Semantika (Tenjes)

Tenjes, Silvi 2010. Semantika. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus

See on vististi ainus kaanepilt siinses blogis, kus on nii eksplitsiitne ideologeem: "Eesti tuleviku heaks". Siin pole aga midagi imestada, Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud ja "Tasuta jaotatav tiraaž". Minu jaoks samavõrd kummastav kui Õimu raamatu esimestel lehekülgedel "Sarja ühiskondlik toimetuskolleegium".
Ka siin oli Paivio katsest väljavõte, aga viide Paiviole oli kaduma läinud. Ikka juhtub. Meeldis, et alguse poole väga palju semiootilist teksti. Tuli tahtmine lisada siltide hulka semiootika, aga siiski hoidun.

Sotsiaalne tähendus viitab keele kasutamisele selleks, et luua ja reguleerida sotsiaalseid suhteid ja säilitada sotsiaalseid rolle. Niisugust keelekasutuse tüüpi kirjeldatakse alternatiivselt ka kui sotsiaalset või faatilist (ingl phatic) kommunikatsiooni (Lyons 1997, 1981). Mõiste faatiline kommunikatsioon rõhutab sotsiaalse osaduse, kaasluse, huviühisuse kogemust ja osalust sotsiaalsetes keelelistes rituaalides (ingl social linguistic rituals). Faatilises suhtluses on verbaalse interaktsiooni informeeriv roll väike, seevastu on tal oluline roll sotsiaalse diskursuse elavdamiseks. Sotsiaalne tähendus tuleb esile suhtluse rituaalse keelekasutuse kaudu, mille alla kuulub ka nt tervitamine, vabandamine, õnnistamine või kaastunde avaldamine. Milline on järgmiste lausete informatiivne väärtus ja milline on nende roll sotsiaalses diskursuses? Kuidas käsi käib? Vabandage, et ma hilinesin. Palju õnne uue töökoha puhul! Kahju, et sinuga see õnnetus juhtus. Nt tervitamine on lihtsalt igasuguse vestluse tavaline algus. (Tenjes 2010: 38)

Siin lõpu poole näivad "väärtus" tähendusega ning "roll" funktsiooniga äravahetatavad. Nende sõnade üle tuleks mõtiskleda.

Assotsiatiivne tähendus sisaldab nii palju läbikaalutlemata faktoreid, et neid saab uurida süstemaatiliselt ainult umbkaudsete statistiliste vahenditega. Psühholoogid C. E. Osgood, G: Suci ja P. Tannenbaum esitasid oma töös Tähenduse mõõtmine (ingl The Measurement of Meaning, 1957) ühe assotsiatiivse tähenduse mittetäieliku analüüsi, kasutades statistilise mõõtmise meetodit. Nad mõõtsid afektiivset tähendust - emotsionaalseid reaktsioone, mis olid seotud sõnadega. Autorid kasutasid nn eristustesti (Kas see on hea või halb? kiire või aeglane? väike või suur?). Nad asetasid mõiste multidimensioonilisse semantilisse ruumi, kasutades andmeid kõneleja otsustuste kohta, mida salvestati seitsmepunktilisel skaalal. (Tenjes 2010: 61)

See "umbkaudsed statistilised vahendid" on päris täpne kirjeldus semantilise ruumi meetodist. Tartu raamatukogudes on "The Measurement of Meaning" kõik kordustrükid olemas. Kunagi võiks isegi sisse vaadata, et Mehrabiani katseid täielikumalt mõista.

Uurijate üks kokkuvõtvaid tulemusi ütleb, et konkreetse tähenduse jaoks olid olulised kolm dimensiooni: väärtuslikkus (hea - halb), tõhusus (kõva - pehme) ja aktiivsus (aktiivne - passiivne). (Tenjes 2010: 62)

Peab ju olema mingi mõistuslik selgitus, miks Mehrabian otsustas nt "väärtuse" seostada "staatusega". Isegi pinnapealselt tundub, et ühildada mõisted "hea" ja "kõrge staatusega" ning "halb" ja "madala staatusega" avab võimaluse sotsiaalse võimu olemuse üle arutlemiseks.

Tähendusülekannete juures on oluline kogemuslikkuse dimensioon. Semantilise sfääri aluseks on inimese meeleline ja sotsiaalne kogemus ning tähendused tuletatakse kogemuslikkusest kindlate struktuuride, kindlate protsesside alusel (millest üks on metaforisatsioon). (Tenjes 2010: 76)

Siin meenus aeg mil ma käisin ringi, taskus välja prinditud ja lamineeritud (Ekmani raamatust pärinevad) "näoilmete õppimise harjutused" ja palusin tuttavatel näoilmeid nimetada või kirjeldada. Suur osa vastuseid pärinesid isiklikest kogemustest, näiteks "ta sepistab minu seljataga midagi" või "üleolev".

Modaalne tähenduskiht sisaldab hinnangulisust. Tavaliselt mõeldaksegi modaalsuse ja modaaltähenduste all hinnangu modaalsust. On olemas ka nullmodaalsus. Nullmodaalne väitelause on pelgalt mingit situatsiooni väljendav konstanteering:
Tõnu on saarlane.
Tõnu sõidab kokkutulekule.
(Tenjes 2010: 96)

. Nullmodaalne väide on seega mitte-normatiivne aksioom. Ma ei ole multimodaalsusega eriti tuttav, aga selle tsitaadi valguses näib, et mis eristab multimodaalset näiteks multikanalilisest on just see hinnangulisuse moment, mis minu jaoks seostub ristviidatavusega (cross-referencing): ühe modaalsuse kaudu saab teisele anda hinnangu. See erineb vasturääkivast suhtlemisest (mida Mehrabian uuris) selle poolest, et erinevad modaalsused ei anna mitte vastukäivat informatsiooni, vaid mõjuvad üksteise vastuvõttu hinnanguliselt. Tegelikkus on kindlasti midagi muud, multimodaalsus on veel valge laik minu kaardi peal.