Semiootika ajaloo lugemine

Augustinus

All teaching is teaching of either things or signs, but things are learnt through signs. (Augustinus X: 1)

Vrd Schefleni tähelepanekuga kuidas praktilisi tegevusi (nt haamerdamist) õpetatakse läbi imitatsiooni, kus instrumentaalne tegevus on samas ka kommunikatiivne tegevus.

...nobody uses words except in order to signify something. From this it may be understood what I mean by signs: those things which are employed to signify something. So every sign is also a thing, since what is not a thing does not exist. But it is not true that every thing is also a sign. (Augustinus X: 1)

Ilmselgelt Augustinus ei tundnud kõneakti teooriat, tema jaoks olid sõnad ainult tähistamiseks, märkamata, et tähistamine (ja tähenduse edastamine) on tegevused. Märk on Augustinuse jaoks asi, mis tähistab midagi. Iga märk on seega ka samaaegselt asi, sest mis ei ole asi, ei eksisteeri (märgiprotsesside ontoloogia küsimus).

For a sign is a thing which of itself makes some other thing come to mind, besides the impression that it presents to the senses. (Augustinus X: 2)

Märk on asi mis kutsub mingi teise asja vaimus esile, peale mulje (impression) mida see avaldab meie meeltele. Saab seostada märgi immanentsuse (intrinsic coding) küsimusega - on ka märke, mille tähendus ongi see, et nad meie meeltele end avalduvad.

Some signs are natural, others given. Natural signs are those which without a wish or any urge to signify cause something else besides themselves to be known from them, like smoke, which signifies fire. (Augistinus X: 2)

Mõned märgid on loomulikud, teised antud. Loomulikud märgid on need mis tähistavad ilma soovita tähistada ja teevad midagi endast teistsugust teatavaks. Kas reguleerimata näoilmed on loomulikud märgid?

Given signs are those which living things give to each other, in order to show, to the best of their ability, the emotions of their minds, or anything that they have felt or learnt. There is no reason for us to signify something (that is, to give a sign) except to express and transmit to another's mind what is in the mind of the person who gives the sign. (Augustinus X: 2)

Antud märgid on, lühidalt, kommunikatiivsed märgid. Augustinus ütleb siin, et muud eesmärki tähistamisel ei olegi, kui teisele märgi andmine. Tähendab, Augustinus ei arvestanud endale märkide andmist, ehk autokommunikatsiooni.

Certain movements of the hands signify a great deal. Actors, by the movement of all their limbs, give certain signs to the cognoscenti and, as it were, converse with the spectators' eyes; and it is through the eyes that flags and standards convey the wishes of military commanders. All these things are, to coin a phrase, visible words. (Augustinus X: 2)

Enne seda tsitaati nimetas Augustinus ka näoilmeid. Žestide kohta ütleb ta, et need on nagu "nähtavad sõnad", st tegelikult arvestab vaid neid žeste millel on leksikaalne affiliaat.

There are certain words in particular languages which just cannot be translated into the idioms of another language. This is especially true of interjections, which signify emotion, rather than an element of clearly conceived meaning: two such words, it is said, are racha, a word expressing anger, and osanna, a word expressing joy. (Augustinus X: 4)

See on päris asjalik tähelepanek: hüüdsõnu on raske tõlkida, sest nende eripära võib olla pralingvistiline.

2. Märk on Augustinuse jaoks asi mis ise kutsub vaimus esile mingi teise asja, mis on midagi muud kui mulje mida see asi meeltes tekitab. Selliselt välistab Augustinus märkide immanentsuse - märkide enese-tähistamise (intrinsic seme). Veel eristab Augustinus loomulikke ja antud märke, mis kummalisel kombel ühilduvad väga kenasti Paul Ekmani mõistetega "näoilme" (facial expression, mis on loomulik, nt naeratus ja lihtne silmapilgutus) ja "näožest" (facial gesture, mis on antud, nt teeseldud naeratus ja "tähenduslik" silmapilgutus).

Frege

Nüüd on loomulik mõelda, et märgiga (nimega, sõnaühendiga, kirjamärgida) on seotud peale tähistatu, mida võib kutsuda osutuseks [Bedeutung], veel ka see, mida ma tahaksin nimetada märgi tähenduseks [Sinn], milles sisaldub antuse viis. Selle põhjal oleks meie näites väljendite 'a ja b lõikepunkt' ning 'b ja c lõikepunkt' osutus küll sama, mitte aga nende tähendus. Sama oleks 'Ehatähe' ja 'Koidutähe' osutus, aga mitte tähendus. (Frege X: 23)

"Koidutäht" ja "ehatäht" osutavad samale taevakehale, aga nende tähendus on erinevad.

Kui kaks kujutlevad üht ja sama, siis on kummalgi ikkagi omaenda kujutlus. Mõnikord on küll võimalik kindlaks määrata eri inimeste kujutluste, isegi aistingute erinevust; kuid nende täpne võrdlus ei ole võimalik, sest need kujutlused ei saa esineda koos ühessamas teadvuses. (Frege X: 26)

Kujutlused on subjektiivsed, personaalsed.

Kujutlusest ja kaemusest pole rohkem vaja rääkida, neid on siin mainitud vaid selleks, et kujutlust, mille mingi sõna kuulajas tekitab, ei aetaks segi sõna tähenduse või osutusega. (Frege X: 27)

Millegi pärast näen siin jälle kolmikut. Tõmban nõrga analoogia: bioloogiline on seotud osutusega - see on universaalne ja ühene, reaalne; kultuuriline on seotud tähendusega - ühine, kuid erisusi täis, ideedemaailm; personaalne on seotud kujutlusega - see on individuaalne ja mingis mõttes jagamatu.

4. Märgi kujutlus on Frege järgi "seesmine pilt" tajutavast objektist mis tekib mälestustest meeleliste muljete kohta. Kujutlus on tunnetest läbi ilmunud ja ainult üksikisiku jaoks kindla tähendusega seotud. Kujutlus on individuaalne, subjektiivne, idiosünkraatne. Kui osutust on üks (Veenus) ja tähendusi on mitu (Ehatäht, Koidutäht), siis kujutlusi võib olla piiritult (selle taevakehaga seotud tajupildid ja mäluseosed). Praktiline näide: vestluses nina sügamine osutab sellele, et keha on vallandanud noradrenaliini mis paneb nina sisekoe paisuma ja histamiinid selle koe sügelema, tähendus võib olla vestluses esile kerkinud ebameeldiv teema, ebameeldiva vestlusekaaslase käitumine jms, kujutluses võib mõelda, et keegi valetas või oli muul moel häiritud, et nina sügelema hakkas.

Hjelmslev

See, et keel on märgisüsteem, paistab juba algusest peale olevat ilmne ja fundamentaalne väide, mida keeleteoorial tuleb juba varajases staadiumis arvesse võtta. Mida tähendab see väide, ja eriti mõiste "märk", seda peab keeleteooria oskama meile öelda. Seniks peame jääma ebamäärase reaaltähenduse juurde, mis on meieni jõudnud traditsiooni kaudu. Selle järgi on märk eelkõige määratud märkima midagi muud - see omadus peab juba algusest peale huvitav tunduma, kuna näib, nagu märk oleks funktsiooniga defineeritud. Märk funktsioneerib, märgib, tähendab; märk on vastupidiselt mittemärgile tähenduse kandja. (Hjemslev X: 91)

Keel on oma eesmärgilt eelkõige märgisüsteem; selleks et olla täielikult oma eesmärgi teenistuses, peab keel alati olema valmis looma uusi märke, uusi sõnu või uusi sõnajuuri. Aga keel peab samas, et olla täielikult oma eesmärgi teenistuses, olema sellest piiramatust rikkusest hoolimata kergesti käsitletav, omandatav ja kasutatav, mida saab piiramatu märkide hulgaa nõude kehtides saavutada ainult nii, et kõik märgid on moodustatud mittemärkidest, mille hulk on piiratud ja pigem rangelt piiratud. Selliseid mittemärke, mis sisestuvad märgisüsteemi kui märkide koostisosad, nimetame me siinkohal figuurideks; see on puht operatsiooniline termin, mis tuuakse sisse ainult mugavuse nimel. Keel on niisiis korraldatud sel moel, et käputäie figuuride abil ja üha uute figuurikombinatsioonide kaudu võib moodustada lugematu arvu märke. (Hjemslev X: 96)

...räägime... nimelt märgifunktsioonist, mis on asetatud kahe suuruse - väljenduse ja sisu vahale. Sellest põhikäsitusest lähtuvalt saame otsustada, kas märgifunktsiooni on otstarbekas käsitada märgiks kutsutava suuruse välise või sisemise funktsioonina.
Väljendus ja sisu on siin sisse toodud märkimaks funktiive, mis sisaldavad kõnesolevat funktsiooni, märgifunktsiooni; see on puht operatsionaalne ja formaalne määratlus ja selles kontekstis ei kätke nimetused väljendus ja sisu midagi muud ega rohkemat. (Hjemslev X: 101-102)

9. Hjemslevi jaoks on märk defineeritud selle funktsiooniga. Märk funktsioneerib, ehk märgib või tähendab. Märgifunktsioon toimib kahe suuruse - väljenduse ja sisu - vahel. Need on de Saussure tähistaja ja tähistatava analoogid. Ka Hjemslev leiab, et märgifunktsioon ei saa kunagi esineda kui mõlemad funktiivid pole samaaegselt kohal.

Jakobson

Üks olulisimaid Peirce'i semiootilise klassifikatsiooni tunnusjooni on nutikas äratundmine, et kolme põhilise märgiklassi vaheline erinevus on vaid suhtelise hierarhia erinevus. Mitte signansi ja signatumi vahelise sarnasuse või piirnevuse olemasolu või puudumine, ega ka mitte puhtfaktiline või puhttinglik, harjumuslik seos kahe osise vahel ei pane alust märkide jaotumisele ikoonideks, indeksiteks ning sümboliteks, vaid lihtsalt ühe faktori ülekaal teiste üle. Seega viitab õpetlane "ikoonidele, milles sarnasusele on abiks kokkuleppelised reeglid" ning võib meenutada erinevaid perspektiivitehnikaid, mida vaatajal tuleb õppida, et mõista erilaadsete kunstikoolkondade maale. (Jakobson X: 4)

Peirce ei jaga märke tähistajaks ja tähistatavaks ning väida, et kõik märgid on kokkuleppelised või meelevaldsed, vaid tunneb ära, et erinevate märkide vahel toimivad erined märgiseosed (ikoonilisus, indeksiaalsus, sümbolilisus). Jakobson lisab, et nende märgiklasside vaheline erinevus on vaid suhtelise hierarhia erinevus, aga see võib olla Jakobsoni eriarvamus, sest tema kommunikatsioonimudeliski oli funktsioonidel hierarhia ja alati üks valitsev funktsioon. Oluline on siin see, et kokkuleppelisus mõjutab ka ikoonilisust, ehk sarnasuste äratundmisel on samuti eelnev harjumus/kogemus mängus.

Peirce'i lemmiktsitaat on pärit John Salisbury teosest Metalogicus: "Nominatur singularia, sed universalia significantur." Palju triviaalset poleemikat oleks olnud võimalik vältida keeleteadlaste seas, kui nad oleksid põhjalikult omandanud Peirce'i raamatu Speculative Grammar ning eriti selle teesi, et “tõeline sümbol on sümbol, millel on üldine tähendus" ja et see tähendus omakorda "saab olla ainult sümbol", kuna "omne symbolum de symbolo". Sümbol osutab konkreetsele asjale ja tingimata " tähistab mingit asja", samas "on see ise liik ja mitte üksik asi." Sümbol, näiteks sõna, on "üldreegel", mis saab tähenduse ainult läbi selle erinevate kasutusjuhtude, nimelt suuliselt väljendatud või kirjutatud — asjaga sarnaste — koopiate. Kui mitmekülgsed need sõna kehastumised ka poleks, see jääb igal sellisel juhtumil "üheks ja samaks sõnaks". (Jakobson X: 9)

Seda sümbolimääratlust tuleks meeles pidada kui jõuan raamatuteni mis kõnelevad sümbolitest ühiskonnas.

7. Peirce'i oluline innovatsioon seisnes äratundmises, et märke ei jagune mitte tähistajateks ja tähistatavateks ning kõik märgid on kokkuleppelised või meelevaldsed, vaid tundis ära erinevate märkide vahel toimivad märgiseosed (kaardistas loogika abil palju võimalusi). Jakobson väidab, et märgiseoseid ei määra harjumuslik seos vaid ühe seosetüübi (ikoonilisus, indeksiaalsus, sümbolilisus) ülekaal teiste üle. Kahtlustan, et Peirce ise ei pruukinud niimoodi arvata ja tegu on Jakobsoni tõlgendusega.

Peirce

There are three kinds of interest we may take in a thing. First, we may have a primary interest in it for itself. Second, we may have a secondary interest in it, on account of its reactions with other things. Third, we may have a mediatory interest in it, in so far as it conveys to a mind an idea about a thing. In so far as it does this, it is a sign, or representation. (Peirce X [1894]: 2)

Esmasus on tunne, teisesus on reaktsioon, kolmasus on sümbol.

But pictures alone, —pure likenesses, —can never convey the slightest information. Thus, figure 3 suggests a wheel. But it leaves the spectator uncertain whether it is a copy of something actually existing or a mere play of fancy. (Peirce X [1894]: 4)

Peirce'i kahtlus on asine - kas koomiks-ajakiri Fahrenheit 451s saab edastada informatsiooni?

Any ordinary word, as "give," "bird," "marriage," is an example of a symbol. It is applicable to whatever may be found to realize the idea connected with the word; it does not, in itself, identify those things. It does not show us a bird, nor enact before our eyes a giving or a marriage, but supposes that we are able to imagine those things, and have associated the word with them.(Peirce X [1894]: 6)

Sõnad on sümbolid mis on ühenduses ideedega, võimaldab meil ette kujutada asju mida nende märkidega seostatakse.

Symbols grow. They come into being by development out of other signs, particularly from likenesses or from mixed signs partaking of the nature of likenesses and symbols. We think only in signs. These mental signs are of mixed nature; the symbol-parts of them are called concepts. If a man makes a new symbol, it is by thoughts involving concepts. So it is only out of symbols that a new symbol can grow. (Peirce X [1894]: 7)

Üks Kalevi Kulli artikkel on siit saanud alguse. Ehk vrd sümbol, tekst, meem.

7. Peirce eristab esmasust (huvi asja kui sellise vastu), teisesust (reaktsioon teiste asjadega) ja kolmasust (vahenduslik huvi kuniks asi vahendab vaimule ideed asja kohta). Kolmasus on sümboli vald - sümbolid on märgid mis vahendavad üldisi tähendusi. Iga tavaline sõna on sümbol - seda võib rakendada ükskõik millele mis realiseerib (kutsub vaimus esile) sõnaga seotud ideede. Sümbolid kasvavad - nad arenevad välja teistest märkides, eriti ikoonidest.

Russell

"Tõene" ja "väär" on aga sõnad, mida rakendatakse lausetele, ning eeldavad seega keele olemasolu. (Ma ei kavatse eitada, et mälestus, mis ei koosne sõnadest, vaid kujutluspiltidest, võib olla tõene või väär; kuid seda veidi teises mõttes, mis meid praegu ei puuduta.) (Russell X: 81)

Huvitav, kas kujutluspiltide tõesus ja väärus seisneb nende moonutustes?

Kui me hilisemas elusõpime ära mõne uue sõna tähenduse, teeme seda harilikult sõnaraamatu abiga, see tähendab, defineerides nende sõnade kaudu, mille tähendust me juba teame. Aga kuna sõnastik defineerib sõnu teiste sõnade kaudu, peavad olema mõned sõnad, mille tähendust me teame ilma verbaalse definitsioonita. Teatud väike arv sõnu nende hulgast ei kuulu primaarkeelde; sellised on "või" ja "ei". Kuid rõhuv enamus on primaarkeele sõnad, ja nüüd tuleb meil võtta vaatluse alla nende sõnade tähenduse selgeksõppimise protsess. Sõnastikusõnad võivad kõrvale jääda, kuna teoreetiliselt on nad ülearused; sest neid on peaaegu kõikjal võimalik asendada vastavate definitsioonidega.
Objektsõnade õppimise juures tuleb uurida nelja asja: kuuldud sõnast arusaamine objekti esinedes, selest arusaamine objekti puududes, sõna ütlemine objekti esinedes, selle ütlemine objekti puududes. Jämedates joontes omandab laps need neli võimet just niisuguses järjekorras. (Russell X: 84-85)

Järjekord on huvitav ja siin ta täpsustab:

Objektsõna tähendust saab selgeks õppida ainult sel teel, et kuuldakse korduvalt seda sõna öeldavat objekti esinedes. Sõna ja objekti vaheline assotsiatsioon on täpselt samasugune kui mis tahes harjumuslik assotsiatsioon, nt nägemise ja kompimise vaheline. Kui assotsiatsioon on kujunenud, toob objekt mõttesse sõna ja sõna toob mõttesse objekti just niisamuti, nagu objekti nägemine kutsub esile kompimisaistingu või objekti puudutamine pimedas kutsub esile nägemisaistingud. Assotsiatsioon ja harjumus ei ole seotud spetsiaalse keelega, need on psühholoogia ja füsioloogia üldised tunnused. Nende tõlgendamine on muidugi raske ja vastuoluline küsimus, kuid see pole spetsiaalselt keeleteooria küsimus.
Niipea kui on kujunenud assotsiatsioon objektsõna ja tema tähenduse vahel, tekib sõnast "arusaamine" objekti puududes, st sõna "seostub" objektiga täpselt samamoodi, nagu nägemine ja kompimine teineteisega seostuvad.
Ütleme, et te olete kellegagi koos ja teie kaaslane ütleb äkki "rebane", sest ta näeb rebast, ja oletame, et te küll kuulete teda, kuid ei näe rebast. Mis teiega tegelikult toimub selle tagajärjel, et te saite aru sõnast "rebane"? Te vaatate ringi, kuid seda teinuksite ka siis, kui oleksite öelnud "hunt" või "sebra". Võib-olla te kujutlete rebast. Kuid vaatleja seisukohast näitab teie arusaamist antud sõnast see, et te käitute (teatud piirides) nii, nagu te oleksite käitunud rebast nähes. (Russell X: 86)

See rebase nimetamise näide on otseselt seostatav Fahrenheit 451-s kuu nimetamisega: "Kui ma eile öösel ütlesin midagi kuust, te vaatasite kuud. Teised ei teeks seda kunagi. Teised läheksid ära ja jätaksid mu rääkima." (Bradbury 2005: 30)

5. Russell väidab, et objektsõnade tähendust õpitakse ainult sel teel, et kuuldakse korduvalt sõna selle objekti esinedes. Nii tekib sõna ja objekti vahel assotsiatsioon või harjumusseos. Kui see on tekkinud, manab sõna kuulmine vaimus esile asja (idee) ja sõnast saadakse aru ka objekti puududes.

Saussure

Vahemärkus: kui semioloogiat hakatakse organiseerima, peab ta endalt küsima, kas väljendamise viisid, mis põhinevad täielikult loomulikel märkidel — nagu pantomiim — kuuluvad tema kompetsentsi. Oletades, et ta võtab nad vastu, jääb tema peamiseks objektiks [endiselt] süsteemide kogum, mis on rajatud märgi meelevaldsusele.
Tõepoolest, kõik ühiskonnas omaks võetud väljendusvahendid põhinevad kollektiivsel harjumusel (habitude) või kokkuleppel, mis teeb sama välja. Näiteks viisakuse märgid omandavad tihti teatud loomuliku väljenduse (kui mõelda hiinlastele, kes oma keisrit tervitades kummardavad üheksa korda maani), olles samas mitte vähem reeglite (règle) poolt fikseeritud; just reegel ja mitte sisemine väärtus (valeur intrinsèque) on see, mis kohustab neid kasutama. (Saussure X: 3)

Kollektiivsel harjumusel põhinevad ühiskondlikud viisakusavaldused (nö decorum) on Saussure arvates reeglite poolt fikseeritud ja reeglid kohustavad neid kasutama. Meelevaldsuse ja motiveerituse kohta veel:

Lingvistilise märgi määratlemiseks on kasutatud sõna sümbol, või täpsemini seda, mida me nimetame tähistajaks (signifié). Siinkohal tuleb möönda [teatavaid] ebamugavusi, just meie esimese printsiibi tõttu. Sümbolit iseloomustab see, et ta pole kunagi täielikult meelevaldne; ta ei ole tühi, tähistaja (signifiant) ja tähistatava (signifié) vahel on loomuliku sideme jäänus (rudiment). Õigluse sümbolit, kaalu ei saa asendada ükskõik millega, näiteks vankriga.
Sõna meelevaldne (arbitraire) vajab samuti märkust. See ei tohi edastada arusaama, et tähistatav (signifiant) oleneb kõneleva subjekti vabast valikust (allpool näeme, et lingvistilises grupis kord juba loodud märgi puhul pole indiviidi võimuses midagi muuta); soovime öelda, et ta on mittemotiveeritud (immotivé), see tähendab, et tähistatava — millega tal pole reaalsuses mingeid loomulikke sidemeid — suhtes meelevaldne. (Saussure X: 3)

Saussure, Ferdinand De 2007 [1972]. Course in General Linguistics. Edited by Charles Bally and Albert Sechehaye. Translated by Roy Harris. Illinois: Open Court.

All the individuals linguistically linked in this manner will establish among themselves a kind of mean; all of them will reproduce - doubtless not exactly, but approximately - the same signs linked to the same concepts.
What is the origin of this social crystallisation? Which of the parts of the circuit is involved? For it is very probably that not all of them are equally relevant.
The physical part of the circuit can be dismissed from consideration straight away. When we hear a language we do not know being spoken, we hear the sounds but we cannot enter into the social reality of what is happening, because of our failure to comprehend. (Saussure 2006 [1972]: 13)

Siin on see ühiskondliku kristalliseerumise moment millest ma sekundaarallikate kaudu teadsin. Here one may note that in nonverbal communication, the physical part can not be dismissed from consideration, but rather should be considered as extremely important, as it enables one to enter the social reality of what is happening by merely observing the physical movements of bodies.

Amid the disparate mass of facts involved in language, it stands out as a well defined entity. It can be localised in that particular section of the speech circuit where sound patterns are associated with concepts. It is the social part of language, external to the individual, who by himself is powerless either to create it or to modify it. It exists only in virtue of a kind of contract agreed between the members of a community. On the other hand, the individual needs an apprenticeship in order to acquaint himself with its workings: as a child, he assimilates it only gradually. It is quite separate from speech: a man who loses the ability to speak none the less retains his grasp of the language system, provided he understands the vocal signs he hears. (Saussure 2007 [1972]: 14)

This line of thought can also be applied to knowledge of nonverbal phenomena, which in this sense becomes a special (second-order?) language (of description).

A language, as we have just seen, is a social institution. But it is in various respects distinct from political, juridical and other institutions. Its special nature emerges when we bring into consideration a different order of facts.
A language is a system of signs expressing ideas, and hence comparable to writing, the deaf-and-dumb alphabet, symbolic rites, forms of politeness, military signals, and so on. It is simply the most important of such systems. (Saussure 2007 [1972]: 15)

Keel teiste märgisüsteemide hulgas: võrreldav teiste süsteemidega, aga nende hulgast kõige tähtsam.

5. De Saussure kahtles kas loomulikud märgid (nagu pantomiim, mis põhineb ikoonilisusel) kuuluvad semioloogia kompetentsi, sest tema nägi semioloogia peamiseks objektiks olevat süsteemide kogum (semiosfäär?) mis on rajatud märgi meelevaldsusele. Kollektiivsed märgid nagu viisakusväljendused (nö decorum) on kokkuleppelised. Sellised on ka keelemärgid, ehk sümbolid, mis pole küll täielikult meelevaldsed, sed põhinevad loomuliku sideme jäänusel (kaalud sümboliseerivad õiglust paremini kui vanker). Mittemotiveeritud on selline märk mille tähistaja ja tähistatava vahel pole reaalsuses mingeid loomulikke sidemeid. Meelevaldsus ei ole ka subjektiivne: indiviidil pole võimu keelemärke vabalt muuta. Keelemärgid on ühiskondlikult kristalliseerunud - samad märgid on ühenduses samade kontseptidega. Keel eksisteerib (justkui) tänu ühiskonnaliikmete kokkuleppele.

Wittgenstein

Oluline osa treenimisest seisneks selles, et õpetaja osutab esemetele, juhib nendele lapse tähelepanu ja lausub sealjuures mingi sõna; näiteks sõna "plaat", näidates ette vastava vormi. ... Ma hakkan seda nimetama "sõnade ostensiivseks õpetamiseks". - Oluliseks osaks treenimisest nimetan ma seda sellepärast, et inimeste puhul see nõnda on, mitte sellepärast, et seda ei saaks teisiti ette kujutada. See sõnade ostensiivne õpetamine loob nii-öelda assotsiatiivse seose sõna ja asja vahele. (Wittgenstein 2005: 20)

Ostensiivne õpetamine on nagu ettenäitamine, seose loomine tähistaja ja tähistatava vahel.

Eksitav paralleel: psühholoogia tegeleb protsessidega psüühilises sfääris, nii nagu füüsika - füüsilises sfääris.
Nägemine, kuulmine, mõtlemine, tundmine, tahtmine ei ole samas mõttes psühholoogia objektid nagu kehade liikumised, elektrinähtused jne. on füüsika objektid. See selgub sellest, et füüsik näeb ja kuuleb neid nähtusi, mõtleb nende üle järele, informeerib meid nendest, psühholoog aga jälgib subjekti avaldumist (käitumist). (Wittgenstein 2005: 244)

1. Ostensiivne õppimine sarnaneb Russelli objektkeele õppimisega: sõna seostatakse asja (ideega) läbi ettenäitamise, seose loomise. Õpetaja osutab esemele, juhib lapse tähelepanu sellele ja lausub sõna. Sel moel demonstreerib õpetaja sõna "osutust" ilma ekslike tähenduste või kujutlusteta mis võiksid tekkida kui asjale ei oleks võimalik osutada.

Morris

Märgid, mis viitavad samale objektile, ei pruugi omada sama märgitavat, kuna see, mida arvestatakse objekti puhul, võib erinevate interpreteerijate poolt erinev olla. Objekti märk võib ühes teoreetilises äärmuses lihtsalt panna märgi interpreteerija sõltuma objektist, samas kui teises äärmuses lubaks see interpreteerijal arvestada kõiki kõnealuse oleva objekti omadusi objekti enese puudumisel. Nõnda on olemas potentsiaalne märgi kontiinuum, milles iga objekti või situatsiooni suhtes võib väljendada kõiki semioosi astmeid.
...
Juhul kui see, millele viidatakse, on tegelikult olemas kui viiteobjektile viidatu, on osutatav (denotatum) . Nõnda saab selgeks, et kuigi igal märgil on märgitav, pole igal märgil osutatavat. Märgitav pole asi, vaid objekti liik või objektide klass — ning klassil võib olla palju liikmeid või üks liige või mitte ühtegi liiget. Osutatavad on klassi liikmed. See eristus teeb seletatavaks fakti, et võib minna võtma jääkapist õuna, mida seal pole ning teha ettevalmistusi eluks saarel, mida pole kunagi eksisteerinud või mis on ammu sügavustesse vajunud. (Morris X: 3)

Märgikandjad kui loomulikud eksistentsid osalevad ekstraorgaanilistes ja intraorgaanilistes protsessides. Kõneldavad ja lauldavad sõnad on täpselt orgaaniliste reageeringute osad, samas kui kirjutamine, maalimine, muusika ja signaalid on vahetud käitumise produktid. Juhul kui märgid tulenevad muust materjalist kui käitumine või käitumisproduktid – nagu märgifaktorid taju puhul – muutuvad märgid omavahel seotuks , kuna märgikandjad on omavahel seotud. Äikesemürin saab välgu märgiks ja välk ohu märgiks just sellepärast, et äikesemürin, välk ja oht on teatud moel omavahel seotud. (Morris X: 5)

S

üntaktilised reeglid määravad ära märgiseosed märgikandjate vahel, semantilised reeglid korreleerivad märgikandjaid teiste objektidega, pragmaatilised reeglid sätestavad interpreteerijatele tingimused, millal märgikandja on märk. Iga reegel, kui seda tegelikult kasutatakse, toimib käitumistüübina ning selles suhtes leidub kõigis reeglites pragmaatiline komponent. Kuid mõnes keeles on märgikandjaid, mida valitsevad reeglid , mis on kaugel süntaktilistest või semantilistest reeglitest, mis võivad valitseda neid märgikandjaid ning sellised reeglid on pragmaatilised reeglid.(Morris X: 15)

Seostub mitte-märkamisega.

Semiootilisest seisukohast ei saa ei ‘märgikandjat’ ega ‘interpretanti’ defineerida ilma üksteisele viitamata.
Seega ei ole need isoleeritud eksistentsid, vaid on asjade eripärad teatud erilistes funktsionaalsetes seostes teiste asjade või omadustega. “Psüühiline seisund” või isegi reaktsioon pole selline interpretant, kuid saab selliseks ainult siis kui see on “millegi arvestamine”, mis on märgikandja poolt esile kutsutud. Ükski objekt pole selline osutatav, kuid saab selleks kui ta on mõne märgikandja poolt selle märgikandja jaoks kehtiva semantilise reegli põhjal märgistatava objektideklassi liige. Miski pole tõeliselt märk või märgikandja, vaid saab selliseks ainult siis kui see lubab millelgi arvestada midagi selle vahenduse kaudu. Tähendusi ei saa paigutada eksistentsidena ükskõik kuhu semioosi protsessis, vaid neid tuleb iseloomustada selle protsessi kui terviku terminites. (Morris X: 17)

5. Morrise designaat on analoogne Frege tähendusega (Sinn), sest see on esmasem - igal märgil on designaat/tähendus, aga mitte denotaat/osutus (Morrise koera-näiteks oleks siis kellahelin tähendus ja toit osutus); ja sarnane tähistatavaga, sest see on see mida märk (Morrisel täpsemalt interpretant) esile kutsub vaimus - de Saussure'i ei paistnud see väga huvitavat kas sõnad tähistavad tegelikke objekte või mitte.