Kierkegaard, Søren 2006. Surmatõbi: Kristlik-Psühholoogiline Mõttearendus Meeleülenduseks ja Äratamiseks. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
C. Selle tõve (meeleheite) vormid [lk 39-90]
Meeleheite vorme saab abstraktselt tuletada, vaadeldes neid momente, millest Ise on süntees koosneb. Ise on loodud lõpmatusest ja lõplikkusest. Kuid see süntees on suhe; ja see suhe, ehkki tuletatud, on iseenesega suhtes - see aga tähendab vabadust. Ise on vabadus. Kuid vabadus tähendab dialektilisust määratlustes "võimalus" ja "paratamatus". (Kierkegaard 2006: 39)
Kena näide sellest, miks eesti keelde oleks vaja sellist sõna nagu "isemus". Inglise keeles: "the self as a synthesis", "The self is composed of infinitude and finitude", ja "The self is freedom". Vastavalt võiks olla ka "Isemus kui süntees", "Isemus on loodud lõpmatusest ja lõplikkusest", ja "Isemus on vabadus".
Peamiselt tuleb meeleheidet käsitleda teadlikkuse kaudu; see, kas meeleheide on teadvustatud või mitte, on kvalitatiivne erinevus meeleheite ja meeleheite vahel. Meeleheide on põhimõtteliselt küll alati teadvustatav; kuid sellest ei järeldu, et see, kelles meeleheide on ja keda seetõttu nimetatakse meeleheitlikuks, on seda endale teadvustanud. Sedamööda on teadlikkus otsustav seik. Üleüldse on teadlikkus, teisisõnu eneseteadlikkus, otsustav seik Ise suhtes. Mida rohkem teadlikkust, seda enam Ise; mida rohkem teadlikkust, seda rohkem tahet, mida rohkem tahet, seda rohkem Ise. Inimene, kel üldse mingit tahet pole, pole mingi Ise; kuid mida rohkem tahet tal on, seda eneseteadlikum ta ka on. (Kierkegaard 2006: 39)
Okei. Mitte muhvigi ei saa aru. Loen kõigepealt läbi inglisekeelse tõlke ja siis naasen eestikeelse juurde.
Kierkegaard, Søren 1980. The Sickness Unto Death: A Christian Psychological Exposition for Upbuilding and Awakening. Kierkegaard's Writings, XIX. Edited and Translated with Introduction and Notes by Howard V. Hong and Edna V. Hong. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. [Internet Archive]
C. The Forms of This Sickness (Despair) [pp. 29-74]
The forms of despair may be arrived at abstractly by reflecting upon the constituents of which the self as a synthesis is composed. The self is composed of infinitude and finitude. However, this synthesis is a relation, and a relation that, even though it is derived, relates itself to itself, which is freedom. The self is freedom. But freedom is the dialectical aspect of the categories of possibility and necessity. (Kierkegaard 1980: 29)
Itself relating to itself amounts to Chase's subject-subject relation. Freedom, in other words, is also reality (2) - the Kantian dialectical aspect of categories of possibility (1) and necessity (3).
However, despair must be considered primarily within the category of consciousness; whether despair is conscious or not constitutes the qualitative distinction between despair and despair. Granted, all despair regarded in terms of the concept is conscious, but this does not mean that the person who, according to the concept, may appropriately be said to be in despair is conscious of it himself. Thus, consciousness is decisive. Generally speaking, consciousness - that is, self-consciousness - is decisive with regard to the self. The more consciousness, the more self; the more consciousness, the more will; the more will, the more self. A person who has no will at all is not a self; but the more will he has, the more self-consciousness he has also. (Kierkegaard 1980: 29)
Conscious despair vs unconscious despair. Kierkegaard appears to be operating with absolutes; a person who has no will at all is indeed not a self, indeed not even a person, for a person without will would soon perish out of not being able to stretch out the hand to lift food to mouth.
The self is the conscious synthesis of infinitude and finitude that relates itself to itself, whose task is to become itself, [|] which can be done only through the relationship to God. To become oneself is to become concrete. But to become concrete is neither to become finite nor to become infinite, for that which is to become concrete is indeed a synthesis. (Kierkegaard 1980: 29-30)
Atheists thus cannot have selves.
Consequently, the progress of the becoming must be an infinite moving away from itself in the infinitizing of the self, and an infinite coming back to itself in the finitizing process. (Kierkegaard 1980: 30)
Perfect nonsense.
Insofar, then, as the self does not become itself, it is not itself; but not to be itself is precisely despair. (Kierkegaard 1980: 30)
Define:despair - "the complete loss or absence of hope". Does the self consist of hope?
The fantastic, of course, is most closely related to the imagination [Phantasie], but the imagination in turn is related to feeling, knowing, and willing; therefore a person can have imaginary feeling, knowing, and willing. (Kierkegaard 1980: 30)
The triad in a false order. It should be (1) feeling, (2) willing, and (3) knowing. I could possibly assent to imaginary feeling and knowing, but what the hell is imaginary willing?
The self is reflection, and the imagination is reflection, is the rendition of the self as the self's possibility. The imagination is the possibility of any and all reflection, and the intensity of this medium is the possiblity of the intensity of the self. (Kierkegaard 1980: 31)
The self is a synthesis, the self is freedom, the self is reflection, and so on and so forth. Juggling with abstract ideas good philosophy makes.
When feeling becomes fantastic in this way, the self becomes only more and more volatilized and finally comes to be a kind of abstract sentimentality that inhumanly belongs to no human being but inhumanly combines sentimentally, as it were, with some abstract fate - for example, humanity in abstracto. Just as the rheumatic is not master of his physical sensations, which are so subject to the wind and weather that he involuntarily detects any change in the weather etc., so also the person whose feeling has become fantastic is in a way infinitized, but not in such a manner that he becomes more and more himself, for he loses himself more and more. (Kierkegaard 1980: 31)
Not exactly sure what he's saying here about humanity other that it involves sentimentality and "some abstract fate", somehow. The latter part, on fantastic feeling, sounds like alienation (the topic at hand).
So also with knowing, when it becomes fantastic. The law for the development of the self with respect to knowing, insofar as it is the case that the self becomes itself, is that the increase of knowledge corresponds to the increase of self-knowledge, that the more the self knows, the more it knows itself. If this does not happen, the more knowledge increases, the more it becomes a kind of inhuman knowledge, in the obtaining of which a person's self is squandered, much the way men were squandered on building pyramids, or the way men in Russian brass bands are squandered on playing just one note, no more, no less. (Kierkegaard 1980: 31)
How? This is a patently absurd stipulation. If I learn about, say, finger-limes, what am I learning about myself? It sounds like he's trying to reduce valid knowledge only to the realm of self-knowledge, that the only form of knowledge worth having comes to us by navel-gazing.
But to become fantastic in this way, and thus to be in despair, does not mean, although it usually becomes apparent, that a person cannot go on living fairly well, seem to be a man, be occupied with temporal matters, marry, have children, be honored and esteemed - and it may not be detected that in a deeper sense he lacks a self. Such things do not create much of a stir in the world, for a self is the last thing the world cares about and the most dangerous thing of all for a person to show signs of having. (Kierkegaard 1980: 32)
The world does not care about synthesis, freedom, and reflection?
Surrounded by hordes of men, absorbed in all sorts of secular matters, more and more shrewd about the ways of the world - such a person forgets himself, forgets his name [|] divinely understood, does not dare to believe in himself, finds it too hazardous to be himself and far easier and safer to be like the others, to become a copy, a number, a mass man. (Kierkegaard 1980: 33-34)
"Tänapäeval, kui rafineeritumad maneerid ja peenem maitse on surunud meeldimiskunsti kitsastesse reeglitesse, valitseb meie kommetes Labane ja petlik ühetaolisus ning näib, nagu oleksid kõik vaimud visatud ühte ja samasse valuvormi: kogu aeg viisakus nõuab ja sündsus käsib; kogu aeg järgitakse tavasid, mitte kunagi omaenese vaimulaadi" (Rousseau 1993a: 60).
For example, we say that one regrets ten times for having spoken to once for having kept silent - and why? Because the external fact of having spoken can involve one in difficulties, since it is an actuality. But to have kept silent! And yet this is the most dangerous of all. For by maintaining silence, a person is thrown wholly upon himself; here actuality does not come to his aid by punishing him, by heaping the consequences of his speaking upon him. No, in this respect it is easy to keep silent. (Kierkegaard 1980: 34)
By saying something one may prove oneself a fool to others. This is evidently preferable, for Kierkegaard, to keeping one's silence.
In fact, what is called the secular mentality consists simply of such men who, so to speak, mortgage themselves to the world. They use their capacities, amass money, carry on secular enterprises, calculate shrewdly, etc., perhaps make a name in history, but themselves they are not; spiritually speaking, they have no self, no self for whose sake they could venture everything, no self before God - however self-seeking they are otherwise. (Kierkegaard 1980: 35)
The self is "as if it were nothing at all" (ibid, 34), and God is a fantastical piece of nothing. Setting nothing in front of nothing - why not?
What the self now lacks is indeed actuality, and in ordinary language, too, we say that an individual has become unreal. However, closer scrutiny reveals that what he actually lacks is necessity. The philosophers are mistaken when they explain necessity as a unity of possibility and actuality - no, actuality is the unity of possibility and necessity. (Kierkegaard 1980: 36)
As if there was any difference which way this is formulated. These words signify nothing. The are the verbal equivalents of flatulence, and some do enjoy the smell of their own expulsions.
In possibility everything is possible. (Kierkegaard 1980: 37)
In actuality everything is actual. In necessity everything is necessary. Whew, what an aroma!
What is decisive is that with God everything is possible. This is eternally true and consequently true at every moment. This is indeed a generally recognized truth, which is commonly expressed in this way, but the critical decision does not come until a person is brought to his extremity, when, humanly speaking, there is no possibility. (Kierkegaard 1980: 38)
You can multiply any number whatever with zero.
The foolhardy person rushes headlong into a danger with this or that possibility, and if it happens, he despairs and collapses. The believer sees and understands his downfall, humanly speaking (in what has happened to him, or in what he has ventured), but he believes. For this reason he does not collapse. (Kierkegaard 1980: 39)
"Aga kui keegi mulle hüüab: "Te ujute asjata, kallast pole kuskil!" siis see riisub mult kõik jõu ja julguse" (Voltaire 1986: 174). Kierkegaard, likewise, seems to believe that without belief there is no hope. It is as if a person can only be fooled into hope and living life hopefully.
Miraculously, for it is a peculiar kind of pedantry to maintain that only 1,800 years ago did it happen that a person was aided miraculously. (Kierkegaard 1980: 39)
There is no reason to suppose that anyone was ever helped miraculously.
Personhood is a synthesis of possibility and necessity. Its continued existence is like breathing (respiration), which is an inhaling nad exhaling. The self of the determinist cannot breathe, for it is impossible to breathe necessity exclusively, because that would utterly suffocate a person's self. The fatalist is in despair, has lost God and thus his self, for he who does not have a God does not have a self, either. (Kierkegaard 1980: 40)
And here we have it explicitly. The self is contingent on the belief in the unbelievable.
Bereft of imagination, as the philistine-bourgeois always is, whether alehouse keeper or prime minister, he lives within a certain trivial compendium of experiences as to how things go, what is possible, what usually happens. (Kierkegaard 1980: 41)
Don't we all? Our experiences are limited, necessarily a trivial compendium of what is possible, and life requires extrapolation as to "what usually happens" to go on.
And if at times existence provides frightful experiences that go beyond the parrot-wisdom of routine experience, then the philistine-bourgeois mentality despairs, then it becomes apparent that it was despair; it lacks faith's possibility of being able under God to save a self from certain downfall. (Kierkegaard 1980: 41)
A phaticism!
Fatalism and determinism, however, do have sufficient imagination to despair of possibility, sufficient possibility to discover impossibility; the philistine-bourgeois mentality reassures itself with the trite and obvious and is just as much in despair whether things go well or badly. (Kierkegaard 1980: 41)
Why should anyone despair when things go well? Kierkegaard appears to be one of those philosophers who take pleasure in rationalizing white into black.
However much more tender and sensitive woman may be than man, she has neither the egotistical concept of the self nor, in a decisive sense, intellectuality. (Kierkegaard 1980: 49; footnote)
""Pihtimuses" loetles Tolstoi neli võimalikku (umb)teed oma ringi inimese jaoks: teadmatuse tee on eelkõige naiste ja rumalate noorte tee, kes ei tea, et elu on kurjus ja mõttetus." (Torop 1999: 200-201)
The despair is only a suffering, a succumbing to the pressure of external factors; in no way does it come from within as an act. The appearance of such words as "the self" and "despair" in the language of immediacy is due, if you will, to an innocent abuse of language, a playing with words, like the children's game of playing soldier. (Kierkegaard 1980: 51)
Both "self" and "despair" are meaningless words?
In spite of everything, there is still life in the person, but he says that "he will never be himself again." He now acquires a little understanding of life, he learns to copy others, how they manage their lives - and he now proceeds to live the same way. In Christendom he is also a Christian, goes to Church every Sunday, listens to and understands the pastor, indeed, they have a mutual understanding; he dies, the pastor ushers him into eternity for ten rix-dollars - but a self he was not, and a self he did not become. (Kierkegaard 1980: 52)
A reiteration of the point that s/he who behaves as others around them do lack a soul. Soul is here held as something individual or idiosyncratic, in contrast to how we call mass-produced things "soulless".
He has no consciousness of a self that is won by infinite abstraction from every externality, this naked abstract self, which, compared with immediacy's fully dressed self, is the first form of the infinite self and the advancing impetus in the whole process by which a self infinitely becomes responsible for its actual self with all its difficulties and advantages. (Kierkegaard 1980: 55)
The true self is a naked abstraction.
No, despair certainly is not something that appears only in the young, something one outgrows as a matter of course - "just as one outgrows illusion." This is not the case, even though one may be foolish enough to believe it. On the contrary, we can often enough meet men and women and older people who have illusions just as childish as any young person's. We disregard the fact that illusion essentially has two forms: the illusion of hope and the illusion of recollection. Youth has the illusion of hope; the adult has the illusion of recollection, but precisely because he has this illusion, he also has the utterly biased idea of illusion that there is only the illusion of hope. The adult, of course, is not troubled by the illusion of hope but instead by the quaint illusion, among others, of looking down on the illusions of youth, presumably from a higher point free of illusion. The youth has illusions, hopes for something extraordinary from life and from himself; the adult, in recompense, is often found to have illusions about his memories of his youth. (Kierkegaard 1980: 58)
Reminiscent of the two degrees of habitual knowledge (cf. Locke 1741b: 129).
Just listen to what he himself says of it: "In fact, it is only purely immediate man - who in the category of spirit is just about on the same level as the young child, who, with utterly lovable unconstraint, tells all - it is only purely immediate people who act unable to hold anything back. It is this kind of immediacy that often with great pretension calls itself 'truth, being honest, an honest man telling it exactly as it is,' and this is just as much a truth as it is an untruth when an adult does not immediately yield to a physical urge. Every self with just a minuscule of reflection still knows how to constrain the self." (Kierkegaard 1980: 63)
No clue who he is quoting here. Analogously, Locke writes that children, idiots, savages, and the grossly illiterate "have no Reserves, no Arts of Concealment" (Locke 1741a: 28).
On the other hand, he not infrequently longs for solitude, which for him is a necessity of life, at times like the necessity to breathe, at other times like the necessity to sleep. That this is a life-necessity for him more than for most people also manifests his deeper nature. On the whole, the longing for solitude is a sign that there still is spirit in a person and is the measure of what spirit there is. "Utterly superficial nonpersons and group-people" feel such a meager need for solitude that, like lovebirds, they promptly die the moment they have to be alone. Just as a little child has to be lulled to sleep, so these people need the soothing lullaby of social life in order to be able to eat, drink, sleep, fall in love, etc. In antiquity as well as in the Middle Ages there was an awareness of this longing for solitude and a respect for what it means; whereas in the constant sociality of our day we shrink from solitude to the point (what a capital epigram!) that no use for it is known other than as a punishment for criminals. But since it is a crime in our day to have spirit, it is indeed quite in order to classify such people, lovers of solitude, with criminals. (Kierkegaard 1980: 64)
Reminiscent of Orwell's "ownlife". On the one hand I'd like to read more of these "superficial nonpersons and group-people", an the other I hope I'll never have to read this guy ever again.
The negative self, the infinite form of the self, will perhaps reject this completely, pretend that it does not exist, will having nothing to do with it. (Kierkegaard 1980: 70)
More selves.
But when having to be helped becomes a profoundly earnest matter, especially when it means being helped by a superior, or by the supreme one, there is the humiliation of being obliged to accept any kind of help unconditionally, of becoming a nothing in the hand of the "Helper" for whom all things are possible, or the humiliation of simply having to yield to another person, of giving up being himself as long as he is seeking help. (Kierkegaard 1980: 71)
There is a possible analogy with getting a job in a capitalist system. An unemployed person is obliged (by the unemployment office, no less) to accept any kind of job unconditionally.
Kierkegaard, Søren 2006. Surmatõbi: Kristlik-Psühholoogiline Mõttearendus Meeleülenduseks ja Äratamiseks. Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]
Ise on lõpmatuse ja lõplikkuse teadvustatud süntees, mis on iseenesega suhestunud ja mille ülesanne on saada iseendaks, see aga saab toimuda ainult suhtes Jumalasse. Aga iseendaks saamine tähendab konkreetseks saamist. (Kierkegaard 2006: 40)
Ainult usklikel inimestel on isemus.
Lõpmatuse meeleheide on seetõttu fantastiline, piiramatu; sest ainult siis on Ise terve ja meeleheitest vaba, kui ta on just meeleheite kaudu leidnud läbipaistvalt kinnitust Jumalas. (Kierkegaard 2006: 41)
Saab kinnitus jumala eksistentsist olla "läbipaistev"? "[...] for the self is healthy and free from despair only when, precisely by having despaired, it rests transparently in God" (Kierkegaard 1980: 30).
Nii nagu reumaatik ei valitse oma meelelist tunnet, vaid see on tuule ja ilma meelevallas, nii et ta tahtmatultki [|] märkab enda peal, kui õhus on muutusi - nõnda on ka sellega, kelle tunne on läinud fantastiliseks, ta on teatud moel lõpmatuks tehtud, kuid seejuures ei saa ta aina rohkem ja rohkem iseendaks, vaid hoopis minetab ennast aina rohkem ja rohkem. (Kierkegaard 2006: 41-42)
Eneseminetus. "[...] for he loses himself more and more" (Kierkegaard 1980: 31).
Samuti on teadmisega, kui see muutub fantastiliseks. Kuivõrd see siis on tõsi, et Ise saab iseendaks, on Ise arenemise reegel teadmise suhtes see, et teadmise suurenemine vastab enesemõistmise suurenemisele, nii et mida enam Ise teab, seda enam ta mõistab iseennast. (Kierkegaard 2006: 42)
Eesti keeles on mugavalt eristatud maailmast "teadmist" ja iseenda "mõistmist". Inglisekeelses tõlkes olid mõlemad "know" (vt. Kierkegaard 1980: 31).
Kui seda ei toimu, siis muutub teadmine suurenedes ainult aina ebainimlikumaks teadmiseks, mille hankimisel läheb inimese Ise raisku umbes nõnda, nagu raisati inimesi püramiidide ehitamise peale; või nagu ses vene sarvemuusikas, mille puhul raisati inimesi selle peale, et ühes taktis püsida - ei rohkem ega vähem. (Kierkegaard 2006: 42)
Konkreetne erinevus tõlgete vahel: "[...] the way men in Russian brass bands are squandered on playing just one not, no more, no less" (samas, 31). Ühes taktis püsimine ja ainult ühe noodi mängimine teps erinevad asjad.
Suhe Jumalasse on lõpmatukstegemine; aga see lõpmatukstegemine võib kiskuda inimese enesega nii fantastiliselt kaasa, et sellest jääb järele ainult joobumus. Võib juhtuda, et inimene ei suuda taluda olemasolemist Jumala ees, kuna ta nimelt ei suuda iseenese juurde tagasi tulla ja iseendaks saada. (Kierkegaard 2006: 43)
Oopium massidele. "The God-relationship is an infinitizing, but in fantasy this infinitizing can so sweep a man off his feet that his state is simply an intoxication" (Kierkegaard 1980: 32).
Lõpmatuse puudumine on meeleheitlik piiratus, kitsarinnalisus. Siin käib jutt otse loomulikult ainult eetilisest kitsarinnalisusest ja napimeelsusest. Ilmas räägitakse õieti ainult intellektuaalsest või esteetilisest napimeelsusest või muidu tühistest asjadest, millest on ilmas alati enim juttu; sest ilmalikkus on just tühisusele lõpmatu väärtuse andmine. (Kierkegaard 2006: 44)
Kui sa ei usu jumalasse, siis sa oled tühine. "To lack infinitude is despairing reductionism, narrowness." - "As a matter of fact, in the world there is interest only in intellectual or esthetic limitation or in the indifferent (in which there is the greatest interest in the world), for the secular mentality is nothing more or less than the attribution of infinite worth to the indifferent." (Kierkegaard 1980: 33). Eestikeelne tõlge on ikka oluliselt suggestiivsem. "Napimeelsus" ütleb oluliselt rohkem kui "piiratus". Eestikeelsest versioonist loeks nagu midagi faatilist välja, inglisekeelsest mitte nii väga.
Selle asemel, et olla Ise, on saadud veel üks number, veel üks inimene, veel üks kordus ses igaveses einerlei's. (Kierkegaard 2006: 44)
Inimene vs isemus. "[...] by being completely infinitized, by becoming a number instead of a self, just one more man, just one more repetition of this everlasting Einerlei [one and the same]" (Kierkegaard 1980: 33).
Meeleheitlik kitsarinnalisus tähendab algupärasuse puudumist ehk seda, et algupärasus on iseendalt ära röövitud - inimene on end vaimselt kohitsenud. Iga inimene on algupäraselt nimelt loodud Iseks, määratud saama iseendaks; ja küllap on iga Ise sellisena tahumatu, kuid sellest järgneb ainult, et Ise on vaja välja lihvida, mitte ära nüristada, ta ei tohi inimpelguse tõttu loobuda olemast Ise või karta olla Ise kõigest oma olemuse juhuslikkuses (mida just ei tohi ära nüristada), milles ollakse ise iseenda jaoks. (Kierkegaard 2006: 44)
Persse, eesti keeles on isegi hea kraam. "Despairing narrowness is to lack primitivity or to have robbed oneself of one's primitivity, to have emasculated oneself in a spiritual sense. Every human being is primitively intended to be a self, destined to become himself, and as such every self certainly is angular, but that only means that it is to be ground into shape, not that it is to be ground down smooth, not that it is utterly to abandon itself out of fear of men, or even simply out of fear of men not to be itself in its more essential contingecy (which definitely is not to be ground down smooth), in which a person is still himself for himself." (Kierkegaard 1980: 33). Siin on ka olulised erinevused tõlgete vahel: juhuslikkus/contingency (pole samaväärsed; contingent on "sõltuv"); inimpelgus/fear of men (kartus/pelgus, erinevus marginaalne, aga olemas); kohitsema/emasculate (emasculation - "to deprive of strength or vigor; weaken", mitte otseselt munandite eemaldamine); algupärasus/primitivity (primitive on "algeline", "algupärane" mitte niivõrd arengustaadiumi omadus vaid justki "originaalne").
Selline inimene näeb hulka inimesi ümberringi, sekeldab kõiksugu maiste asjadega, saab [|] mihkliks selle peale, kuidas ilmas asjad käivad, ja nii ta unustabki iseenda, unustab, mis ta nimi on jumalikus mõttes; ta ei söanda endasse uskuda, arvab, et on liiga hulljulge olla ise, palju lihtsam on olla nii nagu teised, saada imitatsiooniks, numbriks rahvahulgas. (Kierkegaard 2006: 44-45)
"Mihkliks saamine" paneb muhelema. "[...] more or less shrewd about the ways of the world", "finds it too hazardous to be himself and far easier and safer to be like the others, to become a copy, a number, a mass man" (Kierkegaard 1980: 33-34). "[...] saada imitatsiooniks, numbriks rahvahulgas" oluliselt ladusam kui "saada koopiaks, numbriks, massiinimeseks".
Nõnda öeldakse, et rääkimist tuleb kümme korda kahetseda ning vaikimist vaid üks kord, ja miks? Sellepärast, et rääkimine kui välispidine fakt võib ebameeldivustesse mässida, kuna see on tegelikkus. Aga vaikimine...! Ja ometigi on see kõige ohtlikum. Sest vaikides on inimene jäänud iseendaga üksi; siin ei tule tegelikkus talle appi, ei karista teda, ei too kõne tagajärgi tema ette. Ei, ses suhtes on vaikimine lihtne asi. (Kierkegaard 2006: 45)
See ei olnud inglise keeles imeliku "to once for" konstruktsiooni tõttu üldse arusaadav: "we say that one regrets ten times for having spoken to once for having kept silent" (Kierkegaard 1980: 34).
Kuid see, kes teab, mis on õudne, kardab just sellepärast kõige rohkem iga eksimust, iga pattu, mis suundub sissepoole ning mis ei jäta mingeid välimisi jälgi. Nõnda on ilma silmis ohtlik söandada, ning miks siis? Sellepärast, et siis võib kaotada. Aga mitte midagi söandada on arukas. Ja ometi just söandamata võib kole kergesti kaotada selle, mida söandades on kaotada raske, kui palju muud ka on kaotatud - võib kaotada iseenda; ja igal juhul ei kaotata [|] söandades kunagi niimoodi, nii kergelt, justnagu oleks see tühiasi. Sest kui ma olen söandanud valesti, väga hea, siis aitab elu mind karistusega. Aga kui ma pole üldse söandanud, kes siis aitaks mind? Ja kui ma pealekauba kõrgemas mõttes söandamata (ning kõige kõrgemas mõttes söandamine tähendab iseenese märkamist) võidan pelgurlikult kõik ilmalikud eelised - ma kaotan iseenda! (Kierkegaard 2006: 46-47)
Ma ei ole endiselt kindel, kas see on ikka "väga hea" kui "elu [aitab] mind karistusega". See argumentatsioon on kuskilt tuttav, aga kust, ei oska sugugi mitte näppu peale panna. "And yet, precisely by not venturing it is so terribly easy to lose what would be hard to lose [...] namely, oneself", "If I have ventured wrongly, well, then life helps me by punishing me", ja "to venture [|] in the highest sense is precisely to become aware of oneself" (Kierkegaard 1980: 34-35).
Selleks, et saada kellekski (ja Ise peab ju vabalt iseendaks saama), on võimalus ja paratamatus ühtmoodi olulised. (Kierkegaard 2006: 46)
Veel üks koht, mis inglise keeles jäi tähele panemata, sest sõnastus on nii obskuurne: "the self has the task of becoming itself in freedom" (Kierkegaard 1980: 35). Peab/has the task of (on ülesandeks); vabalt/in freedom (vabaduses).
Nii nagu lõplik on lõpmatuse suhtes piirav, nii on paratamatus võimaluse suhtes see, mis takistab. (Kierkegaard 2006: 47)
Sain teada, et necessity on "paratamatus". "Just as finitude is the limiting aspect in relation to infinitude, so also Necessity is the constraint in relation to possibility" (Kierkegaard 1980: 35).
Kui nüüd võimalus ületab paratamatuse, siis lipsab Ise võimaluses iseenda eest ära, nii et tal pole midagi paratamatut, mille juurde naasta; see on võimaluse meeleheide. Säärane Ise saab abstraktseks võimaluseks, ta tõmbleb väsinult võimalikkuses, kuid ei saa paigalt minema ega jõua ka kuskile kohale, kuna see paik on paratamatus. Iseeneseks saamine on ju paigalkond. Millekski saamine on kohaltliikumine, aga iseeendaks saamine on samal kohal liikumine. (Kierkegaard 2006: 47)
Inglisekeelses tõlkes ei tulnud "paigalkõnd" üldse esile, oli justkui lihtsalt "paigas", samuti ei eristu siin "iseendaks" ja "millekski" saamine, on lihtsalt "saamine": "But if possibility outruns necessity, so that the self [|] runs away from itself in possibility, it has no necessity to which it is to return; this is possibility's despair. This self becomes an abstract possibility; it flounders in possibility until exhausted but neither moves from the place where it is nor arrives anywhere, for necessity is literally that place; to become oneself is literally a movement in that place. To become is a movement away from that place, but to become oneself is a movement in that place." (Kierkegaard 1980: 35-36)
Iga väikegi võimalus vajab tegelikkuseks saamiseks veidi aega. Aga lõpuks jääb aeg, mida teokstegemiseks kasutada, aina lühemaks ja lühemaks, kõik muutub üha silmapilksemaks ja silmapilksemaks. Võimalus läheb aina intensiivsemaks ja intensiivsemaks, kuid võimalikkuse mõttes, mitte tegelikkuse mõttes, kuna tegelikkuse mõttes on intensiivne see, et vähemalt miski võimalik saab tegelikuks. Silmapilgu näitab miski end võimalikuna ja siis näitab end uus võimalus, lõpuks järgnevad need fantasmagooriad üksteisele nii kiiresti, et kõik paistab võimalik olevat, ning see on just see viimane silmapilk, mil indiviidist endast on saanud miraaž. (Kierkegaard 2006: 47)
Talletan selle katkendi, sest ka inglise keeles mõjus see kui tekstuaalne happereis: "It takes time for each little possibility to become actuality. Eventually, however, the time that should be used for actuality grows shorter and shorter; everything becomes more and more momentary. Possibility becomes more and more intensive - but in the sense of possibility, not in the sense of actuality, for the intensive in the sense of actuality means to actualize some of what is possible. The instant something appears to be possible, a new possibility appears, and finally these phantasmagoria follow one another in such rapid succession that it seems as if everything were possible, and this is exactly the final moment, the point at which the individual himself becomes a mirage." (Kierkegaard 1980: 36)
Ei ole nimelt nii, nagu filosoofid selgitavad, et paratamatus on võimalikkuse ja tegelikkuse ühtsus, ei, tegelikkus on võimaluse ja paratamatuse ühtsus. See pole ka pelk jõuetus, kui Ise sedasi võimalikkuses eksleb, asi pole sugugi nii, nagu tavaliselt arvatakse. Puudub hoopiski jaks kuuletuda, painduda paratamatuse alla oma Ises, selle alla, mida võiks kutsuda oma piirideks. Õnnetus pole niisiis ka see, et sellisest Isest ei saanud ilmas midagi, ei, õnnetus on, et ta ei märganud iseennast, ei märganud, et see tema Ise on midagi päris kindlat ja niisiis paratamatus. (Kierkegaard 2006: 48)
Huvitav, et siin on paratamatuseks (necessity) iseenda piiratus, samas kui Peirce'i ja Schilleri puhul loeks sellest triaadist välja pigem selle, et paratamatus on seaduslikkus, st väliste piirangute paratamatus. "The philosophers are mistaken [...]" (vt. Kierkegaard 1980: 36) jätkub ["See pole ka pelk jõuetus [...]": "When a self becomes lost in possibility in this way, it is not merely because of a lack of energy; at least it is not to be interpreted in the usual way. What is missing is essentially the power to obey, to submit to the necessity in one's life, to what may be called one's limitations. Therefore, the tragedy is not that such a self did not amount to something in the world; no, the tragedy is that he did not become aware of himself, aware that the self he is is a very definite something and thus the necessary." (samas, 36). Oluline erinevus: märganud/become aware (teadlikuks saama).
Kui võrrelda võimalikkusesse eksimist lapse lälisemisega, siis sarnaneb võimaluse puudumine tummusega. Paratamatus on nagu pelgad konsonandid, kuid selleks, et neid hääldada, on vaja ka võimalust. (Kierkegaard 2006: 49)
Faatiline. "If losing oneself in possibility may be compared with a child's utterance of vowel sounds, then lacking possibility would be the same as being dumb. The necessity is like pure consonants, but to express them there must be possibility." (Kierkegaard 1980: 37). "Lapse lälisemine" jättis välja, et lälisetakse täishäälikuid. Samuti jäi välja iseenda võimalikkusesse kaotamine.
Otsustav on see, et Jumala ees on kõik võimalik - see on igavesti tõsi ja niisiis tõsi igas silmapilgus. Seda öeldakse lihtsalt suusoojaks; kuid see otsustav ilmneb alles siis, kui inimene on viidud äärmuseni, nii et mingit inimlikku võimalust enam ei ole. Siis on tähtis see, kas ta tahab uskuda, [|] et Jumala ees on kõik võimalik, see tähendab: kas ta tahab USKUDA. Aga see on arukaotamise mudel: uskumine on just arukaotamine selleks, et võita Jumal. Olgu näiteks nii! (Kierkegaard 2006: 49-50)
"Suusoojaks" on otseselt faatiline troop. Uskumise osas Kierkegaard justkui tunnistab, et usk jumalasse on arulage. "What is decisive is that with God everything is possible" (vt Kierkegaard 1980: 38). Jätkub "Siis on tähtis see [...]": "Then the question is whether he will believe that for God everything is possible, that is, whether he will believe. But this is the very formula for losing the understanding; to believe is indeed to lose the understanding in order to gain God. Take this analogy." (samas, 38). See "Olgu näiteks nii!" on liiga emphatic, võiks olla hoopis "Vaatame järgnevat näidet" vms. Arukaotamine/losing the understanding ja mudel/formula osutavad, miks ma inglisekeelses versioonis seda millekski ei pidanud. Arukaotus oleks "losing all sense" vms.
Imeliselt; sest kummaliselt vagatsev on väide, et ainult 1800 aastat tagasi võis juhtuda see, et inimest imeliselt aidati. Kas inimest on aidatud ime läbi, sõltub oluliselt sellest, millise arusaamisinnuga ta on mõistnud, et abi on võimatu, ja teiseks sellest, kui siiras ta on selle võimu ees, mis teda ometi aitas. Aga tavaliselt ei tee inimesed seda ega teist; nad hüüavad, et abi on võimatu, ilma et oleks kordagi pingutanud oma aru abi leidmiseks, ja pärastpoole valetavad nad tänamatult. (Kierkegaard 2006: 51)
Ei toimunud imesid ka tollal, aga kui inimene "mõistab kirglikult" (siin "arusaamisinnuga"), siis ta soovmõtlemine võib muuta kokkusattumuse imeks (vt Kierkegaard 1980: 39). Jätkub "Kas inimest on aidatud ime läbi [...]": "Whether a person is helped miraculously depends essentially upon the passion of the understanding whereby he has understaad that help was impossible and depends next on how honest he was toward the power that neveretheless did help him. As a rule, however, men do neither the one nor the other; they cry out that help is impossible without once straining their understanding to find help, and afterward they ungratefully lie." (samas, 39).
Väikekodanlikkusega, triviaalsusega, mil samuti on olemuslikult võimalusest puudu, on asi pisut teisiti. Väikekodanlus on vaimutus, determinism and fatalism on vaimumeeleheide; kuid ka vaimutus on meeleheide. Väikekodanlusel ei ole üldse Vaimu, väikekodanlikkus hulbib näilisuses, [|] milles võimalik leiab oma ahta koha; väikekodanlasel pole niisiis võimalust Jumala märkamiseks. Fantaasiata, nagu väikekodanlane alati on, elab ta teatud hulga triviaalsete kogemustega - kuidas asjad käivad, mis on võimalik, kuidas tavaliselt läheb - olgu see väikekodanlane kaotanud iseenda ja Jumala. Sest selleks, et märgata oma Iset ja Jumalat, peab fantaasia tõstma inimese kõrgemale näilisuse udusõõrist, fantaasia peab rebima inimese sellest välja, tehes võimalikuks selle, mis ületab igaühe kogemuse qvantum satis', õpetama talle lootmist ja kartmist või kartmist ja lootmist. Kuid fantaasiat väikekodanlasel ei ole, ta ei tahagi seda, ta põlgab seda. Sellest pole niisiis mingit abi. (Kierkegaard 2006: 52-53)
Palju sõnu kulutatud selleks, et öelda, et jumal on väljamõeldis. "It is quite different with the philistine-bourgeois mentality, that is, triviality, which also essentially lacks possibility. The philistine-bourgeois mentality is spiritlessness; determinism and fatalism are despair of spirit, but spiritlessness is also despair. The philistine-bourgeois mentality lacks every qualification of spirit and is completely wrapped up in probability, within which possibility finds its smaller corner; therefore it lacks the possibility of becoming aware of God. [. ülal .] In this way, the philistine-bourgeois has lost his self and God. In order for a person to become aware of his self and of God, imagination must raise him higher than the miasma of probability, it must tear him out of this and teach him to hope and to fear - or to fear and to hope - by rendering possible that which surpasses the quantum satis [sufficient amount] of any experience. But the philistine-bourgeois mentality does not have imagination, does not want to have it, abhors it. So there is no help to be had here." (Kierkegaard 1980: 41)
Ja kui olemasolu aitabki teinekord õudustega, mis ületavad triviaalse papagoitarkuse, siis heidab väikekodanlus meelt, teisiti öeldult: siis saab selgeks, et see on meeleheide; tal puudub usu võimalus, mis aitaks Jumala abil päästa Ise kindlast hukust. (Kierkegaard 2006: 53)
"Papagoitarkus" kena fatitsism - parrot-wisdom (vt Kierkegaard 1980: 41). Kindel hukk ootab igat inimest, isiksust ja isemust. Pärastelu võimalusega võib ennast ainult lollitada, ja enamus inimkonnast just seda teebki. Kierkegaard üritab siin väita, et loll on see kes ennast ei lollita.
Et see olukord on siiski meeleheide ja seda nimetatakse õigusega nii, seda näitab üks väljend, mida võib heas mõttes tõe isemeelsuseks nimetada. Veritas est index sui et falsi. Aga sellest tõe isemeelsusest ei tehta õieti välja, nagu asi on ka kaugel sellest, et inimesed peaksid harilikult suhet tõesse, oma suhtumist tõesse, kõrgeimaks hüveks, ja hirmus kaugel sellest, et nad Sokratese kombel peaksid eksimist suurimaks õnnetuseks; meeleline on neis intellektuaalsuse [|] suhtes enamasti suures ülekaalus. (Kierkegaard 2006: 54ä55)
See nüüd küll ei ole üldistus, mida saab kõigi inimeste üle teha. Mina isiklikult pean küll tõde kõige kõrgemaks hüveks, vähemalt selles mõttes, et ma pean tõde kõrgemaks hüveks kui luksus ja voorus. Selles tähenduses tuleks ilmselt tõlgendada ja "meelelist" ja "intellektuaalset". "That this condition is nevertheless despair and is properly designated as such manifests what in the best sense of the word may be called the obstinacy of truth. Ventas est index sui et falsi [Truth is the criterion of itself and of the false]. But this obstinacy of truth certainly is not respected; likewise, it is far from being the case that men regard the relationship to truth, relating themselves to the truth, as the highest good, and it is very far from being the case that they Socratically regard [|] being in error in this manner as the worst misfortune - the sensate in them usually outweighs their intellectuality." (Kierkegaard 1980: 42-43).
Ja millest see tuleb? See tuleb sellest, et meeleline ja meelelis-hingeline teda üleni valitseb; see tuleb sellest, et ta elab meelelise kategooriates - meeldiv ja ebameeldiv -, ning ta jätab Vaimuga, tõega jms. hüvasti; see tuleb sellest, et ta on liiga meeleline selleks, et tal oleks julgust söandada ja et ta suudaks olla Vaim. (Kierkegaard 2006: 55)
Selle "meelelise" kohta võiks öelda ka "tajumuslik", "emotsionaalne" vms, kuigi need vist lõpuni ei päde. "Why? Because he is completely dominated by the sensate and the sensate-psychical, because he lives in sensate categories, the pleasant and the unpleasant, waves goodbye to spirit, truth, etc., because he is too sensate to have the courage to venture out and to endure being spirit." (Kierkegaard 1980: 43)
Kui kujutada ette maja, kus on kelder, esimene ja teine korrus, maja, mis on sedamoodi asustatud ja sisustatud, et eri korruste asukate vahel valitseb seisuslik vahetegemine, ja kui siis võrrelda inimeseks olemist sellise majaga: paha küll, siis on enamiku inimestega see kurb ja naeruväärne lugu, et nad peavad paremaks elada omaenese maja keldris. (Kierkegaard 2006: 55)
Keldris on tundmine, esimesel korrusel tahtmine, ja teisel korrusel teadmine. "Imagine a house with a basement, first floor, and second floor planned so that there is or is supposed to be a social distinction between the occupants according to floor. Now, if what it means to be a human being is compared with such a house, then all too regrettably the sad and ludicrous truth about the majority of people is that in their own house they prefer to live in the basement." (Kierkegaard 1980: 43)
Teadmatus on meeleheite suhtes sama, mis ängi suhtes (vt. Vigilius Haufniensise "Ängi mõiste"), vaimutuse ängi tunneb ära just selle vaimutust turvalisusest. (Kierkegaard 2006: 56)
Seepärast siis on kõige suuremas meeleheites need, kes ei tea, et nad on meeleheites. Pmst nagu kõige teadmatumad on need kes arvavad, et nad teavad kõike. "The relation between ignorance and despair is similar to that between ignorance and anxiety (see The Concept of Anxiety by Vigilius Haufniensis); the anxiety that characterizes spiritlessness is recognized precisely by its spiritless sense of security." (Kierkegaard 1980: 44)
Oma meeleheidet teadvustamata jättes on inimene kõige kaugemal teadmisest, et ta on Vaim. Kuid just see, et ta pole end Vaimuna teadvustanud, on meeleheide, see on vaimutus, olgu muidu olukord kas siis täielik elutus, ainult vegetatiivne elu või siis hoopis võimekas elu, mille saladus on ometi meeleheide. (Kierkegaard 2006: 57)
Nüüd lõpuks meikib natuke senssi, jällegi läbi klassikalise triaadi. Vegetatiivne meeleline elu keldris ja võimekas elu (inimene käib tööl, teeb perekonna, kõike nii nagu peab, aga ometi pole tal isemust) on esimesel korrusel, teisel korrusel on ettekujutus, et ta on vaim, see absoluut, mis inimene võib olla. "An individual is furthest from being conscious of himself as spirit when he is ignorant of being in despair. But precisely this - not to be conscious of oneself as spirit - is despair, [|] which is spiritlessness, whether the state is a thoroughgoing moribundity, a merely vegetative life, or an intense, energetic life, the secret of which is still despair." (Kierkegaard 1980: 44-45)
Oma meeleheidet on petlik nagu seegi, kuidas paganlus ja loodusinimene teevad vahet armastusel ja enesearmastusel, justnagu igasugune armastus poleks peamiselt enesearmastus. (Kierkegaard 2006: 57)
Heh. Ega seks ei ole ka midagi muud kui teise inimese keha kasutades masturbeerimine. "Nevertheless, this distinction is just as misleading as the distinction that paganism and the natural man make between love and self-love, as if all this love were not essentially self-love." (Kierkegaard 1980: 45)
Ei, vaimutuse esteetiline määratlus ei kõlba mõõdupuuks, mis on meeleheide ja mis mitte; määratlus, mida tuleb kasutada, on eetilis-religioosne: Vaim; või määratlus negatiivsena: Vaimu puudumine, vaimutus. Iga inimeksistents, kes pole teadvustanud end Vaimuna ehk pole end Jumala ees teadvustanud Vaimuna - iga inimeksistents, kes sedasi ei põhine läbinähtavalt Jumalal, vaid hõljub hämaruses ja süveneb mingisse abstraktsesse universaalsusesse (riik, rahvas jms.) - või peab oma Ise suhtes hämaruses olles oma võimeid mingiteks aktsioonijõududeks ilma sügavamalt mõistmata, kust tal need pärit on - võtab oma Iset nagu midagi seletamatut, kui suhtuda Isesse kui millessegi sisemisse -, iga selline eksistents, mida ta iganes korda saadab, kas või kõige hämmastavamaid asju, mida ta ka iganes seletab, kas või oma olemasolemise, kui intensiivselt ta ka iganes naidub esteetilist elu: iga selline eksistents on ikka meeleheide. (Kierkegaard 2006: 58)
See midagi seletamatut, isemus, on seletatav ainult millegi veel seletamatuga, jumalaga. "No, the esthetic category of spiritlessness does not provide the criterion for what is and what is not despair; what must be applied is the ethical-religious category: spirit or, negatively, the lack of [|] spirit, spiritlessness. Every human existence that is not conscious of itself as spirit or conscious of itself before God as spirit, every human existence that does not rest transparently in God but vaguely rests in and merges in some abstract universality (state, nation, etc.) or, in the dark about his self, regards his capacities merely as powers to produce without becoming deeply aware of their source, regards his self, if it is to have intrinsic meaning, as an indefinable something - every such existence, whatever it achieves, be it most amazing, whatever it explains, be it the whole of existence, however intensively it enjoys life esthetically - every such existence is nevertheless despair." (Kierkegaard 1980: 45-46)
Pagan ei määratlenud Iset Vaimu kaudu, seetõttu suhtus ta nõndaviisi ENESEtappu; ja ometi suhtus seesama pagan nii kõlbelise karmusega varastamisesse, hooramisesse jms. Tal puudus enesetapu jaoks vaatevinkel, tal puudus suhe Jumalasse ja Ise; puhtalt paganlikus mõttes on enesetapp asi, mil pole tähtsust, see on asi, mida igaüks võib teha, nii nagu süda lustib, kuna see ei puutu kellessegi teise. (Kierkegaard 2006: 59)
Nii ja naa. Üksikisiku enesetapp osutab, et ühiskond ei ole saavutanud seisundit, milles kõik inimesed tunneksid elu elamisväärsena. Ma spekuleeriks, et enamus enesetappe sooritatakse mitte selle pärast, et "see ei puutu kellesegi teise", vaid selle tõttu. See sünonüümne sõnastus vist ei anna hästi mõtet edasi. Mitte, et enesetapp ei puutu teistesse, vaid, et ühiskond on niivõrd hoolimatu, et enesetapja elu ei lähe kellelegi korda, või vähemalt enesetapja ise tunneb nii. Dno, keeruline teema. Aga ehk see ongi see, mida ta puudutab järgnevate lausetega (allpool). "The pagan lacked the spirit's definition of a self, and therefore it judged suicide in that way; and the same pagan who judged suicide in that way passed severe moral judgment on stealing, unchastity, etc. He lacked the point of view for suicide, he lacked the God-relationship and the self; in purely pagan thinking, suicide is neutral, something entirely up to the pleasure of each individual, since it is no one else's business." (Kierkegaard 1980: 46)
Kui paganluse seisukohast peaks enesetapu eest hoiatama, ei peaks see toimuma otse, vaid suure ringiga, osutades, et niimoodi rikutaks oma kohustusi teiste inimeste vastu. Asja tuuma - et enesetapp on kuritegu Jumala vastu - pagan väldib. (Kierkegaard 2006: 59)
Siin on see "enesetapu eest hoiatama" natuke kehvasti. Ainult eestikeelset versiooni lugedes võib jääda mulje, et jutt käib sellest kui enesetapja hoiatab ümbritsevaid oma kavatsusest. Aga ei, jutt käib sellest, kui ateist peaks enesetapu kohta moraalijutlust pidama, nagu ma eelmises kommentaaris justkui tegin, on viide teistele inimestele (perekond, sõbrad, töökaaslased, tuttavad, jne) ja mitte väljamõeldistele. Muideks, tõlkija jätab välja sõna "põhimõtteliselt" (basically): "If an admonition against suicide were to be given from the viewpoint of paganism, it would have to be in the long, roundabout way of showing that suicide violates the relation of obligation to others. The point that suicide is basically a crime against God completely escapes the pagan." (Kierkegaard 1980: 46)
Inimene võib ennast küll meeleheitlikuks nimetada, tal võib õiguski olla, et ta on meeleheitel, ning ometigi ei tähenda see veel, et tal on meeleheitest tõene ettekujutus; võib olla, et tema elu tõese meeleheite-ettekujutuse toel käsitledes tuleks öelda: oled sügaval sisimas meeleheitlikum, kui ise seda üldse tead. (Kierkegaard 2006: 60)
Meeleheide, millest sa ei ole teadlik. Sellest johtub palju pop-kultuurilisi kajastusi, milles üks tegelane ütleb teisele midagi stiilis "You are even more fucked up than you know." Sa pole lootust kaotanud, pead ennast isemuseks (tunned iseennast), aga kuna sul ei ole suhet jumalaga, oled sa siiski meeleheitel. "Admittedly, he can be quite correct, according to his own idea of despair, to say that he is in despayr; he may be correct about being in despair, but that does not mean that he has the true conception of despair. If his life is considered according to the true conception of despair, it is possible that one must say: You are basically deeper in despair than you know, your despair is on an even profounder level." (Kierkegaard 1980: 47)
Nõndaviisi oli (tuletades meelde eelnevat) lugu paganaga: kui ta pidas ennast teiste paganatega võrreldes meeleheitlikuks, siis küllap tal oligi õigus, et ta oli meeleheitel, kuid ta eksis, arvates, et teised seda polnud; tähendab, et tal polnud meeleheitest tõest ettekujutust. (Kierkegaard 2006: 60)
Paganad on by definition meeleheitel, isegi kui see milleski ei väljendu.
Või proovib ta ajaviitega tegeldes või mõnel muul moel - näiteks töötades ja askeldades, mis hajutab ajaviitevahendina mõtteid - säilitada hämarust oma seisukorra üle, kuigi ikka nii, et talle ei saa päris selgeks, et mida iganes ta teeb, teeb ta ikka selleks, et hämarust hankida. (Kierkegaard 2006: 61)
Ka kaudselt faatiline: igapäevavestlus kui asendustegevus (iseenda meeleheitest mõtlemisele). "Or he may try to keep himself in the dark about his state through diversions and in other ways, for example, through work and busyness as diversionary means, yet in such a way that he does not entirely realize why he is doing it, that it is to keep himself in the dark." (Kierkegaard 1980: 48)
Ta heidab meelt ja minestab ning seejärel lebab täitsa vaikselt, nagu oleks surnud - kunsttükk täpselt nagu surnu teesklemine; vahetu olek on otsekui mõni madalam loomaliik, kel pole mingit muud relva või kaitsevahendit kui täitsa vaikselt lamamine ja surnu teesklemine. (Kierkegaard 2006: 66)
Meenub see kuidas mõnel depressiivsel inimesel pole energiat, et voodist välja saada. "He despairs and faints, and after that lies perfectly still as if he were dead, a trick like "playing dead"; immediacy resembles certain lower animals taht have no weapon or means of defense other than to lie perfectly still and pretend that they are dead." (Kierkegaard 1980: 52)
Sest vahetu ei tunne iseennast, ta tunneb end kõige otsesemas mõttes ainult oma kuue järgi, ta tunneb (ja see on jälle lõpmata koomiline) oma Iset ainult välise järgi. Naeruväärsemat eksitust on raske leida; sest Ise on just välisest lõpmatult erinev. (Kierkegaard 2006: 67)
Seepärast sobib "isemus" nii hästi - inimese sisemus. See "koomiline" aspekt tuleb esile ka neis, kes arvavad, et nad on ainult keha või mingi osa nende kehast, a la ma olen mu näolapp või juuksed, vms. "The man of immediacy does not know himself, he quite literally identifies himself only by the clothes he wears, he identifies having a self by externalities (here again the infinitely comical). There is hardly a more ludicrous mistake, for a self is indeed infinitely distinct from an externality." (Kierkegaard 1980: 53)
KUI VAHETUSSE OLEKUSSE SUGENEB REFLEKSIOONI, siis meeleheide modifitseerub veidi; tuleb pisut rohkem teadlikkust Isest ja sedakaudu ka meeleheite olemusest, ja sellest, et tema seisund ongi meeleheide; inimese [|] juttu tuleb mingi mõte, ta räägib meeleheitel olemisest: aga see meeleheide on olemuselt nõrkuse meeleheide, kannatus; ja selle vorm on: meeleheitlik tahtmatus olla ise. (Kierkegaard 2006: 67-68)
Siin on eestikeelne tõlge natuke eksitav või vähemalt kardinaalselt erinev inglisekeelsest. Eesti keeles jääb mulje, et tegu oleks faatilisuse minetamisega: kui vahetu inimese olekusse sugeneb refleksioon, siis ta ei aja enam mõtetut juttu vaid sealt võib juba leida mingi mõtte. Inglise keeles aga selgub, kui selline isik räägib meeleheitel olemisest, siis see tähendab midagi. "When immediacy is assumed to have some reflection, the despair is somewhat modified; a somewhat greater consciousness of the self comes about, and thereby of the nature of despair and of one's condition as despair. It means something for such an individal to talk about being in despair, but the despair is essentially despair in weakness, a suffering, and its form is: in despair not to will to be oneself." (Kierkegaard 1980: 54)
Surematuse küsimus vaevab sageli ta pead ning rohkem kui üks kord on ta kirikuõpetajalt küsinud, kas selline surematus on olemas ja kas tõesti on võimalik ennast pärast sealpool jälle ära tunda - seik, mis talle üsna huvitav peab olema, kuna Iset tal ju pole. (Kierkegaard 2006: 70)
See on see, mis peaks tegelikult igat kristlast mõtlema panema. Miks või kuidas peaks immateriaalne hing kaasas kandma materiaalsete ajurakkude omavahelisi seoseid? Ja kui nad peavad mälu milleski immateriaalseks, siis kas nad võivad lootma jääda Apollo õnnistusele? "The question of immortality has often occupied him, and more than once he has asked the pastor whether there is such an immortality, whether one would actually recognize himself again - something that certainly must be of very particular interest to him, since he has no self." (Kierkegaard 1980: 56)
Seepärast ei suuda nad taluda seda, mis neile endilegi näib vastuoluna ja mis omakorda välismaailmast tagasi peegeldatuna paistab kõvasti räigemana - ei suuda taluda, et oma hinge eest hoolitsemine ja tahtmine olla Vaim on ilma silmis ajaraiskamine, jah, nagu andestamatu ajaraiskamine, mille eest tuleks võimaluse korral seaduste põhjal karistada, karistada igal juhul meelepaha ja pilkamisega kui mingit inimkonna reetmist, kui mingit trotslikku meeletust, mis hullunult täidab aega eimillegagi. (Kierkegaard 2006: 71)
Inglise keeles ei märganud seda, sest seal on "hoolitsemise" asemel "muretsemine" (concern) ja "ilma silmis" asemel lihtsalt "maailmas" (in the world): "Therefore, they are unable to bear what already appears to them to be a contradiction, what in reflection in the surroundings looks all the more glaring, so that to be concerned about one's soul and to will to be spirit seems to be a waste of time in the world, indeed, an indefensible waste of time that ought to be punished by civil law if possible, one that is punished in any case with scorn and contempt as a kind of treason against the human life, as a defiant madness that insanely fills out time with nothing." (Kierkegaard 1980: 57)
Ja aastatega kaob ehk see vähenegi innustus, tunne, fantaasia, kübe sisemist, mis oli, ja kõik see muutub ilma pikemata (sest sellised asjad toimuvad ilma pikemata) triviaalseks elukäsitluseks. (Kierkegaard 2006: 73)
Pealtnäha suisa positiivne määratlus inimese sisemusest: kirg, tunne, ja kujutlusvõime. Asja iva on siin vististi see commonplace notion, et inimene on lapse ja noorukina kujutlusvõimeline, loominguline, mänglev - aga vananedes minetab need omadused. "And over the years, an individual may abandon the little bit of passion, feeling, imagination, the little bit of inwardness he had and embraced as a matter of course an understanding of life in terms of trivialities (for such things come as a matter of course)." (Kierkegaard 1980: 59)
Aga põhiliselt jääb selline nooruki ja selline vanema isiku meeleheide samaks, ei toimu mingit metamorfoosi, mille abil teadlikkus igavikulisest Isest läbi murraks, nii et võiks alata võitlus, mis kas võimendab meeleheite veelgi kõrgemasse vormi või juhib usuni. (Kierkegaard 2006: 74)
Kogu teksti põhiline iva: tõeline "Ise" on sellel, kes usub Jumalasse ja hinge surematusesse. Just selle tõttu on ka kogu see teooria mäda, pole midagi enamat kui filosoofiasse mässitud proselütiseerimine. "But essentially the despair of a youth and of an adult remains the same; there is never a metamorphosis in which consciousness of the eternal in the self breaks through so that the battle can begin that either intensifies the despair in a still higher form or leads to faith." (Kierkegaard 1980: 60)
Aga selle asemel, et pöörata nüüd meeleheitest tõeliselt ära usku, oma nõrkuses Jumala ees alandlik olles, jääb ta veel sügavamale meeleheitesse ja heidab oma nõrkuse üle meelt. (Kierkegaard 2006: 76)
Ole tühja õhu ees alandlik! pole minu vaatepunktist midagi muud kui öelda, ole kristliku rahva hulgas kristlane, aga usu kah seda jama, mida nad väidavad end uskuvat. Kummalisel kombel on "Jumala" siia tõlkija sisse toppinud. "But now, instead of definitely turning away from despair to faith and humbling himself under his weakness, he entrenches himself in despair and despairs over his weakness." (Kierkegaard 1980: 61)
Ja kui enda üle meelt heita, peab ju olema ka teadlik Ise olemasolust; sest just selle üle heidab ta meelt, mitte maisuse või millegi maise üle, ta heidab meelt iseenda üle. Lisaks on suurem teadlikkus sellest, mis on [|] meeleheide, sest meeleheide tähendab ju, et on kaotatud igavikuline ja seega on inimene kaotanud iseenda. (Kierkegaard 2006: 76-77)
Ma ütleks just vastupidi, et inimene leiab iseennast alles siis kui ta heidab kõrvale kõik luulud, peaasjalikult selle ettekujutuse, et ta on surematu. Selles seisneb nähtavasti ka "tunne iseennast" (nosce te ipsum), st ole teadlik, et sa oled surelik; see väljendub ka kreekakeelse originaali (γνῶθι σεαυτόν, gnōthi seauton) tähenduses "tunne oma mõõtu" (know thy measure), st tunne oma piire - sa oled lõpilk, piiratud olend ja ühel päeval sa sured. Ettekujutus lõputust pärastelust on täpselt selle mõttetera vastand, kujuta ette, et sa oled lõputu. See väljendub väga selgelt tolles kohas kus ta ütleb et inimese vaim on "absoluut", mis on puhas jura etümoloogiliselt ja teoloogiliselt. "If a person is to despair over himself, he must be aware of having a self; and yet it is over this that he despairs, not over the earthly or something earthly, but over himself. Furthermore, tehre is a greater consciousness here of what despair is, because despair is indeed the loss of the eternal and of oneself." (Kierkegaard 1980: 62)
See meeleheide on astme võrra sügavam kui eelmine ning kuulub sellise meeleheite hulka, mida tuleb ilmas harvemini ette. See umbkäik hinge põhjas, millest eespool oli juttu, uks, millet aga polnud midagi, on siinkohal täiesti tõeline, kuid väga hoolikalt suletud uks, ja selle taga otsekui istub Ise ning peab iseennast silmas, tegeldes või täites aega sellega, et mitte ise olla, ja on ometi küllaldaselt Ise, et ennast armastad. Seda nimetatakse EENESESSESULGUMUSEKS. Ja nüüdsest peale hakkame me käsitlema seda sulgumust, mis on vahetu oleku vastand ja mis muuhulgas ka mõttelaadi poolest põlgab suuresti vahetut olekut. (Kierkegaard 2006: 78)
Iseenesest kena kujund, aga võimalik ainult selle tõttu, et "Ise" on määratlemata ja määratlematu. Meil on ettekujutus, et ta on midagi sisemist, mistõttu lukustatud uksega tuba kuskil majas sees on kergesti seostatav. Tõlke seisukohalt on huvitav, et siia on saanud "umbkäik", mis oleks justkui kitsas koridor, mitte "valeuks" (false door), st ukseks maskeerunud sein. "This despair is qualitatively a full level deeper than the one described earlier and belongs to the despair that less frequently appears in the world. That false door mentioned previously, behind which there is nothing, is here a real door, but a carefully closed door, and behind it sits the self, so to speak, watching itself, preoccupied with or filling up time with not willing to be itself and yet being self enough to love itself. This is called inclosing reserve [Indeslutethed]. And from now on we shall discuss inclosing reserve, which is the very opposite of immediacy and in terms of thought, among other things, has a great contempt for it." (Kierkegaard 1980: 63)
Ainult need puhtalt vahetud inimesed - kes Vaimu suhtes seisavad umbes samas kohas, kus laps oma varases lapsepõlves, mil ta läbinisti armastusväärse häbitusega laseb kõigel minna omasoodu - ainult need puhtalt vahetud inimesed ei suuda üldse varjata. (Kierkegaard 2006: 78)
Siin valmistab eestikeelne tõlge pettumuse. Inglisekeelses tõlkes leidsin midagi faatilist, mingi seose nt sellega, mida Locke kirjutas laste jt arulagedate inimolendite kõneviisist. Siin on "laseb kõigel minna omasoodu", mis tähendab mida? Inglise keeles on "ütleb kõik" (tells all), st ei hoia tagasi rääkimast, mis tal on mõttes (vt Kierkegaard 1980: 63).
Seevastu tunneb ta päris tihti vajadust üksi olla, see on talle eluline vajadus, mõnikord nagu hingamine, teinekord nagu magamine. Kuna tal on seda elulist tarvet rohkem kui paljudel teistel, on see ka märk sellest, et tal on sügavam loomus. Üleüldse on vajadus üksi olla märk sellest, et inimeses on olemas Vaim; ja see on ka sellesama Vaimu mõõdupuu. Ainult "lobisevad eba- ja kaasinimesed" ei tunne mitte mingisugust vajadust üksinduse järele, nii et nad parvelindude kombel kohe surevad, kui nad kas või ühe silmapilgu peavad üksi olema; samuti kui väikest last tulbe äiutada unele, nii vajavad nemad seltskonna rahustavat suminat, et suudaksid süüa, juua, magada, palvetada, armuda jne. (Kierkegaard 2006: 79)
Need faatilised väljendid on ka eesti keeles head (võrdlemiseks vt Kierkegaard 1980: 64). Huvitaval kombel on tõlkija siin "läbinisti pinnapealse" (utterly superficial) asemel andnud "lobisemise", mis ei ole verbaalselt kohe üldse sünonüümsed, aga tähenduse seisukohas on tabanud ära faatilise iva. Tolle tsitaadi teise poolega olen natuke vähem rahul: "ebainimene" kõlab veidralt, nonperson'i annaksin ise kui "mitte-isik" (nt bussis sõites mängid nagu sinu kõrval seisvad-istuvad inimesed ei oleks inimesed, ei vaata neile otsa ega kõneta neid, kohtled neid nagu nad oleksit mitte-isikud/ebainimesed). "Kaasinimesed" samuti oleks rohkem nagu fellow humans, kui see võiks olla rohkem nagu "grupiliikmed" vms, mis kahjuks aga konteksti ei sobi - "kaasinimesed" ei anna väga hästi edasi, et need on need inimesed, kes ilmtingimata vajavad seltskonna liikmeks olemist, kes justkui kardavad üksinda olla. Ülejäänud katkend arutlebki justkui seda autofoobiat. "Seltskonna rahustav sumin" kõlab hästi, aga inglise keelest otse oleks see rohkem nagu ühiskonnaelu leevendav unelaul. Vähemalt "ühiskonnaelu" oleks selles eelistatav "seltskonnale".
Ometi on see tõsi - meie ajal on kuritegu Vaimu omada; nii et kõik on ju korras, kui sellised üksinduse armastajad kuuluvad kurjategijatega samasse klassi. (Kierkegaard 2006: 79)
Tüütu hüperbool.
Viimasel juhul sööstab see meeleheitja ellu, võib-olla suurte ettevõtmiste lõbusse; temast tuleb rahutu Vaim, kelle tegevus jätab endast küllaga jälgi maha, üks rahutu Vaim, kes tahab unustada; ja kui seespidine lärm temas paisub liiga valjuks, on vaja tugevaid vastuabinõusid, kuigi teistsuguseid kui need, mida Richard III kasutas, et mitte kuulda oma ema kirumist. (Kierkegaard 2006: 81)
Kena kujund. Inglise keeles kahjuks ainult "sisemine rahutus". "In the latter case, a person in this kind of despair will hurl himself into life, perhaps into the diversion of great enterprises; he will become a restless spirit whose life certainly [|] leaves its mark, a restless spirit who wants to forget, and when the internal tumult is too much for him, he has to take strong measures, although of another kind than Richard III used in order not to hear his mother's curses." (Kierkegaard 1980: 65-66)
Aga mehelikkus kuulubki olemuslikult Vaimu määratlusse ja naiselikkus on üks madalam süntees. (Kierkegaard 2006: 81)
Käi perse.
0 comments:
Post a Comment