Linnasemiootika lugemismaterjal

Remm, Tiit 2014. Lugemismaterjal kursusele "Linnasemiootika" (FLSE.00.244).

Kõige üldisemalt uurib linnasemiootika, kuidas elatakse linnaga seoses? Selline määratlus sisaldab esmalt arusaama elamise ja semioosi kattuvusest ning teisalt, et linn on määratletav eelkõige kultuurilise tasandi kaudu ehk eksisteerib objektnähtusena inimese eluilmas, mis on sotsiaalne ja kultuuriline omailm. Nii on linnasemiootika eelkõige inimkeskne; linnaga seotud mitteinimliku elu (nt linnalooduse temaatika) uurimine lähtub samuti inimese perspektiivist. Lisaks on inimkesksuse puhul tähelepanu kaldu sotsiaalse ning iseäranis kultuurilise mõõtme suunas. Nii võtab valdkonna keskne küsimus konkreetsema kuju: kuidas inimene tähendustab linna? Linna tähendustab teatud võimete ja õpitud tegutsemisviisidega konkreetsetes olukordades tegutsev subjekt, sotsiaalse ja kultuurilise teadmuse poolt vahendatult. (Remm 2014: 2)

Siin on üle võetud biosemiootiline arusaam, et elu piir langeb kokku märgitegevuse piiriga. Lühidalt, elamine on alati seotud märgitegevusega. Linn on seega mitte ainult inimese füüsiline keskkond, vaid ka märgiline - sotsiaalne ja kultuuriline - keskkond.

[Linn on sotsiokultuuriline nähtus, mis] on sootsiumi suhteliselt tihe (elu-) keskkond, kus sotsiaalsed suhted, kultuuriline maailmapilt ja jagatud ettekujutus linnast teostub ja kujuneb ning füüsilises ruumis väljendub. (Remm 2014: 2)

Social relationships, cultural worldview (Weltanschauung), shared imagination (?) - materialises, develops and manifests (in physical space).

Lisaks sõltub linna semiootilisuse mõistmine valitavast vaatepunktist – kas vaadelda linna tänaval liikuja perspektiivist, nö looja või kasutaja, kultuuri maailma- ja enesemudelite või kultuuris toimumise seisukohalt – ning linnale omistatavast olemusest keskkonnana, tervikobjektina või näiteks mahutina. (Remm 2014: 2)

Need kolm tunduvad minu jaoks kõige mõistlikumad. St linnas elava, liikuva ja toimiva inimese ning tema kultuurilise iseloomu ristumine linnas kui teatud mahutis (eluruumis) tundub mõistlik. Kultuur on siin jutkui inimese ja linna vaheline vahendaja (mediator).

Linnasemiootika ajaloolises arengus võib välja tuua kolm üksteist täiendavat suunda: (1) linna sotsiokultuurilise nähtusena toimimise, (2) linnakeskkonna tunnetamise ning (3) linnaruumi kui tähistussüsteemi uurimine. (Remm 2014: 3)

(1) sotsioloogia, geograafia, majandusteadus, õkoloogia; (2) psühholoogia, antropoloogia, filoloogia; (3) linnasemiootika.

Erilise tähtsusega on linnasemiootika jaoks Chicago koolkonna side pragmatismiga. Ühelt poolt väljendub see arusaamas reaalsuste paljususest linnas (nt subkultuuride uurimise kontekstis). Teisalt on oluline interpreteerivate tegutsejate märkamine linnas toimuvates interaktsioonides ning sellega seoses G. H. Meadi töödest lähtunud interaktsiooni uurimine (sh H. Blumeri sümboliline interaktsionism, mis uurib, kuidas suhestudes asjade, enese ja teiste subjektidega, kujundavad inimesed tähenduslike objektide maailma, milles ja mille suhtes nad tegutsevad). (Remm 2014: 3)

Ajastus on kahtlemata õige, sest Parki 1915. aasta artikli ajaks oli Mead juba pool dekaadi avaldanud mõjukaid artikleid oma filosoofiast.

Vastukaaluks keelelise semioosi analoogiatele ning ruumi isoleeritud süsteemina käsitlemisele hakati tihedamalt looma linnasemiootika sidemeid keskkonna tunnetamist ja interpreteerimist uurivate suundadega keskkonnapsühholoogias ja inimgeograafias. (Remm 2014: 4)

Siia kuuluvad ka prokseemika ja selle edasiarendused, a la Environmental Psychology and Nonverbal Behavior (nüüdseks lihtsalt Journal of Nonverbal Behavior).

Semiootilisest seisukohast ei viita (linna-)ruum siinkohal mitte nö füüsikalisele ruumile vaid äratuntud ruumisuhete kogumile, mis sisaldab muuhulgas ka materiaalset aspekti. Linnaruumi semiootilisuse aluseks on ruumilise struktureerituse ja tähistussuhete (nt vastavus maailmapildi, väärtustesüsteemi või sotsiaalse struktuuriga) kõrval tähenduslikkuse seos kasutusega ning seega sõltuvus subjektist. (Remm 2014: 5)

Sama lugu on ilmselt ükskõik millises semiootilises käsitluses. Näiteks käitumise semiootikas ei ole tähtis mitte kehade liikumine vaid kehaliikumise tähendustamine (tähenduslikustamine?), st äratuntud kehaliikumiste kogum, mis sisaldab muuhulgas ka füsioanatoomilist aspekti.

Ruumi organiseerimine on nimelt normide ja reeglite maha märkimine ruumi ning ühiskonnaliikmed teavad, kuidas kasutada näiteks auto- ja kõnniteed, väljakut, parki, kirikut ja kodu funktsionaalsete üksustena. Teisalt võtab see reeglite ruumi projitseerimine nende reeglite mäletamise ülesande inimestelt – ehk mida reguleeritum on linnaruum selles paiknevate vahendite abil, seda vähem on inimestel aimu, kuidas ruumi ühiselt sotsiaalses interaktsioonis kasutada. (Remm 2014: 6)

Umbes nagu see Platonlik heietus kuidas inimesed õppisid kirjutama, aga unustasid mäletada.

Kuna materiaalne linnaruum võimaldab, piirab ja suunab tegevusi, siis on juba sel kultuurilisele sümbolismile eelneval ruumimorfoloogilisel tasandil olemas struktuur, mis suunab individuaalseid tegevusi, sotsiaalseid kohtumisi ja suhteid ning seekaudu ka kultuuriliste praktikate kujunemist. (Remm 2014: 7)

See on see aspekt mis mind kõige rohkem huvitab. St linnaruumi ja inimkäitumise vastastikkune seos: kuidas inimkäitumine vormib linnaruumi ja kuidas linnaruum vormib inimkäitumist.

Tähendusliku struktuuri kõrval on linnaruum nii korrastuselt kui materiaalselt vormilt sotsiokultuuriliste tegevuste produkt. Ühel poolt on linnaruum isetekkeline – inimesed tegutsevad ning nende tegevustes vormub linnaruum kohalike elanike sissetallatavate radadena, interaktsiooni tööriistadena ja ettevõtjate huvide teostumisena kaubanduskeskuste vormides. Teisalt tegeletakse sihipäraselt linnaruumi, eriti selle funktsionaalse korrastuse planeerimisega ning plaanide teostamisega. Kuigi on võimalik vaadelda individuaalset tegutsemist ja ruumi abstraheeritud kujunemist, kujuneb linnaruum valdavalt sotsiokultuurilise interaktsiooni kontekstis ja seekaudu mõtestatult. (Remm 2014: 7)

St linnaruumi kujunemine inimtegevuse järgi ei ole sugugi suvaline, vaid järgib teatud loogikat - on mõistuspärane.

Iseseisva semiootilise süsteemina ja tunnetusobjektina toimimise kõrval on linnaruumi üheks eripäraks ka erinevate semiootiliste nähtuste mahutamine. Linnas toimiva kultuuri ja ühiskonna kui semiootilise süsteemi üldise toimimise kõrval võib keskenduda linnas leiduvatele märgisüsteemidele. Omaette diskursiivse ruumi moodustavad näiteks visuaalsed reklaamid, mis tarbimiskultuuri osana on küll linnaga tihedalt seotud, ent kasutavad linnaruumi eelkõige kommunikatsiooni kanalina. Samuti kasutavad sotsiaalsed ja kultuurilised liikumised, sh subkultuurid linnaruumi mõnikord etteantud tegevuskohana ilma sellega spetsiifiliselt suhestumata. (Remm 2014: 9)

Siin tuleks tähele panna, et visuaalsed reklaamid pole ainsad linnaruumi (kommunikatsiooni-)kanalina kasutavad märgid või märgilised nähtused. Reklaamide kõrval võib välja tuua ka mitteametliku poole - gräffitid ja miks mitte ka muu vandalismi (lõhkumine on mõnikord loovakt). Kanalite ja meediumite võimalusi vaadates võib välja tuua ka helilised suhtlemisvõimalused (nt linnamüra, helisaastus).

Linnaline semioos, keskendutagu siis enam ruumilisele või kultuurilisele mõõtmele, toimub erinevate interaktsioonide kaudu. Üksteisega suhestuvate subjektide kõrval sisaldavad indiviidide praktikad ka suhestumist keskkonna, teiste sotsiaalsete (sh kollektiivsete) subjektide ning kultuuriliste süsteemide ja nähtustega. Linn on oma olemuselt ja arengult koondatud ja põimunud interaktsioonide kogum ja keskkond. (Remm 2014: 9)

Siin on juba olemas see millest ma tahtsin oma essees kirjutada: linn kui kommunikatsioonisüsteem (communication system) või kommunikatsioonivõrgustik (communication network).

Interaktsioon toimub konkreetsetes tingimustes ning loob ja markeerib nii ruumilisi kui normatiivseid korrastusi. Tingimuste ruumiline korrastus hõlmab kolme peamist aspekti: (1) ruumi klassifitseerimine üksusteks; (2) reegleid ja kontrolli pääsude, käitumise jms osas; (3) üksuste, piiride, reeglite ja normide jms kommunikatsiooni näiteks seinte, eksplitsiitsete sümbolite ja poolfikseeritud elementide kaudu. Lisaks sellele, et ruumi klassifitseerimine ja sellega seotud reeglid on inimestel meeles, on materiaalsete tähistuste kaudu ruumi mentaalne korrastus, st piirid, reeglid, käitumisjuhised jms ruumi ka maha märgitud. Tegu on omamoodi mnemoonilise funktsiooniga – reeglite ruumi märkimine võtab inimestelt nende meelespidamise ülesande. (Remm 2014: 11)

Kõigepealt on ruum jaotatud osadeks, seejärel leiame igale osale vastavad reeglid ja normid ning siis otsime nende normide ja reeglite markeeritust ruumis endas. Valinsi ja Baumi uurimus normatiivsest kontrollist ühiselamute koridorides on siin kohane näide, kuigi tegu pole linnaruumiga.

Linnasemiootika üheks eripäraks võib pidada indiviidi suhteliselt olulist rolli – sageli kaasatakse mõni ajalooliselt oluline isik või nö inimene tänavalt, kes pole aga süsteemiväline, vaid isiku ja ruumipositsiooni osas kuulub linna kui süsteemi sisse. Subjekti suhet linnaga võib kokku võtta kolme üldisesse valdkonda: (1) ruumi kujutlemine; (2) ruumi ja linnanähtuste semantiline kodeerimine ja sellega seotud tähenduslikkuse paljusus ning (3) tegutsemine linnas (i) suhtes ruumiga (ruumilise keskkonnaga), (ii) suhtes kultuuriga (sh kultuuri mäluga) ning (iii) suhtes teiste inimestega. Linnas tegutsev nö linnasemiootiline subjekt on niisiis materiaal-ruumiline ja ruumiga suhestuv, kultuuriline ehk kultuuriliste märgisüsteemidega ja nende kaudu interakteeruv, neid kandev ja kasutav ning sotsiaal-interaktsiooniline. (Remm 2014: 12)

Huvitav kas suhtlemine iseendaga ammendub "suhtes ruumiga".

Esmase semiotiseerimise esitused, mida uurida, võivad varieeruda individuaalsest kõnest ja joonistusest keskkonna kohta kuni ühiskonnas aktsepteeritud ja reguleeritud kujutamisžanriteni (postkaardid, kartograafilised kaardid, reisijuhid, uurimused, planeeringud, kunstid jne). Ent representatsioonid ei eksisteeri üksnes uurija jaoks, vaid eelkõige praktiliste nähtustena, mis on eesmärgist sõltuvad ning sotsiaalselt kontrollitud. Nii täidavad representatsioonid praktilisi eesmärke, kujundavad linna semiotiseerimist ning kujundavad ka linnaga seotud kultuuri ennast. (Remm 2014: 16)

Samasugust lähenemist rakendab biosemiootiline või ökosemiootiline kirjanduskriitika ja ka minu enda nö kehakeele-lugemine (kehaliste representatsioonide lugemine).

Teisalt ei hõlma ruumi representeerimine üksnes olemasoleva ruumi kujutamist, vaid ka ruumile tähenduste omistamist (ning kujutletava ruumi loomist). Läbi representatsiooni jõuab objekt inimese tähenduslikku ja jagatud reaalsusse. Läbi avalike representatsioonide saadud jagatud kogemus loob võimaluse ruumi kollektiivseks tähendustamiseks. Taoliste ühiste semiootiliste tegevuste kaudu tekib ja toimib ruumi ühtsele mõistmisele tuginev identiteet. Teisest küljest loob ruumi korduv sarnane representeerimine selget tähenduslikku ruumi ja paika. (Remm 2014: 16)

Analoogia jätkub, sest väga sarnaselt on meil jagatud ettekujutus "kehakeelest", mis on sealjuures vägagi noor nähtus (sündinud 1970).