Lotman, Juri 2001. Kultuur ja Plahvatus. Vene keelest tõlkinud Piret Lotman. Tallinn: Varrak.
Kõigi kommunikatsioonimudelite aluseks on juba traditsiooniks kujunenud mudel:mida on täiustanud Roman Jakobson. Selle skeemi seisukohalt on kommunikatsiooni eesmärgiks, nagu sõna isegi vihjab (communitas - 'ühisus'), suhtlemise adekvaatsus. Häireid käsitatakse takistustena, mida põhjustab paratamatu tehniline ebatäiuslikkus; teooria kohaselt on neid ideaalmudelis võimalik vältida. (Lotman 2001: 13)
Kuidas Lotman ühisusest (communitas) suhtlemise adekvaatsuse välja loeb on natuke müstiline. Wiki annab ladina sõna tähenduseks kas "struktureerimata kogukond milles inimesed on võrdsed" või "kogukonna vaim". Briti kultuuriantropoloog Victor Turner on sellele nähtavasti andnud esimese tähenduse:
Turner argues that while a subject experiences liminality, he comes into contact with a model for "human interrelatedness" which stands in antithetical juxtaposition to social structure. This model is called "communitas." While society is usually modeled as a highly structured system of hierarchical categories characterized by politics, economics, or tradition, communitas is unstructured or minimally structured as a community of equal individuals submitting only to the authority of the supernatural or its representatives. (Clements 1976: 41)
St tehnilise terminina kultuuriantropoloogias tähendab communitas enam-vähem seda, mida me harilikult mõtleme "kogukonna" all - ühiskonnal on struktuur ja hierarhiad, kogukonnas ei pruugi neid olla; inimesed lihtsalt elavad lähestikku ja on vb omavahelistes suhetes. Mujal öeldakse, et Turneri mõiste on fenomenoloogiline ja rõhutab "osaduse kogemust" ("the experience of communion" - vt Amit & Rapport 2012: 15). Iseenesest ääretult huvitav värk, aga siin näitab ainult, et "suhtlemise adekvaatsusest" on mõiste ikka kaugel.
"Fenomenoloogiast" ei saa veel mööda minna. Üks silmatorkavamaid momente millestki sarnasest leidsin kunagi kogumikust, milles fenomenoloogid ja biheivioristid seitsmekümnendate alguses võrdlesid oma väljavaateid. Siin eristatakse täiuslikku ja adekvaatset suhtlemist:
We have perfect communication, hypothetically, when the phenomenal worlds of speaker and hearer are identical, including identical representations of the medium. This, of course, never happens. We can have adequate communication when the message has to do with relatively sequestered concerns. (MacLeod 1974: 69)
Samas lõigus mainitakse Whorfi, niiet pole välistatud, et see eristus tuleb temalt. Igal juhul tuleb meelde jätta väljend "fenomenaalsed maailmad", sest just neid mudeldab Lotman järgmisel leheküljel. Olen vahepeal, eelmine aasta, leidnud veel ühe momendi, mis sarnaneb tugevalt Lotamni mudeliga, aga sellest allpool. Siin tuleb veel rõhku panna natuke pentsikule väljendile "sequestered concerns" - esimene sõna tähendab otsesõnu "eraldunud" (isolated) või "ära peidetud" (hidden away), aga pädev vaste oleks "piiratud". St kontekstist ilmneb, et näiteks küsides poemüüjalt "palju see maksab?" on adekvaatne, aga sama poemüüjaga poliitikast vestlemine vb ei oleks.
Veel üks märkus Jakobsoni kohta. Ma olen seda siin blogis vist juba kümneid kordi korranud, aga Jakobsoni keelefunktsioonide skeem ei ole kommunikatsioonimudel. Jakobsoni skeemiga opereerides kommunikatsiooni modelleerida on ikka väga raske - enamjaolt mis juhtub on see, et loetletakse keelefunktsioone, leitakse oma ainestikust mingid näited ja liigutakse edasi. St rõhk on sellel, mida keel teeb, mitte otseselt suhtlemisel.
Selle traditsioonilise mudeli juures saab ka kobiseda. Lotman on nähtavasti viinud sisse mingi oma transformatsiooni, sest paigutus on jube kahtlane - "KEEL" on kasti sees, aga saatja ja adressaadi kastid on tühjad? Vb ongi siin mingi küberneetiline nüke, et saatja ja adressaat on nö "mustad kastid" või, eelnevast laenates, "fenomenaalsed maailmad". Aga seda skeemi vaadates jääb ikka tõsine mulje, et mida selle kommunikatsioonimudeli kaudu kommunikeeritakse on "KEEL".
Need mõttekäigud lähtuvad abstraktsioonist, mis eeldab saatja ja adressaadi täielikku identsust. See identsus kantakse üle keelelisele reaalsusele. Kuid abstraktne kommunikatsioonimudel ei pea silmas mitte üksnes sama koodi kasutamist nii saatjal kui vastuvõtjal, vaid eeldab ka nende ühesugust mälumahtu. Tegelikkuses ei ole mõiste "keel" asendamine mõistega "kood" sugugi nii ohutu, kui näib. Mõistega "kood" kaasneb ettekujutus äsjaloodud kunstlikust ja kokkuleppelisest struktuurist. Kood ei eelda ajalugu, st psühholoogiliselt orienteerib ta meid kunstlikule keelele, mida peetaksegi keele ideaalmudeliks. "Keel" aga kutsub meis alateadlikult esile kujutluse olemise kestvusest. Keel - see on ajalooga kood. Niisuguses kommunikatsioonkäsituses [|] peituvad põhjapanevad järeldused. Informatsiooni edastamine "mäluta struktuuri" raames tagab tõepoolest kõrge identsusastme. Ühesuguste koodidega ja täiesti ilma mäluta saatja ja vastuvõtja mõistavad teineteist ideaalselt, edastatava teabe väärtus on aga minimaalne ja informatsioon ise rangelt piiratud. Selline süsteem ei suuda täita keelele ajalooliselt pandud mitmekesiseid funktsioone. Võiks öelda, et omavahel ideaalselt sarnased saatja ja vastuvõtja mõistavad küll teineteist hästi, aga neil pole millestki rääkida. Sedalaadi informatsiooni ideaaliks ongi käskluste jagamine. Ideaalse mõistmise mudel on kõlbmatu isegi inimese sisesuhtluses iseendaga, kuna viimane eeldab pingelise dialoogi ülekannet ühe isiksuse sisemusse. Goethe Fausti sõnul:Zwei Seelen wohnen, ach, in meinem Brust!(Lotman 2001: 13-14)
Die eine will sich von der andern trennen
Siin tuleb teravalt esile küberneetika mõju Lotmanile, sest sellisel abstraktsioonitasandil saab saatja ja vastuvõtja "identsusest" rääkida ainult masinate-seadeldiste puhul. Eriti ilmekas on "ühesugune mälumaht" - st mitte ühine mälu, vaid mälumaht. Inimeste puhul me tavaliselt ei räägi mälumahust (või kui siis stiilis "kehv mälu", ehk võimekusest, aga mitte mahutavusest). Järgnev osa, "Keel - see on ajalooga kood", on juba tuvastatud konkreetsest allikast:
Even more broadly, Martin Joos defines all language as "code" because it is both symbolic and organized. But it will serve our purpose here merely to make a distinction between "language" and a "code." By "language" we shall mean those organically developed systems, whether spoken or scribed, by which humans transmit messages; but the word "cipher," or "code," will be used to mean any invented, self-consistent system, whereby one set of symbols may be transformed into another for certain special stated purposes (i.e., Morse code which converts printed letters into dots and dashes). (Cherry 1977[1957]: 93-94)
Lotmani raamatukogus pidavat kirsipoisi teos täitsa olemas olema, vist mingi põrandaalune venekeelne tõlge. Võrdlus on vb natuke pentsik: "kujutlus olemise kestvusest", mis pesitseb kuskil alateadvuses, on ikka tarbetult filosoofiline viis kuidas sõnastada seda, et keel on "orgaaniliselt arenenud", st paljude inimeste panusel loomulikul teel välja kujunenud. Versus koodi leiutatus ja enese-kooskõlaline, mis Lotmanil on ka vastavalt "äsjaloodud" ja "kokkuleppeline". St koodi võib luua ka üks inimene ja see enese-kooskõlalisus osutab sellele, et kood on rangem kui keel; sõnade tähenduse ajaloolistest keerukustest annab kasvõi see sama communitas ülal aimu, aga koodi - kasvõi tänapäeval kõige tuntuima koodi, "arvutikoodi" - rangus on igaühele teada kes on programmeerimisega kokku puutunud (üks vale täht ja kogu kupatus jookseb kokku).
Järgnev puudutabki peaasjalikult masinkoodi - "käskluste jagamine" on tõepoolest kõik, millega masinkood tegeleb. Versus inimkeel, milles neid "keelele ajalooliselt pandud mitmekesiseid funktsioone" ilmestab Jakobsoni keelefunktsioonide skeem (sj ka "maagiline funktsioon", loitsud, mida Jakobson mainib, aga mis ei ole universaalne - see vaid näitlikustab, et keelefunktsioonide mitmekesisus ei piirdu ainult nende kuuega, mis on Jakobsoni skeemis).
Paar sõna ka Lotmani kübernetismist (cyberneticism oleks vist täitsa kohane kirjeldus). Iseenesest on see pilt mille ta siin maalib adekvaatne tema eesmärkide jaoks - sellele ehituvad, kui ma õigesti mäletan, hiljem muud kultuuritüpoloogilised konstruktsioonid (nt autokommunikatsioonist on siin juba esimene märk). Küll aga saab nuriseda, et tema vaated (arvuti)mälust siin on väga algelised. Rangelt öeldes ei ole ju ükski seadeldis mäluta - selleks, et signaalide (eriti käskluste) edastamine saaks üldse toimida peab süsteemil olema operatsioonisüsteem; ilma igasuguse mäluta üleüldse ei teeks arvuti mitte midagi. St see "täiesti ilma mäluta saatja ja vastuvõtja" on puhtad abstraktsioonid. Tegelikult eeldab see "ideaalne teineteisemõistmine" ühist mälu, sama süsteemi.
Ja viimaks see esimene märk autokommunikatsioonist. See "sisesuhtlus" kõlab nagu internal monologue, mida käsitles Vygotski. "Pingelise dialoogi ülekanne ühe isiksuse sisemusse" (isemusse?) on veel ähmane - näiteks kuidas saab dialoogi üle kanda? Dialoog on ise vastastikkune ülekandmise protsess. "Pingelisusest" ei oska ma ka midagi arvata - see väljend "pingeväli" (field of tension) tundub olevat jäänuk füsikalismist; st vb see sündis ajastul mil elekter ja elektromagneetilised lained olid uued ja põnevad avastused, aga tänapäeval leiab seda justkui ainult sotsiaal- ja humanitaarteadlaste sõnavaras. Goethe tõlke leidsin siit:
Two souls alas! are dwelling in my breast;
And each is fain to leave its brother.
The one, fast clinging, to the world adheres
With clutching organs, in love's sturdy lust;
The other strongly lifts itself from dust
To yonder high, ancestral spheres.
Lõpumärkustes on August Sanga tõlge, "Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul / ja kahele on kitsas ainus ase". Lihtsustatult, "Mu rinnus elavad kaks hinge / kes tahavad üksteisest eralduda / üks hoiab maisest kiivalt kinni [. midagi kiimlevat .] teine tõuseb üles tolmust / et ekselda kõrgele taevasfääridesse". Kõlab nagu klassikaline viva activa vs viva contemplativa (filosoofi mõtlik elu vs mitte-filosoofi tegus elu).
Normaalse inimestevahelise suhtluse, veel enam aga normaalselt funktsioneeriva keele lähte-eelduseks on rääkija ja kuulaja ebaidentsus. Sellises olukorras on normaalne, et rääkija ja kuulaja keeleruumid lõikuvad:Suhtlemine on võimatu, kui a ja b üldse ei lõiku, nende täielik kattumine (a ja b on identsed) muudab aga suhtlemise sisutuks. Lubatud on niisiis nende ruumide osaline kattumine, kusjuures samaaegselt toimib kaks vastasuunalist tendentsi: püüd hõlbustada mõistmist tingib katsed pidevalt suurendada kattuvat ala, püüd tõsta sõnumi väärtust seondub a ja b erinevuse maksimaalse suurendamisega. Seega tuleb normaalse keelelise suhtluse käsitlemisel tuua sisse pinge mõiste, teatav jõudude vastasseis a ja b ruumide vahel. (Lotman 2001: 14)
Esimese lause sõnastust lugedes tekib tõsine küsimus: kuidas on rääkija ja kuulaja ebaidentsus lähte-eelduseks normaalselt funktsioneeriva keele jaoks? Kas see tähendab, et kui rääkija ja kuulaja oleksid täiesti identsed, siis ei saaks keel normaalselt funktsioneerida? Siin tundub olevat mingi keeruline iva keele olemusest, mis haakub lõigu lõpus oleva seletusega, aga ei ole päris täpselt välja öeldud.
Igal juhul tuleb tähele panna, et mudelis ei ole tegelikult rääkija ja kuulaja vaid nende "keeleruumid", mis põhimõtteliselt vastavad ülalnimetatud "fenomenaalsetele maailmadele". Need "keeleruumid" tegelikult sobiksid hästi esimesse joonisesse - "saatja" ja "adressaadi" all olevates kastides võiksid samahästi olla ühel pool "saatja keel" ja teisel pool "adressaadi keel". (Isikliku eripärana pean ma seda iseenesestmõistetavaks, et iga inimene räägib rohkemal või vähemal määral idiolekti ja meie adekvaatne üksteisemõistmine on ühisosa ja "sobitamise" tulemus.)
Kõigepealt kobinad (quibbles). Esiteks, kui a ja b keeleruumid "üldse ei lõiku", st kumbki ei mõista mingilgi määral ühtegi keelt, mida teine oskab rääkida, ei ole suhtlemine ikkagi võimatu. Käežestid, näoilmed ja jalahoobid on ka suhtlemine. Teiseks, kui a ja b keeleruumid (sest jutt käib ometi rääkija ja kuulaja keeleruumidest, mitte neist endist!) on identsed, siis ei tee see suhtlemist sugugi mitte sisutuks, vaid vastuoksa täiuslikuks, sest üksteisemõistmisele ei valmista vähemalt keel mingeid takistusi (teadmised - "mälu" - ja muud kõrvalised asjaolud võib-olla küll, aga vähemalt mitte keel, milles nad suhtlevad). See'p see ongi, et järjestikku nimetatakse rääkija ja kuulaja identsust ning nende keeleruumide lõikumist, aga nende väidete (võimatu/sisutu) iva on tõene ainult juhul kui me ei erista inimest tema "keeleruumist" - kas inimene pole midagi enamat kui ainult tema keel?
Võrdluseks võib võtta veel ühe sarnase seiga 19. sajandi lõpust, millel on küll omad eesmärgid ja rõhuasetused, aga mis üldjoontes kujutab täpselt sama mudelit:
The communication of thought necessarily supposes two things:Hence when the knowledge possessed by the speaker, and the hearer, is precisely the same in quantity or in kind; or when the knowledge of the one is entirely distinct from that of the other, the two having nothing, in the way of knowledge, in common, communication is impossible; since nothing new can be given in the one case, and nothing can be made intelligible in the other. (Anonymous 1875: 233)
- Certain things known to the speaker which are not known to the hearer.
- Certain things known to both in common.
Selles katkendis on "keeleruumi" või "fenomenaalse maailma" asemel lihtsalt teadmised, mis lihtsustab natuke asju. Samas võib järelduse puhul jälle kobiseda, sest siingi ei seletata miks täielik teadmiste ühisosa või täielik teadmiste erinevus teeb suhtlemise võimatuks. Kui on täielik teadmiste ühisosa, siis ei pruugi tõesti olla midagi "uut" suhelda, aga isegi sel juhul eeldatakse justkui, et suhtlejad asuvad vaakumis ja ei või suhelda faatilise osaduse nimel, lihtsalt vahtida ringi ja kommenteerida ümberringi toimuvat - sellisel juhul oleks vastuoksa palju ühiseid viiteid ja oma nalju (inside jokes) teha. Ja kui on täielik teadmiste - rõhutagem, teadmiste, mitte keele - erinevus, siis kuidas see peaks takistama suhtlemist? Siis peaks vastuoksa olema lõputult palju asju, millest rääkida. Kui asi oleks päriselt nii, siis ei oleks ju võimalik lapsi üldse õpetada - nad juba ei tea midagi!
Okei. Kobisemine kobisemiseks. Iseenesestmõistetavalt on "osaline kattumine" universaalne, puudutagu see teadmisi, keeleruume, või fenomenaalseid maailmu. Kogu asjaloo tõeline väärtus näib seisnevat järgnevas, need kaks vastassuunalist tendentsi. Esimene neist on Jakobsoni üks kuulsamaid mõisteid tõlketeadustes - code switching. Selleks, et hõlbustada üksteisemõistmist ja nö keeleruume kohandada (ülal kasutasin sõna "sobitada"), proovib kõneleja rääkida kuulaja emakeelt või isegi tema kohalikku dialekti, valdkonna eriterminoloogiat, slängi, jne. Niivõrd üldtuntud nähtus, et pole midagi lisada.
Aga vastassuunaline tendents - see on küll väga küsitav. Kas see ikka tõstab "sõnumi väärtust" kui see on vastuvõtjale arusaamatu? Kas täiesti arusaamatus keeles sõnum ei tee seda just vastuoksa väärtusetuks? Vähemalt seinadele sirgeldatud sodi-podi kritseldused, mis nimme raskendavad mõistmist, ei ole väga kõrgelt hinnatud. Muidugi me saame aru, kuhu Lotman sihib - Vene vormikoolkonna kummastamise (Šklovski 2014b[1917]: 23) suunas. Ma ei kahtle nii väga kummastamises kui kunstilises võttes, küll aga selle kehtimises igasuguse suhtlemise puhul. Erandiks on ka filosoofia, sest Kanti filosoofia on küll vist nii kõrgelt hinnatud just selle tõttu, et temast on kole raske aru saada; Prantsuse filosoofiast siis rääkimatagi - aga eks siingi ole mingis mõttes tegu filosoofia muutumisega sõnakunsti vormiks.
Kummalisel kombel on "pinge" ja "jõudude vastasseis" siin isegi õigustatud. Ma ülal küll nurisesin, et "pingeväli" on problemaatiline väljend problemaatilisuse jaoks, aga need kaks vastassuunalist tendentsi on tõepoolest väljendatud "jõududena". Nimelt on need Jakobsoni järgi keele trentripedaalne ja tsentrifugaalne jõud (vt Jakobson 1960c: 421). Sealjuures on siin seos ka staatika ja dünaamikaga, mida Lotman nimetas juba probleemiasetuse esimeses lõigus: keeleruumide kattumist soodustab "ligitõmbav" konservatiivne jõud, keeleruumide eraldumist "eemaletõukav" progressiivne jõud.
Ruumide a ja b kattuvast ühisosast saab nende suhtlemise loomulik lähteala. Samal ajal näivad nende ruumide kattumatud osad olevat dialoogist välja lülitatud. Kuid siin põrkume veel ühele vastuolule: infovahetust kattuval alal kimbutab triviaalsus. Selgub, et dialoogi ei muuda väärtuslikuks kattuv ala, vaid informatsioonivahetus mittekattuvate alade vahel. See seab meid vastamisi lahendamatu vastuoluga: meid huvitab suhtlemine just sellises situatsioonis, kus suhtlemine on raskendatud, äärmuslikul juhul lausa võimatu. Veel enam: mida raskem ja ebaadekvaatsem on tõlge ühest mittekattuvast ruumist teise, seda väärtuslikum on see paradokksaalne suhtlus nii informatsiooniliselt kui sotsiaalselt. Võib öelda, et tõlge tõlkimatust osutub väärtusliku informatsiooni kandjaks. Vaatame näiteid: ühelt poolt tõlkimist suhteliselt lähedastest keeltest, teisalt - põhimõtteliselt erinevatest. Esimesel juhul on tõlkimine võrdlemisi lihtne. Teisel juhul on see seotud paratamatute raskustega ja loob ebamääraseid tähendusi. Esimesel juhul, näiteks mitteilukirjandusliku teksti tõlkimisel ühest loomulikust keelest teise, taastab tagasitõlkimine suuresti algse sisu. Seevastu näiteks tõlkimisel luulekeelest muusikakeelde on ühetähenduslik täpsus põhimõtteliselt võimatu. Tagasitõlimisel avaldub see üüratu variatiivsusena. (Lotman 2001: 15)
See suhtlemise loomulik lähteala, keeleruumide ühisosa, on teiste sõnadega asjad, mida mõlemad suhtlemises osalevad osapooled juba teavad. Siin tabab Lotman haamriga naelapea pihta: sellelt pinnalt suhtlemist "kimbutab triviaalsus", mis on faatilise osaduse üks põhiprobleeme - suheldakse, aga ei edastata "uut" informatsiooni. Ilmast rääkimine on kõige eredam näide - mõlemad suhtlejad viibivad samas keskkonnas ja keskkonnatingimused on mõlemale vahetult kättesaadavad, neist rääkimine on liiane.
Kirjeldatud vastuolu on tõepoolest huvitav, aga siin tuleb teadvustada "keeleruumi" tähendust - tõenäoliselt on asja pärast siin lihtsalt "mittekattuv ruum", st "keele" kvalifikaator kaob ära. "Tõlke" tutvustamisega ilmneb, et need "keeleruumid" on metafoorilised või laiatähenduslikud ja võivad läbida erinevaid ühiskondlikke abstraktsioonitasandeid. Lühidalt, seda "keeleruumi" võivad kehastada nii individuaalid kui kollektiivid. Kuhu ma sihin on see, et "keeleruum" on siin põhimõtteliselt "kultuuri" sünonüüm.
Selline mõistetult ei ole raske otsida konkreetseid näiteid. Tõepoolest, soome keelest eesti keelde tõlgitud teos ei ole nii väga põhjapanev. Meenub näiteks üks soome keelest eesti keelde tõlgitud kehakeeleõpik, milles oli täpselt sama informatsioon, mida võib saada vahetumalt Ameerika uurijatelt. Seevastu obskuursete ladinakeelsete tekstide (Marju Lepajõe, "Paavst Innocentius III inimolu viletsusest" tuleb kohe meelde) või idamaade pühatekstide tõlkimisel on juba kaalu; isikliku suvana näen Eesti seisukohalt eriliselt väärtuslikuna siin tõlketeoseid tekstidest, mis inglise keeles ei pruugi veel eksisteerida.
Lotmani point siin muidugi ei puuduta tegelike kultuuride vahelisi väärtushinnanguid vaid natukene abstraktsemalt seda, et mida keerulisem on tõlge, seda väärtuslikum ta on. Jällegi vormikoolkonna seisukohtadest loomulikul teel tuletatav seisukoht, aga mitte asjatu. Šklovsky käsitlus harjumusest (suuresti William Jamesi põhjal) osutab laias laastus sellele üsna vanale tarkuseterale, et ainult asjad mis on rasked väärivad tegemist. Iseenesest ka lihtne ja loogiline - kui see on midagi, mida igaüks võib teha, siis ei ole see eriline väärtus; aga kui see on midagi niivõrd rasket ja keerulist, et väga vähesed viitsivad või suudavad seda teha, siis on asjal juba jumet.
Viimaks puudutame veelkord kokku tähendusloomega. Tõlkimatus või raskestitõlgitavus - siin tuleks õigemini rääkida tõlgendamisest, vähemalt kui jutt käib loomulikust keelest (sõnad) mõnda teist tüüpi (et mitte öelda, "mitte-loomulikku") keelde, nagu siin on toodud näiteks "muusikakeel" - on väärtuslik just uute, ebamääraste tähenduste loomise mehhanismina. Muusikakeelest luulekeelde tagasitõlkimisele on lisatud järelmärkus:
Teise variandi üks keerukamaid esinemisjuhte on ilukirjandusliku proosa tõlkimine filmikeelde, kuna ilukirjandusliku proosa ja filmikeele ühtsus on näiv. Selle tõsiasja eiramine on põhjustanud paljude ekraniseeringute ebaõnnestumise. (Lotman 2001: 199)
Ma ei tea küll, kes Lotmani arvates arvab, et ilukirjanduslik proosa ja filmikeel on ühtne (keel? - keel on Lotmani kirjutistes niivõrd kahtlaselt vahelduva tähenduse ja väärtusega mõiste, et pole imestada, et mõni hakkab "lotmaniseerima" absoluutselt kõike "keeleks" pidades), aga iva on vist pädev. Näiteks esimene Düüni ekraniseering kantakse fännide poolt maha, sest David Lynch võttis algmaterjali suhtes niivõrd palju vabadusi, et raamatuseeria fännid ei pea seda isegi samaks universumiks.
Keelelist suhtlemist võime kujutada adekvaatsete ja ebaadekvaatsete kõneaktide pingelise lõikumisena. Veel enam - mittemõistmine (vestlus keeltes, mis pole päriselt identsed) on sama väärtuslik tähendusmehhanism kui mõistmine. Ükskõik kumma pooluse täielik võit tähendaks nende vastastikusel pingeväljal loodava informatsiooni hävingut. Erinevad kontaktivormid - keelelisest tavasuhtlusest ühel poolusel kunstiliseni teisel - kujutavad endast neutraalse keskpunkti suhtes nihkeid kas mõistmise lihtsustamise suunas või vastupidi. Aga kummagi pooluse täielik võit on teoreetiliselt võimatu ja tegelikkuses oleks see hukutav. Olukord, kus minimaalseks tähendusloomeüksuseks ei ole üks keel, vaid kaks, kutsub esile terve tagajärgede ahela. Eelkõige võimaldab see intellektuaalse akti olemust ennast kirjeldada [|] tõlkimisterminites - tähenduse määratlemine on tõlkimine ühest keelest teise, kusjuures keelevälist reaalsust käsitletakse samuti teatava keelena. Talle omistatakse nii struktuurne organiseeritus kui ka potentsiaalne esineda mitmekesise väljenduskogumi sisuna. (Lotman 2001: 15-16)
Esimene lause ütleb üllatavalt vähe: suheldes mõnikord saame teisest inimesest õigesti aru, mõnikord valesti. Mida see "pingelise lõikumise" kujund asjale juurde annab, ma pole kindel. Võib-olla lihtsalt Nõukogude teadusproosa eripära, kõik on jube pinges kogu aeg. Mittemõistmine kui tähendusloome mehhanism jällegi ülim lotmanism. Eks laias laastus ta nii olegi - "vääritimõistmine" on mitte ainult tõlkimise vaid ka igapäevasuhtlemise norm. Ilma selle mehhanismita ei pruugiks keeled üldse arenedagi ja me loeksime samu tekste tuhandeid aastaid muutumatul kujul ("ennemini läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas inimene taevasse" - kas nõelasilm oli nimetus madalale uksele linna, millest inimene kükitades mahtus läbi, või oli "kaamel" kirjaviga ja originaal ütles "köis"?).
"Erinevate kontaktivormide" lause on küll ajastule sümptomaatiline. Uriel Weinreich (vist sama Languages in Contact: Findings and Problems, 1963) võrdles ka - mäletamist mööda Edward Sapiri põhjal - keelelist tavasuhtlust (faatiline) ja, mitte küll poeetilist vaid, tehnilist-teaduslikku proosat umbes analoogsetes toonides. Eksisin, samal aastal, aga mujal:
In a remarkable passage, Sapir (1921: 13) likens language to a dynamo capable of powering an elevator but ordinarily operating to feed an electric doorbell. Language is used, more often than not, in ways which do not draw upon its full semantic capacity. [|] In its "phatic" functions, when speech is used merely to signify the presence of a sympathetic interlocutor, it easily becomes "desemanticized" to a formidable extent. In its various ceremonial functions ("non-casual" language: cf. French, 1958) language may come to be desemanticized by still another mechanism. In general, insofar as utterances are the automatic symptoms of a speaker's state; insofar, in short, as they are not subject to the full voluntary control of speakers, they fail to represent languange in its full capacity as a semantic instrument. (Weinrech 1963: 117-118)
Keel on sellest seisukohast "tähenduse tööriist" ("tähendusloome mehhanism" tuleb üsna lähedale), mida "keelelises tavasuhtluses" kasutades rakendame me justkui uksekella helistamiseks, ei kasuta selle täit semantilist võimsust, millest johtuvalt faatilised ütlused (Wescotti, 1966: 350-351, järgi "feemid") on desemantiseerunud (mida tähendab "Tere"?). Selle vastandiks on aga hüpersemantiseerimine (Weinreich, samas), ehk kui keel on täielikult tahtliku kontrolli all ja töötab täiel võimsusel, lifti kujundit kasutades, võib isegi inimesi kõrgustesse tõsta. Weinreichi käsitluses on tegelikult luule samamoodi tähendusloome mehhanism: "Over the scope of a given text (poem, etc), meanings are imputed to some signs which are richer than, or otherwise deviant from, the meanings of the same signs outside the text" (samas, 118). Siin on sõna "imputed" eriti magusas kooskõlas Jakobsoni luulesemantikaga, aga see selleks.
Kui probleemiasetuses (vt Lotman 2001: 10) oli kakskeelsus vajalik, sest üks keel ei suudaks "välismaailma hõlmata", sealjuures "Nende vastastikune tõlkimatus (või piiratud tõlgitavus) on keelevälise objekti adekvaatse peegeldamise allikaks keeltemaailmas" (samas, 10), siis siin näib olevat täpselt vastupidine eesmärk - mitte objektiivse maailma peegeldamine vaid uute tähenduste loomine (millele, eeldatavasti, ei pea objektiivses maailmas midagi vastama; nt ninasarvikutest saavad inspireeritud ükssarvikud) - ja siin nüüd justkui ülestunnistus, et kakskeelsuse nõue on ennekõike teoreetiline seadeldis, mille abil saab kirjeldada mõtlemist kui kahe keele vahel tõlkimist (aju funktsionaalse asümmeetria teema juba hakkab paistma).
Lõpuks ei ole ma kindel miks selle peatüki pealkiri on "ükskeelne süsteem". Ennekõike tõi see peatükk esile kakskeelsuse semiootikateoreetilise potentsiaali. See, et "keelevälist reaalsust käsitatakse samuti teatava keelena" on justkui throwback probleemiasetuse esimesel lõigule ja nagu annaks küsimusele mis on semiootilise süsteemi suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga vastuseks süsteemi piiride tagune maailm on ka semiootiline süsteem. Mine võta nüüd kinni kas see on tautoloogia või pansemiotism. Igal juhul pole imestada miks "mõned" räägivad keelest justkui vaimust, mis kasutab inimesi, et toota kultuuri.
0 comments:
Post a Comment