Lotman, Juri 2001. Kultuur ja Plahvatus. Vene keelest tõlkinud Piret Lotman. Tallinn: Varrak.
Edasiliikumine toimub kahel viisil. Meie meeleelundid reageerivad väikestele ärritusannustele, mida teadvus tajub pideva liikumisena. Selles mõttes on järjepidevus teadvustatud ennustatavus, mille vastandiks on ennustamatus, plahvatusena realiseeruv muutus. Viimase taustal tundub ennustatav areng märksa vähem olulise liikumisvormina. (Lotman 2001: 17)
Väike annus ärritust tundub olevat diskreetne, pidev liikumine selgelt kontinuaalne. Esimene mõte oli et, "väike ärritusannus" peaks olema ainuline, aga loogiliselt on vastupidi: esmast, ainulisust ei eristata osadeks; st pidev liikumine moodustub küll väikeste ärritusannuste paljususest, aga seda tajutakse ainulisena. Siin on iseenesest väga hea näide sellest kuidas paljususes ainulisuse tajumine annab täielikkuse. Pidev liikumine on selles mõttes "täielik". Kanti kategoriaalsust saab ikka igale poole toppida.
Ennustatavuse ja ennustamatuse juures aga toimub nihe: "meeleelundite reageerimises" on objektiks inimorganism, aga järjepideva liikumise ja hüppelise plahvatuse vastand puudutab juba kultuuri arengut. Neist tasanditest saab enam-vähem samades terminites rääkida, mistõttu on tegu nö "isologismiga". Samas on ka inimese vaimuelus kahtlemata järjepidevaid ja plahvatuslikke arenguid. Keele õppimine on järjepidev, aga trauma on plahvatuslik.
Praegune aeg on näide plahvatuslikust liikumisest. Pandeemiad ja kriisid on selles suhtes vägagi plahvatuslikud - ühtäkki on kõik ühel lainel, justkui kõigi pilgud suunatud ühte punkti, ja viisil mida tõepoolest saab karjakäitumisega võrrelda toimub äkiline muutus. Nii näiteks pidavat Jaapanis olema nina nuuskamine siiani taunitav ja nad ennemini luristavad nina lõputult kuiet lõõrid puhtaks puhuda, sest sada aastat tagasi elas kogu ülejäänud maailm Hispaania gripi üle, aga neist seal saare peal läks see kollektiivne trauma lihtsalt mööda. (Õigemini, viirus ise võib-olla ei läinud, aga sellega kaasnev avalik haridus - hakkaks äkki nina nuuskama - läks.)
Ennustamatud plahvatuslikud protsessid ei ole kaugeltki ainus tee uueni. Vähe sellest: tervete kultuurivaldkondade areng kulgebki ainult aeglaste muudatustena. Pidevad ja plahvatuslikud protsessid kujutavad antiteesi ainult teineteise suhtes. Ühe pooluse hävitamine tooks kaasa ka teise kadumise. Kõik nood eelmises peatükis kõne all olnud plahvatuslikud protsessid kulgevad keerulises dünaamilises dialoogis stabilisatsioonimehhanismiga. Meid ei tohiks eksitada, et ajaloolises tegelikkuses esinevad nad vaenlastena, kellest kumbki püüab teist poolust täienisti hävitada. See oleks kultuurile hukutav ja õnneks pole see teostatav. Isegi kui inimesed on sügavalt veendunud, et suudavad mingi ideaalse teooria ellu viia, kätkeb praktiline sfäär endas ka vastupidiseid tendentse: need võivad võtta ebardlikke vorme, kuid mitte hävitada. (Lotman 2001: 17)
Pole aimugi, millest jutt käib. Nähtavasti on käesolev kogumik kokku pandud üsna erinevatest tekstidest ja käesolevale tegelikult eelnenud peatükk on kuskil mujal. Vististi järgmise püsiva "lotmanismina" võib välja tuua vastastiksõltuvuse (mutual dependence) (eeldatavasti semiootiliste) süsteemide vahel. Näiteks (siin) eelmises peatükis oli keeleline suhtlemine määratletud mõistmise ja mittemõistmise "pingelise lõikumisena" ja "Ükskõik kumma pooluse täielik võit tähendaks nende vastastikulisel pingeväljal loodava informatsiooni hävingut" (Lotman 2001: 15).
Aga kuidas peaksid mõistmine või mittemõistmine "täielikult võitma"? See on vististi kõrvalise tähtsusega. Tuleb proovida seda lahti pakkida. Kui mõistmine täielikult võidaks, siis ei jääks järele mitte-lõikuvat keeleruumi, a ja b oleksid identsed ja suhtlemine oleks "sisutu", sest mõlemad juba teavad kõike mida teine teab. St ei oleks enam põhjust ühelt teisele midagi "tõlkida" ja ei tekiks tõlkevigu, ehk "nende vastastikusel pingeväljal loodava[t] informatsiooni". Kui mittemõistmine, kelle poole Lotman näib rohkem hoidvat, täielikult võidaks, siis ei "loodaks" enam uut informatsiooni, sest ühelt ei kanduks enam mitte midagi uut teisele üle ja kõik mida üks teise mittemõistetava suhtlemise arvelt saab konstrueerida peegeldab ainult tema enda mälus juba olevat informatsiooni. Okei.
Kas mõistmise-mittemõistmise ja pideva-plahvatusliku vahel on siis paralleel? Mõlemad on Lotmani metatasandil justkui omavahel või(s)tlevad osapooled, kes ilmtingimata tahavad teist hävitada. Kas mõistmine tahab hävitada mittemõistmist? Kaldun "jah" poole. Aga kas mittemõistmine tahab hävitada mõistmist? Milleks? (Et suurendada "väärtust", tuleb välja.) Kuna see peatükk on originaalkontekstist nähtavasti välja rebitud ei saa veel olla kindel, mida Lotman täpselt mõtleb pidevate ja plahvatuslike protsesside all - meil ei ole veel näiteid.
Nii palju kui mulle meenub Lotmani hilisematest töödest, väga tõenäoliselt selles samas teoses, on siin justkui peanoogutus kahetiste ja kolmetiste süsteemide suunas. Kolmandat ei ole veel lihtsalt nimetatud. Kui mälu ei peta, siis Vene kultuuris pidavat üks alati hävitama teise (Bolševike revolutsioon hävitas kodanliku) ja siis ise saama hävitatud, aga Lääne demokraatlikes ühiskondades on vähem-totaalsed süsteemid ja nende paljusus, mistõttu üks võib küll teise hävitada, aga kolmas on ka, kes saab teise taastada vms. Keerulise dünaamilise dialoogi asemel võiks siis rääkida keerulisest dünaamilisest polüfooniast. Aga see selleks. Ilma näideteta on kõik ehku peal.
Järjepidevad protsessid on progressi võimas tõukejõud. Selles mõttes pakub huvi teaduslike avastuste ja nende tehnilise teostuse suhe. [|] Suurimad teadusideed on teatud mõttes lähedased kunstile: nende sünd sarnaneb plahvatusega. Uute ideede tehniline teokssaamine aga toimub pideva arengu seaduste järgi. Seetõttu võivad teaduslikud ideed olla enneaegsed. Mõistagi on ka tehnika ajaloost teada juhtumeid, mil tema tegelikke võimalusi ei teadvustatud (näiteks püssirohu kasutamine ilutulestikes Vana-Hiinas). Üldiselt on praktilised vajadused tehnikas siiski progressi võimsaks stimulaatoriks. Seetõttu tähendab tehnikas uus ootuspärase realiseerumist, teaduses ja kunstis aga - ootamatuse teostumist. Siit võib teha ka järelduse, et harjumuspärases fraseologismis "teadus ja tehnika" ei kätke sidesõna "ja" sugugi ideaalset harmooniat. Ta asub sügava konflikti piiril. Selles mõttes on väga iseloomulik prantsuse ajaloolaste "la longue durée"-koolkonna seisukoht. Nende pingutuste tulemusena hakati pidevaid aeglasi protsesse vaatlema ajaloo võrdväärsete koostisosadena. Tehnika, olme ja kaubanduse areng surus ajalookäsitlustes tagaplaanile nii murrangulised poliitilised sündmused kui kunstiilmingud. Huvipakkuv on ka Jean Delumeau uuenduslik raama La civilisation de la Renaissance, mis käsitleb üksikasjalikult just neid ajaloovaldkondi, kus areng toimub pidevate dünaamiliste protsessidena. Autor vaatleb maadeavastusi, tehnilise progressi osa, kaubandust, tootmisviisi muutumist, rahanduse arengut. Tehnilised leiutised ja isegi ajaloolised avastused lülituvad sellesse Delumeau käega maalitud monumentaalsesse üleüldise arengu lukku, mis kulgeb meie ees laia ja võimsa jõe sujuva voona. Üksikisik oma avastuste ja leiutistega teostab end vaid sel määral, mil annab end selle voolu meelevalda. Ettearvamatute plahvatuskohtadega miiniväli ja kevadine jõgi oma võimsa, kuid kindlasuunalise vooga on kaks kujutluspilti, mis kerkivad ajaloolase teadvusse, kui ta uurib dünaamilisi - plahvatuslikke ja pidevaid - protsesse. (Lotman 2001: 17-18)
Teadusideed suhe kunstiga on jube huvitav. Ray Bradbury düstoopiateoses olid pea 70 aastat tagasi robotkoerad ja nüüd on nad reaalselt olemas. Sealjuures näib tagasi vaadates ulmeteos isegi optimistlik - robotkoer ei läinud vette, aga tänapäeval lendaks koera küljest väike droon vee kohale. Montag ei oleks pääsenud põgenema kui tema sündmustik oleks toimunud tänapäeval. Ja siis muidugi Charles Fourier, kes 200 aastat tagasi rääkis nö "anti-loomadest" ja tema ajastu naeris ta välja, ei suutnud isegi robotkoeri ette kujutada.
Aga isegi see oma näide tekitab küsimuse: kas teadusideed, mis sünnivad kunstist, on ikkagi nii väga plahvatuslikud? Robotid, näiteks, on ühel või teisel kujul esinenud kunstis juba Han dünastia ajast (3 saj. e.m.a.). Jama on ehk selles, et taoliste ideede algupunkti, seda esimest "plahvatust", ei saa peaaegu kunagi täiesti kindlaks teha. Näiteks Fourier ennustas ette ka satelliite, aga samas võis ta selle idee üles korjata ajakirjandusest, sest tema kaasaegsed olid just tol ajal väga õhinas kuumaõhupallidest ja tegid muudkui katseid, kes lendab kõrgemale ja kaugemale. Ja õhupalliga atmosfääri tõusmine jällegi selline asi mida hiinlased teostasid väidetavalt juba tuhandeid aastaid tagasi.
Teaduse ja tehnika tähendustest ei oska midagi arvata; nähtavasti oli sellise pealkirjaga "populaarne teaduse- ja tehnikasaavutuste ajakiri" juba 1940ndatel. Kummalisel kombel tundub, et mida igapäevasemaks on saanud tehnika (arvutid, nutitelefonid, jne), seda nähtamatuks nad on muutunud. Tegelikult on "murrangud" vist saanud nii igapäevaseks, et kellegi silm enam ei pilgu - me nimetame neid "katkestusteks" (disruptions) ja muudkui katkestame erinevaid valdkondi, kuigi põhiliselt, mulle tundub, ainult ülearuseid teenuseid (milleks on vaja videolaenutusi kui me saame kõik internetist kätte?).
Delumeau raamatust ei leia inglise keeles mitte midagi. Sealjuures Dulemeau sündis ainult poolteist aastat pärast Lotmanit aga suri alles käesoleva aasta alguses. Mõelda, et kui Nõukogude Liit oleks päriselt olnud selline paradiis nagu ta tahtis olla - st kasvõi Lääne demokraatiatele järgi jõudnud - oleks Lotman võinud kolm aastakümmet oma semiootika osakonda juhtida ja suunata.
Kujundid - miiniväli ja kevadine jõgi - on vahvad. Miiniväli on ehk inspireeritud noore sõdur-Lotmani traumaatilistest sõjakogemustest. Ennast jõe "voolu meelevalda" andmisega meenub lemmikseik Nipernaadist, milles on kirjeldatud järjekordse näitsiku esimesest nägemisest: mööda jõge tuleb "veel üks parv. Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ega oska parve hoida kesk voolu. Ühest kaldast teise ujudes tihti luhta kinni jäädes, peatub ta, ootab, ega näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma." (Gailit 1928: 18-19)
Nende kahe struktuurse tendentsi vastastikune tingitus ei kaota, vaid vastupidi, toob teravalt esile nende kahepoolse sõltuvuse. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Kuid subjektiivsest vaatepunktist näib kumbki teisele ületamist vajava takistusena, vaenlasena, kelle hävitamise poole [|] tuleb püüelda. Nii paistab vastaspoolus "plahvatuslikust" vaatepunktist kehastavat tervet negatiivsete omaduste kompleksi. Äärmusliku näitena võiks tuua nihilistide suhtumise "järjepidevuslastesse" (Ivan Turgenevi termin) või revolutsionääride suhtumise liberaalidesse. (Lotman 2001: 18-19)
Siin annavad "vastastikune tingitus" ja "kahepoolne sõltuvus" õigustuse nimetada seda troopi, "lotmanismi", vastastiksõltuvuseks. Ilminguid selles suunas võib ilmselt kohata juba kultuurisemiootika teesides, kus üks punkt ütleb, et kultuur loob oma anti-kultuuri. Ameerika kahe partei süsteem on hea näide taolisest vastastiksõltuvusest: mõlema jaoks on teine surmavaenlane, kes tuleb ilmtingimata hävitada, aga nendi endi võim sõltub suuresti sellest, et valijad ei käi mitte niivõrd nende poolt hääletamas kuiet teise partei vastu valimas. (See, et mõlemad esindavad tegelikult samu huve ja vastanduvad ennekõike kolmandatele parteidele ja iseseisvatele poliitikutele, kes tahavad läbi viia programme mis rahvale tegelikult meeldivad, on juba kõrvaline küsimus.)
See "revolutsionääride suhtumine liberaalidesse" näib ikka väga püsiv. Asi, millest minagi olen alles viimastel aastatel hakanud aru saama, on liberaalide liba-vasakpoolsus: vabariiklaste jaoks esindavad demokraadid just "tervet negatiivsete omaduste kompleksi", millest põhiline on sotsialism, aga liberaalid ei ole tegelikult ei vasakpoolsed ega sotsialistid, vaid kuskil keskel-paremal. "Overtoni aken" on nii palju paremale nihkunud, et päris vasakpoolseid ja sotsialiste Ameerika poliitikas justkui ei olegi (Bernie erand tõestab reeglit?).
Kuid selle vastanduse võib tõlkida ka "geeniuse ja rahvahulga" romantilise antiteesi keelde. Bulwer-Lytton esitab dändi, ehtsa moegeeniuse ja tema matkija, labase jäljendaja dialoogi:""Õige," nõustus Russelton, sekkudes vestlusesse tõelisest dändist ja rätsepast. "Õige; Stultz püüab teha džentelmeni, mitte frakki; iga õmblus pretendeerib aristokraatsusele, selles ongi tema hirmuäratav vulgaarsus. Stultzi tehtud fraki tunnete eksimatult ära kõikjal. Sellest puusab, et teda põlata. Kui meest võib ära tunda tema rõivaste muutumatu, kõigele lisaks veel täiesti isikupäratu tegumoe järgi, ei tasu temast isegi rääkida. Inimene peab tegema rätsepa, aga mitte rätsep inimese."Sir Willoughbyle võib läheneda kahest vaatepunktist: tõelise dändi seisukohalt on ta jäljendaja ja imiteerija, teda ümbritseva auditooriumi meelest aga on ta üldkehtivaid norme lõhkuv ja uusi loov dändi. Niisiis kerkib küsimus ehtsast plahvatusest ja plahvatuse imitatsioonist kui antiplahvatuslikust struktuurist. Selline suhe valitseb Petšorini ja [|] Grušnitski, samuti Lermontovi ja Martõnovi vahel. Samal seosel rajaneb ka Belinski kriitika Marlinski vastu. Plahvatusinimesed ja järjepidevlased süüdistavad teineteist vastavalt kas originaalitsemises või labases triviaalsuses. Pärast dekabristide purustamist, tsensuuri repressioonide algust ja Puškini hukkumist ning Baratõnski vabatahtlikku endassetõmbumist Vene ühiskonda tabanud seisak kutsus esile terve näivuuenduste laine. Just need kirjanikud, kes kõige enam vastasid keskmise lugeja labasele maitsele, matkisid kõige tormakamat uuenduslikkust. Labasus võttis isikupärasuse kuju. Sellise enesemaskeeringu pitser on ka Eisensteini hilistel filmidel. Keerukates teisestes mudelites aga lähevad süüdistajatel mõõgad vahetusse nagu Hamletil ja Laertesel ning siis tekib rafineeritud:
"Õige, pagana pihta!" hüüatas sir Willoughby, kelle riided olid sama maitsetud kui lord E... juures pakutavad lõunad. "Täiesti õige; just minu arvamus! Olen alati keelitanud oma Scheider'eid, et nad ei õmbleks mulle mitte moodi järgides, vaid selle kiuste; et nad ei kopeeriks minu frakke ja pükse nende pealt, mis õmmeldakse teistele, vaid lõikaks need minu kehakuju järgi, ja ammugi mitte võrdhaardelise kolmnurga maneeris. Vaadake kas või seda frakki," ja sir Willoughby Townshend sirutas end välja ning tardus paigale, et võiksime imetleda tema riietust, niipalju kui süda lustib.
"Frakk!" hüüatas Russelton, manades näole lihtsameelse hämmelduse ja haarates seda sõrmega põlglikult kaeluse äärisest. "Frakk, sir Willoughby? Kas teie arvates kujutab see asi endast frakki?""Быть знаменитым некрасиво.Pasternak arendab siin tegelikult edasi Puškini kujutlust argise ja kõrgemas tähenduses muutumatu poeesiast. (Lotman 2001: 19-20)
[Kuulus olla on inetu.]
Liigendasin siin teksti ise tsitaadiblokkideks, et oleks paremini loetav. Siin on tänuväärselt tegu inglisekeelse originaaliga, mille võib internetist täitsa üles leida (siit):
"Pray, Mr. Eplham, did you try Staub when you were at Paris?"
"Yes; and thought him one degree better than Stultz, whom, indeed, I have long condemned, as fit only for minors at Oxford, and majors in the infantry."
"True," said Russelton, with a very faint smile at a pun, somewhat in his own way, and levelled at a tradesman, of whom he was, perhaps, a little jealous - "True, Sultz aims at making gentlemen, not coats; there is a degree of aristocratic pretension in his stitches, which is vulgar to an appalling degree. You can tell a Stultz coat anywhere, which is quite enough to damn it: the moment a man's known by an invariable cut, and that not original, it ought to be all over with him. Give me the man who makes the tailor, not the tailor who makes the man."
"Right, by G-!" cried Sir Willoughby, who was as badly dressed as one of sir E-'s dinners. "Right; just my opinion. I have always told my Schneiders to make my clothes neither in the fashion nor out of it; to copy no other man's coat, and to cut their cloth according to my natural body, not according to an isosceles triangel. Look at this coat, for instance," and Sil Willoughby Townshend made a dead halt, that we might admire his garment the more accurately.
"Coat," said Russelton, with an appearance of the most naïve surprise, and taking hold of the collar, suspiciously, by the finger and thumb; "coat, Sir Willoughby! do you call this thing a coat?"
Lugesin ka konteksti selle katkendi ümber, aga siin tundub Lotman olevat väga vähesest välja lugenud palju rohkem kui mul on võimalik. Näiteks kumb on "dändi, ehtne moegeenius" ja kumb "matkija, labane jäljendaja"? Tahaks öelda, et Russelton, kes teeb pidevalt sarkastilisi nalju ja on muidu ekstravagantne (tänapäevane släng, extra, sobiks tema kirjelduseks küll, sest koge järgneval leheküljel peab ta suure kõne sellest, et ta võiks surra loomulikumal ja väärikamal moel kui tuuletõmbuse kätte, sest Willoughby tahtis akent avada) on see "dändi" ja matslik Willoughby on matkija. Aga saab seda siin antud katkendist välja lugeda? Siin on ebakõla, sest Lotmani tsitaat on just selle "dändi" koha pealt erinev originaaltekstist:
- "Õige," nõustus Russelton, sekkudes vestlusesse tõelisest dändist ja rätsepast. "Õige; Stultz püüab teha [...]"
- "True," said Russelton, with a very faint smile at a pun, somewhat in his own way, and levelled at a tradesman, of whom he was, perhaps, a little jealous - "True, Stultz aims at making [...]"
Niiet mine võta kinni, mis siin toimub. Mina küll ei oska praegu öelda, kuidas see rätsepateemaline katkend ilmestab ehtsat plahvatust ja plahvatuse imitatsiooni. Järgnev on juba natuke arusaadavam. "Plahvatuseinimesed" originaalitsevad ja "pidevuslased" on labased-triviaalsed. "Antiplahvatuslik" on seega näivuuenduslik. Siin tundub juba olevat natuke seda vormikoolkondlikku keskuse-ääreala (tsenter ja perifeeria) loogikat: kõige tormakamad uuendused (plahvatused) toimuvad ilmselt äärealal, aga keskuses, kus toodetakse labast ja triviaalset, matkitakse äärealade originaalsust. Sellisena on asi enam-vähem arusaadav, kuigi rätsepa-katkendi panus sellesse jääb ikkagi arusaamatuks.
Kui loobuda hinnangutest, siis on meie ees ühe protsessi kaks tahku, mis on vastastikku hädavajalikud ja vahetavad teineteist pidevalt välja dünaamilise arengu ühtsuses. Ajalooprotsessi vastuokslik keerukus aktiveerib järjestikku kord ühe, kord teise arenguvormi. Euroopalik tsivilisatsioon (sh Ameerika ja Venemaa) kogeb praegu plahavatuseidee enda üldist diskrediteerumist. 18.-20. sajandini elas inimkond läbi protsessi, mida võib kirjeldada metafoori realiseerumisena: plahvatuse-kujund hakkas mõjutama sotsiokultuurilisi protsesse mitte kui filosoofiline mõiste, vaid seostatuna lihtlabaselt püssirohu-, dünamiidi- või tuumapommiplahvatusega. Plahvatus kui füüsikaline nähtus, mida teistele protsessidele vaid metafoorina saab üle kanda, samastus kaasaegse inimese silmis hävinguideega ja muutus destruktiivsuse sümboliks. Kui meie praegused ettekujutused põhineksid suurte maadeavastuste [|] ajajärgu, renessansi või üldse kunstiga seotud assotsiatsioonidel, siis meenutaks plahvatuse mõiste meile pigem selliseid nähtusi nagu uue elusolendi sünd või mis tahes elusstruktuuri loov ümberkujundamine. (Lotman 2001: 20-21)
Siin kõnetab Lotman "plahvatuse" kui kujundi tähendust. Jääb mulje, et plahvatus oli enne valgustusaega "filosoofiline mõiste" - mine võta kinni, kas päriselt nii ka oli, sest Kant on hetkel veel vanim filosoof keda ma ise olen lugenud. Ma kujutan ette, et isegi enne 18. sajandit oli plahvatus pigem seotud püssi ja kahuri kuiet sünni ja ümberkujunemisega. Olgu, see selles. Oluline on vast katkendi algus, mis viitab järjepideva ja plahvatusliku arengu vaheldumisele. Sisuliselt on siin jälle sama "paljususes ainsuse nägemine annab täielikkuse" loogika, mille jaoks mul jällegi ei ole paremat üldnimetajat: just nagu dissonantsi ja konsonantsi koostoimel tekib harmoonia, nii on ka ajalooprotsessi dünaamilise arengu ühtsuses vaheldumisi järjepidevused ja plahvatused.
Belinski kirjanduskriitilises pärandis leidub üks mõneti ootamatu idee, millele esimesena pööras tähelepanu ja analüüsis seda ajaloolisest aspektist Nikolai Mordovtšenko. Jutt on geeniuste ja talentide, vastavalt siis ka kirjanduse ja publitsistika vastandamisest teineteisel. Geeniused - kunstiloojad - on oma loomingus ennustamatud ega allu kriitika suunavale mõjule. Samal ajal on aga geeniuse ja lugeja vahel alati mingi (Puškini väljenduse kohaselt) "ligipääsmatu joon". See, et lugeja geniaalset loomingut ei mõista, pole erand, vaid norm. Belinski tegi siit julge järelduse: igaviku ja järelpõlvede jaoks töötav geenius võib kaasaegsetele olla mitte üksnes mõistetamatu, vaid ka tarbetu. Tema kasulikkus avaldub ajaloolises perspektiivis. Ent ka kaasaege vajab kunsti, olgu kas või vähem sügavat ja vähem igavikulist, kuid sellist, mida tänane lugeja suudaks vastu võtta. See Belinski mõte on hõlpsasti tõlgendatav "plahvatuslike" ja "järjepidevate" protsesside antiteesi kaudu. Selleks, et olla vastuvõetav kaasaegsetele, peab protsessil olema järkjärguline iseloom, kuid samal ajal tõmbab kaasaegset talle kättesaamatute plahvatushetkede poole, vähemalt kunstis. Lugeja tahaks, et autor oleks geenius, kuid samal ajal tahab ta ka, et autori teosed oleksid talle arusaadavad. Nii sünnivadki Kukolnik ja Benediktov - kirjanikud, kes hõivavad geeniuse vakantse koha, olles tema imitatsioonid. Selline "jõukohane geenius" rõõmustab lugejat oma loomingu mõistetavusega ja kriitikat ennustatavusega. Ennustades esimatult sellise kirjaniku tulevast arengut, kipub kriitik panema seda oma läbinägelikkuse arvele. Selles mõttes võib tõlgendada Marlinski proosat ja tema vastandumist Mérimée või Lermontovi proosale kui omamoodi arvestamist lugeja tasemega. See on seda huvitavam, et romantikuna asetas Marlinski end "vulgaarsusest kõrgemale" ja nõudis romantismi ühendamist lugeja sterne'iliku pilkamisega. Küsimus pole [|] siin taandatav ühe kunstisuuna vastandamisele teisega, sest tõelise plahvatuse niisugune kaheastmelisus ilmneb kunsti arengu erinevatel etappidel ja pole omane mitte ainult kunstile. Naturaalse koolkonna loojana tõlgendas seesama Belinski nimetatud suuna kirjanikke põhimõtteliselt kui ajaviitekirjanikke, kes loovad lugejale vajalikku ja talle arusaadaval tasemel kunsti. Niisiis lahutab kirjandust ja ajaviitekirjandust samasugune vahemaa nagu plahvatushetke ja sellest lähtuvat uut pideva arengu perioodi. Analoogilised protsessid leiavad õigupoolest aset ka tunnetustasandil. Teatud tinglikkusega võib neid määratleda vastandusena teoreetilise teaduse ja tehnika vahel. (Lotman 2001: 21-22)
Korraga väga palju sisse pakitud. Asja lihtsustaks vististi tabel:
| geeniused - kunstiloojad | - | talendid - [tarbekunstnikud?] |
| kirjandus | - | publistika (ajaviitekirjandus) |
| plahvatuslikud - ennustamatud | - | järjepidevad - ennustatavad, ootustele vastavad |
| ei allu kriitika suunavale mõjule | - | kriitik ennustab sellise kirjaniku tulevast arengut eksimatult ette |
| geeniuse ja lugeja vahel mingi "ligipääsmatu joon", lugeja normina ei mõista geniaalset loomingut | - | kaasaegne vajab ka kunsti, kasvõi vähemsügavat või -igavikulist, mida ta suudaks vähemalt vastu võtta |
| geenius on kaasaegsetele tarbetu, alles ajaloolise perspektiivis osutub kasulikuks | - | lugeja tahaks, et autor oleks geenius, aga samas tahab ka teostest aru saada |
Ollen niiviisi välja noppinud puhtad vastandused tulevad esile "segunemise" aspektid ja katkend muutub lõpuks arusaadavaks. Esialgu tundus teps krüptiline lauseosa "kuid samal ajal tõmbab [protsess?] kaasaegset talle kättesaamatute plahvatushetkede poole". Siin on natuke ebamäärane, mis see on, mis "tõmbab kaasaegset plahvatushetkede poole". Üks mõte oli, et seda peaks lugema nii, et kaasaegsel on ligitõmme plahvatushetkede suunas, aga lähemal vaatlusel ei ole sobiv. See tõenäoliselt järjepidevate protsesside "järkjärguline iseloom", mis seda tõmmet tekitab.
Seletuse leiame natuke altpoolt ja ka eelnevat "dünaamilise arengu ühtsust" arvesse võttes: tõeline plahvatus on kaheastmeline, see tähendab, et kõigepealt matkivad talendid geeniusi, vb isegi tõlgivad mõistetamatu natukene mõistetavamasse keelde, ja teevad seeläbi "plahvatusele rohkem ruumi", st valmistavad publikut ette plahvatuse tagajärgedeks. Selles, ma arvan, seisneb tõelise plahvatuse kaheastmelisus: kõigepealt "ehtne plahvatus" ise ja siis selle "plahvatuse imitatsioon" või "antiplahvatuslik struktuur", st reaktsioon, millest lähtub uus pideva arengu periood. Just selles tähenduses ei ole plahvatus mitte häving vaid "struktuuri loov ümberkujundamine".
Lõpuks on rätsepa-lugu ikkagi arusaadavalt seotud käesoleva teemaga, aga ehk pöördun selle juurde tagasi järgmine kord kui plahvatuse imitatiivne aspekt üles tuleb.
0 comments:
Post a Comment