Murrang

Katkine tool, määrdunud sinine lina, taldrikukillud, mõned seinale kleebitud paberilehed, pooleksmurtud suits, friikartul. Täpselt nii kesistest vahenditest on koostatud näitus "Murrang" (26. nov - 26. dets, 2015) Kumu Tartu filiaalis, "Roheline Ruum" (Narva 89 ühiselamu 2. korruse lühema koridori köök).

Lähiajaloolises ja ruumiliselt lähedases kontekstis on "Murrang" üks väheseid omataolisi näitusi. Siinkirjutajale meenub tõepoolest vaid üks selletaoline, 2011. aastal sama korruse pikema koridori köögis Piret Karro poolt üles seatud näitus, mis mängis nö found objects kontseptsiooniga ja seisnes kõigile köögi olulisematele osadele (uks, aken, kraanikauss, pliit, jne) ilusas vormistuses galerii-siltide kinnitamises.

"Murrang" on eelmainitud näitusest veelgi kesisem, sest isegi näituse kirjalik materjal on käsitsi kirjutatud, sealjuures põhiosas ebaesteetilise stiiliga. Sellegipoolest on mõlemal näitusel teatav ühisosa mis suuremalt jaolt keerleb ümber puhtruumiliste asjaolude. Nimelt on mõlemal juhul tegu utilitaarse semi-avaliku ruumi võõranndamise, ehk isegi võõrastamisega, selle tavapärasest praktilisest kasutusest. Kuigi argipäevatoimetused köögis jätkuvad segamatult on ruumi kontseptsionaalne tasand transformeeritud, võib-olla isegi jäädavalt. Köögist on saanud ajutine galerii.

Kuigi kogu näitus koosneb vaid kolmest kompositsioonist, millede kõikide keskmes on füüsiline artefakt, võib ilma kahtluseta selle täht-teoseks pidada katkist taldrikut, mis ei erine kahest teisest - kleeplindiga paberile kinnitatud ja oluliselt pisemast - artefaktist mitte ainult oma mõõtmete vaid ka oma esitusviisi ja ehk isegi oma sümboolika poolest. Kuid mida ütleb meile katkine taldrik? Niivõrd nappide vahenditega loodud näituse puhul on tõlgendusruumi rohkem kui küllalt, kuid selle kitsendamiseks tuleb pöörduda kaastekstide juurde. Just nende kaastekstide vähesuse tõttu eeldab siinkirjutaja, et neid saab vaadata seotuna, intertekstuaalse raamistikuna milles kogu näituse tagamõte peaks avalduma. Sellega olgu öeldud, et katkise taldriku poole pöördume hiljem tagasi pärast kahe kaastöö ülevaatamist.

Esimene neist on pealkirjastatud - "Äng" - ja kujutab endast ruudulisele vihikulehele kleebitud katki murtud suitsust. Esimesel silmapilgul võib märgata, et ühelauseline kaastekst on paigutatud paberi ülaselva, andes teed kahele võimalikule järeldusele: a) autor (initsialiseeritud "K") alustas kompositsiooni ideeliselt plaanilt ja pani kõigepealt kirja mõtte, seejärel kinnitas artefakti ning alles järelmõttena pealkirjastas oma töö, või b) pealkirja ja selgituse kohavahetus on samuti kontseptuaalne, teostades omamoodi "murrangut" teksti kompositsioonireeglite kallal. Igal juhul on tähelepanuväärne, et sel teosel tõepoolest on pealkiri, erinevalt katkisest taldrikust, mille pealkirja puudumine ja ebamäärane kaastekst (milleni jõuame hiljem) võimendavad tundmust, et selle vaatleja peab tõlgitsusse kaasama mida iganes ta enda teadmis- ja tundmuspagasil on pakkuda. Sellegipoolest, "Äng"

Väljendab sisemist rahutust, kui sa näed, et viimane suits pakis on katki.
- K.

Selle lühikirjelduse puuduv osutus ("see") on teose kompositsioonis asendatud intersemiootilise viitega lehele kinnitatud katkisele suitsule, mille murdumise käegakatsutav, eitamatu füüsiline kohalolu toob vaatleja lähemale tõsi-asjale, et teose autor on tõepoolest selle kogemuse läbi elanud, ja ainult kinnitab taotluse tähtsust. Omal moel toob see kohalolu ka kirjeldatud olukorra lähemale vaatleja kogemusele. See lihtne ja argine tundmus, see "sisemine rahutus" on igatahes vähemalt siinkirjutajale tuttav. Võib-olla see ei olnud just viimane suits mis murdus, kuid sellegipoolest suits, mida ennast-austaval elupõletajal kulub rohkem kui mitu ühe päeva jooksul. Võib eeldada, et iga suitsu raiskuminek on väikestviisi oluline, kuid teose autor viib selle motiivi oma loogilisse äärmusesse ja rõhutab niimoodi sündmuse eriliselt rusuvat traagilisust. Teosest väljudes võib kiita kunstniku pühendumist eneseväljenduse taotlusele, sest vähemalt siinkirjutaja oleks samas olukorras loovutanud murdunud suitsupoole maa-emale ja suitsetanud seda vähest mis jäi alles.

Liikudes edasi näituse järgmisele, verbaalselt mahukaimale, teosele ootab vaatlejat aga tõlgendusprobleem sidususe seisukohast. Tekib küsimus, kas tegu on üldse eraldiseisva teosega. Valgele A4 lehele suures looklevas käekirjas kirjutatud kahelauseline statement ei kanna pealkirja ja näib sisuliselt viitavat kas näitusele kui tervikule või selle silmatorkavamale teosele, katkisele taldrikule. Ent ometi kaasneb ka selle lehega ese, küpsetatud friikartul. Seetõttu on raske öelda, kas see kujutab endast teost iseenesest või näituse üldkirjeldust. Veel enam, paberileht asetseb eelnevast teosest ("Ängist") ja näituse pealkirjast võrdsel kaugusel, mis vaid lisab kirjeldatavale ebakindlusele. Siinkohal tuleb ehk näituse läbiviijatele teha korralduslik soovitus näituse üldkirjeldus eristada teostest endist, näiteks kinnitada see sissepääsule ligemale. Teksti enda lugemisel ilmneb selgelt, et see viitab näitusele kui tervikule ja kompositsioonilisest tõigast, et friikartul on asetatud teksti allkirja (initsialiseeritud "H") kõrvale võib järeldada, et friikartul on osa autori identiteedist ja kujutab endast esemelist allkirja. Näituse üldmõtte seisukohast on see mingis mõttes arusaadav lisandus, kuid sellegipoolest segadusttekitav. Tekst ise loeb järgnevalt:

Avangardistliku stiili armastajatele meeldib kindlasti selline hävituslik ekspressionism, mida on kujutatud eksponeeritavas tippteoses. Kustnik kujutab elutruult katsumusi, mis kaasnevad Mordoris resideerumisega.
- H.

Esimese asjana tuleb laita kunstistiililist kitsendust mida omistatakse vaatlejale. Jääb mulje, et näitus on suunatud ainult avangardistliku stiili armastajatele või vähemalt peamiselt neile (st neile "kindlasti"). Seeläbi võõrandatakse köögi igapäevane kasutaja kes ei pruugi ilmtingimata olla üldse kunsti-meelne inimene, rääkimata siis veel avangardismist. Veel enam häirib siinkirjutajat, et ei osata valida avangardismi ja ekspressionismi vahel, justkui need oleksid sama asja kaks erinevat nime. Kunstiteoorias ebapädeval vaatleja jaoks võib minna hoopis kaduma kuidas need suurejoonelised buzzword'id seostuvad "elutruude katsumustega" mida esitatavad teosed kajastavad. Võib-olla püüdes korvata näituse kesiste vahenditega teostust otsustasid kunstnikud liialdada tagamõtte sõnastamisega. Tahtmatult meenub eelmainitud "leitud asjade" stiilis näitus maja teises otsas mis ei priisanud kontseptsiooni sügavusega kuid avaldas sügavat muljet näitusekonventsioonide piinliku täpsusega järgimist: iga "leitud" taiese sildil olid märgitud ka eseme mõõtmed, samastades neid sel viisil kolmemõõtmeliste lõuenditega. Siin aga jääb mulje, et suure avangarditseerimise käigus on seiratud hoolikat teostamist: isegi kaastekstide väljaprintimiseks polnud mahti (mis teisest käest jällegi osutab näituse spontaansele, inspireeritud, ehk isegi ad-hoc läbiviimisele). Igal juhul ootab siinkirjutaja edasistelt näitustelt Kumu Tartu filiaali Rohelises Ruumis natuke rohkem läbimõtlemist.

Mida aga saab öelda tippteosest, katkisest taldrikust? Hoolimata eeldatava kaasteksti uhkeldavast sõnavalikust ei valgusta see näitusekülastajat ega uurija analüütilist hoiakut millegi muu kui rõhuga "hävituslikule ekspressionismile", mida mugavuse nimel võib ümber sõnastada väljenduslikuks hävituseks. Siin aga ilmneb ere kontrast "Ängi" ja katkise taldriku vahel. Katkine suits hävis tahtmatult - siinkirjutaja omas kogemuses näiteks tõmbas selle liigse kiiruga pakist välja - kuid katkise taldriku puhul jääb ebamääraseks kas see taldrik juhtus köögis purunema ja sai paratamatuse kütkes eksponaadiks või otsustas kunstnik teadlikult purustada taldriku, et väljendada loomingut läbi hävingu. Rohelise Ruumi utilitaarne funksioon köögina ja muu selgitava asjaolu puudumine peale "elutruude katsumuste" kaastekstist kahjuks tõukab esimese tõlgenduse poole. Kas see aga vähendab kunstniku taotlust? Võtab see midagi ära sellelt mida kunstnik tahab oma teose näitamisega öelda?

Mida, tõepoolest, ütleb katkine taldrik? Kaugemale ja suuremalt mõeldes on taldrik üks eluline vajadus. Just nagu viimase suitsu murdumisel võib ka taldriku katkiminemisest eeldada sisemist rahutust, eriti kuna taldrikud on muidu nii püsivad esemed ja võivad inimesega õnnelikul juhul kaasas käia terve eluaja. Vältimatult kerkivad esile kaastekstis nimetatud "Mordori" iseärasused. Tartu ülikoolilinnaku odavaima üüri ja kesisemate tingimustega ühiselamu on koduks kehvemate sotsioökonoomiliste tingimustega tudengitele. Siin elavad noorukid kelle jaoks suitsud ja taldrikud ei ole pillata nagu homset poleks olemas. Võib-olla teeb paki viimase suitsu murdumine just selle pärast nii väga haiget, et järgmise paki ostmise jaoks ei pruugi punastest eurosentidest piisavalt välja tulla? Selles valguses on katkine taldrik kui teos, olgu ta tahtlikult või tahtmatult murdunud, tõepoolest mitte ainult hävingu väljendus vaid suisa tähistus. Kurbus, ärevus või sisemine rahutus mis muidu saadaks kildude prügikasti asetamisega on siin asendunud tähistamisega: vaata mu katkist taldrikut, see on ainult taldrik, mitte midagi mille üle morjendada.

Võib-olla viimases analüüsis saabki "Murrangut", koosnegu ta kahest või kolmest kompositsioonist, vaadelda sisemise rahutuse ületamisena. Häving iseenesest on paratamatu, kuid sellesse suhtumisel võib saabuda murrangupunkt, see moment mil katki läinud asjad ei valmista enam nii palju tuska kuiet kujutavad endast võimalust teha kunsti, olgu ta avangardistlik, ekspressionistlik või midagi muud. Igal juhul on "Murrang" tervitatav lisandus Rohelise Ruumi muidu nii tühjana kajavasse atmosfääri, ja selliseid ettevõtmisi võiks siin näha rohkem.

Teie resideeruv semiootikatudeng
C. T.