Lotman, Juri 2006[1970]. Kunstilise teksti struktuur. Tõlkinud Pärt Lias; järelsõna Peeter Torop. Tallinn: Tänapäev.
Lotman, Juri 1977[1970]. The Structure of the Artistic Text. Translated by Gail Lenhoff and Ronald Vroon. Ann Arbor: University of Michigan Press.
Niisuguse jaotamise mõtteks on osutada, et õige fraasi moodustamisel mingis loomulikus keeles sooritab kõneleja kaks eri toimingut:- seob sõnad nõnda, et nad moodustaksid semantilises ja grammatilises suhtes õiged (äramärgitud) lülid;
- valib mingist elementide hulgast ühe, mida kasutatakse antud lauses.
Tekstisegmentide ühendamine üksteisega ja selle lisatähenduste moodustamine seesmise ümberkodeerimise põhimõttel ning tekstisegmentide võrdsustamine, mus muudab nad struktuurseteks sünonüümideks ja moodustab lisatähendusi välise ümberkodeerimise põhimõttel, moodustavad kunstilise teksti mehhanismi aluse. (Lotman 2006: 140)
The essence of this division manifests itself in the fact that when a speaker generates a grammatical phrase in any natural language, he performs two distinct acts: a) he combines words to form chains that are semantically and grammatically correct (marked); b) from a certain set of elements he selects the one used in the given sentence. The conjunction of textual segments, the consequent formation of additional meanings according to the principle of internal recoding, and the equation of segments of a text, which transforms them into structural synonyms and forms additional meanings according to the principle of external recoding, together compose the basis of the mechanics of an artistic text. (Lotman 1977: 79)
Paradigmaatiline ja süntagmaatiline telg. Valik ja kombinatsioon. Autofunktsioon ja sünfunktsioon. Semantika ja grammatika. Sisemine ümberkodeerimine seisneb siin, nagu ma aru saan, süntaktilises kombinatsioonis. Väline ümberkodeerimine seevastu seisneb semantilises valikus, näiteks väliselt sarnaste sõnade muutmine "struktuurseteks sünonüumideks".
Ekvivalents pole surnud ühetaolisus ning seetõttu peab ta silmas ka mittesarnasust. Sarnased tasandid korrastavad mittesarnaseid, luues neis sarnasussuhte. Samal ajal toimivad mittesarnased vastupidi, leides sarnases erineva. Seejuures, kuivõrd selle keeruka ennasthäälestava süsteemi lõppeesmärgiks on uue loomuliku keele tasandil mitteeksisteeriva semantika loomine, siis osutub loomulikus keeles semantilisi ja formaalseid seoseid kandvate elementide roll erinevaks. (Lotman 2006: 143)
Equivalence is not static uniformity and for that very reason it also entails dissimilarity. Similar levels organize dissimilar levels, establishing a relation of likeness in them as well. Simultaneously dissimilar levels perform the opposite task, revealing differences in the similar. Since the ultimate goal of this complex self-adjusting system is the formation of a new semantics not existing on the level of natural language, the role of elements which in natural language are responsible for semantic and formal ties will be different. (Lotman 1977: 80)
St konstruktiivne põhimõte siin on sarnane kummastamisega, aga nüüd semantilis-süntaktilises aspektis, mitte taju (Šklovski), žanri (Tõnjanov) või funktsiooni (Mukarovsky) aspektis.
Ühesuguste elementide liitmine lülideks toimub teiste seaduspärasuste järgi kui eriliigiliste liitmine - see leiab aset sidumisena ning taasloob selles mõttes kõneteksti fraasiülese ehituse põhitunnuse. Oluline on seejuures järgmine: ühe ja sama elemendi kordumine summutab tema semantika tähenduslikkuse (vrdl psühholoogilist efekti ühe ja sama sõna mõttetuseks muutuval lõputul kordamisel). Seevastu kerkib esile nende tähenduse kaotanud elementide sidumisviis. Nõnda toimub ühtaegu elementide endi formaliseerumine ning nende formaalsete seoste semantiseerumine. (Lotman 2006: 152)
The conjunction of identical elements in a chain is governed by laws other than those governing the conjunction of heterogeneous elements - it is constructed according to the principle of addition, and in this sense reproduces the basic trait of supra-phrasal construction characteristic of a spoken text. The following point is essential: the repetition of the same element mutes its semantic significance (cf. the psychological effect produced when a word is repeated several times, with the result that it begins to sound like nonsense. At the same time, the means for conjoining these elements themselves are formalized and simultaneously their formal bonds are semanticized. (Lotman 1977: 85-86)
Sisuliselt poeetiline funktsioon selle puhtal kujul: sõna toob iseennast esile sõltumata oma tähendusest.
Kuid tähelepanelikumal vaatlusel osutub elementide fraasisisese ja fraasuülese sidestamise absoluutne vastandamine kunstilise teksti ülesehituse süntagmaatilisel teljel raskendatuks. Tuues sisse teksti alguse ja lõpu kui kohustuslike struktuurielementide mõiste, võimaldame vaadelda kogu teksti ühe fraasina. Kuid fraasilised on ka teda moodustavad segmendid, millel on oma algused ja lõpud ning mis rajanevad teatud kindlal süntagmaatilisel skeemil. Niisiis võib kunstilise teksti ükskõik missugust olulist segmenti tõlgendada nii fraasina kui ka fraaside järgnevusena. Ja enamgi: selle abil, mida J. N. Tõnjanov nimetas sõnajada "kitsuseks" värsireas, R. O. Jakobson aga selektsioonitelje projektsiooniks ühendamisteljele, moodustavad kõrvuti seatud sõnad kunstilises tekstis antud segmendi piires semantiliselt lahutamatu terviku - fraseologismi. Selles mõttes suhestub ükskõik milline tähenduslik segment (kaasa arvatud universaalne segment - kogu teose tekst) mitte ainult tähenduste lülidega, vaid ka ühe liigendamatu tähendusega, see tähendab, osutub sõnaks. (Lotman 2006: 153)
If we take a closer look, however, we find it difficult to pose any absolute opposition between the phrasal and supra-phrasal conjunction of elements on the syntagmatic axis of an artistic text's construction. By introducing the concept of the beginning and end of a text as structural elements whose presence is obligatory, we permit the wholet ext to be examined as one phrase. But its constituent elements, which have their own beginning and end are costructed along syntagmatic lines, are also phrasal in nature. Thus any meaningful segment of an artistic text can be interpreted both as a phrase and as a sequence of phrases. Moreover, as a result of what Jurij Tynjanov calls the "compactness" of the verbal series in a line, and Roman Jakobson - the projection of the axis of selection onto the axis of combination - the words set together in an artistic text form a semantically indissoluble whole, a "phraseologoism," within a given segment - the entire text of a work) is correlated not only with a chain of meanings, but also with one indivisible meaning. In other words, any meaningful segment is a word. (Lotman 1977: 86-87)
Seda on käsitletud ka Kultuurisemiootika Teesides: tekst on samaaegselt märkide ahel ja ise üks terviklik märk.
0 comments:
Post a Comment