K&P: Mõtlev pilliroog

Lotman, Juri 2001. Kultuur ja Plahvatus. Vene keelest tõlkinud Piret Lotman. Tallinn: Varrak.

Kultuuriprobleemi ei saa lahendada, määratlemata tema asukohta kultuurivälises ruumis. Selle küsimuse võib sõnastada nii: inimesekui kultuurilise olendi omapära nõuab tema vastandamist loodusmaailmale, mis on mõistetav kultuurivälise ruumina. Nende kahe maailma vaheline piir mitte ainult ei erista inimest teistest, kultuurivälistest olenditest, vaid läbib ka inimpsüühikat ja inimtegevust. Oma teatud külgedega kuulub inimene kulturi, teiste kaudu aga on seotud kultuurivälise maailmaga. Sama ettevaatamatu oleks loomariigi kategooriline välistamine kultuurisfäärist. Seega on piir laialivalgunud ning iga konkreetse fakti määratlemine kas kultuuri või kultuurivälisesse sfääri kuuluvaks on üsnagi suhteline. Kuid see, mis üksijuhtumi puhul on suhteline, on küllalt selgelt adutav abstraktse klassifikatsiooni kategooriates rääkides. Niisuguse mööndusega võime eristada kultuurimaailma kui oma edasiste arutluste objekti. (Lotman 2001: 38)

Kuna selliseid vastandusi on eelnevatest peatükkidest juba hulgaga läbi käinud, saab jälle moodustada tabeli:

kultuurimaailm	-	loodusmaailm
semioosisemaailm - sõnaline, loogiline	-	väline reaalsus - mittesõnaline, loogikaväline
keeleruum, süsteemi sisu-maailm (tema sisemine reaalsus)	-	keeleväline ruum, keele piiride tagune maailm/reaalsus
keele subjekt ("mina")	-	endast väljaspool asuv ruum, "teie"-maailm
tähendusruum, teadvuslikule mõtestatusele alluv maailm	-	keelevälised objektid, nt "helidemaailm"
psühholoogia ja kultuur	-	teadvustamata füsioloogia ruum

Esimene on huvitav selle poolest, et osutab ka "alateadvuse" kuulumisele loodusmaailma (mittesõnaline, loogikaväline). Teine on keeleruumi poolel keerulisem kui pealtnäha paistab, sest "Ruum, mis asub väljaspool keelt, teispool tema piire, muutub keele valdkonda sattudes "sisuks" ainult sisu-väljenduse dihhotoomia koostisosana" (Lotman 2001: 9), st keele topeltartikuleeritusega (double articulation) kaasneb omakordne akrobaatika. Kolmas põhineb Kanti filosoofiasse sisse viidud transformatsiooniga, kultuurimaailm kui kollektiivne isemus. Neljas on liiane (tähendusruum ja keeleruum on justkui samaväärsed). Viies on huvitav selle poolest, et psühholoogiline eristub füsioloogilisest justkui teadvustatavuse või teadvuslikule mõtestatusele allumise poolest. Nende piiride "laialivalgumine" on iseenesestmõistetav, sest isegi abstraktsioonis sõltub kõik määratlusest või eelistatavast keeleteooriast. Rääkimata siis veel "osaruumidest" (Lotman 2001: 37), mis meenutab kangesti Bergeri ja Luckmanni "tähendustaskuid" (pockets of meaning).

Luuletuses, mis algab epigraafiga, "est in arundineis modulatio musica ripis", on Tjuttšev filosoofilise täpsusega esitanud teda alati painanud küsimuse: küsimuse inimese kui loodusesse kuuluva, kuid sinna mitte ära mahtuva olendi kaksipidi loomusest:

On laulvust laine tõusu-, mõõnahoos,
kooskõlas iga stiihiline pahin: [|]
ja sulav musikaalne sahin
ilmaina voogab õõtsel pilliroos.

On kõiges häirimatu kokkumäng,
harmooniast on tulvil lahe loodus.
Vaid meie hääl on võõras keset loodust.
Meid vabaduses näivas närib äng.

Miks hing on kõigest lahku laulmas end?
Kust tuli ebakõla häiriv, mõrkjas,
et laulab hing meil teisiti kui kõrkjas
ja pole meri talle lauluvend?

Kauaaegse filosoofilis-poeetilise traditsiooniga "topeltkuristiku" teema, saab siin spetsiifilise tõlgenduse: Tjuttševi järgi on loodusele omane harmoonia. Selle vastandub inimhinge disharmoonia. Harmoonia filosoofiline tähendus peab silmas "ühtsust mitmekesisuses; muusikas tähendab see paljude toonide kooskõla ühes tervikus, sealt laenasid selle ka pütaagorlased, kes õpetasid sfääride harmooniat, st hektohordi moodustavate taevaste valguste korrapärast tiirlemist ümber keskse tule". Ja E. Radlov lisab oma määratlusele: "Swedenborg rääkis "väljakujunenud" (konstabileerunud) harmooniast, mis loob maailmakorra." Tjuttševile tähendab lõhe inimese ja maailma vahel vastuolu harmoonia ja disharmoonia vahel. Kuid samal ajal mõistab Tjuttšev harmooniat kui igavesti muutumatut või igavesti korduvat olemist. Inimene on aga haaratud disharmooniasse, s.o ebasümmeetriliselt kulgevasse liikumisse. Me läheneme oma põhiküsimusele: konfliktid suletud, s.o korrapäraselt korduva ja lineaarse liikumise vahel. (Lotman 2001: 38-39)

Inimene on siin nagu Valga, linn mis ei mahu ühte riiki. Üldjoontes meenutab see "kaksipidi loomus" dünaamilist dialoogi vaimse ja füüsilise, st loodusmaailma kuuluva keha ja kultuurimaailma kuuluva hinge lõikumisest: "The union of soul and body cannot be scientifically explained for man is, as it were, a third substance formed out of two heterogeneous substances" (Arnett 1904: 173).

Kolmekümne üheksandal leheküljel leiab õigustust minu "pütaagorlik" tõlgendus, mida olen siin üritanud teostada. "Ühtsus mitmekesisuses" olekski päris hea üldnimetaja, mille jaoks seni olen laenanud "dünaamilist dialoogi", aga mitmekesisuse ühtsus ei ole võib-olla palju parem paljususe ainulisusest. Võib-olla pean lõpuks ikkagi laenama Charles Fourierilt kas "põimingu" (interlace) või, muusikalist metafoorsust rõhutava "moduleerimise" (modulate), millele kahjuks ei ole head eestikeelset vastet.

Sisuliselt rõhutab siinne arutelu taaskord inimese unikaalsust, justkui me seisaksime loodusest lahus ja oleksime kas Jumala(te) või tulnukate loodud. Kas ikka on nii, et "meie hääl on võõras keset loodust"? Purjus peaga räuskavad inimesed kõlavad küll nagu teistest ahvlastest ainult kraadi võrra erinevad olendid. Kas artikuleeritud keel teeb meid niivõrd eriliseks? Või on asi selles, et inimene kasutab ja leiutab tööriistu, on endale ehitanud niivõrd keerulised tehislikud keskkonnad, et me ise tundume endale ka peegelduses mingil määral tehislikuna? Siin ujub teadvusesse nö "loodusega harmoonias" elavad rahvad (nt nomaadid, kes ei ehita püsiasulaid) ja tahaks küsida, kas nemad näevad ka ennast olevat looduse harmooniast "häälest väljas" (out of tune).

Jälle see Swedenborg. Vb Emersoni Representative Men oleks hea tutvustus. (Tsiviliseeritud?) inimese lineaarse liikumise vastandile, korrapäraselt korduvale ajale on mingis antropoloogia nurgas antud päris äge kirjeldus: "time is experienced as something discontinuous, a repetition of repeated reversal, a sequence of oscillations between polar opposites" (Leach in Burnyeat 1962: 249). Ei teagi, kas "kordunud ümberpöörete kordumine" on tautoloogiline või mitte, aga tal on sarnane sofistlik hõng nagu "tõlkimatu tõlkimisel".

Looduses kohtame liikumist suletud ringis: nii kalendaarsed, vanuselised kui ka teised muutused on selles maailmas allutatud korduvuse seadusele. Selles mõttes on iseloomulik loomade (siin ja edaspidi peame loomadest rääkides silmas peamiselt kõrgemaid imetajaid) ja inimeste õpetamise erinevus, olgugi et teadlased on sageli täheldanud nende protsesside paralleelsust. Loomadel vastanduvad tähenduslikud [|] käitumisvormid - mis on õppimise eesmärk ja õpitav - mittetähenduslikele. Täenduslikul käitumisel on ritualiseeritud iseloom: jaht, isastevaheline võistlus, juhtlooma kindlakstegemine ja teised käitumise tähenduslikud küljed formeeruvad "õigete", s.o nii tegutseja kui ka tema partneri jaoks tähendust omavate pooside ja žestide süsteemina. Kõigil tähenduslikel käitumisviisidel on dialoogiline iseloom. Hoolimata inimese poolt loomade käitumise "organiseerimatuse" ja "korratuse" kohta loodud legendidest, kujuneb kahe võistleva kiskja kohtumine (üldjuhul on selline kohtumine võimalik juhul, kui üks neist mingite erakordsete asjaolude tõttu - kõige sagedamini inimsekkumise tagajärjel, kuid mõnikord ka nälja või looduskatastroofi tõttu - on sunnitud väljuma "oma" ruumist ning muutunud "hulkuriks") rangeks, keerulise žestikulaarsete rituaalide süšteemiga infovahetuseks. Žestisüsteemi abil informeerivad loomad üksteist oma "õigustest" mingile ruumile, oma jõust, näljast, kavatsusest otsustavalt võitlusse astuda jne. Küllalt sageli lõpeb nende dialoog sellega, et üks osapooltest loobub võitlusse astumast ja tunnistab end võidetuks, teatades sellest vastasele kindla žestiga, näiteks tõmmates saba jalge vahele. Konrad Lorenz on täheldanud, et kui ronk pakub duelli lõpus välja oma silma või kiskja oma kõri - need on alistumise märgid -, siis on võitlus lõppenud ning üldjuhul ei kasuta võitja võimalust vastase füüsiliseks hävitamiseks. Siin avalduvast erinevusest inimeste ja loomade võitluskäitumise vahel tuleneb vene vanasõna "ronk rongal silma peast ei noki" algtähendus. (Lotman 2001: 39-40)

Ülal viidatud katkendites on näited sarnased: öö ja päev, suvi ja talv, üleujutus ja põud, noorus ja vanadus, elu ja surm. Viimased, samas, ei tundu olevat vahelduvad (vana ei saa nooreks, surnu ei saa elavaks). Natuke raske on näha, kuidas loomade käitumise rituaalsus on seotud suletud (ajalises) ringis liikumisega - mis on territoriaalsel võitlusel pistmist ajaga. Veel enam, ka õpitava ja mitteõpitava käitumise teema ei ole siin justkui millegagi seotud - kirjeldatud käitumine on "nii tegutseja kui ja tema partneri jaoks tähendust omav", sest see on eeldatavasti kaasasündinud, instinktiivne. "Õigus" on siin might is right tähenduses.

Tsükliline kordumine on bioloogilise eksistentsi seadus, millele on allutatud loomariik ja ka inimene selle osana. Kuid see maailm ei hõlma inimest üleni, "mõtleva pilliroona" on inimene oma keskkonna ürgsete seadustega põliselt vastuolus. See ilmneb ka erinevustes, mis iseloomustavad õpetamise olemust. Loom, nagu märkasime, õpib rituaalse käitumise süsteemis. Üleolek saavutatakse jõuga, mingite žestide sooritamise kiirusega, kuid mitte kunagi uue, vastasele ootamatu žesti leiutamisega. Looma võib võrrelda tantsijaga, kes on võimeline tantsusamme täiustama, kuid ei suuda järsku ja ootamatult vahetada tantsu ennast välja millegi muu vastu. Looma käitumine on rituaalne, inimese käitumine üüab leiutada midagi uut, mis oleks tema vastastele ennustamatu. Inimese vaatepunktist on loomad rumalad, looma vaatenurgast on inimesed - ebaausad (ei allu reeglitele). Inimene näeb [|] loomas rumalat inimest, loom inimeses ebaausat looma. Inimkonna ajaloo arusaamatu mõistatus on juba üksi seegi tõsiasi, et tema eellane jäi püsima, ehkki oli ümbritsetud kiskjatest, kes olid temast jõu, hammaste ja küünte poolest mõõtmatult üle. Inimese elujõulisust pole võimalik seletada tema võimega kasutada tööriistu. Esialgsed relvad ei taganud otsustavat ülekaalu kiskjaküünte ja -kihvade ees, pealegi olid inimesel pojad, kes kirveste ja odadega relvastatud polnud. Muidugi on teada juhtumeid, kui nälginud hundid ründavad talvel inimesi, või ka teiste kiskjate samasuguseid rünnakuid. Ometi pole looma selline käitumine reegel, vaid äärmuslik vahejuhtum. Ei saa öelda, et hunt toitub inimestest, hunt toitub hiirtest, pisinärilistest, jänestest, üksikjuhtudel noortest pudulojustest. Nälja sunnil tuleb inimsöömise juhtumeid ette ka inimeste seas, ometi ei saa sellest teha järeldust, nagu inimesed toituksid inimestest (jätan siin vaatluse alt välja rituaalse kannibalismi, millel on maagilise tegevuse iseloom, ning inimsöömise juhtumid näiteks tiigritel, mille puhul on tegemist selgelt individuaalse väärastumusega). "Normaalses" situatsioonis ei püüa loomad üldse inimesega kontakteeruda, isegi mitte tema ärasöömise eesmärgil - nad hoiduvad temast eemale, samas kui inimene jahimehena ja loomapüüdjana on algusest peale sääraste kontaktide poole püüelnud. Loomade suhtumist inimesesse võibki iseloomustada eemalehoidmisena, püüdena vältida kontakti. Kui omistada loomadele inimpsüühika, võiks seda nimetada ka põlguseks. Pigem aga on see instinktiivne püüd vältida ettearvamatuid situatsioone, midagi sellesarnast tunneb inimene, kohtudes hulluga. (Lotman 2001: 41-42)

Järelmärkus paljastab, et "Mõtlevaks pillirooks nimetas inimest Pascal." Loodusmaailma ürgsete seaduste ranguse ja loomade käitumisele omistatud rituaalsuse suhtes tahaks siin kobiseda. Kas ikka on nii, et loomad (jutt käib ju ainult kõrgematest imetajatest) "mitte kunagi" ei leiuta midagi uut. Kas tasub inimesi ja loomi niimoodi "abstraktse klassifikatsiooni kategooriates" kohelda? Ka inimese käitumine ei ju ole alati leiutamisele orienteeritud. Sageli saavutati sõjas edu just selle tõttu, et vaenlane harrastas aegunud, läbinähtavaid taktikaid; aga samas ei ole "uus" alati võidu garantii, ka uus strateegia võib alt vedada. Üleüldse, osa inimese käitumisrepertuaarist on ikka väga ürgne, mida kultuurisfääris võib täheldada selles, et droonide ja biorelvade ajastul on superkangelaste filmides ikka veel põhilise tähtsusega rusikaga näkku löömine.

See peatükk tundus liiga lühike ja katkendlik - kulgevat ja korduvat oleks võinud lähemalt käsitleda, või näidete varal, mille üle ei saaks kobiseda. Platoni katkendi jätsin täitsa välja; vb ma lihtsalt ei salli Sokraatilist dialoogi, mis on nii tüütult ühepoolne (ainult kinnitab; siin ka Klinias: "Sel pole tõepoolest mingit mõtet. Kuidas siis nii?" - hea panus, Klinias), või ei näe ma kuidas see arutelule midagi juurde annab peale selle, et "iidsed pühad ringmängud" peaksid justkui näitlikustama suletud ringi (traditsionalismi) inimese kultuurimaailmas. Järjepidevate kunstide teemal leiaks paremaid näiteid. Üldse jäi mulje, et mõned näited, "ringmängud" ja territoriaalses kahevõitluses üksteisega vastastikku "ringi" tammuvad loomad toodi näiteks välise - ringikujundi - tõttu, mitte mingi sügavama iva tõttu.