Marx, Karl 1982. Majandusteaduslikud ja Filosoofilised Käsikirjad 1844. Aastast. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]
Võõrandunud töö [lk 46-56]
Poliitilise ökonoomia enda alusel, tema enda sõnu kasutades näitasime, et tööline on viidud kauba, pealegi kõige viletsama kauba seisundisse, et töölise viletsus on võrdeline tema toodangu võimsuse ja suurusega, et konkurentsi paratamatuks tagajärjeks on kapitali akumuleerumine väheste kätte, s. o. monopoli veelgi hirmsam taastamine, ja et lõpuks kaob erinevus kapitalisti ja maaomanikust rantjee vahel, põlluharija ja tööstustöölise vahel ning kogu ühiskond jaguneb paratamatult kaheks klassiks - omanikeks ja omandist ilmajäetud tööliseks. (Marx 1982: 46)
Ilmselgelt oleks olnud hea olnud alustada kohe algusest, mitte sellest siin, sest töölise võõrandumine on konkurentsi paratamatu tagajärg, aga mida mõtleb ta konkurentsi all? Charles Fourier nt andis tsivilisatsioonile (kapitalismile) "anarhilise konkurentsi" tähenduse.
Poliitiline ökonoomia lähtub eraomanduse faktist. Selle seletust ta meile ei anna. Ta surubmateriaalse protsessi, mille eraomandus tegelikult läbi teeb, üldistesse, abstraktsetesse vormelitesse, mis omandavadki seejärel tema silmis seaduste jõu. Neid seadusi ta lahti ei mõtesta, s. o. ei näita, kuidas nad tulenevad eraomanduse enda olemusest. (Marx 1982: 46)
Kui ma õigesti aru sain, siis Locke'i valitsusteoorias on eraomandi (mille all mõistetakse ka inimelu) seaduse kogu mõte: "They use the name of the 'law' to legitimate the confiscation of dissenters' property, thereby obliterating the entire rationale of the law - which is to protect people's property." (Dawson 2005: 408)
Konkurentsi seletust otsitakse välistest asjaoludest. Sealjuures ei ütle poliitiline ökonoomia meile midagi selle kohta, kuivõrd need välised ja pealtnäha juhuslikud asjaolud ainult väljendavad teatud paratamatut arengut. Me nägime, et vahetus ise näib talle juhusliku faktina. Ainsateks hooratasteks, mida majandusteadlane kasutab, on saamahimu ja saamahimuliste omavaheline sõda - konkurents. (Marx 1982: 46)
Oh teid koletisi, kes isunete kasumi järele nõnda nagu vareste magu isuneb raipe järele! (kohandatud; Voltaire 1986: 375)
Niisiis tuleb meil nüüd lahti mõtestada oluline vastastikune seos eraomanduse, saamahimu ning töö, kapitali ja maaomanduse üksteisest lahutamise vahel, vahetuse ja konkurentsi vahel, inimese väärtuse ja selle vähenemise vahel, monopoli ja konkurentsi jne. vahel, jogu selle võõrandumise ja rahasüsteemi vahel. (Marx 1982: 47)
On aimata, et see inimväärtuse vähenemise teema on võõrandumise juures põhiline.
Ta eeldab fakti, sündmuse näol seda, mita ta peab dedutseerima, nimelt kahe asja, näiteks tööjaotuse ja vahetuse paratamatut vahekorda. (Marx 1982: 47)
"deduts'eerima <28: -s'eerida, -seerin> LOOGIKA üldisest üksikut tuletama" - ma ei teadnud, et deduce (deduction) sellisena eesti keelde on mugandatud. Suurepärane dedutsioon, Watson!
Tööline muutub seda vaesemaks, mida rohkem rikkust ta toodab, mida rohkem kasvavad tema toodangu võimsus ja maht. Tööline muutub seda odavamaks kaubaks, mida rohkem kaupu ta loob. Vastavalt asjademaailma väärtuse kasvule kaotab väärtust inimestemaailm. Töö ei tooda ainult kaupu: ta toodab iseennast ja töölist kui kaupa, kusjuures sellessamas proportsioonis, milles ta üldse kaupu toodab. (Marx 1982: 47)
Sellise vaate üldkehtivuse kohta ei oska ma veel midagi arvata, aga ajaloolises plaanis peab see paika: tootlikkus on muudkui tõusnud, aga palgad stagneeruvad ja muutuvad inflatsiooni tõttu madalamaks.
See fakt väljendab ainult järgmist: ese, mille töö toodab, töö produkt, on vastandatud tööle kui mingi võõras olend, kui tootjast sõltumatu jõud. Töö produkt on mingis esemes fikseeritud ja selles asjastunud töö, töö esemestumine. Töö teokssaamine on tema esemestumine. Selle korra puhul, mida poliitiline ökonoomia eeldab, esineb see töö teokssaamine, see töö tegelikkuseks muutmine kui töölise väljalülitamine tegelikkusest, esemestumine esineb eseme kaotusena ja eseme orjusse langemisena, eseme omandamine - võõrandumisena. (Marx 1982: 47)
Ei saa hästi aru, kuidas töö teokssaamine töölise tegelikkusest välja lülitab. Ja kas võõrandub ese? Üsna arusaamatu lõik.
Töö muutmine tegelikkuseks esineb tegelikkusest väljalülitamisena niisugusel määral, et tööline lülitatakse tegelikkusest välja kuni näljasurmani. Esemestumine esineb eseme kaotusena niisugusel määral, et tööliselt röövitakse kõige hädavajalikumad esemed, mis on tarvilikud mitte ainult elamiseks, vaid ka tööks. Ja ka töö ise muutub selliseks asjaks, mida ta võib saada ainult väga suurte jõupingutustega ja üpris ebaregulaarsete vaheaegadega. Eseme omandamine näib võorandumisena sellisel määral, et mida rohkem esemeid tööline toodab, seda vähem saab neid tema valduses olla ja seda rohkem satub ta oma produkti, kapitali võimu alla. (Marx 1982: 47)
See, et "tööliselt röövitakse kõige hädavajalikumad esemed", viitab justkui sellele, et kui põlluharija läheb linna ja hakkab tööliseks, siis ta peab elamist rentima ja tal ei ole kapitali, et ise oma äri alustada, aga kuidas see on seotud tööl toodetud esemetega?
Kõik need tagajärjed sisalduvad juba määratluses, et tööline suhtub oma töö produktisse kui võõrasse esemesse. Sest niisuguse eelduse korral on selge: mida rohkem tööline end tööl kurnab, seda võimsamaks muutub talle võõras asjademaailm, mille ta ise enda vastu loob, seda vaesemaks muutub ta ise, tema sisemaailm, seda vähem vara kuulub talle. Samuti on lugu religioonis. Mida rohkem paneb inimene jumalasse, seda vähem säilitab ta iseendas. Tööline paneb esemesse oma elu, kuid nüüdsest peale ei kuulu see elu enam temale, vaid esemele. Niisiis, mida ulatuslikum on see tema tegevus, seda esemetum on tööline. (Marx 1982: 48)
Ühest käest nagu meikib senssi - mida rohkem sa füüsilist tööd teed, seda vähem jõuad sa vaimutööga tegeleda. Pärast 12tunnist vahetust ikka ei hakka mingit tõsist raamatut lugema. Aga see, et "Tööline paneb esemesse oma elu" läheb jusktui mingiks metafüüsikaks üle. Samuti ei meiki senssi see, et mida rohkem esemeid tööline toodab, seda esemetum ta ise on. Kas ta palka ei saa, et neid samu esemeid osta?
Mis on läinud tema töö produkti, seda temal endal enam pole. Seepärast, mida suurem on see produkt, seda väiksem on ta ise. Töölise võõrandumine oma produktis ei tähenda ainult seda, et tema töö muutub esemeks, omandab välise eksistentsi, vaid ka veel seda, et tema töö eksisteerib väljaspool teda, temast sõltumata, kui midagi niisugust, mis on talle võõras, mis on talle vastandatud iseseisva jõuna; et elu, mille ta on esemele andnud, astub tema vastu vaenulikuna ja võõrana. (Marx 1982: 48)
Jälle, ainult väike osa sellest tundub tõene - töö on "talle võõras", sest ta ei tööta iseenda jaoks, tööline on kergesti asendatav.
Tööline ei saa midagi luua ilma looduseta, ilma meelelise välismaailmata. See ot too materjal, millel tema töö teoks saab, millel kulgeb tema tööalane tegevus, millest ja mille abil töö oma produktid toodab. (Marx 1982: 48)
Loodus on meeleline välismaailm? Meeleline välismaailm on loodus? Mida tähendab siin "meeleline"? Tajutav? Tundub nagu reduktsioon. Tehase siseruumid on ka töölise seisukohalt tajutav välismaailm, aga see pole ju loodus?
Ent nagu loodus annab tööle elatusvahendid selles mõttes, et ilma esemeteta, millele tööd rakendatakse, pole võimalik töö elu, nii annab loodus teiselt poolt elatusvahendid ka kitsamas mõttes, s. o. töölise enda füüsilise eksisteerimise vahendid. (Marx 1982: 48)
Hakkan vaikselt aru saama, miks ideoloogidel on olnud nii lihtne Marxi ära kasutada. See on mingi päris obskuurne filosoofia siin. "Töö" on siin isikustatud? "Töö" elab läbi töölise?
Vastavalt poliitilise ökonoomia seadustele väljendab töölise võõrandumist tema esemes see, et mida rohkem tööline toodab, seda vähem saab ta tarbida; mida rohkem väärtusi ta loob, seda [|] rohkem kaotab ta oma väärtust ja väärikust; mida paremini on tema produkt kujundatud, seda värdjalikum on tööline; mida kultuursem on tema loodud asi, seda rohkem sarnaneb ta ise barbariga; mida võimsam on töö, seda jõuetum on tööline; mida keerulisem on töölise töö, seda rohkem on ta ise vaimselt laustunud ja seda rohkem orjastab teda loodus. (Marx 1982: 48-49)
Tundub, et see "ümberpööramise" loogika, mida võib Foucault ja temasarnaste puhul märgata, on marksistlik. See on kaunis retoorika, aga ei tundu päriselus paika pidavat. Kas kultuurivaldkonna töötajad on seda "barbaalsemad", mida "kultuursem" on nende toodang? Kunstnikud ja kirjanikud on täielikud metslased? Samuti kõige keerulisema tööga - Žižek rääkis hiljuti sellest, kuidas ametnikustunud ametnikud on tihtipeale kõige paremad kirjanikud, et nt Franz Kafka juura-alased kirjutised on niivõrd head, et vb kunagi mäletatakse teda hoopis lennuka juristina, kes kirjutas kõrval ka natuke ilukirjandust. St Marxi üldistus siin ei tundu kohe üldse paika pidavat. Pigem tundub ikka nii, et kõige juhmimat tööd tegevad inimesed on ka vaimselt laostunud - sest eeldatavasti peaks see "seadus" kehtima ka pöördvõrdeliselt, a la kõige mõttetumat tööd tegevad inimesed (nt prügivedajad, rekkajuhid) on ka kõige "kultuursemad", või päevad läbi ühte ja sama füüsilist liigutust tegevad inimesed on kõige kirkamad vaimuhiiglased.
Poliitiline ökonoomia varjab võõrandumist töö olemuses sellega, et ta ei vaatle töölise (töö) ja tema produkti vahetut suhet. Mõistagi toodab töö imetoredaid asju rikaste jaoks, kuid ta toodab ka töölise vaesumist. Ta loob paleesid, aga ka tööliste urkaid. Ta loob ilu, aga teeb ka töölise sandiks. Ta asendab käsitsitöö masinatööga, kuid paiskab sealjuures ühe osa töölistest tagasi barbaarse töö juurde, teise osa töölistest aga muudab masinaks. Ta toodab mõistuse, aga ka nõdrameelsuse, kretinismi kui tööliste saatuse. (Marx 1982: 49)
Midagi sellelaadset täheldasin ise kui üks kontoritädi tuli oma magistritöö jaoks uuringuküsitlusega välja ja selles oli küsimusi töö "emotsionaalsete" ja "intellektuaalsete" aspektide kohta, aga mitte midagi töö füüsilise, energeetilise poole kohta. See oli justkui iseenesestmõistetav, et töö peabki sind kokkukukkumiseni ära väsitama, kuniks sa end selle juures positiivselt ja stimuleerituna tunned.
Esiteks selles, et töö on töölisele midagi välist, mis ei kuulu tema olemuse juurde, et ta seepärast oma töös ennast ei jaata, vaid eitab, ei tunne end õnnelikuna, vaid õnnetuna, ei arenda vabalt oma füüsilist ja vaimset energiat, vaid kurnab oma füüsilist olemust ja laostab oma vaimu. Seepärast tunneb tööline end ainult väljaspool tööd iseendaga, tööprotsessis aga tunneb ta lahtikistuna iseendast. Oma sõiduvees on ta siis, kui ta ei tee tööd, tööd tehes aga pole ta enam oma sõiduvees. Tema töö pole seepärast vabatahtlik, vaid pealesunnitud, see on sundtöö. Seepärast pole see töötamise vajaduse rahuldamise, vaid ainult vahend rahuldamaks igasuguseid teisi vajadusi, välja arvatud töötamise vajadus. Töö võõrandatus ilmneb selgesti selles, et niipea kui ei ole enam füüsilist või muud sundi, põgenetakse töö eest otsekui [|] katku eest. Väline töö, selline töö, mille käigus inimene võõrandub, on eneseohverdamine, lihasuretamine. Lõpuks ilmneb töö väline iseloom töölisele selles, et see töö ei kuulu temale, vaid kellelegi teisele, et ta ei kuulu tööprotsessis iseendale, vaid kellelegi teisele. Just nagu religioonis inimese fantaasia, inimese aju ja inimese südame isetegevus mõjutab indiviidi temast endast sõltumata, seega mingi võõra, kas jumala või saatana tegevusena, nii pole ka töölise tegevus tema isetegevus. See kuulub kellelegi teisele, see on töölise seisukohalt enesekaotus. (Marx 1982: 49-50)
Siin on vahest olulisim välja tuua see, et inimesel on vajadus töö järele, aga siin tuleb vastanduse kaudu dedutseerida, et töö, mis tõeliselt rahuldab seda vajadust, on vabatahtlik. Kellegi teise jaoks töötamine ei ole eneseteostus, vaid kellegi teise teostuse jaoks vahendiks olemine. Siis kujutasin ette veel tööintervjuud, kus tööandja küsib, "Miks soovid sa siin töötada?" ja töövõtja vastab, "Soovin kurnata oma füüsilist olemust ja laostada oma vaimu ning see tundub selle jaoks suurepärane koht." Võrdlus religiooniga meenutab seda, mida Voltaire väidetavalt kuulis ühelt Inglise kveekerilt: "Kui sa liigutad üht oma ihuliiget, siis kas liigutad sa seda omaenese jõul? Ilmselgelt mitte, sest see liige liigub tihti su enese tahtmata. Niisiis liigutab su maist keha see, kes selle keha on loonud." (Voltaire 2019: 14-15)
Tulemuseks on see, et inimene (tööline) tunneb end vabalt tegutsevana ainult oma loomalikke funktsioone täites - süües, juues, sigitades, paremal juhul veel oma korteris olles, ennast ehtides jne. -, oma inimlikes funktsioonides aga tunneb ta end vaid loomana. Loomalik muutub inimlikuks ja inimlik loomalikuks. (Marx 1982: 50)
Kui need on loomalikud funktsioonid, siis mis on inimlikud funktsioonid? Isetegevuslik töö?
Teiseks töö suhet tootmisaktiga tööprotsessis endas. See suhe on töölise suhe omaenda tegevusega kui millegi võõraga, mis ei kuulu talle. Tegevus esineb siin kannatusena, jõud jõuetusena, sigitamine kohitsemisena, töölise oma füüsiline ja vaimne energia, tema isiklik elu (sest mis on elu, kui ta ei ole tegevus?) tegevusena, mis on tema enda vastu pööratud, mis ei sõltu temast ja mis ei kuulu talle. See on enesevõõrandus, kuna eespool oli jutt asja võõrandumisest. (Marx 1982: 50)
Miks ei võiks elu olla tegevusetus? Kas pilves peaga hea filmi vaatamine pole mitte elu kõrgeim tipp, mille suhtes igasugune muu tegevus on mõttetus? Minu arvates on küll see utoopia mitte see, kus kõik viimseni kui üks sagivad ringi ja teevad midagi, vaid see, kus kõigil on vabadus mitte midagi teha, olla jõude.
Liigielu seisab nii inimesel kui loomal füüsiliselt selles, et inimene (nagu loomgi) elab anorgaanilisest loodusest, ja mida universaalsem on inimene loomaga võrreldes, seda universaalsem on selle anorgaanilise looduse sfäär, milles ta elab. Just nagu taimed, loomad, kivid, õhk, valgus jne. moodustavad teoreetiliselt osa inimteadvusest osalt loodusteaduse objektina, osalt kunsti [|] objektina, moodustavad tema vaimse anorgaanilise looduse, vaimutoidu, mille maitsmiseks ja seedimiseks ta peab selle eelnevalt valmistama, nii moodustavad need ka praktiliselt osa inimelust ja inimtegevusest. Füüsiliselt elab inimene ainult nendest loodusseadustest, olgu siis toidu, kütuse, riiete, korteri jne. vormis. Inimese universaalsus ilmneb praktiliselt just selles universaalses, mis muudab kogu looduse tema anorgaaniliseks kehaks, sest loodus on esiteks inimese otsene elatusvahend, teiseks aga tema elutegevuse mateeria, objekt ja tööriist. Loodus on inimese anorgaaniline keha, nimelt loodus niivõrd, kuivõrd ta ise ei ole inimkeha. Inimene elab loodusest. See tähendab, et loodus on inimese keha, millega ta peab pidevalt suhtlema, et mitte surra. See, et inimese füüsiline ja vaimne elu on lahutamatult seotud loodusega, ei tähenda midagi muud kui seda, et loodus on lahutamatult seotud iseendaga, sest inimene on looduse osa. (Marx 1982: 50-51)
Esialgu arvasin, et orgaaniline vs anorgaaniline on siin samas suhtes mis looduslik ja tehislik ning inimene elab selles mõttes anorgaanilises looduses, et ta elab ehitatud keskkonnas, st tehtud majades, kus peale tema enda ei pruugi olla ühtegi looduslikku saadust - ka toalill võib olla plastikust. Aga kuidas "Loodus on inimese anorgaaniline keha, mul ei ole aimugi. Mulle näib, et kui ta ütleb, et "loodus on inimese keha", siis ta teeb selle liigutuse, mida Locke laidab: paneb ühe abstraktse mõiste kinnitama teist, st tegelikult ei ütle mitte midagi. Konkreetselt, Locke'i üks näide on "Humanity is Animality", siin Human Body is Nature (vt Locke 1741b: 74).
Asi on selles, et esiteks näib töö, elutegevus, tootlik elu ise inimesele ainult tema ühe vajaduse, füüsilise olemasolu säilitamise vajaduse rahuldamise vahendina. Tootlik elu aga ongi liigielu. See on elu sünnitav elu. Elutegevuse viisis seisab kogu antud soo loomus, tema liigiloomus, ja vaba teadlik tegevus ongi inimese liigiloomus. Elu ise näib ainult elatusvahendina. (Marx 1982: 51)
Jälle on tunne, et see sõnavaht siin ei ütle midagi, mida igaüks ei oleks võimeline viie minutiga 12-aastasele ära seletama, st "Live to work, work to live".
Loom on otseselt identne oma elutegevusega. Ta ei eralda end oma elutegevusest. Ta on see elutegevus. Inimene aga teeb oma elutegevuse kui niisuguse oma tahte ja oma teadvuse objektiks. Tema elutegevus on teadlik. See ei ole selline määratlus, millega ta vahetult ühte sulab. Teadlik elutegevus eraldab inimese vahetult looma elutegevusest. Just seetõttu on ta liigiolend. Võib ka öelda nii: ta on teadlik olend, s. o. tema oma elu on talle objekt just sellepärast, et ta on liigiolend. Üksnes sellepärast on tema tegevus vaba tegevus. Võõrandunud töö pöörab selle suhte ümber nõnda, et inimene just sellepärast, et ta on teadlik olend, teeb oma elutegevusest, oma olemusest ainult oma olemasolu säilitamise vahendi. (Marx 1982: 51)
Siin näib Marxil olevat mingi imelik arusaam loomadest ja loomade käitumisest, justkui loomad teevad ainult neid asju, mis on neile endile vahetult kasulikud. Või, et loomad on ilma teadvuse ja vaba tahteta. Põhiline mõte siin on jällegi justkui rumalalt lihtne: inimene arvab, et ta peab töötama, et elada ja vastupidi, et ta elab ainult selleks, et töötada. Marx justkui lähtub eeldusest, et inimese olemus ongi töö, aga kellegi teise jaoks töötamine muudab inimese olemust. Minu kriitika iva on vististi selles, et ta paneb kogu rõhu tegevusele, ja jätab tunnetamise ja mõtlemise julmalt kõrvale. Võib-olla peaks inimese põhiline elutegevus olema hoopis tunnetamine? Mitte tegemine ega mõtlemine, vaid pilves peaga diivanil lõsutamine.
Tõsi küll, ka loom toodab. Ta ehitas endale pesa või eluaseme, nagu seda teevad mesilane, piiber, sipelgas jne. Ent loom toodab ainult seda, mida ta ise [|] või tema poeg vahetult vajab; ta toodab ühekülgselt, sel ajal kui inimene toodab universaalselt; ta toodab ainult vahetu füüsilise vajaduse sunnil, sel ajal kui inimene toodab isegi siis, kui ta on füüsilisest vajadusest vaba, ja tõeliselt alles siis toodabki, kui ta on sellest vaba; loom toodab ainult iseennast, sel ajal kui inimene taastoodab kogu loodust; looma produkt on vahetult seotud tema füüsilise organismiga, sel ajal kui inimene seisab vabalt oma produkti vastas. Loom kujundab mateeriat ainult oma liigi mõõdu ja vajaduse järgi, sel ajal kui inimene oskab toota iga liigi mõõdu järgi ning kõikjal rakendada eseme suhtes vastavat mõõtu; seetõttu kujundab inimene mateeriat ka iluseaduste järgi. (Marx 1982: 51-52)
Seda ma kartsingi. Marxil on mingi reduktiivne arusaam teistest olenditest mis esimese hoobina eitab näiteks kõrgemate imetajate mänguinstinkti, st ka (mõned) loomad teevad selliseid asju, mis ei ole otseselt seotud oma elu säilitamise või taastootmisega. Samuti sean küsitavaks selle, et "inimene taastoodab kogu loodust". Kas ikka on nii? Pigem tundub, et me toodame looduse vähendatud mudelit, kus rohi kasvab ainult seal kus see meile silmailu pakub. Veel enam, me ei taastooda loodust väga hästi, pigem aiva hävitame ja oleme jõudmas sinnamaani, et looduse hävitamine omakorda hävitab meid.
Inimese liigiolemus - nii loodus kui ka tema vaimne liigivara - muutub talle võõraks olemuseks, tema individuaalse olemasolu säilitamise vahendiks. Võõrandunud töö võõrandab inimesest tema enda keha, samuti teda ümbritseva looduse, samuti tema vaimse olemuse, tema inimliku olemuse. (Marx 1982: 52)
Pütaagorliku triaadi valguses on see katkend väga kõnekas. Siin on (1) inimese enda keha, siis on (2) tema "vaimne olemus", inimese inimlik olemus, mis seisab hinge asemel; aga (3) intellekti või nö "jumaliku seemne", või universaalsuse, asemel on teda ümbritsev loodus. Marx on siin ikka õige materialist! Jumalast on saanud loodus.
Selle otseseks tagajärjeks, et inimene on võõrandatud oma töö produktist, oma elutegevusest, oma liigiolemusest, on ühe inimese võõrandumine teisest. Kui inimene on vastandatud iseendale, siis on talle vastandatud ka teine inimene. Seda, mida võib öelda inimese suhtest oma tööga, oma töö produktiga ja iseendaga, võib öelda ka inimese suhtest teise inimesega, samuti teise inimese tööga ja tööesemesega. (Marx 1982: 52)
See on nüüd see, millest väga tõenäoliselt mina kirjutan oma lõpu-essee. Sotsiaalsed aspektid, eriti "kuuluvus", on vistist ainus asi mis on tõeliselt enam-vähem minu pädevuses. Ma veel ei tea, mis nurga alt saab läbi võõrandumise sellele läheneda, aga eks olegi huvitav teada saada, mida ta siin täpselt mõtleb. Kahjuks, tundub, peab selleks vist lahti pakkima tema "liigiolemuse" jura.
Võõras olend, kellele kuulub töö ja töö produkt, kelle teenistuses on töö ja kelle naudinguks luuakse töö produkt, selline olend võib olla ainult inimene ise. (Marx 1982: 53)
See sai siin väga dramaatiline. Umbes nagu ma leidsin koletise üles - ja see olin mina ise. Minu teada on see debatt veel avatud, kas omanikud on päriselt inimesed. Jeff Bezos on võib-olla ikkagi draakon.
Niisiis, võõrandunud töö kaudu sigitab tööline mingi tööle võõra ja väljaspool tööd seisva inimese suhte selle tööga. Töölise suhe tööga sigitab kapitalisti - ehk kuidas töö peremeest ka ei nimetata - suhte sellesama tööga. Järelikult on eraomandus produkt, tulemus, paratamatult tagajärg, mille annab võõrandunud töö, töölise väline suhe looduse ja iseendaga. (Marx 1982: 54)
Ma ei taha tööle minne - see sigitab kapitaliste.
Palga vägivaldne tõstmine (rääkimata juba kõigist muudest raskustest, rääkimata sellest, et niisugust tõstmist võiks anomaaliana säilitada samuti üksnes vägivaldselt) poleks seega, nagu see ülalöeldust järeldub, midagi muud kui orja parem tasustamine ning poleks võitnud ei töölisele ega tööle nende inimlikku otstarvet ja väärikust. (Marx 1982: 55)
Palga kõrgus ei muuda võõrandunud tööd vähem võõrandunuks.
Võõrandunud töö jagunes meil kaheks koostisosaks, mis teineteist vastastikku tingivad ehk on ainult ühe ja sama suhte erinevad väljendused: omastamine esineb võõrandumisena, võõrandumine aga esineb omastamisena, tõelise kodakondsusõiguste saamisena. (Marx 1982: 56)
Huvitav, kuidas see "omastamine" inglise keeles on? Alienation ja self-alienation on kultuurilisest osmoosist tuttavad, aga omastamine kohe üldse ei tule praegu ette.
Marx, Karl ja Friedrich Engels 1985. Saksa Ideoloogia. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]
Ajalugu [lk 26-34]
Me peame igasugustest eeldustest vabade sakslaste puhul kõigepealt konstanteerima inimkonna igasuguse exsisteerimise, järelikult ka igasuguse ajaloo esimest eeldust, nimelt eeldust, et "ajaloo tegemiseks" peab inimestel olema võimalus elada. Eluks aga on tarvis kõigepealt süüa ja juua, elamut, riideid ja veel üht-teist. Esimene ajalooline akt on niisiis nende vajaduste rahuldamise vahendite tootmine, materiaalse elu enda tootmine. Sealjuures on see niisugune ajalooline aakt, igasuguse ajaloo põhitingimus, mida tuleb tänapäevalgi, nagu aastatuhandeid tagasi, täita iga päev ja iga tund, et ainult inimestel elu sees hoida. Isegi kui meelelisus piirdub nagu pühal Brunol miinimumiga, näiteks vemblaga, eeldab see ikkagi tegevust, selle vembla tootmist. Igasuguse ajaloolise käsitluse korral on seega esimeseks asjaks arvestada mainitud põhifakti kogu selle tähenduses ja ulatuses ning anda sellele vääriline koht. Teatavasti ei ole sakslased seda iialgi teinud ning sellepärast pole neil ajaloo maist alust ja järelikult ka ühtki ajaloolast iialgi olnud. (Marx & Engels 1985: 26)
Ainus tegevus, mis loeb, on tootmistegevus. Ainus tõeline ajalugu on materiaalsete asjade tootmise ajalugu.
Kuigi teiselt poolt sööstab nende ajalooline spekulatsioon väga meeleldi selle "eelajaloo" valdkonda, sest nende arvates on nad seal kindlustatud "toore fakti" vahelesegamise eest ja võivad samal ajal anda vaba voli oma spekulatiivsele ihale, luua tuhandeid hüpoteese ja neid ümber lükata. (Marx & Engels 1985: 27)
Selline iha, millest väga sageli ei kuule. The desire for speculation.
Kolmas suhe, mis astub ajaloo arengusse kohe algusest peale, on see, et inimesed, kes iga päev uuesti toodavad omaenda elu, hakkavad tootma teisi inimesi, paljunema: see on suhe mehe ja naise vahel, vanemate ja laste vahel, perekond. (Marx & Engels 1985: 27)
Kõik on tootmine. Kallis, toodame lapsi! - Muidugi, otsi tööriistad välja.
Alles nüüd, pärast seda kui me oleme juba käsitlenud algsete, ajalooliste suhete nelja momenti, nelja külge, leiame, et inimesel on ka "teadvus". Kuid ka see ei ole tal "puhta" teadvusena olemas kohe algusest peale. "Vaimul" lasub kohe algusest peale needus: olla "koormatud" mateeriaga, mis esineb siin liikuvate õhukihtide, helide, lühidalt keele kujul. Keel on niisama vana kui teadvus; keel on praktiline, ka teistele inimestele eksisteeriv, alles seega ka mulle endale eksisteeriv tegelik teadvus, ja keel tekib nagu teadvuski alles tarvidusest, hädavajadusest suhelda teiste inimestega. Seal, kus eksisteerib mingi suhtumine, eksisteerib see minu jaoks; loom ei "suhtu" eimiskisse ega "suhtu" üldse. Looma suhtumine teistesse ei eksisteeri talle suhtumisena. Teadvus on seega juba algusest peale ühiskondlik produkt ja jääb selleks, niikaua kui inimesed üldse eksisteerivad. Teadvus on algul muidugi ainult arusaamine meeltega tajutavast lähemast ümbrusest ja arusaamine meeltega tajutavast lähemast ümbrusest ja arusaamine piiratud seosest teiste isikute ja asjadega, mis paiknevad väljaspool endast teadlikuks saavat indiviidi; samal ajal on ta arusaamine loodusest, mis seisab algul inimeste vastas täiesti võõra, kõikvõimsa ja ligipääsmatu jõuna, millesse inimesed puht looma moodi suhtuvad ja mille võimule nad loomadena alistuvad; see on järelikult puhtloomalik loodusest arusaamine (natuurreligioon). (Marx & Engels 1985: 28)
Loomal ei ole oraalset artikleeritud keelt, seega tal ei ole ka teadvust. Loomad elavad teadvuseta? Ma ei saa siin aru, kas "suhtlemine" ja "suhtumine" on siin omavahel seotud, sõnunüümsed? Kui suhtumine on emotsionaalne tegevus, st seotud kirega (passion), siis oleks siin vähemalt Descartes õigustatud.
Siin on kohe näha, et see natuurreligioon ehk selle kindel suhtumine loodusesse on tingitud ühiskonna vormist, ja vastupidi. Siin, nagu igal pool mujalgi, avaldub looduse ja inimese identsus ka selles, et inimeste piiratud suhtumine loodusesse tingib nende piiratud suhtumise üksteisesse, nende piiratud suhtumine üksteisesse aga tingib nende piiratud suhtumine loodusesse, ja seda just sellepärast, et ajaloo käik pole loodust peaaegu üldse veel muutnud; teiselt poolt aga teadmine, et ümbritsevate indiviididega on vaja ühendusse astuda, kujutab endast tärkavat arusaamist, et inimene elab üldse ühiskonnas. See tärkav arusaamine on niisama loomalik nagu ühiskondlik elu ise sellel astmel; see on puhtakujuline karjateadvus, ja inimene erineb siin oinast ainult selle poolest, et teadvus asendab tal instinkti või et tema instinkt on teadlik. (Marx & Engels 1985: 29)
Mingi täielik jura. Kas see ei ole kõige puhtakujulisem spekulatsioon? Define:speculation - "the forming of a theory or conjecture without firm evidence".
Edasi on koos tööjaotusega antud ka vastuolu üksikindiviidi või üksikperekonna huvi ja kõigi üksteisega suhtlevate indiviidide ühise huvi vahel; sealjuures eksisteerib see ühine huvi mitte üksnes "üldisena" kujutluses, vaid kõigepealt tööjaotusega hõlmatud indiviidide vastastikuse sõltuvusena tegelikkuses. Ja lõpuks annab tööjaotus meile ka esimese näite sellest, et niikaua kui inimesed elavad stiihiliselt tekkinud ühiskonnas, niikaua kui järelikult eksisteerib lõhe erahuvi ja ühise huvi vahel, niikaua kui järelikult tegevust ei jaotata vabatahtlikult, vaid see toimib stiihiliselt, on inimese oma tegevus talle võõras, vastuseisev jõud, mis teda orjastab, selle asemel et ta seda valitseks. Nimelt niipea kui ilmub tööjaotus, on igaühel oma kindel ainus tegevussfäär, mis on talle peale sunnitud ja millest ta ei pääse: ta on kütt, kalamees või karjane või siis kriitiline kriitik ja peab selleks jääma, kui ta ei taha elatusvahenditest ilma jääda, sel ajal kui kommunistlikus ühiskonnas, kus ükski pole piiratud üheainsa tegevussfääriga, vaid võib end välja arendada mis tahes tööharus, reguleerib ühiskond kogu tootmist ja annab just sellega mulle võimaluse teha täna üht ja homme teist, hommikul jahil käia, pärast lõunat kala püüda, õhtul karjakasvatusega tegelda, pärast õhtusööki kriitikale anduda, nagu mul parajasti tuju on, ilma et minust peaks seetõttu kütt, kalamees, karjane või kriitik saama. See sotsiaalse tegevuse fikseerumine, see meie oma produkti konsolideerumine mingiks asjaliseks jõuks, mis valitseb meie üle, väljub meie kontrolli alt, tõmbab risti peale meie ootustele ja ajab nurja meie arvestused, on peamisi momente ajaloo senises arengus. (Marx & Engels 1985: 30)
Alternatiivne seletus võõrandumisele - pealesunnitud ühekülgne töö. See "hommikul jahil käia, pärast lõunat kala püüda, õhtul karjakasvatusega tegeleda" on justkui otse Charles Fourier'ilt üle tõstetud: "in the higher forms of Association men will find their pleasure in the fulfillment of their butterfly nature in all ways of living: to be hunters in the morning, fishermen in the afternoons, and lovers of different women at night" (Bell 1968: 49).
Seda "võõrandumist", rääkides filosoofile arusaadavas keeles, saab muidugi kaotada ainult siis, kui on olemas kaks praktilist eeldust. Et muutuda "talumatuks" jõuks, seega jõuks, mille vastu revolutsioon läbi viiakse, on tarvis, et see võõrandumine muudaks inimkonna enamiku täiesti "omanduseta" inimesteks, kes seisavad samal ajal olemasoleva rikkuse ja hariduse maailma vastasrinnas, need mõlemad tingimused aga eeldavad tootliku jõu suurt kasvu, [|] selle kõrget arenemisastet. (Marx & Engels 1985: 31)
Muidugi saab olukord alles siis paremaks minna kui ta on enne väga halvaks läinud. Jeesuse teine tulemine järgneb mingile katastroofile.
Edasi, see arenemine on vajalik eeldus sellepärast, et ainult tootlike jõudude universaalse arenemisega seatakse sisse inimeste universaalne suhtlemine, mistõttu ühelt poolt "omanduseta" massi olemasolu ilmneb üheaegselt kõigi rahvaste juures (üldine konkurents) - kõik need rahvad muutuvad sõltuvaks pööretest teiste rahvaste juures -, ja lõpuks tulevad antud kohaga piiratud indiviidide asemele maailmaajaloolased, empiiriliselt universaalsed indiviidid. Ilma selleta 1) võiks kommunism eksisteerida ainult kohaliku nähtusena, 2) suhtlemise jõud ise ei saaks areneda universaalsete ja seepärast talumatute jõududena, need jääksid koduste ja ebausuga ümbritsetud "asjaolude" staadiumi, ja 3) igasugune suhtlemise laienemine kaotaks kohaliku kommunismi. Kommunism on empiiriliselt võimalik ainult olukorras, kus valitsevad rahvad tegutsevad "korraga", üheaegselt, mis eeldab tootliku jõu universaalset arengut ja sellega seotud ülemaailmset suhtlemist. (Marx & Engels 1985: 33)
Jälle ei saa aru mida ta mõtleb siin "suhtlemise all". Et kommunism peaks olema universaalne, iseloomustab ka Fourieri "harmooniat", aga tema on oma hinnangus ehk teps realistlikum, et sellisele arengustaadiumile jõuab inimkond mõne tuhande aasta jooksul.
Marx, Karl 1985. Teesid Feuerbachi kohta. Marx, Karl ja Friedrich Engels, Saksa Ideoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, 513-525.
Kogu senise materialismi (Feuerbachi oma kaasa arvatud) peamine puudus on see, et eset, tegelikkust, meelelisust käsitatakse ainult objekti või kaemuse vormis, mitte aga inimese meelelise tegevusena, praktikana; mitte subjektiivselt. Sellepärast arendas aktiivset külge, vastupidiselt materialismile, abstraktselt idealism, mis loomulikult ei tunne reaalset, meelelist tegevust kui niisugust. Feuerbach tahab tegemist teha meeleliste, mõtteobjektidest tegelikult erinevate objektidega; kuid inimese tegevust ennast ei käsita ta esemelise tegevusena. (Marx 1985: 513)
Võib-olla oleks nii ka mõistlik, seste Marxi enda "esemeline tegevus" on peaegu, et arusaamatu asi. Igal juhul mingite väga kahtlaste filosoofiliste alustega, mis kriuksudes ja logisedes hoiavad pealisehitust püsti.
Küsimus, kas inimese mõtlemine on esemeliselt tõene, pole üldse teooria kusimus, vaid praktika küsimus. Praktikas peab inimene tõestama oma mõtlemise tõesuse, s. o. reaalsuse ja jõu, maisuse. Vaidlus praktikast isoleeritud mõtlemise reaalsuse või ebareaalsuse üle on puhtskolastiline küsimus. (Marx 1985: 513)
Kõik, mis ei ole tootmistegevus, on skolastika.
Feuerbach lähtub usulise võõrandumise faktist, maailma kahestumisest religioosseks ja maiseks. Tema töö seisab selles, et ta viib religioosse maailma selle maisele alusele tagasi. Aga see, et maine alus eraldab enda iseendast ja loob endale pilvedes iseseisva riigi, on seletatav ainult sellega, et see maine alus ise on lõhestatud ja iseendaga vastuolus. Maist alust ennast tuleb seega iseendas nii tema vastuolus mõista kui ka praktiliselt revolutsiooneerida. Niisiis pärast seda, kui näiteks maises perekonnas on leitud püha perekonna saladuse lahendus, tuleb maine perekond ise teoreetiliselt ja praktiliselt kaotada. (Marx 1985: 514)
Hästi ei saa aru, mida see tähendab - kuidas "maine alus eraldab enda iseendast".
Feuerbach tuletab religiooni olemuse inimese olemusest. Kuid inimese olemus pole mingi üksikindiviidile omane abstraktne mõiste. Oma reaalsuse on see ühiskondlike suhete kogusumma. (Marx 1985: 514)
Njah, muidu võiks mõelda, et inimese olemus on midagi inimese sees, mitte temast väljaspool.
Juristid, poliitikud (üldse riigimehed), moralistid, vaimulikud. Ühe klassi selle ideoloogilise alajaotuse puhul: 1) Elukutse iseseisvumine [|] tööjaotuse tõttu. Igaüks peab oma käsitööd tõeliseks. Oma käsitöö ja tegelikkuse seose suhtes loovad nad endale seda enam vältimatult illusiooni, et see on tingitud juba käsitöö loomusest endast. Suhted muutuvad jurisprudentsis, poliitikas jne. - teadvuses - mõisteteks; et nad ei ole neist suhetest üle saanud, on ka nende suhete mõisted nende peas tardunud mõisted; näiteks kohtunik rakendab koodeksit, mistõttu ta peab seadusandlust tõeliseks aktiivseks tõukejõuks. Aukartus oma kauba vastu, - sest nende elukutsel on tegemist üldisega. (Marx 1985: 520-521)
Pole aimugi, mis siin toimub.
Indiviidid on alati lähtunud ja lähtuvad alati iseendast. Nende suhted on nende tegeliku eluprotsessi suhted. Kust tuleb, et nende suhted iseseisvuvad, nende vastasrinda asuvad? Et nende enda elu jõud muutuvad nende üle valitsevaiks jõududeks?
Ühesõnaga: tööjaotus, mille tase sõltub antud hetkel saavutatud tootliku jõu arenemisastmest. (Marx 1985: 521)
Võõrandumine, "suhted" ja "eluprotsess". Justkui kõik omavahel seotud. Kuidas, ei saa aru.
Et praegusel arenemisastmel saavad inimesed oma vajadusi rahuldada ainult ühiskonnas, et inimesed on üldse algusest peale, nii kaua kui nad eksisteerivad, vajanud üksteist ning suutnud arendada oma vajadusi ja võimeid jne. ainult seetõttu, et nad hakkasid suhtlema - seda kõike väljendab Feuerbach selliselt, et"üksikinimeses iseenesest ei ole inimese olemust", et "inimese olemus peitub ainult ühenduses, ühe inimese ühtsuses teisega, ühtsusest on inimene (tavalises tähenduses), aga ühe inimese ühtsus teisega, Mina ja Sina ühtsus on jumal" (s. o. inimene ebatavalises tähenduses) (§ 61, 62, lk. 83).Filosoofia on jõudnud niikaugele, et inimestevahelise suhtlemise vajalikkuse triviaalne fakt, mida teadmata poleks üldse iialgi sündinud järgnev, kunagi eksisteerinud inimpõlv ja mis seisab juba sugulises erinevuses - selle fakti esitab filosoofia oma tee lõpul suurima tulemusena. Ja pealegi veel "Mina ja Sina ühtsuse" müstilisel kujul. See fraas poleks üldse võimalik olnud, kui Feuerbach poleks silmas pidanud χατ έξοχήν suguakti, soo jätkamise akti, Mina ja Sina ühendust. (Marx 1985: 522)
Ludwig Feuerbach tundub isegi huvitav. Kahjuks peaksin enne teda kuidagi Hegelist jagu saama, aga seda vist ei viitsi üritadagi. Mida tähendab "vajaduste arendamine"?
Tore olemasoleva ülistus. Välja arvatud ebaloomulikud juhud, vähesed ebanormaalsed juhud, hakkad Sa seitsmendal eluaastal meeleldi väravavalvuriks söekaevanduses, oled iga päev neliteist tundi üksinda pilkases pimeduses, ja kui see on kord Sinu olemine, siis selline on ka Sinu olemus. Täpselt samuti on lugu lõngasõlmijaga selfaktori juures. Selline on juba kord Sinu "olemus", et Sa pead olema allutatud mingile tööharule. (Marx 1985: 523)
Tundub, et asja iva on ikkagi selles, et töö on ühekülgne ja ebameeldiv asi. Töö ei ole meeldiv, nagu Fourier arvas, et see peaks olema.
0 comments:
Post a Comment