisti haritud põld ei karda iial nii väga äpardumist kui lahja maa, vaid annab - olgu ilm kuidas tahes - enamasti ikka pererahvale toitu ja õnnistatud aastail veel mõne vaka müümisegi tarbeks. Kes vaka rukist jõuab sügisel turule vedade, see saab keelmata saja koo õlgede ehk viiekümne tuusti heina hinna, aga sada kubu õlgi ja viiskümmend tuusti heinu lojusele söödetud, annavad sõnnikumaal kolm ja neli vakka rukist, ja jääb veel järelekülvatud suviviljale rammu pealegi. (Kreutzwald 1953: 224)

Murekas - eeldatavasti umbes nagu iseenda eest muretsev; tugev/kange sõnnik ja korrapäraline harimine. Keelmata - ilmtingimat?

Põllumehe rahaauk, kostan mina, seisab põllul! - Kaevake aga sügavasti, küll teie siis rahapoti kätte saate, nõnda kui need pojad, kellele isa surmavoodil, enne kui ta keeletuks läks, ütles: "Vaadake lapsed, ma jätan teile ühe kauni rahaaugu päranduseks, mis meie viinamäel seisab." - "Kus kohas?" küsisid pojad ühest suust, aga vana isa tõmbas raskesti hinge ja kostis natukese aja pärast madala häälega: "Kaevake! Kaevake!" Ligijõudnud lahkumise silmapilk tõmbas isa keelepaelad äkitselt nõnda kangeks, et enam sõna suust välja ei tulnud; vanataat maigutas paar korda suud, näitas käega ja heitis siis rahulisti hinge. Sai vana isa surnukirst hauad ja matusepidu lõpetatud, siis tõttasid pojad ühel nõul viinamäele rahaauku otsima, siis tõttasid pojad ühel nõul viinamäele rahaauku otsima, kus nad kõigest väest kaevama hakkasid, nii et rohujuiurekest ega kivikillukest liigutamata ei jätnud; aga siiski ei juhtunud rahaauk meestele kätte. Teisel aastal kasvasid väga kenad kobarad viinamäel, mis kolme võrra viina andsid; aga kui viinamarjad ära korjatud, läksid mehed teist korda rahaauku otsima ja kaevasid veel sügavamalt maapinna läbi, ehk nad küll midagi ei leidnud. Aga vaata imet: olid nad mineval aastal rohkesti viinamarju saanud, siis said nad tänavu veel enam, nõnda et kõik naabrirahvas imeks pani. (Kreutzwald 1953: 225)

Kena anekdoot. Hakkas talupoeg pärast selle lugemist vilja müümise või sõnnikuks mädandamise asemel oma põllumaad labidaga kaevama? Viinamarjad kõlavad ka meie kliima kohta kahtlaselt. Kreutzwald, mis soola sa puhud siin?

Peale selle võib põllumees mesilinnu-puudest, kanepiaiast ja linaväljalt iga aasta raha saada, kui vili peaks äparduma. (Kreutzwald 1953: 226)

Sisse rääkis end, rumaluke. Maksu- ja tolliamet, lenda peale!

Iseäranis tuleb veel kartuleid nimetada. Kus seda kallist jumalaannet rohkesti maha tehakse, ei seal või iial leivanälg kevadisel ajal kätte tulla. Kartulid on kõige mõnusam leivajätk, sellepärast on nõuka majamehe kohus niipalju kartuleid maha teha, et aasta otsa perele toitu on ja kevadel seemet küllalt järele jääb. (Kreutzwald 1953: 226)

See kõlab nagu jutujätk mida võib igasse vestlusesse sisendada: Vabandage, et ma vahele segan, aga võtame näiteks kartuli... Iga õige inimese asi on niipalju kartuleid maha teha, et ehitada üles korrapäraline kartulivabariik.

Kaks osa samblaid ja üks osa rukkijahu annavad leivaks tehtult mõnusat toitu, ja on niisugusel leival seesama ramm kui selgel rukkileival. Nõukamad peremehed võivad veel pisut soola leivale sisse panna, misläbi sambla viha maitse enamasti hoopis ära kaob. (Kreutzwald 1953: 227)

Oijummel mida ma loen.

Kes kaugemast rahvast sellest asjast enam õpetust himustab, see leiab seda ühes väikeses raamatukeses, mis 1818 Tallinnas on trükitud nime all: "Nõu ja abi, kui vaesus ja nälg käe on".
Niisamuti räägitakse ka kadunud praost O. W. Masingi "Pühapäeva vahelugemistes" soome rahvast, kes nõmmesamblaid leiva jätkuks pruugivad. (Kreutzwald 1953: 227)

Noneh.

Näiteid teosest "Sipelgas. Esimene jagu." (1843) [lk 228-238]

Õpetuse valgus on jumala armu läbi meie päevil mitmes asjas maarahva mõistust pimeduse võrgust päästnud ja mõnusamat elukorda alustanud, sellepärast tohime julgesti loota, et parem lugu igapidi kosumas ja vana rumaluse haputaigen kahanemas on. Küll oleks ammugi mitu meest üht ja teist asja paremini püüdnud talitada, kui neile selle poolest juhatust oleks antud; aga kirjaõpetus jäi tänini alles lonkama, sest et rahva südamel veel kindlat tahtmist ei olnud: kirjast meele-, elu ning asjaajamise parandust otsida. (Kreutzwald 1953: 228)

Valguse ja pimeduse kujundid. Igasugune tagurlus sisaldab parajal määral vana rumaluse haputaigent. Õpetuse valgust saadakse kirjast.

Mõni ehk mõtleb veel praegu: meie vanemad ja vanemate vanemad on kirjata läbi saanud, miks siis meie ei peaks niisamuti võima elada? Aga tuleb küsimine: kas meie vanemate ja esivanemate elukord nii täielik oli et enam õpetust vaja ep oleks? (Kreutzwald 1953: 228)

Keelevaist ütleb, et "täielik" siin tähendab sama mis "täiuslik" (perfect). Järgmises lõigus on sellele sõnapaarile sünonüüm: "ei nähtud täielikumat eluviisi".

Mis meie eeskäinud põlv omal ajal toimetas, see oli, paraku jumal, vigane küll, sest et vanal ajal väga pisut õpetuse-andi meie maal leiti. Vanal ajal elas palju vähem rahvast kui praegu, aga ei nähtud siiski hõlpsamat elu ega suuremat rikkust kuskil. (Kreutzwald 1953: 228)

paraku kahjuks. Paraku pole must tulijat. Jumal paraku jumal olgu armuline. Siin tahaks mõelda, et "paraku jumal" tähendab jumal ei saa sellesse midagi parata.

Vanal põlvel elas ainult mõni nõukas peremees, nõnda kui praegu, kuid suurem hulk seisis kehvuses, ja ei nähtud täielikumat eluviisi kuskil pool. Aga vana põlve viletsused jäid meile teadmata; sest ep see tuleb, et nüüd jutu viisil sagedasti kiideldakse: "Vanal heal ajal oli lugu palju parem!" Laps [|] kuuleb seda juttu vanema suust ja kuudab asja niisamuti jälle teistele, ilma et keegi sügavamalt taga nõuab: kas lugu tõesti nõnda sündinud. Et nüüd igas kohas niisugust vana parema põlve kiitust kuuleme, tahame õpetust-nõudlikule lugejale siin lühidalt vana põlve elukorrast meie maal jutustada. (Kreutzwald 1953: 228-229)

Kultuurimälu küsimus. See "jutu viisil" on huvitav, ütleb justkui, et seda räägitakse nagu muinasjuttu vms. Kirjaoskamatud vanemad põlvkonnad inimesi ei olnud tuttavad nende eelkäijate eluoludega ja idealiseerisid midagi muud kui tegelikku ajalugu, andsid edasi kujutluse Rootsi kuldajast jne. just nagu tänapäeval võib vanainimene heldimusega meenutada Nõukogude aega, mil inimesed olid tegelikult vaesemad kui praegu, aga vähemalt oli kõigil tööd vms. ja igapäevaselt läbielatud tunded, mida ammu pole tundnud, on juba tuhmunud ja ununenud, mistõttu minevik paistab tagasivaates helgem kui ta tegelikult oli. "Õpetust-nõudlikule" - õpetust nõudvale.

Vanal kiidetud põlvel oli lugu - nagu vanaaegsed raamatud täielikult tunnistavad - igapidi viletsam, kibedam ning õnnetum kui praegu, sest et alaline sõda, katk ja nälg ja mitmed muud rasked nuhtlused meie maa üle käisid, kole rõugetõbi enamasti igal aastal lapsi ja vanu sadade kaupa suretas, viljaäpardus seeläbi kibedam kanda oli, et veel kartuleid ei olnud ja kõik muud tõved rohkem inimesi kurnasid, sest et arstiabi väga vähe leiti. (Kreutzwald 1953: 229)

Viletsad, kibedad ja õnnetud nuchtlused. Käesoleval aastal on koroonaviirus poolteist miljonit inimest üle maailma ära suretanud.

Rahvas oli vanal põlvel mõisnikkude päris, ja seadust mööda oli igal mõisnikul voli ning meelevald oma pärisorjaga kõik teha, mis ta aga ise tahtis; sellepärast müüdi inimesi igal aastal otsekui lojuseid või vahetati mõnda meest hobuse või jahi-koera vastu, ehk piinati neid muidu sõgedal kombel. Kohtuseadusest ei peetud palju kuskil lugu, vaid igaüks päris-rahva-peremees valitses oma meelt mööda. (Kreutzwald 1953: 229)

Herder kirjutab, et orjad on oma orjapõlves ise süüdi:

• "Miks aga lasid end ikestada need inimesed? Miks nad muutusid rammetuks, kui loodus neid hellitas, miks andusid lapsikule küllusele ja muretusele? Seda võib käsitleda ajaloo põhimõttena, et ei rõhuta ühtki rahvast, kes ise end rõhuda ei lase, kes seega orjust ei vääri. Ainult arg on sündinud ori; ainult rumal on loodus määranud targemat teenima; siis ta tunneb, et teeb õiget asja, ja oleks õnnetu, kui peaks käske jagama." (Herder)

Huper kirjutab, et kurb aga tõsi, tõsi aga kurb, eesti talurahvas sinu saatus on orjapõlv:

• "Mõlemad rahvad on orjad: see on karm väljend õrnade kõrvade jaoks neil maadel, kus igaüks on vaba. Pärisorjad on mitte isikud, vaid asi on kaup, teise inimese eraomand! Pärishärra, ja veel enam tolle mõistmatu ning ahne, madala pööbli seast pärinev valitseja määrab oma äranägemisel nende heaolu ja jagab neile karistusi! Milline vaatepilt on näha teise inimese - mingi tühise eksimuse pärast - alasti peksmist vitste või kohutava karbatšiga!" (Hupel)

Herder justkui laveerib inimese, eriti kõrgema omanike klassi rahva, vastutusest rõhujana kõrvale. Laps on süüdi selles, et pastor teda peksab, näete, ja see peks on puhtalt õpetuslik. Ma peksan lapsi akadeemilistel põhjustel. Kreutzwaldile on selge, et "Kohtuseadusest ei peetud palju kuskil lugu", st "Iga aadlimees, keda liivi- või eestimaalane kohtas, oli seaduse järgi kohtunik tema elu ja surma üle, ja iga aadlimees, kellele talupoeg silma hakkas, võis teda, kui rumalusest tema maadel midagi korda saatis, kinni võtta, karistada ja süüdi mõista" (Jannau). Jannau'l esineb isegi fraas "ebaregulaarne, juhuslik ja meelevaldne kohtupidamine".

Veel viletsam kui need nimetatud väljaspoolsed õnnetused oli lugu seespidise olemisega. Ristiusu õpetuse valgus elas väga pisut rahva südames; usk ei olnud veel kuskil elavaks saanud, vaid suuremal hulgal ristirahva nimelistel nähti üsna paganate kombeid. Püha ristimine, leeri-õpetus ja armulaual käimine jäid tühjaks kiriklikuks kombeks, sellepärast täideti neid, otsekui muid korra viisiks võetud asju, enamasti silmakirjaks, aga salamahti ohverdati mitmes paigas ebausu jumalatele, otsiti nõidu ning pomisejaid ja tehti lõpmata kurja. (Kreutzwald 1953: 229)

Neh, "mõnigi hästi õpetatu võib taolise küsimuse peale vastata, et ta on maausku või oma kihelkonna usku" (Hupel), sest kristliku kiriku kombeid täidab ta vormiliselt, aga sisuliselt võib-olla ei näe, et ta oleks midagi kurja teinud kui ta neiuga öö koos veedab enne kui nad on abiellunud.

Kirja-tundmist ei leitud palju kuskil, sellepärast ei lahkunud pimeduse voli ega pääsenud vaim rumaluse kammitsast. Mis kiituseväärt head võis seal kurval põlvel abielu-seisuses, laste-kasvatamises või majapidamises sigineda? (Kreutzwald 1953: 229)

Institutsioonid kanaliseerivad instinkte (vt. Laur & Metsvahi 2016: 8). Abielu, lapsed ja kodu on kõik kodustamise sfäärid: "the very essence of all civilisation is to train out of man, the beast of prey, a tame and civilised animal, a domesticated animal, it follows indubitably that we must regard as the real tools of civilisation all those instincts of reaction and resentment" (Nietzsche 1921: 24). Keel ja kombed kui tsiviliseerimise ("valgustamise") tööriistad. Ka Ross kirjutab teemasse, et kombed levivad sageli kirjasõna kaudu, näites "dšentelmeni" ideaal on puhtalt kirjanduslik (vt. Ross 1920: 567-568), mistõttu see ka muutus üsna kiiresti aja jooksul ja lõpuks iganes, sest käitumisnormidesse ja kirjandusse sugenesid suured muutused 20. sajandi vältel.

Ehk küll ka meie päevil mõnda asja lohakil leitakse ja targem inimene [|] mitu tükki heameelega teisiti seatud sooviks, siiski peame meie issandale kõigest südamest tänu andma selle valgustuse eest, mis meie kohal koitma hakanud. Võtku siis igamees, kelle sügames uus koidutera tõusma saanud, jõudumööda tööga ning sõnaga nõdrale abiks tõtata, küll siis parem põlv kõigile kätte jõuab. (Kreutzwald 1953: 229-230)

Avaldame issandale tänu tema tänajate toodud vaimupimeduse aeglasele lakkamisele. Help out your neighbour, then everyone will receive a right knee...

Meile on Vene riigi ülemvalitsejate õigustarmastava tiiva all täielisem ristiusu õpetus, sügavam tarkuse tundmine, lahedam elukord, priiuse-põlv ja kindel kohtuseadus osaks saanud; meie võime, kui aga omal kohal hoolt kanname ja edasi püüame saada, priskesti elada ja õpetust vastu võttes mõnda viga paradada. (Kreutzwald 1953: 230)

Vene Tsaaririiki tuleb kiita, eriti selle õiget usku. "Kindel kohtuseadus" tähendab, et kohus on härrade pärusmaa ja saksad lahendavad kõik kohtulised tülid omavahel endile kõige soodsamal viisil. Sellest on Vildel näiteid.

Maarahva keele ja kirja koguduse poolest, kellest "Kirja kuulutajas" räägitakse, on nõuks võetud igal aastal trükikirjade läbi meie maarahvale üht ja teist õpetuse asja kätte soovida. (Kreutzwald 1953: 230)

Siin on Masingu leiutisest kasu: keele- ja kirjakogukond (linguistic community või speech community ja republic of letters vms. Kangesti seotud baltisaksa valgustajate kõige levinuma elukutsega: "Olgu selleks mu vaimulikuamet, et rajada paremaks muudetud evangeelse usu koloonia, kuid mitte kirjalikult, sulesõdadega, vaid elavalt, hariduse abil" (Herder). Haridus kui usuline ja ideoloogiline vallutusvahend. Pastoril oli talupoegade vaimuelu tsensuuri õigus.

Kes maailmas õnnelikul viisil tahab läbi saada, see peab targasti mõistma oma aega pruukida, sest aeg on see lõngakera, millest meie ajalik elukangas saab kootud. Mõistlik ajapruukimine annab meie vaimule õpetust, laseb meid mõnda kasu leida ja jagab meie varale kosutust. Igas kohas ning seisuses elab meie päevil enam rahvast kui ennemuiste; sellepärast peab igamees, kes vaesuse sisse ei taha langeda, targa järelemõtlemisega oma lühikest eluaega täitma. (Kreutzwald 1953: 230)

Elu24, uuring: "Mida pikema järelemõtlemisega beebi, seda tõenäolisem, et temast ei saa vaene inimene." Ajalõnga kujund on vahva. Meenub, et Foucault' üks varajasemaid uurimusi oli mingist prantsuse mõtlejast ja tema meetodist kuidas epistemoloogiat kujutleda lauale seatud erivärviliste niidi- ja lõngakatkenditena vms.

Iga päev üks tund varemini ülestõusmine kui muidu, see teeb aasta kohta viisteistkümmend päeva ja viis tundi. Mis suurt kasu sellest ühele töö- ning ametmehele võib saada, kelle aasta pool kuud pikemaks kasvab, ja kes seda juurdevõidetud aega töötegemise ning asjaajamisega looja seadust mööda oskab pruukida? (Kreutzwald 1953: 231)

Aga mitu töötegemise ning asjaajamise tundi läheb luhta une regulaarsuse puudumise tõttu, väsimusest, letargiast? Miks ei võiks ärgata päikesetõusuga ühes rütmis, lubada kesknärvisüsteemil kohaneda tasakaalukaks toimeprotsessiks melatoniini, adrenokortikotroopilise hormooni (ACTH) ning kortisooli vahekordades? Kuidagi imeliku tööta rohkem, ori maiguga on see soovitus siin.

Kes iga tundi tarviliku tööga täidab, see läheb ikka nõukamaks ja õnnis rahu elab temale südames. Inimene peab juba maast-madalast tarvilikule ning kasuandlikule tööle õppima, ja kes selle peale kord on harjunud, sellele saab töö lustiks ning rõõmuks. Kelle vaimu parema õpetuse valgus üles äratanud, ei see või enam tööta seista, vaid püüab alati kõige mõistusega jõudumööda tööd teha ega lase iial oma kallist aega kaotsi minna. (Kreutzwald 1953: 231)

Njaa, aimasin lõigu esimesest poolest ära, millega tegu. Inimene tuli siia ilma ju kannatama ja töödd rügama, kas sa ei tea? Välja arvatud kirjamehed, kelle jõudetegevus on inimkonnale kasulike toodete tootmine. Ühed teevad midagi iseenda ja maailma hüveks, teised on sunnitud rügama mõisa nimetatud koormiste raskuse all, nägema oma põllul tühjust mõisaaida rikkuse kõrval, olema mitte ainult valitsejate meele(-)vallas, vaid ka nende väevõimu ja kohtuõiguse vallas. See sugugi mitte loomulik seisund, talupoja vallutamisel sõlmitud vaikimisi leping võõrandab maainimese tema maast võrdväärselt tema inimlikkuse ja ühiskondlikku korralduse, mis võis olla sadu või tuhandeid aastaid vana ja oleks võinud võrsuda väärikamaks kultuuriks kui seda on maailma tegelike vallutajate omad. Eriti torgib mind see "parem õpetus". "And civilization is nothing but Christianity on the grand scale" (W 1: 108).

Meie päevil peab usinus ja voolas töötegemine igas kohas välja paistma. Kaupmees peab igal aastal palju rohkemat kaubajooksmist talitama, kui ta seesugust kasu tahab leida, mis kahekümne aasta eest olnud; maamees peab oma põldu palju murelikumalt ja paremini harima kui enne, kui ta tahab leiba saada; kirjatundjal peab palju enam õpetuse tarkust olema kui enne, kui tema omas seisuses tahab läbi saada. Igaüks pere- ning lastevanem peab palju enam tööd tegema ja kindlama hoolega oma vara kokku hoidma kui ennemuiste, kui tema tahab päevast päeva edasi saada. (Kreutzwald 1953: 231)

Asjad lähevaid aiva halvemaks. Põld, see mustendav rahaauk, on üks lõputu mure. Kui tahad oma lastel hinge sees hoida siis, nucheldud nibud, tuleb usinam olla ja tööle joosta. See oleks küll huvitav märk kui ilmneks, et õpetajal peaks olema vähem teadmisi kui ametieellastel. Küll aga tekitab küsimusi see kuidas siin on kasutatud sõna "kirjatundja" õpetaja sünonüümina. Selles on justkui vaikimisi eeldus, et ainult õpetajad peaksid kirja tundma ja õpetatu ise ei pruugi seda teha. Umbes nagu mingisugune haritud antiintellektuaalsus, tarkus mulle, õpetus sulle.

Mõistlik asjaajamine, kindel kokkuhoidmine ja aja kalliks pidamine on igas seisuses tarvis. Aeg on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ning õnnistust annab. Kes aega targal viisil oskab pruukida, selle elukord hakkab paremini käima. Sellepärast magagem vähem, tõuskem hommiku varemini üles, ja ärge laskem iial üht silmapilku nurja minna: siis saab teie ajalik elukord rikkaks rahu-, rõõmu- ning õnneallikaks. (Kreutzwald 1953: 231)

Ära lase omanike rahakotil kahaneda, maga vähem ja tööta rohkem! Ruum on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ja õnnistust annab. Õhk on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ja õnnistust annab. Vesi on üks kallis vara, mis ka meie päevil kõike õnne ja õnnistust annab. Toit on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ja õnnistust annab. Kodu on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ja õnnistust annab. Armastus on üks kallis vara, mis ka meie päevil inimestele kõike õnne ja õnnistust annab. Hea uni ei ole siin väga hinnas. Puhkus ja jõudetegevused ei ole selline vara - tööinimeses on see laiskus ja rumalus.

Juba vanal ajal, mõnisada aastat enne Kristuse sündimist elasid maailmas mõningad targad arstid, kes mitmesuguseid vigu ning haigusi külma veega parandasid ja niihästi joogiks kui keha pesemiseks ja [|] puhastamiseks inimestel käskisid külma vett pruukida, mida nad kõige mõnusamaks arstirohuks kiitsid. (Kreutzwald 1953: 231-232)

Okei, Gwyneth Paltrow. Jood sa ise ka ainult mõnusat külma vett? Nägin just videot kus mainiti, et Margaret Thatcher kasvas kahe- ja kolmekümnendatel üles kodus kus ei olnud sooja vett. Vaat kui tervislik!

Pärast seda aega - tunnistavad vanaaegsed raamatud - elas igal aastasajal seal ja teal maailmas mõni kuulus arst, kes külma veega mitmesuguseid tõbesid ning haigusi arstis. (Kreutzwald 1953: 232)

t`eal _VMO siin. Seal ja teal. Uhkustab, et on seal ja teal suvitanud. Ta siunab mõisnikke, kui ta ajalehest loeb, et seal-teal talupoegade renti kõrgendatud. E. Vilde. "Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes "ea" kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma." (Tapa keelekonverents, 1908)

Et nüüd aegamööda ka meie maa rahvale sest ajast õpetust saaks, mis tulus ning vägev terviserohi nende küla kaevudes ja allikates seisab, mida igamees rahata võib saada, sellepärast tahame siinkohal lühidalt veest ning veepruukimisest juhatamist anda. (Kreutzwald 1953: 232)

Vastandina haiguserohule.

Esiteks tuleb tähele panna, et külm vesi kõige tulusam tervistkinnistav rohi on, sest nende tuhandete arstirohtude hulgas, mis algusest kuni meie ajani tervise kasuks ning haiguse vastupanijaks kiidetud ning pruugitud, on külm vesi kõige ülem. (Kreutzwald 1953: 232)

Health-affirming või health-claiming või health-stating või health-uttering või health-speaking. Vahi meie tervistkõnelevaid arstimeid.

Igal veel - soolane merevesi arvamata - mis maa peal leitakse, on tervistkosutav ning keha jõudu karastav vägev ramm sees, aga iseäranis tuleb terveile ning haigeile seda vett joogiks kiita, mis [|] allika soontest maa seest välja immitseb või sügavas kaevu põhjas leitakse, ja mis külm, selge, haisuta ja võõra maota ja igapidi puhas peab olema. Heal joogiveel ei tohi viha ega soolast, ei muda ega kõntsa magu, niisama vähe kui haisu või karva olla; ka peab joogivesi pehme olema, sest kõval veel on ikka enamasti lubja või muud võõrast jagu sees. (Kreutzwald 1953: 232-233)

Soolase merevee või õigemini meresoola lahuse antiseptiline omadus on tuttav, aga et selles kosutav ja karastav "vägev ramm sees" on tundub kahtlane, arvestades, et varem kiitis ta ka vihase samblaleiva rammu. Katkendi teine pool on veetehnoloogia. Entsüklopeedias panen ka sageli tähele, et veekogude ligiduses asuvate asulate kohta märgitakse sageli, kas see eritab ebameeldivat lõhna nagu mõni jõgi Krimmis, mõni järv mägises piirkonnas, soo või raba, jne. Kõntsa "magu" ja võõra "maota" vesi on huvitav - kas ta mõtleb maitset? "Karv" on ka põnev; karvane vesi.

Looja tark seadus on külma vett inimestele nõnda kui kõigile elavaile loomadele joogiks kinkinud; vesi on tervele ning haigele kõige tulusam keelekaste, ega jõua õlu, taar, joodav-viin, kohv, teevesi või muu kunstlik joogimärg iial nii hästi janu kustutada kui selge külm allika vesi. Kes kõige oma elu ajal muud ei joo kui vett, selle tervis jääb ikka kindlaks, ja leitakse igas kohas, et kõige vanemad inimesed oma eluajal muud jooki ei olnud pruukinud kui vett. (Kreutzwald 1953: 233)

Natural law. Keelekaste ja joogimärg on head sõnad. Saare taar (kali?). Leitakse vanainimeste hulgas ka korstnaid ja kraane. Anekdootlik.

Külm vesi jahutab inimese verd, karastab sisikonda ja puhastab meie keha mitmest asjast; kui veri üleliiga paksuks läinud ja soonte sees seisma jääb, siis teeb rohke külma vee joomine vere jälle vedelaks ja sunnib verb liikuma. (Kreutzwald 1953: 233)

Aitäh, tohter Kreutzwald. Verd vedeldavad ka õlu, taar, joodav-viin ja muu kunstlik joogimärg, lisaks südamerohud. "Kes terveil päevil külma vett jooma harjunud, selle veri ei lähe iial põlema" (samas, 233) - kuramus, just nägin videot kuidas Ameerika karskusliikumine õpetas lastele, et kui inimene joob alkoholi siis ta võib põlema lahvatada (spontaneous combustion). Vaimuvalgus missugune, hea tohter-sohker.

Kes terveil päevil külma vett jooma harjunud, selle veri ei lähe iial põlema. Looduse seadust mööda peab inimese keha iga päev kaunist osa oma vedelaist jagudest välja aurama, muist hingeauru, muist higistamise läbi: seesugune väljaminek peab iga päev seeläbi uuendatud saama, et kehale jälle märga antakse, mis meie ihuliikmeid turvutakse. (Kreutzwald 1953: 233)

Naine, kata oma vedelad jaod! Turvutamine on ilmselt securing, nagu turve/turvaline. t`urv <22i: turva, t`urva> kaitse, julgeolek. Pojast on poolgi turva, tühi turv tütrest (tugi).

Aga mitu rooga, mis meie sööme, teevad seedimisele liiga, mõned teevad sisikonna lima nõnda kibedaks kui tubakas sülje suus, ja niisugune kibe lima sünnitab mitmesugust haigust. (Kreutzwald 1953: 233)

Selisest teabest võib järeldada, et keegi hea arst kunagi pidi inimese sisikonna seestpidise naha eritatud lima mekkima.

Külm vesi loputab sisikonna iga päev puhtaks, sulatab kõik paha võõra kraami ara ja [|] veab seda kehast välja. Sellest on näha, et ka haiguse ajal rohke külma vee joomine niihästi keha palavust vähendada kui ka sisikonna puhastamist soetada võib. (Kreutzwald 1953: 233-234)

Külm vesi viib kehast toksiinid välja. Igatahes, kas sa klorella või spirulina tablette sööd?

Ja tõesti, armsad lugejad! teie saate iga kord külma vee joomisest haiguse vastu palju suuremat abi kui püssirohu ning viina või muu seesuguse rohu läbi, mida te tänini oma haigetele rumalast meelest sisse andsite. (Kreutzwald 1953: 234)

Vahi kus väidab, et külm vesi on paremb kui püssirohi - mis on ka ju rohi! - või kirikus issanda kuju küljest kaabitud hõbevalge.

Vägev eluramm, mis iga elava looma sees elab, jõuab mitmesugused vead ning haigused parandada, kui meie kehale rahu ja aega anname, et ta võib haiguse vastu võidelda; aga kui meie haigele sisikonnale, kelle lima juba kibedaks läinud, veel kõiksugu uut kibedat sisse villime, siis kosutame meie tõbe ja teeme elurammule võitlemist veel rängemaks. (Kreutzwald 1953: 234)

Vital force. "Vitalismile on iseloomulik näha kogu loodust süsteemina, mille panevad liikuma ühe fundamentaalse elujõu erinevad modifikatsioonid" (Piirimäe 2019: 968).

Pange haige, kes rabanduses ehk tõve palavas suure valuga vingerdab, ühte rahulikku vilusse paika, andke temale selget külma vett rohkesti juua, ja kui ta toitu himustab, siis natuke vedelat tanguleent: siis saab tema jumala abiga peagi jälle jalule. Ärge hakake haigele, kellel söögiisu ep ole, mingisugust rooga vägisi sisse toppima, vaid tuletage seda meelde: kus söögiisu puudub, seal ei ole toitu tarvis. Raske haige võib mõne päeva ja nädala ka eineta elada. (Kreutzwald 1953: 234)

Oleks usumeestest rahvavalgustajatel olnud oidu kohelda vaimutoitu sarnaselt. Võib-olla kui ei topiks ohvrile vägisi sõnu suhu ja uskumusi pähe ei oleks üldse küsimust mis usku sa oled?

Mis siin ülemal lühidalt veejoomisest tähendasime ja teile tõtt mööda kiitsime, sedasama kasu tuleb inimese kehale ka väljaspidise külma vee pruukimise läbi; sest keha puhtakspidamine on kõige mõnusam tervise kinnitus. Nagu ülemal juba nimetasime, läheb iga päev suur osa meie keha seespidises majapidamises üleliigseid jagusid higistamise viisil naha läbi välja. (Kreutzwald 1953: 234)

A kui sa pead oma nahka juba puhtaks, siis milleks üldse nahka koorida?

Kes vähegi teraselt ühe raske haige lugu tähele paneb, see näeb selgesti, et esiotsa, kui tõbi algamas, inimese palavat väljakuumav keha nõnda kuiv kui see ahju-pott käe vastu tunnukse, ja teab, et aegamööda, kus haige higistama hakkab, üleliigne palavus tagasi annab ja haige ise kergitust tunneb. (Kreutzwald 1953: 234)

Kuramuse... Ühtegi lehekülge ei saa üle käia mingite ägedate vanamoodsate sõnade otsa koperdamata. tunnukse tundub, näib. Asi tunnukse õnnestuvat. Vt ka tunnus(märk) ja tunnustamine (kriitiliselt väärtuslikuks tunnistamine).

Sooja veega pesemine üleliiga palavas saunas ei jõua iial üksi seda head teha, sest et see, kes alati ennast sooja veega peseb, külma vastu väga hellaks läheb ja oma naha üleliiga nõrgaks teeb. (Kreutzwald 1953: 235)

Sinder juleb sauna teotada!

Kus järve või allikat ligimail juhtub, seal peab inimene suvi otsa, kui võimalik, iga päev üks kord külma vee sees oma keha puhtaks pesema. Talvisel ajal tuuakse väikese vanniga külma vett tuppa ja pestakse sellega keha tolmust ning tahmast puhtaks. Niisugune igapäevane keha-puhastamine hoiab meie ihu-tervist ja annab meie kehale rammu. (Kreutzwald 1953: 235)

Ei usalda mina sinu rammu mida samblast, soolast ja külmast saab. Puhud mulle külma samblasoolajuttu! Saunast korraks külma vette ja tagasi. Ainult rumala õpetaja poolt sandistatud pea eelistab soojale külma. Mitu arsti mitmest soovitab ainult külma vett juua ja külma veega end pesta?

Kõik rohud, olgu missugused tahes, mis õppimata inimesed haigele sisse annavad, teevad tervisele suurt kahju ja mõnikord haigele surma. Oleks rohuandmine ja tervekstegemine nii kerge amet, et igamees selle asjaga korda saaks, siis ei oleks iial arstiamet õppimist ette võetud, mis, nagu targem rahvas teavad, mitu aastat tuurib, ja artile eluotsani uut õppimist tarbeks teeb, kui tema oma seisust õigel viisil täita tahab. (Kreutzwald 1953: 235)

Ei ole üheväärilised kõik valgustajad. Wilde väike apteek, mis kohalikke ravimtaimi kogus, et soodsamalt talurahvale juba tuttavaid arstimeid kättesaadavaks teha, tundub siinse absolutismi kõrval õige helge. Teoloog tuurib ka oma ameti õppimist mitu aastat, aga ega see tema ametit arsti omast paremaks või isegi võrdväärseks tee! Kujundliku juudasita pähemäärimine pole mingi arstimine, ükskõik kui heatahtlikuks vagatseja-sõnutseja oma tegevust mõtleb.

Et nüüd rohuandmine niisugust sügavat õpetust nõuab, sellepärast oleks meie maarahvale, kellele tänini veel nii vähe arsti- ning arstimise rohtude abi osaks saanud, kõigest südamest soovida, et nemad haiguse ajal ennemini küla kaevust ja allikast haigele abi otsiksid, kui et üht ja teist, mis rumal nõu heaks kiidab, hädalisele hakkaksid sisse andma. (Kreutzwald 1953: 235)

Märklauaks on "kampver, tärpentini-õli, juudasitt, liikva ja teised seesugused [...] kahjutegijad" (samas, 235), aga koloniseeriv pilk ei näe nt ravimtaimi. Siunatakse ebauskusid, aga asemele pakutakse ainult külma vett. Miks mitte sooja teed?

Kes võib teadust anda, kus veel rahva hulgas mõningad vanad ennemuistsed jutud ja regivärsi-lood liikumas? Kes selle peale Maarahva keele- ja kirja-kogudusele suusõnaga või kirja läbi võiks otsust anda, see teeniks enesele targema rahva tänu ja saadaks jäädavat kasu. (Kreutzwald 1953: 236)

Jälle "kogudus". Teadus annab otsust. "Teaduse andmine" meenutab teadustamist (kuulutamikst, teatavaks tegemist). Teadustus on nagu uudis, teadaanne. "Kus mulle veel parun! Lontmaaker! Tahas õige tääda, palju sul maad hinge taga päris on!" (Tammann 1929: 24)

"Laske need lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest niisuguste päralt on jumalariik!" ütles meie õnnistegija, ja: "Kes jõuaks täielikul kombel lapsepõlve küllaldustest rääkida?" ütles üks kuulus mees meie päevil. Seks oleme ka meie ette võtnud, Lahkeid ning tõsiseid sõnu lastele ja vanemaile rääkida. (Kreutzwald 1953: 236)

Piiblitsitaat, linnukesega märgistatud. küllaldane <12: -se≶ piisav. Küllaldane varu. Küllaldane põhjus. Eba+küllaldane. Küllaldaselt. küllaldus <11: -e> piisavus. Valguse küllaldus. küllaltki üsna, kaunikesti, võrdlemisi, hästi, päris, üpris. Küllaltki huvitav reis. Arvustas küllaltki teravalt. küllane <10: -se>. Päev sai muljetest küllane. Küllane söömaaeg, elu. Jõu+küllane, huvi+küllane, rõõmu+küllane, tunde+küllane, päikese+küllane, valgus+küllane, värvi+küllane. Viimaks "küllap. Küllap sa tead, aga ei taha öelda", mis on faatiline. Küllalduse asemel võiks rääkida ka varude küllaldasusest, omaduse küllalduslikkusest, muljete küllaldusest, ja viimaks öeldu küllusest, nagu "on öeldud juba küllalt", või üleküllus (oversaturation), kui midagi on küllalt "täis" midagi, et on [üle]küll(alt). Mida Kreutzwald mõtleb "lapsepõlve küllalduste" all, selle üle ei aita sõnastik selgele otsusele jõuda.

Mõistlikud, viisakad, prisked ja terve kehaga lapsed, kes isekeskis armastades üksteisega mängivad, vallatust põlgvad ja keelamist kuulavad, on igaühele, iseäranis vanematele rõõmuks; sest head lapsed on kõige suurem ajalik varandus. Seda tundes peavad vanemad ühtepuhku meelde tuletama, mil kombel nemad oma lapsi kasvatavad? Mitu ülekäte läinud looma saavad [...] kord vanemate hinge peale kaebama, nõnda kui [...] kohtus juba mõnigi kurjategija isa ja ema peale süüd veeretab, kes lapsepõlves tema eest paremat kasvatamise hoolt ei ole pidanud. (Kreutzwald 1953: 236)

Varasemast on selge, et "mõistlik" ja "viisakas" on väga laetud sõnad valgustajate keelekasutuses. Mõistusekohasus ja viisakad kombed. Laps on loom. Kasvatamine, nagu pesemine, on pidamine. Võtad piidast kinni ja pead oma peas piire oma pidamistest.

Kes mõistlikul kombel oma lapsi tahab kasvatada, see ei tohi üksnes vitsaga valitseda, vaid peab mõnusate sõnadega ja iseenese viisaka elukombe läbi oma lapsi juhatama. Isalik tarkus ja emalik heldus on kõige mõnusamad lapse õpetajad! Kes oma last ühtepuhku vitsaga [|] nuhtleb ja ähvardamisega ehmatab, see ei leia iial head last. Vitsa-hirmutamine - ütles üks mõistlik inimene - tuurigu niikaua, kui laps alles mõistmata on; aga kui laps juba mõistlikuks saanud, siis peab üksnes mõnus sõna ning tark manitsemine last juhatama. (Kreutzwald 1953: 236-237)

Wichaga nuchtlemine on kõige vihasem nuutlemine. "Mõnusate sõnade" teema otsapidi faatiline. Isalik tarkus ja emalik heldimus - vaat, et mitte Kierkegaardiga "andumus" - mingid traditsioonilised soostereotüübid, jou! Meie majas tuurib vitsahirm. Mõistmata loom, mõistlik inime. Laps on üks ja saab teiseks. Ühe jaoks targutamine ja õiendamine on teise jaoks tark manitsemine ja juhatamine.

Kus vanemad iga tühja asja vitsaga õiendavad, seal ka lapsed enamasti isekeskis ühtepuhku riidlevad, mässavad ja karvupidi kisuvad, ja seda noorel põlvel õpitud ametit mehe-eal kõrtsides edasi ajavad. Ikka langeb siis süü teie peale tagasi, vanemad, sest et teie hooletuse läbi laste südamed harimata jäid! Õpetage oma lapsi maast-madalast jumalat tundma, kasvatage neid kristlikul kombel ja olge neile vaga eluviisiga igas kohas õpetuse märgiks: siis kasvavad teie lapsed mõistlikuks inimeseks, kes eluotsani teile tänu annavad ja viimaks teie põrmu veel hauarünka all õnnistavad. (Kreutzwald 1953: 237)

Tsiviliseerige Kristianiseerige oma lapsi. Olgu teie vagatsemine laste jaoks teie õpetuse tunnusmärgiks mis õpetab neid kirjude silmade silmakirjalikkust vältima. rüngas <7: r`ünka, rüngast>, r`ünk <22i: rünga, r`ünka> pank, rahn. Jää+rüngas, kalju+rüngas, kivi+rüngas, pae+rüngas, pilve+rüngas = pilve+rünk. _METEO: rünk+pilv, rünk+pilvitus. Hauakivi või Hauarahn.

Üks lapsesüda on pehme kui mee-vaha, seepärast võib teda igapidi painutada ja julgesti loota, et iga hea seeme, mis noorel eal südamesse sai külvatud, elu otsani sinna aset jääb. (Kreutzwald 1953: 237)

"But the wax impression is just wax and the ring is just a metallic form and their conjunction at a time when the wax was still warm and malleable was just a physical event, like so many other physical events where one object alters another when they are brought together" (Deacon 2008: 170). Selles kujundis on täiskasvanu see tempel, mis muljub lapse südamesse kuju (karakteri), aga ise jääb muutumatuks. Üsna ühepoolne, vaat et autoritaarne, metallist südametega lapsevanematega stsenaarium. Üldmulje ütleb "lapsed on manipuleeritavad", kui mitte isegi "veel tühi raamatukapp" (yet empty Cabinet, Locke 1741a: 19).

Aga kus lapsed vanematest iial muud ei näe ega kuule kui üsna kurja, kuis võivad nemad seal midagi paremat õppida? Kus isa joodik, varas või prassija, ja ema kõiksugu halbu kombeid täis on, missugust õpetuse märki nende elust seal lastele tuleb? - Kes noort puud aegsasti ei hakka painutama, ega see vanast puust iial enam jagu ei saa; noorpõlv on külviaeg, kus kõik head seemned südame põldu maha külvatakse, mis tuleval ajal lõikust peavad andma. Jätad sa kevadel põllu harimata, siis on sügisel tühjus käes. (Kreutzwald 1953: 237)

Ma ei saa jätta märkamata, et isa halvad kombed on välja toodud, aga ema omad mitte - jääb mulje, et see on carte blanche, sest naistel on nii palju võimalikke halbu kombeid, et neid üles rivistama hakata oleks ebapraktiline aja- ja ruumikasutus. Painutamise kujund on tuttav. Vitste ja nööridega?

["Alg-Kalevipoja" saatesõna] Kõrgeaulisele Õpetatud Eesti Seltsile Tartus (1853) [lk 316-322]

Pärast meie omaaegse teenerikka presidendi dr. Faehlmanni surma on allakirjutanu Õp. Eesti Seltsi üleskutsel enda peale võtnud Kalevi-loo koostamise, s.o. rahva suust kogutud katkete säärase kokkuseadmise, et nad enam või vähem ühtekuuluva terviku moodustaksid. Nüüd, kus see töö niikaugele on edenenud, et teda lähemal ajal Seltsile võib tutvumiseks esitada, loen ma oma kohuseks selle üle lühidalt aru anda. (Kreutzwald 1953: 316)

Seminar kannab pealkirja "Faehlmann ja Kreutzwald: muinaseesti panteon ja rahvuseepos". Alla joonitud vitalistlik plaan rahuseepost koostada: suusõnaliste katkendite organiseerimine ühtseks süsteemiks.

Nagu kõigi rahvaste muinasloolisel ürgajal mõned keha jõuga või vaimu tugevusega silmapaistvad, suurest hulgast esileküündivad isikud on peaaegu jumaliku ausära omandanud, kuna nende teod, mis esialgu mitte üle inimliku piiri ei ulatanud, seda suurepärasemaks muutuvad, mida kaugemale nad, nagu pikenevad õhtuvarjud, minevikku kaovad, nõnda leiame ka eesti rahva juures kuulsa Kalevipoegade soo. Selle hiiuloo häll võiks ehk olla otsitav Aasias, nagu rahval endalgi, ja tema aluseks olla eelajaloolised hiiusugukonnad, kellede olemasolus kaua on kaheldud ja seda eitatud, kes aga võib-olla siiski kord muinasjuttude riigist tõsiellu astuvad, kui teaduslik kriitika mõned hiljuti leitud luukered peaks inimeste jäänusteks tunnistama. (Kreutzwald 1953: 316)

Küsimus on jälle pühakirjas - piibliloos on hiiglased esindatud. Suursuguste kangelaste ülendamine jumalate ausse on teema usuajaloos, millega liitub pütaagorlaste hoiak, et õilsate inimeste hinged lähevad jumalate saartele, st päikesele ja kuule, elama. Õhtuvarjude kujund on ilmekas.

Olgu sellega kuidas on, ja kuigi me mitte ühes hr. von Rougemontiga esialgset inimsugu ei taha rohusööjaks pidada ja lihasöömise hammaste väljaarenemist hilisema patuse tüübi omaks arvata, ei või me päris eitada oletust, et mõnel veeuputuse-eelsele ajale lähemal seisval ajastul on võinud eksisteerida ka inimese hiidlikumaid vorme. (Kreutzwald 1953: 316-317)

Antedeluvian entsüklopeedias kõnetas seda küsimust pikalt. Kui õigesti meenub, siis selle Kalevipoja looga ühes hingetõmbes mainiti ka Gilgameši? Mingid kahtlased varjulised seosed olevat muinaseesti panteonil Zarathustra ja muude "idamaiste" usunditega.

Ükskord nii arvurikka soome hõimu harunemisel läks algkodumaalt kaasa toodud hiiulugu üle mitmesse harusse, kus ta uues ümbruses mõni aeg suvel lendavate niidikeste taoliselt õhus hõljus, kuni teda aegamööda tema uue elukoha sobivate maakohtadega siduma õpiti ja nõnda oma fantaasiakujule nähtav põhi anti. Ühtlasi võib sellest laadist ja viisist, kuidas keegi rahvas vana saagaainet oma kujutluses ümber töötas, selle rahva vaimset arenguastet ära tundma. Mida vähemate teadmistega ja toorem, s.o. oma lapsepõlve piirile lähemal keegi rahvas on, seda muinasjutulisemalt kujunevad ka tema saagad. Kui me selle mõõdupuu järgi tahaksime soomlasi eestlastega võrrelda, peaksime küll ütlema, et eelmiste esivanemad madalamal astmel olid kui eestlaste omad, sest et soome muinaslugudes mittetõenäolise ja võimatu piirid palju kaugemale ulatuvad kui eesti Kalevipoja loos. (Kreutzwald 1953: 317)

Selles "arenguastme" vaates on nii mõndagi frustreerivat. Vähemarenenud rahvas on lapsepõlves. Just nägin videot Kbn Khaldun'i kohta, kus mainiti ka selle arengu-vaate edendamist nimetatud autori poolt ja toetust Machiavellilt (Discourses on Livy ja The Prince). Eesti ja Soome võrdlemise juures tahaks mõõdupuule kahtlust heita, sest Kalevipoja lugu ei pruugi olla optimaalseim andmestik.

Viimane kaotas näit. ainult oma jalad, ja kuigi teda muidu jumalate erilise kaitsealusena kujutatakse, pidi ta selle haava tagajärjel ometi surema, nii siis teiste surelike saatust jagama. Sellevastu näeme "Kalevalas" üht soome kangelast, kes mere põhjas hakklihaks oli ette valmistatud, hiljem oma ema osavuse tõttu kokku pandud olevat ja hiljem päris ladusalt edasi elavat, nagu poleks see tühine vahejuhtumine ja kotletiseisukord mingit muud halba mõju tema elule avaldanud. - Sääraseid võrdlusi võib tosinate kaupa tuua, kui me soome kangelasi meie Kalevipoja kõrval ligemalt tahaksime vaadata. (Kreutzwald 1953: 317)

Olgu, võib-olla mees ei eksi. Eestlase versioon, milles kangelane jäetakse surema, tundub tõesti "hilisem" kui lugu kus juhtub midagi ebaloomulikku või muinasjutulist, kus surm on ületatav, nagu selle hilisema Masingu muinasjutukäsitluses ilmneb. See mõõdupuu eeldab, et jutustuse realistlikumaks muutumine on kaineneva kollektiivse mõistuse tulemus ja mitte, et realistlikud lood võivad muutuda muinasjutulisemaks.

Ligemal tutvumisel laulurikaste Pihkva eestlastega olen ma teisele arvamisele jõudnud ja olen nüüd kindla veendumuse omandanud, et aastasadade eest terve Kalevi-lugu rahva suus laulu kujul pidi elanud olema. (Kreutzwald 1953: 17)

Eluolult ja vaimult vaene, aga laulu poolest rikas rahvas.

Suur hulk laialipillatud laulukatkendeid, mis meile "vana [|] väga pika laulu sõnad" öeldakse olevat, on ilma iga kahtluseta vana Kalevi-loo jäänused, sellepärast pole ma sugugi kahelnud neid laulukatkeid sobivais kohtades muinasloolse sisse põimida. (Kreutzwald 1953: 317-318)

Kahtlane. Vana väga pika laulu sõnad. Vana väga pika laulu sõnad. Väga vana ja pika laulu sõnad. Vana laulu pikad sõnad. Väga. Väga pikad vana laulu sõnad. Kahtlane.

Meie Seltsi üks austamisväärne liiga (hr. dr. Georg Schultz) on aastate eest kord öelnud: "Midagi täielikku Kalevipoja üle andma on praegusel korral võimatu, sest et veel jätkuvaid uurimusi selleks tarvis läheb, et tumedaisse pärimustesse enam selgust tuua." - Üldjoontes pean selle vaatega nõus olema, eriti mis puutub taielikkusse; aga kas peaksime selleparast olemasolevaid katkeid kirstus laskma ära hallitada ja koide poolt katki närida, et nad veel täielikku tervikut ei moodusta või et kõik tumedad kohad veel selgitatud pole? Sellele pean mina otsustavalt "ei" vastama. Just mitmesuguste katkendite kokkusobituse ja väljaandmisega aitame sellele kaasa, et aja jooksul ka teised, meile praegu tundmatud saagaosad päevavalgele tulevad. Ühel või teisel lugejal tuleb lugedes midagi meelde, mida ta raamatus ei leia, ta teatab sellest oma naabrile, see jutustab seda edasi, kuni asi õnnelikul juhtumisel ühe korvani jõuab, kes sellest leiust oskab kasu saada. Säärased hiljemsaadud katkendid lasevad end hõlpsasti juurde lappida, kui ainult enne kas või auklik ülikond valmis on, millele lappimisega heategu võib teha. (Kreutzwald 1953: 318)

Tumedad kohad meie pärimuses, nagu oleksid folkloristide ja etnoloogide murepilved neid ära varjutanud ragisevate ajude mustendava suitsuga. Pragmaatiline nagu Masingu kava täiendatava sõnastiku, ülal. Äralapitav ülikond jälle, kuramus, ilmekas.

Mis seni eesti Kalevipoja üle avaldatud, see on selle vägimehe tegusid näidanud osalt liiga puudulikult, osalt liiga segasel kujul. Meie õnnis Faehlmann, kes väsimata agarusega saagasid korjas, on kahjuks Kalevipojast ainult väikese osa põgusalt paberile panna, kuna ta - oma suurepärast mälu usaldades - kuni oma hauani end väära lootusega hellitas, et tal õnneks läheb kord taielikku tervikut anda. Selleks otstarbeks tahtis ta enne rännaku läbi Liivi- ja Eestimaa ette võtta ja kõiki muinasloo kohalike pidepunkte oma silmaga tundma õppida. See pärimuste hulk, mis Faehlmann oma mälus kandis, oli suur ning selle kaotsiminek asendamatu. Kui minule ja tema teistele sõpradele ka üht ja teist juhuslikest teadustest püsima on jäänud, siis oleks igatahes raske kedagi leida, kes neid tõsiasju võiks edasi anda lahkunu õnneliku jutustajaandega. (Kreutzwald 1953: 318)

Märkmike vms välismälu kasutamise kasutegur. teadustama <27> kuulutama, teatavaks tegema. Teadustab kõigile uudist. Teadustati järgmine saade. (Eel+)teadustus, (ilma+)teadustaja (diktor).

Ka mina oleksin seda endale suureks paremuseks pidanud, kui mul võimalik oleks olnud Kalevipoja tegude kohalikku tegevusvälja enne ligemalt tundma õppida, mistõttu mu töökene mitmes kohas rikastust oleks leidnud. (Kreutzwald 1953: 319)

"Kohaliku tegevusvälja" all mõtleb ta neid Liivi- ja Eestimaa kohalike pidepunktide maaala või piirkonda, aga see kõlab nagu Jürjo "kommunikatsioonisüsteem" (2007: 159-160). See konkreetne tegevusväli hõlmab "muinasloos mainitud kohtasid" (samas, 319).

Narva postmaanteel peab Irumäelt kuni Palmseni sõitma jälgegi leidmata; alles Palmses näitab rahvas meile püstiseisvaid kaljutükke, nn. "Kalevi neitseid". (Kreutzwald 1953: 319)

Ja siin näeme sood "Kus Kalevi nägevat Frau-d kosel käimas".

Eesti muinaslugu laseb Kalevipoegade soo põlvneda vanust jumalaist, kes Vanaisa tahtmisel end pidid maiste neidudega kihlama, et sellest "tugevam sugu" tekiks. Kalevipoegi nimetatakse mitmel korral "jumalikud võsukesed". (Kreutzwald 1953: 319)

Mainstream folklorists say that the myths of gods taking human brides to create hybrid breeds are widespread because it represents anxieties of intercultural marriages. Ancient astronaut theorists on the other hand hypothesize that ancient aliens landed on this earth, perhaps with a meteor of some kind, and interbred with the locals. Could Kalevipoeg have been a frisky ancient alien? Estonian folk tradition and ancient astronaut theorists say yes.

Peale nende vendade esinevad Kalevipoja kõrval veel kangelased Sulevipoeg, Alevipoeg ja linnameister Olev, edasi üks Alevipoja noor sõber, keda loos ka Kalevipoja kannupoisiks nimetatakse. (Kreutzwald 1953: 320)

Ilmselgelt on tegu jumalaga - Olev on nähtavasti siia ilma tulnud pühast vaimust rasestumise teel, ta on nimetatuist ainus kel pole isa. Vb selle pärast pole ta ka kangelane vaid kõigest linnameister, keda nimetatakse kannupoisi eel.

Mis nüüd puutub muinasloo ümbertöötamisse minu poolt, siis olen endale ülesandeks seadnud: 1) katkend nõnda üksteise otsa liita, et nad puuduvaist vahelülidest hoolimata näiliselt terviku moodustaksid, 2) mitmed erinevad teisendid, mis rahva suus ühe ja sama sündmuse kohta on kujunenud, üheks sulatada; 3) niisugused kõrvalepisoodid, mida praegusaegse seisukoha järgi tervikuna ühte liita ei võidud, välja jätta, lõpuks 4) seal, kus üks ja sama sündmus ekslikult on seotud kahe erineva kohaga, neist teine ära jätta. (Kreutzwald 1953: 320)

Mu teisendid! teisend <2e: -i> variant, rööpkuju, paralleelkuju; _BIOL varieteet, taimede liigisisene süstemaatikaüksus. Kivimi teisend. Muistend võib esineda mitmes teisendis. Laulu+teisend, nime+teisend, sordi+teisend.

Loo kujutamisvormi asjus ei suutnud ma kaua aega kindlale arvamisele jõuda. Esialgu olin mõned poognad proosas valmis kirjutanud ja vastavad laulukatked sobivais kohtades vahele põiminud, aga - sellest kõnelemata, et eesti kirjanduses seni veel üldse proosa pole välja kujunenud ja senised katsed sel alal ainult neljanda klassi õpilase ladina keeleharjutusele sarnanevad - ei tahtnud see katse mulle juba sellepärast mitte meeldida, et paljude laulukatkete tõttu sellest liiga kirju mosaiik tekkis. Siis otsustasin ma lühidalt: hädasti vooruse teha ja Kalevipoja kui eesti rahvuskangelase maailma saata ka eesti omapärase rahvalaulu kuues. (Kreutzwald 1953: 320)

Hirm müstilise žargooni avaldamise ees, mis Masingut ka vaevas. Proosa ja keele, just nagu luulekeele, üle võib alati kaevelda. "Kujutamisvorm" st teksti vormiline, leksikaal-süntaktiline, (tähenduslikule-jutustuslikule) sisule vastanduv väline kuju.

Meie Õpetatud Eesti Seltsile, kus, mis puutub eesti keelesse, praegu ühtki hiiglast ei leidu, võiksin ma küll puru silmi puistata, aga väljas olevad asjatundjad ei lase endale nii kergesti x-i u-ks teha, vaid võtavad pigemini mõnd härga lehmana. - Sündinud asja ei saa mitte enam muuta, ma pean oma vaese naha nuutide ette viima. (Kreutzwald 1953: 321)

Rahvas, meie hulgas ei ole geeniuseid! Kreutzwald peab ise loo lugejate ette viima ja kriitikute käest nuchelda saama.

Kui ma Teile, mu härrad, lõpuks õiguse annan seda eestlaste rahvuseepost avaldada, siis pean ometi end kahe asja vastu kindlustama: 1) minu ortograafiat ei tohi puutuda ja 2) tulevane omandusõigus, et "Kalevipoega" [|] uues trükis avaldada lasta, jääb ainult minule ja minu pärijaile. (Kreutzwald 1953: 321-322)

Rahvuseepos, mis kuulub ainult mulle ja minu pärijatele. Näpud eemale minu ortograafiast! Tartu Ülikooli vahendusel fail kogu kupatuses tasuta.

"Kalevipoja" I trüki eessõna (1857) [lk 323-333]

Õpetatud Eesti Selts Tartus, kes oma põhikirjaga on seadnud endale ülesandeks "edendada eesti rahva, tema keele ja kirjanduse mineviku ja oleviku tundmist", pidi nende uuritavate alade hulgas erilise huviga vaatlema eestlaste saagasid ja laule. Sest ainult need moodustavad rahva enda sünnitatud kõneleva mineviku-ausamba sellele rahvale, kelle vabanemine varemast orjapõlvest näib olevat ei midagi vahem kui soodus, ei tunnustada ja edasi arendada seda tema vaimse toodangu kord nii õitsvat haru, pärast seda kui see läbi aastasadade on oma tundmata sünnitajate ja hooldajate juures suitsust mustunud onnides end värske hoidnud ja sealjuures mõnegi uue oksa kasvatanud. (Kreutzwald 1953: 323)

Tulevikku ei saa tunda, ainult kujundada, härra Aavik. Erilise huviga vaatlema - "requires special consideration" (PC 1.1). Eesti rahva sünnitatud saagad ja laulud on tema vaimse toodangu ausammas - kõnelev minevik.

Selles rahvaluule languses me ei või näha mingit edusammu loomuliku arengu teel, vaid peame teda otsustavalt tunnistama tagasisammuks. Mitmesuguste põhjuste hulgas, mis, nagu mujal näidatud, siin on halvavalt kaasa mõjunud, teenib erilist esiletõstu meie pärismaalaste agar püüd saksa hariduse järele, püüd, mis neid näib tuimaks teinud iga rahvustunde vastu. Eestlane on, nagu vares tuntud valmis, välja kiskunud [|] iseoma hiilgavalt musta sulestiku ja uhkeldab ringi võõraste kirjude sulgedega, ilma et aimakski seda juhmakust, mida ta näitab kogu maailmale sellega, et ta oma väärtuslikku varandust ei pea millekski, hinnates ainu-ilusaks ja auväärseks üksnes võõrast ja ainult seepärast, et see on võõras. Saksastatud eestlaste absurdsemad sepitsused, kirjutatud keeles, mis langeb iseoma ilusate vormide kõige naeruväärsemaisse moonutustesse, ujuzad juba kaua aega üle eesti kirjandusturgu ja rahvas neelab neid aplalt, kui nad ainult sildil kannavad meelitavat firmat "saksa keelest ümber pandud". (Kreutzwald 1953: 323-324)

...ja ilge Jenkki-nätsu isu. Saksa haridus teeb eesti õppuri maailmakodanikuks, kes ei taha olla rahvuslaste mängukann. Võõra eelistamine, sest see on võõras, jälle üks autonoomne või enesepeegelduslik trikitamine. Võõral on prestiiž? Kõige absurdsemad sepitsused naeruväärselt moonutatud müstilises žargoonis.

Niisuguses olukorras sai aga ühlasi Õpetatud Eesti Seltsile tungivaks kohustuseks koguda veel alalhoidunud jäänused eestlaste rahsulikust luulest ja hoida neid lõpliku hävimise eest, enne kui rahvakene ise täitsa on ära imetud teda tõmbava kahe vägeva pooluse poolt. (Kreutzwald 1953: 324)

Kõlab peaaegu nagu tuhande üheksasaja kolmekümnendate lõpp ja eriti neljakümnendate algus.

Isegi kehvunud, saagadevaenulisel nüüdisajal hõljub veel mälestuses mõndagi selle rahvuskangelase tegudest. Tõsi, rahvasuus elutsevad ainult lõhutud varemed kogu sellest kangelasloost, varemed, mis lasevad enam aimata kui selgesti ära tunda terviku toredust; laialipillatud liikmed osutavad ometi kõrgele, majesteetlikule kujule. Pärastki seda kui rahvasuus viimne muinasloo hääl on ammu vaikunid, juhivad meie kodupinna kivid, mäekingud, jõed ja järved veelgi neile jälgedele, mis kangelase vägev käik on järele jätnud, ja süüdistavad neid, kes kõige agaramalt vaeva nägid, et tema mälestust ühes kõigi paganliku esiaja omadega tema lastelaste südameist ära pühkida. (Kreutzwald 1953: 324)

Eks iga kirjamees kiidab oma eepost. Midagi midagi kultuurimälu.

Antiigi koolist välja kasvanud nüüdisaeg ei oskaks üldse joonistada niisugust abitut, veeuputuse-eelset koletist, nagu rahvajutt kujutab eesti rahvussangarit, kelle kehajõud iga mõõdu ja usutavuse ületab, kuna ta vaimsed võimed on nii piiratud, et ta näit. nõu küsib lindudelt ja väikesilt neljajalgseilt loomadelt kõige lihtsamais asjus, mida need iseendast mõistavad, ja arvabki end nende nõu järgi käima pidavat. (Kreutzwald 1953: 325)

Kas Kalevipoeg oli kilplane?

Suurima vaimustuse leiu kohta äratas aga dr. Georg Schultz Peterburist, kes sest asjast ühel hilisemal koosolekul pidas niihästi vaimurikka kui sooja ettekande, kus ta Kalevi-loole ette kuulutas veel [|] suurt tulevikku. "Mõelge", ütles ta muu seas, "mõelge, milline tõstev mõju rahvasse peaks olema ärganud teadvusel tema ajaloolisest olemisest ja suurusest! Kas ei oleks temaga lugu mitte nagu kerjusega, kellele äkki öeldakse: sa oled kuningapoeg! Sest kas tõestab veel miski nii vasturääkimatult ühe rahva ajaloolist tähtsust kui eepose omamine? Meil aga kui selle rahva vaimse uuestisünni edendajail, meil filestoonidel on ülesandeks see torso, mis tükeldatult ja hilisemaist lisandeist moonutatult maa kaugemais kolkades ootab tunnustust, see kaugeis orgudes ja sügavais metsades kustuv laul temale väärilisel viisil juhtida inimvaimu säravate toodete ridadesse. Seeläbi oleks ehk võimalik rahvast teha teadlikuks, temale sisendada enesetunnet ja, talle tagasi andes tema suure mineviku päranduse, teda ära pöörata ta viletsast püüdest välja areneda kopeeritud värdjastõuks." (Kreutzwald 1953: 325-326)

Algas veel suhteliselt hästi, aga lõpp läks morbiidseks. Rahvavalgustajad tahtsid tõestada ja tõsta maarahva enesetunnet ja enesetähtsust, sest teda ei või usaldada seda ise tegema.

Pean tunnistama, et ma ei või jagada kõneleja neid julgeid lootusi. Minu silmis ei ole eesti rahval enam võimet iseseisvaks rahvuslikuks toodanguks ega enam kõrva lihtsa, mittekunstliku loodusluule jaoks, pärast seda kui see on moonutatud ja rikutud temale peale surutud koolmeistrite ja köstrite kirjandusega. (Kreutzwald 1953: 326)

Kui nii siis nii. Kahju kuulda, et eesti keel nii varakult välja suri.

Kalevi-loo sisust kõneleb dr. Schultz edasi: "See ligineb ühelt poolt süngeile jumalamuistendeile põhja koletislikkudes saagades, teiselt poolt aasia fantasmagooriaile. See on üle meie euroopaliste mõistete kolossaalne, dimensioonidetu, fantastiline, nagu selle esimese loomingu produktid ise. Soome põhjahobu, kelle ühest kõrvast teiseni orav pidi jooksma kuu aega, tunguuside maa-alune mammut, kellele mäed oma sündi võlgnevad kui mutimullahunnikud, kalmõkkide muistendi tuhandeliikmelised koletised, kelle kahvatanud luud moodustavad Himaalaja, ja Kalevipoeg, kes maailma ümber künnab, on vennased, sündinud aasialis-fantastilisest tundeviisist ja eelajaloolise, meile arusaamatu jõutunde väljendusest jne." (Kreutzwald 1953: 326)

Kõlab nagu võiks ühist algmaterjali leida animaseeria Avatar'iga. What is a badgermole? Kae ka Hupeli tähelepanekut tšuudide võimalikust koopakaevandamisest. Meenub kuskilt - vb Vildelt - loetud või nähtud juhtum kuis muinasaja vabadusvõitlustes vms maarahvas läks sõna otseses mõttes maa alla, mingisse hirmsasse koopasse, ja saksad pidavat nad lehekulu koopasuu ees põletades surnuks suitsetama.

Kõik juuresolijad, kes olid kuulnud seda ettekannet, olid asja heaks elektriseeritud, nende seas eriti dr. Hueck ja dr. Faehlmann. (Kreutzwald 1953: 326)

Ma näen, et Kreutzwald võtab ka osa Luigi Galvani tumedatest sepitsustest.

Pärast dr. Faehlmanni surma tegi õpetatud Eesti Selts minule ettepaneku Faehlmanni kavatsuse täideviimine endale võtta. Ta eeldas põhjendatult, et ma täiesti tuttav olen kadunu poolt kavatsetud plaaniga ja uskus mul olevat küllaldast rahva keele ja kommete tundmist, et täide viia tööd, mis mind ikka elavalt on huvitanud ja milleks ma palju aastaid juba ülikooli õpilasena oma koolivaheaegadel ja muil juhtudel, mis mind maarahvaga ligemasse kokkupuutesse tõid, jatkuvalt vaeva nägin, et aineid koguda ja võimalikuks kasutuseks säilitada ning korraldada. (Kreutzwald 1953: 327)

Veel üks kultuurikangelane, kelle jõupingutusi me nüüd tagantjärgi tunnistame, jne.

See üleskutse pole siis ka tõesti, nagu ma juba oleksin võinud ette näha, mitte üksnes olnud tagajärjetu, vaid on ka avalikes lehtedes esile kutsunud väljendusi, mis kogu ettevõtet ja sellega teotsejaid püüdsid mitmest küljest asetada ebasoodsasse valgusse. Kuid see publiku [|] osavõtmatus resp. vastumeelsus ei võinud mitte takistada töö jatkumist, sest et mul ühelt poolt oli kasutada nii rikas aine, kui ma esialgselt vaevalt võisin soovida, teiselt poolt olin asjasse tunginud nii sügavasse, et end mitte lasta eksitada väikestest, küll vahel kaunis kurjadest, kuid tegelikult ometi mitte pihtasattuvaist torgetest. (Kreutzwald 1953: 327-328)

Osadus ja osavõtmatus. Poolt või päri olemine ja vastumeelsus (vaenusidemed).

Peale nende kahe allika pakkusid Pihkva eestlased kõige rikkamat materjali lisaks mul juba olevaile kogudele, nimelt lauludega. Pihkvalased hoidusid aga nimetamast neid laule niisugusteks, mis kõnelevad Kalevipojast, nagu oleks kõvasti keelatud selliseid omada ja levitada. Ka hr. revident Rosenpflanzer sai seda tunda ühe Pihkva eestlase juures, kes temale lubas Kalevi-laule teatada ainult tingimusel, et keegi sellest teatusest ei kuule, ja nimelt mitte kohalik vaimulik ega ringkonnaülem. Kuigi talle seda lubati, ei andnud pihkvalane ometi enam end näha. (Kreutzwald 1953: 328)

Suur kui tõsi. Koloniseeriva pilgu või kõrva eest peitumine.

Kokkukuhjatud ainestiku sõelumine polnud kerge töö. Vahel tõusid raskused, mis alles pärast pikka õtlemist ja kaalumist lasksid otsusel valmida. Mitmed katked näit. ei tahtnud kokku sobida üksteisega ega kavatsetud terviku mõne liikmega, sest et siduva vahelülid kas päris puuduvad või võõrainetega segunedes moonutatult on muutunud nii äratundmatuks, et neid esimesel pilgul ei peetud millekski vähem kui Kalevi-loo katkeiks. (Kreutzwald 1953: 328)

Kogesin seda inglise keele testi tehes. Oli vaja kaks hulka lõike omavahel vaheldumisi kokku seada nii, et üks üle jäi ja ma pidin nad joonestusprogrammis tükkideks lõikama, et omavahel loogilisse järjekorda seada. See ei olnud sugugi lihtne.

Kõige sagedamini vahetatakse üksteisega need kohad, mis jutustajast kaugel, sest siis jatkub juba kahe-kolme kihelkonna lühikesest vahemaast, et teha ses suhtes kõige imelikumaid eksioletusi. Kõneleb virulane või järvakas sündmustest, mis ta asetab Tartu lähedusse või koguni Tartu, siis on täielikult otsas ta geograafia, ja Tartu eestlane ei või juba sellepärast anda vajalist seletust, et ta Kalevipoega tunneb vaevalt nime järgi ega tea selle tegudest midagi. (Kreutzwald 1953: 329)

Prohvet pole tuntud oma isamaal jne.

Nii näit. oli Viru saagas öeldud ühest ojast "taga Tartu", et selle nimi on Rakuoja (Blasenbächlein), mis öeldakse olevat sündinud Kalevipoja loomulikust enesetühjendusest, vastavalt Pihkva saagale, kus oja kutsutakse Pusirajõke (tõenäoliselt kujundatud vene sõnast пузырь), et aga Tartu mail ei leidu ühki sellenimelist jõekest, lubasin ma endal mõista eesti rahvusvägilasest päritolemise au jõekesele, mis voolab jäbi Tillioru Varbuse juures, sest orukitsuse nimi tuletab meelde tilli-oja nime, nagu Eestimaal naljatades kutsutakse väikesi üleujutusi, millega poisikesed harilikult rikastavad sängi või põrandat; ka on selle kitsuse lähedal Janu-järv ühes mõnede vanade eesti kalmetega, mida võis sundimatult põimida Kalevisaaga mainitud loosse. (Kreutzwald 1953: 330)

Ei pannudki paljuga mööda: proua kustud soo asemel Kalevipoja enda siristatud oja. Tillioja on nagu santpea, selline liitsõna mis naljalt meelest ei lähe.

Sama põhimõtte järgi olen ma saaga fakti, et Kalevipoeg olevat ehitanud silla üle Püha-jõe, et sõjaväega jõuda teisele kaldale, tarvitanud Voo-, varem Võhandu-nimelise jõe kohta, sest selle püha jõega ei või olla mõeldud Emajõge ega Aa'd (Koiva jõge) juba sel lihtsal põhjusel, et mõlemad jõed saagas esinevad üldiselt nende harilikkude nimedega ja Voo jõgi vanadele eestlastele tõesti oli püha ning koguni veel kristlikul ajal, jah, kuni meie päevini eestlased tõid salaja ohvreid sellele jõele. (Kreutzwald 1953: 330)

Võhandi jõgi "on pikim täielikult Eesti territooriumil asuv jägi [ja] kannab ka nime Pühajõgi ja alamjooksul Voo jõgi". Noneh, asub kohas kust mu isa pärit on.

Sel puhul mainin siin üht selle sillaehituse kohta käivat teisendit, mida ma ei saanud tarvitada, sest et seda mulle ei saadetud küllalt aegsasti. Selle järgi oli Kalevipoeg just nõuks võtnud alustada kivist silla ehitust, milleks ta juba oli kokku toonud paar sületäit kive, kui keegi tark lind talle kõrva sosistas: "puu on kergem kui kivi". Ruttu mõtles ta ümber, jättis kivid tarvitamata lamama, läks kohe lähemasse metsa ja tõi silla jaoks palke. (Kreutzwald 1953: 330)

Rääkivad linnud: "Pythagoras, whom not even a brute would dare to blaspheme, though all animals should again utter the same voice as men, which fables report they did in the beginning of things" (Iamblichus 1818: 94-95).

Nii olen alal hoidnud lauludes tarvitatud uppunu nimetuse "sõsar", kuigi seeläbi võiks kahtluse alla tõmmata vastava isiku identsuse, kui mitte ei taheta oletada, et saarepiiga oli tõesti vägimehe tundmatu õde ja, kuuldes oma sugulusest temaga, otsis endale surma lainetes. Olevais saagades ja lauludes pole viimane moment kuidagi toonitatud, ja dr. Lönnrot, kellelt ma pärisin võimalikku seletust sugulaslikus soome saagas, ei ole seni minu kirjale mitte vastanud; kaldun aga väga just seda saaga vaikimist selles asjas võtma nagu teadmatult eksinute õrna säästmist ja nagu püha kartlikkust kõigist eksimustest kõige hirmsama paljastamise ees. Selles arvamises on mind veel kinnitanud Schiefner'i töö "Kullervo-episood soome eeposes "Kalevala"", mille autor mulle sõbralikult saatis eritrükina "St. Petersb. Zeitung'ist" 1852. (Kreutzwald 1953: 331)

Näeb peaaegu välja, et ta vihjab intsestile. M. M. mainis kuskil joonealuses märkuses õdede-vendade vahelisi tabusuhteid. Seksuaalsus ja tsensuur.

Juba a. 1821 esines mulle nimi Linda ühes väikeses rahvalaulul Hageri kihelkonnast; tookord, tõsi küll, polnud mul aimugi, et see kuidagi võiks ühenduses olla Kalevi-looga. Alles 26 a. hiljem sai mulle teatavaks saagakatke, kus lese nutetud ülemiste järve Tallinna juures nimetatakse "Linda pisarate järveks". Teadete hulgas, mis Õpet, Eesti Seltsi arhiivist mulle saadeti, leidsin ma ainult ühe korra meie vägilase ema nimetatud selle nimega, ja nimelt hr. G. Schultz'i sõnades: "Kalev, põhja hiidkuningas, ja Linda sünnitasid 12 poega!. (Kreutzwald 1953: 331)

Sa jälitad kummitusi, vanamees. Kalevipoeg: topograafiline muistend.

Kangelasele endale jätan ma nimed Kalevipoeg, Kalevi noorem poeg, nagu see on levinumais lauludes, kuigi ta ühes dr. Faehlmanni ülestähenduses Sohn'i, teises dr. G. Schultz'i omas Soini nime kannab. Mõlemad viimased nimed on aga rahvasuus tundmatuks jäänud. (Kreutzwald 1953: 332)

Soini sonib jälle.

[...] nii palju saaga jaoks kasutatavast ainest juba valmis oli selles vormis, ja et meil, teiseks, veel pole algupärast (genuiinset) eesti proosat ning, nii nagu asjalood on, vaevalt ka tulevikus saab olema. (Kreutzwald 1953: 332)

Ma läksin ikka väga julgeks oma viimases tõlkes "primitiise" asemel "algelisega". Järgmises vb "algupärane". Kas terve elu võib ühte lühikest teksti tõlkida?

Santo nõuandel olen päris rahvalaulu sõnad märkinud tähekesega alguses ja lõpus. Paljud reministsentsid rahvalauludest, mis esinevad veel peale selle, ei ole seda märki mitte saanud; nende kuhjamine oleks olnud lugejale eksitav, sest et ma neid oleksin pidanud panema tihti ka sinna, kus värsistus on minu. (Kreutzwald 1953: 332)

reminists`ents <22e: -sentsi, -s`entsi> (ähmane) mälestus, meenumine, vastukaja; ka _KIRJ, _PSÜH.

Sest ma olen alati tarvilikuks pidanud proosas jutustavailt eestlastelt sõnasõnalt kirja pannud saagakatkeid edasi anda võimalikult truult mitte ainult üksikuis sõnus, vaid ka terveis kõnekäändudes, nii et mul küllalt põhjendatud õigus on öelda: Kalevipoeg, nagu ta selles redaktsioonis ilmub, on vormi ja sisu poolest läbi ja läbi eesti rahva üdi, luu, liha ning veri ja mitte ainult "eesti sünnituseks nimetatud seevõrra, et ta väljaandja on eestlane". (Kreutzwald 1953: 332)

Terved kõnekäänud - käibefraasid (current phrases of intercourse, PC 2.3). Üdini eesti.

Nüüd, kus töö valmina mu ees seisab ja ta algus kohe maailma peab astuma, teatan, et võitlus eesti rahvaeepose loomiseks, nagu seda dr. Schultz vaimus nägi, jääb lahti igaühe jaoks. Vähemalt minu "Kalevipojal" ei ole kõige vähemat pretensiooni nii kõrgelennulise tiitli kohta ega taha see olla poeetiline kunsttöö, vaid ainult kogu tõesti rahvasuus elavaid lugusid, mida olen püüdnud üksteisega ühendada teatavas korras. (Kreutzwald 1953: 333)

Meenub kuidas Kurbmängus iga aasta koolilaste kirjutatud eepostest uus loomislugu välja kuulutati.

Eesti rahva ennemuistsed jutud ja vanad laulud. I jagu (1860) [lk 334-335]

Meie eesti rahval on üks vanast ajast päritud rikas varandus, mis tänapäeval mitmes paigas meie maal nõnda varjul maa all seisab, et mitte tulukesi jaaniööl seda kui rahaauku enam ei tunnista. Kündja leiab mõnikord sahavaol põllu pealt vanaaegseid hallitanud ja roostest pool-ärasöödud pisukesi rahatükikesi, kust targemad mehed, kui need rahad nende kätte juhtuvad, pool-kustunud kirjast ja kujust mõndagi oskavad välja lugeda, mis meie maa muistepäevade ajalugu mitmel kombel aitab seletada. Niisamasugune meie rahva vana varandus on tema ennemuistsed jutud ja vanad laulud. (Kreutzwald 1953: 334)

Jälle on põllul rahaauk, vahest isegi sõna otseses mõttes. Vanavara ja nende vedajad.

Sellest rikkusest, millest rahvas isegi palju enam ei tea, on mõni kogemata leitud kuldpenning juba võõrale maale viidud, kus nende läbi ammugi eesti rahva nimi au sisse on tõusnud, ja kui juhtumise korral neist võõramaade rahvaist üks või teine meile võõrsile tuli ja oma silmaga meie rahva välispidiseid kombeid - seda näotut koort - nägi, siis ei võinud ta kogunisti uskuda, et selle koreda koore all nii kena tuum võis kasvada. Ja ometigi oli lugu selge tõsi. (Kreutzwald 1953: 334)

Hiljuti kuulsin lugu kuidas keegi oli ühe rahvalaulu rahvusvahelist rändu kaardistanud ja leidnud ühe eesti regilaulu olevat seigelnud läbi Austria, Prantsusmaa ja Hispaania enne siia jõudmist vms.

Need vanad jutud ja laulud ep ole küll mitte jumalasõna, ega ole neid õppinud ja koolitatud mehed rahva õpetuseks ehk ka muidu ajaviiteks teinud. Vaid nagu lind laulab, sest et südameke teda ajab, nõnda on mingi [|] jumalast antud vaim ka inimeste hulgas mõnel vaimu äratanud, et temal kogemata kenad targad sõnad suust on kukkunud ja endid lauluks või mõistukõneks kokku seadnud, ilma et inimene ise seda oleks võinud ära arvata, kust ja kuidaviisi see tulnud. Ja niisamuti kui metsas üks lind häält tõstab, teine kohe järele laulab ja pea kõik mets laulust kõlab, nõnda on ka üks inimene laulu või jutu hakatust teinud ja teised on aegamööda omad sõnad juurde pannud, nii et nüüd mõni ennemuistne laul ja jutt, nagu see kuulus laul "Kalevipojast", nii suureks kasvanud, et koguni paksu raamatu täidab.) (Kreutzwald 1953: 334-335)

Mõnel küll oli küllaldaselt jõudeaega, et oma melanhooliat rahvalaule kokku keevitades veeta. "Kust tulevad mõtted?" küsimus, mille kohta ka kogun katkendeid (muusad, inspiratsioon, meemiteooria). Meeldejätmisele ja juurdelisamisele keskendun pidevalt.

Nõnda on saksa mehed juba ammu ka meie eesti rahva vanu laule hakanud korjama ja neid mõne aasta eest saksa rahva tarvis trükki pannud, ühe lehekülje peal maakooli, teise peal saksa keeli.) Vaata, nõnda peavad võõrad meid õpetama oma kallist vanemate pärandust austama! Aga millal meie ise seda ära mõistame, et see halvaks peetud vanemate pärandus meie eesti rahva au ja ilu on? (Kreutzwald 1953: 335)

Ja siis ka mõne saksa mehe veiderdamine selle üle, millise murde keeles jõuavad asjad trükki. Triaadist ainult kolmasus puudu: (1) ilu; (2) au; ja vb (3) tarkus - nagu vanasõnades.

"Angervaksade" eessõna (1861) [lk 336-337]

Kui see nõu igale kirjutajale kasuks võiks tulla, mis üks kuulus Rooma rahva laulik vanal ajal oli andnud, - "kirjutust üheksa aastat kapis hoida, enne kui seda teistele lugeda anda", - siis tohiksin täna julgesti toast astuda ja varjul peetud varandust teistele kätte anda. Need lehekesed on seda aja-küpsetust enam kui kolm korda üheksa aastat vastu pidanud. Kui nemad siiski nii siledad ei näi kui sooviksin, siis ei ole see mitte-aja, vaid kirjutaja süü, kellel jõud kaugemale ei ulatanud. (Kreutzwald 1953: 336)

Ma just hiljuti arutlesin omaette, et Jakobsoni ja La Barre daatumite kokkusattumused (1949 ja 1956) näitavad, et mingil teemal esmakordselt kirjutades ja samast teemast millegi mõjusa kirjutamise vahele jääb seitse aastat, st mitte paljuga mööda üheksast. Sellega seoses tuleks ehk üle vaadata neist kirjutamissoovidest, mis on kirja pandud teostamist ootama. On mõni nimetatu ehk idanenud mingis suunas?

Ehk ma küll mitmes kohas parandava käega üht ja teist püüdsin kohendada, ei usaldanud ma ometigi ükskord loodud tööd hoopis teisiti moondada. Üks vanarauk ei tohi mitte noore mehe tööd selle sammuga mõõta, mis õhtu vilus temale kõige parem näib. Noorel oli süda soe, vanal külm, - see on see vahe, mida me ei tohi unustada. Koidukuke poja laul on teine kui ehakukel, ja kevade ei sünni mitte sügise kõrva, sest suvi seisab nende vahel. (Kreutzwald 1953: 336)

Sama siin. Sõnadega juba kinni needitud mõttelõnga lahti kangutada, et sirgemaks muuta või paremaid konkse sooritada, on jube tülikas. Taheneva südame vastandiks on Campanella, kes vanamehena lõpuks kaitses oma lõputööd ja sellise energiaga, nagu ta oleks jälle noor mees.

Meie keelel ei ole loodud kõlksusid värsi-sõnade sabas, nagu sakslaste ja mõne muu rahvasugu keeltel, mida riim kutsutakse. Mis meie eesti keel sellesarnalist ilmale toob, on ikka üks võõrasema laps, ja sellepärast poolik asi, mis kammitsaid jalga teeb. (Kreutzwald 1953: 337)

Keeles pole riimi.

Esimesed kuus laulu on saksa keelest võetud, viis tükki ühtjärgi kuulsa lauliku Schilleri, kuues niisama kuulsa Goethe lauludest; sest need nimetatud kaks meest on Saksamaa laulikute taeva küljes kõige heledamad tähed, kelle hiilgust asatad ega aastasajad ei jõua kustutada. - Nii pikad kui eesti keele tiivad ulatavad, olen püüdnud seda märki anda, mis ja kuidas need kuulsad laulukuningad oma laulusid olid loonud. (Kreutzwald 1953: 337)

Märku/märkmeid/märkusi.

"Kalevipoja" teise trüki eessõna (1862) [lk 338-339]

Eestlaste kuulsam ennemuistne jutt Kalevipojast astub siin, laiali pillutatud jutu- ja laulusõna riismetest kokku korjatud ja uuesti jalule seatud, rahva ette, noorematele enamasti küll üks tundmata võõras, aga siiski on ta sündinud oma küla laps. Tema toob meile sõnumeid vanemast ajast, näitab meie suguvanemate elust ja vaimutööst avalikke märke, kuidas nemad kuulsat juttu olid sünnitanud. Aastasajad on mööda läinud, rasked sõjakurnad, katkusurmad, näljapiinad ja orjakütked olid küll mitmel puhul rahvast muljunud ja maad mõne korra tühjendanud; aga kõik need viletsused ei jõudnud mälestust mitte inimeste meelest kustutada, mis kaugemast õnneajast - Kalevipoja päevist - üle oli jäänud. (Kreutzwald 1953: 338)

Revisionismini enesekindel jutt. Kirjeldus sobiks ka ansambli Tintura albumile - korjab kokku ja seab jalule Siberisse laiali pillutatud laulusõnad. Liitsõnasupp maitseb hästi: war+exhaust, plague+deaths, hunger+pains, ja slave+bindings.

Kui palju tema elust ja kangeist tegudest tõsi on, ja kui palju laulikute meelemõlgutused sinna kõrvale iluks olid lisanud, sellega ei ole meil siin pikemalt tegemist. Arvamisel võiks küll lugu otse kui ühe vana inimesega olla, kellel endine lapsepõli üsna õnnelikum ja parem näitab kui praegune aeg; seal oli päike heledamalt paistnud, taevas selgem ja maapind palju ilusam olnud - räägib vanarauk, ehk küll tõeliselt välispidistest asjadest midagi teisiti ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm nooruses palju selgemad olid. - Nõnda on ka rahvasugudel ükskord nende noorpõli olnud, mis hiljem kui kuldne aeg nende mälestuses läigib, ehk küll neil, kes kiidetud ajal elasid ja asju toimetasid, niisamasugused mured ja vaevad kanda olid kui meilgi. Ainult vahe või selles [|] olla, et seal kehakangus mehe kuulsaks tegi, kuidas nüüd vaimuanded teda ülendavad. (Kreutzwald 1953: 338-339)

Mis sul meeles mõlgub, laulik? Teose kollektiivse autori hääl, vms. Tegelikkus on samane, vananev tajumus erineb. Rahvasugude noorpõli, täisiga, vanaiga, raugaiga, vms. Vaimuanded on ausad ülendajad, eriti kui saavutaja tüüpi.

Meie päevil on asjade lugu kõigelt poolt hoopis teiseks läinud, meie oleme nimelt ristiusu läbi täielikumale jumalatundmisele jõudnud, ka muidu mõnes tükis mõistlikumaks saanud, sellepärast ei või meile vana aeg mitte enam nii kallis olla kui neil, kes seitsesada aastat enne meid siin elasid ja kellel tõevalguse koit veel silma ei olnud selitanud. (Kreutzwald 1953: 339)

Valgustus, valgustus, valgustus. selitama <27> välja eraldama, puhastama, selgida laskma. Mahla, vee selitamine. Selitatud leelis. Koit paistab, justkui selgelt silitaks silma.

Teistel, targematel rahvasugudel leiti juba mõne tuhande aasta eest kirjatundjaid, kes tähtsaid juhtumisi tulevasele põlvele oskasid üles panna. - Kõik, mis meie maal enne seda aega oli sündinud, kui sakslaste kaupmehed esimest korda laevaga teed siia leidsid, seisab paksus uduvõrgus. Sellepärast peame seda suureks õnneks pidama, mis vana jutusõna sinna pimedasse jälgi on teinud. Mõtlejad lugejad võivad Kalevipoja elukäigust mõnda vanast ajast tundma saada, kuidas neil päevil juba korraline valitsus ühe kaugema mehe voli all ja omad seadused olid olnud. (Kreutzwald 1953: 339)

kiri [...] kirja+tark = kirja+tundja õpetatud, kirjaoskaja inimene. Paks uduvõrk - a vague uncharted nebula. Vana jutusõna on märgiline. Kultuurikangelase tüüp valitseb ja annab seadusi. Lõpuks sai läbi. See oli nii põnev, et ükski lehekülg ei osutunud selliseks, milles pole midagi huvitavat. See on ka väsitav kui tekst on liiga hea.

Paatsi, Vello 2009a. Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks. Tuna 1: 128-141.

Meie ühiskonnas on igati auväärne tegelda oleviku või, veel parem, tulevikuga, kui teenida ära mineviku sorija halvustav tiitel. See on vist üks põhjuseid, miks läinud aasta oktoobris jäi tähelepanuta 175 aasta möödumine Märt Miti sünnist. Ometi on M. Mitt meie rahvusliku liikumise aja üks olulisi tegelasi, eestluse ja Eesti põllumeeste ideolooge ning Carl Robert Jakobsoni mõttekaaslane. Kuigi ta pole mahtunud 101 tuntuma eestlase hulka, avaldasid tema surma puhul järelehüüde pea kõik suuremad ajalehed. Hiljemgi on meest meeles peetud. Põllumehed tegid 1933. aastal Tartu linnavalitsusele ettepaneku nimetada Tartu senine Näituse tänav ümber Märt Miti tänavaks. Tegu jäi küll tegemata, sest linna haridusnõukogu leidis, et mehe nimi ei ole "laiematele hulkadele tuttav". 1934. augustis avati Tartu Näituse väljakul mälestusmärgid M. Mitile ja C. R. Jakobsonile (mõlemad hävinud). (Paatsi 2009a: 128)

Kus sul järgmine loeng on? - Miti kahes.

Lisaks meie rahvuslikus liikumises tegutsemisele on M. Mitil veel üks silmapaistev teene, ta on sellal läbielatu oma mälestustes kirja pannud, ta on ajastu kroonik. Loomulikult pole Miti mälestused ajastu kronoloogia. Nagu mälestuste puhul tavaline, vaatleb ta sündmusi läbi oma prillide, kõiki asju pole ta kirja pannud, on nähtavasti üht-teist unustanud, kirjeldustes leidub ebamäärasusi ja -täpsusi, ent need ei kahanda kuigivõrd kirjapandu väärtust. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis hoitavate mitmete 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul tegutsenud kirjanike ja kultuuritegelaste mälestuste seas on Miti omad ühed kõige põhjalikumad ja üksikasjaderohkemad ning need haaravad kolmveerandsajandilist ajavahemikku. Varasemad eestlaste kirjalikud mälestused peaaegu puuduvad, sest alles sajandi keskel hakkab levima laiemalt kirjutamisoskus. (Paatsi 2009a: 128)

Ebatäpsused. Kellegi teise prille kandes kirjutamine oleks kentsakas või pentsik. Kõlab nagu varajane eestikeelne grafomaan.

Nii näiteks selgitab M. Mitt sõimusõna mulk päritolu ja kasutuseletulekut ning viljandimaalaste poolt tartumaalastele sõimunime kaatsjalad andmist nende viletsate riiete pärast. Mitmesuguseid eluolulisi ja huvitavaid tähelepanekuid leidub M. Mitil küllaga. (Paatsi 2009a: 129)

Oh sa, keski keelevara poolest rikkur.

Isa koostanud hiljem uue käsikirja, mille esimesed osad olla valminud juba 1864. aastal või isegi varem, teine osa olla kirjutatud Peterburis 1882. aastal. (Paatsi 2009a: 129)

Üks mu lemmikaastaid. Kirjasõna avaldamise mahud tõusid sel ajal minu muljete kohaselt hästi palju.

Märt Miti elutee katkes 12. juulil 1912. Tema poeg Karl Mitt on käsikirja viimasel leheküljel avaldanud soovi, et käsikirja hoitaks mõnede tahtsate asjade meelespidamise pärast tallel perekonnas. Millal poeg selle märkuse lisas, ei selgu. Ilmselt on K. Mitt siiski ümber mõelnud ja annetanud või andnud 1916. aastal isast järele jäänud paberit ajutiselt kasutada Eesti Kirjanduse Seltsile. Selles aaleheloos leiavad märkimist ka M. Miti 1100-leheküljelised mälestused, mis usaldati koos teiste materjalidega seltsis huvilistele uurimiseks ja tutvustamiseks, seejärel pidi käsikiri liikuma Eesti Rahva Muuseumi ja leidma seal lõpliku panipaiga. (Paatsi 2009a: 129)

Tšempionite liiga. Ma ei ole kindel, et ainult minu enda kommentaarid täidaksid nii palju lehekülgi.

Käsikiri kadus huviliste vaateväljast ja tema eksirännakutest täit selgust pole. Alles 1930. aastal leiavad M. Miti mälestused tähelepanu Postimehe veergudel. Sealt selgub, et kroonika on küll säilinud, ent asub "praegu kadunu otsekohese sugulase käes Tlalinnas hoiul". Ajaleht lisab: "Kirjeldused on võrdlemisi head ja elavasõnalised, mis korrigeerimist ei vaja [...] Kroonika on ka kahtlematult suure kultuuriajaloolise väärtusega ja peaks meie ajaloolaste seas tähelepanu äratama." Üks Märt Miti poegadest, Richard Mitt kinnitab 1933. a., et käsikirja annetas Karl Mitt Johann Voldemar Veski kaudu 10 aastat tagasi Eesti Rahva Muuseumile. (Paatsi 2009a: 129)

Millised on sinu kirjeldused? Koosnevad nad sõnadest, mis elavad või on surnud? Eeldatavasti võib siin sõnaelu tõlgendada tõenäoliselt kultuuris levida võiva keelendina, st tundub keeleliselt väärtuslik.

M. Miti käsikirja on kasutanud või siit inspiratsiooni saanud mitmed inimesed ja uurijad. Tema poeg Karl Mitt tutvustas isa tegevust ajakirjas Olion. Yri Naelapea avaldas ajakirjas Nädal Pildis pikema fotoderikka ülevaate tema elust, eriti võitlusest Balti parunite ja pastoritega. Sõja järel on käsikirja üks esimesi tutvustajaid olnud Hillar Palamets. Kõige ulatuslikumalt on M. Miti mälestusi kasutanud oma kultuuriloolises romaanis Oskar Kruus - "Aeg atra seada" (1986) - ja andnud ülevaate ka temast kui kirjamehest. M. Miti mälestuste ühte põnevamat osa, Kanepi pastori Georg von Holsti tulistamist ja sellele järgnenud sündmusi on tutvustanud Olev Toomet. Avaldatud on C. R. Jakobsoni kirju M. Mitile. (Paatsi 2009a: 130)

Kuidas see oligi, et tüviteksti ennast väga sagedasti ei loetagi?

Sepa talu oli meie vana sugukonna koht, mille perast siis ka meie liignimi Mitt, Sepa talu nimest välja on kasvanud. Sest et sell aeal, kui saksad meie rahvastele liignimesid antsivad, siis neil nimedel ikka saksa keele käänud juure jäivad, nagu see ka meie sugukonna nimega, nagu minu kadun[u]d isa ütles, sündinud olla, kus saksad sepp'a asemel Schmidt ütlesivad, aga talurahvas seda Mitt'iks lühendasivad. (Mitt; Paatsi 2009a: 131)

Keeleliselt on tõesti teistsugune kui varasemad loetud tekstid. Põlva. Antsivad Antsla. Ütlesivad üts ka. Joonealuseid märkusi on kohutavalt palju.

Abram Holter (1898-1851) oli õppinud Pärnu Eliisabeti koguduse kirikuõpetaja Johann Heinrich Rosenplänteri Eesti Koolmeistrite Koolis *1815-1818). Töötas seejärel Sauga kirjutuskoolis õpetajana (1819-1851). See kool elines tollastest külakoolidest laia õppekava poolest, kuhu kuulusid ka kirjutamine, arvutamine, geograafia jm. Kirjutamise õpetamine andis nime ka koolitüübile. (Paatsi 2009a: 131)

Õpetajate seminar. Mõned joonealused märkused hiljem "Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846), Pärnu Eliisabeti koguduse kirikuõpetaja aastail 1809-1846." (samas, 131)

Lapse- ehk poisikesepõlves viisid mind mo vanemad küll ka mõnikord Sepa talule, aga seda sagedamini ema venna kodu, Allikale, kus vana Jürist onu meile sagedaste väga ilusaste vioolpilli mängis. Ka Veskoeal [Veskiojal] tädit vaatamas, ei jäänud meie neil kordadel, kui võersil käisime mitte käimata. Et meil suur suguvõsa oli, siis juhtus mull see õnn, et 16ma aasta vanadusel kord ka Pärnumaa pulmi võisin näha saada, mille kena kombe mull praegu väga meeleperast on ning teda mitte üles kirjutama ei suuda hakata ehk hoidvad rahvas selle vana ilusa kombe ometigi mälestuseks tulevikule alale. (Mitt; Paatsi 2009a: 131)

Kas sa viiolli mängid? Vahvad Lõuna-Eesti sõnad.

Kuida öeldud, oli meil kül suur ja igapäise leivapalukese perast rikas suguvõsa, siiski oli minu vanaisa Juhan oma pisukese popsikoha peal, keda Nepski kutsuti, väga kehva ja vaene olnud. Nagu minu isa seda mitu kord rääkis. Kui ta kirjutaja Abrami juure kooli oli läinud, pidanud ta enne Sepale minema, kus ta siis puid peenikeseks lõhkunud, ning onunaine talle selle eest kanika leiba põue pista, lõuneks oli annud. "Koolis sain ma," ütles isa, "peagi kõige esimeseks poisiks." Koolmeister Abram Holter oli tõeste tubli mees, kes oma õpetust linna koolis täieste oli saanud, ning mina iga ülesannet, kui ka tema viisakaid elukombid enesele eesmärgiks püitsin võtta, ning selleperast ka perast vallakoolist lahkumist, kus 2 aastad olin olnud, leeri õpetusele minnes õpetajahärra Rosenplänteri poolest, ühe isiäralise lugupidamise alla tõuusin. Ning tema mind mõnegi kurja inimese vainu vasta, mis perast leeriaega mulle pääle tahtis tulla, kaitses ja iljem mulle Paistu kihelkonda koolmeistri koha muretses. (Mitt; Paatsi 2009a: 141)

Kooliteele jäi gig economy. Elukommetega kombid elu. Eestlase hõimupsühholoogia isiära: kõrgemate isikute lugupidamine on see, kuhu tahetakse tõusta, sest seltskond päästab vaenusidemete pingest.

Sagedaste kui isa nenda oma nooreea elust ja kooliõpetusest rääkis, kuulasin ma seda ikka suure hea meelega. Juba 21. aasta vanadusel olla ta naisemeheks saanud, kelleks ta Allika Jüri õe Kadri oli kosinud. Vanaduse poolest olivad naad (isat-emat) üheeealised. (Mitt; Paatsi 2009a: 132)

Miski, mis oleks hädavajalikuks 19. sajandi ja eelneva eesti keele kujutamisel uutes raamatutes ja filmides: Vargamäe Andrese poeg Indrek, Vargamäe Indreku õde Liisi, jne.

Kõigel sellel mis siin olen nimetatud ja et 19nes okto[o]ber minu sündimise pääv oli, ei oleks küll muidu midagi isiäralist tähtjust, kui mitte nimetatud aasta 1833 ja okto[o]bri 19nes see aeg ei oleks olnud, kus veel selle nimega "Kool" terves Paistu kihelkondas ja esimest korda Holstres elama oli hakkanud. (Mitt; Paatsi 2009a: 133)

Tähendab, kui sellel just täht oli. Sellel nägemisel oli isiäralist tähtjust.

Minu isa oli laste õpetamist esiteks trükkitud tähtede tundmisega peale hakkanud, sest et jo raamatu lugemist terves vallas peaaegu keegi veel ei mõistnud, kirjutust juba mitte üht tähtegi. Kui neli kuni viis aastat mööda olid läinud, siis säädis isa mind koolipoiste ja tüdrukutele tähti õpetama, sest raamatu lugemine ja veerimine oli mull sest alalisest kuulmisest otse nagu ilma teadmata külgi kasvanud. Ja ei mälesta ma sellest midagi, millas ma raamatud oleks õppinud ehk mulle keegi seda õpetanud. (Mitt; Paatsi 2009a: 133)

Inimeselooma jaoks tuleb lugemine ja kirjutamine vaat, et loomulikult kui vähegi õpetust anda.

Ema ütles, et mull veerimine peast, enne tähtede tundmist juba kogoni selge olnud, ja kui õpetaja mind koolikatsel, koolipoiste ja -tüdrukute nähes raamatud lugeda lasknud ning neid siis häbistas, üteldes: "Teie olete suured inimesed ja ei mõista tähti üles veerida, ja kolme aastane laps loeb kogoni selgeste raamatud." Seda viimist juhtuviku mälestan maa veel kogoni selgesti, aga ema ütles, et ma sell korral 3v aastad vana olen olnud. (Mitt; Paatsi 2009a: 133)

Ma mäletan ka kõige selgemat ja varasemat mälestust sellest eluajast, oma kolmandat sünnipäeva mil ma oskasin sünnipäeval sõrmedega näidata kui vana ma olen. Miti loos on avalik esinemine ja häbistamine - ühiskondlik nauding ja eneseülendus, võimis.

Kooli tuba ehk kooli saali võis ennemalt küll põhuküiniks ehk puukuuriks nimetada kui koolipidamise toaks, sest et seda sugugi kooli tarvis esialgu ega ka soeapidajaks hooneks ei olnud ehitatud, vaid kiriku asemlikuks palvemaeaks, kellel puupõrandad ei olnud ja koolilised pehme sügava liiva sees kõndisivad, vähemast üks ehk kaks paari kindaid käes. (Mitt; Paatsi 2009a: 133)

Mitte väga erinev Indreku koolikogemusest ja "Siberis" magamisest.

Sessuguses hoones peeti nüüd ligi 8 talvet eestähendatud viisil kooli. Ve[e]bruarikuu algul põles aga see koolimaea ära, mis ühest kangekaelsest koolipoisist arvati sünnitud olevad. (Mitt; Paatsi 2009a: 133)

Kultuurikangelasi on suuri ja väikeseid, tuntumaid ja nimetuid.

Aga väham kõlvatu ei olnud ka selleaegne koolivalitsus, sest peksa ning nuuditada ei saanud rahvas mitte üksi mõisas, vaid ka kiriku juures ja koolimaeas. Õpetaja ütles alati minu isale käredaste: "Anna lastele agu, niipalju kui aga neile vähagi [perse]/nahka mahub." Siis ei olnud ka imeks panna kui seesugusel karedal koolivalitsuse aeal korraline õppimise imu ja auusad eluviisid puudusivad, sest peks oli ees ja taga ja alati kardetav nagu irmus tulekahju, rääkimata sellest, et süidlastele peksmiseks, kirikute juures tee arude peal nuhtluse sambad püsti olid säetud. (Mitt; Paatsi 2009a: 134)

Hupeli märkus kohane, lapsed nuisevad pikalt kui nad saavad hoope pähe. Aga mis sa teed, kui koolmeistril teistsugust läbikäimist õpilase peanupuga ei ole. "Õppimise imu" tuleb küll talletada, nagu kellegi toored, loomalikud "neelud" vms saksla mõisniku esimese öö arutelus. Nuchtlussamba juures on joonealune märkus, nähtavasti Miti enda oma, "Paistus oli nendasugune post [kirikusammas] Viljandi poole minnes teearude vahel mõnisada sammu kirikust kaugel." - Ei tea, kas see oli ehk turusamba (market cross) jäänuk? Keskajal pidavat see kiriku ligidal turuplatsil asuma, mõnel pool šotimaal oli veel Miti eluajalgi mõni alles (Small, John W. 1900. Scottish Market Crosses).

Uue koolikambriga, mis rehetoa külgi ehitati, hakkas ka uuem ja parem kooliaeg. Ka kirjutuse õpetust võiti siin suuremal mõedul arjutama hakata ning jõukamad talurahvas panivad oma lapsi ilma sundimatta kirjutuskooli. (Mitt; Paatsi 2009a: 134)

Arjutamine teeb meistriks. See ilmselt tähendab, et vaesem talurahvas pidi oma lapsi kirjutuskooli sundima. Ei tea kas sellel on midagi asjaga mistmist, et vaesemal ei olnud oma lapsele nii rikkalikult toitu kaasa panna, vb pidi laps suisa juhutööotsi tegema kooliteel või oma nime andmise annet õunade ja ristimispühitsuse kutse vastu realiseerima.

Suur näljaaeg, mis ühe isiäralise lõpmata vihmase sui läbi 1845. aastal tuli, takistas esimestel aastatel kooli edenemist. Selle aea sees olin aga mina juba õppimises ja vanaduses ka hea natukese kaugemale saanud, nenda et isat tema raskes ametis, mida ta suure hoolega pidas, aidata võisin. (Mitt; Paatsi 2009a: 134)

Võttis mitu hea sekundit kui ma kaalusin seost nälja ja "vihmase suu" vahel. Vimane suvi. Õppimises ja vanaduses edenemine käivad käsikäes.

Peakoolist ehk leeriõpetusest välja tulles, kellega ühlasi ka 17me aastad täis, vanaks sain, olin ma piiblilugude ja katekismuse küsimustega, mida noor õpetaja Maurach väga osavaste mõistis, läbi tuttavaks saanud, mille läbi mull küsimused ning õpetusjaod, mis õpilastele järestiku ette panin ja ära seletasin, mitte sugugi rasked ei olnud, vaid selles nagu mõin kunstnik, osavaste ümber käija mõistsin. (Mitt; Paatsi 2009a: 134)

Põhiline haridus oli usuline.

Ma olin lõpmata rõõmus, et nenda õpetada ja ka oma mõistust täiendada võisin, pealegi ta isa nüüd omast raskest koolitööst, kellega ta ennast rinnust üsna hädaliseks oli kurnatud, hingata ja rahulikumalt päält vaadata võis. Kool Holstre vallas ei olnud nüüd enam üksi kõige vanem, vaid ka see kõige parem kool terves Paistu kihelkonnas. Ka laulmine oli kaunis heas korras. Ka [kiriku]õpetaja kandis laulmise poolest väga hääd hoolt. Kiriku juure asutati uus nelja healeline lauluõpetuskoor, nenda et igapidi nagu üks heledam päike ja selgem ilm hariduse taeevas paistma hakkas ning seks olivad õpetaja oma prouuaga kõige kihelkonnarahva vastu ütlemata sõbralikud ja lahked. Isiäranis võeti lauljaid pühade aegus otse pidulikult vastu. Kuna vanast, kadund isa aegus, kui see veel esialgu, õpetaja oli, Paistus mingid auulist eesku[j]eu ei olnud. (Mitt; Paatsi 2009a: 135)

Kõlab sarnaselt Peirce'i julgete essõnadega, et tema teksti lugemine "võib sinu hinge arendada"; nii võiks öelda, et mingi teksti lugemine võib mõistust täiendada. Kas seda ei ürita mingil moel iga tekst? Pikemalt rõhutatud lause kohta kaks märkust: "heledam päike ja selgem ilm" on valguse kujund, a la "murepilved" haihtusid, "lootustandev" päike paistis - siin hele ja selge; teiseks kogukonna sõbralikkus ja (külalis?)lahkus kui faatiline indeks austusest kogukonna eeskujuliku liikme suhtes. Pühade aegus on puud kõik raagus.

Et küll kadund õpetaja, Jumal anna talle ta pattu andeks, minu ristiisa oli ja mina teda selleperast ka südamest armastama ja auustama pidin, omitegi läksivad mull tema eluaegas mitmed tema ametikombed pealtnähes väga läilaks, mille perast sagedaste mõtlesin, küllap need kirikisandad ikka kõik nii toored ja karmid valitsejad võivad olla. Selleperast olgu siin pisut tema kirikuteenistuse aeast nimetada. Maa olin ehk vaevalt kümne aastane, kui isa mind ka talvel kord kiriku viis. Et kirikus väga külm hakkas, viis isa mind käärkambrisse so[o]ja ja läks isi tagasi kirikus[s]e laulma, sest sell aeal lasti altari teenistuste ja jutluste vahel ikka vähamaste üks kuni kaks pikka laulu ära laulda. Naisterahvast oli kauniste käärkambri endid soendama kogonud. Peagi tuli ka õpetaja altari jumalateenistuselt käärkambri tagasi ja kärkis naisi kirikus[s]e minna, need püitsivad endid veel soendada, aga sääl lõppis ka õpetaja kannatus otsa ja sundis neid kurja sõnaga?! ja kahe rusikaga tagudes välja minna, üteldes: "Mis tee kuradid siin vahite, kasige kiriku." Sarnast ja muud juhtusin ma temast kadunust sagedaste nägema, mis küll enamiste ka sest tuli, et ta tubli napsivõtja oli. Ehk kui kirikhärra jälle koolimaeasse laulurahvast kirjutama ja rahvale ette manitsuse jutlust pidama tuli, siis pidi isa talle iga kord ikka pool toopi suhkrunapsi valmis muretsema. (Mitt; Paatsi 2009a: 135)

Mis läks läilaks? Nähtavasti ei olnud protestantism vaimulike alkoholismi lõpuks.

Juba enne jumalateenistuse alustust võttis ta paari klaasi napsi ära. Köster hakkas siis lauluga, ning reedise päeva omigu palvega püha teenistust. (Mitt; Paatsi 2009a: 135)

Reede on redisepäev.

Palve, mida köster valju, aga siiski nii oigava häälega raamatust ette luges, see aeas nii sagedaste kui seda loeti, ikka mo nõrgad ihuliikmed värisema ja otse nende sõnade juure saades: "Jumal paraku, kuradi nägi näikse mull ja kõigil inimestel olevad" hirmuga täidetud lõin ma omad silmad koosoleva rahva silmnägude peale, jooksin siis jälle rutuste isa pisukese peegli ette vaatama, kas ehk säält mitte enesel seda palves üteldud hirmust kuradi nägu praegust ei oleks näinud, mida ma teistel, kes koolitoas olivad veel mitte ei näinud olevad, sest kurat pidi jo rahva jutu järele ikka süsimust, ja tall vähamaste kolm kuni 7 sarve pääs olema. Selleperast maa siis lapsepõlves seda loetuse päeva kui isa sellest teada andis, iga kord suure jäledusega kartsin tulevad ning siis sagedaste koledad unekuetused mind unest üles peletasid ja nende eest ära põgeneda tahtsin, kus siis isal-emal mind kinni pidada ja rahule sääda, otsata vaeva oli. (Mitt; Paatsi 2009a: 135)

Kirik ongi ju laste ja lapsemeelsete psühholoogilise terroriseerimine asutus. Koledad "unekujutused" - võttis samuti rohkem kui oleks pidanud, et sellest aru saada. Mõtlesin unekütusele, uneköidikutele, unekiitustele jne.

Ma sain otse sell aeal sügise juba 16 aastad vanaks, kui vana õpetaja Maurach 1849 aastal ära suri. Minule jäi temast hää värvi õerumise kivi kui ristiisa perandus, mälestuseks. (Mitt; Paatsi 2009a: 135)

Ei tea milline hõõrumise kivi see olla võis (vt Teidearu 2019).

Juhan Ritsu luges siin üht tükki Jo[o]sepist ette, mis ta piiblilugudest päha õppinud oli. Aga kolmas minu ameti vend Adu Ärg lubas ka Joosepist rääkida. Aga niipea kui ta kaks ainust sõna oli suust välja saanud, jäi ta kogoni vait. Vana kirikuvöölmünder Lintsi talu peremees Juhan Anuson, kes ka pealt kuulama oli kutsutud, tegi aga siin vait jäänud küsiale veel suuremad häbi. Ta ütles: "Adu, ader kivi taga, tõsta lahti, muidu ei saa sa edasi." Adu tahtis veel üht sõna ütelda, aga see ei tulnud suust välja ja jäi nagu ennegi vait. Vöölmünder kordas veel oma enne üteldud sõnu ning sellega oli siis ka terve eksam lõpetatud. Mind nimetati nüüd kõlbduse perast Pulleritsule, lahtitehtud koolmeistri asemele koolmeistriks. (Mitt; Paatsi 2009a: 136)

Faatiline nurjumine. Ärjal nähtavasti lavakrampia. Anu poja Juhani põllumehetarkuse jätan küll kahe kõrva vahele. "Kõlbduse perast" - midagi kõlbab, midagi on kõlblas tähenduses, millegi kõlbdus, see on kõblas.

Sell 1852 aastal kui juba 19 aastad ehk nenda ütelda 19. talvet seda kooliametid ja -kohta ära peetud oli, tundis isa tarvis olevad seda Pirmastu koolikohta kui ka kooliõpetaja ametid maha jätta, sest kehva koht ei jõuudnud toidust anda ja tervis koolipidamises oli tall väga kiduraks jäänud, üle selle kasvasivad ka lapsed suuremaks, milleks koolikoht meile muidugi vähikene oli. (Mitt; Paatsi 2009a: 136)

Siis kui töö ei toida vaid teeb haigeks. Õpetajate alalised mured?

Küll nähti isa südamele see koolmeistriameti maha jätmine liig kurb olevad. Nüüd vast nägi ta, et juba tema õpetatud poisid meheks olivad saanud ning igas paikas tundis ta sellest kaunist rõõmu, pealegi ei tahtnud õpetajahärra sugugi, et isa koolmeistrist enne surma pidi lahkuma, isiäralde veel see, et mina isale tema ametis täitsa asemlik võisin olla ja õpetamise töö nüüd otse kahekordist tulu näitas toovad. Sest viimsel kahel aastale, kus mina juba täitsa isa asemel koolilaste juures õpetasin, keda ma ühe tunnikorra pidamise järele ära olin äädnud ja selle järele õpilaste vaimu erkus hoopis tulisemaks läks ja mitmed koolipoisid ka juba isi küsida ja ülesandeid ette panna võisivad. Selleaegse koolipoiste seas oli Adam Peterson kõige teravama vaimuandega ning tema edasijõudmine oli isiäralde ka teistele õppimise kihutajaks. Sest õppimisele lapsi sundida ei olnud enam keppi ega hagu vaea nagu seda endise [kiriku]õpetaja aeal kange käsuga tarvitama sunniti. Nende nuhtlusnõuude asemele koolituppa oli armastus asunud ja armastus oli nüüd ka kõige paremaks õpetusjõuuks saanud. (Mitt; Paatsi 2009a: 136)

Katkend mida võib lugeda sibulaid lõigates. Õppimisjõud ja õppimiskihk. Kihk ja kihutamine.

• k`ihk <22e: kihu, k`ihku> tung, aje, iha. Kihk uute elamuste järele. Kihk midagi suurt korda saata. Mineku+kihk, võitlus+kihk. Ei kihku ega kahku pole midagi kuulda v teada, ei kippu ega kõppu.
• k`ihkama <29: kihata, k`ihkan> hooti tulema; _LUUL kihus olema. Valu kihkab. Hammas kihkab (valutada). Kihkab värsse seada.
• k`ihkuma <27> kihku (täis) minema, kihku sattuma. Kihkub naisegi tuline veri.
• k`ihkvel kihevil, elevil, kihku täis, k`ihkvele. On kihkvel, ajab mindki kihkvele.
• kihu <17> tung, aje, kihk. Kange kihu maailma näha. Sugu+kihu sugutung. Kihu+pea = kihu+päine inimene tuisupea.
• kihu <17> midagi väikest, peent; kihulane (_ZOOL pisisääsk). Kihugi tolmu ei pääse läbi. Temas pole kartuse kihugi.
• kihutama <27>. Ära kihuta, ajad kraavi. Kihutame võidu! Kihutab minema, (kellelegi) järele, ringi. Kihutab tagant, taga v takka sunnib tagant. Kihutas rahvast mässule (ässitas, õhutas). Kihutas endale kuuli pähe _ARGI laskis enda maha. Vt ka üles kihutama.
• kihutus <11: -e>. Kihutust v kihutus+tööd tegema agiteerima. Kihutus+ agitatsiooni-: kihutus+kirjandus, kihutus+koosolek, kihutus+kõne.

Adam Peterson *1838-1918), rahvusliku liikumise tegelane, mõisavalitseja ja luuletaja pärines Kipi talust. Sai tuntuks talupoegade kollektiivsete palvekirjade koostajana koos vend Peetriga. Käis nende palvekirjade saatkondadega Peterburis. Sattus selle tegevuse tõttu ametivõimude tagakiusamise alla, oli korduvalt kohtu all ja vangis. Hiljem mõisavalitseja Venemaal. Temalt on ilmunud neljaosaline "Adam Peterson'i laulud" *1895-1900). Vt. H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Rmt.: H. Kruus. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel: 60-80-ndad aastad. Lühiuurimusi. Tallinn, 1957, lk 9-87. (Paatsi 2009a: 136)

Peetri pojad Peeter ja Adam. Kõlavad jälle nagu tuttavad tegelased Vilde Prohvetist.

Kaks aastad sai talu eest rendi maksmine raske teoorjusega tasandatud. Jalksi teopäevade töö oli enamaste minu asi, isiäranis vilja külimise amet. Kõige muu teotööde seas olin maa ka ühe karjakorra nädala, ühe viinaköögi nädala ja ühe sõn[n]ikuveo nädala ära teinud. Õnneks läks mull see, et ilma taoliste igapäine roog oli. Minu viiulimängimine oli mulle armastavamad silmavaadet mõisa valitsejate poolt toonud. (Mitt; Paatsi 2009a: 137)

Karjaskäimise ja sõnnikuveo kohta sai ka Vildelt lugeda. Viinaköögis töötamine loogiline, aga ei meenu näidet nädalasest teoorjusest viinaköögis. Mõisas keppi saamata... See "armastav silmavaade" on (mitteverbaalselt) faatiline. Koloniseeriv pilk pakub osadele koloniseeritavatele ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust.

Väham hukkas ei olnud ka mitte põlluharimine, madalad rasked mõisapõllud nagu väga ärakasvanud ristikheina sööt ja heinatand kesa, keda kündes vähamalt kaks kuni kolm päeva ära kulus ja äestamise peale veel rohkem aega läks, aga ühe vakkamaa pealt kõige äestamisega kokku ei arvatud enam kui aga 1¼ päeva teopulga pealt maha n.n.e. (Mitt; Paatsi 2009a: 137)

"Äestamine" - sõnniku mahapanemine (vt Kreutzwaldil). Täienev mulje mõisa põllul aelevatest talupoegadest, kes laudas 24-tunnistel rehepeksuvahetustel käisid, et teopulga pealt teopäevi kustutada.

Sell päevade kustutamise vaheaeal kogunud isiäralised süid, olgu et peremees ei olnud jalapäält külakupja käsu järele teolist jõudnud saata ehk et ta mõnd käsku ka sugugi teadagi ei olnud saanud, seda õientati ka teopäeva pulga kustutamise aegas peksmisega ära, sellega et peremehele kas 20 ehk 30 kepi- ehk vitsahoopi palja perse peale anti. (Mitt; Paatsi 2009a: 137)

Laisk talupoeg ei suvatse isegi isanda mõtteid lugeda.

Tähendus. Keppidega peksmine palja ihu peale, oli küll juba hiljem teoorjuse aeal ära keelatud, aga kubjas ja opmann võisivad ikka vähamast viis kuni kümme kepihoopi veel teolisele üle piha tõmmata. Sedasamma õigust pruukisivad ka aidamees, kilter, nurmevaht ja rehepapp. Nenda, et sest üks vanasõna oli kasvanud: "Kes korra mõisakaevust vett on joonud, sell on õigus teisa peksta." Peksmist saivad aga need kõige enam maitsta, kes kuidagiviise mõisahärra ehk opmanni isiäralise viha alla olivad langenud. (Mitt; Paatsi 2009a: 137)

Hea, et selline vanasõna enam käibel ei ole. Mõisahärraga vaenusidemete sõlmimine ei ole talupoja persenahale tervislik.

Aga ometigi oli meil nüüd nenda ütelda, kuldne põlv tulnud, teoorjuse irm ja nuhtlus oli mööda ning kõike tööram[m]u võis nüüd üksnes oma kodumaea töö tarvis pruukida ja teoorjuse läbi ära kurnatud haavu parandada. Vilja küll suuremad müijad ei saanud, aga teevooriga võis sell aeal kaunist raha teenida. Kui paari aasta eest Tartumaale tulime, oli see maakond ja rahvas armetud vaesed. Aga just 1855mal ja 1856mal aastal sai selle maakonna rahvas kätte vooride veo läbi kauniste raha, mis selle läbi isiäranis sündis, et meie Venemaa vainlaste läbi kuulsa Krimmi sõea aeal, kõik mereteed kinni olivad pantud ja kõike kraami nüüd maa teel veeti. (Mitt; Paatsi 2009a: 138)

Seda puudutas ka Ajalugu Oskariga. Vilja veeti kindlate mõisade viinaköökidesse või Narva kaudu Peterburi. Korraks tegi vili rahvast natuke rikkamaks, aga millise hinnaga.

Sest mõned mõisnikud hakkasivad ka talusid juba raha rendi peale andma. Aga mõned mõisnikud jälle periseks müima, nagu parun Bruining Leebikus ja Väikse Kongotas, ja perast Kirepis, ja Paluberas n.n.e. ja barun Grüidner Suistlepas seda tegivad. Mitmedgi mõisnikud olla selle talude müimise hakatuse perast barun Bruiningigia pahandanud ütles: "Sina teed teoorje meie vääriliseks." Barun Bruining ütles kord minule, et ta pahandajatele olla vastanud: "Teie tulete minu, aga mina mitte teie järele, rahva elu parandamine on ka keisri tahtmine". (Mitt; Paatsi 2009a: 138)

Aleksander II oli see keiser kes tahtis rahva elu parandamist. Need eeskujulikud või mõistlikud mõisnikud, kes käivad ajaga kaasas. Nende vastasleegi argumendid ei ole sajanditega palju muutunud, ainult vaiksemad või vaikimisi: samasooliste abieluga teed sa nad meie vääriliseks!

Juba kaks aastad enne Tamme-Jaani talu rendi lõppu aastal 1856 sain mina soovituste läbi Valguta valda koduväiks. 4mal märtsil laulatati meid Rõngu kirikumõisas minu abigaasa Annaga õpetaja Körberi läbi paarirahvaks. Selle uue elukoha Telga taluga, kus Anna ema lesepõlves seitse aastad maea oli pidanud, algas nüüd ka minu kõige raskem töö ja orjuse aeg. Telga talu oli teoorjusealune talu. (Mitt; Paatsi 2009a: 138)

Vanematel eestlastel oli isegi sooneutraalne ütlemine abielu kohta. Ma ei saa märkamata jätta kalduvust matrilineaarsusele: Mitt kulib oma uue naise tallu ja võtab üle selle teoorjusekohustuse.

Tööd ei põlganud ega kartnud ma ealgi, sest selle peale olid minu vanemad mind hoolikalt juba noorest põlvest saadik õpetanud. Mitte üksnes põllu- ega puutööd ei olnud minu ainsad ametid, vaid ka muud näputööd nagu raamatuköitmise ja värvimise ja ädalisel aeal ka sepatööd, võisin ma ära teha. Lapsepõlves olin ma oma emat alati ketruses ning kangakudumises aidanud. Nenda leitsin ma ka oma uue ema, see on ämma kodus peagi väga suurt lugupidamist ja kiitust. Pealegi oli minu noor abigaasa hoolikas ja väga osav, naisterahva näputööle, sest tema ema oli üsna õppind kangur. (Mitt; Paatsi 2009a: 138)

Protestantlik Eetika ja Kapitalismi Vaim.

Kuida tähendatud, oli mull töö edenemise õnn hea ja sain ka mõisavalitsuse poolt lugupidamist. Keegi inimene ei võinud minu te[e]dades [teades] õnnelikum olla kui mina, pealegi minu ämm ja abikaasa, need oleksivad mind ehk otse käte peal kannud, mis tohtisin ma veel soovida. (Mitt; Paatsi 2009a: 139)

Eneseülendus. See minu "tedades" on eriti huvitav: minu teades, minu tõdedes, minu teadetes, minu teadmistes, või erilise rõhuga minu teda-des, ehk minu teise- ja kolmanda isiku pilgu läbi omandatud teadmistes (enda kohta), nagu the looking glass self. Toimetaja nähtavasti kahtles ortograafias, sest siin võib tõesti kirjavea asemel olla tähenduslik sõnaleid.

Aga õnne taevas ei jää mitte ikka ja alati selgeks, vaid kõuuepilved teevad ja katvad seda mõnikord üsna hirmuvääriliseks mustaks ja mis ka minu noore elu õnnele liigvara osaks sai. (Mitt; Paatsi 2009a: 139)

Ilmakujundid. Selge õnnetaevas. Taeva õudsaks mustaks varjutavad piksepilved.

Et mina oma elu ja abigaasaga üht sarnast igavese viha ja andeks andmata patu alla langemist, kuidagiviisi ette oleksin võinud arvata ehk seda mingiviisi ära oleksime teeninud, seda ei võinud ma isi ealgi tunda. Ja ei pane mind mo südametunnistus mitte sugugi hukka, mille üle järeltulejad ja tulevik üksi kohut mõistku! (Mitt; Paatsi 2009a: 139)

Ühe viinakeldri valitseja apoloogia.

Kuidas mina aga oma vihase vainlase ähvartavad kurjuse karikast juba enam ja enam maitsta pidin saama, kellest lehekülg 98 on jutustatud, seda tegi käesolev 1864jas aasta kogoni selgeks. Sest see aasta oli üks tähtsamatest, aga ka üks neist raskematest minu senimaanistest elatud elu aastatest, keda siin, kuidas see olnud, sõna[-]sõnalt kirjeldan. (Mitt; Paatsi 2009a: 139)

Mõisa kepp jäi tal maitsmata, aga vihavaenlase kuri nõu sai järele maitstud.

Koosolejatele loeti siin nimetatud kooli plaan ette, igaüks oli rõõmus ja lubas oma nime alla kirjutamisega nimetatud kooli heaks oma kopikuid ohverdada, nenda et lubadusi juba üle 60ne rubla kogus, mis siis välja saaks maksetud kui see asutus luba, kinnitatud saaks. (Mitt; Paatsi 2009a: 140)

Aleksandrikoolile hoogu andmine.

Aga ka kahtlust arvati siin mitmelt poolt, esmalt, kas küll see jõvetuks teoorjusega ära kurnatud rahvas ühe nii suure ja tähtsa ettevõtte jõuudvad korda saata? Ja tõiselt, kas ehk asjale vägevaid vainlasi ei saaks vastu tulema. (Mitt; Paatsi 2009a: 140)

Jõvetus. Mis see talupoeg jõvetab? Jõuetus nagu põletus. Tõiselt. Nagu töiselt. Teiselt käelt.

Mõned aga arvasid, kas küll need härrad, kes Eesti talurahvast nii raske orjaikke all peavad, ka neile kooliharidust peaksivad lubama, see olla kahtlane ja ilma nendeta valitsuse ette oma palvega jõuda, kas see võimalik oleks? Mõni teadis ütelda, et Viljandimaal juba tähtsalt nõuu olla võetud, meie maa ja Eesti rahva elu raskuste perast palvid kõige kõrgema keisrihärra ette kanda, et seadusid, siin võiks parandatud saada ja rahvas orjaikkest ja põlastavast ihunuhtlustest ära pääseda. (Mitt; Paatsi 2009a: 140)

Kas kooliharidus kuidagi talupojale endale kahjulik ei ole? Härrad hoolitsevad ju ainult talurahva elukorra headusest. Kui nad pöörduvad üle härrade peade otse kõige võimsama ilmaliku valitseja poole, kas nad ei ütle selle tembuga, et härrade eriseisuse isevalitsus ei ole kõige ustavam ja patriootlikum seltskond kogu Vene Impeeriumis? Selgesti vajavad kooliharidust nõudvad talupojad nuchtlemist.

Üks sillakohtu ametnik Poltsam astub rutust vankrist maha ja lippab minu juure tuppa ja ütleb mulle kareda häälega: "Sillakohtu härra käsib sind silmapilk minuga ühes Tartusse tulla ja punkt kelle 4. p.l. juba sääl kohtu ees olla. Tema aga ei teadnud mitte, mis asja perast." Mina ütlesin, et mull võimata on ilma minu peremehe teadmata ja lubata mõisast ära minna. Ta ütles: "Kohtuhärrat peab enam kartma ja tema sõna kuulma, kui oma härra sõna." Mina pidin siin mitu korda moi sõnu jälle kordama ja talle meele tuletama, et ma mõisa valitsuse ametist ilma minu krahvihärra teadmata ei tohi taganeda, oleks see ka missugune käsk. Siin võttis ta nüüd põuest ühe kirja ja andis seda minule! Nüüd olen ma valmis silmapilk minema, nii ütlesin ma temale, sest see oli krahvihärra kiri, mis naad tema käest ei olnud unustanud välja pärida. Muidugi olivad naad seda aimanud, et mina ehk oma inimliku auu ja õiguse eest seisma saan. Ja mitte iga nõudmise peale, pealegi veel sarnase toore meele ja tahtmise peale, ilmõige põhjuste avaldamatta, nagu seda see ametnik Poltsam omas ametis alaliselt pruukis, ehk mitte kuulda ei oleks võtnud ja nendest valmismõteldud karvapealne tärmin mind kätte saada ehk täide ei oleks läinud. (Mitt; Paatsi 2009a: 140)

Krahv Igelstromi härra pani sepapoisi tanki, ilmneb. Sakste toores meel ja tahtmine.

Kui ma kodu tulin, mis üsna imeks panti, sest, juba oli kirikhärra Letsius suure rõõmuga ühe jtu laiali laotanud, et mina ei saa enam ei kuud ega päeva näha saama, tema tegevus olla seks jäädavalt mõe[j]unud n.n.e. (Mitt; Paatsi 2009a: 141)

Kuulujutud (gossip) ja pahatahtlikkus (malice). Kahjurõõm. "Mõeu" oleks tegelikult päris kena. Mõeuväli, vastasmõeu, mõeukus, jne.

Nenda oli kirikumõisa kutseri avaldus minule. Ta oli väga murelik kui ta seda mulle rääkis, ja veel juure lisas: "Ma ei või sugugi aru saada, missugune irmus vihatuli Letsiuse südames peaks ometigi põlema süttinud olema ja otse sinu kui ühe ilma süita ja auusameelelise inimese peale, sull on tarvis väga ette vaadata ja seda vihast vainlast karta." Ma kostsin ka talle selle vanasõnaga: "Õige hõlma ei hakka ükski kinni, ja vaga veri ei värise." (Mitt; Paatsi 2009a: 141)

Avaldus - teadaanne, edastatud sõnum. Hirmus vihane tuli vaenlase südames. Vanasõna on muidugi hea.

Nädalapäevad olivad viimsest kohtu eest tulekust mööda jõudnud, kui ühel õhtul ilja minu peremees krahvihärra Tartust kodu tuli ja mind enese juure kutsus. Ta oli nenda murelik ja tuskane. Sõnahaaval, venitades, ütles ta mulle: "Tartu sillakohtu härra von Engelhardt on sinu peale lõpmatta pahaseks tehtud; temale olla siitpoolt ühe tähtsa härra läbi, keda ma sulle praegust meelega ütlematta jätan, üteldud, et Maanusse talul teatud koosolekul, kes teab missugust suurt kurja mässulist nõuu olla peetud ehk et, kes teab, missuguste kurjatöödega peale hakata tahetavad (?) ja sina ei olla seda seal kohtu ees mitte välja rääkinud." (Mitt; Paatsi 2009a: 141)

See "pahaseks tehtud" vihjab, et nad ei olnud ise pahased, vaid nendega oli pahandatud ja nüüd peavad edasi pahandama. See "kes, teab, missugus[ed] kurit[eod]" meenutab kangesti kuidas mõisahärra kutsus tüdrukuid, Hupeli neitsisid, sauna tegema mida iganes.

Kohtuhärra von Engelhardt, kes aga mind üht sõnagi rääkida ei lasknud [ja] ütles: "Et sina ühe koosolekule oled läinud, kuhu seadus mitte lubanud ei ole, selle eest lähad kolmeks päevaks türmi ning see on sulle selle Aleksandrekooli alustuse esimeseks palgaks." (Mitt; Paatsi 2009a: 141)

Meelevaldne omakohus mis vastupanu otsides seda esile kutsub.

Paatsi, Vello 2009b. Märt Miti mälestused II: Mart Mitti elulugu, aealuguga ühendatud viisil kirja panema hakatud. Tuna 2: 118-134.

Esimene Eesti selts "Vannemuine", keda eestikeelse laulmise ja kõnedega Tartu linnas pidama hakati, tema esimene asutaja oli Eesti postimehe retaktor Juhan Voldemar Jannsen, kes selle tulusa mõttele tuli, Eesti rahvale üht lõbuduse ja laulu äratust muretseta. Vaevalt hoolimatta seadis ta põhjuskirja kokku, ning toimetas seda kõrge riigivalitsuse ette kinnitamiseks, ja mis ka kõrgearmulise keisrihärra Aleksander II helde valitsuse all kinnitatud sai. (Mitt; Paatsi 2009b: 118)

No lõpuks lubati laulda kah. Võib-olla varsti võib isegi teaatrit ja muud komuskit või komejanti teha.

Isa Jannsen oli osav laulu- ja kõnemees. Ka tõised osavad mehed pidasivad laulmise vaheaeal niisamma õpetlikka kõnesid. See kõik oli Eesti noore seltsile ehk sellest seltsile osavõtja sõpradele kosutavaks hariduse äratuseks, nenda et vaimustusega seltsi koosolekutest osa võeti. Polizeimeister Jannau, kes sagedaste neist seltsi koosolekuist osa võttis ja koosoleja rahva rõõmu nägi, ütles mitu korda: "Orgem tänulikud meie helde keisrihärra vastu, kes meile seda tahtsad luba on annud, kui seltsi rahvas muude haritud rahva viisil seltsis koos käija. Ja mis veel selle alvaks peetava rahva eest kui [|] seaduse võimul ära keelati, on temale nüüd avalikult kõige kõrgema armu läbi kätte ustud. Olgem selles õnnes mõistlikud." Need polizeimeistri sõnad tulid liigutatud südamest. (Mitt; Paatsi 2009b: 118-119)

Õpetlikud kõned hariduse äratamiseks - hingearenguks.

"Vannemuine" oli see esimene Eesti rahva selts, kus Eesti rahvas avalikult ja esimest korda suure vaimustusega laulma tohtis hakata "Jumal keisrid kaitse sa" n.n.e. Sell 1869mal aastal pidas see selts ühe suure laulupidu Tartus, nüüd vahest kõlas see laulu hääl üle Eesti rahva, ning Eesti mu[u]sikalise olemusele oli nagu uus laulutaevas lahti avatud. Seda laulupidu mõistlist koosolekud peeti meie maa kõrgema seisuse rahvast väga imeks ja et Jannsen seda nii osava ettevõtmisega oli mõistnud korda saata. Pidu oli Eesti rahva 50ne aastalise priiduse ehk priiks laskmise mälestuseks pühendatud. Seltsi esialgune kooskäigi koht oli Kroonuaea taga Freitangi maeas. (Mitt; Paatsi 2009b: 119)

"Mõistlist"-i ei loe kergesti välja. Kas nagu laulupeoga seotud koosolekute mõistmist? Priidu priidus. "Kooskäigi" koht - koosolekuruum.

[...] ja luges siin ka üht enesest kokkukirjutatud seltsi asutuse põhjuskirja punktisid ette, mis pikemalt läbi räägiti, parantati, ja siis kirjaniku Jannseni, kui "Vannemuise" seltsi presidendi kätte läbi vaadata ja parandada anti. (Mitt; Paatsi 2009b: 119)

Kirjaparantus.

Peale selle oli ta veel Pärnu meistele nende põhjuskirja tagasi [annud], ja jälle iljem riigivalitsusele kinnitada saatnud. (Mitt; Paatsi 2009b: 120)

Teistele naistele ja meistele. Meistele naastele ja meestele. Naisemeister. Meistenaister. Meestenaaster? Naistemees.

See muuta nõudmine oli aga üks kogoni kasuline asi, mis seltsile tema elus suuri takistusi kõrvale saatma pidi. (Mitt; Paatsi 2009b: 120)

Kasulised ja mitte-kasulised asjad. Kogonemine. Kogo kestos voi ulatos. Kogonisti.

"Seltsi tahtmine on, ka omalt poolt hoolt kanda, et eestlaste seas põlluharimise teadused laiali saaksivad lautatud, ja nende maeapidamine kõigipidi parantatud." Ja selts kinnitati 1sel märtsil 1870. (Mitt; Paatsi 2009b: 120)

Kanna hoolt, et lautada teadusi laiali! Pidada kõigipidi maea parantatatataa.

J. V. Jannsen on 1867. a. algul teatanud Liivimaa Üldkasulikule ja Ökonoomilisele Sotsieteetile Tori põllumeeste soovist asutada selts. (Paatsi 2009b: 120, joonealune märkus)

Keele sotsieteetlik funktsioon.

Koosolejad arvasivad, et Jannsen vist juba siis kui ta Pärnust Tartu elama tuli, juba selle seltsi asutamist mõttes võis kandnud olla, ehk jälle Pärnuma põllumeiste heaks seltsi asutuse esimesi mõttid ülles võtta. (Mitt; Paatsi 2009b: 130)

Koololekul koosolejad. Mõistlist mõttid.

Aga kõige nende seltside asutamise mõtte ilmumise juures ei tohi mitte üht tähtsad meest ära unustada, kes sell aeal Peterburis elas ja hulka kirjatöösid oli teinud, isiäranis aga Eesti postimehe aealehe[s]se õige tähtsaid kirjatükkisi saatnud, kus otse nagu sõrmega näidati, kuidas haritud maades ja rahvaste juures nende maeapidamise parandamine üksnes seltside ja seltsliku elu ühendusel on võitud korda seada n.n.e. ja see mees oli Carl Robert Jakupson. (Mitt; Paatsi 2009b: 121)

Oh neid märgitsevaid kirjatükkisid.

Sesamma Jakupson tuli nüüd ka esimesele Tartu Eesti põllumeiste seltsi kokkutulekule, ja pidas siin seltsis jälle esimese kirjutatud vaimustava kõne. Ju oli temal põllutööteaduse laienduseks üks raamat käsikirjas valmis kirjutatud "Teadus ja seadus põllul", mis ka nüüd sell aeal trükis välja anti. (Mitt; Paatsi 2009b: 121)

Kollektiivset efferventsi esile kutsuv kõne. Jüri mis sa teed seal? - Teadust laiendan. "Teadus ja seadus põllul" kõlab nagu luuleteos, milles Teadus ja Seadus lähevad põllule tööd tegema. Või, elasid kord Teadus, Seadus ja Headus, kes üheskoos asutasid talu.

Kuidas tähe[n]tatud, et esimesel põllumeiste seltsi koosolekul Jakupson kui ka Jannsen tulisid kõnesid pidasivad, mis vaimustusega kuuldi. Ju oli ka Jakupson siinse seltsi asutajatele, oma kolme isamaa kõne pidamise perast, mis ta enne seda "Vannemuise" seltsis oli pidanud õige elavalt tuttav. (Mitt; Paatsi 2009b: 121)

Tähetamine! Tulisid märkisid tähetasivad. Elavana tuttav - tuntus (renown).

Põllumeeste seltsi liigete arv kasvis kaunis jõutsaste. (Mitt; Paatsi 2009b: 122)

Kasvas kaunis jõudsasti. Kasepuudel on kaunis kõrge jõuaste.

Mitmed tarvilised asjad jäeti soiku, Jakupson ja mitmed teised tuntsivad seda vastu vedamist. (Mitt; Paatsi 2009b: 122)

Vaenusidemed ja valesse karja kuulumine. Vastuvedamine, vastutöötamine, vastukäivus, mittesobivus.

Peale rohke pidust osavõtjate olivad seltsile ka tähtsaid külalesi tulnud, ja nimelt mõisnikutest Keiserliku Sotsi[e]te[e]ti Seltsi president A. Middentorf[f] (Helenurme mõisast) ja H. von Samson (Urvastest). Pidu laual peeti elavaid õnnesoovituse kõnesid. Kõige enne lasti keisri maieste[e]ti ja tema suurt sugukonda mitmekordse keisrilaulu, ja hurrah hüüdmise all elada! (Mitt; Paatsi 2009b: 122)

Külalised külalesed. Pidulaud (õhtusöömapidu), kõnepidamine (avalik esinemine). Lasta keisril hurrah hüüdmise all elada - aklamatsioonid, ta elagu, taa eelaaguu.

Kui nüüd Hans Kotkas (Kavastu talunik) seltsile õnne soovis, et see selts, kes nüüd juba 1¼ aastad isi omalt kohalt tööd teinud, ka oma jalgade peal seistes tugevaks saaks, siis ei olnud sarnane õnnesoov von Middendorf[f]i härrale mitte meele järele. Ta vaatas ühe kõvera ja läbipaistva pilguga H. Kotka peale, ja ütles: "Mis mina kuulen, et soovitakse, et see eesti selts oma enese jalgade peal peaks seisma hakkama ja tugevaks saama, see ei tohi ja ei võigi võimalikuks saada ilma saksa seltsi abita. Saksa selts on ju vana põllumeiste selts, tema läbi võib üksnes tarkust saada." (Mitt; Paatsi 2009b: 122)

Näide sellest kuidas huvide konfliktid tekitavad vaenusidemeid, pealegi veel rituaalse toimingu raames: talunik kiidab seltsi iseseisvust, aga härra nõuab, et selts ei ole sugugi nii iseseisev. Talupoeg on loonud endale õhustiku ühiskondlikuks naudinguks ja eneseülenduseks ja härra leiab, et ka tema vajaks kiitust. Härrale ei ole mitte meele järele, et teda välistatakse seltskonnast. Vahest tahab ta ka tulla pulma ja kui pruut on talle väga meeltmööda siis lasta sõduritel ta enda juurde lohistada. Kuidas võib kalk talupoeg eirata nõnda südametult saksa härra eesõigusi?

Von Samsoni kõne peale vastas Hurt: "Et eestlased küll enne ei julge uskuda, kas sakste sõnu vaheseinde kaotamisest ja vastastiku käsikäes käimisest tõeks võiks pidada, enne kui see tegevalt elus saaks silma paistma, nenda, et sakslased neist suurdest eesõigustest, mis naad üksnes isieneste käes ilma üleüldise kasuta peavad, ka Eesti talupõllumeistele ühtlasi ära jagavad, siis vahest võiks seda käsikäes käimist uskuda." (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Võrdsus ja õiglus. We're in this together ei ole väga kõnekas kui ühed töötavad kodust ja teised jäävad kodutuks. Või, kui ühtedele kuulub kogu maa ja teised võivad "teha koostööd" või lageda taeva all hulkuda.

V[on] Middentorf[f] ütles: "See olla praegusel aeal veel võimata, Eesti rahvas olla veel rumal, vast sadade aasta vältusel võida see, kui rahavs nii targaks saab, ehk sündida." (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Lõpmata õnnelikum ja julgem on eestlase elu oma despootliku saksahärra võimu all kui kodanikuna kaaskodanike hulgas.

Von Samson Urvastest, tõi ette katuse laastusid, mis ta sell suil Soome maal käies (kuhu teda oli saadetud), sealt talunikude käest oli toonud. Laastud, mis ööveldatud, olivad 21 tolli pikad, ja tulevad mitmekordselt kattuseks;, lattide peale naelutada, 1000 laastust saavad [ruut]sülda katust, iga sülla peale minevad umbes 10 kopika eest naelu. See nägemine oli tähtjas. Laastud said minu kätte, et neid ka Tartu põllumeiste seltsile näidata. (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Talupoja huvisfäär: katuselaastud. Laastud naelutatakse kattuseks lattide peale. Kile võib kasutada kasvumaja kattuseks.

Mõisnikude seltsi presitent A. von Middendorff Hellenurmest ja H. von Samson Urvastest püidsivad eestlasi omas maeapidamises lätlaste kõrval laita. Ma tähendasin, et see ütelus eestlaste kohta mitte tõsi ei ole, sest siinse lätlastele on nende kohad 80 rubla eest taaldri maa müitud, aga eestlastele ei ole 180ne rubla eest veel müija tahetudgi, pealegi on siinsed lätlased maad head ja tasatsed, kuna eestlaste maad enamiste kinklised ja liivased on. Middendorf[f] ütles: "Miks eestlased ka siis ei ostnud, kui kohad odavad olivad." Ma tähendasin, et mõisnikud ealgi eestlastele sell odaval aeal ei ole kohtasid müinud, kui siin latlastele müidi. Ainult barun Bruinning müis Kirepi ja Penuja vallad, ja barun Grüidner Suistlepis talusid odavalt ära. Nimetatud härrad tähendasivad veel, et lätlased kui osavamad põllumehed ka oma elumaeade korraspidamise poolest, puhtuses eestlastest kaugel ees olla, mida lätlaste toredad elumaead pidada välja näitama. (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Pretsitentiamet. Kinnipüid. Ma tähendan, sa tähendad, ta tähendab. Kinkline kingas. Eestlased on lätlastest nutikamad (Hupel) ja neil on rohkem rahvalaule, aga lätlased on vähe puhtamad ja rikkamad (härradele tulusamad).

Näituseks panti siin ühe läti talupoea kivist elumaea ette, kelle ehitus neliteistkümmend tuhat rubla olla maksnud, kus kohtas olla Eesti talupoegadel sarnatsid maeasid? Selle samma kalli elumaea talu karjalaudad olivad aga väga alatu korra sees. (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

Sarnased sarnatsed. Sama samma.

Kui see peremees oma karjalautade eest üht paremat hoolt oleks kannud, ja seda nenda välja ehitanud, et sõ[n]niku ram[m]u mitte raisku ei oleks pääsenud minema, ja siis perast oma elumaea selle ma[a]tüki suuruse kohta parajamõedulise oleks teinud, kui palju oleks siis sell teel see kapital selle sugukonnale kasu toonud? Juba sarnatsed ehitused näitavad, et lätlased põlluasjantuses mitte nii edasitungiad ei ole kui eestlased, mis ka sellest arusaadav on, et eestlased Lätimaa sisse edasi lähävad, ja enestele seal ilma kartuseta kohtasid ostavad ja rendivad, kuna lätlased eestlaste poole ega sekka peaaegus üsna sugugi ei asu. Pealegi ei ole lätlased ka riiete poolest mitte nii puhtuse armastajad kui eestlased. (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

Ideaalproportsioonidele mittevastavuse üle võib alati kõikjal kõige üle nuriseda. Põlluasjavärk. Edumeelsed edasitungijad. Kühü lähäväd öhöd.

Parun Grüidner Ruhja mõisahärra kinnitas minu ütelusi tõeks. Nenda olime meie palju läti talusid ja nende maeapidamisi läbi vaatanud, mis juba üleültse väga kiidu väärt välja näitas, aga siiski oma odava ostuhinna ja madala pere palgade järele, palju parem oleks võinud olla. (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

Ütlused, ütlemised, ütelused. Palgad ja palged. Ültine ültsus.

Meid viidi nüüd veel ühte talusse. Siin oli rehi väga korralikult ehitatud, kaks traatpõhjaga tuulamise sarja, üks arv, teine paks, milledega töö siin väga hea oli (ja mina ka oma kodus perast varsti neid enesele soetasin). (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

t`uulama <29: tuulata, t`uulan>. Tuulatud vili (õhuvoolu abil puhastatud). Väljas tuulab tuul puhub. Tuulas sahtlis, tuulas sahtlid läbi (tuhlas, tuhnis). Tuulamis+masin _AJ.

Puust elumaea oli parajamõeduline, ka oli toas eril [orel], ning härra von Middendorf[f] maeaperemeest palus, et see seda ka mängiks. Peremees otsis siis noodist selle tuttava viisi "Oh võtkem Jumalad" ja mängis seda nelja hääle peal. Härrad Middendorf[f] ja Samson avaldasivad siin üht isiäralist rõõmutunnistust, siiski kahjatsedes ja küsiteledes: "Vaata! Seda mõistvad lätlased, aga eestlased ei mõista seda sugugi? Mull leikas see estlaste laitus südamest läbi, ja ilma et ma siin üht sõnagi neile oleksin kostnud, istusin ma erila ette, ja et ma seda samma laulu väga ilusaste ja kontra passi ja lisatoonideta olin õppinud, läks selle mängimine õige toredaste edasi. (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

Erilimäng. Elektrieril. Toaeril. Vänteril. Erilimeister. Erilikontsert. Erilivile. Erilipunkt. Härrade rõõmutunnistuse püüdlemine tundub alamlik. Rahvuslikku eneseuhkust tuleb tõestada näidistalu ja igaühe erilimänguoskusega?

Nüüd vahest ütles v. Middendorf[f] läti keelel peremehele, et ka eestlaste seas mänguoskajaid on, ja barun Grüidner ütles, et tema eestlaste hulkas kindlama vaimuga mehi olla leidnud, kui lätlased on. (Mitt; Paatsi 2009b: 124)

Nutikamad ja kindlama vaimuga. Kindlameelne?

Et kõnelejatelt jutt, pilkaja tooniga välja räägiti, heitsin ma oma silma pilkusi ümber vaatusele, kas ehk kuskilt asja ei leiaks, millega küsiatele paraja vastuse võiks anda, ja imet! minu lootus ei olnud mind mitte petnud, ma leitsin, mis silmitseda olin soovinud. Ma vastasin siis, esiteks pean ma tunnistama, et maeapidamine siin väga täielikus korras on, nagu seda ealgi ühe põllumehe juurest paremini nõuda ei või. Aga et igal inimesel ka oma vigasid on, siis ei ole ka selle talu rahvas sellest mitte ilma, sest siin on niisamma roppu ja musta olekud leida, nagu see üleültse, kuida ütelnud olen, otse lätlaste viga ehk tõbi on. Kõik tegivad siin juures silmad õige suureks, ja küsisivad no mis siis siin jälle? Ma näitasin kaevu peale, kelle juures umbes 4 ehk 5 jalga kaugel üks virtsaloigugene oli, kuhu kõik pühkmed ja sõn[n]iku jätiksed sisse olivad kasitud. Vaatake [|] minu härrad! Siia kaevu sõrvale loiku on kõik mädanik ja virts kokku kogutud, ning kaevust võetakse toiduks ja joogiks ometigi seda välja, mis siit raisaloigust sinna sisse on immitsenud! See oli jällegi üks ootamata vastus, millega kiidetud lätlaste ilmpuhtuseta olek avalikuks sai. mis aga muidu veel lätlaste kohta ütelda tuleks on see, et naad rohkem käsitöölised ja nimelt toolide ja vokkide treimisetöö tegiad on kui eestlased, aga ometigi vähäma meheliku kindlusega, see on ümberrääkiad ja saksastamise armastajad, kust ka nende, mitte kindel oma rahvuse armastus välja näikse paistvad. (Mitt; Paatsi 2009b: 124-125)

Mõisnikud küsisid Mittilt milliseid vigu ta veel lätlastel täheldas, ehk utsitasid teda ennast lätlasega võrdlema - divide and conquer - ja Mitt läks õnge, sest ta täheldas - tõenäoliselt õigesti - pilkavat tooni mõisnike küsimuses. Mõisniku lõksu astudes otsis ta midagigi valesti näidismajapidamises - mädanevad sõnikujätiksed kaevu kõrval virtsaraisaloigus - ja ültistas seda läti rahuvusiseloomu tasemele tema vea või haigusena. Mõisniku silmis oli ka eestlane ju ilmpuhtuseta olekus ja võis veenvalt, vaimukalt, vaimulikult ja vaenulikult kirjutada sellest kuidas eestlased oma ihulisi vajadusi keset jalgtee käimist rahuldavad möödujaid tähele panemata. Mis lugupidamist väärib meelekindlus eluka juures, kes sugusid eristamata koos põõsa taga häda käivad tegemas? Kusjuures see võib päriselt olla rahvusliku iseloomu tunnus eestlaste juures, et nad alastust ja ihuhädasid miskiks ei pea - eile poest tulles nägin neiut kohmetult seismas keset inimtühja kõnniteed, möödudes tunnistasid silmad mida aju oli ette aimanud, et tüüp parasjagu kastis nurga taga mahajäetud maja seina. Avalik urineerimine on eestlast hulgas vist vastuvõetud komme kuniks üksteise varvaste peale ei kusta.

Kui viimsest äranähtud talust Ruhja tagasi hakkasime sõitma, siin küsisivad mind nimetatud härrad: "Missuguse rahval on kõige rohkem tarkust?" Ma kostsin, kelledel kõige rohkem vaimuhariduse raamatuid on. "Õige," ütlesid härrad. "Aga missugusel rahval on siis kõige rohkem tähentatud raamatu[i]d, kas saksa või vene rahval?" "Kuulu järele saksa rahval, aga ka vene rahval peab oma täieline ja aealoolik hariduse kirjavara olema nenda, et ta ellegist teisest haritud rahva kirjavarast palju tagasi ei jäävad," nenda vastasin mina." Tõsi!" ütlesid härrad, aga lisasivad suure rõhuga juure, et "saksa rahval kõige suurem kirjavara ja ka kõige suurem tarkus olevad," häälitsedes, "Vaata!! Nüüd siis peame otse nende rahvaste poole õige kindlasti hoidma, kellel kõige suurem tarkuse varandus on, ja nüüd peab rahvas õige kangeste saksa keelt hakkama õppima, et ta sakste tarkuse osaliseks võiks saada, ilma selle keeleta ei ole midagi võimalik, seda haridust soovime meie saksad teile." (Mitt; Paatsi 2009b: 125)

Läksin otsima vastust sellele küsimusele. Keele järgi ei ole otseselt andmeid. Tõlgete kohta on andmeid, aga see ei ole kogutoodang. Kusjuures lingvistide redditis kommenteeris keegi, et saksa keeles avaldatakse ebaproportsionaalselt palju raamatuid, sest nad on ~2.5% maailma rahvastikust, aga 10% maailmas avaldatavatest raamatutest on saksakeelsed. Otsing kusjuures annab täitsa ilusa tabeli, et 1995. aastal, mille andmed on kõige täielikumad, ilmus 21,84% maailma kirjandusest inglise keeles, 10,99% hiina keeles ja 9,78% saksa keeles. Aga see oli 25 aastat tagasi. Vikipeedias praegu lingitud allikas on riikidelt andmeid sunnitud võtma erinevatelt aastatelt, 2010-2013, ja keskendutakse turuväärtusele. Näiteks on huvitav välja osutada, et Saksamaa andis 2013. aastal 93,600 uut raamatut välja, aga sama rahvaarvuga Iraan andis 2018. aastal 102,981 uut raamatut välja - kui oleksid samade aastate andmed siis oleks järjestus teine. Väga kahtlane tabel, kust saab teada, et Sri Lankal avaldati 1996. aastal 4,115 raamatut ja Eestis 2017. aastal 3,916. Igal juhul on selge, et selle loogika järgi peaks näiteks tänapäeva sakslane hiina keelt õppima, sest selles keeles avaldatakse kirjavara kõige rohkem, seega neil on ka kõige suurem tarkus.

Aga kui Teie auustatud härrad neid meie rahva kohta öeldud hariduse soovisi südamest olete välja ütelnud, siis tehke seda sell viisil tõeks, et meie rahvale eesti keele hariduse raamatuid avitate muretseda, ja hariduse väärilisi koolisid elule kutsuda, sest üksikuid raamatuid on mittu tuhat kord hõlpsam kätte muretseda, kui tervet rahvast teisekeeleliseks rahvastada ja nenda, mis muidugi võimata, neid saksa haritlasiks teha. (Mitt; Paatsi 2009b: 125)

Rahvavalgustajad justkui tahavad, et rahvas õpiks ise mõtlema, mõistma ja arutlema, aga teisalt ei soosi emakeelset haridust ja eestikeelse kirjasõna edenemist vaid eelistavad oma ülemvalitsemise jätku ja eestlase saksastumist. Mitt adub huvide konflikti.

Härrad ütlesivad: "Eesti keel ollagi ju kaduma, ta ei ollagi väärt, et teda üles arida, saksa keel saada peagi üleüldiseks keeleks kuulutatud, juba kõikides kohtudes olla ta siin täieste maksav keel, mis tarvis siis veel eesti keele parandamisega saksa keele võitu takistada ja tarkusele saamist kinni pidada." (Mitt; Paatsi 2009b: 125)

See kadumise laul kestab juba 150 aastat, ilmselt jääb veel kauaks kestma. Ja kui üleüldiseks keeleks kuulutatakse mõni muu keel, mida teevad siis sakslased?

Nenda jutustates jõutsime Ruhja linna tagasi, kus mõisnikudekogu maeas lõunelaud kaetud oli, ja meid nendega ühte lauda sööma paluti. (Mitt; Paatsi 2009b: 125)

Mõisniku elu: vestlused ja söömingud.

Ma tõendasin, et rahvas hingemaid küll ei soovi kitsais vaheltatavais põldudes, mis hingede arvu suurenemisel ehk vähanemisel ümber muudetakse, vaid küll vähämaid maatükkisi, kus kehvemad inimesed asuneda ja elama hakata võiksivad, sest et eestlased tööarmastajad rahvas on, ja kui enam peremeest teenida ei jõuua, siiski veel, kas mõistliku rentimise, ehk veel parem ostmise teel, oma väikest maakohta ülepäevaliku leivahoolitsuse, üsna lilleaijaks saaksivad muutma [...] (Mitt; Paatsi 2009b: 125)

Asunemisel siin konkreetne "koloniseerimise" tähendus:

• asund <2e: -i> _ZOOL koloonia, isendite kogu v rühm
• asundama <27> ümber asustama, koloniseerima
• asundus <11: -e> asunike elupaik, uusasula, koloonia. Eesti v eestlaste asundused Kaukaasias. Juudi asundused palestiinlaste aladel. Asundus+talu asunikutalu
• asunema <27> _VMO asuma
• asun`ik <25: -niku, -n`ikku> seni ülesharimata maale majapidamise rajaja; Eestis 1919. aasta maareformiga saadud maal talu rajaja; _VMO veerandliitrine viinapudel. Eesti asunikud Krimmis. Juudi asunikud. Asuniku+koht = asuniku+talu asuniku rajatud uudistalu

[...] missuguste kohtade peale ka (hantvergid) nagu sepad-puusepad, ratassepad ja muud põllutöömasinate tegiad kergemalt asuneda võiksivad, [|] ja põllutöö seda rutemalt uuema aea ja parema tööriistade kätte saamisel, ühe kõrgema kultuura järjele saaks tõstetud, kui niisugusid väiksemaid kohtasi rahvale nende parajaks asutamise paigaks sisse saaks seatama, milleks ju mõisnikudel niisugust maad üsna küllalt, ja isiäranis veel valdade küllest suurel hulgal mõisate külgi sisse võetud on." Selle üle lubati "järele mõtelda". (Mitt; Paatsi 2009b: 125-126)

Kõrgema kultuura järele tõusmine on ju sakslase kunsti varastamine. Selle üle võib tõesti sügavalt, võib-olla paarsada aastat, "järele mõtelda".

Siia juure, ehk selle peale ütles C. R. Jakupson: "Minu härrad! Teie olete nüüd näinud ja vistist ka aru saanud, millest praegune kooliõpilaste proovimine selged tunnistust annab, et ühe rahva tõise keele peale ümber muuta tahtmine, mitte loomulik ei ole, vaid ainult rahva haridusele täitsa takistav töö, ja õpilaste asjata vintsutamine on. (Mitt; Paatsi 2009b: 126)

Sama arutelu nüüd eesti ja inglise keele üle kõrghariduse kontekstis.

Ainult tähtjas oli meil von Samsoni härra läbi Soomest toodud katuselaastude proov, mida mina Tartu Eesti põllumeiste seltsile näidata tõin ja siin seltsis ette panin, seda ka meie Eesti rahva juures ilmviibimata läbikatsele võtta, ja kui kõlblik, teda tarvitatakse teha, sest senimaanise vana õlekatuse pidamise läbi lähab otsata palju põlluram[m]u kautsile, kui ka see laastukattus mitte õlekatuse vasta pooltki aega ei kesdaks, siiski tema odavus, oleks niipalju madalam, et selle asemliku katuse õledest saadud sõn[n]ikuga, ühe ainsa aasta sissetulekust uus laastukatus kätte võiks saada, aga missugune põlluram[m]utamise järeldus seesugusest põhjaandmisest välja võiks kasvada, n.n.e. (Mitt; Paatsi 2009b: 126)

"Läbikatsumine" üks väheseid asju mille kohta olen pühapäeval kirikus seletust kuulnud (tööriistade läbiproovimine). k`autsjon <2e: -i, -it> rahaline tagatis. Vahialune lasti kautsjoni vastu vabaks. Just üks õhtu mõtlesin enne magamaminekut, misasi on bail eesti keeles. Ikka ei tea mis värk sellega täpselt on, kas raha saadakse millalgi tagasi ka või lähebki kaotsi vms.

Ka on meie viitsepresitent Jakupson, omas kõnes neid jo suuremaks jaoks Teie silma ette säädnud, ja Teid nendega tutvaks teinud. (Paatsi 2009b: 127)

Asepresident. Viitse- on jumalast hea. Võib rääkida E. R. Clay mõistest viitsetähelepanu. Silma ette säädmine - ilmekalt jutustamine - eye-minded (silmameelne?).

Meie põlluriistad on enamist kõik veel puudulised, meie ma[a]harimine vana harjunud viisi järele ära seatud, meie laudud lasevad suure jao sõn[n]ikuväest metsa joosta, meie külakoolid on veel kõige nurjatumas oleku sees, n.n.e. Kõik need asjad tahavad sügavad läbitundmist, järele mõtlemist, ära proovimist, uuentamist, täiendamist. Kõiki neid asju peab ja tahab meie selts ühes aidata korda seada. Meie selts peab meie põllumeiste silmi nende asjade kohta laiendama, meie mõistust kasvatama, ja nõnda ühe sõnaga ütelda, meie maa põllutööd ühe parema järje peale saatma. (Mitt; Paatsi 2009b: 127)

Mõistuse kasvatamine nagu hinge arendamine. Rahva eneseharimine. Need nurjatud külakoolid!

Nemad kaebavad oma Saksama[a] opmannide ja sulaste üle, ja pidavad nõuu, kuidas neist lahti saada. Meil ei ole muu raske elukatega tegemist kui ehk mõne roti seltsiga. Nenda mõedavad nemad hoopis tõise mõeduga, vaatavad hoopis tõise silmaga, kui meie. (Mitt; Paatsi 2009b: 127)

Ebainimlikustamine (dehumanization).

Ka see näidatud ja kiidetud rahvakool, kus meie olime, näitas mull liig kahtlane, ehk otsekohe välja üteldud, täitsa saksastamise teel kõndivad, mis milgi kombel läti talupoegadele kasuks ei või tulla. (Mitt; Paatsi 2009b: 127)

Võõrkeelne kool ei ole lõpuni rahva enda oma.

Oma nõuupidamisi meil omitigi ühes koos võimalik ei oleks ära toimetada, seda jo meie mitmesugune babüloni keel ei luba. Ja kui ülemalnimetatud asjad ka veel maha võtam, missugused ühendamise paelad jääksivad siis veel järele? (Mitt; Paatsi 2009b: 128)

Babüloni keel - segakeel, a la estonglish. "Ühendamise paelad" - "ties of union" (PC 6.1).

Ma ei salga, et meil ja suurde põllumeiste seltsil ühesugused eesmärgid ees seisavad, see on et mõlemad üht ja seda samma asja - meie põlluharimise kõige mõnusamad järge taga nõuavad. Aga need teed, kelle peal mõlemad seltsid käivad on teine teist, sest suure põllu mehed (mõisnikud) harivad oma põldu suure jõuu ja varaga, mida naad meie rahva käest enesele teoorjuse ja suurde maksudega sisse pärinud on. Aga meie, kui väikese põllu mehed peame katsuma selle vähisega läbi aidata, mis meile, nendest maksudest üle jääb, ning olema veel pealegi õnnelised, kui nälga enestest oleme kaugemale jõuudnud tõrjuda, ja siis veel oma maeapidamist, hakata korralikumalt järele tõstma, ja mis juba selle paari aasta vältusel kauniste on kosuma hakkanud. (Mitt; Paatsi 2009b: 128)

"Ütle mulle, oo tarkusearmastaja, kas rikas mees on ebaõiglane või ebaõiglase mehe pärija? Sest selles küsimuses ei ole vahepealset." (Alypius, vt Taylor 1818: viii)

Õpetaja kanditadt Jakup Hurt oli nüüd seltsi presidentiks saanud, nagu lehekülg 222 nägime. Tema toimetus ja juhatus oli põllumeistele igapidi elustav ja loomulik. Ta ei püidnud ealgi ainuüksi kõnelda, ja oma jutuga aega pitkendada, nagu seda Jannsen tegi; vaid ta soovis et iga inimene oma soovisid, olgu kirjalikult ehk suusõnal, seda kõne pidamise kombel seltsile ette kannaks. (Mitt; Paatsi 2009b: 128)

Hurt loetavasti ei olnud faatiline osaduja, st vestluse monopoliseerja, vaid vahendaja, "faatiline ekspert", egalitaarne kommeteinimene.

Nõuks võeti siin Lantrad Kollegiummile, neid puudusid, ja vigasid jaultki ette panna, et need selle poolest kui mõisnikude esimehed nõuu peaks, sest nende käes on ainult selle maa ja rahva sedluse üle kui ainus võimus; ja nemad siis neid kahjulisi takustisu Eesti talurahva maeapidamise teelt ära aitaks koristada, kellest mõisnikkudel ju mingi suuremad kasu ei ole; aga väikse põllu meistel suur ja tähtjas kergitus on, ning nenda see must vana aea vahesein, talu ja saksa rahva vahelt aeg-aealt ära kaduma saab. (Mitt; Paatsi 2009b: 128)

Jaultki - jaoltki, jauti, jautumus, jautur. s`eadlus <11 ja 9: -e> riigipea õigustloov akt. See "vahesein" torkab silma üha kandvama kujundina.

Sõnad selles vastuskirjas olid küll pehmeste öeldud, aga asi isi oli ometigi otseteed tagasi lükatud. Seltsi soovitus-, ehk küsimuskirjas seisis talumaade peale seatud maksude kohta, nagu teeteod, jaamade maksud, kiudu käigid, n.n.e., mis kui kõige [|] maa pealne maks ja koorem võiks olla, ning nende täitmine siis kogoni loomulikum saaks olema, kui seesamma seisustest vahet pidamata kõige maade pealt ühtviisi saaks kannetama, ning üks, ehk ülem seisus tõise alama seisusele mitte enam nii üleliigsid raskusid ja karedusi peale ei saaks panema, nagu seda tänini järjest sünnib, kus talumaa ja rahvas seda üksi kannab, ja mõisnikude seisus seda täitma sunnib, ilma et isi aru saaks, kui raskeks need koormatused nende mitmekordse ümber töötamise läbi talurahvale peale tõusevad, nenda, et see juba võimata kõik ära kanda on. (Mitt; Paatsi 2009b: 128-129)

Süntaktiliselt sarnane konstruktsioonile "Kas faatilises osaduses kasutatakse sõnu peaasjalikult selleks, et edastada tähendust mis sümboolselt kuulub neile sõnadele?" (PC 6.3) - Maksukoormate raskuste all ägamist ei panda miskiks.

Niisugune maamaksude täitmine nagu jaama- ja kirikumaksud, teesädmised, ja mõned muud, olla küll ainult rüitli kogu asi, ja kui seadusline vanast jäänud mõisamaade koor[e]m. Aga mõisnikud olla seda koormatust aegamööda talumaade peale hakkand seadma; ja taluma[a] rendimaksusid jälle selle asemel vähendanud. (Mitt; Paatsi 2009b: 129)

Neile, kellel on, antakse juurde; ja kellel on vähe, sellelt võetakse viimnegi ära.

Mineval aastal dezembri kuus koos olnud rüitlite konvendi sõna peale, kellele Tartu Eesti põllumeiste seltis 28mal septembril 1872 saadetud kiri nõuuvõtmiseks ja otsuse tegemiseks ette panti, on Liivima[a] Landrath Collegiumil seda nimetatud kirja perast vastuda. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 130)

Praegu ongi dezembrikuu.

Nüid võib kõik krunt Liivimaal, niihästi mõisa- kui ka orjusemaa iga seisuste omaks saada (kui nemad aga ristiusku on). Sellejärel saavad kõik nimetatud krundi pääl seisvad tasumised iga seisuste inimestest kantud, kelle omanduses parajasti krunt ja maa seisab ja selleperast ei või orjusemaa omanikudest täidetavaid orjusi mitte nagu üksinda talurahva seisuse koormaks arvata. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 130)

Majandus, poliitika, ja religioon.

Need maksud, kellest Eesti põllumeiste selts seletust teeb, seisavad krundi ja maa (põllu) pääl; selleperast ei saa nemad edaspidi täieliste mitte aeoti koha peremehe (rentniku), vaid omaniku ehk ka mõisniku poolt kantud. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 131)

Ajuti. Aeo; aeojaht, aeojää, aeopuud, aeovesi; aeokelme, aeokest, aeoloputus, aeopesu, aeopõletik, aeorabandus, aeoripats, aeosopp, aeosurm, aeotrust, aeorünnak; aeoma, aeor, aeorveda, aeoti(ne/selt), aeotu, aeovaba.

Kui õiged need säädlemised on, sellest saagu nimetatud eestseisus nähtavad põhja, et ilma orjuseta olevad mõisamaa talud ehk kantnikud tükid, nii pea kui rüitlikogu (Ritterschafti) lubamisi nende pääle ei panta, ühe hoopis kõrgema rendi ehk ostmise hinna annavad, kui orjusema[a] talud, kelle üleüldine aastase ehk krundimaksu suurus saab olema. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 131)

Ringisäädlemised. Juriidiline aelemine.

Nagu orjusemaa krundi ja aluse peal seisavad maksud on nemad juba omanikude poolest rendi ehk ostmise hinnast maha arvatud; kui nüüd tahetakse, nii kui ette pantud kiri seda arvab, et need koormad (teod) kõigi maa peale, see on ka mõisamaa pääle nende üksikute tükkide suuruse mõõdu järele jaotatud saaks, siis saaks mõisnikule üks orjus pääle pantud, kelle täitmise eest tema orjusemaa saajale ära arvatud jao rendist ehk ostmise hinnast heaga maha pidi jätma, ja orjusema[a] omanik saaks selle kergitusega õiguseta ühe kasu, sest et see terve orjus juba enne kaubategemise juures ära tasuti. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 131)

JOKK

IIIdas punktis tahab Eesti põllumeiste selts, et muret saaks, isiäranis seaduste perast peetud, kelle järele ka mõisad oma arvu ja suurust mö[ö]da ühe jao koormad ja kogokonna maksudest seltsikul viisil kannaks. Seda tahtmist põhjentatakse sellega, et vallakoolides ka mõisas tööl olevate hantvärkide ja sulaste lapsi palju on, mõisa rahval ka ikka enamiste kogokonno kohtu juures hoopis rohkem tegu on, kui val[l]a enese liikmetel ja sellega vallaametnikudele palju vaevu peale panevad. Selle sehes aga ei või seletatavad põhjendamist sugugu leida. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 132)

Sehes - suhtes. Kohtupidamine on mõisnike meelevallas.

See säädmine, kelle järele talu kogokonnad mitte kedagi oma kohtu aseme eest ei annud, leidis oma põhja säält, et [|] mõisa härra kogokonna ametnikkude valitsemise juures, kui ka kaugele ulatuva ülevaataja (politzei) õiguste ja olemiste perast palju teha võis. (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 132-133)

KRS-One'il kordki oli õigus - overseer/officer.

[...] kui suur ka peris ilma sundmuseta mõisnikude osavõtmine selle tarvituse poolest tõelikult on 18⁶⁷/₆₈ ja 18⁶⁸/₆₉ aastate Liivimaa Landrath Kollegijummi koolide katsumise materiali järele on need sinatsed maksud (täitmised) mõisade poolt kihelkonna ja kogokonna koolide eest [...] (Landrath Collegium; Mitt; Paatsi 2009b: 133)

Minatsed, sinatsed, nematsed.

Nende Landrath Collegiumi kiri, mis Tartu Eesti põllumeiste selts sealt vastuseks saij, ning sellega oli seltsi lootused, et mõisnikud ehk aea tarvituse järele, ka omalt poolt parandamise samme Eesti-rahva elu korra kohta astuma hakkaksid, lõpnud; ja pidi uut nõuu pidamist ja leidmist, kust seda jälle peale hakata, ära ootama. (Mitt; Paatsi 2009b: 133)

Mõisnikud jäävad ikka tagurlikuks? Kae ime.

Jannsen valiti Mihklipäeva aeal 1872 jälle presidendiks ning poolele jäänud töö Landrad Collegiumile kirja valmistamiseks võeti käsile; saadikud kutsuti talvel kokku, ka mina olin nende seas kui Võru põllumeiste seltsi saadik ja minuga ühes Juhan Lubi Nüplist ja Kusta Kolk Koigust. (Mitt; Paatsi 2009b: 134)

Kangesti meenutavad nimesid Kärneri Soodoma Kroonikast, nagu Kusta Sikulokutaja.

Paatsi, Vello 2009c. Märt Miti mälestused III: Mart Mitti Elu lugu, Aea luguga ühentatud viisil kirja panema hakatud. Tuna 3: 115-129.

Seltsi koos käigidel, ja nõuupidamistel kadus jätk jätkuvalt elavama kõnepidamiste ja nõuupidamiste järg. Seltsi elu, mis oma liikmete arvu po[o]lest kaunis suureks oli tõusnud, vähenes silma nahtavalt. Aasta perast 1873 oli see mitme sadalise seltsi liikmete kooskäik nõuupidamisele, mõne kümnete peale langenud, kõikitele kes seltsi elust õige elavalt osa olivad võtnud, oli nagu une ramestus peale tulnud. Ka mitmesuguste soovituste peale: "Meie ei tohi omitigi seltsi ära surra lasta!", siiski ei tahetud enam seltsi koos käikidele minna. (Mitt; Paatsi 2009c: 115)

Seltskondlik läbikäimine kahanes.

Nenda edasi surma poole elades ütles Jannsen ühel sarnatsel koosoleku päeval: "Et liikmid enam sugugi seltsi koosolekul ei tule, pean ma tuleva kord seltsile surma kõne ära! ja asi on lõpetatud!!"
Et seltsi asi nii kiirel sammul oma kõrgemalt tipult tagasi oli astunud, selleks loeti Jannsenil kaks suurt isiäranis vigadust, iseteks seda, mis juba Jakupson, Jan[n]seni kõige esimese aastase presidendi ameti kohta ütles: "Jannsen ei ole mitte põllumees, selleperast ka mitte loomulik selle seltsi presitentiks, tõiselt ta ei ole enam sugugi usaldav kindla vaimuga mees." Seda olid nüüd selts, ja rahvas temast tundma õppinud! Sellega, et ta omas aealehes Eesti postimehes, mitte üksnes seda, et kõik auusa võitlemise ja eest kostmise Eesti rahva eest maha oli jätnud, vaid rahvast ja nende põllumeiste seltsisid pilkava sõnadega teotama hakkas. (Mitt; Paatsi 2009c: 115)

Oioi. Näib põllumeeste seltsi kaaperdamisena.

Nenda oli nüüd Eesti rahvas eesti ainsamas ja tähtsamas aealehes oma eest kostmise kaotanud, ja saksa keelsete lehtedele rusutavas saanus. Sellega tekkis Eesti armsamate isamaa poegade südames suur kurvastus tuleviku kohta ning küsitelemine tõusis: mis peab sellest rahvast saama, kellele tema omast lihast ja verest vainlasi kasvab? See nähtus oli tõeste kurb, pealegi otse Jannsenist, kes kui esimene hiilgav täht, oma kirjantuse ja terava ette võtete perast eesti ilmas, oli ilmunud, nüüd aga oma paistuse täitsa musta pilve taha oli kaotanud. (Mitt; Paatsi 2009c: 116)

Valgusekujund. Eestlastest estofoobid. Meenub hiljutine juhtum kui reality-televisiooni nägu avaldas tiktokis soovi, et COVID-19 vaktsineerijad sellesse ära sureksid ja üks reaktsioonidest oli, et rumal noor inimene soovib oma rahvale halba.

Saksad õiskasivad, aga Eesti rahvas nutsivad! Sest et küllalt kardetav, et ehk kõrge riigi valitsus oma mõeuvat kätt, mis Eesti elu parantamiseks tegevusele oli hakkanud, tagasi saaks võtma, kui Eesti rahvast alatuid järeldusi kuuleb; sest Eesti rahvale ei arvatud sugugi aealoolist pol[i]tika toitu tema aea kirjantuses kätte anda võivat; sest paremate kirja tükkide ilmumine tema aea lehtes oli juba 1871. aastast saadik kadun[u]d; kui tuntud õpetaja Hurt nimetatud 1871. aasta esimesel poolel, (kui ta veel kimnasi koolmeister oli) Eesti Postimehe lisakirjanduse kuni 27ma num[b]rini, kus ta viimist (sakslaste seie tuleku, ja eestlaste südika vasta võitluste üle) kirjutas. Sarnastest minevikuteadustest, kus toore võitlusega, rahvaste vahele igavesed mustad vaheseinad olivad järeldanud; võiti õigusega loota, et naad rahva sekka saavad kantud; et siis kõige mõnusam on olevikus minevikuga, tuleviku vasta ära leppimist teha. (Mitt; Paatsi 2009c: 116)

Kultuuripoliitika või poliitilise kultuuri küsimus. Kimnas - gümnaasium. Ajalugu - minevikuteadus. Toore võitlus muinasajal ja edasistel talurahva ülestõusudel. Mustad vaheseinad, mis tolle ajani eraldasid sama riigi kodanikke rahvuse põhjal. Üks huvitav kõrvalteema on siin tsaaririigi tanki panemine mõisnike vastu - mõlemad mitte-venelastest pooled on truualamlikud isamaalised patrioodid kui vaja, aga eestlane toob vene võimu enesekaitsena üles, nagu selgus eelmises jaus Mitti vestlustest mõisnikega.

Ning sügise 1874. valiti Jannsen ka Eesti Põllumeeste Seltsi presidendi ametist lahti (ja mind tema asemele). Teda valiti küll veel lähemal, uuel aastal Kanepi kihelkonnas peetava Võru Eesti põllumeiste seltsi presitendiks; aga ka säälgi ei võinud ta tervet aastat auu sees arvatavalt enam seista, vaid põlgdused, mis sellel seltsil tema vastu juba suvvel olivad alganud, lõpetasivad tema ameti pidamise, sellesamma ühe aasta aea lõpul. (Mitt; Paatsi 2009c: 116)

Seltskonnast võõrandumise küsimus. Ma ei leia nüüd üles, kes niimoodi kirjutas (Ross?), aga umbes nii, et ükski inimene ei talu alatasast võõrandumist, st olla seltskonna poolt vihatud, nagu mõnikord langeb ajaloolistest ja proosalistes teostes osaks üksikemadele, "hooradele", jne. (Näiteks Hiroshi Teshigahara 1964. Woman in the Dunes tuleb meelde.) Laias laastus "ärapõlgamine". Kanti lauakommetes ka seik, et keegi ei tohi seltskonnast lahkuda halvas meeleolus ja teiste poolt ära põlatuna. Ühenduslüliks on siin jälle huvikonfliktid - Jannsenit tajuti rahvavaenlasena.

Kõige suurem põlgtus tuli siin jällegi sellest, et ta mitte seltsi liikmete poolt sisse tooduid ja soovitud kõnesid (rahva maealt pidamise parantusist) pidada ei lasknud, vaid selle asemel ainuüksi kõnesid pidasid, mis aga kuuljatele väga igavaks läksivad, sest et naad liig üksipidised, ja põllumeistele ilma mingi tähtsuseta olivad, pealegi ilmus tema suust siin seltsis avalikult kõnedes laitusid, nagu ei oleks eesti rahval muidugi siin kohas ka põllumeiste [|] seltside liigetel mingisugust aeakohalist mõistust, kellele tugevamad pol[i]itika rooga lauale tohiks kanda, naad olla ikka veel nagu habemega lapsed, kelle kätte tule tikka ei tohtida uskuda n.n.e. (Mitt; Paatsi 2009c: 116-117)

Mujummel. Faatiline osadus! Kogu pauk. Jannsen monologiseerib: "Kuulaja ja kõneleja vahel loodavad sidemed ei ole sellises kõnekasutuses päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivne inimene saab suurema jao ühiskondlikku naudingut ja eneseülendust." (PC 5.5) - Ise muudkui jutustab tähtsusetutest asjadest, aga teisi huvitavatest teemadest (ültistades, majandusest) rääkida ei lase. Ja siis veel see šovinistlik üleolek: terve rahvus on tarkuseta, isemõtlemise võimetu laps, kelle enesevalitsemist ei või usaldada. Sellist demagoogiat võib näha ajaloos läbivalt, Konstantin Pätsi "Rahvas on haige"-st kuni mõne aasta taguse juhtumini kui keegi poliitik kuulutas, et rahvas on haige ja ei ole võimeline kriitiliselt mõtlema vms. See on laias laastus autokraatia tunnus. Aga rahvas üritab siin justkui demokraatiat teha või mis. See on fantastiline katkend, mida tahaks kahtlemata faatikaga seoses tsiteerida, aga inglise keelde tõlkimisel tekiks koheselt raskusi - "üksipidised"?

Paljugi tähtsaid mehi kurvastasivad väga raskete, tema sarnatse suur[t]e muuduste üle, mis tema endiste meheliku tegevuste asemel olivad astunud, ja kui elavalt need enne tema; kui isama ja rahva poea armastavast rinnast õiglaselt olivad välja paistnud! Aga nüüd kui magus unenägu käest kadunud olivad ja nagu kahvatanud surnu kueulisi vaimusi veel eneste järel nägivad uitavad. (Mitt; Paatsi 2009c: 117)

Järjekindlusetus ei ole mehine. Kueulisi - kujulisi. Kueu - kueund(lik), kueuline, kueukas, kueunda(ja/ma), kueundus(lik), kueunduskunst, kueunema, kueur, kueustamama, kueustus, kueuteldav, kueuteldamatu, kueutelm, kueutlema, kueutis, kueutlus, kueutu(s).

See jutt lagunes mõeovalt [mõjuvalt] laijale, ja Jannseni vaimu muutusest, rahva liigast, sakslaste liiga külgi hoidmises, arvati selgesti näha võivat, et ta enam sugugi kui truu jünger rahvale ei olnud, vaid äraandja "Juudas Iskarjut"!! Iljemalt kirjutasivad juba ka Soome aea lehed avalikult kuidas Jannsen ennast "Eesti postimehega" sakslaste tööriistaks ära on müinud, ja nenda Eesti rahvale täieste kahjulikuks tööriistaks saanud. Juba ennemalt rääkis Hurt kord sellest sammast Jannseni enese müimise asjast, ühel kirjameiste seltsi koosoleku vahetunnil, kuidas see kogemata õnneks olla läinud, seda õige põhjalikult teada saanud./ (Mitt; Paatsi 2009c: 117)

Ongi legit vastupanu-kaaperdamisega tegu. Jannsen olevat sakslastelt 2000 rubla vastu võtnud, mistõttu härradel Willigerode, Samson ja Öttingen oli eratsensuur "Eesti postimehe" üle.

Näituseks: kord taheti kirjameiste seltsis Jannsenile tema "Eesti postimehe" 25e aastase käigi mälestuseks üht auu tunnistust nõuutada. See ette panek sündis siin aga ühe väikese era seltskonna poolt, kelle liikmid paltlasteks nimetati. Paltlaste nimi sai selle era konnale ühest vaielusest "Eesti postimehe", ja uueste ilmunud "Sakala" aealehtede vahel. Harri Jannsen, Jannseni vanem poeg, oli Adu [|] Gren[z]steini kaas tööl, "Eesti postimehes" ühe kirja avaldanud, kelles nõnda üteldi: "Meie elame Palti maal (Balti mere randades), meie ei tohi ennast mitte eestlasiks pidada, sest sell nimel ei ole suuremat väärtust - ka mitte sakslasteks ega venelasteks, sest neid on väga väha: vaid kui haritud inimesed sell viisil ennast kõikiks pidades, baltlasteks." See on "Kõige esiti sakslasteks, siis venelasiks ja viimaks eestlasteks, ja kõige viimaks baltlasteks!" (Mitt; Paatsi 2009c: 117-118)

Veel huvikonflikte. Selle küsimuse kohal kõrgub ähvardavalt "maailmakodaniku" kujund valgustusfilosoofias. Kahtlemata oli Piłsudskilaadseid ka varem ka siinkandis. Baltimaade kaitsevägede koostöö on selle plaani ratsionaalne, puhtalt militaarne tuletis. Mitti ajal oli veel võimalik unistada, et Balti erikorda "nautiv" territoorium saab eraldi multikultuurseks impeeriumiks nagu Austria-Ungari või Poola-Leedu vms (Lääne-Euroopas näiteid rohkem).

Aga Eesti Kirjameeste Seltsi suur osa liikmeid, ei arvanud seda tunnistuse anmist mitte selle seltsi poolt praegusel korral kohaliseks, sest terve Eesti rahvas, kellele Jannsen teatavalt vastaseks oli saanud, saaks ehk üht lõpmatta nurisemist tõstma, ning sell viisil võiks selle seltsi kohta avaliku laitust tõstetud, ja tema kohta üteldud saada: Kas Eesti Kirjameeste Selts ka baltlaste leeri on sattunud. (Mitt; Paatsi 2009c: 118)

Klassikaline lugu. Samamoodi protestiti mõned aastad tagasi kui Tartu linna aukodanikuks vms hinnati keegi, kes aastakümneid tagasi KGB-le koputas. Elavad inimesed mäletavad neid juhtumeid ja kuidas sõbrad, tuttavad, kaasmaalased vangilaagritesse kadusid. Reeturite tähistamine on põhiprobleem ka orjapidajate ja orjapidamise üle sõja kaotanute monumentidega, mis püstitati mingil hilisemal poliitilisel momendil, et ajalugu ümber kirjutada. Tõesti, kuidas sa tänad hea töö eest kedagi, kes sinu häält vaigistada üritab.

Vaielus seltsis oli lõpmata suur. Selts kellele see auustuse nõuutamine ette panti, andis siin elavalt vastuseks: "Jannsen on omas kirjantuses palju head teinud, ja oma terava vaimu annetega suurt ärkamist ja äratust sünnitanud, mis tulevikkus kustumatta seisma jääb. Aga eksitus mis ta nõrkusega, siiski tervel meelel on teinud, on rahva meeled käärima aeanud, nüüd ei tohita seda pahanduse vibu enam pingumale tõmmata, mille läbi see katkeks, aga aeg tuleb kus eksitused ununud on, ning siis võib auustamine põhjalik olla." (Mitt; Paatsi 2009c: 118)

Vaenulik õhustik. "Käärinud mõistus" kõlab kena kirjeldusena nende tigedike jaoks, kes ainult vaenutsevalt mõtlevad. Poliitika on meelemürk.

[...] pealegi nagu näha, ei ole nimetatud auustuse nõuutajate põhjus soov mitte Jannseni auustamise pääle põhjandutud, vaid otse täitsalt selle ots tarbe peale, et Jannseni seltslastel, ja nimelt A[a]du Gren[z]steinil oma aealehe Oleviku läbi rahva meistele nende pühamas töös sellega vasta sillmi lüia oleks, ning siis oleks "Ristirahva pühapäeva lehel" ja "Tal[l]in[n]a Sõbral" (Tõpral) (nenda nimetab rahvas seda lehte) rahvas ja rahva mehed ammaste vahel närida, ning sakslaste lehed naeraksivad eestlaste kisklemise üle; ning riigi valitsus võiks mõtelda, mis rahvas see on, kes isi enesega riidus, sellele ei tohi ehk mitte midagi paremat kätte uskuda. (Mitt; Paatsi 2009c: 119)

Mu Tallinna sõber on tõbras. Eneseteadvus jaga-ja-valitse (divide and conquer) meetoditest.

Ning siis võiks siis küll Jannseni sõnaga öelda: "tule tikud on "habemega laste" kätte saanud, kes nendega oma rahvast kõrvetavad." (Mitt; Paatsi 2009c: 119)

Kuidas võib üks inimene päise päeva ajal teise nii süüdimatult ära põletada?

Ehk kas püha suur Jumal ka oma käskude lõpul mitte uht tähentust sellega pole annud, "paha unub pea, aga headus kestab igaveste." (Mitt; Paatsi 2009c: 119)

Tähentuse Tähentus.

Kui sääl käskude lõpul öeldakse, et neid, kes käskusid ei pea, kolma[n]dama ning neljandama [|] põlve sisse nuheltakse, aga käsi pudajatele (see on vistist headuse püidjatele) head tehakse tuhandest põlvest saadik. (Mitt; Paatsi 2009c: 119-120)

Mitu põlve sind juba nucheldakse?

[...] selleperast siis ka see Eesti rahvas talle südames võeras, ning suu ja sulega sõimab ning teotab ta järjest Eesti isama[a] kõige paremaid ja tähtsamaid poegi; nagu professor Kölerid ja "Sakala" välja andjad kirjanik Jakupsoni ja mitmeid teisi, nenda, et see inimene tõesti mitte väärt ei ole, et teda tema praeguste tegude kohta veel nimetamise vääriliseks tohiks arvata; ainult aga selleperast olen mina teda siin nimetanud, et tulevik teaks, ke ssel aeal kahjulikuks töö riistaks olivad, kui rahvale tema elus ja maea pidamises paranemist püieti. (Mitt; Paatsi 2009c: 120)

Lord Jakuvolt, kes ei vääri oma tegude tõttu nimetamist.

Tõeste murega astusin ma kaateetri (kõnetooli) peale. Rahvast oli õige kaunis jagu kokku tulnud, kelle hulgas küll sõpru, aga siiski ka oma jagu vastasid olivad, mõned küll otse selleperast, et mind kui Võrumaa talupoega kuskilt küllest pilkajate kätte anda. (Mitt; Paatsi 2009c: 120)

Eneseteadlikkus, esinemishirm. Põllumeeste seltsis peab muretsema, et talupoja taust on pilkamist väärt. Iseendaga pahuksis seltskond.

Tall nähti seda üteldes nagu oleks temal auu poolest kahju, aga siiski tegevusest peasedes nagu rõõm, millest aga siiski veel aimata võis, et viha tueu [tuju] siin puududa ei võinud. (Mitt; Paatsi 2009c: 120)

Selliste teisendite puhul on raudselt tegemist mingi reeglipärase häälikute ortograafia muutusega. Kas kuskil on Lõuna-Eesti keel(t)e sõnastik? Olen siin korduvalt asendusnäiteid toonud (aeu-aju, keue-kuju, jne), aga kui proovida selliste asendustega tehiskeeles kirjatükki kirjutada, siis see oleks selline, mis ei ole mitte kellegi jaoks harjumuspärane. Ta valmistaks erinevatel viisidel raskusi, sest ainus ühendav lüli erinevate kasutatavate keelendite vahel on see, et nad ei ole osa tänapäeva eesti kirjakeelest. Selline kunstitekst võiks arusaadav olla näiteks juhul kui tõlkida midagi inglise keelest paralleelselt eesti keelde ja siis vusserdada arhaistlikuks arusaamatuseks, aga isegi selline "kolmkeelne" tulemus ei pruugi olla väga huvitav.

Kui ma oma kirjutatud kõnet, kelles oma töö korral prokkrammi kaunis pikalt olin arutanud, leitsin ma oma suureks heaks meeleks, et koos olejad minu vastu rõõmuga oma rahul olekud avaldasivad. See kinnitas minu lootust tulevikul. (Mitt; Paatsi 2009c: 120)

Prokk-ramm. Ramm, mis tuleb prokkist.

Olgu see nüüd selleperast, et ta ehk häbiks arvas et nüidine seltsi presitent tema kõrval ja ees kui koolitamata inimene, ei oleks sündlik võinud olla. (Mitt; Paatsi 2009c: 120)

Kõblas!

Järgmistes kuulutustes lasksin ma ikka ette teadustada: mis asjust saab nõuu peetama, ja kes kõne pidajad on. See oli otse seltsi edenemisele tähtjas samm. Seltsile sigines jälle märksalt liikmeid, isigi mõisnikkude poolt tulivad mõnedgi seltsi koosolekutele, nagu (sotsite[e]ti) mõisnikude seltsi abi presitent [|] Rosenplantzer, Raadi mõisast, selle seltsi sekretar v. Striik, Arula mõisa härra Park, Pühajärve mõisa rentnik Sastrow, ja mitmed teised sakslased. (Mitt; Paatsi 2009c: 120-121)

Kooskäimistest said (siin samal leheküljel) kokkutulekud ja nüüd lõpuks koosolekud. Ühiskonnaõpetus - sotsietetiteadus.

Dr. M. Veske, kes kõige esimest, see oli Rosenplantzerid Ra[a]di mõisa ülem valitseja härrat, sisse soovitas, perast iljem ka teisi sisse astus, nendest leitsime aga seltsile paljalt tüli ja takistust, sest meie ette võtted ei saanud ühe meeleliselt mitte vabad olla, [...] (Mitt; Paatsi 2009c: 121)

Vaenusidemed, huvide konfliktid. Kaaperdamine, sabotaaž.

Von Striik mõisnikkude seltsi sekretar ütles, nende selts anda siis sellele lehele 100 rubla abi raha iga aasta, kui selts õpetaja Eisenschmidti temale retaktoriks saadab. (Mitt; Paatsi 2009c: 121)

Ei ole enam poliitiliselt korrektne niimoodi toimetajate kohta öelda.

Selts lahkus koost, ning mina läksin seltsi otsuse järele kingitud lehe kontrahtile alla kirjutama. Muidugi pidi kontraht enne läbi loetud [|] saama, aga paraku! Selle eesti keelse aealehe kontraht, ja eestlaselt, eestlaste seltsile tehtud, oli saksa keeles kirjutatud! Tema teises punktis seisis: "Ealgi ei tohi selle lehe sisse midagi mingidgi asja kirjutada, kui ainult põllutööd ja põlluriistade parandamist, igal teisel järjel langeb leht silma pilk tema kinkiale tagasi." (Mitt; Paatsi 2009c: 121-122)

Keelepoliitika. Trükiste tander kultuurisõjas.

Auu väärilise pruukosti järele tuli nüüd esimene asi nurisema, mina olla seltsile kahju teinud, et mitte kontrahtile ei olla alla kirjutanud, nenda võida selts lehest ilma jääda, üht sarnast õnne olla arvast leidma, kuidas tema nüid seltsile pakutud. Ma püitsin siin näidata, kui näota ja kõlvatu see oleks, kui see selts tulevikul kimbatuse sisse langeks, ja siis seda viga selles leiaks, et praegune seltsi eest seisus üht ette ära mõtlemata viisi nurjatumad kontrahti on teinud, [...] (Mitt; Paatsi 2009c: 122)

Arvast - harva? Lühidalt, Mitt kahtlustas, et Jannsen üritas seda "Põllumees. Kõige Eesti põllumeistele" müüa Eesti põllumeeste seltsile, sest ainult "mõisnikude seltsi abil oli tall veel hing sees" (samas, 121) ja suuri kulutusi nõudev (ja samas tsenseeritud) ajakiri hakkab "seltsi tõeste tagurpidi vedama" ning "seltsile pankroti kaela mängima" (samas, 122).

Lähemal koosolekul tõisel kuul sai asi sellega lõpetatud, et selts seda lehte nende tingimiste all nagu tuttav vasta ei võinud võtta, sest üks aealeht peab ikka tema välja andja voli all töötama ja talle tema hoolekandmise ja töö vaeva ära tasuda tõutama, aga mitte armu andide peale toetates rahva vastaliste hääle toru olemas. (Mitt; Paatsi 2009c: 123)

Kasulik ajakirjandus, mitte vaenulik kõlakast.

See ära tundmus mõeus nii elavalt seltsi elus[s]e, et terve seltsi lii[k]mete kogu nagu üks mees siin ühes meeles tööle hakkasivad, see on ühte kokku hoida ja selts vasta olevatele mitte nii väga üleliigsed ligipääsemist eestseisusesse lubada. (Mitt; Paatsi 2009c: 123)

Ohsamumeie. Kas äratundmus on ressentiment? Jõuti järeldusele, et võib-olla ei lasta oma vaenlastel ennast juhatada.

Siis tuli ka iljem üsna ilmsi avalikuks, et see mees mitte seltsi tõusmise kasu peale ei vaatanud, vaid et seesamma selts, kes teab kuhu alla kukutatud oleks pidand saama, millest tema kõne, mida ta iljem seltsis pidas, kus ta seltsi tema tegevuste kohta väga rumalaste laimas, et sellel seltsil ei olla mingidgi suurmad tähtjust. Ta olla juba selle alatust sugust presitendi perast väga alatu, muud ei olla selle seltsil enam tähtsust järele jäänud, kui ainult veel välja näitused, ka tema (Sastrow) astuda sellest seltsist välja. n.n.e. (Mitt; Paatsi 2009c: 123)

Kuulujuttude rääkimine (gossip) ja laimamine/laitmine. Ebaaustuse avaldamine.

Siin sammas tehti ka juustu ehk keesi otse koha soeast piimast. See kõik oli siin ühe Taanima noore mehe juhatuse all väga ilusas korras. (Mitt; Paatsi 2009c: 124)

Mis imeasjust ma loen.

On nüüd kellegil võimalik ja sünnis pisuke kambrike, kus veel külm kaev ehk hallika vesi käe perast, et kerge vaevaga uut külma vett vannis ehk tõrdus juure lisandusega uuendada võib; ning sarnane kambrike ilusaste puhas peetakse, ja või nõuud ja tegemine niisamma puhtalt toimetatakse, siis on perenaisel oma või naela eest iga kord head inda loota, ja ka maitsevad võid võerastele ehk külalistele laua peale panna, ning puhtuse kiitus ei jää perenaisel saamata. (Mitt; Paatsi 2009c: 124)

Külm hallikavesi. Isegi põllumeeste seltsi siseasjadest pajatades tuleb talupojale hüva nõu anda.

Minu ette paneku vastu, et miinisteeriumist saaks auu rahasid näitusele toojatele palutud, sõdisivad meie tuttavad Saksa seltsi liikmed otse meele ära heitvalt vasta, nimelt härra Rosenplantser ütles, "Seda palved ei saada ealeski kuuldama, ja saada ta, kas koguni ilma tähele panematta jäetud, ehk õigem ütelda, tagasi lükatud."
Ometigi võttis selts minu soovi siin ilma pikema kahtluseta vastu. Seltsi palve peale saadeti, seltsile iga kordse küsimise peale, rohkeste auu rahasid, ja auu tiploomisi, nenda oli seltsil võimalik omi näitlejatele tublisid auu paljasid jagada. Siin juures võiti aru saada, et vastu võitlejatel avalik kadedus sellest oli, et nii alatu talu rahvaste selts ka miinisteeriumist oma töötusele nii tähtsalt tähele panemist oli teeninud, ning vastaliste endised ütelused "et niisugused talupoegade näitused seda ealgi ei tohtida loota mis ainult saksa suurde näituste osaks tohtida saada, ehk ainult saksa seltsi läbi ülemalt poolt palutud võida saada" nüüd nagu ilma teadmata, ja ette arvamata tühja läksivad, ning selts oma vastalistele otse äbi oli teinud. (Mitt; Paatsi 2009c: 125)

Saksa element seltsist annab halba nõu. Mitti iva siinsetel lehekülgedel on eesti talurahva majapidamise edendamine ja läbiv tähelepanek, et see, mis on mõisnikele hea, ei pruugi seda sugugi mitte olla vaesemale rahvale. Suurprojektide toovad laostumist, väiksemad ettevõtmised tulu.

Aasta iljem tuli aga Maade Miinisterijummist veel rohkemalt ja tähtsamalt küsimusi, mille ära vastamiseks õige palju tööd oli. Seltsi kirja toimetaja Tõnis Pekk oli sell vahe aeal rae koea kantselisti ametist lahti saanud, selts lubas talle nüüd kuus - kümme rubla palka, toituse eest kantsivad eestseisuse liikmed hoolt, nimelt Märtsin Ra[a]di vallast ja Kuus Luunjast. Nenda hakkas siis T. Pekk kirja tööle, ning eestseisus muretses rahva maeapidamisest teaduse matriali. Igas kuus käis eestseisus kaks kord koos, kus kokku tulnud matriali üle aru peeti, ja vahe aea sees tehtud kirja toimetaja tööd läbi vaadati, neid ära parandati ja õientati ja uusi töösid jälle kahe nädala peale kätte anti. (Mitt; Paatsi 2009c: 125)

Mõistlik kirja töö. Miinisterijumm.

Mis veel üle ültse selle kirja sisusse puutusivad, nagu kohtu ja kooli, ja keele küsimus saksastamise kohta, kui ka üksiku töö jagude kohta, miska neid teo päivi vilja leikuse, sõn[n]iku veo, viina ja vilja vooridega tasa pidama teenima n.n.e., neid siin korralikult kirjutada ei olegi tarvis. (Mitt; Paatsi 2009c: 126)

Rubriigid.

Aeg oli aga nihilistide poolest, kellel rahva vabadus ja hea käe käik mitte meele järele ei ole, selle kalli keisri elu kohta kardetavaks [|] läinud, nenda, et keiser mingi rahva sugude saadikuid, vaid ainult suure keisri härra sugulasi ja mõnda ülemad suurt riigi ametniku vastu oli lubanud võtta. (Mitt; Paatsi 2009c: 126-127)

Rämpspööbliga kohtumise aeg saavat läbi.

Minu lootus ei olnud mind ka selles asjas petnud. Peterburis sai nimetatud juubeli päev 19 Februar kaunis vagatselt, siiski aga kõigesuguste ilu tulede, ja elektri valgustusel õige toretaste ära peetud. (Mitt; Paatsi 2009c: 127)

1880ndatel juba uus ajastu.

Miinister võttis meid siin suure lahkusega vastu, rõõmustas selle kirja sisust, ja tähendas, et see kiri keisrile väga tähtis olla, ning ta sagedaste sellest olla rääkinud, kuidas Paltimaal seaduskorda viibimata tulla uuendada, ja Eesti ning Läti rahva elu korda nende maea pidamises parandada. (Mitt; Paatsi 2009c: 127)

Just nagu Vildel, Tsaarivõimu käsitletakse pehmetes kinnastes. Ikkagi Mitti kodumaa.

Lätti rahva saadikud, kes ka oma õnne soovituse kirjaga sell korral siia olivad tulnud, neil oli üks õbedane kast "Satulli" kus tähentatud kiri, kui ka nende talu maeadest votograhvia pildid sees olivad, vana aegse ja nüüdse aea talu rahva maeadest, kuidas endised orjuse aea talu hooned kõik nagu sauna ütid upakile, ja lagunud, ning nüüdsel periseks ostmise aeal kõik uhkes korras seisavad, ning sellega siis ühtlasi rahva paremad käe käiku tähendavad. (Mitt; Paatsi 2009c: 127)

Vapsjee. Lätlased oma kuue varbaga võtsivat veel uhkema tembu ette ja läkitanud keisrile votograhvia pilte oma ärakaunistatud taludest. On ikke eputised.

Prohvessor Köler, kes aga üleüldist talurahva kehva elu tunneb, ütles sääl juures kui seda kasti vaatasime: "Läti rahvas tunnistab oma kingitusega, siin ainult seda, nagu oleks läti talurahval sääl lõpmata hea elu kord, millest keiser nende kirja järele arvama peab, et sääl enam midagi parandada ei ole. Aga mina tean, et ainult vähäne osa läti rahvast oma elu õnnelikuks kiita võib, kelle ulgast ka praegused saadikud siin on, aga kõik suurem hulk rahvast sääl pea nii samma nagu eestlasedgi mõisnikkude litsumise all oigavad." (Mitt; Paatsi 2009c: 127)

Palun kirjeldage rahva rõhumist edaspidi natuke vähem ilmekates häälekujundites, prohvessor Köler.

[...] kuna umbes 20 toredaste ehitatud meest, nende seas ka Peterburis elav luteri usuliste pea piiskop [...] (Mitt; Paatsi 2009c: 127)

Toredasti ehitud, nagu kaunistatud, või tugeva ülesehituse või kehaehitusega?

Siia juure tähentan veel Peeterburis 19 Februari juubeli päevast enesest, kuidas see keisri Talve Palee juures nähtav oli. Juba homingu vara hakkas rahvast nimetatud palee ümber murruna kokku tulema nenda, et palee ees seisev lage lõpmata suur plats puupüsti inimesi täis oli. Kella kümne aegas, tuli keiser trooni peria prouga rohelise palkuni peale, mis vastu Admiraliteti ülevel on, ja näitas siin ennast kõige rahvale. Hurra hüijetel polnud enam otsa. (Mitt; Paatsi 2009c: 128)

Homig - homming. Äkki isegi hommick? Homiguelu - hommikune elu? Palkun - rõdu (balcony). Admiralitet, admiraliteet, admiraliteteteet. Hüijetel - hüüetel; hüüded - hüijed; hüüdma - hüijatama?

Kellu 3 aeal sõitis keisri kutser nelja musta hobuse ja lahtise kaleskaga palee trepi ette. (Mitt; Paatsi 2009c: 128)

Mes kellu om? - Müstiline žargoon.

Aga ka rahvas olla endid sell päeval linnas ikka väljas ja valmis hoidnud, et kuhu keiser ilmuks, et siis tema vainlase silm tuhat valvajad silma enese vastas ja ümber näeb olema, ning põrguline oma kurja kätt Jehova salvitud mehe külgi ei tohi pista. (Mitt; Paatsi 2009c: 128)

Jehoova ise oli Amirast muretsetud salviga Alexsander II sisse võidnud?

Et minul Peeterburis see kui esimene käik oli, läks minul õnneks siin ka kõik pildi ning kunstide akateemiad, annatomia, ning üleültse kõik museumi kogusid läbi vaadata, kelleks minul selle aegne raudtee terektur ja annatoomia valitseja Russow juhatajaks ja seletajaks oli. Siin võisin ma nii hästi kõige pisemad kolipri lindu, kui ka suurt eilse ilma looma mammuti nende loomulikus olekus ja suuruses näha, viimse kapjad olivad nagu suured vee panged, ning kõrgus ulatas otse saali laeni, kaks kihva olivad nagu ümmarguse looga sarnatsel kombel painutatud ree jalaksed. (Mitt; Paatsi 2009c: 128)

Eelnevalt olen "kultuurikangelase" tiitlid kuritarvitanud, naeruväärustanud. Mitti puhul võib vähemasti öelda, et tegu oli kultuurse inimesega, kelle elumuljeid on huvitav lugeda juba paljult keele rikkuse tõttu. "Terektur" on aimatavasti infopunkt, direktuur (directory) vms, aga ühtlasi kõlab nagu üks mugav mugandus - tere-ktuur, asutus mis ütleb "tere".

Siin oli niisamma ka pitk mitme süllane poa madu täis topitult näha. (Mitt; Paatsi 2009c: 128)

Pikk piklik pitk.

Siin näitas mulle Russow üht pisukest vaksa pikkust tuule veskid, kellel piklikud lusika moodi 4 tiiva olivad. Ta seletas kuidas Hiina rahval väga väha aega on, et isi aega Jumalad paluda ei saa, sääl võtab siis töö mees oma adra ehk ägli, ehk mis töö riist see oleks, sellega aga ka nimetatud [|] veskikese ühes, viimast seadab ta põllu sõrvale, ehk kuhugi muiale oma töötamise ligidale seisma, sidub talle oma tähetud palve sedeli veski tiivaku küllgi, käänab veski tiivade õõned külled tuule poole, ning nenda hakkab siin veskikene tema eest ümber käies palvetama, ning mees võib rahulikult tööd teha, ja ei ole enesel enam tarvis Jumala palumise tarvis aega viita. (Mitt; Paatsi 2009c: 128-129)

Ma ei saa kobiseda, ongi vist maailma kõige targem rahvas. Leiutasid mehhaanilise palvetamise kaua enne arvuteid. Täpselt selline seik mis sobiks ilukirjanduslikku juttu milles tegelastel on eesmärk oma palveid tuulikute külge siduda. Võiks hõlmata ka alternatiivseid katseid personifitseeritud liigutavaid asju (tuulelippe, tuulekellasid, ventilaatoreid, kõiksugu mootoreid, jne) panna maagiliselt palvetama.

Aga sesamma kook ehk karask, nagu kõik Hiina preestrite müidavad selle sarnatsed koogid ja karaskid, olla ilma võltsimata sellge Hiina preestri sitt!! - Ja seda sööb nüüd rumal rahvas, ullus usu rumaluses, et pühaduse ameti mehe sitt ehk roeastus ka püha olema. (Mitt; Paatsi 2009c: 129)

Veel üks selline sõna, mis kahtlemata kulub marjaks ära. Paha laps, kust sa sellise sõna õppisid? - Märt Mittilt.

Jakobson, Carl Robert 1959b. Valitud Teosed II: Artiklid; Följetonid. Koostanud Rudolf Põldmäe. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Kolm isamaa kõnet

1. Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg [lk 279-306]

Pimedus ja valgus ning nendega ühes pimeduse ja valguse teod, need on nii kaua üksteisega võitlemas, kuni maailm seisab. Enne jumala seitsmepäevalist tööd oli pimedus maa peal, aga jumala esimene tegu oli valguse loomine, nagu pühakiri ütleb: "Ja jumal ütles: Saagu valgus ja valgus sai. Ja jumal vaatas seda valgust, et ta hea oli, ja jumal tegi vahet valguse ja pimeduse vahel." (1. Moos. r. 1, 3, 4.). Ei ta hävitanud siis pimedust puhtast ära; see ei olnud tal võimalik, kui ta mitte maapealist olemist üheks surmaolemiseks ei tahtnud teha. (Jakobson 1959b: 280)

Valgustuse mitte-nii-ilmalik pool. See igavese võitluse lause ja "surmaolemine" panevad mõtlema, milline võiks olla tulemus kui siin loetud autorite väljended inglise keeles kasutada. The being of death?

Aga mis on valguse, mis pimeduse teod? Eks jumal seda ka ei kinnitanud, kui ta esimestele inimestele ütles: "Täitke maad ja saatke teda eneste alla ja valitsege üle kalade, mis meres, ja üle lindude, mis taeva all, ja üle elajate, mis maa peal liiguvad." (1. Moos. r. 1, 28.) Maad enda alla heita, see on maad harida ja tema saladusevägesid üles uurida, elajate, lindude ja kalade üle valitseda ning neid oma tarvituseks mõistlikul viisil pruukida, need on valguse teod. (Jakobson 1959b: 280)

Utilistlik vaade looduselele, milles inimene on looja seatud aednik, kala- ja linnukasvataja jne.

Heida maad enda alla ja valitse tema üle, see on: hari maad, mis sulle ja sinu suguvõsale antud, teda oma looduseväe poolest põhjani läbi uurides, ja toida ennast tema auga - seda jumala käsku on ka eestlased Eestimaal kaua aega ausasti täitnud. Rääkigu meie vaenlased, mis nad tahavad, meie meelest ei saa nad seda aega ära võima kustutada, sest temaga olime kõik kaotanud, mis siin maa peal jumalikkudeks asjadeks võib nimetada, olime kaotanud oma priiuse, oma isamaa, oma inimese-õiguse, ühe sõnaga oma paradiisi. Vähe on küll neid sõnumeid, mis meile sest vanast ajast ja selleaegsest eesti rahva põlvest teadust annavad, siiski on ka neist ju küllalt, et seda näha võime, kuidas see meie esivanemate põlv ja vaimukõrguse järg oli. Kolme sugu asju on aga, millest ühe rahva vaimukõrguse järge ära tuntakse, need on: 1) usk, 2) seadused ja eluviisid ning 3) kunstid ja teadused. Räägime neist asjust, kuidas nad vanade eestlaste juures olid, järgemööda. (Jakobson 1959b: 281)

Läbiuuriv kameralism. Kummalisel kombel ei ole kumbki (priius, isamaa, inimese-õigus; uske seadused ja eluviisid, kunstid ja teadused) hulk vastavuses ühegi triaadiga, millest ma olen teadlik. Vabadus (priius) on tavaliselt vaba tahte kujul teisene ja vastamata küsimus. Isamaad ei tunne. Inimese-õigus samuti ei sobi kuskil. Usk oleks üldse neljas. Seadused võiksid olla kolmased. Eluviisid võib-olla jäävad teiseseks. Kunstide kohta ei oska midagi arvata. Teadused seaduste ja muude headustega kolm.

Mis selle poolest Läti Hindriku ladina keeli kirjutatud ajaraamatus [|] leiame, tahame siin kõik lühidalt nimetada. Ta kirjutab esmalt ühest mungast Dietrichist, keda eestlased kui vangivõetudd vaenlast tahtnud ohverdada. Et aga jumala tahtmist teada saaksid, olnud nende preestritel üks valge pühitsetud hobune, kes otsust pidanud andma. Astunud see hobune elujalaga enne üle etteseatud teiba, siis jäänud vang elama, astunud ta surmajalaga enne, siis pidanud ta surema. Et aga Dietrichi kohta hobune elujalga enne tõstnud, jäänud ta elama ja lastud priiks. (Jakobson 1959b: 281-282)

Lahe. Malevas oleks võinud selline asi sees olla. Näidati paavsti kukega ristisõdijate järgmise sihtkoha otsustamas, mis lõppes endal randme läbilõikamisega.

Vanadel kuulsatel kreeklastel, kelle kirjasid nüüdki meie õpetatud mehed küllalt ei jõua läbi uurida, olid jumala tahtmise avaldamiseks kuulsad oraaklid, kus üks naisterahvas kuldse kolmjala peal istus. See kolmjalg seisis ühe augu kohal, kust maa-alust uimastavat auru välja kees. Hakkas nüüd naisterahvas kolmjala otsas jampsima, siis kirjutasid preestrid tema sõnad üles ning seadsid neist jumaliku vastuse kokku. Kõige kuulsam neist oraaklitest olid Delfis oma suure ja uhke templiga, kus kuningadki jumalikku tahtmist käisid järele pärimas. (Jakobson 1959b: 282)

Kolmjala kohta ma ei teadnud, aga ei üllata sugugi - Pütagoras esindas ka Orfismi. Aurude asemel olin kuulnud/lugenud võlujookidest vms.

Läti Hindrik kirjutad edasi: "Preestrid ristisid Virumaa piiri peal kolm küla. Selsamal kohal oli üks mägi ja üks ilus mets, kus rahva kõne järgi saarlaste jumal, kelle nimi Tharapita on, olla sündinud ja sestsamast kohast Saaremaale lennanud. Ka käis üks teine preester ümber; see raius nende jumalikud pildid ja kujud maha, mis sealsamas olid tehtud, nõnda et paganad imeks panid, mispärast verd välja ei jooksnud, ning sellepärast preestri sõnu seda ennemini uskusid." - Seda "Tharapitat" arvatakse vanade eestlaste sõjajumalaks Taaraks, keda saksad Saaremaal olid eestlastega sõdides nende suust kuulnud, kus nad "Taara avita" hüüdsid, aga millest saksad, et eesti keelt ei mõistnud, "Tharapita" tegid. Et rumalam rahvahulk (sest eesti pealikud ja haritud sõjamehed ei lasknud mitte oma pühi paikasid nii haritud sõjamehed ei lasknud mitte oma pühi paikasid nii kergel viisil ära rikkuda või ennast sellel teel ristida) oma jumalate kujude sees verd arvas olevat, seda ei ole imeks panna, kui meie vaatame, mis veel meie ajal Kristuse ja muude piltidega tehakse ja ustakse. (Jakobson 1959b: 283)

Ikooniline katkend. See informatsioon ise on juba kauasest ajast tuttav, aga nüüd ka viide külge pandud.

Mis õnnis Faehlmann eesti rahva vanaaegsest usust Järva- ja Virumaal rahva enese suust kokku on korjanud, sest räägib ta nõnda:
"Vanaisa ehk Vanataat elas kõrgel taevas; tema katuse all säras kaunis päikene. Kalevid olid tast loodud saanud, et nende nõu, kunsti ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Ta oli teda vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ning temale vanaduse tarkuse andnud; aga süda oli tal noor ning tema pärast oli luulemise ja laulmise võim. Vanataat kuulis tema tarka nõu, ja kui mured tema otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine tema ees oma kaunist kannelt ning laulis oma armsaid laulusid. Teine oli Ilmarine, kõige parema mehe-ea sees ja mehise tugevusega, kellel tarkus otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist välja paistsid. Tema päralt oli kunstide võim antud. Kolmas oli Lämmeküne, üks ergas noormees, täis naljatuju, ka rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Teised, nagu Viboane - vägev vibukütt - on vähem tähtsad. (Jakobson 1959b: 284)

Vanemuine (laul ja luule), Ilmarine (tugevus, tarkus, kunstid), ja Lämmeküne (naljatuju, rõõmus, üleannetu). Traadiline on siin Ilmarine: (1) kunstid; (2) tugevus; ja (3) tarkus.

Eestlased ja nende vennad liivlased ei elanud mitte nagu lätlased metsades lahus, vaid neil olid kindlad külad ja linnad. Läti Hindrik nimetab neist mitmeid, nagu: Kuldane, Kettis, Lindanisa, Leale, Sõlgesilm, Lonerate, Reinenen, Tuvine, Urele, Vasela, Anispää, Ladise, Loone, Metime, Memeküla jpm. Veel tahtsam on aga, et eestlastel ju enne aastat 1225, kus Läti Hindrik oma ajaraamatu kirjutamisega lõpetust tegi, kindlad kantsid olid, mille ees ennast kõik sakste vägevus ja vahvus kaua aega ilmaaegu vaevas. Nende väga tugevate kantside arv oli õige suur. Läti Hindrik nimetab neist: Ovele, Riole, Holme, Viliende, Varbola, Agelinde, Kubesele, Toreida, Kukenois, Ottepää jpm. Nendes kantsides elasid eesti rahva vanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei või arvata, kui et nad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistavad iseäranis ka nende ühes nõus ettevõetud sõjapidamised muude riikide ja rahvastega. Läti Hindrik räägi bka nende vanemate kokkutulemistest, mida nad iga aasta lõikusekuul Harjumaal Rugele ehk Rangola kantsi peal pidanud, kus nagu nende riigipäev olnud, riigiasjad nõupidamiseks. (Jakobson 1959b: 286)

Kohanimed, mis ei ütle mitte midagi peale ühe (Ottepää). Kas nad Malevas läksid Rugele ehk Rangola või Raigele/Räigele (Jõgewer 1913: 55)?

Kaks aastat peale taanlaste kiusamiste, see on a. 1188, purjetasid eestlased Rootsimaale Mälari järve, mis sel ajal Taani kuninga valitsuse all seisis, lõid seal ülema piiskopi Johanni Upsaalast 1. juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära, millega nad praegust Rootsi pealinna Stokholmi sundisid asutama. (Jakobson 1959b: 289)

Loeb nagu Mitt kirjeldaks väga vägijoogist nädalavahetust.

Nõnda palju aga saame tema kirjadest ometi teada, et eesti rahval omad preestrid ja templid olid ja et nende üle nende omad kuningad ehk vanemad valitsesid, kes kindlais antsides elasid. Kõige kuulsamad neist olid Läti Hindriku kirjade järgi Ako, kuulus vanem, kes Polotski suurvürsti Vladimiri juures sakste vastu abi otsis, Alo, Anno, Asse, Azo, Kaupo, üks esimestest vanematest, kes ristiusku heitsid, käis pärast Rooma paavsti juures, kes selle eest tema vürstinime kinnitas ja teda [|] saksa rüütlitega ühe järje peale tõstis (tema järeltulev sugu elab praegu veel), Kuulevene, Rameko, Vesike, Uldenägu, Vaade, Vane, Varibul, Imant, Lebmit, Nunnus, Vottele jm. Üks väga auväärt ja tähtis asi vanadest eestlastest, mis Läti Hindrik mitu korda suure kiitusega nimetab ja mis sel toorel ajal sõdija rahva juures vähe leiti, on see, et eestlased sõdades millaski vaenlaste naisi ja lapsi ära ei tapnud, vaid seesuguseid tegusid jõleduseks pidasid. Sest näeme, et meie esivanemad ka südame poolest kaunis haritud olid ja selle poolest meie praegustest eestlastest sugugi tagasi ei seisa, kes ka veel iga päev valmis on oma endistele piinajatele, kus iial võimalik, lepituseks kätt pakkuma. (Jakobson 1959b: 289-290)

Õu Nunnus mis passid seal ah tule siia ä. Kuulevene, sa ka, kuuled vä, hõhõ. Vaade, mis sa vahid? - "Tulnukas" (1206). Matriarhaalsele ühiskonnale polnud ehk kohane lapsi ja naisi tappa.

Seda meie teame, et 12. aastasajal, kus Breemeni misjonärid meie maal ristiusku mõõgaga hakkasid laiali laotama, Saksamaal kunstidest ja teadustest veel suuremat juttugi ei olnud. Mis munkadest koostrites teaduseraamatute kohta sünnitatu, seda tehti kõik ladina keeles, ja saksa keeles ei olnud muid kirjasid leida kui üksikud jaod piiblist ja mõningad ilmalikud laulud. Saksa keel ise oli puhtast harimata. Et aga sakste juures selle poolest nii vaene lugu oli, sellepärast meie ei või ütelda, et ta eestlaste juures veel vaesem olnud. (Jakobson 1959b: 290)

St oleks Breemeni misjonär mõõga ja ristiga vehkimise asemel oma hinge eest hoolt kandnud, vb oleks eesti kultuur võinud samavõrd jõudsalt või isegi edukamalt edeneda. Räägin paralleeluniversumist, kus Immanuel Kant luges ülikoolis ladinakeelset tõlget kellegi Uldenäo metafüüsikast.

Ja Läti Hindrik jutustab Järvamaast, et ta ju aastal 1211 üks väga haritud kubermang olnud, suurte ja perekate küladega. Iseäranis ilus, suur ja perekas küla olnud Karetene, mis sakslased lätlastega ühes tühjas riisunud ja ära põletanud. Imelik on aga, et Preisi vanade ajaraamatute järgi preisi rahvas eestlaste käest põlluharimist on õppinud. (Jakobson 1959b: 291)

Karetenest pole kuulnudki. Karete peatus Tartu lõunakülje all? Preiside põlluharimise õppimine muistsetelt Eestlastelt väga tugitoolilik.

Peaasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sest, kuidas ühe rahva keel haritud on, kõige paremini rahva enese vaimujärge ära tunda. Võtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keeleuurija Faehlmann eesti keelest ütleb. Ta kirjutab (Ueber ide Declination der estnischen Nomina): "Missugused asjad on need, mis järeltulevatele põlvedele ühe rahva täielikku ise-olemist ja ise-aega kuulutavad? Kus histooria selgesti kirjutatud sõna puutub, seal teevad seda ehitamise ja luulemise järelejäänud mälestused ja mitmesugused asjad, mida maa rüppe maeti või kogemata viisil sinna juhtusid ning mis kogemata jälle päeva ette tulevad. Kuidas oli eestlaste vana põlv? Kas siis eesti rahval ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? (Jakobson 1959b: 292)

Keele osa on kaunis. Keele ja rahvusliku iseloomu seos. Rahva täielik iseolemine ja iseaeg rappumatus usus ja vankumatus veendumuses...

"Üleskirjutatud luuletusi eesti rahva möödanikust meil ka ette ei ole näidata ning meie kodumaa rüpest hulgakaupa ülesletiud vanadusi katsub histooriakriitik ja keemiateadus võõraste omanduseks mõista, kes aeg-ajalt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud. (Faehlmann; Jakobson 1959b: 293)

Vanavara - vanadus. Pööning oli vanadusi täis. Ära unustatud kaustas oli hulgi vanaduse faile.

"Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarvidused põhjapoolseid ehitusi üles ehitasid, - rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistsetes juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, - rääkimata sest, et eesti rahvas oma uuel ärkamise-ajal vaimupriiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud vanadusi oma esivanematel omanduseks saab tunnistama, - rääkimata sest kõigest peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, mis meie rahva põlgmata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunstitöö vare meie ees. Keelt nimetan ma üheks kunstitööks - ta on seda niisama hästi kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahvas oma jao kaasa, ja tahame seda jagu toore materjali aru sisse panna, siis lõi iga rahvas sest toorest materjalist ühe kunstitöö, kas nägusa või näota, ning see kunstitöö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seadusekorralisema keele, see on oma eesti keele sügavuste sisse tungima, hüüdma: Selle rahva möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema teod teaduste paberisesse sisukorrasse, mida maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetatakse, üles ei tähendatud." - Nõnda õndsa Faehlmanni sõnad. (Jakobson 1959b: 293)

Ükski keel pole tühine. Tõepoolest õndsad sõnad.

"Õigus, kus su kodu jäänud?
silmaveega selga pöörnud
olid sa mu isamaal'.
Piits ja veri valitsesid!
Orjaleiba nuttes murdis
eesti rahvas Eestimaal."

1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene "ristiusu apostel" Meinhart meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnast pärit, kelle kaupmehed ju mitu aastat otsa Liivimaaga olid kaubelnud ja tema rahva rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et saksad siis alles meie maad oleksid üles leidnud, see on üks naeruväärt mõte, sest et nad ometi nii vähe haritud ka ei olnud, et nad kõigis põhjapoolseis riikides kuulsat eesti rahvast ei oleks tundnud. - Liivi rahvas seisis Meinhardi tuleku ajal Polotski kuninga Vladimiri kaitsmise all. Seda teadis Meinhart väga hästi ja palus sellepärast Vladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpööramise tööga peale hakkas, mis temale ka väga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja austatud mehed lasksid ennast liivlastest peale lühikese õpetuse ka pea ristida. - Teisel aastal näeme Meniharti ju üht kantsi ehitavat, mida Ükskülaks nimetati. Paar aastat veel hiljem, kus ennast ju suur hulk [|] rahvast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka ju Breemeni ertspiiskopi ülemvalitsusest ja iga vilja kümnenda maksust. Aga nüüd hakkasid liivlased ju märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda; nad hakkasid ära tundma, et need, kes ikka taevariiki suus kannavad, ka sugugi maailma riikisid ära ei põlga. (Jakobson 1959b: 295-296)

Pole juhus, et meile toodud usus on ka õpetussõna anda keisrile mis kuulub talle.

Albertiga, kes nüüd Liivimaa piiskopiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oil 30 aastat piiskop, aga peaaegu mitte üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste veri ei oleks jooksnud kui veeojad. [...] Eestlaste vahvus selle hirmsa sõja ajal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kevade uute ristirändajatega tagasi, ta jagas neile mõisasid välja, ta asutas viimaks aastal 1202 mõõgavendade ordu ehk rüütliseltsi, kes selle peale pidid vanduma, et nad oma tervet eluaega selletarvis saaksid kulutama, Läänemaa paganate vastu võidelda, - aga see kõik ei tahtnud aidata, sest eestlased tegid ennast ikka jälle uuesti neist, väekaupa neile kaela pandud ahelatest priiks. (Jakobson 1959b: 296)

Raivo E. Tamme hädisev ja irevil esitis ei tee verevalajale õigust.

Üht asja tahame aga sellest ajast Otto von Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli sõnadega jutustada, et kuulajad näha saaksid, kuidas seal sakste poolt sõditi. "Õnnetud eestlased olid endile suure koopa maa alla kaevanud, kuhu iseennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat vara ära varjasid, kui kristlikud riisujate parved nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa all, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ette, süütasid seda tuld kaua aega ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik, mis elavatest loomadest koopas oli, pidi ära läkatama, ja kristlased leidsid, kui nad viimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamasti kõik naised ja väetid lapsed), kes osalt ju surnud olid, osalt surmaga võitlesid. Need viimased said silmapilk ära tapetud, väga rikas saak aga sai kristlikult ära jagatud." (Jakobson 1959b: 297)

See on see episood, mille allikat ei mäletanud ülal. Paneb mõtlema, kas ma olen seda teksti varem lugenud? Sotsiosemiootikas? Väiksena oli mul millegi pärast faksiimile-väljaanne käsikirjast, aga teda ma väga kaugele mäletatavasti ei lugenud. Igal juhul üsna ere mälupilt.

Et sugugi eestlaste ristimine, vaid ristitud eestlaste maad neil inimestel peaasjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 sakslaste ja taanlaste vahel tõusis. Albert oli kaks misjonäri, Peeter Kakenwaldi ja meie Läti Hindriku, Eestimaale saatnud rahvast ristima. Nad läksid ilma sõjaväeta ja sellepärast laskis ennast rahvas igal pool ristida. Peale selle, kui nad ju mitu tuhat hinge olid ristinud, tulid nad ka virulaste juurde. Nüüd räägib Läti Hindrik nõnda edasi: "Ja virulased esimeses maakonnas, mida Pudümeks nimetatakse, võtsid neid vastu ja lasksid ennast ristida, neliteistkümmend küla kõik üheskoos oma vanema Tabelinaga; selle mehe on aga taanlased pärast üles poonud selle eest, et ta riialaste ristimist vastu oli võtnud (!) ja oma poja mõõgavendadele pandiks andnud. (Jakobson 1959b: 297)

Samuti ikooniline. Mitu korda on ajaloo tunnis kuuldud kuidas juba ristituid tuli üle ristida või mõõga otsa ajada. Seda vb ei teadnud, et nii konkreetselt kohe, et kui korra juba oled ristitud, siis teist korda ei saa, seega pead surema. Siin on kindlasti ka teateid konkreetsematest juhtumitest.

Kus nii palju vara oli, seal võis küll ka palju rõõmsat elu olla? Kuulgem, mis meile Russow sest jutustab. Kui ta rüütlite, piiskoppide, preestrite ja õpetajate avalikust porduelust palju on rääkinud, ütleb ta edasi: "Mis ordurüütlite, toomhärrade ja rüütlite igapäevase töö kohta ütelda tuleb, siis ei ole sel ajal palju muud nähtud kui ümberkihutamist ja jahtimist, vähkremist ja mängimist, [|] sõitmist ja ajamist ühest pulmast teise, ühest lapse õlletapmisest teise, ühest vakust teise ja ühest kirikupühast teise. Ja vähe on neid olnud, kes ennast välismaal kuningate kodades või sõjas pruukida lasksid." Ja et siin Liivimaa pulmasid, lasteõlletamisi, vakkusid ja kirikupühasid nimetasin, siis tahan nüüd ka lühidalt rääkida, kuidas neid vanasti meie maal peeti. (Jakobson 1959b: 299-300)

Dafuq. Õnneks ilmneb lehekljel 302, et "peeti ka laste õlletamisi (ristimisi)".

Peale jutluse on nad altari ette viidud, kus õpetaja vast pooletunnise vaeva peale pruudi suust "jah"-sõna välja sai. (Russow; Jakobson 1959b: 301)

Ja mis siin toimub?

Seesugune prassimine ei sündinud ka mitte ilma suure õlle ärapillamiseta, sest gildimaja põrand sai mahapillatud õllest nii märjaks, et iga kord õlgi peale pidi laotatama, taheti seal veel seista, kõndida või tantsida. Kes seal kõige paremini lakkuda, priiselda, nuiata, pista ja maadelda jõudis, ka sõimata ja kõik maailma imed kaela vanduda, see oli kõige esimene kukk ja sai teistest ülendatud ja austatud. Kui nad nii kõik kaelani täis olid, seal tõusis siis vaidlemine, nuiamine ja pistmine, mitte üksi uulitsa peal ja eeskodades, vaid ka gilditoas, kus naisterahvad ja neiud istusid ja kus igaüks kõrgete laudade, toolide ja pinkide peal eest ära pidi kargama. Seal vehklesid nad siis oma suurte mõõkadega, mida kahe käega kinni sai hoida, nõnda et mõnel pea keskpaigast lõhki või käsi keha küljest maha sai raiutud ja palperitel päevad ja ööd tegemist oli haavu kinni köita. (Russow; Jakobson 1959b: 391)

Haruldane juhtum kui "ülendamine" esinem metsikus kirjas. Gildimaja oli seega korraga kõrts ja seltsimaja.

Nad on sellepärast vaeste talupoegade käest kõik elajad ja vilja ära riisunud ja vaeste talupoegadega hirmsamal viisil ümber käinud, kuidas vaenlased veel millaski ei olnud teinud, nõnda et kõik talupojad neis maakondades olla ütelnud, et neid küll väga sagedasti olla riisutud, aga siiski millaski igapidi nii paljaks, nagu neist sakstest sel korral. Sest need olla kõik saladusekoopad maa seest välja kaevanud ja kõik, mis need vaesed inimesed oma vaenlaste eest sinna varjule pannud, ära võtnud", nne. - Sedaviisi tehti, kui "paganate" maid enam riisuda ei olnud, omaenese talupoegadega, kes ju ammugi ristiusku olid heitnud. (Jakobson 1959b: 302)

Saksa sõjavägi käib maad rüüstamas. See koobaste värk on läbiv teema. Meenub mingisugune ajalooline uurimus rannikualalt, mis olevat kohalikus mütoloogias säilinud etnograafideni. Selliseid on ilmselt palju. Suvalise näitena Oosemägi või Rebasemägi, mille "Koopaga on seotud mitmeid rahvajutte. On räägitud peidetud varandustest, maa-alustest käikudega ühendatud kambritest ja sadade kilomeetrite pikkustest käikudest, mis ulatunud Petserisse, Riiga ja isegi Kiievisse." (Vikipeedia)

Üks teine ajaraamatu kirjutaja (Sebastian Münster oma "Cosmographey's") jutustab eestlastest kolmesaja aasta eest nõnda: "Alam rahvas sellel maal peakselt pärisorjad ja oma ülemate, iseäranis mõningate rüütlite ja orduhärrade valitsejate ja kannupoiste raske sundmuse all. Need on nende vastu nii ilma armuta, et kui nad näevad, kus vaesel talupojal üks hea hobune, härg või lehm on, et nad siis süüd otsivad, mille pärast neid tema käest ära võivad vaielda ja ära riisuda. Läheb talupoegadest keegi põgenema, mis neid nälg, [|] piinamine ja rist sagedasti sunnib tegema, ja nad saavad teda jälle kätte, siis raiuvad nad tal ühe jala otsast ära, et ta enam ei saaks põgenema. Ta on see kõige armetum ja kurvem rahvas, kelle sarnast teist päikese all enam ei leita. Nad söövad jämedat leiba ja sööki, mis muidu meie juures sead ei peaks sööma, ja kannavad viiske, mis nad paari-kolme penningi eest ostavad. Orduhärrad ise ei tee oma talupoegadega palju tegemist, vaid lasevad oma valitsejad nendega teha, mis need aga ise tahavad. See vaene rahvas elab nagu elajad, sest teda peetakse ilma mingisuguse jumala tundmiseta. Kui nad laulavad, siis uluvad nad nagu hundid ja hüüavad sealjuures Jeesuse nime ilma lõpmata, aga kui neid küsid, mis Jeesus tähendab, siis vastavad, et nad seda ei teada, vaid aga laulda, nagu nende vanemad ka laulnud." (Jakobson 1959b: 302-303)

Miks taolised teated alati nii tumedad on? Igaühe kohal ripub oma varu murepilvi. See "ära võivad vaielda" meenutab Masingu soovitusest lasta kirikuõpetajate prouadel talurahvalt riidekaltse välja õiendada (ülal). Põgenejatel jala otsast raiumine on uus, aga mitte üllatav, informatsioon. Jäme aganane leib. Härra ei hooli oma talupojast, klassika. Jumala tundmise osas ei teagi kohe kuidas tunda - maausku või kihelkonna usku eestlane võis vabalt ka mitte uskuda jumalat, jah. Taara-katkendid sisaldavad ähmaseid hüpoteese, niiet neist ei julge põhjapanevaid järeldusi teha.

Vana aus Russow, ehk küll ise ka sakslane, kirjutab sest põlvest ju 1400. aasta kohta: "Nii toredad kui ka rüütlite õigused Liivimaal olid, nii vilets oli vaeste talupoegade lugu kohtute ja õiguste pooles.t Sest vaesel talupojal ei ole rohkem õigust olnud, kui tema junkur või valitseja just tahtnud. Ja ta vaene mees ei tohtinud kuskilgi ülema kohtu ees vägivalla või üleliiguse üle kabtust tõsta. Ja kui mõni talupoeg oma naisega ära suri ja lapsed järele jäid, on nende laste eest nõnda muret peetud, et saksad kõik, mis vanematest järele oli jäänud, endile võtsid, ning lapsed pidid ihualasti junkrust või valitsejast ihualasti [|] üles tõmmatud ja ilma vanaduse peale vaatamata pikkade teravate vitstega pekstud. Üksi rikas talupoeg võis ennast igal korral suurte kingitustega päästa. Ka leiti mõningaid rüütlite seast, kes vaeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade vastu ära vahetasid" nne. (Jakobson 1959b: 303-304)

"Õiguse" kohta tegin juba lühikese kokkuvõtte ülal. Seda orvudelt kõige ära võtmist nentis Hupel: eestlased mõnikord oma vara varjata hirmust, "et pärast nende surma võiks mõni soovimatu universaalpärija ab intestato saada vähemalt võrdse osa nende lastega, mis loodetavasti meie valgustatud ajastul on saanud haruldaseks" (siin). See "inimeselik kaastundmine" on üks neist sümpaatia parafraasikimpudest, mida tuleb nt Vilde ülelugemisel ja Nikolai Kanni saksa psühholoogiaõpiku tõlkega tegeledes täiendada. Seda "vanaduse peale vaatamata" nuchtlemist olen samuti korduvalt näinud, Vilde mahra sõjas või mõnes ajaloolises seigas, nt lihaliste neeludega mõisniku metsikutest tempudest maarahva pulmas (vt. Metsvahi 2018: 532).

Nad ehk ütlevad, et nad meile selle eest ristiusku olla andnud; aga see on vale! Kus õiget vaimuharimist ei ole, seal ei või ka õiget ristiusku olla, seal peavad selle usu osalised tuuma asemel koorega üksi rahul olema. "Kristlaste" välispidise kiriku nad küll meie maale tõid, kõigi tema hirmsate seltsilistega, aga Jeesuse Kristuse vaimu nad meile ei ole toonud; seda neil enestelgi ei olnud. Mis meie rahva seas õigest ristiusust, mis ennast armatuse tegudes üles näitab, elamas on, seda on talle kõik eesti vendadest enestest saanud. Nimelt hakkas see õige tulukene vennastekogudustega meie maal paistma. Enamasti kõik mehed, kes meie rahva vaimuharimist tulise vaimuga taga nõudsid ja kelle nimed meie rahva juures kuulsad on, olid kas ise nende koguduste liikmed ja eestseisjad või nende pojad. (Jakobson 1959b: 304)

Eesti rahva pimeduse-aeg oli välispidise kiriku aeg. Talupoeg on kihelkonna usku - misiganes usk see parasjagu juhtub olema, tema põlve see väga ei puutu. Mõõgaga usk pole miski usk, olgu ta kotka, risti või kuu ja sirmi all. "Armastuse teod" kõlab nagu kvaasi-Shandilik armastusekäsitlus isetutest anduvatest tundmusaktidest vms. Vennakste kogudusega oleme juba põgusalt tutvunud, tuleb lähemalt küsitella.

Sellepärast on aga meie kirikud, kelle käes valitsus seisis, neid kogudusi igal pool niipalju kui võimalik taga kiusanud, sest et nendega ju Kristuse õige vaim rahva sekka tuli, kes ütleb, et jumala ees üks inimene niisama palju maksab kui teine. Seesugust õpetust aga kirikuõpetajad ei andnud, vaid nende peahool oli see, eesti rahva vaimu põrmu sisse maha tallata ja inimese julgust tema rinnast ära kustutada. (Jakobson 1959b: 304)

Kristlik argument orjuse vastu 9 sõnaga. Organiseeritud religioon on ühiskonna kontrollimiseks.

Küll sõitlesid ka mõned üksikud õpetajad selle vastu, aga nende hääl kadus ära nagu prohveti hääl kõrbes. Nõnda kirjutab Paul Einhorn, luteruse superintendent, veel aastal 1636 oma trükitud kirjas sest, et kirikuõpetajad selle eest enam peaksid hoolt kandma, rahvast jumalasõnas õpetada ja katsuda, aga noomis ühtlasi ka oma ametivendasid rahvaga sealjuures "kristlikul ja isalikul kombel ümber käia ja neid mitte meeletumal viisil lüüa, tõrelda, ässitada, teotada, laimata ja sõimata". (Jakobson 1959b: 304)

Paul Einhorn tundub küll huvitav tegelane, kellel pole veel eestikeelset sissekannet (saksa, vene, läti, leedu ja... araabia keeles on). Mul on tunne, et siit võiks need kategooriad täitsa üle võtta ja taolistega täiendada - tõrelemine (tülinorimine), ässitamine (tüli üles õhutamine), teotamine (solvama, häbistama), laimamine (kuulujuttude levitamine, halvustamine), sõimamine, jne. Võib-olla peaks asjale ikkagi Goffmani kombel lähenema?

Peks ja teotus, need olid need abimehed, millega eesti rahva vaimu jäädavaks muda sisse katsuti rusuda, ja selle timukatöö juures on kirikuõpetajad ikka kõige suuremad abilised olnud. (Jakobson 1959b: 305)

Vaarikas mudas.

On ju ka küllalt ausaid mehi meie maa kirikuõpetajate seas leitud, aga need olid siis ikka kas eestlased või eestlasteks saanud saksad, kes siis ka eesti vaimus eesti õiguste eest ühes võitlesid, nagu viimasel ajal nimelt Masing, Ahrens, v. Jannau, Gehewe, Boubrig, Heller nne. (Jakobson 1959b: 305)

Kahtlemata võib ka nende kõigi elutöid ja ajastut tervete eluaegade jagu uurida ja puurida.

Aga pimedus ei kesta igavesti ja tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie keisrihärra arm oli see koit, mille ees pimeduse tegudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mitu kui kastetilkasid hommikusele koidule vastu säravad, nii mitu rõõmusilmapisarat läigivad eesti silma laugudel meie keisri auks, nii mitu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama! Saagu siis nüüd eesti rahvaga niisamuti nagu kullaga, mis tuleb seda suurema hiilgusega välja tuleb, mida kangem tuli oli! (Jakobson 1959b: 306)

Big up Aleksander II.

2. Võitlemised Eesti vaimupõllul [lk 307-320]

Oma seltsi viiendat aastapäeva pühitsedes oleme täna siia kokku tulnud, et teineteisega sest osa võtaksime ja seda meelde tuletaksime, mis meie püüdmistest ju korda on läinud, ja ennast vastastikku seepeale karastaksime, mis meil veel kätte tuleb saada. (Jakobson 1959b: 307)

Osadus.

Meie selts on ju ka nimelt seepeale asutatud, et ta elavalt osa võtaks meie rahva püüdmistest vaimupõllu peal, et ta oma vaimu-olemises eesmärgiks ja eesnäitajaks oleks tervele rahvale, ja lõppeks, et tema sees ennast need mehed ühendaksid, kes meie rahva vaimupõllul ühel meelel soovivad ühes võidelda. (Jakobson 1959b: 307)

Vaimsed eeskujud.

Et aga siin täna õigusepärast üks teine seltsiliige [|] pidi kõnelema, keda muud kogematud talitused tagasi hoiavad, ja mina alles eile õhtu teada sain, et pidukõne sel viisil minu peale oli langenud, sellepärast palun ennast ju ette vabandada, kui minu kõne ehk mitte seda ei ole, mis ta pikema ettevalmistamise juures ehk võiks olla. (Jakobson 1959b: 307-308)

Ohjah, isegi tema tühjas jutus on mõnikord mõni sujuv fraas millest niisama mööda ei saa minna vaid peab keelemeelega heakskiitvalt noogutama.

Saksa rahva kirjanduse esimene tähtis õitsemise-aeg hakkas minne-lauludega peale ristisõitude ajal, millest ristirändajad uut elu sünnitavaid mõtteid ja arvamisi ühes tõid, mida nad kas kunstide- ja teadusterikkast Konstantinoopoli linnast või imederikkalt Hommikumaalt olid kaasa pärinud. Lutheruse ajal ja selle vägeva mehe võitlemistega kiriku valitsuse meelevalla vastu hakkas vaimulikkude laulude õitsemise-aeg peale. (Jakobson 1959b: 308)

Lõpuks said mungad kah loa natuke laulda.

Eesti rahva kirjanduse õitsemise-aegadest ei või siiamaani küll mitte rääkida. Mis meie keel ja ehk ka kiri enne sakste pealelangemist oli, sest ei ole meile kõige vähemat sõnumikest järele jäänud. (Jakobson 1959b: 308)

Kahjatsetav.

Seesugune esimene siginemise-, üleüldse eesti kirjanduse koiduaeg oli 17. aastasajal, kus Poola ülemvalitsus Liivimaal otsa lõppes ja meie rahvas täitsa Rootsi isaliku valitsuse alla sai. Selle valitsuse peamure oli eesti koolid, kirikud ja ka poliitika-õigused. Niipea aga kui need käes olid, algas ka uus elu eesti kirjanduse-põllu peal. Üks jagu mehi, kes seal tööd tegid, olid küll sakslased ja rootslased, kellele aga üks ülesrääkimata seestpidine tundmine avaldas, et eesti rahvaga üksi eesti keeles võimalik olla ühel meelel seista ja et see, kes Eestimaal endale kodumaad soovib, eestlaseks peab saama. (Jakobson 1959b: 309)

Isalikud impeeriumid, mida meenutatakse kuldaegadena. Mida tähedab "ülesrääkimata"?

• "Oh kui suured ja ülesrääkimata on mu süüd ja eksitused, mis ma siia maale maailma pääl teinud ja iga pääw meel edasi teen." (Martin Luterus, Piltidega Tasku-palweraamat, 1883: 11)
• "Sõjakohtuniku uurimisel tuli ilmsiks, et ülesrääkimata süütegusid kõlbluse wastu on tehtud." (Päewaleht, 8 (21.) märtsil 1911)
• "Ehk missugune inimene ei tunneks seda laulu lauldes: «Jeruusalem, sa Jeesu püha linn," üht ülesrääkimata igatsust selle linna järele?" (Sakala Lisaleht 34 (23.) Augustikuu päewal 1880)
• "Awalik kohtu ees kaebamine sai ärahäwitud, sellewasta salalik keelekandmine ja tagaselja kaebamine pruugiks wõetud, ning waimuliku heategudega ja kõlisewa rahaga tasutud igaüht tunnistajat, kui ta ka kurjategija oli, wõeti uskuda ja tema nime salajal hoida ; hirmus wangipõlw ja ülesrääkimata piinamised seisid selle eest, et kohtu-alunik kõik tunnistas, mis tema käest nõueti; edasi kaebada ei olnud luba." (Jakobson, samas)
• "Nüüd ott n'ad suures walguses, Iehoowa püha pale ees, Ja temale auu andwad. Seal nääme püha Moosest ka See Israeli saatjad, Ja Aronit, ta wenda ka, Suurt Israeli preestrid. Nüüd on n'ad püha rahwaga Seal Isa riikis rõõmuga Mis ülesrääkimata." (Brandt 1886: 16)

Huvitavaid allikaid viskab üles. See viimane tundub eriti põnev: Uus Jerusalem ehk Kitsas wäraw ja kitsas tee ja lai wäraw ja lai tee (Tallinn, 1886). See "seestpidine tundmine" arvatavasti sisetunne või kõhutunne. Intuitsioon.

Tähtis on selle poolest ühe neist eesti kirjanduse alustajate (Brockmanni) tunnistus, kes oma eesti keele laulu juurde neid saksa keele salmisid on lisanud: [...]

Eesti keel on kirikutes,
jumal ise seal tas õppab,
ka need targad kunstiandjad
eesti keelt nüüd armsaks võtvad.
Minu soov on eesti kiri,
teised tehku teisi asju!

[|] Seesugune rõõmus elu oli siis eesti kirjapõllu peal sel ajal alustust teinud ja oleks vist sedapuhku edasi läinud, kui teda mitte uued rahutud poliitika-ajad ei oleks ära lämmatanud. (Jakobson 1959b: 310-311)

Meenub eesti keelt rääkiv Jumal Remsu Kurbmängus. Jakobson, nagu Masing, muidugi paneb Lõuna-Eesti murdes vusserdavatele sakslastele puid alla.

Ette ära nähes, et see aeg saaks tulema, ja ise ka ühes aidates, et ta tõesti pea tuleks, olid mitmed õpetatud eestlased ju enne suure hoolega eesti kirjapõllu peal tööd teinud, iseäranis eesti keelt hakanud läbi uurima ja teda oma grammatika-seaduste peale põhjendama. Hupel, Arvelius ja Rosenplänter olid selle poolest esimesed tähtsad äratajad, ehk küll nende kirjad saksa keeles on kirjutatud, kuni O. W. Masing aastal 1816 oma Originaallehtedega ka õpetatud meestega hakkas eesti keeles rääkima, ja nõnda igapidi ühe uue aja alustajaks sai. Masingi jälgede sees, kes aastal 1821 oma esimest "Nädalalehte" välja hakkas andma, käisid krahv v. Mannteuffel, dr. Kreutzwald, J. V. Jannsen ja muud. Iseäranis õpetatud meeste arv kasvas ikka suuremaks, kes suure hoolega selle põllu peal tööle heitsid ja kellest suurem hulk eestlased olid. (Jakobson 1959b: 311)

Võin loota, et sellest saab ka üks neist katkenditest milles ühel hetkel ka esimesel lugemisel tundmatuks jäänud nimede taga on isik ja ideed.

Aga üht kirjandust sünnitada ilma teadusepõhjata on niisama, kui maja ehitada ilma aluseta. Sellepärast asus Tartus aastal 1838 Õpetatud Eesti Selts elusse, kelle kõige tähtsamad asutajad ja esimesed liikmed olid: dr. F. R. Faehlmann, lektor D. H. Jürgenson, dr. Kreutzwald, dr. Hansen, dr. professor Kruse, pealik L. von Maydell, dr. professor von Hueck, professor Preller, C. reinthal, õpetajad [|] Gehewe, Boubrig, Heller, von Jannau, Knüpffer ja muud. Ligi 25 aastat otsa on see selts oma tööd ausasti teinud, ja iseäranis nimetatud meestest on meile palju kirjasid järele jäänud, mis meie keele ühe teadusekorra sisse on seadnud ja meie vana-aja histooria pimeduse sisse valguse tulukese kandnud. (Jakobson 1959b: 311-312)

Sama lugu, rohkemate veel tundmatute nimedega.

Aga nagu päev ja öö üksteisega ühtepuhku võitlemas, nõnda seisavad ju sadanded aastad kaks parteid meie maal teineteise vastu, kellest pea üks, pea teine ülema valitsuse enda kätte sai. (Jakobson 1959b: 312)

Sadand. Aastasadand. Poolsadand. Veerandsadand. Sadandipikkune. Sadandivahetus. Sadanditevanune.

Oli ju aastal 1845, kus Ahrens, kes meie kirjutamiseviisi esiti loodusliku põhja peale seadis, ühe väikese kirja sees need sõnad eesti keele kohta rääkis: "Igal vanal asjal on üks väga visa elu ja ta jääb siiski ikka veel pruugiks, kui teda ka õpetuse poolest ju ammugi hukka mõisteti; aga varem või hiljem, õige õpetus peab ometi pärast võimust saama, ja keegi ei või teda keelata selleks saamast!" - Ahrens rääkis neid sõnu ühes kindlas usus, sellepärast sünnitasid nad ka seesamasugust usku igas südames. (Jakobson 1959b: 313)

Kuramus kui hästi pandud. Selline katkend mis kutsub end inglise keelde tõlkima. Permanent dynamic synchrony.

Ühest kirjast, mis üks ülem gümnaasiumi koolmeister, Eduard Meyer Tallinast, nende sõnade vastu kirjutab, panen siin mõned tükid teie ette. See Meyer, kes ennast Hamburgist tunnistab olevat ja eesti keelt mitte mõistvat, manitseb igaüht eksimise eest kõrvaliste teede peale ja arvab selleks ka Ahrensi nõudmist eesti keelt üleval hoida ja uuendada ning nimetab kõike tema eesti rahvuse kasvatamist üheks ahviarmastuseks. Siis ütleb ta edasi: "Austagem neid [eestlasi] poeetikakirjades nagu Cooper oma viimast mohikaanlast ja Bulwer oma viimast parunit, aga ärgem laskem oma ilm-uuestisündimata kaastundmisest mitte oma nõu-otsuseid kohtukodades ja löögirammu oma käevarres ära lämmatada, seesugune kaastundmine hülge viisi haisevate punanahkade vastu on kõige narrilisem alpus." (Jakobson 1959b: 313)

Vastuvalgustaja tuvastatud. Sellest "ilm-uuestisündimata kaastundmisest" ei saa midagi aru. Kahjuks ei anna nõu ka otsida, sest uuestisünd on kristlik mõiste. Parim oma pakkume on, et see "ilm" seal on "ilmselgelt", aga sel juhul tähendaks kogu fraas umbes midagi sellist, et kui kristlased lasevad ennast ristida, siis nad kaotavad oma kaastundmise, mispuhul... enne kui nad on lasknud ennast ristida, st on ise paganad, siis... Eip, ikka ei saa aru mis siin toimub.

Lõppeks ütleb see "aus" Hamburgi mees: "Räägitakse eesti keele suurest jõust, tema poeetika tulisest vaimust ja et seda saksa keelde sugugi võimalik ei olla ümber panna; - see on üks looduslik ehe ja kena, nagu köistaimede pärg, mis üht põlist metsa ehib, aga mis õnnistust on meile sest loota, mis histoorialist õnnistust sellest põlisest metsast? Teda peab ometi maha laastatama; õnnistatud olgu mul sellepärast kirvemees ja tema tapper, mis talle esimesed hoobid annab!" (Jakobson 1959b: 314)

"Tulevik on hele nagu haldja hame! Noh, hele nagu kooritud naeris, hele nagu vanaäti elutargad habemekarvad, nagu noore neiu põsel olevad räimesoomused... Usu tulevikku!" - Manivalde.

Üks mees astus kõikide eest üles, kelle aus nimi ja hall pea teda ühtlasi kõige Baltimaa laste isaks tegi - piiskob dr. Carl Ullmann. Ka Ullmanni pikast kirjast tahan teile mõned kohad ette seada. Ta kirjutab. "Kui ta [Meyer] nimelt eestlastest tunnistab, nad olla üks - nagu ta ütleb - seltsirahvas, ja nõuab, nad pidada ära lõppema üks ise rahvas olemast ning oma keelt ära heitma, siis oleks tal üles tunnistada, et eesti rahvuse ja keele alleshoidmisega neil mitte võimalik ei ole ühe tõsise vaimuharimise järje peale jõuda. Seda ei ole kirjutaja oma paari ettevisatud sõnaga veel sugugi üles tunnistanud. Ta ei tunne ju eesti keeltki ja ei tea sellepärast ka mitte, kui palju harimise võimu selle keele sees tallel seisab; ja mis ta rahva histooriast oma mõtete toeks välja võtab, seda teeb ta ilma õiguseta. [.|.] Meie usume, et väga palju õpetajaid ja ka muid inimesi selle eest saavad seisma, et palju eestlasi, kes muud keelt ei mõista kui omaenese keelt, tõesti haritud ristiinimesed ja tõesti haritud talupojad on. Õige küll, et sündmus seda rahvast veel nii kaugele ei ole viinud, teadustes ja kunstides ühe ülema vaimuharimise jarje peale jõuda ilma muude keelte õppimiseta. Aga kus ilmas on siis lugu teisiti olnud ja kus ilmas on seda ühekorraga sündinud? (Jakobson 1959b: 314-315)

Emakeelt ja isamaad on raske kõrvale heita. Eesti keel võib olla elujõuline, Hamburgi Rando pole mingi ütleja. Ullmanni retooriline küsimus sama mille ise moodustasin vastuseks Hupelile seoses sellega, et eestlastel ega lätlastel pole "algselt neile" kuuluvaid tavasid ja kombeid.

"On puhtast võimata et need eestlased, kes teisi keelesid õppides teadustes ja kunstides ülema harimise järje peale tõusnud, sellepärast oma rahvust mitte ära ei salga ja omaenese keeles siis oma rahva kasuks tööd teevad, oma keelt harivad? (Ullmann; Jakobson 1959b: 315)

Tõlkija on keele ja kultuuri rikastaja. Iga kakskeelne mõtleja harib oma emakeelt.

Mis Meyer selle kirja peale vasthas, ei ole mitte üksi omasisu, vaid ka oma kõneviisi poolest nii inetu, et meie tast enam midagi rääkima ei hakka. Ühe "kultuurrahva" (siin sakste) armuheitmine ühe "seltsirahvaga" (eestlastega) olla naeruväärt, olla pärdik - see on selle pika vastuskirja õpetus, millega see Hamburgi mees, kes Tallinnas oma leiba sõi, meie maad tahtis valgustada. (Jakobson 1959b: 316)

See "seltsirahvas" tundub laetud, aga saksa keelt tundmata ei oska öelda kuidas.

[...] piiskop dr. Walter [...] ütleb oma trükitud jutluses, mida ta aastal 1864 Liivimaa rüütlite maapäeva peal [...] pidas: [...] Kui veel võimalik on, tahtku jumal meile selle peale tarvilikku armastust (?) anda seda äraviidetud asja nende kohta veel täide ajada, iseäranis ju ausasti seadeldud ja veel ausasti edasi seadeldavate koolide teel. Nõnda kui saksa rüütlid ja maa valitsus kindlaks jäädes võite julgesti nende peale vaadata, kes peale teid teie töösse saavad tulema, ja võite ennast nüüd ju sest rõõmustada, et nemad omal ajal täis tänu teie vastu ennast võivad [|] rõõmustada oma saksa keelest ja harimisest, viisist ja truudusest, ja kui jumala tahtmine on, kord ka ühest täitsa saksa kodumaast!" - Siin on siis avalikult ja selgesti välja öeldud, mis meie maal tahetakse: üht täitsa saksa kodumaad! Ja et see võimalik oleks, peavad "ausasti seadeldud" koolid ühes aitama meie rahva keelt ja meelt ära riisuda. (Jakobson 1959b: 316-317)

Selge ähvardus: kui me võimule jääme siis me assimileerime teid ära.

Kui piiskop Walter, meie maa vaimulikkude õpetajate ülem, nõnda meie maa rüütlite ees maapäeva peal rääkis, kust peame siis veel ülema rahva seast oma rahvuse sõpru otsima? Must pilv kogub ennast meie silma ümber kokku ja ähvardab meie rõõmuteavast kinni varjata. Kas siis ka veel ime on, et eesti kirjapõllu peal ikka enam ja enam õpetatud meestest algatatud rõõmuelu ära kustus jameie rahvuse sõpradele muud üle ei jäänud teha, kui oma soovimisi põue ära peita ja saladuses pidada? (Jakobson 1959b: 317)

Miks eesti rahvuslane ei saanud sakslast usaldada, nende hulgast kergesti sõpru leida.

See avaldab ennast igal pool, aga iseäranis meie rahvakoolides, mida nii hästi on "seadeldud", et ju saksa keel mõnes kohas eesti keelt kõrvale hakkab lükkama. See avaldab ennast ka meie uute kooliraamatute vastu vaidlemises, mis mitte saksa vaimus ei ole kirjutatud. Ühe sõnaga, see avaldab ennast igal pool neile, kelle silmad näha mõistavad. (Jakobson 1959b: 318)

Kõlab lämmatavalt. Masingu osas saime natuke kuulda keeleõpikute avaldamise raskustest.

Sellepärast, vahva julguse ja väsimata hoolega edasi selle tee peal, mida meie kui truud eestlased oleme hakanud käima. (Jakobson 1959b: 319)

"Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu kaudu järgmise põhiseaduse [...]" (1920. aasta põhiseaduse preambula)

Eks meie lootus ka tänasel õhtul jälle uut äratamist ei saa, kui iseenese vastu ütleme: täna kuuled sa oma armsas keeles esimest korda üht teatri näitemängu! Sulle ei tooda selle nime all enam mitte mõnes [|] võõras keeles tükk võõrast elu silma ette, vaid eesti keeles omaenese rahva elust seda, mis kunstitöö on paleustanud. Kunstide ja teaduste tööde najal aga ajavad iga rahva vaimuehted ja ehitused nähtavale. Mis ühel või teisel tunnil ühe või teise juures meie seas liikus, seda toob kunstitöö ühe korraga päeva ette, ja need südameliikumised ei või muidu, nad peavad ennast siis seesuguseks väeks ühendama, mis ka vaenlased kohkuma paneb: sest vaimuülendus ja priius käivad käsikäes. Andkem sellepärast vaimus ka sel tunnil kätt teineteisele, selle südamest voolava tõetusega, et meie ühel meelel ja hukkamatus kindluses oma kalli keisrihärra kaitsmise all sellel pealehakatud teel edasi tahame astuda ja tast mitte jätta, tõusku meie vaenlaste leerid ehk ka veel sada kord suuremaks, kui nad ju on! (Jakobson 1959b: 319-320)

Algab rahvuskeeletunnet ülendavalt aga lõpeb ülevoolava rusikaid rindu tagumisega. paleus <11: -e> _PID ideaal. Keel kui kollektiivne kunstitöö, vaata kuskil ülal. See "ühel meelel ja hukkamatus kindluses" on samuti põhiseadusliku preambula kõlaga.

3. Nõiausk ja nõiaprotsessid [lk 321-352]

Ükski aastasada ei ole nii rikas näidetest, millest Euroopa praegune vaimuoleku kõrgus välja on siginenud, kui viieteistkümnes aastasada. Laguneva Kreeka riigi killud laotasid ennast üle terve Lääne-Euroopa laiali ja külvasid igale poole sellest rahvast haritud teaduste seemet; Gutenberg leidis oma vägeva kunsti üles; Columbus ja Vasco de Gama tegid Euroopale ühe uue maailma vallali ja kinkisid temale uusi tundmisi, mõtteid ja püüdmisi, nne. (Jakobson 1959b: 321)

Triaad: (1) tundmised; (2) püüdmised; ja (3) mõtted.

Kõige ülemad ja ausamad asjad pidid ennast tema teenistusse alandama; Gutenbergi leidus, inimeste õnneks välja mõeldud, pidi tema kurjuste riistaks heitma; leidukäijate laevade peal ka Ameerikamaale tungides olid nõiaprotsessid esimene kingitus, mida eurooplased tema kulla ja kalliskivide vastu sinna tagasi viisid, ning meie isamaal on tema jõledad usuebemed suurem jagu neist andidest, mis peale meie maa ja priiuse ärariisumist tasumiseks meie rahva kätte olid saanud. (Jakobson 1959b: 322)

Trükisõna kandis edasi ka libauudiseid ja libateadust. Leidukäijad, täpsustab joonealune märkus, on maadeavastajad. Leidukäijateks, leidusid otsimas käijateks, võib nimetada ka arhiivis kaevajaid, vanavaravedajaid ja vanaduste avastajad. "Usuebemed" on kena kujund, milles religioon on põlema sütitav efemeerne või lenduv (vaimu)aines.

Meie tahame siin neist asjadest natukene pikemalt rääkida, sest et midagi nii mõnus ei ole, mis nüüdniku puudustega ära lepitaks ja ühes ka noomides ja äratades tuleviku peale näitaks kui vaatamine möödaniku kõverate sündmuste peale. (Jakobson 1959b: 322)

Toimetaja on pidanud sel leheküljel joonealuste märkustega ületööd tegema. Nüüdnik on olevik. Mis teeb sündmused kõveraks? Kangesti meenutab 316. leheküljel esinevad sõna "kui meie oma selgimatus armuheitmises sündmuse [ajaloo] põllu pealt ärakaduvate rahvaseltside kildude vastu nende rahvust alles püüdsime hoida". St ajaloo ja sündmuste vahel on Jakobsonil mingi ekvivalents.

Nõnda on ka suur jagu keskaja-arvu nõidumise salatempusid vana kreeka ja rooma rahva pärandus. Aga neid asju nõnda ülendada, et kõik inimeste tööd ja teod nende alla heideti, kõik parem meel ja mõistus neist häbiks tehti, seda on üksi kristlikul kirikul võimalik olnud korda seada. [...] Kristlik kirik ja kristlik usk ehk Jeesuse õpetus on kaks iseasja, mis sagedasti niisama teineteise vastu seisavad nagu tuli ja vesi. (Jakobson 1959b: 322)

Harašo. Jakobson tõmbab selge eristuse usu ja organiseeritud religiooni vahele.

Kloostrites, kus väga hästi seda kunsti mõisteti, kõrneid kokku koguda ja vilja maha jätta, oli roomlaste kirjade sees ka mõnda ebausu sonimist leitud, mis aga seal kohe kindlaks õpetuseks ümber muudeti ja elule äratati. Pärast tulid vaimulikud kohtud oma piinamise-riistadega sinna juurde ja elvitasid usku nende asjade peale vägivaldsel, aga kavalal teel rahva sisse. (Jakobson 1959b: 322)

"Kõrneid" - "aganaid, kõlkaid, jäätmeid". "Elvitasid" - "Saatsid välja, levitasid". Leksikaalne kullaauk. Elvitamine on küll hea sõna. Vaata ette, sa lõpetad veel Elvas!

Ju vanade kuulsate roomlaste kirjasid leiame sest jutustavat, kuidas sortsinaised oma vaenlasi konnadeks, sikkudeks ja muudeks elajateks ümber moondavad. Räägib seal ka Petronius oma kirjas, kuidas üks inimene oma riided seljast maha võtnud, hundiks saanud ja metsa jooksnud. Peale selle tulnud üks hunt karja kallale, kus karjus temale odaga kaela pistnud. Üleval nimetatud inimest aga leitud teisel päeval haige kaelaga kodus sängis maas. See jutt sai pärast eeskujuks suurele hulgale teistele sedapööri juttudele. Seesuguseid juttusid nimetame nüüd ennemuistseteks juttudeks ja meil eestlastel on neid vaga ilusaid. (Jakobson 1959b: 323)

Sortsinaised, sortsineiud, sortsipreilid, sortsitüdrukud. Libahuntimine. "Sedapööri" - "Seda laadi." Ilukirjavarandus.

Üksi mõni puhtast koolimata inimene saab neid asju kui tõtt uskuma. Kus rahva õpetust ei ole, seal saab nende arv muidugi suurem olema ja võib ka kunstlikul viisil saada kasvatatud. Sest et rahvas ühtlasi ka nõidasid kardab ja põlgab, on ju vanal ajal paljugi inimesi nõidadeks tehtud, et aga rahva viha nende peale saaks ärritatud ja nende ärahukkamine rahva ees vabandatud oleks. Et iga seesugune kavalusetegu jälle omalt poolt rahva ebausule uut toidust ja väge andis, on isegi mõista. (Jakobson 1959b: 323)

"Koolimata" - "Koolitamata, hariduseta." On see kindel, et vanal ajal niimoodi inimesi nõidadeks tehti? Kui kindel? Kui vanal ajal? Kus täpselt?

Kui nüüd rahvas seesuguste hirmsate tegude üle nurisema hakkas, said rahva vaigistamiseks nende hukkamõistetud inimeste raamatukogud kõik avalikult ära põletatud, sest et nende sees, nagu rahvale ette öeldi, muud ei seista kui nõidumise sõnu. (Jakobson 1959b: 324)

See on küll õige, et tuhandetel midagi kurja tegemata inimestel on eraraamatukogud mis on nõia- ja võlusõnu täis. Minu isiklik raamatukogu, nii väike kui ta ka on, ei koosnegi muust kui loitsuraamatutest ja võlusõnastikest. Vahest mõni ongi võlujookide retseptiraamat, vihikud võlukeppide ajaloost või luualennukunstist, aga temaatiliselt lähevad nemadki samasse rubriiki.

Ju kõige esimesest ajast peale näitavad ennast kristlikus kirikus kaks heitust, kes üksteise vastu seisavad ja kes ennast sedamööda, nagu ajad olnud, kas rohkem või vähem maailma ees avalikuks on teinud, need on katoliku ja protestandi õpetuse poole heitused. Esimene soovib üht täielikku usuühendust ja nõuab ilma armuta tema alla heitmist, teine aga austab ka mõistuse looduslikku õigust ja jätab igale üksikule inimesele priiust omaenese tundmist mööda uskuda ja käia. Mõlemad võiksid ennast üheks harmooniaks ühendada, kui nad seda, mis kord kristlikuks dogmaks (usuõpetuseks) kinnitatud, iga üksiku liikme äratundmise alla heidaksid: siis oleks usu ja õpetuse ühendus korda seatud ilma üksiku inimese vaimu ohverdamiseta. (Jakobson 1959b: 324)

"Heitust" - "Suunda, voolu." Millisest esimesest ajast? Esimisest kristlikust ajast või esimeste kristlaste ajast? Iva on vististi selles, et läbi aegade on kristluses esinenud kahtesugust kalduvust: üks usuvabadusele ja sallivusele, teine ketserite hävitamisele. Homogeenne dogmaatika vs heterogeenne vabamõtlemine.

Suured hulgad lõid ennast lahti; aga ülejäänud osa ei jätnud siiski järele üleüldisi usuõpetusi kuulutamast, ja nagu oleks ta kõik ariaani, kaldea, kopti ja muid kirikute kogusid ära tahtnud salata, hoidis ta katoliku üleüldisest kiriku nimest kinni. (Jakobson 1959b: 325)

Arian, Chaldean, Coptic. Olen veebruarist saadik olnud hädas kaldea usuebemeid eesti keeles mainides.

Niihästi üksikute inimeste kui tervete kogude verised tagakiusamised said nüüd ühe korralise süsteemi (plaani) järgi käsile võetud, ning ei olnud sellel kirikul pärast enam Kristuse jälgede sees käimine peaasi, vaid tema liikmete arv. Ühe sõnaga - ta oli kõike muud, üksi mitte üks kristlik kirik. (Jakobson 1959b: 325)

Indulgentsitrükipress teeb brrr - kullast kingi kandev keskaegne paavst.

Et aga need tagakiusatud inimesed oma jumalateenistust nende kiusatuste pärast enamasti saladuses pidid ära pidama, oli Rooma kirikul väga kerge rahvast sellele usule eksitada, kui teeksid nad seal ei tea kõik mis hirmsaid asju. (Jakobson 1959b: 325)

"Kiusatuste" - "Tagakiusamiste." Pigem selline teisend, mida ise ei kasutaks. Nagu eelmises kirjas Jakobsoni "töötus" (töö), kui riigiaparaat esitab põllumeeste seltsile küsimusi maarahva vajakajäämistest, et Aleksander II-le ette kanda elu- ja olukorra kohta.

Nende kihvt oli aga pea nagu tuli turbamaa sees läbi kõige maailma rahvaste tunginud, ja mitusada aastat saab veel mööda minema, enne kui selle kihvti järelejäänud jäljed rahva seast puhtast saavad ära kustutatud olema. (Jakobson 1959b: 326)

Nõiajahi usuebemed hõõgusid turbas pikalt.

Avaliku kohtu ees kaebamine sai ära hävitatud, sellevastu salalik keelekandmine ja tagaselja kaebamine pruugiks võetud ning vaimulikkude heategude ja koliseva rahaga tasutud; igaüht tunnistajat, kui ta ka kurjategija oli, võeti uskuda ja tema nime salajas hoida; hirmus vangipõlv ja ärarääkimata piinamised seisid selle eest, et kohtualunik kõik tunnistas, mis tema käest nõuti; edasi kaevata ei olnud luba. Elusalt sissemüürimine ja ärapõletamine olid pruugitavad nuhtlused; peale selle kohtualuniku terve vara pärimine, millest inkvisiitorid ühe jao endale palgaks said. (Jakobson 1959b: 326)

Jutt käib "Albigensi ja Waldensi ketserite ärahukkamise[st]", mille jaoks Rooma paavst invisitsioonikohtuid (Inquisitio haereticae pravitatis) asutanud. Kuulujuttude levitamine (gossip), väga kurbade tagajärgedega. Elusalt sissemüürimine jõudis ka eestisse, vähemalt eesti kirjandusse, nagu meenub Andres Saali 1991. teosest Aita. Leili. Vambola, mida suvilas sai teismelisena järgi proovitud.

Paavst Innocenz IV kinnitas neile aastal 1252 kolmanda jao kõigest sest varast ja teise kolmanda jao lubas ta neile eestulevate inkvisitsioonitarviduste peale ka enda kätte võtta. Aga sellega ei olnud inkvisiitorid veel rahul: pärast võtsid nad viisiks hukkamõistetud kohtualuniku vara tervelt endale pärida. (Jakobson 1959b: 326)

Vara võõrandamine (civil forfeiture), aga enne polizei'id. Ei erine väga palju ristirüütlite tegevusest siinkandis (vt ülal).

Inkvisiitorite ülbuse, ahnuse, pettuse, valjuse ja tulise viha vastu on sellepärast mitmel ajal mõistlikumad paavstid, kuningad ja suured koolid õiguse vihaga vaielnud, ja kus seda ei tehtud, seal on vihale ärritatud rahvas endale ise õigust muretsenud. (Jakobson 1959b: 327)

Edevus, ambitsioon, ning võimu- ja rikkuseiha inkvisiitorite hulgas. Ülbus - edevus. Valjusus - tõrelemine. Pettus - võimuisu. Ahnus - rikkuseisu. Olen viimastel päevadel jõudnud järeldusele, et Malinowski ühiskondlikud tundmused on ennemini isud (appetites) kui kired või ihad (passions). Arvatavasti tuleb kunagi lisada ka viies kihistus sõna(ära)vahetusele.

Need kolm kimbatust, see on rahva vihkamine, asjade puudus ja tüli teiste kohtutega sundisid inkvisiitoreid nõu otsima, kuidas neist asjust lahti saada, ja nad leidsid nõiaprotsessi üles sellel teel, et nad ketserite õpetust ja nõidumist ühe aru sisse panid. (Jakobson 1959b: 327)

Well, the way I see it, there's literally no difference between blasphemy and sorcery.

Vanadest kohtuaktidest ja üleval nimetatud inkvisiitorite paksudest raamatutest leiame, mis nõidade süüd kõik olnud. Nad andsid ennast kõige esmalt kuradile ära ja käisid ühel teataval kohal tema juures lustipeol, kus ta ise siku näol ilmsiks sai. Esmaspäev, kolmapäev ja reede olid igas nädalas üleüldisteks kokkutulemisteks kiinnitatud; iseäraliste pidude tarvis aga võeti suured kirikupühad, lihavõtte, nelipühi, jõulu ja jaanipäev; sest nagu need päevad kaunile jumalateenistusele on pühitsetud, nõnda on kuradi meele pärast ühtlasi ka oma alamate käest aupakkumisi vastu võtta. (Jakobson 1959b: 328)

Vaata, et sa sarvilisega ühele peole ei satu ja ennast talle anna - 16. sajandi teismelise lapsevanem.

Ta avaldab ennast siin ühe tumemusta-karvalise, äkilise vihameele ja hirmsa mehesarnase kuju all, istub kõrge elfenbeinitooli peal ja kannab oma peas üht väiestest sarvedest tehtud krooni, kaht suurt sarve kukla ja kolmandat otsaesise peal; viimasega valgustab ta koosolemise platsi; tema valgus on heledam kui kuu, aga tumedam kui päikese valgus. (Jakobson 1959b: 328)

...isegi kui ta pind on elektrivõrguga ühendatud. "Elfenbeinitooli" - "Elevandiluu-tooli".

Peale õhtusöömaaja peab kurat roppu elu kõigi meeste- ja naisterahvastega ning käsib teisi ka nõnda teha. Peale selle teo saadab kurat nad kõik tagasi ja annab igaühele käsu teiste inimeste põlluvilja kõigest jõust ära rikkuda, kusjuures nad ennast kas koeraks, kassiks, libahundiks või muuks elajaks ümber pidada moondama või pulbrit ja vedelat tarvitama, mis neil kärnkonna ilast valmistada olla, keda elajat iga nõid esimesest silmapilgust saadik ühes kannab ning kes õigusepärast kurat ise on. (Jakobson 1959b: 328)

Laupäeval räpane orgia Põrgupõhja talus. Tule koera, kassi, libahundi või muu elaja kujul, riku tee peal teiste inimeste põlluvilja kõigest jõust ära. Igaühele uksel kärnkonnailast tehtud vedelat tervitusjoogiks ja suupisteks on kärnkonnapulbrit. Kõigile tulijatele tasuta kärnkonn lahkumisel kingituseks! - Lähme?

Peale selle litsub kurat oma küünega tema ihu peale ühe märgi, kust kohast kõik tundmine ära kaob, märgib ühe kuldrahaga tema pahema silma sisse ühe kärnkonna kuju teistele nõidadele märgiks ja kingib oma ristilapsele lõppeks ühe kärnkonna, kes talle võimust annab ennast nägematuks teha, läbi õhu lennata ja kõiksugu kurja teha. Seda elajat peab hoole ja armuga hoitama. Noor nõid lubab ristirahvale ihu ja hinge poolest kurja teha. (Jakobson 1959b: 330)

Sellistest "elaja märkidest" (marks of the beast) polnud ma kuulnudki. Ainult Longbottomil oli kärnkonn olemas, et end nähtamatuks teha! Populaarsele H. P. teooriale lisaargument.

Et ennast lendamisele valmistada, määrib nõid kärnkonna ilaga oma keha. Kihvti valmistatakse taimedest, kahepaiksetest ja ristiinimeste surnukehadest kuradi enese ülevaatamise all. (Jakobson 1959b: 330)

Seda oleks võinud muidugi aimata, et kurat on miksoloog. Nõiajahti oleks palju kergem pidada konnailakaubandusele järelvalvet sooritades. Politsei- ja Piirivalveameti võlukunstide osakonna teha.

Kui aga meelega või kogemata Jeesuse nime nimetatakse, kaob kurat kõige oma seltsiga ära. (Jakobson 1959b: 330)

In the name of Jeebus...

Jumalateenistusele minemine ei ole puhtast ära keelatud; on pealegi palgaväärt teod kiriku minna, palve ajal sülitada ja roppe sõnu rääkida või õhtusöömaajale minna, oblaati suust välja võtta ja teda pärast teotamiseks või nõiarohtude valmistamiseks kuradile anda. (Jakobson 1959b: 331)

Novembris saab laskemoona. "Oblaati" - "Armulaua-leiba."

Nõiapühale sõidetakse kitsede, keppide, roobivarte, luudade ja muude riistade seljas; enamasti läheb tee läbi õhu, sagedamasti käiakse kassi või jänese näol jalgsi. (Jakobson 1959b: 331)

Rohkem võimalusi kui ühe briti naise loomingus.

Peale söögi hakkas tants peale, kus nõiad palgetega väljapoole ümberringi tallavad; keskpaigas seisab üks nõid pea peal küünlale jalaks. (Jakobson 1959b: 331)

Elemente sellest stseenist kasutas mainitud proua seeria ühe viimase teose alguses. Ainult, et söögilaua ümber istuti niisama närviliselt ringi vahtides (mustad maagid ei söö?) ja üks nõid tiirles õhus laua kohal, küünlavalgel.

Mis nende nõidade kurjusetegudest öelda tuleb, siis leiame kohtuaktidest, et neid inimeste ja elajate küljes mitmel viisil ette olla võetud. Salvid, pulbrid, taimed ja sõnad on kõige ülemad abiriistad; sagedasti mõjub ka ju paljas teretamine, suuõhk ja silmavaade. Kes jõuab neid asju kõik ükshaaval nimetada? Siin on üks tütarlaps [|] joogiõllega ära nõiutud, nõnda et tema oma juuksed ära kaotab; seal ühe mehe käest lõnksu viinaga tema mõistus ära riisutud. Üks nõid lüpsab ühe värtna abiga, mida tunnistuseks kohtuaktide juurde on pandud, naabri naise lehma; teine annab oma naabrile saia süüa, millest tal põlved üles paistetavad, nõnda et õpetaja teisel pühapäeval kantsli pealt seesuguse teo vastu jutlust peab; kolmas on oma tädi seeläbi ära tapnud, et ta tema vahast järeletehtud kuju tule käes ära sulatas. Üks noor rüütel tapeti seeläbi ära, et tema paremat kinnast keedeti, läbi pisteti ja maa sisse maeti. Teistes kohtades loeme okastest, puutükkidest, luiest, nõeladest ja küüntest, mida inimeste kehade sisse nõiuti. (Jakobson 1959b: 331-332)

Faatiline funktsioon! Mingis mõttes ongi faatika pärusmaaks "paljas teretamine, suuõhk ja silmavaade". Nii hea sõnastus. Kõik, kel on näo- või kätekreeme, maitseaineid, teed, ja räägivad midagi, võivad olla nõiad. Viinaga mõistuse riisumine on eluline. Mitte ainult aeglase enesemürgitamise mõttes, vaid ka ajalooline juhtum kui kainusekuulutajad võtsid USA poliitika üle, kandsid põhiseadusesse prohibitsiooni ja lisasid tööstuslikule alkoholile mürgiseid lisandeid, mis sadu inimesi ära tappis või eluaegseid ajukahjustusi tekitasid. Veel saab siit teada, et kinnast ei tasu nõiariigis ära kaotada.

Libahundiks ümberjooksjad, keda igal pool hulgakaupa hukka mõisteti, moondasid ennast seeläbi ümber, et nad oma ihu ühe iseäralise salviga võidsid, ühe vöö ümber niude köitsid või muul viisil. (Jakobson 1959b: 332)

Salajased juhised. August Kitzberg annab ka võrdlemisi vähe informatsiooni. Väga tõenäoliselt on Jakobsoni enda mõjul kõik need elemendid saanud mingiteks viitseosakesteks (vice-particles, kvaasiliikmeteks, quasi-participants) ettekujutuses eesti rahva muistenditest.

Nõnda õpetas üks piiskop oma kantsli pealt aastal 1565, Luther olla kuradi enese poeg, kes kord reisija kullameistri näol ühe Wittenbergi linna kodaniku majasse tulnud ja tema tütart kurja tee peale eksitanud. Seda õpetab ka piiskop Fontaine oma kiriku sündinud asjade ajaraamatus. (Jakobson 1959b: 332)

Martin Lutheril oli kõhu peale gooti kirjas "Mungaelu" tatoveeritud.

Neist asjadest, millest ma paljalt ühe väikese jao olen nimetanud, saab minu arvates siiski küllalt olema, et ära tunda, mis kristlikus kirikus mitusada aastat otsa nõidumise ebausust õpetati. Suured raamatud mitmes jaos anti välja, kus neist asjust tõsise meelega räägiti ja neid õigeks püüti tunnistada. (Jakobson 1959b: 332)

Juri Lotman oma uurimuses nõiajahist ja hirmu semiootikast ("Охота за ведьмами. Семиотика страхаnäidanud", vt Лотман 1998), et nõiajahiga seotud "suured raamatud" olid tõesti asja taga, sest nõidade kirjeldused ja nõiaprotsessi läbiviimise elemendid võeti neist üks-ühele üle. Aga kas neist saab järeldada, et see "mitusada aastat" kestis? Mäletamist mööda lõi Lotman vähem aastaid kokku, pakun ~150 vms.

Raske on uskuda, et inimese vaim nii sügavale võiks langeda ja nii hirmsaid asju välja mõtelda, kus kõige väiksemat poeetikagi ilu juures [|] ei ole. Aga veel raskem on uskuda ja mõista, kuidas seesuguste asjade pärast tuhandete kaupa inimesi ära hukati. Hirmus, ütlemata hirmus on see asi! (Jakobson 1959b: 332-333)

Pärast 20. sajandi esimest kolmandikku jälle! - Praegu ka vä?

Viis kuni kuus naist said Lindheimis hirmsasti piinatud, räägib Horst kohtuaktidest, et nad tunnistaksid, kas nad mitte kirikaia pealt ühe hilja aja eest surnud lapse välja ei ole kaevanud, et tema kehast üht nõiaputru keeta. Nad tunnistasid. Üks nende õnnetute naiste meestest sai viimaks asjaga nii kaugele, et preestri ja mitme tunnismehe silma ees haud lahti võeti. Laps oli, nagu isegi mõista, ilma liigutamata kirstu sees alles. (Jakobson 1959b: 333)

Eat your dead baby porridge and have it too.

Märatseja inkvisiitor aga tunnistas seda surnukeha kuradi silmamoonduseks ja ütles, et naised ju kõik olla tunnistanud [|] ning et nende tunnistus rohkem maksta kui silmanähus, neid sellepärast ka tarvis olla kolmainu jumala auks, kes nõidasid ära käskinud hukata, ära põletada. Nad said ka tõesti kõik ära põletatud. (Jakobson 1959b: 333-334)

Mis mul asitõenditest kui mul on kuulujutud!?

Tahtsid inkvisiitorid mõnd inimest nõiaks tunnistada ja nad ei leidnud ühtegi süüasja, mis neile tunnistuseks oleks kõlblik näidanud, siis oli piinamine kõiksugu hirmsate riistadega ehk tortuur ikka kõige parem tunnistamisele sundija. Kolme- kuni neljatunnine piinamine ei olnud sugugi haruldased asjad. (Jakobson 1959b: 334)

Mm..Tordituur.

Üks naine Düürenis, kes mitmekordse piinamise peale ikka ei tunnistanud, et ta oma naabri kapsaaia rahega olla ära rikkunud, jäi, lõpmata raskete töötudega jalge küljes, nööri otsa rippuma, kuni piinajameister ise purjutama läks; kui ta tagasi tuli, oli surm ju vaese hinge oma hõlma võtnud. (Jakobson 1959b: 334)

Tõesti on hirmus lugeda kuidas ühiskond oma kõige andekamaid liikmeid ära tappis. Milline sõjaväeline jõud võiks olla rahenõid! Tankide, lennukite ja gaasimaskide asemel oleksid kuningad ja keisrid pidanud leiutama kaitsekilpe nõiarahe vastu.

Sealjuures tulid sagedasti kohtumeeste poolt häbematud roputeod ette. (Jakobson 1959b: 334)

Otsin kaaslast, kellega koos häbituid roputegusid ja riukaid nautida. (Täiendus varajasemale otsingukuulutusele.)

Sündis, et piinatud inimene ära minestas, siis öeldi, et ta seda valu vähendamiseks kuradi abiga teha, ja katsuti piinamist seega kasvatada, et tema kõige õrnemate ihukohtade peale põlevat väävlit tilgutati. (Jakobson 1959b: 334)

Täiesti tavalised kristlikud usutoimingud.

Kõige jõledam oli aga see viis, vangisid magamast ära keelata, et kurat neile unes nõu ei võiks anda. Seks aeti neid vangihoones [|] kinnipidamata ümber, kuni nende jalad verised olid ja nad kui hulluks läksid. (Jakobson 1959b: 334-335)

Tuleb välja, et selles on miski ebardlik ajalooline poeetika - mingi riim - et Guantánamo lahe vangilaagris kolmest kahel ilmsüütuks osutunud moslemil tuli läbi elada piinamisviise, mida keskaegne Euroopa tarvitas oma ketserite ja teistsuguseid mütse kandnud inimeste kallal. Maailm ei ole paljudele hingedele ilus koht.

Ja oli meel kord murtud, siis voolasid ka kõige vahvama suust tunnistamised kui veeojad; nad rääkisid kas omaenese süü või andsid teise üles. Kõiksugu hirmsaid nõiategusid lasti nüüd värisedes protokolli panna ja endist kangekaelust kiideti kuradi nõuks; punktidega aga, mida see kohus tarvitas, oli rahvast enne ju kõiksugu kirjadega palju täielikumalt tuttavaks tehtud kui katekismusega. (Jakobson 1959b: 335)

Õigele kristlasele tekitab kõige selle juures muidugi kõige suuremat tuska see, et need inimesed piinamise ja surma vältimisest rohkem huvitatud on kui heast uudisest, et nende piinajad ja tapjad esindavad kolmainsusest ainujumalat.

Enamasti tuli ikka ette, et kui piinamisevalud mööda olid, tunnistajad ka oma tunnistust valeks kiitsid. Sellepärast ähvardati neid uute piinamistega ja lubati kindlaksjääjatele kergemat surma, see on, nende pead said enne ärapõletamist otsast ära löödud, esimesed aga elusalt ära põletatud. Sel viisil oli siis tunnistamine ja tema juurde kindlaksjäämine ainus pääsemine: ta lühendas ja vähendas piinamist. Sest said mitmed kohe aru. (Jakobson 1959b: 335)

Mida tähendab kristlik armastus?

Nõnda tunnistab G. v. Lamberg kohtuaktidest, et üksi Bambergis aastatel 1625-1630 rohkem kui 900 nõiaprotsessi ette tulnud; ja üks aastal 1659 piiskopi enese loaga trükitud kiri tunnistab, et see piiskop oma eluajal 600 nõida olla lasknud ära põletada. Selle kirja seest võtame mõned tükid välja
"Peale selle on linna kantsler ja doktor Horn, kantsleri poeg, tema abikaasa ja kaks tütart, ka palju ülemat sugu härrasid ja kohtuülemaid, kes enne piiskopiga ühes lauas istunud, kõik hukka mõistetud ja tuhaks põletatud. (Jakobson 1959b: 336)

Massimõrvari tase lahti lukustatud. Sellise sõbraga pole vaenlasi vajagi.

"On ka mõningad katoliku papid nende seas olnud, kes nii suurt nõidumist ja kuradi-kunsti on taga ajanud, et seda kõik üles ei ole rääkida, nagu nad ka piinamise all tunnistanud, et nad palju lapsi kuradi nimel olla ristinud. (Lamberg; Jakobson 1959b: 336)

Kutsub kirjutama pamfletti, "Seltskonna nõidumine ja ühiskondlik kuradikunst".

Würzburgi nõiapõletamistest on üks register alles, mis 29 põletamiseni ulatab ja kahe aasta kohta (1627-1629) 157 inimest nimetab. Näituseks:

"Kahekümnendas põletamises kuus inimest.
Göbel Babelin, kõige ilusam neiu Würzburgis.
Üks studend, viiendas koolis, kes palju keelesid tunnud ja suur muusik olnud laulmises ja mängimises.
Kaks kaheteistkümne-aastast poissi Uue-Münsterist.
Sepper Babeli tütar.
Sillahoidja."

(Jakobson 1959b: 337)

Samuti Lotmanilt tuttav andmestik. Järgmises tsiteeritud satsis on suisa kaks erinevat Lorenzi eesnimelist Uue-Münsteri abiõpetajat ära põletatud.

Üks teine paater Andreas õpetas Viinis kantsli pealt, et sellepärast parem olla kuradi enesega abielusse heita kui ühe luteruse-usulise naisega, sest et kuradit ristitegemise ja püha veega ära võida ajada, ühe luteruse-usulise naise juures aga kõik ristid, salvimise-õlid ja veed ilmaaegu olla. (Jakobson 1959b: 338)

Seletab nii mõndagi seoses sellega miks katoliku ja luteri ususektide vahel abielud kuuldavasti endiselt suhteliselt harvad on.

Münchenis põletati aastal 1666 üks 70-aastane vanamees ära, peale selle kui tema ihu tuliste tangidega küpseks [|] oli näpistatud; ta olla paha ilma teinud, läbi pilvede lennanud ja viimaks maa peale kukkunud, kus teda inimesed kätte saanud. (Jakobson 1959b: 338-339)

Vanurist varajane aeronautik (just sel ajal 17. saj. teisel poolel tõusid ka esimesed kuumaõhupallid taevasse) leidis oma otsa viisil mis etsüklopeedia järgi oli tuleriidal põletamise juures tavaline - enne kui tuli peani ulatus vms suruti tules üles kuumutatud metallist riistaga näkku, mis oli vist (loodetavasti) surmav ja seega natukenegi kannatusi leevendav toiming. Jeebust ka risti otsas ju torgiti nats enne kui ta sinnapaika jäeti. Natuke kummastav küll, et ühel ja samal ajal kirjutati entsüklopeediates selle kohta kuidas õhupalli kokkuliimimist ja lakkimist toimetada ning tapeti valel ajal valesse kohta sattunud inimesi kõige piinarikkamal moel.

Varariisumised läksid nii jõledaks, et ka hukkamõistetud "nõidade" sugulaste käest raha välja pigistati. (Jakobson 1959b: 339)

Kuramus, kohe mitte ei turgata meelde milline eestikeelne ilukirjandusteos see oli, mis algab lühijutuga üksinda elavast naisest, kelle tagant kogu küla käib varastamas, aga kes teekäijale noormehele öömaja pakub. Võib-olla oligi seesamune Kitzberg.

Aga nõnda on lugu, nagu histooria õpetab, igal ajal ja igal pool olnud, kus see seisus valitsusele jõudis, kes ennast siin maa peal jumala ja inimeste vahemeheks peab ning kui tema valitsusevõimusele kuskiltki poolt vähendamist ähvardab saavat. Jumalariigi eest ütlevad nad ennast siis võitlevat ja jumalariigi kasvatamiseks teevad nad oma hirmsad teod, kellest hirmsamaid kuskilgi ei ole tehtud ja kellestki välja mõeldud. Häda sellele maale, kus ennast rahvas oma preestrite võimuse alla andnud! (Jakobson 1959b: 339)

Teotab teokraatikat.

Luis Berquin [Lugeda: Lui Berkään], kuninga Franz I nõumees, oli mõne sõna munkade pühanäoliste pettuste vastu rääkinud, sai selle eest ketseriks tunnistatud ja päästis ennast üksi seeläbi, et teda kuningas ise oma kaitsmise alla võttis. (Jakobson 1959b: 340)

Siinseks punktiks võib seda kolmandat kirja nimetada inkvisitsioonipornoks. Muudkui üks tundetu veretöö teise järel.

Ju suuremat kasu saatis Balthasar Bekkeri raamat (De betooverde weereld), mis väga suure osavusega on kirjutatud. Bekkker oli reformeeritud õpetaja Amsterdamis. Tema tunnistas pühast kirjast selge sõnaga, et kuradil ei ollagi võimust seesuguseid tegusid teha, sest et ta piibli õpetuse järgi muud ei olla kui üks äralangenud, nuhtluseks pimeduse sisse allalükatud vaim, kes seal oma nuhtlust oodata; ka ei olla tal võimalik sala-ajsu teada, ta ei võida ihusse heita ja ennast ihulikkudele silmadele avaldada. Bekker näitab, kuidas pühakiri ühest inimeste lepingust ehk kaubast kuradiga ei teada, et aga sellevastu mõistus ja ristiusu vaim seesugust eksitavat õpetust hukka mõista; et Moosese seaduse järgi nõidasid mitte sellepärast hukka ei mõisteta, et nad saladuse asju teada või kuradiga olla lepingut teinud, vaid et nad petised, ebajumala-teenijad ja rahvaeksitajad on. "Nõidade kaup kuradiga," ütles Bekker, "on üks mõttekujutus, mida jumalasõnas kuskilgi ei leita, ja ongi jumala seaduse ja sõna vastu ning kõige nurjatum lori, mis vanal ajal paganatest välja on mõeldud, mille eest aga siiski mitmed ülemad koolmeistrid ka protestandi kirikus võitlevad. (Jakobson 1959b: 341)

On kristlasi kunagi häirinud, et nende uskumused ja kombed ei ole pühakirjaga kooskõlas? Kõik teavad, et piiblis on kirjas, et Jeesus langes jõulude ajal tähena maa peale Jumala sõna kujul ja sündis lihavõttepühade ajal 2020. aastat tagasi jänese munast. Muidugi on ka ebakanoonilisi tekste jne, aga kõik kristlased teavad põhilisi lugusid, näiteks kuidas Jeesus ütles Juudasele "hoia mu veiniklaasi", et ta saaks üle vee kõndida ja teisel pool kallast põlevale põõsale vett lasta, aga kui ta tagasi jõudis oli Juudas tema veini ära joonud.

Kui rohi või vili hästi ei seisa, ei panda seda millaski nõidade süüks. Aga teistes kohtades, kus nõiapõletamised pruugis on, ei saa üht õnnetust sündima, mida mitte nõidumise süüks ei saa tunnistatama. (Jakobson 1959b: 341)

Nõiapõletamist harrastavate inimeste jaoks nothing ever really just happens või there are no coincidences.

Viimane tähtis võitleja, kelle kirjad sellele pealehakatud tülile otsa tegid, oli Christian Thomasius, üks mees läbitungiva mõistuse ja sügava ja koolitatud vaimuga, sealjuures ausa südame ja heljumata vahvusega. Kui sügavasti nõiausk ka veel tema ajal rahva peade sees juurdus, tunnistab see, et Thomasius ise ka veel alustuses selle usu paelus kinni seisis. (Jakobson 1959b: 342)

"Heljumata" - "Kõikumata." See "usu paelus kinni seis[mine]" kutsub üles bonds of union kujundit, millele Rossilt ja McDougallilt tõesti leiab "ususidemete" mõiste erinevates variantides (religious bonds, bonds of common belief, jne).

Seadust kuradiga, verega äramüümist, nõidade tantsu, püha leiva teotust, inimestele ja elajatele paha tegemist - kõiki neid asju leiame sealt seest. Ta sai juristika fakulteedi otsuse peale ära põletatud. (Jakobson 1959b: 343)

Faculty mugandus.

Kõige viimane nõiausu ohver aga langes Saksamaal Helveetsia riigis aastal 1782, see oli üks toatüdruk Anna Göldi, kelle peale tunnistati, et ta oma peremehe, tohtrihärra Tschudi lapse ära nõidunud. (Jakobson 1959b: 343)

Jeap, tuttav nimi.

Baierimaal oli veel Kaarel Theodori valitsuse ajal iga kloostri juures nõiapaater, kelle käest nõidumise vastu nõu ja kaitsmiserohtusid käidi otsimas. Igaühe haiguse või muu äparduse kohta olid omad nõidumisevastased sedelid, mida raha eest müüdi. (Jakobson 1959b: 343)

Sedelitrükipress teeb brrr.

Lõppeks nägime, kuidas mõningal ausal mehel, pimeduseriigi vastu surmani võideldes, viimaks ometi korda läks selle usu põhjamata jõledust üles tunnistada, tema ärakaotamisega ühes aga ka nõiaprotsessisid. (Jakobson 1959b: 344)

"Põhjamata" - "Tohutut, määratu suurt."

Sel mõõdul nagu Saksamaal ei võinud nõiaprotsessid meie maal küll mitte õitseda, sest et meie maa saksa rüütlid ja linnakodanikud lühikese ajaga kõik läbikaudu luteruse usku läksid, nendega ühes aga ka eestlased ja lätlased (kellel ükskõik oli, mis usu nime nad kandsid, sest oma südames olid nad kõik veel oma vanaaegset usku), nõnda et ketserite põletamisi nõia nime all siin võimalik ei olnud ette võtta. (Jakobson 1959b: 345)

Seepärast ütleb ta, et ta on maausku.

Üks kolmas Järvamaa sillakohtu protokoll, mis 16. juunil 1651 üles on võetud, mõistab ühele noorele mehele kümme paari vitsu kirikusambas see-eest, et ta libahundiks ümber olla jooksnud. (Jakobson 1959b: 347)

Selgub "kirikusammas". Ilmselt oligi selline "häbipost" või kaak/kaagisammas, "kus karistatavatele ihunuhtlust anti".

Pealiku proua von Z [...] pruukis allnimetatud nõu, selle asja põhja kätte saada. Kui jälle üks loom ära lõppes, peavad inimesed, kel kindad käes, tema naha maha nülgima j atema kopsu, maksa ja südame proua kätte viima. Nende sisse pistab nüüd proua suure hulga nõelu ja paneb neid suitsu kätte rippuma. Et esimene, kes nüüd pealiku proua von Z [...] teadu järgi haigeks jääb , parajalt mõisas olev Hödere Peep on, siis pidada ta ka ilma vaidlemata seesinane olema, kes pisuhänna I [...] mõisa karjaaeda on pannud, kelle käest elajate surm tulla. Aga ühtlasi olla prouale ka avalikuks saanud, et tema naine Mari, kes kodus heas tervises on, ka ühes mehe nõuline olla. (Jakobson 1959b: 348)

Loodusõpetusest vähe kaugeks jääv nõiakunst.

Neid mõlemaid inimesi viiakse kohe von Z [...] proua ette, Maie, üht 60-aastast naist, pealegi seesuguse kiirusega, et talle aega ei anta hommikul natukene süüa. Mõisas ei hakata mitte sellega peale, järele pärima, kas või mis nad karjaaeda pannud, vaid neid hakatakse kui ülestunnistatud kurjategijaid nuhtlema. Ja ka see nuhtlus on sedasama isesugust pööri nagu nende süü kättesaamine. Esiteks nuheldakse Peepu vitsadega, siis kisutakse tal peast ja habemest juukseid välja, siis lõigatakse niihästi Peebu kui tema naise särgi eespoolseist lõuenditest tükid välja ja peale selle pekstakse mitmekordsete löökidega vastu palet, lõuaalust ja suud verd Maie suust välja ning selle sisse segatakse juuksed ja särgi küljest mahalõigatud lõuenditükid, et viimaks nendega karjaaeda suitsetada. See pidada eestulevale ajale seda abi tooma, et karjaaeda pandud pisuhännal enam ühtegi võimust ei olla. (Jakobson 1959b: 348)

Üks selliste lugude sagedasi ühisjooni on see, et vanaduse peale ei vaadata. Täiesti tühja koha pealt saavad vanainimesed oma mõisaproua juhatusel peksa, et see elajas oma tulemaagia luulusid saaks teostada. Miks on Eesti ajalugu nii hirmus?

Sel viisil on siis aegamööda nõiausk sakstest kindlamate juurtega meie rahva sisse istutatud kui ristiusk. Sest rahvas nägi siin oma silmaga nõiausu vilja, mis ta ristiusu kohta mitte ei näinud. Nõida trahviti selle eest, et ta sakste lapsi või elajaid ära oli nõidunud, laps või elajas oli rahva silma ees haige ja suri ära, ning nõid tunnistas ise, et ta ümbermoondatud koera näol lapse juurde oli läinud ja talle nõiarohtu sisse andnud või et ta hundi näol hobuseid ja härgi maha oli murdnud. Mis rahvas sest teadis, et tortuuri hirm nõida oli tunnistama sundinud? Ta ju muud ei uskunud, mis ta omaenese silmaga nägi. - Sellevastu ristiusk? Rahvale õpetati küll: "Armasta jumalat üle kõigi asjade ja oma ligimest kui iseennast", aga kus ta seda sakste juures leidis? Ta muud ei näinud, kui et eesti rahva maa ja vara sakstele üle kõigi asjade armsad olid, ligimese armastusest nende juures ei olnud ka juttugi, seda tunnistasid rahva valusad pihad. (Jakobson 1959b: 349)

Geniaalne. Eestlase maausku olid sugenenud igasugused võõrad nõiakunsti ilminud läbi selle santpea proua laadsete sakslaste. Eestlased ei võtnud ristiusku südamega omaks, sest seda nähti silmakirjaliku vahendina rahva allutamiseks. Nõidumine seevastu tundus reaalsemana, sest kurijategijad ise tunnistavad oma süüd, isegi kui see sisaldab üleloomulikku või võimatut, ja nõiamärkide või nende "punktide" üle peeti kiivsat valvet.

Nõnda kirjutab üks mees Virumaalt 30 aasta eest [...] "Ju peale lõunat (23-mal) nähakse vanu naisi, kes enamasti inetuse poolest kui välja on valitud, salakombel ja sõna sosistamisel rohtusid ja muid asju kokku korjavat nne. Peale päikese loojaminemise hakkab ülem töö, nõidumine ise, peale, mis suuremalt osalt teiste kahjuks tehakse, nne. Kõige rohkem pruugitavad nõidused sünnivad sel viisil, et naabri kaevu [|] või värava külge nõiavõid määritakse või äranõiutud liha lautadesse pannakse, millest mõlemaist karjale suur kahju tõuseb. Vanad äranõiutud riided sünnitavad inimestele haigusi, nne. (Jakobson 1959b: 349-350)

Kõlab nagu elementaarne biosõjandus roiskunud liha ja piimatoodetega. Haiguste levitamine.

Dr. Kreutzwaldi sõnad [...] on siin õige koha peal: "Üks kõigis eespaistev kultuurrahvas ei saa ometi ühe alamat seltsi rahva eluviiside pärijaks saama!" - Kuidas võiksid need uhked saksad, kes ennast iga päev kiidavad meile oma vaimuvalgust toonud olevat, kuidas võiksid need saksad, ütlen ma, eesti rahva vana ebausku nüüd endale viisiks pärida, kus seda eesti rahvas ise ju enesest ära hakanud viskama? Seda nende seast vist keegi ei saa tahtma õigeks tunnistada, vaid nad saavad vist ennemalt õigust mööda ütlema: "Meie seas valitseb küll ka veel hea tükk selle maa ebausku, aga seda ei ole meie mitte eesti rahva käest pärinud, vaid meie oleme teda eesti rahvale toonud." (Jakobson 1959b: 350)

See on muidugi iseenesest mõistetav, et ülem rahvas midagi alamalt üle võtta ei saa, vaid ainult talle edasi ulatada saab.

Meie õnnis Faehlmann kirjutab eesti rahva ebausust [...]: "Kui palju sest ebausust on eesti rahva omandus? Kui palju on sakstest eestlaste kätte saanud? Ma tunnistan seesama-väärilisi tempusid sakste juures leidnud ja neist ka ju siin ja seal lugenud loevat nne. Rahva harimine oleks neid tempusid ju kõik metsa kihutanud, kui aga sakstel eesti rahva harimisega tõsidus oleks olnud. Must täht seisab ajaraamatus, kus sakste jalg esiti eesti mullapinda oli tallamas. [|] Seisuse-, rahvuse- ja usu-uhkusega tulid saksad meie maale, üks ritter arvas ennast mõneks ülemaks loomaks eestlase vastu, keda ta paljaks riisus ja oma veoelajaks tegi. Linnad jäid rahvale niihästi kui maale puhtast ilma tähtsuseta. (Jakobson 1959b: 350-351)

"Must täht..." epigraafiline. Sellega võiks täitsa alustada jutustust kus sakste jalg eesti mullapinda ei talla.

Siiski on veel väga palju järele jäänud risu ka meie rahva seast välja pühkida. Ma ütlen, nõiapaatrid on meie maalt kadunud, kes hea hinna eest kõiksugu sõnu nõidumise vastu müüsid või rohtusid haiguste vastu, mida nõidumine pidi sünnitanud olema, - neist meestest meie rahva sekka külvatud seeme kannab aga ikka veel oma jõledat vilja. (Jakobson 1959b: 352)

Kristlik kirik leiutas nõianduse, et sellele lahendust müüa.

Kuidas tuleb Tartumaa Eesti Põllumeeste Seltsil oma eestseisust valida [lk 353-357]

Aga sõbrad, et kõik lootused täide läheksid, sellepärast peame täie meele ja mõistusega kohe oma esimese sammuga peale hakkama, meie peame oma eestseisust sel kombel valima, et igamees, niihästi vaenlane kui sõber, meist muud tunnistust ei või anda kui: nad teavad, mis nad tahavad! (Jakobson 1959b: 353)

Organisatsiooni autokommunikatsioon on eelduseks interkommunikatsioonile.

Siis tulid ajad meie maale, kus eestlasel enam sugugi võimalik ei olnud oma põllutöös edasi jõuda, sest et ta üksi seda pidi tegema, mis tema sundijad nõudsid. Põlluriistad ja põlluharimise viis jäid tänapäevani sekssamaks, mis nad 700 aasta eest tagasi olid. Inglis- ja Belgiamaal oli teaduse najal toimendatud põllutöö ju ammugi õitsemas, sealt oli ta peale saja aasta eest tagasi ka Saksamaale jõudnud, nimelt Thaer'i püüdmiste jälil, kes suure hoolega inglise keelest põllutöö-raamatuid saksa keelde ümber tõlkis ja Saksamaal esimene võitleja selles asjas oli. (Jakobson 1959b: 354)

Põhiline põllutööriist selle 700 aasta jooksul oli pärisori.

Meie maal pidada ju mitu saksa põllumeeste seltsi olema, üteldakse meile, aga mis oleme meie, eestlased, nende tööst siiamaani näha saanud? Kas nad meie talupoegade kahjuks midagi on teinud, seda meie veel ei tea; meie kasuks aga pidada need iga-aastased taluhobuste näitused olema, kus meie hobuste kasvatajatel see õnn on 15- ja 25-rublaste aupalkade eest oma kallid hobused vigaseks teha. (Jakobson 1959b: 354)

Veel ei tea ta ehk midagi, mida mõisnikud on eesti põllumeeste kahjuks teinud või üritanud teha (aurahade saaga, ülal). Mitt ei näinud ka saksa põllumeeste näitustes suuremat kasutegurit.

Suurem hulk teist küll vist veel ei tea, missugused kirjad praegu Saksamaal meie maa kohta välja tulevad, nimelt ühe Woldemar von Bocki nime all, kes puhtast Viljandi maakonnast Saksamaale ära on läinud ja nüüd ka Preisi riigi alamaks heitnud, et seal ilma keelduseta meie maa sakste eest ja Vene riigi valitsuse vastu võiks võidelda. Nendes Woldemar von Bocki raamatutes ja ka mitmetes muudes saksa kirjades on selgete sõnadega välja üteldud, et Baltimaad üheks isevalitseja maajaoks peavad saama, kus saksa keel üksi valitseb ja saksa õigused üksi mõjuvad. Peale selle paistab nende kirjade seest seesugune vane ja viha Vene valitsuse vastu välja, et ju kole lugeda. Et need nõudmised venelais hirmsasti vihastavad, seda on isegi mõista. (Jakobson 1959b: 356)

Tunne Eesti rahva vaenlasi.

Aruandmise kõne põllumeeste seltsi tööst [lk 389-394]

Üks aasta on jälle ära elatud, tükk tööd on tehtud, tükk teed selles töös üheskoos ära käidud, - meil on siis küll nüüd õiguse selle tee ja töö peale siin uue aasta alustusel tagasi vaadata ja ennast temast rõõmustada. (Jakobson 1959b: 389)

Ühistegevuse (concerted action) metafooriline fraseoloogia.

Mis mõned teised rahvad üksi mässamiste ja suurte võitlemiste teel on jõudnud kätte saada, see on: prii seltside õigust, seda oleme meie oma armulise keisrihärra poolt paari aasta sees keisrihärra suure armu läbi endile kätte saanud. Olid meie kogukonna-seadused esimene tähtis samm meie rahva priiuses, siis olid priide seltside õigused teine suur samm. Aga meie rahvas hakkab ka ju oma õigust ära tundma. (Jakobson 1959b: 390)

x2 Big up Aleksander II.

Teine asi, millega meie selts ennast oma töös ühe ülema järje peale tõstnud, on tema saadiku saatmine Soomemaale. Ma olen nüüd ju kaks kõnet Soomemaast pidanud ja saan edaspidi veel sellest maast rääkima. Need kõned saavad edaspidi ka trükitud ja suure rahvahulga kätte antud. Mis kasu nemad seal toovad? Küsime parem, mis kasu sest vaenelaps saab, kui ta korraga kuuleb, et temal rikas suguvõsa, kes teda armastab ja kelle au tema au on? Kas minul selle küsimise peale veel tarvis vastust anda! (Jakobson 1959b: 390)

Endiselt ilmekas. Eesti au on Soome au ja vastupidi. Sümpaatiaseadus

Praegu on üks suur sõda tulemas ja mispärast? Sellepärast, et meie armuline keiser nendele rusutud rahvastele appi tahab minna, kellel siiamaale ühtegi õigust ei olnud, aga kellele ka omad iseäralised rahvalikud õigused peavad saama. (Jakobson 1959b: 390)

Baddeley, John F. 1908. The Russian Conquest of the Caucasus. London: Longmans.

Meie korjame ja külime terakeste kaupa, aga vaata aasta lõpetusel järele ja sinul on kaunis kogu head tagavara, mis sinule ka oma intressi toob. Et meie edasi oleme läinud ja teaduse poolest rikkamaks saanud, seda tunneme sagedasti siis alles, kui teiste peale vaatame, kes meiega ühte teed ei ole käinud ja meist hoopis tagasi on. (Jakobson 1959b: 391)

"Külime" - "Külvame."

Loorits, Oskar 1954. The Renascence of the Estonian Nation. The Slavonic and East European Review 33(80): 25-43. [JSTOR]

Although the French Revolution had crystallised the ideas of individual freedom and of the rights of man, and the period of enlightenment had engendered a more humane and rational attitude towards humanity in general and the sufferings of the lower orders in particular, these ideas found only a moderate response among the German higher strata in the Baltic Provinces of Imperial Russia. Nevertheless, groups of so-called 'Estophils' and 'Lettophils' were formed, and these counted among their supporters a few of the more educated and liberal landowners, ministers of the church and townspeople. (Loorits 1954: 25)

"Moderate" is prefectly appropriate. The Baltic Enlightenment movement appears to bo be a tightly-knit network of likeminded individuals in otherwise conservative territories.

The interests of these groups were directed, on the one hand, towards the intellectual enlightenment of the 'dear natives' by means of translated literature and of some obvious plagiarisms. On the other hand, having themselves been influenced by the humanistic ideas which had triumphed in the 19th century, the Estophils were prompted to 'save from oblivion' the language, the material and spiritual culture, and the recorded history of the Estonian people. After Pastor A. W. Hupel (1737-1819) of Põltsamaa, Pastor J. H. Rosenplänter (1782-1846) of Pärnu became the central figure among the Estophils. Between 1813 and 1832 he published twenty volumes of a periodical entitled Beiträge zur genaueren Kenntniss der ehstnischen Sprache. (Loorits 1954: 25)

Using language as a means of popular enlightenment.

The traditions of this publication were later partly continued by the Baltic German family-magazine Das Inland *1836-63). The initiative of the Estophils, dilettante thought it was, aroused in due course the interest of foreign scholars in systematic research into the Estonian language and culture. Yet hardly any attention was paid to the more practical problem of finding ways and means to alleviate the many hardships suffered by the native Estonians under the conditions then prevailing in the East Baltic area. (Loorits 1954: 25)

The enlighteners were mainly interested in the level of mental development of Estonians for their own purposes (curiosity, patriotism, self-serving with privileges, etc.). The practical economic issues of the people were an afterthought.

Another trend among the Estophils however endeavoured to concern itself with the welfare of the native population. The leaders of this trend were none the less conscious of their inability to bring about any fundamental changes. Among them was the Pastor of Äksi, O. W. Masing (1763-1832), who between 1821 and 1825 edited a weekly paper Marahwa Näddala-Leht for the people themselves and not for foreigners interested in the people. (Loorits 1954: 25)

Nothing will fundamentally change.

All the same, neither in this nor in other publications of the time was it possible to give much prominence to the problems and worries of the native population, which was still held in bondage by the corvée of the feudal system. (Loorits 1954: 26)

From what I've read thus far the lords became very agitated whenever their purse was threatened. Several of the men I've read have had to emigrate or move their family because of what they've said or written about the situation of the peasants.

The movement of popular awakening, which had spread throughout Europe after the Napoleonic wars at the beginning of the 19th century, assumed a distinctive aspect in the Baltic Provinces owing to the fact that here difference of class was combined with difference of nationality. This factor sharpened the cleavage and antagonism between the parties. It is symbolic that in the Estonian language the word 'saks' denotes both a person belonging to the upper class and a German. Historically this was due to the 'Saxon' (German) invasion and colonisation of the Baltic area in the 13th century. (Loorits 1954: 26)

Becoming a servant in the manor, learning the German language for work in the cities etc were the only options of upward mobility. There were wealthier Estonian farmers but they were few and far between, and still poorer than his counterparts in Western Europe at the same time.

In the following centuries the native upper class was either annihiltaed or germanised. Therefore, when the Estonians awoke again to national consciousness in the 19th century, the national movement did not find its leaders and ideologists among a native nobility, as was the case with many other nations, nor among the clergy or townspeople. It was the peasant class, forming the bulk of the native rural population, and the Estonians from the coastal areas, where traditionally a more independent spirit prevailed, who had to uphold the national movement and produce the necessary leadership for the people in their struggle for progress and enlightenment. (Loorits 1954: 26)

There was also less population in coastal areas? Reportedly one of those small islands in the gulf, perhaps Kihnu, even retained its matriarchal social order.

This explains why the Estonian national movement could prosper only conjointly with the decline of the feudal system and the introduction of social reforms. It originated in the passive resistance of the peasants and maritime population and later also of the tenant farmers. (Loorits 1954: 26)

Mõisa köis las lohiseb - let the manor rope drag (on the ground behind the horse cart). In other words, you have to take care of your own things, the German lord's things on the other hand belong to him only because of the unjust system he has established through violence - helping him out or taking care of his things would be helping one's enemy and oppressor. When your position in life is to toil and suffer then doing it carelessly is a form of resistance.

The first great names among the nationally-minded Estonian intelligentsia were those of Fr. R. Faehlmann (1798-1850) and F. R. Kreutzwald (1803-82). Both had studied medicine at the University of Tartu and had also taken a wide interest in contemporary literature and were therefore inspired by the liberal and progressive thinking of their time. However, the continuation of the feudal order in Estonia and the intensification of the reactionary regime of Tsar Nicholas I afforded these young physicians hardly any opportunity to put their ideas into practice. Their growing disappointment and doubts about the future of the Estonian nation were emphasised by the arguments adduced by the Baltic-German elements, according to which the Estonians were intellectually incapable of higher cultural development and foredoomed to physical extinction as a nation. To counteract such foreign arguments as well as to strengthen their own faith in the national cause, the first representatives of the native intelligentsia, being influenced by local conditions and theromanticism then in fashion, were induced to seek proof of the high cultural level and intellectual aptitude of the Estonians in their ancient history and folklore, instead of rousing the people from their lethargy and organising them, as did the leaders of the people in Finland during the same period. (Loorits 1954: 27)

What is liberal and progressive naturally changes over time and varies in places. The intellectual incapacity of Estonians argued by Baltic Germans sounds very much like Malinowski's views about his native subjects, i.e. that they are intellectually undeveloped, have little if any written language, and they are no great metaphysicians! The anthropologist's whole outlook is naturally romantic but not mainly for any fashionable reason. In other words, when compared to the national awakening of Finland, the Baltic Germans slowed down our progress toward liberty. This may have come about simply from Estonian peasants being too severely crushed (litsutud) by the local gentry. Difficult to spare a thought about the fate of your people when you're struggling to survive yourself.

The Estonian intellectuals invited well-disposed aliens to co-operate in their efforts, and in 1838 the Estonian Learned Society, composed of German intellectuals, was founded on the initiative of Faehlmann. It was there that Faehlmann, the forceful and visionary poet, delivered his idealistic lectures in the years that followed. The Baltic German G. J. Schultz-Bertram (1808-1875), who had returned from Finland with a volume of the Kalevala (Land of Kaleva) proclaimed with enthusiasm that the Estonian nation must be given a history and an heroic poem so as to ensure for it a spiritual future. And Faehlmann actually did undertake the complication of an Estonian national epic, but, overburdened with his work as a physician, he died early in life, leaving the task of rendering the epic Kalevipoeg (The Kalevid) [|] into verse to his close friend Kreutzwald, who managed to complete and publish it many years later - in 1861 - when some improvements in social conditions had already taken place in Estonia. (Loorits 1954: 27-28)

Õpetatud Eesti Selts. The emphasis is on the word "must", as in a heroic poem must be squeezed out of them.

Although in Finland the collaboration of Lönnrot and Snellman had already in the middle of the 19th century formed a solid basis for the growth of a native intelligentsia, Finnish in mind and using the Finnish language, which brought back into the native fold even some members of the nobility, who had earlier fallen under Swedish influence, no Estonian-speaking intelligentsia was at the same time in process of formation in Estonia. The Estonian language was used even by the nationally more conscious educated Estonians mainly for the purpose of popular enlightenment. Their children had already become germanised and were therefore lost to the Estonian cause. Often the second generation became altogether antagonistic to Estonian national aspirations, owing to the psychosis of haughtiness and intolerance which prevailed among the Baltic Germans. (Loorits 1954: 28)

While Finnish mind and language flourished, we were getting printed calendars. Cool, cool, cool. The antisocial "haughtiness" in nobility (cf. Ross 1920: 382) is slowly becoming a rubric of its own.

Owing to the difficult economic and social conditions, the mere acquisition of a higher education had been an almost superhuman task for the first generation of Estonian intellectuals. Only a few had succeeded. And of these, many were so old, overworked, exhausted, or even ailing after their achievement that they lacked the energy and initiative to apply their education - foreign in both language and spirit - to the national cause or the creation of personal cultural [|] values, let alone to political leadership or the organisation of the social struggle of their peopel. The estrangement of the successful from their former domestic background is explained largely by the depressingly bad conditions in which teh rural population continued to live. These conditions excluded an organic link between the peasantry and the higher strata. (Loorits 1954: 28-29)

When you're too poor to go to school, or have to do manual labour for neighbours on your way to school to earn a small loaf of bread. The ones that did manage to achieve university education became academized academics who didn't have the energy to do anything practical, nor were they still connected with the rural folk. The "estrangement" (võõrandumine) here is interesting: class society estranges people from different strata. If different classes are also national or linguistic groups then class struggle may take on a national or cultural outlook.

When, in the summer and autumn of 1844, the prominent Finn, E. Lönnrot, had toured Estonia for several months, he confessed to his friends that he would rather die than resign himself to watching dispassionately the oppressive conditions under which the rural population of Estonia was being kept by the landed gentry. Lönnrot's indignation at the wrongs caused by these haughty and self-satisfied 'bearers of culture', as they styled themselves, grew into such disgust that he abstained from visiting any of the manorial estates. He rightly feared that in the conditions then prevailing the work of enlightenment would not alone be sufficient to yield positive results and to save the people from degeneration into mental slackness and excessive indulgence in drink. To illustrate the mental attitude of the people, Lönnrot described the following incident: At some country inn he had reproached a drunken peasant. The man broke into tears and told him that drink was the last solace left to him and to others of his kind, who belonged to the 'grey mass' of the people. (Loorits 1954: 29)

The bringers of culture forgot to pass it on until their position was threatened by russification and they began germanizing the common people. Mental slackness indeed not conducive to metaphysics. Excessive drinking, says the eugenicist, is due to the native stock not having resistance to strong drink. It would be social evolution to let this process play out and numerous men drink themselves to death.

Many other such revealing contemporary accounts began to accumulate which made it impossible for the landed gentry to continue concealing by subterfuge their barbarous methods of exploiting the rural population. The latter, driven to despair, could no longer control their mounting spirit of revolt. Spontaneous outbursts of insubordination, or local 'wars', against the landed gentry occurred in the 1840's and 1850's (i.e. at Pühajärve, Räpina, Vastseliina, Karula, Mahtra, etc.) However, the tragedy of these local 'wars' was that they lacked purposeful organisation and a competent and co-ordinated leadership. This facilitated their ruthless suppression and made the subsequent position of the peasants even more difficult. (Loorits 1954: 29)

Mahtra "war" told by Eduard Vilde. Spontaneous in that everyone who was willing went to loot the manor house. The noblemen weren't there but Russian troops were sent out and the peasants punished with a bloody drunken beating and quartering the soldiers in their homes over the winter - having to house and feed a foreign soldier who was among the 100 men that beat your starving, dehydrated and cold-bitten body half to death. Because of this exact scenario the American Constitution had the 3rd amendment.

The University of Tartu, resplendent with fame, but rather antagonistic to Estonian aspirations, did not become the centre of the Estonian national movement. It was left to the village schools, which were badly housed and had to labour under extreme difficulties, to awaken the Estonian nation from its lethargy and to kindle the fire of patriotism and idealism as well as to keep this fire burning all over the country. It was not those with academic qualifications, but the vergers, village schoolmasters, village scribes and even the peasants themselves - so often referred to as mere country yokels (maamatsid) by the snobbery of the townspeople - who actively promoted and actually led for several decades the 'advance of Estonian life', as the movement described itself at the time. This village intelligentsia, whose educational standard was seldom of more than elementary-school level, was avidly absorbing all available reading-material and the knowledge to be obtained from books. But there was exceedingly little of this at their disposal. As a rule they had to be satisfied with the popular educational booklets, sentimental novels and calendars, which were then the principal reading-matter accessible to the people. Obviously this could contribute little towards broadening their outlook. (Loorits 1954: 30)

Verger - kirikuteener, kiriku kohanäitaja, piiskopisau. Some of the people we read above were indeed schoolmasters (Masing, Mitt). I haven't yet stumbled upon any sentimental novels in Estonian from that era.

This trend manifested itself first of all in the triumph of reason over superstition, the urge to acquire knowledge and skill and to achieve freedom and equal opportunities for all, instead of the stagnation of blind piety which had hithero prevailed. From now onwards the trend towards rationalism and empiricism, with its logical and critical thinking, gained ground and gradually replaced the former mentality, with its mystical and magic beliefs. The new outlook on life was based on a partly idealistic and a partly materialistic attitude of mind. (Loorits 1954: 31)

The enlightenment in terms of religion vs science.

Under these conditions, J. W. Jannsen (1819-90), a verger an schoolmaster from Vändra, started a newspaper in Pärnu in 1857 under the name of Perno Postimees. Towards the end of 1863 he moved with his paper to Tartu, where, in 1864, he began to edit the Eesti Postimees. He thus became the first Estonian professional journalist. With his easy and popular style Jannsen exercised considerable pedagogical influnece over his readers. (Loorits 1954: 31)

A polite mention.

It was he who inspired the conutry folk with self-confidence and made them conscious of their Estonian nationality. This consciousness developed so strongly that very soon those who for reasons of expediency had disavowed their Estonian parentage became the object of general ridicule, being nicknamed 'Juniper-Germans' (kadakasaksad). (Loorits 1954: 31)

Kadakasakslased, pajuvenelased, ja võsajänkid.

Jannsen gave his support to the establishment of national schools, whose importance he fully realised. He also advocated the purchase of farm lands by the peasants, their more active participation in the work of rural councils and the organisation of a variety of social clubs and societies, choirs and orchestras. The more active elements among the population actually formed a number of organisations. 'Vanemuine' in Tartu and 'Estonia' in Tallinn were founded in 1865; the Estonian Formers' Association was established in Tartu in 1871; the Estonian Writers' Association was formed in 1872; and in 1870 the first attempts were [|] made to form an Estonian Students' Association. (Loorits 1954: 31-32)

More good deeds.

In August 1864 the first political gathering of the so-called 'furtherers of Estonian life', who had assembled from several communes, took place in the house of the father of the artist Köler at Vastsemõisa Lubjasaare, and on 9 November 1864 Tsar Alexander II received the first Estonian delegation which was seeking the support of the state in the people's struggle against the power of the magnates. However, this implicit faith in the tsar's benevolence proved to be unjustified. [|] The mission failed to achieve its purpose. Moreover, Aadam Peterson (1838-1918) of Holstre, who had been the spiritual leader of the delegation, was, as a result (Loorits 1954: 32-33)

Big up ya boy Sass², we have implicit unjustified faith in him. His deportation not the first and definitely not the last.

When in the summer of 1867 Professor Y. s. Yrjö-Koskinen, who had become the leader of the Finnish national movement after Snellman, visited Estonia, he expressed surprise at the relatively high level of popular education and the patriotic fervour of the masses of the people. He considered the Estonians even more advanced than the Finns in this respect. Already at that time and in his subsequently published writings he insisted that the land in Estonia must be restored tot he Estonians; the Estonians must take over from the Baltic German nobility their administrative and political functions; the Estonian language must become the langage of the educated classes; and even the Baltic Germans must learn Estonian and merge in natural friendship with the Estonians. Thus it was left to the political leader of the Finns - a sister-nation of the Estonians - to formulate the maximum political programme for the Estonians during their period of national awakening. (Loorits 1954: 33)

"Educated classes" a loaded word. Self-governing is the maximum.

The intellectuals of the oncoming younger generation, however, displayed more drive and boldness in their activities. Jannsen's own daughter Lydia (1843-86) wrote under the nom de plume 'Koidula' poems imbued with deep patriotic feeling and, popularly known as 'the nightingale of the Ema River', she uplifted the hearts and inspired the minds of the people. (Loorits 1954: 33)

A dynasty on a nation's currency bills.

C. R. Jakobson (1841-82), on the contrary, had the qualities of a realistic political leader of the people. Although, owing to his upbringing, he had been under German influence in his earlier years, he became an ardent and uncompromising nationalist, thanks to the influence of Estonian patriotic circles in St Petersburg, who were led by the prominent painter J. Köler (1826-99). In St Petersburg Jakobson acquired a most critical outlook on the conditions prevailing in the Baltic Provinces and particularly on the excessive and often abused privileges of the nobility. On the premises of 'Vanemuine' in Tartu, Jakobson delivered in 1868 his first patriotic speech, which was followed by others. (Loorits 1954: 34)

It looks like St Petersburg circles might have had their own interests opposed to those of the Baltic nobility.

These independent farmers were no longer prepared to recognise the privileges of the social classes above them, and to compensate for their innate inferiority complex they resorted to such means as naming their dogs 'Baron' or 'Parson', and refusing to greet the landed gentry or to give way to their carriages on the roads. Even the scenery of Southern Estonia, with its rich harvests and varied vistas, inspired the poets of the Estonian renascence more than did that of Northern Estonia to praise the beauty of their homeland and to kindle the hearts of their people with burning patriotism. (Loorits 1954: 35)

The South-Estonian savage refuses to greet its betters!

After prolonged waiting, Jakobson finally obtained permission to start publishing his own newspaper Sakala in the spring of 1878 at Viljandi. In this paper he propagated his views in his usual forceful manner and soon roused the passions of the opposing factions among Estonians to a point where an open breach could no longer be avoided. In the same year Jakob Hurt, the leader of the older and more moderate trend, terminated his collaboration with Jakobson, whom he accused of undermining the fonudations of the Christian faith and the authority of the Church. Jakobson retorted that he had exposed the defects of the Church merely in the interests of religion itself, [...] (Loorits 1954: 36)

Intrigues and interests.

This was not the only case in Estonian public life in which leaders in the same cause have fallen out among themselves with great bitterness and joined battle against each other with more determination than against the common enemy. And, of course, this has always proved to be the enemy's advantage. (Loorits 1954: 36)

Divvy and conky.

Jakobson attempted to take advantage of the distrust of the Baltic Germans which prevailed among members of the Russian central government as well as among the Pan-Slavs. In the summer of 1881 he was received in audience by Tsar Alexander III together with a delegation composed of representatives of Estonian organisations, but no direct benefits resulted from this for the Estonians, though unwittingly thin initiative may have contributed to the government's resort to a policy of russification. (Loorits 1954: 37)

That's what implicit faith in the dear father Tsar gets you.

When in 1855, after the Crimean war, the internal weakness of Russia had become apparent, reforms were introduced by the government under the pressure of West European public opinion. AFter the Polish uprising of 1863, it was feared that active resistance might spread to the Baltic, and therefore it suited the Russian government at that time that the wrath of the peasants was directed primarily against the German landowners. However, after the government had succeeded in stabilising its position and had embarked on a ruthless policy of russification, it no longer treated separatists like Jakobson with the former benevolence and consideration. (Loorits 1954: 37)

It's like an onion composed of layers of larger and larger interests (peasant → petty-bourgeois → clergy → nobility → Tsar → world).

Although the Alexander School - to the cost of which Estonians had contributed more than 97,000 roubles - was finally opened in 1888, it was established now as a municipal school at Põltsamaa only, with Russian as the language of tuition. Thus it never achieved the desired result. (Loorits 1954: 38)

Hijacking - kaaperdamine.

Of the older of the older generation only Jakob Hurt rose again to a central position, when in 1888 he began his astonishingly successful campaign for the collection and preservation of Estonian folklore. For this purpose he managed to mobilise hundreds of collaborators all over the country. Thus the end of the century may rightly be called [|] the period of rediscovery of ancient values in the cultural history of the Estonians. This rediscovery of their national folklore enabled the people to draw moral support for their passive resistance from the treasures of the past. In literature too romanticism became the fashion, and the historical novel, idealising ancient times, throve until the realistic and vigorous Eduard Vilde *1865-1933) began to treat in his novels the problems and social injustice of the present and more recent past, thereby stirring the people once again into action. (Loorits 1954: 38-39)

Jakob Hurt's folk song and story collection is one of my clearest memories from 5th grade history. I've managed to read two of Vilde's better known historical novels in 2017 and 2018, though was unable to retype and comment. I'll do that at some point with the first edition of Prohvet Maltsvet (700+ pages in gothic letters).

Therefore, this new dynamic movement was in its early stages guided mainly by destructive instincts, and only after a new generation of Estonian intellectuals had formulated a positive political programme for the nation could the movement be systematically directed towards constructive national aims. (Loorits 1954: 39)

This might be a sighting of the "pugnacious instinct" in the wild. What it implies is that protest, rebellion, and class warfare are manifestations of the pugnacious instinct. Instead of the potentially dangerous stranger the "uneducated classes" have to destroy existing systems of oppression, expropriation, and disenfranchisement to receive education and some semblance of equal opportunities.

It is true that the division of forces temporarily weakened the national movement. On the other hand, the economic and political strength of the nation was increased by the greater activity displayed by each of the various factions in increasing its own particular influence in public affairs. The quickly-growing proletariat in the towns was soon attracted by the ideals of socialism and internationalism, while the agricultural population - still mainly inspired by hatred of the landed gentry - remained more nationally minded. The university town of Tartu became the stronghold of the romantics and idealists among the Estonian nationalists. Being deeply influenced by Hegel's philosophy, they continued to propagate the basic national ideals of the period of awakening. (Loorits 1954: 40)

Modern problems creep in. It is curious that nowadays the rural conservative nationalists as if idealize the manor estate era. The description of Tartu still holds true.

The use of the Estonian language had by that time also been adopted to a far greater extent by the educated community, and Estonian was now the principal language spoken at social functions and in the homes of the native intelligentsia. (Loorits 1954: 41)

No longer a secret song of the natives, confused and rude gibberish for clerics and lords, Estonian became a language used in salongs, dinner parties, and casual gatherings.

The native bourgeoisie of Northern Estonia, mainly centred around Tallinn, was far more materialistically inclined and carried on the struggle for political and economic ascendancy by traditional capitalistic means. Consequently, they paid more attention to the practical needs of the day than to the hithero fashionable theoretical discussions about national aims and ideals. The lawyer K. Päts (1874-194-) became the leader of this more realistic and radical political trend among the bourgeoisie. He founded the newspaper Teataja in 1901 and, in collaboration with the Socialist leaders m. Martna (1860-1934) and H. Pöögelmann (1875-193-), he tackled energetically the practical economic problems and political organisation of the Estonian community instead of indulging in theoretical arguments. (Loorits 1954: 41)

Still characteristics of both towns. Communists in Tallinn want a revolution and socialization of industrial production, anarchists in Tartu want to reflect on the means of liberation while squatting and dupster-diving.

A literary group was organised under the name of 'Young Estonia', and the central figure in this group, G. Suits (1883), summarised in 1905 their cultural programme as follows: 'More culture! More European culture! Let us be Estonians, but let us also try to become Europeans!' (Loorits 1954: 42)

Now I know Suits's name to associate with that familiar slogan ("Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks").

Consequently, in the new century, Estonian literature and arts made rapid progress, Estonian scientists began to mobilise their strength, the national press gained new impetus, and theatres, now served by Estonian professional actors, were founded in many town.s Thus it may bes aid that Estonian civilisation had quickly risen to a West European level. At the same time, Estonians proudly maintained thir national characteristics, which set them apart from the German and Russian worlds among which they continued to live. (Loorits 1954: 42)

"[...] täna kuuled sa oma armsas keeles esimest korda üht teatri näitemängu!" (Jakobson 1959b: 319). "Estonian civilization" sounds funny, "Estonian culture" doesn't.

Bartlett, Roger 1991. Russia's First Abolitionist: The Political Philosophy of J. G. Eisen. Jahrbücher für Geschichte Osteuropas 39(2): 161-176. [JSTOR]

Johann Georg Eisen (1717-1779), sometimes called Eisen von Schwarzenberg, was the first person in the Russian Empire to elaborate a sytematic critique of serfdom within its borders and to work actively for serf emancipation. His work marks therefore a major development in the peasant question in Russia, and the beginning there of the abolitionist movement. A German by birth and a graduate of Jena, he served for many years as Lutheran pastor of Torma, near Lake Peipus in the Estonian part of Livonia, and began writing against serfdom about 1750. Although he knew Estonian, French and Russian as well as the Classical languages, almost all his works and all his correspondence were written in German. Since the rediscovery of his unpublished writings in the 1930's he has attracted considerable attention, and is the subject of a very readable and in documentary terms well founded monographic study published by E. Donnert in 1978. (Bartlett 1991: 61)

When your writings have to wait almost two centuries to be appropriately appreciated.

Eisen's first abolitionist work was a 150-page tract, probably completed in 1751, and in its extant form certainly finished by 1756, with the cumbersome title "Proof that that constitution of the peasantry, under which the peasant is subject to his lord as full owner of his farm, is the sole basis on which all possible happiness of a state can be founded; whereas serfdom can be considered the principal cause of all imperfections therein. With various comments added here and there which could be of use in a sketch of how sefdom might be abolished and peasant property introduced. Composed with well-meaning zeal for the greatest good of the Empire and the happiness of the Fatherland by Johann Georg Eisen, [|] Pastor at Torma." His last statement on the subjec,t and his only systematic discussion to appear in print in his lifetime, "Systematic Outline of the Basci constitution of the State Economy," was published in "The Philanthropoist" ["Der Philanthrop"], a journal to be devoted to agriculture whose first and only issue Eisen put out in Mitau in 1777. (Bartlett 1991: 161-162)

That is indeed one long title, on par with Encyclopedia Britannica's. Just yesterday I considered writing an experimental piece that looks like it's been published in a journal, which doesn't exist. Though I've been considering something like this for years now.

At the same time Eisen participated in the famous 1766 essay competition of the Free Economic Society on peasant property, and in that of 1768 for a model set of instructions to an estate manager. His essay for the former has never been discovered; though remarks in his correspondence suggests that it was similar to or part of his "Precept." His proposals [|] for instructions to a steward have been published in part, by M. T. Beljavskij; Eisen's starting point here, which damned him in the eyes of the judges, was the idea that these instructions were intended to prepare the way for serf emancipation on the hypothetical estate. (Bartlett 1991: 163-164)

Eisen's instructions to estate managers: "Stop!"

Eisen's intellectual inspiration and his systematic approach came from the teachings of his Jena professors in Kameralwissenschaft. The lack of prosperity which he observed in Livonia he attributed not - as did the province's German landowners - to innate character defects in the indigenous peasant population, but to the country's socio-economic order (Verfassung, "constitution"). As the titles of his mani works suggest, he was concerned to work out the ideal set of socio-economic arrengements and relationships which would provide maximum prosperity to the state and greatest happiness to its inhabitants. (Bartlett 1991: 165)

Cameralism. Nature vs nurture on a societal scale. National characteristics or material circumstances. Eisen sounds like a utopian thinker here.

Eisen divided society into three "classes or estates," each with its own characteristics and clearly defined function: peasants, burghers, nobility. The first were important both numerically, because they were the basis of the urban population and the army, and because they were fundamental to the country's agriculture, the source of national life and prosperity. The second were practitioners of trades and commerce, processors of the peasants' products, and also guardians of knowledge, arts and sciences: "[they] are responsible for the care of spirit, heart, body and rights of the [country's] inhabitants and serve the state in administration and business" ("Precept," paragraph 7). The nobility found its function in court, military and diplomatic service. In the "Precept" (though nowhere else) Eisen went so far as to deny the nobility a separate existence, thus reducing the essential social groups to two: the noble was "actually as it were a burgher ennobled and raised to especial honours and offices" (paragraph 7); but, he continued, "in what follows we shall nevertheless speak of three estates for the sake of clarity." In all other utterances the three-fold division was preserved without question. (Bartlett 1991: 165)

Not at all surprised that it looks a lot like Plato's Republic, with burghers instead of military and nobility instead of clerics or philosophers. Slight shifts of emphasis in the vision but the structure is still a hierarchical one.

Furthermore, while it wsa in the state's interest to maximize the numbers of peasants and burghers - Eisen was an advocate of population growth in the best cameralist tradition - those of the nobles should be kept small and static: since "the nobility has its own portion which has been allocated to it once and for all" ("Precept," paragraph 41), proliferating nobles devalued nobility and they became impoverished. (Bartlett 1991: 165)

This I did not know about cameralism (I know next to nothing about it yet). Keeping the nobles' numbers down so as not to dilute their privileges. Maintaining the hierarchy. "Each social estate in Eisen's constitution flourished only if it had adequate incentive to pursue its proper calling without distraction" (ibid, 165; beginning the paragraph) - would upward mobility be such a distraction.

[...] Eisen used the old simile of the state as human body to emphasize the importance of properly ordered social relationships - and above all in the status and well-being of the first. This at once involved peasants' relationships with their lords. "The general best requires a particular constitution, through which the peasant is tied not to his lord, but through and with the latter to the highest ruling authority" ("Proof," paragraph 4). In practice this meant that the peasant must be personally free, and must have full control, that is, property rights, over his land. "These two essential points of our peasant constitution, Liberty and Property, form the material, from which the well-formed body develops which consists of teh three estates, peasant, burgher and noble" ("Precept," paragraph 12). These two principles Eisen saw as eternally and universally applicabel. They therefore served as the basis for all good law and expressed the authentic voice of the people; whereas laws not based "on the [principles] upon which the Creator has founded the structure of Natural Law" could only be defective (ibidem, paragraphs 19-21). The harmony between Natural Law and written law ensured good law. (Bartlett 1991: 166)

Skipping over things a little too hastily. The peasant is tied to the constitution? The harmony between Natural Law and written law" sure sounds good but what does it mean? Who determines Natural Law? Should such a society completely legitimize same-sex marriages because homosexuality is natural and can be found in innumerable species? Or Natural Law a fiction covering another type of written law, one that says that man should not lay with a man and if a newlywed is discovered not to have an intact hymen she should be stoned to death?

He concluded (paragraph 58): "one sees clearly enough from all [the foregoing] that introduction of property is the only correct solution to [the question of increasing] population." (Bartlett 1991: 166)

Sounds like the widespread poverty we see today could be an intentional means of population control. "So you say stuff like, uh, forced busing, states’ rights, and all that stuff, and you’re getting so abstract. Now, you’re talking about cutting taxes, and all these things you’re talking about are totally economic things and a by product of them is, blacks get hurt worse than whites" (Lee Atwater, 1981).

"The constitution, and in general the circumstances, which surround a person, determine his character. If we - you and I - today ceased to live for our own honour, pleasure and advantage, and had tomorrow to begin suppressing our inner impulses and to exist solely for the honour, pleasure and advantage of another person, who has no other right to our person than that given him by violence: how would it be with our character? Especially if we were not by nature so stupid as not to feel the injustice in all its forces, would not we seek out everything which might recompense us? If a Pythagoras, Socrates, Plato, Aristotle, Cicero, Seneca, Juvenal; a Luther, Newton, Thomasius, Bayle, Descartes, Leibniz, or a Wolff, who are now the respected teachers of humanity, had been your hereditary serfs, wouldn't theyh ave made life sour for you? That peasant, that villain, that Juvenal with his barbed phrases, he'll have to have it beaten out of him, and so on. And what would you do with Voltaire? You'd simply make a present of him to anyone who would take him; he'd give you far too much trouble. Anyone who knew the Russian nobleman previously and who knows him now in his freedom, and has some feeling for a person's character, finds a whole new creature, with more wonder than nature in it. It is true that mildness in particular, dislike of all harshness, and love of honour, are a reproduction of the character of the present [Russian] government. But freedom alone was the modelling clay from which the reproduction could be made..." (Eisen; Bartlett 1991:167)

Pythagoras and Plato are mentioned. The triad of "honour, pleasure and advantage" hence doesn't surprise. The point being, like in Merkel, that the native peasant could have been a great metaphysician if he was not forbidden to read, write and express his mind freely. The characteristics produced by the Tsarist government dubious: "The Romanoffs generally cherished the brutish ignorance of their subjects as the brightest jewels of their crown" (Ross 1920: 131).

In examining different models which could achieve his ideal, Eisen never questioned the right of the landowners to keep their landed property; in fact, over time his statements on that score became more categorical. In the "Philanthropist" (p. 10), he said of the nobles' continuing overlordship: "There is nothing to be said about that, and it is self-evident." (Bartlett 1991: 167)

Naturally. Might is right, after all.

One common objection to emancipation, even among those actually opposed to serfdom, was the current state of the peasantry's culture and character. These barbaric clods must first be prepared for freedom, which they would be otherwise unable to appreciate; education must be provided to soften mores and to open minds. (Bartlett 1991: 169)

"Küsimus, kas see oleks hea, kui meie talupoeg vabaks saaks, on liiga ebamäärane ega kuulu siia; siiski püstitab see mitu eelnevat, mis nõuavad põhjalikku uurimust. Näiteks, kas meie talupoeg juba praegu või tulevikus vabaduse välja kannataks?" (Hupel)

So far, then, Eisen's theoretical structure, and his specific proposals for its realization. For a broader picture of his intellectual world we must return to his intellectual origins and the sources of his motivation. Firstly - and this is something generally underemphasized in previous accounts - he worked always within a religious framework. His pastorage was both a vocation, a daily occupation, and a school of learning. His writings on religion, published only after he had given up his Lutheran parish, were rationalistic to the point of heterodoxy; but he retained a belief in the reality of biblical truth, and of a created world, which was fundamental. At the start of his late work, the "Systematic Outline," he made the point that while the purpose of human association in secular society is the earthly happiness of all, "the first principle of theology is that mankind is here on earth so that its virtuous dispositions can be developed and that it thus become capable of an eternal happiness after death [...] Thus both, theology and bourgeois society, draw from one source" ("Systematic Outline," p. 2). (Bartlett 1991: 171)

The religious vocation really looks like one of the few options to be a deep thinker in such times. Isn't this "earthly happiness of all" utilitarianism?

Although Eisen almost never cites authorities in his theoretical works, and the few names which do appear are usually those of Classical worthies, his basic stance is fundamentally that of camerasim. His point of departure in political economy was the state and its requirements. All his theoretical works refer to the state in their titles and preambles, and at times the state becomes an active reified agent - in "Systematic Outline," for example, we are told that "in order to attain [its] main purpose, the stat has set itself various particular purposes" (p. 2). (Bartlett 1991: 172)

Damn statists. Not citing sources deserving of a slap.

In 1754, at a time when he had evidently already started writing against serfdom as a system, Eisen even bought a serf, a boy named Michel whom he purchased from Baron R. von Rosenkampff for 12 roubles. Too much weight should [|] not be attached to these apparent contradictions - something he shared with a number of later critics of serfdom in the Russian Empire. While wishing to change society, Eisen found it usually normal and necessary to act within existing social norms. (Bartlett 1991: 173-174)

There are cases of contemporary abolitionists elsewhere also owning slaves. Not atypical, though still odd.

However, this verbal prolixity and itch to be of public use, as well as the persistence with which he was prepared to espouse unpopular theories, brought down upon him the reputation of an unrealistic theorist and "projector." August Ludwig Schlözer, who on first arrival in Russia in 1763 met and (he claimed) became intimate with Eisen, described him as "a real genius," but left a devastating picture of his limitations:

"[...] what ideas came flooding out of his fertile mind! It was just a pity that the man had read nothing, had no system, spun everything in broken threads out of himself, and was therefore plagued with inventor's pride, the original evil of all autodidacts. His projects touched on everything: in one essay he gave the Empress good advice on how to assure the loyalty of her guard. Many were not new: however scanty my redaing in political literature was at that time, I could often point out to him a series of books in which his topic was already covered exhaustively. And still others were impossible to carry out: the man's gaze, like that of all professional projectors, was directed unwaveringly to one focal point, which he indeed grasped correctly. But he remained blind to all difficulties and disadvantages whic hlay to left and right [...] For met he confidential company of this intelligent man was also important because it mightily strengthened my in my hatred and revulsion towards the project-making of pure theoreticians. I had brought this hatred with me from Sweden [...]"

Schlözer described the essay which Eisen presented to Catherine II in 1763 as "mostly very roughly and disrespectfully written on quarto folios." (Eisen himself was to comment after his Ropša debacle on his deficiencies as a courtier and in the art of public relations.) (Bartlett 1991: 174)

The description is not all that different, in substance, from that of Charles Fourier, who also touched on everything. I've met a few such people myself, even recently. It is appealing enough to think of how the world could be better, a wholly different matter to make such ideas practicable and actually apply them. I'd very much like to avoid "inventor's pride" in my own writings, though I've had several youthful lapses that haunt my terminoethical conscience.

This testimony is important because, unlike Livonian nobles and others who labelled Eisen a projector, a man of projects, in order to discredit ideas they disliked, Schlözer appears to have been well-disposed towards him; and these lines evidently do catch some of the weaknesses of Eisen's vision. (Bartlett 1991: 174)

Likewise with Marx and Engels calling Fourier "utopian".

Eisen's insistence on strict social division of status and labour, that peasants restrict themselves to farming, was a socially conservative view shared by many in government and which also placed him firmly on the side of the urban interest in the wide-ranging contemporary Russian argument over "trading peasants." (Bartlett 1991: 176)

Your kind is determined to toil on the field on rented land till the end of time. Because.

His advocacy had, however, the real effect at least of arousing public attention. In St. Petersburg at an important juncture in the 1760's he stood close to the centre of Imperial power, at once knight and pawn on the chess-board of Catherine's politics. In Livonia he became the first in that remarkable line of German and Baltic German publicists (A. W. Hupel, H. J. von Jannau, G. H. Merkel, J. C. Petri, G. Ewers and others) whose critique of servile relations contributed significantly both to the development of abolitionist opinion and to the abolition of personal serfdom in the Russian Empire's Baltic provinces in 1816-1819. (Bartlett 1991: 176)

Welp, too bad we weren't assigned any readings from Eisen and others, but it'll do. This course has definitely sparked an interest in the Baltic enlightenment in me.