- Mendelssohn 1992. Küsimuse kohta: Mis tähendab valgustada?
- Kant 1990. Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?
- Hamann 1996. Letter to Christian Jacob Kraus
Mendelssohn, Moses 1992. Küsimuse kohta: Mis tähendab valgustada? Tõlkinud Kattri Türk. Akadeemia 5: 933-940.
Sõnad valgustus, kultuur, haridus on meie keeles veel uustulnukad. Nad kuuluvad eeskätt vaid raamatukeelde. Lihsad inimesed mõistavad neid vaevalt. Kas see peaks tõendama, et ka need asjad ise on meil veel uued? Ma ei usu. Ühe teatud rahva kohta öeldakse, et tal pole kindlat sõna ei voorus ega ebausu kohta, kuid see ei anna veel vähimatki alust, et ei võiks talle õigusega omistada mõlemat. (Mendelssohn 1992: 933)
Sõnad, ideed, ja asjad erinevad asjad ning võivad esineda rahvas ilma kõigi osapoolteta. Neist kolmest on "valgustus" ja "voorus" jäänudki raamatukeelde. Kultuurist, haridusest ja ebausust räägitakse, valgustusest ja voorustest pigem loetakse ja kirjutatakse.
Samas pole aga keelepruugil, mis näib tahtvat vahet teha sarnase tähendusega sõnade vahel, veel aega olnud piire kindlaks määrata. Haridus, kultuur ja valgustus on ühiskondliku elu [geselliges Leben] modifikatsioonid; inimeste usinuse ja pingutuste tulemused oma ühiskondliku seisundi edendamisel. (Mendelssohn 1992: 933)
"Modifikatsioon" võrdlemisi laetud sõna; nii räägiti vaimuliigutustest (modifications of mind). St siin on justkui peidus isoloogia ühiskonna ja üksikisiku vahel, mispuhul haridus, kultuur ja valgustus on vaimukava muutumisega seonduvad nähtused.
Haridus jaguneb kultuuriks ja valgustuseks. Kultuur tundub olevat rohkem seotud praktilisega: headusega, peenusega ja iluga käsitöös, kunstis ja kseltskondlikes kommetes (objektiiviga), oskuse, hoolsuse ja vilumusega ühelt poolt, kalduvuste, tungide ja harjumustega teiselt poolt (subjektiivsega). Mida enam need ühel rahval vastavad inimese määratlusele [Bestimmung], seda enam omistatakse sellele kultuuri; nõndasamuti leitakse seda enam kultuuri ja haritust maatükist, mida enam seda inimese hoolsus on pannud kasvatama inimesele vajaliku. - Valgustus seevastu tundub olevat rohkem seotud teoreetilisega. Mõistusliku tunnetusega (objekt.) ja oskusega (subjekt.) järele mõelda inimelu seikade üle, nende tähtsuse ja mõju otsustavuse järgi inimese määratluses. (Mendelssohn 1992: 934)
- Kultuur (praktiline)
- Objektiivne:
- Käsitöö headus
- Kunsti ilu
- Seltskondlike kommete peenus
- Subjektiivne:
- Oskused, hoolsus ja vilumus
- Kalduvused, tungid ja harjumused
- Objektiivne:
- Valgustus (teoreetiline)
- Objekt: mõistuslik tunnetus
- Subjekt: oskused
Olen alati inimese määratlust [Bestimmung] pidanud kõigi meie taotluste ja püüdluste mõõduks ja eesmärgiks, punktiks, mida peame silmas pidama, kui me ei taha ennast kaotada. (Mendelssohn 1992: 934)
Kierkegaardi nõrk koht: ta räägib oma isemuse kaotamisest, aga ei määratle inimest selgelt. "Lõpliku ja lõputu süntees" ei ole just kõige selgem seletus sellest, mis on inimene.
Keel saavutab valgustuse teaduste kaudu ning kultuuri ühiskondliku suhtlemise, poeesia ja kõneosavuse kaudu. Esimeste kaudu muutub keel osavamaks teoreetilises, teiste kaudu praktilises tarvituses. Mõlemad kokku annavad keelele harituse. (Mendelssohn 1992: 934)
Iseenesest selle peale ei tuleks, et teaduskeele areng on osa "valgustusest". Ühiskondlikku suhtlemist ja selle arenemist võib küll pidada kultuurilise arengu teeneks.
Valgustus suhtub kultuuri nagu üldse teooria praktikasse, nagu tunnetus kõlblusesse, nagu kriitika virtuoossusesse. Omaette vaadatuna on nad (objektiivselt) väga tihedalt seotud, olgugi et subjektiivselt võivad nad väga sageli lahus seista. (Mendelssohn 1992: 934)
Valgustus, teooria, tunnetus, kriitika → kultuur, praktika, kõlblus, virtuoosus.
Kreeklastel olid mõlemad, nii kultuur kui ka valgustus. Nad olid haritud rahvas, nii nagu ka keel on haritud keel. - Üldse on rahva keel parim tunnistus nii tema haridusest, kultuurist kui ka valgustusest, nii ulatuse kui ka jõu poolest. (Mendelssohn 1992: 935)
Sellest juhtub ka rahvuskeele rolli tähtsus. Raske on olla kultuurrahvas kui keel on hooletusse jäetud.
Seisus ja amet kodanlikus elus määravad iga liikme kohustused ja õigused, vajavad nendele vastavat teistsugust oskust ja vilumust, teistsuguseid kalduvusi, tunge, seltskondlikke kombeid ja harjumusi, teistsugust kultuuri ja lihvi. Mida enam on need kõigis seisustes kooskõlas oma ametitega, s.o oma vastavate määratlustega ühiskonna liikmena, seda enam kultuuri on rahval. (Mendelssohn 1992: 935)
Aegunud. Vaestel ja rikastel, töötutel ja töötavatel inimestel ei peaks olema erinevad õigused ja kohustused. Kultuuri "määr" ei sõltu ühiskonna võimalikult tõhusast killustatusest või klassidesse jaotumisest.
Valgustus, mis huvitab inimest inimesena, on üldine ja seisuslike vahedeta; inimese valgustus, käsitatuna kodaniku valgustusena, modifitseerub seisuse ja ameti järgi. Inimese määratlus seab siin taas kord oma püüdlustele mõõdu ja sihi. (Mendelssohn 1992: 935)
Mis siit ilmneb on see, et ühiskond peaks olema teooria (valgustuse) poolest võrdne, praktikas (kultuuriliselt) ebavõrdne.
Inimesevalgustamine võib minna riidu kodanikuvalgustamisega. Teatud tõed, mis on vajalikud inimesele inimesena, võivad teda vahel kui kodanikku kahjustada. Kokku võivad põrgata 1) inimese olemuslikud, või 2) juhuslikud määratlused [Bestimmungen], 3) kodaniku olemuslike, või 4) ebaoluliste, juhuslike määratlustega. (Mendelssohn 1992: 396)
Substance (olemuslik) ja accident (juhuslik).
Kui inimest olemuslikult ei määratleta, mandub ta lojuseks; ilma ebaoluliste määratlusteta ei oleks ta kuigi suurepärane olend. Ilma inimese kui kodaniku olemusliku määratluseta lakkab olemast riigikord; ilma ebaolulisteta ei jää ta enam samaks mõnes kõrvalises suhtes. (Mendelssohn 1992: 396)
Mingi metafüüsika? Kuidas inimese olemuslik määratlemine teda muudab, teda üldse mõjutab?
Mida üllam on asi oma täiuslikkuses, nagu ütleb üks heebrea kirjanik, seda jubedam on ta määndumises. Mädanenud puit pole nii hirmus kui määndunud lill; see omakorda pole nii eemaletõukav kui mädanenud loom; ja see pole nii kole kui inimene oma määndumises. Samuti on kultuuri ja valgustusega. Mida üllam oma õitsengus, seda koledam oma määndumises ja rikutuses. (Mendelssohn 1992: 937)
"m'äänduma <27> mädanema".
Valgustuse kuritarvitamine nõrgestab kõlblusmeelt, toob kalkust, egoismi, irreligioossust ja anarhiat. Kultuuri kuritarvitamine sünnitab toretsemist, silmakirjalikkust, lodevust, ebausku ja orjalikkust. (Mendelssohn 1992: 937)
Kui kõplakuuri põlema pistmine toob vägivallamonopolile ja jumalaluuludele lõpu, siis palun. Arusaama, et ilma riigi ja usuta inimene on kalk ja isekas, võib samuti leekidesse heita.
Haritud rahval pole muud sisemist ohtu kui rahvusliku õnne liiasus, mida võib juba iseenesest, nagu inimkeha täiuslikemat tervistki, juba haiguseks pidada. Rahvas, kes on hariduse varal jõudnud rahvusliku õnnelikkuse kõrgeimasse tippu, on just seetõttu langemisohus, et ta ei saa enam kõrgemale tõusta. - Ent see viib antud küsimusest juba liiga kaugele! (Mendelssohn 1992: 937)
Liigne tervis = haigus; üheksa kümnest keskaegsest ravitsejast nõustub. Mis on rahvusliku õnnelikkuse tipp? On sel tippu?
Kant, Immanuel 1990. Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? Tõlkinud Eduard Parhomenko. Akadeemia 4: 801-810.
Valgustus on inimese väljumine tema omasüülisest alaealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Ise ollakse selles alaealisuses süüdi, kui põhjuseks pole mitte aru puudumine, vaid puuduvad otsusekindlus ja mehisus, kasutamaks oma aru kellegi teise juhatuseta. Sapere aude! Ole söakas kasutama omaenese aru! - selline on niisiis valgustuse juhtlause. (Kant 1990: 801)
Alaealisuse määratlus kahtlane. Mis takistab alaealist inimest kasutamast oma mõistust ilma kellegi teise juhatuseta? Filosoofia ajalugu kubiseb näidetest, kuidas tuntuks saanud filosoof tutvus mõne filosoofiga varajases eas. Nt Peirce luges teismelisena Kanti, Mendelssohn luges teismelisena Marmonidest, jne.
Laiskus ja argus on põhjused, miks nii suur osa inimestest, olles looduse poolt ammu võõras juhatusest vabaks mõistetud (naturaliter maiorennes), jäävad siiski meelsasti eluks ajaks alaealiseks ning miks teistel on nii kerge nende eestkostjaiks hakata. (Kant 1990: 801)
"Muidugi jäävad nämmisööjad surmani lasteks, nagu teadis juba Paulus" (Masing 1989a: 148).
Et inimeste enamikule (sealhulgas kogu kaunile soole) samm täisealisuse poole nii vaevarikas kui ka väga ohtlik tunduks, selle eest hoolitsevad juba need eestkostjad, kes on kõrgema järelvalve lahkesti enda peale võtnud. Pärast seda, kui nad kõigepealt on oma kariloomad rumalaks teinud ja hoolikalt ära hoidnud, et nood rahulikud olendid ei söandaks teha ainsatki sammu ohelikuta, kuhu nad on kütkendatud, osutavad nad ohule, mis kariloomi ähvardab, kui nood üritaksid üksi käia. (Kant 1990: 802)
Haridus on vandenõu!
Pigem on võimalik, et publik end ise valgustab; niipea kui vabadus antakse, ongi see peaaegu vältimatu. Siis leidub suure hulga etteotsa pandud eestkostjategi seas ikka mõni isemõtleja, kes heidab endalt alaealisuse ikke ja hakkab seejärel enda ümber lehvitama nii omaenese väärtuse mõistuspärase hindamise ja igale inimesele [|] omase isemõtlemiskutsumuse vaimu. (Kant 1990: 802-803)
Jüri on kutsumuselt isemõtleja, isemõtlemine on Jüri kutsumus. Jüri ei tunne endas kutsumust teisemõtlemiseks.
Sellise valgustuse tarvis on nõutav üksnes vabadus, ei miski muu; ja just ohutuim kõigest sellest, mida iganes võib tähendada vabadus, nimelt: oma mõistuse igas suhtes avalik tarvitus. Nüüd kuulen ma aga kõikjalt hüüdeid: ärge arutlege! [räsoniert nicht!] Ohvitser ütleb: ärge arutlege, vaid tehke õppust! Finantsnõunik: ärge arutlege, vaid tehke õppust! Finantsnõunik: ärge arutlege, vaid makske! Vaimulik: ärge arutlege, vaid uskuge! (Kant 1990: 803)
Siin saan ainult nõustuda. Kõik minu arutlused, nii lühidad ja piiratud kui nad ka on, on siin avalikud.
Aga omaenese mõistuse avaliku tarvituse all mõistan ma seda, mida keegi selle abil teeb õpetlasena kogu publiku kui lugejaskonna ees. Eratarvituseks nimetan seda, mida üksikisik võib oma mõistusega teatud temale usaldatud tsiviilametis või -teenistuskohas [|] teha. (Kant 1990: 803-804)
Mul ei ole muidugi lugejaskonda. Kvantiteet liiga kõrge, kvaliteet liiga madal.
Niisiis tarvitus, mille ametis olev õpetaja oma mõistusele oma koguduse ees annab, on ainult eratarvitus, sest see on alati vaid kodune kogunemine, olgugi et nõnda suur. Ja selles suhtes pole ta preestrina vaba ning ei võigi seda olla, sest ta täidab võõrast ülesannet. Seevastu õpetlasena, kes oma teoste kaudu räägib päris publikule, nimelt ilmale, on vaimulikul mõistuse avalikus tarvituses piiramatu vabadus kasutada omaenda mõistust ja rääkida omaenda nimel. (Kant 1990: 805)
Võõrandumine Kantil.
Kui nüüd küsitakse: kas me elame praegu valgustatud ajastul? - siis on vastuseks: Ei, kuid valgustuse ajastul küll. Praegu puudub inimestel tervikuna veel väga palju sellest, et nad oleksid juba võimelised religiooniasjus kindlalt ja hästi kasutama omaenese mõistust teiste abita või võiksid saada selleks võimeliseks. Siiski on meil olemas selged märgid, et tasapisi jääb vähemaks kõike seda, mis takistab üleüldist valgustust ja inimeste väljumist omasüülisest alaealisusest. Ses suhtes on meie ajastu valgustuse ajastu või Friedrichi sajand. (Kant 1990: 807)
Miks just religiooniasjus? Religioon on kõige tühisem asi, mille peal üldse oma mõistust kasutada.
Ometi ilmneb neilegi eeskuju selles, et vabaduse korral poleks kõige vähematki muretseda avaliku rahu ja ühiskonna ühtsuse pärast. Inimesed iseenesest töötavad end järk-järgult toorusest välja, kui mitte just meelega ei kavaldata, hoidmaks neid selles. (Kant 1990: 808)
Aga kalkus, egoism, irreligioossus ja anarhia! Aga anarhia!
Ma määratlesin valgustuse põhipunktina inimeste väljumist nende omasüülisest alaealisusest eelkõige religiooniasjus, sest kunstide ja teaduste suhtes pole meie valitsejail huvi mängida oma alamate üle eestkostjat; pealegi on see alaealisus teistest niihästi kahjulikum kui ka autum. (Kant 1990: 808)
Hilisemate vastunäidete leidmine väga lihtne: sotsialistlik realism Nõukogude Liidus 1930ndatel ja kliimamuutuse eitamine USA valitsuse poolt praegu.
Kodanikuvabaduste suurem määr näib rahva vaimu vabadusele soodus olevat, kuid paneb sellele siiski ületamatu tõkke; [|] sellest vähem määr seevastu loob ruumi vaimu arenemiseks kõigi oma võimete kohaselt. Kui loodus on kõva kesta all valla päästnud eo, mille eest ta kõige hellemalt hoolitseb, nimelt kalduvuse ja kutsumuse eest vabalt mõelda, siis sellel on vähehaaval tagasimõju rahva meelsusele (misläbi see saab järk-järgult tegutsemisvabaduse-võimelisemaks) ning lõpuks isegi selle valitsuse põhimõtteile, kes peab iseendale kasutoovaks kohelda inimest inimese vääriliselt, sest ta on enam kui masin. (Kant 1990: 808-809)
Veel võõrandumise teemal, vähemalt marksistlikus mõttes.
Hamann, Johann Georg 1996. Letter to Christian Jacob Kraus. Translated and Annotated by Garrett Green. In: Schmidt, James (ed.), What Is Enlightenment? Eighteenth-Century Answers and Twentieth-Century Questions. Berkley; Los Angeles; London: University of California Press, 145-153.
To remind a professor of logic & critic of pure reason of the rules of definition [Erklärung] would be virtual high treason; since, moreover, you have taken your Hutchinson away from me without returning his Morals, I possess no other organon in my paltry supply of books. I am just as little able to account for [mir aufzuklären] the coincidence of Jewish and Christian agreement in guardianlike [vormundschaftliche] freedom of thought, because the royal librarian in a most merciless manner has refused me the second volume; irrespective of how much I have contributed with all my powers to assisting at the birth of the cosmopoliticoplatonic chiliasm by means of wishes, reminders, intercession, and thanksgiving. (Hamann 1996: 146)
Francis Hutcheson's System of Moral Philosophy.
Inability is really no fault, as our Plato himself recognizes; and it only becomes a fault through the will and its lack of resolution and courage - or as a consequence of pretended faults. (Hamann 1996: 146)
Saamatust saab süüks panna ainult siis kui see on tahtlik.
Why does the chiliast deal so fastidiously with this lad Absalom? Because he reckons himself to the class of guardians and wishes thereby to attain a high reputation before immature readers. (Hamann 1996: 146)
In this light Kant's piece was the "Another Brick in the Wall" of its time.
Women should keep silent in the congregation - and si tacuissent, philosophi mansissent. At home (i.e., at the lectern and on the stage and in the pulpit) they may chatter to their hearts' content. (Hamann 1996: 148)
Biblical shit.
0 comments:
Post a Comment