Struktuur, dekonstruktsioon ja võim

Puumeister, Ott 2013. Struktuur, dekonstruktsioon ja võim. Esimene peatükk valmivast magistritööst.

Alustame hüpoteesist, et tänapäeva Lääne ühiskonna poliitiline ruum on organiseeritud semantilis-süntaktilise kultuuritüübi ärgi, et ühiskondlik võimumehhanism on oma põhiolemuselt struktuur, kas vähema või suurema komplekssusega. Nii Giorgio Agambne, Jacques Rancière kui Alain Badiou joonistavad välja ühiskondlik-poliitilise ruumi kui struktuure välja, mille eesmärgiks on panna struktuuriseadused ja ühiskondlikud protsessid kokku langema. Taoline kokkulangevus tähendaks aga poliitilise tegevuse ja poliitilise subjektsuse võimatust: kui miski ei asu väljaspool struktuuri, kui indiviidide tegevus on täielikult kirjeldatud, keele sisestatud, muutub selle väljaspoolne tähendusetuks, mõttetuks. (Puumeister 2013)

Okei, kordame: semantiline (sümboliline) kultuurikood on kindlatesse märkidesse süvenemine, semantilise tähenduse valitsemine; süntaktiline kultuurikood on tekstiline ja selles valitseb tekst milles vana ja uus vastanduvad; asemantiline ja asüntaktiline on mitte-märgiline, mitte-tekstiline, mitte-sõnaline, looduslik ja loodud vastanduvad, reaalne on vaid päris asjade maailm ning märkide maailma eitatakse; semantilis-süntaktilises kultuuritüübis valitseb on verbaalne tekst. Seega siinne hüpotees näib olevat poliitilise välja tekstuaalsus. Lähenemine on diskursiivne ning välistuse põhimõttel ei ole see mis pole tekstuaalne (ja ei sobitu olemasolevasse kaanonisse) olemas, ei ole fakt. Minu jaoks selline hüpotees ei sobi, sest ma ei näe, et võimu materiaalne - kehaline - pinnas oleks kuskile kadunud; see on selline dimensioon mis ei saa kunagi võimuvõrgustike pinnalt lahkuda, kui just inimesed ei riputa oma kehad "varna" ja koli oma ajude/vaimudega maatriksisse.

Kolme nimetatud autori eesmärgiks on aga just sellest semantiliselt ja süntaktiliselt korrastatud süsteemist välja langeva , struktureerimisele vastu paneva tähendustamine. Sellest, mis ei ole struktureeritud ning mida seetõttu ühiskondlikult ei eksisteeri, peab tekkima võimalus poliitiliseks tegevuseks. (Puumeister 2013)

Peaagu tundub, et ka kehaline käitumine on selline "struktureerimisele vastu panev" aspekt, aga see ei näi jällegi tõene, sest kehade tasandil valitsevad lihtsalt teistsugused - sõnatud või isegi "väljendamatud" - võimusuhted.

Keel, Saussure'i (2011: 9) järgi, on eneseküllane tervik ja klassifikatsiooniprintsiip. Kui käsitleda ühiskonda kui struktuuri, muutub ka ühiskond eneseküllaseks tervikuks ning struktuuri seisukohalt osutub oluliseks vaid see, mis toimub selle siseselt. Eesmärgiga eristada sisemine (seaduspärane, struktuurile omane) ja väline (juhuslik, sündmuslik), eristas Saussure keelt (langue) ja kõnet (parole), eemaldades viimase rangelt keele sfäärist. keele eraldamine kõnest eristab nii sotsiaalset individuaalsest kui ka olemuslikku juhuslikkust (Giddens 1994: 10). Sündmuslik, juhuslik, mis hilisemas arutluses hõivab keskse koha, ei ole struktuuri seisukohast kirjeldatava. (Puumeister 2013)

Jälle jooksen vastu seina, sest minu jaoks on võimatu samastada ühiskonda ja keelt. Keel on keel; ühiskond on keel + kõik muud koodid + tekstid + inimesed + nende kehad + keelemärgid, koodid ja tekstid mis puudutavad inimesi ja kehasid + materiaalne alusbaas (kõik mis kehasid ümbritsevad, riietest linnadeni). Seega keele struktuur on minu arusaamas väga väike osake ja ei saa mitte mingil juhul määrata ühiskonna struktuuri - sündmuslik ja juhuslik on valitsevad, struktureeritud on vähe.

Tähistaja võib küll näida arbitraarne ning vabalt valitud idee suhtes, mida ta väljendab, kuid on fikseeritud keelekogukonnas, mis seda kasutab. [...] Mitte ükski indiviid, isegi kui ta tahaks, ei suuda kuidagi muuta valikut, mis on tehtud; veel enam, ka kogukond ise ei suuda kontrollida isegi ühte sõna - kogukond on seotud eksisteeriva keelega. (Saussure 2011: 71)

Ma kõlan juba nagu täieõiguslik vastanduja (contrarian), aga see näib olevat üdini väär. Ajalugu, isegi semiootika ajalugu, on täis juhtumeid mil üks indiviid suudab muuta keelt, leiutada ja kontrollida sõnu. Olgugi, et paljud Charles Peirce'i neologismid olid tegelikud paleologismid (minevikus leiutatud sõna mis lihtsalt ei leidnud laialdast kasutust), leiutas ta siiski hulgi sõnu mida tulevane kogukond kasutab ja kontrollib vabalt. Lühidalt, märgiloome käib tähendusloomega käsikäes.

Kui lubada süsteemi muuta individuaalsel ja juhuslikul - seaduspäratul - [viisil] muutuks keele kirjeldamine struktuurina võimatuks. (Puumeister 2013)

Mina arvan, et keelesüsteem muutubki individuaalsel, juhuslikult ja seaduspäratul viisil. Kui see oleks range seaduspärane struktuur siis ei näeks sõnastike loojad nii suurt vaeva nagu nad näevad.

[K]õne on see, mis põhjustab keele arengu: teise kuulamise käigus kogutud muljed modifitseerivad meie keelelisi harjumusi. Keel ja kõne on seega teineteisest sõltuvad; esimene on nii viimase vahend kui ka produkt. Kuid nende sõltuvus teineteisest ei välista, et tegemist on absoluutselt erinevate nähtustega (Saussure 2011: 19)

Teineteisest sõltuvad, kuid siiski radikaalselt erinevad. Kõnes leidub keele "muutuse pisik", nagu Saussure ütleb, kuid kõnelejad ega kõnekogukonnad ei ole suutelised muutma keelt korrastavaid reegleid, keelesüsteemi seaduseid - kui kõnelejad on keeleseadustest suuresti teadmatud, kuidas saaksid neid muuta (samas, 72)? Kõne võimaldab muuta keele elemente ehk märke - parem oleks ehk öelda, et võimaldada muutuda keele elementidel -, mis on konstitueeritud arbitraarse tähistaja-tähistatava suhte kaudu. Kuid keele reeglid on kõnelejate jaoks alateadlikud ning järelikult kontrollimatud; võib isegi öelda, et keelesüsteem on kõnelejaid struktureeriv, mitte vastupidi. (Puumeister 2013)

Siin tuleb välja, et ma eksisin - keele elemente saab kasutaja muuta (leiutada sõnu) kuid keele kasutamist määravaid (süntaktilisi?) reegleid mitte. Päriselus me muidugi kõneleme ja kirjutame tihti reeglitest hoolimata "valesti" ometi üksteisest aru saades. Kõne ja keele radikaalne erinevus pani mind - vähemasti ühte Derrida teksti lugedes - mõtisklema, et kehaline käitumine ("kõne") ja teadmised kehalisest käitumisest ("keel") on samamoodi radikaalselt erinevad. Kuiet käitumine ei nõua "keele" õppimist, sest suur osa sellest on nö hardwired meie kehadesse (nt moro reflex ja startle reflex).

Ja struktureeriv sõna otseses mõttes: välistades enesest objekti, välise reaalsuse, muutub keel ise keskkonnaks ja maailmaks, milles kõneleja elab. Keelesüsteem muutub ainsaks reaalsuse allikaks ja autoriteetseks kirjeldajaks. Eksisteerib vaid see, mis kuulub süsteemi; eksisteerib vaid kõne, mis viib täide keelesüsteemi. Frederic Jameson (1974) on sellist olukorda nimetanud "keele vangimajaks": inimene on keele poolt reaalsusesse eraldatud, mitte selle kaudu reaalsusega ühendatud. (Puumeister 2013)

See lähtub siis sellest neljandast kultuuritüübist kus maailm väljaspool keelt ja kõne justkui ei eksisteeri. Analoogia poliitilisusega muutub nüüd ehk natuke katsutavamaks: see mis ei järgi poliitilisi huve, ei ole väljendatav poliitilises keeles ega sobitu poliitilistesse kategooriatesse ei eksisteeri. Anarhism on hea näide - kui see on poliitikale sama mis ateism religioonile, siis ei saagi poliitika kunagi tunnistada, et meie hulgas on inimesi kes on väljaspool poliitika ulatust, kes elavad "alternatiivselt". Lihtne näide sellisest teadvusest on praegune squati-kisma: noorukid on hõivanud maja, teinud selle korda ja on kogukonnale kasulikud; naabruskandis elav linnasekretär on aga välja nihverdanud volikirja millega "tuleohtlikud" noored välja tõsta (hoolimata sellest, et tuletõrje pressiesindaja sõnutsi ei ole nad ohtlikumad kui keegi teine).

Sellelt taustalt saame ka identiteedist rääkida kui sotsiaalse süsteemi elemendist, tähistajast ja tähistatavast koosnevast märgist, mille väärtus on määratud (isegi determineeritud) suhete kaudu kõigi teiste süsteemi kuuluvate märkidega. Seejuures tähistaja, ütleme "eestlane" ei viita sugugi konkreetsetele inimestele, vaid kontseptile ["]eestlane["], mis on defineeritav kuulumise kaudu teatud ühiskondlikesse alasüsteemidesse (näiteks bioloogiline, ideoloogiline, keeleline, hariduslik, majanduslik jne süsteemid), millel kõigil on oma sisemine aegruumiline korrastus, mida kõiki valitsevad oma sisemised (keelelised) seadused. (Puumeister 2013)

See on tuttav motiiv: "Inimene on märk." mis läbistab nii Peirce'i kui ka mõne Praha ringi mõtleja teooriat. Minu mure siin on staatilisusega: identiteet on siin püsiv, tal on väärtus (vb "staatus" ühiskonnas?). Minu seisukohast on ka inimene märk, aga mitte muutumatu ja stabiilne, vaid pidevalt muutuv ja kõigile erinev. See on osaliselt seotud rolliteooriaga, sest ema jaoks olen ma ühte tüüpi märk, vennale teine, sõbrale kolmas ja iseendale veel hoopis midagi muud. Veel enam, need on veel suhteliselt püsivad märgisuhted võrreldes sellega mis toimub laias ühiskonnas igapäevaselt võõrastega läbi käies, kelle jaoks ma olen märk mille tähistatav triivib vastavalt sellele kuidas mina käitun ja kuidas tema seda tõlgendab. Kõnniteel võõrast mõõdudes olen ma suhteliselt neutraalne märk, aga niipea kui ma võtan taskust noa ja torman sellega tema poole olen ma juba midagi hoopis muud. Selline "element sotsiaalses süsteemis" saan ma olla vaid paberi peal; ja siis ei ole see tõesti enam märk minust vaid märk nt rahvastikuregistris.

Lühidalt, kui tähistaja ja tähistatava kord langeksid teineteisega kokku, kattuksid lineaarses jadas, oleks tähendusloome, märgiprotsess võimatu. Tähendus oleks ajaväliselt kinnistatud ning muutumatu: universaalselt kehtiv hegemoonne süsteem. Différance on seega tähistusprotsessi kui sellise võimaldamine. (Puumeister 2013)

Kahjuks ei hooma ma täielikult seda lähenemist. Mõnikord on tunne, et keelefilosoofid ise on niivõrd lahutatud reaalsusest, et nende ideed ei saagi midagi öelda tegelikkuse kohta. Minu valdkonnas ei ole see eriti võimalik, sest keha on vahetult materiaalne.

Interaktsiooni uurimiseks on tarvilik subjekt, seega peab sotsiaalteooria eesmärgiks olema tegutsemisvõimelise subjekti taastamine samal ajal "subjektivismi langemata" (samas, 44). Ehk: tuleb tunnistada, et subjekt peab tegutsema (nii võimusuhete, kommete, normide, keelte, teadmiste jne poolt) struktureeritud sotsiaalses ruumis ning saab selles sotsiaalse subjektina konstitueeritud, kuid samal ajal tuleb mõista, et subjekt on teadlik tegutseja ning ei ole struktuurisuhete poolt determineeritud. (Puumeister 2013)

See on huvitav milliseid kategooriaid ühes või teises olukorras rivistatakse. Siin on võimusuhted, kombed, normid, keeled ja teadmised rivistatud, kuigi nt kommete ja normide kohta ilmselt midagi erilist ei öeldud ei saa. Ma ise arvan, et subjektiivsuse teemat saaks puhtamal kujul lahata kui teha vaevaline samm tagasi ja pöörduda nt Denis Diderot' "inimeste teadmiste figuratiivse süsteemi" poole kus teadmiste kolmeks haruks on mälu, mõistus (reason) ja kujutlusvõime. Mulle endale meeldiks kunagi inimese käitumist nende kategooriate abil kaardistad; põhiliselt selle tõttu, et mitteverbaalse suhtlemise diskursuses on need jäänud julmalt tähelepanuta - suhtlemine toimub justkui vaakumis kus mõistus haarab mitteverbaalseid märke. Samas on suhteliselt kerge kõneleda sellest kuidas ühiskond toimib sujuvalt tänu mälule: igas inimtegevuse sfääris on korduvatel sündmustel ja käitumistel, samadel inimestel, tuttavatel stsenaariumitel jne ülioluline roll. Kujutlusvõimet ei kohta jällegi üldse, sest keskendutakse sellele kuidas asjad on mitte kuidas nad näivad - ometi on kujutlustel, sündmustel mida pole toimunud ja mida ehk ei saagi toimuda, nii suur panus motivatsioonile. Ohjah, läksin teemast kõrvale.

Valitsemise seisukohalt on nüüd vajalik lisaks teadmiste organiseerimisele juhtida inimeste käitumist vastavalt teadmistele; on vajalik, et subjekt tõlgiks teises keeles loodud teadmised enesekohaseks käitumiseks; inimesel on tarvis iseendast struktureerida ühiskondlikuks subjektiks. Ühiskonna mõistmine strukturatsiooniprotsessina tähendab subjekti jaoks teadlikku eneseregulatsiooni kultuuriliste, ühiskondlike ja poliitiliste reeglite järgi. (Puumeister 2013)

Minu emakeeleoskus on erosiooni tõttu õige vaeseks jäänud, et selle väljendi mõistmiseks pidin küll sõnatiku appi võtma. Esimene pakkumine oleks self-appropriate, aga see ei meiki väga senssi. Teine pakkumine on self-congruous mis on juba mõistuspärasem. Nimelt on congruity mitte ainult "kohane" vaid ka "kokkusobiv" või "vastav". Küll aga tekib probleem sellega, et selles tähenduses enesekohane käitumine on "iseendaga vastavuses käitumine" mitte "ühiskonnaga vastavuses käitumine". Ma ei teagi...

Teksti mõiste on siin kasutatud loomulikult võimalikult laialt kui semiootiliselt piiritletud üksust teatud kultuuriruumis (semiosfääris): tekstina võib mõista nii üksikindiviidi (tema elu, käitumist, positsiooni ühiskonnas jne) kui ka tervet kultuuri. Kui ka kultuuriruumil (semiosfääril) kui üksiktekstil on oma sisemine struktuur, võib neid näha sarnastena: "Asudes struktuurilise hierarchia teistel tasandite[l], ilmutavad nad terviku suhtes isomorfismi-omadust. Sel moel on need osad ühteaegu nii terviku osad kui ka teme analoogid" (Lotman 1999a: 21). (Puumeister 2013)

Semiosfäär on mudel ja erinevad mõtlejad rakendavad seda erinevalt. Lotmani jaoks näib see olevat kultuuri "sünonüüm." Või, noh, vähemasti semiootilises mõttes, sest kultuuri saab teadupoolest käsitleda väga erinevatel viisidel. Mõne jaoks on tekst semiosfäär; Ventseli jaoks (vähemasti 2009. töös) on diskursus semiosfäär. Minu jaoks on inimene semiosfäär mis asetub maailma semiosfääris. Ehk: mitte ainult ühiskond ja kultuur, vaid "kõiksus" - kõik mida üks inimene teab ja tunneb on semiosfäär ja ta ise on omakorda semiosfäär selle sees; ja vastupidi, märgimaailm asub üksikindiviidi "peas". Pisut ilusamalt sõnastatuna on see "minu ja maailma teineteisesolemine". Ma kahtlustan, et minu arusaam semiosfäärist erineb teistest nii väga, et mingil hetkel tuleb mul see ümber nimetada semioversumiks.

Valitsemist tuleb siin mõista laialt foucault'likus raamistikus kui inimeste käitumise juhtimist (Foucault 2008: 186); mitte loomulikult otsest sekkumist indiviidide käitumisse, vaid pigem keskkonda - ning selle kaudu indiviidide vaheliste suhete - kujundamist. (Puumeister 2013; joonealune märkus)

Selline määratlus sobib minu vajadustele ideaalselt; pooleldi selle pärast, et ühildub ühe kommunikatsiooni definitsiooniga mille järgi suhtlemine on alati käitumise juhtimine.

Jättes inimesed omapäi, tekib kaos; nagu Kant kirjutas, inimene vajab valitsejat; kuid et ka valitseja on inimene, kellel on samasugused nõrkused ja kalduvus isekuse, lodevuse jne poole, vajab ka valitseja järelvalvet ning ratsionaalset käitumisalust. (Puumeister 2013)

Kohe üldse ei nõustu selle Hobbesiliku väitega. Anarhistide kogemused ütlevad, et esiteks ei teki kaos vaid "teistmoodi" ühiskonnakorraldus, ja teiseks ei jäta valitsused inimesi kunagi omapäi. Kataloonia anarhistide juhtum kõneleb selgelt selle poolt, et kui inimesed kuskil vabanevad valitsusest, rikkuritest ja võimuritest ning hakkavad teistmoodi ühiskonnakorraldust ehitama, siis naaberriigid panevad omavahelised konfliktid pausi peale ja teevad ühiselt kõik, et vabanenud inimesed maha lasta. Kanti puhul meeldib mulle palju enam see seisukoht millelt Cassirer teda näeb: et Kanti jaoks on vabaduse täius see kui eetilised subjektid kehtestavad iseendi üle ise seadusi; et Kanti jaoks langes vabadus kokku eneselegislatsiooni või autonoomiaga. Tähendab, mulle näib, et Kant eelistas enese-valitsemist välisele valitsemisele.

Rohkem ei suutnud midagi välja tuua. Näiteks zoe/bios vastandus ja tegusõnana police tunduvad huvitavad, aga Eesti keeles ma lihtsalt ei ole võimeline neid täielikult mõistma ja oma tööga analooge tooma.