Rousseau, Jean-Jacques 1993a. Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele? Esimene osa. Tõlkinud Kristiina Ross. Vikerkaar 1: 57-64.
See on üks tähtsamaid ja kaunemaid küsimusi, mille vastu eales on huvi tuntud. Siinses arutluses ei vaadelda metafüüsilisi peensusi, mis on vallutanud igat liiki kirjanduse ja millest pole alati vabad ka akadeemiate programmid, vaid siin vaadeldakse üht neist tõdedest, mis on seotud inimese õnnega. (Rousseau 1993a: 57)
Pragmaatiline! "The practical law based on the motive of happiness, I term a pragmatical law (or prudential rule); but that law, assuming such to exist, which has no other motive than the worthiness of being happy, I term a moral or ethical law." (Kant 1855: 488-489)
Aiman, et mulle ei taheta andestada, et söandan langetada niisuguse otsuse. Rünnates häbematult kõike, mida inimesed tänapäeval imetlusväärseks peavad, võin ma oodata ainult üldist hukkamõistu; ja kuigi paar tarka meest on mind austanud oma heakskiiduga, ei tähenda see veel, et ma võiksin arvestada ka üldsuse heakskiiduga; aga ma olen oma otsuse langetanud: ma ei üritagi meeldida teravmeelitsejatele või moega kaasajooksjatele. (Rousseau 1993a: 57)
Alustuseks väike humble-brag ja need, kes ei kiida järgnevat arutlust heaks on juba ette tituleeritud teravmeelitsejateks ja moega kaasajooksjateks.
Kõigil aegadel leidub inimesi, keda kammitsevad nende sajandi, nende riigi ja nende ühiskonna arvamused. Mõni, kes tänapäeval esineb vabamõtlejana või filosoofina, oleks võib-olla Liiga ajal osutunud fanaatikuks. Pole mõtet kirjutada niisugustele lugejatele, kui tahetakse oma sajandit üle elada. (Rousseau 1993a: 57)
Kas eksisteerib inimesi, keda ei kammitse nende sajandi, riigi ja ühiskonna arvamused?
Missuguse otsuse ma peaksin selles küsimuses langetama? Niisuguse, mu härrad, mis sobib ausale inimesele, kes ei tea mitte midagi, aga peab endast sellegi poolest lugu. (Rousseau 1993a: 58)
Why is the know-nothing the moral arbiter in matters of arts and sciences?
Ma ei ründagi teadust, ütlesin iseendale, ma kaitsen voorust vooruslike inimeste ees. Ausus on kõlbelistele inimestele veel kallim kui eruditsioon õpetatutele. Mida mul siis karta on? Mind kuulava nõukogu haritust? Olen nõus; aga see puudutab kõne ülesehitust, mitte kõneleja tundeid. (Rousseau 1993a: 58)
"Voorus" on ebamäärane mõiste, "ausus" on segamood, millele ei vasta tegelikkuses midagi. Rousseau on kõplakuuris lukus.
On ülev ja kaunis vaatepilt näha inimest väljumas teatud mõttes olematusest omaenese jõupingutuste varal; hajutamas oma mõistuse kiirtega varje, millesse loodus on ta mähkinud; tõusmas iseenda kohale; sööstmas vaimu varal taevastesse valdkondadesse; läbimas hiiglase sammul, just nagu päike, universumi tohutut avarust; ja, mis veel kõige ülevam ning raskem, tagasi pöördumas iseendasse, et seal uurida inimest ning tundma õppida tema olemust, tema kohustusi ja tema otstarvet. Kõik need imed on paari põlvkonna jooksul taas teoks saanud. (Rousseau 1993a: 58)
Luuleline kujutus valgustusest. Kas iseendasse sisse vaadates saab tundma õppida tema olemust? Kui kaugele introspektsioon võib siin viia? Isegi kui "olemuse" niimoodi leiad, siis kuidas peaksid sa sealt seest leidma "kohustused" ja "otstarve"? See viimane on eriti kahtlane - inimene on abinõu mis pühitseb mis eesmärki?
Euroopa oli tagasi langenud algusaegadest barbaarsusesse. Selle maailmajao rahvad, kes on tänapäeval nii haritud, elasid paari sajandi eest olukorras, mis oli hullem kui harimatus. Mingi harimatusest veelgi põlastusväärsem teaduslik sõnamulin oli usurpeerinud teaduse nime ja seadis tema naasmisele ette peaaegu võitmatuid takistusi. (Rousseau 1993a: 58)
On "teaduslik sõnamulin" kuskile kadunud? Iseenesest hea faatiline troop. Selliseid ma kogun.
Constantinuse trooni häving tõi Itaaliasse säilmeid vanast Kreekast. Nende hinnaliste jäänuste läbi rikastus omakorda Prantsusmaa. õige pea järgnesid kirjandusele teadused: kirjutamiskunstile lisandus mõtlemiskunst; järgnevus, mis näib kummaline, aga on võib-olla just eriti loomulik; ja nüüd hakati tajuma muusadega suhtlemise peamist kasu, nimelt seda, et see teeb inimesed seltsivamaks, sisendades neisse vastastikust heakskiitu väärivate teoste kaudu soovi üksteisele meeldida. (Rousseau 1993a: 58)
Ilma kirjutamiskunstita on mõtlemiskunst üsna madalal tasemel. Siin on jälle huvitav faatiline hüpotees: inimesed hakkasid seltsivamaks tänu kirjandusele. Enne ilukirjanduse õitsengut ei soovinud inimesed üksteisele meeldida?
Vaimul on omad vajadused nii nagu kehalgi. Viimased moodustavad ühiskonna alused, esimesed on talle kaunistuseks. Samal ajal kui valitsus ja seadused kindlustavad kaaskodanikele julgeoleku ja heaolu, laotavad teadused, kirjandus ja kunstid, mis pole nii vägivaldsed, kuid on võib-olla võimsamadki, lillevanikuid raudahelatele, millega inimesed on kokku köidetud, lämmatavad neis selle algse vabaduse tunde, milleks nad näivad olevat sündinud, panevad nad oma orjapõlve armastama ja teevad neist niiöelda tsiviliseeritud rahvad. Vajadus tekitas troonid; teadused ja kunstid on need kindlustanud. (Rousseau 1993a: 58)
Kas see on see nö "kirjanduse lepitav otstarve"? Üsna kummaline väljavaade, mis samas on redutseeritav triaadilisusele: valitsus ja seadused kindlustavad (1) heaolu ja (2) julgeoleku, ja (3) teadused, kirjandus ja kunstid konsolideerivad esimeste kindlustamise viisid.
Maailma vägevad, armastage andeid ja kaitstke nende edendajaid. Tsiviliseeritud rahvad, edendage neid: õnnelikud orjad, te võlgnete neile selle peene ja rafineeritud maitse, millega te kiitlete; selle iseloomupehmuse [|] ja lihvitakse kombekuse, mis teeb teievahelise suhtlemise nii õdusaks ja hõlpsaks; ühesõnaga, kõikide vooruste välised tunnused, ilma et teil ühtegi neist voorustest oleks. (Rousseau 1993a: 58-60)
Iseloomupehmus ja lihvitud kombekus on ainult väline kõblas; tõeline kõblas on sisemine kõblas.
Just niisuguse viisakuse poolest, mis on seda armastusväärsem, mida vähem ta näib end välja pakkuvat, paistsidki omal ajal silma Ateena ja Rooma oma hiilguse ja toreduse paljukiidetud päevil; ja kahtlemata just selle poolest ületabki meie sajand ja meie rahvus kõik teised ajad ja rahvad. Filosoofiline toon ilma väikluseta, loomulik ja ometi lahke käitumisviis, mis on ühtviisi kauget nii teutooni rohmakusest kui alpidetagusest eputamisest - niisugused ongi hoolsa õppimisega omandatud ning seltskondlikus suhtlemises lihvitud maitse viljad. (Rousseau 1993a: 60)
"Alpidetagune" (Itaaliast vaadatuna) viitab siin vist Hispaaniale? (IES) Konnadele iseloomuliku keelelise eputamise tõttu ei saa täpselt aru, mida siin öelda tahetakse.
Rõivaste uhkus võib anda tunnistust püstirikkast inimesest ja nende elegantsus maitsekast inimesest: tervet ja tublit inimest tuntakse teistest märkidest; kehalist jõudu ja sitkust võib leida põllumehe lihtsa rõiva alt, mitte õukondlase kullatud rüü alt. Uhked rõivad on võõrad ka tugevuse ja vaimujõu voorusele. Vooruslik inimene on jõumees, kes armastab võidelda paljalt; ta põlgab kõiki neid labaseid kaunistusi, mis ei lase tal vabalt oma jõudu kasutada ja millest enamik on välja mõeldud üksnes selleks, et varjata mõnd kehaviga. (Rousseau 1993a: 60)
(1) kehaline tugevus; (2) riiete uhkus; (3) vaimujõud. Voorus, nagu näha, on mingi nonsenss, millel on lugematuid üksteisele vasturääkivaid määratlusi. Siin ilmneb, et ainult mehed saavad olla vooruslikud ja ainult sellised mehed, kes harrastavad vägivaldseid sporte; ja viimaks veel ainult sellised, kes teevad seda paljalt. Kui sa oled jõumees, kes võitleb võitlusriietes (lühikesed püksid), siis sa ei ole vooruslik. Kui sa oled jõunaine (?) kes võitleb paljalt, pole sa ikka vooruslik.
Enne seda kui kunst vormis meie käitumise ja õpetas meie kired kõnelema lihvitud keelt, olid meie kombed lihtsad, kuid loomulikud; ja ülalpidamise erinevus andis juba esmapilgul märku iseloomude erinevusest. Inimloomuses iseenesest ei olnud parem, aga inimestele andis turvatunde see, et nad üksteist nii kergesit läbi nägid; ja see eelis, mille väärtust meie enam ei talu, säästis neid paljudest pahedest. (Rousseau 1993a: 60)
Endiselt ei tea, misasjad täpselt on kired. Küll aga lisandus nüüd see, et kunst vormib kirgi. St kired ei ole kaasasündinud või muutumatud? Misasjad on kired?
Tänapäeval, kui rafineeritumad maneerid ja peenem maitse on surunud meeldimiskunsti kitsastesse reeglitesse, valitseb meie kommetes Labane ja petlik ühetaolisus ning näib, nagu oleksid kõik vaimud visatud ühte ja samasse valuvormi: kogu aeg viisakus nõuab ja sündsus käsib; kogu aeg järgitakse tavasid, mitte kunagi omaenese vaimulaadi. Ei juleta enam näida sellena, kes ollakse, ja selles pidevas sunduses käituvad inimesed, kes moodustavad tolle ühiskonnaks kutsutava karja, ühesugustesse olukordadesse sattudes kõik täpselt ühtemoodi, kui võimsamad ajendid neid kõrvale ei kalluta. Seepärast ei tea sa kunagi, kellega sul on tegemist: selleks et oma sõpra tundma õppida, tuleb oodata suuri sündmusi, see tähendab, tuleb oodata, kuni on hilja, sest just seoses nende sündmustega olnukski oluline teda tunda. (Rousseau 1993a: 60)
Tundub, et Rousseau oli lihtsalt kehv inimestetundja. "Meeldimiskunst" kõlab hästi, aga ilmselt oli algupäraselt mõeldud kui "petlik katse meeldida" vms. Jah, elementaarne viisakus teeb inimesed ühetaoliseks - kui inimene, kellega just tutvusid, laseks sündsusetult ühe korraliku kärtsu peeru peolauas istudes maha, saaksid kohe aru, kellega sul on tegemist.
Enam pole ei siirast sõprust, tõelist lugupidamist ega õiget usaldust. (Rousseau 1993a: 60)
Kange tahtmine väänata need triaadi: (1) sõprus, (2) usaldus, ja (3) lugupidamine.
Rahvuslik vihkamine hääbub, aga koos sellega ka isamaa-armastus. Põlatud harimatus asendatakse ohtliku pürronismiga. Osa liialdusi keelatakse, osa pahesid kuulutatakse häbiväärseks, aga teised kaunistatakse mõne vooruse nimega; tuleb need kas omandada või neid teeselda. Ülistagu, kes tahab, meie aja tarkpeade kainust; mina ei näe selles muud kui ohjeldamatuse rafineeritumat vormi, mis väärib mu kiitust sama vahe kui nende kavaldav lihtsuski. (Rousseau 1993a: 60)
Oi-oi. Oma isamaad armastad seda palavamalt, mida rohkem vihkad kõiki teisi. Ksenofoobia 101. Siit on näha, miks ka Rousseau meeldib parempoolsetele. Kuradi pliiatsikaelad liberaalid oma... kommete ja sallivusega!
Lisan siia veel ainult ühe mõtiskluse: nimelt, kui mõne kauge paiga elanik üritaks saada ettekujutust euroopalikest kommetest selle põhjal, missuguses olukorras on meil teadused, meie kunstide täielikkuse põhjal, meie näitemängude siivsuse põhjal, meie käitumise viisakuse põhjal, meie kõnede sõbralikkuse põhjal, meie pidevate heasoovlikkusavalduste põhjal ja selle põhjal, kuidas püüavad üksteist üle karjuda igast vanusest ja igast seisusest inimesed, tehes näo, nagu oleksid nad esimestest koidukiirtest kuni päikeseloojanguni usinast ametis vastastikku teenete osutamisega - siis oleks mulje, mis sellele võõramaalasele meie kommetest jääb, ma usun, täpselt vastupidine sellele, missugused nad tegelikult on. (Rousseau 1993a: 60-61)
Siis on tõesti halvasti, kui inimesed vestlevad sõbralikult ja soovivad üksteisele head. Kahepalgelised närukaelad! Üksteise sõimamine ja üksteise peale karjumine on nii palju ausam!
Kus mingeid tagajärgi pole, sealt ei tasu põhjust otsida; aga siin on tagajärg olemas: reaalne kõlvatus; ja meie hinged on laostunud sedamööda, kuidas meie teadused ja kunstid on liikunud täiuslikkuse poole. Võib-olla on see häda meie ajastule ainuomane? Ei, mu härrad; meie asjatust uudishimust tingitud pahed on niisama vanad kui maailm. (Rousseau 1993a: 61)
Umbes nagu "mida kultuursem on tema loodud asi, seda rohkem sarnaneb ta ise barbariga" (Marx 1982: 49). Maailm on eel-Darwinistliku mõtlemise järgi sama vana kui inimliik.
Vaadake Kreekat, mida asustasid kord kangelased, kes võitsid kaks korda Aasia: üks kord Trooja all, teine kord omaenese kodus. Sündiv kirjandus ei olnud veel toonud kõlvatust tema elanike südameisse; aga kunstide arengule järgnesid kiiresti kommete langus ja Makedoonia ike; ning alati õpetatud, alati nautlevale ja alati orisele Kreekale sai siitpeale osaks üksnes jätkus isandate vahetus. (Rousseau 1993a: 61)
Kirjandus ja kunstid külvavad kõlvatust ja kommete langust. Veenev.
See maailma pealinn langeb viimaks samasugusesse orjusesse, nagu ta nii paljudele rahvastele on peale sundinud, ja tema langus leiab aset tolle päeva eelõhtul, mil ühele tema kodanikest antakse hea maitse kohtuniku tiitel. (Rousseau 1993a: 61)
Joonealune märkus annab ka ladinakeelse vaste: arbiter elegantiarum. Sellesse positsiooni tõstab Rousseau siin justkui iseennast.
Kui teadused puhastaksid kombeid, kui nad õpetaksid inimesi valama verd omal isamaa eest, kui nad sisendaksid julgust, siis peaksid Hiina rahvad olema targad, vabad ja võitmatud. (Rousseau 1993a: 61)
Jälle tahan triaadi väänata: (1) vabad, majanduslikus mõttes; (2) võitmatud, sõjaliselt; (3) targad.
Seame sellele pildile vastu pildi, mida pakuvad nende üksikute rahvaste kombel, kes on kaitstud asjatute teadmiste nakkuse eest ning on oma vooruslikkuse tõttu ise õnne leidnud ja saanud eeskujuks teistele rahvastele. Niisugused olid vanad pärslased: haruldane rahvas, kelle seas voorusi õpetati nii nagu meil teadusi; rahvas, kes nii hõlpsalt alistas Aasia ja kellele ainsana on saanud osaks see au, et tema institutsioonide ajalugu on saanud kuulsaks filosoofilise romaanina. (Rousseau 1993a: 61)
Siit lisandub veel midagi "raamatute lugemine teeb..." arutlusse: raamatud sisaldavad asjatute teadmiste nakkust. See "filosoofiline romaan" on Kyru paideia ehk Cyropaedia (Internet Archive).
Mitte rumalusest ei eelistanud nad vaimutreeningule muid tegevusi. Nad teadsid väga hästi, et teistel maadel saadavad jõudeinimesed oma elu mööda, vaieldes ülima hüve ning pahe ja vooruse üle, ja et upsakad targutajad, ülistades kõige kaunisõnalisemalt iseennast, panevad kõik teised rahvad ühte patta, nimetades neid üleolevalt barbariteks; aga nad uurisid nende kombeid ja õppisid põlgama nende õpetust. (Rousseau 1993a: 62)
Joonealune märkus pidi täpsustama, et ta räägib šveitslastest. Teiste rahvaste ühte patta panemine tüüpiline paljudele.
Ei sofistid, poeedid, oraatorid, kunstnikud ega mina - meie keegi ei tea, mis on tõde, hüve ja ilu. (Rousseau 1993a: 62)
Sokratese triaad: (1) ilu; (2) hüve; ja (3) tõde.
Ei, mu härrad: see õiglane inimene põlgaks endiselt meie tarbetuid teadusi; ta ei aitaks suurendada raamatute hulka, millega meid igast küljest üle ujutatakse, ega jätaks, nii nagu ta tegigi, oma õpilastele ja meie järeltulijaile muid juhtnööre peale eeskuju ja mälestuse oma vooruslikkusest. Nõnda on tarvis inimesi õpetada. (Rousseau 1993a: 63)
Ei tasu raamatukogus riiuleid raputada!
Pühade sõnade asemele, nagu vabadus, omakasupüüdmatus, seadustele kuuletumine, tulid Epikurose, Zenoni, Arkesilaose nimed. (Rousseau 1993a: 63)
(1) omakasupüüdmatus; (2) vabadus - tahtlik valik; (3) seadustele kuuletumine.
Missugune hukatuslik hiilgus on asendanud Rooma lihtsuse? Mis võõras keel see on? Mis hellitatud kombed need on? Mida tähendavad need kujud, need maalid, need hooned? Hullumeelsed, mida te olete teinud? Teie, rahvaste isandad, olete andnud end nende kerglaste inimeste orjusesse, kelle te võitsite! Teid valitsevad ilukõnelejad! Te niisutasite oma verega Kreekat ja Aasiat selleks, et teha rikkaks arhitekte, maalikunstnikke, kujureid ja rändnäitlejaid! Kartaago rusud on langenud flöödimängija saagiks! Roomlased, lõhkuge kohe maha need amfiteatrid; purustage need marmorkujud, põletage need maalid, ajage minema orjad, kes teid on alistanud ja kelle hukatuslikud kunstid teid laostavad. (Rousseau 1993a: 63)
Kui uskuda Nietzschet, siis need ilukõnelejad, arhitektid, maalikunstnikud, kujurid ja rändnäitlejad on (((nemad)))?
Saagu teiste käed kuulsaks tarbetute annete abil; ainus Rooma-vääriline anne on oskus vallutada maailm ja panna seal voorus valitsema. (Rousseau 1993a: 63)
Big oof. Vallutamine ei ole väärikas.
Kui Kyneas pidas meie senatit kuningate koosolekuks, ei pimestanud teda tarbetu hiilgus ega rafineeritud elegants; ta ei kuulnud seal kerglast ilukõnet, mida õpivad ja millest joobuvad tühised inimesed. (Rousseau 1993a: 63)
"Tühised inimesed" veel üks faatiline troop (fatuous people), mille kohta tuleb hakata materjali koguma.
Rahvad, mõistke kord ometi, et loodus on tahtnud teid kaitsta teaduse eest, nagu ema haarab ohtliku relva oma lapse käest; et kõik saladused, mida ta teie eest peidab, on samas ka pahed, mille eest ta teid hoiab, ja et vaev, mida te eneseharimisel näete, on üks tema suurimaid kingitusi. (Rousseau 1993a: 63)
Loodus on kaitsnud meid teaduste eest unustamisega. Ühelgi teadusel ei ole püsivat mõju kui seda ei korrata ja värskendata. Loodus tõesti hoolitseb meie eest, et me ei saaks liiga targaks. Vooruslik on olla loll nagu lauajalg.
Rousseau, Jean-Jacques 1993b. Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele? Teine osa. Tõlkinud Kristiina Ross. Vikerkaar 2: 53-61.
Prometheuse loo allegooria on kergesti läbinähtav, ja tundub, et kreeklased, kes ta Kaukasuse külge aheldasid, ei suhtunud temasse põrmugi lugupidavamalt kui egiptlased oma jumalasse Thothisse. "Kui saatür esimest korda tuld nägi, tahtis ta seda suudelda ja emmata," jutustab vana lugu, "aga Prometheus hüüdis talle: Saatür, sa hakkad habet oma lõual taga nutma, sest see põletab, kui seda puudutada." (Rousseau 1993b: 53; joonealune märkus)
Huvitav, kas sellest johtubki seos teadmiste ja tule vahel?
Astronoomia on sündinud ebausust; kõnekunst auahnusest, vihast, meelitamisest, valest; geomeetria saamahimust; füüsika tarbetust uudishimust; nad kõik - ja isegi moraal - on sündinud inimlikust upsakusest. (Rousseau 1993b: 53)
Kõnekunsti (retoorika) vastu tüüpilised süüdistused. Ainult "viha" on siin kaheldava väärtusega. Füüsika osas isegi natuke nõustun, või vähemalt teismelisena oleksin nõustunud - milleks mulle common sense realist'ile teadmisi aatomitest ja molekulidest?
Mis saaks ajaloost, kui poleks ei türanne, sõdu ega vandenõulasi? Ühesõnaga, kes tahaks pühendada oma elu viljatutele mõtisklustele, kui kõik juhinduksid ainult inimese kohustustest ja looduse vajadusest, nii nagu kogu nende aeg kuluks isamaale, õnnetutele ja sõpradele. (Rousseau 1993b: 63)
Ajalugu jääks samaks, sest juba olnud türanne, sõdu ja vandenõulasi sealt välja ei kirjutataks. Viljatute mõtiskluste osas tõstan käe püsti - mina!
Teadusuuringutes on nii palju ohte, nii palju valeradu! Kui palju tuleb tõeni jõudmiseks eksida, kusjuures eksituste ohtlikkus ületab tuhandekordselt kasu, mis tõest saadakse! Kahju on ilmne: sest vale võib esineda lõputute kombinatsioonidena, aga tõel on ainult üks olemisviis. Pealegi, kes teda nii siiralt otsibki? Ja missuguste tunnuste põhjal võib isegi parimate kavatsuste korral olla kindel, et ta on ära tuntud? Missugune peaks olema tolles segaste tunnete tulvas see kriteerium, mille põhjal me otsustame? (Rousseau 1993b: 54)
Kui midagi on raske, siis ei tasu seda üldse proovidagi! (vs. ainult rasked asjad väärivad tegemist) Need tunnused, mida ta siin siunab on loogiline kooskõla ja vastavus tegelikkusele. Mitte kõik ei ela selliste segaste tunnete tulvas nagu Rousseau.
Kui meie teadused on võimetud saavutama eesmärki, mille nad endale seavad, siis tagajärgede poolest, mis nad endaga kaasa toovad, on nad koguni kahjulikud. Jõudeelus sündinuna toidavad nad seda omakorda; ja korvamatu ajakaotus on esimene kahju, mis nad ühiskonnale paratamatult tekivad. (Rousseau 1993b: 54)
Teadus peaks just aitama meil universaalse jõudeeluni jõuda. Lõpuks võiks kõigil inimestel olla materiaalne vabadus tegeleda vaimutöö, st tarbetute mõtisklustega.
Poliitikas nii nagu moraali alalgi on suur pahe mitte teha head; ja iga tarbetut kodanikku võib vaadelda kui kahjulikku inimest. (Rousseau 1993b: 54)
Käi perse. Bash the fash. Pigem nagu "there's no such thing as an unjustified existence" (Blue Scholars - Fire For The People).
Ärge pidage ometi oma saavutusi nii tähtsaks; ja kui meie kõige õpetatumate teadlaste ja meie parimate kodanike tööd toovad meile nii vähe kasu, siis öelde meile, mida me peame arvama sellest häguste kirjanike ja jõudeelu elavate õpetlaste hulgast, kes täiesti tulutult riigi elumahlu imevad. (Rousseau 1993b: 54)
Kas riik on inimeste, või inimesed riigi jaoks?
Mis ma räägin - "jõudeelu elavate"? Annaks Jumal, et nad tõepoolest jõude püsiksid! Kombed oleksid sellest ainult tervislikumad ja ühiskond rahulikum. Aga need tühised ja albid ilukõnelejad jooksevad igalt poolt kokku, relvastatud oma hukatuslike paradoksidega, õõnestades usu aluseid ja hävitades voorust. Nad muigavad põlglikult vanade sõnade üle, nagu "isamaa" ja "religioon", ning kulutavad oma andeid ja filosoofia selleks, et purustada ning alavääristada kõike, mis on inimestele püha. (Rousseau 1993b: 54)
Kõplakuurile tuli otsa!
Pärast seda kui Rooma impeerium oli alla neelanud kogu maailma rikkuse, langes ta omakorda saagiks inimestele, kes ei teadnud isegi, mis asi rikkus on. Frangid vallutasid Gallia ning saksid Inglismaa, ilma et neid olnuks muud varandust peale oma vapruse ja vaesuse. (Rousseau 1993b: 55)
Ilma igasuguse varanduseta peale selle, mis kaevati välja 190 aastat pärast selle tüki kirjutamist.
Milles siis täpsemalt seisneb küsimus luksusest? Selles, et välja selgitada, mis on impeeriumidele olulisem, kas olla hiilgav ja hetkeline või vooruslik ja kestev. (Rousseau 1993b: 55)
Oot, kas ta eelmises osas mitte ei kirjutanud, et Hiina ei olnud vooruslik?
Ma ütlen "hiilgav", aga mille poolest? Toreduseihalus ei ela kunagi samas hinges koos aususepüüdega. Ei, pole võimalik, et tarbetute murede koormast alandatud vaimud küüniksid eales millegi suureni; ja kui neil jätkukski selleks jõudu, puuduks neil julgus. (Rousseau 1993b: 55)
Alati ütle "mitte kunagi". Ja kuidas saavad vaimud tarbetute murede koormast alandatud? Raamatute lugemisest!
Iga kunstnik vajab tunnustust. Kaasaegsete kiitus on kõige hinnalisem osa tema tasust. (Rousseau 1993b: 55)
See on tõesti ainult kunstnikele omane ametihaigus. Mitte-kunstnikud ei vaja tunnustust. Sellest, et kunstnikud eelistavad kiitust tasule, räägib r/ChoosingBeggars kõnekalt - kunstnikud valavad hea meelega terve nädala ühte teosesse kui vaid selle tellija kirjutab selle alla kunstniku nime. Ega muud kunstnikud muud ei vajagi eluks kui tuntust ja tunnustust. Need täidavad kõhtu ja maksavad renti kõige paremini.
Nõnda toob kommete langus, see luksuse vältimatu tagajärg, omakorda kaasa maitse mandumise. Kui aga oma vaimuannete poolest väljapaistvate inimeste hulgas juhuslikult leiduks mõni, kellel jätkub meelekindlust ja kes keeldub järele andmast oma sajandi vaimule ning alandamast end lapsikuid töid vorpima, siis häda talle! Ta sureb viletsuses ja unustuses. (Rousseau 1993b: 55)
Fašistide maailmavaade on tõepoolest konservatiivne - vähemalt kaks ja pool sajandit vana.
Mehed on alati just niisugused, nagu naistele meeldib; niisiis, kui tahate, et nad saaksid suuremeelseks ja vooruslikuks, siis õpetage naistele, mida tähendab hinge suurus ja vooruslikkus. Selleteemalised mõtted, mida Platon on kunagi väljendanud, vääriksid igati, et neid pikemalt edasi arendaks mõni sulg, mis on vääriline kirjutama pärast niisugust meistrit ja kaitsma nii suuri huve. (Rousseau 1993b: 55)
Naised on süüdi selles, et mehed on tahumatud.
Kui süütud ja vooruslikud inimesed tahtsid, et jumalad oleksid nende toimingute tunnistajad, elasid nad oma hüttides koos nendega ühe ja sama katuse all; aga õige pea, muutudes kurjaks, tüdinesid nad nendest ebamugavatest pealtvaatajatest ning pagendasid nad suursugustesse pühakodadesse. Lõpuks ajasid nad nemad sealtki välja, et seal iseennast sisse seada; igatahes ei erinenud pühakojad enam inimeste kodudest. See oli kõlvatuse haripunkt, ja mitte kunagi pole pahde nõnda lokkama löönud nagu siis, kui nad nii ütelda seati vaatamiseks marmorsammastele uhkete paleede sissekäikude juurde ja graveeriti korintose kapiteelidele. (Rousseau 1993b: 56)
Kuum prügi. Vanimad religioosed paigad olid Stonehenge'i taolised konstruktsioonid nagu Göbekli Tepe, mitte just kõige mugavamad eluasemed. Kogunemiskohtades ei elata. Juhan Ulfsak niidab templi kõrval muru ja pomiseb "Siin ei magata."
Arukusega, mille poolest paistis silma enamik nende institutsioonidest, keelasid muistsed Kreeka vabariigid oma kodanikele kõik need rahulikud ja istuvat eluviisi nõudvad ametid, mis nõrgestades ning laostades keha, kurnavad ühtaegu välja ka hingejõu. (Rousseau 1993b: 56)
Raamatute lugemine nõrgestab ja laostab keha ja kurnab hingejõudu.
Kui teaduste viljelemine kahjustab inimese sõjamehelikke omadusi, siis veelgi enam kahjustab ta tema moraalseid omadusi. Juba meie esimestest eluaastatest peale ehib mõttetu haridus meie vaimu ja laostab meie mõistust. Ma näen kõikjal hiiglaslikke asutusi, kus kulutatakse palju raha noorte kasvatamisele, ja õpetada neile kõike muud, välja arvatud nende kohustused. (Rousseau 1993b: 57)
Sest kõige teravama mõistusega on muidugi need, kel pole teragi haridust. Kuna selliseid enam pole, põhikooliharidus on kõigile kohustuslik, pole meil enam teragi mõistust.
Teie lapsed ei tunne oma emakeelt, aga nad õpivad rääkida keelt, mida mitte kusagil ei kõnelda; nad õpivad sepitsema värsse, mida nad vaevu mõista suudavad; oskamata eksitust tõest eristada, omandavad nad kunsti mõlemaid kaunite fraasidega teiste ees äratundmatuseni moonutada; aga nad ei tea, mida tähendavad sõnad "üllameelsus", "õiglus", "karskus", "inimlikkus", "vaprus"; magus sõna "isamaa" ei puutu kunagi nende kõrvu; ja kui nad võtavadki nõuks rääkida Jumalast, siis pigem sellepärast, et nad teda kardavad, kui sellepärast, et nad tema ees aukartust tunnevad (vt "Filosoofilised mõtted"). (Rousseau 1993b: 57)
See on nii magus iroonia, et kõik nimetatud näited on segamoed, ehk asjad mille täpse määratlemisega jääksid ka kõrgelt haritud täiskasvanud inimesed jänni. Umbes nagu, teie lapsed on nii lollid, nad ei oska isegi lõpmatust ära mõõta.
Keegi mõttetark on öelnud: "Tahaksin parema meelega, et minu õpilane veedaks oma aega palli mängides, see karastaks vähemalt tema keha." Ma tean, et lastele tuleb tegevust pakkuda ja et logelemine on kõige kardetavam neid varitsevatest ohtudest. Aga mida neile siis õpetada tuleks? Kena küsimus! Neid tuleb õppida seda, mida nad peavad tegema siis, kui nad on saanud täiskasvanud, ja mitte seda, mille nad peavad unustama. (Rousseau 1993b: 57)
Peaaegu tahaks nõustuda, et lastele tasuks õpetada täiskasvanud inimeste elu juurde kuuluvaid asju, aga siis meenub, et põhjus miks lastele õpetatakse asju, mida nad võivad ära unustada, seisneb aju plastilisuse arendamises. Kui nad päevad läbi palli mängiksid, siis saaksid neist küll kenad pallimängijad, aga nad ei oleks selle poolest võimelised täisealiseks saades paugupealt täiskasvanute maailmaga toime tulema. Parem kindlustada, et nad on vähemalt võimelised uusi asju õppima ja unustama.
Meie aiad on kaunistatud kujudega ja meie galeriid maalidega. Mis te arvate, millest need üldiseks imetlemiseks väljapandud kunstišedöövrid räägivad? Isamaa kaitsjatest? või noist veelgi suurematest inimestest, kes on isamaad oma voorusega rikastanud? Ei. Nad kujutavad kõiki südame ja mõistuse eksisamme, mis on antiikmütoloogiast hoolega välja nopitud ja asetatakse juba varakult meie laste uudishimulike pilkude alla; kahtlemata selleks, et halbade tegude musternäidised seisaksid neil silme ees juba enne, kui nad lugema õpivad. (Rousseau 1993b: 57)
Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu ainult sõjaline meelelahutus oleks Rousseau'le väga hästi sobinud.
Enam ei küsita inimestelt, kas ta on aus, vaid kas ta on andekas; ega raamatult, kas see on kasulik, vaid kas see on hästi kirjutatud. (Rousseau 1993b: 57)
Rousseau vist tahtis elada maailmas kus oleks ainult halvasti kirjutatud käsiraamatud võimalik lugeda.
Tark inimene ei aja varandust taga; kuid ta pole ükskõikne kuulsuse suhtes; ja kui ta näeb, et seda jagatakse nii valesti, kuhtub tema voorus, mida pisimgi võistlus oleks võinud turgutada ja ühiskonnale kasulikuks muuta, ning hääbub viletsuses ja unustuses. (Rousseau 1993b: 57)
Ei. Tark inimene jälestab ka kuulsust: "to have an unstudied contempt of, and hostility to glory, wealth, and the like" (Iamblichus 1818: 36). Teadlased, kes jahivad kuulsust, on maailmale tekitanud pöördumatut kahju - nt Robert Gallo, kelle tõttu jäi HIV epideemia õigeaegse reaktsioonita (vt. Philosophy Tube - Who's Afraid of the Experts?).
Ärgu hakatagu mulle esitama vastuväiteid, mis üksnes kinnitaksid mu sõnu. Nii suur hoolitsus kinnitaksid mu sõnu. Nii suur hoolitsus näitab eriti ilmekalt, et hoolitsemiseks on tõepoolest põhjust: olematute haiguste vastu ei otsita ju ravimeid. (Rousseau 1993b: 58)
Võib-olla Rousseau ajal mitte. Tänapäeval katsutakse kõiki ravimtaimi läbi, et nende omadused kindlaks teha.
Ma küsin ainult: mis asi on filosoofia? Mida sisaldavad kõige tuntumate filosoofide kirjutised? Missuguseid õppetunde annavad need tarkuse armastajad? Kui neid kuulata, eks või neid siis pidada šarlatanide jõuguks, kes avalikul platsil kõik üksteise võidu hüüavad: "Tulge minu juurde, ainult mina ei pea"? Üks väidab, et kehasid ei olegi olemas, on ainult ettekujutus nendest; teine, et pole muud substantsi peale mateeria ega muud jumalat peale maailma. Üks kuulutab, et pole olemas ei pahet ega voorust ja nii moraalne hea kui kuri on meelepettus, teine, et inimesed on hundid ja võivad üksteist südamerahuga õgida. (Rousseau 1993b: 58)
Pooled seisukohad täitsa pädevad.
Leukippose ja Diagorase jumalavallatud kirjutised on hävinud koos nendega: veel ei olnud leiutatud inimvaimu jampslike sünnitiste jäädvustamise kunsti; aga tänu trükitähtedele ja sellele, kuidas meie neid kasutame, jäävad Hobbesi ja Spinoza ohtlikud unenäod igaveseks püsima. (Rousseau 1993b: 59)
Ma ei suuda küll ohtlikumat košmaari välja mõelda kui "iga tarbetut kodanikku võib vaadelda kui kahjulikku inimest" (ülal, lk 54).
"Kõikvõimas Jumal, sina, kelle käes on hinged, vabasta meid meie isade haritusest ning saatuslikest kunstidest; ja anna meile tagasi teadmatus, süütus ja vaesus - ainsad hüved, mis võivad meid õnnelikuks teha ja mis on sinu silmis hinnalised." (Rousseau 1993b: 59)
Hea kraam, hea kraam. Täpselt see, mida me vajame. Palu jumalalt veel rohkem haiguseid ja looduskatastroofe. Ümberpööratud triaad: (1) vaesus; (2) süütus; (3) teadmatus.
Mida peame arvama kompileerijaist, kes on taktitundetult maha murdnud teaduste värava ja viinud nende pühimasse paika rahvamassi, kes pole väärt sellele lähenemagi, samal ajal kui oleks soovitav, et kõik need, kes ei ole võimelised teaduseteel kaugele jõudma, aetakse juba ukselt tagasi ning suunataks niisugustele ametialadele, mis on ühiskonnale kasulikud? Mõnest, kes jääb kogu eluks viletsaks värsisepaks või teisejärguliseks geomeetriateadlaseks, oleks võib-olla saanud suur tekstiilivabrikant. Need, keda loodus on määranud õpetama, ei vaja õpetajaid. (Rousseau 1993b: 59)
Me peame arvama, et nad on inimkonnale teinud teene ja üksikute eliitide harrastatav teadus eksib rohkem kui selline, mida igaüks võib proovile panna. Aga selleks on tõesti vaja, et mitte ainult tekstiilivabrikant vaid ka kõik tema töölised vabaneksid vajadusest vaimu muserdavat tööd teha ja saaksid kasvõi kolmandajärgulisteks teadlasteks, kes võivad mõne esmajärgulise teadlase eksimuse välja osutada. Loodus ei määra kedagi õpetama.
Verulamidel, Descartes'idel ja Newtonitel, neil inimkonna kasvatajatel endil ei olnud ühtegi kasvatajat; ja missugune teejuht võinukski neid viia sinna, kuhu neid kandis nende hiiglaslik vaim? Tavalised õpetajad võinuksid nende mõistust üksnes ahendada, surudes selle omaenda võimete kitsastesse piiridesse. Esimesi takistusi ületades harjusid nad end pingutama ja õppisid jagu saama tohutust avarusest, mille nad on ületanud. (Rousseau 1993b: 59)
See sama Newton, kes kirjutas "If I have seen further it is by standing on the shoulders of giants"?
Oo voorus! lihtsate hingede üllas teadus, kas tõesti on vaja nii palju pingutusi ja nii keerulisi vahendeid, et sind tundma õppida? Kas pole sinu põhimõtted siis kirjutatud kõikidesse südametesse? ja kas ei piisa siis sinu seaduste tundmaõppimiseks sellest, kui pöördume iseendasse ning, sundides tunded vaikima, kuulame oma südametunnistuse häält? (Rousseau 1993b: 60)
0 comments:
Post a Comment