Voltaire 1986. Filosoofiline Sõnaraamat. Prantsuse keelest tõlkinud Herbert Stillverk. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]
Kõik on hästi [lk 90-97]
See tekitas kenakesti lärmi koolkondades ja isegi arutlevate inimeste hulgas, kui Leibniz, parafraseerides Platonit, püstitas oma kõikidest võimalikest maailmadest parima ehituse, kujutledes, et kõik selles maailmas on parimas korras. Ta väitis Põhja-Saksamaal, et Jumalal oli võimalik luua ainult üks maailm. (Voltaire 1986: 90)
Best of all possible worlds (Wikipedia).
Leibniz, kes muidugi oli parem geomeetrik ja sügavam metafüüsik kui Platon, osutas inimsoole selle teene, et näitas talle, et me peame kõigega üpris rahul olema ja et rohkem ei võinudki Jumal meie heaks teha; et kõigist võimalikest võimalustest oli vaieldamatult parim see, mille Ta oli valinud. (Voltaire 1986: 90)
Jumal ei olegi kõikvõimas, ka tema võimed on piiratud?
Leibniz mõistis, et ta ei suuda vastata nendele küsimustele; sellepärast kirjutas ta mahukaid raamatuid, mis aga kõik olid väga segased. (Voltaire 1986: 91)
Kui ma õigesti aru sain, siis Nouveaux essais sur l'entendement humain kirjutas ta selle tõttu, et ei saanud Locke'iga jutule.
Ma ei amasta tsiteerida; tavaliselt on see okkaline lõbu; sest alati pole teada, mis eelneb tsiteeritavale kohale või mis sellele järgneb, ja seetõttu on olemas risk tõmmata endale kaela tuhat pahandust. (Voltaire 1986: 91)
Siin peaks olema kvalifikatsioon, et selline pahandus järgneb kui tsiteerida sekundaarallikatest (tsiteerid tsitaati). Primaarallikate puhul peaks olema, vähemalt endale, teada, mis tsiteeritule eelneb ja järgneb.
Kurja päritolu on alati olnud kuristik, mille põhja pole suutnud tungida ühegi pilk. Just see mõistatus sundiski nii paljusid vanaaja filosoofe ja seaduseandjaid appi võtma kaht printsiipi - headuse printsiipi ja kurjuse printsiipi. Egiptlaste juures oli kurja printsiibiks Typhon, pärslastel oli selleks Ahriman. Manilased teatavasti võtsid ka sellesama teoloogia omaks; ent kuna need mehed polnud rääkinud ei headuse ega kurja printsiibiga, siis ei saa nende sõnu uskuda. (Voltaire 1986: 92)
Kui millestki rääkimise tingimuseks oleks see, et me oma kõne objektiga ka oleme rääkinud, siis peaksime me vakatama kõigest peale inimeste enda ümber.
Ka hindud pole selle raskusega paremini hakkama saanud. Olles loonud inimese, oli Jumal talle andnud sellise rohu, mis pidi inimesele kindlustama püsiva tervise; inimene oli laadinud selle rohu oma eesli selga, eeslile aga tuli janu, madu juhatas talle, kust leida vett; ja sellal kui eesel jooma läks, varastas madu rohu endale. (Voltaire 1986: 93)
Vargal käsi otsast raiuda!
Kui loete Shaftesbury teosest peatükki moralistidest, siis leiate sealt järgnevad sõnad:
"Kurtmisele looduse vääratuste ja puudujääkide üle võiks paljugi vastata. Kuidas on see võimalik, et loodus täiusliku olendi kätest on tulnud nii võimetuna ja puudulikuna? Kuid mina üldsegi ei saa nõustuda väitega, nagu oleks looduses vigu [...] Looduse ilu just tulenebki vastuolust ja universaalne kooskõla sünnib lakkamatust võitlusest [...]" (Voltaire 1986: 94)
Kogun katkendeid, mis kirjeldavad "harmooniat" ühes või teises valdkonnas või rakenduses. Seletuseks vaata mõtlevat pilliroogu.
Vaat kus üks selge ning püsiv kord igat liiki loomade jaoks; egas midagi - kõikjal valitseb kord. Kui minu põies tekib kivike, siis võib seejuures täheldada imepärast mehhanismi: vähehaaval nõrgub minu verre kivisisaldusega mahlasid, need filtreeruvad neerudesse, sealt rändavad need edasi ning läbivad kusetoru, lõpuks jäävad pidama minu põies ning koonduvad seal imelise njuutonliku külgetõmbejõu mõjul; kivike võtab ilmet, omandab kuju, suureneb, mina aga kannatan seejuures valusid, mis on tuhat korda hullemad kui surm - kõike seda aga sellepärast, et ses maailmas on kõik kõige paremini korraldatud. (Voltaire 1986: 95)
Neerukive põhjustab gravitatsioon? Vaidlesin ise samamoodi kui Locke kirjutas, et kui me vaatame iseennast, oma ülesehitust, siis ei saa jõuda muule järeldusele kui, et meid on kujundanud igavene, kõikvõimas ja kõiketeadev olend (Locke 1741b: 241).
Sellepärast on õige panna peaaegu iga metafüüsika peatüki lõppu need kaks tähte, mida kombeks oli kirjutada rooma kohtunikel siis, kui neil oli tegemist sellise kohtuasjaga, millest nad aru ei saanud: N.L. (non liquet, see tähendab: ei ole selge). (Voltaire 1986: 97)
Pole paha.
Jumal [lk 145-178]
"Muide, ütle mulle, mida sa seal laulsid oma barbaarses sküütia žargonis?" - "Jumala kõrvus on kõik keeled võrdsed," vastas sküüt, "me laulsime Temale kiitust." - "No see on küll kummaline," ütles sellepeale usuteadlane. "Sküütia perekond, kes palub Jumalat ega ole meie juures õppimas olnud!" Ja peagi alustas ta vestlust sküüt Dondindaciga; usuteadlane nimelt oskas veidi sküütide keelt, teine aga oskas vähekese kreeka keelt. See vestlus avaldati ühes käsikirjas, mida säilitatakse Konstantinoopoli raamatukogus. (Voltaire 1986: 145)
See on nüüd küll mingi jama. Jumal ja Jeesus räägivad ameerika keelt.
Logomahhos: Tola! Kas Jumal võib teha, et see, mis on olnud, ei ole üldse olnud, ja et kepil poleks kahte otsa? Kas Jumal näeb tulevikku tulevikuna [|] või hoopis olevikuna? Kuidas loob Ta olematusest seda, mis on olemas, ja kuidas teeb Ta olematuks seda, mis on? (Voltaire 1986: 146-147)
Jumal näeb tulevikku minevikuna.
Logomahhos: Kas Jumal on kehaline või vaimne?
Dondidac: Kust peaksin mina seda teadma?
Logomahhos: Kuidas! Kas sa siis ei teagi, mis on vaim?
Dondidac: Seda ma küll ei tea. Ja kui teaksingi, mida see mulle annab? Kas see teeks mind õigemaks? Kas see teeks mind paremaks abikaasaks, paremaks isaks, paremaks pereisaks, paremaks kodanikuks?
Logomahhos: Tingimata tuleb sulle selgeks teha, mis on vaim; pane nüüd hästi tähele: see on, see on, see on... Noh, ma seletan sulle seda kunagi teine kord. (Voltaire 1986: 147)
Oma hing, vähemalt, tuleb kindlasti üles otsida. Ta peaks olema umbes niisugune ümar (vehib kätega) ja läbipaistev.
Pärslased austasid Teda päikese näol. Sõõr Memfise templi frontispissil oli ainuma ning täiusliku Jumala embleem; egiptlased nimetasid Jumalat Knoufiks. (Voltaire 1986: 149)
Kes on pissil? "frontisp'iss <22e: -pissi, -p'issi<> illustratsioon tiitellehele eelneval leheküljel"
Warburton on laimanud Cicerot ja tema kaasaeglasi ja üldse vana Roomat. (Voltaire 1986: 153)
Kaagaeglasi peabki laitma; kaaskiireid kiitma.
Kas olid kreeka ja rooma kirjamehed omavahel kohtunud, või olid ühed teistelt üle võtnud selle, millele nad panid uue nime? (Voltaire 1986: 155)
Kolooniad.
See ongi, mille poolest Spinoza näib erinevat kõigist antiikaja ateistidest - Ocellus Lucanusest, Herakleitosest, Demokritosest, Leukipposest, Stratonist, Epikurosest, Pythagorasest, Diagorasest, Zenonist Eleaadist, Anaximandrosest, ja paljudest teistest. (Voltaire 1986: 156)
Kas ta just väitis, et Pütagoras oli ateist?
Tuleb tunnistada avameelselt, et nemad mõlemad püüdlesid sama sihi poole - üks kristlasena, teine mehena, kelle õnnetuseks oli see, et ta polnud kristlane: püha peapiiskop filosoofina, kes oli veendunud, et Jumal on lahus loodusest; teine Descartes'i üpris eksinud õpilasena, kes arvas, et Jumal on identne kogu loodusega. (Voltaire 1986: 158)
"Early in The Ethics Spinoza argues that there is only one substance, which is absolutely infinite, self-caused, and eternal. He calls this substance "God", or "Nature"." (Wikipedia)
Mul on alati olnud kahtlus, et Spinoza oma universaalse substantsiga ja selle moodustega ja aktsidentsidega mõtles midagi hoopis muud kui Bayle, ja et järelikult Bayle'il võib õigus olla, ilma et ta oleks Spinoza süsteemi ümber lükanud. Ma olen ikka arvanud sedagi, et Spinoza tihtipeale ei saanud isegi oma süsteemist aru ja et just see ongi peamine põhjus, miks temast pole aru saadud. (Voltaire 1986: 159)
Argumentum ad Hominem (vt. Locke 1741b: 306).
Mida tuleb mul sellest järeldada? Seda, et Spinoza sageli räägib iseendale vastu, et tal polnud mitte alati ideed selged; et ta suures süsteemide uputuses püüdis päästa end kord ühel, kord teisel lauajupil; et sellise nõrkuse poolest sarnanes ta Malebranche'iga, Arnauld'ga, Bossuet'ga, Claude'iga, kes samuti oma vaidlustes rääkisid vahel iseenestele vastu; et ta oli nagu paljud metafüüsikud ja teoloogid. Järeldan siit, et seda enam on mul põhjust umbusaldada kõiki metafüüsilisi ideid; et olen üks üpris nõder loomuke [sic], kes liigub libiseval luiteliival, mis alatasa mu jalge alt ära vajub, ja et pole arvatavasti midagi rumalamat kui arvata, nagu oleks sul alati õigus. (Voltaire 1986: 162)
Kas on keegi, kes terve elu ajab ainult ühte joru ja iseendale kordagi vastu ei räägi?
"Tuleks defineerida elu, see aga on minu arvates võimatu."
Kas pole see definitsioon iseendast väga lihtne, väga tavaline? Kas pole elu organiseeritus pluss tundmused? (Voltaire 1986: 164)
Sentimendid?
Kui söandatakse kinnitada, et Jumalat ei olevat olemas, et mateeria liikuvat ja tegutsevat iseendast, mingist igavesest paratamatusest, siis tuleb seda tõestada, nagu tõestatakse mingit Eukleidese teoreemi, ilma selleta püsib kogu süsteem vaid mingil tühipaljal oletusel, mingi "võib-olla" peal. Kas nõnda saab põhjendada nii tähtsat asja, mis pakub inimsoole suurimat huvi?! (Voltaire 1986: 165)
Kas tõestamatute asjade puhul tuleb tõestada nende olemasolu või mitte-olemasolu? Kuidas tõestada, et ükssarvikuid ei ole olemas?
See maksiim on kõlblas mõttes veel jälgim kui teised autori maksiimid väärad füüsilises mõttes. (Voltaire 1986: 165)
Jälk kõblas.
Kartes väsitada lugejaid kõigi nende siit-sealt võetud üksikpalade läbikatsumisega, tulen ma nüüd kõnealuse teose põhialuse ja selle hämmastava eksituse juurde, mille peale ta oma süsteemi on rajanud. (Voltaire 1986: 167)
Juba hilja. Autori kohta, kelle ei meeldi tsiteerida, tsiteerib ta kohutavalt palju.
Igatahes on see väga veider, et kui inimesed eitavad Loojat, siis omistavad nad iseendile võimet luua angerjaid. (Voltaire 1986: 168)
Pädev üldistus.
Veelgi haletsusväärsem aga on see, et leidus enam õpetatud füüsikuid, kes võtsid omaks jesuiit Needhami naeruväärse süsteemi ja lisasid selel Maillet' süsteemile, kes väitis, et ookean olevat kujundanud Püreneed ja Alpid, ja et inimesed olevat tekkinud seakaladest, kelle kaheharuline saba olevat aja jooksul muutunud reiteks ja jalgadeks, nagu oleme sellest juba varemalt rääkinud. Sellised kujutlused ja väljamõeldised sobivad tõepoolest ühte jahust arendatud angerjatega! (Voltaire 1986: 168)
Geoloog Voltaire teab, millest räägib.
Mulle tundub, et peamiseks ning kõige vajalikumaks ei ole argumenteerida metafüüsiliselt, vaid kaaluda, kas pole meie - viletsate mõtlevate olendite - ühiseks hüveks vajalik tunnustada tasujat ning kättemaksjat Jumalat, kes on ühtlasi meie pidurdaja kui ka lohutaja, või tuleb meil see idee kõrvale heita ja püsida oma hädades ilma mingi lootuseta ja oma kuritegudes ilma mingi kahetsusevarjuta. (Voltaire 1986: 172)
Sest kuritegu saab kahetseda ainult seoses põrguhirmuga.
Oleme küllalt kuulnud kodanikest, kes keset inimlikku nõtrust, rikutust ja viletsust otsivad kindlat punkti, millele toetada kõlblust, ja tuge, mis aitaks neil taluda selle viletsa elu apaatsust ja jubedusi. (Voltaire 1986: 172)
Ära jäta kõblast laokile, pane tagasi kuuri!
Kui me tahame arutleda metafüüsikast, siis saame rääkida [|] vaid võimalustest; ujume kõik meres, mille kaldaid me pole iial näinud. Häda neile, kes selles ujumises omavahel riidu lähevad! Ujuge randa, kes suudab! Aga kui keegi mulle hüüab: "Te ujute asjata, kallast pole kuskil!" siis see riisub mult kõik jõu ja julguse. (Voltaire 1986: 173-174)
Kui su jõud ja julgus sõltub luuludest, siis polegi sul neid vaja.
Te väidate, et usk on põhjustanud tuhandeid kuritegusid; pigem öelge, et seda on teinud ebausk, mis valitseb meie haletsemisväärsel planeedil: just ebausk on kõige julmem vaenlane isetule austusele, mida võlgneme ülimale Olendile. Vihakem seda koletist, kes ikka ja alati on puruks kiskunud oma ema rinda! Kõik need, kes võitlevad ebausu vastu, on inimsoo heategijad; ebausk on madu, kes kägistab religiooni oma keermetega: tal tuleb lömastada pea - kuid nõnda, et sealjuures ei tehtaks viga religioonile, mida ta püüab mürgitada ja alla kugistada. (Voltaire 1986: 174)
Igasugune usk on ebausk, sest kui see oleks tõene ja õigustatud, siis poleks enam tegu usuga.
Kuid hoidku Jumal meid samuti vihase ning barbaarse [|] despoodi eest, kes Jumalasse ei usu, vaid on ise enesele jumalaks, kes ei osutu oma püha koha väariliseks, tallates jalge alla kohused, mis valitseja ametikoht talle peale paneb; kes vähimagi kahetsuseta on valmis ohverdama oma sõbrad, oma vanemad, oma teenijad, oma rahva - kõik oma ohjeldamatutele kirgedele! Need kaks tiigrit - üks tonsuuriga, teine krooniga - on ühtviisi kardetavad. Kust küll võtta kammitsaid nende ohjeldamiseks? (Voltaire 1986: 177-178)
Küll olid alles tugevad kired tolleaegsetel inimestel.
Võrdsus [lk 183-187]
Kui maa oleks see, mis ta peaks olema, see tähendab, kui inimene leiaks endale kõikjal maa peal hõlpsat ning kindlustatud ülalpidamist ja oma loomusele [|] sobivat kliimat, siis on ilmne, et inimene poleks saanud orjastada teist omasugust. Kui seda planeeti kataksid tervislikud viljad; kui meie eluks vajalik õhk ei tooks meile mitte haigusi ja surma; kui inimene ei vajaks muud korterit ega muud voodit kui hirvede ja kitsede oma, - siis Tšingis-khaanidel ja Tamerlanidel ei oleks muid teenreid peale oma laste, kes oleksid küllalt vastutulelikud, et aidata oma vanemaid nende vanas eas. (Voltaire 1986: 183-184)
Tõesti, kui Jumal lõi selle planeedi meie jaoks, siis miks ei ole see inimvajadustele vastutulevam?
Üks suur, lasterikas perekond on endale üles harinud hea maatüki; kahel väikesel naaberperekonnal on viletsad põllud: pole raske mõista, et need kaks vaest perekonda peaksid selle rikka perekonna teenijaiks hakkama või siis selle ära kägistama. Üks mõlemast kehvikperekonnast pakub oma töökäsi rikkale, et saada leiba; teine läheb ning tungib talle kallale, kuid saab lüüa. Teenijast perekonnast [|] võrsuvad teenijad ja töölised, lüüasaanud perekonnast tulevad orjad. (Voltaire 1986: 184-185)
Õigustab orjust ja arvab, et suurmaaomanikud on suurmaaomanikud, sest nad on teistest töökamad, mitte päritud jõukusega maa üles ostnud või poliitiliste teenete eest kingituseks saanud.
Meie õnnetul planeedil ei ole võimalik, et inimesed, elades ühiskonnas, ei jaguneks kahte klassi - rõhujad ja rõhutavad; ja need kaks omakorda jagunevad veel tuhandesse, ja selle tuhandel on veelgi oma erinüansid. (Voltaire 1986: 185)
Võrdsus ei ole võimalik, sest hea maatükiga suurel perekonnal ei ole mitte võimalik viletsama maaga perekondadega maad võrdselt jagada. Planeet on kehv, saate aru.
Inimsugu, sellisena nagu ta on, saab eksisteerida üksnes siis, kui on olemas lõputu hulk kasulikke inimesi, kes ei oma mitte kui midagi: sest on päris kindel, et see, kes on oma eluga rahul, ei jäta hooletusse oma maad, selleks, et tulla kündma teie maad; ja kui teil on vaja paari kingi, siis palvekirjade koja meister pole see mees, kes need teile teeb. Nii tuleb välja, et võrdsus on ühtaegu kõige loomulikum kui ka kõige illusoorsem asi. (Voltaire 1986: 186)
Olukord on, mis ta on, aga ärgu keegi öelgu, mis ta on - siis on kära lahti.
Mida peaks tegema see, kes ei ole kardinali kokk [|] ega ka mitte mingis riigiametis, kes ei ole kellestki sõltuv, kuid keda vihastab see, et teda kõikjal koheldakse kaastundlikult või siis halvustavalt, ja kes ometi näeb, et paljudel monsignoridel ei ole ei enam tarkust ega vaimukust ega voorusi kui temal enesel, ja kes peab vahetevahel igavlema nende ooteruumides, - mida peaks tema tegema? Minema lihtsalt oma teed. (Voltaire 1986: 186-187)
Voltaire on lahenduste mees.
Seadustest [lk 266-281]
Inglise rahvas on ühtlasem; ent kuna see rahvas vabanes barbaarsusest ja orjusest vaid aste-astelt ja järskude tõugete kaupa ja kuna see tee oli katkendlik, ja kuna see rahvas oma vabameelsuses säilitas mitmeid selliseid seadusi, mida kunagi olid teinud suured türannid võitluses trooni pärast, või siis väikesed türannid, kes omistasid endile prelaadiau, - siis kujunes sellest rahvast võrdlemisi robustne keha, millel on ikka veel näha palju plaasterdatud haavu. (Voltaire 1986: 267)
Fraseoloogia Lotmani katkendliku progressi (plahvatuse) jaoks.
5. sajandist saadik olime me kõik metslased. Sellised on juba kord maailma murrangulised muutused. Teeröövlid, kes riisusid; maaharijad, keda riisuti - selline nägi välja inimsugu Balti mere kurgust kuni Gibraltari väinani; ja kui siis lõunast ilmusid veel araablased, oli vapustuse kaos täielik. (Voltaire 1986: 268)
Sama.
Piinamine kaotati ära, sest piinamine pole muud kui karistamine enne süüteo väljaselgitamist, ja absurdne on karistada selleks, et süütegu välja selgitada; ja nõnda otsustati ka sellepärast, et juba roomlastel oli viisiks kohaldada piinamist üksnes orjadele; ja lõpuks ka sellepärast, et piinamisega võidakse päästa süüdlast ja hukka mõista süütut. (Voltaire 1986: 270)
Hästi öeldud.
Kui vastab tõele, et mesilasi valitseb kuninganna, keda kõik tema alamad armastavad, siis on see veelgi täiuslikum riigikord.
Sipelgate ühiskonda peetakse eeskujulikuks demokraatiaks. Nende demokraatia ületab kõik riigid inimeste ühiskonnas, sest siin on kõik võrdsed ja igaüks töötab siin kõigi hüveks. (Voltaire 1986: 271)
Üsna tõenäoliselt koht, kust Trotter sai inspiratsiooni.
Enam kui ühelegi muule loomale sarnaneme me ahvile oma matkimisvõime, oma ideede kergemeelsuse ja oma püsimatuse poolest, ja just selle püsimatuse tõttu ei saa meil ühtlasi ning püsivamaid seadusi olla. (Voltaire 1986: 272)
Misasi on ideede kergemeelsus?
Kui loodus meie liigi kujundas ja meid mõnede institutsioonidega varustas, andes meile enesearmastuse oma liigi säilitamiseks, heasoovlikkuse teiste säilitamiseks, armutungi, mis meil kõigi teiste liikidega ühine on, ja selle seletamatu võime kombineerida enam ideid kui kõik loomad ühtekokku; kui ta meile nõndasiis meie osa oli andnud, ütles ta meile: "Katsuge läbi ajada nii kuidas saate!" (Voltaire 1986: 272)
Kombineeritavus siis teeb ideed kergemeelseks?
Luksus [lk 282-286]
Luksuse vastu on deklameeritud juba kaks tuhat aastat, küll värssides, küll proosas, ent sellest hoolimata on alati luksust armastatud. (Voltaire 1986: 283)
Kaks ja pool tuhat aastat. "For some are influenced by the desire of riches and luxury..." (Iamblichus 1818: 28)
Kõik sellised deklamatsioonid tahavad tõendada, et varas ei tohtivat kunagi süüa einet, mis ta on omastanud, ega kandnud riiet, mis ta on varastanud, ega ehtida end sõrmusega, mis ta on kelleltki üle löönud. See kõik tulevat - nii öeldakse - jõkke heita, kui tahetakse aus inimene olla; pigem siis juba öelge, et ei oleks pidanud varastama! (Voltaire 1986: 284)
Jah. Varastamine ei ole kõblas.
Kuid olgu pealegi! Jäägu nii väike vabariik nagu Lakedaimon pealegi oma vaesuse juurde! Ühtviisi saabub surm kõigile - nii neile, kel midagi pole, kui neile, kes omavad kõike seda, mis elu meeldivaks teeb. (Voltaire 1986: 285)
Hirmus asjalik arutelu.
Sallivus [lk 372-383]
Mis on sallivus? See on inimsoo pärisosa. Me kõik oleme tulvil nõrkusi ja eksimusi; andestagem üksteisele oma rumalused - see on esimene looduse seadus! (Voltaire 1986: 372)
Ka geoloog Voltaire'le tuleb andeks anda.
Mispärast sallis Rooma riik neid kultusi? Sellepärast, et egiptlased ega isegi mitte juudid ei püüdnud ära kaotada vana keisririigi religiooni, ei jooksnud mööda maid ja meresid, et koguda omale usklikke; nemad olid huvitatud vaid sellest, kuidas omale raha koguda; ent on vastuvaidlematu tõde, et kristlased [|] tahtsid, et nende usk oleks ainuvalitseja. Juudid ei tahtnud, et Jeruusalemmas oleks Jupiteri kuju, kristlased aga ei võinud sedagi taluda, et Jupiteri kuju on Kapitooliumil Roomas. Püha Thomas tunnistab avameelselt, et kui kristlased ei tõuganud troonilt Rooma keisreid, siis üksnes seetõttu, et nad seda ei suutnud. Nende veendeks oli, et kõik maailm peab olema kristlik. Nii pidid nad siis paratamatult olema vaenulikud kogu maailmale, seni, kuni kõik maailm saab pööratud ristiusku. (Voltaire 1986: 372-373)
See on omamoodi kõnekas, et ÕS-is on "prosel'üüt <22e: -lüüdi, -l'üüti> pöördunu, hiljuti mõne usundi, õpetuse vms pooldajaks hakanu", aga mitte proselütiseerimine.
Kui mõningad nendest tahavad, et kõigi vara oleks ühine, nagu väidetakse olevat apostlite päevil, siis nende vastased nimetavad neid nikolaiitideks ning süüdistavad neid kõige alatumates kuritegudes. Ja kui teisi on, kes pretendeerivad müstilisele vagadusele, siis neid nimetatakse gnostikuteks ja nende vastu astutakse välja suure ägedusega. (Voltaire 1986: 373)
Sedasinast "apostlite päevil" valitsenud võrdsust taotles ka Campanella: "All things are common with them, and their disepensation is by the authority of the magistrates. Arts and honors and pleasures are common, and are held in such a manner that no one can appropriate anything to himself." (Campanella 1901: 147)
Oh teid koletisi, kes isunete ebausu järele nõnda nagu vareste magu isuneb raipe järele! (Voltaire 1986: 375)
Cupiditas (cf. Serjeantson 2001: 440).
Suvatsenud sündida vaesuses ja madaluses, nagu Tema vennadki, ei suvatsenud Jeesus mitte kunagi praktiseerida kirjutamiskunsti. Juutidel oli käsuõpetus, kirja pandud kõige peenemais detailides, ent Jeesuse käest ei ole meil mitte ainsatki rida. (Voltaire 1986: 375)
"Ah, ma ei viitsi." - Jeesus
Tähelepanelikumalt vaadates on ilmne, et apostlik [|] rooma-katoliku religioon on kõigis oma tseremooniais ja dogmades Jeesuse religiooni vastand. (Voltaire 1986: 379-380)
Teemasse: The Gospel of Supply Side Jesus.
Kas pilliroog, mille tuul painutab mutta, ütleb oma naabrile, mis on painutatud vastupidises suunas: "Lömita minu kombel, sa vilets, või muidu ma esitan nõudmise, et sind välja kistaks ning ära põletataks!"? (Voltaire 1986: 380)
See pilliroog mitte ainult ei mõtle, vaid räägib!
Mõelgem ka sellele, et kogu Inglismaale kuuluvas Ameerikas, see on ligikaudu ühes neljandikus kogu teadaolevast maailmast, on kehtimas täielik südametunnistuse vabadus, ja iga religioon on seal teretulnud - tingimusel, et aga Jumalasse usutaks; selletõttu seal kaubandus on õitsengul ja rahva arv kasvab.
Mõelgem ikka sellelegi, et Vene impeeriumis, mis on suurem kui oli Rooma impeerium, on esimeseks seaduseks sallivus kõikide sektide suhtes. (Voltaire 1986: 381)
Ja nüüd osalevad mõlemad Lähis-Ida sõdades.
Need, kes olid kõige leebemad kõigist inimestest, on meist õppinud olema kõige järeleandmatumad. Vastutasuks sellele heale, mis meile nende poolt osaks sai, ütlesime me neile kohe algul: "Olgu teile teada, et meie oleme maa peal ainsad, kellel on mõistust, ja meie oleme kõikjal isandad!" (Voltaire 1986: 381)
"And civilization is nothing but Christianity on the grand scale." (W 1: 108)
Voltaire 2019. Filosoofilised Kirjad. Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar ja Marri Amon. Tallinn: Varrak. [ESTER]
Esimene kiri. Kveekerite kohta [lk 7-12]
Kveeker oli värske olemisega vanamees, kes polnud iial olnud haige, kuna polnud iial tundnud kirgi ega ohjeldamatust: elades pole ma näinud ülevamat ega kütjestavamat palet kui temal. (Voltaire 2019: 7)
Kired tekitavad haigusi.
Ta võttis mu vastu, kübar peas, ja lähenes mulle kergeimagi kummarduseta; kuid tema inimlikus avalas näoilmes oli rohkem viisakust kui kombes kraapjalga vedada ja hoida käes midagi, mis on mõeldud katma pead. (Voltaire 2019: 7)
Metsik.
"Mu poeg," kostis ta tasasel häälel, "ära vannu; me oleme kristlased ja katsume olla tublid kristlased, aga me ei arva, et kristlus seisneb külma vee ja näputäie soola pähe viskamises." - "Pagana pihta," jätkasin ma sellest jumalakartmatusest kohkudes, "kas olete siis unustanud, et Johannes ristis Jeesus Kristuse?" - "Veel kord, sõber, ära vannu," ütles leebe kveeker. (Voltaire 2019: 8)
Õige. Kristlus seisneb mitte vandumises.
"Aga armulaud?" küsisin ma. "Kuidas te seda läbi viite?" - "Meil pole mingit armulauda." - "Mida? Ei mingit armulauda?" - "Ei, ei mingit muud osadust peale südamete oma." (Voltaire 2019: 10)
Prantsuse keelest tõlkides on "osadus" loomulik.
Me väldime mõnu, spektaaklit või mängu pärast kogunemist, sest meil oleks ütlemata kahju, kui need tühiasjad täidaksid südamed, milles peaks elama Jumal; me ei lausu eales vandeid, isegi mitte kohtus; me arvame, et Kõigevägevama nime ei tohiks inimeste närustes vaidlustes alandada. (Voltaire 2019: 11)
Mitte-faatiline rahvas.
Teine kiri. Kveekerite kohta [lk 13-15]
Lõpuks tõusis üks neist püsti, võttis kübara peast, ning olles veidi ohkinud ja nägu krimpsutanud, kandis pooleldi suu, pooleldi nina kaudu ette mingi vähemalt tema meelest evangeeliumist pärineva jutulara, millest ta ise ega keegi teine midagi aru ei saanud. Kui see näoväänaja oma kauni monoloogiga ühele poole sai ning kõik koosviibijad ülendatud ja juhmistatud meelel laiali läksid, küsisin ma oma kaaslase käest, mispärast ka kõige targemad nende hulgast säherdusi jaburusi taluvad. (Voltaire 2019: 13)
Kust ta seda teab, et rääkija ise ega keegi kuulajatest sellest midagi aru ei saanud?
Seejärel puistas ta mu üle tsitaatidega pühakirjast, mis tema sõnul näitasid, et pole kristlust ilma vahetu ilmutuseta, ning lisas need tähelepanuväärsed sõnad: "Kui sa liigutad üht oma ihuliiget, siis kas liigutad sa seda omaenese jõul? Ilmselgelt mitte, sest see liige liigub [|] tihti su enese tahtmata. Niisiis liigutab su maist keha see, kes selle keha on loonud. Ja ideed sinu südames - kas pole see sina, kes neile kuju annab? Veelgi vähem, sest need tulevad su enese kiuste. (Voltaire 2019: 14-15)
See peab ikka päris õnnis tunne olema kui sa arvad, et jumal isegi liigutab su keha, mitte sina ise.
Kolmas kiri. Kveekerite kohta [lk 16-19]
Nähes, et mees teda sinatab, saatis kohtunik ta Derby hullumajja piitsutamisele. John Fox läks Jumalat kiites hullumajja, kus talle määratud karistus ettenähtud karmusega täide saadetud. Need, kes teha nuhtlesid, olid aga väga üllatunud, kui ta neilt on hinge hüvanguks veel mõnd piitsahoopi lisaks palus. Härrad nuhtlejad ei lasknud ennast kaks korda paluda; Fox sai topeltannuse hoope ning tänas nüpeldajaid väga südamlikult. Ta asus neile jutlust pidama; alul naerdi, kuid seejärel hakati kuulama; ja kuivõrd entusiasm on nakkav haigus, suutis Fox oma sõnadega paljusid veenda, ning neist, kes olid teda piitsutanud, said tema esimesed järgijad. (Voltaire 2019: 17)
Parim põhjus, miks kedagi hullumajja saata. Nuhtlejatest esimeste järgijate saamist olen justkui kuskil filmis või sarjas näinud.
Neljas kiri. Kveekerite kohta [lk 20-25]
Viieteistaastaselt kohtas William Penn oma õpingute paigas Oxfordis üht kveekerit; see kveeker pööras ta oma usku ning noormees, kes oli elav ja loomupäraselt sõnaosav ning nii väljanägemiselt kui kommetelt suursugune, võitis peagi enda poolele ka mõne oma kaaslastest. (Voltaire 2019: 20)
Sõnaosavus on loomupärane, kaasasündinud?
Pastorite jutlused tõmbasid ligi üha vähem inimesi; ja et Penn oli nägus ja hea kehaehitusega noormees, jooksid linna ja õukonna naised kokku, et hardalt tema sõnu neelata. (Voltaire 2019: 21)
Ka religioon on seks.
Raha asemel aga andis valitsus talle 1680. aastal ühe maatüki Ameerikas, Marylandist lõunas - ja nii oli kveekerist saanud ühtäkki suverään. Ta asus oma uute valduste poole teele kahe laevaga täis kveekereid, kes talle järgnesid. Sestsaadik hüütakse toda maad Penni auks Pennsylvaniaks. (Voltaire 2019: 22)
Ah see William Penn.
Maa põliselanikud aga, selle asemel et metsa pakku joosta, võtsid rahumeelsed kveekerid märkamatult omaks: ühevõrra suur oli nende viha Ameerika vallutajatest ja hävitajatest kristlaste vastu ning poolehoid nende uustulnukate vastu. Üsna pea tuli suur hulk noid väidetavaid metslasi naabrite leebusest võlutuna William Pennilt paluma, et see nad oma vasallideks võtaks. Oli midagi täiesti uut näha suverääni, keda kogu rahvas sinatab ning kellega rääkides mütsi maha ei võeta; näha valitsust ilma preestriteta, rahvast ilma relvadeta, naabreid ilma kiivuseta ja kodanikke, kes on kuni kohtunikkonnani omavahel võrdsed. (Voltaire 2019: 23)
"Penn drafted a charter of liberties for the settlement creating a political utopia guaranteeing free and fair trial by jury, freedom of religion, freedom from unjust imprisonment and free elections." (Wikipedia)
Viies kiri. Anglikaani usu kohta [lk 26-29]
Alamvaimulike kirikukogul, mis on omalaadne kleerikutest koosnev saadikute koda, oli tollal arvestatav mõju; vähemasti oli tal vabadus koguneda, usuküsimuste üle vaielda ja lasta aeg-ajalt põletada mõned jumalakartmatud, teisisõnu tema vastu kirjutatud raamatud. (Voltaire 2019: 27)
Pole midagi lisada, hea sõnapööre.
[...] kiriku ametitesse lastakse nad alles hilises eas, mil inimese ainsaks kireks on veel vaid saamahimu ning mil tema auahnus nõuab seda. (Voltaire 2019: 28)
Kummaline kireteooria. Charles Fourier'i puhul imestasin ka, et soojadel aastaaegadel kired lõkkavad, aga külmal aastaajal kired vaibuvad.
Peale selle on peaaegu kõik preestrid abielus; ülikoolist külge jäänud puisus ja vähene läbikäimine naistega sunnivad piiskoppi harilikult leppima omaenda kaasaga. Küll käivad preestrid teinekord kõrtsis, sest kombed seda ei keela, ning kui nad purju jäävad, siis tõsiselt ja ilma skandaalita. (Voltaire 2019: 28)
Campanella lugemisest saadik on tekkinud tahtmine koostada diskursus sellest, kuidas raamatute lugemine teeb inimese oskamatuks ja võimetuks midagi arutleda, sest ta on täitnud oma mõistuse surnud märkidega asjadest (vt. Campanella 1901: 151). Et raamatute lugemine teeb puiseks ja naistega läbikäimisvõimetuks on üsna hea lisandus.
Kuues kiri. Presbüterlaste kohta [lk 30-32]
Et selle sekti preestrid saavad oma kirikutelt õige tagasihoidlikku palka ning ei või seetõttu piiskoppidega võrreldavas luksuses elada, avaldavad nad loomulikult protesti selle aujärje vastu, milleni nad ise ei küüni. Kujutlege uhket Diogenest, kes Platoni uhkuse jalge alla tallas - Šoti presbüterlased pole sellest kõrgist puruvaesest targutajast üldse mitte nii erinevad. (Voltaire 2019: 30)
"He criticized Plato, disputed his interpretation of Socrates, and sabotaged his lectures, sometimes distracting listeners by bringing food and eating during the discussions." (Wikipedia)
Kui Inglismaal poleks rohkem kui üks religioon, oleks karta despotismi; kui neid oleks kaks, kargaksid need teineteisele kõrri; kuid neid on kolmkümmend - ja nad elavad rahus ja rõõmus. (Voltaire 2019: 32)
Sama kehtib vististi poliitiliste parteide kohta. Venemaal on despotism, USA-s on partisanism (kaks üksteise kõri kallal järivat poolt), ja Euroopas üldiselt pluralism.
Seitmses kiri. Sotsiniaanide ehk ariaanide ehk antitrinitaaride kohta [lk 33-35]
Kuid kõige kindlamaks arianismi-õpetuse kaitsjaks on kuulus doktor Clarke. See mees on rangelt vooruslik ja malbe iseloomuga, suhtub suurema kirega oma tõekspidamistesse kui proselüütide värbamisse ning tegeleb ükspäinis rehkenduste ja tõestustega, olles tõeline arutlusmasin. (Voltaire 2019: 34)
Noneh. A veritable reasoning machine.
Kas pole naljakas, et Luther, Calvin ja Zwingle, kõik need kirjanikud, keda ei suudeta lugeda, on rajanud usulahud, mis jagavad omavahel Euroopa; et harimatu Muhamed andis religiooni Aasiale ja Aafrikale; ning et härrad Newton, Clarke, Locke, Le Clerk ja teised suurimad filosoofid ja oma aja parimad sulemehed on vaevalt kokku saanud väikese salga toetajaid, mis iga päevaga koguni väiksemaks jääb? (Voltaire 2019: 35)
Pole üldse naljakas. Raamatud teevad inimese tuimaks.
Kaheksas kiri. Parlamendi kohta [lk 36-39]
Kuid leidub ka üks sügavam erinevus Rooma ja Inglismaa vahel, mis jätab kõik eelised viimasele: kui Rooma kodusõdade viljaks oli orjus, siis Inglismaa rahutuste omaks on vabadus. Inglased on ainus rahvas maakeral, kel on õnnestunud kuningatele vastu hakates nende võimupiirid paika panna ning kes pikkade pingutuste tulemusena on viimaks sisse seadnud selle mõistliku valitsusviisi, kus printsil, kel on piiramatu võim teha head, on käed seotud, kui ta tahab teha halba; kus aadlikud on suured ka ilma häbematuse ja vasallideta ning kus rahvas jagab oma valitsust ilma segaduseta. (Voltaire 2019: 37)
Ajapikku jõudsid sinnamaani enamus riike.
Lordide koda ja alamkoda on Inglise rahva vahekohtunikud ja kuningas on nende ülemkohtunik. See tasakaal roomlastel puudus: Rooma ülikud olid lihtrahvast alati lahus, ilma et ükski vägi neid vahetalitajana lepitada võinuks. Rooma senat, mis on ebaõiglases ja kuritegelikus kõrkuses ei soovinud midagi jagada plebeidega, ei osanud neid valitsusest eemal hoida muul viisil kui rakendades neid alalõpmatutesse välissõdadesse. Nad suhtusid rahvasse kui kiskjalikku elajasse, kes tuli ässitada naabrite kallale hirmust, et ta omaenese peremehed alla võib kugistada. Nii tegi roomlaste valitsusviisi suurim puudus neist vallutajad. Olles õnnetud kodus, said nad maailma valitsejateks, kuni lahkhelid neist endist orjad tegid. (Voltaire 2019: 37)
Pean tunnistama, et sellist seisukohta kohtan vististi esmakordselt.
Kardinal de Retz, kes oli nutikas ja julge, kuid kasutas neid omadusi halvasti, mässas põhjuseta ja hakkas vastu eesmärgita, juhatas relvitut parteid, sepitses salaplaane sepitsemise enese pärast ning tundus kodusõda pidavat üksnes oma lõbuks. Parlament ei teadnud, mida ta tahab ja mida ei taha: ta kogus vägesid ja järgmisel hetkel saatis need laiali; ta ähvardas ja palus sealsamas andeks; ta pani kardinal Mazarini pea eest autasu välja ning tervitas teda hiljem tseremoniaalselt. (Voltaire 2019: 39)
Kogun näiteid sellest, kui kellegi tegevust kirjeldatakse ilma eesmärgita, tehtavat tegevuse enda pärast.
Üheksas kiri. Valitsuse kohta [lk 40-45]
Gallialasi, germaanlasi ja Inglismaa saareelanikke olid alati valitsenud nende druiidid ja külavanemad - omamoodi muitsed parunid, kuid vähem türanlikud kui need, kes tulid nende järel. Nood druiidid pidasid end inimliku ja jumaliku sfääri vahemeesteks; nad tegid seadusi, panid alamaid vande alla ja mõistsid neid ka surma. (Voltaire 2019: 41)
"vahe+m'ees vahendaja, vahetalitaja; VMO saadik, advokaat, tõlk vm ametlik esindaja".
Kümnes kiri. Kauplemise kohta [lk 46-47]
See komme, mis hakkab paraku ajapikku hääbuma, tundub jäletu sakslastele, kes ei mõtle muust kui oma matriklist. Nad ei suudaks mõista, et mõne Inglise peeri poeg pole enamat kui jõukas ja mõjukas linnakodanik, sellal kui Saksamaal on kõik aina vürstid; on ju nähtud kuni kolmekümmet ühe ja sama nimega kõrgeausust, kelle kogu varanduseks on vaid vapikilbid ja upsakus. (Voltaire 2019: 37)
Julgelt viska halgu alla, sakslaste nügamisest pole kunagi midagi halba tulnud.
Üheteistkümnes kiri. Rõugete pookimise kohta [lk 48-52]
Tšerkessi naised annavad iidsest ajast saadik oma lastele rõugeid, koguni kui lapsed on alles kuuekuused, tehes neile käsivarde sisselõike ja sisestades sellesse mädavilli, mis on hoolikalt eraldatud teise lapse kehalt. Käele, millesse see mädavill on viidud, mõjub ta nagu pärm taignatükile: ta hakkab selles käärima ja levitab veres omadusi, mida ta kannab. (Voltaire 2019: 48)
Kas see ongi see "kirg"?
Minul on selle teema kohta öelda vaid niipaljukest, et George I valitsemisaja algus, kui madame Wortley-Montagu, üks Inglismaa säravamaid ja suurima vaimujõuga naisi, viibis koos oma suursaadikust abikaasaga Konstantinoopolis, võttis ta kõhklemata nõuaks nakatada rõugetesse laps, kelle ta oli sel maal ilmale toonud. (Voltaire 2019: 50)
Mis on vaimujõud? Strength of mind. Jõudlikud ja jõuetud vaimud.
Sajast inimesest maailmas vähemalt kuuskümmend nakatub rõugetesse; neist kuuekümnest kakskümmend sureb oma parimas eas, kahekümnele aga jäävad eluajaks ebameeldivad jäljed: nii tapab see haigus või muudab koledaks ühe igast viiest inimesest. (Voltaire 2019: 51)
Päris tõsine lugu.
Kahekümne viies kiri. Hr Pascali "Mõtete" kohta [lk 133-166]
Mulle näib, et hr Pascali üldine eesmärk oma "Mõtete" kirjutamisel oli näidata inimest koletu olendina. Ta kirjeldab erilise põhjalikkusega kõiki õelaid ja õnnetuid. Ta kirjutab inimloomuse vastu peaaegu samamoodi, nagu ta kirjutas jesuiitide vastu: ta omistab meie loomuse põhiolemusele selle, mis iseloomustab ainult üksikuid inimesi; ta ütleb kaunikeelselt solvanguid inimsoo vastu. (Voltaire 2019: 133)
Tüüpiline. Mitte päris "idiomorfitseerimine", ehk teiste inimeste samastamine iseendaga (mina mõtlen nii, seega teised peavad ka nii motlema), aga midagi ligilähedast, vb vastupidist.
Pole oluline välja selgitada, kas Jeesus Kristus peab Aristotelest võitma, vaid on tarvis tõestada, et Jeesus Kristuse religioon on tõeline religioon ning et Muhamedi, paganate ja kõik muud religioonid on valed. (Voltaire 2019: 135)
Kelle jaoks seda tarvis on? Kõik religioonid on valed sest nad on religioonid.
Miks püüda minna kaugemale pühakirjast? Kas pole hulljulgus uskuda, et pühakirjal on toetust tarvis ja et need filosoofilised ideed võivad talle seda pakkuda? (Voltaire 2019: 135)
Kõik pühakirjad võib prügikasti visata. Ükski kiri pole püha.
Meie erinevad püüdlused ei ole looduses vastuolulised ning inimene ei ole sugugi lihtne olend. Ta koosneb loendamatust hulgast organitest. Kui kasvõi üks neist organeist veidi muutub, peab ta kindlasti muutma kõiki aju muljeid ning loomal peab tekkima uusi mõtteid ja püüdlusi. (Voltaire 2019: 137)
Kuidas koosneb inimene loendamatust hulgast organitest, kui anatoomiaõpikus on nad kõik üles loendatud?
Need hullud, kes ütlesid, et meil on kaks hinge, oleksid võinud sama põhjendusega omistada meile kolmkümmend või nelikümmend hinge, sest inimesel on suure kire kütkes sageli kolmkümmend või nelikümmend erinevat mõtet sama asja kohta, ning nii peabki olema vastavalt sellele, millise nurga alt see asi talle paistab. (Voltaire 2019: 137)
Miks peaks inimesel olema sama palju hingi kui tal on mõtteid? Ega inimene ei ole operatsioonisüsteemita arvuti, mis saab ainult ühte programmi korraga jooksutada.
Teie mõttekäigu abil võidetakse üksnes ateiste juurde, kui kogu looduse hääl mitte ei hüüaks, et Jumal on olemas, seda suurema jõuga, mida nõrgem on see peensusteni arutlemine. (Voltaire 2019: 139)
Kõik hiiglaslikud süvaveeorganismid, kes pole eales päikesevalgust näinud, kinnitavad, et Jumal on olemas.
On niisama võimatu, et mõni ühiskond tekiks ja püsiks ilma enesearmastuseta, kui teha lapsi ilma himuruseta, mõelda söögist ilma isuta, jne. Meie enesearmastus aitab meil teisi armastada; oma vastastikuste vajaduste kaudu oleme kasulikud inimsoole; see on igasuguse äri alus, see on igavene side inimeste vahel. Ilma selleta poleks leiutatud ühtki kunsti ega tekkinud kümnest inimesest ühtki ühiskonda; nimelt see enesearmastus, mille iga loom on looduselt saanud, käsib meil teiste oma austada. Seadus juhib seda enesearmastust ja religioon täiustab seda. On tõsi, et Jumal oleks võinud luua olendid, kes hoolivad ainult teiste heaolust: sellisel juhul oleksid kaupmehed käinud Indias halastusest ja müürsepp oleks tahunud kive oma ligimese meeleheaks. Kuid Jumal korraldas asjad teisiti. Ärgem mõistkem hukka seda tungi, mis ta meile annab, ja kasutagem seda nõnda, nagu ta käsib. (Voltaire 2019: 144)
Ma ei saa jätta märkamata, et inimese lõi Jumal ja loomad lõi loodus.
Vaidlus Jumala armastuse üle on pelgalt vaidlus sõnade üle, nagu ka paljud muud teaduslikud vaidlused, mis on põhjustanud nii suurt vihkamist ja nii kohutavaid õnnetusi. (Voltaire 2019: 146)
On näha, et John Locke ikka mõjus Voltair'isse.
Milline inimene ei tegutse üldse, vaid üksnes vaatleb iseennast? Ma ei väida mitte ainult, et see inimene on nõder, ühiskonnale kasutu, vaid ka seda, et sellist inimest ei saa olemas olla. Sest mida ta vaatleks: oma keha, oma jalgu, oma käsi, oma viit meelt? Ta on kas nõdrameelne või kasutab seda kõike ära. (Voltaire 2019: 150)
Suunamudija.
XXVII. Millest tuleb, et mees, kes on paar kuud tagasi kaotanud oma ainukese poja ja oli veel hommikul nii murtud, sest teda rõhusid kõiksugused kohtuprotsessid ja pahandused, nüüd enam sellele kõigele ei mõtle? Ärge imestage: ta on täiesti hõivatud selle jälgimisest, kuhu põgeneb metssiga, keda tema koerad on nii innukalt juba kuus tundi tagasi ajanud. Rohkem polegi tarvis. Inimene võib olla kui tahes kurb, kui aga teil õnnestub viia ta niikaugele, et ta läheb kuhugi meelt lahutama, on ta kogu selle aja õnnelik. (Voltaire 2019: 152)
Meenutab Durkheime katkendit mis väitis, et leinakombed on puhtalt sotsiaalsed kohustused, sest kui leinavat inimest mõnes maises asjas küsitleda, siis ta muudab oma ilmet.
Inimese loomulik saatus pole ei aheldatud ega ka saada tapetud, kuid kõik inimesed elavad selleks, nagu ka loomad ja taimed, et kasvada, elada mõnda aega, sigitada endasarnane ja surra. Satiiris võib küll lõpmatuseni inimest halvast küljest näidata, kuid vähegi oma mõistust kasutades peame tunnistama, et inimene on kõigist loomadest kõige täiuslikum, kõige õnnelikum ning elab kõige kauem. (Voltaire 2019: 153)
Sigi ja sure! "Jonathan, a giant tortoise born in the Seychelles islands, is still going strong. At 187 years old, he's been designated the world's oldest living land animal by Guinness World Records." Kõige täiuslikum olend on selle loogika järgi kilpkonn, kui mitte mõni tuhandeid aastaid vana puu või praktiliselt surematu ainurakne.
Juute ei vihatud mitte sellepärast, et nad uskusid ainujumalasse, vaid sellepärast, et nad vihkasid naeruväärsel kombel teisi rahvaid, sest nad olid barbarid, kes halastamatult [|] tapsid võidetud vaenlasi, sest see labane, ebausklik, rumal, kunstideta, kaubanduseta rahvas põlgas kõige tsiviliseeritumaid rahvaid. (Voltaire 2019: 153-154)
See on umbes neljas või viies kord kui ta mainib juute ja alati sellises halvustavas võtmes. Otsingutulemused võtavad selle päris lühidalt kokku: "Voltaire Was a Racist Anti-Semite". Pole imestada, et parempoolsed sinatorutajad teda armastavad.
On kindel, et selles, mis füüsikasse puutub, on pühakiri alati käibearusaamadest lähtunud; nõnda eeldab ta, et Maa on liikumatu, et Päike liigub, jne. Seda, et [|] tähed on loendamatud, ei väida ta mitte ülitäpset astronoomiast lähtudes, vaid rahva seas levinud arvamust arvestades. Ja olgugi et meie silmad näevad ainult umbes tuhat kahtkümmend kaht tähte, tundub pimestatud pilgul üksiti taevast vaadates, et neid on lõputul hulgal. Pühakiri räägib niisiis sellest rahvalikust eelarvamusest lähtudes, sest tema ei pea meist füüsikuid tegema, ja on vägagi tõenäoline, et Jumal ei avaldanud ei Habakukile, Baarukile ega Miikale, et ühel päeval keegi Flamsteedinimeline inglane kannab oma nimekirja üle seitsme tuhande teleskoobi abil nähtud tähe. (Voltaire 2019: 154-155)
Ja see "pühakiri" lähtus käibearusaamadest ja eelarvamustest ainult füüsika vallas, onju?
XXXIV. Teadmistel on kaks äärmust, mis saavad omavahel kokku. Esimene on puhas loomulik teadmatus, milles kõik inimesed end sündides leiavad. Teine äärmus on see, milleni jõuavad vaimuhiiglased, kes on omandanud kõik, mida inimene suudab teada saada, ja avastavad siis, et nad ei tea mitte midagi, ning leiavad end jälle sealtsamast teadmatusest, millest nad alustasid. (Voltaire 2019: 156)
Võimatu. Asju, mida võib teada saada, on lõputult palju.
Ülim vaimsuse puudus on mõistmise puudumine, mõtete vaegus; see ei ole hullus, vaid rumalus. Hullus on organite häire, mille tõttu nähakse objekte liiga kiiresti või mis peatab kujutluse ainult ühel objektil liiga põhjalikult ja jõuliselt. Mitte keskpärasus ei ole hea, vaid eemaldumine kahest vastandlikust pahest; seda nimetatakse kuldseks keskteeks ja mitte keskpärasuseks. (Voltaire 2019: 157)
Üsna peen eristus. Median (golden mean) ja mediocrity.
On vale, et inimest saab kallutada eemale inimolu üle mõtlemisest; sest ükskõik millele ta oma vaimu ka ei suunaks, on see alati seotud inimoluga; kordan veel, et iseendale mõtlemine, looduse nähtusi kõrvale jättes, tähendab mitte millelegi mõtlemine, pandagu seda hästi tähelep. (Voltaire 2019: 157)
Isemus on mitte-midagi.
Takistamata inimest oma olule mõtlemast, vesteldakse temaga siiski alati tema elu meeldivatest külgedest: teadlasele räägitakse kuulsusest ja tarkusest, printsile tema suurusest, kõigile inimestele räägitakse naudingust. (Voltaire 2019: 157)
Peaaegu, et pütaagorlik. Tavalist inimest huvitab (kehaline) nauding; printsi huvitab kuulsus ja suursugusus; teadlast tarkus.
XLIV. Mida vaimsem keegi on, seda rohkem omapäraseid inimesi ta enda ümber märkab. Tavaliselt inimesed ei märka teiste vahel erinevusi.
On väga vähe tõeliselt omapäraseid inimesi; peaaegu kõik valitsevad ennast, mõtlevad ja kogevad tundeid kombe ja kasvatuse mõjul: miski pole nii haruldane kui [|] vaim, kes kõnnib uuel rajal; kuid kõigil nendel inimestel koos esinevad hoiakutes väikesed erinevused, mida terav pilk märgata võib. (Voltaire 2019: 160-161)
Sisuliselt ütleb Voltaire siin, et ta ei ole väga vaimne, et ta on tavaline inimene, kes ei märka tõeliselt omapäraseid inimesi. Also, triaad: (1) tunnete kogemine; (2) enesevalitsemine; (3) mõtlemine.
Hr Pascali pakutud põhjus on samuti vale. Me teame suurepäraselt, mis on luule eesmärgiks; luule on jõuliselt, selgelt, peenelt ja harmooniliselt kujutamine: harmooniline kõneoskus. Hr Pascalil pidi olema küll halb maitse, mis lubas tal väita, et "saatuslik loorber", "kaunis täht" ja muud lollused on kaunid luuleväljendid; ilmselt olid nende "Mõtete" kirjastajad väga kaugel ilukirjandusest, et avaldada sellele kuulsale autorile nii vähe vääriline mõte. (Voltaire 2019: 165)
Luule seisneb siin justkui tundemuljetest.
0 comments:
Post a Comment