- Hupel 2016[1791]. Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas
- Hupel n.d. Eestlastest
- Metsvahi 2018. Esimese öö õiguse stereotüübi leviku eellugu
- Laur & Metsvahi 2016. Talutüdruk valgustuse paistel
- Hupel n.d. Vaateid Prantsusmaa praegustele õudustele
- Hupel 1929. Talupoeg pärisorjana
- Metsvahi 2015. "Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi."
- Jürjo 2007. Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel kui Liivimaa valgustuse ideaaltüüp
- Ruuskanen 2018. Framing, valuing, and assessing the environment
- Bartlett 2006. German Popular Enlightenment in the Russian Empire
Hupel, August Wilhelm 2016[1791]. Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas. Saksa keelest tõlkinud Mati Laur ja Merili Metsvahi. Tuna 4: 2-6.
Kindlasti võib lugeja vägagi üllatuda, kuuldes, et eestlased ja lätlased pole puhtast puutumata neitsilikkusest kunagi midagi pidanud: ja seda mitte ihulikust nõrkusest, millele nimetatud artiklis mõnegi rahva puhul viidatakse, vaid seepärast, et nad seda ülepea ei tunnegi. See nõuab lähemat selgitamist, sest küllap jahmuksid esmapilgul sellise väite peale või tahtnuksid seda valeks kuulutada needki liivi- ja eestimaalased, kes peavad endid maarahva kommete ja tavadega kursis olevaiks. Sest lätlastel ja eestlastel on tõesti väljendeid, mis lubaksid oletada, et nad neitsilikkuse tundemärke (olgu need siis päris või arvatavad) peaksid teadma. Kui aga neid väljendeid veidi lähemalt uurida, ei tähista need sugugi seda, mida harjumuspäraselt järeldatakse. (Hupel 2016[1791]: 2)
Millised eksootilised metslased!
Eestlane ütleb küll puhhas tüdruk ja lätlane wainaga meita - ein reines Mädchen -, mis tähendavad karskust järgivat neitsit küll siinsete saklaste, mitte aga nimetatud kahe rahva tõlgenduses. Nii ei nimeta lätlased meita'ks mitte ainult tüdrukut, vaid ka tütart; ja eestlastel ei tähenda tüdruk mitte ainult neiut, vaid ka taluteenijat. Mida aga mõlemad rahvad sõna "puhas" all mõistavad, haarab endasse hulganisti kõrvaltähendusi. Siin tähistab see peaasjalikult naisterahvast, kes pole veel last ilmale toonud, meesterahvastega sündsusetul moel läbikäimist otsinud ja kelle kohta ei saa midagi halvustavat öelda jms. Milline erinevus seesuguse silmanähtava ülevalpidamise hindamise ning täiesti puutumata neitsilikkuse ja koguni selle tunnismärkide peene äratundmise vahel! (Hupel 2016[1791]: 2)
"Tüdruku" selline kasutus on vanemast kirjandusest tuttav, vt nt "toatüdruk", st mõisateenija. See on küll hirmus kui naisterahvas otsib meesterahvastega sündsusetul moel läbikäimist. Sellisest sündsusetusest võib ju midagi sündida!
Et vähem õpetust saanud (ise sageli väga haritutena paistvad) rahvad võivad tarvitada paljusid religioonist kasutusele tulnud väljendeid ise nende üle üldse mõtlemata, ei saa ka nende neitsilikkuse mõiste kohta ühest otsust langetada. (Hupel 2016[1791]: 2)
Ma arvan küll, et ka inglise keeles on väljendeid, mis pärinevad piiblist ja mille religioossetele konnotatsioonidele enam ammu ei mõelda.
Selgituseks tuleb märkida, et eesti ja läti maarahva tavade kohaselt ei ole selles vähimatki laiduväärset, kui neiu noore poisi (küll mitte abielus mehe) kõrval temaga öö veedab. Kui keegi selle jutuks võtab, vastavad nad: "Aga me pole ju midagi kurja teinud!" ja paljud kinnitavad, et nad on jälle üles tõustes niisama ausad, kui olid seda teineteise kõrvale heiteski. Silmatorkavat või üllatavat näevad selles vaid hellitatud või himurad välismaalased. Oma suitsutares magavad talvel kõik koos: vanad ja noored, sulased ja tüdrukud. Üksteise ees pannakse end riidesse ja võetakse riidest lahti, varjamata end nende jaoks tundmatu sirmi või muu taolise taha. Nad suplevad ja pesevad alasti üheskoos, samamoodi koos lähevad nad vähimatki halba mõtlemata või himurust tundmata kuumast saunast lähedasse ojja end jahutama jne. Nende endi äratundmise järgi pole oma talupere või ka teiste samast seisusest inimeste (küll mitte endast kõrgemate) ees päris või poolpaljana näitamises midagi ebasündsat. (Hupel 2016[1791]: 3)
Aga suguline läbikäimine on ju halb ja kurjast!?
Ka kõnekäänd temma on mehhest puutmatta on paljad sõnad, millest ei saa midagi enamat järeldada, sest see, mida sakslane neitsilikkuse all silmas peab, ei tule eestlasel mitte mõttessegi, ta tahab öelduga vaid kaitsta neiu süütust talle karskusetust ette heitva laimaja ees. (Hupel 2016[1791]: 4)
Milleks siis üldse sõnade tähendusest rääkida kui nad on paljad häälitsused?
Sellest ei tohi aga lasta end eksitusse viia: eestlane ega lätlane ei tunne üldse mingeid märke ja nad ei mõtle piiblit lugedes seesuguste väljendite peale. Nad koguni naeravad, kui kuulevad, et sakslased väidavad olevat selliseid märke leidnud. (Hupel 2016[1791]: 4)
Võib-olla selle pärast ongi Eestis semiootika saanud nii kõvaks asjaks - et me märke ei tunne. Näljane räägib leivast, jne.
Veel üks tõend, et eeslased ja lätlased neitsilikkust ei tunne, väljendub nende käitumises: nad ei päri selle kohta midagi ega mõtle selle peale, et uurida, kas nende pruut on puutumata. [...] Seepärast pole veel kunagi kuulda olnud, et lätlane või eestlane oleks oma naise sellepärast endast ära tõuganud või lahutust palunud, et too ei tulnud tema juurde rikkumata tüdrukuna. (Hupel 2016[1791]: 5)
Viga on siin pigem selles, kes arvab, et seks "rikub" tüdruku, aga poissi mitte. Male sexual jealousy.
Mõned sakslased, kes oma himude vaigistamiseks talutüdrukuid otsivad, kinnitavad, et on mõnikord, küll vaid väga noortel neiudel, neitsilikkuse märke leidnud. (Hupel 2016[1791]: 5)
Kuidas siis nii? Üks pelgalt vaigistab oma himusid, teine saab "rikutud". Naistel ei ole himusid?
Eeltoodust johtuvalt on arusaadav, miks saavad langenud naisterahvad sama hästi tanu alla kui karsked neiud, sest isegi juhul, kui nad on rohkem kui ühe vallaslapse ilmale toonud: nad peavad olema vaid töökad või ka omama veidi vara, mida eestlaste puhul ei pea mõne [|] rubla väärtusest paljukest rohkemat olemagi. (Hupel 2016[1791]: 5-6)
Kuhu nad langesid?
Harva näitavad vanapoisid, veel harvem leskmehed sealjuures üles peenemat maitset. Aga kus ta põlgust avaldatakse, pole selle põhjuseks üldse mitte langenud naisterahva kaotatud neitsilikkus, vaid tema kohta leviv kahjutoov kuulujutt, mis tema tervist, töökust, joomahimu, tigedust vms. puudutab. (Hupel 2016[1791]: 6)
Talletan kuulujuttude (gossip) teema tõttu.
Hupel, August Wilhelm n.d. Eestlastest. Tlk Malle Salupere. [Katkendid]
Kahed siinsete rahvaste esindajad, vene ja rootsi talupojad, võin ma vaikimisi vahele jätta: nad ei erine oma endise isamaa talupoegadest, keda me tunneme muude kirjelduste järgi. (Hupel n.d.)
By default? v`aikimisi vaikides; info ilmutatult määramata.
Mõlemad rahvad on orjad: see on karm väljend õrnade kõrvade jaoks neil maadel, kus igaüks on vaba. Pärisorjad on mitte isikud, vaid asi on kaup, teise inimese eraomand! Pärishärra, ja veel enam tolle mõistmatu ning ahne, madala pööbli seast pärinev valitseja määrab oma äranägemisel nende heaolu ja jagab neile karistusi! Milline vaatepilt on näha teise inimese - mingi tühise eksimuse pärast - alasti peksmist vitste või kohutava karbatšiga! (Hupel n.d.)
MahtraSõda.pdf
Küsimus, kas see oleks hea, kui meie talupoeg vabaks saaks, on liiga ebamäärane ega kuulu siia; siiski püstitab see mitu eelnevat, mis nõuavad põhjalikku uurimust. Näiteks, kas meie talupoeg juba praegu või tulevikus vabaduse välja kannataks? Kas peaks eelnema pikk ettevalmistus, eriti, nagu paljud väidavad, hea kooliharidus? Kas kiiretest muutustest ei tuleks karta palju ebameeldivaid tagajärgi? Kas pööre peaks toimuma pikkamööda või ühekorraga? Kas ja kuidas pärishärra kahjusid korvata? (Hupel n.d.)
Tõesti väga ebamäärane küsimus - kas kohelda kaasinimest inimesena või mitte. Milliseid ebamugavusi võib see tekitada orjapidajatele - nende tunded ja rahakott on ju kõige tähtsam.
Siiski on hulga seas ka inimesi, kes on noorusest saati rangusega harjunud, kes oma kalduvusega laiskusele, muretusele ja prassimisele nõuavad aega ja vaeva enda kasulikuks ümberkasvatamiseks, et neist vabanemise korral ei saaks kasutu ja liiderlik koorem maale või koguni teeröövlid. (Hupel n.d.)
Inimene tuleb ikkagi siia ilma töötama ja kannatama! Vähemalt juhul kui ta tuleb siia ilma päris- või teoorjaks. Ise on süüdi, et sellise aja ja koha sündimiseks valis.
Ei eestlastele ega ammugi lätlastele omast rahvuskarakterit ei usalda ma siin kirjeldama hakata: peaaegu võib öelda, et neil seda polegi. Paljud nende kombed ja tavad ei kuulu algselt neile, vaid on üle võetud rahvastelt, kellega nad on kokku puutunud. Mõlemad rahvad on mitte ainult üksteiselt sõnu ja tavasid laenanud, vaid saanud mõjutusi venelastelt, kes nende seas elavad, kellega nad kauplevad ja kes neile on majutatud; võib-olla aga veel rohkem sakslastelt. Ori peab end tihti isanda järgi seadma; mõisateenijad õpivad saksa kombeid ja levitavad neid külades: sellest tekib vähemasti segu, mis muudab esialgse omapära äratundmatuks või kahtlaseks; ja kui palju saksa, rootsi või vene verd on aastasadade jooksul mõlema rahva hulka segatud! (Hupel n.d.)
Erinevalt kultuurrahvastelt, kes sündisid erilise, muutumatu rahvusliku iseloomuga ja pole kunagi üksteiselt kombeid või sõnu üle võtnud.
Uhke sakslane, kes kohalikku maarahvasse säärase põlgusega suhtub, et peab endale häbistavaks korraliku talupojaga ühes lauas istuda, kuigi mõlemad sama ametit peavad ja näiteks kutsarina sama isandat teenivad; sakslane, kes teda toitvat talupoega pidevalt sindrinahaks nimetab: seesama sakslane otsib oma suurimat õndsust mingi talutüdruku kaisus. Ja mitte ainult lihtinimesed; küllap leiab nii mõnigi aadlimees oma pärisorjade seast paljugi omaenda või oma isa lapsi. (Hupel n.d.)
Toiduosadus ja klassikaline sooline orientatsioon: meeste suhtes agressiivsus, naiste suhtes seksuaalsus.
Suurt tarkust ei maksa otsida ühegi rahva juurest, mis tegeleb vaid põlluharimise, loomakasvatuse ja kalastamisega. Kumbagi maakeelt ei ole veel kunstide ja teaduste abil kujundatud ega rikastatud; neil, eriti eesti keelel puuduvad veel paljud mõisted, ning nii mõnelegi pastorile, eriti kui tal pole annet matsi tasemele laskuda, valmistab ülisuuri raskusi oma kogudusele patente või dogmaatilisi õpetusi õiges tõlkes tutvustada. Paljud talupojad võtaksid vabaduse suurima tänuga vastu, aga ei tänulikkust ega vabadust ei oska eestlane oma keeles väljendada, ka mitte olemust, kestvust, ruumi ja muid abstraktseid mõisteid. Nende hulgas on lihtsameelseid, eriti neid, kes metsas üksikult elavad; enamus on nutikas (eestlased rohkem kui lätlased), taipab kergesti asju, mis pole väga kaugel tema sfäärist ning ilmutab tihtipeale ootamatut andekust, mis ainult ootab juhust väljaarendamiseks. (Hupel n.d.)
Metslane ei ole eriline metafüüsik. Võib-olla ei tundnud eestlane vajadust saksa ees tänulikkust või vabandust väljendada?
Lühikese ajaga, vahel mõne nädalaga õpivad nad selgeks lugemise; hõlpsasti suudavad nad saksa professionaalilt tema kunsti varastada; nende seas leidub kullasseppi, laevaehitajaid, parkseppi, osavaid kokki, jäägreid jmt. [...] Vähesed isandad lubavad oma pärisorjadel kirjutamist õppida, võib-olla kartes selle kuritarvitamist, näiteks võiks mõni endale passi või vabaduskirja meisterdada. Mõned on ilma igasuguse õpetuseta kirjutamise selgeks saanud, kuid seda oskamata mõistavad nad imetlusväärsel moel pulkadel ja sirvilaudadel pikki nimekirju sadade asjade kohta talletada. Asjade üle, millest nad kasu ei näe, muretsevad nad harva, millest nad aru ei saa, selle üle imestavad nad väga külmavereliselt. (Hupel n.d.)
Suurt tarkust ei maksa nende hulgast otsida, sest me ei luba neil seda omandada - see oleks vargus!
Mõnigi leerilaps on oma pastorile lina, võid ja mett pakkunud, et kiiremini leerist pääseda, lugemist selgeks saamata; samal eesmärgil teesklevad mõned nägemis- või kuulmispuuet, viletsat mälu vmt, eriti toovad nad ette pähe saadud hoopi. (Hupel n.d.)
Miks ei taha need lapsed püsida kohas kus neid pekstakse? Mis neil viga on? Pole ilmselt piisavalt peksa saanud.
Võimetekohast religiooniõpetust omandavad vanad ja noored hõlpsasti, ainult ma ei tea, millest see tuleb, et tuhandete hulgast vaevalt paar tükki teavad, et nad on kristlased. Vanasõna: ta ei tea, mis usku ta on, ei tähenda siin täiesti rumalat inimest, mõnigi hästi õpetatu võib taolise küsimuse peale vastata, et ta on maausku või oma kihelkonna usku. (Hupel n.d.)
Pealesunnitud asja ei võeta omaks? Ennekuulmatu.
Kui nad vägijookide abil on julgeks ja uhkeks muutunud, või kui neil on väga heatahtlik isand, julgevad nad mõnikord oma varaga ärbelda, aga muidu püüavad nad seda varjata, hirmust, et neile uusi koormisi ei pandaks või et pärast nende surma võiks mõni soovimatu universaalpärija ab intestato saada vähemalt võrdse osa nende lastega, mis loodetavasti meie valgustatud ajastul on saanud haruldaseks. (Hupel n.d.)
Jultunud mats juleb veel väita, et tal on midagi, mida talt veel ei ole ära võetud.
Ja Paul Einhorn keeldub neil igasugu voorusi ja südametunnistust nägemast, eeskätt seetõttu, et neil polevat sõnu nende mõistete tähistamiseks. Taolised süüdistused on ilmselt üle pakutud. Tõsi, nii eestlane kui lätlane nimetab südametunnistuseks (das Gewissen) ümberütlemise abil südame tunnistuseks ja voorust heaks käitumiseks, aga armastuse, kaastunde, kannatlikkuse, leplikkuse, pikameelsuse jne jaoks on mõlemal rahval omaette väljendid. (Hupel n.d.)
On voorus siis midagi muud? Või on ta ülepeakaela üks tähendusetu sõnakõlks (vt Locke 1741a: 41)?
Sageli on nad oma isandate vastu mässu tõstnud, nt. 1343 Harjumaal, 1560 Läänemaal, ka hiljuti on olnud taolisi vahejuhtumeid: rea aastate eest kogunes suurem verejanuline rahvamass ühe eestvedaja alla, kes neile Piibli põhjal jutustas, et Uues Testamendis olevat kogu orjus kaotatud, ja veel üsna hiljuti üritasid mõned võltskuuldustest eksiteele viidud lätlased suuri rahutusi esile kutsuda. (Hupel n.d.)
Keegi enne Prohvet Maltsveti? Aga mis selles imelikku on, et üks kristlane orjastab teist?
Üks pärisorjast teenija pussitas oma pärishärra surnuks, kes teda saunas vägistada tahtis. Kuna ta tunnistas, et tal oli see kavatsus, kui härra peaks talle sel kombel lähenema (kuna tollel oli harjumuseks, oma valla tüdrukuid järgemööda endaga sauna kutsuda), mõisteti ta kui mõrtsukas eluks ajaks asumisele; võib-olla polnud ta mõne talupoisi vastu kunagi tõrges olnud. (Hupel n.d.)
Selline on küll imelik tüdruk, kes ise partnerit valib, aga sarivägistajale hakkab vastu.
Tuleb kulutada palju vaeva ning tuua vaieldamatuid tõestusi, enne kui nad sakslastelt midagi üle võtavad; tihtipeale aga saavad viimased kõigi oma kunstlike võtetega kehvemat saaki kui rumalad, kuid kogenud maamatsid, kes mõnikord omavahel sakste üle südamest naeravad. (Hupel n.d.)
Kord nad "varastavad" kunste, teinekord tuleb suurt vaeva näha, et nad midagi omandaksid.
Talupoegade kalduvust upsakusele, mida nad väljendavad eriti purjuspäi, ka siis kui neil on rikkalik sissetulek, peaksime me mõistvalt ohjeldama, siis teeksid nad vähem halbu tegusid; sageli suhtub sakslane neisse liiga üleolevalt ning teeb nad seeläbi trotslikumaks ja tigedamaks, mida nad talle, niipea kui nad end küllalt tugevaks peavad, selgelt tunda annavad: kui sageli on sakslane reisil olles kõrtsides või lumiselt teelt väljasurutuna haledalt peksa saanud; mõnikord maksavad nad kätte veidral viisil, nii et saks ei söanda isegi endaga juhtunust rääkida. (Hupel n.d.)
Või nagu ütleks Malinowski: upsakus on oluline osa talupoja hõimupsühholoogiast.
Tervitamise kohta ei oska ma midagi esile tõsta, ma ei söanda seda koguni täpselt tõlkida. Eestlane ütleb tere, see tähendab ole tervitatud!, ta kordab seda või lisab veel teise sõna, näiteks tere hommikust, lõunat, õhtut, tere jumal appi (kui ta kedagi töötamas näeb). Vastus on, Tere jumala nimel! Üldse on nende viisakusväljendid vanad ja kunstlikkuseta: kummardamine on eestlaste puhul, kui see just nagu käesuudlemine sakslastelt laenatud pole, haruldasem kui lätlastel; [...] Nende tänusõnad tuleks õieti tõlkida: olge terve! Oma palveid ja taotlusi saadavad nad tavaliselt mitmesuguste meelitussõnadega: nad nimetavad seda, kellelt nad midagi soovivad, kullaks, suhkruks, kalliks jmt., ka omavahel kasutavad nad sarnaseid hellitusi ja meelitusi. Eestlane nimetab pikemalt mõtlemata pea igaüht kullakeseks, ka oma vihameest kibeda tüli keskel: kallis vend, kallis õde. (Hupel n.d.)
Faatiline.
Nende vanasõnad tulenevad nende kommetest ja eluviisidest, paljud on eestlastel ja lätlastel ühised, eestlastel on neid rohkem. Toon mõned näited: Anna torupill narri kätte, ta ajab selle lõhki. Ära hinda koera karva, vaid hammaste järgi. Ilu ei panda pajasse, saati veel katlasse. Märg maa vett ei vaja, st. ära kurvasta kurba veel enam. Keegi ei tiri mind kuuehõlmast, st. ma pole kellelegi võlgu. Kes kutsub vaese inimese pulma? Keeletu (loom) peab vedama, mis arutu peale paneb. Möldri sead ja opmani hobused on alati prisked. Ole ise mees, aga pea teist ka meheks. Rikka haigusest ja vaese õllest on kaugele kuulda. Häda ajab härja kaevu jne. (Hupel n.d.)
"Märg maa vett ei vaja" on päris hea; ""Do not eat the heart" interpreted subjectively: "Do not harm your soul by wasting it with worries." (Grant 1980: 300-301). "Ole ise mees, aga pea teist k meheks" - seda olen kuskilt kuulnud, vb mõnest filmist.
Nad luuletavad ainult laulmiseks - veelkordne tõend selle kohta, et algeliste rahvaste juures on poeesia ning muusika lahutamatud. Regiluuletaja laulab ühe värsi ette, kohe kordab seda kogu seltskond. Arusaadavalt esineb seal palju tühje sõnu. Nad kalduvad hõlpsasti oma lauludes kibedat pilget väljendama, mille eest ka ükski sakslane kaitstud pole, kellele nad niigi kõiksugu pilkenimesid omistavad. Väga lõikavalt tõmbab vahel üks kogukond teise läbi: kõige ägedamalt rünnatakse neid, kes pulmalauas kitsidust ilmutavad, hõlpsalt pressivad nad välja häbi ja pisarad. Nende laulud on läbinisti riimideta, aga eestlastel on mitmeid sisutühje lõppsõnu, mida nad paljudes lauludes igale värsile liidavad. Eespool juba mainisime pulmalaulude kassike, kannike. Viljandimaal venitatakse seda väga pikalt, Tartumaal hääldatakse lühidalt, kus see kõlab nagu kasske, kannke. Kiikudes liidavad nad mõnel pool igale värsile Kike älle ning Viljandimaal põllul töötades Belelele. Pidusöögil ülistavad nad heldelt peremest, kokka, õllepruulijat jne. Regivärsilist laulu suudab sakslane harva täielikult mõista, seal sageli väga moonutatud sõnade tõttu; sageli kuuldud laule õpitakse lõpuks mõistma. (Hupel n.d.)
Kuidagi peab ju sakste tsensuurist läbi pääsema.
Eestlased seevastu on kavalad, võltsid, riiakad (harva saavad kaks või kolm naist ühes majas omavahel läbi), kättemaksuhimulised, kangekaelsed, ninatargad; nad rõõmustavad, kui saavad kedagi, eriti sakslasi, solvata, nad on ebaviisakad, harva võtavad mütsi peast; nad on halastamatud igaühe, ainult mitte päriskerjuste vastu; nad on südikad, ei tunne vastikust ega saksa häbelikkust, nad käivad kõigi silme all paljalt ringi ning järgivad looduse kutset keset teed, möödujatest välja tegemata; naisterahvad, sealhulgas tüdrukud käivad kodus ja põllul ringi palja särgi väel, äärmisel juhul on neil mingisugune alusseelik, särk katab rindu vaid poolenisti, saunast tulevad nad täitsa alasti end jahutama. (Hupel n.d.)
Uhke värk.
Hr. Herder (Abhandl. über den Ursprung der Sprache S.15) liigitab eestlased (ilmselt mõistab ta oma eestimaalaste all just neid, muidu peaks ta ka aadlikud ning õpetlased siia juurde arvama) koos laplastega pikema jututa Euroopa viimaste metslaste hulka. Sellega läheb ta liiale. Miks eestlased? Neil on omad vead, aga nad on orjad: lätlased, soomlased, lihtsad venelased ja poolakad ei ole neist millegi poolest paremad, ja kui need kõik metslasteks nimetada, siis saame väga suure jäänuse. Eestlased, kelle tundmaõppimiseks hr. Herder aega ei leidnud ja keda ta vaid juhuslikult Riias näinud oli, kelle seas aga mina juba 18 aastat elan, ei vääri kuidagi metslaste nimetust: nende kombed on lihtsamad ja nende teadmised siin ja seal võib-olla veidi napimad kui hästiharitud talupoegadel Saksamaa keskel. Aga nad tunnevad aastasadu põlluharimist, loomakasvatust, kalandust, kunste ja ameteid, sealhulgas on selliseid, mida ei suudaks ükski metslane, ja neid, mida tunti juba enne nende praeguste isandate saabumist, näiteks hõbedatöötlus, relvade valmistamine, laevandus jne. (Hupel n.d.)
Euroopa viimaste indiaanlaste keelekujundi tõenäoline allikas.
Hr. Pallas kinnitab, et kõigis Uuralite maagirikastes piirkondades leidub tundmatult rahvalt, mis on usinalt arendanud mäetööstust, pärinevaid, tihtipeale üpris sügavaid šahte, stolle ja surfe, mida kohalikud nimetavad Starie või Tschudskie Kopi. Koopa, Kopa, puht eesti sõna tähistab maassekaevatud panipaika, mida eestlased valmistavad oma naeriste talletamiseks. Tschud, millest tuleb omadussõna Tschudskie, tähistabki laialtlevinud soome hõimu, sageli eeskätt eestlasi. Viimases tähenduses kasutab seda Nestor ja tema jätkaja aastate 1030 ja 1191 kirjeldustes, kus teatatakse tšuudide seas Jurjevi (Tartu) linna rajamisest ja vallutamisest. (Hupel n.d.)
Siin ilmneb keele rikkus; teisel pool aga vaesus sõnade puhul, mida eestlane ei tunne ega oska neist mõeldagi, või väljendite juures, mis meie hellitatud kõrva, kuid mitte tema oma, riivavad, ja viimaks, kus eesti keel, nagu teised arenemata keeled, on pildirikas; nt. sõnast sant/kerjus moodustab eestlane santpea, tähistamaks inimest, kes ei suuda palju juua või pole kuigi taiplik. (Hupel n.d.)
Hea sõna.
Metsvahi, Merili 2018. Esimese öö õiguse stereotüübi leviku eellugu: Mõisnike ja talutüdrukute suhetest regilaulus ning valgustusajastu saksa kirjameeste teostes. Keel ja Kirjandus 7: 521-540.
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on terve hulk teateid esimese öö õigusest. Need on pärit valdavalt XX sajandist. Seesama teema võetakse vahel kõne alla ka kohvikulauavestlustes ja sotsiaalmeedia postitustes. Pole kahtlust, et kujutelm esimese öö õigusest on hõivanud koha eestlase kultuurimälus. Ometigi ei tähenda kõnealuse fraasi tuttavlikkus ega isegi mitte selle puhutine eksimine muidu arvestatavatesse ajalookäsitlustesse, nagu oleks Eestis kunagi eksisteerinud arvestatavatesse ajalookäsitlustesse, nagu oleks Eestis kunagi eksisteerinud seksuaalelu reguleeriv seadusesäte, mis näinuks ette mõisniku sekkumise talle kuuluvate pärisorjade intiimasjadesse pruutpaari pulmade eel või ajal. Tegemist on eestlase identiteeti mõtestava troobi või stereotüübi, mitte ajaloolise tõsiasjaga. (Metsvahi 2018: 521)
Eraldi žanr: kohvikulauavestlus. Null otsingutulemust. "Kohvilauavestlus" - 19 tulemust. Did you mean: "kohvilaua vestlus" - 2 tulemust. Teema ise esineb ka Orwelli Nineteen Eighy-Four'is, kus Winston üritab hääbuvas kultuurimälus selgusele jõuda, kas esimese öö õigus oli asi.
Ettekujutus esimese öö õigusest - maavalduse meessoost omaniku õigusest veeta esimene öö tema territooriumil elava pruudiga tolle abiellumise puhul, enne kui seda teeb tema õige abikaasa - ei sündinud muidugi mitte Eestis, vaid imporditi siia hulk aega pärast selle teket ja laiemat levikut Lääne-Euroopas. Ius primae noctis'e (lad 'esimese öö õigus') idee paigutas esimesena Eesti konteksti üks esimesi eestlaste kultuurimälu kujundajaid Adam Peterson - seni teiste rahvusliku ärkamisaja tegelaste varju jäänud jõuline isiksus. (Metsvahi 2018: 522)
Nii kujutatakse ka filmis Malev ette, et külapealikul oli esimese öö õigus.
Peterson kasutas seda mõistet Johann Christoph Petri teose "Ehstland und die Ehsten" esimese osa tõlke joonealuses kommentaaris 1901. aastal, olgugi et sellel polnud vähimatki seost kommenteeritud tekstikohaga. (Mägi 2009: 80) Sealt võttis selle kriitikavabalt üle Märt Raud, kes kirjutab esimese öö õigusest oma 1914. aastal avaldatud teoses "Eesti armuilmast" (Raud 1914: 80-81). (Metsvahi 2018: 522)
Hea pealkiri. Armuilm kõlab nagu "omailm", või kondenseeritud "armastuse maailm". Teost ennast pole ei Digaris ega Esteris. Palju teisi teoseid samalt autorilt on saadaval, aga seda mitte.
See energia, mille kulutasid pärast Prantsuse revolutsiooni esimese öö õiguse teemaga tegelemisele ajakirjanikud, ajaloolased, õigusajaloolased, kultuuri- ja poliitikategelased, ega trükipind, mille võtsid enda alla nende käsitlused, ei ole üldse proportsioonis sellega, kuivõrd kasinad on allikad ius primae noctis'e kunagise võimaliku eksisteerimise kohta. (Metsvahi 2018: 523)
Seks müüb. Eriti skandaalne seks.
Talutüdrukute all mõtlen ennekõike talust mõisasse tööle läinud mõisateenijaid, sest nende kontakt mõisnikega oli tihedam kui külaelanikel, seega ka seksuaalkontaktide võimalus palju suurem. Mõisateenijatena töötasid ainult abiellumata naised, tanutatud (st abielus ja vallaslapse sünnitanud) naised mitte (vt Hupel 1777: 137). (Metsvahi 2018: 523)
vilde_prohvet.pdf - Kahjuks ei leia praegu kohe mitte üles seda peatükki milles noor himur mõisahäarra Triinu mõisa teenijatüdrukuks sebib. On võimalik, et esimesest väljaandest see stseen üldse puudub, lugesin esmalt 1970ndate väljalaset.
Seksuaalsus on teema, mis vaikitakse kultuuris sageli maha olukordades, kus see ei tohiks avalduda (Uimonen 2011: 127). Seetõttu pole imekspandav, et valgustusajastule eelneva aja kirjalikud teated mõisnike ja taluneiude vaheliste seksuaalsuhete kohta on väga napid. (Metsvahi 2018: 524)
Nii ta on.
- Uimonen, Pirjo 2011. Keep the nation clean! Negotiating the norms of female purity. - Ethnosexual Processes: Realities, Stereotypes and Narratives. Toim Joni Virkkonen. Cambridge; London: Kikimora Publications, 121-137.
Tegelike suhete tuvastamisest vahest veidi lihtsam on selgeks teha rahva suhtumist seisustevahelistesse seksuaalsuhetesse valgustusajastule eelneval perioodil. Eesti on õnnelikus olukorras oma tohutu suure rahvaluulekogu tõttu, mille analüüsi kaudu saab kaardistada suundumusi rahva mentaliteedis. Käesoleva teema seisukohast kõige olulisem žanr on regilaul, mida on kogutud ja arhiveeritud viimase kahesaja aasta jooksul sedavõrd palju, et regilauluga tegelevate folkloristide töölaual on siiani kordades rohkem läbi uurimata kui läbi uuritud valdkondi. (Metsvahi 2018: 524)
Kõlab nagu kutse, aga mitte tantsule, vaid regilaule uurima.
Au defineeris rühma sotsiaalsed piirid (Schneider 1971: 17) ja oli varauusaegses ühiskonnas hädavajalik sotsiaalne kapital, mida tuli demonstreerida ja kaitsta igas ühiskonnakihis ja rühmas, sest autul ei oleks olnud võimalik luua rahuldavaid sotsiaalseid suhteid (Põltsam-Jürjo 2016: 19). (Metsvahi 2018: 526)
Eriti iseloomustas see kuuldavasti keskaja ühiskonda.
- Schneider, Jane 1971. On vigilance and virgins: Honor, shame and access to resources in Mediterranean societies. Ethnology 10(1): 1-24.
- Põltsam-Jürjo, Inna 2016. Haavatud au. Auküsimusest Uus-Pärnus 16. sajandi lõpu raeprotokollide põhjal. Tuna 1: 8-19.
Artiklis "Etwas über Form, Geist, Character, Sprache, Musik und Tanz, der Ehstnischen Nation" kiidab Schlegel taevani Eestimaa naiste - nii aadlidaamide kui ka talutüdrukute - ilu. Ta kirjeldab nende naiste kehasid ja võlusid üksikasjalikult ja romantilise armastaja laadis, samal ajal lugejale mõista andes, et tema armastus on platooniline (Schlegel 1788: 334). (Metsvahi 2018: 528)
Ma vahin naisi puhtalt akadeemilistel põhjustel.
Peksa anti ka F. [paiga] talumehele, kes püüdis takistada seda, et ta naine hakkaks mõisahärra armukeseks (Merkel 1796: 170-171). (Metsvahi 2018: 531)
Kadekopsile kolki!
Nimesid nimetamata kirjeldab Petri juhtumit, mille ta on laenanud ilmselt Hupelilt, kus ühel mõisnikul oli kombeks oma teenijatüdrukuid sauna pesema paluda ning teha seal nendega siis mida iganes. Üks tüdruk, kes mõisniku kavatsustest teadis, võttis terava noa sauna kaasa ja torkas sellega vägistamissooviga lähenevat mõisnikku, nii et too saadud vigastuse tõttu suri (Petri 1802a: 394-395; Hupel 1777: 138). (Metsvahi 2018: 532)
Võib-olla tahtis ta saunas malet mängida. Hupelilt selle juhtumi kohta juba lugesime (ülal).
Petri kirjutab ka juhtumist, mil kapten von V. h. f. võttis Pärnumaal osa ühest pulmast ja leidis, et sealne pruut on talle väga meeltmööda. Nii käskis ta kahel teenijal kohe pruudi enda juurde tuua. Pulmalised ajasid saadikud vemmaldega tagasi. Seejärel saatis kapten omaenda pataljonist neli meest pruuti ära tooma. Ka nende käsi ei käinud paremini kui eelmistel. Nüüd edastas ta oma soovi kaheksale mehele ning käskis neil juhul, kui pruuti ei õnnestu kinni võtta, pruudiisa tema juurde tuua. Kapteni ette toodigi pruudi vana isa, kellel kästi tütar üheks ööks kapteni juurde lubada. Kui vanake sellega ei nõustunud, anti talle sada kepihoopi, mille peale langes mees meelemärkuseta maha (Petri 1802a: 425; tõlge Petri 1903: 80-81). (Metsvahi 2018: 532)
Ei tasu mõisnikku pulma kutsuda! Ma olen siin postituses kasutanud sõna "metslane" naljatledes eestlaste kohta, aga siit ilmneb, et mõni saks oli ikka tõeline metsaline.
Pruudi isa kutsumise tõsiasi peegeldab enamikule toonasele Lääne-Euroopale omast suhtumist, et isa on vastutav oma vallalise tütre seksuaalsuse eest. Eestlaste seas ei pruukinud see aga päris niimoodi olla, nagu saab järeldada juba eespool mainitud regilauludest ilmnevast neiu tegutsemisest oma au hoidmisel ja kaitsmisel isast sõltumatult ning pruudi isa suhteliselt tähendusetust rollist eesti vanades pulmakommetes (vt Mägi 2009: 92). (Metsvahi 2018: 532)
Eestis pole vb kunagi olnud sellist patriarhaati nagu mõnes muus maailmajaos siiani eksisteerib. See on lohutav, võimaldab ette kujutada, et samal ajal kui Vana-Kreekas olid naised pealaest tallani kaetud viisil mida me nüüd seostame ainult islamimaailmaga, võisid muistsete eestlaste esiemad vabalt ringi käia.
Laur, Mati; Metsvahi, Merili 2016. Talutüdruk valgustuse paistel: Lisandusi August Wilhelm Hupeli artiklile. Tuna 4: 7-13.
Kui mõni luteri vaimulik Eestis tänapäeval sellisel teemal uurimuse ette võetaks, ületaks see kindlasti uudiskünnise ning suure tõenäosusega pastorile mitte just soodsas suunas. Seda imekspandavam võib näida soliidse ameti- ja kirjamehe seesugune huvi rohkem kui kaks aastasada tagasi. (Laur & Metsvahi 2016: 7)
Meenub Urmas Espenberg, kes sai kord feministeeriumi aasta šovinistiks, sest ta kirjutas midagi naiste vägistamisfantaasiatest. Ma ei tea kas see läheb uudisekünnise ületamisena arvesse, aga kui mõni tropp hakkab niimoodi amatöörseksuoloogiat harrastama, siis keegi kuskil ikka mõtleb ja ütleb, et see on jura. Selliseid asju uurivad tänapäeval asjatundjad.
Hupeli vaated abielule ei välju luterlikest raamidest, mis tunnistasid mehe ja naise monogaamse abielu ainsaks institutsiooniks inimesele loomupärase seksuaalsuse kanaliseerimiseks. Kindlasti ei kuulu aga Hupel nende konservatiivide hulka, kes ka veel 18. sajandil lubasid seksuaalsust abielus ainult laste sigitamise eesmärgil. (Laur & Metsvahi 2016: 8)
Institutsioonid kui instinktide kanaliseerijad esinevad veel ka 20. saj. algul nt E. A. Rossi sotsioloogias.
Kõmulisele teemale vaatamata on Göttingeni artikkel kantud valgustusaja meelsusest, arvustades maailma eri nurkades valitsevat neitsilikkuse fetišismi. Sellele vastukaaluks toob artikli autor lugeja ette terve rea vastupidiseid näiteid, alustades mongoli rahvastest, kes erinevalt keldi ja slaavi rahvastest neitsilikkuse suisa põlgavat ja vihkavat. Meiners peab selle põhjuseks neitsite ja pikemat aega seksuaalelust kõrvale jäänud leskede kuupuhastusest tingitud "ebapuhtust", aga ka kogenud tüdrukute eelistamist, keda on "õpetatud häbitute riugastega armurõõme suurendama". (Laur & Metsvahi 2016: 9)
Kõlab nagu midagi, mis sobiks Tinderi enesekirjeldusse: otsin partnerit, kes oskab häbitute riugastega armurõõme suurendada.
Meiners heidab ette ka neitsilikkuse füüsiliste märkide avalikku ja häbenemata demonstreerimist, tuues näiteks venelaste hulgas levinud kombe pärast pulmaööd pruudisärki esitleda. Poolakad olnud selles vallas diskreetsemad: kui peigmees leidis pruudilt oodatud märke, saatnud ta hommikul oma sõpradele taldriku kommidega, millest ühele oli seotud punane paelake. (Laur & Metsvahi 2016: 10)
Isegi sellise diskreetsuse puhul tuleb küsida: miks oli sõpradel vaja seda teada?
Hupeli suur töö kasvas välja ennekõike just valgustuslikust ihast maailma ja selle eri piirkondade kohta saadavat uut teadmist teistega jagada. Talupoegade eemilist (ingl. k. emic - kogemuslähedane) ja seni avalikkusele tundmatute kategooriate tutvustamine Nordische Miscellaneen lugejatele aitas avardada nende maailmanägemist. Seepärast ongi valdav osa Hupeli põhjalikest kirjeldustest esitatud neutraalsel, mitte hinnanguid andval toonil. (Laur & Metsvahi 2016: 10)
Siit jääb mulje, et alles valgustuse ajal tuli inimene mõttele, et ta võiks tundma õppida maailma, milles ta elab. Herderil ja Kantil täheldasin isegi sellist mõistet nagu maailmatundmine vms.
Esmane ehalkäimine toimus kambakesi ning poisse, kes käisid, nimetati luisupoisteks või hutimeesteks. Iga tüdruku juurde jäi üks poiss maha, ainult "lõtvade" tüdrukute juurde jäädi mitmekesi. (Laur & Metsvahi 2016: 11)
Luisupoisid, heh. Otsing annab ainult ühe informatiivse tulemuse: "Ku tüdrikul luisupoissi põlnu, siis ta nägu põlnugi täis tüdrik, ja ku poiss luisul ei käinu, siis arvati, et tast naisevõtjat ka ei saa." (folkloor.ee)
Oma 1896. aastast pärinevas kaastöös kirjutab Johansson: "Läbikäijate seas ei saanud hulgakesti kaisutamine, segamini aelemine jne. kuidagi maad võtta. Paljast neiu ihu katsuda, tegevat poisi käed külma vastu hellaks. Nii naereti seda tegu igaühele süüks, kes käekülmetamise üle kaebas. Kõige suurem halpus, mis poistel oli, oli neiu nisa katsuda püüda, ja muutsutada." Viimase kohta seletab Johansson, et seda tehti ainult tüdrukutele, kellest suuremat lugu ei peetud ning sedagi kindlas teadmises, et tüdruk "seda kõige suurema võitlemise pääle ka ei lase teha." (Laur & Metsvahi 2016: 12)
Tissi katsuda ja tatti panna.
Tuleb tunnistada, et Hupeli viis küsitleda inimesi ja korrespondents kirjasaatjatega ei erinenud kuigipalju empiirilistest meetoditest, mida sajand hiljem asusid kasutama folkloristid ja etnograafid. Töö, mida Hupel tegi, näis olevat parim, mida tema seisuses isikul oli võimalik teha. Ta ei saanud minna talupoistega ehale kaasa, ent tema empaatiline suhtumine talurahvasse ning valgustuslik püüdlus aru saada nende hingeelust ja mõttelaadist tegid võiamlikuks tema kaasarääkimise toonasel teadusmaastikul. (Laur & Metsvahi 2016: 13)
Poisid, käituge nagu mind ei oleks siin. Kuidas te siit redelist üles ronite?
Hupel, August Wilhelm n.d. Vaateid Prantsusmaa praegustele õudustele. Kuivõrd need puudutavad Euroopa riiklikke huvisid. Tlk Malle Salupere. [Katkendid]
Meie käesolevat ja osaliselt ka eelmist sajandit iseloomustavaks on siiani peetud peamiselt Euroopas üldlevinud valgustust ning tööstust, mis peletasid sisesõjad ja võõrutasid kodanikud relvadest, mis jäid nüüd ainult armeede pärisosaks. (Hupel n.d.)
Siit võib järeldada, et hambuni relvastatud kodanikega Ameerika Ühendriigid on tänini valgustamata.
Kas Euroopa, nagu ta end siiani on lapsikult juhtida lubanud prantsuse moemamslitel, kokkadel, räptsepatel, kammerteenritel ja igat sorti ringiaelejatel, peaks nüüd vaimustuma prantsuse õudustest? (Hupel n.d.)
`aelema <27; `aeleda, `aelen>. Aeleb poole päevani voodis (vedeleb). Aeles unetult asemel (vähkres). Põrsad aelevad poris (püherdavad). Joob ja aeleb mööda küla (ringi v ümber) (hulgub). Aeles poistega (ringi v ümber) (tõmbas ringi, ameles). Aeleja. - "Ringiaeleja" on seega ringihuljuka.
Kuninganna, ühe Euroopa kuulsaima keisridünastia printsess, peab laskma end rämpspööbli poolt mõnitada, alandada, jälitada ning on praegu, nagu ka tema kuninglik abikaasa (keda ta ei tohi isegi näha ilma range järelvalveta) ohus, et teda võidakse äärmuslikult kohelda. (Hupel n.d.)
No siin ta küll väärtushinnangutest vaba ei ole.
Kogu kuninglik perekond on jäetud ilma oma eesõigustest, sissetulekust, nimedest ja tiitlitest, isegi oma julgeolekust; ta pidi end päästma põgenemisega või liituma märatsevate jõukudega. - Kõrg- ja alamaadel kaotas oma eesõigused, vara, osalt oma lossid ja koguni elu; vaimulikkond jäi ilma oma varast ja sissetulekutest, lojaalne kodanik rahust ja kindlustundest; parlamendiliige nagu ka kõik kohtunikud jäeti ilma ametist ja sellega seotud sissetulekutest; ohvitser kaotas lugupeetuse, kogu riik igasuguse korra. (Hupel n.d.)
Mu pärilikud eesõigused!
See jultunud jõuk hävitab ruttu kõik selle, mida Rahvuskogu ja kogu rahvas on kui püha põhiseadust tunnustanud ning avalikult sellele truudust vandunud; võtab kuningalt kõik õigused, kuulutab ta kurjategijaks, sõimam teda valju häälega ja määrab talle juba ette karistuse; saadab tema võimutaotlused käskudena üle riigi; ärritab kõik üles ning kutsub omatahtsi esile suuri rahutusi; vastustab end tagasihoidlikkuseta igasugusele võimule, ja ähvardab rahvuskogu mässava pööbli kaudu. (Hupel n.d.)
Kas nad siis ei tea, et võimule tuleb alla heita ja selle ees lõmitada?
Millised vereojad on juba valatud, kui palju paleesid ja maju hävitatud! Ja seda teevad kodanikud kodanike vastu, prantslased prantslaste vastu! Ning seda nimetatakse vabaduseks! Ei, lõpmata õnnelikum ja julgem on türklase elu oma despootliku sultani võimu all. (Hupel n.d.)
Giljotiin teeb viuh.
Meeletuse vaim võib hõlpsasti levida. Hispaanias ja Sardiinias on juba märgatud prantsuse emissaride jälgi ning tagajärgi; Austria osariikides esines teatavasti siin ja seal rahutusi, koguni mässe, samuti mitmes Saksa võrstiriigis. (Hupel n.d.)
Aga kui monarhiad oma alamatele ainult head soovivad, siis miks see nii hõlpsasti levib?
Kusjuures selleks, et rahva armastus seda kindlamalt tagasi võita, võiks pillata väljendi, et ilma hierarhiat lammutamata tahetakse asuda teele, mis rahvale praegust, tema jaoks meelitavat mõju vaimulike valimisel päriselt ei kaotaks; samuti et talupojad tahetakse vabastada ebaõiglasest rõhumisest, mida neil mõnikord enne revolutsiooni on tulnud aadlike poolt taluda, niisuguste ja muude taoliste kinnituste abil saab rahvast meelestada, ilma suure verevalamiseta korra juurde tagasi pöörduma. (Hupel n.d.)
Nothing will fundamentally change.
Kuna verevalamine ei ole ei liitlasriikide ega ka solvatud kuninga huvides; ja et ka esimesed ei soovi karistada, vaid ainult korda taastada, siis tõenäoliselt võiks ka viimane, niipea kui ta näeb end oma ähvardavate vaenlaste käest päästetuna, teatada üleüldisest amnestiast, millest jääksid välja vaid need, kes oma märatsemises olid liiga kaugele läinud. Sinna kuuluvad inimesed, kes olid julgenud kuningat ja kuningannat avalikult sõimata ja kuninga tagandamist nõuda; presidendid, kes ei häbenenud nõudmast protsessioonides kohta temast ülemal; ülemad, kes tema lossis mitmed aknad ja uksed tema karistamiseks kinni müürida lasksid; ässitajad, kes 6. oktoobri stseenis kuninganna elu kallale kippusid; jätised, kes käskisid rahval kuninga ees, kui ta tagasi toodi, mitte pead paljastada, ja vahest veel mõned. Niisugused inimesed oleksid range õiguse järgi surmanuhtluse ära teeninud: aga vahest oleks sobivam, vähemalt suuremeelsem, kui nad transporditakse kaugele üksikule saarele, kus neil oleks aega oma narrust kahetseda. (Hupel n.d.)
Need, kes on oma märatsemises liiga kaugele läinud - öelnud sõnu - väärivad surma.
Hupel, August Wilhelm 1929. Talupoeg pärisorjana. Kruus, Hans Eesti Ajaloo Lugemik III: Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 38-40. [Katkend]
Meil praegu maksva korra järgi peab pärishärra enda omanduseks kõiki tema mõisale kuuluvaid pärisorje ja maid. Esimeste üle peab tema, rentnik või lihtsalt opman kodust kohut, ja kuna meil kodukari kohta seadused puuduvad, siis karistab ta neid oma heaksarvamise järgi, kuhu mõnikord võivad vahele segada ka inimlikud nõrkused, kõigi süütegude eest, mis ei kuulu kohtujärje ette või mida sellele üles ei anta. (Hupel 1929: 38)
Teiste sõnadega, härra võib oma orje karistada ka asjade eest, mis karistust ei vääri. Oma suva järgi. Nagu eelnevatest tekstidest nägime, võib teismelisi tüdrukuid lasta peksta selle eest, et nad kätte ei anna. See on see "inimlik nõrkus", millele siin vihjatakse.
Näib, nagu jõuaksid kõige paremini edasi need talupojad ja nagu oleksid nad samuti väga kasulikult selle peale uhked, et kaua aastaid oma talukohta pidanud ja selle oma esivanemailt pärinud. Mõnus (enese)pettus, nagu oleks see maa teatavas suhtes tema pärisomandus, elustab tema virkust. Ja targasti toimib see pärishärra, kes teeb enesele kohustavaks mitte kunagi või ainult äärmise häda korral ära ajada talupoega tema kohalt; kõige vähemalt mitte talupoja enda tahtmise vastu. Ainus säärane [vastupidine] juhtum kohutab kogu ümbruskonnas virgad talupojad ära. Mis peaks teda siis veel õhutama [oma majapidamise] parandamisele, kui iga päev peab kartma, et mõis või mõni teine talupoeg sellest oodatavad kasud endale saab? (Hupel 1929: 39)
Samuti sündmus, mis esineb Vilde Prohvet Maltsvet - Lõhmus jääb oma isatalust ilma.
Külas, mis sääraseks otstarbeks hävitatakse, on näha siis haletsemisväärset [pilti], eriti, kui virk talupoeg ei saa seda lõigata, mis ta külvanud, kui ta oma heasse korda seatud hoonetele ja põldudele peab selja pöörama ja on sunnitud asuma tühja või hoopis allakäinud tallu, kus ta nüüd pisarsilmi kahetseb, et ta oma heinamaid vaeva ja kuluga laiendanud, oma metsa, aedu ja söödimaad hoidnud... (Hupel 1929: 40)
Selliseid asju juhtub tänini kaasaegsete mõisnikega. Näiteks kui Mart Helme sahkerdas parteiliikmest vallavolikogu liikme kaudu endale Kirimäe mõisa tingimusel, et ta teeb selle korda, sundis territooriumil elava inimese oma kodu maha jätma, ja mõisa korda tegemise asemel hoopis müüs selle 40-kordse vaheltkasuga edasi. Türastunud mõisnik sai tühja koha pealt rikkamaks ja tavalise inimese kodu jäi tühjaks.
Metsvahi, Merili 2015. "Tüdrukut poisi käte vahelt magamast leida pole nende seas häbiasi." August Wilhelm Hupeli avaldatud talupoegade seksuaalelu kirjeldused eesti perekonna ajaloo kontekstis. Adriane Lõng 1/2: 104-127.
Meedias kasutatakse väga sageli mõisteid "traditsiooniline perekond" ja "traditsioonilised soorollid". Neid väljendeid kasutatakse retooriliselt, eeldades, et siinmail on eelajaloolisest ajast peale olnud patriarhaalse korraldusega ühiskond. Eesti perekonna ajalukku süüvides selgub aga, et enne 13. sajandi tei olnud siinne ühiskond kindlasti mitte tugevalt patriarhaalne, vaid vastupidi - naise staatus oli küllalt kõrge. 13. sajandist oli Eesti saksa kultuuri ja kristluse mõjuväljas, mistõttu pärismaised maailmanägemise viisid pidid hakkama taanduma või muutuma. (Metsvahi 2015: 104)
Millist aega eesti konservatiivid taga igatsevad näitab ka see, et nende eestvedaja on mõisnik. Mõnel ürituse kuulutusel on pildi peal mõisniku selja taga taustal tanutatud teenijatüdrukud.
Rahvalaulu-uurijad on asunud pöörama tähelepanu seksuaalteemalistele regilauludele, milles naise suguelundi representatsioonid on sagedasemad kui ühegi teise Euroopa rahva folklooris, kui mitte arvestada karjalasi (vt. Sarv, Kalkun 2014). (Metsvahi 2015: 104)
Kummaliselt otsene mõõdupuu.
Kõige olulisema kirjutise eesti perekonna ajaloo alalt on avaldanud arheoloog Marika Mägi, kes on asunud kangutama arusaama eestlaste seas alates muinasajast valitsenud tugevalt patriarhaalsest ühiskonnakorrast. Mägi on veenvalt tõestanud, et see 19. sajandi baltisaksa ajaloolaste algatatud ja läbi kogu 20. sajandi püsinud ettekujutus ei vasta tõele (Mägi 2009). (Metsvahi 2015: 105)
Traditsionalistid ajavad pada? Ennekuulmatu.
A. W. Hupel sündis 25. veebruaril 1737. aastal Buttlestedis Saksi-Weimari hertsogiriigis. 1754-1757 õppis ta Jena ülikoolis teoloogiat, kuigi usuteaduskond ei pakkunud talle palju huvi ning ta pühendas palju aega muude ainete õppimisele. Seega said Hupeli entsüklopeedilised kalduvused ja vastumeelsus luterliku ortodoksia vastu alguse juba ülikooliajal (Jürjo 2004, 32-37; vt. ka Bartlitz 1983, 195). (Metsvahi 2015: 106)
Tubli poiss. Lugemus olgu lai.
Tõenäoliselt kas tagasihoidlikkuse või oma ettevaatliku loomuse tõttu andis Hupel 30. märtsil 1818 testamenditäiturile korralduse, "et nad põletaksid eranditult kõik minu käsikirjad" (samas, 113). Selle korralduse on testamenditäitur ka kohusetundlikult täitnud. Jürjo kirjutab: "Võib vaid kujutleda, millised rikkalikud topograafilised ja kultuuriloolised aarded koos aastakümnete jooksul sahtlisse kogunenud mahuka kirjavahetusega said ühekorraga tuleroaks." (samas, 113) Hupel suri 6. jaanuaril 1819. (Metsvahi 2015: 107)
See on mingi luul(e), et käsikirjad ei põle. Samamoodi toimis Edward Sapir.
See tõlge koos teise Wilde populaarmeditsiinilise ajakirja "Arsti raamat nende juhhatamiseks, kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada" tõlkega olid eesti populaarteadusliku kirjanduse esimesed pääsukesed (samas, 368). (Metsvahi 2015: 107)
Ilmekas kujund.
Üks mõisteid, mille Lenz on laenanud ilmselt Hupeli varstest töödest, on abieluline "abistamine". Hupel nimelt eitas varasemat kristlikku käsitust, mille kohaselt on abielu ainus eesmärk laste sigitamine. (Metsvahi 2015: 110)
Eks see ole ka kõnekas, et eesti keeles on "abikaasa" ('help-mate') ja mitte nt "laste ema" (baby mama).
Hupeli suhtumine seksuaaleluga seotud küsimustesse on vabameelsem kui nii mõnelgi teisel tema kaasaegsel: "Võrreldes oma ülikooli õppejõu Darjesega, kes mõistis hukka abieluinimeste sugulise vahekorra raseduse ajal kui hooramise, on Hupel palju liberaalsem ega pea suguelu raseda või viljatu abikaasaga hooramiseks." (samas, 420-421; vt. Hupel 1771, 82). (Metsvahi 2015: 110)
Misasia⸮
Paljud paarid kasutavad nimel katkestatud suguühte meetodit (mida Hupel nimetab onaneerimiseks; [...] (Metsvahi 2015: 112)
Täpsemalt enesepilastamiseks.
Eesti abielumees ei hülga kergesti oma naist isegi mitte siis, kui see on olnud vahekorras teise mehega. Naised seletavat külmavereliselt, et nad võivad oma ihasid rahuldada, kellega ise heaks arvavad, ning mehed kasvatavad (Hupeli silmis) võõrast last kõrvuti omaenda lihaste lastega ilma nurisemata (samas, 293; Hupel 1795a, 568). (Metsvahi 2015: 115)
Nagu välikäimlas käimine.
Eesti mehe otsus abielluda kindla naisega ei sünni ei ilu ega selle põhjal, kas naisel on või ei ole abieluväliseid lapsi - ka kahe ja kolme abielueelse lapse olemasolu ei ole abiellumisel takistuseks (Hupel 1795a, 567) -, vaid kõige otsustavamad tegurid on töökus ja varanatuke, aga ka sobiv iseloom (samas, 296; vt. ka Hupel 1774, 516). (Metsvahi 2015: 116)
Ennekõike majanduslik samm, isegi tollal.
Nimelt kirjeldab ta juhtumit, mil neiu ja noormees, kes sel moel ainult ühe öö koos veetnud olid - ilma et nad oma tunnistuse järgi "kättki teineteise külge oleks pannud" -, vägisi laulatati, kuigi paar väga selle vastu oli. Ent laulatusele järgneval päeval põgenes mees, ilma et teda enam iial oleks nähtud [...] (Metsvahi 2015: 116)
Lähed ehale, ajad tüdrukuga, kes nii väga ei meeldigi, niisama juttu, aga keegi usklik satub peale ja proosit, järgmisel hetkel oled abielumees.
Ta võttis end 1909. aastal muust tööst vabaks, et minna "mööda kodumaad reisima", eesmärgiga kahtlasena näivaid andmeid kontrollida ja vanu inimesi intervjueerida. Ka Raud väidab, nii nagu Hupelgi, et meessoost küsitleja saab kergesti vanemate naistega jutule: "Veendusin seejuures, et vanade inimestega, ka naisterahvastega, võib vabalt kõnelda ka kõige intiimsemaist küsimustest, kui võita nende usaldus ja vestlusega õigest otsast kinni haarata." (Raud 1961, 11) Raud kogus seega huvitavat materjali, ent ta esitab seda ülimat kõlblust jutlustavas kontekstis. (Metsvahi 2015: 119)
Vestluskunst on etnograafi tööriistakastis hädajalik.
Keelekasutuse vallast tasub välja tuua ka tõsiasja, et veel 20. sajandi algupoolel oli Lääne-Eestis Kihnu saarel kasutusel sõna märsa, mis tähendas armusuhtes olevat vallalist noormeest. See, et vastet teisest soost sama tähendusega mõiste tähistamiseks ei olnud, näib osutavat maailma mõistmisele naissoo silme läbi. (Metsvahi 2015: 121)
Hea teada. Matrilineaarsust ja -lokaalsust tuleks kunagi lähemalt uurida.
Paljudes matrilineaarsetes ühiskondades kulgeb naise seksuaalelu suuremate piiranguteta (Hallpike 2011, 194; Hua 2001; Stone 2010, 132; George-Kanentiio 200, 68). Kui sugulust arvestatakse ning vara päritakse naisliini pidi, ei ole teistel peale naise enda või naise sugulaste (ta venna või ta ema venna) vajadust kontrollida naise seksuaalsust ja partnereid. (Metsvahi 2015: 121)
Seal kus vara päritakse meesliini pidi, on naine ka justkui vara?
Jürjo, Indrek 2007. Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel kui Liivimaa valgustuse ideaaltüüp. Tänav, Rutt (toim.), Põltsamaa muuseumi toimetised: Põltsamaa lossi sees ja ümber. Põltsamaa: Põltsamaa Muuseum, 159-186. [ESTER]
Põltsamaa pastori ja entsüklopeedilise haardega literaadi August Wilhelm Hupeli eluaastad 1737-1819 kattuvad suuresti valgustuse kõrgajaga Euroopas. Kõige lihtsamini väljendudes on valgustus eelkõige 18. sajandi vaimne ja sotsiaalne reformiliikumine, mis lootis selge mõtlemise abil saavutada mitte üksnes tunnetuslikke edusamme, vaid kogu ühiskondliku olukorra paranemist. Euroopa valgustuses on võimalik eristada mitmeid rahvuslikke valgustuse mudeleid, nagu prantsuse, inglise ja saksa valgustus, neist viimase mõjuvälja kuulus ka valgustusliikumine Baltimaades. (Jürjo 2007: 159)
Valgustuse lühike ja selge määratlus.
Hupeli eluajal olid Läänemere provintside Eesti-, ja Liivi- ja Kuramaa ning Saksamaa kultuurikontaktid eriti tihedad: Baltikumi kuulus Kirde-Euroopa kommunikatsioonisüsteemi, mis idas ulatus Peterburi ja Moskvani ning läänes Hamburgi ja Lüübekini. Balti provintsides tundsid Saksamaalt sisserännanud haritlased, nagu kohalikud baltisaksa literaadidki, end jätkuvalt saksa "õpetlasvabariigi" (Gelehrtenrepublik) liikmetena. Veendumus ühiskonna ümberkujundamise võimalikkuses mõistuse ja teadmiste alusel, tänapäeval juba raskesti kujuteldav optimistlik eluhoiak ja progressiusk ühendas Balti valgustuse sotsiaalselt heterogeenseid esindajaid. [|] Hupel ja Balti valgustusliikumises keskne kuju, kellest kujunes saksa valgustuse olulisemate suundumuset "maaletooja" Baltikumis. (Jürjo 2007: 159-160)
Sõna "kommunikatsioonisüsteem" sellises kasutuses näen küll vist esimest korda elus.
Hupeli parimad loomeaastad langevad Balti valgustuse õitseaega Katariina II valitsusajal 1762-1796. Läänemere provintsides oli Põhjasõjast tingitud madalseisu aastatele järgnenud majandusliku ja kultuurilise tõusu aeg, millest küll elanikkonna absoluutne enamus, pärisorised talupojad, vähe kasu sai. Paljud reforme ihkavad haritlased Euroopas, olgu see siis Friedrich II Preisimaal, Joseph II Austrias või Katariina II Venemaal, panid oma lootused valgustatud absolutismile. Katariina II valitsusaeg, selle uuenduslikud algatused, struktuurireformid halduses ja keisrinna poolt soositud vabam vaimne kliima andis Balti valgustajate ootustele ka piisavalt alust. (Jürjo 2007: 160)
Katariina II on nii mitu korda selles aines üles tulnud, et tekitab tahmist tema kohta lähemalt lugeda.
Autorina tegutses Hupel nagu kahel tasandil: ühelt poolt kodunes ta Liivimaal kiiresti kui teenekas pastor ning regionaalse rõhuasetusega ajakirjade ja publikatsioonide väljaandja, teiselt poolt oli ta oma suure lugemuse, entsüklopeediliste huvide ja kodumaa piire ületava kirjanikutegevusega ka kõrvalisel Põltsamaal "maailmakodanik". Nooruseas tundis Hupel end eelkõige saksa "õpetlasvabariigi" kodanikuna, keda ülesaksamaalised diskussioonid ja mitmekülgsed filosoofilised probleemid köitsid rohkem kui kitsamad Balti küsimused. (Jürjo 2007: 161)
Neid omadusi võib tõlgendada maailmakodaniku omadena: loe ka välismaist kirjandust, tunne huvi paljude asjade vastu, ja ulata oma mõtlemise vilju ka võõrsile.
Eelkõige tänu Hupelile kujunes Põltsamaast üks Liivimaa vaimuelu keskusi, samaaegselt leidis aset selle alevi majanduslik ja kultuuriline õitseng. Paljude eraldatud ja kolklike maakihelkondadega võrreldes oli Põltsamaa ärksavaimulisele ja seltskondlikule pastorile elamiseks üsna meeldiv paik. (Jürjo 2007: 161)
Nagu kirjutati eelmises artiklis, "On väidetud, et visiit Hupeli kui ühe Liivimaa kuulsuse juurde kuulus 18. sajandi lõpupoole paljude neid alasid külastanud reisijate kultuuriprogrammi" (Metsvahi 2015: 107), viitega Jürjo raamatu 85. leheküljele.
Eriline kultuuriline tähendus on samal ajal Põltsamaal rajatud trükikojal, sest seni töötas kogu Liivi- ja Eestimaa peale kokku vaid kaks trükikoda Riia ja Tallinna kubermangulinnades. Trükikoja asutamise tegelik initsiaator oli Pommerist pärit arst Peter Ernst Wilde (1732-1785), kellele Lauw oli pakkunud arsti kohta ja kes omakorda lootis Põltsamaa magnaadi ettevõtlust juhtida rahvavalgustuse radadele. Wildel oli plaanis lisaks arstipraksisele lähemates mõisates mõningaid noormehi "haavaarstikunstis" ja mõnda noort naist "ämmaemandakunstis" välja õpetada ning rajada Põltsamaale odavate ravimitega "väike maa-apteek". Oma trükikoja abil lootis Wilde vähendada rahvavalgustusliku kirjanduse trükikulusid. (Jürjo 2007: 162)
"Koos August Wilhelm Hupeliga andis ta välja esimest eestikeelset ajakirja "Lühhike öppetus". Valgustusmeelse inimesena tegeles Wilde ka laiemalt rahvaharidusliku tegevusega, seda küll vaid saksa keeles, sest erinevalt Hupelist ta eesti keelt ei osanud." (Vikipeedia)
Valgustus sai 18. sajandi teisel poolel Läänemereprovintsides valitsevaks sotsio-kultuuriliseks liikumiseks suuresti koos raamatute ja ajakirjadega imporditud uute ideede mõjul. Hupel pidas head orienteerumist ajastu plahvatuslikult kasvavas kirjandustoodangus iga valgustaja kohuseks. Põltsamaal lugemisseltsi rajades tegutses ta kui sihikindel teadmiste vahendaja. Kindlasti mängisid siin oma osa ka pragmaatilised kaalutlused, sest ühislugemine muutis lektüüri tunduvalt odavamaks, kuid ennekõike suunas Põltsamaa pastori tegevust usk teadmiste levitamise positiivsetesse tagajärgedesse kogu ühiskonna jaoks. Hupeli lugemisselts Põltsamaal tegutses 1770. aastate algusest kuni 19. sajandi alguseni koos tsensuurist tingitud pausiga tegevuses Paul I valitsusajal. Lugemisseltsil oli 24 liiget mitmete seisuste esindajate hulgast. Raamatud ja ajakirjad kulgesid seltsi liikmete vahel käest-kätte. Põltsamaa seltsi lugemisvara oli väga mitmekesine, sõltuvalt seltsiliikmete huviasetusest. Kõige suurem osakaal oli ajaloolisel, poliitilisel ja geograafilisel kirjandusel, veel loeti loodusteaduslikku, filosoofilist, teoloogilist ja pedagoogilist kirjandust ning loomulikult moodustas suure osakaalu seltsi lektüürist ilukirjandus; [...] (Jürjo 2007: 164)
Ka praegu on kirjandustoodang plahvatuslik, aga sellises mõõtkavas, et selles hästi orienteerumine võib olla ületamatu katsumus.
Hupeli eesti talupoegade kirjeldusest on saanud tema asjatundlikkuse, sisseelamisvõime ja detailirohkuse tõttu kohustuslik kirjandus juba mitmetele Baltikumi uurijate põlvkondadele. (Jürjo 2007: 165)
Liitsõnaküllus.
Hupel ülistab kõigis oma Venemaad käsitlevates teostes keisririigi "pearahvust" venelasi ning kaitseb poleemikas välismaa publitsistidega nende rahvuslikke iseloomuomadusi. Tema idealiseeritud kujutluspilt vene rahva positiivsetest karakteriomadustest, mida ta meelsasti vastandas vähemväärtuslikena iseloomustatud Balti talupojarahvastele, on kohati naiivne ja tegelikkusekauge. (Jürjo 2007: 168)
Mes ta ütli? Vähem väärtuslik? Kuda nii? Rubla vääringus?
Paljud baltisaksa valgustajad tegelesid ka eestlaste ja lätlaste keele ja kirjakultuuri arendamisega. Kui pietistlik pastorite põlvkond, kelle suureks saavutuseks oli Piibli tõlkimine läti ja eesti keelde ja kirikukirjanduse igakülgne edendamine, tegutses veel täiesti usulistel kaalutlustel, siis valgustajad pidasid silmas esmajoones ilmalikke eesmärke. Valgustuslikel keeleuurijatel oli keelest pragmaatiline käsitus kui talupoegade veel täiustamist vajavast kasvatamisvahendist, nagu käsitavad keelt eelkõige kui valgustuse instrumenti, mida tuleb eelkõige sel eesmärgil tundma õppida, arendada ja täiustada. Nende eesti ja läti talupoegadele kirjutatud teoste eeskujuks, sageli ka otseseks aluseks, oli saksa rahvavalgustuslik kirjandus. (Jürjo 2007: 169)
Ütle Malinowski kohta mis sa tahad, vähemalt ei väitnud ta, et Kiriwina keele täiustamise kaudu võib Trobrianderi asukaid tsiviliseerida.
Hupel ei ole küll oma teostega loonud kõikehõlmavat ja terviklikku filosoofilist süsteemi, kuid entsüklopeediliste huvidega literaadina võttis ta sõna mitmesugustes valgustusliikumise programmilistes, nii filosoofilistes kui ka poliitilistes ja majanduslikes küsimustes. Hupeli vaated on representatiivsed Liivimaa valgustuse vanemale põlvkonnale 18. sajandi viimasel kolmandikul, kui valgustusliikumist ei olnud veel hakanud küsimärgi alla seadma sajandi lõpul alanud poliitilised vapustused ja esilekerkinud uued vaimsed voolud. (Jürjo 2007: 170)
Erinevalt nt Herderist, kelle "filosoofia moodustab süstemaatilise terviku" (Piirimäe 2019: 955).
Hupeli vaimse avatuse eelduseks oli üks valgustuse tähtsamaid printsiipe - usuline tolerants, mis vaatles kõiki religioone võrdsetena ja rõhutas erisuse asemel ühisjooni. (Jürjo 2007: 171)
Kogun valgustuse omistusi.
Oma 1791. aastal anonüümselt ja ilma trükkimiskohata ilmunud brošüüris "Vaateid Prantsusmaa praegustele õudustele, kuivõrd need puudutavad Euroopa riigihuvi" ("Blicke auf Frankreichs jetzige Greuel inwiefern sie das europäische Staatsinteresse betreffen") eitab Hupel otsustavalt revolutsiooni juba selle algfaasis. Prantsuse revolutsiooni niivõrd varajase hukkamõistu tähtsaim põhjus on küllap Hupeli reformikonservatiivne meelsus, mis asetas kõik lootused seisusliku ühiskonna moderniseerimiseks valgustatud absolutismile. Iga katse ühiskonna ümberkorraldamist altpoolt mõjutada, rääkimata juhtimisest, oli tema meelest ebaseaduslik, see oli riisiko, mis ohustas sotsiaalset stabiilsust. (Jürjo 2007: 172)
Pastor pastordab.
Ruuskanen, Esa 2018. Framing, valuing, and assessing the environment: August Wilhelm Hupel's perceptions of Baltic nature and settings for human activities. Journal of Baltic Studies 49(2): 199-214. [DOI: 10.1080/01629778.2018.1439076]
During his first years in Livonia, he worked as a tutor until, in 1760, he was appointed as a pastor, first in Ecks (Äksi), then 3 years later in Oberpahlen (Põltsamaa), in present-day Jõgeva County, Estonia. Hupel ascended to the peak of the Baltic Enlightenment but he was not so much an extraordinary intellectual as a prolific and well-networked publisher and organizer. (Ruuskanen 2018: 199)
Part of the "communication system" (Jürjo 2007: 159, above).
It is of the utmost importance to understand the part Hupel has played in the narrative of late eighteenth-century Baltic nature writing. Although Hupel has not been previously associated with nature writing, some parts of his texts can be viewed within that framework as well, if nature writing is understood in its broadest sense as literary work that provides insights into the many physical realities that comprise an area or region. (Ruuskanen 2018: 200)
Will this turn ecosemiotic?
Throughout his literary work, Hupel is almost concerned as much with nature as with culture; issues of human relationships with nature are quite relevant to his thinking. Hupel's topographic narrative possesses certain views not only on the built environment but also on the natural environment. A certain voice for change, a rather characteristic tone in nature writing from the onset, is also present. The promotion of the sustainable use of forests (nachhaltende Nutzung) in the Baltic provinces of Russia played a particularly noteworthy part in Hupel's publications. (Ruuskanen 2018: 200)
Considering the extent of his output it would be surprising if he didn't have anything to say about local nature.
It is obvious that Hupel could not have produced such a large volume of work solely by himself. He depended on those who provided him with information about the region or other kinds of support, utilizing strong networks. These networks included, for example, the reading society (Lesegesellschaft) of his parish in Oberpahlen, his fellow pastors in the province, and the publisher Johann Friedrich Hartknoch in Riga. The support and networks provided by Hartknock and his press gave more coverage to Hupel's works than any other printing house in the region (Jürjo 2004: 199; 2006: 97-117, 142-147). Hupel's writing process progressed through contact with his informants, members of the Library Society and kindred spirits among the Baltic Environment, as well as the wider Gelehrtenrepublik in the Baltic Sea region. (Ruuskanen 2018: 201)
Nodes in the communication system (network). If I do focus on sociability in my term paper, I can still muse about Hupel's network and social interactions.
I begin with the premise that Hupel focused on the integration of humans and nature, and aimed to develop a cultural response to nature. The concept of nature, in turn, is ambiguous and reflects all the sentiments humans encounter in relation to the natural environment. (Passmore 1980: 207-218) (Ruuskanen 2018: 202)
Concepts reflect sentiments? Aren't sentiments ideational, and thus higher forms of representation than concepts? Sentiments should reflect concepts?
As for valuation, my focus is mainly on the anthropocentric values, whose basis rests on physical (e.g. health), mental (e.g. feeling), or societal (e.g. well-being) attributes. (Ruuskanen 2018: 202)
Naturally the triad makes an appearance: (1) physical - health; (2) societal - well-being; (3) mental - feeling. How and why "feeling" is connected with the "mental" I cannot fathom - I'd connect it with the "physical", but then again this triad appears to be suprapersonal. The second term, as always, is the most variable.
No wonder that this ambition resembles utilism, an attitude which philosopher Juhani Pietarinen defines as a 'way of thinking that nature exists only for the welfare of humankind' (Pietarinen 1992: 290). Echoes of that attitude can easily be found in Hupel's texts, as well as in early modern German topographic writings in general (Knoll 2009, 2013). Nature provided civilization with resources and natural quotes, particularly waterways, which benefited the ceaseless movement of material flows to urban cores. (Ruuskanen 2018: 203)
God created this planet for one species only, don't you know?
Compared to the more cultivated and urban areas in Saxe-Weimar, where the landscape was mainly artificial and where Hupel grew up, the signs of man's hand appeared more sparsely in Livonia and Estonia. In the third volume of Nordische Miscellaneen, in 1782, Hupel described how 'forests and marshy areas compose almost all of the ground, in which towns, country houses, villages and populated areas emerge only as specks', and 'Livonia consists of wilderness and woods more than those countries which are cultivated' (Hupel 1781: 186). (Ruuskanen 2018: 203)
More "zero-nature" (sensu Kull 1998).
The River Düna (Daugava) could even be seen as 'the mother of the wealth of Riga'. Hupel (1774: 126) judged how 'the grandeur of the city and its mercantile life, for all its barriers, owes to that river in question'. In addition, Hupel found the view from the floating bridge of the city, when one can see 'a multitude of ships' from many nations, 'most picturesque' (128). It was as though civilization was gliding over the river and a feeling of 'borderlessness' could almost be sensed. That feeling of 'borderlessness' became tested when one continued into the interior, or the winter came and the major waterways froze. (Ruuskanen 2018: 204)
Something something cosmopolitanism.
After witnessing excessive logging in Livonia in the 1760s and 1770s, Hupel invited locals to nurture the creative force of nature and was sold on the idea that 'by way of little appropriate contribution, the aim can be achieved with giant steps'. That aim was 'tackling the loss of valuable forests' (Hupel 1783: 204). Hupel considered that humans have limited responsibilities for nature. This view was based on Christian principles on the human responsibility for nature on the one hand and eighteenth-century German models on the sustainable use of forests (nachhaltende Nutzung) on the other. (Ruuskanen 2018: 205)
I'd say that humans have responsibilities for their treatment of nature. Excessive logging is somehow still an issue.
It was as though humans needed to add the finishing touches to nature in order to maintain civilization and forward progress, and nature was at its best not in its primitive state but when it became mastered and ameliorated by humans. (Ruuskanen 2018: 206)
Humans have to rake the forest ground to prevent forest fires like they do in Finland, as one bigly brain recently put it.
For Hupel, the reclamation of pristine morasses represents progress. Like many leading naturalists and philosophers in Europe, such as Count Buffon and Immanuel Kant (1724-1804) (Glacken 1967: 659-663), Hupel (1774: 93) believed that the climate changes to become temperate following the drainages of morasses. (Ruuskanen 2018: 206)
Evidently Charles Fourier could have gotten the idea of draining bogs/morasses to influence the climate (cf. Brisbane 1876: 183) from a variety of near-contemporary sources.
The Swedish Crown legislated against overcutting in 1664 by decreeing that on common land, estates were only allowed to log for their own heating and building purposes and not commercial ones. (Ruuskanen 2018: 207)
Golden.
The main principle of Carlowitz's theory was that the annual volume cut must not exceed the annual growth increment. That approach to forestry was later adopted as a guideline for modern forestry but in the eighteenth century the reality was usually completely different. (Ruuskanen 2018: 208)
Manivalde: Ära lõika rohkem kui kasvab. Liiihtne!
Bartlett, Roger 2006. German Popular Enlightenment in the Russian Empire: Peter Ernst Wilde and Catherine II. The Slavonic and East European Review 84(2): 256-278. [JSTOR]
The problem of the nature and definition of 'the Enlightenment' has engendered a wide range of responses among historians. Some scholars approached it essentially as a movement of ideas, the manifestation of changing consciousness, concepts and values among the eighteenth-century European intellectual elite - ideas particularly leading towards freedom in all its varied meanings. (Bartlett 2006: 256)
Collecting definitions of enlightenment.
Another part of this more recent trend emphasizes what has been called the popular Enlightenment - attempts to relate the great abstract ideas to real everyday life, or to use them in practical ways to improve society. Already at the beginning of the eighteenth century, thinkers were anticipating Karl Marx in wanting not just to understand the world, but also to change it. As the century wore on, a major development in European societies was the effort by benevolent members of the educated classes - private people individually or in groups, or through official agencies - to spread their light more widely through society, to reach down to the common people and help raise them out of ignorance, superstition and the common ills and vices of their daily existence. Such social activists acted from a variety of motives - rational calculation, social engineering, philanthropic or religious altruism. There was often a strong element of duty and obligation, moral or religious or both. The ethical model of the 'enlightened patriot' could offer a way of life and approach to social action which constituted effectively a secular alternative to religious vocation. (Bartlett 2006: 257)
Rahvavalgustus.
Its practitioners worked hard to bring the insights of the philosophes and the new social and scientific knowledge of the day out of the elite sphere of intellectual and academic discouruse and down to the level of the mass of the population, to find practical ways to improve the latter's knowledge and understanding and their practical well-being too, and also to involve the common people themselves actively in the process. (Bartlett 2006: 258)
Somewhat like "popular science" today.
An illustration is the huge international success of the famous medical tract Advice to the [common] people in their health (1761) by the Swiss physician Samuel-Auguste Tissot (1728-1797), translated into numerous languages across the Continent. Tissot was the first to combine easily comprehensible advice on diet and lifestyle with information and prescriptions for home treatment of diseases. (He was also largely responsible, in another text, for the eighteenth-century's discovery that masturbation and onanism were a vice.) (Bartlett 2006: 258)
What a jerk.
Of these the best-known and most important are the Estonian-language medical periodical Short treatise on Medicine [Lühhike õppetus ..., 1766] and its Latvian counterpart The Latvian Physician [Latweeschu Ahrste, 1768]. Wilde published both these journals on his own press. They were landmark publications in their languages, in which relatively little was published before the nineteenth century. They were the first periodicals of any kind, and so form a milestone in Latvian and Estonian literary and publishing history. Hupel undertook the translation of Short Treatise into Estonian; Pastor (later Lutheran General Superintendent) Jacob Lange put Latvian Physician into Latvian. Wilde must have had a great deal to do with Hupel, but they were not close. Wilde did however have good connections with other pastors in the area: besides his brother-in-law, Pastor Johann Heinrich Mylius of Schloss Lais, he was a good acquaintance and collaborator, perhaps also a friend, of the latter's neighbour, Johann Georg Eisen, pastor of Torma on Lake Peipus, social activist and abolitionist. (Bartlett 2006: 262)
Not sure if the Latvian translations were even mentioned by previous papers. The social network looks to be rather small (Eisen's name has come up several times, though he doesn't even have an English language Wikipedia entry).
Besides his medical school, Wilde wanted to develop education in Oberpahlen more widely. Pastor Hupel already ran a school there, but this was the standard Lutheran parish school which concentrated on basic literacy - it should be stressed that the Lutheran Church required its flock to be literate, to be able to read the scriptures and Church books, and in Livonia and Church demanded that its pastors be fluent in the relevant local language (Latvian or Estonian); consequently peasant literacy in Livonia was far above peasant literacy in Russia itself. (Bartlett 2006: 264)
So that's why rates of literacy were greater in these parts than in Russia itself.
These works appear to have been written with particular pupils in mind whom Wilde was teaching at the time, but Wilde's ideas on pedagogy were established from an early date, and remained uniform throughout his later years. His desire to make his pupils think for themselves, expressed in his scheme of medical education, is repeated explicitly in his later books; and it reflects a fundamental principle of Enlightened pedagogy widely proclaimed at the time, in the works of such luminaries as Jean-Jacques Rousseau and Johann Bernhard Basedow. (Bartlett 2006: 265)
And Kant - think for oneself.
Wilde rejected 'the usual way of teaching', a mechanical survey of the subject in which the student learns everything by rote. He saw the students as his personal friends, and suggested that for any system of training to be successful, each individual involved must be taken seriously and accorded dignity by those set over him, and that learning must give the student pleasure and a sense of achievement, in other words must take account of his personal capacities and wishes. (Bartlett 2006: 265)
"But such an approach would lose money" - every modern university administrator, probably.
This approach even extended to the treatment of animals. In 1770 Wilde - a man of polymathic range - published a treatise on horsebreeding, Concerning Horse-Breeding in Livonia, and some Well-Established Horse-Cures. In this he wrote that horses are delicate creatures, to be treated carefully; like people, they are individuals, with their own temperament, understanding and reaction to humans. He noted that Russian horses deprived of freedom became vicious and vengeful. (Bartlett 2006: 266)
A curious triad: (1) temperament; (2) reaction; and (3) understanding.
And if Wilde saw his own students as friends whose rational faculties and independent thinking were to be systematically developed, it is not surprising that his view of the surrounding Estonian peasantry was essentially the same: they were rational individuals, to be treated as fellow humans. While acknowledging that peasants were lazy and given to various vices, particularly drink, he saw this as a consequence of their 'slavery' under serfdom. (Bartlett 2006: 266)
Treat fellow humans as fellow humans? Unheardof!
Evidently his Essay on Agriculture were intended to be the equivalent of the Trudy [Transactions] of the St Petersburg Society, or of their German edition, in which the essays of members and of prize-winners were published. (Bartlett 2006: 267)
Ah! Transactions on Sign Systems.
In 1773 it burned down, and work stopped for nine years; but in 1782 it was restored, and continued in Oberpahlen until 1789. After Lauw's death in 1786 it was rented by one Michael Gerhard Grentzius; subsequently he moved it to nearby Dorpat/Tartu, where a new publication, The Dorpat Newspaper (Die Dörptsche Zeitung), was being planned and no other press existed at the time. In 1791 Grentzius bought the press outright; thereafter he continued his publishing activities in Dorpat, becoming printer to Dorpat University after its refoundation in 1802. So Wilde's press, despite its difficulties, became the foundation of an established nineteenth-century business. (Bartlett 2006: 269)
Evidently this is the history of the first printing press in Tartu. I wonder if I can hear more about it if I visit the nearby Print Museum.
When, therefore, the outstanding publisher and bookseller Johann Friedrich Hartknoch, subsequent publisher of Kant and Herder, settled in Riga from Mitau in 1765, his application to set up a press was refused, and like the St Petersburg publishers he had to have his books printed elsewhere, even though they carried the Riga imprint. (Bartlett 2006: 270)
How small the world was.
Popular Enlightenment was big business in Germany, but it was less in tune with the attitudes of more conservative indigenous Baltic-German estate-owners, despite the efforts of Baltic literati, and still less with those of the mass of the Russian nobility. (Bartlett 2006: 273)
A common theme.
Catherine's approach to horizontal social relations, among the elite, may have reflected similar experiences. Did the famous 'rules' for her Hermitage in St Petersburg, designed to ensure innocent and civilized entertainment for her chosen guests, represent merely the mores of the princely family household in Stettin, or the simple elegance of the salon entertainments of her childhood? Did her approach to vertical social relationships, her statement as Grand Duchess that enslaving (and by extension, enserfing) one's fellow man is contrary to both Christianity and natural law, reflect childhood understandings of German practices and Lutheran ideas, and her life-long admiration for her father's political and personal qualities? (Bartlett 2006: 277)
Yet another thing to look into and compare with Kant's rules for dinner conversation.
What Wilde sought to do in Oberpahlen, Catherine, Frederick II and Joseph II wished to do, mutatis mutandis, in their domains. These rulers combined genuine enthusiasm for social improvement for its own sake with hard-headed raison d'état. One definition of Enlightened Absolutism has described it as a combination of the 'welfare state' with the 'warfare state': social development and care for the population as essential prerequisites to wealth and military effectiveness. (Bartlett 2006: 278)
A familiar trope.
And although there are clear utopian elements in her way of thinking, Catherine's Enlightened Absolutism was less idealistic and less single-mindedly radical than the admirable but purist and sometimes unworldly efforts of the 'enlightened patriot' Peter Wilde. (Bartlett 2006: 278)
My interest... it is piqued.
0 comments:
Post a Comment